Tere, head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN Lisette pilt ja seekordne heligaja uurib, milline mõju on muusikal väikelapsele. Kas Mozarti kuulamine, tõstabaik, q taset? Miks on muusikaga tutvumisel oluline roll lapse arengus? Räägivad muusikapsühholoog, Marju Raju ja muusikat Beut Marion Musting. Arvutamisel on Eesti rahvusmeeskoori kontsert tormise ja kõrvitsamuusikaga head kuulamist. On Veljo Tormise 90. sünniaasta. Seitsmendal augustil avas uksed Veljo Tormise virtuaalkeskus ja kontserdisaalides kõlab Tormise muusika nendega Eesti rahvusmeeskoori viimasel kontserdil Mikk Üleoja juhatusel oli ettekandel Tormise suurvorm Kalevala seitsmeteistkümnes runo. Kontserdi esimeses pooles kõlasaini Teed, Tõnu Kõrvitsa looming. Õhtule lisas pidulikkust Tõnu Kõrvitsa uudisteose kuu trip tühon esiettekanne. Veel olid kavas laulud vihmast ja tuulest ning ööbimeneb mu ümber. 14. oktoobril kuulas Estonia kontserdisaalis Eesti rahvusmeeskoori kontserdiõhtut koorijuht Kristel Marand. Kuidas ramm kõlas? Minu meelest kõlas meeletult hästi, et ma pean tunnistama, et ma polnud ammu käinud rammi sellisel kontserdil, ma olen neid kuulnud erinevate ürituste raames küll laulmas aga sellisel algusest lõpuni ainult trummi-kontsert ma polnud tükk aega käinud ja minu jaoks oli see selline väga positiivne üllatus. Nähes neid laval ka on, on näha, et tramm on ikkagi tohutu sellise noorenduskuuri läbinud. Ja nende kõlas, annab see ka väga väga hästi tunda, et Mikk Üleoja seal koori ees oli näha, et tõesti nagu mängis sellel instrumendid, mis tal oli ette antud. Et selle ühe kontserdi jooksul oli võimalik kuulda nii palju erinevaid värve lihtsalt koori puhul, see avaldas nagu väga muljet. No Eesti rahvusmeeskoor on ju ka üks neid kollektiive, kes sõidab mööda ilma ringi, tutvustab sellist nähtust nagu suur meeskoor ja Eesti muusikat. Ja sel aastal on see kõik sisuliselt ära jäänud ja rammil on olnud ka mingis mõttes selline pausi periood. Kas see andis ka kuidagi tunda? Ma arvan, et võib-olla isegi andis, sest et mingis mõttes kindlasti mõjutas seda ka see repertuaar võib-olla, mida nad esitasid. Aga mina isiklikult tundsin, et kõik mehed seal laval kuidagi panustasid väga palju. Et olid hästi tunda, kuidas nad kõik viibisidki hetkes Nad nautisid totaalselt seda, mida nad teevad. Et loomulikult koori laulab hästi ja meil on Eestis päris mitmeid väga väga kvaliteetseid kontserte andvaid koore olemas. Aga tihtipeale võib-olla jääb puudu see selline miski, mingisugune selline eriline energia tollel kontserdil oli väga hästi minu meelest tunda just seda nagu erilist energiat, et kõik viibisidki seal kohapeal ja ja tõesti nagu laulsid hingest kuidas iseloomustada seda kava kaks eesti heliloojat, Tõnu Kõrvits ja Veljo Tormis olid selles kavas kokku saanud. No ma arvan, et laulja seisukohast on ta kindlasti päris keeruline, et vokaaltehniliselt nad nõuavad ju üsna erinevat lähenemist. Et Tõnu Kõrvits selline väga maaliline ja ilusaid meloodiaid sisaldav muusika, selline kohati väga õrn ja tundeküllane ja siis sinna kõrvale panna tormis, mis võib osutuda üsna üsna rajuks lõpuks, kus on vaja väga suurt energiat sellist jõulisust kasutada. Et ma arvan, lauljatele võis selle tegelikult päris keeruline need kaks asja niimoodi kokku panna. Aga ise publikus istudes ja kuulates minu meelest see toimis, need sobisid uskumatult hästi kokku, võib-olla tavaliselt ei eeldaks, kõrvitsatormis võiks võib-olla ühel kontserdil olla, aga nad olid kahes pooles eraldi ja minu meelest väga hästi täiendasid lisasid sellist vürtsi teineteisele. Öeldakse, et iga kontserdi krooniks on alati esiettekanne. Esimest korda kõlassis Tõnu Kõrvitsa teos kuu trip, disson. Mis lugu see sinu jaoks jutustas? Talle ausalt siis terve kontserdi jooksul mulle võib-olla kõige rohkem meelde jäigi, võib-olla see kuudrip, tühon ja eelkõige oma klastrite poolest seal loo lõpus need meeskooriklastrid, mis kõlasid ja mis läksid tekstiga nii hästi kokku, et see oligi võib-olla see moment, kus oli näha. Mikk Üleoja tõesti mängis kooriga. Ta suutis neilt selliseid värve välja tuua, mida võib-olla tihtipeale meeskooride puhul ei, ei kuule. Kindlasti on suureks plussiks ka see, et nii suure kooriga on see võimalik, et pisema kammerkooriga tegelikult selliseid klastreid luua ongi keerulisem. Aga sellise suure kooriga oli tõesti kuulda, et kasutati ära kõik võimalused, mis vähekenegi olemas on. See oli tõesti, ma arvan, minu jaoks üks üks selline kontserdi naelu, et kuidas need klastrid tõesti hakkasid seal mängima omavahel ja tekitasid selliseid uskumatuid värve. Mis sa arvad, millist avanemist nõuab sellise teksti esitamine ühelt lauljalt? Kindlasti omajagu? Ma arvan, et seal on väga suur roll ka dirigendile, et kuidas tema suudab ühte teost tõlgendada, seda lauljateni viia, et lauljad usuksid, sellesse usaldaks ilmida, dirigent taotleb ühe koori puhul on kindlasti tähtis see kõik mõistaksid ühtemoodi ja kõik taotleksid võib-olla sarnast asja, et et võib-olla iga laulja üksikuna võib ju mõelda sinna taha igasugu elemente, mis mõnikord aitavad kaasa. Teinekord võib-olla võivad viia jälle hoopis teistele nii-öelda jahimaadele. Et dirigendi roll, ma arvan, on just esmaettekannete puhul väga-väga oluline, et tema selline tõlgendus ja, ja taotlused oleks ikkagi üheti mõistetavad ja, ja sellest sünnib ka midagi sellist, mida hiljem kuuleka publik, et tõesti kõik nii-öelda sõuavad selles samas paadis ja taotlevad samu asju. Millise mulje jätsid sulle solistid? Iris Oja isiklikult mulle väga sümpatiseerib konkreetselt selle tänaidist takiningrammi puhul olles seda lugu ka ise laulnud mitme erineva kollektiivile siis see mees kooli tõlgendus oli hoopis midagi muud täiesti selline teistsugune. Ja olles võib-olla harjunud kuulma solistina seal midagi sellist õrna kerget siis ja oli äkitselt midagi sellist väga mahulist ruumilist sinna juurde. Et see tõlgendus oli hoopis midagi teistsugust, kui ma võib-olla ootasin, aga see oli väga isikupärane ja, ja väga selline kindlalt, et enesekindlalt läbi viidud. Et selles mõttes oli seda võib-olla huvitav kuulata, et väga julge esitus minu meelest sellise loo puhul. Aga läheme Veljo Tormise juurde Kalevala seitsmeteistkümnes Runa ligi 40 minutit väga sellist intensiivset muusikat. Kuidas rahvusmeeskoor sellega hakkama sai? Tõesti, ma ütlen ausalt, et kontserdile minnes see ei olnud võib-olla minu nagu selline kõige oodatum hetk, et noh, tormis seda kuuldud, et päris palju. Et noh, mis seal siis ikka nii nüüd meeletult erilist tulla saab, aga uskumatul kombel see gradatsioon, mis toimus terve selle teise poole vältel, see oli nii sujuv, kuidas kasvas ja kasvas ja järjest läks üha võimsamaks. Et see oli tõesti, ma arvan, suurt keskendumist nõudev teos nii lauljatele kui ka dirigendile, aga see mõjus väga-väga usutavalt, et oli näha ka kontserdi lõpus, kuidas publik tegelikult Ta tõusis püsti ja aplodeerib ja nad olid täiesti vaimustuses, et see kõik kuidagi kasvas ja kasvas ja kasvas selles väga, väga sujuvalt ja energiat tuli nagu järjest juurde. Et tihtipeale arvaks, et sellise pika teose puhul on kohti, kus võib-olla antakse natuke järgi vajub ära või et siis mulle isiklikult vähemalt tundus, et see kuidagi kasvas ja kasvas ja energia, seda nagu tuli järk-järgult juurde. Üha enam me loomulikult vürtsi andsid need instrumendid, mis sealjuures olid, et et selliseid arhailisi Pille näha oli väga kihvt sahistus puu ja ja puukell ja vurrid, noh et see oli, noh, see oli tõesti väga kihvt ja lisas väga palju vürtsi sinna juurde. Jah, uskumatul kombel see teos tõesti suutis nagu järjest kasvada ja areneda. Kas see tormise ürgsus, millest ikka ja jälle räägitakse, kas see tuli sellest esitusest välja ja kindlasti tuli, et seal oli nagu isegi kohati tunda sellist transsi minekut, et ja näha seda nagu dirigendi puhul, kes ise ka tohutult nautis seda kõike, et ma arvan, et see oli väga-väga ürgne kontsert. Sa oled ise ka mitmete kooride ees ja sees ja küllaltki hästi tead, mis koorimaastikul praegu toimub ja on Veljo Tormis, 90. sünniaasta tõepoolest, kas sulle tundub, et tormist lauldakse piisavalt? Ma julgeks öelda, et lauldakse ja võib-olla on tore, aga see, et on leitud üles tormis ja selliseid, võib-olla vähem laulda vaid teoseid, et ka konkreetselt see, mis on küll originaalis rahvusmeeskoorile kirjutatud, aga tegelikult seda ju ei kuule väga tihti neid laulmas, et tore, et see just nagu sellel aastal nüüd tuli ettekandele. Et ma arvan, et see teos oli igati väärt seda. Tema loomingus on laule, mis sobivad amatöörkooridele, on teoseid, mida amatöörkoorid kindlasti ei suuda esitada, mida siis laulavad vaid professionaalid. Et selles mõttes see ampluaa on päris suur ja ma arvan, et Eestis tegelikult tõesti praktiliselt kõik koorid on kindlasti olnud elu jooksul tormist, et ma arvan neid koorem vähe, kes ei ole kunagi võib-olla tormis laulnud. Seega ma arvan, et, et tormis ikkagi on Eesti koorilauljate hingi puudutanud. Aga näed sa mingisugust muutust ka seoses sellega, et tõesti see sünniaastapäev sellesse aastasse jääb või lauldakse tormist samasuguse intervalliga, nagu muidu on lauldud. Ma arvan, et siin viimastel aastatel pigem on see ehk isegi tõusnud. See on muidugi see, mida mina näen, et ma ei, ma ei ole võib-olla koorimuusika vallas siin aastakümneid olnud, aga siin viimase 10 aasta jooksul, mulle tundub, et, et ikkagi see tendents kuidagi kasvab. Et tormist lauldakse rohkem. Oma muljeid Eesti rahvusmeeskoori kontserdilt jagas koorijuht Kristel Marand. Pereajakirjade veergudelt ja interneti põhjatust info kaevust võib leida tuhandeid artikleid sellest, kui oluline on väikesele inimesele muusika. Üheksa põhjust, miks oma lapsele juba varakult laulma hakata. 10 põhjust, miks iga laps peaks mängima muusikainstrument seitse üllatavat põhjust, miks peaksid oma lapse muusikatundi viima ja nii edasi. Mis peidab end nende pealkirjade taga, räägivad saates muusikapsühholoog ja Eesti muusika ja teatriakadeemia teadur Marju Raju ning muusikaterapeut ja beebide ja väikelaste muusikaringi juhendaja Marion Musting. Marju Raju sõnul ei sünnilapsed kunagi puhta lehena vaid juba sündides on nende kuulmistaju häälestunud selles kultuuris kõlavatele helidele jätkab muusikateadlane Marju Raju, et väikelapsed sünnivad ju väga arenenud kuulmissüsteemiga. Et keskkõrv on, saavutab täieliku küpsuse juba poole raseduse peal. Ja tegelikult beebi hakkab helisid kuulma juba enne sündi. Igasuguseid helisid kõnehelisid muusikat, et loomulikult ta ei kuule neid, nii nagu meie kuuleme summutatud ja teistmoodi ja loomulikult ei oska mõtestada seda kõike ka kuulmissüsteem tegelikult valmis sisenema helide maailma ja lapsed ei sünni sugugi puhta lehena vaid meie, siis kuulmistaju on juba häälestunud siis meie kultuuris, kõlavatele, helidele, kõnele kui muusikale. Väikelapse ja muusikaline suhtlemine on hästi emotsionaalne, et kui emad või isad vanaemad-vanaisad beebiga suhtlevad siis isegi siis, kui nad talle ei laula, vaid kõnelevad siis juba see kõnelemine on teistmoodi kui täiskasvanuga kõnelemine. See kõnemaneer on kasutama häält teisiti, me räägime kõrgema tämbriga meloodilisemalt lihtsamaid sõnu kasutame palju kordusi, naeratame hästi palju siis samal ajal tahame last kiigutada ja paitada. Et see kannab selliseid ülimat emotsionaalset eesmärki ja laps tunneb selle ära ja hakkab ka reageerima. Vastavalt evolutsioonibioloogide on teinud ühe oletuse, et võib-olla üks muusika eesmärk ongi olnud see, et lõua siis vanema ja beebivahelist sellist emotsionaalset suhet sest vastsündinud nii abitu ta hakkama ei saa, tal on kindlasti vaja, et tema eest hoolitsetakse. Ja, ja siis, et ka lapsevanematel peab tekkima selline emotsionaalne suhe selle beebiga, et muidu ei pruugi ta lihtsalt ellu jääda, et noh, et üks selline muusika eesmärk ongi selline emotsionaalse suhte kasvatamine, emotsionaalne kommunikatsioon lapsega. Et juba enne, kui laps õpib rääkima, ta suudab ikkagi juba häälitseda vanemale vastu, kui ema või isa talle laulab ja räägib temaga, siis laps nagu vastab omal moel püüab imiteerida häälimiste kuuleb, et muusikahelid väga olulised, et aju ootab meid just emotsionaalse suhte loomiseks. Ma saan aru, et oluline on hääl selle väikese lapse jaoks et kas või seesama kõnemaneer, mida te mainisite, mida lastega rääkides kasutame kes ikkagi nagu hääle kuulamisele ja näiteks muusika kuulamisel tekib ka mingisugune erinevus või piisab sellest, kui ema räägib, et ta ei pea laulma. On uuritud seda, et mis tõmbab beebide tähelepanu rohkem, kas see, kui nendega räägitakse ka see, kui neile lauldakse. Ja sind tulemused nagu näitavad seda, et kui laulmine ja rääkimine on siis sellele beebile suunatud kõnemaneeriga selle madel riis või inventar rektid, speech inglise keelses teaduskirjanduses, et see tõmbab lapse tähelepanu võrdsel määral. Aga kui rääkida lapsega nagu täiskasvanuga, siis selline kõne stiimul lapsele nagunii põnev ei ole või huvitav, et olulisem ongi just see, nagu see kõnemaneer, see emotsionaalsus sealjuures. Aga jah, et kui nüüd võrrelda, siis nagu seda häält ja ütleme instrumentaalmuusikat näiteks, et noh, et beebid ikkagi ennekõike on siis oma esmaste hooldajate häälele nagu nii-öelda programmeeritud ja seal sõnad ka tõmbavad kauemaks tähelepanu kui lihtsalt lihtsalt selline ilma sõnadeta muusika. Aga mida ütlevad teadlased selle peale, et kui väikesele lapsele või lapsele, kes on veel ema kõhus, et kui talle mängida näiteks Mozartit, et siis temast kahtlemata sirgub geenius? Et see nüüd selline, eks teadusuuring, millele te vihjate, eks Mozarti efekt et see nüüd on nagu näide sellest, et kuidas teadusuuring võib hakata oma elu elama aga ütleme, teaduslikult oli seal palju meetoloogilisi probleeme, katse siis seisnes selles, et need olid juba sellised natuke suuremad lapsed kellel on, siis tõesti mängiti Mozarti klaveripala ja peale seda neil siis paranes sellise ruumiliste ülesannete sooritusvõimekus, aga siinkohal nagu tihti ei räägita edasi, efekt kestis 15 minutit. Et see oli selline nagu kiire selline hästi struktureeritud mosoorne muusikateos, et pigem võib nagu otsida siis nagu sellistest muusikast neid, selliseid tunnusjooni, mis aitasid siis lastel kuidagi ma tähelepanu koondada ja siis sellise lühiajalise efekti saavutada. Aga aga sellest pikema aja list efekti nagu konkreetselt Mozarti kuulamisel, et niimoodi ei saa järeldada, nagu sellest uuringust järeldusi tehti, nii et see on hästi populaarne väide, et, et muusikaga tegelemine, muusika kuulamine, et riik teeb meid nagu targemaks ja paremaks, et siin tulebki nagu eristada seda, et mis on siis nagu sellised lühiajalised efektid ja mis on pikemaajalisem mõju. Ja seda, mis on nagu muusikaga tegelemisel pikemaajalisem mõju, et seda võib-olla saabki hinnata alles tüki aja pärast, siis kui on inimene täiskasvanuks saanud. Sest noh, laps on pidevas arengus, arenguprotsessid toimivad nagunii, et seal on väga raske nagu eristada, et just muusika mingit asja kiirendab, aga täiskasvanute puhul on tehtud uuringuid, kus siis tõesti, et, et isegi aju tasemel on näha erinevused muusikutele, mitte muusikutele, muusikut teatud ajupiirkonnad on suuremad närvivõrgustikud, mis informatsiooni siis edastavad, on laiemahaardelisem mad, mõned protsessid on automatiseerunud, mis siis mitte muusikal või amatöörmuusikul võtavad siis nagu kauem aega veeta pikem, selline närvivõrgustik, et muusikutel on nagu automatiseerunud ajupilt juba näitab erinevust. Ja, ja loomulikult on siis nagu ka leitud seoseid, et teiste valdkondade vahel muusikutel näib siis olevat parem ka verbaalne võimekus, tekstide mõistmine, keele enda nagu ka verbaalne väljendas emotsioonide äratundmine tekstist näiteks matemaatiline võimekus. Et jah, selliseid selliseid uuringuid on tehtud küll. Näib küll, et sellised pikaajalised mõjud muusikaga tegelemisel on küll, aga lühiajaliste puhul siis tasub ikkagi natukene võib-olla skeptilisemad suhtuda. Kuulad Mozartit küll, aga kas nagu see automaatselt vaikiv punkte tõstab kohe et see nii üks-ühele ei pruugi olla ja et selle uuringu tulemusena siis USAs ühes osariigis siis kingiti kõigile vastsündinud lastele CD-plaat, Mozartit ja noh, muidugi see halba ei tee seda kuulata, aga võib-olla see päris sellist efekti andnud nagu poliitikud lootsid. Aga kuivõrd saab üldse öelda, et, et muusika on midagi väga unikaalset või kui palju väikese lapse puhul mängiks samasugust positiivset rolli ka see, et ta käib ema või isaga võimlemas või ujumistunnis? No igasugune lapse ja vanema koostegutsemine loomulikult mõjub hästi lapse arengule ja aitab sellist usaldusväärset suhet luua. Aga eks muusikal on nagu midagi sellist, mida nagu raske võib olla kängu teaduslikult defineerida, et mida see meile siis nagu veel annab, et üks ongi see koos tegutsemine. Võib-olla alguses sellised lihtsad, lastelaulud ja sellist tüüpi muusika, aga ta kindlasti annab väikelapsele sellise ültse harjumuse muusikat kuulata, muusikaga tegeleda. Kui lapsevanemad viivad last kontserdile, tutvustavad talle erinevaid pille, koosseise, erinevaid muusikastiile. Et see kõik nagu normaliseerib seda muusika osa lapse elus, et see tegevus ei ole talle võõras, ei hirmuta teda. Ta julgeb võib-olla ise rohkem proovida, rohkem laulda, kindlasti läbi selle muusika, ta saab endale palju rohkem selles mõttes ka tulevikus. Et no mina arvan küll, et kõik need, mis ma siin juba ette lugesin, et need igasugused muud positiivsed efektid, et ja ka teistes valdkondades parem hakkama saamine, et muusika ikkagi on selline väga, väga vana ja, ja universaalne nähtus skulptuuris. Et need kõne kõrval selline laulmine, selline kommunikatsioonivahend, et miks see meil on tekkinud. Võib-olla olulisem küsimus veel, miks on nagu jäänud, et mingisugust märki väljasuremisest muusika ju ei näita, et pole vist kunagi olnud nii palju erinevat muusikat kui nüüd muusika nii lihtsalt kättesaadav kui nüüd. Kas te kõik nagu näitab, et meil on seda vaja erinevatel põhjustel, et üks on see esteetiline nauding nagu nauding muusikast kunstist? Aga kindlasti muusika mängib ka sellist palju praktilisemat rolli inimsuhetes ärevuse maandamisel, stressiga toimetulekul just nimelt emotsionaalse sellise ühtsustunde loomisel suhete loomisel nagu no endale palju palju eesmärke ja ma arvan, et mida nooremalt nagu laps tajub et see kõik on hästi kättesaadav tegelikult, et just see julgus ise laulda näiteks julgus mõnda pilli proovida. Et kui vanemad nagu seda soodustavad, et ma arvan, et sellest, sellest on küll väga palju kasu seal elu jooksul kui kaugele tegelikult need uuringud ulatuvad, et millal hakati huvi tundma selle vastu, et mida teeb muusika ühe väikese inimese arenguga. See kirjeldus, millega mina olen kokku puutunud, ikkagi ta algab ikkagi juba kuskil ütleme, 70.-te lõpus ilmuvad sellised esimesed suuremad uuringud, teooriad. Aga nüüd on see hoogustunud tänuga võib-olla sellele, et ta on tulnud sellised lihtsad salvestamisvõimalused, et igal lapsevanemal on võimalik kodus toimuvat siis filmida ja sealhulgas ka loomulikult teadlastel psühholoogidel, et see nagu rikastanud seda uurimismaterjali, sest nad väikseid lapsi beebisid niimoodi kuskil teaduslaborites uurida ja see on väga keeruline, sest lapsed käituvad erinevalt, käituvad kodus, erinevalt sellest, kuidas nad käituvad siis sellises võõras kontrollitud keskkonnas. Et see, mis toimub kodus, on kindlasti palju rikkam ja huvitavam teaduslik materjal kui, kui see, mis laps teeb kuskil niimoodi võõraste onude-tädide silme all teadusliku katse raames. Et jah, et praegu viimase kümnendi jooksul on, on neide just sellisel väikelastele suunatud uuringuid tulnud päris palju välja ja on ka sellised erinevad seisukohad nüüd juba teadlastel välja kujunenud, et kuidas laulmine areneb, et tundub, et seal nagu päris nagu sihukest ühte universaalset teid ei ole. Et mõned lapsed arenevad pisut ühtemoodi, mõned teistmoodi, et aga tundub, et noh, et laulmine on nagu niivõrd oluline tegevus, et see, kuidas sinna jõuda, et ongi hea, kui on mitu võimalust, et kes siis hakkab enne rääkima ja siis laulma, kes hakkab enne ümisema viise ja alles siis rääkima, et on siis nagu tuvastatud, et ongi erinevaid arenguvõimalusi. Teie enda doktoritöö sisaldas ka üht sellist juhtumiuuringut, kas te võiksite seda paari sõnaga avada, see oli teie enda lapsega ja see oli minu enda tütar ja, ja seda nagu ajendaski see, et lugesin siis nagu teaduskirjandust, käisin ka mõnel konverentsil ja kuulen, et on nagu tekk, need diskussioonid, et sellised nagu laialt levinud teooriad, mis ütlevad, et laps nagu esmalt õpib rääkima ja siis hakkab ütlema neid laulusõnu ja siis nagu see meloodiajoonis hakkab sealt kuidagi välja kujunema, et kõnelemine käib siis eespool. Ja siis kommenteeritakse vastu, et ei, et meil on siin ikkagi andmed ka laste kohta, kes ei räägi, aga suudavad siis ümiseda juba neid lastelaulude viise. Et kuidas saab nii olla, et oli nagu selline teaduslik diskussioon oli õhus ja siis kõmubeebi sündis, et siis ma mõtlesin, et noh, et loomulikult filmisin teda iga päev pildistasin ja nagu ikka ja siis, et ühel hetkel nagu hakkasin vaatama, et et mul hakkab nagu kogunema sellist päris palju sihukest materjali, mida saaks nagu sihukse teadusliku pilguga vaadata. Ja, ja oli väga huvitav, et püüdsin jääda võimalikult neutraalseks ja objektiivseks sealjuures ja siis nägingi, et minu siis tütre nagu sellisesse, kui ta hakkas ütlema esimesi sõnu. Ta hakkas ütlema ka selliseid lastelaulude sõnu, et lihtsalt põdral maja metsa sees oli see esimene laul, mis tal siis nagu tuli hakkaski, ütleme neid refrääni sõnu niimoodi ja siis ja siis, kui ma seda nagu filmi siin niimoodi ja vaatasin pärast neid salvestusi, kui ta oli alguses mingi aasta, viis kuud ja aasta, kuus kuud vana, aja aasta, seitse kuud vana ja kaks aastat vana. Et siis oligi näha see, kuidas temal tõesti läks see areng niimoodi, et need laulusõnad käisid ees ja siis meloodia laulmine tuli nagu siis teise etapina sinna järgi. Ja siis oma töös siis kasutangi neid salvestisi, püüan neid siis ka noteerida spetsiaalse programmi abil, kust saab siis nagu kasutada mitte ainult sellest nootidega üleskirjutamist, vaid lisaks ka, kui laps midagi ütles vahepeal või tegi või selliseid märkmeid sinna sinna lisada. Et jah, selline nagu juhtumiuuring, et siis minu lapse juhtum siis nagu kinnitas seda pigem seda laiemalt levinud teooriat. Aga nüüd mu poja puhul on teistmoodi, et see ketas, minu poeg, sama keskkondeksime, sama perekond. Kõik on umbes samamoodi, aga, aga tema veel ei rääkinud noh, et ei öelnud veel lauset üksikuid sõnu ütles, aga juba ümise sügama, kuulsin ette ümiseda sünnipäevalaulu võistleja mingeid selliseid asju ja tundus, et tema jaoks nagu siis meloodia, kannab siis rohkem seda laulu identiteeti. Et tundsin ära nende laulude viise, enne kui ta hakkas ütlema neid sõnu või veel enne, kui ta hakkas mõistma neid sõnu. Et ma tundsin, et mu tütre jaoks on just hästi oluline, oli nagu aru saada, millest ta laulab neid sõnu kuidagi mõtestada, et need tuleksid talle loogilised poja jaoks on nagu laulmise puhul, need sõnad on nagu natuke teisejärguliste sõnu võib lihtsalt asendada või üldse ära jätta. Aga jah, et, et need perioodid on tegelikult väga lühikesed, et need on kui paar kuud. Sest et siis ühel hetkel ta juba nagu räägibki laulabki ja kuidas see kõik juhtus, et võib-olla nagu rasked sinna, kui mul, siis võib-olla jah, oli väike eelis, et kui rohkem eelteadmisi sellest valdkonnast, et siis tähele panna, tõesti laulmiseni jõudmine käis siis pisut erinevat rada pidi. Aga jah, et kuidas nagu just seda laulu identiteeti, et seda ma olen ka palju nagu mõelnud, et mis nagu kannab inimeste jaoks laulus siis olulisemat rolli, kes loo sõnad ja meloodia et see tundub siis olevat erinev inimestel või ka siiski konkreetsete laulude puhul erinev. Seda nägin ka siis oma oma laste pealt nagu väga hästi ära. Aga kui erinevad on eesti laste võimalused muusikaga tutvumiseks võrreldes mujal kasvavate mudilastega, jätkab Marju Raju. Ma arvan, et Eestis on väga hea see, et muusikaõpetus on kohustuslik õppeprogrammi osa juba tegelikult lasteaiast saadik alates juba sõimerühmast. Meie muusikaõpetajad on kõrgharidusega spetsialistid, kasutavad siis tõesti nagu meetodeid, mis töötavad pakkudes siis lasteaiale tõelist heliste süsteemsed ja läbimõeldud muusikaõpetust. Et lisaks siis igasugused huviringid, muusikahuviringid, beebide muusikaringid, juba väikelaste muusikaringid, laulukoorid et mina arvan küll, et Eestis on sellega ikkagi ikkagi väga hästi, et isegi jah, kui lapsi käibki ainult lasteaias, et juba seal on talle garanteeritud taevas kaks kaks väga head muusikatundi. Ma arvan, et see on tõesti midagi, mida tasuks väärtustada. Kas see ei ole nii igal pool? Ei, see ei pruugi üldse nii igal pool olla. Et muusikaõpetuse on tegelikult ju üsna kulukas. Et see spetsialistide koolitamine maksab, siis on vaja muusikainstrumente klaverit piisavalt suurt ruumi. Et seda ei pakuta igal pool maailmas. Ja me võtame seda nii iseenesestmõistetavana näiteks Ameerika Ühendriikides ei ole igas koolis muusikaõpetust, et see oleneb hästi palju sellest piirkonnast, kus see kool asub sellest võimalustest, mis seal on, aga just et kuna see on küllaltki nagu kallis. Et siis on sellest ka nagu lihtne selliste eelarve põhjustel loobuda. Et Eestis õnneks nagu selliseid diskussioone ei peeta ja ma loodan, et kunagi eakatega pidama. Nii kõneles muusikapsühholoogia Eesti muusika ja teatriakadeemia teadur Marju Raju. Hallil ja vihmasel neljapäeva hommikul käisin Keila teraapia keskuses toimunud muusikaringis, laula ja kasva, mis on mõeldud kuni kolmeaastastele väikelastele ja nende vanematele. Ringi juhendaja on muusikaterapeut, Marion Musting. Ta Maarjo mustingu sõnul ei saa eraldada väikest last tema emast, aga miks peaksid üks väike laps ja tema ema seesuguses muusikaringis osalema? Muusika on üks kõige loomulikumaid meediume läbi, mille siis väike laps tegelikult saab õppida. See toetab siis väga erinevaid siis domeene tema elus, et alates siis kõne arengust alates siis motoorikast, ütleme siis enesetajust, oma kehatunnetus, mina abil sotsiaalsed oskused, mina versus teised. Et seal on hästi palju neid aspekte, mis sellise muusikaringi puhul on olulised ja mis toetavad väikelapse arengut. Et kui me mõtleme selle peale, et missugune on see keskkond, kus siis laps või loode siis areneb, siis see juba iseenesest on muusikaline, et muuse rütmiline ja heliline keskkond, mis emaüsas on, on tegelikult siis väga, ütleme toetavaks, selleks, et laps juba, kui ta on sündinud, on vastuvõtlik muusikale. Seda on tegelikult märgata väikelapse muret, ta reageerib kohe muusikale, ütleme mingisugust vanusest, juba vahe hakkab tema keha muusika rütmis kuidagi liikuma, et on näha, et see tuleb talle kuidagi tuttav ette, et rütmid, muusika, meloodia kõik, et sõltumata sellest, kas ta on seda siis varem Huld või mitte, lihtsalt muusika, kui selline on tema jaoks hästi loomulik keskkond ja kui ema on näiteks rasedana kuulanud muusikat või Annise laulnud näiteks või on mingit pilli mänginud, siis seda enam Serleb lapsele tuttav. Aga kõige olulisem komponent selle puhul on siis ema hääl, sest et kusagil 20. ja peale rasedusnädala paiku väga selgelt siis loode eristab ema häält teistest väljastpoolt tulevatest helidest. Ja see saab tema jaoks kõige olulisemaks Eliks sõna üldse või hääleks üleüldse, mis pakub turvalisust, mis lohutab, mis on täiesti oma unikaalse kõla, tämbri rütmika, kuidas ema räägib. Nii et kui siis laps ära sündinud, siis sellest tema häälestab väga selge selline sild siis nagu selle perioodi vahel, mis lapsel kõhu sisemiste siseneda või midagi sündinud, eks ole. Seetõttu kui ema isegi ei tunne ennast väga turvaliselt lauldes, mis väga sagedasti on siis ka ema rääkimine on see, mis on väga oluline, peaasi et see hääl nagu oleks olemas lapse jaoks kohe algusest peale. Kas see kõik on ka põhjus, miks näiteks selles tänahommikuses tunnis olid ainult emad, aga mitte isad? Tegelikult mitte, täna juhtus tõesti need jõle ühtegi isa ja enamasti tegelikult niimoodi on, aga, aga see tuleb ka sellest, et isad käivad tööl ja emad on kodus lastega enamasti. Aga on ka nii olnud, et kus tulevad isad aeg-ajalt, et näiteks siis kui isadel on puhkus või teinekord ongi see, et kui need trollid on teistpidi ja tema käib tööl ja lapsendas isaga kodus, et siis käivad aeg-ajalt isad ka selles mõttes mina julgustan alati isasid ka väga tulema ja sest et isa hääl on samamoodi, kui ta on lapseootel, ema kõrvalisele räägib lapsega võib-olla läbi kõhu, kõhu juures, laulab talle seal on samamoodi tegelikult väga oluline lapse jaoks. Ühesõnaga tundi vaadeldes siis see kõik oli hästi mänguline, see kõik läks niimoodi ühelt loolt teisele üle. Ega need lapsed seal ka vahepeal ikkagi nagu tuuterdasid ringi, mitte päris oma emade juures, kui palju selles tunnis on tegelikult nagu väga teadlikku lähenemist ja mingisugust süstemaatikat. See kõik ongi väga teadlik lähenemine, temaatika, et ma alati ütlen lapsevanematele, et see, et lapsed ringi käivadki, et nad liiguvad ringi seal, et see on täitsa okei, laske neil olla, et see ongi nende loomulik viis maailma avastada ja sealhulgas ka siis muusikat ja muusikas osaleda. Et lapsed on ka väga erinevad, mõni on väga emakeeles kinni, teine on niisugune uudishimulik, rohkem julgebki ringi käia, avastada jätet jälg jumalast ja austage seda, kes ta on, et, et tegelikult nendest nii väikeste laste puhul need tunnid on, sageli on teile endale emad ja teie olete lastele peegliks, et mida entusiastlikumad ja rõõmsamad ja aktiivsemate Ida olete siis seda rohkem tegelikult ka laps näeb, et see muusika on see, kus sa saadki niimoodi nautida, mis on nagu koht, kus ennast vabalt väljendada. Et see, see ongi see mõte, et mida, võib-olla kinnisem on nemad, siis seda rohkem ka laps seda näeb, eks ole, et, et meie oleme nende peeglid Avete tunni struktuuri kohta siis hea, et see on teadlikult tegelikult mul niimoodi üles seatud, et ta võib olla järgib laias laastus mingisugust sellist ka energiakõverat kui niisugust dünaamikat, et me alustame alati kindla siis tervituslauluga selle mõttega, et ühest küljest nagu raamib seda tundi, et me oleme nüüd kohale jõudnud siia, see on alati läbiseansside alati üks ja sama, ehk et seal nagu lastele muutub tuttavaks ja kindlasti alati. Ühe sama lõpulauluga, et mis jällegi nüüd on läbi, et neil on kojumineku aeg, aga seal vahepeal ja siis ongi, et me läheme järjest seda energiat, tõstame, tempo tõuseb, et seal on siis selliste emmega koos Niukest aktiivset sellist. Ma tean hüpitamist, küüditamist liigutamist, siis tulevad seal tavaliselt instrumendimäng või mingi kehaosasid puudutavad tegevused, et selline keha tunnetuslik pool. Ja siis me sageli tõuseme püsti ja eriti kui juba näed, et lapsed hakkavad laiali valguma, et siis on ilmselgelt on aeg on nagu püsti tõusta, et ma hästi palju jälginud seda üleüldist sellist dünaamikat ja energiataset, mis parasjagu tunnis on, teinekord on. No kui tundugi paslik püsti tõusta, et võib-olla kõik ongi kuidagi rahulikumas olekus. Tõesti, sõltub nõu sellest, et missuguse energiatasemega keegi on tulnud Tõndiga. Et me mõjutame hästi palju 19 ja siis vaikselt hakkame taas seda energiat nagu maandama, jääd vaikselt allapoole tulema ja rahunema ja sisend lõpus niukene Kaisetamis kallistamis laulud ja lõpulaul, et umbes niimoodi Need laulud, millest sa räägid? Sinu enda tundide puhul, sa oled nüüd ise kirjutanud. Ja suures osas ma olen ise kirjutanud, et on ka laule, mis ma olen kas kuidagi adapteerinud, vahest ma kasutan ka täitsa klassikalisi laule, näiteks Rongisõitu mingite marakatega, et just sellist nagu rütmiliste marakatavat juh tsuh-tsuh-tsuh, et see tuleb sageli emadel tuttav kohe, et oma lapsepõlvest ja neil on hea haarata. Aga suures osas ma olen isane kirjutanud. Miks siis, et et kui mul oma teine laps sündis seitse aastat tagasi, kui oli kusagil pooleaastane, siis ma hakkasin väga karjuvat vajadust tundma nagu sellise nagu meile endale sellise väljundi, need, kuhu minna, ja siis ma hakkasin temaga koos nendes ringides käima ja neid läbi viima, et ma leidsin, et et jah, et sellised nagu klassikalisi lastelaule on küll, aga ma tahtsin laule, millega väljendada lapsele ühest küljest omaniku tundeid teisest küljest läbi laulu niimoodi pehmelt ka võib-olla õpetada mingisuguseid selliseid sotsiaalseid oskusi või et tänamine või siis see, et on asju, mida on hea teha ja mida ei ole hea teha või see, et igalühel on oma nimi, et ja iga nimi on eriline, et nii need laulud on hakanud muidugi ka järjest tulema ja tulema ja tulema, et sõltuvalt kuidagi nagu ilmselt temaatikast, et, et mis on nagu hetkel võib olla oluline ja siis ka aastaajast, mida me praegu laulame, kas lehtedest ja õuntest, mis alla kukuvad. Või siis jah, et nii nad kuidagi nagu syndinud. Et teise lapse puhul tekkis see küsimus, et kuhu minna, kes esimene laps käis ka mingites muusikaringides? Ei käinud ja selles mõttes mulle endale on väga hea võrdlus, et kuigi muusika on minu jaoks alati olnud väga olulisel kohal ja esimese lapse puhul ma laulsin talle ka, aga mul ei olnud sellist võib-olla nagu teadlikkust sellel laulmise taga, et, et ma laulsin talle mõmmi unelaulu ja võib-olla paari laulu veel, et just teda unele aidata, teda rahustada teatud olukordades, et hästi palju nuttev laps oli mul siis aga tagantjärele nüüd, kus ma olen nagu selles teemas hästi sees, siis ma tean, suures osas ma mitte ei rahustanud seda last, vaid ma rahustasin iseenda närvisüsteemi läbi selle, et ma laulsin talle nendel hetkedel, kui tema nuttis väga palju. Et, et seda on ka väga palju uuritud. See on selline nagu kahesuunaline protsess, apsele laulmine, et ühest küljest jah, et sa toetad nagu lastaga, tegelikult nooreme toetab iseennast ka väga palju. Nii et ja ma temaga ei käinud. Sellistes ringides ja maitsvaks on sellega seotud, aga ega tal väga suurt huvi muusika vastajale versus siis teine laps on väga musikaalne, mängib klaverit, loob ise muusikat ja ääretult musikaalne ka, et tal on väga hea rütmi tajuda, laulab võta sa kinni. Nii et hea on tunda sellist erinevust. Selge on ka see, et kõik Eesti vabariigis kasvavad lapsed ja nende vanemad sellistesse muusikaringidesse ei jõua. Kui palju ja kas üldse on võimalik vanematel endil kodus ära teha, jätkab Marion Musting. Väga palju on võimalik ära teha, et tegelikult selleks, et, et oma lapsega läbi muusika toredaid asju teha ei pea tegelikult käima ringides, et nagu ma ütlesin ennem ka, et minu peamine eesmärk on tegelikult inspireerida lapsevanemaid ja julgustama kasutama oma häält ja nägema, et see ei olegi teab mis keeruline, et ei pea olema selleks. Ma ei tea, muusikakoolis käinud muusikalist haridust omama, sa ei pea olema kooris laulnud ja tegelikult sa ei pea üleüldse olema viisipidaja tingimata, et palju muretsetakse. Öeldakse, et tulles ringi, et karu mulle kõrva peale astunud ja üleüldse ma ei ole musikaalne, nii et ma ei tea, mis saab siis ma ütlesin, see ei ole üldse tähtis lapse kõrvus sa oled eriti nii väikeste laste puhul, sa oled lihtsalt kõige parem laulja, sellepärast et sinu hääl on see, mis laar. Seega ma julgustan, et ükskõik, olgu sul siis omast lapsepõlvest laulud või võtta lihtsalt lastelaulud aga eelkõige üleüldse võid lihtsalt improviseerida, laulda sellest, mida te parasjagu teete. Kas te hakkate nüüd vanni minema või siis riidesse panema või sööma minema, et kõik need niisugused üleminekutegevused, mis sageli laste jaoks on keerulised paist väljatulek või siis riidesse panek või magamaminek et need lähevad palju kergemini, kui seda teha, läbi lauluvat proovida ja ei pea olema kodus palju muusikainstrumente, et võibki võtta potid-pannid, ma ei tea, kausid panna need teistpidi, anda lapsele puupulgad kätte, et ta saaks sinna pihta taguda, et laps juba tunneb sellest meeletut rõõmust, tema on see muusikatekitaja, tema on selle algatajaks või siis üllatusmuna sisu ta sisse panna, terasid nad neid võimalusi nagu teha niukseid asju, mis teeksid, häält, on niivõrd palju ja just see, et nad koos tegutsemine on kõige olulisem, mis lapsele endale pakub rõõmu, mis toetab lapsevanema ja lapse vahelist suhete lähedussuhet, et kõige rohkem. Ja noh, kõik uuringud näitavad, et tegelikult lapse aju arengu seisukohast on ka just selline aktiivne musitseerimine, kus siis nagu liigutustega ja liikumise ja ka kõige rohkem, kuna samaaegselt on väga erinevad ajuosad aktiivsed, et mingite jälgita silmadega vaatad, mis ema teeb mis ema suuded. Samas ta siis näeb, kuidas mingid instrumendid liiguvad, ta kuuleb, saab nagu läbi kuulmise seda tagasisidet, ehk et see auditoorium pool siis motoorika, et kõik need erinevad osad on väga aktiivsed. Nii et see toetab siis kahe erineva ajupoolkera vahelist koostööd. Nii et seal on nagu hästi palju selliseid nüansse, mis, mis hästi naturaalselt ja lihtsalt siis toetavad lapse arengut. Kui palju sinu juurde üldse jõuab selliseid emasid oma lastega, kellel endal puudub selline muusikaline haridus või üldse mingisugune kogemus oma lapsepõlvest? Ma arvan, et üle poolte on ikkagi need, kes tulevad ja ütlevad, et pigem mul ei ole väga suurt muusikalist kogemust, et jah, ma kuulan muusikat ja mulle meeldib muusika, aga et et ma ei laula, sest et ma ei oska väga laulda ja mingit pilli mängi. Aga et ma tulen, vaatan, et kas lapsele meeldib ja väga sageli on, on ka selliseid juhtumeid, kus emad ei julgegi laulda ja need põhjused võivad minna kuskile sinna lapsepõlve või sinna muusikatundidesse, et on isegi kuulnud selliseid väga markantseid juhtumeid, kus oli laps siis sellele emale öeldi, et tead sa, et laula sina selles lastekooris laule, Ugala, et ehk et maiguta lihtsalt suudaga ära laula või siis nagu muul põhjusel, et teda ei mõeldud koori või et sa ei oska laulda. Ja sealt on tekkinud täielik blokk, ehk et ta tuleb, ta julgegi laulda. Et siis minu jaoks on hästi tore näha, kuidas vaikselt-vaikselt need emad avanevad ja nad julgevad ja hakkavad proovima ja, ja ühel hetkel on tunnistanud, et ma arvasin, et ma ei julgegi laulda ka. Tegelikult ma julgen laulda. Et seetõttu nagu seal ringis osalemine on ka selline tore nagu sotsiaalne toetusgrupp teatud mõttes, et lapsevanemad ise näevad ka neid teisi emasid, kes tulevad ja vaikselt hakkavad laulma või kes juba laulavad ja siis nad hakkavad ise ka proovima, et nii, et kui me, eestlased oleme justkui laulurahvast, siis vahest tuleb julgustada. Nagu kinnitas ka muusikateadlane Marju Raju, siis laps ei anna ema lauluoskusele kunagi hinnangut. Oluline on häälise. Märgiline on see, et eelmisest oktoobrist viib Marion Musting Tallinna lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonnas läbi muusikateraapiat enneaegsetele, beebidele ja nende vanematele. Kuidas toetada last ja vanemaid selles keerulises olukorras muusikaga, et see on selline Eestis täiesti uus, aga mujal maailmas küll väga palju siis uuringuid läbi teinud valdkond, et kuidas just siis toetada siis lapse elulisi näitajaid, südame löögisagedust, hingamissagedust läbi muusika rütmide ja hingamise ja kuidas siis ka siis toetada lapsega vanemad selles keerulises olukorras, kuidas ta saab kasutada oma hingamist, jama häält, et siis nagu last lapse siis näitajaid reguleerida ja ka iseennast läbi selle. Nii kõneles muusikaterapeut Marion Musting. Õliga ja vihm udud hallaööd-päeva aina väheneb ja ähvardavalt Talv ju kaugelt läheneb. Kirjutab Aleksander Puškin luuletuses sügis August Sanga tõlkes. Ent kuidas leida neis aina lühenevates päevadest siiski valgust ja kui palju saab selles kaasa aidata muusika? Oma nõuandeid jagavad Marju Raju ja Marion Musting. Need lood ja laulud, mis sulle meeldivad, proovi laulda, kui ei julge laulda, et siis proovi mõelda, et selles mõttes muusika meiega kogu aeg kaasas, mutikene hästi lähedal, aga tuleb võtta nagu julgus kokku. Võib-olla teine nipp on ikkagi see, et tuletada meelde oma lemmikmuusikat, mis sulle meeldis, kui ta oli teismeline, näiteks. Mis sulle meeldis, kui oligi sellised mingid pöördelised sündmused su elus, kas mõni pala, mis kuidagi kannab sellist erilist mälestust? Mõnikord on ja kui raadiost juhuslikult satud peale mõnele loole, siis takt tuli, selline, selline äratundmine ja mälestustevoog ja kõik tuleb meelde. Ja hästi selline lähedalt, et et kui mõne positiivse emotsiooniga seoses mõnda lugu, mida pole ammu kuulanud, et siis võiks kuulata, võiks olla võib-olla välja otsida ja, ja võib-olla nagu teha sellise väikse ajarännaku siis endale. Ja kolmas soovitus on see, siin tuleb muidugi järgida kõiki neid ohutusnõudeid, aga mina soovitan ikkagi kuulata muusikat ka sõpradega koos, et muusika aitab nagu seda meeleolu luua, sellist ühist, et meie mõtteid ühisele suunale nagu suunata ja kuidagi koordineerida mingisugust asja, seda pingeid maandada, et kui on mingisugune kogunemine, siis pereliikmete vahele lähemate sõprade vahel, et ka koos siis muusikat kuulata või muusikast rääkida, ei võta see kuidagi endale selliseks teemaks. Ja minna koos kontserdile või jagada seda. Ja tegelikult ma arvan, et me köik kas teadlikult või alateadlikult teeme seda, et me valime endale muusikat mis justkui ongi enesetera ja et lähtuvalt sellest, et mis meid toetab mingil hetkel et võib-olla teadlikumalt siis märgata seda. Et missugust muusikat ma täna tahaksin kuulata või mis võiks mind toetada selles haiguses ja ja pimeduses, et mis on see muusika, mis toob mulle alati naeratuse näole ja see võib olla erinev, et see ei pruugi olla, et alati on üks ja sama et näiteks seda märgata, laulda üksinda kodus olles, ma arvan, et kõik julgevad laulda, et kui teistega koos mitte, siis siis üksinda on see kahtlemata arvan, et õigustatud ja, ja kõik võivad teha, et laulmine on see, mis paneb meid juba automaatselt sügavamalt hingama. Siga hingamine on see, mis reguleerib, rahustab meie närvisüsteemi, nii et see juba teeb olemise paremaks. Ja kui vähegi võimalik, on siis külastada kontserte ja peaks olemise paremaks tegema. Selles ainlases. Selline sai seekordne heliga ja mis siis muud kui kuulake ikka muusikat, laulge julgelt ja kel tervis lubab, mingu kontserdile. Saate pani kokku helioperaator Helle Paas ja toimetaja Lisete vält. Aitäh kuulamast.