Ei oska keegi, inimene ettekuulutatud tema erilisi tembriga nihukest, meloodilist haruldast häält inimesel väga iseloomustav meie teda kohtusime seal 19. aastal, siis ta oli ju alles 30 kolmeaastane noormees, aga siis esimene mulje oli nagu päikene, habe pikendas tema niikuinii juba pika näoovaali passist vanemana, aga silmad jälgisid, kohe näha oli, et oli ikkagi noormees alati nihkunud, muheleb ilme, rääkis aga siis proofilis tal kuidagi suurt jäädvuse meheni, Sokrates, proofiline, see ei olnud päris hariliku inimese moodi, nii et esimene meie kohtumine oli niisugune. Aga siis suure väsimuse peale vaatama, et meil on 40 kilomeetrit minu vennaga maha käinud, et sinna maale tulles enne metsavahi tallu, kus ta seda ise siis ikke all raamatut kirjutama hakkas. Hääl oli tal tahtekindel ja rööbasväsimuse peale vaatamata, aga temal oli alati muutu, kui ta tuligi, siis ta katsus kõigepealt kas ta mahult pea mitte kuskil kinni ei hakka, ikka päris pikk mees oli. Ja kehaliselt ta muidugi ei olnudki mitte väga. Tooge või kõhn ja kõik, aga aga sihukest vaimset siis isegi isegi füüsilist nihukest sitkust olid veel väga palju, mis temas oli eriline noh, ütleme nii sihukesele, suurel ajaloolisele isikule kes on saanud masside juhiseid kõigi muude niukse omaduste kõrval, oli see, et tema oli ikkagi väga ja araator särtsakas, efektne kõnemees nii võrreldes ütleme Anvelt, kes oli rohkem niisugune monotoonse ja väga konkreetse asjaliku kõnega, aga temal oli ta rohkem nisukene, painduv ja, ja siis niukseid kiire mõtlemise viisiga kõiksugu nii-ütelda, nüansse kaasa toob, igale poole jutusse ja huvitavaks tegema. Tassis nii, nagu ta oleks mingisuguse niisuguse kõrgema sõnakunstnik kooli läbi teinud ja kes teda kuulasid, nendel sai kohe selgeks kõik inimene hakkas päevaniiduk globaalselt mõtlema, koheli.