Kui kogu rahvas Oktoobripühademeeleolud on tuntud. Teada ning meile väga omaseks saanud seepärast vaevalt et keegi mõtleb praegu sellele, kuidas tähistati meie kodumaa sünnipäeva rasketel sõja-aastatel. Muidugi ei olnud siis linnad, asulad ja majad nagu praegu suursugused oma pidurüüs. Ja polnud ka oktoobridemonstratsioone, sest nendeks ei jätkunud kellelgi aega. Pühad olid kalendris küll ära märgitud, kuid kellelgi polnud siis mahti hinge tõmbeks ja pidutsemiseks. Lahingutes ei tehta ju pühadevaheaega. Kas võis seda teha tagalas? Vastupidi, ettevõtete ja organisatsioonide kollektiivid võtsid endale oktoobripühade ajaks eriti kõrgendatud kohustused, mille põhjal antav toodang oli mõeldud kingituseks kodumaale tema sünnipäeval. Kui keerame ajaratast mineviku suunas sõja aastasse 1943 siis võib öelda, et toonased oktoobripühad olid siiski rõõmsamad, kui seda olid olnud eelmised 2941. aasta oktoobriaastapäeva ajal seisis vaenlane Moskva väravas. Ta oli ümber piiranud Leningradi ja okupeerinud seitse liiduvabariiki ning hulga Venemaa oblast teid ja linnu. Siis lasus Meie kodumaa kohal surma oht. Väga tõsine oli olukord ka aasta hiljem, 1942. aasta oktoobripühade aegu. Vaenlane oli tunginud Stalingradi, jõudnud Kaukaasia eel mäestikuni. Moskvast oli ta siis kõigest 120 kilomeetri kaugusel. Kuid nüüd, 1943. aastal oli olukord väga oluliselt muutunud mis andis selle aasta teistele oktoobri pühadele üsnagi optimistliku värvingu. Sõjas oli toimunud suur murrang. Ajalukku olid kirjutatud punaarmee suured võidud Stalingradis, Kurski kaarel Põhja-Kaukaasias ja Kubani maal. Käsitöö oli võetud Nõukogude Ukraina vabastamine okupantidest. Kas võis nõukogude inimesel olla parimat pühade kinki kui suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 26. aastapäeva künnisel, viiendal novembril 1943 avaldatud Nõukogude informbüroo kokkuvõte lahingute tulemustest. Nelja kuu jooksul. Viiendast juulist kuni viienda novembrini. Punaarmee võitis sellel ajavahemikul kodumaale tagasi 350000 ruutkilomeetri suuruse maa-ala, millel on hiigelsuur sõjalis-strateegiline tähtsus. Täielikult puhastati vaenlasest Krasnodari krai, Rostovi, Vorošilovgradis, Stalini, Harkovi, Poltaava, Su mõisherningobi, Kurski, Orjoli ja Smolenski oblast. Vabastati osa Zaporožjesse Dnepropetrovskisse Kiievi oblastist. 2000 kilomeetrisel rindel tungis punaarmee 300 kuni 450 kilomeetrit lääne poole vabastades 38000 asulat. Purustati 144 vaenlase diviisi. Ta kaotas surnute, haavatute ja vangilangenute na. Üle 2,7 miljoni sõduri ja ohvitseri hävitati 9900 vaenlase lennukit, 15400 tanki, 13000 suurtükki, 50000 kuulipildujat ja palju muud relvastust. Nõukogude väed said saagiks 289 lennukit, 2300 tanki, 6800 suurtükki, 24460 kuulipildujat ja rohkesti muid trofeesid. Kui me mõtleme pisut kuuldud arvude üle ja püüame arutada, kui palju metalli ja tööd kulub ühe lennuki üheda ehkki ühe suurtükivalmistamiseks ning korrutame saadud tulemi vaenlase kaotusi märgistavate tuhandetega, võime veenduda, missugust korvamatut kahju oli tekitatud fašistlikul Saksamaale, kelle sõjamajandus just 1943. aastal oli märgatavalt logisema hakanud. Ja lisaks veel kohutavad kaotused, inimjõus. Need pidid järjest rohkem ennast tunda andma edasises sõja käigus. Võrreldes kahe armee olukorda märkis riikliku kaitsekomitee esimees Jossif Stalin suure oktoobri 26.-le aastapäevale pühendatud Moskva üldsuse esindajate pidulikul koosolekul peetud kõnes. Nüüd ei ole saksa fašistlike armee enam see, mis ta oli sõja algul. Kui sõja algul tema käsutuses oli küllaldane hulk kogenud kaadrit, siis nüüd on ta lahjendatud värskelt küpsetatud noorte vilumata ohvitseridega, keda sakslased paiskavad kiires korras rindele sest neil ei ole vajalike ohvitseride reserve ega aega nende väljaõpetamiseks. Hoopis teist pilti pakub praegu punaarmee. Tema kaadrid on kasvanud ja karastunud läinud aasta pealetungi võitlustes. Tema lahingukaadrite arv kasvab ja saab kasvama ka edaspidi, sest tarvilike ohvitseride reservide olemasolu annab talle nii aega kui ka võimalusi õpetada noori ohvitseride kaadreid ja edutada neide vastutavatele kohtadele. Fassistlikule armeele osaks saanud kaotuste kõige hukatuslikumaks tagajärjeks oli see, et mitte ainult selle armee sõduritest ja ohvitseridest vaid ka kogu saksa rahvas oli kadumas usk Hitlerliku ladviku lubatud hiilgavasse võidusse. Masendus ja langusmeeleolud haarasid kogu hitlerliku Saksamaalt ja need meeleolud olid küpsed üle kasvama agooniaks. Ka Saksamaa liitlased olid äärmiselt vapustatud. See ennustas fašistliku koalitsiooni järk-järgulist lagunemist, mis peatselt toimuski. Kuid see ei tähendanud kaugeltki veel võitu Meie maale ees ootasid senisest võib-olla veelgi raskemad heitlused. Seepärast rõhutas Stahlil oma oktoobrikõnes väga tõsiselt. Võidu võib lasta käest, kui meie ridades tekib endaga rahulolek. Võid, ei tule ilma võistluse pingutuseta. Võit saavutatakse võitluses. Võit on nüüd lähedal, ent tema saavutamiseks on vaja uut jõudude pingutamist, kogu tagala ennastsalgavalt tööd ning punaarmee osavat ja energilist tegevust rindele. Oleks kuritegu kodumaa vastu Nõukogude inimeste vastu, kes on ajutiselt langenud fašistliku orjapõlve Euroopa rahvaste vastu, kes vaevlevad saksa ikke all. Kui meie ei kasutaks kõiki võimalusi vaenlase purustamise kiirendamiseks. Missugused need võimalused olid, seda näitasid ilmekalt lahingud Vasakkalda Ukraina vabastamiseks ja Dnepri pärast. Nendes lahingutes jõudis suure oktoobri 26. aastapäeva eel lõpule väga oluline etapp. Kuuenda novembri varahommikul vabastati fašistliku okupatsiooni alt Ukraina NSV pealinn Kiiev. Esimene seitsmest vaenlase kätte langenud nõukogude liiduvabariigi pealinnast. Kui arvestada, et Karjala oli toona ka liiduvabariik ja Kiiev oli nende hulgas suurim ja vanim Ma nägin, kuidas Volga põles. Leegid tõusid otse veest, pannes punetama nii maa kui ka laotuse. See oli ahastama panev pilt. Mis usus hinge hirmsamatvaid jõukam nüüd põrest läppar. Aga tema põles teistmoodi, põlesid tema kalded, kus sadade kilomeetrite ulatuses ei vaibunud hetkekski lahingukära. Linnad ja külad varisesid tuhaks, põrmu langes paljude tuhandete eri põlvkondade inimeste kätetöö. Muidugi tekitas rasked hingevalu, kui ühteaegu ei puudunud ka rõõm teadmisest. Nendest liikidest tõuseb taas vabadus palju kannatanud maale. Lepp põles teistmoodi. Need olid read nõukogude sõjamehekirjast saadetud 1943. aasta hilissügisel ajalehele Pravda. Lepri kaldad põlesid poolteist kuud järjest. Nii kaua kestsid lahingud jõe pärast, mis oma 2200 kilomeetriga on Euroopa jõgede hulgas neljandal kohal. Pealetung Vasakkalda Ukraina vabastamiseks algas kohe pärast Kurski kaare lahingute lõppu. Vaenlane avaldas visa vastupanu, kuni septembri keskpaigas sai talle selgeks, et ta enam ei suuda neprist ida pool püsima jääda. Praegu on muidugi lihtne nendest lahingutest rääkida, kuid tegelikult oli punaarmee pealetung keerukas ja raske organiseerida. Vaenlane purustas taganedes kõik, mis talle ette jäi. Külad ja asulad tehti maatasa, lasti õhku kõik sillad, raudtee kisti sadade kilomeetrite pikkuselt üles. Seepärast oli suuri raskusi pealetungivate vägede varustamisel lahingumoonaga. Püüdes aega võita, lõi vastupanuavaldav vaenlane korduvalt dramaatilisi olukordi. Ühte nendest meenutab balti laevastiku muuseumi ülem erupolkovnik Vladimir kring. Keevits. Ah, Türkal plaanisid fašistid vastupealetungi. Mul on meeles, et nad piirasid sisse viis meie diviisi. 27. armee juhataja kindralpolkovnik Trohviminko kogus kiiresti kokku kõik tema käsutuses olnud reservid. Leitnanti, kursuse isikkoosseisu tagavarapolgu Meie eriüksuse. Öösel pidime minema läbivoorudesse päästmaks viitsisse piiratud diviisi. Õhtul võis stepis ümberringi kaugele näha, igas kandis põlesid külad tihedalt suitsupilved, paks tolm, teede kohal, mida mööda liikusid vaenlase mehhaniseeritud väeosad. Hilisõhtuks jõudsime ette nähtud piirkonda ja andsime kohega löögi. Selsamal ööl vabastati Meie diviisid piiramisrõngast ja me hakkasime liikuma Dnepri suunas. Nii et palun, minu kodujõgi olen pärit magilioobist Valgevenes. Ka seal on räppar. Niprinime jõudsime Kiievist lõuna pool, kus meid kohe paisati Vukriini plats Tarmile. Iidse jõe nimetus oleks endas justkui kätkenud võlujõudu, mis kannustas punaarmee võitlejaid pidurdamatult pürgima tema poole meenutab erualampolkovnik Nikolai kuraapov, kes tol ajal teenis õhutõrje suurtükiväepolgus, kes oli määratud toetama kindralleitnant Moskalenko neljakümnendat armeed. Võitlus nipli pärast algas ammu enne Prini jõudmist pärast sakslaste purustamist Kurski kaarel ja pärast Harkovi vabastamist hakkasime kohe valmistuma selle küllaltki suure veetõkke ületamiseks. Hakkasime valmistuma nii materiaalses kui ka psühholoogilises mõttes. No kuidas materjaalselt sõdurid valmistasid endale lihtsad vahendid jõe ületamiseks, kasvõi nii. Võeti tavaline telkmantel ja kuivab õhku ning keerati kokku, nii et sai midagi päästerõnga taolist. See hoidis hästi vee peal. Selgitasime välja, kes meestest ujuda ei oska, kui meie teel oli mõni veekogu või jõeke, talitasime nõnda, et nendel meestel tuli vette minna. Seda oli vaja selleks, et keegi vette ei kardaks. Meeles on 40. armee 40 seitsmendas laskurkorpuses korraldati ühine partei ja komsomolikoosolek, mille otsused said eeskujuks kogu rinde ulatuses. Selle koosoleku päevakorras oli ainult üks küsimus kommunistide ja kommunistlike noorte ees rindlikust osast. Dnepri forsseerimisel. Oli väikeettekanne siis mõned lühisõnavõtud ning võeti vastu otsus, milles oli ainult kaks punkti. Esiteks kommunistid ja kommunistlikud noored peavad neprit paremale kaldale jõudma esimestena. Ja teiseks. Ukraina NSV pealinn tuleb suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 26.-ks aastapäevaks fašistidest puhastada. Kuna olin polgupartorg, tuli mul sellesisuline koosolek korraldada ka polgus. Ja nii toimiti igal pool ainult kaks otsuse punkti. Aga missugune jõud nendel oli, suurendamaks kommunistide ja kommunistlike noorte vastutust ees seisvate operatsioonide õnnestumise eest? Nagu teame otsuse mõlemad punktid täideti auga. Vasakkalda, Ukraina ja Dnepri pärast läksid lahingusse viie rinde väed. Esmaau Leprini jõudmisel kuulub kahe rinde keskrinde ja Voroneži rindevägedele. Mõlemad jõudsid sinna 21. septembril keskrinne tripiati suudme juures ja Voroneži rinne pere Jaslav Melitski piirkonnas. Septembri lõpuks olid Lepri vasak kallas kogu rindevööndis, aga seda oli üle 700 kilomeetri. Rööv vallutajatest puhastatud Nõukogude väejuhatus oli teadlik fašistlikele vägedele antud ülesandest kindlustuda nepri paremal kaldal ja mitte lasta punaarmeel üle jõe tungida. Selle ülesande täitmine ei paistnudki fašistidele nii väga keerukas olevat, sest nende arvates olid punaarmee mitu kuud kestnud ägedatest lahingutest kurnatud ega suuda teispool neprit jõuda. Seepärast tegi kõrgema ülemjuhatuse peakorter rinnetele ülesandeks nepp käigult ületada ja luua teisel kaldal kindlad plats Tarmid lahingutegevuse jätkamiseks. Siinjuures peeti silmas asjaolu, et vaenlane jõudis taganedes oma väed küll neprile aha tõmmata, kuid kindlustuda veel ei suutnud. Nii algaski Dnepri kangelaslik forsseerimine paljudes paikades korraga ja iga üleminek kujunes omamoodi sangari looks, sest puudusid spetsiaalselt ülesõiduvahendid ja vaenlane tegi kõik selleks, et esimesi jõeületajaid tagasi paisata või hävitada. Ütleme siinkohal nii palju, et mõne päevaga loodi vastaskaldal 23 platsdarmi ning Dnepri forsseerimise eest anti 2438-le Nõukogude sõjamehele Nõukogude Liidu kangelase nimetus üritus. See oli massiline kangelastegu, mis põrmustas hitlerlaste müüdi vankumatus idavallist. Kahjuks ei võimalda aeg meil rohkem kui kahel jõe ületamise sangerilool peatuda. Esimesena anname sõna moskvalasele erupolkovnik Aleksandr Ficovile 218. kaardiväe laskurdiviisi teise pataljoni võitlejale, kellest näpril sai kuldtähe kavaler. Meie läksime neljakesi, mina, Sheviljov kooljaluud ja sallestal Jukk. Meil oli täiesti harilik kaluripaat, mille keegi meist leidis Dnepri ületamiseks endale võtsime terve ööpäeva, istusime jõe lähedal metsas. Päeval keegi meist lagedale ei käinud, et mitte enda olemasolu välja anda. Seal selles metsas mind Sheviljoffia koljuluud vastu partei liikmekandidaatideks. Läksime ööpimeduses Dnepri äärde peale meie paadi oli veel üks paat. Umbes kell kaks öösel saime käsu minna, tassisime paadi vette. Alguses oli kõik vaikne ja rahulik. Jõe keskele jõudsime, lahvatas rakett ning algas tulistamine. Lõhkesid mürsud ja miinid. Kuidas meil õnnestus marutule all neprit ületada, seda ei suuda praegugi ära seletada, kuid üle me jõudsime ja hüppasime kalda ääres vette ja kohe avasime ka tuleautomaatidest ja püssidest. Jõudnud kaldale, heitis Vasja Sheviljoff paar granaati vaenlase kaevikusse. Jooksime siis ka ise sinna kaevikusse. Seal oli sakslasi summas koos tulistamiseks, meile mahte ei antud, lasksime käiku, rusikad, püssikaba täägid. Lõime sakslased lõpuks kaevikust välja, kogu aeg tuli meie võitlejaid üle jõe juurde. Hakkasime oma positsioone laiendama. Niimoodi avas meie grupp tee seltsimeestele edasi aga ründasime teist kaevikute liini, millel oli umbes 100 meetrit. Selle rünnaku ajal tegin granaadiga kahjutuks vaenlase kuulipildujapesa ja kuna tundsin vaenlase relva, siis panin selle ära võetud kuulipilduja kohe käiku. Ja teine lugu räägib Nõukogude Liidu kangelane Heinrich Hindreus. Ka tema võitles kuld pähe välja neprile. Ma olin kuulipildujarühma komandör ja siis mina olin enda meestega, mul oli kolm laaduri, teis oli neljas, 27. õhta kella nelja-viie paiku jõudsid neprile lähistele kallastele, nii et meile anti võimalus tutvuda Parempoolse kaldaga. Niimoodi nose tutvume oli nii pealiskaudne, aga siiski saime endale enam-vähem kindlaks teha pikksilmade kaudu ja vaenlase kaitsepositsioonid. Nii et ülesannete täitmisel meil oli juba ikke selgem, kus, kuidas vaenlane kaitse lasub ja Horsseerimis alustasime siis 27. öösse 10 11 paiku. Ja kunas meie paadi leidsime nii juhuslikku kõrkijatest kaluripaadi ja ei saanud teda pimedas kontrollida, kas ta vett peab või ei pea. Saime üks, 30 meetrit kaldast edasi mindud ja vesi hakkas sisse tulema, tuli meil paanika ja kolin ja sakslane vaatasid teisest kaldal, ei ole kõik korras, paneel tule peale ja raketite üles valgustas ära. Ja siis me meil oli tegemist, saime liivaluidete ta. Ja seal on üks tund-poolteist, me olime nagu sukad, vaidlesime selle, nagu kedagi oleks olnudki ja kui kõik vaikseks tõmbusin veel rohkem tagasi vedasime paadivälja külas kuskilt poisid teevad jälle takkusel. Takutasime selle paadikese ära seal, nii et hommiku teine katse oli nelja-viie vahel ja see oli meile soodus, sellepärast et raske udutuli. Ja me juba siis ei hakanud otse minema üle jõe, tegime väiksest kavalust, läksime tasakkele ülesvoolu ja lase paadi joosta alla vett, et ei oleks kolinud, aga ainult juhtisime, poolviltu oli sinna kohta, kus see kaitse oli, see meil õnnestus. Nii vaikselt. Maadusime meile, mees, Harnesime kas 200 või 300, täpselt ütleb. Ja meie ülesanne oligi sarnane, et kaks-kolmsada harjuja sisse rünnata ka kaks-kolmsada meetrit. Et siis seal pidada nii kaua vastu, kui saavad hakata meile täiendust saatma. Ja siis meie Ardisimegija siis kõva aura ja granaadid, panime mängu. Kole niisugune paanikat tekitas ja sealpool jõge samuti. Terve polk oli meil seal, kes kisendas Ura, aga hommikul kella viie paiku väga võimas ja peame seda ka mõtlema. Et see nelja-viie vahel uni on ka inimesel väsinud Sollasel kõige parem haiglas, millega palju kaasa. No ja siis oligi tulemus see, et meie tormasime edasi ja nad olid nii ootamatult, sest tavaliselt saksa soldate nemad magasid kaevikute taga vedendate prindaažid ja jäeti ainult üksik mees sinna kaitset nii valvama ma see oli ka magama jättis. Nii et kuulipildujad kõik jäivad ja isegi roodu miinipildujad jäävad maha ja jooksevad nii, kuidas nad seal olid minema. Meie seda juhuks kasvatasime ja kaevasime sisse, nii nagu keskkooli ja vaikus ja siis alles sakslased saavad aru, et tegemist on mõeldud väikese grupiga. Ja veidi aja pärast hakati uuesti meid ründama, ei oska vahetatud, vast pool tundi läks või. Aga aga ründama hakati, siis oli täitsa tegemist, et meike vastu pidasime. Need väga tegemist oli isegi sellest meie üheksast mehest liiga kõva täiendus, saime juba neli meest sai surma, nii et viis meest seisis tol korral elamul. Nepri forsseerimisel sai Nõukogude Liidu kangelaseks veel teinegi eestlane Arnold Pappel, kes oli suurtükiväelasena võidelnud ka Stalingradi kaitsel. Ära küsi, kuidas me läksime jäära, küsi sedagi, kuidas me vastaskaldale püsima jäime. Me teadsime, et on ainult üks võimalus edasi meie selja taga on ju kodumaa, millest ei tohi lapigi vaenlasele tagasi anda. Me teadsime, et vabastamist ootavad sajad tuhanded nõukogude inimesed. Meie kaasmaalased ootavad meie linnad ja külad. Ja meie läksime surma kartmatult. Edasi jutustab taas õhutõrje suurtükimees Nikolai kurapov. Putin ja meie läksime üle Dnepri ööl vastu viiendat oktoobrit üldse forsseeris Meie polk jõge kolmel korral. Esimene kord siis viienda oktoobri öösel munast Rich asula kohal. Vaenlane meid ei märganud, seepärast meil kaotusi ei olnud. Hommikul olime juba positsioonidel. Piki rinnet oli platsdarme umbes poolteist kilomeetrit lai, sügavust oli tal 500 kuni 800 meetrit. Selles kohas ei pidanud vaenlane meid vist kuigi kardetavaks, nii et väga tõsiseid vasturünnakuid ette ei võetud. Prooviti küll ning tulistati igast relvaliigist, kuid maastiku reljeef oli niisugune, et erilist kahju nad meile ei tekitanud. Ei mäleta enam, mitu päeva me seal olime. Aga igatahes peatselt käsutati meid uuesti Dnepri vasakule kaldale. Teist korda pursseerisime nüpri Velikije Pukriini piirkonnas. Meile sai kohe ka selgeks, et siin on peasuund Kiievi vabastamiseks. See plats, Tarmo oli eelmisest palju suurem. Sakslased pommitasid seda vahetpidamata. Eriti on meelde jäänud lahingut Hoodo Ruba küla juures 28. või 29. oktoobril. Kui asusime positsioonile külas. Kirde poole oli küla meie vägede käes. Kagu pool asus meie naaberpolk. Sinna suundus kõige võimsam löök. Naabreid, peksis vaenlase lennuvägi, ründas SS-tankidiviis surnu pealuu, samuti SS-jalaväe rügement. Tugeva surve tõttu õnnestus sakslastel küla vallutada. Kohe nõuti meilt, küla tuleb tagasi võtta. Ründasime raevukalt ja võtsime küla tagasi uuesti, nende rünnak ja küla läks nende kätte. Niimoodi siis ühe päeva jooksul käis Fjodorov kolm korda käest kätte. See päev juhtus olema soe ja päikesepaisteline, ehkki oli oktoobri lõpp. Õhus oli arvukalt lennukeid, naaberpolgus sai kahuri meeskond otsetabamuse. Neid ründas Junkers 87, hävitajate Focke-Wulf 490 saatel. Kella seitsmeteistkümne paiku tuli 27 Junkerseid otse meie peale. Ilmselt oli neil ülesanne meie patareidega lõpparve teha. Tulistasime neid nii, et suurtükitorud punased käigult sõjaraud ära vahetatud ja tulistamine jätkus. Niisuguse lahingu käigus tuleb õhutõrjeväelastel üles näidata erilist kartmatust ja visadust. Sa näed, lennuk pikeerib ja pommid langevad sinu peale. Aga sa pead olema lahtisel positsioonil, ega sa kuhugile varjuda. See on õudne. Kuid meie mehed pidasid vastu. Kella 18-ks olid vaenlased minema kihutatud, jättes maha mitu põlevat lennukit. Otsetabamuse sai nooremseersant Asmaanovi neljas patarei ja kogu meeskond hukkus. Platsdarm Dnepri läänekaldal Pukrini kääru kohal oli tõepoolest mõeldud kiievi vabastamise lähtepunktiks. Seepärast koondas meie väejuhatus sinna suured jõud peamise rünnaku rusikapidi moodustama kindral Rubalco kolmas kaardiväe tankiarmee, kes samuti plats Tarmile suunati, kuid lahingut Pukrini plats Tarmil hakkasid venima. Vaenlane tõi tugevaid jõudusid juurde, nii et peagi sai selgeks edasised katsed Kiievit sellest suunast rünnata ei too edu sest operatiivne ootamatus oli käest lastud. Vaenlane suutis luua tiheda kaitsemaastikutingimused, aga raskendasid tankikoondiste ulatuslikku manööverdamist. Ja esimese Ukraina rinde sõjanõukogu otsustas põhijõupingutused viia üle hoopiski Kiievist põhja poole jutteesi piirkonda. Pukrini platsdamilt viidi ära ka kolmas kaardiväe tankiarmee selle manöövri kohta meenutus kahekordselt Nõukogude Liidu kangelaselt soomustankivägede marssalil Pavel ropalcolt, kes sõja ajal juhatas kolmandat kaardiväe tankiarmeed. Eesmärgil varjata tankiarmee lahkumist Pukrini plats Tarmilt ja tema paiskamist koondumispiirkonda rakendati hoolikalt maskeerimisabinõusid plats, Tarmile jäeti armee komandopunktid ja mõned raadiojaamad. Need jätkasid oma tegevust des informeerides sellega vastast positsioonidelt ära võetud tanki tasemele meisterdati puidust ja savist maketid. Tulepositsioonidele paigutati ka suurtükkide maketid. Tankide ja autode liikumine oli lubatud ainult öösiti, kõiki pimendamise eeskirju rangelt silmas pidades. Rangemaskeerimis nõue kehtis ka koondumispiirkonnas. Sombused sügisilmad meie ümberpaiknemispäevadel aitasid uue pealetungi ettevalmistusi saladuses hoida. Mebetsime vaenlast, sundides tema lennukeid meist mahajäetud positsioone pommitama. Niimoodi varjatult tuli vägedel uutele positsioonidele liikudes läbida 130 kuni 200 kilomeetrit. Selle rännaku tegi kaasa ka meie tänane vestluskaaslane Nikolai kuraapov, kes koos oma polguga forsseeris jutteesi all kolmandat korda Dnepri. Me lõhkusime plats Tarmilt teistest varem hakkasime öösiti vaiksel. Aga kiirmarsil põhja poole liikuma. Asusime positsioonile liuteesi piirkonda, seal oli rajatud ülekäik. Meile anti ülesanne tagada vägede ohutu üleminek. Siin me hakkasime pikapeale aru saama, et mitte Pukk rinn vaid Jutiš saab olema põhisuund Kiievi vabastamisel. Ma ei mäleta enam mitmes armee, kas 38. või Kaheksateistkümnes läks jõest üle täiesti vabalt, sest vaenlase kogu tähelepanu oli pööratud Pukriinile. Varsti nägime Pukriinist oli ära toodud ka kolmas tankiarmee, seegi läks vaikselt üle. Vägede ülemineku ajal kohtusime ka Chessidega. Neljandal või viiendal novembril läksime meiegi üle jõe, kõik liikusid Kiievi suunas ja kuuenda novembri varahommikul saime teada Kiievi vabastamisest. Nägime, kuidas Kiiev põles. Edasiliikumisel nägime tee ääres tohutul hulgal lömmi löödud saksa tanke. Meie polk Kiievisse ei läinud, vaid meil tuli pöörduda linnast loode poole. Tükk aega oli meil ühine tee Tšehhoslovakkia brigaadiga. Pidasime käigult lahinguid vastase lennukitega. Nii et Kiievi vabastamisel me ei kuulunud põhijõudude hulka, vaid olime toetav väeosa. Seepärast meie osakaal neprile polnud eriti otsustav. Täitsima vaid ülesannet, mitte anda vaenlasele võimalust meie vägesid pommitada. Hiljem aga kaitsesime vabastatud Kiievit õhurünnakute eest. Täitsime oma ülesannet, nagu suutsime. Kiiev põles leekide puna valgustas neprit, justkui oleks. Jõgi ise põlenud. Me liikusime ägedaid lahinguid, pidades selle iidse linna poole. Olime väsinud, kaua aega polnud Ennast pesta saanud, seepärast oli meie suur unistus, jõuame Kiievisse, siis pesen ennast sooja vee ja seebiga. Aga kas Kiievit ongi enam olemas, kas seal peavarju ja vett? Kas seal on kollet, kuhu tuli pista? Sest Kiievi põlemise kuma valgustas neprit, nagu oleks jõgi ise põlenud. Pealetung Kiievi vabastamiseks algas kolmanda novembri varahommikul, kui pärast ettevalmistavat suurtükituld läksid esimestena rünnakule kindral šernjahhovski 60. armee ja kindral Moskalenko 38. armee. Vaenlane pani raevukalt vastu nii et lahingusse tulid suunata ka teised ešelonis ja reservid, sealhulgas ka Tšehhoslovakkia brigaad Ludwig Svoda juhatusel. Olukord muutus otsustavalt meie kasuks, kui neljanda novembri õhtul läks rünnakule kolmas kaardiväe tankiarmee. Rasked lahingumasinad ründasid esitulede põledes ja sireenide unnates tugeva suurtüki ja kuulipilduja tuled toetusel. Sellele löögile ei suutnud vaenlane enam vastu pidada. Viienda, novembri hommikuks olid vaenlase tähtsamad taganemisteed läbi lõigatud. Sama päeva õhtul keesid lahingut juba Kiievi äärelinnades ja öösel tungisid punaarmee väeosad Kiievi südalinna. Jalaväge toetades tungisid sinna ka kindral Kraftšenko viienda kaardiväe tankikorpuse tankid. Tšehhoslovakkia brigaadi võitlejad vallutasid vaksali jõudsid Dnepri äärde. Kuuendal novembril kella neljaks hommikul oli vaenlase vastupanu lõplikult murtud. Kiiev oli vaba. Aga missugune ta oli Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov, meenutab oma mälestusteraamatus meenutusi ja mõlgutusi. Kell üheksa hommikul saabusime koos rinde sõjanõukoguga Kiievisse, kuhu juba voolasid kokku ära piinatud linna elanikud, kes olid fašistide Elaialiku arveteõienduse eest ümbruskonda pakku läinud. Meie sõdurid piirati kohe igast küljest sisse. Suurem osa inimesi nägi äärmiselt kurnatuna välja. Ent kuidas lõid särama Kiievlaste silmad, nähes mitte unistustes, vaid ilmsi oma lavastajaid Nõukogude sõjamehi? Paljud nutsid rõõmust. Igaühel oli midagi öelda, sõites mööda mulle hästi tuntud kerest sätikud, mis oli kunagi maailma kauneim Frospekt. Ümberringi ainult varemed. Niisugune nägi välja Kiiev. Pärast hitlerlaste minemakihutamist. 27. novembril 1943 kogunesid vabastatud Kiievi elanikud Ukraina rahva suure poja Darast Ševtšenko mälestussamba juurde rõõmu miitingule. Neid tervitas seal palavalt esimese Ukraina rinde juhataja armeekindral Nikolai Vatuutin. Lahingud Ukrainas kestsid vaibumatu ägedusega. Kiievi vabanemispäeval oli suure isamaasõja lõpuni jäänud veel 550 päeva.