Tere, täna on esmaspäev, 25. oktoober algab järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Meil on olnud nüüd paar nädalat meretemaatikat ja meri on ka tänases saates üks põhitegija. Saate pealkiri võiks kõlada nii üle Läänemere Rootsi 1944. aasta sügisel. Teema on aktuaalne, 60 aastat möödub sellest. Õige palju on kirjutatud emotsionaalseid mälestusi. Eriti Rootsi läinute ja nende perekonnaliikmete mälus on see esmajärgulise tähtsusega sündmus, murrang kogu saatuses. Ta on veel ajaloolaste poolt dokumentide tasemel puudulikult kohati päris täielikult läbi uurimata. Möödunud reedel toimus Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis konverents teemal suur põgenemine 1944. aastal. Eestlaste lahkumine läände ja selle mõjud kolmeks osaks jagunes. Põgenemine paguluses ja väliseestlus tänapäeval. Põgenemised Teemad, eestlaste põgenemine, Rootsi. Suur põgenemine 44. aastal. Sakslaste tagasitõmbumise plaan Baltikumist Läti näitel. Massiline väljaränne Leedus 44 ja suur põgenemine läbi põgenike mälestusteAga pagulusest. Esimene teema. Välisriikide elanike suhtumine eestlastesse põgenes. Kesse Rootsi näitel? Päev varem, neljapäeval, 21. oktoobril võisime lugeda postimehest Anu, Kaupmehe Stockholmi korrespondendi vaadet äss rootsi keeles ilmunud Carl-Göran Andra raamatust Rootsi ja suur põgenemine Eestist 1943 44. Võib-olla kindel, et see raamat tõlgitakse ka eesti keelde. Anu Kaupmees ütleb, et see raamat on esimene teaduslik uurimus balti põgenike saabumisest Rootsi teise maailmasõja ajal. Sellest, kuidas neid Rootsis vastu võeti. Kuidas põgenike tulv mõjutas Rootsi ühiskonda ja välispoliitikat, aga ka seda, milline oli Rootsi kaitsejõudude ja Ameerika Ühendriikide roll Eesti põgenike ülem Läänemerre toomisel. Raamatu autor, otse ajaloo professor Karl Göra Vandre leidis seda üllitist kirjutades Rootsi Ameerika arhiivides palju selleteemalist materjali millest osa on siiamaani salastatud. Nii on kirjeldatud, kuidas esimesed eesti sõjapõgenikud juba 40. aasta juunikuus saabusid Rootsi ja kuidas põgenemine kulmineerus 44. aasta septembri lõpus ja oktoobri alul. Balti põgene, Hendrik toom, mis üle Läänemerre olid segatud ka Rootsi kaitsejõud ja põhja Ameerika Ühendriigid. Rootsi kaitsejõudude tarvis kujutasid balti põgenikud endast väärtuslikku informatsiooni allikat saksa vägede liikumise kohta Eestis. Teiste sõnadega. Sõjaväeluure tegeles nendega Eesti ja Rootsi vahel käivad põgenikepaatides. Edasi-tagasi liikumist kasutasid Rootsi kaitsejõud aga sidepidamiseks Eesti vastupanuliikumisega kusjuures avalikkuse eest hoiti saladuses nagu kass, et kütus põgenikke üle toomas käinud paatidele tuli Rootsi valitsuse vaiksel heakskiidul Rootsi kaitsejõudude varudest. Veel kirjutab samas Postimehe numbris Anu Kaupmees. Peale põgenike päästmise olid Ameerikal ka muud huvid, sest sel ajal ei olnud USA-le Suurbritannial mingit informatsiooni selle kohta, mis toimub Nõukogude liidus, kuna liitlaste järele ei sobinud spioneerida. Samal ajal Ajal kui Stalini informatsiooni allikad tegutsesid nii Londonis kui Washingtonis. Ameerikal mingit informatsiooni ei olnud, nõukogude liidus toimuva kohta on ilmne liialdus. Olid oma ajakirjanikud, eks mingi luure ikkagi töötanud. Huvitav on see, et Rootsi ja USA alustasid palk lastepäästmisaktsiooniga juba 44. aasta aprillis ja mais. Sel ajal, kui Eesti enda poolne organiseerimistöö algas alles juulis-augustis, kirjutab Andre välisabiga organiseeritud põgenemist Eestist. Kui Eesti vastupanu võime nõrgenemist, Rootsi ja USA suhtusid sellesse aga kui eesti rahvaeliidi. Kui eesti kultuuri ja keelepäästeaktsiooni. Rootsi ootas sõja rajal põgenikevoolu eelkõige Soomest ja Norrast mitte niivõrd Balti riikidest. Ja see tuli just balti mere tagant. Nii et septembri lõpus oktoobri alguses saabus vaid mõne nädala jooksul umbes 36000 paadipõgenikku kes kõik tulid vastu võtta, toita, majutada, registreerida, arstide poolt läbi vaadata ja politsei poolt üle kuulata siis põgenikelaagritesse paigutada ja lõpuks tööturule suunata. Nii et kes tunneb huvi selle artikli vastu, ma kordan, see ilmus Postimehes neljap päeval, 21. oktoobril. Nii palju sissejuhatusse. Kaugel, kaugel, kus on minu kodu? Kaugelt err vihinud, saadan sul üksi, rändan ma rääma radu, pisar laugel. Samas on siis taas õrn tuule. Kurvalt kaeva siid, kajak. Vaikselt vuhises une. Kurvalka ja siit ka ja ka Tranna. Vaikselt vuhises. Vaikseks jää on tormine meri. Vaikseks jäänu, tan kalli ring. La ta vetevoo kaja, korv ja igatse koorilaul üle la ta vetevooga ja korviiga. Hulkurilauk. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun ajakiri Looming, käesoleva aastakäik septembrikuu number. Leian sealt Hellar Grabbi abi, artikli suur põgenemine. Märkmeid, mõtteid, mälestusi ja krabi, kirjutab, tuginedes oma ema kirja pandud märkmetele järgmist. Rootsi minekut kõrvaldas Tallinnasse vendade pöörlide juhitud kontor. Saksa võimude esindajad istusid aga loa saamisel komisjonis. Well I juures Rootsi mineku asjus käies tunnistasin ennast noarootslasteks. Pereisa Herbert, teil oli kõrge rootsi aumärk, mis oleks taganud seal lastele kooliharidusse. Maksin kalli vaibaga ja haruldase konjakipudeliga kinni. ÜlesõidurootsiAga laev, millega pidime minema rekvaireeriti saksa haavatutele. Krabi jätkab, tähendab ema sõnad. Hiljem leidsin teistest allikatest eestirootslaste viimaseks transpordiks ette nähtud aurulaev. Rauge pidi väljuma 18. septembril kuid seegi rekvereeriti haavatute jaoks paar päeva varem. Sõidu organiseerijad asendasid auriku mootorpurjeka Katrina mis aga oli palju väiksem ja nii jäi suur osa raugele lubat tõstma. Trena lahkus muide, teised allikad, märgivad Triin, aga ka Triinu olen kohanud 20. septembril 300 põgenikuga pardal kelle seas oli palju tuntud eestlasi. Ametlik sihtsadam oli tantsek. Aga Hiiumaast mööda sõites võeti kurss Rootsi, kuhu jõutega õnnelikult pärale. Aga ema hankis loa pääseda lähemale Martel anud, millega evakueeriti saksa tsiviilvalitsuse ja Eesti omavalitsuse juhtkond. Loa sandia üks mõistlik sakslane olla emale öelnud andis Jets taine hälle Aber terroushesse Helle verd. Lemmerred tähendab, Saksamaa on praegu põrgu. Aga vene põrgu tuleb veelgi hullem. Martel anud oli sama laev, millega kodumaa kaitseks tagasi tulnud soomepoisid olid kuu aega varem sõitnud Hankos Paldiskisse. Laeva mahutavus oli 6800, brutoregistertonni ja nimi oli pandud Lääne-Poola suurima jõevarte Poola keeles Varta järgi. Ja nüüd 1952.-st aastast Jaan Lattiku pastori diplomaadi riigimehe agaaga, kirjaniku mälestuste raamatust. Teekond läbi öö teisest köitest. Sama episood, Brinale minek ja sõit. Lattik kirjutab oli hilisõhtu, kui ma oma neljakrohv Riga lahkusin Tallinna elu korteris, kõik muu jäi sinna maha. Õues pöördus rahvas veel kord endis kodu vaatama, siis kähku sõidukisse ja sadamasse. Tallinnas kehtis endiselt pimendamise nõue, kuid pime ei olnud. Eeslinnas põlesid majad eelmisest õhurünnakust. Saksa sõdurid lasksid õhku oma moonaladusid. Jõudnud Tallinna sadamas selgus, et väljasõit venib, üksikud eelistatud sõitjad pääsesid oma varandusega laevale. Meiega istusime kogu päev sadamakail ja nägime, kuidas inimesed murdsid taevale ainsa eesõiguse alusel, kes ees, see mees. Sadamas seisis rohkesti laevu ja kõik laadisid inimesi ja kraami. Räägiti, et meie laev ei minevadki Rootsi, vaid hoopis Saksamaale. Üks saksa ohvitser aga kinnitas, et läheb ikka Rootsi, sest viib Särav viimaseid eestirootslasi. Mingu meie seitse kilomeetrit eemal asuvasse Kopli sadamasse, sealt võetakse meid lisaks peale. Läksime Bly sadamasse, kogunes palju rahvast karjute möödasõitvatele laevadele, ärge jätke meid maha, jumala nimel, võtke peale. Tallinna sadamat lasid sakslased juba õhku. Miinid olid neile aegsasti valmis pandud. Kui meie laev jõudis lõpuks Kopli sadamas, oli ta viimse võimaluseni põgenikke täis. Ruumi oli seal normaalselt kuni 250-le inimesele. Pardal oli aga vähemalt 600 Öeldi, et kui veel laevale tullakse, siis kapten ei sõida sadamast välja. Karjuteni, et õhk värises, ärge tulge, ei ole ruumi. Mina olin üks viimaseid, keda õigupoolest visati laevale, kus kapten Tuuling wind kinni haaras ja vastu võttis. Sild päästeti valla laeva juurde oli ära lõigatud. Kaldal laskusid mitmed inimesed põlvedele, kordasid ühte sama palvet, võtke meid ometi kaas. Ja siis hakkas laevama raske koormaga liikuma. Tallinn mattunud suitsu ja sähvatust tulesammast alla jäi üha kaugemale. Sinna olid tänud ka minu kaks suuremat kohvrit Öeldi, et kahest väiksemast piisab laeva peal küll. Meie laev oli 110 tonnine kahemastiline mootorpurjekas Riina välimuse järgi õige elatunud. Reisijaid ei olnud kunagi varem Eda vedanud, pealegi nii suurel arvul oli ikka üksnes auväärt kaubalaeva olnust. Teekond Rootsi kestis 54 tundi. Ei saa ütelda, rajal oleks valitsenud torm, aga rahut oli meri küll. Laineharjad valge vahuga ilustatud. Mureliku meelega jälgisid reisijad lainete mängu. Paaril korral läks mootor rikki, siis tõmmati purjed üles ja liigute nende abil edasi. Vahel jäi laev lausa seisma. Ristirahvas hakkas siis nõudma, et astugu kõneleja head välja ja lisa kui inimestele julgust. Kõnelesid kolonel läithammer, kirjanikud August Mälk, August Gailit ning lõpuks ka minusugune reis. Olgu lisatud, Lattik oli väga hea kõneleja, jutlustaja, professionaal, meist päev-paar, hiljem läheb Läänemerele olnud laevad ja paadid jäid raskema tormi kätte. Laevu õigupoolest ei olnudki, enam, olid vaid paadid, nii mõnigi neist ei pidanud vastu ja hukkus koos põgenikega. Meiega jõudsime õnnelikult pärale. Oli juba veidi üle keskkui, laev kinnitati sadamakaile. Põgenikke võeti ime lahkesti ja sõbralikult vastu, paigutati öö korteritesse ja anti toitu. Nii tulid sajad ja tuhanded tulid veel siis, kui vene lane oli juba ammu vallutanud Eestimaa. Tõid kaasa kirju maha jäänud omastelt ja vanematelt, milles oli juttu olukorras taas okupeeritud Eestis. See on siis Jaan Lattiku mälestustest ilmunud Torontos 1952. aastal. Siloiu uks Saire hiiva. Ma tahaksin kodus olla, kui viljapõld, lenda ja kollakat pruunikat vilja tulda, sa istuda ja kollakad, pruunikad, vill ja tuunida Sangista. Ma tahaksin kodus olla. Kui Kasemets kallan ja kureparv võlvi kodu poole puuri, et. Ja kure Arv ta. Kodu poole purjeta. Ma tahaksin kodus olla, kui lumevaip katab ma jaa kuusk Härmat, Andox kuupaistel hiilgava ja kuuske. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Kuid 1947. aastal Stockholmis Eesti ajakirjanike albumis Vikerlased ilmunud ajakirjaniku Vello pikkume meenutus kild Eeessi üle Läänemere Oktoobri õhtu põhjarannikul 1944. aastal. Pöörake tähelepanu oktoobriõhtu. Tähendab Eesti mandriala on juba täielikult Nõukogude vägede poolt hõivatud. Pikk rida inimesi astub tähist taeva all mehi ja naisi paekalda all ootapressendiga kaetud kaluripaat. Kui mootor käima hakkab ja paat kaldast lahti lükatakse, ohkavad kõik kergendatult. Lõpuks ometi on pääsetud minema kodumaalt. Roolimees süüd vestris. Kalur on liikumatu nagu hall põllukivi. Tor tuksub ja me sõidame kogu öö. Presendi all on jäänud õige vaikseks. See on pikk päike, tõuseb okt toobressilja ja alles esimeste päikesekiirte helkides jõuame Soome rannakaljusaarte vahele. Peedi-e-d hüüab roolimees Mataristi, aga keegi ei vasta. Kõik 29 inimest puhkavad sügavas unes, kuigi maa on silmapiiril. Rebima palavikuliselt rutuga presendi maha. Inimesed lamavad, nagu nad on langenud avatud suutsenakate huultega, surnu kahvatud näod mootoriga taas ütleb roolimees vaikselt ja tasandab käiku. Meri on vaikne ja salakari, mille otsa sõidame. Paat, elutute inimestega vajub külili. Aga meil on siiski õnne, pääseme lahti omal jõul ja ka paadi põhja plangud peavad vastu ekslema Soome rannikust määrides kogu hommiku kusagil väikesel Karjus, kaljusaarel avastame esimesed inimelamud. Seal aitame suitsust mürgitatud inimesi laeva sillale. Soome Sõjamäe vahipaat viib meid edasi. Saksa sõjalaev pikksilmaga naasid, uurivad meid kaua. Aga vahi paadi ahtris lehvib Soomes sõjalipp. Osa põgenikke jääb Soome, osa mehi õrritada, aga üle põhjalahe pääseda. Rootsi ja Vello become jätkab lamamist seitse päeva mahajäetud kalurionni põrandal, oodates tormi raugemist. Oleme söönud kogu selle aja jooksul vaid mõne kartuli ja silgu. Siis istume neljakesi vanas poolmädanenud kaluripaadis, aerutame nüüd vesti, uued puhangud koguvad jälle jõudu lääne mereraske. Laine pressib end põhjalahte jõuliselt sisse. Oleme kaotanud kõik peale alast elu. Laiali jooksnud sõdurid löödud armeest veriseks hõõrutud käed hoiavad aere Läänes, horisondi taga valgustavad merd Rootsi valvelaevade helgiheitjad. Teame, et meie pingutus ana asjata tuul surub meid piki põhjala ta ikka ülespoole. Mis on rohkem kui pool 1000 kilomeetrit vett. Läänes on kruus laageni saared vaid kaheksa meremiili kaugusel. Iga uue lainega paiskab torm meid rosla genist eemale. Hommikul oleme läbimärga, täna väikesel Kaljusaares töötame mitu tundi, et tõmmata paati lainetest üles kaljule. Aga siis viib raske merelaine meie käte vahelt paati minema. Ja meile läp kaks tarbetud Aero ja 10 suhkrutükki on laupäeva õhtu. Ümberringi tühi vesi ja lõunas Ahvenamaa pime majakas. Räägime anekdoote südamesse hiilib aga hirm. Asjatult vahime merd, kus sõda on peletanud laevnikud häält, tõuseb mõni mees Kaljo otsa ja lehvitab aero, mille külge on kinnitatud valge lipp. Muidugi puudub seal mõte, aga me ometi peame midagi tegema. Neljandal hommikul on lõpuks meri vaikne. Teeme plaane, kuidas ujudes otsida abi aga siis näeme kolme madalat kaluripaati üksteise kiiluvees. Nad mööduvad paari kilomeetri kauguses ja ükski ei märka neist meie häda lipummida, lehvitame nagu hullud või nad ei tahagi märgata. Paadid on juba möödas, siis pöördub ometi üks vaataja tuleb meie poole. Läänemaa paat, seal on koduküpsetatud leiba, seasinki, värsket vett, piimanõus. Kolmveerand tundi hiljem võtab Rootsi allveelaev meid sleppi. Kõik kolm põgenikepaati. Recrondi saunas määrab meid igaüks, kes näeb neljal mehel Helonistmikud, vere kriimus otsekui oleksid saanud ihunuhtlust. Oli neetult ebamugav sõude pil. Pink tollel põhja läinud paadil. Nii palju siis Vello become meenutust, kuidas ta üle põhjalahe oktoobris 60 aastat tagasi Rootsi jõudis? Saagaal. Smovarias. Laadseg. Tee siis reiting. Kaastaja. Schlil siis rehing, sa kaas. Külala kiiksiv. Ei Mäelgaatikläi või varba. Ühime Õiga nali. Nüüd. Armsa. Ja ammugi laat. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun avasin raamatu 20. sajandi kroonika. Eesti ja maailm, teine köide, 1944. aastasissekanded, seal on kirjas järgmist. 20. septembril lahkub Tallinnast mootorpurjekas Triin ja võtab kursi Rootsile. Pardal oleva rohkem kui 500 inimese hulgas on palju eesti kultuuritegelasi August Gailit, Marie Under, Artur Hatson, Johan Aavik, August Mälk, Ernst Idla ja teised. Purjeka kapten On Rudolf Kremer. Läände põgenenud eestlaste seas on üle 100 teatreid peegelase. No muidugi mitte ainult sellel purjekal. Neis nimedes kamad Esztonlased, Hanno Kompus, Rahele, Albrei, Paul ola, Aarne Viisimaa, Claudia Maldutis, Marie Parikas, Els Vaarmaa ida Aav-Loo, Milvi Laid. Lisaks näitlejad teistestki teatritest, põgenike hulgas andekaid Eesti muusikuid Eduard Tubin, Juhan Aavik, tolleaegne üks Eesti muusikaelujuhte legendid, Olav rootse, Verner Nerep, viiuldajad, Hubert Aumere jälvi Liivak ja paljud teised. Nad panevad Stockholmis käima eesti teatri. Need leiavad episootilise osi filmides. Paguluse algusaegadel jätkab Stockholmis tegevust juba 1940. aastal Eestis kujunenud noorte kirjanike rühmitus Tuuli sõi sinna kuuluvat Raimond Kolk, Kalju Lepik, Ilmar Talve. 45. aastal ilmub rühmitesse esimine koguteos homse nimel. Rühmites. Kas sõnad on kirjandus, olgu rahvuslik kunsti kavatsuslik, realistlik ja üldinimlikke väärtusi kaitsev? 20 aastat tagasi, laupäeval, 28. oktoobril hakkas Stockholmis ilmuma ajaleht Teataja vaimne sidemees Rootsis esimese numbri teemad. Eesti oli eeltööd alanud. Õpetajad ja õpilased registreerige ennast. Asutused, kes tegelevad põgenikega. Karantiini kestvus kuus Taelat. Põgenike probleemi kajastus Rootsi ajakirjanduses. Eesti komitee tegevust. Ja igas numbris on toodud paarkümmend sõna üldpealkirja all 1000 sõna, rootsi keelt ajalehe teataja kaudu. Üks veerg numbris. Hakkan lugema Afton õhtu. Teine Arbet, TÖÖ arg, vihane, vana tee ka raudtee, Barn laps, püksor, püksid taas saksa keelt tunneb. Tüved on sarnased germaani keeled, mõlemad. Loetelu toodud kodumaalt rootse saabunud kultuuriinimesi. Teataja, teine number Rootsi suurkuningas Gustav teine Adolf, see oli Gustav teise Adolfi surma-aastapäev, ta langes 1632. aastal Lütseni lahingus. Tõlgitakse Gustav teise Adolfi reformid tõid suuri kergendusi, eesti talurahvale mitmesuguseid kultuurilisi meelelahutusi ja üritusi. Laagrites jätkub loetelu neist, kes on jõudnud üle Läänemere. Ja kaks kolmandikku viimasest leheküljest on täis otsimiskuulutusi. Kes teab, kes on kus, andke teada. Number kolm eesti lendurid põgenesid Saksamaalt Rootsi. Laager tööle minek, pass, informatsioon. Mis tuleb teha, et Rootsis tööle asuda. Põgenike 100000 parki seisavad ladudes ja nendega on seatud omad tahad osa pakke on avatud, osa sisu kõrvaldatud. Aidake segadust kõrvaldada. Ilmselt olid need pakid, mis veitsis sadamasse, kui inimesed toimetati esimestesse laagritesse. Vot nii palju üleminekust Rootsi ja Rootsis pagulaselu algusest. Ei. Ma ei või. Jaa. Alormeerel Laota vaipa. Ja. Me. Tõsi, mitte meritsi nadolid toodud rongidega läbi Saksamaasõja lõpul ja moodustasid seal eesti põgenikekoloonia. Sõja lõppedes oli Taanis üle 700 eestlase Nende hulgas ka teatritegelane Voldemar metas kes kirjutab oma mälestusteraamatus, soovimata külalised ilmunud Lõndis 1971. aastal järgmist. 48. aastas. Kevadel peeti Kopenhaagenis rahvusvahelise PEN-klubi kongress. Sinna sõitsid ka mõned Rootsis elav Eesti kirjanikud ja nad tulid meile külla. Laagrisse. Külaskäigu puhul kirjutas Leva Uibopuu väliseesti 27. juuninumbris artikli mille pealkirjaks pani Taani eestlase tähengistuses Valev Uibopuu tekst. Tõsiasi, et ükski kirjeldus ei suuda edasi anda fakte nii, nagu need mõjuvad nendega silm silma vastu seistes. Eriti tugevalt tundis seda väike rühmake eesti sule inimesi, kes külastasid Taanis elavate kaasmaalaste pagulaslaagrit linna taga. Ama keri sool. Sellesse rühma kuulajad olid ennegi teadlikud, et Taani eestlaste olukorda on raske. Nende olud pole võrreldavad nendega, millega oleme harjunud roots. Seal, kus lõpevad linna viimased majad ning algavad lagedad suhkrupeedi põllud ning sirge tuhkhall asfalttee näib viivat lõpmatusse. Avanevad maan Teele laagripuuväravad Nende taganeme puubarakke rida rea kõrval kergeid, kokku klopsitud elamuid, pool amedate pappkatustega. Nii kodused neile, kes on kandnud sõjamehe saatuslikku kutset või vaevanud kuskil vangilaagris laager rajatud madalale, peaaegu soisele pinnale. Kõnniteed on moodustatud püsti maasse taotud tsementtorude abil, nii et jääb mulje, nagu kõnniksid maha laotatud mesilaskärjelindil. Praegu on kuiv, kuid hästi on kujuteldav, kuidas süügistes sadust ajal siinsamas kõnniteede kõrval lainetab mus turba mullane muuda. See on suur ühislaager poolakatele, ukrainlastele, leedu lastele, lätlastele ja eestlastele. Viimaseid on siin kõige vähem, praegu umbes 150. Nende jaoks on siin kaks pikka narki kesktreestitud masendavat ümbrust. Vaatame Barakidesse. Nargisavat kulunud puupõrandad, pikad kitsad pappseinte abil loodud koridorid, mis alt ja pealt lahti. Need jagavad hämara para lahtisteks lubadeks kõne ja kõndimishääled kostavad läbi ka seina. Esimene ära tusskella helin kuuldub läbi kõigi tubade ja hävitab unega neil, kel poleks vaja veel tõust. See laager on kunagi sakslaste poolt ehitatud. Vrakid on juba jõutunud, luituda, kipuvad lagunema ja mädanema sest okupatsioonist sõjast on möödas ligi neli aastat. Meie kaasmaalastest põgenikud, kes elavad siin meie silmis suhtes liselt õnnelikult Java vaevadest vähe puudutatud Taanimaal asuvad ikka neis viletsate Sparakides. Miks kas puudub neil võimalus töötamiseks on korterikriis nii suur? Pole töötanud, peavad käima tööl, neil on võimalik saada tööl millele ei leidu Taani oma jõudu. Neid töötab vabrikutes põllumajanduses, mujal, kuid neid ei lubata omal käel elama asuda. Nad peavad elama laagris ja sööma, siin tööl käies maksavad nad selle eest tasu umbes kroon 80 korteri eest päevas ja teist niisama palju toidu eest. Nende arvude juures on pagulaslaager suhteliselt küll kõige kallim hotell Kopenhaagenis. Söök laagris. See on tavaline ühiskatlatoit, pudrud kartulite ja kastmetega. Ei ole nii kehv, et keegi kannataks alatoitluse all. Kuid laagris leidub inimesi, kes juba üheksa aastat on söönud sõjaväekatlatoitu ja kõik on sellest küllastunud. On tehtud paani laagri juhatuse ees korduvaid katseid eratoitlustamisele üleminekuks kuid neile on vastatud eitavalt. Paljud peamiselt eraperekonnad on ise läinud toitlustamisele, hankides toitaineid väljaspoolt ja valmistades toitu priimusel. Elektrikeetjad ei tule kõne alla. Ka piima ostetakse ümbruskonna talumeestelt, sest laagriköök annab neile ainult kooritud piima. Asjaolu, mis isegi Ameerika ajakirjanikke on imestama pannud. Barakide vahel jalutades põikleme korraks eestlaste klubiruumi madal hämarkamber mõne pikkade värvimata puupinkide ja niisamasuguse armetu lauaga, millel leidub istuvad ilusasti välja asetatud värsked Eesti ajalehed. Rootsist. Raamatud on hunnikus seina ääres maas, sest Kappega riiulit ei olnud võimalik muretseda. Ta Soonesson koolituba, kus päeviti õpib seitse Eesti last elukutseliste eesti õpetajate juhtimise all. Ta karmilt puudutavad on need hallid karedad naeltega kokku löödud puupingid, kus meie lapsed iga päev oma võimeid arendavad. Ühel seinal on vesivärvidega õpilaste eneste poolt maalitud Eesti kaart Teile kõigile nii tuttavate armsate kohanimedega, teisel seinal pil sutski pilt ja Poola kaart, sest jagavad sama ruumi ka teiste rahvuste lapsed. Sõja lõppedes oli Taanis üle 700 eestlase. Nüüd on neist järele jäänud ainult pooled. Aga mineku plaane peavad, kõik on juba mindud Rootsi Argentiinasse ja Kanadasse, kuigi oravat pole kusagil pärani lahti olnud. Aga pole ju võimalik elada maal, kus sa oled soovimatu külaline ja kus sulle seda igal sammul mõist antakse. Hoolimata ühisest Põhjamaade elulaadist ja ühistest vaadetest maailma arengule. Vot nii palju siis kirjeldus eesti pagulastest plaanis. 1940.-te aastate lõpul aitäh kuulmiseni kuulmiseni.