Tammsaare puhul oli see asi ühest küljest lihtsam, ühest küljest raskem lihtsam sellepärast, et ma tema tütre ja abikaasa käest uurisin, milline ta värvis oli, sest kõik fotod, kõik olid mustvalged, kõik informatsioon oli minu jaoks mustvalge kino ja siis selgus, et tal oli ainult hallika tooniga ülikonnad ja kandis ainult natukene punakat lipsu. Võib-olla sellepärast, et tal olid natukene punakad, vuntsid, vot siit hakkas tulema värvikompositsioon ja nüüd seostada halli punakat. Tänu sellele tekkis üldiselt nagu niukene sinakas-lillakas koloriit. Kuna veel aknast paistev maastik minu jaoks on talvine välja mägi tema sündimise ajal jaanuaris, siis valge talvine maastik kah natukene punakas raagus metsaga ja ongi kõik värvid käes, nii et ega siin mingit erilist keerulisust ei ole. Ta pole oma loomingulises väljenduses kunagi mõistu või kaudu ütlev, ta kujutab seda, mida tunneb vajaliku olevat küsimata, kas kujutatav on kõigile arusaadav või igaühe silmadele meeldiv. Mis ta sellest arvamusest arvata, mis ma ikka arvan. Asi on lihtsalt selles, et minu, see inimtüüp on välja kujunenud Te nüüd puhtmõistuslikult, et ma olen nüüd mingi vormi ja seda nüüd hakanud trafaretselt kujutama erinevates situatsioonides vaid mul on lihtsalt selline veendumus üldse maalikunsti kohta, et deformatsioon figuuris on täielikult lubatav, kui tänu sellele saab pildil olevat emotsionaalsemaks põnevamaks mõjuvamaks või ükskõik kuidas seda sõnastada, teha ja siis ongi mul lihtsalt seitsme aasta jooksul välja kujunenud selline inimfiguur. Ja see on tõesti tõsi, et kuidas ta selle, kas kellelegi see meeldib või ei meeldi, sellepärast et ta lihtsalt on nii ja mina teisiti ei saa. Aga see, et mul on ka realistlikke portreid pooleteist aasta jooksul olnud, see on väga lihtne ära seletada, kui ma kujutan konkreetset inimest, siis praegu veel ma ei leia mingit õigustust teda deformeerida kuigi suure sulaga. Sest väikesete formatsioonid on igas pildis, nii et kui ma kirjutan pildile alla, et seal nimelt Enn Vetemaa son nimelt Gustav Ernesaks, siis siiani ma DNAd veel äratuntavad, võib-olla tulevikus. Täna aga kindlasti on paljusid vaatajaid huvitanud küsimus, et kes siis ikkagi Ando mask, inimene, keda Jüri Arrak kujutab peaaegu kõigil oma maalidel See inimene oleme meie kõik nii palju, kui mina sellest aru saan, noh näiteks arutelu looduskaitse teemal, kui ma oleksin hakanud kujutama siin konkreetseid inimesi, kes meie vabariigis või maailmas võitlevad looduskaitse eest. Noh, see oleks võib-olla väga kummaline ja väga huvitav, aga noh, minu jaoks küllaltki absurdne tänu nendele inimestele ma saan võib-olla üldisemalt kujutada üldse probleemi, mis mind huvitab, mis mind nagu ärritab või ühesõnaga neid võib nimetada, mitte polüübidaksega maskideks võib olla inimlikum nimetus, nendel oleks märk inimene. Sellepärast et tema sümboliseerib inimest, tähtis on see, et, et vaataja saaks aru, et see on inimene, aga mitte kaamel või mitte, supipott näiteks, ja ega ma rohkem ei tahagi vaatleja nõuda üldse, sellepärast et ta saab aru, et laua taga istuvad inimesed midagi, nad arutavad, roheline puu on ees. No ja ongi kõik, aga ülejäänud kuulub juba maalikunsti valda, sellepärast pilt peab olema kunstiline tervik ja kui seda tervikut ei saavutata, siis ükskõik kui aktuaalseid teemasid me ei kujuta, see ei ole ikkagi maaliga. Mis on teie hinnang meie looduskaitsesse suhtumisel mõnevõrra muutunud, see maal on vist kaks aastat vana. Üldiselt, ega ma mingeid hinnanguid ei anna selle maaliga, sellepärast et noh, see on lihtsalt võib-olla minupoolne, noh, kas tähelepanu juhtimine sellele, et võib-olla rohkem oleks vaja veel kaitsta või ma ei tea, see ei ole niivõrd tähtis maalikunsti juures. Sest juhul, kui ma tahaksin mingeid muutusi või või hinnanguid või otsustusi teha, siis ma ei oleks kunstnik, vaid võib-olla oma tegeleksin ise konkreetselt looduskaitsega või ükskõik millise alaga või töötakse ministrite nõukogus või tähendab, et kunsti ülesanne ei ole päris nii, nagu mõnikord arvatakse. Aga miks te valisite oma Vilniuse maalitriennaali kandidaatideks just oma märk, inimesed, aga mitte mõned teised tööd? See on selleks, et nende töödega ma tunnen ennast praegusel momendil kindlamini realistlikke portreesid ma olen teinud alles poolteist aastat, 76. aastal, Enn Vetemaa oli esimene ja see on liiga väike periood, et ma veel saaksin sellist komplekti kui näljapilti, mis mind täielikult rahuldaks, aga süsteemis ma olen töötanud seitse aastat kah muidugi vähe veel, aga ja siis on veel üks punkt, formaalne probleem. Ma tahtsin näha ühel näitusel koos neid kahte suurt pilti. Need on kõige suuremad maalid, mida ma olen teinud ja nende koosmõju ma ei ole ise veel kunagi näinud, sest ma maalisin nad küllalt väikeses ruumis ta nüüd näitusel on mul endal päris huvitav neid vaadata. See sinises koloriidi pilte kohtumine sinises galaktikas väga hästi lahutab kahte punases koloriidi pilti näiteks kolme aasta jooksul tehtud piltidest ma lihtsalt leidsin, et, et need on, need on kõige parem vähemalt antud momendil ja sellest ongi need, mingit muud valikut siin ei ole. Noh, üldiselt ma leian, et, et see on muidugi täiesti subjektiivselt arvamus, et see kehtib noh, võib-olla teistele ja keegi kolleeg ei tohiks solvuda. Üldiselt ma leian, et et kunstnik võib töötada ükskõik millises materjalis ükskõik mida, kui ta kunstnikuks jääb. Skulptuuri tahaks ka teha, aga lihtsalt ei ole võimalik, sest mul on küllalt rahutu iseloom ja skulptuur nõuab pikka ajavahemikku, et seal aasta aega ühte kivi raiuda. Lihtsalt ma ei ole suuteline. Aga mis puutub teistesse asjadesse Maal, graafika, metallehistöö ja seal kinodekoratsioonid või. See on täiesti ükskõik, ma ütlen veel kord, et meil ükskõik, millisest materjalist kunstnik töötab, ei tähenda. Ma õppisin metallehistööd metallitööst, läksin üle graafikasse mitte õppima graafikat, aga lihtsalt iseseisvalt. Ja tähendab metallehistöö ühes metallimaterjali kui sellise omadused vormi kindlasse kindlapiirilisus. Ma ise olen mõelnud, et võib-olla see on kandunud üle isegi näiteks maalikunsti, sest minul kõik, kõik vormid, kõik erinevad objektid omavad täitsa kindla selge piirjoone. Võib-olla sealt mingi mõjutas, seda on väga raske öelda, noh, kus kohas need kõik on tulnud. Te olete öelnud ka seda, et teile meeldib korraga üheaegselt teha mitut tööd mitmest maalist või graafilisest lehest, me peaksime siis praegusel momendil rääkima. Ja seda ma olen võib-olla öelnud jah, seoses sellega, et ma sain uue suure ilusa ateljee, et nüüd mul on võimalus teha, sest enne mul seda võimalust ei olnud. Muidugi graafikat, maali, metalli korraga, ma olen teinud ka ennem, nii et see ei ole kah mingi probleem, aga, aga lihtsalt maalide puhul. Praegu ma olen hakanud mõtlema nii, et, et väga kasulik on, jäta pilti seisma näiteks kasvõi kuuks ajaks kaheks nädalaks keerata ta näoga seina poole ja ja siis alustada midagi muud. Kui siis seda uuesti hakata maalima siis kohutavalt palju näeb vigu, näiteks näiteks Leonardo maalis Mona Lisat kuus aastat pidevalt kandis endaga kaasas ja nagu natukene mahti kuskil sai võib-olla pool tundi jälle maalis. Tänu sellele ta ongi nii täiuslik, ma olen selles täiesti veendunud, et pilti võib lõpmatuseni teha, eluaeg võib teha pilte. Tee omistab tõesti suurt tähendust värvile ja olete öelnud, seda just on meelde jäänud sõjast meelde jäänud nüüd selle äsjase selleaastase töö Tammsaare portree puhul otsite kujutatavatele omast värvi kombinatsiooni. Millist tähtsust sellele tegelikult siis ikkagi omistati ja kuidas te seda otsiti? No nüüd peaks ühe väga valusa probleemi välja ütlema nimelt värvisümboolika sellest on väga palju valesti aru saadud värvile on omistatud, et väga tihti väljaspool kunsti olevat sümboolikat. Ja paneb ohkama tõesti sellepärast, et mõned inimesed, kes võib-olla maalikunstist kui sellisest ei tunne naudingut, ei saagi võib-olla temast temaga mingit kontakti otsivate otsivate, aga kuhu on pandud näiteks punane värv kuhu on pandud näiteks sinine värv, kumba värvi on pildis rohkem punast või sinist ja siis hakkavad selle najal hakatakse siis tegema mingeid järeldusi isegi küllalt kaugeleulatuvaid järeldusi ja, ja ma peaksin lihtsalt lihtsalt hoiatama vaatajaid nihukese suhtumise eest kunstisse. Värv on kindlasti mingil määral sümboolne, ta iseloomustada, punane on kirglikum ja pruun on tagasihoidlikum, tumedam ja aga mingeid niukseid eriti ideoloogilisi, või poliitilisi või, või mis veel seksuaalseid tähendusi värvile konkreetselt kohe omistada ja pilti valesti lahti mõtestada ja sellega kunstile ja kunstnikule endale kahju teha. Minu arust see on noh, teatud määral häbematus. Kui nüüd, kui nüüd seda seda juttu edasi jätkata, vaata mis värv üldse on siis, siis värviga. Maalimise vahend ja, ja veel kord rõhutan, et, et pildi koloriit kujuneb välja muidugi teemas tema, tema noh, kas on intensiivne teema või kas on ühel ja midagi nihukest lüürilisemat või sest värvija vorminud omavahelised suhted ja siis Väga raske muidugi sellest noh, lihtsalt niisama rääkida, see on küllalt küllalt keeruline probleem, seda, et õpitakse eluaeg. Aga, aga siis üks üks üks värv pildis kahtlemata mõjutab teise valikut. Kolmas mõjutab neljanda valikut kõike, aga veel kord ütlen, et kõik, kui peavad moodustama terviku terviku mõistvamaks, raske last lahti dešifreerida. Aga noh vaatajale umbes nii, et kui inimene vaatab üks sekund pilti ja teda, mida te mitte midagi ei häiri momendiks lihtsalt täidab pilgu peale, noh hiljem võib muidugi uurida ja puurida ja edasi ja tagasi, aga aga just see esimene esimene pilk peab, peab olema. Nii, et see pilt tundub teile mingisuguse omaette maailmale mingi mingi omadus tervikuna, mis sisaldab küllalt palju informatsiooni ja ja küllalt palju erinevaid lähtepunkte, olenevalt vaataja ettevalmistusest. Ja olenevalt sellest, millise hoiakuga juba antud kunstniku pilt hakatakse vaatama. See ei ole mingi saladus, kui teatakse, et see kunstnik näiteks on pätte, kaabakas oma elus, aga teeb kohutavalt ilusaid pilte võib-olla ajaloo jaoks, aga siis meie vaatajad lähevad vaatama ikka nagu pätipilte see, seda, seda asja on juba rääkinud Tuglas luuletustega. Et tavaliselt kritiseeritakse alateadlikult luuletajat, aga mitte luuleta, luuleta luuletusi. Ja see võib, see on kahtlemata üle kandunud ka noh, kõikidele kunstiliikidele üldse ja üldse inimtegevusele, sest kunst ja inimtegevus on üks sama. Nii et nii et veel kord niukene väike hoiatas, et katsuge unustada kunstniku isiku ja seda tunnet, kui pilte vaatate.