Hallo, Tallinn. Hallo, siin Berliin, kuulete mind? Üks, kaks, kolm, neli, viis, Tallinn. Kas tuleb läbi? Tänan korras, tähelepanuvõtte. Lugupeetud kodused, me ootame juba hommikust peale suurt sündmust, mis on ametlikult veel saladus väejuhatuse poolt välja antud luba tähtedele on kirjutatud selle tõendi ettenäitajale lubatud viibida ja töötada lennuväljal ja istungitesaalis märkimata on jäänud, kus, millisel aerodroomil missuguses saalis väejuhatuse poolt kaheksandail mail 1945 korraldataval erakorralisel üritusel missugusel üritusel ei ole lisatud, kuid ometi tunneb siin igaüks kõige unisem voori hobusemees juba õhust, et lennuväli, see on seesama Berliin tempel hoov. Ja et seda nimetatud erakorralist üritust, mille algust me siin praegu ootame, õpivad kõik maailma koolilapsed juba tuleval sügisel ajaloost. Siin pole enam mitte mingit saladust, me ootame suurte liitlaste väejuhatuse esindajaid, kes tulevad vastu võtma hitlerliku, Saksamaa tingimusteta kapitulatsiooni. Kas ei ole haruldane muusika tingimusteta kapitulatsiooni? Pidage meeles päev, kaheksas mai. Ükski teine inimkonna ajaloos ei ole saabunud selliste ohvrite, selliste vaevade, selliste läbielatud õuduste hinnaga umbes 20 miljonit ohvrit üksnes Nõukogude Liidult, sõja pea raskuse kandjalt, umbes poolsada miljonit kogu inimkonnale. Ja siiski väga vähesed hommikud on koitnud nii rikastena, headest lootustest kui tänane praegune hommik. Me ootame sellelt päevalt võitu ja rahu igavesti püsivat rahu meie planeedil. Olge palun rahulikult, see ei ole veel see, see on ainult polkovnik leevedes ja ainult pool tema registreid. Räägitakse, et kui polkovnik laseb käigu ka teise poole, siis jäävad alla isegi 41600 toru mis pandi kokku hüüdma ooderil, neissel ja Berliinis. Kuid praegu piisab veel Fortestki, mis sõjamehele meenutab mõistagi eeskätt Fortifikatsiooni. Polkovnik Lebedev teeb lennuväljal drilli au vahtkonnale, kes varsti peab esindama liitlaskindralite ees Nõukogude armeed. Lõppude lõpuks ollakse ju Preisimaa ja selle rividrilli ajaloolises südames. Ning need päevitunud poisid ei ole Berliini mitte paraadile sõitnud. Nende alles täna hommikul läikima löödud automaatide karabiini on seniajani laetud lahingupadrunitega. Nad on siia Spree Landrueerijatelt oli kanali äärde tulnud kaugelt Niepri Volga Jenissei tagant tulnud läbi 700 tule vee ja surma. Üks tilluke rividrill on selle kõrval lapsemäng. Nad teevad seda vist küll esimest korda elus niisuguse innuja püüdlikkusega. Et pisikene ümmargune polkovnik, kellele tark loodus on andnud seitsme mehe hääle võtab maha veel veerandregistrit. Need lahingukotkad juba oma armeele häbi ei tee. See on tõeline võitjate marss Berliinis. Tähelepanu, siin Berliin. Jätkame reportaaži, tempel Hoffi lennuväljalt. See nimi on meie põlvkonnale tuttavam, kui me oleksime tahtnud. See on seesama tempel, hoov, kuhu maandusid Hitler, kaidel ja Ribbentropp. Kui nad tulid kompiaali metsast, portfellis prantsuse armee kapitulatsiooniakt siis Räkasse paik failidest nagu palju-palju kordi varem nagu liiga palju kordi kogu kolmas rai. See on seesama tempel Hoff, kus Göringi piloodid oktoobri lõpus 941 vedasid kaardil juba kursi joont luukovale et viia oma füürer võidutsema paraadile Moskvasse punasele väljakule. Isegi tema monumendi graniit oli juba Soomest Smolenski alla veetud. See pidi üles laotama õhku lastud Kremli asemele. Kööbelsi teatril pidi paraad toimuma seitsmendal novembril 1941. Tema ajalehtedes hoiti juba ruumi füüreri peakorteri eriteadaandele. See jäi tehnilistel põhjustel ära. Kursid aga muutusid ootamatult sootuks vastupidisteks. Just siit üle lennuvälja läbi temperhowees linna läksid alles aprillis Berliini sisse marssal koonieri esimese Ukraina rinde väed. Nende eesotsas oli kaardile polkovlik Rebalco kolmas kaardiväe tankiarmee ja selle avangardist 52. brigaad, mida juhatas Saaremaa paadimeistri poeg, Nõukogude Liidu kangelane polkovnik Ludwig kurist eesti rahva parimaid esindajaid suures pühas sõjas hitlerliku natsismi vastu. Nad läksid Berliini siitsamast ja see ei olnud samuti paraadile minek. Nüüd kõlbab füüreri pealennujaama nimesilt roostetanud traatide otsas. Jaamahoone on varemeis, siin asus hiljuti üks Berliini roimarliku kaitse staate maha põlenud angaarides on järel ainult mustendavat sõrestikud, nagu mingi senitundmatu sauruse luukere. Siin-seal sihivad apaatselt taeva poole millegipärast helesiniseks võõbatud flakid, osa õhutõrjepatareis nupakil, osa lihtsalt lömmis nagu sepahaamri alt võetud plekist mängupüssid. Teedel vedeleb Wehrmachti kiivreid, gaasitorbik, kuid täiesti tulistamiskorras relvi aladest püstolitest ja lõpetades miinipildujatega. Mitte keegi ei tunne nende vastu mingit huvi. Isegi Berliini poisikesed enam mitte. Nemad muide annaksid küll terve tosina pantrelvi Ferdinandi ühe Dorbeku täie jäätise eest, sest see on neile tundmatu. Ja teisel pool lennuvälja. Algab suur kivihunnik, mille nimi on Berliin. Tuhandeaastase rifipealinn, kümneid kilomeetreid varemeid ja rusu. Kunagi plaanitseti seda linna täita tohutute hoone kolosside ja mammut monumentidega ning kord-paar aastas tuua kusagilt Kesk-Aasiast siia grupikene orjastatud kasahhi kirgiisi, tadžiki Usbeke eteid vapustada Risi vägevusega. Nad tulidki, ootamata ära Kraftwerk, Froide tuusikuid. Ja muidugi tulid mitte kõrgeid maju vahtima. Nad ei tulnud üksi ning koputasid Berliini uksele paarikümne 1000 kahuriga. Isegi päikest ei olnud lahingute ajal näha, see mattus tolmu ja suitsu nagu armetu latern udus. Nüüd paistab Berliini kohal mitmendat päeva hele päike, kuid ikka veel hõljub linna kohal mingi kõrbenud sinelihõlma värvi hallikaspruunvine. Ja juba kilomeetrite kauguselt lööb linnasuitsu lõhn hävingu endale ehk põhjatult sügava kuristiku hitlerlaste roimarliku meeletus tõukas selle vana kultuurimaa Euroopa südames täna just nimelt täna peab sellele lõpp tulema. Siin Berliin tempel Hoffi jätkame ülekannet Berliini kesklennujaamast, kõrgetes lippu, maskides lehvivat sõbralikus reas, nelja suure liitlasmaa riigilipud. NSV Liidu, Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa lipp. Me ootame juba hommikust saadik võidukate liitlasarmeede ning löödud saksa väejuhatuse esindajaid. Iga natukese aja järel stardib ja maandub tempel hoovis lennukeid. Keskpäeval saabus Moskvast kaitsevärvi taglas, mis toimetas eelolevale suursündmusele NSV Liidu välisasjade rahvakomissari asetäitja Võšinski ja teda saatvad diplomaadid. Kell 12 45 startisid 18 Nõukogude hävituslennukit major juulini juhatusel. Lennusihti teada ei antud, kuid punaarmee kolme rinde, see nyyd patareide mehed teadsid juba mitu tundi. Et sellest hommikust alates ei tohi nõukogude õhutõrje tulista ühtki lennukit, olenemata sellest, mis tunnused on selle tiibade all kaasa arvatud Hitlerliku Luftwaffe mustrist valge säärises kollasel põhjal. Kõigest võib järeldada ainult üht, et lennati Eskorteerima liitlasarmeede ja seejärel natside Wehrmachti delegatsioone. Kell 14. Null null saabus kohale esimese valgena rinde juhataja asetäitja armee kindral Sokolovski Berliini komandant kindralpolkovnik persarin, tema viienda löögiarmee sõjanõukogu liige kindralleitnant bokov. Nüüd on mõnda aega jälle vaiksem olnud. Auvahtkond on rivitult ja teeb ühel meelel suitsu, igal mehel on pabeross, sigaret, saksa sigar või siga. Rillo. Sooroki ja kitsa jalaajad on ammu möödas. Rinde korrespondendid, nende hulgas Konstantin Siimanov, seolotvis Jevski, Boriss korvaatav Aleksander Crewitzkija, teised lebavad murul, väsivad rohukõrsi, teevad samuti suitsu ning mõlgutavad ehk mõtteid raamatutest ja sellest, mis kell täna süüa peaks saama. Kummaline ta küll on. 1417 päeva möllas sõda, lõplikult sellega ei harjunudki. Nüüd on olnud ainult paar päeva veidi vaiksem ning juba murrab siis rahuaeg ja nõuab oma. On juba nii, et sõduriks ei sünnita, selleks sunnitakse. Mitte keegi meist ei ole ilmale tulnud tapatalgud ja hävingu jaoks. Ja kes teab, võib-olla kirjutab mõni nendest seal nendest kirjameestest ükskord sellest romaani? Seda oleks vististi küll väga vaja, sest näiteks võib-olla juba 15 aasta pärast on uuel põlvkonnal veel väga ebamäärane ettekujutus sellest, mis ikkagi tegelikult oli Need 1418 päeva sõda. Jälle see sõda on ju tõeliselt soe, päikeseline maipäev tempel, hoovis lendavad liblikad, Roiutavalt suvised mesilane ainult kõrgete varraste otsas plaksuvad lõbusalt ning kuidagi kärsitult Ki neli lippu tuletades meelde möödunut ja kaheksanda mai 1945 globaalselt tähtsust sirbi, vasara embleemiga, punalipp ja Union Jack tähed ja triibud Marianne trikoloor libertee Egalite fraaternite. Juba varahommikul hakkas Berliini kogunema kolleege kogu maailmast. Nüüd on kohal kõikide suuremate ajalehtede ja raadiokompaniide esindajad. Surnaliste on täis tempel How eriti jänkisid ja inglasi. Nad on juba kenakesti kodunenud, pursivad punaarmee ohvitseridega vabalt vene keelt, kiidavad vene vodkat ja kalamarja ning laulavad üheskoos kogu hingest edsa Langveidur diplareeri. Just nii nagu sõja alguses. Tähelepanuvahtkond rivistub üle väljaku, rutab adjutant ja korraldavaid ohvitsere. Vaatali joon. Raviaaess. Strieshi praeva suusay. Orkester alustas tervitusmarssi, kusagil taamal on vahepeal maandunud suur taglasse, võtab kursi neljale lipule ja veereb praegu väärikalt lähemale. Teisalt läheneb armee kindral Sokolovski kõrgemate ohvitseride harjutantide saatel otse Tunnad, kuidas lennuväljale laskub range sõjamehelik pidulikus, mis on täna täis tagasihoitud vaimustust, jõudu ja rõõmu. Praegu väldivad lääneliitlaste esindajad lennukist ning astuvad esmakordselt allutatud Berliini pinnale. Kõige ees on liitlaste ekspeditsioonijõudude ühise väejuhatuse esindaja, ülemjuhataja, kindral Eisenhoweri asetäitja, Suurbritannia lennuväemarssal, söör taarser Teder. Pikk, kõhn, liikuv ja naeratav, noor marssal, peas nagu alati. Lihtne terashall, piloodi kiil, müts. Tema järel. Ameerika Ühendriikide relvastatud jõudude esindaja, USA strateegiliste õhujõudude, see tähendab lendavate kindluste SS kindral Carl Spats. Tema kõrval ühendatud kuningriigi sõjajõudude esindaja, loomulikult meremees admiral, söör, äraltarro. Neid tervitab südamlikult armee kindral Sokolovski. Sõjameeste kohtumisele. Helmel on järgnenud väejuhtide kohtumine põlvili surutud Berliinis. Auvahtkond seisan nagu kaljurahn meres. Ripsmed kee, liigu, kolm roodu noori päevitunud noori mehi. Nad esinenud kolm roodu noori päevitunud mehi. Nad esindavad miljoneid, kes on kandnud suure sõja pearaskust. Ja nüüd annavad nad relvadega alles lahingusuitsust lõhnavate relvadega auliitlastele. Polkovnik Lebedev sammub helki paljastatud, mõõk käes, pea marssal Tederi poole. Kui ladusalt see käib nüüd samm kõrvale, pliks-plaks. See on nii mehine ja võimas, et briti marssalon ilmselt liigutatud. Kas meenuvad talle need 400 lihtsalt inglast, kes oma väikeste pukseerida jahtide, tillukeste, aerupaatide, isegi süstadega ilma igasuguse käsuta merele läksid, et tuua Prantsusmaa rannikult ära oma Tomid oma poisid 300000 meest, keda Tõnker ähvardas vältimatu hävinguga Wehrmachti tankeroomikute all. 243 laevukest hukkus tormis ja tules ega pöördunud iial tagasi. Või meenub hoopis Tobruck egiptuse väravad kõrbes. Singapur, Göringi suur välk ja Fauraketid. Inglaste kõrval seisab Ameerika kindral spaats. Ta näib olevat veidi kinnisem, veidi endasse suletum. Või meenub talle hoopis see, kuidas Ameerika madrused hüppasid vette Pearl Harbori sadamas põlevatelt laevadelt või hoopis Camikaatsed, Ivo Chima, Okinawa. Või Normandia Ardennid ja punaarmee relvavendlus, mis vältis teise, hävitavad end kärki. Kuid temagi sirgub kuidagi suuremaks, kui on tõstnud käe saluteerimiseks suure liitlase auks. Ja sõjameeste auks, kelle jaoks ükski raskus ei olnud liiga suur et heisata Berliinis neli võidukalt May tuules plaksuvat lippu. Liitlaste väejuhtide kõrval seisab armee kindral Sokolovski. Tema esindab armeed, kes ei tulnud Berliini lennukil ega valgeid kindaid saatjaskonnaga vaid 305000 mehe elu hinnaga. Plahvatas Marss ning root roodu järel läks pidulikule Marsile liitlasriikide väejuhtide ees kes ei varjagi enam oma vaimustust valitud tugevat rusikat poisid pruulidel, nägudel alles eilse lahingutule õhetus pluusi rinnal, kuulsuse orden südames vaimustus võidust. Kas on nende hulgas enam kedagi, kes kõige raskemal sõjasügisel seitsmendal novembril 1009 41 üle Punase väljaku marssis kui 100. lund, Moskvalib pime, vaenlane oli paarikümne kilomeetri kaugusel ning väeosad läksid oktoobriparaadil otse rindele. Vaevalt küll. Need poisid näivad olevat selleks liiga noored. Kuid nende tol ajal rindele minejate lipp lehvib täna alistatud hitlerliku Berliini kohal. Auvahtkonna defilee ajal maandus tempel hoovis, veel üks lennuk on oodata, hilinevad Prantsusmaa delegatsiooni vahtkond on taas omal kohal. Trepp antakse ette, kuid liitlaskindralid millegipärast ei mõtlegi lennukile vastu rutata. Philly meeste hulgas näiteks tekib. Kuid armee kindral Sokolovski eide lennukist väljagi ning juhatab saabunu külalised liitlasarmeedest rahulikult neid ootavate autode juurde. Kõik on selge saabuja seoni Junkers mustrist kerel ja tiibadel. Kõrge mütsi ja marssali elakutega mees, hiir hallis vihmamantlis, kes esimesena lennukist väljub, on kindralfeldmarssal Wilhelm kaidel Hitleri sõjajõudude peastaabi AKV ülem Talon monokkel silmas hallid kindad käes ja marssalikepp peos. Kaidel püüab iga hinna eest mõjuda väärikalt. Teda saadab uue füürer presidendi töönilisi viimane merejõudude ülemjuhataja admiral fon riide burg, pisut terava nina ja läikiva musta lakk, rihmaga ohvitser, tumesinine kriis Marine sinel seljas. Friideburg närveldab tuntavalt. Kolmas on Göringi õhujõudude esindaja lennuväe kindraloberst stamp sest Luftwaffe viimane ülemjuhataja kindralfeldmarssal fon Craim laskis endale kuuli pähe. Stom Ontige Nende kannul astuvad kolm pikka noor taadiotanti. Nad marsivad taktsammul ja hoiavad täpselt distantsi. Täpselt nagu siis, kui Legion Condor brandenburgi värava Altelt alt läbi marssis, uputanud enne verre Hispaania. Noh, seda on juba küll nähtud. Nüüd aga äratavad kõige suuremat huvi hoopis suured, rasked portfellid Adytantide käes. Ja peaaegu igaüks tabasin ennast mõttelt, mis nende sportfellides küll võiks olla. Vaevalt küll, must pesu ei minda ju sauna või kuidas? Igatahes täna piisaks jõuga sulepeast. Niisiis saksa väejuhatuse delegatsioon saatjateks noored inglise ohvitserid on saabunud Flensburgis tempel Hoffi kuid nüüd ähvardab tekkida piinlik situatsioon otse natside teel seisab tikksirge Nõukogude auvahtkond kaitele isegi nõksatab, kui seda märkab. Kuid need ajad, millal sõjaroimarid tempel hoovis aukompaniiga vastu võeti, on jäädavalt läbi. Polkovnik Lebedev andis käskluse, vabalt, võib kõnelda, võib suitsu teha. Paar korrapidaja ohvitseri juhtisid natsi kindralid teisale auvahtkonna selja tagant mööda. Neid ootavad seal autod ja sõit läbi Berliini, mis on väga kaugel triumfisõidust. Oodatud Prantsusmaaväejuhatuse delegatsiooni aga ei ole ikka veel. Tähtis sündmus on mitu tundi hilinenud. Tuleb juba tõsiselt arvestada, et Moskva aja järgi langeb ehk võiduhetk hoopis järgmisse päeva üheksandasse mais. Kuid see on praegu peid tähtsusetu. Nii saab vabanenud Euroopa isegi kaks võidupüha. Esialgu aga ootame endiselt prantsuse armee esindajaid. Boriss korvaatas ütles äsja, et kapitalile serveeritud tiiba kindlasti tugev lõuna- ja neelatas ise. Võib-olla valati pitsi täis, ütleb ta. Keegi vastas ära tühja kadesta, tal ei ole isu. Korrespondentide seas kõneldakse. Liitlaste ühendatud väejuhatus ei ole pidanud vajalikuks eelseisvast sündmusest Prantsusmaa ajutise valitsuse juhile kindral Saarde koolile isegi teatada. Sellest ka siis prantslaste hilinemine, mis ei ole ju muidu hoopiski nende moodi. Kõik võib olla, kuid fakt on see, et tundes muret prantsuse relvavendade prestiiži pärast võttis Nõukogude väejuhatus viilimata ühenduse Pariisiga. Ja praegu saabub tempel Hoffi aerodroomile saadetud Nõukogude hävituslennukite Esskordist kolmas transpordilennuk. Seekord on selle tiibade all sinivalge-punased sõõrid. Prantslased tulevad. Lennuki trepile ilmub iseloomulikus lameda põhjaga vormimütsis mees aastailt vaevalt üle 45 naeratab ja tõstab juba kaugelt tervituseks käe. Mütsirummu ümber on kuldne kindralipärg. Neljanda liitlasriigi delegatsiooni juht on Prantsusmaa relvastatud jõudude ülemjuhataja kindral del atrade tassini. Prantsusmaa, tema pojad olid esimesed neljast liitlasest, kelle kodulemastasid hitlerliku Saksamaa tankid. Nad pidid alla neelama ka suurima häbi liidrite reeturliku küündimatuse kogu vana prantsuse armee ja laevastiku hävingu. Paremini kui teised merepojad ja lendavate kindluste piloodid mõistis prantslane, mida tähendas rinne maismaal. Ja eriti sõda idarindel, mida tähendasid miljonid põgenikud, teedel põlevad viljapõllud ja poole maa kaotus prantsuse lendurid rügemendist, Normandia neemen võitlesid, langesid ja võitsid rind rinna kõrval Nõukogude relvavendadega. Ja nüüd tervitab Nõukogude sõjamees alistatud Berliinis oma prantsuse liitlasi. Tähelepanu, siin Berliin Karl Horst. Täna kaheksandal mail 1945. Mõne minuti pärast algab siin Kalshorsti endises sõjaväe tehnikakoolis hitlerliku Saksamaa kapitulatsiooniakti allakirjutamine. Just nimelt Berliinis, kus on sündinud saksa militarismi deviis. Berliin valitseb Preisimaad, Preisimaa, Saksamaad, Saksamaa kogu maailma. Juba teist korda ühe ainsa inimpõlve jooksul on siit lahti päästetud kogu maailmaverre uputanud sõda. Hoiatuseks tulevastele põlvkondadele. Peab Hitlerlik Raifhjust siin oma pealinna varemeil tunnistama, enda lõplikult võidetuks. Oleme Berliini idaosas Trectovi lähedal Karl Sorsti eeslinnas kus paikneb esimese valgena rinde juhataja Nõukogude Liidu marssali Žukovi peakorter. Muide, populaarne marssal, jõudnud täna hommikul õieti veel oma kabinetis Istedki võtta, kui sinna sisse murdis terve leegion välismaa ajakirjanik ja filmi ja fotomehi ning tabasid silmapilk tõelise kiirtule Moskva Stalingradi, Leningradi, Kurski ja Berliini tulelöökide suurimale meistrile endale. Inglise-ameerika sõjakirjasaatjad kinkisid marssalile sõprus lipukese, kuhu on kuldtähtedega tikitud liitlaste tervikut, kus punaarmeele. Nüüd on maja vaiksem ja rangelt pidulik. Juubeldas on veel viimast tundi tuha all. Maja ees on väike aed. Ronitaimedest rohetaval piirdeaial on väravad eest ära tõstetud ning väravapostide ees seisavad tunnimehed, just nagu sõdur-vabastaja graniiti raiutud monumendid nad paraadvormis ordenid rinnal kuid kiivrid peas. Tipp-topp kokku rullitud sineleid üle õla, sapöörilabidad vööl ja laetud automaadid rinnal. Keegi ei oska kindlalt öelda, kes sellele Talle tuli, kas komandant, kindral persarin või keegi teine. Kuid sümboolika on igatahes mõjuv. Berliini linnapea ei sõitnud meile valge lipu ja linnavõtmetega vastu. Sõjakäik idast ülevislaja ooderi Saksamaale ei olnud jalutuskäik. Kaabitulatsioon, millele varsti alla kirjutatakse, ei ole mingi diplomaadlik tehing, vaid higi ja verega kätte võidetud rahu. Kusagilt kostab kauge moskva hääli, punane väljak on nagunii praegu juba jälle rahvast täis ja nüüdse algab saal, ilmuvad võidukate liitlasriikide marssalid kindralid, admirali pidulik tseremoonia toimub tehnikakooli saalis, ruum ei ole suurem kui 150 200 ruutmeetrit. Selle otsaseinas keskel on nelja liitlasriigilipud laual siiski ainult kolm lippu, kuid praegu mõni hetk varem sisenesid kaks valgeid kindaid ja valgete paraad rihmadega kedridega seersanti ning asetasid sinna ka Prantsusmaa trikoloori. Nüüd on seal ka neli. Laud meenutab suurt e-tähte, mille kolm haru on läbi lõigatud. Laua pikima külje keskel istub nahaga kaetud tugitoolis Nõukogude väejuhatuse esindaja, kõrgema ülemjuhataja asetäitja, suurima Berliini vallutanud väegrupeeringu esimese Valgevene rinde juhataja, Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov. Tema on ajaloolise istungi juhataja. Range marssal, nagu teda soldat tunneb, lausa särab. Tal on seljas lihtne üherealine teenistusvorm kuuerinnal kaks Nõukogude Liidu kangelase kuldsed tähekesed ja rohkesti ordeni linte. Tema vasakul käel istub lääneliitlaste ülem Ta ja asetäitja lennuväemarssal Se aasalt Terer ning ajab Šukoviga vaiksel häälel juttu. Marshal Tederi kõrval istub Ameerika kindral Kalspaats kes endassesüvenenult uurib mingit dokumenti. Küllap vist seda kõige tähtsamat siis siit vaadates äärmine paremal on prantsuse kindral delatvade tahtsin nii, kes on väga elevil ning vahetpidamata kõneleb ükskõik kes, aga nõus temaga mõtteid vahetama, sellest ebatavalisest päevast. Laua teises otsas marssal Žukovi paremal käel on istet võtnud inglise admiral Darrow. Laudade suure E tähe kolm pikka haru on samuti viimasega kohani hõivatud. Keskmise laua taga istub esimese Valgevene rindevägede esindus siit parempoolse taga, esimese Ukraina rinde kindralid ja ohvitserid. Vasakpoolne on eraldatud ajakirjandusele ja filmile ja see on mõistagi kõige rahutum rahvas selles niigi tulvil saalis keegi tagasi sageli filmioperaator koksab oma kaameraga kogemata admiral Barroule pähe. Admiral vabandab ettajäämise pärast, ütleb okei ja silub naeratades oma paljast pealage. Žukov naeratab, spaas, muigab Dacini naerab. Kuid Berliini komandandi korraldada ohvitserid on naljast väga kaugel. Enne kui vaene filmimees oma kaameraga on sammu edasi astuda jõudnud ja kolmeli lugeda jõudnud, on ta juba koos kaameraga saalist väljas alles läbi häda saata, kaamera ukse vahelt assistendile üle anda. Ruum on tulvil mõned punaarmeekindralit, kes saabuvad veidi hiljem ning kelle jaoks laudade taga ei jätku istekohti. Avastavad parempoolse külguks juures väikese eraldi laua, mille taga on kolm tooli ja istuvad sinna kohe samu nende juurde korrapidaja ohvitser ning sosistab neile midagi kõrva. Kindralid hüppavad püsti, nagu oleksid istunud miinile. See väike eraldi laud on reserveeritud kaotajatele puruks löödud Wehrmachti-le. Nende tund ongi tulnud. Kell on null, null null viis. Tõepoolest kummaline kokkusattumus, kui Hitleri rich tuleb tõesti lõplikult relvi maha panema just viis minutit pärast südaööd, nii nagu füürer oli lubanud. Marssal Žukov vaatab kella ja tõuseb. Kutsuda saali Śaksa kõrgema väejuhatuse esindajad korrapidaja ohvitseri lükkasid lahti saali Parempoolses külgseinas asuva kõrge tumepruuni poleeritud kahe poolega ukselävele ilmus kindralfeldmarssal kaitel. Tan punaste lõkmetega kuues rüütlerist kurgu all monokkel silmas, kindad käes, sisenedes tõstata sisseharjunud liigutusega marssalikeppi. Kuid see tundub selles situatsioonis juba kuidagi kohatuna. Alati naeratav peama seal Teder ei varja iroonilist mojed. Kapitalile järgnevat lühikest kasvu kindraloberst, stuff silmis endiselt tiga läiget ning admiral fon Friideburg. Admiral näib olevat alates pärastlõunast tublisti vananenud. Nad juhatatakse tollesama väikese eraldi laua juurde, adjutandi jäävad seisma nende toolide taha. Kaidel asetab marssalikepi lauale. Marssal Žukov pärib saksa delegatsiooni volitusi tegutsemiseks oma ülemjuhatuse nimel. Kaitele ulatab sõnatult õhukese mapi, adjutandi, toimetavad seal edasi. Mapis on Hitleri kulli ja töönitsi allkirjaga volitus. Ainult blanketil trükitud sõna Berliin on tindiga maha tõmmatud ning asendatud sõnaga haub kvartiir pea kord interliitlaste väejuhatuse esindajad uurivad volitusi. Kaitel ei saa kuidagi silmi suukovilt, ta püüab ilmselt vaadata mujale. Kuid nagu mingi magnet, kisub silmad tagasi nõukogude väejuhile. Millest kaidel see marssalikepiga väejuht praegu mõtleb, ei tea. Küllap paljust. Küll aga võib mõista kindral latrade tassinjee prantslase tundeid sel hetkel. Eks olnud ju seesama Wilhelm kaitel see, kes 22. juunil 1940 kompiaan metsas marssal Foshi vagunis dikteeris orjastatud Prantsusmaale natside kapitulatsiooni tingimused. Need olid armutud. Meie allakirjutanud, tegutsedes Saksa sõjajõudude ülemjuhatuse nimel, nõustume kõigi meie relvastatud maa-mere- ja õhujõudude ning kõigi teiste praegu saksa väejuhatuse alluvuses olevate jõudude tingimusteta kapitulatsiooni ka punaarmee kõrgema ülemjuhatuse ning samaaegselt liitlasvägede ekspeditsioonijõudude ülemjuhatuse ees. Ka on nõus kuigi ta ei leia eriti kergesti vajaliku sõna. Istungi juhataja marssal Žukov ulatab aktid, neid on üheksa eksemplari vene, inglise ja saksa keeles pea, marssal Tederile. Allakirjutamine on alanud Kaydelil kes seni kõigest jõust on püüdnud säilitada feldmarssali jahedat väärikust, ütleb jõud üles, tema ilme muutub kirjeldamatuks, käed otsivad tuge laualt. Hitleri kurikuulsa vallutusstaabiülem rebib närviliselt parema kinda käest. Maailmavallutamisega on lõpp ja jäädavalt. Üksteise järel kirjutavad kapitulatsiooniaktile alla marssaliter esimene allkiri ja Žukov, teine allkiri. Kindralid, spaad, kolmas allkiri jälle tassini. Neljas nemad kirjutavad alla, kui tunnistajad. Admiral Barrow ei kirjuta ültse. Ühe inglise väejuhi allkiri on aktil juba olemas. Pinnasel marssal kaidel noogutab peaga ning annab vasaku käega märku, et akt juba kiiremini tema poole toodaks. Parema käega vehita juba õhus, imiteerides kirjutamist. Liitlased ei ole nõus sõjaroimarid teenindama. Ei ütle marssal Žukov, saksa väejuhatuse esindajad tulgu siia ja kirjutagu kapitulatsiooniaktile alla, siin sellel laual. Ütleb marssali, osutab teisele väikesele lauale liitlasväejuhtide laua ning sekretäride laua vahel. Vahemaa ei ole eriti pikk, kuid tuleb tõusta ja ikkagi minna. Kaitel kahvatub, tema näole ilmuvad higipiisad. Kinnastatud käsi tõmbab mehaaniliselt üle lauba ja jätab sinna sinise joone. Nähtavasti oli kindlasti endine. Ta viivitab IKKA VEEL. Fild Marshouckey tell. Kaidel tõuseb pilla monoklim, astub ebakindlal sammul osutatud laua juurde. Istub, asetab monokli uuesti paigale ja kirjutab kapitulatsiooniaktidele alla. Tema järel sammuvad teised Vladimirov. Friideburg kaidel läheb oma kohale tagasi, tõmbab kinda uuesti kätte, kallutab enda toolil ebaloomulikult tagasi ja vaatab üksisilmi lakke. Kuid laeni need silmad praegu ei näe. IRA polkovnik Stun äki kummardub kaidel ette, tõstab laubale harali sõrmedega käe ning muljub tugevasti närviliselt õmblustega oma punase plekist nägu. Kapitulatsiooni lõpp, adjutant tema istme taga seisab endiselt tikksirgelt ja nutab liigutama. Ta näos ainsatki lihast, on juba üheksas mai. Kell on null, 43. Kohalike aeg Berliinis näitab kaheksanda mai hilisõhtul kell 22 43. Lääneliitlaste kriinitša järgi on kaheksas mai kell 21 43. Saksa delegatsioon võib lahkuda kaidel tõstab veel kord marssalikepi kriitvalge admiral Friideburg vaatab teda nagu hullumeelset. Adjutant ei näe mitte midagi, tema nutab edasi, liigutamata näos, ühtki lihast. Nad väljuvad. Nii lahkub aegade areenilt Hitleri vallutusarmee hitlerlik Saksamaa ja tema hitlerlik armee on pannud relvad maha ja see kõik on juba elav ajalugu. Igaühel, kes on praegu Karl Sorsti kapitulatsiooni saalis tarvitseb ainult korraks silmad sulgeda, et näha kõike mõne sekundi jooksul uuesti, uuesti ja uuesti ning see on veel palju-palju aastaid nii. Nüüd aga oleks nagu puhastava äike käinud üle Berliin, Karl Sorsti. Mis toimub selles ajaloolises ruumis, praegu on kirjeldamatu väärikad kindralid, admirali kokad, kolonelid, kirjanik, polkovniku, filmi operaatorid ründavad ühise rindena koosolekulauda ning haaravad sealt mälestuseks sulepäid, tindipotte pliiatseid, paberilehti paberikorve, Narzani klaase kirjapress kõige kõige muutmisega pihku puutub ja mis veel paljude aastate pärast meenutavat kaheksanda mai hilisõhtut ja üheksanda mai kesköötundi Berliinis Jabeliini Nõukogude komandant persarin, kannab need trofeed viimaste sõjakahjude kirja. Siin Berliin, Berliin, Kalsorst, teine maailmasõda Euroopas on ametlikult lõppenud, on saabunud kauaoodatud rahu ja võit. Hoidkem neid.