Eligaja. Tere päevast eetris on helikaja, stuudios on Ivo Heinloo. Terve tänane helikaja on pühendatud festivalil jazzkaar. Me elame ajal, mil paljud käsifestivalid toimuvad kas praktiliselt terves mahus Online formaadis pakkudes tasu eest ülekannet internetis, nagu näiteks tänavusügisene Londoni džässifestival või halvemal juhul ei toimu üldse nagu näiteks enamik suviseid festivale. Euroopa džässi suve kroonivad Mont rööja pori, sealhulgas reisipiirangute tõttu on paljud festivalid, mis siiski toimuvad sunnitud oma programmi koostama vaid kodumaistest artistidest nagu näiteks meie lähinaabrite leedukate juures just praegu toimuv Vilniuse džässifestival kus saalid on täitunud poolenisti ja publik maskides. Norras on olukord selline, et kui suvel näiteks legendaarne Molde džässifestival toimus siis paljud sündmused on praegu sügisel edasi lükatud. Näiteks salatimais leidev Trondheimi festival peaks toimuma novembris. Ka seal on loomulikult sotsiaalse distantsi hoidmise nõue kontserdisaalides. Need on aga mõned üksikud lootustandvad näited. Paljudes riikides on kultuurielu praegu ikkagi täielikus karantiinis. Eestis tundub ülejäänud Euroopaga võrreldes meie olukord praegu võrdlemisi stabiilne. Festival jazzkaar toimus üheksandast 15. oktoobrini taas 30 esimest korda. Ja nii nagu esimesel viiel tegutsemisaastal mitte kevadel, vaid hoopis sügisel, oktoobrikuus, kevadel, kuulutajana on jätskaar saanud omaette kaubamärgiks ja ilmselt poleks korraldajad ka unes ette näinud, et festivali võiks nihutada teisel aastaajale kui meid kõiki tabanud pandeemia kriis poleks kogu kultuurivaldkonda sundinud plaane ümber tegema. Nii et festival toimus hoolimata kriisist, kuid hoolides oma publikust. Osalejate turvalisuse tagamiseks tehti kõik võimalik ja võeti kasutusele ka lisameetmeid inimeste hajutatus, maskide ja visiirida jagamine, publikule desinfitseerimisvahendite olemasolu, piletite isikustamine, mida publikule pidevalt meelde tuletati. See kõik tundub meie praeguses olukorras iseenesest mõistetav. Kõige tähtsam muidugi on see, et festivalitiim tõestas, et džässifestivali korraldamisega saadakse professionaalsel kombel hakkama ka selliste. Kas aga Jazzkaare pikaaegne eestvedaja Anne Erm oleks kevadel ette kujutanud või julgevad uskuda, et sügisel see kõik tõesti toimub, olgugi et tunduvalt väiksemas mahus? Meil oli kolm või isegi neli varianti, et ikka uskusime, et midagi ikka peab toimuma, ei saa ju kultuuri panna stoppil, et see mõju vägagi närvisüsteemile, kui ei saa üldse nagu elavat muusikat, emotsiooni ja see on kõik nii vajalik. Aga meie festival on väga hoitud, nii et me peame väga silmas, et kuidas publik liigub ja et oleks inimesed maskides ja see vahemaa mine ja kindlasti on olnud keerulisi aegu nüüd päris palju ja selliseid asju, mida ta võib-olla varem ette ei kujutanudki, aga on seal midagi õpetanud ka. No kahtlemata me oskame lihtsalt kriisiolukorras olla paindlikud ja ikkagi teha nii, et hea muusika jõuaks muusika sõpradeni. Kõigele vaatamata. Festival on natuke lühem, on ta siiski stiililiselt ja muusikaliselt elamustelt üsnagi mitmekülgne, on väga tore, et ikkagi liikumine toimub, reisida ikkagi natukene saab ja et meie artistid on kõik kohale jõudnud. Imeline. Ja kindlasti muusikutel on ka erakordselt suur tahtmine esineda, sest et kui vahepeal oli vaikus, siis seda igatsen nii väga taga. Ja nad on endast nagu kõik annavad nagu maksimumi, 120 protsenti, 150 protsenti, kuhu veel on võimalik ja nad on ikkagi oma kavasid nagu lihvinud ja tundub, et on rohkem harjutanud. Enamiku kevadel ära jäänud festivalil esinema pidanud artistidega saavutati uued kokkulepped, mis tähendab, et isegi kui nad ei jõudnud tänavusele jazzkaarele, siis osa neist saab loodetavasti üles astuda sügiseatsil, jõulujazzil ja muidugi järgmise aasta jazzkaarel. Üks tippesinejaid pidanuks olema USA vokalist korduvalt auhinnatud, sest Silmet kloorinud solvanud. Tulemata jäi teinegi legendaarne diiva tiiblitzwodor kelle kontsert Tallinnas selle saate eetrisse mineku ajaks saabunud info kohaselt veel igal juhul toimub. Novembris vahetult enne festivali algust tuli teade, et just noorema põlvkonna seas erakordselt populaarne Rootsi bänd tördi luups jääb tulemata. Aga oli ka artiste, kes lisandusid programmi peaaegu viimasel hetkel nagu näiteks Norra džässlauljatar Silie neer, koor. Arvestades üldist situatsiooni ja reisipiirangute seisu, oli ka loogiline, et kui üldse välisesinejaid kutsuda, saab, siis ilmselt ainult Põhjamaadest. Festivali avakontserdiks oli seekord Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu ühine projekt mis sai alguse just jazzkaarel. 10 aastat tagasi. Kooskõlades said vahepeal lahkhelid. Nüüdne oli juba nende kahe eriilmelisi loovisiksuse kolmandaks tulemiseks. Kristjan Randalu Vaiko Epliku avakontserti, mis toimus üheksandal oktoobril, külastas teiste seas ka lauljanna Tuuli Velling. Ma käisin neid kuulamas ka, mis võis olla viis-kuus aastat tagasi, kui nad olid merepaviljonis ja toonane kontsert mulle ka väga meeldis, aga pean ütlema, et sel korral meeldis kuidagi eriti. Võib-olla ma lihtsalt istusin neile lähemal, nägin paremini emotsioone, ma vist avastasin enda jaoks siis ühe asja, mida ma seni polnud avastanud, et nad on üks võib-olla et väheseid eesti kooslusi, kelle muusika on justkui ehitatud popile ja siis tehtud keerukamaks. See on nagu mingi asi, mida ma ei ole vähemalt sellisel tasemel väga palju Eestis kuulnud või siis mul ei tule kohe võrdlusmaterjali ja mind jubedalt võlub see, et see oli enda jaoks väga tore äratundmine, et kuna ma olen ise ka Ühe jalaga Vopis ja teise jalaga natukene muus muusikas džässis ka, siis, siis ma sain aru, et et see võib olla peegeldab minu enda mingisuguseid muusikalisi eelistusi, et et see struktuur, loo Allan suhteliselt lihtne ja just vastab popimaailmale, aga siis need kihid, mis sinna peale tulevad, on hooti väga keerukad. Eriti just siis tänu Kristjan Randalu üle ja see kõik kokku meeldis mulle väga ja meeldib siiamaani. No vahepeal 100-ga on nii palju muutunud, et kas kuidagi kajastus, et on teil veel mingeid mälestusi sellest eelmisest kontserdist? Vaata, mul ei ole tegelikult väga palju detailselt meeles, mul on ainult meeles, et mulle meeldis, aga just see toonane elamus oli kuidagi seotud selle kontserdipaiga suurusega see kuidagi teistmoodi suur, ma ei oska seletada merepaviljon ja sellepärast Mul on tunne, et võib-olla noh, ikkagi kontserdil, minu meelest läheb osa kaduma, kui sa tegelikult ei ole piisavalt lähedal ja emotsioon võib jääda nõrgemaks, kui ta muidu oleks. Et ma selles mõttes jah, ei oska neid niimoodi päris täpselt kõrvutada, kindlasti oli samu lugusid, mis eelmiselgi korral. Aga detailselt ei mäleta. Mulle meeldib see, et kuigi nad tunduvad mulle tüpaažid, Ena erinevad, me tegelikult ei tea ju, aga mulle meeldib, et nad on leidnud mingisuguse täiesti sellise omalaadse puutepunkti. Ma mõtlen ka inimestena või lava isiksustena, et ka nende omavaheline suhtlus on täiesti selline, teineteist mõistev. Et nende inimestega, kellega koos musitseerida, peab hästi läbi saama, et see on nagu iseenesestmõistetav. Ega tingimata vist ei pea, ma olen selle üle elus palju mõelnud, aga üldiselt mulle tundub, et see on ikkagi oluline, et muul juhul see võib ikkagi olla projekt, aga siis, kui sa saad inimestega hästi läbi, siis sellest sünnib midagi rohkemat kui projekt. Ma võib-olla tahaks lihtsalt seda öelda, et ma ikkagi veendusin, et Vaiko Eplik Randalu taseme kohta, et ma olen juba ammu, aga kuidagi Vaiko Eplik on ikkagi väga hea laulja sest temast räägitakse nii palju kui heliloojast kui laululoojast, et nüüd, kui ma teda jälle kuulasin, siis ma mõtlesin, et on ikkagi väga tasemel ja väga täpne ja nad on üldiselt mõlemad paistavad selle poolest silmad, nad üldjuhul teavad täpselt, mida nad laval teevad. Et see on väga hea ja publikul on hea kindel tunne kuulata. Üks huvitav asi, mida sa mainisid, oli just võrdluses kontserdipaikadega, et ma tegelikult küsiks selle kohta ka, et sa ütlesid, et kunagine merepaviljon, mis oli siis enne vaba lava, oli nagu teistmoodi hoopiski see õhustik, et milline see vaba lava nüüd on ja kuidas just sellega võrreldes sumedest. Mulle tundub, et ta on lihtsalt natukene intiimsem, merepaviljoni võlu oli võib-olla selles, see oli avaram ja ta oli kuidagi teistmoodi, eks ole, selles mõttes kujult või sellelt ehituselt, et seal tekkis võib-olla natuke rohkem sellist maailma mastaabi tunnet, vähemalt minul vaba lava tõmbab selle dimensiooni jälle natukene kokku tagasi, aga samas nagu ma ütlesin, et kuna ma istusin eespool ja sain toimuvat jälgida lähedalt, siis see oli jällegi väga mõnus. Heligaja. Reisipiirangute tõttu oli loomulikult igasuguste välisartistide tulek festivalile ülimalt problemaatiline ja logistiliselt väga keeruline. Kui aga püüda asjale natuke positiivsemalt läheneda, siis andis see võimaluse meie oma kodumaistele muusikutele, kellele ka Jazzkaare kavas pöörati ehk rohkem tähelepanu kui tavaliselt. Üks neist oli Kadri Voorand, kes tegi oma jazzkaarel debüüdi juba 15 aastat tagasi väikeses Sakala tänaval keldris asunud džässiklubis. Vahepeal on ta kui just mitte igal aastal, siis igatahes korduvalt festivalil esinenud. Väga erinevate koosseisudega ja suhteliselt tundmatust Muusikaakadeemia tudengist on saanud Eesti üks edukamaid ja populaarsemaid naisartiste. Seekord esines festivalil Kadri Voorand Champer ansamblile milles oli džässbändile kaasatud keelpillikvartett. Kadri Voorandi kontserdi kohta küsisin muljeid löökpillimängija Tanel Ruberilt. Teades Kadri juba viimased 15 aastat, siis oli näha, et ta oli tänaseks kontserdiks Fainet just lood läbivamalt senise karjääri, et tõesti lugusid algusest siis lihtsalt vahepealsest perioodist ja oligi lugusid, mis ilmselt olid valmis ansil vaatajatega nädal-kaks tagasi, eks ju. Aga mis mulle kõige rohkem meeldis see, et oli leidnud väga sarnased lood, mis nagu Üheks stiiliks. Põhimõtteliselt ma tajusin ennast, paneks nagu tuld nii-öelda Arvo Pärt kahte kuulama, et inimene, kes on leidnud oma heri kõla stiili ja on saanud selle korralikult ära vormistatud väga hea bändi ja ka hea esitusega ja Kadriga alati üllatab. Tänasel kontserdil oli uuemaid baasid, mida mina ka mitte kunagi kuulnud, samuti üllatasid mind need ker pilliseaded. Ma tean, kui raske on keelpillikvartetti lavale saada ja kui keeruline on kõik need seaded teha ja leida aeg-ajalt proove teha, see on üks suur suur suur logistika, kusagil on see väga hästi õnnestunud. Vaadates tänast kontserti, jäi niisugune mulje, et nad peaksid juba kümnendat 11. kontserti. Välisesinejatest saabus festivalile üks tõeline tippkoosseis Norra ja Rootsi muusikutest ründen, milles mängisid klahvpille tugev Esselt oht. Bassi tan pärilond ja trummidel oli Magnus SRAM. Nemad mõlemad on tuntud kaespirnsensonid Riost, räägib Tanel Ruuben. Ma ütleksin niimoodi, et see muusika oli selline jälle stiilne, eks ju, ei olnud väga suuri elektrilisi erinevusi suhteliselt stiilne ja hästi kukku mängitud ja, ja kuna kontseptsioon oli selline, et väga palju on jäetud improvisatsiooni ja, ja hetkeolukorra peale, siis, siis mängisid nad minu arust suurepärase selle asja välja. Sellele, et trio ründan, kava oli ehk nende jaoks natuke liiga värske, juhtis tähelepanu pianist ja helilooja Tõnu Naissoo. No nagu nad ütlesid ka, et see oli, elas selle kavaga kontsert ja oli nii ja naa momente, aga loomulikult ütleme basstrumm on nagu koos mänginud pikka aega, mis andis tunda sellise plusspoole pealt ja puuge esines kunagi palju aastaid tagasi Tallinnas ma isegi ei mäleta, mis koosseisuga ma mäletan teda vist isegi, kas kuskilt Sakala keskuses kuse veel oli püsti. Aga nojah, puu on esinenud Kõni soolopianistina ja plaadifirma akt all olnud, aga ta peaks olema vähemalt oli oma plaadifirma ka. Nii et on temagi Nura üks tuntumaid klahvpilli mängijaid, ütleme see. Ja kui me räägime 90.-test just siis NO jazz liikumine, kus väga palju hakati elektroonikat Tšassile lisama ja tegema sellist muusikat, mida stiililiselt raske määratleda. Võib-olla ütleme elektroonikatoomine trio koosseisu ka väga huvitav jah, et ei ole ainult klaveritrio, nagu kindlasti. Kuulasime muusikat Skandinaavia trio ründen esituses. Pala nimi oli direktor ja nende kontsert toimus pühapäeval, 11. oktoobril, vabal laval. Muusikaajakirjanik Priit Pruuli lemmikuks festivalil oli seekord üks teine norra artist. Lauljanna Silie Nergor Tuues koos pianist Sten Bergiga. Ausalt öeldes minu jaoks emotsionaalses plaanis kõige toredam elamus oligi sillenergordi kontsert, et väga minimalistlik vokaal ja klaver ja ausalt öeldes võib-olla mul on ka mingisugune selline hell koht Skandinaavia just selle põlvkond, laulja staaride osas, et neis on tegelikult suhteliselt palju sarnasust, on ju, et kui me vaatame HDD muusika on ju plaadifirma argistani, Dacilianergat nende hulka ei kuulu, nii palju, kui ma tean, aga kui me räägime rihmargustersonist või Solveks edasi ennast, et see baas on üpris sarnane, et ikkagi selline ka Skandinaavia ütleks, et kergema pooles vokaaldžäss, et, et see on tegelikult alati kõrvale ja hingele meelde. Silja Nergordist oli vaimustuses ka Tõnu Naissoo. Väga fantastiline selles mõttes, et selline skandinaavia lik lähenemine nii-öelda džässmuusikale ja mõlemad artistid, laulja kui klaverimängija olid suurepärased artistid lisaks oma suurepärast artistikele omadustele oli seal kava väga hästi üles ehitatud ja see muusika, mida tegid, oli, oli huvitav, et just et kompositsioonid ei olnud sellised standardsed ja need olid sellised jutustused ja mõni oli väga pikk kompositsioon. Väga võimas kontsert oli. Kas põhjamaine džäss on teie jaoks kuidagi tõesti omaette kõlapildiga, te olete ise ka ju väga palju skandinaavia muusikutega koos mänginud ütleme erinevad ja sellisest noh, kindlasti Ameerikasse siis no ja võib-olla ka euroopalikus siis natuke teised intonatsiooni ütleme ja meil on jah midagi omapärast nagu ja kui rääkida just pianistidest, siis sealt on ju tulnud väga palju selliseid omapäraseid ja andekaid pianiste nimetaks muidugi kunagi 60.-test aastatest, kui Rootsi oli üks selliseid, noh, ma ütleksin Baski juhtivamaid džässimaid, kuna seal oli palju Ameerika artiste esinemas ja nii mõnedki leidsid mõneks ajaks oma kodu kõige Taanis, Rootsis ja et just selle plaadifirma ECM-iga on kaasanud ja suurem selline skandinaavia muusika levik maailmas. Seal on jah palju selliseid töid pianist, midagi tänane kontsert põristas Espor Bergi näol seal on noh, ütleme võib-olla kõige tuntum mõnda aega olnud tort Gustav seal oma trioga, aga samuti Jon palke ja teisedki misjoni artistidest. Selliseid vähemtuntud nimesid kunagi oli jah, selline ansambel nagu kantri ja juba vabandan ette, tunnustasin karbareke nimetamata ja need jah, kindlasti on see norra, ses praegusel ajal väga tuntud. Heliga ja tuleme tagasi kodumaiste artistide juurde. Fotografiska fotokunsti keskuses esines Ramuel Tafenau ansambel. Tegelikult Ramuel Tafenau kontsert, oli meeldiv üllatus, et ma olen ilmselt mitte kogu tema viimast albumit tervikuna kuulanud, on ka siit-sealt üksikuid lugusid tegelikult täna laivis ütlemata hästi kõlas, et ja ma olen alati keskmisest rohkem selliste noorte muusikute suur toetaja, et sa kuuled, et seal on ideid, mõtteid, seal seda värskust omajagu ja seal on seda, sellist nagu positiivselt janu, seda tegelikult loeb juba nii-öelda lavale vaadates nagu kehakeelest, kuidas nagu muusikud ise nii-öelda teineteise soleerimistele kaasa elavad näiteks, et noh, kogu austuse juures nagu nii-öelda vanema põlvkonna džässmuusikute suhtes, siis seda võib-olla nende esinemistest ei ole liiga hästi aru saada, et oleks seda päriselt katsete janu vaid, vaid tullakse võib-olla liiga tihti lavale tööd tegema. Tegelikult publik närib sellest läbi, et kas muusikud teevad laval tööd või nad tegelikult ise ka naudivad seda, mida teevad. Võib-olla see on ka sellest, et, et kui sa oled seda nii pikki aastaid teinud võib-olla natuke käid nagu maha, onju see nagu paratamatus, et sul tekib mingisuguste olukordade kordamisega selline mingi teatud väsimus või seda ongi nagu keeruline seletada. Noh, samas kui me vaatame seda, mida rümptoni aastaid on ju ka noh, peatselt 60 saavad nagu mehed on ju, et tegelikult pugev lihtsalt oht on endiselt pärases vormis ning kreatiivselt kui selles mõttes, mida ta nagu laval teeb. Ma ei oska öelda, võib-olla see on mingisugune eesti teema, aga noh, tõesti, kui ma nagu võrdlen nagu eilset ja võrreldes nagu tänasega Eesti koosseis ja siis Raumal Tafenau bänd oli ikkagi minu jaoks klass edasi hoolimata sellest, et nendel võib-olla ei ole nii-öelda selle grupina nüüd nii suurt kogemust Šanter grupp esines reedel, tema toob sellist Ameerika lähenemist ja ütleme tema võib-olla muusikas, kuigi ta on kirjutanud ka Eestis viimasel ajal muusikat, siis siiski need juured jäävad kuhugile sinna, Ameerika läänerannikule. Ja ma arvangi, et päris kindlasti eesti Tšassile on ala kuidagi mõjunud hästi see, kui tuleb keegi väljast tekitab siia mingisuguse uue hingamise, on ju, et kui me mõtleme nii-öelda veel varasemast ajast palju-palju aastaid tagasi, noh kas või nii-öelda Sergei Manukjani-ist või mõtleme Brain, Melvin Stan ju. Noh, neid nimesid on ilmselt veel, on ju, tegelikult see natuke võib-olla tõmbab ka nagu muud seltskonda endaga kaasa, et seisan, Hanter on kindlasti suurepärane võit eesti Tšassile ja ma loodan, et ainult testi Tšassile, et tegelikult võib-olla see, et ta saab siin rahulikult oma asja teha, muutub mingil hetkel tema jaoks ka teatavaks hüppelauaks. Nendest kõige värskemaid uudiseid oli see, et tördi lups, ansambel jääb seekord tulemata, aga seoses sellega ju Rytarei meie enda nii öelda soulmuusika lauljatar pääses nii-öelda neid asendama ja tegelikult palju, võib-olla isegi paremale ajale kontserdi mõttes lihtsalt temast kohta ütleksin selle kontserdi kohta. No ma käisin Rytareid kuulamas, kui ma ei eksi, siis oli selle aasta alguses, kui nad lesid plaati oma uut albumit ja noh, mis kindlasti selles ajavahemikus on juhtunud, et seda enesekindlust on juurde tulnud, et võib-olla see mina olen, mängivad on tegelikult noh, kuidagi väga risti-rästi nii-öelda läbi testitud žanr on ju ja noh, mulle tundub, et võib-olla peaks ikka nagu oma uues loomingus või, või uute lugude kirjutamises veel rohkem julgemalt kasutama mingisuguseid klišeesid kõige paremas mõttes, et neid on seal juba üksjagu ja ma arvan, et see ei ole üldse kuidagi nagu halb, et see muusika paratamatult on selline, et kui sa tahad teha seda tõetruult on ju autentselt, et siis klišeede kasutamine on, noh, see on nagu aamen kirikus. Kui nad mängivad, siis sa nagu saad ka aru, et nad tegelikult taotlevad selles isegi originaalloomingus mingisugust autentsust, selle muusika juurtega, onju, ja noh, tegelikult seal on veel väga palju erinevaid võtteid, mida annaks kasutada ja ma arvan, et see on selline koosseisus, kui nad püsima jäävad, siis muutub aastatega järjest enesekindlamaks ja paremaks, et on midagi veel, mis sulle meenub praegu. Ja ma ütlen ausalt, et mul ei ole kunagi väga kuidagi imponeerinud see, mida Jaak Sooäär teeb. Päris ausalt ütlen, aga ma eile ausalt öeldes seda triot kuulates avastasin, et talle kitarristid ja mulle tundub, et sobib selline lüürilisem muusika ja valdavas osas eile oli siuke lüürilise muusika tunduvalt paremini kui selline valija mürarikas. Sihuke valik, mida ta on tegelikult varasemate koosseisudega päris päris palju viljelenud, et noh, ma saan aru, muusikad tahavad teha väga palju erinevaid asju on ju noh, paratamatult mingid asjad tegelikult kuidagi sobivad paremini ja mulle tundub, et see lüüriline pool, mis eile selle trio otseselt nagu välja tuli, et see on nagu tema tee, et noh, eks aeg annab arutust, aga see kuidagi kõlas palju loomulikumalt. Kuulame nüüd muusikat Jason Hunter grupi kontserdilt. Kuulasime katkendit Jason Hunter grupi kontserdilt ansambel mängis oma versiooni George kõrghini standardist lavel mäel. Kas selles kontserdis Tanel Ruben? Seal on nii-öelda koos töötanud erinevates olukordades ja, ja ma tean täna viimast albumit ka, et see on väga, väga tore ja vahva muusika. Et võib-olla oleks isegi oodanud rohkem sellist AMD ja sellist ameerika popstiilis muusikat, aga, aga ta tegi niimoodi tema kava, et seal ei standardi moodi lugusid, kui siis poplugusid. Lõppkokkuvõttes oli nagu väga-väga-väga hea vaatsed, loomulikult mulle väga meeldis ka order oma toossete saadega. Festivalil jazzkaar on olnud viimastel aastatel alates sellest, kui Telliskivi loomelinnakusse koliti ka alati õhtune klubivöönd, kus on saanud kuulda noortesõbralikumat elektroonilist tantsumuusikat, milles on ka olemas väike džässimprovisatsioonielement. Sel aastal jäid kruvivööndi kontserdid ära, kuna kõik kontserdid olid istekohtadega ja ka publikuarv oli piiratud. Mõningaid klubilikke kontserte siiski toimus, näiteks saksa klahvpillimängija Niklas Basburg mahtus sellesse kategooriasse. Laupäeva hilisõhtul esines aga armastatud Eesti artist kelle akustiline kava ajakirjanike Kaisa Potisepa sõnul just sellesse kellaaega võib-olla kõige paremini ei soovitanud. Mulle küll väga meeldib ja mulle selles mõttes meeldis ka see idee sellest epi akustilisest kavast siis noh, nagu me teame, siis ta eksale asendas muunlaid projekt hästi, kes pidi samal ajal siis tegelikult esinema jazzkaarel tol laupäeval ja see oli kella 11-st, see kontsert, mis tähendab seda, et tegelikult inimesed olid selleks hetkeks ilmselt juba kuskil sõpradega natukene istunud juba natukene lõbusas meeleolus ja siis järsku nad läksid vaba lava vaiksesse saali kuulama, sellist kohati isegi melanhoolselt nippi, mis meenutas tema karjääri algusaegu, then, fold Rabitist. Et selles mõttes võib-olla natukene oli selline negatiivne pool see, et see kava ei sobinud lihtsalt laupäeva õhtusse, kus inimesed oleksid tahtnud midagi natuke tantsulisemat, võib-olla nii nagu ta tegelikult jätskaarel on iga aasta olnud laupäeviti, et midagi sellist võib-olla pärnatiivsemate, isegi võib-olla popi sugemetega, et, et mullaid brekvest oleks olnud ideaalne selleks, et aga et ma saan aru, et noh, jätskaar tegi nii-öelda endast parima, et neid kuidagi asendada. Noh, ma arvan, et nad võib-olla teadsid peatskaarel, millise sellise riski nad võtavad, kui nad selle akustilise nipi sinna panevad endale pärased nii-öelda klubi kontserdi asemele. Aga ma arvan, et arvestades praegust aega on see ka täiesti mõistetav, nii et selles mõttes, et võib-olla minule kui pikaaegsele Jazzkaare külastajale ja fännile ja reporterile oli see natuke harjumatu, et, et ka saalis oli siuke natukene naljakas nagu lõbus meeleolu, aga samas selline melanhoolne, aga see kõik on arusaadav ja selles mõttes noh, et kandis selle kontserdi väga ilusti ära ja see jättis mulle nagu väga hea mulje. Seda oli tore kuulata, see oli hea kontsert. Niklas Basburg oli jälle midagi hoopis teisest ooperist, nii-öelda järjekordne saksa pianist, et tundub, et sellises võtmes muusikaga korraldajatele endile peab väga meeldima, kui nad ikkagi aasta-aastalt kutsuvad siia selliseid artiste nagu Nils raami, Hauskaia ja teised ja Basburg ise on öelnud, et ta on just nendest artistidest mõjutatud. Ja see Basburg oli minu jaoks selles mõttes äge üllatus, et üldse ei plaaninud sinna kontserdile minna. Ma teadsin, et ta pianist ja mulle tundus ta väga äge ja siis, kui ma istusin maha ja kui ma siis nägin teda seal oma veidras kostüümis niimoodi lava peal nende igasuguste luupperite masinatega seal toimetamas, et, et see oli nagu väga äge üllatus. Peab tunnistama, ka minule lähevad sellised artistid väga peale, et kui see siin mainisid Lambertit, siis Lambert oli minu, ma arvan, Jazzkaare kontserdikogemustest on see üks top kolm. Uskumatu, et laval on üks mees, noh, tal oli tol hetkel ka abilisena, kes keegi vist keelpillidel või puhkpillil, aga ühesõnaga, et see nagu atmosfäär, mille siis võib luua üks inimene ainult oma ühe instrumendiga vaikses kontserdisaalis ja see tekitab nagu sinus nii palju emotsioone ja mingeid mõtteid, see on uskumatu, Niklas Kazburg, selles mõttes sai ka sellega kindlasti hakkama, et see oli, see oli väga-väga eriline kontsert. Nõnda esines vabal laval Niklas Basburg Hamburgist Saksamaalt. Festivalil jazzkaar olid tänavu ka mõned välisajakirjanikud. Küll ei olnud neid sellisel hulgal nagu tavaliselt. Üks nende seast oli soomlane Matti komulainen, kes on fotograaf ja kirjutab ka arvustusi Soome ajakirjale Džhrütmit. Matti Komolainen on jazzkaarel käinud juba vähemalt 10 korda ja ta ütles, et on raske tuua välja tipphetked või panna kuidagi kontserte. Paremusjärjestus iga kontsert on valitud kavva mingil kindlal põhjusel ja tal on olnud palju avastamisrõõmu nii isiklikus plaanis kui ka kriitikuna. Ta mainis eraldi avakontserti, kus esinesid Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu. Randalu oli ta varem kuulnud, Vaiko Eplik oli tema jaoks uus nimi ja talle väga meeldis, kuidas kontsert kulges muusikaliselt täiesti erinevatesse suundadesse korraga. Kuna Mati Komolainen tegi festivalil džässijuttude raames ka avaliku intervjuu Kadri Voorandiga, siis küsisin, mida ta arvab Kadri Voorandi kontserdist. On ju ta Vorandi käekäiku juba pikalt jälginud. Mida paigas ja ma olen? Kui mu naine ütles, et on tõepoolest käinud juba mitmetel Kadri Voorandi kontsertidel ja kuigi seekord suurem osa sellest muusikast oli juba olemasolevate plaatide materjal ja päris uut oli kavas vähe, siis need tõlgendused on olnud iga kord erinevad. Koosseisud on olnud erinevad ja selles muusikas ületatakse piire. Ja see on kuulamistaju laiendav kogemus. Džässimõte ongi ju selles, et samu palu võib esitada väga erineval moel mis mati komulainenile veel festivalilt kõrva jäi. Ramon Tafenau ansambli kontserti mainis Mati komulainen. Ta ütles, et ta on loomulikult kuulnud varem Ramuel Tafenau isast Raivo Tafenau ost küll aga ei teadnud, et ka tema poeg on väga lootustandev muusik. Kokkuvõtteks ütles komulainen, et kuigi Soome on üsna väike maa ja Eesti veelgi väiksem, siis alati, kui ta siia tuleb, on ta üllatunud sellest kuivõrd professionaalsel tasemel on siin džässmuusika ja kuivõrd palju ta iga kord siia tulles avastab jälle uusi nimesid, keda ta ei ole üldse varem kuulnud või kellest ta ei ole kuulnud. Heligaja. Selline oli seekordne kokkuvõte festivalist jätskaar saates helikaja. Muljeid jagasid pianist ja helilooja Tõnu Naissoo löökpillimängija Tanel Ruben, lauljanna Tuuli Velling, ajakirjanikud Kaisa Potisepp ja Priit Pruul. Samuti soome džässikriitik ajakirjast jates rütmit Mati komulainen. Saate helimontaaži tegi Katrin maadik, mina olen Ivo Heinloo. Aitäh kuulamast.