Loetud ja kirjutatud. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud. Mina olen Maarja Vaino ja seda saadet ten esimest korda. Ja esimesse saatesse olen endale vestluskaaslasteks kutsunud kirjandusteadlased Marin laagi ja Sirje Oleski. Tere Marin. Tere Sirje. Tere. Tere. Ja põhjus, miks kohe esimeses saates kaks külalist on see, et me hakkame rääkima ka ühest suurest teosest, mis on ilmunud kaheköitelise na ja mille teekond ilmumiseni on olnud peaaegu poole sajandi pikkune. Ja see raamat kannab pealkirja Euroopa Essteedid ja elulähedus Peri ja Barbaruse kirjavahetus aastatel 1911 kuni 1940. Ja ma arvan, et vähe on neid inimesi, kes on võib-olla nüüdseks selle need kaks raamatut niimoodi rida-realt läbi lugenud. Ja võib-olla veelgi vähem on neid inimesi, kes oskaksid mõtestada ja nagu selgitada seda, miks niisuguse kirjavahetuse ilmumine meie kultuurimälule on tegelikult ka väga oluline. Aga enne, kui me läheme Nende raamatute ja selle kirjavahetuse sisulise poole juurde võib-olla ikkagi räägiks selle tausta ära, et sellest kirjavahetusest on ju aastakümnete jooksul räägitud palju ta on olnud mitu korda peaaegu juba ilmumas. Aga erinevatel põhjustel on ta ikka ja jälle edasi lükkunud. Marin, äkki sina oskad natukene seda tausta meile avada? Sellel väljaandel on tõepoolest nagu sa ütlesid, ligi poole sajandi pikkune lugu taga, täpsemalt siis 42 aastat, kui, kui tänase päevaga arvestada. Ja aga sellest räägin kohe pikemalt, aga ma tahaksin öelda alguseks just seda, et tegelikult selle väljaandmise üks väga suuri impulsse oli just võib-olla meie praegune aeg, 21. sajandi siin juba varsti teine veerand, et inimesed ei kirjutanud kirju, see on üks suur osa, noh, mitte ainult Eesti, vaid kogu maailmakultuurist, mis on kadumas. Aga e-kiri kirjutatakse jah, no Facebook ja, ja sotsiaalmeedia ei asenda kirjade kirjutamist ja võiks öelda nii, et kirjavahetus siis kirjanik, luuletaja, tõlkija Johannes Semperi ja luuletaja ja tõlkija Johannes Barbaruse Barbarus oli tema kirjanikunimi. Me kõik teame, et kodanikunimi oli Johannes Vares-kirjavahetus on üks selle kaduva epistulaarse kultuuri üks pärle ja nagu on öelnud, et meie kirjandusmuuseumi Grand Õudleidil Rutt Hinrikus on selle tähtsus samaväärne, kui oli 19. sajandi kohta Rosemplenteri ja Otto Ville Masingu kirjavahetus, mis on ilmunud ka tekstikriitilise teadusliku väljaande näe, mis omal ajal kolmes köites ja mis omal ajal sai riikliku teaduspreemia. Ja veel alustuseks seda, et huvi sellise žanri vastu, mida me praegu nimetame oma eluloo, kirjutab mõistlikuks žanriksin uute teooriate, uue, kaasaegse kirjandusteadlase valgusest. Kõigepealt me alustasime sellest, et me tegime sellest kirjavahetusest keeleliselt märgendatud tekstikorpuse, mis on juba juba üle aasta kättesaadav avalikult Eesti keeleressursside keskuse kaudu. Nii et see on nagu see tänapäeva lugu, et huvikirjade kui žanri vastu ja see on selle žanri üks vaieldamatult üks pärle 20. sajandi esimese poole kohta. Nüüd, kui minna ajaloos tagasi, et miks see raamat, miks see kirjavahetus meie laual on mahus 1116 lehekülge kahes köites kujunduskunstnik Kalle Mülleri väga kaunis, läbimõeldud kujunduses mööda teed, on hea lugeda raamatut just sellepärast, et selle raamatu Semperi ja Barbaruse kirjavahetuse väljaande idee andis kirjanik Paul Rummo ja selle väljaande koostamine algas 1978. aasta kevadel, kui sõlmiti leping Paul Rummoga. Ja raamat pidi ilmuma kirjastuses Eesti raamat. See oli sedavõrd kaalukas väljaanne, et selle juurde moodustati vanadest auväärsed Nendest kirjandusuurijatest jaga kirjanikest kolleegium, kuhu kuulus Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Harald Peep, kirjanik Ralf Parve siis Jaan Toomla ja ajaloolane Olaf Kuuli ja ka veel väga tuntud inimene, vana põlve nii-öelda kirjade kaasaegne kultuurikirjandustegelane keerulise saatuse ja olemisega Nigol Andresen. Seda kolleegiumi juhtis Endel Sõgel, kes oli tol ajal eesti keele Kirjanduse Instituudi direktor. Nii et see kirjavahetus sai loa ilmuda, kuid nii-öelda pideva kontrolli all. See oli korraldatud niimoodi, et kui Paul Rummo, kes oli koostaja, pani kirjad kokku ja kommenteeris siis ta pidi saatma iga 100 lehekülje kaudu papa kirjad koos kommentaaridega kolleegiumile, kes siis andis nõu, missuguseid kommentaare parandada, täiendada, muuta ja nii edasi. Kas me võime siis neid kommentaare praegu uskuda, et need ei ole? Tsenseeritud kommentaarid, nüüd need kommentaarid on omaette peatükk täiesti, millest võiks väga pikalt rääkida. Kuid jah, see nii lihtne ei ole, sellepärast et kommentaaride osas läksid selle kolleegiumi. Paul Rummo nägemused mõneti lahkub pehmelt öelda nimelt Paul Rummo tahtis kommenteerida võimalikult napisõnaliselt, ainult hädavajaliku hoiatas kogu aeg selle eest, et selline kirjavahetus oma kommentaaridega ei ole leksikon. Et igaüks võib vaadata leksikonist järgi, kui ta tahab saada mingit teavet ja kommenteerida ainult hädavajaliku ja nii on ka kommenteerimata näiteks siin noh, eesti kirjanike nimed, kuid selle, kui Paul Rummo oli, lahkus meie seast, siis võttis selle kommentaariumi üle kirjandusteadlane Abel Naagelma ja olles teinud teaduslikke tekstikriitilisi väljaandeid, hakkas ta tegema Paul Rummo kommentaaridele lisaks nii-öelda selliseid uurimuslikke väga pikki kommentaare. Ja selle tõttu noh, kes seda raamatut loeb, näeb kohe, et kommentaarium on ebaühtlane. Nüüd meie, kui me andsime selle kirjandusmuuseumi teaduskirjastuses välja, olime väga delikaatselt nende kommentaaride suhtes ja usaldasime meie vana põlve kirjandusteadlasi, kuid loomulikult on need kommentaarid nii-öelda, need ei ole mitte mingi lutsenseeritud, kuid noh, ei olnud mingit põhjust ega vajadust, et väljaande noh, omal ajal siis seitsmekümnete lõpus 80.-te aastate alguses noh, hädavajalikke selliseid ideoloogilisi hinnanguid ja selle kommentaariumi ka, mis selles raamatuga nüüd on kaasa tulnud ligi 2400 tekstikriitilist kombel. Ta oli ristviidetega. Selles määratu töö on ära teinud Kirjandusmuuseumi eluaegne, väga suurte kogemustega toimetaja ja ise ka teatriloolane Tiina Saluvere, nii et need on usalduslikud ja mõned kommentaarid on pidanud on olnud vajalik neid kaasajastata. Loomulikult eriti, mis puudutab 30.-te aastate noh, neid ajaloolisi sündmusi, nii et kui seda kommentaarium on püütud kaasajastada nii palju, kui see on olnud hädavajalik. Ja kui ma siis üheks viimaseks suureks lisaväärtuseks, mis selles raamatus on on loomulikult nende kirjutatud Te olete Semperi ja Barbaruse kaasaegse Euroopa kirjandus, eriti prantsuse kirjanduse, itaalia kirjanduse ja kirjanike kommentaarid ja see muidugi oli, on praegu määratult lihtsam, kui oli omal ajal, kui töötati märkmikku ja paberi ja pliiatsientsüklopeediatega praegu meil on internet ja selle, see on täiesti uus kiht, mis siia sellele kirjavahetusel on lisatud ja selle on teinud Ülo Treikelder. Lisaksin omalt poolt siia selle juurde, et lisaks sellele väga mahukale kommentaariumile on, on selle raamatu, ma ütleksin ikkagi väga suur väärtus ka nimeregister, sellepärast millalgi me kindlasti oma jutuga jõuame ka selle, nende kirjade sisu nii ja, ja nende tohutult rikkaliku kultuuri infoni mõnes mõttes, mida nendest kirjadest leiab. Aga nüüd, et mitte oma raamatu saatust jagada peaksime siiski jõudma lõpule sellega, et kuidas siis lõpuks ikkagi see kaante vahele jõudsid, sest et esimene katkestus tuligi ilmselt sisse seoses Paul Rummo lahkumisega. Ma annaksin siit sõnajärje üle Sirjele, kes töötas sellel ajal kirjandusmuuseumis, mina tulin. Hiljem sinna teel. Tähendab jah, Paul Rummol oli mingisugune positiivne kogemus Eesti vabariigi aegsete kirjavahetuste avaldamisega selle tõttu tal oli õnnestunud loomingus avaldada Visnapuu ja Ingi kirjavahetus, Risnappuja siig vahetus veel üht ja teist, aga Barbarus Semm. Ma arvan, et ta ilmselt oli sula ajal nagu mõelnud selle, et ent nimed Johannes Semper, Johannes Barbarus on nõukogude võimule, noh, niisugused meeldivad, sobivad nimed. See kirjavahetus on noh, niisugune ajastuga käib kaasas ja on nüüd ma ütlen jutumärkides noh, niisuguse õige vaimuga. Aga ta unustas ikkagi ära või mitte õigemini ükskõik kui kaua, seda eriti veel Nõukogude võimu ajal. Minu meelest oli ka kirjastuses selge, et seda vist ikka ei saa välja anda ja lihtsalt sellepärast kogu Eesti vabariigiaegne perioodika oli ju keelatud ja seda kirjavahetust seal seal ju ongi, ainult viited tolleaegsele, poliitilisele elule, kultuurielule, tolleaegsele, ajakirjandusele. Muuseas. Kommentaarid üks osa ongi see, et Abel Nagel, ma, kellel oli aega teha, vaatas igav Te järele, kus oli, eks ole, kaks sõpra omavahel kirjutavad, et keegi seal ajalehes ütles seda ja kommentaar ütleb, millal ütles, mis lehte, eks ole ja, ja mis lühidalt selle, selle sisu on. Nii et selles mõttes on see, see ikkagi see noh, niisugune vabariigiaegne vaimuelu oli midagi, mida nõukogude tsensuur ei suutnud ära seedida. Lisaksin lisaksin veel seda, et mitte ainult, mis olid ajalehtedes ilmunud tabel lagema, noh, väga põhjaliku inimesena vaatas juurde ka, mida nendesamade sündmuste, näiteks kirjanike kirjandus, eluliste sündmuste, kas või kult Eesti Kultuurkapitali loomine või Kirjanike liidu asutus, vaatamine või kirev ja elav kirjanduselu oli tollel ajal. Ta vaatas juurtega, mida teised kirjanikud kirjutasid selle kohta Jakos Toomanid joonealustesse kommentaaridesse. Ja, ja ma olen täitsa nõus, Sirjega see muidugi on lõpmatu, sellepärast et need kirjad asuvad Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis ja neid on ikka mitmed kümned kui mitme, mitmeid sadu tuhandeid lehekülgi, kui võtta kõik säilinud kirjavahetused kokku kirjanike vahel tollel perioodil. Ja mina olen täitsa nõus sellega, et, et selle kirja avatuse kaudu oli võimalik ja tahetigi rääkida Eestis tehti ajast, aga, aga kindlasti ka Euroopast, sellepärast et mõlemad, nad ju käisid, reisisid ju pidevalt, nad olid enam reisivad kirjanikud võib-olla teiste seast, et, et ma olen sõnastanud selle niimoodi, et see oli ikkagi teatud mõttes mälu projekt. Et just nende kaudu, kes olid lubatud, eks ole, legaalsed kirjanikud tollel ajal, et nende kaudu sai rääkida ja tegelikult imekspandav, et see kirjavahetus sai loa ilmuda, kus ilmumistempo pidi olema väga kiire. Et seal seda raamatut saadab professor Harald Peebu järelsõna saatesõna, mis on tellitud teeritud aastaga 1983. Ja minu meelest oli täiesti kolleegiumi protokollid on säilinud ja oli täiesti tunda, et ta kohe-kohe ilmub natukene v et ma olen veendunud, üha enam veendunud, et tegu oli sellise mäluprojektiga, nagu Sirje ütles, just nende Semper ja Barbarus kaudu sai rääkida eestiaegsest elust ja Euroopast. Ja siis veel täienduseks, et kuigi oli kuidagi selle väljaande toimetamise kommenteerimise tempude alguses väga suur, siis ometigi nii-öelda kommenteerimine jäi vedamist põhjalikkusega ja kehtis 93. aastani mil Haabel Nagel ma sellega siis nii-öelda seda kommenteeris. Nii et kui mina tulin kirjandusmuuseumisse tööle 86.-na, siis ma mäletan, et sellest räägiti, sellest väljaandest räägiti ja ja see seda veel tehti. Ja oli selge muidugi, et kui Eesti oli Eesti iseseisvuse taastamine, ei olnud sellel raamatul enam mingit ühiskondlikku kõlapinda. Ja sellest kirjavahetuse avaldamisest olen mina kuulnud, see on selline legendaarne kirjavahetus, mida, mis on kogu aeg selles avaldamiseelses seisundis, et et Semperi ja Barbaruse kirjavahetuse avaldamine on miski, mis on erinevate ajastute kirjandusteadlase kirjandusloolasi ühendanud, sellepärast et et väga erinevaid põlvkondi on ühendanud teadmine, et see on midagi, mis läheb nii-öelda kohe-kohe trüki. Aga kas siis 90.-te aastate alguses tõsteti see projekt lihtsalt kõrvale, kui nii-öelda ühiskondlikult ebahuvitav või olid seal muud küsimused, et sellest on ju siiski ligi 30 aastat möödas, kui kui oleks võinud ka omakorda seda peaaegu justkui valmis raamatut avaldada? Ühelt poolt peaaegu justkui valmis, aga teiselt poolt oli siis ka rahalised majanduslikud probleemid. Ma mäletan, 95 leidis tolleaegne kirjandusmuuseumi direktor Krista Aru Saksamaalt raha, et saaks välja anda Masingu kirjad Rosemplenterile ja, ja see diskogu jõu, sest noh, niimoodi pluss ka need, kes oskasid väljaannet teha, Nõgelma läks sinna. Ja, ja teine asi on muidugi see, et tõepoolest üheksakümnendatel Barbarus ja Semper ei olnud mitte kuidagi noh, aktuaalsed ütleme siis niimoodi. Et see paus andis minu meelest selle, et me võime nüüd neid kahte köidet lugeda rahulikult kultuurilise dokumendina. Noh, küllap ta mõnedele pettumus ja küllap ta on teistele niisugune suur avastus ja aga tõepoolest, nii nagu me kõik teadsid kogu aeg, et kohe tuleb Barbarus, Semper või, või nii nagu mina kogu aeg teadsin, et kohe-kohe tuleb Ristikivipäevik, mis siis, kui tuli oli hoopis teistsugune, kui võiks arvata. Nojah, ma vaatasin eile õhtul seda saadet ette valmistades eesti kirjanike leksikonist Semperi kohta mingeid vajalikke fakte ja, ja see oli väga vahva Semperi tutvustas, mille on kirjutanud sinna Heino puhver, lõpeb ka lausega, et, et Johannes Semper Hilton kultuurilukku jäänud kirjavahetus Johannes Ja no tegelikult on tõsi see, et praegu, kui me nendest kahest kirjanikust räägime, me teame ju kogu nende nii-öelda elukaart lõpuni välja. Me teame nagu seda, et neil on väga niisugune vastuoluline kirjaniku kuvand on selles mõttes, et kui me räägime 20.-te aastate Semperi ja Barbaruse stega veel 30.-te aastate Semperi ja Barbaruse eest siis võib-olla tõesti võib nende kohta öelda ennekõike Euroopa mehed ja Essteedid. Aga kui me räägime aastast pärast neljakümnendat, siis me tegelikult ju kasutame nende kohta juba teist väljendit, et nad on kol, laborotsianistid ja, ja nii edasi. Et kuidas nüüd inimesed seda kirjavahetust võiksid lugeda, mida nad võiksid sealt selles mõttes leida, et kui me siin juba sellest kultuurimälust varasemalt rääkisime, siis noh, mina loomulikult võtsin kätte esimese asjana ennem kui ma hakkasin, ma olin muidugi lugenud ka varem osasid nendest kirjadest, jaga Barbaruse kirju näiteks Tuglasele. Aga esimese asjana loomulikult nimeregistrist vaatasin, mida need kaks meest on öelnud Tammsaare kohta. Ja mulle nagu endale tundub, et juba ainuüksi see info, mida saab erinevate kirjanike kohta erinevate sündmuste kohta. Ta eriti koos selle kommentaariumiga on niivõrd nagu tohutu, et juba see täidab väga olulisel määral mingisuguseidki lünki, mis meil võiksid tulla. Aga võib-olla on, on veel selliseid lisa, lisa kommentaar nende inimeste veenmiseks, kes võib-olla ikka veel niimoodi natuke kulmu kergitavad, ütlevad, et milleks meil oleks vaja sellist kirjavahetust avaldada. Me peame silmas pidama seda, et see kirjavahetus hõlmab peaaegu 30 kolmekümnendat aastat, et algab 1911, kui kui poisid lõpetasid Pärnu poeglaste gümnaasiumi ja nad olid seal pinud koos kuus aastat, nad olid parimad sõbrad, aatekaaslased, klassivennad ja see oli ju põlvkond, kes oli kasvanud Noor-Eesti mõjul. Ja selles järelsõnas, mis on teise köite lõpul, on üks tsitaat Ants piibult, kes ütleb, et toob Eesti mõju sellele põlvkonnad, seda on raske üle hinnata, et kõik oli selle vaimust kantud. Nii et see kirjavahetus on sõprade vahel, mis hakkab siis, kui nad olid väga noored, kahekümneaastased 18 ja 20 jagu üks läks õppima siis Semper Xe õppima õppima Peterburi germaani romaani filoloogiat. Ja siis edasi tuli maailmasõda ja Barbarus läks õppima Kiievi Ülikooli meditsiini, kus oli tolleaegne parim haridus ja sattus kohe rindele väga noorena ja tegi sõja esimese maailmasõja läbi kogu Selle raskustes Barbarus oli harjunud tegutsema, tuli seal inimene saab eluks ajaks kaasa sellise koodi ja see kirjavahetus kestab 40. aastani, kusjuures mitte 40 40. aasta on nagu see on nagu marginaalne või lihtsalt tähistab mingi etapp. 10. jaanuaril 1009 40 viimane kiri ja selle saadab Semper sõbrale 50.-ks sünnipäevaks. Ju nad siis juba puutusid kokku. Aga noh, üks asi on selline noh, kuidas öelda, märk, mis on mõlemal kindlasti küljes ja sellest lahti ei saa, et nad läksid kaasa sovjetiseerimisega ja noh, võib öelda, et olid riigireeturid ja nii edasi. Aga võib-olla see kirjavahetus aitab sellise vahetu tunnistusena omast ajast aasta aastat mitte ainult aasta-aastalt päev päeva, sest kirjad liikusid väga tihti läbi terve elu. Siis kuni 40. aastani väga sageli kirjade kaudu aeti kõiki asju mid, hämmastas kuidas näiteks oli võimalik Berliini ja Pärnu vahel korraldada luulekogude avaldamist koos trükitehniliste detailidega selles kirjavahetuses. Väga-väga palju kihte igapäevaelust argielust muidugi tervisest, sest Barbarus oli ju arst, ta andis nõuda ravis kirjade teel rääkimata muidugi kirjanduselust. Hästi palju on juttu kriitikast ja, ja kui ma seda kirjavahetust Ühe toimetajana Tiina kõrval lugesin, siis ma tabasin ennast juba ootamas, suvesid sellepärast, et mõlemad reisisid väga palju. Rääkimata sellest. Semper oli kahenditel aastatel elas Berliinis koos Aurora Semperi kama abikaasaga ja siis aastakümnendi lõpp Pariisis õppides sor Bonni ülikoolis. Ja huvitav ongi see, et nad vastastikku vahendavad eesti kirjanduselu siis Eestist välja sest see distants loob väga sellise põneva olukorra. Nii et siin on väga palju teemasid ja muidugi tuleb noh, ikka väga rõhutada seda, et see kirjavahetus ei olnud kunagi mõeldud avaldamiseks erinevalt mõnest kirjavahetust ja võib-olla ka nimetatud risti väärikust. Ma arvan, et Ristikivi ikkagi Narvas ehk see kunagi avaldatakse, aga see ei olnud kunagi mõeldud avaldamiseks ja neid kirju lugedes noh, need on vahet. Nendes kirjades on väga palju sellist alguses noorusliku epateerimist, palju kirjanduslikku mängu, palju keeleuuendusliku mängust, mõlemad läksid kaasa Aaviku keeleuuenduse ärkamisaeg oli mängisid sõnadega mängisid väljenditega ja kolmandaks veel seda, et nemad kirjutasid vahetult teineteisele, mida nad tundsid, mida nad nägid, mida nad arvasid, sellest oli mängu, aga meie meil lugejat täna siin ja praegu on ju see eelis, et me teame, mis pärast juhtus. Nemad seda muidugi ei teadnud, me loeme seda paratamatult teise pilguga. Aga kirjanduse ja ma ei tea, kultuuri või inimese mõistmiseks on ikkagi vajalik minna sellesse aega tagasi, kus on elatud ja oldud ja loodud. No pealkiri, raamatu pealkiri, Euroopa Essteedid ja elulähedus tegelikult rõhutab väga olulisel määral seda, et mõlemad mehed olid tõesti niisuguse nii-öelda Euroopa suunitlusega ja, ja mõlemate kohta ilmselt nii-öelda ka, et nad olid Francofiilid ja Pariis käis siit juba ka läbi Barbaruse kodule, raamatukogu mälestuste põhjal oli olnud ka suures osas prantsuse keelne samal ajal kui jällegi võtame siia paralleeliks näiteks Tammsaare oli ju sageli küllaltki kriitiline selle suhtes, et tahetakse niimoodi väga kriitikavabalt kõik Euroopast tulenev omaks võtta, et ta ütles, et et Euroopa peaks olema meile eeskujuks oma sellise töökuse loovusega. Et kas, kas võib tunduda, et mingid konfliktid, mis on kasvõi sedasama elu lähedastega, mingisugunegi konflikti, asesteeti konflikt ja, ja, ja kõik need niisugused mõrud kommentaarid, mida Johannes Johannes, et ütleme siis oma kirjades teiste sageli kirjanikke ja ühiskonnategelaste kohta teevad. Kas see oli mingi sügavam, sisin konflikt või, või oli see pigem selline olude oludest sunnitud konflikt? Kuidas me seda nüüd takkajärgi ütleme, nad Essteedid tähendabki seda, nii, eriti Semperi ja Barbaruse jaoks oli see, see kirjandus ja kunst ja teatud määral ikkagi kitsas, ütleme, võrreldes Tammsaarega ja, ja samal ajal seal noh, nad on ju mõlemad luuletajad, mis juures ka sel perioodil oli ju Eestis paremaid luuletajaid, Semper-is, kui ma takkajärgi mõtlen, siis Semper on kõige parem minu jaoks ikkagi esse instina ja Barbaruse artiklid ja esseed. Minu meelest korjati viimati kui tema kogutud teoste aastast 50, nii et nendest ei tea meil tegelikult praktiliselt ainult mina ei ole neid neid kunagi lugenud. Aga mis puutub nüüd sellesse muidugi, kui ma seda nüüd praegu uuesti, ma olen seda korduvalt, kuna elu jooksul lugenud ja unustanud ja kui ma seda nüüd uuesti üle lugesin tuld, siis ma ka imestasin seda. Ma ütleksin, aeg aegset kibedust või vat, nemad olid ju nooreestlased ja nende jaoks oli see, see esteetika ükskõik kui laialt või pigem kitsalt seda mõista. Niisugune kõige tähtsam asi pluss nad olid mõlemad, eks ole olnud seitsmeteistkümnenda 18. aasta poliitikas vasakpoolsed poliitikas Gazas, Esseeride parteis, Semper, Eesti Esseerina Barbarus lausa Vene parteis ja Eestis ta enam parteisse ei astunud, aga noh, ta oli ikkagi äärmiselt pahempoolne ja nõnda edasi, nii et seda pluss see eriti Barbaruse puhul. Kui ta kahekümnendatel vil leiab kirjanikuna mingit tunnustust, siis kolmekümnendatel jääb ta järjest kõrvale ja, ja, ja see loomulikult kibestab teda, sest ta tahab luuletada, talle meeldib ta luuletama palju ja, ja, ja samal ajal ütlesin näiteks 1000 oma väikest luuleraamatut, selle küll jumal paraku oli koostanud per 65. aastal ja seal olid need kõige-kõige põnevamad asjad minu meelest välja jäänud, nii et nii et juuda tajus ikkagi väga valusalt seda, et teda ei aktsepteerinud ta kirjanikuna, nii nagu ta arvab, olevat väärt, eks ole, ta ütleb kuskil jumala eest, hiirest võiks maika parem olla või midagi niisugust. Semper, Ilon teine positsioon. 10 aastat oli Semper Loomingu toimetaja ja looming oli sel ajal ikkagi. Kuna muid väljend tuli vähem looming oli, oli, oli ikkagi tähtis väljaanne, see oli oluline koht ja, ja eriti Semper elabki kirjandusest, noh nii nagu elasid Tuglas ja Visnapuu ja veel mõnedki. Nii et selles mõttes jah, kuna nad on sõbrad, kunas usaldavad teineteist, siis, siis tuleb seal niisugust musta pesupesemispäris palju. Õnneks on see aegade tagant ja, ja, ja noh, niimoodi me hindame, ma e nagu Visnapuu peale mõtlema, eks ole, et ühtepidi ühtepidi on ta tõesti hea luuletaja, luunjas teeb Jürgen Rooste talle jälle konverentsi ja, ja sama haaralt. Peep kirjutas temast ja võib-olla oma kõige parema, kõige parema kirjaniku monograafia. Aga noh, need kaks sõpra ütlevad, kaks vana nooreestlus, nad kõik kolm või Siurulast, õigemini Siuru on see, mis neid ühendab, aga nad pärast enam ei ütle Visnapuu kohta muud kui ülempeninukk. Ja see on nende jaoks väga halvasti öeldud. Nii et niisugust kirjanduselu oma alastuses on meil harva lugeda olnud, sellesse peab suhtuma, ma arvan, rahulikult ja kusjuures tegelikult on ju huvitav see, et Barbarus oma õe kodutalus Heimtalis võõrustas ja väga paljusid teisi kirjanikke, et käidi ju päris tihedalt läbi näiteks Under Jacksoniga ka. Ja ja kümnendatel ütleb, eks ole under, et et parimad sõbrad Barbaruse kirjavahetus Artur Ratsoniga ka üks meie arhiivi noh, selliseid sisukamaid, mahukamaid, kirjavahetus, tõsi, sest noh, kui järjest neid kirja vaatasin lugeda, mida hakkas tegema kaabel nägema neid kommentaare kommentaare koostades ta jõudis muide aastal 1928, sest ma arvan, et ta uppus peale kõikide põhjuste ka sellesse mahtumisse. Kultuuriloolises arhiivis on 15 kirjadest selle aja kohta samade sündmuste kohta, et et käisid ju kõik kirjanikud, kes omavahel kirju vahesid risti-rästi. See oli tõeline niuke võrgustik, et kõik rääkisid teiste kohta. Noh, mida nad, mida nad mõtlesid jah, jah, kasutamiseks mõeldud, et sõltus adressaadi stiku, ongi kirjades sõltus adressaadid, mida räägite, siis tuldi kokku, saadi kohvikus kokku või või oldi seal Barbaruse juures külas ka Pärnus või Heimtalis, selle kohta on meie kultuuriloolise arhiivi fotokogus väga palju pilte, hästi lõbus seltsielu toimus nendesamade kirjanikega, kelle kohta kirjades, kes selline, noh, ma ütleks, mänguline tsiteerimine ka muidugi oli ka niisugust sarkasmi irooniat, eriti kolmekümnendatel, sest aeg oli ju üha keerulisem. Eriti arvestades, et Johannese tulid kasvanud noorest uru vaimustada, olid ikkagi kosmopoliitsed. Nad käisid läbi, olid PEN-klubi, Eesti PEN-klubi asutajad käisid igal aastal koos teiste kirjanik, aga muide rahvusvahelistel PEN-klubi kongressidel ka need ei olnud lihtsalt ühe-kahepäevased kongressid või vaid need kestsid, ma ei tea, pool kuud, kuni u ja tuldi pärast olid matkad, noh kuidas kuskil olid matkad pärast selles riigis, kus kongressid olid, kus siis kirjanikud omavahel kohtusid ja rääkisid, sellest on kirjavahetuses palju juttu. Et nende pilt, kui oli teistsugune ja, ja kui siin Sirje ütles praegu, et sa ütlesid, et see nende roll vabariigi loomisel ja nii edasi, et muidugi noh, nüüd väga. Sest ma usun, et paljude esimene reaktsioon on see, et noh, et kommunistide laborandid, aga, aga võib-olla oleks õigem öelda, et noh, ikkagi lugedes ka kirjavahetuste mõistes seda aega nüüd, et noh, et on selge, et nad olid ikka vasakliberaalid, lihtsalt, mitte mingil juhul. Kumb see kõik. Tuli hiljem, Marek Tamm on kirjutanud päris huvitava arvutusega sellele kirjavahetusele ja leidnud, et Barbarus temperit ei saa tegelikult päris ühte patta panna ka oma oma maailmavaadetelt ja mulle tundubki, et nende roll on ju ka samuti olnud erinev. Barbaruse puhul oli ikkagi selge, et, et otsus oli mitte sundusega ega, ega mingi juhus, vaid ikkagi väga selgelt tema enda tahe ja soov ja tõenäoliselt see on ju ka kindlaks tehtud, et tema suhtlus hakkas juba märksa varem ja, ja teda teda juba 30.-te keskel, et ta oli nõukogude luureorganid, et huviorbiidis ja vastas neile. Aga, aga samas on Barbaruse pooli huvitav veel see tema taustarstina näiteks kirjadest Tuglasele on ta ju ka kirjeldanud päris selliseid kurbi käituda nii-öelda vaeste patuste alevisse seal Pärnus, et ta nägi ju ka seda äärmist viletsust arstina, kuigi ta ise oli nii-öelda kõrgklassi lemmikarst. Ta elas ikkagi väga jõukas kalt, aga samal ajal ta nägi ka seda ääretult viletsust, kus, kus ta pidi käima ravimas tõesti inimesi, kellel ei olnudki seda ühtegi veeringut tegelikult, et selleks arsti arsti tasuks nagu maksta. Et võib-olla see tema niisugune väga kirglik usk sellesse tuleb, mingisugunegi võrdne ühiskond tuleneb osalt ka sellest Ja kindlasti, et tal oli, kuidas me praegu ütleksime, niisugune tundlik sotsiaalne südametunnistus ja kui nüüd vaadata kirjavahetuse lõpp puu, nad käivad Semperi ka Venemaal 28, kui nad käivad Tolstoi pidustustel kirjutavad mõlemad selles loomingus, siis käib 35. aastal Barbarus üksinda viis päeva ja siis juba Jasson Leningradis ja siis ka Moskvas. Ja kui vaimustunud ta siin on, Moskva ehi. Metroo on suurepärane. Teatris nii palju huvid, Sa võid asju ja ongi niimoodi ja, ja veel ma vaatasin ekstra, et mida Ta ütleb 39. aastal pärast baaside sisse tulemist. Ta kirjutab Semperile pühas lihtsameelsuses. Loodame, et meie riigi uus allüürnik vähemalt meie kultuurilist olemust ei ohusta. Et meie vaimuelu vabadus veelgi avaramaks muuta dub. Elagu Vaba vaim muutugu Eesti tõeliseks vabariigiks. Ja see on siiras ilmselt. Nii et selles mõttes jah, ma arvan küll, et Barbarus oli. No vot, see ongi vana sõber, nooruses Datsun ütleb, et Parpruseli lahtine, aga Barbarus oli ilmselt ikkagi niivõrd naiivne. Pluss see jällegi, ma tuletan otsunit meelde, et töö oli ja, ja, ja raha oli ja kõik see oli. Ja siin on nüüd tige Otson ütleb ainult ammu oli vähe. Et, et ikkagi võib-olla see see soov määrata rohkem, kui tal seal Pärnus oli võimalik määrata 505 ta sinna, kuhu ta viis ja ma usun ka veel mann, Marin siin siin raputab pead, aga mina arvan ka, et nii nii Barbarus kui Semper olid enne ja teadlikud sellest, mis tulema peab, sest kui me praegu vaatame neid Vene infooperatsioone või mis iganes neid tundub, ega see vastav asutus, mis siis oli visto GPU, ega see siis teistmoodi toiminud midagi saanud jätta juhuse hoolde, kui tehti juba sõnaraamat, küll siis oli ka kokku lepitud, kes noh, niimoodi. Kes lähevad ja tahtsin lihtsalt mainida juurde. Del Sped park on oma mälestustes samuti märkinud, et Barbarus oli palju rahal rahuldamata auahnust ja mingi tarvitamata sellise jõu reserve, et ilmselt ta tõepoolest nagu soovis märksa rohkem määrata Ta kui, kui tal see siis oli tõesti sellise nii-öelda pärnu pärnuarstina võimalik. Tahaksin siin ühe ühe kihi ikkagi veel lisada. Et see, miks nad nii otsustasid, noh, see on tõesti psühholoogiline küsimus, sellest võiks ka pikemalt rääkida, kuid oluline on ikkagi see, et et see kirjavahetus tervikuna nende kaudu näitab meile ka seda, kuivõrd tihedalt ikkagi on Eesti seotud Euroopaga. Kuivõrd tugevalt on Euroopa mõjutanud ka Eesti saatust, sellepärast et me näeme aasta-aastalt kolmekümnendatel, see on kurb ja samal ajal ka huvitav jälgida seda, kuidas nad Euroopast tulles ringi käies seal nonii, turistidena kui kui kultuurielust osa saades, kui, siis kirjanike kongressidel, kuidas nad kirjeldavad, mis toimub Euroopas pas aasta-aastalt, kui juba hitlerlik Saksamaa hakkab üha enam ja enam mõju avaldama. Ja minu meelest, kas ma mäletan õigesti, Barbarus tuli läbi Tšehhoslovakkia 39. aasta märtsis. Ja see tekitab neis tõelist õudu ja üks märksõna, mis ka on, on vaimuvabadus ja mis ka kolmekümnendatel vaikival ajastul üha enam andis tunda, siis kahekümnendatel oli ikka selline tulevärk käis ja kõike võis avaldada ja rääkida. Aga siis keerati kruvid kinni ja mitte ei oldud, ma arvan, pätsu vastuvaid oldi lihtsalt vaimuvabaduse vastu, kirjanik loovisik peab olema vaba, selle vastu oldi põhimõttelisele, kaitsti loovisikuvabadust. Et võib-olla see on üks ja see, mis nad nägid siis Euroopas, et kui nad olid nii-öelda noore eestlase, tundsid ennast sellena teostanud tegelikult selle programmiga nüüd utreerida natukene et siis neile ei sobinud selline noh, väga selline natsionaalsotsialistlik surve, eks ole, ja see on ka ajastu, need on nagu suuremad suuremad protsessid, et ühtse fašismi ohu tajumine teest kui, nagu tõesti Barbarus käis Moskvas, aga muidugi kirjades ta räägib ja tal ei ole, et see on tore, et teda peab teadma, tal ei olnud mitte mingit põhjust oma sõbrale valetada või mingeid loosungeid rääkida. Ongi ta oligi naiivne. Et kindlasti seal Moskvas Moskvas ootasid teda tribüünid lihtsalt teda, mida näidati, ta käis teatris, ta ütles, et ta on nii väsinud, et ma lähen teatrisse ja ja kun, tundes kultuurilugu ja teatria lugugi, millest on ju palju kirjutanud ka siin Lea Tormis ja teised. Et ega Moskvas ei käinud tema üksinda, siis Barblus käisid ka teised ja teatrid käisid läbi ja, ja, ja, ja ka näidatagi tribüüni, seda, mis, mis tribüünil oli. Ja no nagu loodetavasti tänasest saatest ilmnes, on, on need kaks köidet kahtlemata väga Põnevat kultuuriloolist materjali täis psühholoogilise portree saab iga lugeja vastavalt oma oma terasusele ise kindlasti luua ka nende kahe mehe kohta nende kirjade põhjal. Aga võib-olla enne, kui me saate otsad täiesti kokku, tõmbame üks niisugune küsimus veel kirjandusmuuseumile. Milliseid kirjavahetusi võiks arhiivides olla veel selliseid, mis tundub, et tingimata tuleks avaldada ja kommenteerida ja mis näiteks nüüd järgmise tööna ette võetakse? Ma väga loodan, et selle raamatu kirjavahetuse avaldamine sellises ilusas ilusas väljaandes Sis kalle kujunduses et see avab ühe lae, ka õieti avab, avab laeka, et me saame seda tööd teha nii palju, kui meil on vähegi jõudu ja jaksu. See on natuke niisugune vanaaegne tegu, sest see oli tegu, mis, mille pidi lõppema tema ja, ja seda toimetades. Mind kandis küll usaldus meie vanemate kolleegide kirjandusteadlaste vastu, jäägitu usaldus. Nüüd noh, ega selliseid jah, ilmselt ei ole võimalik enam teha, sellepärast et aeg on muutunud jälle. Aga muidugi noh, mis me oleme mõelnud Ivar Ivaski ja Marie Underi kirjavahetuse väljaandmisele, mis on sama kaalukas, aga muidugi hoopis teises maailmas toimiv. Marie Under elas Stockholmis ja Ivar Jyvaskylas Oklahomas ja seda kirjavahetust on ka 1000 lehekülge. Aga kas me saame seda teha raamatuna või saame seda teha ainult elektrooniliselt, eks aeg näitab. Ja ma, mina tahaks veel ütelda seda, et veel peaaegu sama kaua nagu see Barbaruse Semperi kirjavahetus on, on mõtte välja kandmisele olnud Koidula kirjad. Et kui me ikkagi alustame sealt päris algusest, aga Koidula kirjadega on jah, mitu seda probleemi, et need on saksakeelsed, samal ajal olen ma kuulnud siit ja sealt Germanistidelt ja sakslastelt, et noh, niisuguse mentaliteediajaloolasi ajaloolise dokumendina pakuks, et ka saksa keeles huvi ja nõnda edasi. Ma saan aru, kirjavahetused ei ole laia lugejaskonna meelis elekt tüür, aga, aga, aga vähemasti elektrooniliselt peaks neid saama võimalikult palju teha, sest see annab niisugustele uurimustele liha ja verd juurde. Ma tänan selle vestluse eest. Kirjandusteadlased Marin Laak ja Sirje Olesk. See on saade loetud ja kirjutatud MINA OLEN Maarja Vaino. Ja saadet jääb lõpetama sellistele Euroopa ja prantsuse sõpradele sobilik Pala, mis kõlab Edit peafi esituses ja mille võiks võib-olla siis kergemeelselt eesti keelde tõlkida, kui elu on lill. Kuulmiseni.