Moraalne õigus vist on küll, sellepärast nii palju aja langeb, räägivadki kirjutatud on teie vaarisa. Tõnu on meil, oli Põltsamaa puhkpilliorkestri üks asutajaid, liikmeid, esimene õpetaja, Tanises õpetakse Annika külakoolis ja andmetel hakkas sealses peades laulmise õpitavaga puhkpillimängu. Ja, ja siis, kui pillid saadi 1000 95. aastal, mis sai pillid ei vedanud möödunud sajandil ka, eks ole. Siis oli tema esimene orkestri juht, kes Põltsa puhmi muusikat hakkas arendada hukka aastaks. Seal koolis käis ka Karl August Hermann, kes suuremaks saadesse iga koolis laulutundides tema asemel õpetajaks Malle on kirjutatud nii, et tänu omal, kui ta läks, oli tarvis koolist ära minna, siis panin Karl August Hermanni õpetamine näitas kätega, kus nurgas vitsakimp oli. Et kui vaja oli korda luua, et vitsaga tuleb kord majja luua. Ja Karl August Hermanni juhatas siis ka mõninga aega. Sedapuhku ta keskelt, nii kaua, kui ta läks edasi õppima. Hiljem tuli Tõnu Kutsar, kes ostis hulka puhkpille juurde ja nii see muusika arenes punaste veduritele. Mina tulin funktsioon 1000 934. aasta aprillikuu konservatooriumist ning suunasid siia professor Aavik, professor top on ja minu õpetajatele, kes arvaks. Algus oli pilt väga korruks, mängijad olid laiali läinud, kolm-neli mängijat ilmus kroonile ja üks üks ja seal oli suur trumm. Aga pikkam edasi arenes ja nii, et Põltsamaa kestaks, hakkas ilmet võtma, õitseng kinni, aga siiski Põldsema kestel pärast isamaasõda uuesti pildid sai taastatud, tuletõrje hankis pildid, siis hakkasin, mängin, Andrus oli küll väga raske, ei olnud piinla nii palju kui vaja, ma õpetasin koolis noori noored, siis kaks kord nädalas teid Pille kultuurima vanematele mängijatele mängida siis viisi tähendab, pärast proovime piirid ära. Nii et see oli küllaltki raske. Aga pikkam edasi arenes ja hakkas ilmet võtma. Põltsamaa on kuulus selle poolest, et siin loodi esimene naiste puhkpilliorkester. Puhkpille hakata orkestrit looma selles kollektiivis. Algus on, algas peale, sega kollektiivne osa mehi oli, kes kultuuriorkestri seened tulid sinna mängima, aga millegipärast meeste mäng ei võtnud vedu ja nii tegin järjest vähemaks ja siis mul tekkis idee, et kas mitte ei saasta naise rakendada. Eeskuju mul sellest olemas, omal ajal Tallinnas koolis käies. Hirme tema sümfooniaorkestris mängisid tütarlapsed puhkpillidel ja mõtlesin, et nemad seal ussid, miks me ei võiks ja oligi Riga asjahuvilisi esimene alustaja oli veinitehasest laboratooriumis leida mets, kes pani selle aluse peale, kutsus teisi ka. Ja alguses saimegi kuus mängijat lisaksid õppima. No hea küll, ma kujutan ette, et naine mängib flööti isegi kuidas ta selle suure tuuba kannatama saab. Väga hästi, ma pean seda ütlema, praegused kutselised pillimehed jäävad praegultki välja. Hindavaid kahte õde. Rosin laine ja rosin, Anneli. Laina mängis, õppis ess bassi mängima. Puhtama tooniku mehed, neil ei ole seda fikseerimist, meestel paistab seda toorest jõudu rohkem olema, naised seda ei rakenda. Ja ma võiks ütelda tehnilise mänguvõime kohta seda et kunagi aastaid tagasi kadunud professor Paul Karp Haapsalus seminaril olles mina olin ka seal uut aastat lektoriks, milles ta kirjutas. Palasin Tšaikovski balletist pähkli vita pähkla luikede järv Napoli tantsulise ette nähtud trompeti, aga huumori mõttes ta kirjutas selle selle pala kahele passile SEB passile. Saatjateks oli kolm klarnet. Ja mina rakendasin seda. Kui Põltsamaaorkestrile 100 aastane juubel 1009 65. aastal, siis nad esinenud selle palaga avalikul kontserdil ja peab ütlema väga hästi, puhtalt tehniliselt puhtaks. Muidugi tempu ei olnud vist nii Kiili kui see balletis, trompetimängija mängib aga passigante tegelikult peaaegu võimatu, nii kiirelt mängida, aga küllaltki küllaltki tehnilised ja ja sujuvalt, et see näitab, et naised on võimelised tehnilise asja mängima. Praegu nüüd Põltsa mul puhast naiste puhul ei ole. Aga kuidas te näete tulevikku? No üldiselt minu arvame, oma kogemused ütlevad seda, et naismängijad saab rakendada noorest peast senikaua, kui nad abielluvad, väga üksikud näited on siiski olemas, kes on praegult kutselised pillimängijad, kes on abielus mitme lapse emad, Estoniasse viina, Purga, metsasarvemängija Tartus, Vanemuises, fagotimängija, Elle Fox ja nii edasi. Aga üldiselt ikke puhkpillimängija siiski sobib tütarlastele, niikaua kui nad ei abiellu, sest raskem ka ministri käest linnaluba saada juba proovidele, niiet. Meie looduskaitsevalitsuse juhataja Heino Luik. Kuidas need teie pilgud Vaadata Põltsamaal Põltsamaa geograafiliselt tähtis koht, kui äärmis punkt ühendada, siis peaks saama risk punktist Põltsamaa linna. Ja selle tõttu on tema noppima naba. Ja, ja samal ajal nad omapärane selles mõttes, et on ääretult viljakate põldude, naljakate maade keskuses selle pealinn. Ja samal ajal on ääretult metsavaene. Omal ajal on kõik metsad ümbert ära raiutud, aga ükskõik, kustpoolt me Põltsamaale tuleme, ikka tundub ta roheline tuli haljas, ilus, seal linnasiseselt pargid. Kõik, mida siin inimene on hoidnud, teinud ja see linnamiljöö omapära individuaalelamuaegsema juurde. Vaat see annab talle nihukese kordumatu mulje, mille kohta arvatakse, teist sellist linna Eestis ei ole. Püütakse veel võrrelda teda tõrvaga ja Türiga, kuid mina kui endine Põltsamaale muidugi arvanud teisiti, kui seda võib-olla linna muidugi ühendamisel poolt ja teiselt poolt ka eraldab teda jõgi. Ja selle jõega on muidugi väga palju mälestusi ka endiselt Põldsonaalsel nii-öelda need suured jääminekut, kus jääga läksid ka sillad ja koolipoistel siis jälle võimalik oli mõni päev poppi teha. Aga see jõgi on üks puhtamaid jõgesid Eestimaal ja selles suhtes on vastne ülemvoolu alamvoolu need majandid, kes Põltsamaa ümbruses oma maad harivad, küllaltki hoolikad olnud üldse anda selle põllumajandusliku regiooni keskus kus ajusi ja Adavere majandan, hoolitsenud selle eest, et siin veel jões vähk püsiks. Aga siin võib kala püüda, siin võiks supelda, paadiga sõita. Nii et see haljastus, niisugune kodune linnanil ja vesi sinna juurde on niisugune kordumatu omapära Põltsamaal siiski loonud minu arvates, et ta tõesti Muidugi seda mõtelda ei saanud eriti võib-olla selle tõttu, et ma ei ole põline põltsamaalane sündinud Karl, kaugel Harjumaal sealsete järvede metsade keskel, vanaemad ja vanavanemad on ka eemal kümmekond kilomeetrit kuid Põltsamaal olid need kõige ilusamad ajad koolipoisipõlveajad ja kui tagasi mõtelda sellele, siis siis midagi vast tasakaalukat ja kalad tasakaalustatust on Põltsamaalt siiski kaasa võetud. Siin on kõiki parajalt metsavett loodust ja mitte midagi ülivõrdes. See võib-olla aitas seda, et millelegi mitte liialt tähelepanu pöörata, vaid püüda näha nii nagu asjad tasakaalus looduses on. Ja selle tõttu võib-olla võib-olla midagi on Põltsamaalt kaasa ja Põltsamaa kaasanud sellele ametile, mis, mida ma praegu täidan ja teiselt poolt võib-olla võiks nimetada, see Põltsamaa on siiski aegade jooksul säilunud, selline asi ei ole mingisuguseid erilisi, suuri looduse katastroofi rikkumisi olnud ja võib-olla mingil määral tema siis annab usku sellele, et looduse kaitsmine tõesti on võimalik inimese looduse suhete reguleerimine võimalik. Ja nagu siia tulles tundub, et, et võiks seda ametit pidada ja üldse maalastega koos ja kõigiga nendega, kes loodusest lugu peavad, mille eeskujuks põltsamaalased on. Võiks arvata, et Eestimaa loodusega võiks ka siiski. Asjad korras olla, aga mitte praegu, antakse võib-olla ka tulevikus. Nii et teie näete hea meelega seda, et suur töö on Põltsamaalt juba mööda viidud ja pole ka rajoonikeskuse. See viimane päris hea ei ole, sellepärast et kommunaalsummad on aasta-aastalt vähemaks jäänud ja, ja selle tõttu üht-teist Põltsamaal, haljasaladel ja tänavaaukude suhtes tuleks ette võtta, aga siin tuleks nimetada ele põltsamaalaste enda initsiatiivi, sellepärast et noh, keskkool, eesotsas direktor terasega siis Adavere näidis sovhoos, lillevere nimeline kolhoos. Milline tõesti võttis kätte ühe põllumaa baasil, tegi pargi. See on, see on niisugune ettevõtmine, mida, mida lihtsalt tuleb hinnata ja vähem võib-olla võib-olla siis nii-öelda rajoonivahenditest ja rohkem regiooni vahenditest on Põltsamaale toodud seda, mis siin, mis ja, ja selles suhtes tahaks, tahaks loota, et põltsamaalast huvi oma kodulinna vastu säilub. Aga samal ajal ka Jõgevamaa Põltsamaamehi ära ei unusta, kui plaanide tegemine on jah, summadega. Aitäh. Tänan. Hellat Rumvolt, mis teile jäänud taltsuma perioodist kõige rohkem meelde? No polnud seal majas on kaks iseseisvat perioodi olnud esiteks kooliaastat ja peale vaheaega seal pealehte lõpetamist siis esimene selline ametlik töökoht. Ja peab ütlema, et siin ma olen saanud tööarmastuse joodes armastuse ja ka perekonna raste siis sel ajal Ja selle peale teist võiks tulla niisugune ametimees, nagu te praegu olete. Ei absoluutselt sellepärast, et kui ma hakkasin Diatiivse õppimises, ma ütlesin laevaehitust alles kolmandal kursusel tuli siis korraldust ja rukkiüle automeesteks. Auto autotransport ei töötanud päris kaua. Alles 13-l aastal tehti ettepanek tasude auto autoinspektsiooni töölisi oli väga selline ootamatu ettepanek. Aga nüüd on juba nii palju juba töötatud autilisektsioonise ära harjutud. Kui me siin linnavahel jalutasin, nägite ise ka seal on väga palju jalgrattaid, on üles deegu amplid, sessioon, ülem, subt, diagnostik. Mina suhtun sellesse positiivselt ja mul on hea meel, et vabariigi valitsus võttis vastu määruse jalgrattasõidu edasi arendades. Ma mõtlen just sõidu edasi, arenes jalgades, nüüd on meil teatri areneb ja praegu me teeme kõik selleks, et et oleks ohutu neil haiglates jalgratturitel sõita. Et jalgadega hakkas juba maast madalast peale. Ja siin võib öelda sellist asja, et meie vabariigis valmistatakse ette ettepanekuid uute liikluseeskirjade redaktsiooni jaoks ja me pakkusime välja, et et lubatakse jalgratturid juba sõita tükk maad nooremalt sellise arvestusega, et nad seal lubatakse teha kõnniteedel. Täiesti tore, tore ettepanek seal paljudes maades juba kasutatakse. Kuva sobivad ja kui rääkida juba liikluse teemal, siis ma ütleksin, Põldsam on ka ka sellepärast väga tore linn, et kui teistes linnades on probleemiks number üks autode parkimisplatside puudus, siis siin põld Need omajagu. Kõvad spordimehed isegi teie kohta. Nii et, et enne kui ma siia saadet ette valmistama, tulime ta oma kaksikvennaga harjutanud poksija. Silla peal päris seda just ei mäleta. Äge oma oma lähedase treeningus käia koos ja isegi esimene võistlus on koos. Seda küll. Teisigi spordimesi tunduda. On küll siin on. Minu mäletamise järgi kunagine noorte Nõukogude Liidu tšempion Heino Luik 110 tõkkejooksja, tema käes vist isegi Eesti rekord. Sea noorte reco teisena kahjuks nii täpselt ei mäleta, aga aga ma usun, et on sild välja. Ja neil on siin omad kergejõustikuveteranide päevakkigevatel. Ja see on traditsiooniline, see on. Ma mäletan siis, kui ma väike olin, siis tolles mõistes vanad mehed hüppasid siin teivast ja Eiki tolleaegne põllundus kombel. Karelson oli hea leivahüppaja, minu malet, värgid, öko praegu sporti. Aga te ise praegu teen ja, aga, aga hoopis teistel aladel. No aitäh, intervjuu, punaste mehed omavahel viimati kokku saite? Õiglaselt tunnetagi? No miks me ei tunne, need on ju kõik vanad koolivennad, aga ausalt öeldes iste ilma televisioonid ta poleks niipea kokku saanud, ei tea. Kooli juubelil. Millegipärast näen kuskil jälle televisiooni sajuta. Helmut Piirimäega on vahe ikka üle 10 aasta. Ja aga siin institutsioonid omavahel saavad igavest. Sagedamini Tallinna või Tartusse pole Jüri Pikma. Jah, aga põhiline on ikka, kus me kokku saame, on siin koolis ja, või linna vahel juhtumisi saame jälle mõne koolivennaga kokku suvel. Kas kool korraldatava vilistlaste kokkutulekul? No need on võrdlemisi kuulsad siin ja ma ütleksin, et peale selle, et nad on hästi organiseeritud, on kuidagi väga südamlikud ääretult lihtsad ja siiani ka käidud ja seal ikka saadakse kokku ja isegi tänama, tuletasime meelde paljusid järjaga, viimati sain just kokkutulekuga. Ma ütlen veel juurde niipalju, et pärast Eerik Neljateistkümnenda kroonimist ei ole nii suurt pidu olnud kui sissi Põltsamaal. Üks kord peeti sealjuures, et mitte restorani baasil, vaid kooliõed ise tegid, katsid lauad ja ja ikka väga südamlik, ilus. Ja 1952 51. 1950, aga ega ma päris alale andsid tolegi ma suveti alati siin. No kui nüüd täpsustada Helmut Piirimäe juttu, siis tõepoolest, mina tulen varsti tagasi, 58. aastal asus siin tööle ja siis viimast korda tahaks nädala 65. aastal. Mina olen pidevalt ära olnud, aga suveti saab ikka käidud ja kontakttöö alaliselt on väga tihe olnud ja eriti juubilari südamega austasime terasega kuidagi tema tööalaselt, mida looduskaitse seltsi osakonna esimees siin ja selle tõttu on sageli väga tihti on tulnud Adavere sovhoosi direktor seltsis meistriga Pajusi kolhoosiga. Tööalaselt lihtsalt, et see vesi puhas esiikka jääks. Oleneb palju ka kontakt. Kas kodukanti on veel sugulasi? Maarja? Sugulase otseselt ei ole aga aga mul naine siitkandist pärit ja see hoiab Põltsa väga nii-öelda tihedama sideme. Minul on naine, naise isa, tema pereema, õde perega, nii et selles mõttes kontata. Isatalu on kõigepealt minu käes kandis siit kuus kilomeetrit alasteres. Ühekordne Heino, ma mäletan, kui jah, kaasvestleja oli niisugune alla foori laoki laualt püsti läbi ja ja just just just ei mäletagi, väike poiss oli, õed olid suuremad, enne kui ma ikka käisin neid külaski, aga siis see väike poiss oli ka. Te, käite seal? Jah, ja mul on õde ja õemees Pajusi kolhoosis ja sugulasi arvukalt igal pool. Kuivõrd teie käest küsiks ühe küsimuse niimoodi, et mis te arvate, kuidas te kujutate ette Põltunud oleviku? Võrdsena. Peaks jääma selles, nagu ta praegu on ja ta ongi rohelusse ennast peitnud ja kui see jõgi jääks puutumatust puhtaks, kui saaks loss taastatud. Minu arvates oleks põltsa üpris kaunis tore linn. Ma loodan, et taolisi maju nagu meil siin selja taga rohkem enam ei tule, selles suhtes on seadused vastuvõttelt võetud, aga üldiselt ma jah siis Humboldti arvamused jaganud tõesti erilisi muudatusi Põltsamaal näha ei tahaks. Ma arvan niimoodi, et ajalooliselt on Põltsa on alati olnud üks keskus, vist on päris hea, et need halvad ehitused ei ole siia väga palju. Ehitusajad ei ole väga palju ehitanud ja nüüd peaks ikkagi väga tähelepanelikult järele mõtlema, mis ikka Põldsamas saab. Sest siin on õige mitmesuguseid võimalusi, aga eriti keta, see säilitaks seisuse, loodusläheduse ja ka nüüd, kui see loss ikka tehtaks, et ta ei tuleks niisugune, mida järeltulevad, põlved kiruvad eklektika ei tuleks vaid ikkagi ajalugu silmas pidada. Aitäh Põltsamaa kooperatiivi juhatuse esimees on praegu siin lossi õuel ja teie olete oma südameasjaks võtnud seda lossi. Taastama rekonstrueerida. Mis teile siin kõige rohkem vaeva muret pakub? Teeb just see asjaolu, et ehitus seiskus tänavu aasta esimeses kvartalis. Kui varem finantseeriti seda kapremondi korras, siis seisukohtade muutumisega lõpetati objekti finantseerimine. Ja nagu te näete, praegult on täielik seisak. Muidugi kulutusi on siin tehtud küllalt palju, juba peaaegu 600000 üle poole miljoni ja, ja küsimus on nüüd, et ehitusmontaažtöid on vaja teha veel 113000 eest anda käiku esimene järk ja saaks hakata juba siin nagu ekspluateerima, osaliselt Toomet, midagi ei liigu. Momendil jah ei liigu siis eile oli just siin ka suur nõupidamine koos riigipanga esindajad. Ja ainuke tee on ikkagi kapitaalremondist finantseerida seda objekti, kuna siis on ka olemas ehitaja restaureerimise valitsus, kes ka varem siin kaheksamehelise brigaadiga teostas, neid töid. Muud lahendust nagu ei ole, küsimus on ikkagi riigipanga seisukohast. See tuleb muidugi kõrgemal tasemel Ministrite nõukogu tasemel lahendada. Mida te siia kavatsetakse teha? No muidugi esialgu olin nagu planeeritud siin söökla köögiplokk siis teise järgu na konvendihoone, kus Peaks olema esimesel korrusel sajakohaline restoran, 50 kohane kohvik. Siis on siia planeeritud ka Velli muuseum ja admistati ruumid. Siin osas on nagu väravahoones ette nähtud hotelli tüüpi ühiselamu ja siis oleks nagu ring peal. Ajalooline keskus, mis on tähelepanu vääriv õige mitme asja poolest. Esiteks tahan öelda, et Põltsamaa on ainukene linn Eestis, mis on olnud siiski kuningriigi pealinnaks. On veel kuningas elanud mõnel pool nagu näiteks laiusel. Teiseks Põltsamaa on olnud omal ajal tutte tööstuskeskus, manufaktuur keskus, 18. sajandil, eriti teisel poolel. Ja kolmandaks, Põldsam on olnud ka kuld tuurikeskus. Siin on välja antud esimees Eesti perioodilist väljaannet. Siin on tanud Aleksandri kool ja tal on uut ka kultuuritraditsioonid, suurte kultuuritegelaste Wilde, Hupel ja teiste poolest. Me oleme praegu kohas, mida nimetatakse kuningamäeks. Nimi on pärit, et selles, kui siin tõesti oli laagris kuningas, see oli kuningas Magnus, Taani kuninga vend, noormees, kes astus Eesti ajaloo näitelavale 1560-l aastal tulles kõigepealt Kuressaare valitsema. Ja siis juba, kui seda oli siin käinud 12 aastat maali laastatud, tekkis niisugune plaan, et rajada Liivimaal omapärane vasallkuningriik. See on siis riik, kust Magnus on kuningas, aga oleks Vene tsaari Ivan neljanda mõju all. Ja nii siis Magnus läkski saatjaskonnaga Moskvasse, võeti toredasti vastusaar Lugast lubas talle oma vennatütre naiseks ja siis tuldi juba Moskvas tagasi, asuti siia kusagile laagrisse, sest loss oli varemeis, nii nagu taga. Praegu jälle pärast viimast sõda on ja siin siis ilmselt tükk aega elati, valmistuti, et suure suureks operatsiooniks Tallinna talviseks 1570 Tallinna piiramine. See, mida nii kenasti on ka russo oma kroonikas kirjeldanud ja Jaan Kross oma romaanis ja jälle siis, kui see ebaõnnestus, tuldi pagasi, vahepeal olid mitmesugused sõjakäigud ja siis juba 1573 tõesti. Ivan, neljas toetab Magnus sellega, et annabki oma vennatütre talle naiseks. See oli Maria Vladimirov-na. Pulmad olid Novgorodis, pruut oli küll 13 aastat vana ja rohkem armastas veel õunu ja kompvekke, millega siis ka kuningast paatne kostitas. Tuldi tagasi. Magnus pahandas tsaari ära sellega, et on lasknud oma naise riided ümber teha Liivimaa moe järgi. Ja sissid juba laiendati valdusi, Karksi läks ka tsaari vasalli mõjuvõimu alla, aga tulid ka mured. 1577 uus Tallinna piiramine ja ikka ei suudetud Tallinnast jagu saada. Siis juba on tsaari soosing ära jäänud ja tuleb konflikt, kui magus sõjakäigul on Lõuna-Liivimaa Läti alal võtnud ka Koknesse oma võimu alla, Koknese elanikud tahtsid Magnuse kuningriiki astuda ilmselt, et oleks vältinud edasisi rüüstamisi. Ivan, neljas selle peale tõsiselt vihastus. Ja nüüd juba kuningriigile tuleb varsti ots peale. Magnus otsib uut isandat, kolmas isand, Poola kuningas 1578, siis enam magus kuningas ei ole. Küsime, mis Põltsamaale see kaasa tõi, võib öelda, et ega midagi head kuningriigi pealinnaks olekey andnud, sest see tähendas pigem veelgi suuremaid laastamisi. Rootsi vägede retk siia tähendas ümbruskonna laastamis ja üldse ikkagi. Meie Põltsamaa on ju piirkond, kus aastate jooksul laastati maa väga põhjalikult ära. See oli Liivi sõja ajal uuesti juba siis seitsmeteistkümnenda sajandi algul Poola, Rootsi sõdade ajal. Ja kui näiteks lugeda neid revisjoni näiteks siis 1524. aasta revisjon sissid põliselt põllumaalt, kus on suured külad olnud, on enamasti niimoodi terve hulk külasid, mis on tühjad. Kusagil on üks ainukene talupoeg või üks ainukene vabadik. Üks suurimaid külasid oli Umbusi, kus enne oli 120 taluperet pärast umbus joon veel väga suur, külaga on ainult seitse ja terve hulk siinseid külasid on ikkagi täiesti maha põletavad talupojad, kõik tapetud. Nii et see ala on peale suure au. Kui nii võiks öelda kuningriigi pealinnana läbi elanud ka hirmsaid laastamisi väga paljudes sõdades. Siin on veel üks põltsamaalane, Karl August Hermann, temal on mälestussammas siin üleval väheseid kultuuritegelasi, kes on nii konkreetselt teadvustatud aga peab ütlema, et Põltsamaa on olnud ammu tuntud. Kultuurikeskus võiks alata peale näiteks Forseliuse seminari aegadest. Kui rajati esimesed eesti talurahvakoolid, siis sellest ajast on teada. 1688. aastal oli siin koolmeistriks keegi Tõnu, ilmselt Forseliuse õpilane ehitati koolimaja, millel oli õige mitu ruumi. Siiski oma aja kohta oli see tore ehitus ja on teada, et oli alevis koguni teine koolimaja. Ilmselt oli see saksa lastele siis edasi järgmine etapp Põltsamaa kultuuriloos 18. sajandi teine pool, kui Põltsamaal elasid niisugused suured kultuuritegelased, nagu oli Hupel ja vill. Hupel on meile kõige rohkem tuntud valgustajana ja oma töödega. Kõige tähtsam neist opographisse nahvrichtel. Aga vilt ehk on tegelikult olnud veelgi suurem ideoloogilisel alal, ta on olnud valgustaja, kes andis välja ju ka mitmeid ajakirju, sealjuures ka läti keeles, aga meie kultuuriloos siiski 1766 ilmunud esimene perioodiline väljaanne, eesti keeles lühike õpetus. Ja siis muidugi on vist tuntud see, et Põltsamaa lähedal rajati Aleksandri kuul, mis oli suur rahvuslik üritus, tegelikult ei tulnud Ta küll välja nii nagu just kavatseti, esialgse plaani järgi oleks pidanud see olema eestikeelne keskkool, tegelikult tuli see linnakuul, aga tal oli kahtlemata oma osa ikkagi Põltsamaa ja kogu Eesti haridustraditsioonides ja seoses selle kooliga on ning ka teiste koolidega, mis siin veel on tegutsenud. Põltsamaal elas rida kirjanikke, kes vaevalt ehk siia väikse salevisse muidu oleksid tulnud. Meenutan seda, et just Põltsamaal kirjutas Borl oma tasu ja raamatu, mida kümned tuhanded, et noored on lugenud, vaimustatud olnud sellest ja päris selge on see, et Põltsamaa loss ja see ümbrus on teda ka selle juures inspireerinud või siis Aleksandrikooli juures õpetad. Majas elas Ernst Peterson-Särgava ja tema tööde aines on võetud ka vahetult, et sellest ümbrusest isegi hiljem, kui ta ära läks, on tal ikkagi Põltsamaatüübid ja kujud meeles olnud ja eksmudila olnud ka Põltsamaa muidugi vähemate suures joontes. Aga pais, et konkreetne aines sealt ja õige mitmed muud. Meenutan veel, et õpetajaks oli ka Jakob Pärn, Jakob Tamm ja terve rida teisi, keda meie lühike aeg ehk isegi nimetada ei jõua, nii et kultuuritraditsioon on olnud siin üsna pidev ja kui maa muud, kus ka jõukamaks, siis ikkagi taheti anda haridust siis ka selle Põltsamaa keskkooli loomine, eestikeelne keskkool sündis kohe vahetult revolutsiooni järgi.