Loetud ja kirjutatud. Tere algab saade, loetud ja kirjutatud, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios külas kirjanik Tõnu Õnnepalu. Tere. Tere. Ja põhjuseks on see, et hakkame rääkima Tõnu viimasest luulekogust pimeduse tunnil. Aga eks ma arvan, et me räägime natukene muust ka ja luulest ja kirjandusest tervikuna. Samas kui ikkagi kohe tulla nüüd selle nimikangelase ehk siis pimeduse tunnil luulekogu juurde siis esimene väga minu enda jaoks intrigeeriv küsimus oli see, et see on ju esimene kogu, mis sul on ilmunud ja mis on täies mahus riimistatud luules. Nüüd on, muidugi oli, oligi eesmärk ja ma kahtlustasin, et see kogemata juhtunud, aga, aga võib-olla võikski sellest alustada, et kui pika aja vältel need luuletused siis Sul valmisid ja kas kohe alguses oli sul selline mõte, et nüüd teha selline riimistatud kogu või see kujunes mingi aja jooksul välja? See ei olnud alguses mõte teha, kogu nad valmisid. No võib öelda, et ruttu, ma ei tea, kas arutu väeklaselt, aga niimoodi paari kuu jooksul möödunud aasta lõpus ja selle alguses sellel pimedal ajal just nimelt ütleme, ma arvan, et novembri lõpust kuni märtsi alguseni, jah, täpselt on need luuletused. Siis ikkagi päris lühikese aja jooksul. Ja, ja ma tõtt-öelda teist meetoditega ei tunnegi, võtame seal kui, et kui, siis juba et sellel ajal ma tegelikult kirjutasin ka muid asju sellel ajal, millest ei ole siiamaani midagi tekkinud, aga mingil viisil mul ei olnud plaanis, et ma nüüd hakkan luulekogu kirjutama, aga mul oli lihtsalt, et selline mälestuse teadmine, triimide kirjutamine, teinekord riimide mõtlemine kuidagiviisi aitab. Et mulle üldse on riimluule, kui selline on mulle meeldinud, on kuidagi tähtis olnud. Mulle aga selle juures mul on kuidagi olnud selline aukartus tema ees, et noh, et mina nüüd seal palju asju ette, et juba esiteks see, et eesti keeles see lõpp, priimide valik on selline väike ja ja neid on, noh, neid ruumis luuletusi on siin teinud suured geeniused ja ja natukene selline tunne on, et need riimid on juba kõik ära tarvitatud. Ja peale selle kogu Sariimindus on justkui selline midagi väga vanamoodsat. Aga, aga igal juhul mul on algusest peale või noh, aastakümnete jooksul olnud mingisugune kuskil üks selline unistus, et ma ükskord tahan ikka kirjutada kohe rohkem riimi luuletasin selliseid vormilisi. Ja siis ma muidugi ühe kirjutasin ja see tõesti mingil viisil nagu aitas ja ja siis asi läks lahti, ta on, selgus, et see ei olegi nii müstiline, see, ma olen varem ja need, need on sündinud niimoodi juhuslikult ja üldiselt ikka nii, et tuleb mingi riim pähe mingisugused read. Üks üks selline riimis mõte, ütleme on võib-olla kõige täpsem öelda selles mõttes, et noh, riim riimiks. Aga see Rimi juures on ju, on, ongi just intrigeeriv see, et see peab midagi ütlema. No need kaks sõna, mis kokku kõlavad, et nad peale selle, et nad kõlavad ilusasti kokku, nad kuidagi seal on mingisugune intriig või mingi mingi tulevik, et sealt saab edasi minna. No mul oligi just see küsimus ka nende liinidega seoses, et, et kui palju sulle nagu noh, tundub, et kui sa nüüd kirjutasid noh, ma ei ütleks programmiliselt, aga ikkagi nagu taotluslikult just nimelt Riinilist luulet. Et kui palju need riimid nii-öelda üle võtavad, et nad ju seavad sulle mingisugusedki raamid või nõuded, et, et kuidas sa pead hakkama mõtlema natukene. Nad võtavad muidugi üle, aga noh, selles on selles on oma võlu ja oma valu. Ja prustan selle kohta väga ilusasti öelnud, et mõne võib-olla kõige parema rea luules Me võlgneme riimi sundusele. Et seal ongi niisugune asi, et sa kirjutad lõpuks ka midagi sellist, mida sa ei tahtnud kirjutada, mis ei olnud plaanis. Et noh, eks üks asi on see algus, tuleb see seriimse mõte ja siis hakkad seda edasi arendama, noh alati sellest ei tule muidugi luuletust välja kuidagi noh ju siis ei olnud nii hea mõte või, või hakkama. Aga see võib areneda hoopis millekski muuks ja võib-olla isegi vahel mõnikord see algkriim või algread kaovad ära. Aga, aga muidugi ta juhib sind samm-sammult. Kohtadesse, teinekord, kuhu sa ei plaaninud minna ja üldiselt kunstis ja kirjanduses minu meelest see ongi ainukene väärtuslik asi, mis sündida saab, sest kõik see, mis on ette valmis mõeldud, noh, see kuidagiviisi see ei olegi, enam ei olegi enam looming, see on justkui mingi juba, see siis ongi juba olemas maailmas. Aga kujukese kunst ise viib sind kuhugi, kuhu sa ei mingisse kohta, mida sa enne ei tundnud, noh siis ta on ikkagi, võib olla mingisugune avastus ja noh, peale selle riimid on ju lihtsalt, et toredad või noh, ta on ka selline mäng. Ja mingi mingi selline lust ja lõbu on sealjuures. Kui nüüd rääkida ka sellest, et kuidas need riimid tulevad ja kuhu nad viivad, siis sa oled. Ma arvan, et mitte ainult ühes kohas, aga vähemalt oma lõpetuse, ingli mismoodi me tema kohta ütleme, pikem mõtisklus mis on ilmunud Loomingu raamatukogus 2015, arutlenud päris pikalt selle üle, mis on inspiratsioon ja kuidas tegelikult ei või kunagi olla kindel, et ta uuesti tuleb. Kuidas sulle tundub, kas riimid on see, nagu sa ütlesid, et, et see riimistatud mõte või mingi mõte tuleb, et see ise on juba see inspiratsioon või, või vastupidi, mingisugusedki riimid või mõtted aitavad seda inspiratsiooni kuidagi nagu esile kutsuda? Inspiratsiooni asi lõpuks ütleme niimoodi, et lõppude lõpuks on riimid, on ikkagi selline väline vahend, mida mul oli vaja millegi väljendamiseks, kuidagi selgus, et ta sobib selleks selleks päris hästi. Ja siis ma võtsin kätte ja püüdsin seda läbi viia. Et see inspiratsioon nojah, ta ta kõlab, see sõna tähendab sissehingamist, eks ole, eht annaks selline hingetõmme ja siis on kõik valmis, aga noh, see tegelikult ju nii ei ole, et see igasugune looming on nakkuse. Isegi kui see on üks luuletus, on ikkagi teekond. Kui need on rohkem, siis on pikem teekond läbi aja ja ja, ja seal on, on igal juhul ka see ees märgistatuse asi või ülesanne, mille sa endale püstitad. Ja antud juhul see noh, see oli, noh, ma võtsin tõesti niisuguse ülesande ka, et ma olen, siis teen neid riime ja käisin selle selle mõttega ringi selle hilissügise ja talve ja varakevade. Ja, ja siis siis tegin No ma pean kohe ütlema, et ma väga soovitan kohe kõigil lugeda seda, sest mina tõeliselt nautisin neid riime ja neid luuletusi ja ja mitte nüüd ainult sellepärast, et, et nad on minu meelest väga oskuslikult ikkagi kuidagi tõesti kõik rütm ja kõik on nagu väga-väga mõnusasti paigas, aga nende luuletuste puhul ikkagi miski jääb nagu väga hinge kripeldama, et neil on ikkagi väga sellised oma meeleolud ja sõnumid ja nagu sellised noh, ma ei oskagi öelda, kas just sõnumid, aga igal juhul see on ju selle luule puhul kõige keerulisem öelda, et mis seal siis on, et seetõttu ma jäängi praegu hämaraks, ütlen, et, et neis on midagi, mis lugejale mõjub. Aga üks asi muidugi, mis ka kohe ju tähelepanu köidab, on, on see pealkiri pimeduse tunnil ja nagu sa ütlesid, et, et sa kirjutasid seda pimedal ajal. Et võib-olla see tuleb sellest see pealkiri aga aga tegelikult need luuletused on ise ka küllaltki palju sellised ikkagi väga tõsised, et neil on väga tugev niisugune olemise-mitteolemise pinge seal sees, ma ütleksin, et isegi rohkem kui sinu eelmistes luulekogudes No ütleme niimoodi, et kuidagiviisi oli niisugune raske aeg minu jaoks erinevatel põhjustel ja ega ma lõppude lõpuks ma ei oskagi neid põhjuseid analüüsida, aga lihtsalt oli üks raske aeg, mida tuleb elus ette ikka inimesel vist vähemalt minul on ikka aeg-ajalt tulnud. Kas ta läheb mööda, siis tundub, et seda ei juhtu enam iial, aga naabrist ikkagi võib juhtuda. Ja, ja noh, nagu ma juba kohe alguses vihjasin, et see oli ka ühtlasi luuletuste kirjutamine, oli minu katse sellest ajast läbi tulla. Aga see pimeduse tunnil, Pealkiri noh jah, ta. Sisaldab endas ka seda niisugust teatavat hingelist pimedust, aga päris otseselt ma tegelikult mõtlesin hoopiski seda tundi, mis on enne koitu just talvel. Sest ja ma tihtipeale panin need luuletused kirja just sellel ajal. Märkan, ärkan, ärkasin siis eriti vara. Ja noh, teatavasti kui sa meil siin talvel ärkad kell viis näiteks, siis on veel päris kaua pime. Aga, aga seal seal saare peal, kus ma, kus ma sellel ajal olin seal majakeses aken on, mille all on, laudaken, on, on ida poole ja sealt paistab ka natukene merd kaugelt. Ja ma ei olnud näinud oma elus sellist ütleme kollektsiooni talve koidikuid mis sealt mere kohalt siis sündisid ja, ja just just sellist nähtust, et on veel peaaegu täiesti pime. Aga juba seal käib mingisugune värvimäng seal, seal, seal idakaares. Selline väga kummaline, võib-olla see võib-olla noh, seda kindlasti ei ole igal pool üldse, see ongi kuidagi seotud mere ja saarega ja võib-olla ja millega millega veel? Aga jah, et paljud neist mitte kõik, aga aga kuidagi, nad on kirja pandud sellel pimeduse tunnil just enne koitu. No üks asi, mis neid luuletusi, aga mitte ainult neid luuletusi selles kogus, vaid võib-olla laiemalt sinu luulet lugedes natukene kõlama jääb, on, on selline võib-olla. Ma ei oska öelda, kas idamaa-mõjuline või natukese Tauistlik ka tühjuse filosoofia, et, et justkui nagu see tühjus oleks ideaal või et, et seal on nagu see lõplik rahu lõpuks, et, et selles nii-öelda mitteolemises oleks nagu oleks nagu rahu ja olemises on kogu aeg hängi kannatus. Aga, aga samal ajal samal ajal mulle jälle tundub, et et kuskil seal on ikkagi olemas lunastuse motiiv, et see, et seda ju ei saa öelda, et sul oleks nagu niisugune päris nihilistlik luule. Ma tahaks uskuda küll, et ei ole ja ma isegi kahtlustan, et seal natuke saab nalja ka ikka. Et juba juba triimidise annavad väikese sellise nad annavadki teatud kerguse ja, ja see ongi, miks vormiline luule tegelikult noh, aitab rääkida asjadest, millest, et päris niimoodi otse tõsiselt otsesõnu ongi võimatu rääkida. See vorm, vorm umbes umbes nii nagu muusika, ma ei oska muusikat kirjutada ja noh, siis ma muusika on väga vormiline, isegi kui ta on väga vormivaba, siis on ta ikkagi väga vormiline. Ja siin oli õige mitu mitu kohta, kus, kus võttis ikkagi kohe tõesti suu võttis muigele sealjuures üks tore luuletus, mille pealkiri oli OK kus isegi tahtis tõusta, tõusta muigele ja samuti tõesti oli, oli näiteks üks luuletus, mis ju lõppes väga toreda motiiviga, et kas äkki jumal paiskab kõik kaardid veel segamini, et sellist noh, ma ütleksin tõesti, et niisugust kerguse nooti on ka tunda või nagu sellist tõepoolest seda koitu selle pimeduse tunni järgset koitu on ka tunda. Tahaks, tahaks loota. Aga samal ajal mulle jälle tundus, et loodusmotiive mõnes mõttes oli selles kogus vähem kui vaadata varasemat luulet, et siis nagu väga otseselt loodusmotiivid on, seal võib olla palju rohkem kirjeldatud kui nüüd selles pimeduse tunni kogumikus. Jah, võimalik, et see noh, kindlasti see oli ka mingil määral taotluslik, et ma ei noh, kuna see looduse kirjeldamine nii-öelda mul nii kergesti välja tuleb, siis ma seda seda vältisin. Et mõtlesime, ülesanne liiga lihtne ei oleks, jaa, jaa. Noh, ta on ikkagi rohkem selline sissevaade. Bodelleeril on üks niisugune rida sel poimis teekond ja seal minnakse merele ja kuidagi see kõlab nii, et harjutades enest lõpmatust merede lõplikkusel täpselt ei noh, niikuinii see on tõlge. Aga ühesõnaga see, see loodus ja, ja noh, tegelikult ka meie endasse kehaline olemine, see on lõplik. Ta on igas, igas vaates on ta kuidagiviisi lõplik. Aga, aga meis endas see meie sisemaailm on lõpmatu, ta on, ta on Heatu igavene. Sisemiselt Me ei, vanane, ei noorene mitte midagi ei juhtu. Me lihtsalt oleme sellena sellena, kes me oleme. Ja seal on, see on ainukene koht, kus on olemas meie jaoks mingisugune lõpmatuse ja vot see on võib-olla see see valus vastuolu, et me oleme teadlikud oma lõplikkusest siin maailmas ja üleüldse kõige asjade lõplikkusest ja kõigi olendite. Ja samas meis endas on justkui see lõpmatus ja igaveses. Et kuidasmoodi need siis need asjad kokku käivad ja see, see on see, mis mis teeb haiget ja miks, miks see, see, meie teadlikkus enda, teatud mõttes lõplikkusest nagu midagi lahendamatut ja ta ongi lahendamatu ega midagi seal teha ei ole, ükskõik kui palju me selle surma ja lõpliku see üle ka ei mõtisklex. Ega, ega me mingile lahendusele jõua. Aga samas on seal kuskil väga ilus mõte, et elust saab välja ainult elu kaudu. See on seal sama osa. Jah. Et see on, see on ju tegelikult väga lootusrikkalt sõnastatud. Saab elust välja ainult elu kaudu, ükskõik kustkaudu siia sisse tuleb. Just aga, aga paraku jah, selle sama teemaga võikski puudutada ka teemat, mille või noh, nagu motiive, millega see luulekogu algab. Esimesed luuletused kohe on tegelikult ju surmast või väga nagu sellised võib ju öelda ka morbiidsed. Samal ajal Nad liiguvadki edasi, et selles mõttes see ongi nagu mingisugunegi alguspunkt sellel luulekogul. Ja Mul lihtsalt endal tekkis väga selline huvitav võrdlus, kuna ma just hiljuti tegelesin Kalju Lepiku luulega ja, ja Kalju lepikule on ka väga palju surma. Ja, ja mulle isegi endale tundus ühel hetkel, et äkki ta on peaaegu et kõige rohkem surmast kirjutanud luuletaja eesti luulest, ma muidugi ei saa seda öelda, sest ma ei, ma ei tunne nagu kogu eesti luulet, nii täpselt. Aga samal ajal samal ajal on Lepik ka väga suur elu jaataja, et mulle tundus, et ta saab surmast kirjutada ainult seetõttu niipalju, et temas on nii palju elujaotust, et et kuidas sinuga on. Ma arvan, et noh, ega ennast ju lõpuks niimoodi väljasti näe, aga raske on võrrelda teiste siseilmadega, et et noh, teda Peab olema ei saagi muidu elada ju, kui, kui kuidagiviisi seda elu ei jaata ja, ja see elu on ka niisugune, ta ise sunnib ennast teatama lõppude lõpuks Aga kuidas sul üldse suhe näiteks Kalju Lepikuga on, et sa oled päris mitmete eesti luuletajate kohta öelnud, et, et nad on kas sa pead neid geniaalseks või nad väga meeldivad sulle näiteks Runnel ja Viivi Luik ja Suumann ja nii edasi, et, et kas sulle Kalju Lepikuga üldse mingisugustki Peab ütlema, et ei ole väga suurt suhet tekkinud, kuigi on peaaegu mingisugune pärit oluline suhe. Kalju Lepik ja minu isa käisid ühes koolis koerus, sealt koerust pärit, mõlemad olid. Ja nad olid enam-vähem ühevanused, jah. Kalju Lepik oli siis aastakese vanem. Et just selle möödunud talvel sellel nende luuletuste kirjutamise ajal veel juhtus, kas õied suri, mu isa seesama luuletus sünnilinnas saab elust välja, ainult elu kaotas, oligi isa matuste ajal kirjutatud kuidagi. Kuidagi siis mis jällegi noh, ta oli 99, ligi 99 aastat vana ja see kõik see oli ju niisugune justkui oodatud või loomulik asi. Aga lõpuks oli ikkagi nagu käsitamatu ja, ja justkui võimatu, et noh, kuidas siis nüüd teda enam ei ole ja ja mis see kõik on, et et see, see, mida see sundis läbi elama oli, oli mulle jällegi ikkagi ootamatu, mida ma üldse ei arvanud? Et võiks, võiks olla. Jah, no see on tõesti üks üks nagu hästi suur eraldi eraldi teema tegelikult, et kuidas üldse nende oma vanemate kaotusega hakkama saada, sest et see tundub alati olevat nagu midagi, mis ei saa juhtuda, sest nad peavad alati olemas olema. Noh, see on seesama, mis me jänestega, et noh, kuidas siis saab juhtuda, et me oleme alati, me ei mäleta seda aega, kui meid ei olnud. Ja, ja me loomulikult ei mäleta seda aega, kui neid vanemaid ei olnud. Et ta seab jahtinud vastamisi mingisugust ootamatute asjadega. Ja noh, seal on ka oma täiesti selline helge moment sealjuures olemas või noh, mingisugune ta viib kah ikka mingi arusaamiseni millele, milline see muidu ei jõuaks. Jah, need siin raamatus ei ole ühtegi luuletust, mis oleks kuidagi otseselt kirjutatud sellest isa surmast või, või niimoodi ma ei oskaks sellest kirjutada luuletust. Aga aga jah, sellel juhtus sellel ajal ja ja siis mingid need läbielamised ka jõudsid siin luuletustesse, aga pigem just nimelt mingi, ma ütleksin, mingi helgusena. Et ma kuidagi selle selle, selle sündmuse, kui nii võib öelda selle sündmuse kaudu võib-olla üldse jõudsin selle raamatu lõpuni või mingisuguste, noh ma kogu aeg teadsin, et seal lõpus peab nagu see juba raamat, siis sa pead midagi toimumas ei saa olla nii, et algab samas kohas, kus ta lõpeb, enne, kui see oleks nii läinud, et siis ei olekski seda raamatut lihtsalt sündinud, oleks olnud üks kimbukene luuletusi ja ja sellega oleks olnud nii, aga aga jah, nüüd tagantjärele mõeldes ma siis seda nii analüüsinud, aga, aga see isa lahkumine kuidagi oli üks niisugune värav, mis andis mulle ka võimaluses raamat lõpuni kirjutada ja mingite mingite selliste ma ei oska öelda, heledamat nootideni seal jõuda või mingi mingisuguse väljapääsu on justkui minu meelest ükski raamat või teos ei tohi jääda umbseks. Ei tohi jääda. Tupikuks. Võib-olla elus ei noh, ei ole tegelikult mingeid lõplikke väljapääse või lahendusi ei ole. Aga sellest hoolimata see raamatu kirjutamine ta peaks ikka sind kuskile välja viima või siis noh, kui diviisist Ja kusjuures väga noh, hea küll, võib-olla mitte väga silmatorkav, aga, aga meeldejääv nii mõnestki luuletusest, mitte jällegi ainult sellest kogust on mulle üks sinu väljend. Imelik on, et seda kordub päris palju, et seda tunnet, et miski on kogu aeg nagu imelik, et see maailm kogu aeg ikkagi on ikkagi, isegi kui juba peatada imelikuks, on ikkagi veel imelikum. No ta ikka oskab meid üllatada ja ja pigem just meie eneste kaudu. Et see, see väline maailm võib-olla üllatab järjest vähem noh, kuigi ka siin on ikka mingisugused ettekujuteldamatult keerud, aga see ei olegi justkuinii üllatav, aga see just milleks sa ise oled võimeline nagu mõlemas mõttes, see on just see üllatus see lõpmatuse, sellel merede lõplikkusel, nende ränduritena oleme ikkagi kuidagi lõpmatud. Ja ühtepidi see on hirmus, sest me tõesti ei tea, milleks me oleme võimelised ja suutelised ja mis meiega, mis me kõik endaga veel teha võime. Ja teistpidi on ta ka lootusrikas, sest sest ma tõesti ei tea, milleks me oleme võimelised veel siiski kõigest hoolimata. Ja sellega seoses teine niisugune mulle tundub, et selline püsi isegi võib-olla võib öelda, seisund mida sinu loomingust võib leida, on, on kuskil nagu vahemaailmas viibimine, et noh, kindlasti kõige lihtsam võrdlusmoment, mis igal inimesel, ma eeldan, võiks pähe tulla, on piiririik kui pealkiri. Aga kas mittesepp, piiririik või kuskil nagu kahe maailma vahel nagu mida see piiri lõpuks sümboliseerib. Et seda tuleb erinevate tekstide näol pidevalt esile, et kunagi ei ole kuskil päriselt lõplikult kohal vaid alati oled nagu kuskil vahepeal. Jah, võib-olla võib-olla ma olen hingelt selline rändur või hulgus ei olegi seda päris kohta. Samas ma olen suur kodusistuja ja võib-olla selle selle seisundi selline lihtne sümbol on aknast välja vaatamine, et sa oled, oled sees, aga vaatad välja. Ma mäletan lapsena seda, seda mulle korduvalt heideti ette, et ma, mis sa vahid aknast välja, köögilaua taga, see hirmsasti meeldis sealt köögiaknast välja vaadata, sealt sealt ei paistnud eriti midagi, männid olid seal, see aken oli kõrgemal ja männid olid seal akna taga ja eriliselt laua ääres istudes. Ta on lapsena sealt ei näinudki, muudkui need mände. Aga kuidagi see oli, see oli huvitav, et mis seal väljas siis on, lähed välja, siis võib-olla ei olegi huvitav, aga hakkab sealt aknast vaadates? Jah. Nojah, ja võib-olla kes teab, võib-olla kogu see looming ongi selle selle niisuguse aknast välja vahtimise kirjeldus. Juba mainitud lõpetuse ingel on ka üks paras aknast välja vaatamine tegelikult mida on õudselt huvitav ja kaasahaarav lugeda, et et ma pean küll ütlema, et vist enam-vähem ainus lugejakiri, mille ma kunagi olen kirjanikule kirjutanud, oligi pärast selle raamatu lugemist kus ma tundsin, et ma pean saatma sulle kirja ja ütlema, et, et ma noh, tõesti nagu tänan selle raamatu eest, et niivõrd hea oli seda lugeda ja niivõrd hästi see kuidagiviisi mõjus. Ja siin sa muidugi arutlejad mitte nüüd ainult selle üle, mis mis aknast paistab, vaid, vaid tegelikult ka laiemalt kunsti olemuse ülesande üle, et kas kas nüüd, kui inimesed viis aastat hiljem praegu nüüd selle raamatu üles leiavad, seda uuesti loevad, kas, kas sa jääd nende oma tollaste mõtete juurde? Siin on kaks asja, üks asi on see, et ega ma väga täpselt neid mõtteid enam ei mäleta, kas ma sinna kirja panin. Aga teine asi on see, et ma paratamatult pean alla kirjutama, kui ma sinna kord olen juba alla kirjutanud. Nii et sellest ei pääse, aga aga noh, nad on ju lõpuks on see selline arutlus mis on ikka natukene poolt ja vastu, ühe käega annate teisega võtatutega. Eks see kunst on samasugune tabamatus nagu surmgi, et tema üle võib lõputult arutleda. Aga ega see kunsti tegemist ka väga palju just ei aita. Teistpidi see tegemine on jälle niisugune noh, kuidagiviisi nagu praktiline tegevus või seal on nii palju nagu see luuletuse kirjutaminegi, et et ühtepidi on jah see inspiratsioon ja ta tõesti, kust ta tuleb, ei tea ja miks ta ükskord tuleb ja teinekord ei tule, et tegutseda praegu ette, et ma veel kunagi kirjutaksin mingil mingisugusel suuremal hulgal riimis luuletusi, et seda praegu küll ei kujuta ette. Aga siis nad kuskilt tulid kogu see asi. Ja, ja see oli aga aga teistpidi jälle, kui sa teed, siis sa jälgid seal nii palju noh, niisugusi asju seal vaatad, et need, kasvõi seal antud juhul need silbid ja, ja, ja riimid ja asjad ja kuidagi noh, nagu tehniliselt, et seal on kunstis on palju tehnilist isegi isegi sellises asjas nagu luule. Ja, ja noh, sellist ka kogemusliku oskust, et noh, omamoodi ka selline käsitöö. Aga, aga tema päris olemus jääb ikkagi tabamatuks. Et kus ta, kust ta tuleb ja miks ta üldse on, miks me seda teeme? Selle üle võib arutleda ja ja seal lõpetas inglise, noh ta on ka üks viis arutleda üldse elu üle. Mingis mingis mõttes kunst on ikka sugune elusse, elukogemust, süüdimine ütleme, tavalisest sügavamal määral. Ja, ja sealt mingisuguse uue kogemuse pinnale Toomennetame sellelt sellelt sukeldumiselt. Me ei saa olla minu arvates vähemalt, et selline permanentne tegevuse seisundeid seal muudkui aega teed kunsti, et ta on ikkagi niisugune asi, mis nõuab nagu kogumist, elamist ja, ja millegi uueni jõudmist. Ja, ja noh, eks ka noh, paratamatult sellega käib kaasas mingisugune kannatamine ja valu ja ja häda, mis üldse inimeluga kaasas käib paratamatult. Et jah, ega ega ta muidu ei ikkagi ei tule, kuigi kuigi samas seda seda valu häda ei taha, et, et ega see ei ole nüüd, nii et no kui toremann, et kannatan natukene, siis teen kunstlik sellest. Et seda See, see ei ole sugugi nii ikka iga inimene tahab sellest võtame sellest pääseda ja lõppude lõpuks see kunst ikkagi ütleme, tema niisugune praktiline ülesanne on, on kuidagi meedik aidata siin elus nagu noh, kergemini elada, mitte raskemini, kuigi, kuigi seal siis, et räägitakse rasketest asjadest noh, mind isiklikult ongi aidanud pigem sellised noh, raamatut, mille kohta öeldakse, et oi, see on nii kurb ja sünge või seal on ei tea ja niisugused rasked teemad. Et esiteks ma ei leia, et need oleksid nii-öelda, seal on minu meelest alati ka kui tõekaks hea raamat on seal ka ikka mingi väike naljatera sees. Ja teiseks noh, seda just ongi vaja, et kui mul on mingisugused raskused, siis ei aita sellest, et sulle patsutatakse õlale ja öeldakse, et ah, pole viga või tai, mis sa nutad, seal pole midagi, noh, võib-olla ei olegi midagi, aga no vot, ma ei saa sellega praegu hakkama. Et siis pigem see teise inimese kogemus, et tal on, tal on ka raske olnud ja kuidas viisid on siis sellest läbi tulnud või ei ole. Et ta nagu võimaldab kunst, võimaldab, et nagu kannatada kuidagi teiste kaudu või mitte mitte nii ainult kõike seda asja elu enda ihus läbi elada. Ja kas see pole ka mitte niisugune nagu kindlasti ka loomad kannatavad? Kahtlemata me lihtsalt ei tea ka päris täpselt, mismoodi nad seda teevad, aga kuidagi mulle vahel tundub, et inimesed tegevust ja inimeste ennast õigustab ju tegelikult ennekõike see nii-öelda vaimsed saavutused, mis, mis inimkonnal on, on ju tõesti niisugune vaimne avardumine, üldiselt toimubki ainult väga selliste suurte tunnetega lood, on see siis nagu mingi õnne ekstaas või on see siis ikkagi mingi kannatus, mille kaudu tunnetatakse seda elu ikkagi natuke teistmoodi kui lihtsalt sellise tundetu eksistentsile? Nojah, ma ütlen, et ma ei, ma ei arva sealjuures, et kuidagi need kannatused, ekstaažid oleksid midagi kunstnikule eriomast, vastupidi, need on kõigile inimestele omased. Aga lihtsalt, et noh, kunstnik tegeleb nendega, ütleme niimoodi omade vahenditega. Oskab tegeleda. Nojah, jah, seal on ka omad oskused, jah, jah, et noh, sa ei saa teisiti olla, muidu muidugi sellest kunstist tõepoolest ei oleks kasu, teistele ma julgeks öelda. Aga kui sellisest pidevast jätkuvusest rääkida, mis ikkagi käib kaasas sellesama inimeseks olemisega, et tõepoolest inimesed uued ja uued tulevad ja tulevad jälle kaovad, aga samal ajal inimkond, eks ole, kogu aeg jätkub selle jätkuvuse mingil määral nagu väljenduseks tegelikult see on sinu luules, minu meelest seesama aastaaegade vaheldumine ja, ja silmatorkavam kuidagi see, et jällegi, kui rääkida mainitud õnneks taasist, et minu meelest ükskõik millisel erineval ajal kirjutatud luules üks asi, mis toob nagu sellise väga suure elevuse tekstides, on ikkagi kevad ja kevadeootus. Ja mul on meeles, et ükskord ma kutsusin sind esinema kevadisel ajal ja sa ütlesid, et sa ei saa saare pealt ära tulla kevadel, et see on võimatu. Et mis selle kevadega on. Tean, mis temaga on, ma mäletan seda, et Ilmar jaks kadunud Ilmar jaks kunagi see oli juba aastaid tagasi ja see pidi olema aastal 93, ma käisin tal külas Prantsusmaalt, elas siis Prantsusmaal. Ja tema ütles, et noh, ta oli juba vana mees siis ka ikka juba siis tükk maad vanem kui mina praegu. Et noh, ükskõik kui palju sa siin elus oled kogenud ja ja mis kõik on olnud, aga vot see kevade tulek, et sellest ikka kuidagi tüdi. Et ei tea ja noh, ma ei, ma ei oska selle kohta midagi öelda, et lihtsalt see on midagi, millest tõesti ei, ei tüdi. Ja mis mis meiega ikka midagi teeb, noh selles aastaaegade vaheldumise ees on, juba on elu niisugune sümbol. Lõppude lõpuks me aega ju selle kaudu tajume sellist pikemat aega, mis on pikem kui päev või tund sellise lõppude lõpuks kordumisena, mis selle samas ei ole kordumine? Mitte üldse, aga, aga siiski jälle midagi niisugust juhtub, et me tuleme sellest talvest läbi pimedusest ja ja, ja näed, ongi jälle kevad ja linnud tulevad ja läheb valgeks ja ja, ja nüüd, praegu, varasügisel kui veel on ilus ilus aeg ja ja suvi on just mööda saanud, siis see tundub, et ah, et mis ongi ju varsti, et tuleb see talvekene veel ja varsti on jälle kevad. Aga mingil viisil Talv ikkagi oskab meid alati üllatada, et ta on ikkagi päris pikk ja ja kuidagi neid läbi võtab. Ta teeb meid nagu valmis selleks kevadeks. Et me oleme tõesti noh, mingis mõttes nagu jõuetud, aga seda jõuetust ongi vaja, et midagi uut vastu võtta. Et on noh on justkui vaja seda, seda nõrkust, et leida mingisugune uus jõud. Ja samal ajal kuskil sa kirjutad ka, et kui tuleb sügised, siis sul tuleb meelde, et sulle tegelikult meeldib sügis ka. Oi jaa, miks ta ei meeldi sügis, sügis ikka meeldib talv Ki võib olla väga mõnus. Selles ei ole üldse üldse küsimus. Ja kevad, kevad võib olla raske. Kevad, tihti ongi raske. See, et on ilus ja tähendab seda. Ta ei oleks, võiks olla raske ja kõigi nende tunnete ja selle uuega ja selle tundega, et sa ise ju jääd vanemaks ja kuidagi nagu jälle jälle see kevad tuleb. Aga üks tähelepanek, mis mul veel oli, kui ma vaatasin nüüd luulekogusid kuidagi nagu tervikuna koos ma varem ei olnud sellele ise tähelepanu pööranud. Sul sellist nii-öelda linna luulet on tegelikult küllaltki vähe, kuigi samal ajal me võiksime ju Tõnu Õnnepalu nime seostada just nimelt Pariisiga ja kuidagi ka sellise suur Lindliku meeleoluga samuti. Aga need linnaluuletused, mis on nagu terviklikuna ilmunud, on ilmunud Anton niigovi nime all, et kas see on nagu selline linnaluuletaja sinus. See kuidagi niimoodi juhtus, et Anton niigo kirjutas oma luuletusi just jah, Tallinnas. Et ma siis juhtusin Tallinnas elama ja see oli ka õieti seotud Bodleeri tõlkimisega veel. Mingis mingis mõtlesin, et Anton nig või luuletused ongi võib-olla minu parim poleeri tõlge. Et noh, ega seda luulet tõlkida ei saa lõppude lõpuks, et kõik need tõlked, mis me, mis me teeme on mingisugused noh, mingid edasi andmised, kirjeldused kuidagiviisi viitamised sellele, mis seal, mis seal on või siis omaette kenad luuletused või siis ütleme ikkagi ideaalne tõlge on, ma arvan, niisugune, kus sa oled selle originaali täiesti unustanud, kirjutadki uue luuletuse, et jah, minu enda jooksnud niigovi luuletused oli nagu minu poleer mingis mingi noh, siin siin ja, või siis siis ja sel ajal et jah, noh, paraku on see elu läinud rohkem nagu maal ja metsade vahel kui, kui linnas, et eks see jõuab ka loomingusse. Ma mõtlen, et me võiksime praegu kuulata ühe sinu enda valitud luuletuse sellest kogust ja võib-olla sa tahad ka seda kommenteerida või rääkida mingi taustaloaga, võib-olla ka mitte, et lihtsalt lihtsalt ette lugeda ühe teksti. See taevas enne koitu täis on tähti, justnagu kasvaks seal üks hiigelpuu. Praegu näen, et hea, mis elus nähti, saab veel kord nähtavaks. Su süda, truu ja reetlik sinu, keda iial polnud su juuresolek. Ja see kurblik kord, kui ootasid mind ja kui mind ei tulnud see kevadiste õhtute akord. Ja selle valu. Ei, see ükskord muutub veel rõõmuks, mida kumbki meist ei tea. Enne luuletuse lõppu puutub mõlemat Jeriinib selleria. Aitäh selle luuletuse ja selle luulekogu ja saatesse tulemise eest. Me jätame siis kuulajad selle lugemise soovitusega ja loomulikult soovitame lugeda kõiki teisi Tõnu Õnnepalu teoseid, aga enne veel lõpetame, saate ka muusikaga. Ja Tõnu, ma palusin sul välja valida tegelikult kaks muusikapala, sellepärast et mõtlesin, et võib-olla ühe, kuulame saate keskele, aga kuulame nad mõlemad siia saate lõppu. Et kui sa paari sõnaga juhataksid need sisse, et mis need on ja miks just selline valik. See see valiku küsimus oli mulle natuke keeruline selles mõttes, et ma ei ole suur melomaan ja mul ei ole niisugust repertuaari, et kohe soovitan seda, seda teist ja kolmandat ma tõtt-öelda viimasel ajal noh, peaaegu üldse ei kuula muusikat. Et ma paneksin midagi peale, kuulaksin seda juhtub kuidagi väga vähe, aga need on jällegi perioodid, kui ma, kui ma midagi kuulan. On perioodid, kui ma kuulan ainult Bachi ja siis on perioodid, kui ma teda üldse ei kuule või kannatadagi. Peaaegu. Aga, aga need, see naised köögis igavesti heitlike tunnete tango selle ma avastasin sügisel kaks, kaks aastat tagasi. Ma olin hästi haige, see oli üks selline viirushaigus külmetushaigus. Aga ma olin hästi haige, kuidagi veel mingid muud asjad olid nagu raske oli, isegi siis oli ta selle haiguse pärast raske ja kuidagiviisi see oli nagu nii tore laul minu jaoks sellel ajalise tango ja siis on seal veel, ma vaatasin seda videot sealt juures on tõeline väike film, mis on tehtud. Soovitan vaadata. Et jah, mõlemad need lood ja teine on sema for siis pealkirja poolest üks lauljaks naislaulja, kes nimetab ennast rekkaš kraam, mis on siis umbes haikala nimega mure, võib tõlkida või hai mure. Ja seesama for sema for tähendab siin mitte sedasama Fory eesti keeles nimetame sama Foriksist seda raudtee valgusfoori, aga seal on ta pigem tuletorn. Et noh, see, see ei ole küll päris tuletorn, aga, aga ta on ülekantud tähenduses ka tuletorn. Et igal juhul see miski, mis plingib üleval mere kaldal ja ja, ja seal laulus ta kordab. Nii me. Kuulame siis neid laule kõlas saade loetud ja kirjutatud saates oli külas kirjanik Tõnu Õnnepalu. Mina olen Maarja Vaino kuulmiseni. Mul on kull ja sosinad on suur nutsu mullas olla koor. Nonii armastust siin elus jälgomoyle, kus ta läks staabra, varia Itaalias, sadamatele ja hakateerimine laeval, mida abielu Taarja. Jah, nii ta räägi meile, vihm või ta kõik, mis ta räägib sellest, mis meil on, ei saa nootzee. Välkõppusi ja ja tuli siis, kui ta Veel. Kas suur maagi sonda me noot see raske olla?