Žušiini tabamine, Zuccini tundmine, tema kättesaamine algas kinost juba aastaid tagasi jooksis sõpruses film venekeelse pealkirjaga Petski laaboczki ja seda ei tohiks muidugi tõlkida ahjud, poekesed ega ka mitteahjud, pingid vaid lihtsalt mingi ütlemisena risusõnana, sest et filmi peategelane alatasa kaunistas oma lauseid selle pekski laabutškiga ja nii ta oligi eesti keelde küll ehk veidi nõrgemalt tõlgitud. Seesamune. Nii siis ma vaatasin seda, see sammust sõpruses suplus oli üsna tühi. Nii juhtub meil mõnikord väga heade filmidega. Siin oli selle filmi stsenarist ja lavastaja ja peaosaline. Lugu oli selles, et kolhoosnik võtab oma naise kaasa ja sõidab nagu tagubee kaaslasele ütleb. Lõunakupeekaaslast häirib see, et ma sõidan Lõuna ja üldse on see sõitja niisugune, kellele võib üks intelligent nagu ülevalt alla vaadata. Meie saalis vaatajad, tunneme teda juba natuke. Sest et oli pikk ärasaatmine enne mehe lahkumist, kolhoosist oli külapidulaud, näod, ilmed, portreed, žestid, karakterid ei olnudki enam kino, oli elu, need meie saalis, tundsime teda juba ja jälgisime teda selle eelteadmisega. Jälgisime seda, kuidas ta koos oma natuke lihtsameelse Malaisia iga astu pestlustesse ei lase, endale peale astuda, ei lase ennast kõrvale lükata, sest tema taga on rahva väärikus, tema taga on tööinimese enesekindlus ja väga liikuv, väga vahe, mõistus ja keel. Imeväärne keel, üks särav lause teise järel. Nii särav keelelt, isegi folklooriprofessor jääb teda kuulama, jääd kuulama ja tunneb, et siin paisatakse tema peale tõepoolest sellist rahva vanavara ja tänast vara, ta kutsub kolhoosimehe Moskvasse ja Moskvas professori korteris võõristatakse teda jälle ja siis saabub ka suksiini tippetteastel. See, kuidas ta mängib murdekonverentsil kohtlast jutustajat esitab pisikese anekdoodi. Ja miks ta mängib nähtavasti sellepärast, et ta ei taha olla eksponaat. See roll ei passi talle, aga ta teeb seda nii peenelt, et kõik saalisistujad ei saa sellest hoopiski aru. Vana professor aga saab ja pärast kodus vabandab. Ma kukkusin rääkima nüüd filmi sisu, aga sisu ei ütle selle filmi puhul õieti midagi. Asjon tonaalsuses atmosfääris sõna säras, mille taga on isiksus ja maailma mõistmine. Aga sõprus oli tühi, kuisuksin juba surnud oli, siis oli foorumis rahvast murdu ja mingi taaskohtumise vajadusest ma käisin ja vaatasin selle peski Lavovskiga seal ära. Rahvast oli murdu, sest see oli mälestusfestival ka. Nii juhtub mõnikord, et siis me käime ja paneme tähele. Suffeni surmast on nüüd möödas mitu aastat. On kadunud traagiline toon, kui temast räägitakse. Võib-olla teise traagiline toon aastal 74 kaasa isegi ülearused, Superlatiive aeg puhastab hinnangud ülepakkumisest. Ja lõpetatus sunnib loobuma igasugustest oletustest, sest neil ei ole nagu enam mõtet. Kogu subsiin on täna meie ees. Ja vaatame siis ja mõtleme siis selle üle, mis ta meile on, mis ta meile tähendab midagi väga olulist arvama. Temast jäid filmid. Oma viimases intervjuus pidas ta parimateks oma filmidest sedasama see sammust ja punast lodjapuud. Siseid romaanid, esikromaan, Ljubavinitsioon ehk harilikum, klassivõitluses viskleva küla kirjeldus. Aga Stenkaraažilist kõnelev. Ma tulin teile priiuse tooma, see on juba meistritöö. Algselt oli selle romaani alapealkirjaks kino romaal. Aga vähemalt minu jaoks on Zuckeini põhi lühiproosas. Tundub, et just juttudes tuleb esile see päris suksin. Tuleb esile see, mida teistel pole niimoodi kunagi siiani olnud. Tuleb esile suksiini ainuomane elu nägemine tuleb esile ta armastus ja ta raev, ta kiindumus ja põlgus. Niisiis, mida ta armastas ja hoidis. Küla kombed, küla laad. On ju tihti karm sõna silitab harva, pigem lükkab kui Raskliga, pole aega lihtsalt olla sile, pole aega näida ilus, pole tarvidust näida. Aga järele jätmata visadusega otsis sushi neid inimesi kes ei näi, kes ei püüagi näida, vaid on ja otsis, on siin vale sõna, sest et nad tungisid ta juurde. On niisugune tunne tema asju lugedes, et lakkamatu tutvuskond, lakkamatu suur inimkond, oli ta ümber kogu aeg Sagunud otsimine, ta lihtsalt kirjutas seda, mida ta teadis ja nägi. Ja kui need inimesed tema ümber on mõnikord Caveideldajad või luisk, Advi fantaseerijad mõnikord isegi nagu pisut linnukesega, siis suksin, hoiab neid ikkagi siis, kui nad milleski põhilises on tema vaimu. Niisiis noormees mind ka õppinud Moskvas näitlejaks, esimesed eksamid on tehtud, ilus saatus on silma ees ja siis tuleb Moskvasse poisile külla isa kolhoosi esimees. Alles oli ta väga selle vastu, et Milka läheks näitlejaks õppima, sest isa räägib nii, et kui mina sõjas olin, kas ma neid näitlejaid seal vähenegi Nad käisid iga nädal seal Mil tsirkust tegemast, igavesed alkohoolikud. Suuvärk käib, meil muuta ka pole. Aga nüüd oli seal siiski heameelsel Moskva linnas ühiselamus poeg õpib, õppigu siis, kui ta õpib ehk saatast midagi. Ma ei ole nüüd enam selle asja vastu, ütleb, et see on nagu vabandus kunagise tõrksuse eest. Milka, aga see esimese aasta üliõpilane hakkab seletama. Niisiis, isa, ütlen Ena, pean siin mängima, nii, ma pean sind esitama. Ja siis ma pean sind läbinisti tundma, niidotseerib ta isale. No sa ju tunned mind, eino, ma ütlen seda näiteks niimoodi seal üldse näitleja elu. Isa nõuab konkreetsust, aga prooviks on minu moodi, kõndida oskad. Ja siis paneb ana Kondrat lusti pärast tänaval lausa üürgama, sest tuleb välja, et poiss oskab kõndiga tema moodi trahvi väga ilusti järele oma isa. Ja siis Milga seletab veel kunsti, teatad selles inimeses, kes mul peab laval kinolinal välja tulema, selles pean olema sees, mina ja pead, sina ka oleme alles siis olen ma kunstnik. Tead, lähme näitusele varssa vaatama, ütleb isa, selle peale. Ninad lähevadki põllumajandusnäitusele ja kolhoosi esimehe enesekindlusega astub vana Kondrat seal üle mingi lubatud piiri ja kohe on ka asjamees platsis, kes on väga tõrges ja ütleb, et tulge sealt nüüd jalamaid tulema. Kas te siis vene keelest enam aru ei saa, sinna ei tohi minna, seal ei tohi olla. Ja siis kõnnivad isa ja poeg kahekesi mööda linna. Ja mind ka ei teagi, mida peaks pärima. Sest mis seal ikka pärida, ta ju teab, mismoodi nad seal kodukolhoosis elavad. Ta teab, mismoodi seal külas on ja ikkagi miski suru vängistavalt ja rõõmsalt ta südame peale. Tal on hea olla ja õhtul on step ja hobuseta silma ees. Või Stiopka Stoka tuleb vanglast koju. Kuidas sa nii vara lahti said, noh, sain, meil on niimoodi, et saab mõnikord varem lahti ja ta paneb vägeva peo püsti seal kodus. Sest kevad on käes ja Stoka hing laulab. Ja pidu on nii vägev, et keegi ei märkagi, kui tuleb miilitsamees. Ütleb midagist Yokale, nad lähevad välja. Mis asja sa nüüd teinud oled, ütleb miilits kolm kuud ainult jäiusulistuda. Ja ma tean seda isana suitsu, ütleksid jotka rule, miks sa seda tegid, seleta mulle ära, küsib miilitsameespeaaegu karjudes ahastuses, kahed, miks ma minema panin? Tead, mul oli kohe lihtsalt vaja minema panna, mul hing kohe nõudis nii igavaks läks seal ja iga öösi nägin unes seda, et olen kodus, eks ole, vahva, kevad on siin niidaks dioka ja siis nad lähevad kahekesi nõukalt protokolli kirjutama. Või ahju peal hirmus pohmellis vanamees. Seda on ikka nagu see nüüd tavaks on tal saanud, pensionipäeva tähistanud. Ja laua taga istub Jurka, kes vanamehe juures korteris on. Jurka õpib, elu on tal oma karedat palet ka juba näidanud. Sest vanal on oma majapidamine, Jurcal, ta kvartylandil on oma kuiv leib, tihti eksis vanana, mõnikord laenuks, kaaslasel tuleb tagasi maksta ja siis läheb lahti dialoog. Arutlus kosmosest. Ja vanamees mõtleb, et mis asja nad sina küll kipuvad jumalast ja haridusest, poiss, mis asja sa tabeleid emal on teie kolmega niikuinii raske ja üldse, mis asja, nad rabelevad. Poisikesi lõbuks, kuule, vana, sa arutad nagu kulak, mis sa oled komissar või porise vana vastu ja siis nad arutavad jälle maailma asju. Ja siis ajab vana end Surähkimisega püsti, võtab noa, lähed välja, Pedub poisile pekikäntsaka, ma ei saa sulle tagasi maksta, ütleb Jurka. Ah, ütleb vanamees, võta sealt teed ka. Ja veel. Ali ossa Peskonvoimei valveta Alioza püssimehe taliossa värisemine on tal hoopis teine. Aga püssimeheta valveta Peskonwayni sellepärast, et ta oli nii isepäine mees seal külas. Kui asjalikult võtta, siis viis päeva nädalas oli ta kõva töömees, ta oskas kõike. Aga kaks päeva nädalas pidas ta kindlalt kinni sellest, et need on minu päevad. Need olid laupäev, pühapäev ja laupäeval ja pühapäeval ta ei teinud tööd. Ja kõigil oli meelest juba ära, millal ta enda jaoks sellise korra sisse seadis, muidugi katsetaja palju kordi tööle panna, aga oh ei. Võib-olla oleks muidugi teisiti räägitud, teistsugust tooni tarvitatud, aga. Ma ei oska, viis last võtsid võimaluse nagu tugevamaks tooniks. Sest ainult üks neist oli kümnendas, teised kõik alles pudi. Aga miks ta siis laupäeval ikkagi tööl ei käinud? Nagu teised, sest temal oli laupäeval saunapäev ja sauna tuli kütta ilusti, tuli kütta rahulikult, aeglaselt ja naine oli sellega ka ammu juba leppinud parentega Kraunuse kraakles, et mis see siis nüüd on, terve päev jamada saunaga, aga nüüd oli ta sellega leppinud. Ja midagi polnud teha kohe igal laupäeval tuli alliosole peale niisugune isesugune rõõm. Ja ta püüdis kogu hingest seda hoida ainult endale, sest ta teadis, et see rõõm vihastab teisi. Aga palju sul endal oli vaja seda laupäeva, kes siis oli aega mõtelda ja talle tuli hinge mingi suur tunne, mingi selgus, elu muutus järsku arusaadavaks tükkidest tuli järsku mingi terve asi välja, kuidas ta saaks sellest loobuda. Ja siis läheb osa koju, pärast sauna saadab pojaga sauna. Poeg häbeneb pisut oma isa lihtsat ametit algusesse Solvosal Joosep pärast aga mõtles ta ringi ja sai aru, et olgu pealegi siis nii olgu siis poeta vastu muutunud jõuda siis kaugemale püüdku edasi. Ju see elu on koguneb. Ja siis järsku tuleb sellele saunas ära pühitsetud Alioskale meelde salm, mille oli kunagi luuletanud ta tütarmaania siis kui ta oli alles päris pisike. Kuule, küsib ta naiselt, sa mäletad selle salmi ja loeb selle salmi ette ja siis vahid, naine oli oska poole. Ja mis siis ütleta, mis sellest siis Leoska tunneb, et saun oli otsas, laupäeva oli küll veel mitu tundi, aga saun oli siiski läbi. Ja õnnetu kroonika. Sest pronka seal lühendus nimest Bronisla aga perekonnanimi on pupp, kov. Mis pagana pärast nad panid niisuguse perekonna ime juurde niisuguse eesnime vanka Pub kohv, oleks iseasi, mõtleb mees. Ja tema kõige suurem rõõm on siis, kui linnast tulevad jahimehed. Ja siis, kui saab seda viimast õhtut istuda seal lõkke juures ja jutustada, kuidas tema ronka Bukov sõja ajal Hitlerile atentaati tegi ja muidugi seal luisk lugu, aga ta räägib seda niisuguse intensiivsusega niisuguse kaasaelamisega, et kuulajatel hakkab lausa kõhe sellest osavõtmise tundest. Istu kodus, ära mängi lolli, ütleb naine. Kuule, sa saad, hoiatab Rolga. Või veel pillimees ei anna rahu. See on muidugi ära leierdatud lauludes, aga esituses puudub leialdus, see on karge lugu. Aga ikkagi, motiiv on sama, pill ei anna öösel rahu, magada ei saa. Ja kui ta selle kolhoosi esimees katsub keelata, siis ütleb pillimeestel pole õigust. Est paragrahv ei ole ka mängida ei võiks. Aga mat reisija kolhoosi esimees ärkab üles juba harjumuspäraselt, istuge üleval ja mõtleb oma mõtteid ja mõtleb, kuidas nad kord ammu-ammu öösel isaga kaugel heinal olid ja noorem vend jäi haigeks ja kuidas siis isada piima tooma saatilised kuuma piimaga venda terveks arstida. Mat, Veevee tuleb meelde kogu see ö ja ratsutamine läbi pimeduse ja mingi metsik vaimustus mis teda siis üleni haaras ja see meenutab ikka jälle, ehkki mure ja lein olid kohe kannusest, vend suri. Ja miks see pill kõike nüüd mulle seda meenutab, mõtleb Matvei ja siis ei saa hing enam rahu, siis äratab ta naise ja küsib, et kuule sa surma peale ka mõnikord mõtled. Kas sa kardad surma? Mis asja, küsib naine. Jälle oled täis või? Ja jääb magama. Aga nädala pärast lõpetas pillimees oma mängud, sest ta sai oma tüdruku kätte ja siis oli nii vaikne, et uni läks ära. Ja siis on imelik Andrei, kes igasuguste konksudega toob koju mikroskoobi ja uurib sealses poisiga Pattisiitlikaid igasuguseid ja hakkab neid torkima, et ometi puhast vett kätte saada. Ja siis on Spirca Rastor Kuujev kes kunagi ammu veerand sajandit tagasi viienda klassi poisina saatis oma saksa keele õpetaja kuradile ja veel parimatesse paikadesse sesse, korrutas pidevalt, et sa oled nagu Bayron, sa oled päris nagu Bayron, Spirca ei kannatanud seda ehtida, ilus poiss oli. Aga see oli väga ammu. Nüüd aga armukese Spirca Uude õpetaja annasse, sest meeletuid tegusid on ta teinud varemgi. Ta kohe ei saa teisiti. Õpetajanna mees aga on spordimees ja Spircai, jõua ta vastu ja siis võtab Spirca püssi ja läheb spordimehele kätte maksma. Aga saab ka ise aru, et nii neid eluasju ei aeta, läheb siis küla veerde kalmistule ja seal. Lõpeta enda sasipuntras ja lühike elu. Ja Jeffimm, kes ei taha oma tagumikust kildu välja opereerida lasta, sest ta on ikkagi kolhoosi esimees ja naine lõhkeb naerust sessiooni koomiline ja Perteetum mobile leiutaja, kes algul on kole vihane inseneri pealegi ütleb, et niisugust asja olles on võimatu, Bel peetum Mobil on võimatu. Kas sa seda siis pole õppinud ja siiski on see leiutamise rõõm nii suur olnud, et ta kutsub ka selle tuima ja fantaasiavaese inseneritüki viina võtma, ehkki masin käima ei hakanud. Diarcoska, keda hüütakse tantsivaks šiivaks ja kes ühe oma iroonilise, töödemaatilise tantsuga teema ja teie mehi koledasti tülli ajab ja veel ja veel. Ja veel tohutu portreede lasu, mille nimel, milleks? See on küsimus, mille kallal vaevavad oma pead ka paljud suksiini tegelased. Mis on siis see, mida ma söandasin, nimetada suksiini vaimuks? Alguses oli tal selleks pidev alatine hell soov leida pidu, leida pidu eneses, leida pidu sinus eneses, kui seda kunagist tuttavat pealkirja kasutada. See soov tabada õnnelikku hetke kirgastus millestki kevadest, mälestusest, lastelaulust äratundmisest, et ma elan seda, mu ainukest elu, see rõõmutunne oli ja oli lõpuni kohutavalt oluline suksiini jaoks. Sest et nii palju on nendest tema portredes ja novellides elu, ahneid, inimesi, elusse kiindunud inimesi, need on tema inimesed, see on tema vaim. Ja selle juurde tuleb tal kaunilt naiivne, aga ikkagi igavene uuesti algamise motiiv. Ei tuleb kõike otsast alata, siiani on pahast elatud, mõtleb assolodovnikov ja nüüdsest peale me võtame kõik kõvasti käsile. Ja selles on ehk natuke puusi Žukseni ja ta sedagi toonitamata. Ja ühel vana-idel juba teises jutus jälle laseta, samuti tahta uut algamist. Ja lõpuks siiski ka öelda, et küllap ma olen selleks vana kassa näe, või tahtsin veelkord alata. Vaata, vaata imelikud vanainimese mõtted, ka see on, suksin. Ja mida edasi, seda enam tuleb esile. Miks? Mis on minu mõte, see on meie mõte, emissioon, meie, meie tähendus, hetke rõõmust ei piisa enam, seda on vaja mõtestada ja need, kes seda püüavad ka need asuksiini vaimu, need on tema inimesed. Ja mõnikord võib asi olla ka hoopis lihtsam, ilma igasuguse mõtestamisega, ilma filosoofiat, isegi ilma selle elu pühapäevatundeta on lihtsalt väga loomulik inimene oma loomulike tegudega oma loomulike reaktsioonidega, oma asjalikkusega, oma lihtsa tuumakusega, seegi on sushini vaim. Ja muidugi tal on siis ka veel see mängiv inimene, tal on need veidrikud, seesama mikroskoobi ostja ja üks riigi traktaadi kirjutaja või sisse tantsiv Šiva ja paljud teised kelle mängu mõnikord ootamatult tungivad sisse tõsised kurvad silmad. Ka need on suks inimesed. Ja siit tulevad suksiini suured vastasseisud. Sest pealtnäha on nad kõik ühesugused, Minkadesti okkad ja vastavad ja Marfadiaanfizzad ja nii edasi, aga ühed helisevad, teised planisevad. Ühed peavad oma tarkade kivi otsima, nad ei saa teisiti. Aga teised ütlevad, mida ei tea, mistarvis seda ja see on sukseini lugude seon ukseni, loomingu, tema maailma mõistmise teine voolus. Ja selle teise kuuluse puu, sushi mulle tundub, muutus aastatega. Alguses muigas ta üleolevalt. No mis te nüüd, no mis te nüüd suksiin oli see. Aga siis tundis ta nagu üha tungivat vajadust olla järsk, olla terav, kategooriline naer hakkab kuidagi eemalduma, tuleb põlgus, tuleb raev, kusagil tuleb ahastus. Tema energilised inimesed panevad teatrisaali rõkkama aga surma aastal ilmunud artikkel või novell venekeelse pealkirjaga kli ausa. Mis võiks olla eestikeelse kaebekirjaga võib-olla veel täpsemalt kaebukas. See pane enam naerma, suksin ise, ütles tema kohta žanri kohta nii et see on dokumentaalse jutukatse. Ja see ränk karjatus haiglavalvurist des poodist, kes kasutab oma võimu selleks, et mitte lasta kokku inimesi, kes võivad haiglasse minna mitte lasta selle pärast lihtsalt, et tal on võim mitte lasta. Et ta on tige nende inimeste peale, kes tülitavad teda, teevad tema elu ebamugavaks. See jutt on kaugel naljast. Aurulast ajakirjast Aurora trükiti ta literaat tunnega seedasse. Nii oluline tundus ta olevat selle lehe eetilisele suunale. Ja see lugu lõpeb peaaegu taastava küsimusega, mis meiega lahti on. Mis meiega lahti on? Me mõnikord siiski niisuguseid oleneb. Ja postuumselt ajakirjas nos Sovremennik ilmunud jutustus enne kukelaulu on ju tegelikult sama laadi nähtus oma välisele kuumikale vaatamata Ki sest selles on koos kõik see, mida suksin, ei talunud, mida ta põlgas, mida ta vihkas. Kuke laululoos algab asi raamatukogust, rahvajutu tobuke. Ivan läheb endale targa pabereid nõutama, sest et mõned pepsimad sellid raamaturiiulil ei taha teda enda kõrval riiulinaabrina enam näha. Ja siis on ka fantastiline groteskne rännak läbi metsa läbi. Paavo jaga onni. Kolme peaga lohe küüsist, veidra mungakloostri kaudu ikka tõendi järele tõendit tooma. Tõendid toovad. See on nagu tänastel šargoonid atlas. Seal on ka oma lood oma anekdoodid oma novellikesega. Kõigepealt on see keel. Keelekasutus paneb kõik paika, ka. See on vene keele suure meistri raev rikutud, närutatud, moonutatud, šargoonitatud keele üle ja selle taga on muidugi tüübid, selle taga on elusituatsioonid. Seal on enesekindel ja tühine sekretäri plika, seal on edev ja mulisevalt teoretiseerib lavastaja, seal plaseerunud noorukid, seal on Kraasitsevad targutajad. Seal on ahne, ilus vanamoor, kes tahab kõigest kasu lõigata ja ilmeksimatu kunstihindaja. Ja lällutab viinanina ja mehe ablas ja valelik emantsipeerunud naine ja kraakleb lusikasell, keda seal kõiki ainult pole sõnatlas, see on entsüklopeedia. Niisiis üha kasvas sukseni nõudlikkus elu vastu ja sellest ka kannatamatus. Aga muidugi nägi ta elu paljusid värve, vastandlikke hoiakuid ja keerukate konfliktide, kõiki pooli. Ta nägi neid otsivaid inimesi, neid oma vaimuinimesi ja nägi elugi masse. Elu keerukusid elu vaevu neist ei läinud ta kunagi mööda, ka see on suksiini pärisosa meie mõtlemises. Tohutu portreede hulk, mille ta endast maha jättis peamiselt küla, seal oli ta kodus mõned tema pöördumised linna intelligentsi poole näiteks ühe laboratooriumi mentaliteedi visandamise katse. See pole päris suksiin, seal jääb asi vähe nõudlikuks anekdooriks. Meeletus ukseni tõlkimise vaevad millest me võime raamatute järgi otsustada. Eestikeelsed kaks raamatut on tõlkinud Teet Kallase, Harald Lepik, Teet Kallase tõlgitud raamatu pealkiri. Kunagi ammu Loomingu raamatukogus ilmunud raamatu pealkiri olivania, kuidas sina siia said ja Harald Lepik tõlkis pileti teisele seansile. Mõlemad on head stiilimehed. Üks neist oli ju meie suurimaid tõlkijaid ja siiski tahaksin ma öelda, et ega suks filmil päriselt käes veel ei ole, joon avastamata suksiinil siiski palju, sest ta vene keel on nii ehtne, nii lopsakas, nii ootamatu ja puhuti ka niimoodi rämedavõitu. Ja nüüd need oletamised? Ju nad on mõttetud, ütlesin seda juba. Ja siiski, mis oleks saanud edasi? Suksin läks minema, filmivõtete ajal tehti suur filmi, Nad kaitsesid kodumaad, sellest oodati sündmust ja seepärast oli filmi juures ka lademes korrespondenti ja nii on jäänud subsiini viimastest kuudest intervjuusid, viimaseid vestlusi nii ajakirjanikke, märkmikesse kui ka makilindile ja sealt ajakirjandusse tulnud on intervjuu Bulgaaria korrespondendina, mis meile tuttav on, literatuurne aega, seda korrespondendi üleskirjutus. Filmigrupp oli teenus soolhovi juures. Sukseni oli vapustanud soolohovi eemalolek sekeldustest Solovjovi lõputu süvenemine ja ehk isegi julgus vaikida, kui sõna ei tundu küllalt kaalukas. Ja nii kõlanis suks fini viimastes jutuajamistes pidevalt suur ääretu rahulolematus endaga. Sõnaselgelt korratud mõte. Nüüd juba suksiini mõte on vaja muuta oma elu see ümber korraldada tuleb millestki vabaneda, on vaja laua taha istuda, tuleb vist kino maha jätta, arutab Fušin. Lihtsalt kogu julgus kokku võtta ja saada aru, et kirjandus on sinu jaoks ainus. Peamine. Kinos on rohkem energiat kui mõtet, ütleb suksin ja ütleb veel. Natuke enne minekut on ainult üksainus elu ja seda ei tohi maha mängida. Nii on see jäänud Clidele tunnega sööta, korrespondendi märkmikusse ja lindile. Aga memoristid meenutavad ka seda, kuidas film käis ringi oma suure filmi ideega kuidas ta vaatas maastikugi pidevalt selle pilguga, kas saaksin võtta või ei. Ta suur mõte oli film Sten garaažinist. Nii et oleks võinud olla ja kuidas siis, kui ta sai kaks kuud enne minekut alles 40 viieseks. Aga ta jõudis olla ja meil on alles ta suhtumised. Alles asuksiin, kes armastab jõudu, tervet ja tugevat inimest, kes jälestab aga samal ajal vägivalda ja selle jõuvägivaldsed tarvitamist on suks hinges, armastab mängu, aga põlgab intriigi. Suks hinges armastab inimest, kui see inimene on inimene, nii on ta alles kirglike raevukas, väga oluline vene kirjanik.