Kloogal tere Te, kuulete klassikaraadiot ja see on esimene saade uuest kirjandussarjast koogol, mis käsitleb mitmesuguseid teemasid kirjandusest ja elust, aga peaasjalikult pikalt kirjandusest. Saate toimetaja Maia Tammjärv ja mina olen saatejuht Kaisa Ling. Täna kõneleme kirjaniku ja dramaturgi Andra teedega elust kirjandusest ja sellest, kuidas naiskirjanikuna Eestis karjääri teha. Elu ja kirjandus tulevad kõne alla ka vestluses kirjandusuurija Johanna Rossiga, kus keskendume luuletaja Elo Viidingu uuele arvustuste ja esseede kogumikule. Mina kõnelen kirjandusest. Kirjastuselt tuum. Kirsiks tordil kõlavad autori esituses Piret Põldveri luuletused, tema debüütkogust alati nii järsku kirjastuselt Henrik. Aga nüüd vahendab uudiseid pressiteadetest internetist ja kuluaarides Kaisa Ling. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste Instituudi ehk TÜHI järgmine avalik foorum seeriast TÜHI teadusseminar toimub kolmapäeval, 28. oktoobril kell 16 15. Seekordsel seminaril esineb TÜHI Jaapani uuringute lektor Alari Allik ettekandega teemal, kuidas tõlkida keskaja jaapani kirjandust tänapäeva filmianime keelde. Ettekande diskus. Sant on tühi kultuuriteooria teadur Piret Peiker. Oodatud on kõik huvilised. Kellaga kohale tulla ei ole võimalik, saab üritusest osa otseülekande vahendusel suumi keskkonnas. Lähem informatsioon avaneb Tallinna Ülikooli veebilehel. Järgmisel neljapäeval, 29. oktoobril kell 20 saavad kirjandussõbrad taas osaleda perioodilisel vaba lavaga kirjandusõhtul. Viimane neljapäev ehk kõmin. Korraldajad rõhutavad, et ei ole vahet, kas kirjutad lühilugusid või laule. Tõsi, tahad mängida kitarri või muud pilli laulda või tantsida kühvli lavale on oodatud nii kogenud kui kogemusteta Ta esinejad. Seekordne kirjandusõhtu toimub alternatiiv ja raskemuusikaklubis barbar. Õhtujuhid on luuletajad Martina ja Marek Rutt keevitš juut. Esinejad saavad end üles anda kohapeal. Kirjastusel Ilmamaa on sarjas avatud Eesti raamat äsja ilmunud Marshal Mclevani raamat Gutenbergi galaktika. Trükisena inimese kujunemine. Originaalis 1962. aastal ilmunud Gutenbergi galaktika on digikultuuri prohvet teks tituleeritud Mcleoueni vaieldamatu peateos mis pakub episoodiliselt ülevaate inimkommunikatsiooni arengust, hõimu inimeste tähestikku eelne maailm, käsikirja aeg, trükipressi leiutamise järgne aeg ning lõpuks elektriajastu, kus domineerib massimeedia. Klouan vaatleb tehnoloogiate vormivad toimet mitte üksnes sõnumi sisule, vaid ka inimese tajude laiali teadmisele ning seega kogu tema sotsiaalsele ja kultuurilisele keskkonnale. Lõueni tähtsust aitab ehk illustreerida seegi, et just tema sulest pärinevad ülimalt levinud fraas. Meedium ongi sõnum ning samavõrd laialt kasutatav termin globaalne küla. Tema visioonides oli juba olemas kujutlus meie kaasaegsest internetist ning selle toimest. Raamatu on inglise keelest tõlkinud Toomas Rosin, toimetaja Leino pahtma, tõlkinud Kersti Unt. Tallinna kirjanduskeskus kutsub novembrikuus osa saama loengusarjast Undi tund, Mati Undi muuseumis Kadriorus. Erinevatel novembrikuu õhtutel avavad kontekste tekste ja muud olulist lektorid Villem Künnapu, Irina Belobrovtsev ja luule Epner. Esimene hunditund toimub teisipäeval, kolmandal novembril kell 18 kõneleb Vilen Künnapu teemal arhitektuuri ideed 1900 kuuekümnendatel kuni 1900 seitsmekümnendatel aastatel ja nende mõju kirjandusele. Sissepääsu loengule lunastab muuseumi pilet. Rohkem infot leiab veebiaadressilt kirjanduskeskus. E ja kolmapäeval, neljandal novembril kell 19 avaneb huvilistel võimalus otse oma elutoas saada osa Eesti esimese põnevusteatri Kellerteater korraldatavast Online loengust. Kõnepulti astub Valdur Mikita, kes räägib kalevipojast küsides, kas meie palavalt armastatud rahvuskangelase näol on tegemist soome-ugri kriminaaliga, kelle tagaotsimiskuulutus asub šokolaaditahvlil või siiski millegi enamaga. Otselülituse leiab ning pileti saab soetada veebiaadressil. Kellerteater. Uudistega kirjandusmaastikult oli eetris Kaisa Ling. Lugupeetavad. On suurejooneline rõõm, et meie, esimene lugupeetav ehk külaline kirjandussaates koogol on kirjanik, luuletaja, stsenarist, dramaturg. Tere tulemast Andra teede. Tere. Kui palju olete, et raadioeetris ette lugenud niimoodi, et inimesed ei näe, kas annab midagi juurde või võtab ära? Ma olen elu jooksul päris palju raadius käinud, sest et yks osa mu tööst, kui ma kirjutan ja sarja või näidendeid või selliseid just selliseid projekte, kuhu oleks vaja, et inimesed vaataks, tuleks, ostaks pileteid ja tehakse, kus toimub, siis ikkagi autorit saadetakse päris tihti raadiosse rääkima. Aga kui rääkida nüüd luule või kirjanduse kuulamisest ainult kõrvadega raadiost, siis ta vist ikka pigem annab juurde. Selles mõttes, et, et see, kui sa pilti ei näe, annab ju tekstile juurde. Kui mina, laps olin, siis meil oli kodus selline traditsioon, et kui keegi haige siis ema luges raamatuid, et aga minul oli krooniline bronhiit ja siis ma olin kogu aeg haige. Kogu aeg sain sinepiplaastreid, mida on hästi ebameeldiv saada, see on sihuke vastik lihane, värke kõrvetab ka ja siis nagu lapsel natuke kergem oleks, siis mu ema luges ikka tundide ja sadade lehekülgede kaupa mulle raamatuid ette ja sealt kindlasti ma armusin raamatutesse ära, et selles on mingi võlu, kui selle ette loetakse, mida sa ei saa ei nagu telekat vaadates ega, ega ka ise lugedes, kasvõi juba sellepärast, et see lugeja ju määrab selle tempo. Ta määrab selle. Üks asi on nagu fiktsiooni või, või ka selle, mis hääli ta teeb, et kas ta teeb lapsele selle vanamehe häält nagu vana mees või kui ta teeb seda häält nagu ema. Aga ta määrab ka nagu selle tunde seal jääb sellest raamatust. Et siiamaani kõige kõige parem asi minu jaoks on see, kui ette loetakse tänapäeval keegi ei viitsi mulle ette lugeda, isegi kui ma haige olen. Ma ei tea, kuidas, kuidas saaks seda saavutada. Kurk valutab, keegi loeks paksu romaani, et milline on aastal 2020 sügisel eesti naiskirjaniku positsioon ja väljavaated? See aastan üldse kunstile? Hästi raske aasta. Selles mõttes on kirjanik heale sel aastal kõik istuvad kodus ja muudkui loevad raamatuid. Mina Pole ikka palju aastaid olnud selline kirjanik, kes ainult raamatuid kirjutab, et mina kirjutan näiteks teatrisse. Ja kui teatrid pannakse kinni või teatrisse ei julge inimene minna siis, siis kohe läheb kõik tuksi. Et võib-olla kunstnikele üldse on see aasta selline aastaks, tuleb nagu natuke tagasi astuda, samme järele mõelda, et mis see on, mis sa teed või või, või mis meediumites sa enda kirjandust saad edastada. Sest et noh, mul on üks, üks sõbranna Soomest, kes on Soomes stsenarist, kirjanik romaaniga kirjutanud Aino Kivi ja Ainoga. Me just arutasime seda, et huvitav, et tegelikult ja kõik on kodus ja nad ikka vajavad neid lugusid või nad tahavad neid, neid teisi maailmasid. Sa saad mõelda ainult, mida sa tead ja kui see raamatuid ei loe, siis sa teadki ainult neid Häliseid mõtteid, mis su ümber on või mis, mida sa nagu näed aknast ja seal toas, kus sa oled. Aga kui sa loed, Ma ei tea romaani Hispaania kodusõjast, siis sa saad mõelda mõtteid ka Hispaania kodusõjast, kui sa sellest midagi ei tea, siis ei saa selle peale mõelda. Ja samamoodi, kui me istume oma kodudes ninapidi koos siis noh, viis sellest välja minna, eriti kui reisile sõita ongi läbi nende lugude, et tegelikult neid lugusid on ju vaja. Aga küsimus on, et kuidas, Meil jõuaksid autorilt lugejale nii, et kõik võidaksid. Naiskirjanikel. Ma ei tea, võib-olla tihti ongi see häda, et nad noh, natuke nagu nutavad selle pärast, et oh sa pele olen kahjuks naiskirjanik minu meelest nagu väga mõttetu on enda tööd ainult läbi selle defineerida, see ei tähenda seda. Ma nüüd unustage ära, et ma olen naine. Aga samas sa konkureerid ikkagi terve maailmaga ju kõigi lugudega, mis on kirjutatud ja lõpuks kas seal on vahe, et, et kes kirjutas, et peaasi, et need lood head on. Kui rääkida nüüd mingist sellisest kirjanduse, et kuidas kirjanduselu on organiseeritud või sellest poolest, sest noh, kindlasti on rasked Eestis neid kirjanikke või luuletajaid, kes ainult sellega ära elavad, ongi väga vähe. Hästi vähe enamuste jaoks on kirjandus hobi ja mõnes mõttes on isegi parem lahendus, kui su hobi muutub su tööks. Sul pole enam hobi, võis bankid õhus hobi nautida nagu seda, et sa päevast päeva oled edukas mõnel muul alal, kas see on siis ema olemine või see on siis mõni mõni teine töökoht ja siis leiad ka seda aega natuke kirjutada, et see on ka okei. Aga jah, kui sa tahad ainult kirjutada, siis tuleb see aasta päris hoolega nuputada, et kuidas seda teha. Eelmistest sõnavõttudest on jäänud mulje, et just luuletamine kipubki olema Andra teede hobi. Ja mõnes mõttes võib öelda küll nii, sest luuletamine on see, mida ma esimese asjana hakkasin tegema või noh, kui ma olin keskkooli tüdruk, siis ma armusin kirjandusse. Ma tegelikult ju armusin romaanidesse meile, kui mulle hakkas meeldima kirjandus üldisena aga siis minus väljendus selles, et ma hakkasin luuletama. Ja ma olen kaheksa luulekogu välja andnud. On hästi palju esinenud luulega ja ma olen hästi välja nagu luulet võitnud seda jõudnud teistesse kohtadesse, tänu luulele. Aga praegu mu sellist igapäeva või nagu sellist keskmist nädalat vaadata, siis luulele kulub ikkagi väga vähem aega just seetõttu, et mul ei ole tähtaega luulased, ma olen siiani hoidnud oma luulet sellena, et ma keeldun panemast endale tähtaega luuletamiseks. Sest et see on tõesti niisugune asi, et need pagana luuletusetud ise tulema su aju sisse, et sa ei saa, tegelikult ma olen nagu võimeline genereerima seda, kui mul on tõesti vaja kiiresti luuletus kirjutada, siis kõige parem viis seda päästikut vajutada, lihtsalt lugeda enne hästi palju luuletusi. Terve päev enne loen, ma ei tea Tomas transtreenerit, et siis ilmselt ma ei punnitanud ise luuletuse ära. Ma ei sunni ennast selleks ja kuna ma ei teeni sellega midagi tegelikult või noh, ma maksan pealast luulele õigele luuletaja ikka maksab oma luulele peale siis siis mul ei olegi mingit kiiret sellega või mingeid lubadusi kellelegi. Et kõigi teiste asjadega, mida ma kirjutan, on nii, et mul on alati lubadused, et alati oodatakse, et kus on kiiresti, kui stseenid on, et vajan saate näitlejatele vajamine võttele vaja hakata proove tegema, homme on esimene lugemine, kus on, meil on kiire, et siis selle kiiruse peale kirjutamise keskel on väga hea hoida seda luulet sellise puhta pühapaigana. Septembrikuu vikerkaares oli kaks väga ilusat teksti ja ma sain aru, et kevadel on siiski oodata, aga kogu. Ja mul on kaks aastat möödas mu viimasest luulekogust, mida pole vist kunagi mu elus juhtunud. Ma olen taas, et iga aasta ikka hellitanud midagi. Ja kevadel Maltale luulekogu, mille nimi vähemalt hetkel mu peas on emadepäev, ma möödunud aasta märtsis sai lapse ja laps sündis kolmapäeval ja üks päev hiljem kehtestati eriolukord, et see oli niisugune naljakas vaakumit. Me terve rikkalin vaakumis ja siis me olime beebiga seal vaakumis ja on olnud väga selline veider pool aastat või noh, nagu see kogemus emaks saamisele on kindlasti teistsugune, kui see oleks olnud ala aastal 2019 märtsis. Ja siis ma tõesti tundsin ühel hetkel, et see vaikus on nii suur mu ümber, et hakkasin lõpuks jälle kirjutama luuletusi, mis on hästi tore, sest et see nõudis seda, et ma sain natuke muudest asjadest eemale, meil õnnevõtted katkesid poole hooaja pealt või noh, selles mõttes, et, et kolm osa oli veel hooaega teha ja siis enam ei saanud filmida eriolukorra tõttu. Ja ka suvelavastused ära ja veel paar teatriprojekt lükkusid edasi ja siis oh seda rõõmu. Tulid mõned luuletused. Neljapäeva õhtul ilmus ERRis ka uudis, võib olla veidikene närvetustav. Raamatute trükiarv on 15 aastaga vähenenud rohkem kui poolteist korda, kuid nimetuste arv on püsinud sama, umbes aastas ilmub Eestis ikkagi pea kolm miljonit, et raamatut või milline on lugemise ja kirjutamise prestiiž praegu kindlasti koroona soodustab lugema, sest et südamest enne rääkisin, et lugusid on ikke vaja. Mu ema töötab vaikses raamatukogus ja tema on ka rääkinud, et nii kui see jama pihta hakkas, siis neil läks. Päevad läksid kiireks, et inimesed pöördusid raamatukokku suure isuga lugeda. Või siis nagu nende raamatute trükkimise kohta öelda, et esiteks, seal ma lugesin ka seda uudist, et seal statistikas kõigepealt tuleb see joon vahele tõmmata Ta eneseabiaimekirjanduse ja ka mõnel määral nagu lasteraamatut te olete, siis ma vaatan oma neid beebiraamatuid, kus on viis pilti, elevandist, siga, pildi all on kiri, et element avastas, et tal on vaja pikk lont. Ja siis järgmisel leheküljel elemendile ei meeldinud ta pik klient ja siis keerad lehte. Aga kui ta avastas, et oma londiga sa võid kinni, ema, samast hakkas talent talle meeldima. Et noh, see ei ole päris kirjandus minu arvates. Et selliseid asju ka ilmub ja nad jõuavad sinna statistikasse. Ja kõik mingid maakaardid ja nii edasi ka. Seda statistikat tuleb ikkagi vaadata niimoodi, et, et mis on üldse ilukirjandus selles siis mis on eesti ilukirjandus selles ja, ja kui jõuda selleni, siis see number kindlasti ei ole 3000, aga ta on ikkagi üpris suur. Et Eestis on ju väga palju kirjanik. Eesti Kirjanike liidus on üle 300 liikme. Kusjuures raamat, too väljaandmine ei ole nagunii kohutavalt raske Eestis kultuurkapital tihti paneb õla alla. Tiraažid küll on väga-väga-väga väiksed, üks luulekogu müüb 200 300 eksemplari 300 on juba hästi, 500, on juba väga-väga kõva. Lastekirjanduses raamatul umbes 1000 2000 on juba selline raamat, mis on märkimisväärne, kui mõelda, et Eestis teatripileteid müüakse ju veel rohkem. See on jagunenud kuidagi niimoodi, et igaüks saab teha raamatukese. Ja siis lihtsalt need iga aasta nagu tõusevad need paar tähte sealt, mis siis jäävad alles ja, ja muud nagu vajuvad kuskile noh, iga aasta vikerkaar, vikerkaar peaks, et kriitikud ütleksid ühe raamatu möödunud aastast ühe uudisteose ja ühe debüütteose, mis siis nende jaoks on kõige paremad. Ja nüüd siis lõpeb, kümnend tehti kümnendi kohta need kõige paremad ja Vikerkaar ise, nagu saatis mingi sellise short-listi või selline lühendatud nimekiri, sest 10 aasta pikk nimekiri on nii pikk, et arvuti plahvataks, kui sa selle jõuab meiliga. Ja kui ma vaatasin neid raamatuid, mis on 10 aasta jooksul ilmunud neid kõige tähtsamaid raamatuid, siis täiesti isegi nendest tähtsamatest pooled võib-olla on meelde jäänud minu raamatuid näiteks, ei olnud üldse seal kuigi olen, olen isegi on kaheksa luulekoguga hakkama saanud, et see, see, see kvantiteedi teema on Eestiski olemas. Aga noh, teiselt poolt, kui nüüd need Kulka kraanid kinni panna on ju, et saavad ainult need, kes on kuidagi tõestatud tuntud autoreid. Siis ega õige ei ole, sest et igast luua varastada, pauk tulla, onju, et võibki tulla inimene, kes on eluaeg töötanud poes, ühel päeval, läheb koju, lahutab abikaasast, kirjutab romaani, mis muudab meid kõiki. Et see on täiesti võimalik ja, ja kui see inimene pöörduks kulka poole oma Prisma Maxima Rimi on ja siis noh, ongi raske seda raha saada, kuigi võib-olla see teos on meeletult hea. Selles mõttes tore, et on võimalik jõuda raamatoni Eestis. See, see number nagu natuke petlik ikkagi, et päris nii hästi ei ole, et kõik iga eestlane oleks lugenud 3000 raamatut eelmisel aastal, et seda ma hästi ei usu. Nädal aega tagasi tuli ka teade, et loovisikute toetuse raha on selleks aastaks kaks riigieelarvest otsa saanud, nii et see väike periood kuus-seitse kuud oli väga hea, aga see on nüüd otsa lõppenud ja tekib lihtsalt küsimus, et kuidas saab vabakutselised kunstnikud edasi hakkama? Neid toetusi on ju kogu aeg, on igasuguseid stipendiumeid ja veel teisi stipendiumeid ja erinevaid rahasid, mida saab taadelda Eestis kunstnikuna. Kui ma räägin ikkagi oma sõpradega noorte kirjanikega suuremast Lääne-Euroopast. VälisInglismaalt ma tunnen päris palju noori, eriti teatriinimesega kirjanikke ja kui ma räägin neile, millises külluses me Eestis elame tegelikult, et Eesti on nii vaene riik võrreldes paljude teiste suuremate riikidega. Sotsiaalselt meie olukord on kohutav, aga tegelikult noh, ma mõtlen, ma ei tea, vaesuse piiri üksikemasid ja pensionäre ja nii edasi. Aga aga, kui mõelda nüüd, et selle peale, et et kui palju tegelikult riigi tuge saab kunstniku maad töödele alla, siis mina olen küll väga tänulik ja väga õnnelik, väga paljusid minu töid on, on ühel või teisel moel ikkagi maksumaksja raha toetanud. A la ma kirjutasin näidendi draamateatrile kes peab draamateatrit üleval või ma kirjutan sarja Eesti televisioonile, kes Eesti televisiooni üleval peab, et, et see võib ka nagu selline väga kaudne viis olla. Rääkimata sellest, et kui ikka kõiki mu teoseid toetanud terve mu elu ja ka mingeid üritusi, kus ma olen osalenud ja nii edasi, et, et see nii nutune nüüd ka ei ole. See, et pool aastat sai seda toetust, see oli väga tore, aga noh, see oligi mõeldud neile, kellel konkreetselt, jäid ära mingid tööd, et noh, ala kui sa oled kirjutanud kaks kuud näidendit, mis seal pidi suvel välja tulema ja sul on teatriga lepingut tehtud, siis sa teatrikirjanikud töö käibki nii et et mina pidevalt kirjutanud näidendeid ja ma kirjutan uut näidendit kaks kuud, siis sel ajal ma elan rahast, mis ma teenisin oma eelmise näidendiga nii-öelda ise ise anna ise endale Vansse, et ma elan oma eelmise honorari peal. Sest ma tean, et mul on kokkulepe kellelegiga, muus näidend saab valmis, siis ma saan sealt honorari mis annab mulle järgmiseks paarikuks raha, et kirjutad oma järgmine teos, et noh, nii see elu käib. Ja kui sul üldse krahh tuleb sisse, et riskisid oma eelmise raha ära, kirjutades uut tükke, kuus tükki jääb ära ja seda ei tulegi kunagi, sest noh, maailm läheb edasi, tulevad uued tükid peale. Siis on muidugi nadi ja siis seda peabki toetama. Aga kas need toetused peaksid olema sellised sotsiaaltoetused, et noh, siis siis sotsiaaltoetused peaksidki olema sotsiaaltoetused, mitte mingi kultuuri egiidi nimel. Nikolai Gogol küsiks kindlasti siinkohal, et kuidas säilitada selles raha ideoloogiat, et meedia, lastevanemate, ajaloorägastikus, väärikus, mida tunnete teie, mis on kirjaniku vääriks. Ja kas, kui ei peapesupulbri reklaami kirjutama? Ei no tegelikult sihuke klišee, sest mina olen alati väga häid kopi täitureid austanud ja ma arvan, et peapesupulbri reklaam võib olla oluliselt parem kui halb luuletus. Ma tea, see väärikas ikkagi, kunstnikul peab olema ju iseenda ees, mina kohati tunnen seda, et minu töö õnnega ja teatreid, kes teeb Moody tooriumi erakordselt suureks, siis selle keskmise kirjanikuga keskmise luuletaja kohta. Mõned vaatab iga nädal üle 10 protsendi eesti rahvast, mis on üks suurimaid nagu kõnetorusid, et luulekogusid. Kui ma enne Õnnet luulekogusid, kirjutasin kummaga pärast luulekogusid kirjutasin siis ikkagi see müüginumber on kuskil paarsada ja siis sellest sai 150000. Ja see natuke võttis mul küll jalga nõrgaks, et issand jumal, et mis mul nüüd öelda nii paljudele inimestele, siis ma muidugi tulin maapeale tagasi, sain aru, et, et ei peagi nagu midagi ütlema neile, ma pean head sarja tegema. Aga samas, eks see küsimus on ikka, et kui sa oled kirjanik ja sul on suu peas ja sa kirjutad asju, mida inimesed loevad, siis kui sa ei võta sõna teemadel, noh, mis sind isiklikult häirivad või sul endal sees põlevad, et umbes kodus karjud, et õigus ühele või teisele inimgrupile, aga siis oma kirjanduses räägid ainult lilledest ja liblikatest siis nagu see see ei ole väärikas minu meelest või noh, mõtled surmast, aga tellimuste joonistada potililli on ju, et siis joonistad neid lille, aga mõtled surmast samal ajal et siis, kui sa mõtled surmast visiooniste surma, tuleb leida selline kompromiss enda südametunnistuse ja tellija soovide vahel. Võib-olla sellega jah, peaksid tegelema tänapäeva kirjanikud, aga noh, see ei tähenda seda, et sa võiks päevad läbi imelisi reklaame toda. Mina olen kogu aeg tahtnud kopiks saada ja vaikselt mu esimesed suuremat kopi tööd hakkavad sisse tulema. Mul on jumala hea meel, selles on omaette väljakutse. Aga lihtsalt kui on vaja ka võtta sõna tõsistel teemadel, siis ei tohiks nagu vait jääda. Kirjandussaate koogol. Maailma ajaloo esimene külaline oli kirjanik, luuletaja, dramaturg, stsenarist Andra teede, aitäh, et tulite meid austama selle esinemisega ja väga-väga suur tänu ja mina, tänan, mul oli väga-väga rõõmus olla esimene. Ja kui ma tohin endale lubada, siis paluksin, et loeksite ehk ühe teksti meile. See on siis luuletus minu järgmise aasta emadepäevaks ilmuvast luulekogust emadepäev, kus ma räägin, emadest jälle juuni sukapüksiilm. Naised mu ümber jäävad aina vanemaks. Vanasti kui me olime tudengid, kui meil oli pohhui, võtsime sellise ilmaga SMS-laenu ja ostsime alt keldripoe magusast Champast tühjaks. Nüüd isegi kui satume vahel kokku, istume kõrvuti mõnes autos, vahel väga harva laua taga, siis räägime peamiselt sellest, kui palju me armastame oma lapsi. Jälle njuuni, grilli ja chilli, kuuvalgete ööde kuu, kui ma ei maga. Sest ärkan müristamise peale, enne kui mu kõrval algab, kelle poole viiene sahmimine, süüa, süüa, süüa. Pesen lutipudeli kraani all puhtaks, vaatan oma hämarat nägu peeglist. Vanasti ma oleks sel ajal hakanud vaikselt peolt koju sättima. Paras teha veel üks siider ja pitsa enne esimest bussi. Laps luksub mu rinnal lõpmata aja. Kajaka tärkavad jälle nii, juuni, homme ostan kalli silmaümbruskreemi. Homme lähme randa jalutama, homme ma näitan sulle linnukesi ja putukaid. Kui ma ees terve päev ei maga. Oktoobris ilmus kirjastuselt tuum luuletaja Elo Viidingu artikli esseekogu elust ja kirjandusest, mina kõnelen kirjandusest selleks Elo Viidingu teosele veidi lähemale pääseda. Olen palunud siia nüüd ajakirja keel ja kirjandus peatoimetaja kirjandusteadlase Johanna Rossi, tere. Peresele kogu pealkiri on, mina kõnelen kirjandusest ja mingil põhjusel on väga paljudes kohtades seda hakatud tama akronüümiga MK. Miks kasutada sellise kogu pealkirjaks akronüümikas midagi varjamisväärset, kas mina või kõnelemine või kirjandusest, et kui need pingutada, vastata raamatuga con geniaalselt, siis kindlasti tuleks öelda, et see on väga tähendusrikas ja kindlasti üritab ühiskond niimoodi mina varjata või vaigistada või suruda mina kuhugi, mitte mina domeeni, sest nagu ka siit raamatust näha, viidingule väga meeldib psühhoanalüüs, aga mina arvan, et lihtsalt lause kujulist pealkiri on väga tülikas käänata. Sellepärast võidakse kasutada laiemas pruugis akronüüm. Teosesse on kokku kogutud Elo Viidingu esseistikat arvustusi väga pikast ajavahemikust. Esimesed tekstid pärinevad eelmisest aastakümnest 2008.-st aastast. Kui pikk on kriitika säilivusaeg? Ah, ma ei pannudki tähele, sel juhul Pealkiri valetab, sest lubab tekste alates aastast 2009. Aga no kui panna kokku niisugust kogumit kuu, mis tegelikult ei sisalda ju ainult Ta konkreetsete üksikteoste arvustusi, vaid ka natuke laiemaid mõtisklusi kirjandusest, kirjanduselust, loomisest, siis on 10 aastat väga lühike aeg, palju rutem ei saakski vist sellist kogumikku kokku ja nagu näha, see on ka üsna õhuke. Millest Elo Viiding siis kõneleb, kõneleb kirjandusest, nagu reedab juba teose pealkiri. Aga ta kõneleb kirjandusest selgesti kirjaniku häälega. Ta jõuab paljudes tekstides välja suure küsimuseni loomise järele. Mida üldse tähendab kirjanikuks olemine, mida tähendab loomine, mis on kirjandus. Eriti sümpaatne oli minu meelest see, et tekst mõistuslikult ja tundeliselt, mis lubab anda ülevaate kirjanduselust kümnend tagasi, natukene jõuab kirjanduselust rääkida, aga siis suundub otseteed nende põletavamate teemade juurde. Kuidas ikkagi on mõistuse ja tunne vahekorraga emotsiooni analüüsi vahekorraga kunstis? See näib olevat üks põhilisi küsimusi paljudes tekstides ja, ja üleüldse Elo Viidingu loomingus ma julgen väita. Jah, ega, ega ei kipu nüüd niimoodi mikrofoni väga vastu vaidlema. Aga see, näe, see on selles mõttes põnev teemapüstitus, et võimaldab ohtraib vastuolusid. Nagu ma vist juba ütlesin, Viiding ühelt poolt kirjutab väga selgelt kirjanikuna, nagu on näha juba teose pealkirjast, et mina kõnelen, kui mina hakkan laulma ja see vastandub niisugusele kriitikule, kes taandab ennast kuhugi võimalikult kaugele objektiivse väljendus Vi objektiivse umbmäärase umbisikulise väljendusviisi taha. Minu meelest on Viidingu enese kirjutamisteel ka arvustuses kui ma siit raamatust sõna laenan, kuulutuslik. Ta kirjutab siin ühest oma sõbrast, kes ütles, et Viiding võiks kirjutada kirjanduskriitikat manifesteerin oma seisukohti ja maitset lõpuni minna oma kuulutustega ja seda ta just teebki minu silmis tema arvustused. Mõtisklused on väga kuulutuslikud, aga samas sõna- tasandil ta ise väga rõhutav, tab analüüsimise vajadust. Ta räägib sellest, et muidugi peab kirjandus või kunst tekitama emotsiooni mõjutama tama publikut. Aga sellest ei piisa. Tuleb ka analüüsida ja seda peab arvustus kindlasti tegema. Ja selles mõttes jah, jõuab Viiding ikkagi välja sinna, kuhu nii-öelda professionaalselt arvust pead kas või eesti oma. Ants Oras on välja jõudnud, KesK Oras visandas väga jõuliselt ja lihtsalt see emotsiooni analüüsi tasakaaluvajaduse arvustus tekstis. Kuid ennekõike mulle tundub, et Elo Viidingu puhul on tegemist luuletaja kriitikuga. Ta on ise luuletaja ja paljud tekstid Eritlevad luuletaja tööd kui tõhus on luuletaja kriitika, eks ta on oma isa äradega, mida ma ositi juba puudutasin. Kassid on veel võib-olla tehniline eripära on see, et minu meelest ka proosateoseid arvustades Viiding tsiteerib väga palju, järelikult tema jaoks on see keele kõla või sõna, sõna kaal hästi oluline, et ta on väga keeletundlik. Ja noh, tal on siin ju ka lausa manifest või isegi jah, need on eri eritekstid, järelsõna on manifest, manifesto, aga ka eraldi tekst, minu keel, kus ta sellest räägib? Seal minu minu keeletekstist räägib oma luulekeelest, kus ta tunnistab või pigem manifesteerin, et ta ei ole kunagi tahtnud kirjutada mugavas keeles sellises keeles, mis oleks luge oks kerge ja meeldiv kohe esimesel lugemisel jääks talle meelde vaid pigem ta taotleb, aga noh, mingit teist laadi täpsust, mis, millega võib kaasas käia ka ebamugavus. Ja mul on tunne, et seesama kirjutusviis on üle kandunud ka arvustustesse. Mõnikord tuleb välja, et ühingul on väga hea huumorimeel, aga üldiselt ei taha seda teksti lasta, ta ei taha kerget nalja teha. Minu jaoks on suureks paradoks yks see, kuidas Elo Viiding, kelle poeetika on väga, ma julgeks öelda, äratuntav, väga isikupärane, ei pea seda poliitikat kirjandusteoste juures üldse kõige olulisemaks isegi ütleb mõte on tähtsam kui keel. Nojah, sellest üldistust, ega ei saa ju kunagi purjetada päris lõpuni, et eks tal seda väikest poeetika piitsutamist siin raamatus on, aga üldmuljena ma ütleks, näeb, et see on rohkem suunatud trafaretselt liiga lihtsale ilusale lõkkele poeetikale. Et me ei saa ju taas ilus klišee sisu ja vormi lõplikult lahutada. Ja kui ta kiip mitut puhku sellest, et keel peab väljendama mingeid ebamugavaid asju ja keel peab olema kuidagi luulekeel kirjanduskeel peab olema täpne ka võikust vastikust kujutamisel ka kirjeldamatu kirjeldamisel, siis tegelikult see ju ilmselt ei jäta aga väljendusviisi päris puudutamata. Ma arvan, et siit saab tuletada ka mingi poeetilise programmi. Mina ise tajun Viidingu kriitilistes või kirjandust mõtestavastus tekstides. Noh teatud mõttes selget agendat või kui see on halvasti öeldud, siis selgeid eeldusi tundub mulle mingis mõttes absolutistli. Näiteks noppisin välja sellise lause, kuigi head kunstiteost on alati keerulisem seletada, kui keskmist tuleks seda ammendavalt teha. See on iseenesest ju väga mõistlik lause, mis kehutab kriitikat, analüüsima, seletama, urgitsema, mitte jääma lahmiva hinnangu tasandile, aga samas on siin palju kategoorilisest, mis meie relativistlikud ajastul võib mõjuda natuke hirmutav vähemalt, et justkui oleks olemas mingi objektiivselt hea kunstiteos, mida on objektiivselt keerulisem seletada, samas seda peab, selle, tema on mingi moraalne kohustus ja ühtlasi peab seda tegema ammendavalt. Kuidas kunstiteost üldse ammendavalt seletada, et see on ju paradoks või oks, huumor on ei tasu nüüd muidugi sellesse ühte lausesse kinni jääda, et mujal leidub ka palju pehmemat väljendusviis. Sellist tuima dogmaatika muljet Viiding kindlasti ei jäta, ta räägib ka samas tekstis näiteks sellest, kuidas eriteosed mõjuvad eri lugejatele erinevalt ja ja see ongi normaalne. Aga jah, et see teatav absulatistlikus on mingi mingi vaip, mida ma tajun ka mujal selle raamatutekstides. Aga noh, see on ka võib-olla seotud kirjaniku positsiooniga, et kirjanik ei saa kogu aeg niimoodi häbistada ja kaheldaja tingivat kõneviisi kasutada, et kirjanik peab mingit oma maailma kehtestama. Ja seda siis ilmselt ka arvustustes. Ja kuidas on lood halvasti ütlemisega, kriitikud tihtipeale oodatakse hinnangut, minu meelest siin avaldub ka natukene see kirjaniku kriitikas, selles mõttes arvustaja on ikkagi oma objekte valinud, tõsi küll, ta juba sisse või saatesõnas väga napilt. Ta sõnas, pakub kõike võimaldava sõnastuse. Et siin on siin raamatus on arutlused autoritest ja raamatutest, mis on talle pinget pakkunud või pidanud pinget, kui ma jaa, no ta ütleb, et need on tellitud tekstid suures osas sellega ta justkui möönab, et mõni raamat pruugi olla olnud tema isiklik lemmik, aga minu meelest tema üksikteoste käsitlused on ikkagi sellised kalduvad pigem sinna kaasamata Klava gripika valdkonda, nagu tänapäeval Aare Pilve sõnadega on saanud kombeks öelda, ta küll mõnikord vaidleb vastu näiteks Leena krooniga, ta vaidleb sellepärast, et Leena kroonam psühhoanalüüsi näidanud natukene karikeerinud mõne tegelase vahendusel see viidingule ei meeldi. Aga minu meelest, kui ta ikkagi võtab ette raamatust kirjutada, siis Ta mõtleb selle raamatu kuidagi enda omaks või nagu ta kuskil ka kirjutab. Et kui tema lugejana ei saa otsekohe aru tori mõista süsteemist või autorimeetodist või autorikeelest siis see ei pruugi olla hea raamatu süü ja ei tohi läheneda teosele liiga ninakas. Tuleb olla valmis teosega kaasa minema. Aga kui Viiding kirjutab laiemalt näiteks kirjandussituatsioonist või luulest üldse või taevas hoidku luulelugejatest Ta kipub ütlema natukene karmimalt ja siis või et leida niisuguseid hinnanguid, et noh, tänapäeval ei tehta või ei mõisteta või ei viitsita või ei taheta. Sellest Aare Pilve kirjutatud tekstist kaasalevast kriitikast on viimasel ajal tegelikult, et siin ja seal olnud juttu ja nüüd ilmub järjest selliseid koondkogusid kriitikast kriitikast mõeldakse, mulle tundub isiklikult, et võib-olla on jälle käimas üks see kuulus või tuntud kriitika taasmõtestamise periood, kas võib-olla sellega võib selgitada selle raamatu ilmumist? Noh, ikka võrdleksin humanitaaria võlu, et kõike võib kõigega selgitada. Aga mina vist sellega ei ole päris nõus. Kõik need kogumikud, oleksidki siis nõnda ütelda kaasa loova kriitika vaimus näiteks noh, seda ma olen kuskil juba ka vaikselt arvanud, et ütleme, Modlumi paari aasta tagune kriitikakogumik on justkui selle anti, et tema küll ei pretendeeri kaasa loomisele või ei pretendeeri ja nende ütleme, kirjaniku loomeimpulsi algeni jõudmisele tema võtab sisse mugava lugeja positsiooni kas tugitoolis või kuskil trepi peal või hoopis vannis ja raamatu selle ja hakkab pajatama, et mis talle selt silma jääb ja kuidas talle meeldib, et see on minu meelest pigem kaasa loova kriitika antites. Kuigi jah, Viiding Viidingu juurde tagasi pöördudes tema puhul võib seda küll märgata. Kas soovitaksid seda raamatut? Jah, soovitaksin ikka võib-olla eriti huvitav ongi see nii-ütelda kirjanduselu ülevaade mõistusest tunnetest ka ka näiteks Juhan Viidingu lugejate tüpoloogia, mis minu meelest laieneb üleüldse igasuguste lugejate tüpoloogia, eks ja kus mina tundsin end mõningase õudusega ära hea kodanlikus lugejas. Kui harjumuspärane on sinu jaoks kirjandusest hinnanguliselt rääkimine? No on ikka kuigi oleneb kus, kas kuluaarides või paberil. Aga nagu juba öeldud, tegelikult Viidingu hinnangulisus minu meelest üksikteoste arvustustes väga ei manifesteeru. Pigem jääb mulle võib-olla ka ekslik, aga siiski jääb mulje kuidagi ridade vahelt, et kui Viiding juba mõnest raamatust kirjutada võtab, siis on see tema meelest ka tähendusega. Tekst. Aitäh selle arvamusest. Kirjandusteadlane, ajakirja keel ja kirjandus peatoimetaja Johanna Ross. Kirjandussaates kuule, hakatakse kindlasti au sees pidama kirjanduse esitamist. Esimeses saates on meil hea meel kuulata autori esituses tekste. Piret Põldveri debüütkogust alati nii järsku, mis ilmus oktoobri alguses kirjastuselt Henrik kujunduse on teinud Anu jalas ja toimetanud on selle teose Helena läks. Mu suhtlusoskused on nagu näkku kleebitud mask, mis võib iga hetk maha kukkuda. Kordolen, sujuv vestleja, veenev esineja. Siis aga siuhti libiseb mask ja vedeleb ühtäkki eemal laual. Katsun sättida sõnu, naeratada, olla viisakas, sõbralik, väljapeetud, elegantne, aga mask vedeleb eemal saali nurgas ja minu nahal tulitavad liimijäljed, maainimese jäljed, kummikud, kartulivaod võõrapelgus. Katsun end külge pidi laua juurde, Vedida. Higistan, õhetan, värisevad käed ajavad punast veini kompsunile, kus ta nüüd on, see mask, Udian jalaga kohmetult. Tahan valemit, mis seletab ära inimestevahelised suhted. Endiselt usun, et see on võimalik. See valem on lihtne, seal saab neid osiseid taandada. Lõpuks jääb järele, universaalne y võrdub x pluss p. Kuid siiani on valem aina keerulisemaks muutunud. Kordajaid lahutatavaid liidetavad jagajaid tuleb pidevalt juurde. Ma ei suuda enam järge pidada ja mida rohkem aastaid, seda vähem suudan midagi taandada. Ometi aiman, et see kõik on tegelikult nii lihtne. See kõik on siinsamas, minu nina all. On ainult aja küsimus, kui märkan, mida võib taandada nööbi tuhates kinni oma mantli, pika ja halli, nagu sa isegi kolmekordse fružovka ees mille välisuks on kuulnud head, aegasid öeldud suure kire ja kerge tüdimuse, igavuse ja rahutuse, sibulaste suudluste jutuka põnevusega. Aga sellist head aega, et ei ole ta veel kuulnud, ei ole ta veel näinud. Ega teagi, et tänane head aega on eriline, et tänane, head aega on see päris see, mida ma nende kõikide teiste taustal muudkui ootasin ja ootasin. Ja mida kallis välisuks kipakas ja vana roheline. Ma loodan, kallis välisuks, sa hakkad kuulma veel kordi ja kordi, miks mitte meid sissegi laskma sellesse keldri lõhnasesse, koridori, hallidest, astmetest üles koos minu tuppa. Huh välisuks, ma ei suuda mõeldagi, mida tähendab koos minuga. Maanteel kinni nööbitud, ütled. No mis siis ikka näeme ja seilas pikal sammul kodu poole. Päike juba tõuseb, kui avan kõike, näinud välisukse ja astun vanasse rõskunud trepikotta. On kohtumisi, mis lõikavad taevasse augu ja kuulamistahes muusikat. See tühik vaatab sulle otsa. On minevik, mis imavad endasse, võtavad tuule ja panevad eilse järgi lõhnama kohtumisi, mis keeravad ruumi küljed üles ja nagu Möbiuse lehte mööda libised libised. Kuulasime tekste Piret Põldveri debüütkogust alati nii järsku, mis ilmus värskelt Oktoobri alguses kirjastuselt Henrik. Koogol jätkub nüüd sellega, mille pärast oleme me siia kogunenud, ehk raamatutega on hea meel tervitada siin minu kõrval klassikaraadio stuudios selle saate kaasautorit Maia Tammjärve, tere. Tere. Tere. On väga hea meel, et me saame seda koos teha. Kirjandus soovituste rubriiki kavatseme me nimelt iga kord võtta mõned raamatud ja soovitada neid teineteisele ja kuulajatele, nii et midagi ei ole varem kokku lepitud. Mis meil siis täna soovitamisel on? Majja ma võtsin kaasa kaks raamatut siia. Ja esimene neist on nüüd selline, et kuna me tõesti omavahel kuidagi sünkroniseerida seda ega isegi erutanud, et mis me võtame, siis ma natuke Kärdsena, sina võid sellesama raamatu võtta. Aga ma mõtlesin see Ülar Bloomi jutukogu, armukadeduse lapergune nägu ja teisi jutte, mis ka nüüd äsja EMS kirjastus kirimiri toodang toimetanud Kalju Kruusa ja Asta Põldmäe, eks Asta Põldmäe on toimetanud näiteks. Meil on mõned loomingus aga on siin niimoodi toimetajana ka välja toodud, ma jälle seda veel päris läbi lugenud, aga kõne ta koosneb sellistest väga lühikestest juttudest suuremas osas mõni on, on pisut pikem ka, et siis ta saab väga hästi öökapiraamatuks inimesele, kellel tuleb pigem kiiresti uni. Ta kindlasti ei sobi või ei meeldi võib-olla kõigile inimestele, nagu ikka kipub olema heade asjadega. Et ma arvan, et ta ei sobi näiteks surmtõsistele inimestele, sest et siin on päris palju sellist armsat huumorit, mis ei pruugi väga ilmselgelt välja tulla. Nii et kui, kui mingisuguste tekstide puhul valida selline väga tõsine lugemismudel, et siis ta võib tunduda pisut totter isegi. Aga, aga ma arvan, et et suurem osa lugejaid ikkagi hammustab sellele läbi. Mina küsiksin kohe vahele, millest Ülar Ploom selles raamatus siis räägib? No kuna tegemist on jutukoguga, siis noh, arvata võib, nendega yldiselt on erinevatest asjadest aga mingisuguseid ühiseid jooned ikkagi on, et jutustaja tegelase jutustaja üldiselt ikkagi mina-vormis räägitakse on üsna sarnane ja ta võib olla ka ma ise kujutlen taga autorinäoliseks autori sarnaseks, et mis ei tähenda, et see on kuidagi kuidagi tingimata autobiograafiline, et kui seda lugeda, siis on aru saada, et mõned on sellised fantaasiarikkamad lood nagunii. Seal on palju selliseid äratuntavaid olmeseik kuu või noh, oma sellises toredas sümpaatseks kastmes ikkagi ilukirjanduslikus kastmes, aga siin on sellist Itaalia, Itaalia liin olemas niimoodi nagu väga selgelt kokku ei saa võtta, millest ta räägib, kõnelugusid on siin ikkagi noh, niisugune paar teist võtame soovitatuks. Mina soovitan ühte minu selle aasta kõige lemmikumad raamatut üldse. See on tegelikult ilmunud juba eelmisel aastal, selle nimi on seal, kus talvituvad suitsupääsukesed, saan Rein Kuresoo reisiraamat Aafrikast ja mina ei ole ka seda raamatut veel lõpuni läbi lugenud, aga see on üks nendest raamatutest, mida on kõige parem ette lugeda. Neid tekste ette lugedes, mis on täiesti meeliülendavad kuresool on imeline huumor. Vapustavalt kombel ta oskab nii hästi. Sellise ma ütleks onu heinaliku nalja juurest kui ta väga tõsistesse poliitilistesse teemadesse, mis suhestuvad tänapäeva poliitilise olukorraga üliteravalt palju on räägitud looduskaitses ja selle võib-olla veidi peidetud tagamaadest ja absoluutselt kõik inimesed peaksid seda valjusti ette lugema, nii et lisaks nendele imelistele piltidele, mida on siin peaaegu igal leheküljel on siin ka viimase 10 aasta 20 aasta kõige kvaliteetsemad, et looduskirjandust ma küsiksin, ma vaatan siin üle laua, ma varem näinud, vaatan lihtsalt ilusad pildid, et kas ta on selline järjestlugemise raamat, mida sa ikkagi otsast pihta lõua jõuad lõpuni välja või selline, kus saab võtta vahel huvitavamaid teemasid, on just parajasti sobivad paremini. Kuna siin on tegelikult kirjeldatud mitut reisi, siis on huvitav lugeda ka järjest, sest et on hea vaadata, kuidas ta on kokku pannud need reisid kuidas see areneb, mingi ajaline järgnevus on ka siin oluline, aga mulle endale meeldib kõige rohkem see, et ma võtan sisukorrast lahti kõige huvitavama pealkirja näiteks kajalik ja tahaksin teada, kes need tšintšilja kaalik on. Pööran selle ette ja see on vapustav ja üks peatükk on just piisav, ütleme pooletunniseks 20 Hinutiseks ettelugemiseks. Teine raamat, mille mine kaasa vaid. See on Mudlumi raamat, mitte ainult minu tädi Ellen kirjastust ratas, mõtleme nende kirjastes. Kõik, kes mäletavad vist, kui ma nüüd ei eksi, siis aastal 2012 ilmus, mõtleme, esimene trükiproov nii-öelda ajakirjas vikerkaar. Minu tädi Ellen ja need on siis selle edasiarendus ütleme, romaan, et on ikkagi noh, jah, mis ta muu saab olla kui romaan, aga noh, siin on ikkagi näha ka stiilist, mitte ainult see informatsioon, mis meil kirjandusest väljast tuleb. Et siin on autobiograafilist samuti. Ja huvitav on ka selle juures see, et see on ju esimene, mis siis väljaspool blogi ilmusse teos, minu tädi Ellen, et on out, on olnud nii stabiilselt kvaliteetne, et ta saab seda kasutada raamatu alguses. See on siis nii-öelda esimene peatükki siis sealt edasi rääkida. Mis, mis veel toimus oma, kes on mõtlema, et lugenud, need teavad, et kuidas ta kirjutab kuidas ta võib mingisuguste asjade või loetelude kaudu anda edasi mingisuguseid elu, sündmusi või mingeid, ajasin mees, et ta ei pea tingimata üldse väga otse rääkima ka enda elust või või oma sugulaste elust. Aga, aga tuleb välja väga huvitavat. Jaa, mulle ka meeldib see, et siin kui lahedad ja kui tugevad naised siin on, et siin mehed on üsna juhuslikud, need küll on, et kuidagi möödaminnes mainitakse, midagi nad justkui mõjutavad, aga nad on üsna kõrvalised. Ja just just ilmselt see, et see on nii palju ammutanud küllap päris elust. See ei lase sellel muutuda triviaalseks, nendele need asjad on ootamatud, need elukäigud või, või mingisugused juhtimiset, nad on igatahes ootama, et sellepärast et ta ei ole nagu puhtalt kirjandus, mis ei tähenda, et ta ei oleks kirjanduslik kuidagi. Kes seda raamatut ootama ei peaks. Võib-olla need, kellele ei meeldi ja ma tean, et meid on, kellele ei meeldi selline elu ja kirjanduse segamine, kes leiavad, et ei tohiks ära kasutada oma perekonda näiteks mingisuguse teose loomiseks või niimoodi Nemad ei peaks seda ootama. Jah. Aga teistele soovitan. Sooviksin lõpetuseks veel palavalt seda raamatut, mis koosneb tegelikult ka juba varem ilmunud tekstidest, nimelt juba tekstidest, millest mõni ilmus kaks sajandit tagasi. Sel kevadel anti uuesti tänapäeva kirjastuses välja Nikolai Vassiljevi tškooli kogumik Peterburi jutud kuhu on kogutud, et suurepäraste tekstide tõlked Paul viidingult, Toomas kallilt ja Lilian Velle rannalt. Ja guugol on minu jaoks nii oluline, et temaga saab öelda absoluutselt kõike. Ja koogoloniks nendest autoritest, keda lugedes ma tunnen, et mul hakkab kergem tegu on ülimalt vajaliku kirjandusega ka praegu ma tsiteeriksin siia vahele ühe lõigu lühijutust, hullumeelse päevik, mille on tõlkinud Lilian Velle rand. Tühi kurat, Myllynerre sihukesi lollusi peab pabervälja kannatama. Andke mulle inimest, ma tahan näha inimest. Ma nõuan toitu. Sellist toitumiskohtut tahaksin rikastaks mu hinge. Aga selle asemel niisugune lora jätame ühe lehekülje vahele, ehk tuleb midagi targemat. Selle tsitaadiga võiks kokku võtta väga palju tuge, mis kogemused see on täiesti tõsi, pealegi selles selleski mõttes sümpaatne, et see sai välja toodud, et mis oleks koogally saate avasaade ilmagoogallektsepteerimate. Milles tundub, seisnevad Gogoli aktuaalsus tänapäeval. Koogol tunnetas ära kõik piirid, mulle tundub, ta tunnetas ära üliteravalt kõrge ja madala piiri. Ta tunnetas ära huumori ja tõsiduse piiri. Peene ja labase piiri. Ja sellist tasakaalu on praegu raske leida ja nii kirjandusest kui ka avalikest väljaütlemistest. Nii et ma arvan, et kõikidel oleks Nikolai Vassiljevi Chilt midagi õppida. Suur tänu, kallis kolleeg Maia Tammjärv ja kohtume jälle kahe nädala pärast. Nägemist. Te kuulasite kirjandussaadet koogol, kus täna said sõna alljärgnevad autorid Andra teede, Elo Viiding, Johanna Ross, Piret Põldver, Ülar Ploom, Rein Kuresoo, Mudlum ja loomulikult Nikolai Vassiljevitsh kool. Saate on Monteerinud, Pille-Riin, lange proon. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ja saatejuht olen mina. Kaisa Ling. Aitäh kuulamast ja pead jälle kuulmiseni.