Eesti lugu. Tere pärisorjus Eestis Rootsi võimu ajal pärast reduktsiooni ehk pärast mõisate riigistamise on tänase saate teema. Kuidas on mõisate aadel konnalt äravõtmine seotud eesti talupojaga ja pärisorjuse küsimusega? Ikka otsime vastust küsimusele, kas see vana hea Rootsi aeg oli hea aeg, räägib Tartu Ülikooli dotsent Marten Seppel. Saatejuht on Piret Kriivan. Alustamegi siis sellest mõistest, mis on reduktsioon ja milleks seda reduktsiooni maja oli. 1680. aastal, kui Rootsi riik oli just väljunud Skoone sõjast Taaniga, mis oli toimunud 1675 kuni 79 ja kus Karl 11. oli näidanud suuri tegusid siis siiski see sõda oli viinud Rootsi riigi suurte finantsraskustesse. Riigikassa oli tühi, sellele oli eelnenud juba varasem Karl 11. eestkostevalitsuse väga kulukas periood, kus riigikassa välja kurnati. Ja nüüd, 1680. aastal esitaski kuningas Karl 11. riigipäevale küsimuse et kuidas tuleks lahendada riigi finantside probleem. Ja põhimõtteliselt oli laual kaks võimalust. Üks oli kontrrevolutsioon, mis tähendab seda, et kehtestada erakorralisi makse üle kogu riigi. Ja teine võimalus oli reduktsioon. Mis oleks tähendanud seda, et Rootsi kuningate poolt välja läänistatud maad oleks võetud tagasi kuningale. Seda nägi ette juba Rootsi vana maaseadus, et Rootsi kuningal on ainuõigus nii maid läänistada kui ka maid riigile tagasi. Aitäh. Ja sellist võimalust oli kasutanud ka Taani kuningas, Poola kuningas ja ka Rootsi oli juba 1655. aastal oma emamaal viinud läbi neljandik reduktsiooni mille tulemused küll Eesti- ja Liivimaal ei jõudnud. Nii et nüüd oligi küsimus, kuidas leida kiiresti riigikassale sissetulekuid. Oli selge, et kui tavapäraselt kogutakse riigimakse tolle aktsiise, siis nende tõstmisel oleks olnud väga selged piirid ja tollide ja kaubanduse elavnemine oleks võtnud palju aega ja, ja see oleks pikaajaline lahendus siis erakorralised maksud oleks olnud võimalus, aga kas sellel olid selged piirid ja kindlasti poleks olnud aadel ega seisused nõus nii suurt panust riigikassasse maksma, nii et tuli lauale teine küsimus, reduktsioon et uuesti riigi maavaldused taastada, kuna juba praktiliselt kogu seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul oli eriti aktiivselt Gustav Adolfi ja Kristiina kuningavõimuperioodil oli kogu või suurem osariigi maavaldustest läänistatud või neetud või doneeritud see aadrile kõrgaadile, aga samuti ametnikele nende lojaalsuse ja teenistuse eest. Et arvati, et oleks hea, kui kuningas taastaks mõisamajanduse kusjuures oli toimunud ka mõningane arusaamade muutus. Nüüd seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel, kui veel näiteks Gustav Adolf oli veendunud, et riigi maafond või riigimõisad ei ole sugugi mitte kasulik sissetuleku allikas vaid tuleb tähelepanu, pöörates tollidele, riigimaksudele ja muudele sellistele pigem rahalistele maksudele ja üles ehitada maksu riik siis alates seitsmeteistkümne sajandi keskpaigast, Kameralistliku õpetusega oli üha enam tulnud nii saksa aladel kui ka siin põhjamaal tagasi veendumus, et kõige parem oleks siis, kui kuningal endal oleks suured maavaldused domeeni valdused kuningale kuuluvad valdused mille pealt oleks siis võimalik nii palju tulu teenida, kui Need mõisad teenivad kellelegi eriti ei tuleks siin tasusid maksta kellelegi käest ei tuleks ka nõusolekut küsida, kui on soov tulusid kasvatada, sest et kõikide riigimaksude puhul oli alati seisustel õigus nõusoleku või siis äraütlemisega siis vahele segada kuningana arvamusele. Nii et kuningas Karl 11. väga tugevalt pooldasest reduktsiooni lahendust seda pooldasid ka seisustel riigipäeval Stockholmis, talurahvaseisus, madalamaadel ja kodanikud ja ka vaimulikud, nii et sisuliselt olid sellele vastu ainult kõrgaadel. Kuid poliitiliselt toimus ka samal ajal väga aktiivne kõrgaadli poliitiliste positsioonide mahasurumine, nii et selles osas oli reduktsioon. Mis olekski tähendanud ennekõike kõrgaadrilt maavaldust äravõtmine, ka selline poliitiline sisepoliitiline võimuvõitlus, kus siis süüdistati Rootsi kõrgaadlikud, need eestkostevalitsuse perioodil olid väga karm aktiivselt ja väga raiskavalte riigikassa riigi varadega ümber käinud. Nii et tulemuseks oligi siis 1680. aasta riigipäeva otsused, et reduktsioon teostatakse. Seda sooviti kohe laiendada ka Läänemere provintsides. Tõsi, ingerimaale oli juba laiendatud reduktsioon ka 1600 seitsmekümnendatel aastatel juba aga Eesti- ja Liivimaale. Nüüd sooviti selgelt seda laiendada, kus osas küll oli küsimus, kas ja kuivõrd tuleb küsida Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna nõusolekut sellise sammu jaoks, sest nemad ei olnud esindatud Rootsi riigi peale. Aga kuningas oli üpris kompromissitu selle reduktsioonipoliitika pealesurumisel ka Eesti ja Liivimaa suunal. Nii et võib juba etteruttavalt ära öelda, et kokkuvõttes siis 1600 kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel järk-järgult võeti Liivimaal tagasi 84 protsenti haritavaid maid. Sisuliselt kõik endised Poola riigimõisad ordu ja piiskopivaldused, mis oli Rootsi võimuperioodil siis läänistatud aadile võeti tagasi, nii et põlisele aadli ainult 16 protsenti ja Eestimaal võeti tagasi redutseeriti 53 protsenti mõisatest kus see protsent oli väiksem seetõttu, et kohaliku aadli põlisaadliosakaal oli Harju ja Virumaal suurem ja tegelikult lõppkokkuvõttes pääseski oma mõisate redutseerimisest. Põhiliselt just see aadel, kes oli Rootsi võimuperioodile kaasa toonud oma mõisad, pärusmõisad aga kõike läänistused ja Kõrg aadlilt Rootsi kõrgaalselt, millele oli tehtud väga palju läänistusi Gustav Adolfi perioodil ja Kristiina perioodil, siis need võeti need kõik tagasi. Nii et see on lühidalt oleks selline reduktsioon riigile mõisate tagasivõtmine. Rootsi kuningas tegi siis nagu väikese riigipöörde oma riigis reformis hoolega, nii et tähelepanu oli suunatud need talupoegadele, ta tegi seda talupoegade toetusel seisustel jah, talupojad seda sammu toetasid samamoodi just talupojad ja madalamad seisused toetasid ka Karl 11. ainuvõimu kehtestamist ehk sellist apsalutistliku võimu, kus siis ka enam ei oleks kuningast sõltunud kõrgaadli tahtest ja oleks ka finantspoliitikas vabam. Teisest küljest, mis puudutab talupoegi Eestil eemal, siis muidugi nendel ei olnud mingisugust sõnaõigust kaasa rääkida reduktsiooni küsimuses küll aga talupoegade küsimus, nagu allikmaterjalid näitavad, tulid väga kiiresti lauale, nii et juba 1680. aasta sügisel, kui põhimõtteliselt alles arutati või oli vastu võetud alles esimesed produktsiooni otsused kirjutas juba kuningas Eesti Liivimaa kindralkuberneri tele ja nõudis, et siinsed kohalikud talupojad Eesti- ja Liivimaal peavad olema kaitstud aadli sellise ekspluateerima käitumise eest. Ma ei mäleta täpselt, mis sõna ta kasutas, aga idee oli selles, et kui nüüd aadel kuule produktsiooni otsusest siis kindlasti tekib aadil huvi oma mõisatest välja pressida nii palju vara kui võimalik, ennem kui antakse riigile tagasi. Nii et praktiliselt kohe veel ennem kui jõudis Riigipäeva otsused Liivi Eestimaale oli juba talupoegade kaitse küsimus saadetud Eesti- ja Liivimaa kindralkuberner, kes andsid ka välja vastavad plakatid keelates aadlil välja nõuda isegi vanemaid võlgasid, kui 1680 need väga sellised kaitsvad sammud astuti, mis muidugi kohaliku aadli väga ärritas ja veel enam üles kihutas, kuna tegelikult ju ei teatud täpselt, kelle mõisasid hakatakse redutseerima tagasi võtma. Mis edasi hakkab toimuma. Ja aadli selle perioodi kirjavahetust lugedes on seda hirmu ja karta, tõsi, kuulujutte väga-väga palju ja selline kohe algselt tähelepanutalupoegadele oli muidugi seda enam hirmutav ja teiselt poolt riigi huvi talupoegade küsimusega kohe varakult tegelema hakata oli loomulikult see, et säiliks mõisate selline tulubaas. Ja kui nüüd ikkagi oli 84 protsenti Liivimaal mõisaid tagasi tulnud riigile, siis oli selge, et riigist sai kõige suurem majandaja mõisate majandaja, kes pidi hakkama igasuguseid majanduslikke detaile lahendama ja nende probleemidega kohe kokku puutuma, nii et talupoegade probleem oli möödapääsmatu selle küsimusega tegeleda ja, ja tegelikult vaikselt hakkas talupoegade küsimus ka üha enam poliitiliseks kujunema. Üks lahe küsimus. Täpsustame seda, et aastal 1680, kui palju praegusest Eestimaast Rootsi käes oli, oli nii põhja- kui ka lõunaeesti juba Saaremaa Saaremaa vist veel ei olnud või ikka Saaremaa k, aga Saaremaale jõudis reduktsioon mõnevõrra hiljem, nii et et revolutsiooniga alustati Liivimaal ja Liivimaa põhimõtteliselt siis ikkagi tähendaski tollel ajal juba nii Pärnu maakond, Tartu maakonda kui ka siis Põhja-Lätit ja Liivimaal alustati esimeste mõistet tagasivõtmisega juba 1681. aastal ja seejärel moodustati reduktsioonikomisjon ka Eestimaal valdavalt 87.-st aastast aktiivselt, mis asus tegutsema ja ja ka Saaremaal alles siis seejärel hiljem, nii et Saaremaalt pigem üheksakümnendatel toimus reduktsioon niisamuti teistesse valdustes, nagu öeldud, ingerimaale, Rootsi ees pommerisse jõudis 1687. aastal reduktsioon, nii et see oli selline laialdane kogu Rootsi riiki puudutav ikkagi sündmus ja ühe aastaga seda ära ei tehtud. Ei, seda tehti kuni põhjasõjani, nii et alles Põhjasõja esimesel aastal tuli otsused nüüd produktsiooniga aitab ja me rohkem ei peleta aadlite eemale Rootsi suurtest eesmärkidest ja vaenu ei õhuta, nii et see järjest 20 aasta jooksul tegelikult veel enam karmistati reduktsiooni. Seda osa kaalub, milliseid mõisasid tuleks tagasi võtta. Et algselt olid need ainult kõrgaadlilt ja suurvaldused, aga seda üha enam detailsemaks mindi ja üha enam oli ka muidugi kohtukaasusi, kus vaieldi selle üle, kas mõis ikkagi kuulub produtseerimise alla või oli see ikkagi pärusmõis ei kuulu ja neid kaasas oli palju, mis jõudsid ka siis Stockholmi kammerkolleegiumis, rai ühesõnaga kaebekirju esitasid nii talupojad, kuigi aadlikud ja kõik kõik, aga muidugi iga sama õigust, aga igaüks ajab oma õigust taga. Nii, aga kuidas on siis selle suure mõisate reduktsiooniga seotud Eesti talupoeg ja Eesti talupojapärisorjuse küsimus? Jah, nagu öeldud, talupoegade küsimus tõusis varakult üles, aga, aga veel ootamatu maalt võiks öelda, pöördus kuningas 1681. aasta aprillis Liivimaa rüütelkonna poole, kust ta sooviski saada nõusolekut mõisate rõdud seerimisele. Kuid kolmanda punktina seal esitas ka nõudmise, et vähemalt kroonu mõisates tuleks armetu ja vilets orjus ja pärisorjus kaotada. Ja ta selgitas seal, et mõisnikud on haaranud suuremad vabadused ja võimu kui kristlik arusaam seda tegelikult taluda suudab. Aadlimõisates on talupojad sattunud väga ränka pärizorrisliku seisundisse, mida ta soovib nüüd vähemalt kroonu mõisates kaotada ja kutsus üles ka aadli mõisaid seda eeskuju järgima. Nii et selge ettepanek pärisorjus kaotada või vähemalt vilets orjus ja pärisorjus, nagu ta nimetas ning Eestimaa suunal ta tegi sama ettepaneku 1687. aastal Eestimaa reduktsioonikomisjonile kus samamoodi esmalt nõudis orjuse kaotamist. Kuningas rääkis sellest, palju sa mõistega orjus, mis enam rõhutas talupoegade sellist õiguseta ja, ja seisundit ja kuulumist mõisnike omavoli ja meelevalla alla. Aga seal, eestimaa orjuse kaotamise palves oli kuningas isegi detailsem. Ta küll möönis, et talupojad peavad jääma ka kroonu mõisates. Mõisate juurde talupoegadel ei lubata ühest mõisast teise ümber asuda. Oma tahtmiste järgi peavad kandma jätkuvalt anda Theo tööd ehk kõiki mõisakoormisi. Kuid kuningas teisalt ütles, et talupojad peavad kindlasti teadma, et nad nüüdsest on kroonutalupojad kuuluvad kuningale. Rentnikele ei tohi nende üle olla mingisuguste suuremat võimu. Ei tohi kuritarvitada kodukariõigust neid omatahtsi ümber paigutada ja soovis ka, et talupoegi võiks kooli ja sõjaväkke lubada. Mida aadlikud takistavad. Et otseselt kuningas ei räägi isikliku vabaduse andmisest. Aga selgelt räägib ikkagi sellest, et kroonumõisad, ütles rentnik, sul ei tohi olla sellist piiramatu võimu, mis iseloomustab aadlivaldusi. Ja need kaks pärisorjuse kaotamise nõuet 1681 Liivimaale ja 1687 Eestimaale saidki sellisteks alusdokumentide või vähemalt kõige esmaseks dokumentide, eks millest järgnevalt võib öelda ka selline pärisorjuse küsimus järgnevatel aastatel edasi läks nii, et, et seal oli neid debatte tegelikult päris palju. Kärnevad rentnik on siis aadlik, ma mõtlen, et see võis ahtlikule alandavalt kõlada küll. Et teda nimetati rentnikuks. Jah, kui mõisad võeti tagasi, siis loomulikult oli kohe küsimus riigil, kuidas neid mõisaid majandada. Üheks võimaluseks oleks olnud, et majandame ise mõisaid. Ehk kaotame igasugused vahendustasud või kulud. Määrame ametnikud, nii nagu olid ka 16. sajandi lõpus ja seitsme esimene sajandi alguses olnud Foktid rootsi linnuse lääne eesotsas. Need ametnikud oleks siis otse vahendanud sissetulekuid riigikassasse ja see oleks olnud selline väga selge otsene mõisate majandamine riigi poolt kuid kaalumisel oli ka siis teine võimalus. Rentimise küsimus, sellist eksperimenti oli teinud tegelikult juba Gustav Adolf. Rootsi riigis. Gustav Adolf oli esimesena Rootsi riigis näinud ette riigi mõistet rentimise, rendisüsteemi ja nüüd ka Liivimaa puhul. Just alustades liimastel üpriski kiiresti. Otsustati ikkagi, et aadli rahuldamiseks oleks hea, kui need mõisad anda senistele omanikele ikkagi tagasi sissetuleku allikaks nõudes nendelt ainult kindlat renti, mis tähendaks ka seda, et kõik mõisaga seotud sellised kulud ja näiteks viljaikalduse ja muud tagasilöögid jääksid ka nende rentnikke kanda. Aga riik teeniks väga hästi Kameraalselt arvestatavaid tulusid, tähendab, mis on väga kerge kalkuleerida, kui rendilepingud sõlmiti, siis iga mõisaga oli ette nähtud kindel rendisumma Liivimaal pidise rent olema ainult rahas. Et see edendas ka rahamajandust mingil määral Eestimaal oli võimalik poolrenti tasuda naturaal andamites ja pool rahas. Aga jah, et see rendisüsteem oli selliseks kompromissiks ja ka see hiljem Liivimaal ja Eestimaal välja töötatud rendisüsteem laiendatiga ees pommerisse, kus nimetatigi seda liivi eesti rendisüsteemiks ja eriti pärusrendisüsteem oli selline uudis, mis siin välja töötati, kus siis nähti ette, et eriti need väiksemad aadlimõisad, mis ei teeninud üle 1500 Talria aastas, mis olidki valdavalt olnud sellised väikesed, aadli kodumõisad, et need võivadki jääda pärusrendile. Rentnikud võivad seda ise edasi pärandada ja seal oli ette nähtud veel selline tratsiaal jagu siis siis rentnike rendisummast maha arvata, mida seal oli ette nähtud kulude katteks veel mõisapidamine tähendab aga kõik suured mõisad, mis olid kuulunud valdavalt just Rootsi kõrgaadlikud, kes oli elanud Rootsis ja ja olid siin lihtsalt neid suuri mõisasid pidanud oma sissetuleku mõisetena, need anti ka siis kohalikele, pigem kohalikele ametnikele kohalikele aadlikele rendile, nii et, et Rootsi kõrgaadel siin eesti Liivimaal, kes tegelikult ju pidas umbes 40 protsenti mõisatest, oli nende käes. Need jäid praktiliselt Sis ilma oma mõisatest ja mis on väga oluline, et restitutsioon, kui toimus vene võimu ajal, siis siis ju anti mõisad tagasi Peeter Esimese poolt just ka kohaliku laadida, aga, aga need rootsiaadel, kellelt juba revolutsioon oli mõisad ära võtnud, need mõisad jäiki siis ikkagi juba edasi siin kohalikele, mitte ei antud enam Rootsi kõrgaadlikud, loomulikult need tagasi. Mõni minut tagasi kõlas see tegelikult Karl, 11. pöördus ikkagi Liivimaa maapäeva poole ja Eesti maapäeva poole, et kui palju see maapäeval õnnestus üldse mõjutada Rootsi riigi poliitikat? Ilmselt mitte sugugi. Ja Liivimaa rüütelkond oli väga teravalt vastu nii mõisate redutseerimisele kui ka pärisorjuse kaotamise küsimusele liimiaadel pärisorjuse osas ütles, et nemad ei kujutagi üldse et aadlik saaks eksisteerida, kui neil ei ole kodukariõigustalupoegadele, kui nad ei oma talupoega pärusomandina. Ja need sammud kuninga poolt on mõeldamatud. Aga see pärisorjuse küsimuses ega ka redutseerimise küsimuses muidugi Liivimaadliga kompromissi selles osas ei leitud ja siin viis kuningas oma tahte läbi niiritutseerimise osas, nagu juba räägitud, kui ka tegelikult pärisorjuse kaotamise osas, nii et et siin, kui me vaatamegi varasemat ajaloo kirjutas, siis on väga palju arvatud, et kuningas nõudiski pärisorjust pärisorjuse kaotamist Liivimaa rüütelkonna alt just ähvarduseks, et tegelikult taotleda mõisate Redotseerimise küsimust, aga ähvardada ja, ja tuua lauale veel selliseid teemasid, mis, millest siis hiljem saaks kompromissi käigus loobuda. Aga nüüd, üheksakümnendatel aastatel umbes 25 aastat tagasi Aleksander Loit väga jõuliselt argumenteerida, et, et see sugugi ei olnud nii, kuningas ei loobunud kordagi pärisorjuse kaotamise nõudest ja viis ka selle ellu, millega selles osas võib nõustuda, et tõepoolest esmalt tuleb kindlasti öelda, et kuningas paistab, et oli üpriski siiras pärisorjuse kaotamise taotluses võib arvata, et kuningas siiralt pidas seda ebamoraalseks, mitte kristlikuks, nägi seda takistusena oma ökonoomiliselt, Kameralistlikule poliitikale ehk siis sissetulekutele. Ja pole küll alust arvata, et, et kuningas oleks seda siis siinse kohaliku rüütelkonna vastuseisu tõttu kuidagi loobunud sellest kavatsusest. Ainus küsimus, mille üle võib siis pikemalt võib-olla diskuteerida, kas me tänases saates seda jõuame, aga millest ma olen ka kirjutanud on ikkagi küsimus, mida kuningas pidas silmas pärisorjuse ja orjuse all, kui ta selle kaotamist nõudis. Selline tänapäevane arusaam pärisorjuse kaotamisest tähendaks ikkagi talupoegadele isikliku vabaduse andmist sellist sunnismaisuse kaotamist ja, ja, ja talupoegade subjektiks kuulutamist emantsipeerumise mõisast ja mõisnikud siis kui me vaatame 1687. aasta kuninga selgemaid täpsustusi, mida ta soovis siis kusagilt ikkagi ei paista välja. Ta oleks nõudnud isiklikku vabadust või andnud talupoegadele suuremaid õigusi või soominud muuta väga selgelt talupoegade sotsiaalmajanduslikku seisundit selles mõttes, et, et talupojad ei peaks enam olema mõisate tööjõud ja sunnismaised, vaid pigem paistab, et kuninga soov oli, et talupojad vabastada rentniku võimu täiusest kroonu mõisates ta soovis väga selgelt, et see, need kuritarvitused, selline türannia, mis toimus ja mis oli aadlimõisates näha, Ena kroonu mõisates aset ei leiaks. Mis on oluline. Kameraalselt hästi majandav mõis näeks välja selline, kus ka talupojad ära ei pageks ja kus talupoegadel oleks huvi kaasa töötada nii anda mitte kui ka kui ka mõisatulude kasvatamisel. Näiteks 1694. aastal, kui Stockholmis kuninga toas kabinetis toimus nõukogu istung ja jälle oli päevakorral Eesti- ja Liivimaa talupoegade pärisorjusest olukord, siis seal üks nõukogu liikmeid väga selgelt argumenteeriski kuningale tema nimi oli Nils tulp. Et talupojad soovivadki pageda, kui me midagi ei muuda. Talupojad pagevad mõisatest, kuna Liivi ja Eestimaal toimub selline julm talupoegade kohtlemine mille peale natuke hiljem ka nõukogu eesistujaukse Charna lisas. Tema näeb üldse Liivimaa vallutamist ja Christian niseerimist samaväärne sündmusena, kui toimus hispaanlaste Ameerika vallutamine, kus hispaanlased alistasid armutult need lihtsameelsed Ameerika indiaanlased, nii et otseselt võrdles Liivimaa talupoegi Ameerika indiaanlaste ega kes olid sattunud julma Hispaania türannia all, nii et et need teemad olid aktiivselt päevakorras ja, ja arvatavasti kuningas tõesti siiralt pidas silmas vähemalt mingil kujul pärisorjuse kaotamist. Aga me ei saa öelda, et kuningas Karl, 11. oli veendunud pärisorjusevastane, nii nagu meil seda 21. sajandil võiks mõista, seda kindlasti mitte. Jah, ja seda enam, et, et tegelikult jõuti kahju tegudeni. Need 1681. 87. aastaähvardused ei jäänud jäänud ainult paberile maid üheksakümnendatel aastatel ja eriti just 1694. aastal tuli Liivi ja Eestimaa talupoegade küsimus uuesti väga teravalt päevakorda Stockholmis kus ka sooviti jälle kohalike kindralkuberneri käes selgitusi, mis olukord ikkagi valitseb provintsides, kus näiteks Liivimaa kindralkuberner Hazdver kirjeldas pärisorjust aadlimõisates väga süngetes värvides kuningale. Ta rääkis, kuidas aadil sisuliselt on piiramatu võim, kuidas nad võivad nii talupoegi, nende naisi lapsi müüa ja kinkida, vahetada, kuidas nad ise soovivad neile alati maad juurde anda, aga ka maa üldse ära võtta. Ta ja kohelda neid igasuguse kohtuvõimu järgi, välja arvatud kriminaalasjades, aga, aga et talupojad on täieliku peksunuhtluse all samuti samal ajal 90.-te aastate laktiviseerus eesti Liivimaalt talupoegade kaebekirjade aktsioon kuningale. Nii et võib öelda, et 94. aastal tõusis päevakorrale talupoegade küsimus Eestimaal ka just suurel määral talupoeg kaebekirjade tõttu, mis kuningani laekus, mis küll kuningas enamasti kohaliku kindralkubernerile tagasi saatis. Aga kõige tulemuseks oligi väga oluline kuninga kiri Eestimaa ja Liivimaa kindralkuberneri telenii, et koos tavaliselt kirjutati Eestimaa kindralkuberneri, Liivimaa kindralkuberner eraldi korraldusi, kuid nüüd, 20. novembril, kust 94 kuningas andis koos korralduse talupoegade kohtlemisest Eesti- ja Liivimaal, kus ta nõudis selgeid regulatsioone, milles oleks täpselt ära reguleeritud, milline on kroonu mõisates rentnike piirid, koormisi nõuda, kodukari kasutada ehk talupoegi peksta, millised on talupoegade võimalused kaevata. Selgelt pidi olema reguleeritud selline mõisnike ja talupoegade vaheline läbikäimine ja seda kirja võttiski kohalik ametkond siin Eesti- ja Liivimaal väga tõsiselt, nii et selle tulemuseks oli kõigepealt Eestimaal 1695 plakat, mis kuulutaski sisuliselt kodugari kaotatuks kõikides kroonu mõisates. Et talupojad ei kuulunud enam rentnikke, kohtuvõimu ega kodukari alla, vaid kõikides asjades meditsiiniliselt pöörduma ametivõimude poole või siis kohtute poole mis oli enneolematu. Tegelikult samuti pidid olema väga selgelt ikkagi fikseeritud trahvid kõikide eksimuste vastu, mida rentnik talupoegade suunal teeb. Nii et väga selgelt reguleeritud suhted ja talupoegadele samamoodi see plakat jõudis kohale, nii et kui vaadata järgnevaid kaebekirju, näiteks meenub mulle Kuimetsa kroonutalupoegade kaebekiri Rootsis, mis nad esitasid kuningale 1096 siis nad seal otseselt põhjendasid nende tulekut Rootsi kuninga juurde sellega et ju 1695. aasta plakat keelas rentnik küll neid taga kiusata ja ruineerib lahustuda, aga nüüd nad on väga armetus seisus. Ja Iirimaal töötati välja selle sama 94. aasta kuninga instruktsiooni järgi siis ökonoomiline reglement 1006. 96. aastal kus siis samamoodi talupoegade suhted trientnikega täpselt fikseeriti talupoegi seal näha küll sunnis maistena maksu ja tööjõubaasina, mõisatele ja talupoegadel, selles osas ei olnud õigusi eriti vaielda omaette nähtud koormiste üle või, või selle üle, kas nad tohivad kuhugile teise mõisa minna või, või midagi teha või mitte teha, see oli ikkagi rentniku otsustada, aga, aga rentnik ei tohtinud midagi enamat oma volist talupoegadel peale panna ühtegi maksu koormist neid oma müüa, kuhugile või, või ümber paigutada ja ka kodukari osas pidi olema piirangud, kuigi Liimal jäeti teatud kodukari väikeses mahus ikkagi rentnikele alles. Et tõesti on väga sõnakuulmatut, kuigi rõhutati talupoegade suurt kaebeõigust ja kohtukäimisvõimalust ja isegi äärmisel juhul kuninga poole pöördumist, kui midagi muud ei aita. Aga kaebuste järgi võiks ju arvata, et olukord läks halvemaks, aga tegelikult et see tähendab ainult seda varem ju kaebusi esitada ei saanud. Kui kaebusi oli suur hulk. Kaebusi oli võimalik esitada ka ennem reduktsiooni talupoegadel, aga nende hulk on meil väga väike, nii et kui me vaatame nii kindralkubermangu valitsusse kui ka erinevatele ametnikele kohtuda telejaga kuningale esitatud kaebuste hulk, siis plahvatas selgelt, plahvatas 1600 kaheksakümnendatel aastatel 90.-te aastatel, kusjuures kaebasid nii kroonutalupojad muidugi rondo ennekõike seda, et nendel oli teada, et nemad on need kuninga talupojad, selles ei ole mingit kahtlust ja nad korduvalt apelleerivad sellele, et nemad on kuningatalupojad kuuluvad kuningale. Ja teisest küljest, kas era eramõisad jäid ka ikkagi mingi osa jäi neid alles ja nende talupojad mõisnike talupojad võisid ka ikkagi võtsid kaebamise ette? Ei hakka, eramõisad, võtsid kaalumise ette. Aga nagu kohalikud ametivõimud laiutas pikka aega käsi, siis et nende võimalus on eratalupoegade osas ainult kutsuda mõisniku leebusele ja kutsuda neid kristlikule mõõdukusele talupoegade kohtlemisel. Aga mis on nüüd oluline, on see sellesama 1694. aasta kirjas, kus kuningas soovis talupoegade olukorra reguleerimist, selle kirjeldust puh, kuningas kirjutas sellise nõudmise, et ka aadlimõisate suunal võetakse selline regulatsioon ja see on ilmselgelt ikkagi tulnud talupoegade kaebusest. Et ka aadlimõisate talupojad kaebasid ja needsamad Liivimaa ökonoomi asehaldurid, kes olid väljatööd selle 1696. aasta ökonoomia reglemendi kroonumõisate jaoks töötasid välja ka aadlimõisate jaoks reglemendi, mis on täiesti pretsedenditu selles osas, et, et nüüd aadlimõisate osas ei oleks tohtinud riigil ju olla eriti suuri õigusi vahele segada. Aga selline reglement esitati kuningale 1697. aastal, kuningas saatis selle oma keskvõimu kammerkolleegiumis siis ülevaatamiseks ja selles pikas regulatsioon ronis siis tõesti võeti üle väga palju just sellest 1006 96. aasta kroonumõisate regulatsioonist Liivimaal aga lisati veel sinna. Neid punkte nõudega, et talupojad on ikkagi võimalus kooli minna. Ka aadlimõisates pidi kodukari olema piiratud, et talupoegadel pidi olema tagatud kaebeõigus, nii et ka nüüd nõuti, et ka aadlitalupojad saaksid ikkagi ilusti saunas käia. Ja nõuti ka, et, et aadli ei rakendaks mingisuguseid sunnimeetmeid soome, rootsi talupoegade suunal, et neid kuidagi pärisorjadeks ei tee. Nii et, et selline üldine arusaam oli jätkuvalt see, et jah, talupojad, nii kroonu mõisates aadlimõisates kuulusid mõisate juurde, nad olid sunnismaised. Nad ei saanud eriti vaielda oma koormiste üle, nad pidid ikkagi täitma kõiki teo töö ja anda meid see, mis olid üpris kõrged, aga ikkagi kaebeõigus pidi olema tagatud ja, ja kohtulik selline kristlik kohtupidamine olema pidi olema nendele tagatud, et Nad vabaneksid mõisnike olgu need kroonumõisa rentnikud või aadli mõisnikud, nende omavoli Alt sellise julma diktaadi alt ja paistab, et see oli üks selline kesksemaid kuninga nõudmisi läbivalt. 1680 90. aastal. Tahtsin uurima hakata, et missugune see vahekord võis olla kroonutalupoegadel ja aadlitalupoegadel, aga kas seda juttu kuulates tundub, et nende kui me vaatame pärisorjuse talupojastaatuse ja õiguste peale, siis nagu vahet tegelikult ei olnudki, et rootsi võim püüdis siiski käsitleda kõiki talupoegi ühe mõõdupuuga? Olen ma õigesti aru saanud? No päris võib-olla ikkagi nii ei saa öelda selgelt kroonumõisate talupoegade olukord jäi soodsamaks ja kujunes soodsamaks. Nad olid ikkagi selles osas tõesti kuningaomandid, et neid võeti eriti tõsiselt ametkondade poolt kohtutes, nad olite kohtusubjektid aadlimõisate osas sellist iseseisvust ikkagi talupoegadele ei antud. Aadlitalupoegade küsimused pidid läbi käima alati läbi mõisniku. Et mõisnik ikkagi oli omanik ja, kuid tekkis mingi kaeba asi, siis mõisnikul oli väga suur sõnaõigus ja ka kohtus ikkagi ta esindas oma talupoegi ja talupojad olid tema omandit, nii et selles osas ei saa öelda, et pärisorjust oleks need kaotatud aadlimõisad. Seda sooviti ainult reguleerida. Kas pärisorjus kaotati kroonu mõisates? Selle üle võib ka vaielda pikalt ja ongi vaieldud, et mis see pärisorjust siis on, et kas sunnismaine pärisori ikkagi on pärisori või mitte ja tuleb arvestada ka kroonumõisate talupoegadele, ei antud mingit võimalust omandiõigusele talu kohta. Ta näiteks osta endale vabaks või üldse ise olla oma maa peremees. Kui isegi kroonumõisa rentnikule tekkis soov talupoega omatahtsi ümber tõsta, siis, siis ta ei saanud seda küll iseseisvalt teha, aga ta võis esitada taotluse Rootsi võimudele ökonoomia ametkonnale, kes kaalus seda ja kui leidis, et tõesti majanduslikult on see kasulik, siis võidi talupojalt maa ära võtta, mõisastada, neid ümber tõsta või üldse kuhugile teise mõisa alla viia. Nii et selles osas talupoegade sotsiaalne staatus või jätkuvalt väga madal ja me mingil määral ei saa rääkida, et kuningas oleks soovinud Eesti- ja Liivimaa talupoegi kuidagi võrdsustada vabade Rootsi talupoegadega. Plakat, milles juttu oli, et mis kuulutas kodukari kaotatuks ja need teised plakatid, mis need plakatid olid ja kas, kas see oli vahend, kuidas Rootsi kuningas suhtles eesti talupojaga aplakad sisuliselt tähendaski seda, et kas see pandi üles kuskile, ennekõike sloti kirikus, pühapäeval ette, neid saadeti kõikidesse kihelkondades ja pastor pühapäevast jumalateenistust luges ette teated, mis olid tulnud ametivõimude poolt ja ka siis plakatid, korraldused, olgu need kuningakorraldused või kindralkuberneri korraldused ja jah, ja ta luges need ette, ilmselgelt on ta ette lugenud ka selle 1695. aasta Eestimaa kindralkuberneri plakatitalupoegadele, mis oli küll saksakeelne, aga seda on siis ta üritanud ilmselt selgitada ka eesti keeles, milles seal korraldused seisnesid, nii et need plakatid olidki jah, tolleaegne viis teavitada elanikkonda toimuvatest korraldustest, mis amet võimude poolt tulid või kuningalt tulid. Ja selles osas võiks isegi öelda, et kui eeldada, et kõik inimesed käisid kirikus mida ilmselt ei juhtunud, aga suurem osa kogukonnast ikka siis nende ülevaade riigi seadustest võib-olla oli isegi parem kui tänapäeval kus meil võetab küll parlament seadusi vastu, aga inimesed ei kuule nendest seadustest eriti ainult ajakirjanduse vahendusel kokkuvõtet, aga tollel ajal oli ikkagi kõik korraldused loeti kirikus ükshaavale mitte nii, et iga nädal selge ülevaade. Kui nüüd pärisorjust silmas pidades ja talupoja olukorda silmas pidades, kas siis Rootsi aeg oli hea aeg või ei olnud hea aeg, mis poolt ja vastu räägivad lühidalt? No ilmselge on see, et mõisate reduktsioon Liivimaa aadlile kohalikele mõisnikele tähendas suurt tagasilööki ja see samm viis neid väga selgesse vastuollu Rootsi kuninga ja Stockholmi poliitikaga ja Rootsi aega kohalik baltisaksa aadel kindlasti hea pilguga ei vaata just selle poliitika tõttu. Mis puudutab Eesti Liivimaa talurahvas, siis jällegi vastupidi võib arvata, kui ei oleks olnud reduktsioonijärgseid selliste talupoegade olukorra paranemist ja väga aktiviseerunud läbikäimist tiigivõimudega ja selgelt levis arusaam heast kuningast Stockholmis siis see kontseptsioon heast rootsi ajast võib-olla oleks olnud ka tuhnil või mitte nii nii särav, et kindlasti revolutsioonijärgne olukord viis talupojad oluliselt rohkem kokku üldse Rootsi riigiga, millega neil ennem suurt kokkupuudet ei olnudki. Ja selline õigluse leidmise võimalus kuninga näol kindlasti oli väga levinud ja jäi elama. Nii et ma küll ei tea, kas noh, kindlasti mitte sellel ajal ei räägitud kui heast rootsi ajast, aga aga võib-olla hiljem siis tõesti see mõjutas omal määral, et kuningas Kaarel Stockholmis on see, kes, Pärisorjusest Rootsi ajal pärast mõisate riigistamise, rääkis Tartu Ülikooli dotsent Marten Seppel. Sõnaseletus temalt ka reaalsed huvid on riigi rahalised huvid. See tuleb sõnast kammerehk. Riigikassa. Uppsala Ülikooli emeriitprofessor Aleksander Loit, kellele Marten Seppel viitas saates, on rääkinud Rootsi huvist Eestimaa vastu ja sellestki, mida rootslased eestlastest ja meie elust sakslaste võimu all arvasid. Varamu saates. Stockholmi ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel on rääkinud osal Eestimaast rootsi ajale eelnenud aegadest. Poola ja Taani ajast. Meie ajaloolises mälus on kindel teadmine, et Rootsi aeg oli hea aeg. Me saime teie käest teada, et Taani aeg oli kuldne aeg pärast tagantjärele vaadates, mis siis Poola aeg oli? Kõik nad on head ja köitnud, kuldsed oleneb, kust vaadata eest poolt või tagantpoolt või ajalookirjandusest ja kelle seisukohast vaadata kui Bono, kellele hea Rootsi ajast muidugi eriti räägid, ollakse tema headusest ja sellest ei ole siin vist mõtet eriti laiutada, sellepärast et ilmselt Eesti loos need osad seisavad ees. Raske öelda, mida see talupoegadele pool aega õieti tähendas, nende meelsusest me õieti midagi ei tea, Villem Reimann, kirjutada sama ajalooraamat kütused talumeestel oli üks täis puhas. Nii et jätame selle küsimuse lahtiseks, mis on hea ja mis on paha, ainult et kuidagi niimoodi loosungiliselt läheneda, nagu seda tihti on tehtud ja püütud ka rahvaluulele suuresti tagantjärgi omistada. See võib-olla ei ole nagu päris põhjendatud. Ükstapuha oli tõenäoliselt ka rootsiaegsetel talupoegadel, aga sellest jõuame veel Rootsi ajasarjas rääkida. Emeriitprofessor Enn Tarveli mõtteid koos pikema seletusega, muuhulgas ka Rootsi aja kohta siiski saab kuulata varamu saadetest. Viited leiate Eesti loo kodulehelt. Vikerraadio taskuhäälingus on ka kõik eesti lood tasku saadetena saadaval. Nädala pärast saatekavas aga uus saade, kõike head kuulmiseni.