Lugupeetud kolleegid Võrra kosti. Ja kallid reisikaaslased sest eks me ju kõik oleme reisikaaslased sellel pikal rongil, mis pidevalt liigub hetkekski peatumata. Kongress on vaid võimalus kattelopiga kiiresti joosta jaama. Et kipet opti võtta ja ajale ei saa järele sibada. Aga. Ma tahaksin rääkida kolmest asjast. Dokumentaalkirjandusest. Ja tunnistada teel, et ma seniajani ei tea, mida dokumentaalkirjandus endast kujutab. Meil oli hiljuti üks huvitav arutlus. Huvitav selle poolest, et mõttevahetus tekkis ainult elementaarse Puuduse tõttu me ei olnud enne arutlust kokku leppinud definitsioonide suhtes. Definitsioon vene keeles on aprilli liinima, ütlen seda tõlgile, kes küsis. Mu käest, millest me hakkame rääkima. Ülo Donzi Ilus sisukas ettekanne lähtus mingisugusest intuitiivset tõdemusest mis on dokumentaalkirjandus ja kui me ei püüa seda väga täpselt määratleda, siis me kuidagiviisi suudame helistada dokumentaalkirjandust muust kirjandusest, mida me nimetame ilukirjanduseks, milles nagu järelduks dokumentaalkirjandus, son, ilukirjanduse vastand. See ei ole mitte Ülo, tantsi mõte, aga see on üks neid püsitavad järeldusi, mis terminoloogilistest ebatäpsusest võiks sugeneda. Endel Nirk. Sain sellest nõrkusest sabas kinni ja püüdis dokumentaalkirjanduse arutusele alla sokutada tugeva nurgakivi. Oma sõnavõtu laiendamata. Meie kõigiti. Lugupeetav Nigol Andresen esitas väga huvitava ja mulle esimesel pilgul väga veenva seisukoha. Dokumentaalkirjandus on eeskätt stiili mõiste. Ma olin juba valmis aplodeerima ja tormilise innovatsiooni esile kutsuma, kui ta sama hingetõmbega. Laiendas stiili mõistet ja ütles, et dokumentaalkirjandus on näiteks Forystwangeri ajaloolised romaanid. Siis jäin ma taas nõutuks, sest niisugustesse raamidesse Mahub kindlasti ka Leo Tolstoi Hačimurat sest vanameister tutvus kõigi kättesaadavate dokumentidega. See teos on dokumentaalne selles mõttes, et on täpne. Kas sellest piisab, et dokumentaalkirjandust määratleda või defineerida? Ma ei tea. Ma tahaksin lihtsalt osutada sellele, et meil võiks olla huvitav võimalus selle teema juurde tagasi tulla tagasi tulla pärast seda, kui me oleme. Kui leppinud mõnede lähteterminite tähenduses nende täpsest sisus järamis. Olen sellest mõistagi egoistlikult huvitatud sest aeg-ajalt harva küll aga parem harva kui üldse mitte, küsin iseendalt. Mis raamatuid ma õigupoolest kirjutan ja kellele neid nii väga vaja ongi? Niisuguseid küsimusi esitatakse nõrkuse hetkel, kui käib maadlemine valge paberiga, millele langeb tindirida. Selles mõttes on proosakirjanik nagu pikamaajooksja. Kõigepealt teeb ta tööd alles finišisse jõudes heidab ta esimese väsinud pilgu enda ümber. On sika-fini, mis on see õige staadion? Kas ma jooksin, edaspidi hoiuksin kogemata tagurpidi? Aja elus teatab aeg talle kohtuotsuse. Kirjutuslaua tagapoolel distantsil. Me esitame endale niisuguseid küsimusi väga harvad. Me ei küsi endalt, kas see või teine kujund on küllalt sotsiaalne, küllalt esteetiline, küllalt poliitiline, küllalt internatsionaalne. Kas ta ka tõlkes oleks mõistetav näiteks jakuudi või minu pärast nihvi lugejal on niisugune. Arutluskirjutamise ajal tunduks mulle kaupmehe arutlusena, kes mõtleb selle peale, kuidas oma kaupa kõige paremini müüa. Distantsil maadelda siis endaga me mõtleme ainult oma jõu säästlikule kokkuhoiule mõtlema, kuidas kõige vähema sõnakuluga öelda kõige rohkem sotsiaalsus internatsionaalsus, mis määrab mitte ainult meie, vaid kogu tänase maailmakirjanduse näo ei ole mood, mida peegli ees saaks endale selga tõmmata. See on teatav hingeline seisund. Neil on teatud väärtuskategooriad, mis pesitsevad orkaanid üldiselt meie sees mida ei saa rätsepa soovitusel külge traageldada. Rätsep on vajalik elukutse, aga elu ise on suurem, rätsep. Elu toidab kirjandust ja kirjandus seemendab elu juured mullas ja viljalt taevas. Kui tahame seda looduse imetäpselt tundma õppida saeme puu maha ja loeme kännult aastaringide arvu siis me saame üsna täpselt teada, mida me tahame teada. Puud ennast ei ole. Ah soo, dokumentaalkirjandusega seoses siiski. Tal on kummalisel kombel omad eetilised kategooriad mis võimaldavad teda võib-olla eristada sellest kirjandusest, mis on ilukirjandus parema termini puudumisel. Ja oma nõrkusi häbenema hakates. Dokumentaalkirjanduses on maastik ja aadres ülimalt konkreetne. Dokumentaalkirjanduses koputab mees naabrimehe uksele, ütleb, et näed, sinust on siin kirjutatud. Ta identifitseerib iseennast ja reaalselt prototüüpimis ei olegi prototüüp, vaid reaalne inimene reaalse biograafiaga. Ja siit sugeneb kirjanikule suurem vastutus. Suurem täpsuse nõue, kui ma ei ole oma täpsuses kindel, ma praegu räägin lihtsalt seda, mida ma ise tean. Ent teooria ei ole kunagi huvitanud. Kui ma ei ole oma täpsus kindel, siis tunnistan teile, muudan ma nime ja muudan aadress. Joodikud on lapsed. Ja võib-olla see mees, keda ma kohtasin, ei olegi joodik. Mul ei ole õigust teda vale näoga sokutada kirjandusse. Ma muudan aadressi, aga mitte dialoogi. On rõõmsaid hetki, kus intuitsioon on usaldusväärne. Mäletan väikeses tšuktši külas koosolekut, mida juhatas. Noore energiline mees nimega chinow. Ta kuidagiviisi paelus mind sellega, et. Temast olenes umbes 800 meremehe saatus, tõenäoliselt elusest. Jääolud olid rasked. Ta viis oma koosoleku läbi 40 minutiga ja ma viisin sealt kaasa niisuguse tunde, et maailmas ei olegi küsimusi, mida ei saaks otsustada 40 minutiga. Ma kirjutasin temast. Ja mõned aastad hiljem oli mul selline kummaline rõõm. Ja muidugi natukene piinlik kuulata, et intuitsioon ei vedanud mind alt. Mereministri asetäitja. Olin selle asja juures ja olen seda oma silmadega näinud. Dokumentaalkirjanduse kõige lihtsamaks ja kõige keerulisemaks ehituskiviks on dokument. Selle kõige lihtsam eelsemast tähenduses tükk paberit allkirjaga. Edward toll pillas maha 75 aasta eest süljuskini neemel mille kommunistlikud noored oma suusaretkel nüüd avastasid. Sellest võiks ka kirjutada. Ja tundub, et niisugune dokument iseenesest on juba tõde, et ta iseenesest juba on kujund sisaldab endas mingit emotsionaalset laengut. Olgem siiski, ettevaatlikult. Olgem hästi ettevaatlikud dokumente usaldamast. Mõelgem sellele, et Mihhail Rom võttis Kööbelsi nädala ringvaated Monteeris tagurpidi kokku. Naela kulutada fašismi kirstule. Meie kongress Kongressil tabab mind kõnelemise kiusatus mida olen siiani endas alati maha surunud. Ja nagu isegi näete, kõnelemise kimbatus. Eile märksa rohkem kui üleeile, mõtlesin. Milleks meile neid kongresse vaja? Olen reisija kõnnin mööda maastikku ja ma võin jumala eest vanduda, et ma ei ole veel kordagi lennud maastikul meridiaani. Igasuguseid asju nad maastikul, aga meridiaan ei näe. Ta elab nagu puu. Me koguneme siia, teeme puust, ühe momentülesvõte, võtame seda ülesvõtted hirmus tõsiselt. Aga mulle tundub, et sellel puul pole sooja ega külma sellest et need on pildistatud. Ta kasvab edasi. Tõsi, kui meil neid pilte palju koguneb, siis me näeme, et see puu muutub. Et on kasvanud jõulisemaks. Et mõned oksad on hakanud kuivama. Et on tekkinud vesivused. Selles mõttes erineb kirjanike kongress parteikongressist. Üks neist on peady. Rongid juhitakse peateele, see on laiem ja see on kiirem. Aga kirjandus elab inimeses ja ajas mõlemad uurides ja uurijaks on uuritav. Selles mõttes erineb kirjandus mis tahes teadusest. Äsjane partei kongress on uuele viisaastakul andnud nimetuseks kvaliteedi viis aastat. Mida see tähendab mulle? Mulle tundub, et me võiksime sellele vastata nii et kirjanikule tähendab kvaliteedi viisaastak nähtavasti elukvaliteeti ja selle nihutamist keskpunkti. Elukvaliteet on materiaalsete ja vaimsete väärtuste ühtsus. Nende vastandite dialektiline ühtsus ja samal ajal materiaalsete väärtuste tingimusteta allutamine vaimsetele. Sotsialismi eesmärgiks ei ole kvaliteetsem traktoriga kiirem konveier. Sellest aspektist oleks Ameerika meist juba praegu kaks korda sotsialistliku. See on vaid alus, müüdia vahend. Eesmärgiks on ja jääb inimene kes asetaks vaimsed väärtused esikohale. Kui lubate tsiteerida, rikkus on eeskätt teatav vaimne seisund. Mõned väärtusorientatsioon, neid on meil ja eriti Eesti NSV-s. Ohtlikult deformeerunud. Õpetajate autoriteet maakoolides on madalam kui kunagi varem. Õpetajad tulevad läbi tuisu jalgsi kooli õpilased sõidavad kooli ukse ette autodes. Paljud kolhoosnikud ja töölised ei ole sisemiselt olnud ettevalmistatud rubladesse mis krõbisevad nende taskus. Arvatavasti krõbisevad nende taskus rohkem kui meie taskus. Teravamalt kui kunagi varem näen kirjanduse ülesannet võidelda vaimsete humanistlik ideaalide eest ja seda tuleb meil teha ilmselt piiramisseisundis kahel rindel, sest tagalast ründab meid. Annahhistlik vulgaarsotsioloogia. Efektne, sõjakas, veenev ja demagoogia. See on üks kummaline uus ludiitide nähtus. Viimati esines seda meil 18. aastal, kui Petrogradi ametiühing tahtis katki lüüa vedurid sel põhjusel, et vedurid on Nagu ei kõlbaks sotsialism aja ronge vedama. Nii tahaksid ka meie uus ludiilid katki purustada, katki lüüa, kristallvaasid ja autod muidugi juhul, kui need kristallvaasid. Autod Meil endal puuduvad. Ma tahaksin rohkem idealismi selle sõna vanamoeliselt, mitte filosoofilises mõttes. Tahtsin rohkem Otust ja tahaksin alistama Dust. Üldiselt aga tahaksin rohkem näha tendentse ja vähem kõnelda hinnangutest. Kui televisioonis algavad spordiülekanded, siis ma lülitan televiisori väljast. Üldiselt on parem viis minutit jalutada kui viis tundi sporti vaadata. Aga. Meie kongress on püüdnud iseennast hinnata. Minu jaoks on iga sõnavõtt siiski vaid kõneleja portree. Ka praegune ja mõni neist on groteskne. Selles mõttes sain maru meie kongressi kõige lühemast. Ettekandes oli Mati Undi ettekanne rafineeritud kena huumori assatiidiga. Ta soovitas kõik sõnavõtud avaldada. Sest see oleks Urupi porteri. Ma kardan, mitte väga meeldiv grupiportree, ta meenutaks mulle ühtegi viidalepapilti, mida te nägite võib-olla paari kuu eest sellel näitusel pildi nimi oli vist pulmafoto. Päris tore pilt. Ma tahaksin öelda oma sõbrale Uno lahele. Keda meid ühendab? Kummaline tahe öelda teineteisele teravat tõtt näkku. Et see autoporteri jutt käib tema kohta eriti sest tema sõnavõtlus peegeldub kõigepealt tema loojanatuur, satiiriline groteskne, aga eilne sõnavõtt oli ka talumatult tasakaalutu. Tal ei ole uudiseks, et ma ei ole tema. Peamiselt tahaksin rääkida ja sellega ma lõpetangi kirjanduse propagandast. Suure poolehoiu ja mõistmisega kuulasin ma Aadu Hindi sõnavõtu. Tõepoolest, Tammsaare juubel seisab ukse ees. Ja me teame, et kõigist vennasvabariikidest oleme Me küll põllumajanduse sees, aga mitte oma kirjandusklassikahindamises. Ma kuulasin suure kaastundega Paul Rummo valulist sõnavõttu ja mõistan tema tundeid. Ma tahaksin et meie kirjandus oma tänases kvaliteedis läheks rändama mööda laia maailma. Ja see ei ole mitte bioloogiline vajadus. Sest igaüks meist tahaks, et meie vili saadaks oma seemneid võimalikult kaugele. Looduses aitavad linnud selleks kaasa. See ei ole mitte ainult bioloogiline vajadus, vaid see järeldub meie. Et nõukogude kultuur tema tervitlikkuses. Ma mõtlen teadust ka sinna hulka on praegu Maailmanähtuseks muutunud. Ta on orgaanilisemalt kui kunagi varem mõjustamas maailma kultuuri Nõukogude kultuurist, otsitakse liitlasi. Ja neid otsivad nii hästi meie sõbrad kui ka meie vaenlased. Sellest järeldub kohustus, et Eesti nõukogude kirjandus, Nõukogude Liidu kirjanduse osa millele meie tarvitseb uhked olla, sest ta võiks olla parem. Aga mida me tarvitse häbeneda, sest ta on jõudumööda teinud seda, mida on suutnud peableid leidma oma koha selles rahvusvahelises vaimsete väärtuste vahetamises. Ja selles. Me ei ole mitte palju kaugemale jõudnud Eesti kirjameeste seltsi kogemustest. Meil ei ole kõige vähematki professionaalseid kogemusi rahvusvahelisest maailmaturust. Kallis Aadu Hint, luba, et masin kurvastanud teatega et Helsingi ühes laos vetivad siiamaani Tammsaare tõe ja õiguse köited, kes ei ole, mis ei ole. Endale lugejat leidnud. Me anname iga aasta umbes kilo või poolteist kriitpaberil ilusate rahvarõivastes tütarlastega karneeritud prospekte välja. Ja kui me mõtleme selle peale, kui palju head paberit, kui palju, kuidas neid kutsuti märke, trükimärke, nagu ikka, sain Ain Kaalep. Kui palju tööjõudu ja niigi väheseid tõlkijaid. Selleks kulutatakse. Tekib tunne, et me ikka pööraselt oskame raisata oma väikesi jõuvarusid. Meil ei ole vaja juubelist juubeli nii meenutada ja kaitsta oma kirjanduse seisukohta suures maailma kirjanduses. Meil on vaja seda teha argipäevaselt, kainelt ja süstemaatiliselt. Noh, jah, no mis sa teed? Aedilised jah, meist mööda mais, ma ei saa sinna midagi parata. Kaks minutit. Hea küll, paneme kokku. Teeme kevadeks suveks-sügiseks ja talveks ühe asjaliku brošüüri inglise keeles milles oleksid asjalikud ja mitte reklaamivad teated meie uudisraamatutest. Andkem endale aru, et meie kirjandus on väike. Meie kohustus on sinna hulka lülitada meie kujutava kunsti informatsiooni Meie muusikast, mis ringleb 10 korda efektiivsemalt maailmas kui eesti kirjandus teadagi selle tõttu, et ta ei vaja tõlki. Ja niisugune väljaanne, tagasihoidlik, aga asjalik ja eelkõige süstemaatiline. Teeks vist väga palju head. Me võime rääkida lõpuks suuri sõnu igasugustest headest asjadest. Sotsiaalsest kohustusest, kirjanikust sotsiaalsest kohustusest. Ma tahaksin lõpetuseks öelda niipalju et täna hommikul helistati mulle mad taast ja öeldi, et kasahhi keeles on trükki läinud eesti luule antoloogia selle tegemiseks. Me ei vajanud resolutsioon. Me vajasime ainult sisemist tunnet, et niisugune asi on vajalik. Ma ütlen seda enda õigustuseks, sest ühes silbi vasar, ankeedi vastus oli etteheidet, mõni reisib palju. Tõepoolest mina see mees olema. Kaheksa korda käisin kasahhi maal mitte oma reisiraamatuid surumas, vaid sõbrad eesti luulet tutvustamas. Selleks oli vaja mõttekaaslasi. Kolme inimest ma tahaks tänada Ain Kaalepit, Andres Ehinit, Viive tollid ja eelkõige Liis Eppelil, kellel on tähtsamaidki asju teha, kui siin istudes tõotab oma last praegu. Ja raamat ongi valmis. See on kirjaniku sotsiaalne ülesanne, nii nagu ma sellest aru saan. Aga see peab elama meis endis mitte ajalehtedes. Aitäh. Üks sõna Lennart Merile. Ära häbene, oma autoportree sai, ometi tulid ise välja seda pakkuma. Ei saa. Ja ma usun, et toona lahte ei häbene ka oma auto kortereid, eks me ole kõik sellised, nagu me oleme. Ma tahaksin rääkida pisut organisatsioonilist juttu. Arvan ka, et lauto loominguline õhkkond viimase viie aasta jooksul ei olnud eriti soodus. Aga selles, kas on muidugi mitmeid põhjusi küllap need tulevad üldisest kultuurisituatsioonist ja nii edasi. Aga küllap see sõltub, sõltus suures osas ka meist enestest. Aga pole mõtet kedagi selles süüdistada. Ja kas ei peaks täna mõtlema pigem sellele, mida teha edaspidi paremini. Võib-olla tõesti ei sõltu kuigi palju Kirjanike Liidust ja kirjanikest kogu ühiskonnas nagu siin rääkis Hando Runnel. Ja sellest hoolimata peame me oma tööd püüdma siiski korraldada optimaalselt ja ära teha seda, mida on võimalik. Tõepoolest on passiivsus üsna üldine olnud nagu need aastad. Aga kuidas sellest siis üle saada? Mida peaks tegema, et see organisatsioon oleks tõesti tema liikmetele vajalik? Kerge on teisi süüdistada, raskem on enesel teha. Ärgu siis olgu nii et need inimesed, keda me täna valime juhatusse sekretäril, eks et me siis viie aasta pärast nendele süüdistama hakkame. Sest kui kellelgi on süüdistada, siis tulgu ja tehku ise juhtida tähelepanu vigadele. Seda ei ole tõesti vist keegi keelanud. Ja see ei ole ei Beekmanni organisatsioon ega krossi oma vaid meie kõikide. Julgen seda väita oma kogemustest. Keegi ei takistanud meil peaaegu kaks aastat sinna teha. Kirjandusliku köögikoosolekuid ja Villem Gross käis isegi paaril korral kohal. Mis oleksid siis need organisatsioonilist laadi ettevõtmised, mis aitaksid taaselustada konsolideerida Kirjanike liidu liikmeskonda? Loomulikult on vaja vastastikust huvi. Aga üksnes vaimsel pinnal. See sünni kuna organisatsioon kui selline on ikka asjaajamise koht Ta on meie endi poolt lõpuks ellu kutsutud, hea meile endile vajalik. Ja seda ta on siis, kui ta kaitseb kirjanikke, spetsiifilisi huvisid. Keegi ei saa teist inimest üle aidata näiteks lovi loomingulisest kriisist. Kuigi võib-olla mingi sõbralik õhkkond. Loominguliselt kõnelused, vaidlused, olgu siis klubis või laualehe kaudu võivad selleks ka pisut kaasa aidata. Vaevalt on ta eriti efektiivne üksteise kasvatamine. Kui, kui näiteks juhatuste sekretärid püüaksid kirjanikke keskelt välja juurida väikekodanlus omaniku tendentse või vastupidi seda vähest rohelust mida leida võiks Seda saab ikka inimene ainult ise oma südamest välja juurida või pigem ei saa seda teha. Küll aga võime me muidugi kujundada arvamusi, hinnanguid, lõpuks ongi see kirjanduse ülesanne ja seda me ka teeme. Aksel Tamm siin süüdistas Heino Kiike, et tal on mingisugune oma hoiak. No mis kirjanik ta siis oleks, kui tal ei oleks oma hoiakut? Nii, ja minu meelest üks üritus mis oleks kõigele vajalik, millest siin mitu korda on räägitud on tõesti see kartoteegi sisseseadmine, nagu teda nimetatud. Ma laiendaksin seda ideed ja toetaksin ka seda mõtet, et Kirjanike liit peaks aktiivsemalt sekkuma ka oma naaberaladesse, filmistuudio, estraaditeatrite teevee ja raadiotegevusse. Ühesõnaga kõikjale, kus tema liikmed on. Noh, juures, kus nad tegutsevad. Loomulikult, selline aruandlus peaksid toimuma vabatahtlikkuse alusel. Kõik liikmed ei taha oma kirjas käsikirja kirjastuse viimisest või või selle tagasisaamisest võib-olla teatada ja see on nende endi asi. Mingi umbusk oleks ka alguses loomulik. Lasel juhul ei, ei saa ka see organisatsioon võib-olla neid. Toetada vajalikul määral. Nende olelusvõitluses, kirjastusega. Kuid ma usun, et kui see, kui see süsteem hakkaks mingit efekti andma, küllap siis ka kombus kaob ja kõik siis hakkaksid nagu seda, seda oma kirjastustegevuse, sest ühesõnaga oma toodangu list aruannet esitama. See ei tähenda sekkumist kirjastuse suveräänsus ellu. Ja Kirjanike liit loomulikult ei peakski üle võtma mingeid kirjastuse funktsioone ega ega segada tema tööd. Küllaga tohib ta jälgida oma liikmete jaga potentsiaalsete liikmete kirjutatud teoste käe käekäiku. Mida ta kindlasti suudab paremini teha kui mõni kirjanik ise, sest kõik ei ole ju oma iseloomu tõttu küllaltki aktiivsed söanda käia lunimask, kirjast, kirjastuses või isegi vaidlemas omaenda asjade üle. Eriti kui ta tunneb, et ta on teinud täpselt nii, nagu ta õigeks peab Niisiis seda mõtet täpsustades. Arvan, et peaks üks kirjanike liidu ametnik fikseerima oma kartoteegi kirjaniku iga teosed liimise kirjastusse. Sellest momendist saab, kui see on valmis kirjutatud, saab see teos sotsiaalseks nähtuseks ja võib-olla organisatsiooni. Mõttes kontrollitav ja kaasa aidata. Ma näiteks usun, et seda tööd oleks nõus tegema Kirjanike Liidu konsultant Oskar Kruus. Ja teeks seda kirjanike eneste avalduste põhjal. See oleks omamoodi aruandlus Kirjanike Liidu ees madest. Samuti käib see tõlkide kohta, kes kelle töö äraelamine sõltub Samosti kirjastusest. Ma arvan, et see on üks kõige elulisemaid asju, mida nüüd meie organisatsioon võiks oma liikmetele pakkuda. Ja see, kui selline vastastikune huvi ja, ja sellel tasemel konsolideerumine toimub siis olen ma kindel, et see tõstab Kirjanike Liiduga organisatsiooni autoriteeti ja aitab inimesi kokku tuua ka teisteks üritusteks. Oma teoseid kirjutame loomulikult ise. Ja selles asjas kedagi aidata ei saa. Ja ka nendes kirjastus asjades ei tohi ainult teisi süüdistada. Kirjastust loomulikult mitte, et sellest ikka päeva küsima, et mida me siis ise oleme selleks ära teinud. Minu teada ei ole aastaid suudetud luua kirjastus nõukogu Kirjanike Liidu juurde. Zhanrikomisjonid ei ole midagi ära teinud. Teoste kaasaaitamisel peaaegu midagi viie aasta jooksul oleme proosakomisjonis arutanud ühte või kahte asja. Needki Loomingu Raamatukogu palvel. Ja ilmselt peaks olema siis kas keegi sekretärid või terve komisjon, kes, kes siis vaidlusaluseid teoseid siis sellel komisjonile kätte annaks lugemiseks. Ja, ja tantsin, esitas eile pareeriva nalja, et noh, et teeme siis nagu neljakümnendatel aastatel. Kõik käsikirjad loeme enne Kirjanike liidus läbi, arutame läbi. Loomulikult see on absurdne jagada, seda ka mõelnud. Aga see vorm võiks küll kõne alla tulla vaidlusalustel juhtudel või juhtudel, kui käsikiri kohutavalt ebaloomulikult pikalt. Miskipärast venib tema väljaandmine ja võib-olla ka debüütide puhul Selline olgu passiivne järelvalve võib pakkuda ka teaduslikku huvi ning liigitada meie liikmeskonda näiteks kirjastamise, kiiruse poolest. Kui Kuusberg ütles, et tema raamatu kirjastamiseks kulub pisut üle aasta mis on väga pikk aeg, nii tema kui ka minu meelest siis minu raamatute kirjastamisega, mille kiirus on ligi neli aastat. Seega ma võin välja arvutada, et ma olen umbes kolm korda halvem kirjanik kogur. Muidugi kirjanikud ei ole ju ühe headused milleks muidu antakse preemiaid ja kehtib usaldussüsteem ja nii edasi. Aga oma organisatsiooni sees tahaks siiski tulevastelt Leidritelt näha ühesugust eelarvamusteta suhtumist igasse organisatsiooni liikmesse, sõltumata sellest, kas tal on võimatu iseloom või imelik usutunnistus. Kas ta on koristaja või ülemnõukogu presiidiumi liige. Kas ta on käinud kaheksa korda Rootsis või pääse sinna iialgi. Kas ta elab ministrite nõukogu poolt eraldatud villas või askeldab sarvandiga toas ja ühisköögis. Kas ta elab Kadrioru kandis või Peipsi ääres? Nii laualeht ja klubi ei olegi nii absurdsed, ideed kuivatasin nalja pärast välja, pakutud on olnud. Sest pidevalt on olnud lood korrast ära informatsiooniga. Me lihtsalt ei ole teada saanud paljudest üritustest sõitudest asjaajamistest. On kuulda olnud, et sinna või tänna sõitjad sõita soovijaid ei ole leidunud. Kirjanike liidus. Aga siis asjade selgitamisel tuleb välja, et seda sõiduvõimalust on pakutud vaid 10 kannale usaldusväärsele inimesele, kes alati sõidavad. Ma arvan küll, et iga Kirjanike Liidu liige on kohustatud ja võib esindada meie kirjanike liitu ükskõik millisel foorumil. See ühtekuuluvustunne, millele ma siin nagu hüüan ei tähenda sugugi seda, et me peaksime 11 arutult kiitma. See enesekiitus on tõepoolest liiale läinud, tihti ka selle kongressi eelajakirjanduses ja ka ettekannetest seal seda lipsanud. Nii et täiesti loomulik on tihti see reaktsioon, mida ka siit tribüünilt kuulsime. Arvamuse näol, et meie kirjandus on paljus liidetuski üsna nigel akene. Aga see on reaktsioon arvanna. Ja eks ole ka meie asi südant valutada. Meie kirjanduse võiks teostuda tihti küsitava kvaliteedi pärast valgete laikude tükatisuse ja küllalt suure juhuslikkuse pärast ka see käib organisatsiooni mõtte sisse. Mõne nädala pärast saab Paul Kuusberg täisealiseks ja ta on deklareerinud, et lahkub Loomingu toimetaja kohalt. Looming on meie häälekandja, me kõik oleme eluliselt huvitatud sellest, kes, missuguste omadustega inimene saab uueks toimetajaks. Minu meelest on 146 liikme puhul täiesti võimalik läbi viia kõikide liikmete küsitlus. Referendum antud küsimuses. Ja uus sekretäriaat peaks seda tegema. Loomulikult lähevad arvamused lahku. Kuid sellisel viisil saab vähemalt neid arvamusi teada ja võib-olla ka vältida ilmselt ebapopulaarse inimese sattumist selle koha peale. Kirjanike Liidu liikmete aruandlus peaks nagu juba ütlesin, kuuluma ka muu loominguline tegevus. Enamasti tellimuse peale raadiole, televisioonile, filmistuudiole, teatrile. Ka selle toodangu käekäiku peaks Kirjanike liit jälgima ja olema kaasosaline arusaamatuste likvideerimisel. Ja oma liikmete toetamisel, kui arusaamatus selles on süüdi, vastas. Meie elu peaks olema tunduvalt avalikum kui seni. Sõbrad ütlen otse, et mulle meeldib see avameelsus mis siin valitseb, aga kes rahulolematuse nõudlikkuse vaim, mis iseloomustab paljusid sõnavõtte siin kongressil meeldib sellest hoolimata. Et nii mõnigi sõnavõtt karvustab õige kõvasti või mind ennast meeldib sellest hoolimata, et siin kõnetoolist on kostnud ka ühekülgseid koguni hasartselt nihilistlike väiteid. Mulle paistab, et kasvav rahulolematus, mis oli juba tuntav kongressi eelses mõttevahetuses ajakirjanduse veergudel ja mis on väljendanud meie kongressi käigus langeb kokku suures osas vaimuga, mis v valitseb üldse meie maal. Nüüd partei 25 kongressi järel. Siin on hästi kohane meenutada sellega seoses seltsimees Brežnevi lõppenu järgmisi sõnu. Me talitame õigesti, talitame leninliku, kui me saavutatud vääriliselt hinnates keskendume tähelepanu puudustele, mida veel on hindamata ülesannetele. Ja mulle näib, et puudujääkidest ning kitsaskohtadest tuleb ka edaspidi rääkida mitte ainult rääkida, vaid ka konstruktiivseid teid otsida, nagu seda tegi Walton äsja siin, kuidas neist jagu saada? See asi on siiski üsna väärt asi, et jätkab tööd, jätkab töö ja meie asjaks on leida siin. Neid teid, kuidas viljakamaks. Aga palun mõndagi teist rõõmustavat. Kui kongressi eelses mõttevahetuses märkis Erna siiralt, et inimese uurimine ja kujutamine on muutunud mitmekesisemaks, siis peab see ilmselt paik. Aga ütlen ka otse. Teravaid sotsiaalset sotsiaalseid teoseid ei ole kerge kirjutada ei ole kerge ka mõnikord alandada. Ja ma arvan, et meie liigne ettevaatus ei hakka kõiki lülisi rääkima. On suuresti süüdi selles, et rida autorid hoidsivad niisuguseid teis, kuidas rääkida kaudselt, kuidas teha mingisuguseid mudel, skeeme, viie tegevus ei teha pea kuhugi mujale. Aga me peame just neil ja enamasti on neil autoril Herk, sotsiaalne südametunnis ja meie asjad uue Kirjanike Liidu juhatuse asjaks on teha kõik, et hea loominguline atmosfäär tekiks kaitseks kaitseks seda atmosfääri. Et see, et me tõesti peame kõik jõudu pingutama, et me inimesed tahavad kirjutada just nimelt teravatel sotsiaalsetel teemadel. Kui me pärast kongressi oma igapäevases töös niisamasuguse nõudliku peremehe pilguga oma tööd hindame, siis loome hea pinnase edasiseks tööks. Aga seejuures seltsimehed pikaaegne praktika Kirjanike Liidus, tegutsemisel tegutsemisega, kriitikuna kirjanikuna on õpetanud ka miskit muud. Ta on õpetanud seda, et kriitika ei ole vägevad hoog, sõnad veel vähem huupi lahmimine vaid eelkõige hinnang, mis tugineb põhjalikule asjatundlikule argumentatsiooni lei analüüsile. Ma olen vahel nimetanud Uno lahte seltsimees teiega juttu vahetusel kõige paremas mõttes heaks liivapaberiks, mis nühib maha meie liigset rahulolevam, kui sa tekib. Ja selles osas on tal tõsiseid teeneid olnud. Kuid sina, õunu nimetasid mind ausaks meheks, aitäh selle eest. Au sees ei ole kerge olla ja kas alati suutnud olen hullu. Aga ma oleksin praegu viimane variseb, kui ma sulle ei ütleks, et ära kasuta oma niisuguseid mõisteid nagu tegu kirjandus. Pseudoprobleemidega, ebategelikkus, lineaarne kirjandus. Palja sõjanuiana. Oma käes Me oleme ball minevikus nii palju lahminud ja silte kleepinud ja ei tea, mis kõik teinud sageli Abluateerinud pärast kahetsenud ja näinud, kui palju niisugune laadung kahju teinud. Liiga palju läks kirjandusel aega selleks et toibuda aastaid kestnud niisuguseid vulgaarsotsioloogia ja tockmatismi nähtustest liiga palju. Liiga palju. Ja ma ütlen, üks asjalik arutlus mõne teose või mõne autori loomingu üksikasjalik analüüs kus sa näitaksid Uno ja tooksin esile need jooned ja omadused mis muudavad sinu arvates kas selle või teise teose või tema autorikogu loomingu tühiseks eluga uus käik pseudoprobleemidega manipuleerimiseks. See toob meile kõigile võrratult rohkem kasu kui lakkamatu Teoog, sõnade Laksatused ja vihjed. Ärge solvake, meid on pagana vähe. Meil on pagana vähe. Siiski me räägime uutest autoritest, Nende sündimiseks on vaja, nad näevad ka seda kuidas me käitume ja kõige vähem nii väikses kollektiivis on vaja vastastikust sallimatust kõige vähem. See on pind, mis kõiki meid seob. Missugune hoiame jalgu kammitsas. Meie liidu ees seisavad äärmiselt suured ülesanded ja kui me neid tõepoolest lahendada tahame, siis on tarvis rohkem vastastikkust, seltsimehelikkust, inimlikku vastastikkust, sallimist. Me ei suuda mitte midagi teha, kui me teineteist aina põrnitseme üha uusi ja uusi vängeid kujundeid välja mõtleme. Et torgata mõnd oma sume, sureven, mai kutsu printsipiaalselt kriitikast loobuma, kuid vastupidi, teravdada ja meil on tõepoolest vaja leida, kuidas me asjaliku printsi pealse diskussiooniga hakkama saaksime, võttes eeskuju vennasvabariikide parematest kirjanduslikest väljaannetes. Siin on suur võlg loomingus. Aga see printsipiaalne vastastikune kriitika kannab ainult siis kasu, kui seda juhib tõepoolest hea peremehelikkus. Vastastikune üksteise autamine. Seltsimehed, minu arvates on hea, et me oleme kongressil palju oma südamelt ära rääkinud. Nüüd seisab meie kõigi, eriti aga uue, valitava juhatuse ees ülesanne otsida konstruktiivseid teid kitsaskohtade puuduste kõrvaldamiseks selles mõttes väga meeldis. Mulle meeldis mul Valtoni sõnavõtt, praegu poleemika tugines, me oleme palju rääkinud ükskõiksusest ja tuimusest, võib olla olukorda halvemini näinud, kui see tegelikult on. Inertsusest on raske üle saada ja me saame sellest üle. Saame sellest ainult siis üle, kui igaüks meist tunneb oma osa vastutusest oma osa ja vastutust loidusest jagusaamisest. Ainult siin selts ainult siis seltsimees, juhatuse asjaks jääks kavandada organisatsioonilise samme ja ettevõtmisi, et liikmeid liita ja nende n energiat suunata. Siin on räägitud vajadusest kord aastas kokku tulla. Ma küsin, kes seda keelab? Seda ei keela põhikiri, nagu arvas Paul Rummo, kumadest õieti aru sain. Meie väikeses organisatsioonis on see täiesti läbiviidav. Ja ma arvan, kongressis järeldades peaks uus juhatus tõesti seda tegema probleemi, mida arutada või kasvõi lihtsalt kokku tulla. Aga arutada on meil palju. On see täiesti maa, kordan läbi viid mitte mingit takistust, ei ole sadat viitkümmet inimest kokku tuua. Seltsimehed, selle ees, mis me tänase päeva kirjandus on head, pole tark silmi kinni pigistada. Ükski heaperemees ei hinda nii oma tööd kuid ometi on rahutuseks põhjust väljendada, kui see kuitahes erinevate temperementidega sõnavõttudes. Kas ajakirjanduses vesi jagan näiteks Enn Vetemaa väidet, et nüüdiskirjanduse kõige häirivam puudujääk on see juba palju räägitud mahajäämine elust, millest oli juttu, on ka olnud siin kõnetoolist. Nõustun Eino puhveliga, kes väidab, et vähe on nüüdisaega kujutavat proosat ja selleski väheses pole kõik antud meie kaasaegsest elutunnetusest. Paljuski on õigus Lembit Remmelgas, kui ta ütleb, mõtlen sirbi vasaraveerge, et küllalt tehakse sõrendatud kirjandus tehiskirjandust, kirjanduskirjandusest eneses. Kirjeldus muutub kombinatoorikaks mänguks mängu pärast. Kui pisut noorem mees Mati Unt erutatult kinnitab, et vohab eimillestki rääkiv pseudokaasaegne kirjandus siis mõtlen, et kas asi just nii on, ta vohab. Aga vähese ühiskondliku tähendusega asju ilmub paraku küll ja küll. Ei ole tuulest võetud ka Eno Raua tähelepanek, et meil ilmub vahetevahel kirjandust, mis oma välises sügavmõttelisust hoolimata osutub põhjalikumalt süvenemisel üsna tühjaks. Lugejad nõuavad meie töödest tugevamaid elumahlu. Literaadid kurdavad arutlustel. Liigne võistlus, päramus muutuvad, meie teosed kuivaks. Ja peaaegu kõik. Me nõuame ühteviisi suuri, eredaid, tugevaid karaktereid. Põld, kust värvikat, Karecrida võrsada võisiks on ainult üks elu. 25. kongressil leidis hindamist ja toetamist kirjanike püüd tungida sügavalt elu nähtustesse mitte karta uusi teravaid probleeme. Pole ju terase sulatajatega preemia, millest teostele keskkomitee aruandekõnes viidati pinnalised üldtunnustatud teese paljalt illustreerivad teosed vaid sügavalt ellu tungivad uurimuslikud avastatud tööd. Kas ei peaks meid julgustama meil hoogu andma sotsiaalsetes probleemides sarvist haarama? Meie kirjelduses jääb vajaka just niisugusest rahva põhilistesse töödesse-tegemistesse tungimist meie tehastes ja Põldol toimuva uue ja vanavahelise võitluse kujutamises. Paljudele teevad muret kirjastus asjad, päevapealt siin olukorda imur ei muuda. Ma ei ole nii naiivne. Trükibasi piiratud võimsus pole paljas ettekääne. Ärge unustame unustagem, et tänapäeva üks romaan või luuletuskogu sööb kodanlus aegse romaani või luuletuskoguga võrreldes miinimum 10, enamasti aga 20 omaaegse romaani ja luuletuskogu, paberimahu ja trükimasinate võimsuse. Kuid kiirendada teoste väljaandmist saab ja tuleb, ilmtingimata tuleb. Mõni tee kasvõi selle arvel, et mõnd käsikirja ei aita laualaekas kaks, kolm või isegi neli aastat, millest on räägitud Kirjanike Liidu juurde, pole mõtet moodustada uut peatoimetust. Neid on niigi kaks, üks riikliku kirjastuse teine riikliku kirjastuskomitee juures. Need on tarvis tarvis tööle panna ennekõike. Aga kuigi ma ütlen, Aksel Tamm oli kohe valmis sellest kinni võtma mikspärast akeselik sellepärast vastutuse langeks jahulk teistele. Ma ei taha öelda konkreetselt sinule. Aga eks neil, kes me peame tõesti vastutama mõne väljaande ees, oleks pagana hea elada, kui keegi teine vastutaks, ütleks Kulla mees selle sa võid seda, me kaitseme, selle, mitte ei. Kes selle kohal on, see peab riskima eksimisega. Ja mida kauem hoiame, seda vähem meist tegi oma käes hoiame seda vähemmeelse julgus südamesse tekib, kuid ma olen nõus sellega. Meie Kirjanike Liidu juude tuleb moodustada sellega täiesti nõus juhatuse juurde. Üks niisugune komisjon või organism, niisugune komisjon, mis koosneks peale meie inimeste ka kirjastuskomitees Eesti raamatus nende esindajatest, kes käiks koos vähemalt kvartalis ja jälgiks käsikirjade saatust käsikirjade ringlust ja meil oleks tarvis üheskoos leida Gazeedee et vajaduse korral, kui näib kirjastuse töötajatel, et tegemist on käsikirjaga, mille hinnangut on raske anda, et siis koos meie nendega kas omaette või kirjastuse kirjastuse ühiskondlik kades, kolleegide, miks seda arutatakse. On kurb, et kirjastus ei ole saanud aastate jooksul nii palju võtta, et tema oleks tööle pannud oma kolleege. Need koosnevad meist kirjanikest valdavast osast, aga millegipärast neid tööle ei panda. Mis see on? Loidus jällegi loidus.