Tere, mina olen Stein feld ja tänane helikaja seilab klaveriklahvidele. 23. oktoobril lõpes Estonia kontserdisaalis Kaheteistkümnes festival, klaver. See on rahvusvaheline festival, mis toimub juba aastast 1998. Ja tänavuse festivali fookus oli Ludwig van Beethoveni 250. sünniaastapäeval. Laval olid paljud eesti pianistid ja külla tulid ka vaimustavad välismaised staarid. Festivalil toimus 10 kontserti ja neist päris mitmed on järelkuulatavad ka klassikaraadio kodulehel. Täna on festivali üle arutamas väga paljud pianistid ise ja nendeks on Iierremmel marti Raide, Matti Reimann, Kersti Sumera, älian Klooren ja Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilased Karolin Karu ja Karolin šigus. Milline siis peab olema see pianist, kes läheb orkestri ette soleerima või otsustab anda sooloõhtu? Iierremmel? Pianist muusika on omamoodi erandlik nähtus individualist laval. Et ükski teine instrument ka mitte dirigent ei ole sellises staatuses. Ja ees peab tegema absoluutselt kõike, mida muidu teised muusikud kõik koos teevad. Tema ülesanne on ka üks kõige raskemaid seal laval. Pianist peab olema kõigepealt toodud suure andega metsiku töövõimega fantastilise vastupidavusega ja neid häid pianist maailmas tohutult palju ja meil omal Eestis on rõõmustavalt palju ka selliseid väga suuri tugevaid pianisti isiksusi. Sisemaailm peab olema väga rikas, sest et need teosed disPianist mängib, on ka ikkagi kapitaalselt suured. Need sisaldavad endas on niivõrd palju, mis helilooja ise on sinna pannud kogu seda ajastut, kogu seda kultuurilist ümbrust, kui mängitakse 19. sajandi romantismiaja teoseid, mis on ühed kõige armastatumaid, viis tropp Schumanni nii edasi. Sellega ühilduvad tolle ajastu kirjandus, kunst, noh, kõik kõik pianisti sisemine pagas paistab välja, kui ta annab oma sooloohtu või ka, kui ta mängib neid suu, ei, klaverikontsertorkestri Eeessest klaverikontserdid orkestriga on ka kõige kapitaalsemat, et seal ikkagi solisti partii Tiit väga ulatuslikud ja see kõik kokku muudab tegelikult klaveriõhtu ja pianisti väga kütkestavaks väga põnevaks ja ega asjata pianistid ei olnud 19. sajandil tolle ajastu suurimad popstaarid. Nagu madonna ja See kuidas praegu tundub, kuidas see noor põlvkond siin Eestis areneb kõige selle muu maailma poole on ka ju inimestel võimalus igasuguseid valikuid tänapäeval teha minna kas või püüdlema endale Peeennseegar vääri pianismi asemel, et missugused õpilased tulevad meil muusikakeskkoolist ja kas me oskame seda väärtustada ja hoida. Minu mees sealt kogu aeg tuleb ja on jälle tulemas väga huvitavaid mängijaid. Nii muusikakeskkoolist, nii otsa koolist ja ka Elleri koolist, kui ma meenutan kas või siin esinenud Sven Sander Sestakovi. Meil tuleb neid kogu aeg ja seda näitas juba see hiljutine Eesti pianistide konkurss, kus tuli välja meie särav täht Tähe-Lee Liiv. Ja samuti ka mitmeid teisi väga-väga huvitavaid mängijaid, kellest ma arvan, et kujunevad sama tugevad tegijad nagu siis sile festivali tähed, kes olid siis mage Juurikas Maksim Šiva, Ralf Taal, Irina Sahharenkova, Sten Heinoja ja muidugi kõige suurema töötegija ja kogu selle asja looja Sten Lassmann. Kersti Sumera minu arust on eesti pianism väga kõrgel tasemel, seda lihtsalt nauding tõdeda ja suur uhkusetunne ka meie väike eesti rahvas ikkagi pakub nii palju väga head kõigepealt alustaset, et on pianiste ja küllalt palju, kes lihtsalt õpivad ja on õppinud kunagi klaverit, aga tipp-pianisti on meil täitsa palju. See on üks väga hea nähtused siiski, just nimelt meie omad eesti tippinterpreedid saavad nüüd selle festivali raames mängida. Teiseks on minu arust positiivne pool, et, et need nooremad on saanud nüüd ka korraks nagu kõik koos, et noh, meil on ju veel palju pianistidega väga häid pianisti ja see vanemad pianistid nüüd sellel festivalil kõrvale jäänud, et nüüd on nagu rohkem nooremate peal, et see näitab. Meil pianism areneb edasi, et meil on uuesti ja ikka ja jälle on uusi tulijaid ja väga häid tulijaid. Matti Reimann. Kui sa lähed kontserdile ja kogu aeg näed seda kunstilist kõrgtaset, see on juba iseenesest väga hea, tegelikult mängitakse sulle kontserdil plaadivariante sest igaüks võib plaadi teha, kui inimene ikkagi tahab teada, mis see muusika on ja kas või mis seal 19. sajandil ilmaasjata igas majas ei mängi. Kvartett elavad seetõttu on vaja. Kui mõtelda kõike seda klaverimängu, üldiselt võtame Eesti, probleeme jagub, kui siis võta laps viie aastasena ja sa näed, et tal on absoluutne kuulmine, silmad säravad, kui midagi kuuleb. Ja kui tal ei ole veel segadust selle meelelahutusmaailmaga siis pilt lootustandev, aga see teekond sealt viiendast eluaastast, no ütleme tinglikult kuni tänapäevani selleks odüsseia see teekond koju, ahvatlusi reisi peal, nii palju ja teda kirutakse seal tee peal nii 10-sse suunda. Keegi on huvitatud, et saada üks arukas andekas laps kuskile gruppi juba ringi. Muusikaline asi on see, et võib-olla laps ise ikka seal ujub kuidagi nende ahvatluste võrgust läbi satub sinna muusikakeskkooli. Ma pean täielikuks eliitkooliks mõeldes, kes sealt tulnud on ja seda nüüd lõhkuma hakata, no see on küll tore idee, tähendab paremat ei oska ette kujutada, kui midagi on korras, siis peab selle ära lõhkuma ja vaatame, kuidas edasi saab. Ma arvan, et see on täielik mõttetus. Jätke see kool rahule, ütleks sealt tuleb veel inimesi ja tõstke seal palku. Siis on seal õpetajaid. Lapsi on meil rohkem kui häid õpetajaid ja ikka terve rida. Seos akadeemiast kuni alla välja peab tekkima. See, et ei ole, anname klaveriosakonda sisseastujaid Eestist, no ma ei tea, kulge, kes on jätnud oma tööd tegemata. See on väga tõsine asi, see on kultuuriasi, mis kõike tõstakuse korralisem. Aga lähme nüüd selle festivali juust. Festivalil olid ka needsamad noored nimetatud koolist ju päris edukalt esindatud, nad mängisid samuti seal Beethoveni kavasid teiste külmuti, olgu need siis juba festivali najal aastast 98 suureks kasvanud age kas Maksim surra või Sten Lassmann, kes on lausa festivali kunstiline juht, et kõik nad on tulnud sealtsamast muusikakeskkoolist. Kolmest kohast saab tulla Elleri koolist muusikakeskkoolist otsa koolist, eks ole, see asi tuleb korda teha, et need keskastme koolid oleks ettevalmistamiseks lüliks muusikaakadeemiale ja see on Eesti asi, keegi teine ei tunne selle vastu huvi ega midagi. See on meie oma asi, et see asi siin püsiks nii nagu peab, aga mitte ei laperdaks kuidagi kindlasti peal ja nende pearahade peal. Karolin Karo ja Karolin Sigus Eesti muusika- ja teatriakadeemiast. Mulle tundus, et see festival oli väga hästi läbi mõeldud. Ääred ava- ja lõpukontsert olid väga eredad. Publikut oli väga palju ja ka need sooloõhtut olid tipptasemel. Mulle meeldib see, et on võimalik just mehhani, erinevaid klaverimängu traditsioone ja väga hästi kostuvad läbi need erinevad koolkonnad ja ongi nagu huvitav endal ka võrrelda ja siis kuulata ja tähele panna, et nüansse ja lähenemisi. Marty Raide. Klaverimuusikat jõuab ja jaksab nagu kuulata, et seal on nii palju pakkuda, kui ta huvitavaid heliloojad ja ka ühe helilooja piires huvitavat muusikat. Kuna tänavu on aktsent Beethoveni peal, siis seda just jälgides ei väsi Beethovenit ära, pean tunnistama. Ta on ikkagi niivõrd rikas maailm ja eripalgeline ja nii suure sisemise arengu läbi teinud autoreid. Tal on jätkuvalt meile pakkuda meid nagu üllatada ja meid põnevil hoida pidevalt. Igatahes oli tunda janu kontserdite järgi ja seda ka minu meelest. Publiku arvukus, mis mõnedel festivalidel on jäänud kesiseks, ikkagi tunnistas, et rahvas nagu vajab elavaid ettekandeid ja palju oli külastanud. See kindlasti loob ka sellist uhket meeleolu ja tõstab kogu selle sündmuse kõrgemale tasemele. Oleme hirmus tänulikud, et me üldse saime Niukest kontserdiseeriat teha, et mujal maailmas kõik asjad jäävad ära, meil võis toimuda hea, et üldse inimesed julgesid tulla ja vähemasti avakontserdil täitsa tundsin peaaegu pühalikku naudingut. Mõtelda ma olen kontserdisaalis, Ma kuulan. Sümfooniaorkestrit, rahvas ümberringi kuulab, see teeb nagu üleva tunde sul sisse. Väga vägev kontsert ja õnnestunud kontsert, kindlasti Beethoveni kaalukad teosed, nagu ühelt poolt siis viies klaverikontsertkoori fantaasia ja sinna vahele, eks väga huvitav šedriini Beethoven, Nonii faili kindlustati testament, mida mina kuulsin esmakordselt väga hästi kirjutatud lugu, väga mõjuv lugu ja põnevate orkestrivärvide ja hea pillitunnetusega siis helilooja poolt tehtud, jaga orkestri poolt hästi ette kantud ja ma panin just imeks, et kuidas on tabatud seda mingit Beethoven likust seal, ilma et oleks otseseid tsitaate Beethovenit või näpuga näitamisi seal. Teised lood on loomulikult väga palju kuuldud kaks küllaltki ajaliselt Sis lähestikku sündinud teost, küll koori fantaasia siis aastakese varem kui viies klaverikontsert. No ega ilmaasjata kraameri nimeta seda kui imperaator likuks kontserdiks Beethoveni viiendat, et ta tõesti tolle aja kontekstis ja tolleks ajaks kirjutatu seas on tõesti selline vägev suveräänne kõrgpunkt väga hästi ette kantud. Ma imetlesin Age Juurikas positiivset, et elujaatavat hoiakut ja äärmist vabadust ja see kõik õnnestus ka suurepäraselt, et need on niivõrd palju esitatud meil kõrvamälus ühel ja teisel viisil salvestatud ja, ja nii kipub see minevik, võib-olla kuulajad ka ette valmistada, oma mingeid ootusi tekitama. Tegelikult oleks tarvis sellest kõigest lahti ütelda, sest et hakata otsima mingisugust varem kuuldud või klassikaliste esituste sarnaseid interpretatsiooni ja, või koopiaid, et see ei ole õige tee. Aga just et sellesisulise tõlgenduse koha pealt andagi suveräänsus mängijale mängida just nii, nagu tema seda tunnetab, tahab, et siis on see siiras, siis on see ehe, meil ei ole tarvis jõudseedeede ajastu, sellist standardiseeritud ühte varianti siis imeväikeste variatsioonidega. Age juurikas oli nagu teejuht läbi selle kontserdi, et usaldavalt võis talle oma käe ulatada ja tunda end turvaliselt tema mängani, kindel selles on nii suur joon. Jõulisus ja pehmus korraga ja armastusväärsus, ma ütleksin, on väga hästi läbi kasta, tema natuur on väga inspireeriv ja ta oli sellel kontserdil dirigendi juhtiva käekõrval hoopis teine. Selline vaimne juht. Age juurikas on tõesti ja see on väga tõsine, ta on mängida Beethoveni viiendat kontserte, nii nagu tema seda tegi täieliku üleoleku mõistmise suurepärases koosluses orkestri dirigent Vello Pähn. Orkester hakkas teda aitama. Mis peab tekkima ühe niukse klaverikontserdi esituse ajal see ühtne tervik, mis seal oli veel väga huvitavat, teise osa tempo natuke kiirem ja kes suvatseb uusi väljaannet vaadata, see leiab sealt, et see on alla preeve. Mitte nelja peale, vaid kahe peal tuleb mõelda ja siis see lugu ei lähe nagu venima või sellepärast seal palju muusikalisi kordusi, mida sa pead tämbrirütmide oma isikuga siis õigesse kohta asetama. Ja see kõik oli tehtud õienda. Kontserdi puhul on huvitav märkida veel ühte asja. Minu vend, kadunud pen, kahjuks Tõnu Reimann uuris seda orkestri suurust kui suulise Beethoveni orkestrile. Siis ta ütles mulle teadmata et see ei ole nii väike, nagu räägitakse, et see on suurem kui kammerorkester ja natuke väiksem kui meie sümfooniaorkester. Haage juurikas. Köster täpselt nii suur oligi. Ei olnud kuskilt kandist tunda, et seda orkestrit on vähe, kõik on ilusti tasakaalus. Age tegi mulle nii rõõmus ema musitseerimine, et ma vist ei ole teda enne kuulnud niisuguse südamlikkusega mängimas teise osa niisugune tunne, et pisar tuleb silma, et see on lihtsalt nii liigutad, mis ta teeb. Väga heade kõlavärvidega on ta olnud ikkagi muusikakeskkooli lõpuaegadest peale ja siis niukene, suur tehnika on tal täitsa käpas ja kindel mängija. Aga sellised, et väga peened tundetoonid ja väga-väga mõtestatud seejuures see oli nii peensusteni lahti mõtestatud. See oli lihtsalt väga kaunis. Nii et mul on tunne, et on arenenud just nagu sügavuti, rohkem älian Klooren. Ma arvan, et Age juurikas oli väga hea valik selliseks esimeseks esinejaks sinna, et ta on ikka fantastiline mängija. Tema tõlgendus oli väga isikupärane. Samas oli väga huvitav kuulata, kui võrrelda teda teises pooles esinenud Maksim suraga, et kuivõrd erinevalt ikkagi saab ühest klaverist helisid välja võluda teises pooles natukene olid võib-olla sellised esitamisprobleemid seal kõik ei läinud päris ühes meetrumis kooriga oli seal pisikesi probleeme. Koori fantaasia on keeruline lugu ja surra tuli sellega hästi toime. Mina algul seda palju ja vahel on tunne, et üldse keegi aru, mis toimub, aga see läks nagu tervikusse see lugu. Ja siis need suured ja ülevad mõtted, mis seal lõpuks peavad kandma jääma, need tulid ka välja, nii et see koosluseks tööd Maksim raha on alati olnud selline hästi erk, elav ja fantaasiarikas, ja seda oli ta nüüd ka. Kuulsin teda viimati Arvo Pärdi keskuses, kus ta mängis Bachi ja mul jäi suu lahti, et niisuguse peene tunnetusega ja samas nii vabalt nagu lugu jutustades, nii et ma ei oska öelda, kuhu ta on arenenud. Kõik arenevad ja. Maksim tunnusjooneks on selline loomingulisus hästi suur hetkes intensiivsus ja muusikasse jäägitult sisse minek, seda oli huvitav jälgida ja loomulikult sinna juurde selline laitmatu mäng igatepidi, selles mõttes elamustega sai sealt kontserdilt lahkutud. See oli väga efektne, see teos ise on väga efektne nõuabki sellist hästi erksat mängu ja kindlasti maksimumil on seda, et tal väga hästi kostub läbi see suurepärane tehnika, kõikide asjade koosmõju, ta oli väga positiivne elamus. No minu jaoks tegelikult huvitav see et klaveri, kontserdite ja pluss koori fantaasia esitati kõigi erinevate orkestrite, ka see muutis selle kuulamise veel põnevamaks ja need sünergia tekkisid ka väga erinevad, et meie suurima ja võimsaima orkestri erzoga kiskus suurejooneline maailm, age juurikal ja Maksim shouraal ja seal veel lisandus juude koor, et väga paindlik puhasega täpp, Tallinna kammerorkester seal võib-olla oligi kõige parem omavaheline, selline partnerlus mulle tundub. Ja kuidagi see orkester niivõrd tajus, et milline on see pianist tuli kaasa tema isiksusega kasvõi näiteks Irina haarenkova, kes seal siis andis oma Beethoveni kolmanda klaverikontserdiga ju ilmselt ühe festivali tippesitus. Siis oli väga huvitav muidugi jälgida kolmandat kollektiivi eesti sümfonietta, mis ei ole noh, selline kindlalt raudselt, et seesama koosseisuga koos käiv kollektiiv nagu need eelmised selle võrra on ju keerulisem kõike teha. Aga kuna nad olid ette saanud sellise mängija nagu Johannes põlga, kes tõesti oma energiaga lükkas sellele orkestriga käima, antud hetke maksimumi peale, ma arvan, ma saan ideest aru, miks kaks tenni tahtsin mängida ilma dirigendita. Sest see on tegelikult eriline väljakutse ja see ajastu hõng ka Beethoveni ajal ju mängib ikkagi ka kontserte veel ilma dirigendid, ta ülesanne on jällegi väga raske, eriti veel sellise orkestriga nagu Eestis infonietta. Aga ma usun, et tasus proovimist. Lootused olid hästi suured ja samas võib ka öelda, et see kontsert oli kogu selle festivali nagu kõige suurem pettumus. Arusaamatu oli, et miks oli valitud selline lahendus, kus ei olnud dirigenti? Kohati oli isegi kahju nendest pianistidel Kasel vehkisid kõvasti oma kätega, tülitasid nagu sellest orkestrist midagi välja võluda. Aga see mäng oli, noh, ta logisest oli nii tuim ja kohati ta nagu täiesti siuke tunneta surebki välja. Aga samas pianistid esitasid väga hästi oma partiid, et selles mõttes oli nagu kahju, et selline ebakõla seal sellel kontserdil tekkis. Et mulle väga meeldis Sten Heinoja esitused, et see kontsert on selline läbipaistev, lihtsam oma helikeelelt kui Beethoven, hilisemalt klaverikontserdid ja Sten Heinoja mäng sobis nagu ideaalselt selle kontserdiga, et ka tal on selline natukene kuhugi õrnem joon on tema selles klaverimängus ja vastupidi. Sten Lassmann on selline tugeva löögiga ja kohe noh, vaadates on näha, kuidas ta mängule lähenemine on hoopis teistsugune, aga see sobis väga hästi selle neljanda klaverikontserdiga, et selles mõttes mõlemad pianistid nagu oma osa mängisid, et minu arust väga hästi ja suutsin nagu seda muusikast sisu või seda hästi esile tuua. Mina natukene kartsin, teades, et mõlemad stendid ja noh, eriti Sten Lassmann oli ikkagi otsast otsani seotud kogu aeg selle organiseerimisega. Kuidas ta vastu peab, kuidas närv vastu peab ja oma õnneks ma suurima rahuga ja rõõmuga kuulasin, kuidas ta mõlemal tuli väga hästi välja, see, mis nad tahtsid teha. Oleks siiski parem olnud dirigendi ka teha, sellepärast orkester mõnes kohas natukene hilines või viivitusega veidike loksus ja mitte sellepärast, et nad ei oleks head mängijad, vaid lihtsalt sellepärast, et nad, nad ei kuule, see mõni meeter vahed, mis nad kuulevad mängu, ütleme, solisti, need kesistuvad kaugemal, see juba tekitab siiski nihke. Kui nad näevad, siis sellega oleks asi täpsem. Aga muidu mõlemad jällegi väga head pianistid ja väga toredalt mängitud. Mulle väga meeldis, kuidas Ralf Taal interpreteerin Beethoveni teist klaverikontserti, mis on mahedam lüürilisem, ma arvan, see oli üks Ralf talv, väga hea esitus on üldse väga hea ja võimsad kavade mängija pianist. Aga seal ta kuidagi eriliselt oskas need imeilusat kujundit teha selliseks tõeline rõõm ja nauding kuulata. Ilus partnerlus, mis neil oli Tallinna kammerorkestriga see kõik kokku andis väga kaasahaarava esituse. See oli see päev kagus Irina Zahharova, mängisin Beethoveni kolmandat, mis on nagu absoluutselt teine maailm. See oli nagu üks festivali üks ilusamaid ja esiletõusva maid. Kontsert. Ralph daalil on toon selline hoopis teistsugune, küllaltki romantiline, minu arust selline palju pehmem, aga samas temasse siirus igati kumab läbi. On näha, et ta on ikka väga südamega asja juures ja vot see oligi kõige huvitavam, et olid nii erinevad mängijad ja juba elada nagu seda läbi, et kuidas üks mõtleb, kuidas teine mõtleb, et sellepärast see klaverifestival ongi äge, saabki, nagu näha neid igasuguseid erinevaid pooluseid. Ralf Taal on muidugi väga, väga andekas inimene, väga musikaalne minu jaoks ta jäi selles mõttes natuke varju, mitte et ta oleks halvasti mänginud, ei, üldse mitte, aga ta on kuidagi nagu liiga surmtõsine. Muusikas on ikkagi natuke nalja ja huumorit ja särtsu ja et ta tegi seda kõike nagunii surmtõsiselt ja nii hästi et siis lõpuks hästi nagu kaob kuidagi ära, et tahaks natuke nalja saada või, või natuke huumorit. Aga muidugi on au ja tunnustus on ikkagi väga-väga hea pianistiga. Kogu festivali pääseb mul üldse on kõige suurem emotsionaalne nisukene laks, ütleme nii, on Irina Sahhaaringava mängust kuna ta tegi pärast veel teise kontserdi ka ja seekord Beethoveni kolmas oli lihtsalt üllatav, see muusika on tuttav ja see, mis sellega võimalik teha on, see on nii üllatav ja nii haarav, et lihtsalt absoluutselt õnnelikuks teeb selline kontsert, seekord jällegi andis tunnistust see, et tal on iga viimne kui hetk, mis üldse heli kestab ja lisaks veel pausid vahepeal. See kõik on niivõrd mõtestatud ja see on niivõrd omamoodi mõtestatud. Ja mõni asi on võib-olla hoopis teistmoodi, kui sa oled kunagi enne kuulnud ja ometi on ta veenev ja see on kuidagi väga vaimustav. Oli väga hea meel, et klaveriõhtu Saiga Irina Sahharenkova, kes meil ikkagi kujunes festivali Eesti täheks et siis oli nagu tohutu nauding teda veel kord kuulata ja just ka sooloõhtuga, sest et noh, minul isiklikult on pianisti sooloõhtuks kõige huvitavam kontsert, mis üldse olemas on. Irina mängisi kolm Beethoveni sonaati, kolm viimast sonaati ja seal tema selline ülilahtine väga emotsionaalne mängumaneer, kus neid oma valusid ja oma õnge ka nagu mängitakse lahti. See kuidagi praegu leiab nagu õudsalt head vastamist publiku poolt, et internet, publik muutuvad nagu üheks tervikuks koos 11 toetavad sellel praegusel raskel ajal et Irina nagu suure ande ja artistina nagu tajunud neid vibratsioone ja siis kuidagi ta oma olemuses oma kunstis võtab need kõik, kui see tekitab nagu sellise fantastilise koosolemise tunde, mida nüüd õudselt praegu on vaja. Ma tundsin seal kuulates, et ta on nagu kunstnik ja ta suhtus sellesse teosesse nagu kunstnik, et ta nagu oleks võtnud kätte siis need värvid ja siis seal ohtralt lõuendile neid siis kokku tõmmanud, et see ei ole traditsiooniline Beethoveni interpretatsioon, aga et minu arust see on isegi midagi juba suuremat, et see on selline interpretatsioonikunst. Ta küll veab piirid hästi kaugele, aga samasse õigustab end. Ja ta ei piirdu ainult sellega, mis on väidetavalt õige Beethoven interpretatsioon. Võidakse öelda, et kas Beethovenit peaks nii vabalt mängima ja nii äärmuslikult siis kui kõik mängiks õigesti, siis mingiks ikka ühtemoodi tema forte, mis ta mängis hästi suur forte ja, ja mina ise mõtlesin seal kontserdi häälet, kui Beethoven oleks ilus ja tema teaks, et milline on tänapäeva klaveri kõlavõimalus. Ma arvan, et ta tegelikult tahtnuks sellist päris suurt kordete kontrastsed. Irina mängus oli ka sellist mõnusat huumorit, kes ele naeruvääristamine, et see kõik on maitsekas, tal on suured ideed, tal on küpsed ideed. Ta mängis ajaga väga, eriliselt ja teistmoodi. Ja kuidagi avas täiesti uue pildiga Beethoveni ja Beethoveni loomingu muutumine. Varasatsionaadid versus need viimased sõnadid. Et seal on palju sellist just sisekaemust ja sellist lähenemist romantismi üleüldiselt. See oli väga tundlik Beethoven ja see oli õrn ja Irina maalis, kes seda niimoodi see ei olnud ebaloomulik, et kõik, mis ta tegi, on hästi orgaaniline ja ja tõesti väga südamelähedane. Et mitte hakata neid analüüsima seda teist või kolmandat asja, siis minul Irina arengust rääkides niisugune mulje, et ta on hakanud nagu midagi otsima muusikalist käekirja, muutma seda näha seal Bachi ATK esituses Kadriorus ja seda on näha olnud mujalgi, kus on teda kuuldavalt ja seekord ka ja mis tal sellest välja tuleb. Tema võimeid arvates võib kõike oodata võimet pidurdada, kuhu poole ta ise vaatab oma suhtumise ja mis ta oma. Missis kogult festivalist nagu täiesti teistsugusena esile tõusis, oli Rein Rannapi kontsert, mis oli täiesti teises stiilis. Eks Rein Rannap ongi selline huvitav tegelane meie muusikamaailmas, et on neid, kes on tema andunud fännid ja siis on need, kes alati natukene nina tema peale kirtsutavad. Minule väga meeldis see kontsert, et alati on tore, kui keegi läheb natukene nagu vastuvoolu, midagi teistsugust teeb kohe esimesest loost peale, mulle miskipärast tuli pähe selline nime paar nagu Ericsatii mööblimuusika. Kui tänapäeval jätab peet, on selline pahatahtlik väljend, siis mööblimuusika ei olnud üldse mõeldud mingisuguse halva asjana, et vastupidi statiiv leidis, et täiesti ebanormaalne, istuda saalis ja kuulata vaikselt mingit muusikat. Et muusika peabki olema selline, mis on, et on uus. Ta ei tohi olla tüütu, ta ei tohi väsitada. Peab olema selline meeldiv ja vot selle Rein Rannapi muusika kohta ma ütleks täpselt selline ta oligi, ta oli kena, uus oli ka kõik. Ja samas ta tõesti ei muutunud tüütuks, et ega ei väsitanud, et et Rein Rannap on üks selline hea omadus lisaks sellele muidugi, et on väga hea meloodia, see anne on. Tal on ka selline hea vormitunnetus. Ma ütleks, et et kuigi ta oma lood ehitab üles sellisest väga väiksest mingist motiivist ja kasvatab siis seda, aga ta oskab nagu õigel ajal ära lõpetada, et ta jää selle ühe mõtte juurde liiga kauaks. Tali siis ühendanud ka sellise visuaalse poolega selle muusika audiovisuaalne kontserti, vorm on tegelikult üks vorm, mida võiks palju rohkem kasutada, kus on nagu palju avastamisvõimalusi, et nii nagu ta muusikaga oli selline ilus, olid ka need pildid, sellised ilusad. Kõige parem mulje jättis tema lisapala, et alguses ei saanudki aru, et mis lugu sealt tulemas on, need samamoodi alustas ta pisikese motiiviga siis siukseks, said aru, et see on Eesti muld ja Eesti süda selle peale siis mõtlesin ka, et tegelikult on Rein Rannap ikkagi see, kes on Eesti muusika söövad, kõige ilusamad, meloodiat, kirjutanud, et kui võrrelda tema sellist varasemat muusikat tulla kasvõi tema Ruja perioodi või ilusaid meloodiaid, siis see uuem muusika on tal pidev, on mitte niivõrd meloodia ja saade, kuivõrd sellisest väikesest motiivist välja kasvatatud. Suurem teos siis. Klaverifestivalil olid ka kolm silmapaistvat välissolisti Pietro dema Riia Itaaliast, Yolamson Lõuna-Koreast ja lükkade park Prantsusmaalt. Välismaalastest esimesena esinenud Pietro, tema Liia Itaaliast, tal oli tuttav kava, et poolkavas tuli šopäen liiget ja tööde ja siis esimeses pooles petamine, sõnad kuupaiste ja siis Klementi sõnad, see oli tore üllatus. Aga et tal oli üle 100 sonaadi, seda ma tõesti ei teadnud. Tegelikult ei ole see üldse halb muusika, miks me ei mängi seda? Põhiliselt Klementid, teame kui etüüdi ja sulatiini autorit näitleja, liigeti tüüder, neid ma olen enne meie mängijate käest kuulnud ja mitte halvemini kaelamurdvad asjad on ikkagi meie pianistidel ka kavas olnud ja, ja saavad hakkama küll päris ägedalt. No Beethoveni ka, mida sa seal ikka nii väga teed kuupaiste ta tegi seda natuke teistmoodi, igaüks teeb natuke teistmoodi, see oli mul täitsa vastuvõetav. Šotlane on nii palju erinevaid lähenemisi on olemas. Nii et kas nüüd see oleks nüüd see esimene, keda ma tahaks, ma ei oska öelda. Aga kuulata oli teda huvitav, mõndagi asja tegi ta teistmoodi. Ta mängis kaasahaaravalt fantaasiaga, võib-olla mõnes asjas tahaksin midagi muud natukene, aga nii nagu tema pakkus välja, miks mitte? See oli see Itaalia, mida mina olen ka näinud Itaalias, kui ilmuvad mõnesse Itaalia saali. Itaalia haritud publik, mustvalge riietus nagu praegu on punased sallidele, kõik tunnevad asja ja elavad kaasa. Ja see harusa sajanditeaegne Seppel, kant on mulle tundub, et sellelt Pietro, tema riiale oli see olemas. Aga huvitav oli Klementi sõnad aeg-ajalt mõni võtab Klementi kavasse, et näidata oma edumeelset mõtlemist. Petrate Maria ettekanne ei olnud meie poole suunatud ajas, vaid nagu barokkmuusika poole. Ta on sündinud 752 neli aastat, enne kui moodsat muid mõtlesid kaasa ja see mõisa äärmiselt veenvalt. Edasi tuli seal kuupaiste sõnad, siin hakkaks jälle rääkima esimesest osast. Viienda kontserdi puhul oli teine osa lab rööve kuupaiste sonaadi, esimene osa peab olema ka alla Brebe Beethoveni soovi järgi. Temal oli see nii aeglane kui võimalik. Käisin seal muusikaakadeemias, kus ma nüüd enam ei tööta raamatukogus vaatamas neid Bethany uusimaid väljaandeid. Jälle leian sealt, mida ma juba ammu tean, pedaali märkuse, et hoiab pedaal kogu aeg peal. Kõik vanamuusikateadjad ütlevad, et pillid on teistsugused aga mina pean, lükkad neile diabelli variatsioonid, Androšifi plaat mängitud Pythoni aegsel klaveril ja siis praeguselt lamedalt. Vahe ei olegi nii kohutav, nii et Petro Maria neid asju arvesse ei võtnud ja mängis selle kuupaistel väga ilusti mängs järve ja Kuubaist olid olemas. Aga olgu öeldud, et see pedaal peal ja shift tegi selle kontserdil ära julmal moel, pedaal peal ja plaadi peale on see olemas. Ma ikka soovitan väga seda kuulata, lugeda märkused Beethoven kirja panna ja siis mõelda ja see lugu astus 20 esimesse sajandisse, kui soovite, tänapäeva otse nende asjadega mängib see pedaal ja see on nagu põnev. Siis tuli Schopen, Petrolli plaadistan kogu suppeniesel tõesti tal väga vahetu ja see kõik oli väga kõrgel meisterlikkuse taseme. Selle mulle väga meeldis kontsert. Pietro tema Riiast võiks veel niipalju öelda, et mulle meeldis väga tema kava ülesehitus, et kuigi on jah, Beethoven 250, aga igast heliloojast võib ükskord natukene nagu isu täis saada, et et ta oli lisanud oma kavasse liigegi tüüdid, mis ei ole just kõige sagedamini kontserdilaval, kõlavad teosed. Aga mis on väga huvitavad teosed ja nii tore, kui keegi võtab sellist kaasaegsemat muusikat, oma kauba, et ka seda kuuleb, et kui väga paljud pianistid võib-olla lähevad tohutult hoogu selle virtuaalsusega, temal jäi nagu lõpuni see seis natukene nagu vaos hoituks, et kogu aeg oli selline viisakas distants sellest loost hästi omapärane mängustiil. Pietro demaria muidugi mitmeski mõttes täiesti fenomenaalne mängija absoluutselt eksimatu, kõige keerulisemates passaažides ja milline üleolek materjalist ja milline pianistlik, vabadus ja ökonoomsus, ma ütleksin ka, et see oleks asja eeskuju vääriv ja kõigile eriti noortele klaverimängijatele vaadata, et kuivõrd nii-öelda rahulikult ja vabalt ja sundimatult saab istuda pilli taga ja samas sooritada selliseid väljakutsed ikkagi niisuguste passaažide ja tehniliste ülesannete näol, mis seal kõik oli, et kontakt, klaveriga pillivaldamise tase ikkagi täielikult? Mulle sümpatiseerib väga tema see Klementi sonaadimäng, mis alguses oli ja see väga hästi haakus lisapalaks kuuldud Scarlatti sonaadiga teada Klementi ju paljuski kasvas ka Scarlatti mängides. Et see oli tema vaimse toidulaua peal üks kindel komponenti. Et seal ei olegi siis pahiliku sügavust võib-olla, või niisugust elu mõtte otsingutega samasse Se elegants, mis on sedalaadi teostes tuli sealt väga hästi meieni, nii et sealt oli siis üleminek Beethoveni juurde, siis Molsonaats, mida siis relil staabimuljete põhjal kuupaiste sonaadiks on hakatud nimetama, oli nüüd natukene teises laadis pole, kui me oleme harjunud kuulma seda sõnad eelkõige puudutab see nagu viimast osa, milles dramaatiline ja võitlev Beethoven on nagu esiplaanil siis Teetride marjamäng võib-olla oli rohkem nagu vaatlevamat laadi, aga see ei tekitanud minus küll mingisugust tõrge, et nagu oleks siin nagu betoonist möödalaskmine olnud või midagi sellist absoluutselt. Ei, et siis ta mängis veel esimese poole lõpuks Ligeti kolmetüüdi demonstreeris oma erakordset klaverivaldamis oskust kahtlemata seda, kuidas on võimalik kõikide nende struktuuri keerukust juures säilitada kontroll ja heliteose loogikaid siiski jälgida, välja mängida, publikuni tuua, et draama väga huvitav, teine poole, kus olid šopäänil, läksid nii-öelda teosed üks, kaks, kolm, neli, aga, aga läksid oli tehtud siis omamoodi. Miks, nagu kahest teoste tsüklist ballaads Kertso ballaads, Kertso minu jaoks võib-olla kõige kaalukam oli viimase neljandas Kertso ettekanne, mis oli kuidagi mõjub just oma sisuliselt tõlgitsuselt. See oli teistmoodi, kui seda poolakad mängivad aga seal oli seda Itaalia liku elujaatav Dust ja seal ei olnud seda sisemist võitlust võib-olla nii palju nii-öelda Poola rahvaga kannatuste ajal ja, ja need asjad, et minu muusikalised eelistused võib-olla tahaks mingisugust pikemat mõttekaart tilise pinge, suuremaid tõuse ja pikemaid ettevalmistusi, seda kotkaperspektiivi seal ihkas kuulmismeel ja hing. Pietro demaria täiesti väärib seda klaverivõluri tiitlit. Minul olid tema suhtes küllaltki kõrged ootused, sest ta plaadistanud šopääni kogu klaveriloomingu. Ta ületas need ootused täielikult. Kava toimis väga hästi ja mulle tundus, et Schopen on tõesti tema südames. Mäng oli väga-väga hingestatud. Minu arvates tema sõrmede all kõlas aga eriliselt just ikkagi itaalia muusika Scarlatti Klementi. Beethoven oli ka kuidagi hästi romantiline, et ei ole vist päriselt selline nagu saksa traditsiooniga mängimine ja ta andis seal kohati hästi palju vabadusi kontrastis sellele, mida sai kuulda Irinalt või, või siis kelleltki teiselt. Väliskülaliste valimine festivalile, see on alati päris keeruline ülesanne. Tõepoolest on nii, et see, see väga-väga kuulus nimi ei annagi siin oma kõige-kõigemad klaveriõhtut. Siin Sten Lassmann tegi väga põhjalikku tööd, väga palju, vaatas, jälgis ja tegi minu arustagaja valiku artistide osas. Kõik esinesid oma maksimumi peal, ma olen kindel selles. Ja nad olid kõik väga erinevad, tegelikult. Pietro, tema, Riia oli selline kaunilt traditsiooniline bella Itaalia elurõõmu oli selles tema mängus siis korealanna jälle son oli hoopis teiselaadne mängija väliselt habras, aga sees nagu meeletult tugev, perfektne tehniline mäng ka ju näitab juba pianisti taset, kui ta saab preemia kohale Tšaikovski konkursil. Temal on sealjuures ka mingist intellektuaalne pagas, mida näitas seto omani tohutu hammerclaviir sonaadi esitus, noh, see on üks nendest Beethoveni sonaatide Dustest võib-olla kõige suurem see hammer klaviiet, kuidas ikkagi mängida seda pöörast, teist osa mulle õudselt meeldis ka, kuidas jälje on saanud, tegi mõned siuksed plahvatuslikult kulminatsiooni, täiendavaid nagunii kihvtilt Al dramaturgivaistuga ausa ja samas hoidnud absoluutselt loomulikud ja orgaanilised, nii et väga põnev pianist. Pianeestlikulberfektsemalt on raske mängida, eks ole, tahaks öelda seda, et see ammerblaviir vot sellega sai ta hakkama, nii nagu peab ja Toomasele Beethoveni muusikalise võitluse täiel määral esile, mis tihtipeale kaob ära esitust selle teose keerukusest, tehniliste kergust ja muidugi siis, kui tehnilised keerukused ei tule, ei tule siis sisustu ka välja ja olgu öeldud, et väga huvitav on kuulata selle ammer klavide oopus 106 kõrvale puhkpilliokteti oopus, 103 korraga kirjutatud praktiliselt. Ja vot seal samad probleemid. See on nii põnev, täiesti jahmatanud, mul oli see teos võõras, kinnitab ikka jälle see, et kui sa millegi teosega töötad, siis vaatame niisugusse kvartetti, ta on seal kirjutanud, mis ta seal teeb, noh, ühesõnaga teos, ring, sealt sealt informatsioon ja ta viis selle asja lõppu välja. Uhke kontsert. Tema kavama algul kartsin, sest ma tean, et see hammer, klaver, sonaat, see on ikkagi väga suur sonaat. Ma pean ütlema, ma vist ei ole veel selles Ronaadini kasvanud, ma ei saa päriselt sellest aru julgenud, unistada ei jõua pärale, seekord jõudis. Ta on ikkagi väga-väga iseenesestmõistetava tehnikaga kõlavärvid, kõik see, mis puudutab klaverikäsitlus, on lihtsalt absoluudi peal kõik. Aga see, et tal on ka niisugune vaimujõud ja pikka liinivõime, et see oli nagu ikka väga-väga nauditav. Aga see, mis ta siis pärast tegi oma kahe lisapalaga, see oli lihtsalt haruldane. Brahmsi Ungari tantsust. Sifrafaranžeering see oli nisuke tulevärk ja niisukese huumoriga tehtud ja niisuguse sädeleva üleolekuga mööda minnes see oli lihtsalt vaimustav. Küll on tore, et meil siiski on selliselt võimalik kuulda. Mina eeldasin, et Ta on võib-olla temperamentsem, et see esimene kontserdi pool oli kuidagi sissepoole vaatav aga teine pool oli ootuspäraselt jõuline. Tegelikult oleksin võinud reastada need sonaadid kronoloogiliselt, aga ta ei teinud seda täitsa tahtlikult, jättis selle haamerklaverisonaadi viimaseks. Et tohutu reaktsioonikiirus ja tundlikus, et pärast seda ma mõtlesin, et minu sõnavara taandub ainult hämmastavale ja vaimustavale. Minule jättis siiski kõige eredama mulje lükkade park. Tema mäng on ikka niivõrd eriline, tähendab, mulle meeldis juba temaga väga, kuigi võib-olla esimeses pooles natukene oli küsitav see Bachi Schumanni selline kõrvutamine. Teine pool oli jällegi selle võrra parem, eriti temas kreadmine, esitused olid minust lihtsalt fantastilised. Ja kui võrrelda teda siis esmaspäeval esinenud Pietro demariaga, kes oli väga selline, ma ütleks, võib-olla nagu intellektuaalne selline tunnet, iga noot oli nagu mõttega mängitud, siis kade park oli vastupidi, et selline tunnete nagu lihtsalt õhust võttis selle muusika ja pani selle klaveri peal, et see oli vapustav, minu arust. Võrdlemisi ainulaadne oma mängu maneeris ja ta muidugi tihti ürgne andekus, mis temas nagu nendib, pulbitseb välja. Ja seekordne kava talle ka imehästi sobis, sest et kuna ta on oma loomult selline temperamentne, rahutu, selline metsik, selline tuline, siis need teosed, mis ta esitas Screaabin, eks ole. See muusika on ka selline Schumanni kolmas sonaat. Ta oli väga hea valik talle Schumanni muinasjutumaailma, ta mängis väga eredaks. Kes talle ka väga sobib, on siis oma maa väga ilus helilooja Gabriel fuajee keda meie siin võib-olla vähe tunneme ka, kellel on fantastiliselt suur ja fantastiliselt huvitav klaverilooming, nii et kontserdid läksid nagu katsioonis, sest ma arvan, et pargikontsert oli ikkagi selle kolmiku tipp nagu igas mõttes jõu ja intensiivsuse ja isiksuse eripära ja tugevuse poolest. Ja ka saali välja müüduse poolest oli nagu kõige rohkem välja müüdud. Diivanil kolmas kord Tallinnas noor 29 ikka veel Tšaikovski konkursi karastus selja taga. Bach itaalia kontsetel Itaalia Bachi Itaalias kunagi ei käinud, eks ole. Ilma pedaalid väga sümpaatne, isiklik lähenemine, inimestel meeldib mulle ka meelde. Aga ma mõtlen, et Bachi võiks olla veel mingit ruumi ja oli natuke tunnetate. Närvis oli. Kui tervet seda tema kava vaadata, neid minule kõige tugevama mulje jättes krabin neljas ja otsast lõpuni. Sädemed lendasid, eks ole, tohutus koguses krabini, meeleolud nakkuda, selle mittepüsivus ja ja kogu aeg vahetpidamata uue pakkumine, see on ikka meistritöö, mis ta tegi. Mingist võlusse tema inimlik pool, esiteks tema ebastandardne elunahku, et ta on vahepeal tegelenud ka hoopis teiste aladega. Kuidas see on võimalik, et üks inimene suudab nii mitme asjaga tegeleda nii kõrgel tasemel et ta on ikkagi nüüd tagasi tulnud selle klaverimängu juurde ja kontserteeriv pianist? Mõnes mõttes see kontserdi ülesehitus sarnanes Petrade marja sooloõhtuga, et esimeses pooles oli selline kanoonilise repertuaari ja siis teises pooles võib-olla südamelähedasem, et mulle tundus, et debargi kõige tugevamad küljed avaldusid just Foree Askreabini loomingut mängides. Tema omapära on ju see, et tal ei ole seda traditsioonilist haridusteed ette näidata, et see on kulgenud hoopis individuaalseid radu pidi ja ja võib polemiseerida, et kas ta nüüd on millestki siis ilma jäänud, et mingisugust traditsiooni ei ole kultiveeritud või nii ja siis võib edasi polemiseerida, et kas siis on neid pluss või on see miinus. Aga otsustades olukorra järgi, kus ta On nõutud mängija maailma lavadel, siis ma julgeks ütelda, et see miinus on, eks ju, kui ta mängiks kõike nii nagu ikka on alati kombeks mängida, siis see võib-olla ei oleks põnev kuulata. Ja teine asi muidugi jah, et mingisugused akadeemilised ettekujutus, et seal kusagil on neid, selles suhtes oli kontserdi teine pool kahtlemata temana tuuriga nagu lähedasemaks kontaktis ja sina peal oleks selle esitatav, aga ikkagi suurem kindlasti see hingelähedus ja, ja see ühes tonaalsuses nagu mõtlemine, ta ei hoia nagu selles mõttes midagi varuks või ei säästaga ennast mõeldes pole oma järgmistele kontsertidele. Et seal oli lõpuni minek ja täielik nagu avanemine, kõne tegelikult see, mida me ikkagi ootame ühelt klaveriõhtult ka esitaja saab selle teosega üheks ja ja, ja läheb temaga koos ja, ja võtab meid kaasa sinna, sinna teekonnale. Et see kontsert ikkagi avaldas sügavat muljet ja väga tähelepanu väärne mängija. Ta on niisugune kavade koostamise meister, et ta pakub välja ootamatuid lahendusi ja no ütleme, esimene pool Bachi itaalia kontserdi kõrvale panna Schumanni sonaat, see ei olegi nii väga eriline, lihtsalt huumori, seda kolmandat sonaatiast kontsert ilma orkestrite, seda ei mängita väga palju ja ta on siiski ka niisugune, nagu Suumanil vahel on, et tal on see muusika niisugune heitlik ja veiklev, et tegelikult nagu ei saa päris pihta sellele muusikale mitte paar-kolm, küll väga fantaasiarikas ja ta tegi seda väga hästi, aga ma ikkagi ei saanud kõigest aru. Ma ei arva, et see on pargi probleem, Suuman on lihtsalt mõnedes lugudes, ta on selline, ei anna lihtsalt ennast ette, aga teises pooles oli tal väga tore vastandus või kõrvutus, foreemias kreabini teosed vaheldumisi ja Foreed ju põhimõtteliselt mängitakse vähe. Aga nagu selgub, on veel väga-väga pianistina, kuid väga suurt pianismi nõudvat keerulised lood ja väga ilusad. Ja vot seal oli kõlde paarik nagu täiesti omas sõiduvees, nii värvi, kas nii palju erinevaid meeleoluvarjundeid ja kuidas ta seda klaverikäsitlust ütleb, et hääled on kõik Kozlova järsku kuskilt poeb mingi ala hääl välja ja siis ta jälle kaob, siis tuleb mingi uus harmoonia, mida ta oskab nii hästi näidata, et see nagu päikesekiir tuleb välja või nüüd tuli vari väiksed. Ja see kõik on niisuguse loomuliku tundetooniga, see oli nagu väga haarav ja sinna kõrvale siis kraabin oma heitlikkuses ja, ja värvikuses ja lõpuks ikkagi hullumeelsuseni emotsiooni tipus. Ja see kõik on nagunii selgelt välja mängitud ja niisugusse kõlavat, sellist kõla, igal Ravelisel ime kui, kui selliseid kõlavärve saket, et ühelt poolt külmad, teiselt poolt kuumad ühelt poolt väga intensiivselt, teiselt poolt õhkõrnad, mida peaaegu ei kuulegi ja ometi kuuleb, et see palett oli tõesti maast taevani, täiesti vaimustav kontsert. Tänapäeva maailmas kahjuks levib see trend, et kõik võiksid juskui olla kunstnikud ja muusikud ja isegi sotsiaalmeedia kubiseb nendest loosungitest. Massitrend ja eks inimesed üldiselt tahavad võimalikult ruttu saada mängida juba. Ja ju on olemas igasugused äpid ja Youtube'i kanalid, et kus väga kiire ajaga saadakse inimene klaverit mängima. Selles mõttes kurb, et see muudabki kuidagi seda üldist arusaama ja selle noore peale tuleva generatsiooni suhtumist kogu asjasse. Et kui aega on nagu vähe, kõige jaoks, siis tahetakse kõike võimalikult ruttu kätte saada ja siis kohe juba edasi liikuda, et aga samas klaverimäng kui selline, see on täielik vastand sellele trendile. Kui mõelda nendele tasanditele, mida klaverimäng endas kätkeb ja mida nõuab, see ei ole pelgalt tehniline mäng, see on keeruline kooskõlla klaveritehnikast klaverist kui instrumendist tema sellist füüsikast, helist, teadusest, aga kunstist üle üldsed kirjandusest, maalikunstist üldse elust ja kõike seda on vaja intervitatsiooniks, et see ongi selline kompleksne pisike maailm, mis peab ühe inimese sees koos olema. Et saaks üldse rääkida tõelisest interpetatsioonist. Eks selles mõttes annab nagu kõige kujundada ja treenida ja teisel ta igasuguste emotsionaalsust ja sügavust ja seda saab mängule siis niimoodi peale raputada nagu tuhksuhkrut koogi peale. Aga publik saab tegelikult aru, et kas on päris või ei ole. Minu arvates ongi põhiline see, et kas peale tulev generatsioon, et kas seda suudetakse väärtustada ja aru saada sellest taustast, mida üldse on vaja selleks, et inimesest saaks klaverimängija. Selline oli ülevaade rahvusvahelisest pianistide festivalis klaver, mis toimus Estonia kontserdisaalis 16.-st 23. oktoobrini. Festivalil esinesid eesti pianistid ja kohale jõudis ka kolm väliskülalist ja festivali kunstiline juht on Sten Lassmanni. Festivalimuljeid jagasid heliga saates iija Remmel, Martti Raide, Matti Reimann, Kersti Sumera, äli Ann Klooren ja Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilased Karolin Karo ja Karolin Sigus. Mina olen elevasteinfelt ja soovin head päeva jätku.