Loetud ja kirjutatud. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning tänases saates räägin eesti novelliolukorrast. Kõlab võib-olla veidi dramaatiliselt, aga ütlen kohe ära, et pole sellel olukorral häda midagi ja põhjus sellise teemaga saate tegemiseks on väga lihtne. Äsja ilmus kogumik Eesti novell 2020. See on juba kolmas omanäoline kogumik, nagu tagakaanelt on öeldud, on raamat sarjas kolmas, aga plaanian ilmutada seda sarja veel 97 aastat. Ma ei tea küll, miks nii vähe. Neli koostajatan siia kogumikku valinud välja 17 juttu tänapäeva eesti autoritelt. Ta ei hakka kõiki neid ette lugema, aga jutt on üsna erinevaid ja võin ka öelda võib-olla veidi kriitiliselt, et kogumik tervikuna suhteliselt ebaühtlane, aga noh, teisest küljest, eks siis kirjeldabki eesti novelliolukorda, nii nagu ta siin 2020. aasta alguses on. Selle kogumiku kindlasti üks pluss on see, et raamatu lõppu on lisatud veel selline teemat selgitav laiendav avardav tekst. Tal on kirjandusteadlane Mart Velsker, eesti novellija aja vaim. Ja päris lõpus on veel lühikesed tutvustused autorite kohta ka, mis on samuti alati kiiduväärne. Kokku on see kogumik 192 lehekülge paks et mitte liiga üle jõu käiv. Aga vaatamata sellele, et ma ütlesin, et see Eesti novell 2020 on ebaühtlane, teisest küljest ka ambitsioonikas näitab selle raamatu ilmumine ikkagi seda, et meil on piisavalt lühiproosat piisavalt lühiproosaautoreid ja piisavalt vajadust, et selline kogumik välja anda, ehk siis kuigi vahepeal võib-olla on tundunud küll, et lühiproosa on justkui nihkunud kuskile kirjanduse äärealale siis teda ikkagi kirjutatakse, kirjutatakse mitte ainult ajakirjadesse sellest natukene hiljem, vaid kirjutatakse piisavalt, et vaja oleks ka lausa üks kaantevahe vähemalt aastas täis saada. Aga tegelikult ilmub muidugi välja ja novellikogusid Eestis iga aasta veel ja neistki jõuan veel rääkida. Aga ütlen kohe ära, kas selle, et kuigi tänase saate teema on Eesti novell, siis ma ei tahaks takerduda siin päriselt novellikunsti defineerimisse või arutelu selle üle, kuigi hoiatan kohe ette kohe praegu hakkan seda siiski tegema, selleks et oleks selge, millest me tänases saates räägin ja millest ma ei räägi. Meeldetuletuseks veel ka nii palju, et 2013. aasta üheksandal juunil oli saatesarjas seatud sõnad vikerraadio eetris saade novellid ja lühijutud, kus vestlesin novelližanri olemusest, piiridest ja tähendusest, kirjanik Maarja Kangro, aga ma ei taha seda saadet päriselt kordama hakata. Igal huvilisel on võimalik see Eesti rahvusringhäälingu arhiivist üles otsida, kuulata. Kõige lihtsam on guugeldada saatesarja pealkirja seatud sõnade järgi, nii leidsin sellega mina ülesse, kuulasin igaks juhuks üle just selleks, et vältida korduseid. Aga et tuletada ka meelde mõningaid põhitõdesid igaks juhuks mõni sõna novellidefineerimise või võib-olla on õigem öelda piiritlemise kohta. Ühelt poolt on novelli defineeritud pikkuse järgi, mõne määratluse järgi on veel 20 kuni 100 lehekülge pikk, mõne teise määratluse järgi 2000 kuni 8000 sõna pikk. Kusjuures olgu öeldud, et 2000 sõna, see on eesti keeles umbes 14000 tähemärki. Ehk siis selline lihtne tehe. Üks sõna on keskmiselt seitse tähemärki eesti keeles. Aga novelli on lisaks pikkusele defineeritud ka sisu stiili võttestiku järgi. Kuigi see on ka selline omamoodi vaieldav ja keda see vaidlus huvitab, siis veel kord sedasama 2013. aasta saade seatud sõnad puudutab seda teemat. Maarja Kangro natukene piiritleb ise novellikirjanikuna, seda kas ja kuivõrd on mõtet võttestiku või sisulise ülesehituse järgi novelli defineerida. On öeldud, et novellis on oluline pinge, konflikt või siis nagu saksa kirjandusklassik Theodor Storm on sõnastanud, novell on draama väikene vend. Ja näiteks meie enda Friedebert Tuglas on öelnud, et novell on sonett proosas. Iseenesest Tuglase novelli definitsioon lähtubki päris palju saksa Küüte tormi ja teiste klassikute omast. Need on sellised ilusad definitsioonid. Aga omaette küsimus on, kui universaalsed nad on. Ja siin ma soovitaksin tegelikult lugeda ühte artiklit, et kus on põhjalikumalt novelli defineerinud kirjandusteadlane Toomas Liiv algselt ilmusse käsitles juba 1975. aasta ajakirja keel ja kirjandus septembrinumbris. Aga sama tekst on avaldatud ka Toomas Liivi 1997. aastal ilmunud kogumikus proosast. Ja põhjus, miks ma sellel liivi tekstil siiski peatun, kuigi ma hetke eest lubasin mitte takerduda novellide fineerimisse on selles, et liiv vaatleb oma loos paari momenti, mis minu meelest on vahepealsete aastakümnete jooksul, mis on selle artikli ilmumisest möödunud, muutunud palju olulisemaks just sellise retseptsiooni või lugemise mõttes. Nimelt käsitleb Liive enda loos muuhulgas seda, mis suhe on nobellil jutustusel ja angloameerika kultuuris levinud nähtusel nimega short story ehk lühijutt. Ja liiv ütleb väga lihtsalt. Teinekord nimetatakse seda show'd storyt küll novelli spetsiifiliselt angloameerika variandiks. Ja selle teooria juuri võib otsida näiteks Edgar Allan põues seest loomingu filosoofia aastast 1846, kus põu ütleb, tsiteerin liivi järgi, kui mingi kirjanduslik teos on liiga pikk, et see läbi lugeda ühe sõõmuga peame rahulduma sellega, et loobuma ülitähtsast mõjust, mis tuleb mulje ühtlusest. Sest kui läheb tarvis kaks lugemispuhku, siis maailma asjad segavad vahele ja igasugune tervikulisus hävib otsekohe. Ja sedasama ühe istumisega läbi loetavuse momenti on rõhutanud näiteks veel üks teinegi Ameerika klassik, nimelt nähtsainielhoostoon. Kuid nii võtab kõik selle kokku ja ütleb, et vaatamata kõikidele nendele ilusatele definitsioonidele, milles ei ole iseenesest mitte midagi väärata on lühijutt novelliga tegelikult samane ning žanrinimetus tuleb traditsioonist. Ehk siis seesama, mis ma enne ütlesin, et on küll ilusaid definitsioone, mis määratlevad novellipikkuse või stiili järgi. Aga samal ajal ei tohiks takerduda nendesse definitsioonides, sest nad on alati ikkagi koha aja või kitsamal juhul isegi autorispetsiifilised. Kuid igas sellises definitsioonis on nii-öelda valguskiirheidetud mõnele tahule ja minu meelest on päris huvitav seesama Edgar Allan põuja Nathaniel Houstoni sedastus ühe korraga lugemise kohta, sest mulle meenub siit ka miski, mida mulle kunagi ütles eesti kirjanik Tarmo Teder rääkides hoopis kirjutamisest. Teadupoolest Tarmo Teder ise ka ju väga viljakas novellist tema sulest on ilmunud terve ports jutukogusid jahta ise nimetab neid lihtsalt juttudeks. Aga ma arvan, et neid võib nii öelda peenema nimega novellideks nimetada küll. Ja Tarmo Teder on just kirjutamisprotsessi kohta öelnud. Lühiproosa puhul on tal see selline pikkuse mahu ja loo pinge määratlus, mitme istumiskorraga ta selle valmis kirjutab. Kui kirjutab ühekorraga, siis ongi selline tihe ja tekst, kui see nõuab juba rohkem istumiskordi siis on tegu juba millegi muuga, mingi pikema mahukama materjaliga, mis ei pruugi sellise klassikalise novelli definitsiooni alla mahtuda. Et selles mõttes lõbus paralleel, et ühed autorid rõhuvad novellimahu piiri osas, seda, kui kaua keegi jõuab lugeda. Ja teine autor rõhub sellele, kui kaua ta jõuab kirjutada. Eks mõlemas ole tõetera. Aga nagu Toomas Liiv siis tõdes, et nimetused on kokkuleppelised või mängivad mingisuguste arengulooliste külgede või kitsamalt traditsiooni piirkondade peale. Ja ilmselt sellega tulebki leppida. Ja nõnda võib vähemalt teatud tingimustel mõisteid novell, jutustus või ka prantsuse sõna koondmis, algselt tähendab muinasjutu või, või mingisugust lugu. Neid võib kasutada justkui läbisegi või siis, kui mitte just läbisegi siis neid võib kasutada, võttes arvesse seda, et iga selline mõiste defineerib mingisugust konkreetsemat novelli ja sellisel juhul see novell või kellele sobib paremini lühijutt käib pigem katusmõistena. Ja muidugi veel kitsamalt, on ju teinekord põhjust rääkida hoopis näiteks itaalia renessansi novellist või miks mitte eesti uus romantilisest novellist ka kõik nähtused, mis on olemas. Igatahes Toomas Liiv lõpetab enda mõttekäigu järgnevalt tsiteerin. Kõik need kitsamad tüübid mahuvad ikkagi mitte liiga rangelt piiritletud novelli mõiste alla. Oluline siis lihtsalt ongi, et no meil on piiratud mahuga tekst. Ja see keskendub kas ühele sündmusele või loob isenesest lõhutud sündmustikust või tegevusest. Ühtsuse süžeearendusega. Ja point, mida tihti ju novelliga seostatakse, on Toomas Liivi hinnangul vaid teatud tüüpi novelli erijuhtum. Novelli lõpulause tõuseb esile niikuinii, isegi kui tal pole just selliste rõhutatud, vaid taotletud teravust. Seda lihtsalt põhjusel, et tekst on piisavalt lühike, et anda ühele lausele selline emotsionaalne intellektuaalne või instilistiline ruum. Nii et definitsioon ei tohi lämmatada asja ennast. Me võime rääkida novellist, võime rääkida lühijutust, võime kasutada aga tsitaatväljendid, short story, aga kõige tähtsam seejuures on, et me räägiksime asjast endast. Ja siinjuures see ei olegi mõeldud mitte lihtsalt sellisel justkui sõbraliku ettepanekuna, vaid sellel, kuidas midagi defineerida, kui kitsalt defineerida võib olla täiesti käegakatsutavaid tagajärgi, näiteks institutsionaalses mõttes. Et pean siin silmas kasvõi sedasama minu ees laual lebavad kogumikku Eesti novell 2020. Arvan, et kui selle koostajad väga täpselt hakkaksid nüüd defineerima novelli mingisuguste traditsiooniliste kindlate Khanonite järgi võttes näiteks aluseks köötaja definitsiooni, mis just nõuab keskendumist ühele sündmusele sellist aja ja koha, ühtsust ja Monteeritust siis oleks ilmselt see kogumik poole õhem. Ja samamoodi kujutan ette, et kui novelli väga kitsalt hakataks defineerima siis oleks ka Eesti kõige tuntuma novelliauhinna Friedebert Tuglase novelliauhinna surm. Sellepärast, et kui hakata ikka joonlauaga mõõtma, kas mõni tekst vastab novelliga Tartus teoreetilist talle määratlustele siis võiks neid potentsiaalseid kandidaate sellele auhinnale olla ju külla väga vähe. Ehk siis arutleda on tore, ehk aitab see mõnda teost paremini mõista. Aga arutelu eesmärk ei peaks olema mingisuguse edetabeli moodustamine, et mis nüüd on novell ja mis on nüüd selline tekst, mis küll püüdleb novellipoole, aga ei saavuta selle tohutult ülevat kõrgust. Nii et tänapäeval on siis kokkuvõtteks võib-olla mõnevõrra asjatu arutleda novelli või lihtsalt lühijutu või lühiproosapiiride üle. Sellepärast et need piirid on kultuurilised, traditsioonilised, mingis mõttes harjumuslikud. Aga teisest küljest kirjandus ongi selline kirjandus, ei ole täppisteadus ja hakata kõike ülitäpselt defineerima, siis jõuame lõpuks välja olukorda, kus igale žanrile või liigile vastab täpselt üks teos ning selle žanri või liiginimetus on selle teose Pealkiri. Aga vaatame siis, kuidas on lood novelliga. Kuidas on lood novelliga maailmas, kuidas on lood Eestis? Kuidas üleüldse lühiproosal maailmas läheb? See on üks selline küsimus, mida teinekord ikka kirjanike ringis arutletakse ning selline natukene piinlik küsimus ka sellepärast. Tihti tähendab sellise arutelu avamine kohe hädaldamise algust ja igasugune kirjanike omavaheline hädaldamine viib lõpuks jutu raha peale. Ja sinna mandub siis ka see kunstiteemaline arutelu. Aga teisest küljest just lühiproosa olukord maailmas on üks selline huvitav ja vastuoluline teema. Üks üsna levinud hoiak, mida tihti levitavad võib-olla vale oleks öelda propageerivad, sest ega nad ka alati rõõmsad selle sõnumi üle ei ole. On Kirjastajate jutt, et lühiproosa ei müü, seda ei osteta, seda ei taheta tõlkida, seda on raske reklaamida. Seda on raske messid jälle inimestele sõna otseses mõttes pähe määrida. Miks nii räägitakse? No põhjuseid selleks on erinevaid ja need põhjused on tegelikult, kui need tuumani minna väga konkreetselt ja arusaadavamad ja täiesti mõistetavad, nii kirjastamise, nii turustamise, nii lugemise kui ka kirjutamise muidugi tõlkimise mõttes. Ehk siis võib tõesti väita, ja vahel see tõesti nii on, et novell on väga nõudlik žanr ja siin nüüd unustame korraks ära kogu selle eelneva definitsiooni jutu nõudlik lihtsalt selles mõttes, et, et kui lugeja haarab ühe teksti ja hakkab seda lugema siis ta tahab, et tema pingutusi krooniks edu krooniks võit, et ta saaks elamuse, elamuse, mis kestab. Ja loomulikult, minulgi on väga hästi meeles mõned Tšehhovi novellid, mida ma viimati lugesin aastakümnete eest. Kuid teisalt on tõsi see, et me soovime siiski juba mingisuguses põnevas maailmas elada, kui me oleme omapoolse sammu astunud, omapoolse pingutuse teinud ja selle maailma ukse avanud. Soovime, et meile antaks piisavalt lehekülgi, et me saaksime tegelastega koos nutta ja naerda koos elada, nendega midagi läbi, saada neist inspiratsiooni, olla pärast raamatu lugemist paremad inimesed. Aga novell on üks väike maailm, seda jagub võib-olla mõneks tunniks, kui sedagi. Ja novellikogu on selles mõttes veel üks igati kuratlik nähtused. See sisaldab terve hunniku väikeseid maailmu. Ühest küljest on see hästi tore, need on justkui võimalused kiigata erinevatesse maailmadesse. Seda võib kujutleda justkui mingisuguse huvitava hotellid, kus me kõnnime mööda koridori tubade uksed on lahti ja meil lubatakse heita pilk igas toas toimuvates väikestesse eludesse. Aga samal ajal kõigile lugejatele ju see ei meeldi. Peale selle, olgem ausad, tänapäeva vähemalt nii-öelda suures rahvusvahelises kirjastusmaailmas, see nii-öelda põhirelv on ikkagi paks romaan. Paks romaan on see, millega inimesi lennujaamade raamatupoodides kutsutakse lugema. Paks romaan on see, millega üks autor saab endale rahvusvaheliselt nime teha. Paks romaan on see, mis tõesti hullutab masse, nii veidralt kui see ka ei kõla. Ja ka tõlkijale loomulikult novell ei meeldi või noh, kuidas võtta, ma ise olen tundnud küll vahel just rõõmu sellest, et olen saanud mõnda eesti keeles tundmatut autorit meie lugejale tutvustada tänu sellele, et olen tõlkinud mõne tema novelli ja on leidnud kirjastamisvõimalus, aga silmi, põrkamegi kohesele institutsionaalse külje otsa novell võib-olla hea sissejuhatus, sellepärast et selle avaldamine ei nõua palju lehekülgi, selle saab avaldada mõnes kirjandusajakirjas Eestis näiteks loomingus või Vikerkaares või värskes õhus või mõnes veebiväljaandes. Aga teisest küljest selleks, et mõni autor just välismaine autor uues keeleruumis tõsiseltvõetavalt tuntuks teha, on vaja romaani, nii see lihtsalt on, see on selline lääne kultuurikonstant tänapäeval, et novelliga minnakse võib-olla püüdma intellektuaalsemalt lugejat, lugejad, kes on juba autoriga tuttav. Aga kui tahta kellelegi ikkagi nime teha, siis on vaja romaani noh, nüüd ma jälle räägin justkui sellisest kirjandusvälisest asjast ja sellistest institutsionaalsed nendest muredest. Aga need mured on igati reaalsed. See teebki novelli retseptsiooni natukene askendatuks. Et temaga seostatakse rohkem tõrkeid, rohkem turutõrkeid, aga rohkem ka selliseid intellektuaalseid. Et novell on tülikas asi. Ja teisest küljest räägib see loomulikult ka novelli kasuks. Mida lühem on üks tekst, seda suurem kaal on igal tähemärgil selles tekstis. Romaani on üldjoontes kergem tõlkida, näiteks, aga kergem lugeda kui novelli. Siis võib sisaldada lehekülgede kaupa tühja materjali pahna, ilma et see häiriks tõlkijat, lugejad, kirjastajad, toimetajad, ilma et see häiriks ka kirjanduskriitikut, näitaks, aga piisab sellest, kui novellis on mõni lause juba natukene viltu, kui see novell kantakse maha kui nõrk. Nii et null on seega selline kiuslik nähtus ja see teeb tema retseptsiooni natukene raskendatuks. Aga samal ajal nüüd ma ei taha selle kõigega öelda, et novelli olukord tänapäeva maailmas oleks kuidagi drastiliselt halb või või et sellest üldse hoolitaks. Lõppude lõpuks ma alustasin ju seda saadet tõdemusega, et on ilmunud juba kolmas kord aastas välja antud kogumiku Eesti novell ja lisasin sinna juurde, et see ei ole sugugi mitte ainuke novellisari ega koguteos, mis on viimase aasta jooksul ilmunud. Aga enne kui minna edasi selle juurde, mida üldse meil siis novellidest ilmunud on, mida tasuks lugeda, millele tasuks tähelepanu pöörata? Võiks kuulata muusikat ja ma huvi pärast hakkasin lihtsalt otsingumootorist sõnadega mängima ja vaatama, kas on võimalik leida mingisugust muusikat, mis kuidagi seostuks lühiproosa, aga sattusin ühe huvitava projekti peale nimelt ameeriklannale, New Jerseyst pärit lauljal Kharassalimandol on projekt nimega novell mis tähendabki inglise keeles novelli ja mängin tema loo yanger Hans aastast 2013, kusjuures olgu siinkohal veel ka ära öeldud, et võib-olla mõnele kuulajale kõlab see see projekti niminovell lett kuidagi kummaliselt, et teadupoolest on inglise keeles olemas sõna Nobel, mis tähendab romaani. Aga novell lett tähendab siis selle romaani lühemat varianti, ehk siis see on üks sõna, sedasama short story kõrval, millega tähistatakse lühiproosat ja nii novel kui novellet, mõlemad tulevad itaaliakeelsest sõnast, mis tähendab uudsust, midagi uut. Nii et eks need mõlemad räägivadki siis sellest, et ühel hetkel on iga kirjandusžanre kirjanduses olnud uus. Aga siis veel kord siia muusikapala, yanger, händ aastast 2013. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, olen vahelduseks siin stuudios jälle üksi ja räägin novellist. Päris saadet alustades kuulutasin, räägin eesti novelliolukorrast, aga vaatan praegu kella ja saate esimene pool kulus suuresti sellele, et defineerida, mis asi on novell ja mis ta ei ole ja milline võiks olla novelli olukord maailmas. Novelli olukord maailmas on nagu ma vist veidi segaselt seletasin, nii ja naa. Ehk siis novelle ilmub, nad on omamoodi väga prestiižsed, aga teisest küljest, novell on tänapäeva rahvusvaheliselt kirjastusturul siiski miski, mis eksisteerib romaani žanri kõrval. Ta on omamoodi täiendus, lisa sellele võib-olla mõnel juhul ka midagi, mis on eelkõige kirjanduse gurmaanidele või siis vastupidi midagi, mis on nendele inimestele, kes kõigist romaanidest süveneda ei jõua ja kes tahavad midagi kiiret lühidalt läbi lugeda. Igatahes on ta pigem alternatiiv kui peavool. Ja siin tegelikult tuleb mul meelde veel üks selline oluline teema nimelt novelle või lühijutt. Kui mõtlen novell, siis, siis ma tõesti mõtlen emba-kumba ilma hakkama siin soundi piiride üle, täpsemalt Eritlema. Igatahes novell või lühijutt on tegelikult mingitel perioodidel ja teatud kirjandusžanrites üsna oluline olnud. Ja seda saadet ette valmistades nimelt hakkasingi mõtlema sellele, et kui tänapäeval tundub, et võib-olla lühiproosa on kuskil Kirjanduse serva peal siis kuidas on lood näiteks ulme ja krimikirjandusega? Sellepärast et nii ulme kui krimikirjanduses on ju lühiproosa mingitel aegadel hästi oluline olnud. Kusjuures enne kui ma selle teemaga edasi lähen, siis ma tahan siin kohalt tänada Raul Sulbit, kes aitas mind nendele küsimustele vastuse otsimisega. Ja andis asjatundlikku nõu lühiproosa ja ulmekirjanduse omavahelistest suhetest. Nii et aitäh, Raul. Igatahes sellest teemast nimelt žanrikirjandus ja siis kirjanduse maht, ütleme lihtsalt nii teksti maht, sellest rääkides peakski vaatama jälle sellesama institutsionaalse poole, et võib ju arvata küll kirjanik kirjutab nii, nagu ta kirjutab, kes valib siis ühesuguse žanri, kes teistsuguse, aga tegelikult on ikkagi avaldamisvõimalused honorari saamise võimalused tõlkevõimalused alati hästi olulised olnud. Ja, ja võib-olla kui olulisust tänapäeval on muutunud natuke teistsugusemaks, nimelt pean silmas seda, et lühiproosa on tänapäeval väga paljuski õitsev just nimelt netis ja trükis on tema roll veidikene kahanenud siis muudel aegadel on need põhjused on teistsugused. Ja nii ulme kui krimikirjandusest domineerisid vähemalt Ameerika ühendriikides kuni 1950.-te alguseni vastavaid lugusid avaldavad ajakirjad. Ja kuna need ajakirjad said autoritele teksti pikkust ette kirjutada, öelda, et selline maht võtke või jätke siis mängiski lühem proosa seal üsna olulist rolli ja kusjuures siin tasub meenutada ka seda, et näiteks nendest nii-öelda Khanonisse kuuluvatest Sherlock Holmsi lugudest mida on kokku 60 ainult neli, on oma mahult romaanid ja ülejäänud ehk tervelt 56 lühijutud. Aga jah, võib öelda, et žanrikirjanduse populariseerimisega see olukord muutus. Nimelt hakkasid pärast teist maailmasõda viiekümnendatel ilmuma pehmekaanelised köited, tegid pehmekaaneline köide vanem leiutis, aga ütleme siis nii, et nad muutusid väga populaarseks pehmekaanelised köited. Kirjastajad olid huvitatud pehmegaaneliste raamatute müümisest, seega telliti neisse ka pikemat materjali ja teisipidi võttes muidugi see etapis või vähemalt harvendas ajakirjade ja seega ka lühijuttude ridu. Noh, iseenesest võiks jutt jälle viia sellesama defineerimise juurde. Nimelt. Ma ütlesin, et ulme krimikirjanduses oli lühijutt varem palju rohkem levinud. Samal ajal ei pruugi need lühijutud mahtuda nendesse saate alguses mainitud klassikalistesse definitsioonidesse. Võib-olla võiks pigem rääkida lühiromaanidest? Sest et Ameerika ulmeajakirjad olid 20. sajandi esimesel poolel enamasti umbes sellised A4 formaadis 160 kuni 240 lehekülge paksud, kahest tihedas veerus tekstiga väga mahukad ja tihti ilmuvad väljaanded. Ehk siis ilmusid seal ikka pikad kuni paarikümne leheküljepikkusega tekstid. Ja kusjuures see ei kehti kindlasti ainult ulme kohta, näiteks ka praegu ilmub kirjandus ja poliitikaajakiri The Atlantic Mansli ehk siis omadele lihtsalt Atlantic, mis avaldab teinekord vägagi mahukaid proosateoseid. Ja see on täiesti peavoolu kirjandus. Aga jah, et lühiproosa on nii ulmes kui kriminaalžanris nihkumast tahaplaanile, kuigi siis nagu öeldud, ulmes kohtab seda digitaalsetel avarustel kõvasti. Kuid omaaegseid ja fännide jaoks kunagi nii kultusliku ajakirju tänapäeval enam kas ei ole või neil ei ole sellist kaalu. Ja lühiproosa on seega vähemalt ulmekirjanduses nišistunud või nišis. Dumas. Ja kriminaalžanri puhul võib muidugi välja tuua turu küllastumise, millest eelmisel nädalal siinsamas saates rääkis kah kirjastaja Tauno Vahter. Turul on palju ja on kõike. Ja samas on loodud ka omalaadne rahvusvaheline turu standard, selline vähemalt kolmesajaleheküljeline romaan. Ning samas on turu küllastumisel muutunud lood ka mitte ainult jaburamaks, nagu Tauno Vahter samuti osundas. Vaid need lood on ka keerulisemaid ja mitmekülgsemalt. Ehk siis lugeja ootab seda, et ühes heas krimkas oleks lisaks väga keerukale ja hoolikalt filigraanselt välja arendatud mõrva ja selle uurimise loole veel mingi lisateema mingi lisakihistus. Ja kõik see pole vist vaja lisadagi, võtab ju täheruumi. Muidugi äsja kõneldu käib eelkõige angloameerika keele ja kultuuriruumiga aga midagi ei ole teha. Need on suured turud, mis määravad reegleid, mis määravad reegleid muuhulgas ka tõlkimise kaudu. Seega on sellel kõigel ikkagi ka oluline mõju Eestis toimuvale. Sest iga kirjanik konkureerib ju lugeja huvi mõttes iga teise kirjanikuga maailmas. Aga nagu lubatud, vaataks siis milline on ikkagi olukord Eestis, kust novelle leida, kas trükist või netist ja millest novellid räägivad? Kõigepealt, nagu juba öeldud, on Eestis õnneks kirjandusajakirju, mis avaldavad novelle Looming, Vikerkaar, värske rõhk, lisaks vähemalt kaks korda aastas jaani ja jõulujutu näol ilmub eks novell ka Eesti Ekspressis vist vahel ka muudes väljaannetes, kui ma ei eksi, on ka maaleht teinekord avaldanud lühiproosat. Ja kindlasti siin-seal veel. Igatahes on nendest nimetatud väljaannetest looming, vikerkaar ja värske õhk siis selgemalt kirjandusväljaanded vikerkaares on rohkem ka mõttelugu. Looming on Eesti Kirjanike Liidu väljaanne. Värske rõhk on noortekirjandusväljaanne. Need on väljaanded, mille missioon on avaldada teiste seas ka lühiproosat. Seal ilmub seda regulaarselt ja kui näiteks vaadata sedasama Friedebert Tuglase novelliauhinda, siis enamjaolt ongi selle laureaadid autorid, kelle tekstid on eelnevalt ilmunud kast loomingus või vikerkaares. Ja nii läks ka tänavuse Tuglase novelliauhinnaga, nimelt selle võitsid. Olgu öeldud, iga aasta võidab selle kaks autorit ja enamasti lähtub žürii printsiibist, et üks neist oleks pigem noorem ja pigem alustama ja teine, pigem vanem ja pigem kogenum. Ja tänavu võitsid selle Liivia Viitol enda novelliga õpetajanna saabumine, mis ilmus ajakirja looming novembrinumbris 2019 ning Teeii Filimoonuv oma looga Sebastian Rüütli tõehetk, mille avaldas ajakirja vikerkaar 2019. aasta esimene teine topeltnumber. Ehk siis võiks öelda, klassikaline institutsionaalne, väärikas. Ja lisaks muidugi siis nendele ajakirjadele ja mainitud ajalehtedele leiab Eestis novelle, novellid kogumikust? Novellikogumikke muidugi ilmub, võiks öelda pigem. Noh, muidugi see juhuslik on õige sõnaga. Lisaks sarjale Eesti novell meil sisuliselt ei saa rääkida mingisugustest regulaarsetest, novellisarjadest. Meil on sellest olemas Loomingu Raamatukogu, mis annab väljanovelle suhteliselt regulaarselt siiski selles mõttes, et ilmselt sealne toimetus jälgib, et ei mööduks ühtegi aastat päris novellideta. Ja iga aasta on ikkagi paar kogumikku, mis koosnevad novellidest. Võtsin siia stuudiosse kaasa kaks eelmise aasta kogumikku, mis mulle endale sügavamat muljet avaldasid. Nendeks on Riiast pärit vast ühe kõige tuntuma baltisaksa autori Werner Bergen Gröönikogumik, poplawkin ja teised jutud. Verner Bergen küün, kelle kõige tuntum teos on Surm Tallinnas ka novellikogu, mis ilmus juba 1966. aastal Rein Sepa tõlkes samuti Loomingu raamatukogus on nüüd siin kogumikus Mati Sirkeli tõlkes esindatud väga lõbusa ja naljaka väikese valimikuga, kuhu kuulub viis novelli lisaks veel Mati Sirkeli saatesõna. Ja need on sellised toredad 19. sajandi Venemaad kirjeldavad lood. Ja kui tulla tagasi saate alguse juurde, kus ma siis kirjeldasin erinevaid novelli definitsioone, siis võib öelda, et Bergen Green demonstreerib ennast siin kogumikus suurepärase vene traditsioonis novellistina, nii et need novellid on igas mõttes Tšehhovi väärilised, natuke sarnased Tšehhovi tekstidele. Nii seal korraga tihedust ja avatust. Nad kõik on äärmiselt lõbusalt lood. Teine kogumik, mille ma kaasa võtsin, on samuti siis eelmisest aastast Iisraeli kirjaniku Edgar kireti Kissinger igatsedes. Seal on heebrea keelest tõlkinud Margus Alver. Tegu on veidi mahukama raamatuga, siin on üle 140 lehekülje. Jutud on lühikesed, neid on hästi palju, siin mitukümmend. Ja Edgar keret on üks tänapäeva tõlgitumaid Iisraeli kirjanikke. Ja need on väga lõbusad, naljakad ja absurdsed, teinekord sealsamas, kui mõtlen absurdsed, siis vägagi reaalsusesse ankurdatud loota Iisraeli elust. Aga Loomingu Raamatukogu on jõudnud juba ka 2020. aastal avaldada ühe novellikogu. Selleks on soome kirjaniku Tuula-Liina varise. Tahan tunda, et elan. Selle on tõlkinud ja järelsõnaga varustanud Piret Saluri. Ja see on Ühest küljest novellikogu, teistpidi on see romaan novellides, nii et justkui kätkeb ta siis mõlema žanri aspekte ja põhimõtteliselt on see siis ühe suguvõsa lugu 20. sajandi Soomest. Nii et jah, et üks koht, kust novelle otsida, on kindlasti Sist, Loomingu Raamatukogu. Aga lisaks Loomingu raamatukogule on ka täiesti selliseid novellikogumikke, mis on koostatud mingite printsiipide järgi. Ja võtsin siia kaasa kolm raamatut, mille on andnud välja kirjastus raudhammas. Selle taga on tuntud eesti ulmekirjanik. Indrek Hargla. Indrek Hargla on võtnud oma pühaks ürituseks anda välja selliseid ulmenovellikogumik mis on iga kord temaatiliselt. Ütlen kohe ka ära, et täiesti aus olla, et kõige viimases neist üles tõuseb ja kodukäijad, mis ilmus alles mõne nädala eest on sees ka üks minu enda novell. Et ma ei taha sellele liiga palju reklaami teha, aga lihtsalt aususe huvides olgu see ära mainitud, nii et pigem vaataks, mida on Hargla välja andnud varem huvi tal anda välja temaatilisi ulmekogumikke on tal juba mitu aastat olnud ning kui tänavu ilmus, siis üles tõusid ja kodukäijad, mis on alapealkirjaga tosin ulmejuttu elavatest surnutest siis alustas ta 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ulmeantoloogia Eestid, mida ei olnud kuigi jah, Hargla ise rõhub väga sellele, et tegu ulmega on tegelikult siin kogumikus alternatiivajaloolised jutud, nii et neid võib võtta. Kes soovib ulmekirjandusena, aga kes ennast ulmefänniks ei pea, või tõesti võtta neid ka huvitavate mängudena ajaloo teemal ja sellistena on nad samuti väga nauditavad. Ning 2018. aastal ilmus samuti Indrek Hargla koostatud vinguv jalaluu, uued ennemuistsed jutud 10 ulmelugu Kreutzwaldi ainetel. See pealkiri juba räägib üsnagi enda eest. Loomulikult võib arutleda selle üle, kas need kogumikus olevad jutud on kõik siis lühijutud või jutustused aga nagu saate alguses öeldud, sellised arutelud on lõbusad, aga kindlasti ei tohiks siis asja ennast tappa. Igatahes vingu, jalaluu on lihtsalt päris mahukas raamat Ta pea 400 lehekülge paks ja sisaldab 10 lugu, nii et seega osa nendest lugudest on suhteliselt mahukad. Nii et seega Eestis ei saa nüüd küll öelda, et lühiproosal kiiga halvasti läheks või et ta oleks kuidagi varjusurmas või lihtsalt muu kirjanduse varjus ilmub, ilmub erinevaid asju ja seda, et niivõrd erinevaid asju ilmub ja et nendel erinevatel asjadel on ka teatav kaal või ütleme siis teistpidi lihtsalt et nad on piisavalt head, kinnitab tõik, et tänavu märtsikuine ajakiri Looming, mis alati oma märtsinumbris avaldab eelmise aasta kirjanduse ülevaate lood sisaldab endas ka Made Luiga artiklit märkmeid 2019. aasta lühib roosast. Ja tean juba ette, et loomingul on plaanis seda lühiproosaülevaadet. Vaata ka järgmise aasta märtsis ilmub seal lühiproosaülevaade. Nii et seega on Eesti vanima kirjandusajakirja toimetuses küll levinud seisukoht, et Eesti lühiproosat on piisavalt, et seal on piisavalt oluline ja piisavalt kaalukas, et sellest eraldi ülevaate lugusid kord aastas tellida. No ja mode Luiga muidugi annabki siin oma loos, mis on ka selline üle 10 lehekülge, peaaegu 15 lehekülge, 12 lehekülge paks põhjaliku ülevaate põhjalikuga kvantitatiivselt mõttes. Ta vaatlebki kõigepealt, kust üldse novelle leida? Nagu saateski enne ütlesin Tooming Vikerkaar, värske rõhk on põhikohad aga juhib aga tähelepanu erinevatele veebiväljaannetele ja keskendub siis eraldi üksikutele novellidele, tuues neid esile siis mõnevõrra rühmitatuna, nii et katsub siis selles maailmas teatud süsteemi näha. Ja novelle, mida ta käsitleb, on ikkagi siin mitukümmend. Või võiks isegi öelda kümneid, nii et piisav lugemine igaühele, kes tahaks ennast kurssi viia eesti lühiproosa olukorraga ja ta lõpetab selle tõdemusega, et aasta ei olnud halb, aga võib olla ka mitte liiga eriline. Tsiteerin paar eelmist, ta peab siis silmas aastat olid natuke kobedamad, aga muretsemiseks pole põhjust. Uued autorid tulevad mühinal peale, vanad kalad annavad head loomust ja ümber selle keskmise tuuma hulbib ka mõningal määral prahti, aga üldse mitte tööstuslikes kogustes. Ma arvan, et see on täiesti hea kokkuvõte. Võib-olla jah, mitte kõige ülistama, aga samal ajal väga realistlik kokku võtta mitte ainult 2019. aasta eesti novellist vaid üldisemalt. On autoreid, on häid autoreid, on katsetusi, mis võib-olla jah, võiksidki katsetusteks jääda, aga mis on kõige tähtsam, ilmub regulaarselt materjali, seda ilmub nii perioodikas kui eraldi raamatutena. Ja kindlasti on oluline ka Loomingu Raamatukogu, kes oma tõlkenovellikogumikuga annab ühe lisadimensiooni Eestis ilmuvale novellivarale. Usun, et selle saatega sain siis natukene, on ta ka mõningaid lugemissoovitusi juhtida tähelepanu sellele, mida silmas pidada novelle otsides ja lugedes. Ja eks siis järgmisel nädalal on siin saates juba järgmiselt teemad, aga seda saadet nüüd jääb lõpetama, mitte muusika nagu viimastel kordadel, vaid vahepeal käis siin stuudios koroonakriisi trotsides ka luuletaja ja sõjamees ja maadleja peaks veel ütlema Martin laser, kellelt ilmus möödunud aasta lõpp, pul järjekordne luulekogu, selle pealkiri on aken nõudmiseni ja Martin laser luges sellest luulekogust mõned oma luuletused ette. Head kuulamist, mina olen Peeter Helme, kuulmiseni. Peale seksi ei ole mu lemmikvärv hoiaks su pilgus on kivi, mis veereb südamelt. Seni mull inimkoorest läbi puhus sõnade tühi tuul, mida naerul pilkel ja vihavaenus olen näinud hämar ja kohe on pime. Kerge võnge toetab kohevile kerkib uni põlvini, igas lombis on kuu, süda võtab aega, tähed on rentslis. Kui mitu korda välk lööb samasse kohta, saab korduva kutse, juhus ja tuleb samamoodi nagu kiiskiisitaks kassi. Kui mitu korda peab koputama õnn ja kas see õnnetus koputab samal kõvasti või ainult silitab ust? Kui mitu korda käib õnn kinniste uste taga ja samal ajal õnnetus vaid lahtiste uste päeval, mil allahinnatud õnneks pole palju vaja ning isegi veerandist sellest piisab õnnetuseks, kui mitu korda liputab juhus, saba libiseb käest?