Loetud ja kirjutatud. Ja kell ongi saanud natuke kaks läbi. Täna on laupäev ning eetris on saade loetud ja kirjutatud. Minu nimi on Valner Valme. Täna räägime kriitikast ja kohati, võib-olla isegi kriitikakunstist. Milline on Eesti kirjanduskriitika seis ja milline see võiks olla, mis raamatud üldse väärivad kajastamist ja kõigest sellest räägime õige peagi saatekülalistega, kelleks on sirbi kirjandustoimetaja, Pille-Riin larm ja Postimehe kirjandustoimetaja Alvar Loog kirjanduse fanaatikud, kes ka ise kriitikat kirjutavad? Kui tohib, kõigepealt tere, Madoon, hakatuseks paar käibelauset. Eesti kirjanduskriitika on alla käinud. Teiseks kirjandusarvustustes kiidavad sõbrad sõpru, vahel harva paneb ka vaenlane vaenlasele ära. Kirjutatakse peamiselt eesti autorite loomingust. Tõlkekirjanduse kriitika on vaeslapse osas. Peavoolumeedias antakse kirjandusele liiga vähe ruumi. Vaatame siis, millised neist jõhkramatest väidetest meil õnnestub siin ümber lükata ja, ja võib-olla hoopis kuhugi omakorda puid alla panna. Mida teie arvate sellest, et aeg-ajalt sellised negatiivsed toonid meil eesti kirjanduskriitikast rääkides õhus on? Pillariin? Tere, ma pean kohe ütlema, et ma paljude nende väidetega ei nõustu peaksingi kõigepealt küsima sult Valner, mis aastast need pärinevad. No neid ikka niimoodi aasta-aastalt tuleb ette millegipärast. Võib-olla see selline diskussioon oli elavam mõne aasta tagant, aga, aga noh, seda ikka keegi tõmbab aeg-ajalt käima. Et mis puutub näiteks sõbramehe kriitikasse sisse ja on olnud tegelikult küll probleeme umbes 10 aastat tagasi kuid praegu mulle tundub, püüavad toimetajad kaastöid tellides vältida seda, et oleks arvustaja kas lähiringkonnast kirjaniku või tõlkija puhul või siis, et oleks vastupidi, vaenlane, sest et sellest loost ei tule tõenäoliselt head nahka. Eesmärk on ju anda ikkagi võimalikult erapooletu ja samal ajal asjatundlik tagasiside. Tuleb tunda kirjanikke, kriitikuid ja nende suhtlusringkondi. Paraku küll jah, ikkagi toimetaja erialateadmiste hulka, mingil määral käib ka see, et kes kellega elab Cels, kellega muus mõttes suguluses või olnud varem samas asutuses tööl, kes kellega on kakelnud mingis olukorras ja nii edasi. Alvar, sinu kogemused ja mõtted ja need osutusid, on kindlasti otsapidi õiged, aga jah, kui milliseid järeldusi nendest teha või, või kuivõrd tõsiselt neid võtta on, selles mõttes on muidugi iseküsimus, et et minu meelest seal pildi saab natuke selgemaks, kui vaadata kriitika olukorda Eesti kultuuriväljale laiemalt, mitte ainult kitsalt kirjanduskriitika kontekstis. Et sealt tuleb kohe välja, et need väljad on, on tegelikult hästi erinevad ja, ja igal laiemalt võttes žanril on tegelikult natuke nagu oma spetsiifika, näiteks teatriskeenel on see kujunenud läbi aastakümnete ülimalt enesestmõistetavaks, et teatriinimesed ise või teatriga ühel või teisel moel professionaalselt kokku puutuda istuvad inimesed ei kirjuta näiteks kriitikat, kriitiku institutsioon on, on sellest peaaegu täielikult lahus. Et ei kirjuta näitlejate kirjuta, lavastajad ei kirjuta, dramaturgi lavamehed ka mitte. Et samal ajal näiteks, kui me vaatame kujutavat kunsti, siis ka peaaegu suuresti ikkagi skeene, nagu siseasi jällegi, et seal on, ütleme needsamad, kes on kriitikud, on, on suuresti kuraatorid teinekord ja nad on, kui nad ei ole ise kunstnikud, siis nad on tegelikult kunstnikele ikkagi väga lähedal, et, et see on vägagi selline niukene nagu skeene siseasi ja seda peetakse väga enesestmõistetavaks. Ja seetõttu näiteks me ka ei, kas õnneks või kahjuks kohtame Eesti kunstikriitikas väga harva, ütleme sellise tooniga või, või nii järskude ja negatiivsete hinnangutega tekste nagu me näiteks teatri või, või kirjanduskriitikas, et, et see on hoopis hoopis teistsugune valdkond ja, ja kirjanduse puhul on jah, see paraku ikkagi niimoodi kujunenud, et et seda niisugust päris puhas kriitikute seltskonda, nagu, nagu ta on enamikus teatris teatri puhul ju tegelikult ka kriitikast peaaegu ei ole eriti on seda toodud välja luule puhul. Et teatris oleks täiesti kummaline, kui näitleja kirjutab arvustusi mõne teise teatri või isegi oma teatrilavastusest, aga kirjanduses kirjanikud ise kirjutavad kriitikat, see on täiesti normaalne, eks ole. Et lihtsalt see ongi, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida, et, et nad on kuidagi ajalooliselt ja ilmselt mitte erid eriti sihukese hea põhjendatusega nii kujunenud ja me oleme selle olukorra olukorraga nagu harjunud jah, sõbramehe kriitika, eks ta jah, sealt tulebki, et et kui me räägime näiteks luule puhul, et noh, päris selge on see, et arvestades kui palju Eestis luulet ilmub ja, ja et see, see suur kvantiteet ise tegelikult, et võib-olla ei suuda väga palju kvaliteeti sünnitada ja seda vähest tõelist kvaliteeti, mis on muidugi alati suhteline suudab ta mingil moel varjutada tegelikult ja noh, mis tähendab noh, ma eelmine aasta ilmus vist väidetavalt kas 170 luulekogu või noh, see on nagu müstiliselt suur number ja noh, ma usun, et kui nende niuksed tõsiste lähilugejate hulk, kui nüüd nagu kuidagi keskmise numbri peale taandada, siis see number on noh, ta on kindlasti kahekohaline ühe luulekogu kohta. Ma arvan, ta võib isegi olla niisugune ühe ühekohalise numbri läheduses kuskil, ma arvan, see number on võib-olla niisugune, et keskeltläbi ühte luulekogu loeb tõsiselt võib-olla 10 15 inimest ja noh, see on paratamatu, et tegelikult seal ringis ongi eelkõige sõbrad ja lähisugulased ja ja siis pole ka ime, kui, kui keegi nendest siis nagu sule haarab ja kirjutab No minul on ainult hea meel, ühest küljest, kui need eeltoodud negatiivsed väited õnnestub ümber lükata, teisalt on muidugi põnev, kui me saame teha ka kriitika kriitikat. Kui te nüüd vaatate oma igapäevatööd, siis milline on see kirjanduskriitikatase ja seis praegu 2020, sügisel? Pilleri. No mulle tundub, et ei saa kurta, oleneb muidugi, millega võrrelda, et kui sa võrdled seda praegust olukorda eesti kriitika sünniaegadega, kui näiteks Lydia Koidula anonüümselt ilmunud luulekogu saabki ühe arvustuse muuhulgas Talle üsna lähedaselt inimeselt, tõenäoliselt siis sellega võrreldes praegused tipud teenivad arvustusi märksa rohkem, need on pikemad ja need on palju, palju sisukamad. Kui sa võrdled ka meie situatsiooni näiteks naabrite olukorraga, olgu siis Soomes või Lätis, siis ma lihtsalt toon selle illustreerimiseks kaks tsitaati Soome puhul. Hiljuti ilmus Sofi Oksase intervjuu Eesti Päevalehes. Intervjuusid talle ei meeldi anda, ütleb kohe intervjueerija. Vilja Kiisler sellepärast et ta eelistaks lugeda arvustusi, aga peab paratamatuks seda, et ta intervjuusid annab, sellepärast et ajakirjandusväljaannetes Soomes ei jätku enam ruumi armastusele. Kui aga raamat ei saa meedias ruumi, ütleb Sofi Oksanen, siis lugeja ei leia seda. Läti olukorra illustreerimiseks. Ma toon tõlkija ja kirjaniku konters Collinsi tsitaadi kes vastas paari aasta eest küsimusele, kas Läti kultuuriväljaanded on õnnestunud taastada. Peale seda, kui need majanduskriisi ajal suleti. Ja vastus kõlas nii. Kultuuriväljaannetes oli tähtsal kohal kriitika. Praegu, kui seda ei ole, puudub tagasiside. Iga raamat, mis ilmub, näib olevat väärtuslik ja iga kirjanik Keenias kõige rohkem on tõesti puuduv kriitikast, nad väga kadest kadestavad seda Eesti olukorda, kui meil on väljaandeid, kui meil on võimalik erapooletult siiski arvustada teoseid ja paremad teosed ka, isegi mitu arvustust teenivad. Mõnes mõttes. Võib-olla on isegi mõttetu võrrelda Eesti praegust kriitikat ka meie enda eelnevate epohhidega nii-öelda sellepärast, et öeldakse, et iga kirjandus põlvi, igasugupõlv peab endale looma oma kriitika nad peavad oma ajastust lähtuvalt ise Nendele teadaolevate kontekstid ja nendele oluliste märksõnade kaudu oma kriitika looma, et selles mõttes kuna kontekst muutub kogu aeg, siis võib-olla ei ole päris adekvaatne võrrelda seda, mis praegu kirjutatakse näiteks 70.-tega või 20.-tega. Küll aga mida võib võrrelda süvenemise, aste ja süvenemise, võimelisi arvustusi võiks tegelikult olla. See on ka praegu nii, aga kas meil on meedias piisavalt ruumi kirjandusel ja kirjanduse arvustustele ja kas üldse iga raamat vajab ja väärib armastust? Ja siis noh, see on jah, suhteline, mida me selle piisavuse kriteeriumiks seame, noh, päris selge on see, et kirjanikud ise sooviksid, võib-olla ajalehtedes ainult kirjandusarvustused ilmuski ja soovitavalt nende enda teostest ja soovitavalt kiitvad. Aga noh, eks lõpuks turg paneb seal ikkagi tegelikult paika, et eriti erameedia puhul töötades ise Postimehes ja nähes tegelikult, et ka näiteks kultuuritoimetuse sees valdkonniti, millised on kirjanduse lugude klikkide hulk veebis võrreldes siis näiteks filmi- ja popmuusika ja teatriga ja isegi klassikalise muusikaga siis kohati imestan, et kirjandus üldse nii palju ruumi saab, sest tegelikult see avalik huvi vähemalt nende klikkide järgi otsustades on, on kirjanduse vastu ikkagi suhteliselt madal ja, ja kui me räägime kohalikest kirjanikest, keda on ju leegion selles mõttes Kirjanike Liidu nimekiri, on ikka ikka nii pikk, et kusjuures Krollima hakata siis ire hiire peal näpp väsib enne ära, et kellest enamik, kes kõik avaldavad ja, ja noh sõnaga tõlkijad muidugi sees, aga et üld üldiselt neid regulaarselt kirjutavaid regulaarselt avaldavaid autoreid on meil ikkagi mitusada. Kõik nad ei olegi ju kirjanike liidus ja avalikkuse huvi nende vastu on ikkagi keskeltläbi väga madal. Neid autoreid, kelle puhul see huvi on märkimisväärsel määral olemas, on võib-olla kümmekond üldse. No kes on need autorid, kelle raamat pälvib tingimata vastukaja meedias? No mulle tundub, et see isegi ei pruugi sõltuda nii väga autorist, kuivõrd ka teemast, mida ta käsitleb, seesama autori kõik teosed ei ole sama arvustatavad. Ja sel aastal mulle tundub, on olnud Kristiina Ehin üks selliseid enim arvustusi teeninud autoreid oma luulekoguga janu on kõikidele üks. Samuti eia uusi romaan tüdrukuna on teeninud väga palju tagasisidet leheveergudel ja tõlkekirjanduse puhul. Nüüd just sügise poole. Olga Bukoodina kriminaalromaan uraan, mis räägib Sillamäele uraani rikastamise tehase rajamisest. Ja see on täitsa selles mõttes hämmastav komplekt luulekogu, eks ole, pälvib nii laia tähelepanu siis feministlik kirjandus, mis ei pruugiks ka olla ju võib-olla siis kõige mainstreami või keskteelisem asi ja siis vene kirjaniku tõlkeromaan, mis küll tõsi küll, räägib Eestist kuidas hinnata seda, neid magneteid ja millised võiksid olla hoopiski võib-olla lisaks nendele enam tähelepanu saanud raamatut viimasest ajast? Nende konkreetsete teoste puhul ilmselgelt üks selliseid intrigeerivaid teemasid on ajalugu, mis jookseb läbi Kristiina Ehini luulekogus tugevalt ja samamoodi romaanist uraan eia uusi romaani puhul ilmselt naise kehaga seonduv on palju kõneainet ja mõtteainet pakkunud, aga ma pean ka osutama sellele, et nende teoste arvustused on samamoodi ka neid klikke päris hästi teeninud. Juhul kui nendes tuuakse välja niisugune seos praeguse eesti ühiskondliku eluga. Näidatakse, et miks need teemad on olulised, mida kirjanik käsitleb ja sealtkaudu jõuab poleemika edasi kriitikasse. Näiteks Jan kausi ja Flo Kasearu vangerduste arvustus, mis räägib koduvägivallast ja millest kirjutas Andrei Liimets on Sirbi veebis üsna loetav väga loetav isegi. Ja samamoodi Kristiina Ehini luulekogu arvustus, mille kirjutas vilja Kiisler on meile menukas olnud lugejate seas. Loeb ikkagi ka see, kes on autor, vilja Kiisleri nimi tõmbav lugema kindlasti. No ma loodan, ta kirjutab ka hästi, ma, ma kardan, me peame tagasi tulema veel eia uusi teema juurde, sest meil on Alvar Loog saates. Aga kuigi see ei ole, saate eesmärk omaette, aga kuulame vahepeal lõõgastuseks vaikse muusikapala. Meile mängib Rootsi ansambel kuup ja lugu inhart Priit 2001. aasta albumilt Wolt. Meelekõlas kuup ja me jätkame saadet loetud ja kirjutatud. Meil on külas ise kriitikud ja kirjeldus toimetatud Pille-Riin larm sirbist ja Alvar Loog Postimehest ning enne seda lugu jäi õhku see küsimus, et kas meil on ka selliseid tähtkriitikuid, kelle nimi tõmbab lugema sõltumata sellest, millisest raamatust ta kirjutab. Tema tahaks kõigepealt Alvar küsida sinu käest, et sina oled ilmselt saanud eia uusi tüdrukuse arvustus, aga rohkem tähelepanu, kui sa eeldasid või tahtsid. Jah, kindlasti ma ei oska kuidagi selle faktiga nüüd muidugi emotsionaalselt suhestuda või noh, sest see on nii eilne päev ja mullune lumi juba. Aga kui öelda midagi nüüd eia romaani ja, ja tema sellise arvustatuse ja kajastatuse ja, ja siis nende arvustuste loetuse ja, ja miks mitte ka nende üle järele mõelduse kohta, siis, siis eia romaan on selles mõttes kindlasti kingitus kogu meie meie kirjandusruumile, sõltumata nüüd sellest, millisena keegi tema konkreetsed kunstilist või meelelahutuslikku kvaliteeti näeb või milliseks selle hindab, et, et see on täpselt seda tüüpi fenomen, mida noh, meie, meie kirjandusruum ja noh, paralleelselt siis ka teistsuguseid teoste näol meie ülejäänud žanrid vajaksid kui just mitte iga päev, siis ütleme vähemalt iga aasta, et see on midagi, mis siis lugejaskonda populariseerib, mis, mis kuidagi toob niukse ootamatul moel välja selle, kui erinevalt me tegelikult asjadest aru saame ja sunnib meid reflekteerima meie enda nii öelda kaanorite üle, mida, mida me hindamisel rakendame ja, ja sunnib ilmselt refekteerima ka selle üle, mida me mingit mingit konkreetset žanrilt või isegi miks mitte mõnelt konkreetselt autorilt tegelikult ootame. Et need teosed, mis võivadki olla mingisuguse abstraktse ideaali kohaselt kohutavalt kvaliteetsed, aga, aga millest, nagu tegelikult mingisugust teise astme Niukest poleemikat ei teki, on, on tegelikult omal moel nagu surnud ja, ja nad ei, nad ei anna meie nagu kultuuriruumile võib-olla eriti üldse kaasa, et nad on nagu sellised, et noh, nagu mingisugused vääriskivid, mis on kuskil koopas kuhugi ära peidetud ja kuhu siis ainult üksikud vähesed oskavad või tahavad neid otsima minna, on ju, et Teia romaan on, on selles mõttes ikkagi. Ma ei tea, kuivõrd ta seda kirjutades ja avaldades ise soovis või üldse taotles, aga, aga see on nagu romaan, mida siis justkui tänasel sellel 2020. aastal peab Eesti kirjandusega kursis olla sooviv inimene olema lugenud sest diskussioon käib selle ümber ja, ja ta on väga polariseeriv ettev. Ta on teos, mille kohta mina ei ole inimestelt kuulnud, nagu selliseid leigeid seisukohti, kus öeldakse lihtsalt aa, see oli normaalne või, või oli ka või oli hea või vaid see on. Ta kipub vägagi selliseid ülivõrdelisi määratlusi esile kutsuma ja selle spektri mõlemates otstes ja see on, see on kui just mitte hea, siis kindlasti olulise teose tunnus. Huvitav, mina ütleks selle kohta pigem, et oli ka ma kumbagi äärmusse ei kalduks. Sina kindlasti selles arvustuses ei kirjutanud endast kuigi seda nii sageli sealt välja loeti. Aga öeldud on ka, et ükskõik millist raamatut kriitik arvustab, siis tegelikult ta kirjutab ikkagi endast. Ja kui tohib, ma loen ühe väikse koha ette. See on pärineb küll Veiaari raamatust, kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud, aga tema omakorda tsiteerib Oskar Vaildi. Ja see on selline väide Oskar Veldilt. Mind lõbustab alati nende meie ajakirjanike ja kunstnike narr edevus, kes näivad kujutlevat. Kriitiku esmane funktsioon on nende teisejärgulised teosest lobiseda. Ja siis mida Oskar väidab ja mida kab Järbiaar kaasa kiidab, on see, et kriitikal peab olema oma nägu ja ta võibki julgelt kirjutada iseendast siis selle teose kaudu. Mis sa arvad, Pille-Riin? No üldiselt ma nõustun sellega, et kuigi ma olen täna juba öelnud eesmärk on erapooletu arvustus, siiski ei ole võimalik taandada selle tagant inimest, kes seda kirjutab, tema lugemust, emad, kogemust, tema maailmavaadet, mida võiks siiski taunida, on asi, mida aeg-ajalt kohtab arvustustes selline enesetegevuse kommenteerimine, et kui ma selle raamatu sain, siis ma mõtlesin ja siis ma läksin ja tegin seda, et noh, niisugused asjad ma enamasti toimetades lõikan ise välja. See ilmselt ei ole päris see, mida ma silmas pidasin. Nõueld pidas silmas kriitikat kui kunstiliik omaette, et tal on kõik õigused olla, olla kunsti, teha kunsti, see, millest, mida sa kirjeldasid jah, et avan ümbriku ja võtan raamatu välja, et see on pigem ballast, eks ole. Aga mis tasemel on praegu eesti kriitika, tulles tagasi selle saate algul öeldud negatiivse väite kohta kriitika on justkui alla käinud, tegelikult ei ole, ma saan aru, et kas kriitika on praegu kunst omaette Eestis kirjanduskriitika. No ma olen olnud seotud viis aastat tants orase nimelise kriitikaauhinna väljaandmisega ja seal igal aastal, kui valime nominente viis siis see nimekiri, kes tegelikult võiks olla nomineeritud, on alati pikem ja ka auhinnatava teksti väljavalimine ei ole sugugi lihtne, sellepärast säravaid tekste nende viie seas on ka rohkem kui üks. Nende tippude järgi vaadates on tase hea, aga jah, võib-olla missugune see lai platool on niisugune keskmine, aga see on ilmselt normaalne iga igasugune kunstiliik või ka siis mis tahes kunstiarvustuste Plato ongi ju noh, enamasti niisugune keskmine, kõik ei saa olla ühtlaselt särav. Pigem on oluline see, et sinna neid eriti halbu tekste sisse ei Volkseks. Ütleks, et kirjanduskriitika üldine seis niimoodi kõrvalt hinnates ei saagi olla midagi muud kui halb. Juba seetõttu, et ma olen olnud väga pikka aega sellel veendumusel, mida ma olen ka korduvalt erinevates artiklites väljendanud. Et kriitika on just kultuurikriitika sõltumata siis oma objektist on tegelikult suuremal määral juba alati ette läbi kukkunud, sest see on selline võitmatu missioon tegelikult, kuna kuna neid eeldusi ja ootusi, mida kriitikale esitatakse, on niivõrd tul hulgal palju ja nad on tegelikult üksteisele kohale. D päris vastukäivad, et neile kõigile vastata ei ole mingil kujul võimalik ja, ja eriti keeruline on neile vastata ta juhul, kui artikli mahu formaat on ju ette määratud, et et, et on lugejaid, kes eeldavad arvustusest väga selget, sellist tarbija, kaitseliku informatsiooni, nad sobivad väga selgelt lühidalt ühemõtteliselt aru saada. Kas see teos väärib tutvumist või milline, milline hinnang talle on antud, siis on inimesi, kes eeldavad ja ootavad mingisugust sügavat analüüsi, mis ideaalis võiks veel neile sobiva mingisuguse moodsa humanitaarteadusliku metodoloogia vundamendile olla rajatud näiteks legend, sageli autorid ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et ja noh, kõigele lisaks veel see põhiline eeldus ja ootus, millest kriitika ilmselt kunagi ei vabane, aga mida ta kuidagi täita ei suuda, on see sellise objektiivset tõde objektiivse, lõpliku tõe vahendamise funktsioon ja selle objektiivselt tõe järele on just nende hinnangute osasse sotsiaalne tellimus kogu aeg olnud ja see ei kao mitte kuhugi. Ja sellest seisukohast on see alati läbi kukkunud, et piisab, kui sa midagigi rohkem isiklikumat väljendad. Sa võid seda teha kas rohkem või vähem varjatud moel, aga aga tabacki ühtepidi võib olla väga huvitav lugedagi, lugevad küll öelda, et okei, siin arvustuses oli elu, ma sain siit midagi teada, aga tegelikult sa hoopis vihastas mind ja see oli mingisugune järjekordne kellegi suvalise inimesega tavaline arvamus, millega mul ei ole mitte midagi teha. Ja siis, kui sa sellest isiklikust arvamusest hoidud üritad olla üldsõnaline, üritad olla kuidagi tasakaalukas, empaatiline siis öeldakse, et tegelikult siin puudub nagu teravuse, siin puudub seisukoht ja see on igav, sellega on üldse väga raske suhestuda ja nii edasi. Et kriitika on juba alati ette tegelikult läbi kukkunud. No sellele saatele mitte mõeldes mind natuke inspireeris ka Pille-Riin sinu üks tänavu ilmunud arvamusartikkel kriitikast sirbis, kus sa ütlesid seda sama asja kriitikast ei peaks otsima absoluutselt tõde. Et kommenteeri võib-olla seda, mida sealt peaks siis otsima. Sealt tõde ei peaks otsima selles mõttes, et ükski arvustus ei vii ühtegi teostega kirjanikku otse Kaalonis, otsepar Nassile, sealt tasub otsida ühe teise võib-olla sulle üsna sarnase lugeja pilku sellele teosele. Sa võid sellega nõustuda, sa võid sellega mitte nõustuda. Ses mõttes olen nõus halvariga, et et see on noh, paratamatu, et sealt ei tule seda otsust või hinnangut. Gutki kriitika, mõnes mõttes peaks olema ka otsuse ja hinnangu kohtumõistmise funktsioonis. Sa sa küsisid tõe kohta? No seda, seda üldiselt jah, mida ma asja selgitasin silmas pidasingi, et see ei vii kedagi kaanonist, see ei too kellelegi auhindu, see ei tähenda, et kui arvustajale meeldib, et tegu on aasta kõige olulisema teosega saan ühe arvustaja vaade ja võib-olla hoopis teine lugeja näeb asju hoopis teisiti. Võib olla ka see ootus tõe küsimuse suhtes. Ootus arvustusele sõltub, mida arvustuse funktsiooniks peetakse. Kas see on tagasiside autorile, kas see on mingi ja abivahend au hindajatele? Võib-olla see on hoopiski soovitus lugejale. Nii aga soovitustest tahakski rääkida pärast järgmist lugu, milleks anda Preiminglipsi Fadrolli pressing džainistel. Ja jätkame saatega, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Valner Valme ja meil on stuudios pillariinlarm ja Alvar Loog ja meil jäi enne seda muusikapala Fleming lipsi lugu õhku selline küsimus, et kuidas suhtuda praeguse populaarsesse kultuuriajakirjanduse rubriiki žanrisse, nagu on kultuurisoovitused? Kirjandus, soovitusi on praegu moes jagada sotsiaalmeedias. Seda teevad ka siinsamas ERRis mitmed kanalid ja isikud. Kirjandus soovitas, et nad ei lähe päris kriitika alla. Janika Kronberg ütles mingi aasta keele ja kirjanduse ülevaates, et et ta ei pea kriitikaks soovitusi, mida sageli jagavad veel toimetajad ise. Need ei ole kuskilt kõrvalt tellitud. Raamatu soovitus, et kuidas suhtuda. Neil on kindlasti hästi selles mõttes see, kas teda nüüd jah, suure algustähega kriitikaks nimetada, on iseküsimus. Ki, vaieldamatult see on mingisugune oma maitseavaldus ja noh, eriti juhul, kui, kui need soovitused on esitatud sellises formaadis, et neile kaasneb ka mingi noh, kas pikem või lühem argumentatsioon, kus siis tuuakse välja põhjendused, et miks just see raamat, võib-olla see juhul, kui need lühikommentaarid, mis neid soovitusi saadavad, on kuidagi väga veenvalt ja, ja elegantselt ja stiilselt teostatud, siis ma arvan, omal moel võib seda isegi nagu, nagu kriitikaks või miks mitte suureliselt kriitika kunstiks nimetada. See on jah, nüüd eraldi teema. Aga kultuuriväljal nad töötavad kindlasti mingisugust selles mõttes ikkagi positiivselt agentidena. See on ju kõik informatsioon. Et lõpuks see on see, mida me vajame, sest meie kultuuriruum on kas õnneks või kahjuks kasvanud ammu ja tõenäoliselt pöördumatult välja sellest faasist, kus ütleme, emakeelset kirjavara ilmus niivõrd vähe kõik haritud inimesed noh, varem või hiljem sellega nii või naa tutvusid, et see kehtis, ütleme siin meie valgustusajal meil siin rahvusliku ärkamise ajal 19 sajandi lõpus ja noh, näiteks isegi, mis puudutab luulet, siis kehtisse veel tegelikult kuni peaaegu 80.-te lõpuni, sest algupäraseid eestikeelseid uudisteoseid luuležanris ilmus mingitel aastatel ühekohaline number ja, ja kuna ka nii palju telekat tollal ei vaadatud ja raadiokanaleid oli vähem ja internetti ei olnud üldse ilmselt inimestel oli rohkem aega luule jaoks üldse kirjanduse jaoks ka üldiselt need kogud ikkagi nagu loeti läbi, keegi ei pidanud sulle ilmselt soovitama tulema, aga kui me vaatame, mis kvantiteedis see asi praegu on, siis see, kui keegi tuleb ja selle kvantiteedi, sest näpuga mingisugusele kvaliteedile näitab, ei pea sellele muidugi seda tõsiselt võtma, aga, aga see on ikkagi informatsioon. Et siis ma arvan, see on ainult hea. Pille-Riin, mis sina arvad, kas soovitused on kergema vastupanu teed minek nii kirjandusest, kirjutajale kui ka lugejale, kes otsib võib-olla midagi enamat? Ei, ma ei arva seda just nimelt selle kvantiteedi Tomis raamatuturul valitseb, et ikkagi on meeldiv mulle usaldusväärse autoriteedi soovitusi kuskil kohata, olgu siis ühismeedias või mõnes väljaandes. Ja tõenäoliselt ma siis olen täiesti valmis seda teost ka lugema. Teisest küljest, eks ole ju ka igasugune negatiivne arvustus, mis on tellitud mõnes väljaandes mõne teose kohta, mis on võib-olla üpris rapi. Siiski soovitus, sest et on tehtud toimetaja valik juba eelnevalt, see teos on juba esile tõstetud. Et olgu siis ka halb tekst, aga see on ikkagi juba esile tõstetud nende tuhandete raamatute seast, mis igal aastal ilmub eesti keeles. Et ka negatiivne arvustus mõnes mõttes on ikkagi reklaam, sest tõeliselt halbu teoseid ei ole mõtet arvustada neile kaastöid, tellida nendele ruumi defitsiitset trükiruumi, raisata. Siin on muidugi see aspekt, et küsimus nii-öelda arvustatusest või sellest lävendist, kust maalt saab teos arvustatud, ei ole muidugi tingimata otseses paratamatus seoses teose siukse siis rohkem vähemalt abstraktse kunstilise kvaliteediga sest enamasti on halvad teosed kirjutatud nii-öelda tundmatute autorite poolt, mis tähendab ka, et avalik huvi nende vastu on kohutavalt madal ja, ja ei ole lugejat ei tea, neist ei oska nende järgi nii-öelda küsida ja puudust tunda Nende kajastuste järgi ja tegelikult ei tea neist sageli ka toimetajad ja potentsiaalsed arvustajad. Aga kui on ikkagi kehvapoolse raamatu too avaldanud tuntud autor, kelle, kelle puhul on lugejaskonnale ikkagi mingisugused ootused ja, ja paratamatult on siis ka kultuuriväljaandele mingisugune niisugune ühiskondlik tellimused, et seda teost seal kajastatakse, sest inimene tahab ju enne poodi minekut ikkagi kuulda, millest see räägib ja, ja kas seda maksab lugeda või mis muljeid kriitikus tekitas. Et siis niimoodi ikkagi jõuavad ka, ma arvan, väga paljud kehvapoolset teosed saavad arvustuse tänu sellele, et nende autor No me oleme rääkinud täna siin natuke sellest, et millised raamatud pälvivad tähelepanu, aga tahaks jõuda ka selleni, et millised kriitikud saavad üldse lehe ja neti ja raadio ja nii edasi ruumi. Kas meil on kriitikuid piisavalt ja, ja millistelt, teie tellite? No ma teen otsa lahti, Postimehes ei ole kirjandusele eraldatud ruum just just ülemäära suur, aga ta vist on lõppkokkuvõttes võib-olla isegi enam samas mahus, mis sir, kuna meil on nädalavahetuseni, AKs ilmuvad arvustused ja, ja kuigi palju mahub neid nädala sisse. Ja ma pean tunnistama küll, et toimetajana mul ei ole päris võimalik kõik elada nagu sellises ideaalmaailmas, et ideaalmaailm oleks see, et, et noh, kõigepealt mul on toimetajana endal kohutavalt hea ülevaade kõigest, mis toimub, mis ilmub ja, ja mul on ka nii-öelda informatsioon selle kohta, millised need teosed on, mis tähendab, et ma olen saanud neid kõiki ise lugeda paratamatult, nagu see info liigub hästi aeglaselt ja liigub minust enamasti mööda, sest muud tööd ja elu on kohutavalt palju ja ammugi ei jõua neid kõiki nagu ise lugeda. Seega sa oled paratamatult sõltunud tud oma kas siis olemasolevate või siis Niukest potentsiaalsete kaasautorite tähelepaneliku, sest ja isiklikust huvist ja seda, mis, mis neile on raamatulauale tund ja, ja mida, mida, mida neil on olnud aega või huvi kohe kiiresti lugema hakata ja, ja siis on soovi seda väljendada, et selles mõttes ta liigub ikkagi ikkagi väga suuresti noh, kergelt siukest isevoolu teed. Tegelikult mina lähenen nii-öelda oma külgede täitmisele natuke teistpidi täiesti teadlikult teen iga nädal raamatupoodides seireretke, vaatan, mis on ilmunud, seda saab loomulikult ka kodulehtede kaudu kindlaks teha, ainult et siis ei saa lehitseda neid teoseid. Ja veel parem, kui vaadata Kirjastuste kodulehtedelt rubriiki ilmumas, siis juba võib-olla enne ilmumist mõnele teosele, mille puhul tean, et see peaks olema hea varakult arvustaja leida, et jah, ma asun arvustusi tellima. Teose põhjal valin välja teose. Mulle tundub, et on tegu hea asjaga. Seda võiks käsitleda ja siis hakkan mõtlema, kes seda võiks teha, aga umbes veerandarvustustes tuleb samamoodi isevoolu teed ka sirpi, et keegi loeb midagi, mis teda inspireerib, võtab ühendust, küsib, et kas võiks seda käsitleda, kuid mulle tundub samuti, et tegu on väärt teosega ja sellele teosele veel ei ole arvustajad, siis me tõenäoliselt jõuame kokkuleppele. No minu isiklik kogemus on see, et et see selline ideaalolukord, kus noh, millest Pilleri nüüd rääkis, et kus valida need teosed võimalikult varakult välja, olla kursis sellega, mis ilmub ja siis katsuda neid nii-öelda nagu kriitikutele mehele panna ei kipu kahjuks vähemalt minu puhul ei ole, ei ole kahjuks eriti kippunud toimima selles mõttes, et et ehkki neid arvustajaid, keda ma ise näeksin hea meelega, ütleme ühte ja teist teost Postimehes kajastamas ei ole kahjuks üldse nii lihtne ära rääkida, sest tegelikult inimesed on ikkagi kohutavalt hõivatud. Ja juhul, kui neil on ikkagi mingisugune karjäär härra ja elu ka väljaspool kirjandusarvustuste kirjutamist, siis nad on ka suhteliselt alamotiveeritud. Et et kas see niisugune nime lehte saamine ja väikese honorari saamine kindlasti ei ole piisav motivatsioon ja sellised nii-öelda pähe määritud arvustamised enamasti nii-öelda reaalse arvustamiseni kipugi kahjuks jõudma, et noh, mina olen tonnide viisi tassinud arvustaja, eksam Clare inimestele siis erinevatesse kokku lepitud kohtadesse ja ilma, et ma et ma sealt siis mingisuguseid tekste oleks hiljem arvustuste näol tagasi saanud ja selles mõttes ma mingis mõttes nagu usun mis on võib-olla kergema vastupanu teed minek, aga ma pisut usun seda printsiip, et natukese hea arvustus või no mis osutub siis nagu heaks arvustuseks, ta kirjutab ennast natuke nagu ka ise. Et see inimene, et nagu noh, et nagu on siis lugeja haarab kirve või, või, või et lugeja haarab prääniku järgi, mida ta tahab siis autorile osutada või siis lihtsalt tema, see rõõm sellest lugemiselamusest pulbitseb, niivõrd ületa vormub mingisuguseks tekstiks juba peaaegu iseenesest leiab tee minu minu meilikasti, et ma natukene tegelikult sellesse printsiipi usun. Aga jah, ideaalis kui näiteks Ma oleksin kuskil ikkagi selgelt eesti kirjandusele pühendunud väljaandes sama töö peal, siis muidugi päris sellise metoodikaga ei saaks tööd teha, nagu ma postimehest praegu teha. Kas meil ilmub liiga vähe tõlke, ilukirjanduse arvustusi. Kui see nii on, siis miks? Tõenäoliselt jah, liiga vähe ja põhjus on selles, et tõlkeilukirjandust ilmub lihtsalt sedavõrd palju, et meil ei jagu isegi kultuuriväljaannete ja ka päevalehtede kultuurikülgede teatav Prikkuse juures neile kajastamiseks ruumi. Samuti on paljudele tõlketeostele raske leida arvustajad selle tõttu, et tõlgitakse ka väga silmapaistvad klassikat. Ma pean silmas Hieronymus sarja näiteks ja on lihtsalt leida keeruline inimest, kes selle meile suhteliselt tundmatu autori loomingut tunneks või kes oskaks hinnata tõlkekvaliteeti, mis tõenäoliselt selle konkreetse sarja puhul on väga hea. Ja kes oleks nõus mahukamaid ja aja nõudlikumaid töid ette võtma, et seesama hõivatuse probleem on ka, mida Alvar juba esile tõi. Nii? Ma tänan teid, selle arutluse eest võiks rääkida veel tunde kirjanduskriitikast, aga ma arvan, et praegu võib tõdeda seda, et eesti kirjanduskriitika seis on kohati päris hea. Aga samas kasvuruumi ja arenguruumi jällegi on. Aga ma lõpetuseks tahaks küsida päikseelulise või kultuurilise soovituse teilt mõlemalt. Mina soovitan lugeda noorte kirjandusajakirja värske rõhk, kus ta on näha mis on praegu meie võrsuvate luuletajate prosaistide kriitikud, et selline meelisteema, mismoodi nad kirjutavad, mis, kes on need nimed, kes on tulemas kirjandusse, kuigi seejuures ma pean ütlema, et debitandid ei pruugi olla konventsionaalse mõttes noored, et nad võivad olla märksa küpsemas eas kui värske rõhu autorkond. Aga mingi sellise võrsuva põlvkond häälekandjana värske rõhk on väga põnev, soovitan seda kätte võtta lugejatel. Ja noh, selle soovitusega on muidugi võimatu mitte ühineda, et värske rõhk on jah, ääretult tänuväärne väljaanne ja, ja minu jaoks ka mõneti üllatuslikult on seda suudetud täita ikkagi suhteliselt kvaliteetse sisuga. Muide, värske rõhk oma kriitikuid väga teadlikult kasvatab, nad korraldavad koguni seminare nende jaoks ja koolitavad neid, et sealt võib tulla ka põnevaid arvustajaid tulevikus. Jah, aga kui peaks mingi kultuurisoovituse välja käima, siis ma võtan puhtalt nagu enda lugemislaualt ilma valimata. Punkt üks asi, mis meil korra läbi selle hetkel küllaltki laialdaselt arvustatud romaani uraan näol juba läbi käis, et ma olen ise väga tänulik kirjastusele tänapäev just selle punase sarja raames viimastel aastatel ilmunud vene nüüdiskirjanduse suhteliselt sihukse laialdase ilmutamise pärast, et sealt on ikka väga häid ja huvitavaid asju tulnud ja, ja, ja ka enamasti siukses väga-väga nõtke lugemisväärsest tõlkest. Et nad on küllaltki erinev, erinevad teosed, aga vene nüüdiskirjandusest, mis on ka muidugi niuke mõõtmatu ookean, oleme ometi nagu mingisuguse maitse läbi selle suhu saanud, et mina, kes ma ise vene keeles ei loe olen selle eest tänulik. Ja teine asi on alati, et, et ühtepidi me oleme oma pilguga eriti kui olla toimetaja nagu meie Pilleriniga oleme nii-öelda tänases päevas väga palju või seda siukest. Ja, ja see tänane päev on ka kultuuri mõttes siukseid heas või halvas mõttes siukseid prügikalasid täis tegelikult, et kui sa sealt kalastad, et et kohati nagu võib jääda ekslikult mulje, et mingisugused asjad, millest palju räägitakse, mida palju kiidetakse ja ja millest ka ise võib-olla õnnestub loodetavasti aeg-ajalt midagi leida, on mingisugune nagu niukene, nagu tegelik tõsine väärtus loodetavasti ongi. Aga kunagi ei tohi ikkagi jätta raamaturiiulis endal tolmu, ma neid neid sektsioone, kus on nii-öelda juba surnud kirjanikud või siis pooleldi pensioneerunud kirjanikud, kellest justkui enam nagu ei räägita või, või kes on oma aktuaalsuse näiliselt minema. Tänud ja no ma võin öelda viimase nädalalgi, nüüd näiteks olen sattunud öösiti lugema kolme autorit, kellest üks on küll veel elav klassik. Vanuse järjekorras siis Kalju Lepik, Arvisiigja, Jaan Kaplinski, soovitan kõigile. Ma tänan nende soovituste eest, kirjutan nendele alla digiallkirjaga ja selline oli tänane saade loetud ja kirjutatud. Saate tegid põhimõtteliselt Pille-Riin larm ja Alvar Loog, minu nimi on Valner Valme. Saade loetud ja kirjutatud on eetris taas järgmisel laupäeval, siis juba saatejuhiks Maarja Vaino.