Eesti. Tere Rootsi ajal jõudis Eestisse nõiaprotsesside laine. Tallinna Ülikooli vanemteadur Inna Jürjo rääkis eelmises saates sellest, miks inimesed teiste inimeste üleloomulikest võimetesse uskusid, mis ajendas nõiakütte tegutsenud. Inna Jürjo sõnul oli toona iseenesestteaduse uurimisobjekt näiteks libahundi teema. Seda püüti uurida, lahata ja seletada, kas selline asi on võimalik ja millistel tingimustel on see võimalik. Teisest saada. Selles on juttu süüdistustest, karistustest ja sellestki, kas uurijatel õnnestus teada saada, kellena tundis ennast libahunt loomana või inimesena. Saate toimetaja Piret Kriivan. Süüdistused ja karistused. Kõige hullemad süüdistused, kõige karmimad karistused, kõige tavalisem karistas nõidumise eest oli ikkagi tulesurm, et nõiad tuli põletada. See oli jah, selline tavaline, üldlevinud, nii nagu Eestis, nii ka mujal Euroopas. Aga et selle kõrval oli veel ka teisi karistusviise või sageli oli nagu keskajal või ka varauusajal tavaks, on see karistus oli kombineeritud, tähendab, koosnes siis sellisest mitmest osast. Üks on koledam kui teine. Näiteks et kui nüüd jah, väga nendele veristele asjadele nõud ei tahaks ka keskenduda, kui mõned sellised kõige koledamad näitajad nagu siiski tuua. Et isegi veel aastal 1723 mõistis Tartu maakohus talgupojale nõidumise eest nii raske karistuse nagu surma tale tõmbamise ja neljaks raiumise läbi. Et siis õuekohus siiski otsustas, et see tuleks asendada eluaegse vangistusega. Siin võib mainida jah, et 1699 on teadaolevalt siis see aasta, kui viimast korda hukati inimene siis nõiaprotsessi tulemusel siis veel näiteks 1642, et siin on, võib jaht karistuse karmusest aru saada, kuna see nõidumine oli siis suunatud mõisniku vastu, et Pärnu maakohus ses arutas Audru krahvi tapmist kuradi kaasabil. Ja mõistis villakas Jürgenile sellise kombineeritud karistuse, et kõigepealt siis mõned korrad hõõguvate tangidega pigistada käed ja jalad liikmete juurest maha raiuda, süda välja kiskuda, pea maha lüüa, posti otsa ajada ja keha põletada, et noh, selline selline jah. Et, et aitab ühest karistusest, et oleks aru saada, mis et siin on nagu kõike esindatud, ütleme niimoodi kõikvõimalikud koledused. Aga üldiselt oli jah ikkagi see tulesurm, aga siis mitte kõiki siiski ei mõistetud, tulesurmad võis pääseda ka piitsutamisega piitsutamisega kaagil ja maalt väljaajamine, et ka need, need olid levinud karistused. Nii 100 protsenti siis inimese hukk kamisega nõiaprotsessid ka ei lõppenud kuigi tõsi on, et, et tõesti sealt kui juba kord oldi sele hammaste vahele või hammasrataste vahele sattunud, et, et siis oli ikkagi küllaltki raske pääseda või või siis veel vähem oma nii-öelda aus nimi taastada, et kui need süüdistused olid kõik aluseta. Kui palju siis umbes hukati, kas see on teada mulje eelnevast jutust meelde mingi number 200? See oli siis mis number kas Eesti nõiaprotsesside number nõiaprotsesse võib öelda, et noh, neid, mida me teame, on umbes 150 ringis, aga tõesti, on, on selliseid aastaid või perioode, kus me ei tea, need materjalid ei ole säilinud ja et kindlasti see arv on, on suurem. No ma ei oska öelda, kas ta võiks küündida 200-ni võib-olla küüniks sinnamaani ja hukatuid siis ka teadaolevalt natukene alla 70 on siis nende kõikide aastate peale, et, et ja sellest siis ligi 70-st, keda me teame hukatutest siis suurem osa 50 ringis, siis on just seitsmeteistkümnendal sajandil homses hukatud, et see on ikkagi jah, et nõiajahi kõrgaeg vaieldamatult siin. Aga Eesti on olnud iseenesest ju täitsa nii-öelda edu selline või eesrindlik kohta, et kui siin jah, seitsmeteistkümnenda sajandiga keelati piinamine kuigi seda igal pool siiski kai lõpetatud piinamisega, siis tunnistuste saamine, aga et nõidade surma minna, siis tõesti lõpeb seitsmeteistkümnenda sajandi ka ära, et 18. sajandil enam kedagi tulesurma nõidumise eest ei, ei saadetud. Aga Euroopas on piirkondi, kus veel 18. sajandi lõpulgi on nõidu surma mõistetud. Kas libahunt võis ka pääseda? Tule riidest. Eesti kõige kuulsam libahunt Tiina elas ju 19. sajandil. Kui palju siis seitsmeteistkümnendal sajandil nendest protsessidest olid libahundiprotsessid? Libahundiprotsess oli päris palju, kuna eesti on olnud üks ka üks selline piirkond, kus noh, eriti just väljastpoolt vaadatuna, kuna ta asus niivõrd esiteks põhja pool ja sellise kristliku maailma ääre peal, et siis siis siin eriti mujalt Euroopast vaadatuna tundus, et siin on väga palju libahunte või alati selles piirkonnas kirjutati, kuidas siinse libahundiks käimine on niivõrd niivõrd tavaline, et ka reisikirjades on seda, et noh, et see on nii, nii tavaline. Käisin Eestis, nägin libahunti. No umbes niimoodi jah, et, et kuidas mingi mingi reisiseltskond ja et nad on, on juba pikka aega sõitnud ja et on juba nälja ei ole kuskil nagu peatada ja siis kohalik läks lihtsalt nagu natukene kõrvale läks metsa ja mõne aja pärast tuli siis lambaga tagasi umbes. Et noh, et selline libahundiks käimine, et siis endale toitu hankida, liha tuua, et, et see, see on selline väga, väga tavaline pruuk või noh, niimoodi niimoodi seda siin nähakse, et ja, ja kõige esimesed või üks esimesi on siis Sebastian Münsteri Kroonikas 16. sajandil ja Olas Magnus kirjeldab, kuidas siin libahundid palju kurja teevad ja, ja kimbutavad siis mitte ainult loomi, vaid ka inimesi. Et jah, et see Eesti, Eesti on tuntud libahundipiirkond küll, aga et siin teadaolevatest protsessidest 18 oli majja Madari arvestuses umbes oli siis neid nõiaprotsessidest oli siis libahundiks käimisega seotud, et mitte mitte mitte väga suur arv iseenesest. Aga jah, et see ei ole küll Eesti, aga et kõige kuulsam libahunt, et mis on praegu ka mitmetes ajaloouurimustes jõudnud, on siis libahunt diis, kes Võnnu piirkonnas talupoeg kes oli jah, 80 kuueaastane, kui ta siis kohtu ees oma tunnistusi andis. Et need olid nagu sellised niisugused üllatavad, et ka nagu kohtunikud avaldasid nagu sellist kahtlast või et noh, et kas ta ikkagi on päris nagu terve mõistuse juures, et selliseid asju rääkida sealt, et see ongi. Et noh, et kui palju siis jah, võib neid tunnistusi siis usaldada paljudes Euroopa piirkondades tõesti tuleb ilmsiks see, et tänu piinamisele inimesed tunnistavad sisuliselt kõike, mis, mis neilt küsitakse ja küsitakse suunavaid küsimusi ja, ja nad tunnistavad kõike, mida, mida kohtunikud neile ette nii-öelda söödavad. Eesti puhul see ei tule nagu sel kombel kombel välja, et pigem tuleb siin välja hoopiski selline kohtunikega huvi või võib öelda selle võib-olla ka puhtteaduslikku huvi, et just nad üritavad nagu sellele jälile siis saada, et mis see, mis see siis täpsemalt on, aga muidugi ka selline kahtlus nagu diisi puhulgi, eks ole, et kas ta ikka on päris terve mõistuse juures, et noh, et ikkagi nii ju aastaid aastaid nii palju kohtunikud võisid siiralt tahta teada, mis toimub tegelikult jah, jah, jah, et siin on üks, üks libahundiprotsess on, kus on üks päris noor poiss kuskil kaheksateistaastane, kes siis räägib, et ta on käinud libahundiks üks vanamees võttis ta kaasa sinna libahunti jooksma ja ja noh, kõiki neid detaile, aga siis siis kohtunike huvitab siis libahundiks saamine või et mis, mis libahundiks olemine siis on, et kas sa siis nad küsivad, et kui sa hunti jooksid, et kas sa siis tundsid ennast ka inimesena või sa tundsid ennast loomana, et kas siis sinu hing võttis ka sellest libahundiks käimisest osa siis ta ütleb, et et ei, et ta tundis, tundis ennast loomana. Aga siis ta vahepeal oli rääkinud sellest, kuidas kuidas, kui ta hunti jooksis, siis seal ühe mõisniku koerad, hosperi, koerad tulid ja hammustasid teda ja siis näitas, et tal on veel Jälgi jala peal sellest jäänud, et noh, et ikkagi, kuigi ta oli huntat, jälg jäi ka siis, kui ta inimeseks tagasi sai. Et aga siis kohtunik nagu selle peale, et et noh, et kui ta ütleb, et ta tundis ennast täielikult hundina, aga kuidas sa siis teadsid, et need on hostvery koerad, kes sind hammustasin ta ja ja siis ütleb, et aga võib-olla siis ikka mingisugune osa oli minust veel ka inimene. Ja ühtlasi siis ka tema käest küsinud kohtunik küsivad, kas, kui on sõita tõsi, mida sa meile nüüd räägid, et et noh jah, loomulikult me ei saa seda saa seda eitada, et, et kõiki neid kuritarvitusi esines ja piinamisega saadi inimestelt kõik võimalik. Imetabase ütlusi, et aga, aga just kase uuriv uuriv pool on olemas ja, ja Eestis tuleb see mitmel puhul kenasti välja. Aga tootis Võnnu lähedal ja kas ta oli siis mees või naine, mees, mees, ta võis olla liivlane lätlane, aga ta võis olla ju eestlane, miks mitte? Eestlane ta ei olnud ja ta oli juba ka läti jalale. Eestlane ta ei olnud, aga tema tema sai ei teda ei mõistetud midagi. Tulesurmad piitsutamine jah, see oli ka selline tavaline karistus nõidumise eest. Toll seitsmeteistkümnendal sajandil oskus ravida oli ühtepidi õnnistus ja õnnetus ka ilmselt, et sa võisid inimest aidata. Aga see võis pöörduda sinu vastu ilmselt ja sa ilusaim mängleva kergusega nuid järsku. Jah, just tongid, ravitsejad, kelleks sageli olid ka vanad vanad naised, aga ämmaemandad, et nemad olid, olid ühed kõige tavalisemad siis nõiajahiohvrid, et niipea jah, kui kui oli, oli tulemus nagu loodetule vastupidine või see tervenemine ei õnnestunud, et et siis andis põhjust nõiana inimene üles anda, mis, nagu nõiaprotsesside juures veel tähelepanu väärne on ja, ja tänapäeval kindlasti võõrastav on see, et kogu protsess sai alguse kuulujutust või kumustavad, see pidi olema selline üldine või üldteada kuulujutt. Ja selle kohta, et inimene, inimene tegeleb nõidumisega, on õid seal ei olnud nagu midagi ei diferentseeritud, et kas, kas see võis olla mingi pahatahtlik erapoolik, et just nimelt see kuulujutt oli piisav alus, et et see nõiaprotsessis käivitada nii, et see oli lausa hädavajalik eeltingimus isegi. Aga nõiuti, kui me siis seda sõna ikkagi kasutame, nõiutud. Tee põhiliselt loitsude ja sõnade abil ja kaetamise abil, et Eesti lõid seitsmeteistkümnendal sajandil kaarte, ei kasutanud näiteks ju. Kaartidest jah, ma tõesti ei oska hetkel näidet tuua, aga no igasugusel igasugusel moel igasuguseid vahendeid kasutades nõidumis vahendeid ala punane lõng ja vahakuulid, mis, mis kõik iganes. Et süüdistatakse ka seda, et ta näiteks sundinud sundinud mõnda looma näiteks kanakulli tulema ja kellelegi kana varastama või et, et noh, et ka loomana siis nii-öelda tulnud kurja tegema või paha tegema. Neid vorme ja viise on jah mitmesuguseid ja noh, need on üsna üsna üldised ka ülejäänud Euroopaga, aga muidugi vägagi jah, varieeruvad aga kohtupidamises kohtunikud, kes kohut mõistsid, kust nad nagu said teadmised, kuidas seda teha. Üleüldine suundumus oli ikkagi üks kohtunikel jah, olid olid ju ka abimaterjalid, et siin tasub kindlasti Eesti kontekstis Eesti Liivimaa kontekstis tasub mainida siis Herman Samsoni avaldatud tud sellist käsiraamatut 1626 Riias ilmunud üheksa välja valitud ja hästi põhjendatud nõiajutlust. Et selle raamatuga siis Samson sooviski abiks olla vaimulikel võitluses siis saatana sepitsuste ja pimeda paavstiusu vastu seal üheksas jutluses, võtab ta siis kõik kõik selle sellised nõidusega ja nõidadega seotud teemad teemad läbi võtab jutuks. Et alustab tõesti küsimuses näiteks, et kas nõidu on olemas. Ja muidugi, et selles selles tõepoolest ei ole põhjust kahelda, toob seal hulgaliselt näiteid pühakirjast näiteks. Ja samuti ta siis küsib, et mis, mis see nõidumine siis selline on. Et kuidas, kuidas siis seda, seda nii-öelda defineerida temaga defineerib seda sel kombel, et et nõidumine on see, kui siis inimesed saatana abiga ja temaga siis lepingusse astudes jumala loodud ja jumala poolt loodud olendeid siis teisiti kasutavad ja nendest teistsugust mõju või toimet otsivad. Kui siis jumal on, on määranud, et ta toob siin näiteid taimedest näiteks toob näiteid, et näiteks kui pojengi juured on raviomadustega, aga mõned inimesed kasutavad neid siis nõidumisel halva ilma ja kummituste vastu näiteks et siis otsivad teistsugust toimetajat, kasutavad neid siis nõidumisel, kui enne siis loomuomane on või kui on jumala poolt säetud. Aga põhiliselt jah, on ikkagi see nõidumine on siis eeldab siis lepingut saatanaga ja, ja see tähendab ikkagi siis teistele kahju tegemist põhiliselt Samson jääb sinna sellisesse talupoeglik keskkonda, et see tähendab ikkagi vilja kahjustamist, tähendab loomade kahjustamist ja see tähendab inimeste kahjustamist. Mis aastal need tema nõiajutlused siis ilmusid, kas need olid kogunisti alusepanijaks nõia kettimisele? No nad ilmusid jah, suhteliselt ju seitsmeteistkümnenda sajandi algul 1626 et kindlasti oli nendel nendel väga suur suur mõju tema sellest nägemusest või käsiraamatust võib veel näiteks välja tuua, et ta üldse näeb siis kolme liiki nõidu. Esimesed on sellised, kes on siis nii-öelda langenud sellisesse sügavasse melanhoolia-sse, nad on kuradi poolt pimestatud või pimedusega löödud ja et nad ei ole tegelikult nagu selles mõttes kuradiga lepingusse astunud, kurat on loonud neile iso sellise pettekujutelma. Et nende puhul ongi siis kõik tegu sellise fantaasia ettekujutusega ja neid ei ole vaja karistada, kuivõrd siis melanhoolia ja fantaseerimine, et, et see ei ole siis pahategu otseselt, vaid see on südame ja peahaigus. Et aga siis on teised, kes on, kes on jälle astunud lepingusse saatanaga, aga nad ei ole kellelegi kahju teinud. Et noh, et siis nendega võib siis vaadata, et kuidas toimida, et aga hukkama neid tingimata ei pea, et pigem siis võtnud neid, tuleb siis eestlaste kogukonnas nii-öelda välja välja ajada. Kolmas liik on siis need, kes siis on, neil on leping ja nad teevad kurja ja on siis saatana käsilased ja nende suhtes loomulikult ei ole mingisugust mingisugust valikutega, mingit mingit armuandmist. Ja, ja tõepoolest siis ka Hermann Samson on nagu sellise seisukoha pooldajad, et noh, et pigem siis saagu üks kas süütu inimene nuiana hukatud, kui, et, et mõni nõid jääb hukkamata, et, et tema on veel veel selle, selle siis seisukoha hoidja või jagaja. Et samal ajal juba Euroopas siiski on ka teistsugust meelsust, et näiteks 1631 Friedrich Fonshbee üks katoliku preester avaldab siis oma teose, kus ta just väljendab seda seisukohta, et just vastupidist, et pigem jäägu siis mõni nõid karistamata, kui süütu, saab hukatud, et juba juba sellised teistsugused hääled kostavad, aga aga jah, et see, see ei pääse veel üld üldvalitsevaks. 100 aastat nõiaprotsess, kuidas eesti talupojale mõjus nõiaprotsessid ei lõppenud ju ka päevapealt, nagu on juba jutuks olnud? Ei? Et see kõik on ju tõesti jah, järk-järguliselt toimub et esimeseks võib-olla tõesti panna selle, et, et kaotatakse ära piinamine et siis seitsmeteistkümnenda sajandiga lõpeb ära siis hukkamine ja, ja valgustusajastul siis toimub tõesti suurem muutus, et kõigepealt ilmneb juba kohtupraktikast näiteks see, kuidas kuidas kohtunikud kaotavad usu nõidade olemasolusse ja, ja siis pikkamisi jõuab see siis ka külaühiskonda. Aga jah, et valgustusajastu protsesside puhul, aga ka veel 19. sajandi algul, kui siis näiteks talupoeg annab oma naabri üles, süüdistab teda nõidumise seltsis kohtunikud nagu tuvastavad seal taga, siis mitte mitte seda nõidumist või nõidumisega kurja tegemist, vaid hoopis mingisuguseid teisi kuritegusid, et kas siis valetamist, vassimist, petmist, mingisuguseid selliseid kuritegusid aga nõiaprotsessid vaid see sajand ja rohkem nõiaprotsesside lugu avaldas talupoegadele külaühiskonnale selgelt mõju või et nii-öelda selline hea näide on võib-olla 1720. aastast pärit nõiaprotsess, kus siis Otepää kandi talupojad ise peavad sellist nii-öelda nõiaprotsessi ühe oma kandi mehe üle, et, et nad on õppinud nii-öelda seda menetlustoimingud, et kuidas siis protsess käib, kuidas tõendeid kogutakse, et, et noh, et nad viivad seda täpselt samal viisil läbi, et kogu asi saab alguse sellest, et pilkuse mõisa viinakatel varastatakse ära ja mõisnik mõisnik siis nõuab, nõuab, talupoegadel leitakse süüdlane üles kõiki vahendeid kasutades ja siis talupojad isekeskis siis otsustavadki, et vot, üks üks mees on, on süüdi ja ja nii-öelda röövivad ta ära ja üritavad teda siis piinamisega üle kuulata ja, ja kui too keeldub tunnistamast, et, et tema on midagi varastanud siis nad lähevad või üldse seal selle piinamise kõige juures on ka siis kohalik, tark on nagu see üks käivitaja võiks initsiaator, kes ütleb, mida peab tegema ja kuidas, ja siis minnakse, minnakse ka tema initsiatiivil, minnakse siis natuke kaugemal elava vägeva nõiameistri juurde et siis tema aitaks, aitaks nagu seda süüdlast välja selgitada ja, ja tema õpetuse õpetusega, sest tullakse tagasi, tuuakse kaasa siis seda nõiasoola, mida siis üritatakse sellele talupojale nii-öelda sisse jooted hakkaks tõde rääkima, aga sealjuures ka siis ähvardatakse teda siis ära põletada, et et selline mingil viisil äraspidine, siis käsitlus sellest nõiaprotsessist, aga ikkagi täpselt samamoodi siis piinamisega siis selle tõe kättesaamine ja nõidus, nõidus, asjade kasutamine, aga muidugi see kõik jõuab, jõuab siis hoopiski Tartu Tartu maakohtusse ja ja need protsessi läbi viia tagara, talumehed koos koos kohaliku targaga satuvad ise ise siis süüpinki. Aga et see on jah, see materjal on ise väga selline ulatuslik sadakond lehekülge, siis küsitlusi ja vastuseid, et et sealt koorub päris huvitavat infot, et ka siis selle nõiakunsti kohta, mida siis kasutati süüdlase väljaselgitamiseks. Kohtunikud küsivad siis, mis sõnu ta oma palves kasutab ja tark vastab. Minu issand, mu looja ja vabastaja näitaja, paljasta mulle selle pühaks tarbeks pühitsetud vahaga, kes on kurjategija ja ära varja midagi, et ma süütute ei tabaks ja seda kõike tuleb teha sügavalt, südamest ja ohetega. Mingil juhul ei tohi seda teha naljaga. Mida ta sellest siis näha võib? Küsivad kohtunikud. Vastus nimetatakse paljude kahtlusaluste nimesid, keda need, kes on kahju kannatanud oletavad seda, kes nimetatutest on süüdi olevat tunda ja näha sellest, et kuul vee kohal keerleb ja liigub. Kohtunikud küsivad, kelle käest ta seda õppis. Üheksa aasta eest olevat ta seda õppinud ühe talupoja käest, keda kutsuti raudade Andreiks. Seejuures oli too talle öelnud. Kui sa usud taevase jumala õigusemõistmisesse, siis saad sa sellest teada, kes on kurja teinud. Kui sa aga ei usu, ei saa midagi teada. Küsimus, kas seesinane on veel elus? Vastus eitab olevat kolmeaastast surnud. Küsimus, kas ta palus tal seda õpetada või oli too ise talle õpetanud? Ta ei olevat alt seda palunud. Kas on ükskõik millist vaha selleks tarvitada? See on ükskõik, mis vaha selleks võtta. Mis otstarve selle juures on merevaigule korallil, vaha kooli peal. Need on ainult selleks seal, et vahast kuul saaks mõnevõrra raskem, ta kleepis sinna ka ühe kopika, mis otstarbel kopikas vaha kuuli külge kleebiti. Mida see tähendab, see on, see tähendas, et kuna see olevat valge, puhas hõbe, siis kutsub ta selle kasutamisega jumalat, et ta võiks seeläbi ilmsiks teha, kes on süüdi või süütu. Kas kuuli võib kasutada igasuguste juhtumite puhul, kinnitab kas tal on kombeks ühes asjas rohkem kui korra proovida, enne kui ta midagi teada saab. Ta katsetab kaks kuni kolm korda, et näha, kas muutumatult osutab, kes on süüdlane. Eestis on ju püstitatud seitsmeteistkümnenda sajandi nõiale, kes nõiaks tegelikult ei osutunudki. Mälestussammas. Jah, et see võib-olla näitab sellist eestlaste suhtumist, et tegelikult see ravitsejate küla maagide austamine on siin püsinud ju vaata et tänapäevani välja ja teatud märgiks selleks on ka ju nii-öelda nendele küla nõidadele püstitatud mälestusmärgid. Et tõesti kongla on, kellele on püstitatud mälestusmärk seitsmeteistkümnenda sajandi nõid, aga ka täiesti tänapäevane nuid 20. sajandil elanud Äksi nõid, kellel on, on samuti mälestusmärk pühitsetud, et et see on üsnagi tähelepanuväärne, et sellised austusavaldused siis on, on nõidadele tehtud. Kongla all mõisteti siis sel aastal 380 aastat tagasi surma. Konglann mõisteti, surmauurijad oletavad, et ta üritas üüritas kaitsta hoopiski oma tütart, keda siis süüdistati mõisniku tütre surmas. Aga Äksi nõida ju enam tulesurma ei mõistetud? Jah, ei, eks Äksi nõida kaugeltki tulesurma ei mõistetud. Hermiine Jürgens oli tuntud siis selgeltnägijana ja üldiselt oli tuntud ka muusikuna aga teda tõepoolest surma ei mõistetud. Et temast peeti lugu ja ta siis aitas veel 20. sajandil oma Sis lähikondseid, siis oma selgeltnägemise võimetega Aga jutu lõpetuseks, kas eestlane oli või on siis rohkem nõiausku kui näiteks rootslased seitsmeteistkümnendal sajandil või teised eurooplased? Ma pigem nii ei ütleks, et ma arvan, see oli, see oli väga, üldiselt iseloomulik talurahvale lihtinimestele uskumine maagiasse, maagide abis aga mitte ainult et tegelikult see maagidesse uskumine, nende abi kasutamine, et seda ei teinud ja sugugi mitte ainult talupojad. Et see maagiline maailm oli üks nii talupojale kui mõisnik, kuule, tegelikult ja et ka mõisnikud samaväärselt kasutasid vanad teadjanaiste abi, et ka ämmaemandate abi pidigi mõisnikud kasutama. Sest see arst õppinud arste ei olnud, ei olnud maal ju alati üldse mitte kättesaadav. Et ka veel 19. sajandil oli see täitsa täitsa probleem. Ja on teada veel, kuidas siis 19. sajandi algul algul on veel selliseid väärikaid mõisa prouasid, kes viivad oma poja eestiitjaadjana ise juurde ja selleks, et et siis tema maagia või tema nõidus sees aitaks just sõjateenistusse asuvat poega siis kuulitabamuse eest. Et ka selliseid selliseid asju ja on tarvis arvestada või hea teada, et, et see maagiline maailm ja ei puuduta sugugi mitte ainult talupoega, vaid ka mõisnike ja see on nii-öelda üks Nõiaprotsessidest Rootsi ajal rääkis ajaloodoktor Inna Jürjo, kes kutsub kuulajaid ka Eesti Rahva muuseumisse vaatama lugu ühest klassikalisest nõiaprotsessist 1665. aastal Kasti mõisas. Talunaised Maie ja tema tütar Ello kuulati üle piinamisega ning ühte neist karistati nõidumise eest ka tulesurmaga. Maie ja Ello vastu andsid tunnistusi oma küla inimesed, naabrid. Nad väitsid, et naised on neid nõidumisega kahjustanud ja neile palju halba teinud. Missugused karistused naistele mõisteti, seda saate teada ERMis. Aga nõiausu püsimist veel kaua pärast Rootsi aega kajastas Juhan Liiv oma jutustuses nõia tütar, mis ilmus 1895. aastal ja Eesti Raadio varamus on sellest kuuldemäng salvestatud 1959. aastal. Peoks valmistuvate tüdrukute Rolvis on Silvia Laidla ja luula Purro pläral ära Leenu rollis eesti teatrilegend. Mari Möldre. Sa tead muidugi, Mihkel mulle meele järele on ta nii ilus poiss, vanemad, jõukad, isa, vallavanem, mihkli Ma võtaks küll vastu, kui ta kosja tuleks. Ja on üks ütlemata lahke ja hea mees. Juba mineval talvel ootasin mihklit kosilaseks, aga ei tea, missioon. Mihkel on viimasel ajal nõnda iseäralik. Ta ei tule enam õhtuti teiste seltsi või kui tuleb, siis ei tantsi. Või kui tantsib, siis on ta nõnda seid. Kuule Andrest kõneleb meie sulasele itta mihkliga, talvel ju kusse sõitnudki ja meile pidanud tulema. Aga seal keerata hobuse ümber. Ei tea miks. Kas mõni minust õige halb on kõnelnud või mis, kus süda valutab, koemine, uus olid inimesi. Ka minul tuleb see veider ette. Ellu piinahul hääbub, meetmega saaki läinud, olete kuulnud või? Oh, sina, me küll mees käik ilmas ära ei sünni, kes oleks seda võinud uskuda? Et kas hakkab naist võtma? Hakkab ja jah, või KAPO hakkab ja kuidas saaks hakata, ütle ometi kord, mis tal siis on juhtunud, eks ta on ära tehtud. Ikka, Leena, kes muud ei saa enam kodunt kuhugi kosja minna, Leena on ta ära teinud. Kustas. Leena on taeva Teeaa, Leela ja Nuia tütoriga, nõia tütar. Mihkel, tahtnud talvel kosja minna tulnute help tagasi kõneljanud Andresen Leeda Leenata, ET Leenatagi Uudasid, tage ära teinud ja joo süda ilmeke. Seda maailma küll. Kellel ei enam asu, kuskil, ei lähe tööga puhkamine. Või ees enam kuskilt naist võtalee naljana raagu tahtnud Tennel hennat võtta, aga ei saa ellu. Isa lubaks ehk veel. Kardavad inimest ei sotu või inimestele Arubioosmest kõnelevad, ootasin, oli nööke küll seda. Meil oli perenaene, ütleb ikka, mis meieni lell veega on jälle eelne, teeme, mis meie eluiga on. Jää, mis viga? Mis viga ja pered äri ise teab külmi viga. Nähtu ei ole nüüd enam Leena tuike, vaid hoidi roo, aga kes käskis näida majasse võtta, olgugi ta lõbethaalsetega sukk jää, vaat niiviisi on ja oh heldeke, oi oi, oi, oi. Vanainimesel fondil lubas tassikese leiba või hoida kas kodustele või ei ole. Mine aita, emand, seaaed, niisugune aeg. Külmas. Nonii Tais Mihkel. Niisuguse peale ma ei vaatagi, seega ta ei ole küll suur asi, mitut teeninga väär Leenale üsna paras paar, kui loodud hüks kõvera suuga teine sassis juustega üks nuid, teine kiriku vargapoeg. Kõik kalleenat või niisugune mõte nõial, nõia, Kongud, vilja, inetu luid, silmad, kus Usiil eme Doneti, et need poisid ta ümber keevad. Mina ei tea, mis nad leiavad. Töö ja kes teda siis nii tähele paneb? Temaga tantsitakse üksi siis, kui meie südameid tahetakse täita. Aga ka kuuli, Christian peab temast lugu. Pistan ta sellega ära teinud oleks ise seda olema, mis näitab. Mineva aasta keskel, kui Johaniga puhmas. See on õige küll, et ta seda teeb. Vineer pühad läksid Juhaniga koplist, Varikusse vaatasid ise mõlemad tagasi. Sina nägid? Ei näinud, sina nägid? Ei näinud ka. Aga ta vuih küll puhmas ja võis ka Varikusse minna, võimatas ei sugugi. Teeme nii, et ta mitte enam jalga kuhugi teistesse Kaida tõsta. Homme õhtu on ta muidugi siin. Mihkel muidugi ka. Teeme liidu ja kui ta jälle kõrgistama hakkab, nagu oleks tema see ainukene ingel maa peal siis ütlene ufo, juh ja tütar, kuidas sa mihkli ära tegid, oli seda me teeme? 1959. aasta kuuldemängu nõia tütar, mille režissöör oli Kaarel Toom, leiate üles vikerraadio kodulehelt Eesti loo saate alt ja kõik saated ka uuesti kuulamiseks. Kõike head.