Aga valgustus on muidugi mitmesugune. Valgustus ja soojendus on mitmesugune, poolustel on ta võrdlemegi väike ekvaatoril jällegi võrdlemisi kõva. Kõige optimaalsem on vahet väldetes rajoonides ja kui seal loodustingimused väga hääd on, siis tekivad niisugused kohad, kus inimesed hakkavad eriti päikest jumaldama. Seda võidakse muidugi teha igal pool, aga, aga et niisugusel korral on siin nii-öelda natuke loomulik oodata, et seal, kus päike hästi paistab, et seal teda jumaldatakse. Ja vot niisugune koht on see, kus praegu nii-öelda peaaegu et sõda lahti käib. Endise nimega persija, praeguse nimega või või veel vanema nimega Iraan Iraanis. Ja seal tekkis Ta võiks muidugi mujal ka olla ja mujal ka on vastanud midagi selletaolist, aga nii silmapaistev päikeseusk ja selle päikeseusu päikese ja päikesepäike suur suur nimi ongi mitra. Selle sõna täpset seletust ma ei ole kuskilt sõnastikus leidnud, sõnastike praegu käepärast ei ole, tuleb leppida sellega, et noh, ott, mitt, Raun algvorm. Ja siia algvorm oli ka sessi kurssi samane, noh mitra usk, tekkis mitramovsk, sisemine iraan, sattus Darrast roomlaste liiki. Ja kuna Rooma riigis oli palju uskusid siis roomlased olid sunnitud noh, neid üksteisega liuelda lepitama või ei, vaid need üksteise kõrval sallima. Ja olid isegi nii, nii hullu. Nii huvitava seisukoha võtsid, et mõni jumal on selline, kellest me midagi ei tea, oli Roomas autor, tundmata jumalale olgu ta, kes aega tuleb austada. Ja Mikk trauscu austati ka. Ja metra usk oli tükk aega isegi rooma riidi usuks. Roomas uskusid oli palju ja see oli nende keskel võimalik valida ja aga seal, kus ta yht Rink ei olnud ainult rahvas vabalt elased läks ühe koha pealt teise peale, seal hoiti, riigipiire ei olnudki ja sõdurid läksid nii kaugele kui tarvis, kui neil kästi minna ja riigipiirid liuelda, liikusid. Mitra usk olevat olnud just selles, noh ütleme riigipiiri sõge mägedes liikvel et nüüd seda nii-öelda pooldasid ja see oli siis terve ring ümber ümber Rooma, igale poole. Aga Micra uske jäänud sihti rooma ütelda lõplikuks riigiusuks, tekkis sellele võistleja juudamaal kristlus. Noh, ütleme, prioritaarne, vaeste usk ja teatud kombel ütleme võimudele, no mitte väga meeldib, võib-olla aga hingeimini ta oskas ennast võimude Jerle sääda, võeti usuõpetusse piiblis võeti sisse lause, et jumalale, mis jumala koos ja keisrile, mis keisri kohus tähendab, käisid, rahuldati kõik ja keisrid leidsid, lõppeksid. Ristiusk on siiski kasulikum kui mitra usk. Ja aastal 325. Kontsantiilus. Tuli ristiusk, Rooma riigiusuks ja mitra, usk jäi vähe kõrvale ega teda kaotama jagatud, aga, aga ta nii jäid õigele kohale. Ja nüüd ongi huvitav see, et. Et kuidas see nimetus ja kogusid, Mõtteid käik lõpeks, noh, ütleme meie meiegi välja ulatav ja see on omarkas selles mõttes huvitav, et see noh, rooma riik muidugi seisis Levine igale poole ja. Ikka põhja poole, säält oli maa nii-öelda vaba. Ja Põhja-Itaalias elasid roomlaste sugulased, roomlaste sugulased, Liprassi nimi, lipper päästele, Veneegid, Venegid, roomlaste sugulust finiitse ja nii edasi kõik on puha vene, keel oli olemas. Ega temast selgeid mälestusmärke, me ei ole nagu ladina keeles, palju vähem, aga ta oli olemas. Põhja poole minevad jõed olid hääd, teeks nendele Veneetidel room roomlastele eetitel põhja poole liikuda. Ja näiteks On üldiselt teada, et Viini vana nimi oli Windo Boona vendide mingisugune linn ja niisugusi nimesid Unga tõisi Austrias on, ütleme, perekonnanimi, marssali nimi, mis Toli vindiskretz tähendab vindide linnakene vindid, kliendid ka ikka. Ja kadunud tar, endine Tartu professor, fašmer nimi on teil arrotite küllaltki tuttav, küllaltki kuulus mees tuua, seletas nii, ja muidugi ega siukseid, tema arvamus ei ole. Tuli põhja poole jõgesid pidi mingisugune kiil ja ühel pool olid Germaanlased ja tõeselt pul, slaavlased ja soomeugrilased ulatusid kunagi osalt ka lõuna poole, nihuttleme Poola põhja, põhja, Poolasse ja poole Valgevenet ja nii edasi ja nii edasi. Ja nyyd venieedid liikusid ikka rohkem põhja poole. Saksa keeles ka öeldi nii, aga see nimi, vendid, sakslased seal nende enda juures ta Väiga püsima jäänud ikkagi luusid, sursite, kuidas nad nimetavad, aga mitte rendiseks, Roy arvatud lõks moment. Üks. Seepärast, et Venemaale asunud slaavlaste hõimudest oli, tähendab prognoogurnsulid sloveeni Sloveenid ja Pihkva kandis krimiksid ja natuke sinna Moskva poole olid rätitšid ja vältiksite vana kuju oli, oleks olnud ventitsid. Seal võisid seda venda nimi natukene olla, aga selle selle peraarikult keegi ei mõtle. Aga fakt on see, et eestlased on venelased. Nii, me ei võtnud umbes kuskil sealkandis vendide järele või neid on venelane. Ja me ei nimeta mitte venelasi selle nimega, mis nüüd endile olid. Ühed olid slaavlased, tööstunud Kree grivitšid ja nii edasi. Venelast isenditel polid, Novgorodi juures olid slaavlased suverääni ja Pihkva Sult krimiksid ja siis sealt muid muid oli ka. Ja nyyd Mined, kattuksin Killimini ära siis kui skandinaavlased. Noh, nad tegid juba paremini reise ja skandinaavlased olid rohkemgi, Meli rahvas, rohkem Euroopa rahvas, rohkem kultuurikeskustele lähemal. Ja aktiivne rahvas ka. Ja selle tee peal seal siis neid sõitsid nüüd õieti vitt, munn, muinasrootslased, räägid nagu nüüd ka muidu nimetatakse. Ja neid nimetati Rootsit heliroos, men, ruuter, sõudjad, mehed, roos, Karl ja nii edasi julgevad isegi langeb nimeline koht Rootsis ja sealt said nemad nime. Rootsi nimi oli ainult sõudjatele omal ajal muidugi ei olnud aurul vaevandust, aga meresõit oli kenake, neela Jaanik, sõuda tuli terve hulk ja selle järele hakati neid samasid rootslasi. Noh, ütleme roots, neid sõudja Rolf männideks nimetab muidu rootslastelt penskar. Neilt sõitsid seda nepri jõge pidi kuni Bütsantsi, nii, aga eks pyyatuksid ka ühine töiselt kohal ja asutasid ütleme, nisukesi mitteriike, aga nii-öelda eel riigiformatsiooni sekerdunud nisukesi, kaubanduskampasid kaubandussalku ja nii edasi, nii edasi. Mõned neist lagunesid, aga see, kes viimati püsima jäi, sellest tekkis võime, riik, see oli see, kelle juht oli juurik ja seal liikus laadrukas ja, ja lõpetas siis mane Novgorodis. Ja sealtpeale siis ütleme, juurik ise ei olnud veel selles mõttes ajalooline isik, et ta seda kampasid loetult veel riigiks oli lihtsalt kaubameeste kamp, aga tema järeltulija, tema poeg, oli juba riigi valitsev, kellel oli juba kontakte teiste riikidega ja oli juba tunnistatud nii et seal ütelda riigipiir ja enne seda oli siis võiks ju öelda Eesti seisukohalt kalevite aeg ja vene seisukohalt kolu, vanu võiksid käia sissegi murumütside ja kõikide nende Kiievi kangelaste aeg enne liiki. Aga Novgorodis pääle siig kamp jäi küll, siin sellist tekkis vinni riik ja seal on siis tuuma nimi saanud Rošmen. Ja mind jäeti lõpuks olla jäik, russid Rust luustik ja uurida on see praegugi. On tuntud siinsete venelaste keskel pool naljakas nimetatud Schumanni. Ja on sõnaraamatutes sees Rusmanka noor naisterahvas ja see on seesama Roosmen, ainult et siin on Filõpmann, Vilootlase lõpmannurrast, Mayon kelluski, IRL-i jäänud. Nii et rom rootsi ja Ruski on ikkagi ilma mingi kahtlemata üldse sama nimi, et siin venelastele mõnedele ei meeldinud. Nepri jõe üks haru, kus muidugi Rossa või midagi nii kuldses Ruski välja võiks lugeda, aga nussid jõe aru, vigasid kaubandustee kaubandus Tiiu oli ikkagi suur jõgi ja ikka suure jõe peal sõitsid neutrušmannikes ikkagi esialgselt rootsipärased olidki pärast pulli, rootslased ja venelased läksid segi, nimed, nimi võeti ka sealt ilusti, nimi on seal palk. Nii palju selle kohta. Nüüd, mis puutub sellesse mitra nimesse? Veneedid, need tõid seda nime ei edasi. Ja nähtavasti vineedide kaudu on ulatunud kuni nende sammaste lõunapoolsed soomeugrilased soomlasse, nii, ja seal on see nimi tõsinude käänud ka nüüd eesti keelde keegi ei oska seletada, missinimi on, aga seda nime saab ainult säält, seletab tähendab mitra ja migri. Ja selle linnu kohta ja on etnograafia sellesamas või rahvaluulemuuseumis on terve hulk materjali, ma vaatasin nyyd läbi ja seal on ja mitu ja mitu koman krib mitukümmend tsitaati, kus nimi esineb ja väga mitmesugusel kujul. Ja tihti on nii, et ei saada aru, mis see on ja poolt tehakse, hoopis muudetakse nimi ja pannakse lihtsalt mõni muu nimi sinna asemele. Mul on terve hulk neid nimesid, siin ma võiksin ette lugeda, mis kuda neid on nimetatud. Kõlbas igaks juhuseks ja selliseid nimesid on terve hulk ja need üle terve Eesti laiali laotatud kaardi peale saaks huvitava kardkaardi ja et siin väga vana mällu mälestus võib-olla no seda näitab kasvõi siidi, kui praegugi nutsin meie venelaste hulgas rootsmannid. Ruschmannideks nimetatakse venelasi, kes seal peipsi peipsi taga on ka mõnisada aastat vana ja medi linnumälestus on ka ikkagi mõnisada aastat vana, nii et selles mõttes on see mälestus küllaltki huvitav asi. Ja. Ja see selle tarvitusele võtmine on umbes sama laadi asi, nagu meil Vanemuise Nybit varjutas ruudumises, ega eesti rahvaluules Vanemuisel ei olnud? Ega ei olegi rahvaluules. Aga see on Soomest laenatud, on meil väga moes ja ilma Vanemuise ta Eesti enam läbi ei saagi. Nüüd, mis puutub migri linnusse? Siiski kaua aega muidugi ei olnud aimu, kust pärit võiks olla. Minu seletused on ikkagi päritselt. Iraanist iraani sõna ja seda rahvaluulelindu seda nakatunud neid kirjanduslikult kasutama. Ellen Niit on selle rahvaluule arhiivist toonud lihtsalt kirjandusse ja tema raamat Midrimaa on väga ilusasti välja antud. Ja siin taga on terve terve terve luuletus mudilastele pühendatud. Ta ei ole kuigi pikukene, ma loen ta ette, see näitab, et kui ideaalselt neid mudilasi võlgi võtta. Kolderk kord elas laps, kes teadlikkus asub, Midrimaa? No ta praegu on sind Midrimaa tähendab Eestimaal kõrval nimi juba. Küsis väikevend on tõde, vastas õde ja seadis teelinud. Ta võttis räti üle, nii nagu emal, mõõtsin kahmus nuku sülle ning venna kaasa tõeks jätsid maha linna, mis peegelduma Sveits rõmm rõõmil täiteks rinnale. Midrimaa Aunees. Siis läksid mäed mäest üles uuesti alla, Mõest sots hoidis nuku süljes vent suhteliselt kinni, käest see ei kulge, süljeharutee lookles nagu pael. Kuum oli hõlje aru. Päev pärast taevalaen. Nii läbi marjamaade seltsist sammusid ja õllekarjemaatikult lehma tammusid nii mööda vesiveskit ja kogu Kohavalt jões. Nad läksid kahekesi. Eestimaal Midrimaa tee aina lookles, keerles kord nõrval kord peal ja päikeseratas veel kord kural käel, kord tiival ning sügis kätte jõudis puult lehed langesid pea kohal, pilvi sõudis täis, langesid ja laskis lumevalla siis taevast pilvesõel ning tali tuli alla ja jahe hakkas õelgi sõdi näitas käega üht kohta kaugemal. No kas te siis ei näe Midrimaa seal all. Kuid veel ei näinud, keegi ei näinud keegi, moosis lummematus teedi, kes olid talvekuu, nukk, hüljes nutta, kihkursia, tahtlik, väsitab end butis leiba, pihkutsedenesid, jäi kindlaks, õde ja, aga nüüd on veel natuke magad seal, metsad seal selle metsa taga näed, juba mindi maad. Nad läksid lumetuhas, neil jalad roidusid, tuul neile näkku, puhas, nad kokku hoidusid. Nad olid väsinud väga, kui tulid. Kui talimõõda said ning lõppes metsa väga ja kätte jõudis mai, kui saadi metsast läbi nukka ja sirgu end ja vennal oli häbi, et oli viisen ning seal nende Ettisidki õhu Tibki. Kõik linn vaatas kaldalt. Tabel veel oli kuldne lõik puut reiside õitehangete puude vahel. Ma nüüd iga kahtlus langeb, mis veel siin kahelda, seal seisid migri majad kui ikka Medri loor ja muidugi teed ja rajad Mudeli linnak, skoor. Ja näis nii kodusena maa Koidukastest märg ja linn oli kena kui Medri mesikärg. Eriti üks maja ja eriti üks õu näis just nitud. Ta vaja, uh, lastelt põksus põu. Vaataja ütles õde, ma vaatan, see kõik on puhas tõbi, kui linnulend neid säärase õnnis laine just selle maja ees seal seisis miidilinaania seisis müügimees, on ju migri eemadi küüdid, väike vend ja isa ka tema Need joogid talulinud siis ema tulija kahmas sülle nad ja muidugi päikese tuli säras Midrimaas ning Medri isa kohel lõppa vees. Suul endal rõõmu suhe nuht, jõudsimegi jõutitegi siis küll olid imemaitsvad seal laual müügiload Küllouri time. On üle Toodorfielkitsejad tehtud, selle maa ja raadios on seda kuulda ja mitmed pidid ja nähtavasti on sellele asjale nende käit kandub ja ega ei maksa teda seisma panna, las olla. Tähendab Me võtsime Soomest sellesamase Vanemuise üle ja võtame siis vanast Iraanist müdima üle täienduseks meie oma mütoloogiale. Ei tunne ennast kõige paremini, oleks võinud sellega natuke pikemalt kõnelda, neid üksikuid nimesid, neid on väga naljakad, neid saaks ju ette lugeda, ma ei tea, kui tahate, ma võin neid ette lugeda, et kuidas seda kõike nimetatakse, need siis vidi nimede nimestikud on küllaltki suur. Ja huvitav on see, et kõik teed selle kohta ei saa leida, see on ainuke võimalik tee minu arust on olemas küll Iraani laeni seal uurali soome-ugri kartulid juures. Ja isegi on selline seletus seal, ütleme Iraani, Iraan, nii rahvad on avaldanud eriti usulised küsimustes slaavlaste peale oma mõju. Et Vene Mir tähendab rahu ja ma ilm ja külakogukond ja nii edasi kõik kokku. Et seda võib ka mitraga ühend, aga no see oleks umbes sama nagu vene Meera ja meeter saaks ka ühendada. No see on ju väga kauge üritus. Nii et igatahes Rändasid jõgesid pidi, tähendab, mid, tõmbasid. Lõpetakse kuule, mis te arvate selle kohta? Ameeriklased jah, peetud ettekande eest ja Tiina teile mälestuseks mingi tänukivi ja ajaloovimpel, aitäh, suur aitäh teile. Aitäh. Minu olukord on praegu selline, tulebki buvad valutama, tahaks ühte süstet, aga no selleni on tükk maad, ega seda otsekohe ei saa. Aga neid, sest need aitavad mul elada.