Professor Evald Okas on öelnud ühes intervjuus, et kunstnikelt tema niikaua, kuni ta saab modelli anda vabalt ja iseloomulikult Misseerika hagi teie juures on olnud portree kujundamisel kõige raskemaks algus, modelli valik või modelliga kontakti leidmine. Minu arvates see on nagu kõige raskem olnud. Kui ma olen juba modelliga tuttav, siis läheb kõik üsna libedalt. Ma hakkan juba vaatama modelli. Tutvun temaga rohkem, näen tema iseloomu. Keda te eelistate modellideks, kas siis tuttavaid inimesi on modelli valikul teie jaoks määrav näiteks selle modelli elukutse? Mina tuttavate ringkonnas tean väga vähe, põhiliselt minu modellid on mulle võõrad inimesed. Teinekord isegi. Mul tekib jah, elukutse suhtes tekib huvi. Mõni modell torkab silma oma huvitava isiksusega. Kui võtta näiteks tavainimesed kellade lava inimestest, olete portrateerinud lava inimestest. Ma olen portrateerinud Helmi Puuri, Jaanus argulast. Georg Otsa. Ja just sellepärast, et need inimesed oma loominguga on mulle meeldinud, Puma tegin Helmi Puuri, siis ma käisin kohtad palju teadis teda jälgimas ja ma kuidagi ei vaatanud teda ainult liikumises, aga sain niisuguse laengu just teda vaadates. Muusikas Luikede järves, Luikede järv omal ajal oli võrdlemisi peas. Nii palju, käisin vaatamas-kuulamas, Georg Otsa portreebüst oli viimane. See oli viimane. Millal te selle teiega alustasite? 73. aastal, kuigi mul oli juba üks, viis või kuus aastat tagasi kokkuleppe, Georg Otsaga, mäletan, ta jalutas oma väikse Mariannega puiesteel, läksin ta juurde, kõnetasin teda ja. Me küll olime varem tuttavad ka ja ütlesin, et kas ta oleks nõus minule poseerima. Ta ütles, et ta on nõus, aga siis veeresid aastat nii kiiresti ja temal on alati vähe, aga minul ka vähe aega ja siis ma järsku ehmatasin. Aga mul oli ju kokkulepe, et ei, et ma pean hakkama nüüd Georg Otsa tegema ja oli niisugune interValled sobiseks portree alata ja ma siis lihtsalt helistasin talle ja määrasime kohtamise ja nii algas. Mädan ta tuli esimesele kohtumisele, ootasin, et edasi on kunstihoone ees, ta tuli hõlmad laiali kuidagi väga sportlikult oma ilusa sportliku kõnnakuga ja heas meeleolus ja siis tuli see ateljeesse lihtsalt nii väga lahkelt ja ja uljalt ta jäätise niisuguse väga sõbraliku mulje. Teate, minul see hirm, mis mul varem oli, see, see kohe kadus selle esimese kohtumisega. Maient juba täitsa rahunesin maha, mina ise kartsin teda õudselt. Ma täitsa kohe mul käed värisesid. Aga pärast me väga kiiresti Samini tuttavateks, et kumbki kumba ei häbenenud ja ja kõik läks nii väga sõbralikud ja väga kenasti sekkusin hiljem juba tema traagilisse ellu ja see oli muidugi kõik väga raskem unisust, portreed, nisust, modelli ei olegi nagu olnud. Tavaliselt esimesel kohtumisel ma mitte midagi tee, lihtsalt vestlen. Oma väljavalituga seisis siin, käisid ateljeed, jaotis, mis portree minust ka saab? Ma ütlesin, et ega mina ka ei tea, mis portree saab, et eks vaatame, proovime Noeks, siis proovime. Nii me hakkasime siis proovima. Sest minul seansid modellidega ei toimu, ainult ateljees, tutvun oma ja vaatlen oma modelle väljaspool ateljeed ka. Ma armastan olla modellidega koos kas seltskonnas või ükskõik kuskil hoopis teises miljöös. Siis ma näen inimest kuidagi hoopis teise pilguga. Ja Georg Otsaga maa olin ka väljaspool ateljeed. Me muutusime nagu headeks sõpradeks ja maalin nendel sageli külas. Kui ta oli juba haige, siis ütleme, abikaasa Ilona aitas mul temaga kohtuda, me käisime koos jalutamas ja jälle ma vaatasin teda ja siis tulin ateljeesse. Panin need mõtted savisse, see on ikka pikka aega olnud 73.-st aastast kuni 75. aastani. Siin olid suured intervallid. Vahest ta sõitis ära siis jälle, kui ta tuli, oli võimalus, siis jälle kohtusime. Kas nendest kohtumistest mõni on jäänud eriti meelde, temaga kohtumised olid kõik väga huvitavad. Ta oli väga huvitav inimene. Me väga palju vestlesime igasugustel teemadel, ta oli väga jutukas alati, meil ei olnud kunagi peaaegu pausi momente. Aga mis siiski kõige huvitavam? Ma ei ütleks, et kõige huvitavam, kuid mind natuke hämmastas, kui ma ükskord olin nende juures kodus külas. Jõime kohvi ja Georg lahkus lauast tükiks ajaks ja ütleb siis, et Erika, tulge vaadake siia teise tuppa ka natuke ja ma läksin sinna, vaatasin, tal oli üles pandud terve näitus oma akvarellid, ehk ma teadsin küll, et ta teeb akvarell, muretsesin tal ikka paberit ja pintslite värve, kõik mada nüüd näidata, et, et ei ole mulle mitte ilmaasjata abiks olnud, et, et vaadake, mis ma nüüd teinud olen ja need olid nii suurepärased, väga ilusad akvarellid, mõtlesin orkaste tõesti nii hästi, maalite. See oli mul niisuguseks üllatuseks, et tal oli neid nii palju, et ja need olid päris hea tasemega tehtud. Tema nähtavasti armastas loodust kõige rohkem, tal oli maastikumaastikupilte kõige rohkem, aga ta proovis ka portree Snap. Ja üldse ta oli väga kunstilembeline. Tema tütar Mariann käis mul siin akvarelli õppimas. Kuna ma ise kolm aastat olen maali õppinud, siis ka natukene seda asja. Ja, ja siis näiteks igasugust kunstiraamatute vastu, ta tundis suurt huvi, kõik minu kunstialane kirjandus on temal leht-lehelt läbi sirvitud, nii siin ateljees kui isegi haiglasse, ma viisin talle neid ja ta tundis neist suurt rõõmu. Nonii Palona. Kera. Olen püüdnud meie Eesti kunstiajaloost leida kunstnikke, kellel oleks portreesid Georg Otsast. Aga tuli välja, et need ei olegi, teie olete vist ainukene, kellel on õnnestunud teda portreteerida, minu teada ka ei ole, ma ei tea isegi, miks portreekunstnikel on niisugune tunne alati, et kui inimene on ilus, siis on teda raske portreteerida. Ja Me teame ikka, et Georg Ots on ilus mees. Ja siis nagu keegi julgen sel läheneda, ma ise ka ei taha päris päris ilusaid inimesi teha. Aga ma olen jälle oma aastate kogemustega jõudnud sinnamaani, et ma isegi ei, ei vaata teinekord kas ta on ilus või nägusestid, igas näos on midagi huvitavat. Ja, ja see on niisugune kirg välja tuua inimese näos seda, mida inimene võib-olla isegi ei tea, et temas on olemas, teinekord on väga huvitav inimene. Aga pilgul vaatad, et näosest tugevat vormi või midagi, mis näiteks skulptori tahvatleks tegema nagu ei ole, aga see on üsna petlik, teinekord hakkame lähemalt vaatlema ja, ja tuleb välja, et seal selles naason naasen võtta siiski väga palju, mis, mis esimesel pilgul nagu ei taba. Ja mina läksin ka niisuguse riski peale Georgi ka, et mõtlesin ei tea, kas tuleb sellest midagi välja, ei tule, võib-olla nooremas eas temas oli vähem, keerasid näos, kuid nüüd kuvad temaga hakkasin tegelema. Tõesti, ma ütlen, et Georg Otsa näos on väga palju huvitavat ja ja väga palju ilusat vormi, huvitavat vormi. Eriti tema suu. Mina alati kiindun inimeste suudesse, ma vaatan, öeldakse, et silmad on hinge peegel, aga aga skultorile on minu arvates suu tähtsam, sest et inimese suu on väga iseloomulik. Ta väljendab kõike maaliale, võib-olla jah, on silmad, sest seal on värv ja kõik, aga meie ju värviga ei saa opereerida. Me lähtume ikka vormist. Ja sellepärast mina alati kõige rohkem pööran tähelepanu suule. Georg Otsa suu on kohutavalt vormikas väga ilus. Ja ma isegi mõtlen, et kui üldistada kõiki Anda portrees ainult inimese suu siis võib ka inimese ära tunda. Nursi. Millises staadiumis oli tema portree, mida ta ise viimasena see portree oli valmis savis ja ta ütles ise ka, et noh, et ma näen, et, et see on nüüd valmis, et ega siin midagi enam teha ei ole ja no ma pean ütlema, et minule valmistas rõõmu, kunstniku jaoks on see ilmselt ikkagi väga suur tunnustus, kui modell ise jääd temaga rahule. Ja seda muidugi, sest et väga sageli just modellid ei ole rahul. Sest et teate, inimene halvates ei näe ennast sellise pilguga nagu näeb, teine isegi isegi kunstnikud näevad oma modelle, no üht ja sama inimest näevad täitsa erinevalt. Ja, ja sageli on hilised modell nagu ei olegi rahul, sest et et kunstnik ei tee mitte seda täpset koopiat, mis ta on, ja mina, Georgi Kayden, kuidas ta välja nägi, kui ta mul posseerimas lausa käis, kuid tema näos oli kõik seda mis mina viisin ühte, nii tema olemuse, tema kunsti ja, ja aastatega ja minu minu portreed näiteks ei ole täpselt sama vanad, kui vanalt ma neid inimesi teen. Ma tahan põhiliselt neid üldistada, et näiteks ütleme, et Georg Ots üldse mitte momendil, kus ma teda vaatan, saaks juba fotokas portreteerimise juures fotosid kasutada, näiteks kas või otsa puhul praegu jahmani mälu värskenduseks vahelt vaatan. Ma vaatan ja väga suure hirmuga ja väga-väga tagasihoidlikud, sest ma ei taha sattuda üldse fotode mõju alla. Ma tahan siiski mälu järgi teha nii, nii kuidas ma oskan. Ja muidugi iga variant tuleb isemoodi. Mul alati need kivist variandid tulevad jälle isemoodi, kui ma olen savis modelleerin. Et ühtemoodi portreesid nagu ei oska kunagi teha. Küsisin seda sellepärast, et riiulil on kaks Georg Otsa ja see on lihtsalt mul nii. Mälestuseks mul on temast väga palju fotosid, jama aeg-ajalt neid vaatan ja tuletan meelde teda liikumas ja. Praegu on teil siin ateljees TEMA test ja praegu teete te teda vis kivisse ja see on siin variant pronksile. See, mis läks muusikakooli ja ühe, ma tegin vaba variandi, see oli Riia näitusel. See on praegu veel nii teel Tallinna ja praegu ma teen jah, raiun kivisse. Nii et ma olen ka praegu georbigani silmitsi koos iga päev. Ei, ei tunnegi momendil nüüd jälle seda kaotust, mis võib-olla teised inimesed tundsid ja mis mina omal ajal tundsin, aga ta nagu elab minu jaoks praegu jama, sageli. Kuulan tema muusikat, mul on plahate kani, kuulan teda ja mul on alati hea meel teda kuulata ja mul on vahetu kontakt temaga praegu. Hulga ise. Ja ei käi nii. Muusika üldse teie loomeprotsessis, missugust rolli mängib? Ma üldse, olen võrdlemisi muusikalembeline inimene. Ma olen lapsest peale ei olnud seda. Minu ema oli koorilaulja, minu isa mängis ja laulis ja me oleme niimoodi kasvanud. Siis hiljem naisel ka, olen natuke laulu õppinud laulu vastu eriti, mul on alati huvi. Ja ma tea, armastan muusikat, lihtsalt ma vaenamasti töötanudki muusikaga, kui ma töötan, siis Maiga lon taustaks muusika endale, kas raadio mul on grammofon? Georgi ka, töötasime ka siis, mul oli muusika, siis ma küsisin türgi käest, et kas tohib olla, kas, kas teid ei sega seda ja võib küll, et niisugune vaikne foon, sest ma ise arvas vaiksed fooni mitte väga kõva muusikas ei lähe, kui ma töötan. Belgial Georg Otsa teisi lauljaid on ka poseerinud. Vello aru ma ütlesin, ma olen teinud. Aga muidu muusikainimestest ma tegin lino Ellerit Villem Kapi. Inimene. Ei lähe. Ri. ERR-i noormehi ja see LV. Ek. Ki vili. Ja. Eestikust. Kas Georg Otsa tehes oli tema rollid lavalt ka teile kuidagipidi abiks? Ja kindlasti vähemalt see aeg, kui mina teda tegin, siis ma ma vaatasin ja kuulasin kõike, mis, mis tema tegi, ma olin siis tema loominguga täiesti kontaktis, kui ka ta kuskil oli esinejaid, siis me pärast rääkisime jälle, kuidas see kõik läks ja missuguse noh, kuidas minusse mõjusam ja kõike seda pärast arutasime nii et tema haris mind muusikaliselt ja mina siis katsusin temale tema huve jälle ammendada kunsti suhtes. Niisugune kasulik ja, aga armas modell, ses mõttes Orjahinge ta ei näe vaipa, kordas. Siimets. Jaa. Kui suurt rolli näiteks skulptorile tema töös mängib skulptori ja modellivaheline vastastikune usaldus. Oi, see mängib väga suurt rolli. Ja ma pean ütlema seda, et mina olen küll oma modellidesse alati olnud kiindunud. Ja vastutasuks sellele on minu modellid minusse suhtunud ka hästi ja peaaegu kõigiga, ma olen jäänud headeks sõpradeks. Mõnega rohkem, mõnega vähem. Jaga Georg Otsaga oli ta oli niisugune inimene, et temal võis rääkida oma muresid ja ma tean seda, et, et kõik saladused ja mured, need jäid sinnasamma. Ja see oli niisugune vastastikune, niisugune tore usaldus oli väga kaastundlik, ma mäletan, mul oli omal väga raske periood. Ma kaotasin oma ema ja kui ilusti ta aitas mul sellest ka üle saada, kuidagi tema, temal oskas ilma sõnadeta lohutada. Ja modelliga. Niisugune sõbralik ja armas suhtlemine on muidugi väga hea ja seda eraldi, seda parem tuleb portree, mida parem kontakt on kunstnikul modelliga. Nii et sellest tuleb ka see, et modellid on vahest kunstnikele isegi muusadeks. Ja. Ja jaa, jaa. Enne kui me lindistamist alustasime, ütlesite, et kui te seda saadet kujundajate muusikaliselt, siis mängige sinna vahele minu jaoks fermooni aariat. Miks sellepärast, et Georg just õppis seda aariat siin minu juures, istusin poodiumi otsas ja õppis seda ümises natuke ja lõi näppudega rütmi. Õpi seda siin ja ma käisin esietendusel ja siis noh, arutasime palju seal just seda riietuse küsimust, ta küsis, et kuidas mõjus see tema rööv, mis tal seljas oli see aja, et kas oli ikka hea ja et seal tekkis vaidlusi, minu arvates oli hea ja tema arvas ka, et see on hea, need kuulen staariad siis mul tuleb alati Georg meelde. Arra. Ta. Olevat. Aga? A. Kässažermooni osa oli ainukene, mida ta siin teiega koos tõdes ette valmistades. Tahavad, siin ikka vaatas oma kontserdikavasid ja mitte ainult see, aga see oli nii nagu kõige niisugune. Mis minule kõige rohkem meeldis väga sageli ta tuli, vile kajas, mulle väga meeldis, kuulsin juba, kui Georg tuleb. Temaga oli väga huvitav kogu aeg olla, sest näiteks tema juures oli huumorimeel, mida kõik teavad muidugi, ja tõesti, see oli nii tore. Ma nägin teda ju tema elu rasketel momentidel ja kõik, aga et kunagi ta oleks olnud niisugune nukker või ta oma nukruse oma omad raskused, kõik oskas peitasele huumorimehe taha ja ma ei usu, et ta seda peitis, ta lihtsalt tema olemuses oli see, tema oskas näha elus kõike huumoriga. Ma mäletan väga igasugust elu nähtused tema tema prisma läbi, oli see kõik humoristid kuidagi ja kõik oma oma elus möödalaskmisi, asju, kõiki, tema vaatas huumoriga. Ja kui teinekord minulgi oli skeem ikka juhtub, et on süngem tuju või nii, aga kui tema tuli tema hea meeleolu, tema huumor, see nakatas mind ka. Ja varsti me mõlemad naersime, ei olnud kummalgi igav ei olnud, ei olnud kurba meelt ja seda tal jätkus küll tõesti peaks, ütleme täitsa elu lõpuni, aga kes selline huumorisoon ja huumorimeel ei näiteks ahvatlenud teid võib-olla tegema temast hoopiski humoristliku laadis portreed? See on väga ohtlik. Seda võib proovida ja mina mõtlen ma otsatüübi juurde, pöördun veel kord elus ja mis ma mõtlen just et tema oli ju väga huvitava niisuguse liikumise ja kõnnakuga ja ja figuuriga, teda võiks üldse figuraalselt teha. Kunagi ma võib-olla teen seda. Aga mina tahtsin tema portreed teha just isegi mitte mitte Peri lauljana või nii, aga üldse kui muusikainimest kui lauljat. Ja mitte nii väga konkretiseerida, praegu on Georg Otsa pronksbüst Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis fuajees all väljas. Aga ma olen kindel, et ega üldiselt kunstihuviliste ringkond ei ole seda näinud. Ja ega sinna muusikakooli nüüd igaüks ei lähe ja jah, kindlasti mitte. Aga mul on just sama variant. Umbes samas on vaba ja ma kavatsen kevadnäitusel selle välja panna. Aga seda kivi. Ma kavatsen teha kongressi näitusele Moskvasse, kui see sinna võetakse. Ja hiljem on see ette nähtud Estoniasse panna. Et siis seda kivivarianti panevad kõik inimesed ja seda pronksi ma tahan kevadnäitusele panna.