Enne kui tööle hakatakse võiksime meenutada. Meie manalamehi neid liidu liikmeid, kes eelmise kongressi ajal meie keskel liikusid ja nüüd mitte enam kadunute kirjas on August Annist. Johannes Velpa. Villem Alttoa Mäletagem. Neid püstitõusmisega. Kongress alustab oma tööd. Sõna antakse rend Salurile. Töö presiidiumi valimiseks. Edasi nimeliselt järgmised seltsimehed Beckman, Vladimir Green, Arnold Gross, Villem Hint, Aadu Ird, Karel Jürna, Johan Kaspar kaik, Lembit kiis, Kalju Kross, Jaan Ruslan, Erni kurk, Kalle Kuusberg, Paul kääri, Kalju Liivik, Feliks nõmm, Kilo oyama ott. Parve, Ralf raud, Mart Rääts, Jaan Saaremägi, August Skulski, Grigori sageli Endel Toome, Indrek Torn, Ilmar UT, Olav Vaarandi, Debora. Nagu te nägite? Lugesid, need seltsimehed, keda esitasid, esitas seltsimees ergi krustel presiidiumi teie aplausi, teie heakskiitmiseks, loodame, et see ka nõnda oli. Läheme oma tööga edasi. SÕNA kongressi aupresiidiumi valimiseks on seltsimees Algerbukil. Palun seitsmes pukk. Teen ettepaneku valida. Eesti NSV Kirjanike Liidu seitsmenda kongressi aupresiidiumi, Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee poliitbüroo Lubage kiiduavaldused lugeda selle otsuse vastuvõtmiseks. Meil on kongressi tööks aja valida kongressi sekretäriaat. Sõna ettepanekuks on seltsimees Lennart, merel. Teen ettepaneku valida Eesti NSV Kirjanike Liidu Seitsmenda kongressi sekretäriaadi. Kirjanikud Oskar Kruus, Iko Maran, Rein Saluri, Helvi Jürisson, Lehte Hainsalu. Kas on teisi ettepanekuid? Kui ei ole, siis me ikka vist peame hakkama ka hääletama, kunagi. Kes on selle ettepaneku poolt, palun käega märku anda. Täna seega on sekretäriaat kinnitatud. Meie töö läbiviimiseks on vaja valida kongressi redaktsioonikomisjon. Ettepanekuks on sõna seltsimees Ilmar, sikke mäel. On ettepanek valida redaktsioonikomisjoni järgmised seltsimehed. Vladimir Beekman, Väino Ilus, Kalle Kurg, Paul Kuusberg, Kalju kääri, Holger Pukk, Otto Samma Haarald, Suislepa, Olav UT. Kas on teisi ettepanekuid? Ei näi olevat. Kes selle ettepaneku poolt on, palun hääletada? Seega on redaktsioonikomisjoni kinnitatud. Läheme edasi päevakorra kinnitamisele. Juhatus teeb ettepaneku kinnitada meie kongressi päevakord järgmiselt. Esiteks Kirjanike Liidu juhatuse aruanne. Teiseks. Kolmandaks ettekanded kirjandusžanrite kohta. Ettekandjad seltsimehed Kross, Villem Gross, Jaan Kross, Kalju keri, Kalle Kurg, Heino Väli ja ott ojamaa. Esimese küsimuse kohta teeb aruande seltsimees Beekman, revisjonikomisjoni aruande esineb, esitab seltsimees talves. Neljas juhatuse valimine, viies revisjonikomisjoni valimine, kuues delegaatide valimine Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu Kirjanike Liidu kuuendale kongressile. Kas on teisi ettepanekuid kongressi päevakorra kohta? Ei näi olevat. Lubage panna päevakord hääletamisele, kes on selle poolt, palun käega märku anda. Tänan. Seega on kongressi päevakord kinnitatud. Juhatuse poolt on ettepanek vastu võtta järgmine kongressi töökord. Aruandeks juhatuse tööst anda aega üks tund ja 15 minutit Sandri ette kanneteks aega 30 kuni 40 minutit. Kusjuures neist esimesel päeval kuulata ära proosa, luule ja kriitika ettekanne teisel päeval draama laste, teisel päeval draama, laste ja tõlkekirjandus ettekanded. Sõnavõttudeks anda aega 15 minutit, õiendusteks viis minutit, iga kahe tunni tagant pidada 20 minutiline vaheaeg. Lõunatäna kella 14 30-st kuni kella 16-ni, teistel päevadel kella 14-st 16-ni alustada tööd kaheksandal üheksandal aprillil kell 10. Kas on teisi ettepanekuid? Ei paista olevat. Lubage kodukord panna hääletamisele, kes on selle poolt, palun käega märku anda. Loeme päevakorra vastu kodukorra vastuvõetuks. Sõna on Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee tervituse ettelugemiseks esimees väljasele. Eesti NSV Kirjanike VII kongress toimub ajal, mil kogu nõukogude rahvas on suure entusiasmiga asunud ellu viima Nõukogude Liidu kommunistliku partei 25. kongressi otsuseid. 10. viisaastakuülesandeid Pole kahtlust, et ka vabariigi kirjanikud annavad järjest kaalukama panuse kommunistliku ühiskonna ehitamise üldparteilise üldrahvalikku üritusse. Meie lugejad ootavad kirjanikelt uusi teoseid, milles väljendub see põhiline ja oluline, mis on saanud kommunismi ehitava nõukogude inimese elu sisuks mis kehastaksid Meie inimese paremaid omadusi, tema töökust, ausust, ustavust, partei üritusele, neid probleeme, mis on seotud Igapäevase loova tööga ja mis kasvataksid lugejaid nõukogude patriotismi, rahvaste sõpruse ja sotsialistliku internatsionalismi vaimus. Sellepärast seisab kirjanike loomingulise organisatsiooni ees ülesanne veelgi aktiivsemalt võidelda kirjanduse kõrge ideelise ja kunstilise taseme eest tema osa suurendamise eest kommunistliku ideelisuse ja moraali võidule viimisel ning sotsialistlikule elulaadile võõrasta nähtuste välja juurimisel. On vaja igati tihendada sidemeid, tootmist, kollektiividega pidevalt rikastada kirjanike ideelisi teoreetilisi teadmisi, üldistada kirjandusliku loomingu kogemusi. Lahutamatus seoses üleliidulise kirjandusprotsesside täiustamist vajab töö noort Te autoritega, et soodustada nende maailmavaatelist ja loomingulist kasvu tõmmatanud aktiivsemalt kaasa liidu tegevusse. Toetades kirjanike loomingulisi otsinguid sotsialistliku-le, realismile, oma stiilide, vormide ja žanride mitmekesisust peab kriitika kõigepealt silmas pidama Loomingu ideelised suund esitlust ning kunstilist kaalukust, tema vastavust elu tõele, ühendades kõrge nõudlikkuse teoste hindamisel tähelepaneliku suhtumisega kirjanikuandesse. Me kirjanike ees on avar tööpõld. Tuleb soovida, et Kirjanike Liidu tegevus muutuks üha aktiivsemaks ja sisukamaks et kollektiivis süveneks täisverelist loomingulist elu soodustav seltsimehelikkuse ja nõudlikkuse atmosfäär. Kirjastus töötajalt aga oodatakse, et nad viiksid kirjanikke innustava sõna senisest kiiremini lugeja lauale. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee avaldab kindlat veendumust, et meie vabariigi kirjanikud annavad kogu jõu Nõukogude Liidu kommunistliku partei 25. kongressil püstitatud ülesannete täitmiseks ja soovib neile täit kordaminekud joosta. Loomisel, mis tiivustavad meie kaasaegseid, annavad järeltulevatele põlvedele edasi meie ajastu hooled ja rõõmud ning on meie partei ja rahva väärilised. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee. Lugupeetud seltsimehed, selleks, et vaadelda meie kirjanduse arengut eelmisest kirjanike kongressis tänaseni oleks ilmselt kasulik alustada Nõukogude üldsuse hinnanguid sellele. Äsja lõppenud NLKP 25. kongressil olid muuhulgas kõne alga kirjanduse arenemise probleemid ning küllap oleks raske leida autoriteetsemaid seisukohta kui see, mis jäi kõlama kongressi seltsimees Brežnev ettekandes kongressil oli öeldud järgmist. Täna võime öelda, et 24. kongressi suhtumine kirjanduse ja kunstiküsimustesse on end täielikult õigustanud. Möödunud aastatele on iseloomulik loomingulise intelligentsi tegevuse edasine aktiviseerumine. Loominguline intelligents annab järjest kaalukama panuse kommunistliku ühiskonna ehitamise üldparteilise üldrahvaliku üritusse. See positiivne elujaatav protsess kajastub loomulikult neis uutes sotsialistliku realismi teostes, mis on meie maal loodud viimastel aastatel üha sagedamini ja mis peaasi, ka sügavamalt leiab neis kajastamist see, mis on põhiline ja oluline meie maale ning mis on saanud Nõukogude inimeste isikliku saatuse koostisosaks. See nõukogudekirjandusele tervikuna antud hinnang säilitab kahtlemata kehtivusega Eesti nõukogude kirjanduse suhtes. Märgiti ka käesoleva aasta algul toimunud Eestimaa Kommunistliku partei seitsmeteistkümne kongressi aruandes et möödunud aastatel on vabariigis jätkunud kunstiloomingu viljakas areng parteilisuse, ideelise ja rahvuslikkuse printsiipide alusel. Kõik ülaltoodu kinnitab reaalse kirjandusprotsessi pidevast jälgimisest võrsunud veendumust selles et meie kirjanduse areng vaadeldaval ajavahemikul on olnud pidev ning positiivne ja seda väites me ei satu vastuollu avaliku arvamusega. Vaatleksime siis pisut lähemalt. Neid olulisi nihkeid, mis meie kirjanduses viimastel aastatel on toimunud. Viis aastat on kirjanduse arengu seisukohalt muidugi väga lühike aeg. Protsesside kulg ja nähtuste väljaarenemine nõuavad kunstist tavaliselt hoopis pikemaid ajavahemikke. Ometi võime rääkida tendentsidest ning suundadest, mis vahepeal on ilmnenud. On pääst selge, et nii mõnedki neist ulatuvad juurtega ka eelmisse ja üle-eelmisse kongressi vahesse. Nagu seegi, et meil pole tänaseks mõnelgi puhul käes lõplikke tulemusi. Kahel viimasel Kirjanike kongressil oleme võinud kinnitada, et meie kirjandus on muutunud märksa kaasaegsemaks nii materjalilt kui probleemiasetused ja lahendused. Seejuures on oluline tähendada, et oleme nüüd juba arvatavasti lõplikult loobunud kaasaegses kirjanduses segi ajama päeva kajalisusega, nagu varematel aegadel pahatihti juhtus. Ning hakanud seda täiesti põhjendatult mõistma ideede aktuaalsusena, mis teost kannavad teosesse kätketud mõttepinge tasemena ja kirjandusteose häälestust määrava autoripositsiooni sotsiaalse aktiivsusena. Juba mõnda aega räägib kriitika argumenteeritult kangelase eetilise vastutuse suurenemisest viimase aastakümne kirjanduses. Selle juures paistab silma asjaolu, et kirjandusliku kangelase eetilise vastutuse määra kergitamine kõrgemale tasandile on paljude autorite teostes kaasa toonud ka käsitluse alla võetavate süžeede järjest suureneva eetilise pingestatus ning dramatismi. Üsna enesestmõistetav on see ju uuemast sõjakirjanduses, kus varem valdavas ulatuses käsitletud üldplaanide asemele astusid üksikinimesed oma raskete ja keeruliste saatustega. Näitena võiks tuua, kas Vassil põrkovia ja Adam ohvitši sõjajutustusi meil vastavalt Paul Kuusbergi ja Ülo Tuuliku viimaseid raamatuid. Kuid mitte ainult. Küsimus inimese eetilisest vastutusest ei taandu karvavõrdki ka sel juhul, kui autor käsitleb ainena tänapäeval. Seda on hästi iseloomustanud ine Viiding loomingus, kes ütleb nõnda eetiline vastutus omaenda tegude, aga ka aja kõige toimuva inimes, tema inimlikke kvaliteeti teest. Kas meie tänane inimene on vaimselt ja eetiliselt valmis selleks, et astuda kommunistlikku ühiskonda või on ta jõudnud vähemalt nii kaugele, et pälvida välja kujunenud sotsialistliku ühiskonna väärilise liikmenime? Kirjandusliku kangelase eetiline vastutus on kahtlemata korrelatsioonis autori sotsiaalse aktiivsusega vähemalt juhul, kui räägime sotsialistliku realismi meetodil loodud kirjanduses. Üksnes kodanliku kunsti ja kirjanduse modernistlikku mad voolud tõstavad absoluudi seisusesse indiviidi ja viimase isoleeritud sotsiaalsest sõltuvustest väljaspoole asetama eneseteadvuse. Sellisel juhul taandub eetiline vastutus subjektiivsele süümele. Paraku on seesugune meetod võimetu andma usaldavaid tulemusi, kuivõrd see suvaliselt välistab terve hulga karakteri kujunemise seisukohalt väga olulisi mõjureid. Sotsialistliku realismi meetod kinnitab kirjaniku uurimisobjekti inimese sotsiaalselt determineeritud ust väidab kirjandusliku kangelase kokkukuuluvust. Mingi sotsiaalse kollektiiviga möönab inimesele sotsiaalset rolli mis kahtlemata avaldab otsest tagasimõju isiksuse lendab. Sellest tuleneb ka üksikisiku ja terve rahva saatuse vastastikuste sõltuvuste ja seoste tunnetus mis omakorda kujundab kirjanduslikku karakterit. Minu ülesandeks oli siis kõnelda kongresside vahelisest luulest. Võidakse väita, et traditsiooniline kirjeldus, kriitiline sõnavõtt, mis tahes kirjandus nähtuse üle ei ütle asja enese kohta õieti mitte midagi ära. Võidakse väita, et traditsiooniline sõnavõtt ei saa oma meetodi tõttu kõnelda tegelikult muust kui ainult suhtumisest vaadelda püütavat nähtusse ning esitada selle suhtumise motiive. Kui nii, siis tundub mulle, et niisugust tüüpi sõnavõtt, vähemalt niisugust tüüpi alustus on meie kongresside vahelise luulekäsitluseks täiesti omal kohal. Sest mõningaist suhtumis vormelayst Ma tahaksingi lähtuda polekski tarvis koputada Allikaile. Kõik teavad. Kuuekümnendad aastad on juba ladestunud Me teadvusse kui eesti luule tähelepandava uuenemise aeg kui luulejuhi rolli aeg eesti kirjanduses, muuseas seitsmekümnendad aastad seevastu on meie kirjandusloolisse mällu fikseerumas kui aeg, mille täissõnadeks tahavad olla luulehallus, luulelõtvus, luule, inflatsioon. Mida lühemaisse, vormeleid, sähendused, hinnangut komprimeeruvad, seda püsivamalt. Mõnikord täie mõnikord pooliku õigusega, mõnikord koguni ilma. Jälgige põgusalt meie luule aastakümme hinnangute vastandumise ajalugu kas või neis piires, nagu seda sellest kõnetoolist on sõnastatud. Üle-eelmisel kongressil veebruaris 66. Niisiis tagantjärelevaataja jaoks otse meie tollase luuletõusuharjal ütles Ralf Parve siit kõnetoolist, muuseas. Peatuksin ühel küsimusel, mis viimasel ajal ikka jälle on esile kerkinud ja millest möödaminnes oli juba juttu seoses jõe 1962. aasta luuleülevaatega. Vohab sõna hääled, mis kurdavad kaasa ja autorite lugemisel tekkivat luuleväsimust, pole alusetud. Kuid sealsamas ütles Ralf Parve küll ka, aga kindlasti vääriks arutlemist seegi, kas meie luule ikka viibib mingis mõõnaseisundis, nagu mõned kriitikud on väitnud. Või langetatakse niisugused otsused paari-kolme isikliku lemmiku loomingu põhjal. Kui nüüd lakkamatult ei raba millegi ekstra ordinaarsega Eelmise kongressi aruandes mais 71 ütles Vladimir Beekman. Kui 60.-te aastate algupool tõi Eesti Nõukogude luulesse märgatavat elavnemist ja luule elas kümnendi keskpaiku üle tõelise tõusu siis viimastel aastatel on luules märgata mõnesugust loidumist, paigal tammumist ja nõutust. Uute sisuliste väärtuste sünd ei pea tihtipeale sammu värsiridade vohamiseks. Vikman lõpetas oma luuleülevaate eelmisel kongressil nõnda. Nagu juba öeldud, on Eesti Nõukogude luules hakanud ilmnema mõned murettekitavad tendentsid. Meie peamiseks ülesandeks eelseisval aastail on kahtlemata luule välja aitamine ummikseisust ajutisest loidumisest ja otsekui nõutusest kiiresti muutuva maailma palge ees. Eesti Nõukogude luulel on head traditsioonid nii tugeva kodaniku luule kui puhta intiimlüürika valdkonnas, mis lubavad avaldada veendumust, et mõõn on ajutine. Aga Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul küllap see oli. Mullu detsembris, kus arutati meie praeguse kongressi žanri ettekannete küsimusi arvas Hando Runnel et luule ettekande võiks materjali kesisuse tõttu hoopis ära jätta. Ja seda ettepanekut ei tajutudki kuigivõrd Lepateeringuna vaid otsustati pärast lühikest rahvuslik rahulikku mõttevahetust siiski luulevaatluse alla võtta. Kuna lugu nii halb ju vahest siiski olevat. Nõnda siis mõõnatunnused 1962 sõna vohamine, mõõnaseisund luureväsimus 1966 aga siiski luule märgatav elavnemine 60.-te algul ja tõeline tõus 60.-te keskpaiku. Muret tekitavad tendentsid umbseis loidumine ning loodetavasti küll ajutine mõõn 1971. Ning mõnegi vaatleja meelest, sest ma usun, et Hando Runnel ei seisa oma seisukohal ihuüksi kaalukama luule vaata täielik puudumine. 1975. Nüüd hinnangute vastuolud pole siin esitatud paradoksi kõlksutamiseks, kuid neid määrib meenutada selleks, et pisut relatiiviseerida meie vaatlused. Hinnanguid. Lugejaga vahepeal sündinud muutumine võib ju parajasti ka üsna meta luulelistel põhjustel osutuda tüdimiseks väsimeseks ja huvimaitse või moejärgseks teisele kiindumiseks. Kui sirbis ja vasaras avaldatud täppisloetelust uute luuletus kogude netovälja koorida on nende aastajärgsed ilmumisarvud niisugused 1971 18 72 13 73 13 74 14 75 üheksa. Muuseas luule inflatsioonil kui ajalõigud tunnussõnal on tema pruukiates uus varieerumisi olnud vähemalt kolm tähendust. See on tähendanud ikka ja alati luule lahjenemist, seda küll. Aga kord sõna- ohtruse tõttu, luules eneses, kord luule ohtruse tõttu kirjanduses ja kord lahja luuleülemäärase, palju, seetõttu tõhusama luule kõrval. Kui esmapublikatsioonide arv on 71 75 langenud 18. üheksale. No siis võib ju kõigepealt nentida, et luule ohtrusele kirjanduses on küllalt tõhusalt piiri pandud kuid iroonia irooniaks me usume, et prognoosida selle juhuseisu järgi meie luuleviljakuse lähimat või kaugemat tulevikku poleks oluliselt targem, kui ennustada mõne aasta temperatuuri vaatluste järgi jääaja tulekut. Tosinkond või pisut rohkem Uskogu aastas on meie keskmiselt ahtra võitu toodangu pildis keskmine tase. Ja kogemus osutab, et kongressi aastail niisiis loodetavasti ka tänavu ületatakse see viie-kuueühikuga järelikult luule, inflatsioonist, luule üliohtruse mõttes saavad esialgu kõneleda ainult üpris tõsised poeesi, Jofoobid aga eriline, koormav sõna vohamine. Kuidas on lood? Sellega? Tundub, et häiris ennekõike traditsioonilise värsiga harjunuid meie vaba pärsi elu õigusvõitluse aastail. Värss, mille kulg ei pakkunud riimireeglipäraseid vööpandla klõpsatusi andis nendega harjunuile kõige esmahaaratavamalt käte laiali valguvuse ja puuduliku rühitatuse respektiive vohamist süüdistuse sageli küll muidugi õige põhjendatu. Praegu võib nähtavasti väita, et meie vabavärsiharrastusteadlikum kui toona ja ütleme logorröa pseudopoeetika suhtes immuunsem sõna puhamis pahet levinuma nähtena ei saa nagu enam näinud teda nüüd, kus me aeg-ajalt ju hämmeldume oma luuletajate sagedasest huvist kas või haiku ja tanka tüüpi lakunismi äärmustel vastu. Niisiis jääb üle nentida, et luule, inflatsioon, kui ta meil praegu tõesti esinema peaks, saab esineda, ütlesid oma kolmandas eel osutatud tähendus kui luule laienemine, lahja luule, suhtelise ohtrustet. Kas lahjat luulet ilmub meil tõesti ülemäära palju? Ilmtingimata. Aga enne selle väite kinnistamist silmitseb seda ometi pisut lähemalt. Ülemäära pähe ei ilmu lahjat luulud ju mitte kuskil ega mitte kunagi. Ilmetu luule olemasolu on alati koormav ja alati paratamatu. Loomingus number 2976 kadestab Henn-Kaarel Hellat sportlasi luuletajatega võrreldes selle puhul, et esimeste kasvatamine on teiste omaga võrreldes allutatud nii järjekindlale ja asjatundlikule järelevalvele. Ma ütleksin, et see on võrdlemisi vaieldav kadestamisväärsus. Aga selle sees ilmneb ometi südame erinevus spordi ja luuleharrastusse suhtumises. Erinevus selles kui heaks asjaks. Me hindame rahvalik massilist spordiharrastust kui tippspordi, kõige laiemat ja kõige loomulikumat taimelava. Ja kui võõrastavaks pentsikusi kasutuks, me peaksime vähegi massilisemat avalikumat, luule huvilemist sest meie eelarvamust mööda on ju asi nii, et 10-st kodanikust, kes spordi dressis maanteeserval joosta vehib kui meie mööda sõidame. On üheksa hea asja eest väljas, kui mitte just otseselt tipptulemuste Berendamine, siis igatahes tervis, värskus, vastupidavusmeeleolu tõus ja mis kõik veel. Ning üksainuke on võib-olla narr, kes võiks joosta Tõnkamise asemel kodus vati sees kõbisada. Aga 10-st kodanikust, kes meile oma värsse lugeda toob, pälvib meie meelest a priori vahest üks sallivad tähelepanu. Aga ühekson, püütud grafomaanide. Ma tahan ütelda kehvapoolne luule harjumus, luule ja harjutusluule, viimane juba õige tähelepanu, väärne liit on igas kirjanduses ja kõigil aegadel vältimatu ning andke andeks, teatud piirides tarvilik. Kas need teatud piirid on meie viimaste aastate luules ületatud, et seal oli vähegi objektiivselt otsustamegi kõlbsuma kongresside vahebilansi orienteeruda, heidame pilgu kõigepealt sellele, mida me täiesti või siiski enam-vähem üksmeelselt võime hinnata. Viimaste aastate eesti luule positiivaks kõigepealt iseseisvate kogudena ilmus. Mul ei õnnestunud selgitada, kas Betti Alveri Eluhelbed ilmusid pisut enne või pisut pärast 71. aasta kongressi arvustuse eranditult kiitvad reageeringud niisama nagu Alveri Uljase vürtsise uus mütoloogia. Sügavam retseptsioon lugejaskonnas kuulub igatahes meie poolt siin vaadeldavas aega. Beekmanni rüsina tundjon vist nimetatud Beekmanni seni kõige süvenenumaks raamatuks. Viiu härma pealkirjata on viimaste aastate häiriv väheste tibüütide seas parimaid vististi terviklikke. Kaplinski valge joon Võrumaa kohale. Isepäraselt palju nägev ja ligi tulev ufo lendruumis ajas ja inimeses oma suletuse ja avatuse, väga subjektiivne väike raamat. Nähtavasti võib tõdeda, et Viivi Luik, kes on avaldanud kongresside vahel kolm tagasihoidlikku mahtu luuleraamatud, on andnud vähemalt nende kogude peale kokku piisavalt variatsioonirikas luuletud siin mainimist leida ning lugeda seda küllalt rahustavaks vastuseks murelikele vaatlejale, kes aasta viie eest ahenemis avaldumisperspektiive arutasid. Muuseas võib aimata, et Luige Leopoldi lugude tihe reaalne maailm on juba ka tema luuletoa uksele koputamas. Hando Runneli lauluraamatuski mõõganeelaja kurbade kaitseks on võib-olla mitte väga terviklik aga oma põhitaotluses silmapaistvalt õnnestunud kogum. Uuemast rahvalaulust kui nüüdisluule uus allikast ammutamisega osutab Runnel võimaluste poole, mis meenutavad Veljo Tormise tööd meie muusikas. Liis Eppelil tema varjuringi eest antud aastapreemiat võib ju ehk pisut pisut ka luule ahtri aasta soodustusele antakse arvata. Siiski on Seppeli kogu inimlikult armas omas tasasuses avar raamat, mis lootusi äratavaid meil juba mitmetega rahuldab. Johannes Semperi lehekülgi nagu lehti puult, olgugi postuume koguja olulisuses ammu tekkinud ei kuulu luulesündmusena ometi mujale kui meie vaatlusaega. See raamat heidab Semperi poeedi palgele heledavihu elavat järel valgust. Ja viimaks on ju terve oma koguline Jüri Üdi oma detsembrist käekäigust ja selgest eesti keelest kuni armastus kirjadeni siinvaadeldava ajavahemiku produkt koos kogu kiitusega, mida ta on pälvinud skepsisega, mida ta on selgitanud mingi elevusega millal ta külvanud. Peaks ütlema, et see kõik kokku pole ju sugugi halb, seda enam, et see pole hoopiski kõik. Kui küsida, kes meie silmapaistvaid luuletajaid on vaatlusperioodil kirjutanud mõne oma peateose oleks vastus küll kuigi soodne. Ometi on mitmed siin vil mainimata põhineb viimaste aastate tööga kergitanud oma tänist lage ja mitmed teised on seda vähemalt laiendanud. Seltsimehed eelmisel kirjanik Kongressil eesti kirjandusest ülevaadet tehes oli Vladimir Beekman neil võimalik rääkida proseriti romaani mõningasest teisenemisest võrreldes eelnenud perioodiga. Küllalt hea tahtmise juures leiaksime ka viimase viie aasta eesti proosakirjandusest näiteid mis võimaldaksid ligilähedaselt samalaadse järelduse teha. Igal aastal on ilmunud parasjagu nimetus. Iga kirjandusaasta sisaldab endas püüdlusi uuenemiseks teisenemiseks. See peaks olema loomulik, sest elu ise muutub, toob kaasa uusi nähtusi ja kogu selle keeruka protsessi kajastamine ei saa küll alati ja igal juhul olla kirjanduses tegutsevatele jõududele vastab küll aga on tema peamiseks funktsiooniks. Viimase viie aasta proosa on meil kahtlemata palju pakkuv ja huviäratav, ent märgatavalt teisenemisest võrreldes just eelmisel kongresside vahelisel perioodil. Looduga poleks nagu tungivat vajadust kõnelda. Meie proseistide esindus. Autorkond ise pole nimetamisväärselt muutunud. Me ei saa enam kõnelda näiteks Jaan Krossi plahvatuslikku tulekust luulest proosasse sest seda oli ta teinud juba varem. Samad sõnad maksavad Mats Traadi kohta, kelle seekordne viljakus näitab tema üha suuremat süvenemist proosasse. Kuigi näiteks niisuguseid autoreid nagu arvu Walton ja Emee Beekman nähtava hoolega jälgivad, et ennast mitte korrata, et iga nende raamat oleks iselaadne. Siiski ei saa ju ei üks ega teine lahkuda oma subjektiivsest, kirjaniku olemusest. Lili Promet andis eelmise kongressi eel õieti juba huvitava romaani näidendi ja kahasse Rolf parvega, reisiraamatu tundub tema kohta vähevõitu. Viljakuse kasvu märkame samal ajal Mati Undi ja Arvo Valtoni puhul. Üle hulga aja ilmutas ennast ja väga huvitavalt Lennart Meri. Hea tasemega proosat pakkus seda puhkuga Uno Laht, kes seni on viljelenud peamiselt värssi. Kaua aega ainult näitekirjandusele truu olnud Egon rannet astus kuuldava sammuga proosasse kavatses kõiki viimase aja proosavormi lühenemise tendentse trotsides anda laia panoraami ka läbilõike ühest perioodist meie maa elus. Ernie krusten jõudis valitud teoste kolme köite koostamise kõrval esineda mahult küll väikese aga sügavalt inimliku originaalkoguga, milleta oleksime kahtlemata vaesemad. Paul Kuusberg kirjutas oma tavalises mahus, lisades temale omaseks saanud sotsiaalselt väga olulisse aine ringi. Uusi kvaliteete sõjateema käsitlemisel kasutasid julgemini uusi laade, lähenesid sellele uutest rakurssidest Ülo Tuulik ja Vladimir Beekman. Lihtsat tööd tegeva inimese kujutamisele endiselt truuks jäänud Väino Ilus on toonud oma kombositsioonidesse uusi elemente. Esile tõsta võimega Grigori Skulski, Georgi Vassiljevi ja mitme teise meie vabariigis vene loovate vene kirjanike teoseid. Seda sissejuhatavat loetelu võiks kahtlemata veelgi pikendada autorite mainimisega, kes kõik suutsid vaadeldaval ajavahemikul meie proosapilti rikastada. Sellele nii ainet kui vormi leidusid lisada. Kuid eespool öeldud seisukoha kinnituseks on oluliselt olulisem siinkohal teha lühipeatus noortel autoritel või õigemini nendel, keda me olude kujunemise ja järjekestvuse põhimõttel veel noorteks oleme pidanud. Möödunud kongressi ettekandes nimetas Vladimir Peck mõned lühiproosa alal on meil arvestatavat järelkasvu noorte ning nooremate autorite näol, nagu seda on Jaan Kruusvall, Toomas Vint, Rein Saluri, Vaino Vahing ja arvukalt teisi. Kõigi nimetatud autorite looming jõudiski vahepealsetel aastatel kaante vahele täiendamaks. Seda osa meie proosast, mis väldib traditsioonilist kujutamisviisi, uurib ühiskonda, inimsuhteid ja psühholoogiat võimalikult kontsentreeritud eelistes kohustustest vabastatud vormides. Ettekandes samas seoses lisatud ja arvukalt teisi osutus ilmselt liiga lootusrikkaks. Mis parata, kirjanduselus ei ole isegi kõik viisaastakuvennad uusi nimesid proosasse muidugi tuli Aime maripuu koguni kahe raamatuga, samuti huviäratavad on Enn Kaarel Ellati, Lembit Kivi Kivisaare esikromaanid. Kuigi siin tuleb kohe lisada, et nende raamatute kaantelt avastame juba ammu tuntud kirjanduslikud nimed. Päris uue nimena saaksime mainida mari saati, kelle perspektiiv näib alguse põhjal otsustades olevat paljutõotav. Nii jääb üle nentida, et 70.-te aastate esimese poole proosa tegeles piltlikult öeldes varem kätte võidetud positsioonide kindlustamisega juurde ehitamisega viimistlemisel süvendamisega toimus teatud mõttes küpsemine kirjanduse arengus kõigiti kasulik ja mõistetav vaheaste kusjuures selle termini tagant usutavasti keegi ei hakka otsima vananemise või lõpliku valmis olemise mõisteid. Üldpilt osutub vahel kuidas rikkaks ja kui juba hoogu sattuda, siis võiks öelda, et isegi värvi küllaseks. Silmatorkavalt erinevate väljenduslaadide tekkimine ja sellel pinnal arenenud poleemika kuulub juba minevikku kümnendisse. Mistõttu võime kõnelda kirjanduse sisesest tasa kaalustumisest. Kogu seda protsessi jälgib meie kriitika väga tähelepanelikult teeb seda teravustada tormi veeklaasis, tõstmata vahel koguni iseenda teadmiste hulgast helludes juurte mõtlevalki praeguse eesti proosa valdavamaks jooned näib olevat üha süvenev mõtisklus inimesest kaasajas, inimesest, kaasaegsetes, globaalsetes tingimustes, tema seotusest suhetest, tema pidetuse suurenemisest organisatsioonis tema kui isiksuse vabadusest valikuvabaduse piirides kaasaegses ja ajaloolises lõikes. Need kokku annavad laia filosoofilise eetilisem ja sotsiaal psühholoogilise probleemistikku. Seda eeskätt teoste puhul, mis jätavad mitmeid tõlgitsemis võimalusi. Kusjuures vahemärkusena mõistet mitmetähenduslik tuleks võtta kindlasti suurema ettevaatusega, kui seda senises praktikas tehakse. Aga see on juba ise iseküsimus. Sotsiaalsust ühiskondlike probleemide märkamist ja kajastamist on eesti proosele võidud alati tunnuslikuks pidada. Kirjanduse sotsiaalsused traditsioonist tunneme praegu ära selle pinna millel me õigust öelda kõige kindlamalt ühineme teiste rataste kirjandustega. Vahetume ja vastastikku rikastuma. Sotsiaalsest ei saa ilukirjanduses vaadelda lahus psühholoogilisest sotsiaalse ja psühholoogilise sulamid aga võivad anda lõputul hulgal vorme ja seda on suutnud tõestada ka eesti proosa vaadeldaval ajavahemikul. Liidulist nõupidamist, kus arutelu põhiobjekti asendisse kerkis, eesti nüüdisproosa on. See oli meie rahvuspiirest välja ulatuv vaade eesti prosele mis oma probleemiasetuste ja kunstilise mitmekülgsus, aga ilmselt annab praegu huvitavat ainet ka üldisemateks kõnelusteks. Nõupidamine lähtus kirjandusliku kangelase sotsiaalse aktiivsuse aspektist, kusjuures niisugune rammistamine, seades nii mõnegi Aravete ette elementaarseina, tunduvad küsimused, mida mõelda sotsiaalse aktiivsuse all. Mida mõelda kirjandusliku kangelase all? Juba niisuguste küsimuste kergitaminegi tänapäeval on sümptomaatiline sest need mõisted iseendast on ju väga vanad ja peaksid olema lausa akadeemiliselt läbi töötatud. Jääb üle arvata, et kirjandus on vahepeal läinud mööda uusi arenguradu ja sundinud kriitilist mõtet taas tegelema vanade põhiliste mõistetega. Selleks et nende rakenduslik tähtsus võimalikult suurem oleks, et need mingis omaettesüsteemis tühikäiku idees. Paul Kuusberg viid romaanis üks öögruppi inimesi läbi tuisu ja see on reaalne kujutis sõja esimesest kõige raskemast aastast. See on avar kunsti tihe maaling aga ühtlasi ka laia haardega sümboolika raske teel ja erinevad inimesed. Sellel elu, mida Kuusbergi tegelastel tuleb elada, on raskem seal revolutsioonilise ümberkujundamise ja kättevõidetud kaitsmise raske tee. Oma viimases romaanis ajendab Kuusberg peategelasele haiglavoodisse lastes neil sama teed tagasi käia dialoogides mõtisklustes pihtimustes. Inimene liigub, see on, tegutseb nii kaua, kuni ta elab ning vastutab ühiskonna ees oma tegude eest. Niisugune on autori kontseptsioon, milles realiseerub tema enda ja ta tegelaste sotsiaalne aktiivsus. Ei ole juhuslik, et Kuusbergi teoste keskseteks kangelasteks tunduvad kommunistid. Kommunisti vastutus meie ühiskonnas toimuv eest on eriline, on kohustavam ja ka deformatsiooni, tema eetikas on seetõttu erikaalult raskemad. Just see problemaatika läbiv Musbergi loomingut suure otsekohesus aga annab sellele mehise tooni kusjuures autori lihtsustab midagi, vaid näitab elu kogu selle kujunemise keerukuses. Tema romaanide pealkirjad enamasti pretendeeri peegelduma kaante vahele mahutatud on vahel üldobjektiivsed mõisted. Ometi leiame nende Altaktiivsusega laetud tegevuse ta tegelased reeglina ei jää sõja jalgu, nad lähevad sinna, tulistavad oma ideaalide nimel. Kahe rinde vahelejäämise motiiv kui balti vabariikide kirjandustele ühisomane huvitab ka Kuusbergi aga ta ei tee selle situatsiooni esindajatest oma teoste peategelasi. Sõja jalus on muidugi passiivsusele, vihjab pealkiri, mis vastab küll romaani kandvale üldsituatsioonile ent on üllatavalt vastuolus sellega, kuidas Ülo Tuulik seda ainet on kunstisõnaks vorminud. Teos aktiviseerib lugejat kauged sündmused nii lähedale, et tahes-tahtmata tunnetad elavaks saanud dokumendi jõudu. Kolme Valgevene kirjaniku ühisreportaaž olen põlevast külast leidis laialdast vastukaja kogu meie maal. Ülo Tuulik tegi teose loomeprotsessis midagi samalaadset. Ta elas sisse dokumentidesse kuulas mälestusi, vaatles sündmustiku kohti ning mõtiskles kõige üle. Tänapäevase kirjanikuna ilmus raamat, mida võime õigusega nimetada uueks nähtuseks meie proosas ja eriti sõja teemakäsitlustes. Sotsiaalses tähenduses oli suulisema seda nõukogude inimestele määratu raskeks katsekiviks. Selle käik ja tulemused on säilitanud oma mõjujõu tänaseni välja. Määratledes seda kujutava proosa osakaalu Nõukogude kirjanduses, väidab Anatoli Botšarov kriitika raamatus inimene seda Moskva 1009 73. Et see ei tähenda enam ammugi kirjanduspildi temaatilist alajaotust, vaid on kujunenud terveks omaette Mandriks kus leiavad lahenduse kõik hüüdised, ideelised, esteetilised põhiprobleemid. Võib öelda, et kongresside vahelisel perioodil pühendas ka eesti proosa rohkesti lehekülgi sellele ainele. Ja muidugi mitte ainult sellepärast, et võisime vahepeal pühitseda võidu kolmekümnendat aastapäeva. Sõjast on meil kirjutatud alates sõja-aastatest stendis kuni tänaseni välja. Kui otsida mingit läbivat joont vaadeldava proosasõjaga seotud veekülgedelt siis märkame suurenenud huvi ja tahet siduda tänast päeva tänasest maailmast tulenenud mõtet olnud ja oma sügavaid jälgi jätnud sõjaga. Lili Prometi romaan Primavera oleks nagu reisi roma. Siin on tõesti palju veetvaid lehekülgi turismiretkest turismireisist Itaalias. Aga see värvikas kirjeldus on ainult raam, milles autor paigutab sõja päevil arenenud raskelt jälgi jätnud elu draama. Niiviisi saavutatakse kontrastne, kunstiliselt väga mõjuv tulemus. Paul Kuusberg ühes öös näitab inimesi sõja ajal talvisel ööl nii-öelda piirsituatsioonis äärmiselt rasketes tingimustes mida kirjanduses on tihti kasutatud selleks, et paljastada jutumärkides, et näidata, kes keegi tõeliselt on. Selles romaanis jätab autor endale veel lisaks kompositsioonilise vabaduse ette teada, mis kellestki saab. Need iga tegelase kohta eraldi mikroepiloogidena vahele põimitud teated elustavad eks mingil määral kaasajastagi kogu romaani kudet. Niisama nagu vihma piiskades, haiglapalatisse väljast tulevad tänapäevased elu seosed osutuvad ikkagi ainult jätkuks sellele mis toimus tormiaastatel. Väino Ilusa paarisjutustuses koduõued ja kirin kasutatakse sõjamotiivi sissetoomiseks tänapäevasesse elurütmi hoopis diskreetsed ent omamoodi mõjuvat võtet vana pensionäri huvi sõja päevil jäljetult kadunud inimese saatuse vastu. Midagi taolist hakkab silma isegi väikevormidest. Rein Saluri novellis isa laseb minategelasel tugitoolis istuda kriitilise pilguga oma noort lõtvunud keha silmitseda. Kusjuures nende paari tänapäevale viitava lõigukese ümber joonistatakse isa portree ning tema hukkumise moment arveid õiendavate klassivaenlaste käe läbi. Loomulikult ei pruugi valdavaks kujunenud vormivõte, antud juhul erinevate aegade läbipõimumine olla ainsaks võimalikuks selle teema kujutamisviisiks. Me Beekmanni vanad lapsed, kuigi kronoloogiline romaan lastest täiskasvanuile on kaasajale samuti kõnekas. Eriti veel siis kui lugeja on ette valmistatud seda võtmega autori esikromaani, teist köidet. Mida sa iseendast siis sisuliselt ongi. Heino Väli kirjutas varem pihtimuslikus vormis Lauripendist. Nüüd andis ta teose Veri mullal teosest Veri mullal sõna Lauri penti tapjale, metsavendade pealikule. Ja kuigi enesepaljastust kui võtet neis seostes on mitmeti ekspluateeritud. Peab tunnistama, et Heino Väli on oma asja mõjuka sulega kirja pannud. Huvipakkuv oleks neid testimisi ühiste kaante vahel kätte võtta. Kindel on see, et niisuguste teoste sisu säilitab veel kauaks oma sotsiaalse aktiivsuse. Kaasaega kujutavas roosas jätkub teisenemise protsess kõige märgatavamalt kangelase kui kirjandusliku kujul rakendamisel. Kui me selle osa osas varem avastasime uusi ilminguid ainult lühiproosas siis nüüd seda enam väita ei tarvitsenud. Emeedeekmani viinakuu oleks formaalselt võttes reisiromaan, kuid minategelase mõtisklused isiklikult läbielatu meenutamine ja muul viisil teadasaadu võimitakse siin ühtsesse süsteemi mis asendab ent kui ka tegelaste plastilise esituse tavapärases mõttes ja selle arvel kontsentreeritakse tähelepanu problemaatikale tänapäeva maailma muutumismehaanikale ning saavutatakse niiviisi ka kunstilises mõttes uudsena mõjuv tulemas. Teosel virmaliste väraval eest anti Lennart Merele möödunud aastal Juhan Smuuli nimeline preemia publitsistika lahtrist. Aga just siin seisaksid zhanri määratlejad lausa lahendamatu probleemi ees, kui selle lahendamine tõepoolest oleks esmajärguliseks küsimuseks saanud. Kas dokumentalistikast kuuluv teos küsime, märk, reisiromaane, küsimärk, uurimus, küsimärk. Ülevaadetes on hakatud nimetama Ülo Tuuliku teost sõja jalus romaaniks, mis näib kõigiti sobilik, kuna aga nõnda nagu Ülo Tuulik uuris sõrulaste vabadussõja päevil ning kirjeldas seda uurimisprotsessi tänapäevasem inimesena. Niisama põhimõtteliselt muidugi niisamuti talitas Lennart Meri kirdeväila avastamise ajalooga. Tulemuseks on kargem ja sügavalt kangelasmeeleteos mille sotsiaalselt aktiivsest mõjujõust eraldi ei tuleks siinkohal enam rääkidagi. Artiklis mõnest uuema roosaga seotud mõistest keel ja kirjandus üks, 76, räägib Bert liias Mudeli situatsioonist seostades seda võtet lühiroosaga. Ta ütleb. Konkreetset olustikku sisaldab nüüdisnovell etüüdi laast minimaalselt, kuid Tigal detaili lon maksimaalne koormus. Niisugust kujutamist põhimõtete arvestades ei tohiks tekitada võõristust rõhutatult argises äratuntavalt praegusaegses olustikus esineva tegelase taandumine lihtsalt meheks Vanaccini inimeseks noorukiks hinedasin kellele sageli ei ole antud nimekiri ka inimest ümbritsev, kuigi see on selgesti äratuntavalt nüüdisaegne hiilgan, üksikasjaliku välja maalitusega, et selles veenduda. Piisab kasvõi põgusast tutvumisest Arvo Valtoni, Mati Undi, Rein Saluri, Jaan Kruusvalli, Toomas Vindi lühiproosat äärmuslikult tihendatud maailmapilt püüab anda üldistust kangelasele omasest, toob esile temale seesmiselt tunnuslikum, pärtli ess andestab mulle, et ma teda nii pikalt tsiteerisin, aga teisiti ei saanud siin. Tõepoolest kui Arvo Walton vist esimesena sellele laadile oli üle läinud novellikogus kaheksa jaapanlanna ja siis tekitas see nii mõneski lugejas ja kriitikus veidraid tundeid. Poleemika ei jäänud pidamata. Nüüd on mudelsituatsiooni mõista niisama igapäiselt kirjanduslikku vormi kultuuri Monteerunud nagu näiteks vabavärss luules. Kuna see on ikkagi vaid vorm, mis sisust lahutatuna ei ütleks meile midagi. Et see vorm kestvamat ekspluatatsioonikatsed vastu peab, seda kinnitab vaadeldaval ajavahemikul ilmunud Vladimir Beekmanni romaan Öölendurid. Militarismi vastane hoiatava tähendusega sisu on siin esitatud samuti mudeli najal. Vaevalt leiduks lugejaid, kes võtaks täht-tähelt romaanis lausa rabava realismiga kujutatud sõjaväe lennubaasi kusagil põhjas. Küll aga tuleb tõsiselt võtta pimedat käsu täitmise automaatikat, millele kui tegelikule ja reaalsele nupu vajutamise ohule see mudel on ehitatud. Arvo Valtonit kui novellisti võiks võrrelda teatud koolkonda loova lavastajaga Kesema näitetrupile. Seon tegelastele mahlakaid rolle ei lase etendada, vaid asetab nad kindlakäeliselt enamasti väga leidlikult loodud situatsioonides. Ja tuleb ikka välja midagi ühiskondlikus mõttes teravad, paljastavad stagnatsiooni nähtusi ründavat ja nii edasi. Vaadeldaval perioodil on ta kasutanud ka ajaloost võetud rekvisiite samas tähenduses peamiselt kogu see õukondlik mäng. Sõna rekvisiit on siinses kontekstis. Võetud ühest Mait Metsanurga intervjuust aastal 36, milles ta oma Ümera jõel üle mõtteid mõlgutades, Pihl, et tema ei armasta rekvisiidi. Siinkohal oleks huvitav märkida näiteks Jaan Krossi lähenemine ainele käibest rekvisiidi antud tähenduses dokumentaalse tõe kaudu. Jaa õhutusel. Jaan Krossi fantaasiaid puhkevat avastatud dokumendist tegelikkuses aset leidnud huvitavas tähendusrikkast faktist. Kõigest sellest, mida Mait Metsanurk omal ajal ilmse üleolekuga rekvisiidid nimetas. Valtonoom oma ajaloo ilmelistes lavastustes jutumärkides jätab rekvisiidile lugu pidevalt tema algtähenduse alles. Ta lihtsalt vajab vahel ka vanu kostüüme intervjuule suppordinatsiooni markeerivaid nimetasin, et niiviisi nähtuste igikestvuse paradokse reljeefsemalt lugejani kanda. Mati Unt, keda ülevaadete üldistavates lõikudes on varemgi Valtoni kõrvale asetatud on tegelikult läinud hoopis teist rada. Neil kummalgi on ka täiesti iseseisvad aine käsitlemise vahendid. Valtoni mure tõsiste vastuolude ja nende tagamaade pärast avaldub enamasti ikka iroonilises grotesk. Kujutluslikus laadis. Undi praeguse proosa põhiline osa, tema pikemad jutustused ei ole kujutuslikud vaid reaalse reaalsuse otseselt peegeldused. Kui poleks vainu vahingu inimpsüühikat käsitlevaid etüüdi, võiksime öelda, et Mati Unt seisab üsna üksikuna meie tänasest proosapildis. Tõsi küll, mari saadi katastroofis Leima leiame mõndagi, mis on iseloomulik Mati Undi pikemale prosele. Kuid saadi lühiproosa niipaljukest, kui seda veel on, vihjab siiski oma raja otsimisele, kui seda mitte leidmiseks nimetada. Mati Unti huvitav kaasaegne noor inimene. Iga tema pikem teos on tihe, väga valitud vahenditega loodud analüüs noore inimese enesetundest tänastes oludes. Need noored kui kokkuvõtlikult öelda, on häirimatult rahuaega elava ühiskonna häiritud tugevasti deformeerunud sotsiaalse perspektiivitundega noored. Möödunud sajandi suure proosa peateemaks peetakse elu mõtte otsimist, illusioonide purunemist ja kahetsemist. Vastutust selle eest kandis ühiskond. Mati Undi tegelased ei otsi ega kahetsen, küll aga taotlevad taga järjetud olla isiksused. Põrkuvad neist ootlusis mitmesugustele barjääridele, nagu ühiskond oma seadustega, vanem põlvkond, oma kogemustega ja palju korduvalt omandina võetava armastatud olendi vastuseis autori suhe tegelastele pole silmnähtavalt soosidega, taunib. See kujuneb tal enamasti objektiivseks uurimuslikuks. Aga piisab sellestki, et tekitada mõningat rahutust ja küllalt põhjendatudki rahutust kriitikast, mida vahest kõige resoluutsemalt väljendasin Viiding Loomingus number üks, 76 öeldes muuhulgas. Uid näeb eetiliste probleemide keerukust ehk sügavamini kui paljud ülejäänud kirjanikud. Kuid ikka ja jälle nõuab ta vastust kõige eestanud teistelt ühiskonnalt, mitte kunagi. Oma kangelaselt. Isiksuse mõiste ümber on viimasel ajal palju juttu sellest on meie probleemide rohkes elus taas üks probleem kujunemas. Kuna tänapäevase mõttetegevuse üheks ise ärasusekson lihtsustamise kartus milles sammuke edasi viib lihtsate mõistete taas keeruliseks rääkimiseni. Tihtipeale. Mida tähendab isiksus kõigepealt on ta niisugune inimene, kes evib mingisuguseid võimeid, arendab neid sihipäraselt, erakendab meid märgatavate tulemustega üldkasulikul eesmärkidel. Niisugusena paistab ta oma keskkonnas kollektiivis silma, temast räägitakse rohkem kui teistes. Need on omal alal andekad, võimekad, enamasti ka erilise temperamendiga inimesed kes niisugustena võivad elustada kirjanikufantaasiat, toita prototüüpidena kirjandust. Muidugi võib kirjandus kujutada ka niisugust üsna armetut nähtus, nagu inimese iha olla ja mitte saada isiksuseks. Võib aga eksimatu eksimist kartmata öelda, et isiksuse enda toomine kirjandusse on märksa tähelepanuväärsem toiming. Opereerides teiste terminitega tähendab see individuaalse meeldejääva kuju loomist kogu selle keerukuses. Meeldejäävus on kahjuks küll subjektiivse tähendusega ja seetõttu pealiskaudne mõiste. Aga niikaua, kui kirjandus tegeleb inimese plastilise kujutamisega nii kaua, tuleb siiski kasutada ka seda üsna venivat mõõduvahendid. Ajaloo lehekülgedele. Oma jälje jätnud isiksused moodustavad Jaan Krossi roosa peamise huviobjekti. Need on baltisaksa kooli saanud võõrast rahvusest leivaisasid teeninud ning oma maa rahva pojaks jäämise pingeväljades vaimujõudu kulutanud tegelased võib väidelda krossi ühe või teise teose kontseptsiooni ülem kuid vaieldamatu tõsiasi on see, et autori viljakast loomingulisest menetlusest oleme saanud juba terve galerii tähelepanuväärseid kirjanduslikke kujusid. Mats traat läks aja ajajärku, mis eesti klassikalise kirjanduse poolt on küllaltki sügavasti läbi küntud ning tõi sealt Pommeri vallakooli õpetaja mõjurika kuju kaasa rääkima meie tänastes liialt tõtliku ja närvleva elu probleemides. Kanget meest või naist minevikust on käinud otsimas Veera Saar elas kord mees Emee Beekman, kuradilill suurte karakterite isiksuste tabamine ja nende plastiline kujutamine. Vahetut kaasaega peegeldavaks kirjanduses leiab aga ikka veel oma tõkked. Ja see osutub sõlmeks mille lahti arutamiseks ei iial piisavalt jõudu. Jätkuvat. Tuleb taas ja kes ütleks mitmes kord kurta, et meie proosakirjanduse side tänapäevaste, väga mitmekesiste tootmissfääridega on liiga habras. 90. viisaastaku hiiglaslikus programmis täitis Eesti tööstus ja põllumajandustemale ettenähtud osa edukalt. NLKP 20. viiendal kongressil vastu võetud rahvamajanduse arendamise põhisuunad seavad rahvete uued, veelgi suuremad ja nõudlikumad ülesanded mille lahendamiseks rakendub muidugi üha täiuslikumaks muutuv tehnika. Tehnikavalitseja ja looja on aga inimene, tänane nõukogude inimene, kelle elu ja töö peab leidma väärika kajastuse kirjanduses. Räsignatsiooni, varaste elu, väsimust osatakse meie proosas juba küllaltki sugestiivse kujutada. Mõnel puhul arva küll ka sellest ülesaamiseks tehtavaid ponnistusi, kui mõelda näiteks niisugusele ausameelsele pihtimus romaanile nagu Raimond Kaugveri. Jumalat ei ole kodus. Romaanis heliseb-kõliseb rakendab Teet Kallas väsitavatest suhetes tekkiva räsignatsiooni ületamiseks võlurite vahemängusid. Milline eksperiment saab ainult ühekordsel kasutamisel köitvaks osutud on. Asi on märksa tõsisem.