Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning olen sel nädalal siin stuudios jälle koos külalisega. Koroonakriis on vähemalt selleks korraks vist seljatatud ja raadiomajas on tavalisest veidi rohkem liiklust. Julgesin kutsuda enda vestluskaaslaseks siia tõlkija Toomas Kalli, selleks et rääkida Nikolai koogolist, kelle kogumik Peterburi jutud äsja kirjastuses tänapäev ilmus. Tere. Tere. No see kogumik on muidugi selles mõttes huvitav, et eks ta sisaldab koogoli jutte, mis on varem ilmunud ja kui vaadata, kes need tõlkinud on siis nendest kuuest loost 40 tõlkinud Paul Viiding, ühend, tõlkinud Lilian Velle rand ja ühe olete tõlkinud teie, nii et selles mõttes oli üsna loogiline valik, kes tõlkijatest stuudiosse kutsuda. Aga mõtlesin, et alustaks võib-olla üldse sellest, et kuidas me tähendagoogolisse tänapäeval suhtuda võiksime. Vaatasin 1987. aastal klassikaliste lugude sarjas ilmunud Gogoli vii saatesõna ja seal te kirjutate. Gogoli looming ei vaja eesti lugejale pikemat tutvustamist, tahan sellega üldjoontes tuttav juba koolipingist. Need read on siis kirja pandud 33 aastat tagasi. Aga kuidas on lood nüüd? Kõigepealt ma täpsustaksin, see oli kirjastuse järelsõnasõda, ei ole mina kirjutanud ja seal ei olnud ka minu allkirja. Ja selle ma ise tunneksin ära mõne sõna järgi, mida ma ise ei kasuta, aga mida ametlikus järelsõnas kasutatakse. Aga mis puutub sellesse, kui palju tänapäeval tuntakse, siis sellest mul ausalt öelda ei ole aimugi, ma ei ole tuttav kooliprogrammidega. Ja ma ei mäleta isegi, kas kas meie ajal minu ajal väga hallil ajal see üldse kooliprogrammis oli, kuigi kuigi vaat siit aknast ma näen Gogoli nimelist 21. keskkooli, kus kus mulle esimesel septembril 1955 tekkis esimene lähem kokkupuude goog oli ka meil oli seal kooli vestibüülis, oli suur Gogoli portree lõuendile maalitud ja ja terve selle kooli aja kandis kool Gogoli nime. Ja ma ei oska öelda, kas. Kas see kuidagi mind mõjutanud on, vaevalt küll. Kui see mõjutanud on, siis võib-olla koolivend Teet Kallas, kes kunagi kirjutas heliseb-kõliseb nimelise romaani, milles annaks otsida vilunud silm, leiaks mingeid koogulike joon ja ka näiteks samal ajal Merle Karusoo, kelle dramaturgia on dokumentalistikapõhine ja ja väga kaugel koogolist või, või Joel Sang või kes meil seal koolis veel olid. Nii et see juhuslik koolile nime andmine, see see ei olegi vist vist mõjutanud, aga mida seal mida seal praegu õpetatakse? Ei oska öelda. Aga kuidas tookord oli, kas see, et koolil oli goog, oli nimi tähendas seda, et koogolit käsitleti kirjandustunnis põhjalikumalt? Vaat ma ei mäletagi, et oleks kuidagigi käsitletud. Ma mäletan seda, et et kuskile algklassides jäi minu provokatiivne küsimus klassijuhatajale, et kas see, kas meie kool oli enne raua nimeline kui kookoni nimeline ja ma ei mäleta, mida õpetaja vastas. Aga mulle oli tähtis, et ma sain teada või tähendab esitada, julgesin küsimuseni. Millele vastus ei olekski vastust saada, ei olnudki tähtis. Nii et. Ei, ma ei mäleta, et ma koolis oleksin. Kookonid kuidagi eriliselt eriliselt oleks meile õpetatud, ei. Aga hiljem alati siiski tõlkinud teda üksjagu võiks öelda. Viid ma juba mainisin siis värskes kogumikus on Kaless mis on teie tõlgitud ja samuti olete tõlkinud revidendi, mis 2009. aastal Loomingu raamatukogus ilmus. Nojah, selle tõlkimisega oli, ma ei mäleta, kuidas Vii minule sattus selles klassikaliste lugude sarjas, aga aga need tikanka lood, need, need vist pakkusin ise sellepärast, et et mulle tundus, et need tikanka lood, mis mis selleks ajaks olid ilmunud, et need olid lihtsalt kehvasti tõlgitud. Et kuskilt ei paistnud välja. Et see on noh, maailmakirjanduse klassika tähendab näitlejale lihtsalt lihtsalt halb lugeda, seda ma, seda ma juba märkasin. Ja siis tuligi noh sihuke tahtmine tuleb paremini teha, kuigi ma olin algaja, aga aga ikkagi, kui, kui sa loed, et näiteks Paul Kuusberg või Vladimir Beekman kirjutatud paremini kui googel, tähendab, sa ei saa ju tõsi olla. Aga nende tõlgete järgi see seni välja tuli, nii et siis ma üritasin ise natuke paremini teha, et ei paistaks noh, kogu aeg välja see vene keele lauseehitus ja teatud Pupalism et ei ole kohe välja lugeda, et et mis keelest on tõlgitud vaid vaid noh, kirjutaks nagu, nagu eestlane neid lugusid. Kas see on päriselt võimalik, kui mõelda ka sellele ajalisele distantsile, mis meid koogolist ja ka tema lugude tegevusest lahutab? No päriselt võimalik muidugi ei ole, aga aga, aga noh, püüda selle poole, et et ta oleks noh, hästi loetav teatud mingi arhailisuse säilitamisega, samal ajal moe ja lööksõnade vältimisega, mis on tegelikult lihtne. Kuidagi sinnapoole sai, sai nagu püütud, aga muidugi see nagu nagu ükski tõlge olla ideaalne, nii et et võib-olla on juba aeg ka see üle vaadata kellelgi ja järgmisena proovida paremini alla ja tänapäevasemalt. No selle taustalt ei julgegi küsida, et kuidas te olete rahul seis värske kogumikuga, mis sisaldab endas ju terve portsu ikka väga vanu tõlkeid. No sellega on nii, et et on kaks võimalust, kas vana tõlget toimetada või või teha teha uus tõlge, nüüd Kirjastus selle raamatuga valis selle toimetamise tee. See on, see on üks võimalus, ma ei ole nüüd lausa uurinud, mis. Mis ja kui palju on paremaks läinud, paremaks muidugi on läinud. Aga seal on üks tõlge, on Lilian Velle rannalt, mis on millalgi seitsmekümnendatel tehtud teatri jaoks. Ja see, see tundus mulle. Võrdlemisi hea ja ladus ilma ilma selleta, et oleks ladus või nii-öelda suupärane ei saakski ju teatris seda teha, ometi. Ometi seda on ka hiljem korduvalt tehtud, nii seda hullumeelse päevikut nimelt nii nii monotükina kui ka kui ka seal taustanäitlejatega, nii et see oli niisugune algusest peale nagu hästi-hästi tõlgitud tekst. Ja siis, mis ma ise tegin, väike lookene Kaless, see ongi siiamaani, oli, oli ilmumata tõlkimata. Sellel põhjusel ma arvan, et see on natukene sugune. Ma ei ole nagu päris kooli tasemel lugu, ta on lihtsalt üks väike jutustatud, väike anekdoodid, kena, väike naljakas, naljakas juhtum, aga seal ei ole niisugust erilist fantaasiamängu või, või, või süzee laialikiskumist mitte midagi, seal lihtsalt toimub üks üks sündmuseks. Mõisnik unustab ära, et ta on endale külalised kutsunud, sest kui need külalised tulevad, siis ta peidab ennast ära ja ja satub aga häbiväärsesse olukorda, kogu lugu, kogu nali, aga nüüd ta on vähemalt ka eesti keeles loetav. Ütleme mina nii halvasti sellesse Kalessi küll ei suhtuks, sest minu meelest on see lugu väga toredalt. Nende mittu pidi käänatud Buendiga. Me ootame üllatust. Ja selle kaudu, et seda üllatust justkui ei tule, on see veel üllatavam. No siis on tegemist hea lugejaga ja heatahtliku lugejaga aga pahatahtliku lugejana, nagu ma ise tihti olen, siis nõuaks, nõuaks nagu autorilt vähemalt oma taseme kordamist, aga seda selles loos ei ole, aga ei, las ta olla, ta on, ta on kuhugile lugu ja ta kuulub sellesse raamatusse. Ja seda enam, et jah, et esimest korda. Mõtlesin siin enne saadet ka võiks katsuda natukene kuidagi laiemalt, et võib-olla läheneda siiski koogolile selles osas, et et äkki peaks üritama teda kuidagi paigutada kuskile ja ma ei ole siin oma mõtetes väga originaalne. Mulle nimelt torkas silma mitmel pool levinud tees mida muuhulgas ütleb Pasternaki doktor Syvaago peategelane näiteks, et vene kirjanduses on kaks liini, üks on selline Puškini Tolstoi elujaatav liin ja teine on Gogoli Dostojevski selline surmaks valmistuva igavikku vaatav liin. Jah, need liine võib muidugi ajada mitut-mitut pidi kogulisena ka mitu, mitu ajajärk on selline helge noorpõlve nisugune, lõbus tikanka periood ja siis sellele järgnev kohene sugune erinevate masendust ja melanhooliat periood. Maaelu oligi selles mõttes keeruline, et et ta kannatas jah, mingi Pideva pideva niisuguse noh, tänapäeval öeldakse stressi käes või või noh, ta ei olnud, tal ei olnud hingerahu ja hiljem hiljem see siis süvenes mingiks mingiks vaimuhaiguseks, millest on mõnega täpselt kirjutanud. Uurimused just sellest seisukohast psühhiaatri vaatevinklist kirjanikest sealhulgas ka koogulist, et need koogulise looming nagu sõltus sõltus tema momendi vaimsest vaimsest seisundist. Ja sellest hilisemast vaimuhaigusest, nagu tarkadest raamatutest võib lugeda oli sõltuv ka see, et Gogol ise arvatavasti ei suutnud täpselt, et hinnata ise omal teost väärtuste, kõiki väärtusi, tähendab ta ei hinnanud ise kõrgelt revidenti, mida mina, mina pean jah, siiski peaaegu tema tema loomingut tipuks. Ja samal ajal tegeles ta kõige muuga palju muuga, noh, milleks tal eeldused või võimed. Ma ei tea, kas lausa puudusid, aga olid, olid väiksemad noh, ta oli ajaloo huviline, üritas kirjutada teadusliku ajalugu, ilma et selleks oleks olnud professionaalseid oskusi, ütleme niimoodi. Nii et raske on üldse Andagoogolile, ütleme noh, mingit hinnangut kõrvaltvaatajal teadmata, millises seisundis ta ise täpselt oli, kirjutades ja teades, et ta ei olnud isegi võimeline seda hinnangut oma loomingule andma. Samal ajal on väljaspool kahtlust, et Gogoli looming on ju mitte ainult vene, vaid üldse maailmakirjandust väga palju mõjutanud. Muidugi, sealhulgas väikest väikest eesti kirjandus kahtlemata kui ta on olnud, ütleme, Oskar Lutsu lemmik lemmikkirjanik ja tema Gogoli seda Paksu kõikehõlmavat kogutud teost, raamatut luges vanas eas luts, luges veel iga päev nagu luges, luges midagi. Ja kui palju need lutsu või kedagi ta on mõjutanud, see on iseasi. Aga loomulikult üks võluv joon Gogoli juures pajatuslik stiil või, või, või niisugune lugejale lähenemine seal vahepeal ta kirjutab lugu ja siis nagu pöördub pöördub lugeja poole, et kuule, et siin ma nüüd hästi ei mäleta, kuidas see oli ja ja siis jälle jutustab edasi, et see on ka nagu noh, Lutsule või Lutsu mälestuste eriti nisugune omane, omane võtta, nii et et Luts oli kindlasti ka geeniust samasugune omas laadis nagu, nagu koogol omas laadis. Lugesin kuskilt ka seda, et Dostojevski olla öelnud, et kõik väljapaistvad vene realistid põlvnevad koogolizzinelist kuidas seda peaks tõlgendama? Sinel on lõppude lõpuks ju üks, kuigi võib vast öelda üks kuulsamaid googli lugusid, aga siiski üks teiste seas. No ja sellega on, on, on nii, et kui Lutsust korra veel rääkida, siis siis lutsu kuskil ütles, keegi, kiitis Dostojevski etetotsa ütles, et miks ma pean koos Dostojevski ka kannatama. Et samal ajal on, on olemas niisugune terve mõistusega autor nagu koogol ja kuna ma ise olen terve mõistusega terve vaimuga, siis ma loen parem kookoni. Ja noh, nii, nii nii ilmselt läkski, aga ma ei tea, kui see on niisugune teoreetiline jutt, vastanduda kedagi või jätame selle teoreetikutele selle konkurentsi tekitamise või või selle analüüsimise või rõõmu tundmise sellest. Pigem ei mõtlegi selle konkurentsi peale vaid vaid selle peale, et milles siis seisneb sineli erakordsus, sellest on ju väga palju räägitud, see on, julgen väita, üks enimkäsitletud enim prioritiseeritud ja kindlasti enim tõlgitud, ära trükitud ja tõlgendatud koogoli lugudest. Ilmselt jah, ta era, erakordne on sellepärast, et et seal on selliseid ootamatuid süžeepöördeid noh, niisuguse, mida, ütleme nii, et ikka ise välja ei mõtle, eks ole, alates noh, õigemini see käib küll nina kohta, aga aga noh, sinelis ütleme, see stampväljend või see väikese inimese kujutamine, see on niivõrd niivõrd inimest mõistev ja niivõrd talle lähedale jõudev. Noh, võib-olla on üks üks põhjus on selles, et googel ju ise, kui ta tuli Ukrainast Peterburi ja ja siis täis aateid ja ideaale, siis tema unistus oli saada saada ka ametnikuks ja niisugusse ametnikuks, kes toob oma tegevusega palju kasu kodumaale. Umbes niisugune ideaal oli tal ja kui ta siis pettus selles, nähes neid tegelikke ametnikke ja seda, seda ametniku elu lähemalt, siis ometi säilis tal see mõistmise võime inimest inimesele kaasatundmise võime, nii et et seal on, seal on just jah, me võime öelda, et see väike väike inimene, kui ta kuikogul nagu armastav väikeste inimest et miks ta siis laseb tal lõpus muutuda mingiks kummituseks või vereimeja, eks ole. Et kus väikese inimese armastus siis on, nad siin on seevastu olevat. Et ühelt poolt sa võid armastada, aga samal ajal kui sul tuleb hea mõte, sa paned selle kirja ja siis sul jutt läheb hoopis hoopis teise suunda ja, ja üldse oli väga hea, et kogul julges noh, enam-vähem siis panna kirja kogu oma fantaasia kogu selles selles rikkuses, see ei olnud tavaline sel ajal niimoodi kirjutada, nii et noh, sineli tähtsus. Me oleme sinelist välja kasvanud, kui Dostojevski ütleb sisse See on liialdus, tegelikult tühja nad ülejäänud kirjanikud välja lihtsalt kasvanud jäädi ikkagi suures osas realismi juurde ja niisugust absurdi ja sõna otseses mõttes siin ennast välja kasvamist, noh, ei paista kuskil. Ja samal ajal ei ole ka täpselt teada, kas Dostojevski ise seda ütles. Seda nalja kuskilt lugesin, et seda oli Dostojevski oli teinud intervjuu prantsuse kirjandusuurija. Ja siis temale, nagu, nagu ta oli öelnud ja saanud sealt. Gogoli fantaasia muidugi, no mainisite ka juba nina siis võib-olla selles jutus väljendubki kõige sellisel kirevamal ja ootamatumal moel, et seal siis värskelt ilmunud raamatus teine lugu ka Paul Viidingu tõlkes? Jaa, siin jutus võib vist öelda, et google ei löö ühegi fantaasiakäigu ees risti. Aitäh jah, see on niisugune. Noh, tõesti kui vaadata, mis ajal ajal ta on ilmunud, siis ta on ikka omast omast ajast väga-väga palju ees. Ja noh, seda on ka mitmeti mitmeti tõlgendatud. Nina kaotamise all on välja pakutud, et tegelikult Q3 mõttes võib-olla mõne teise eelduva kehaosa kaotamist ja selle, selle hirmu tähendab selliseid psühhoanalüütilisi tõlgendusi on muidugi lõbus lugeda, aga aga me ei pea neist ka neid ka väga-väga tõsiselt võtta. Noh siit nina juurest on sobilik minna ka tänase saatemuusika juurde, nagu ikka, valis muusikasaatekülaline ja Toomas Kall, te valisite selleks muusikapalaks vahemängu löökpillidele Dmitri Šostakovitši 1928. aastal valminud ooperist nina võib-olla paar sõna sellest ka. Nina on üks, üks näide sellest, kuidas on kirjandusteost siiski võimalik veel segasemaks veel arusaamatu maks muuta, kui, kui ta tegelikult on. Seda muusikat peetakse satakovitsee ka meistriteoseks, kuigi seal on kirjutatud siis kui autor oli vaevalt 20 aastane. Aga siin juba noh, ma ei ole küll mingi muusika asjatundja, aga minu arvates lööb läbi seesama stiil, mida kaheksa aastat hiljem ma ajalehes Pravda kritiseeriti räigelt, kui noh, see oli see väljend sumbuur musta muusiki tähendab sodi poti muusika asemel või kuidagi niimoodi. Ja kui vaadata ka Youtube'ist seda, seda lavastust siis noh seda on. Ega see kirjanduse tundjale armastajale palju juurde ei anna, seal on. Kuigi selle kohta võib kasutada asjatundjad, võivad kasvatada ka epiteete, meisterlik ja mis, mis iganes Bukowski lavastus. Aga seda on, on lavastatud ka välismaal sedaan, Metropoliit kanis ja, ja siis Londoniga avanud Gardeni lavastus on. Kunstiliselt omadel väljendusvahenditega ja täiesti geniaalne. Kasutaksin isegi seda sõnana, tähendab seal on mida vaadata ja ja kuigi tekst, noh, seal oli seal küll inglise keelne subtiitrid on all, saab ka aru. Aga noh, see tekst ei riku ära ja muusika ei riku ära. Lavastus ei riku midagi ära, tähendab see on omaette kunstiteos. Nii et saab nii, nii, nii kui teisiti. Kuulame siis vahemängu löökpillidele Dmitri Šostakovitši ooperist Nino. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ning istun siin vikerraadio stuudios koos tõlkija Toomas kalliga. Et rääkida Nikolai koogolist, kelle Peterburi jutud äsja eesti keeles ilmus. Oleme nüüd rääkinud juba koogalist üsna mitme nurga alt, aga Peaks tulema siiski veel mõne sellise, tema kivi teksti juurde tagasi. Mainisite enne ka, et teie hinnangul on revident Gogoli Loomingu vaadet type, kuigi autor ise seda väga kõrgelt hinnata ei osanud. Ja teie eestikeelses tõlkes on see 2009. aastal Loomingu raamatukogus ka ilmunud. Võib-olla peaks sellest tekstist veel veidi rääkima? Ma julgen ka väita, et see võiks võib-olla olla ka Eesti lugejale või raadiokuulajale. Üks kooli kõige tuntumaid tekstides seda on ju ikka korduvalt Eestis ka lavadele toodud. No selle mina tõlkisin 87. kuuendal aastal Eino Baskini lavastuse jaoks just sellepärast, et et nii nagu need tikand kalood, nii tundus ka revidendi seni käibel olnud viimane tõlge. Albert üksipi tõlge tundus teatri jaoks väga-väga raske teostatav näitlejatele raske mängida. Kuigi see on isegi imelik, sellepärast et tõlkija üksip oli ise juba 1923. aastal lavastanud revidendi ja ja mänginud seal linna peal ikka osa ja siis hiljem veel kolmekümnendatel aastatel mitmeid osi, nii et ta teksti pidi olema rohkem läbi tunnetanud kui, kui ükski teine tõlkija, aga ometi see tõlge tundus niisugune kohmakas ja siis ma üritasin teha omast arust parema. Ja eesti rahvas muidugi peaks ja läbi aegade tundma revidenti kõige kõige rohkem kõikidest Gogoli teostest. Sellepärast et seda on üldse tõlgitud üheksa korda. Ja mina olen neist lugenud tõlget. Ja kõige esimene tõlge ilmus ajalehes Olevik Jubadot 883 järjejutuna kolme kuu jooksul. Ja selle autor oli Peipsiäärekirjamees August Heinrich. Ja see oli väga täpne tõlge üllatavalt täpne selle selle aja kohta, mis puutus sisu. Või tähendab noh, seene ja kõik kõiki repliike, ainult et see oli niisugune huvitav tõlge, et seal see oli kõik tehtud eesti oludele vastavaks, tähendab, seal oli see petis, lest, akov, tema nimi oli Eduard vale oli, oli selles linnapealik oli kuusik. Popsinski topsinski oli jõgi org oli kaks kaks niisugust tegelast ja ja näiteks seal, kus kus lestakov kiitis, et ta on kõva mees, Peterburis tunneb kõiki ja Puškini sõber siis selles tõlkes ta oli Kreutzwaldi ka suur sõber. Aiana naljakas oli muidugi see, et sel ajal ei olnud, ei olnud Eestis eestlaste käes kuskil võimule. Aga selle tüki järgi siis tuli välja terve linnavalitsus koosnes eestlastest Päikest. Ja see oli niisugune tore tõlge ja siis järgmine, mida ma olen lugenud, selle tegi siis juba Oskar Luts ja Ants Simm Tartu teatrimees nende kohta võib öelda, et et tants, simmari muusikamehe Juhan Simmi vend ja Oskar Luts oli filmimehe Theodor Lutsu vend. Nii et nemad siis tõlkisid mitme mitme aasta jooksul seda. Ja huvitav on see, et et Luts oma mälestustes sellest tõlkimise tööst väga-väga pikalt ja, ja palju ei kirjuta. Et see tundus talle noh ta tegeles sellega, aga, aga et mitte vist järje järjepidevalt, nii et andsin, pidi selle lõpetama. Aga noh, huvitav kokkusattumus, jällegi 14. aastal, kui maailmasõjaaeg luts läks, sattus Pihkvasse ja tähendab siis ta elas Gogoli tänaval ja tõlkis seal siis seda revidenti. Ja kolmas on niisugune huvitav tõlge, on see 24. aastal esimest korda raamatuna eesti keeles ilmunud revident tõlkijaks keerulise ja traagilise saatusega kirjamees Rihad kullerkupp. Ja tema tõlke on niisugune huvitav joon oli see, et et ta noh, kasutas siukest, Aaviku keelt, väga. Akov rääkis, noh, niisuguses see oli niisugune moodne, moodne keelsel, see olekski võinud olla, kui samamoodi ei oleks rääkinud ka mõnigi teine tegelane, tähendab. Et et vot niisugune tõlki oli enne seda üksiipi tõlget, mille pealt mängiti siseenamik järgnenud lavastusi, kuni selle Baskini 87. aasta lavastus Seda siis mugandati, ma eeldan seda vana tõlget, kui seda nii pikalt mängiti, et kas siis tähendas selle kohendati natuke moodsamaks. Ei, selle sellest ma järeldangi, et miks, miks üksid võib-olla väga detailselt ei teinud seda noh, ei teinud, aga väga heaks seda tõlgete, ta eeldaski, kogenud näitlejana näitlejad niikuinii teevad suupäraseks ja nii, et see võis olla sellest, aga mina seda ei ole teatriinimene ja mina seda eeldanud ja ma üritasin teha siis võimalikult võimalikult hea tõlk, aga nüüd on sellest nii palju juba ka aega möödas üle üle 30 aasta, nii et ma need hirmu ja lootusega ootan, et millal tuleb järgmine veel parem. Aga kas see 2009. aastal siis googli 200. sünniaastapäeva puhul Loomingu raamatukogus ilmunud tõlge on täpselt seesama, millal ta 1987. aastal tegite või käisite selle veel üle? Käisin üle ja ilmselt Loomingu Raamatukogu toimetus käis veel. Käis veel üle. Vahepeal kakstuhatkolm jõudis veel ilmuda üks, üks selle väljaanne. Sellesama tõlkeväljaanne, see, see on see, mille kohta ma ütlen, et esimest ja viimast korda Eesti vabariik ilmutas huumorimeelt. Siis, kui selle revidendi avaldas oma meenetrükisena. Riigikontroll tähendab, see võis olla tore elamus nendelt, kes said selle kingituseks riigikontrolöri käesurvega revidendi, nii et et niisugune nali on. Tõepoolest aga kuidas või millise pilgu või mõte või tundega peaks tegelikult goog olid tänapäeval lugema, et noh, see riigikontrolli näide oli väga hea, mis näitab seda, et ilmselgelt on koogolil tänapäeval ka midagi öelda. Aga kas see, mida tal öelda on, on kuidagi muutunud meie ajas näiteks kas või seesama väikese inimese käsitlemine sedaani pärast goog olid vene kirjanduses Tšehhov veel teinud ja ja vist lausa öelnud midagi sellist, et nüüd on väikese inimesega kõik, sest ta käsitles kõik ära, mida seal käsitleda sai. No see on jälle jälle keeruline küsimus, üks on, üks on see, kuidas loeb lugeja nemad vaikses üksinduses kookolit ja teine on see, millist millist ühiskondlikku kaalu või mingit ühiskondlikku laiemat tähendust tahab anda. Mõne Gogoli lavastusega teater näiteks. Et noh, kindlasti sealt leiab aspekte ka tänapäeval 87. aastal, kui Eino Baskin selle lavastas, siis see oli see oli veel viimane niisugune hoop või nõukogude bürokraatiale niisugused paralleelid tookord veel veel eksisteerisid. Aga noh, muidugi on. Ma kujutan ette, et Eesti väidetavalt paisuv bürokraatia on, on midagi midagi muuta, on arenenum, ta on kavalam, ta on targem vajalikum kindlasti. Või noh, endiselt endiselt vajalik riigi toimimiseks, aga aga mida sealt nüüd ütleme, revidendist, lavastajana. Kas mina oskaksin midagi leida? Ma ei ole mõelnud, aga ma kardan, et ma ei oska ka praegu. Et mitte, et aeg oleks sellest üle käinud üldinimlik, rumaluse ja kõik, kõik see on alles ja seda võib näidata, aga aga et oleks praegu mingi vajadus revidendid. Aga kui sellist vajadust ei ole, siis, siis äkki küsin, nii et millist vajadust võiks kooli lugemine tänapäeval rahuldada või milline on see vaatenurk, mida tema suudab pakkuda paremini kui keegi teine. Ta nagu kutsub korrale neid ütleme autoreid, eks üritavad praegu mingit niisugust nahka absurd ei või, või nalja teha? Ise samal ajal arvates, et et ollakse originaalne, tähendab ta. Ta lihtsalt näitab, et ikka sedasama vana asja, et kõik on juba olnud. Nii et noh, ületada seletada on raske. Suur tänu, Toomas Kall selle jutuajamise eest ja ma arvan, et see viimane tõdemus ongi väga hea, et kõik on juba olnud ja sellepärast tasub Nikolai koogorit ikka ja jälle lugeda ka üle lugeda eesti keeles on teda piisavalt ja nüüd siis on kirjastus Tänapäev andnud välja tema kuuest loost koosneva kogumiku Peterburi jutud. Aga siia saate lõppu panen nüüd kohe kõlama ühe luuletuse. Nüüd on tegu täiesti uue eesti kirjandusega. Võib ka öelda, et võime siin tänada natukene koroonakriisi, mis andis kirjanik Vahur Afanasjevile võimaluse enda luulet, tõsi, mis ilmusid, on selle aasta alguses kogumikus hõbehundilaulud ka enda koduses stuudios ise sisse lugeda ja kuulamegi siin ühte luuletust sellest kogumikust autori enda esituses. Mina olen Peeter Helme kuulmiseni. Poeet poeet leiab laest põhjatähe. Su silmadest leiab tõtul. Kuid sellest on talle veel vähe, ta vajab veel midagi muud. Poeet leiab elutoanurga, kus pähklipuukarvakapp sealt valab ja südame kurba juputab. Kõrbaigu sapp. Bosheet haiseb lamamistoolis käib kiiresti südada, sees ei õppinud seda koolis ka ingel on veidike mees. Poeet nõuab piinaja kurki, sest loomise balang on suur. Ta tuulutab südamenurki ja täidab su kehakultuur. Poeet petab elu ja surma, see tähendab naisi ja last. Ta tegusid, midagi turvab. Ja sõnad kõik polegi saast. Poeet elab siiski, kui keha on ammugi muutunud ööks. Ei saanudki teisiti teha. Kuid all oli selline. Loetud ja kirjutatud.