Rootsi ajast jutustamist oleme alustanud 16. hooajal. Vastust otsime küsimusele, kas Rootsi aeg oli vana ja hea aeg. Londoni Ülikoolis kandinavistika dotsent Mart Kuldkepp usub, et mingi tõetera on selles müüdis olemas. Mart Kuldkepp rääkis esimeses saates, et kui eestlaste olukord reduktsiooni ehk mõisate riigistamise ajal paranes, siis samal ajal baltisakslastest mõisaomanike olukord halvenes. Tema sõnul hakkas tõenäoliselt 18. sajandil, ammu enne rahvuslikku ärkamisaega talurahva seas levima positiivne kuvand Rootsi ajast ja Rootsi kuningast kui oma mehest. Aga kuulake uuesti esimest saadet veebivaramust. Mart Kuldkepp läheb siit jutujärjega edasi rahvuslikku ärkamisaega ja eestlaste põhjamaaigatsuse juurde. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Rahvusliku ärkamise aja jooksul siis kujunduse müüt, see jutt kinnistus. Jah, et siis, kui Eesti rahvuslik ajaloo kirjutas, tekib 19. 20. sajandivahetusel siis müüt vanast heast Rootsi ajast kuidagi tõmmatakse sinna sisse hakatakse kujutama seitsmeteistkümnendat sajandit omamoodi eesti rahva kuldajane, kus pandi idanema esimesed vabadusi hariduses, seemned ja mis kuidagi aimas ette hilisemat rahvuslikku ärkamist ja selle juures eriti suurt rolli mängisid, et taoline otse kujutamine otseselt vastandus baltisaksa ajaloo seal, kus küll rootsi ajast räägiti ja teatud mõttes seda hinnati, eriti näiteks Gustav teise Adolfi tegevust katastentismi eest võitlejana esile, aga samas arusaadavatel põhjustel suhtuti väga negatiivselt mõisate reduktsiooni ja seda kujutati sellise Rootsi kuningliku oma volina ja varas eesti rahvusluse rootsi orientatsioonist, nagu siis tekib peites selgelt mingisugune ninanipsust baltisaksa ajalookäsitlusele, aga võib olla ka laiemalt nende sellistele kultuuritooja pretensioonidele, sest baltisakslased kippusid endast mõtlema kui nendest, kes Tõid Läänemere provintsides kultuuri, sest nii-öelda muistse vabadusvõitluse ajal aga eestlased omakorda kinnitasid, teinud polnud siiski mitte sakslased, vaid need olid hoopis rootslased küll natukene hiljem, aga just nemad olid need, kes kes tõid Eestisse kõrghariduse ja rahvahariduse ja vabaduse ja muud säärased asjad, mis siis rahvusliku ärkamise ajal said kokkuvõttes õide puhkeda. Eks kõige varasemaid eestikeelseid ajalooraamatuid, Matthias Johann Eiseni, Eesti Liivi ja Kuramaa ajalugu 1877 on põhimõtteliselt veel väga Rootsi kriitiline ja ka kaasa 12. suhtes ja mõisate reduktsiooni suhtes kriitiline, kuigi ta täpselt samamoodi oskab hinnata Gustav teise Adolfi tegevust, aga selle samas raamatu teises trükis 1913 me näeme, et on juba toimunud väga märkimisväärsed muutused. Et samal ajal, kui Gustav Adolfist rääkiv osa on ikkagi sama positiivne, siis varasem kriitiline käsitlus produktsiooni kohta on hoopis pea peale pööratud, et nüüd on Rootsi ajast saanud see õlekõrs, mida hoides siis eesti rahvas end kuidagi viletsusest välja proovis tõmmata. Ja see reduktsioon oli siis kuidagi Rootsi valitsuse alt huistlik tegu. Et Eesti talupoegi aidata ja Eisen väidab, et Rootsi valitsuse head kavatsused, et neid tegelikult takistas ainult raha puudu, nii et kõik muu oli, oli justkui paigas. Ja samuti ta ütleb, et kui eestlaste jaoks Rootsi aeg on ajalukku kirjutatud hõbedaste tähtedega, siis baltisakslaste jaoks on need tähed ikkagi üsna mustad. Et ta ise on ka väga teadlik sellest, et kuivõrd erinevad need ajalookäsitlused on. Jällegi mulle tundub, et me näeme mingit sellist rahvusliku eneseteadvuse nagu nüüd juba üsna väljakujunenud toetamist seal all Rootsi ajale ja samamoodi ka sellele järgnenud raamatutes Jaan Sits ka rootsiaegne mõisate tagasivõtmine 1904 siis Villem Reimanni Eesti ajalugu 1903 kuni 1911, et kõik nad suhtuvad Rootsi aega äärmiselt positiivselt ja näevad Rootsi valitsuse, Rootsi kuningat tegevust kuidagi sellise isetu headusena Eesti talupoegade vastu. Kui Carl Robert Jakobson oli hakanud Eesti ajalugu käsitlema sellise tsüklina, mis algas valguse ajastu, mis oli siis muistse vabadusvõitluse-eelne aeg, millele järgnes pimeduse aeg, mis oli kõik vahepealne aeg ja siis tuli koiduaeg, mis on siis Jakobsoni aks rahvusliku ärkamisaeg siis Reimann lisas sinna vahepeale veel ühe väikese koidu ajal, et see oli see vana hea Rootsi aeg, kus pandi idanema siis need seemned, mis selles lõpliku koiduajani välja viisid. Ja need rootsiaegset traditsioonid siis väidetavalt tema jaoks olid jäänud kuidagi elama ka sellel raskel 18. sajandil. Ääretult mõjukas, ääretult populaarne, praktiliselt, et kõik need teosed, mis Eesti ajaloos kirjutati ka sõdadevahelisel ajal, on olnud väga positiivsed, väga positiivselt meelestatud Rootsi suhtes. Ja võib-olla kõige parem näide sellest, kuivõrd rootsi aega hinnati ajaloolaste seas oli see doktoritööd, mis kaitsti ajaloo alal sõdadevahelise aja Eestis ühe erandiga, Rootsi ajast ühel või teisel viisil, et see peaaegu ainus ainus asi, mida Eesti ajaloolased sõdadevahelisel ajal uurisid, ainuke erand, ainuke ajaloolane, kes kaitses oma doktoritöö mõnel muul teemal, mis ei puutunud Rootsi aega, see oli Hans Kruus ja temast sai hiljem muidugi juunikommunist, et võib-olla võib-olla seal me siis näeme esimest märki sellest hilisemast lahingust muidugi tolleaegsed ajaloolased, nagu, nagu Juhan vasar Hendrik Sepp nad ei olnud otsi aja suhtes nii positiivset, kui oli olnud Reiman või kui oli olnud seal rahvalik traditsioon. Vahe on aga see, et Rootsi ajaga üldse tegelesid. Et see oli üsna märkimisväärne ja otse alone Hagnaga Lilia Taal, kes neid kõiki hästi tundis, siis ta tema vähemalt väitis, et neid algselt oli tõmmanud üldse ajaloo stuudiumi juurde. Seesama vana hea Rootsi aja mõte või traditsioon või või mälestus samuti eesti ilukirjanduses otse sõbralikud meeleolud väga levinud nii 20. sajandi alguses kui sõdadevahelisel ajal ja võib öelda, et vähemalt esimese maailmasõja alguseks positiivne suhtumine Rootsi vanasse heasse Rootsi aeg oli väga sügavalt juba integreeritud eesti rahvuslus. Eestlaste mõttemaailma, kas sellest müüdist või sellest uskumisest, et oli vana hea Rootsi aeg on kasvanud välja ka kuidagi meie soov olla põhjamaa riik mille üle ju ilmselt viimase 100 aasta jooksul ikka rohkem või vähem on arutletud. See on jälle muidugi omaette teema seal eesti põhjamaisus ja üks tähtis osa sellest minu meelest tõepoolest on see suhtumine vanasse heasse, Rootsi aega ja kuivõrd keskseks saab Eesti rahvusliku ajaloo käsitluse jaoks teine oluline osa sellest millest võib-olla peaks ka rääkima, on see, et kuidas kontseptoliseeriti Eesti geograafilist asukohta milliseid nähti olevat siis Eesti poliitilisi võimalusi rahvusvahelises poliitikas ja kuidas need olid siis tingitud sellest, et kus Eesti oli ja kes olid eestinaabrid. Ka samamoodi 19. sajandi teisel poolel, aga peamiselt 20. sajandi alguses kui kõige vihasemad, sellised geograafilised, geopoliitilised lähenemised eesti rahvusele peamiselt kipun rõhutama eestlaste isolatsiooni, sest tollel ajal, kui tegutsevad Jakobson ja Hurt, siis kõige tähtsam ülesanne on tõestada, et eestlased üldse on omaette rahvusesiteks. Ja teiseks, et eestlased on omati rahvust, mis suudab jääda püsima mitte ei sula kokku teiste rahvustega, mida paljud arvavad tollel ajal, et taoline selline väike rahvakild, et kauaks seda ikka on. Aga siis Hurt näiteks väidab 1874. aastal, et eestlased on kuidagi loomulikult isoleeritud teistest rahvastest, et ühelt poolt on Slaavi kultuurimõjud ja teiselt poolt on saksa kultuurimõjud, aga eestlased on seal vahepeal nagu selline väike puhver ja neid miski ei suuda ümber rahvastada, nemad jäävad igavesti püsima. Ja ja see on omamoodi radikaalne seisukoht omas ajas, aga siis 20. sajandi alguseks selline lugu sellest, kuidas eestlased, et kuhugi ei kao ja on siin rahus ja miski neid ei ähvarda, see siis annab maad hoopis teistsugusele ajalookäsitlusele mis on palju selline tumedates toonides ja pigem räägib sellest, kuidas eestlased on siin suurte kaubateede peal ja suurte sõjateede peal kõigil teistel rahvastel kuidagi jalu sees. Kui Villem Reiman ütleb, et kui eestlased ja Läänemere kallastel elama asusid, siis nad avasid ühe õnnetuse laeka või avasid ühe õnnetuse allika, mis siiamaani ei ole kinni pandud, mis siiamaani ei ole kuivanud. Ja eestlased sellepärast tegelikult Reimanni arvates sellist õiget kuldaega ei olegi näinud, sellepärast et nad alati on pidanud, et mingisugust võõrvallutajate ka rinda pistma, siis muu hulgas ta räägib sellest, kuidas kuidas eestlased olid langenud Rootsist lähtunud sissetungi ohvriks siis kaheksandal sajandil kuningas Hinglas, nagu teame, vanapõhja saagadest oli siis võtnud ette sõjakäigu Rootsi, kus ta oli lüüa saanud siis Reiman väidab Sigtuna vallutamine 1987. aastal eestlaste poolt, et see oli siis nagu selline kättemaksu aktsioon. Muidugi nende kahe sündmuse vahel oli 400 aastat, aga Reiman ei lasknud sellest ennast segada. Mis oli, tähtis oli see, et eestlased osalesid võrdväärsetena tolleaegses, sellises rahvusvahelises poliitikas, sõjapidamises ja sissetungides ja käte maksudes ja kõigest sellised, et eestlased olid samamoodi viikingid nagu kõik need ülejäänud Läänemere ääres. Ja see tähendas, et kui eestlased oli nii-öelda teiste rahvaste jalus, siis neil tegelikult ei olnud huvi olla mitte ühegi poolt neist domineeritud. Et Jaan Tõnisson 1909. aastal rääkis, et kuna eestlased on alati olnud selline tule sakslast itta tungimise ees, siis Venemaal oleks kuidagi loomulik huvi anda neile mingisugust autonoomiat, nii kultuurilist poliitilist Vene riigis. Ado Grenzsteini samamoodi rääkisid, et igasuguseid venestamise Saksastamis katsed, et need on mõttetud ja kahjulikud nii Venemaale kui Saksamaal endale, sellepärast et eestlased on vaja säilitada mingisuguse puhvri tsoonina. Aga samal ajal, kui palju räägiti sellest, et eestlased on kuidagi geopoliitiliselt õnnetud ja teistel jalus siis avaldati suurt kahetsust selle üle, et see ühendus Skandinaaviaga oli kuidagi ajalootormides kaduma läinud. Et Juhan Luiga aastal 1906 kirjutas et kui eestlased oleksid jäänud kas Rootsi või Taani võimu alla, siis tema ajaks siis aastaks 1906 oleks nad kindlasti juba sama kaugele jõudnud kultuurilises arengus kui Norra või Soome millega täpselt niimoodi oli läinud samas baltisakslaste valitsuse all niimoodi siiski ei olnud juhtunud ja nende kultuuriline tase oli palju madalam, mis tähendas seda, et igasugused baltisakslaste kultuuritooja pretensioonid olid kohatud. Väitis, et eestlased juba vanal ajal olid seotud kuidagi põhjal Paia õhtumaaga ja oleksime veel kauemaks jäänud rootsi kultuurimõju alla. Oleks neist saanud viies riik, viies liige Põhjamaade rahvaste, tehes koos taanlaste, norralaste, rootslaste ja soomlastega, samas kui nutt tuleb peale, kui meid praegu vaadata ja ta kirjutab aastal 1909 Henrik Prantsusmaa saama üle 100 aasta tagasi, Jan Hendrik Prantsusmaa saamatus Eestimaa vene riigi alla saamine toob välja, et tegelikult vana hea Rootsi aeg oli see ainus aeg, kui kõik soome-ugri rahvad siin Põhja-Euroopas olid sama valitseja all, et siis nii soomlased kui eestlased, kui Ingerlased. Ja kui see niimoodi oleks jäänud, siis aegamööda oleks kindlasti saanud osaks neile mingisugused poliitilised õigused suures Rootsi riigis. Samamoodi nagu Austria-Ungari, mis oli selline topelt monarhiat, seal ungarlased said omale ikkagi lõpuks poliitilised õigused ja üheskoos kõigi nende soomeugrilaste arvukus ja mõjuvõim oleks olnud niivõrd märkimisväärsed, et Rootsi riigil poleks õnnestunud neid nagu kauaks riigivalitsemise juurest eemal hoida. Nii et mingisugune personaalunioon ilmselt oleks siis Prantsu arvates tekkinud. Lõpuks. Aga mis juhtus, oli muidugi see, et kuna Rootsi riik ei kõigestuma neist Läänemere idakaldaaladest ilma ja siis aastal 1809 jäi ta ilma ka Soomest siis Rootsist niimoodi kogemata kujunes praktiliselt üherahvuseline riik, selle asemel et oleks võinud olla võimas laane Läänemereimpeerium. Ja seda prantsele väga kahetsus. Esimese maailmasõja ajal tundub, et need unistused Rootsi võim võiks mingil kujul veel tagasi tulla või et Eesti võiks endale tagasi saada selle puhvri tsooni staatus antsu võimude vahel. Tundub, et esimese maailmasõja ajal tunnistused kuidagi omandasid praktilisema iseloomu, sellepärast muidugi tol ajal oli veel väga segane, kuidas, kuidas seda võiks, võiks lõppeda või kes seal võitjaks jääb ja millised sellised poliitilised vangerdused võiksid võimalikuks osutuda. Üks mees vangerdas seal eriti hoolega, esimese maailmasõja ajal. Jah, Aleksander Keskküla oli muidugi üks näide, aga mitte ainult tema, et k Jaan Tõnisson ja, ja siis kogu see balti liidu ide umbes sarnastest kaalutlustest lähtus Hendrik Sepp pärast sõda kirjutas, et veel sõja ajal oli olnud vanemaid inimesi, kes uskusid, et enne rahu ei saabu, kui, kui Rootsi võim on tagasi tulnud ja tuletati meelde see rahvaprohveti Järva-Jaani, kes elas 19. sajandi alguses sõnu põhja kuningas tuleb ja võidab suure sõja ja mis ta kõik oli öelnud. Ja siis esimese maailmasõja segastel aastatel siis see mõte, et Eesti ajalooline põhjamaisus võiks saada uue poliitilise sisu Venemaast eraldumise põhjamaadele lähenemise teel see siis tolleaegsete eesti rahvuslaste peas kasvab selliseks võib-olla isegi reaalpoliitiliseks alternatiiviks, mida ta õieti kunagi vahel polnud olnud. Et see suur poliitiline seikleja Aleksander Kesküla 1914. aasta sügisel juba septembrikuus alustas oma tegevust eesmärgiga tükeldada Venemaa möödusele etnograafilisi piire ning luua Eesti personaalunioon Soome ja Rootsiga. 1009. Seitsmeteistkümnenda aasta septembris tegi Jaan Tõnisson Eesti maapäeva kinnisel koosolekul samalaadse ettepanek luua föderatsioon, kuhu kuuluks eestlased, lätlased, leedulased, soomlased ja kõik skandinaavia rahvad ning mis oleks suutnud tulevasel rahukonverentsil, mis esimese maailmasõja lõpetab, oma üheskoos oma hääle kuuldavaks teha ja saada mingisuguse neutraalse puhvri staatuse siis Venemaa ja Saksamaa vahel. Ühist keelt ei leitud. Ühist keelt ei leitud, sellepärast et Rootsil ei olnud sellise kombinatsiooni vastu huvi, et ja, ja see on muidugi miski, mida me näeme hiljem ka, et mida kõike eestlased ei kavatse ja mida kõik, milliseid kõiki lootusi ei hellita, siis rootslaste huvi äratada on neil väga raske. Aga too Aleksander Keskküla, missugused tema plaanid siis vähemalt olid tema essee ju sellel teemal Eesti küsimus ja Põhjala küsimus on ju suisa ülistav. Põhjala suunas. Jah, sellel ajal küll aastal 1916 ja teatud eesmärkidel pidas seda vajalikuks põhjamaid ülistada. Hiljem tema arvamused ütlesid, aga kes külast on? Raske aru saada, sellepärast et tema poliitiline tegevus võib-olla ei käi alati päris neid jooni mööda, mida tolleaegsed teised Eesti poliitikud oleksid tahtnud käia. Samas tingimata oli tegemist suure eesti rahvuslusega, võib-olla suurema ja põhimõttekindlam, aga ükski teine ja teistele niinimetatud kartulivabariigi poliitikutele nagu testi Vabariiki nimetas. Ma ei tea, kas tema oligi see, kes selle selle mõistega välja tuli, neile ta heitis eelkõige kahtlustuse puudumist, et tema meelest nad olid kas siis Saksamaa või Venemaa või, või ka Rootsi nagu liigsed sabarakud, et talle meeldis iseseisev Eesti poliitika. Algselt, et oli Kesküla teinud endale nime sotsiaaldemokraadi ja Boscherlikuna. Ta oli üks kõige radikaalsemaid 1905. aasta revolutsiooni juhte Eestis aastal 1908. Kui teda venelased armeesse taga ajas, siis ta salaja rändas välja esmalt Saksamaale seejärel Šveitsi, kus ta esialgu jätkas oma tegevusi Sotsiaaldemokraatlikes ringides, aga siis keskel oli ääretult konfliktne isik, kes ta tavatses kõigiga tülli minna välja arvatud need, kes olid talle tõesti kuidagi kuidagi äärmiselt ustavad kaaslased neid väga palju ei olnud, oskas elevant oli võib-olla üks väheseid erandeid kõigi teistega, ta tavatses tülli minna, sest kes küla oli alati see, kes arvas, et tema isa teab kõige paremini. Ja siis muuhulgas läksid tülli ka Šveitsi sotsiaaldemokraatidega. Ja Kesküla sõber Adolf kassaga pärast rääkis, et Kesküla veetis palju unetuid öid. Kuni lõpuks sai aru, et Lääne sotsialistid on lihtsalt õnnetut pur suid, kes teiste meetoditega proovivad edu saavutada ja seega siis olla, see on alles neist distantseerinud, otsustas Keskküla, et ainus viis vihatud saagi kõike kukutada on õppida Vene-Jaapani sõja õppetundidest. Ja mis juhtus Vene-Jaapani sõja ajal, oli see, et Vene revolutsionäärid ja siis ka Soome iseseisvuslased tegid koostööd Jaapaniga jaapani salavälisluure sahadega prooviti Venemaal revolutsiooni toime panna ja nüüd, kui läks lahti esimene maailmasõda siis keskküla tegi sarnase järelduse, et selleks, et Venemaal revolutsiooni toime panna, tuleb hakata tegema koostööd Saksamaaga, sest ainult Saksamaal oleks võimu teda aidata. Ja 1000 914. aasta septembris võttis ühendust saksa saadikuga Šveitsis Kispect, Fanhambergiga ja Kambergil. Kesküla väitis, et Eestis väga kardetakse Saksa okupatsiooni. Sellepärast et Saksa okupatsioon Eestis nagu tegelikult hiljem ka juhtus. Kindlasti tähendaks jälle baltisakslaste võimu tugevnemist ja eestlased, kes küla sõnul peavad seda isegi veel ohtlikumaks kui oli Vene võim Eestis ja ma arvan, et tal oli õigus. Ilmselt täpselt sellised meeleolud Eestis olidki levinud, et seda on näha ka tolleaegsest ajakirjandusest. Jaan Tõnisson. Veel paar aastat varem oli kirjutanud, et eestlased peavad olema Venemaa patrioodid, sest mis oleks teine alternatiiv, teine alternatiiv oleks saksa võim ja seda me ju ometigi ei taha. Ja umbes sama jutt räägib keskel, aga Saksa diplomaatidel on, aga siis ta ütleb, et eestlased oleks küll valmis toetama Saksamaad, aga riigi Saksamaad ja ainult sellisel juhul, kui saksa võim ei tähendaks baltisakslaste võimu põlistamist Eestis ja 500 saavutada oleks lubada eesti lasta uniooni Rootsiga. Et see skeem nägi välja selline. Rootsi astub sõtta esimesse maailmasõtta Saksamaa poolel siis Saksamaa liitlasena, Rootsi vallutab tagasi Soome, mille Rootsile kaotanud ainult saast 100 aastat varem või natukene rohkem ja ka Läänemere provintsid, mis samuti olitses põlised hoods, jalad aga siis seda piirkonda ei antaks mitte üle Saksamaale, vaid see jääkski Rootsi kätte. Ja siis seal oleks siis potentsiaal tekkida sellisel liit riigil nagu Indrek Prants, näinud kus üks osa kuuluks Rootsi laganud, kuhu oleks kaasatud ka Soome ja Eesti ja siis võib-olla teised Skandinaaviamaad. Aga selleks tal oli vaja, et Saksamaa garanteeriks, et lääne provints annekteerida Saksamaa külge vaid antakse laga otsida ja siis keskele väikesed, kui Saksamaalt, et selline garantii tuleb, siis tema omakorda võib Eestis esile kutsuda saksa, sõbraliku, õigemini rootsi, sõbraliku, saksa, rootsi, sõbraliku ülestõusu vene võimu vastu. Täpselt nagu oli olnud 1905. aastal, rääkis ka sellest, kuidas tema oli olnud selle tolleaegse ülestõusu eks liidreid sakslastele see kõik tuli väga suure üllatusena ja tegelikult ei teadnud minu meelest, mida sellest keskkonnaplaanist arvata või kui realistlikuks seda pidada, sest saksa ringkondades oli teadmised üldse Eesti olukorra kohta ja eestirootsis sõbralikkuse kohta kõige selle kohta ääretult lahedad. Küll, aga keskele jättis neile hea mulje. Eeskätt seetõttu, et kes, kellel olid head kontaktid vene Boltšerlikega välismaal eeskätt leeniniga, kes siis tollel ajal käsitöö, kus Šveitsis ja Saksamaa üks eesmärk esimeses maailmasõjas, õigemini sõjapidamismeetodid, mida nad kasutasid, oli niinimetatud revolutsioneerimis poliitika ehk siis ärgitada ja aidata igasuguseid riigikorra muutmisele pühendunud jõuda vaenlase tagalasse. Muuhulgas siis Vene revolutsionääre. Ja sellest loodeti, et võib-olla õnnestub Venemaa isegi sõjast välja tõugata kuna neil tekivad kodus suuremad probleemid, kui välisvaenlane seda võib-olla ongi. Ja kuna Kesküla osutus sobivaks vahe, läheks siis bolšelikega siis sakslased olid valmis teda aitama. Õieti oligi keskküla see, kes esimesena soovitas Leninit Saksa kindralstaabile kui meest, kes võib reaalselt Venemaal revolutsiooni toime panna, sest neid revolutsioonilisi jõud oli Venemaal teisigi ja sakslased täpselt ei teadnud, kelle peale lootma jääda, et kas sotsiaalrevolutsionääride, mängherlikke või bolševike või, või kelle peale või rahvuslaste peale hoopis Ukraina rahvuslik liikumine oleks see, kust nagu püssirohutünnitünnis võiks puhkeda või midagi sellist. Aga siis keskküla oli see, kes soovitas neile Leninit ja sellega ta siis läks ka maailma. Kui sellepärast, et sealt läheb otsene joon siis Lenin tagasi pöördumiseni Venemaale 1009 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel ja sealt siis omakorda pestlik Dowski rahule kuni aasta aega hiljem, millega Venemaa tõepoolest sõjast lahkub ja millega Saksamaa saavutabki võidu idarindel küll ainult natukene aega enne seda, kui Saksamaa terve esimese maailmasõja kaotab. Aga samal ajal nagu ma ütlesin, siis need eestisse puutuvad plaanid, mis keskkülal olid sakslased, ilmselt neist ei osanud midagi väga palju arvata küll, aga nad olid valmis toetama keskküla muuhulgas rahaliste vahenditega mis puutus tema tegevusse sotsialistide vene sotsialistide hulgas ja kes küll omakorda kasutas sakslasi ära kasutades ära nendepoolset rahastust ja nendepoolset toetust, et siis saavutada oma kordan oma neid põhjamaiseid eesmärke. Ta viibis peamiselt Rootsis esimese maailmasõja ajal, kus ta pöördus läheneda Rootsi kontserdile tiividele püüdes neile siis selgeks teha plaani neid positiivseid külgi. Ja sellised ringkonnad olid Rootsis tõepoolest olemas, mis pooldasid rootsi sekkumist esimesse maailmasõtta ja eeskätt Soome tagasivallutamist Rootsile. Hodsi konservatiivsed ringkonnad olid tuntud kui aktivistid, sellepärast nemad pooldasid aktiivset välispoliitikat. Tolleaegne Hodsi oli neutraalne esimeses maailmasõjas ja seda nimetasid passiivseks välispoliitikaks, et aktiivne on see, kui aktiivselt sekkutakse äkk. Üldiselt nad olid ikkagi väga soomekesksed oma mõtlemises ja nad olid ka väga saksakesksed oma mõtlemises ja keskküla heitis seda neile hiljem, et, et nad ei mõtle tegelikult rootsi huvide peale ja Rootsi huvid, kes, kelle järgi siis olid seotud küll Saksamaaga ka ei olnud kuidagi sellised ohjalikult Saksa allikad vaid selle asemel nad lihtsalt tegid seda, mis, mis Saksa kindralstaap neile ütles ja keskküla lõppkokkuvõttes mingisugust suuremat edu nende seas saavutada ei õnnestunud, et oma elu lõpukümnenditel ta süüdistas selles Rootsi kuningat Gustav viiendat. Et kust ta viies oli, see, kes seal ei pannud kes oli pannud veto tema plaanidele. Rootsi armee kindlasti Venemaavastasesse sõtta ei astu. Keskküla isa pidas ennast selliseks halliks kardinaliks, kulissidetaguseks niiditõmbajaks, et ta alati püüdis kuidagi mõjutada teisi, mitte avalikkuse tähelepanu endale tõmmata, nii et teda uurida natukene keeruline, sest ta jättis endast maha ainult sellised üsna fragmentaarseid jälgi ja siis hiljem, mis ta oma elu lõpukümnenditel enda tegevusest kirjutas, et seda ka jälle päris tõsiselt võtta, sellepärast noh, ilmselgelt kannatas nii jälitusmaania kui ka suurusehullustuse all, et tal oli kombeks omaenda rolli üle paisutada ja, ja samal ajal võib-olla oma vastastele mingit motiive omistada, mis neil tegelikult ei olnud. Aga mõte oli igatahes olemas ja olid ka mõned teised eestlased, kes esimese maailmasõja ajal Rootsis käisid ja proovisid umbes sarnast poliitikat läbi viia. Oli Tallinna raamatukaupmees Jakob Ploompuu, samuti seesama Hindrek Prants, ajakirjanik, keda ma juba mainisin, kes aastatel 1915 16 käisid Rootsis, proovisid, proovisid pindasandeerida küsimusest, kas Rootsi lähed oleks valmis Eestit okupeerima. Kesküla kõige tuntum seisukohtade väljenduses on seesama eestlaste deklaratsioon Lozani kahvuste Kongressil aastal 1916, mis prantsuse keeles avaldati ka Ehal diposüürina. Eesti küsimus ja Põhjamaade küsimus. Ja seal ta siis kuidagi avab oma neid, et filosoofilisi või ajaloofilosoofilisi arusaamu ka tema meelest siis eestlased kuulavad Põhjamaade kultuuripiirkonda koos kogu Skandinaavia käe, siis ka Soomega ja, ja Karjala ja, ja ingerimaaga ja kuni siis võib-olla Haliteni välja, sellepärast et kes küll all on ka väga Ahmasse turaani mõte, et eestlased on kuidagi päritselt Uurali tasandik alt ja üks, üks väga vana kultuurrahvas, kes on suguluses sumerite ja kelle kõigega veel turaanid on, siis kes see on nagu üks teooria siis soomeugrilaste päritolu kohta, aga mitte ainult soome-ugri lastega igasuguste türklaste ja muude muude rahvaste päritolu kohta, et nad on pärit kuskilt sealt, et sealt Lõuna-Venemaa tasandikelt, kus nad on siis hakanud eri suundadesse liikuma, et tegemist on ühe maailma kõige vanima kultuurrahvaga, kes kellest siis üldse inimsookultuur on võib-olla alguse saanud, et sealt need sumedalased tulevad, et nemad on muidugi siis seal Mesopotaamias, eks, eks varasemaid kultuurrahvaid ja see Durani mõte eriti läbinud Ungaris, kus aastal 1911 visse asutatud tuhani selts ja siis jõudnud ka ka Soome ja Eestisse. Aga siis jah, Kesküla väitis, et Eesti, mis ajalooliselt oli põhjakultuuripiirkonna osa, et see oli siis kuidagi okupeeritud ja annekteeritud Kesk-Euroopa kultuuripiirkonda, kuhu muuhulgas kuulus Saksamaa ja seal juhtus siis 13. sajandil muistse vabadusvõitluse ajal siis 16. sajandil, kui hakkas vana hea Rootsi aeg siis ajutiselt eestlased tõmmati tagasi põhjakultuuripiirkonna koosseisu aga siis jälle 18. sajandil sattusid hoopis ida kultuuripiirkonna mõju alla siis saades Venemaa osaks ja nüüd siis esimese maailmasõja ajal nüüd on neil võimalus liikuda tagasi jama sinna õigesse kohta põhjakultuuripiirkonda. Aga kas nüüd saab võimalikuks või mitte, see sõltub Rootsist ja Rootsi peab siis teadvustamatel on ajalooline ülesanne. Ja siis tulla eestlastele, keda Kesküla nimetab Rootsi sõjavangideks Venemaal. Et nad on selline vangistatud Rootsi diasporaa ja need rootsi emamaal on kohustus neid aidata kastaneid aitab või mitte, et seal oli see küsimus, aga lõpeb see trossiga muidugi ei aidanud. Kuidas Rootsi siis suhtus sellesse näiteks, kuidas rootslased suhtusid Eesti vabadussõtta ja iseseisvumise? Rootsi vabatahtlikud ja siin olid, aga nemad olid ilmsesti palgasõdurid. Jah, otsustele kõik see tuli suure üllatusena, kui nad sellest kõigest kuulsid, sellepärast et otseselt ei teadnud mitte midagi eestlaste, Rootsil sõbralikkusest absoluutselt mitte midagi. Ja üldiselt nad said sellest teada siis sõdadevahelisel ajal igasuguste selliste pidulike sündmuste kontekstis, kus erinevates pidupäevakõnedes seda vana head Rootsi aega mainiti eeskätt Eesti poliitikute poolt või siis midagi sarnast ja siis siis siis nad said teada ja siis neid küll natuke meelitas, selline asi, et eestlastele ootasin, nii väga meeldib, aga otsi ise, neil ei olnud mitte mingit teadlikkust, sellest, nad küll teadsid seda jah, et Soome on hautsi sõbralik. Soome on selline vana Rootsi ala ja need esimese maailmasõjaaegsed plaanid olid seotud alati Soomele appi minekuga. Aga isegi sellisel juhul neid nii väga ei huvitanud need pärissoomlased, vaid pigem ikka see Soome, Rootsi vähemus, keda peeti kuidagi rohkem rohkem skandinaavlastega kui kui soomlasi endid. Ja võib-olla keskküla propaganda leidis mingisugust tagasisidet nende hulgas, et ma olen leidnud mõned märgid sellest et tal õnnestus veenda mõningaid rootslasega mõningaid soomlasi selles, et võib-olla selline kombinatsioonis päädib mingisuguse Rootsi, Soome, Eesti liitriigiga, kas oleks vajalik ja teostatav, aga üldiselt rootslased, isegi konservatiivid, isegi need aktivistid, nad olid niivõrd saksa sõbralikud, et kui ka Rootsi oleks sekkunud esimesse maailmasõtta, kui ka oleks tagasi vallutatud Soome kui ka läks tagasi vallutatud lääne mehe provintsis, nad oleksid need Läänemere provintsid esimese asjana üle andnud Saksamaale. Sellepärast et Saksamaa pidas neid kultuuriliselt Saksalikeks tänu sellele baltisaksa vähemusele, kes Eestis nii kaua elanud, neid peeti põliseks saksaalaks ja otseselt kaldusid selle seisukohaga nõustuma üks väheseid, kes ei olnudki rootslane oli baltisakslane Wilhelm Ostwald Tartu Ülikooli ainus nobelist, kes oli ühel meelel keskelagaja ahvlased et peaks tulevikus tekkima mingisugune suur Rootsi keisririik, kus Osvald oli selline väga organiseeritud maailmakorralduse pooldajad. Sakslastel on erilised anded maailma kuidagi ratsionaalselt organiseerida ja siis ta arvas, et muuhulgas Euroopas peaks tekkima kolm keisririiki siis Saksa-Austria-Ungari ja Rootsi. Ja et siis lääneprovintsid võiks siis selle Rootsi keisririigi osa olla. Aga ta oli üks, üks väga väheseid. Ja mis puudutab Rootsi vabatahtlikest Eesti vabadussõjas siis samamoodi neil ei olnud mitte mingisugust teadmist selle kohta, et Eestis mingisugune selline Recofiilia või, või Rootsi sõbralikkus on levinud. Mitte keegi neist ei tulnud eestilappi. Nende motiivid, osalemaks Eesti vabadussõjas olid teistsugused, mõned väga üksikud neist võib-olla olid veendunud antikommunistid, nad oleksid valmis olnud minema punaarmee vastu sõtta, ükskõik kuskohas ja Eesti oli, oli üks koht, kuhu siis tollel ajal teised olid seiklushimulised, sellised tihti kuidagi keskklassi taustaga noored mehed ja enamik neist olid tõesti väga noorelt nooremad kui 20, kes tahtsid minna kuidagi maailma näha ja siis osaleda. Huvitav, vaadates sündmustest võib-olla mingi sellise noh, tolleaegse noortekirjanduse mõju all natuke või siis olid ka need, kes tahtnud osaleda esimeses maailmasõjas, aga kuidagi ei olnud saanud, sellepärast et Rootsi oli neutraalne ja sa tundsid, et nendelt oli ära võetud mingisugune selline formatiivne, selline põlvkondlik kogemus ja siis nad otsisid endale seda kogemust nendesse esimese maailmasõja jätkusõdades, milleks ka Eesti vabadussõda oli. Ja, ja siis ma mõned olid, olid kurjategijad siis inimesed, kellel oli mingisugune põhjus rootsist kaduda ja siis noh, kuskil seal metsikus idas nagu siin Eestis, et oli üks võimalus ennast ennast peita siis kas politsei või maksuameti või mingisuguste muude selliste selliste organisatsioonide eest. Aga kõige tavalisem oli see, et ma tahtsin lihtsalt tööd, neil ei olnud tihti muid võimalusi ennast elatada, paljudel olid võlad ja sõjaaeg ja, ja eriti need, kes olid osalenud Soome kodusõjas 1918. aasta alguses. Mis iganes motiividega nad sinna läksid, kas siis kuidagi õilsate vaadetega, et neil oli tihti väga raske Rootsis leida endale tööd, sellepärast Rootsi töölisliikumine oli väga selgelt, et siis Soome valgete vastu, keda nimetati mõrvariteks lihunik, eks Mannerheim oli veel see kõige suurem lihunike mõrvar ja need mehed, kes olid osalenud Soome kodusõjas, nad et olid Rootsis nagu võõrad, suurem osa neist olid töölisklassist ja neil ei olnud võimalust endale muud tööd leida, kui minna Eestisse või Lätti või kuhu iganes neid võeti. Ja sinna nad siis läksid. Ja siis mõned näited on selle kohta, et kui nad juba Eestis koha olid, et siis Motander näiteks kirjutab et Eestis olid laialt levinud Rootsis sõbralikud meeleolud, paluti, et äkki äkki hoodsi tulekski okupeeriks Eesti. Et sellest siis loodeti mingit väljapääsu selleks sellest kujunenud olukorrast. Ja Motander ise ka ühel hetkel olevat oma adjutandi öelnud, et ma näen oma suurima hetk enne seda, kui olen suutnud Eestisse rajada Posti-Telegraafi, raudteed, politseikooli ja nii edasi kõik Rootsi eeskuju järgi. Et see on üks näide, mis ma olen sellest leidnud, et Motanda isal oli kuidagi suur rootsi vaadetega. Ka sellest kõigest muidugi ka jälle midagi välja ei tulnud. Aga Eesti kui põhjamaa mõte ja idee päris maha maetud ei ole tänapäevalgi veel? Ikka unistatakse sellest ristilipust. Ristilipp on huvitav asi, sest seda on nii mitu korda tulnud juba aastal 1919 oli vist esimene kord, kui käidi välja, et Eestil võiks olla ristiga lipp. Ja hiljem on see mõte muudkui tagasi tulnud korduvalt, aga teoks olete siiski saanud? Jah, see eesti põhjamaise see mõte on kuidagi väga vastupidav olnud. Kõigele vaatamata, et kõigi kõigi Rootsi üldiselt on sellesse suhtunud väga skeptiliselt. Kui Eesti iseseisvus ja paluti Rootsilt abi nende vabatahtlike värbamist, paluti, et äkki Rootsi võiks saata Eestisse oma regulaarväed ja seda ei palunud mitte ainult Eesti, vaid ka Eestile olid tugevad liitlased selles küsimuses eriti Tanja siis rootsi vastas eitavalt ja osalt sellepärast, et nad tahtsid, taolisel sammul oleks mingisugune veel laiem, mingi rahvasteliidu mandaat tol hetkel rahvasteliitu ei eksisteerinud. Selleks ajaks rahvasteliit loodi, sest sõda juba läbi saanud. Aga mis, mis veel tähtsam, Rootsi ei uskunud eestise seisusesse. Nad arvasid, et Eesti iseseisvus on ajutine ja niipea kui Venemaa uuesti tugevneb, siis võetakse need separatistliku, et alati uuesti piirialad uuesti tagasi ja sellepärast Rootsi mitte kunagi ei lasknud ennast ahvatleda mingisugustest liidu ettepanekutest või lähema poliitilise koostöö ettepanekutest üleüldse kogu sõdadevahelise aja ajaks arvamusele, et Eesti iseseisvusest asja ei saa muidugi ka mitte Läti ja Leedu iseseisvust. Ajapikku sinna lisandus mingisuguseid põhjuseid. Pätsi autoritaarne režiim. Rootsi sotsiaaldemokraatlikule valitsusele ei meeldinud samuti neile imponeerinud, et Balti riigid omavahel ei suutnud eriti efektiivset koostööd sisse seada sõdadevahelisel ajal. Aga mis puudutab koostöös Soomega, siis Rootsi aktiivselt saboteeris, seda nad ei tahtnud testideks Soomega lähedast koostööd, sellepärast et Rootsi tahtis Soomet hoida endale kui puhtalt Heiki Venemaaga. Ja nende seisukohalt oleks Soomet nõrgendanud, kui Soome oleks liiga lähedastesse suhetesse astunud Eestiga meile iseseisvust ajutiseks ja perspektiivikaks. Nii et kui Eesti iseseisvus tõepoolest läbi sai aastatel 1939 41 disRootsi nägi sellesama senise poliitika õigsuse kinnitust, et nadolid olidki, oligi läinud nii, nagu nad olid Ahmanud. Ja sellepärast Rootsi oli riik number kaks, mis ametlikult tunnustas seda, et Eesti riik on nüüd lakanud olemast ja et nüüd on Eestist saanud nõukogude liiduvabariik kõige esimene alane riik, mis seda arengut ametlikult tunnustus oli Natsi-Saksamaa sellepärast et et Natsi-Saksamaa, tollel ajal oli muidugi Nõukogude Liidu liitlane Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise järel ja siis Rootsi oli teine ja muuhulgas Rootsi andis välja eesti kullareservid, mis olid Stockholmi kaudse riigipanka deponeeritud. Ja kogu külma sõja ajaks ka samamoodi Rootsi seisukoht. Ta jäi selliseks, et Balti riik enam ei ole, neid kunagi enam ei teki. Küll aga võib öelda, et noh, teatud viisil nad muidugi ka aitasid või nagu tunnustasid seda võib-olla need balti riikide protestid Nõukogude okupatsiooni vastu olid kuidagi õigustatud muuhulgas see, et nad ikkagi võtsid vastu suurel hulgal balti põgenike teise maailmasõja lõpujärgus. Ja samuti see, et et noh, ametlikult ei lubatud näril eksiil baltlastel seal poliitilise tegevusega tegeleda, siis siiski pigistatakse silm kinni ja lasti, neil lasti neil seda teha ka teise maailmasõjajärgsetel kümnenditel. Ja siis 80.-te lõpus, 90.-te alguses, siis kui külm sõda hakkas läbi saama ja nõukogude liit lagunema siis paradoksaalsel kombel tänu sellele, et nad olid ametlikud tunnustanud balti riikide annekteerimist Nõukogude liidu poolt, siis Rootsil olid natukene vabamad käed kui teistel lääneriikidel siin balti regioonist tegutsemiseks siis Rootsi diplomaatia oli üks esimesi, mis, mis siia jõudis juba 1989. aastal, et esimesed Rootsi konsulaadid balti liiduvabariikides, mis noh, ametlikult olid lihtsalt konsulaadid, mis tegelesid välispasside väljastamisega, kus tegelikult siis toimusid ka mingisugused poliitilised tegevused. Aga siis jah, et just 90.-te alguses, siis me näeme, kuidas Rootsi suhtumine on, on ikkagi kardinaalselt muuta muutunud võrreldes sellega, mis ta oli olnud Eesti iseseisvuse esimese tulemise ajal, kui oldi väga skeptilised, aga siis 90.-te alguseks, siis on paljud asjad muutunud ja otsi enda jaoks ka on tegemist sellise natukene pöördelise ajaga, kui nad ise ei tea täpselt, kuidas ennast välispoliitiliselt orienteerida ja nad peavad hakkama endale mingisugust uut Holly leidma maailmas. Sellepärast, et kogu Rootsi välispoliitika selle ajani on üles ehitatud külma sõjapõhiselt keskendub neutraliteedile ainult sellisele silla ehitamisel ida ja lääne vahel ja nüüd ühel hetkel seda ida enam sellisel kombel ei ole olemas, et kui nõukogude liitu enam ei ole, siis mille suhtes on Rootsil olla neutraalne, ei ole millegi suhtes ja siis vastupidi, leitakse selle balti riikide postsovjetlik transformatsiooni kuidagi haldamisest endale endale uus ülesanne ja selle juurde kuulub ka siis teatud selline eesti põhjamaisus aspekt või Eesti kaasamine igasugustesse Põhjamaade koostan initsiatiividest Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindused, et luuakse Balti riikides varakult. Eesti, võetaks treening juurde või siis midagi, mis selle nimi eesti keeles on see Põhjamaade ühing, selle liikmeks Põhjamaade nõukogu, Põhjamaade nõukogu on teine asi, aga see, Põhjamaade ühing oli üks kõige varasemaid Põhjamaadevahelise koostööorganisatsioon asutatud juba aastal 1919 ja millalgi kahekümnendatel, et tal oli see olnud äärmiselt vastuoluline teema, kui Eesti oli avaldanud soovi ataki, neid võiks ka sinna liikmeks võtta ikka ei lubatud, sest sealt nähti mingisugust ohtu Rootsi välispoliitikale. Aga see Põhjamaade nõuga, et sinna ei ole veel Eestit liikmeks võetud, teise polti lõikega ei ole, vaatad, et see on siis nende ametlik interparlamentaarne koostööorganisatsioon, mis eksisteerib 50.-test ja kui võtta seda sellise definitsiooni, et kes on põhjamaa ja kes ei ole, et kui võtad Põhjamaade nõukogu liikmelisus on see, mis, mis kokkuvõttes defineerib põhjamaisest, siis võiks öelda, et Eesti ei ole veel nagunii palju põhja, vaata sinna liikmeks. Oleks. Aga veel, mis põhjamaisesse puudutab, siis Eesti arusaam sellest, mida põhjamaises endas kätkeb või mis see tähendab, on ikkagi üsna erinev sellest, mis seal on põhjamaalast enda jaoks. Et kui nende jaoks see on väga selgelt seotud teatud väärtustega, mis on kokkuvõttes tagasi viidavad teise maailmasõjajärgsele sotsiaaldemokraatlikule heaollu, higi ajastule, selline ühiskondlik solidaarsus siis nagu sotsiaalabisüsteemide universaalsus, välisabi teistele riikidele ja ka üldse selline aktiivne välispoliitika, mis on, mis on suunatud teatud väärtuste levitamisele siis eestlaste arusaam põhjamaisusest on ikka seesama, mis neil oli 20. sajandi alguses ja see on seotud pigem ajalooga, pigem keelega, pigem kultuuriga, vähem selliste poliitiliste nähtustega ja siis ongi tihti nii, et kui eestlased räägivad sellest, kuidas nad enda meelest on Põhjamaad, siis põhjamaalased ise seda põhjamaisus neist justkui ei näe, sellepärast et nad räägivad natukene erinevatest asjadest. Ja kui nüüd millalgi sellest on ka nüüd juba tükk aega tagasi, kui Reformierakond pakkus välja selles mõttes, et Eesti võiks olla uus põhjamaa, et selline selline põhjamaist, mis õpetab teistele põhjamaadele, kuidas olla põhjamaa siis ma usun, et see võib-olla siiski siiski ei ole väga pädev lähenemine, vaid pigem on ikkagi tähtis see, et eesti põhjamaisest mujalt ka tunnistatakse, mitte mitte see, kui Eesti endale rusikaga vastu rinda tavate seda kinnitab, et ikkagi põhjamaa ollakse kasse. Kõigepealt tuleb olla ja siis rusikaga rinda taguda. Jah, ja, ja teine küsimus on muidugi see, et kas on tingimata ikkagi vaja olla põhjamaadel, et võiks ju olla ka midagi muud. Fakt on see, et põhjamaises on väga tugev bränd, rahvusvaheliselt võib-olla kõige tugevam selline regionaalne bränd üldse ja kindlasti tugevam kui baltimaisus, rääkimata mingitest muudest. Aga põhjamaises ka asi, mis ajapikku aheneb ja muutub ja võib olla tema tulevik ei ole nagunii edukas, kui ta seni on olnud. Kuigi mine tea, sellepärast et 90.-te alguses siis arvati, et võib-olla põhjamaise sellega on nüüd kõik. Et selle asemel, et rääkida Skandinaaviast võib-olla tulevik kuulub hoopis mingisugusele laiemale Balti regioonile või Läänemere regioonile, et siis palju selliseid koosta. Initsiatiive loodi tollel ajal, aga siiski tundub, et põhjamaisus nagu elas need üle ja, ja kokkuvõttes osutus edukamaks kui mingisugune laane mehelisus. Ma küsiksin veel ikkagi selle Rootsi aja kohta ja rootslaste endi kohta. Kui palju rootslased ise uurivad oma seda suurt ajastut ja mis nad sellest arvavad praegusel ajal ja kas nad näevad selles ka allutatud maid ja seda, mis allutatud maades on juhtunud, et see peaks olema nagu kooskõlas tänapäevaste suundumustega, et ajalugu nähakse ikka laiemas perspektiivis? Jah noh, võib öelda, et huvi vana hea otsida, kui seda nii nimetada, eks ole, otsuste perspektiivis on muidugi suur võimuaeg, seda uuritakse palju. Seda on alati palju uuritud Rootsis tihti kuidagi Euroopa ja Lääne-Euroopa kontekstis küll, et mitte nii väga, vaadates seda, mis toimus Läänemere idakaldal, vaid pigem vaadates seda, mis toimus Saksamaal ja Prantsusmaal ja kolmekümneaastane sõda ja kõik sellega seotu tihti uuritakse kuidagi isikupõhiselt. Neid konkreetseid kuningaid ja nende rolli ajaloos on mõtestatud ja ümbermõtestatud, et korduvalt ja järjest kriitilisemaks muidugi on mindud, et rootslastel on kombeks olla väga kriitiline selle ajajärgu suhtes ja kõik, mis puutub kolonialismi ja, või riigikapitalismi nagu nagu keskel ütles, et kõike seda on arvesse võetud küll, aga jah, mis puutub otseselt Läänemere provintsides, siis minu meelest seal selline jäme ots on ikkagi nende välisajaloolaste käes ja eriti nende käest, kes, kes sealt elanema endistest Läänemere provintsides on, on, on pärit. Ma arvan, et kõige selline tugevam selline uurimistraditsioon on siiski vist ikkagi Eestis ja see on ka, nagu ma ütlesin, siis selline ajalooline pärand, sest Eestist on alati tugev olnud ahval seeder, pähises žesti. Sellise rahvusliku professionaalse aja loosimise algataja sõdadevahelisel ajal oli kindlasti üks olulisi isikuid, tänu kellele see niimoodi on, aga samamoodi ka nõukogude ajal selle vana hea Rootsi aja uurimine oli üks võimalus tegeleda suhteliselt vabaajaloo uurimisega nagu Sulev Vahtre, Helmut Piirimäe. Et kui lähiajalugu oli uurida raske ja seejuures ausaks jääda, siis vana head Rootsi aega oli uurida lihtsam ja tänu sellele ka tänapäeval Tartu Ülikoolis on, on palju seitsmeteistkümnenda sajandi uurijaid ja see traditsioon on tugev, samamoodi ka nii-öelda välisbaltlased seal Rootsis nagu Aleksander Loit või enne teda Alvinis pähe, kes, kes oli Eesti rootslane. Et ka nemad on selle uurimisega tegelenud. Et jah, ma arvan, et otseselt ise on kriitilised seitsmeteistkümnenda sajandi suhtes aga mitte nii võib-olla oma tegude suhtes Läänemere idakaldal kui oma tegude suhtes kuskil Saksamaal. Et see kriitilisus, mis Peaks võib-olla osaks saama nende tegudele siin, et see võiks tulla siis nende balti ajaloolaste poolt pigem aga nemad jälle võib-olla räägivad natukene muudest asjadest ja pigem ikkagi võib-olla rõhutavad neid positiivsemaid aspekt tänapäevani välja. Kuigi ma ei tahaks oma kolleege üldsegi kuidagi ebakriitilisus süüdistada. Rootsi ajast ja eestlaste põhjamaa-igatsusest rääkis Londoni Ülikooli skandinovistika dotsent Mart Kuldkepp teises saates Rootsi ajast Liivimaa sõdade ja Tsaari-Venemaa võimuvahelisel ajal. Esimesest vaata, see oli juttu ka sellest, kuidas Kungla rahva kuldne põli müüdiga vanast heast Rootsi ajast seotud võib-olla ja saate lõpus kuulasime Jaan Elgula popurrii Kungla rahvalaulu viisistustest. Kuulajate valvel, kuulame selle saate lõpetuseks ühte neist täies pikkuses. Kungla rahvas on nimelt osa Karl August Hermanni lauleldusest pealkirjaga Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad. 1907. aastal Etegandud lauleldust, millele sõnad kirjutas Friedrich Ulbars peetakse Eesti esimeseks ooperikatsetuseks. Raimo Kangro tegi 1997. aastal uue seade. Esitavad Pirjo Levandi, Mati Turi, Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester ja dirigent on Tõnu Kaljuste.