Suurest isiksusest mõeldes on üsna lihtne unustada. Keskkond, kus kõnealune persoon elab, kasvab, kujuneb, tegutseb. Temaga kõrvuti elades on hinnangud alati mingil määral hinnangu andja, enesepeegeldus ajas kaugenedes objektiivsus, hinnangus kasvab. Isiklik võrdlus, tema, mina saab vähem tähtsaks. Juri Lotman kõneles ühes oma loengus nii-öelda tagurpidi perspektiivist. Tõeliselt suur ajas Meist kaugenedes kasvab väheoluline, kahaneb ja tõi näiteks vene ikooni keskel spas lunastaja ja tema ümber väikestest piltidest pühaku elulugu, kajastavatest, piltidest, šitjee, mida kaugelt vaadates täpselt enam ei näegi. Kõik suured isiksused on olnud lapsed. Endel Nirk oma laitma raamatus. Kaanekukk on sellest väga toredasti kirjutanud. Enamasti kaldume nii-öelda välja kujunenud isiksust nägema millegi täiesti lõpule viidu ja valmina nagu oleks tema enese kunstitueerimine noorusaastatega lõppenud. Kuid see kestab ju kogu eluaja. Isiksus pole üksnes olek, vaid ühtlasi ka liikumine, mitte tardunud seisak, vaid aktiivne eneseteostus läbi vastuolude otsingute kahtluste. Seda saadab alatine valiku ja otsustamisel dramatism teadmisest, et midagi põhilist elus pole võimalik uuesti ümber teha. Mida paremini tunneme Survaimu kasvu, ka seda enam mõistame, mida sellest ajast võtab ta endasse millest püüab lahti saada või lahti rebida, eemalduda, näha või teha uutmoodi. Kõik filosoofia põhiseadused hakkavad siin endastmõistetavalt tööle. Kvantiteedi ja kvaliteediseadus, eituse eitamise seadus ja nii edasi. Toomas Elliot on juhtinud tähelepanu seaduspärasele vastupanule mida osutatakse uuele tema tuleku ajal. Uus peab enesele eluruumi saama eelmiste põlvkondade arvelt. Kui kõik eelnenu peab uue survel ümber paigutuma olulisuse hierarhias ja traditsiooni omandamise möödapääsmatu, selle juhib ka Elliot tähelepanu. Üldise arengu huvides on see vältimatu. Eliot kirjutab loomulikult küll kirjandus silmas pidades, aga me võime selle nii-öelda transponeerida üldse kunsti jaoks. Traditsiooni ei saa lihtsalt pärida ja kui te tahate teda omandada, tuleb teil tõsist vaeva näha. Kõigepealt eeldab ta ajalootaju, mis on igaühele, kes tahab veel pärast 20 viiendat eluaastat luulet Ta olla peaaegu vältimatu tingimus. Ja ajalootaju eeldab aru saama, et minevik pole mitte lihtsalt läinud, vaid ka jäänud. Ajalootaju kohustab inimest kirjutama mitte ainult omaenesepõlvkonna tundega kontides vaid ka tundega, et kogu Euroopa kirjandus hoomerosest peale ja tema enda maa kirjandus sealhulgas eksisteerib ühtses ajas ning moodustab ühtse korrastatus truck tuuri. See ajalootaju, mis on nii hästi ajab kui ka ajaliku ja ühtaegu tuia ajaliku taju annabki kirjanikule traditsiooni tunde. Ja samas annab see talle ka kõige teravama teadmuse oma kohast ajas oma kaasaegsusest. Ühegi, luuletaja või mistahes kunstniku täit tähendust ei saa tuletada ainult temast endast tema tähtsuse, tema väärtuse määrab suhe surnud luuletajatesse ja kunstnikesse. Üksipäini ei saagi teda hinnata. Ta tuleb kontrastiks võrduseks asetada surnute hulka. Ja ma mõtlen seda kui esteetilise mitte ainult kunstiloolise kriitika printsiip. Seejuures ei ole too kohandumise kokkukuuluvuse vajadus sugugi ühepoolne. See, mis sünnib uue kunstiteose ilmudes, on midagi, mis mõjutab üheaegselt sellele eelnenud kunstiteoseid. Kõik juba olemasolevad mälestised moodustavad omavahelistes seostes ideaalse struktuuri. Ja uue tõeliselt uue teose ilmumine nendesse ka muudab seda tervikuna. Juba olemasolev struktuur on ka enne uue teose ilmumist täielik et pärast uue sissetungi püsima jääda. Peab kogu korrastatud tervik, kas või kübeke muutuma ja nii paigutuvad tervikus ümber iga viimase kui teose suhted, proportsioonid, väärtused, ja see ongi uue ja vana vastastikune kohandumine. Ning kirjutas Toomas Elliott artiklis traditsioon ja individuaalne talent. Ja see artikkel on aastast 1919 kuule ja on juba tähele pannud. Me ei keskendu käesolevates saadetes suur vaimuelukäigu täpsele kirjeldamisele jälgimisele. See olekski siinkohal võimatu ja tarbetu vist ka. Koolis käinuna on küllap igaüks midagi kuulnud, lugenud muusikust Ludwig van Beethoven ist? Tema paljudel tuttavate sõprade õpilaste ja kolleegidega puutume kokku niipea, kui avame mõne raamatu, mis Beethoveni ston kirjutatud. Ja kirjutatud on pärast tema lahkumist. Mälestused on Erineva kullaprooviga ja mõnedki teadmised asjade tegelikku seisukohta Beethoveni eluajal on tulnud ajaloolaste pingsa ja pikaaegse töö tulemusena. Beethoveni kirjad on erineva saatusega säilivuse mõttes. Beethoveni kirjutavad kaasaegsed erineva usaldusväärsusega. Nathan Fischman, kes töötas väga põhjalikult Beethoveni käsikirjadega helilooja 200. sünniaastapäeva eelsel ajal on juhtinud tähele Panu ühele väga iseloomulikule kirjale, mis selgitas juhtumuse Beethoven, Jonas. 1863. aastal sai saksa muusikateadlane Ludwig nool teada, et Augsburgi elab keegi proua Bernhard endine fon Kiišov kellel õnnestus nooruses kohtuda isiklikult Beethoveni. Ka. Lõpetas sellel ajal oma kapitaalset tööd. Beethoveni kolmeköitelist biograafiat. Et Frau Bernhard oli juba üle 80, on loomulik, et Nool kiirustas prouaga tutvuma. Ta vanamoodsas kostüümis oli elava mõistuse ja selge mäluga. Tema muusikaliselt andekas tüdruk pidi isa arvates saama tõsise muusikahariduse 12. Aastane tüdruk viidi Viini ja pandi õppima tookord tuntud pianisti ja klaverivabrik kandi Johann Andreas Strasser juurde. Preili Kiisov hakkas elama fon glüpseli majas. Nii-öelda täis pandionis. Glüpsel oli grafrazumovski Viini vene saadiku sekretär stratherpani tütarlapsed, ülesande Beethoveni äsja trükist tulnud sonaadid oopus kaks. Hayden nelja pühendatud. Seni polevat ükski ta õpilastest avaldanud soovi neid mängida. Need olevat arusaamatud ja keerulised. Tüdruk õppis ära mitte ainult sonaadi toopuskaks, vaid ka noorem maestro, teised teosed. Ja teda hakati kutsuma lihnovskite ja Razumovskite muusikaüritustele. Razumovski ja lihnovski olid kälimehed, see tähendab nende abikaasad olid õed. Beethoven kuulnud oma teoseid noore daami esituses, hakkas talle saatma peaaegu kõiki oma trükist tulnud teoseid lisades neile naljatleb vaid kirjakesi. Neid viimaseid polevat fon Bernhardt pidanud tarvilikuks säilitada. See teeb valvsaks. Kas frau fon, Bernhardi mälestused on usaldusväärsed? Vastuse annab Beethoveni kiri, mis avastati 1927. Üle 60 aasta hiljem nooli jutuajamisest fon bernhardiiniga. Kiri on adresseeritud kõnealuse daami õpetajale Johans Traicherile. Ja sealt on muuhulgas lugeda teie väike õpilane, kõnelemata sellest, et mul tulid pisarad silma, kui ta mängis minu andaadiot. Ta hämmastas mind tõeliselt. Beethoven õnnitleb tracker'id. Nii andeka õpilase puhul. Sain esimest korda tõelise naudingu omadertseti esituse kuulamisest. Jutan klavereid Riost number üks ja see innustab mind kirjutama klaverile rohkem kui seni. Teie kallis kaasvõitleja, kuulute nende väheste hulka, kes mõistab ja tunneb, et klaver võib ka laulda. Kui mängija on võimeline tundma. Loodan, et tuleb aeg, mil harf klaver hakkavad esindama kahte täiesti erinevat instrumenti. Möödaminnes märgin, et võite oma väikesel õpilasel lubada mängida kus iganes ja omavahel öeldes paneb ta paljud meie banaalsetest, kuid upsakatest leierkastimeestest häbi tundma. Külastan teid varsti ja siis teatan teile oma aadressi. Selle viimase märkuse järgi tehakse kindlaks kirja kirjutamise ligikaudne aeg. Klaveri sonaadid tulid trükist märtsis 1796. Beethoven, kes vahetas Viinis elades sageli treid neid olevat tal olnud üle 30. Elas 1795. aastal veel Kreutschkaassel Ogilski majas, milles teatas korduvalt viiner Tsaitung. Ja see oli Strackerile ju teada. Järelikult on kiri kirjutatud 1796. Suve lõpul või sügise alguses, sest veebruarist juunini oli Beethoven Prahas, Dresdenis, Berliinis pikemal kontserdireisil. Muusika instrumentaariumi ajaloolane Kurt saks kinnitab, et Stracieri Viini klaverid paistsid silma täiesti uute kõlaomadustega. Klaviatuuri kergus ja helilaul, kus seda tähendab Beethoven kirjas lõik Tracieri arusaamisest, et klaver võib laulda. Stryker valmistas edaspidigi Beethoveni jaoks klavereid. Aga neid tegid ka teised Euroopa firmad. Ja muide Beethoveni jaoks tasuta. Nathan Fischmanni kirjeldatud lugu ühe vanadaami mälestuste usaldusväärsusest õigem selle tõestusest on näiteks kui keeruline on tee oletatava tõeni ja selle tõestuseni. Kuidas kulgeb kunstniku mõtte jõudmine järel põlvedeni? Selle kohta on loomulikult väga palju kirjeldusi. Ma tundsin noorpõlves üht kaugesõidu tüürimeest, kes välissõitudel oma raha kasutas süvamuusika heliplaatide hankimiseks. Jutt on nõukogude aegsest kaugsõidu tüürimehest, tähendab see oma raha, oli välissadamates tavainimesele kättesaamatu välisvaluuta. Ja kõneldes oma kuulamismuljest, ütles too tüürimees vaikse kahetsusega et vat Beethoveni viimaseid Keelpillikvartett on ta korduvalt kuulanud aga aruma neist veel ei saa. See aus ülestunnistus jäi mulle sügavalt meelde. Selleks, et aru saada uuest Vaeva nägema. Tšaikovski kirjutab Nadežda fon mekile 1879. aasta veebruaris. Oma kohtumisest Lev Tolstoi ka kes väga olevat tahtnud Tšaikovski ka rääkida muusikast. Ja peab teadma, et Tšaikovski ei olnud inimesena seltskondlik, ei kippunud suhtlema. Aga kui siis olevat olnud meeldiv ja armastusväärne? 1876. aasta detsembris kohtumine, siis toimus suur kirjanik, näitas üles tungivat soovi rääkida tšekkovskiga muusikast. Tšaikovski on kõnealusel ajal esimese klaverikontserdi luikede järve kolme sümfoonia ja keelpillikvartetti de ning mitme ooperi autor. Edasi kirjutab Tšaikovski. Geniaalne südametetundja, suur kirjanik teatas ülima veendumusega, et Beethoven on täiesti andetu. Jäädasi kirjeldab sekkovski oma ebamugavat olukorda, kuidas reageerida, kui suur vaim ütleb muusiku jaoks solvava lolluse. Tšaikovski oma kirjas suurvürst Konstantin Romanovile september 1888. See, mis olgugi, et oleks hea, kuid on liigne niinimetatud trumplissaaž. Kuid kas võib öelda, et Beethoven, neil on ramplissaarse minu meelest otsustavalt ei, vastupidi teda tundma õppides hämmastud, mis maani, sellelgi kandil on kõik ühteviisi oluline, kõik on täis tähendust ja jõudu lisaks, kuidas ta oskas vaos hoida oma inspiratsiooni, uskumatu hoogu. Ja kunagi ei lasknud silmist vormi, tasakaalu ja lõpetatust seda kooma viimastes partettides, mida kaua arvatud ja täiesti kurdi inimese produktsiooniks taevased viisid paistavad sellistena. Kui sa ei õpi neid täielikult tundma. Küsige mõnelt kvartatistilt, kes teostega hästi kursis, kas nad leiavad, et Beethovenit siis mull kvartetis, see on siis oopus 131826. Kas selles kvartetis on midagi liigset? See tunduks muusikutele mõeldamatu. Kui palju Beethoveni üheksandast sümfooniast tuntakse-teatakse? Metro Šostakovitši lasi oma kompositsiooni õpilastel Leningradi konservatooriumis kirjutada mälu järgi ülesse Beethoveni viienda sümfoonia alguses. Titov jagas kõigele partituuri lehed välja. Ja siis selgus, et täpselt seda algust ei suutnud ükski õppiv helilooja kirja panna. Juulis Šostakovitši poolne viisakas meeldetuletus, et pealiskaudne teadmine ei ole professionaalsus. Pole see nii väga ammu, kui keegi eesti televisioonis enesekindlalt tunnustas Beethovenit selle eest, et helilooja taipas kasutada üheksanda sümfoonia finaalis Euroopa Liidu hümni. Betooni kaasaegsete kirjeldustest loeme välja et vinni publik oli oma Beethoven niga vähehaaval harjumas veel olulisem tema uutmoodi muusikaga kohanenud kõrgaadli hulgas oli väga muusikahuvilisi ja muusikaliselt haritud inimesi. Piisab, kui vaadata, kellele on pühendatud teosed. Raske uskuda, et need pühendused on ainult materiaalsetele kaalutlustel tehtud. Ertshertsog Rudolf keiserlik persoon oli Beethoveni õpilane õpetajast 18 aastat noorem. Võib arvata, vaadates talle pühendatud teoste nimekirja. Et tegemist ei olnud mitte ainult Rudolfi poolse metsindlusega vaid ka ertshertsogi sügava huvi ja arusaamisega muusikast. Neljas ja viies klaverikontsert kolm väga kaalukalt klaverisonaati sealhulgas hammer, klaviir missasholemmnis. Need teosed on mõistagi rohkem Karl lihnovski, kes olevat olnud tõeline Beethoveni muusikaentusiast. Linovski olevat kinkinud Beethoveni keelpillikvartetti kremona meistrite pillidest grafrazumovski Vene saadik Viinis. Kirglik kvartetihuviline, kes tellis Beethoven neilt kolm keelpillikvarteti. Ja need kvartetid ongi sageli tuntud nime all Razumovski kvarteti ehk vene kvartetid. Rollaan ütleb, see on parim osa Beethoveni kvarteti loomingust. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas looming toimib järgmisele põlvkonnale, kellel on uus maailmapilt? Romantikud pööravad ennast nii-öelda uutele radadele. Uued žanrid, laulud, väikevormid, romantiline pärg ja palju muud. Sonaadivorm saab pikkamööda ära lammutatud ja lihtkirjutab sümfoonilisi poeeme, kirjutab ühe osalise klaverisonaadi ja nii edasi, kuni tuleb viini keegi Johannes Brahms võidab pikapeale viinlaste südamed. Lõpuks Saksa reekviem ega aga neljakümneaastane Johannes Brahms kirjutab 1870. aasta alguses. See on siis Beethoveni 100. Pramps kirjutab oma sõbrale, dirigent Herman levile. Ja ahastab. Ma ei kirjuta iialgi sümfooniat, sa ei kujuta ette, millist julgust peab omama, et seda otsustada teha. Kui kuuled enda tagahiiglase samme. Teame, ramp sai oma esimese sümfoonia c-moll valmis 1876. aastal. Esiettekanne oli Kalfroues kuuendal novembril ja Brahmsi esimese sümfoonia hobuse number on 68. Tal oli 43 aastane. Hiiglase esimene sümfoonia olitsee tuuris Opus 21. Ja esiettekanne toimus Viinis teisel aprillil 1800. Autor ei olnud õigupoolest siis veel 30, nägi Johannes Brahmsi pikka hoovõttu. Sümfooniaks kroonis edu ja teravmeelne Hans von töölow. Ma olin ligi 11, kui mu austatud õpetaja Tšerni viis mind Beethoveni juurde. Alguses mängisin mõned riisipalad aga võitjate mängida, Bachifuugat küsis minut. Beethoven. Valisin Tseeemmalifuuga hästi tempereeritud klaverist. Aga kas võite transponeerida selle fuga teise helistiku? Õnneks olin võimeline seda tegema. Kas võin nüüd esitleda midagi teie teostest? Söandasin küsida Beethoven elt? Ta noogutas. Mängisin C-duur klaverikontserdi esimese osa. Kui lõpetasin, kallistas Beethoven mind ja suudles laubale. See on ferenduslisti mälestustest mida ta ühele oma õpilasele räägib 1875. aastal. Kõnealune kohtumine toimus aastal 1822 ja järgmise 23. aasta 13. aprillil toimus Viinis listi esimene avalik kontsert Listoli siis 11 ja poole aastane. Väidetavalt oli ka Beethoven seda kontserti kuulamas. Pianismi ajalooga kursis olevad inimesed teavad, et paarkümmend aastat varem kirjeldatud sündmustest tõi üks isa Beethoveni juurde oma üheksaaastase poja Karl Tšerni õppima klaverimängu. Ja Tšernin tegi erakordseid edusamme. Ka oli tal imetlust vääriv mälu, nagu Beethoven kirjutas hiljem tunnistuses, mille ta andis oma tookord 14 aastase õpilase kohta. Tunnistuse all on kuupäev seitsmes detsember 1805. CERNi mängis peast kõiki Beethoveni publitseeritud teoseid. Vürst Lignovski lasi Tšernil vähemalt kaks korda nädalas endale Beethovenit ette mängida. Vürst olevat ainult nimetanud oopuse numbri ja Tšerni mänginud kohe soovitud teose. Beethoven polevat peast mängimist mitte heaks kiitnud, nii võivat väheneda lehestlugemise kiirus ja kaduda õige väljendusrikkus. Beethoven keelas kategooriliselt ka kõige tühisema autori teksti muutmise ja võis niisugusel juhul eksijale avalikku peapesu teha nagu tserniga. Ükskord juhtus. Riis Tšerni ja moos selles. Need olid Petsoonile ustavad õpilased. Oma mänguga ei tõusnud nad oma õpetaja eroilise võimsuseni. Aga nende mälestused õpetajast on ajaloolaste jaoks hindamatud. Kuidas elab Beethoveni muusika pärast helilooja lahkumist? See on muidugi teema, mis nõuab hoopis pikemat süvenemist ja mida siinkohal kõneleja ette küll ei võta aga mõnedele interprojektidele tähelepanu juhtida tunduks paslik. Kui vaatasin Ferans listi teoste nimekirja siis selles nimekirjas on ka rubriik teiste autorite töötlused klaverile, testipoolsed töötlused ja Beethovenit Onlist seadnud klaverile kuus vaimuliku laulu. Nende hulgas on siis see kuulus kõik taevad laulvad kellelt ei tekstile. Kuus vaimuliku laulu 1840 Göte laulud 1849. Lauluring kaugele armastatule 1849 kapritsio allaturka Ateena varemete teemal. Jaa sümfooniad, klaveri partituurid, viies, kuues ja VII 1837 muud sümfooniat hiljem. Miks list seda tegi? Selle üle tasub natukene mõtelda. Kaasaegsete tunnistuste kohaselt list võis klaveril mängida kõike mis talle meeldis. Ka orkestrimuusikat. Aga võimalik, et listi Beethoveni sümfooniad klaveri partituurid, nagu nende peale on kirjutanud teenivad veel ühte eesmärki. Võimalik, et see kõik on tehtud ajal, kui muusikast osa saamiseks on ainult kaks võimalust. Kas mängida ise või kuulata, kuidas keegi mängib. Listi klaveri partituurid, Beethoveni sümfooniat, hästi ei ole mõistagi mitte jõukohased kõikidele kes klaverit mängivad. Aga ehk tuleb seal näha ka lifti, soovi suurt meistrit propageerida. Need partituurid on kirjutatud ajal, kui lihtne on juba peaaegu loobumas aktiivsest kontserttegevusest. Aga me teame, et lihtsalt oma kontsertidel oma populaarsust publiku hulgas võiks öelda peaaegu küüniliselt ära kasutades. Mängis publikule lugusid, mida need muidu ehk ei oleks taibanudki kuulama hakata. Nii et kõik meistripärandi propageerimise huvides nii võib sellest aru saada. Ja kui me tuletame meelde, kes oli see, kes püstitas Petsoonile esimese ausamba ponni kes kogus selleks raha, kes esines selle ausamba avamisel Beethoveni viienda klaverikontserdiga, kes muretses meistri mälestuse kestmise eest. See ausammas Bonnis avati 1845. Ja kui tahta norivalt asjadele näkku vaadata, siis lihtsalt ei ole sakslane. Tema on ungarlane. Austria-Ungari keisririigi üks alamatest võiks ka nii-öelda. Aga sakslastel läheb veel Beethoveni tunnistamisega natukene aega. Tihti uurijad kinnitavad. Listi repertuaaris olid Beethoveni kontsertidest kolmas ja viies. Ja keskmisi hilise perioodi Sanadid eelpool nimetatud töötlused tõenäoliselt ka. Beethoveni interprioriteetidest 19. sajandil tuleks kindlasti nimetada testiga con geniaalne pianistina muidugi. Atlan Rubystein kelle arvates Beethoveni sonaate esitav pianist peab tundma ennast kui misjonär. Kui püha sõna kuulutav preester. Dramaatiline tõepärasus, teose põhiideest lähtumine. Sealt tuleneb intecredi põhimissioon. Virtossusega esiplaanil Beethovenit ei mängita. Beethoveni häid esitajaid on maailmas väga palju. Lihtmängis publikule pianistina oma elu esimeses pooles 36. eluaastani ja siis süvenes loomingusse. Rahmanni Noviga on peaaegu vastupidi. Rahmaninovi repertuaaris on Beethoveni 12 sonaati ja 32 variatsiooni c-moll. Rahmaninovi puhul tuleks esile tõsta heliloojatest pianistidest on ta üks väheseid kes esitasid oma kontserdikavades põhiliselt teiste heliloojate loodud ja mitte ei teinud oma kontsertidest autoriõhtuid, nagu seda tegi näiteks Aleksander Screabini. Viduminist sügavale lugupidamisele viitab Dmitri Šostakovitši viimane teos Opus 147 Sonata Aldile ja klaverile mille viimases osas andaadio teeb helilooja kummarduse Beethoveni mälestusele. Moonutatud, kuid äratuntav tsitaat Beethoveni kuupaiste sonaadi asjus hostel Nutost koos kvartliku teemaga. See on äraminek. Šostakovitši sõbrad teavad alti sonaat jäi helilooja viimaseks teoseks. Ta lõpetas selle haiglas 1975. aasta juulis ja üheksandal augustil lahkus igavikku. Vana Vinkel Manni ütlus ajalugu tuleb meieni vaid kildudena on neetult õige kõikei säilitata, mõndagi on hävinud. Mõndagi on hävitatud. Aeg-ajalt võid lausa lapse kombel imestada, et mõne väga olulise teose käsikirja ei olegi olemas. Ja jutt ei käi mitte ainult paari sajanditagustest teostest. Ka 20. sajandi suurte meistrite teoste käsikirjad lähevad kahjuks igaviku kaduma. Aga uue teose mõistmine nõuab mõttetööd. Ta nõuab seda igal ajal. Kui lugeda Beethoveni teoste esiettekannete arvustusi võib kergesti tekkida mõte, millised taipamatut kaasaegsed olid Beethoven neil. Aga kui panna need esmahinnangud kronoloogilise ritta, siis tuleb välja, et iga uus teos eriti torkab see silma sümfoonia ette puhul. Iga uus tõhus on raske, arusaamatu, liiga pikk, liiga vali, liiga väsitav, vaatse eelmine, vaat see oli juba päris hea. Helilooja kes muusika kaudu väljendab oma arusaamist talle olulistest asjadest inimtunnetest, suhetest ühiskonnas, vabadusest, iseseisvusest, nii üksikisiku kui riigi tasandil. See helilooja leiab oma tee kõikide väljendusvahendite valikul kul ja kasutamisel. Vähem isegi uusi enam ehk olemasolevaid vahendeid rakendades. Teistmoodi. Kuule ja on tähele pannud oma muusikakogemusega ju kindlasti ammu, et Beethoveni dünaamika kõige meeldejäävamaks osaks on Kress lendu. Rääkida, Beethoveni vormist, temaatilisest arendusest, töötlemise meisterlikkusest ja nii edasi. Kuulajatale olete te protsessis alati osaline. Olgu meisterlik variatsioonidega või sonaatidega või kontsertidega või pakatellidega tegu. Beethovenit kuulates ei saade jääda. Kõrval seisaks. Esimeses Beethoveni saates lugesin ma katkendeid Karl lehteri artiklist Beethoven ja istlik. Ja seal toodi ära muuhulgas fakt, et Aleksander Läte kandis Tartus ette Beethoveni seitsmenda sümfoonia. Lugedes tekkis mul kerge kahtlus, aga ma usaldasin täielikult Carleysterit. Hiljem ühe teise materjaliga seoses selgus, et Leister oli sümfoonianumbriga siiski eksinud. Postimees kirjutab esimesel novembril 1905 lätte kontserdi kohta artikli autor on Rudolf Tobias. Et ma doktor Hermannist iseäralikud palju lugu pean, siis on mul kahju tema kirjutusest lätte kontserdi kohta kinni hakata. Ma olen ometi selles arvamises, et lätte vaev praeguste raskete olude all Beethoveni sümfooniat nõnda hoolikalt kätte õpetada ja suurte ohvritega seda maimlist lõbu pakkuda. Tõesti vähe tõsisemat asjalikumat kirjutust ära teeninud oleks. Et lätte iga-aastased kontserdid siin viljarikkalt kaasa aitavad. Meie rahva edenemiseks tunnistab see kindlus, millega nii mõnigi noor võsu orkestris suurtega sammu pidas. Alles siis, kui suurele ehitusele kroon pähe on pandud ja Vanemuise kannel ju uuesti kõlab, saame meie aegamööda nõnda kaugel olema, et meie Beethoveni sümfoonia Smitte enam sigade rühkimist ei usu kuuluma. Kuni siiamaani saame meie igatahes kahtlema, kas meie neid pärleid jutumärkides, mis lätte meile kogemata ette visanud, õieti tarvitada võime. Et kuulaja nüüd päris segaduses ei oleks, tuleb asju selgitada. Aleksander Läte esitas oma kontserdil Beethoveni kaheksanda sümfoonia. Ja Karl August Hermann võttis seda arvustada ja kirjutas muuhulgas on nii. Suur õigerohkearvuline orkester ehk mängukoor täitis tervet näit. Lavaesimehe kontserdi ballannan toodi maailmakuulsa Beethoveni Kaheksas sümfoonia ime täielisesti kuuldavale. Vanameister on vist siis, kui ta selle helitöö sünniks. Iseäranis rõõmsas tujus olnud juba esimesed helid oma elevusega panevad kuulajad heasse meelelaadi ja hoiavad seda lõbu esimese allegro Vivaatia Egon prio lõpuni. Ehk oleks osa helli tööd veel rutleminegi mängitud võinud olla. Teine osa, Allecretosker saldo kolm tempordi menu eto on päris nalja täis. Tahtmata tuleksin Veideldaja meelde, kuidas ta siga või konna taga kiusab. Aga kullapai, arvustaja nii, ehk hüüab mõni püha vihaga, kuis julgelt sa Beethoveni pühamuusikat ja siga ja konna ühel hingel toda noh, ega Beethoven ometi sealihata läbi saanud pani ka selle tundmuse kõlasse. Ja kui ta nalja tegi, ega siis Veiderdajagi muud ei ole, kui paljas inimene, kes nalja pärast konna kiusab. Vähemalt on muusikast selgesti siin ja seal sigade rehkimist kuulda ja konnade hüppamist märgata. Selle Hermanni vaatenurga vastu astub Rudolf Tobias, kes kunsti siiski nii palju pühaks peab. Et Hermanni vaatenurk toob ja selle vastuvõetav ei tundu. Nii palju siis ühes teksitusest. Kuulsite kolmandat saadet sarjast Beethoven 250. Saates kõlasid katkendid Beethoveni kuuendast sümfooniast hobus 68 mille klaveriseade klaveripartituuri oli teinud ferenduslist. Aastal 1837 esitas Glen kuuld. Saate autor oli Tiia Järg, helioperaator Helle Paas.