Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad, tere tulemast järjekordsesse kunstiministeeriumisse. MINA OLEN Maarja mürk ja täna on meil kolm teemat, kaks külalist. Kõigepealt on hea meel vestelda keraamik Ingrid Allikuga seejärel Oliver Oro. Anna vaata ülevaate, miks KUMUs avatud näitus Egiptuse hiilgus on hiilgav ja teie tähelepanu väärt. Ning Indrek Grigor teeb ülevaate sanatoorse, sest olukorrast, mis on ennast sisse sättinud Tartusse kogu galeriisse head kuulamist. Aga nüüd on hea meel öelda tere Ingrid-ile. Tere, Ingrid. Tere Marin. Kutsusin su siia kunstiministeeriumisse ja kasutan juhust, et hea alibi on kaks näitust hiljuti tarbekunsti ja disainimuuseumis lõppenud, sinu isiknäitus sekreed aga praegu veel novembri alguseni lahti olev kolme kunstniku ühisnäitus Tallinna linnagaleriis nagu kivid voolavas vees, mille ankureerinud Tamara Luuk ja kus siis lisaks sulle Ingrid on Tiiu Pallo, Vaike ja Naima Neidre ja kõigepealt selle juba nüüd möödunud saladuse näituse puhul, mis siis oli tarbedisaini kunstimuuseumis, et miks sa mulle väga silma jäi? Pani kuidagi just see viis, kuidas sa leidsid võimaluse tuua mitte ainult oma kunstnikupraktika vaatajate ette, vaid kuidagi tervikuna, ka seda ümbritsevad, selle taga olevad kõrval olevad, seda mõjutavad isiklikud lood. Ja kuigi iga näitus on isik kunstniku jaoks, siis mulle tundus jah, et seal avaldati mulle kui vaatajale kihte, mis muidu jäävad pigem varju. Aga kust tuli selline põnev mõte, et see on küll lapsepõlve mängse sekreid, oma aarete peitmine ja nende natukene varjatult tahes-tahtmata näitamine, aga kus see impulss tuli, neid lugusid kõiki jagada? No ikka tuligi sellest mängust ja see kuidagi on saatnud mind juba päris mitmeid aastaid see see soov kasvanud välja mingisugustest väiksematest detailidest, mis on mul näitust tehes juba varem eksisteerinud aga siis äkki lihtsalt tundsin, et nüüd on see aeg ja see idee on küps ja tahaks nagu teha selle niimoodi suuremalt ära, siis. Ega need ideed ju tegelikult kujunevad, et mul tuleb meelde. Tiit Kändler on kuskil ajalehesabas kunagi öelnud, et, et nende juhuslike avastuste kohta tegelikult, et need ei ole kunagi juhuslikult, et asi on selles, et su mõtted käivad, sa midagi otsid ja siis, kui sa näed seda asja või, või tuleb mingi võimalus su teele või ese või nähtus või midagi, siis sa järsku nagu tuleb see ahhaa-efekt ja jätab mulje nagu juhuslikkus, et sellest idee sünnist Aga võib-olla neile, kes ei jõudnud sellele näitusele, räägi korrektse mäng lahti. No see mäng oligi niisugune, et kuskile aianurka mulla alla kaevasid mingi väikse lohu, kuhu sisse sa panid mingeid ilusaid, värvilisi või sädelevaid kommipabereid, klaasikilde, lilleõisi, lehti ja siis mingi klaasitükiga vanasti oli lihtsalt rämpsu, oli ilmselt rohkem meie ümbruses, nii et ikka leidsid mingi katkise aknakillu või midagi, katsid selle kõik siis klaasikilluga tükiga ja siis sinna peale panid mulla nii-öelda varjasid jäljed, kõik nagu mitte midagi ei oleks ja siis kutsusid mõne hea sõbra usaldusväärse vaatama siis seda, mis sa sinna siis peitnud olid, läksid siis kaevasid selle niimoodi poolikuna lahti, et need servad ei tohtinud paista, et niimoodi ainult keskelt niimoodi. Aga see on ju fantastiline eksponeerimistehnika tseni vitriin. No tegelikult on selline triin, orane vitriin ja mulle ka meeldis, et kuidas seal näitusel ei olnud sul lihtsalt kõikvõimalikke uskumatuid, uskumatuid esemeid, mis on siis kogunenud vitriinis, aga nende peal oli selline mõnus. Kas liivakiht, mida sa pintslikestega seal puhastada, nii et sa kunagi ei näinud tegelikult kogu pilti tervikuna? Ka väga hea, kuidas oli näituseruumi toodud või kuidas see oli nagu näitusena vormistatud, et kogu aeg räägitakse täitsa Padromi interaktiivsed ja noh, mida iganes see ka kõik ei tähenda. Aga et vot see oli minu arust väga interaktiivne muidugi, et aga mulle seostesse esemete otsimine ja just see, mida sa mainisid, et tekib äratundmine, seostus Sürealistidega, kellel oli ka selline leid objekt, oli ju väga tähenduslik, et just, et sai teadmine sotside sisse järsku sulle plahvatama ka mõned inimesed ikkagi kogu asju esemeid, et mul on tunne, et sinu asjadega ikkagi hea seos ka, et nii inimese tehtud kui looduslikega Ja natuke isegi liiga palju asju ja ma nagu koguneid, aga nad kogunevad ja ma olen lihtsalt jube halb ära viskaja. Ma tahaks olla palju parem äraviskaja, mingeid uuemaid asju, mis on palju kergemini ära visata, aga kui ma mõtlen, et mõni mõni asi on minuga kaasas kolinud kuus elukohta, siis mul tekib juba natuke kahju ära visata ta seda, eks ole, et näiteks mul isa samamoodi on nii palju kolinud ja elus kõike teinud ja muutnud, ja alles eelmisel aastal ta andis mulle üle minu selle juuksesalgu, mis oli ajalehepaberisse siis keerutatud, mis olin aastaselt minult lõigatud. Ta oli seda ilmselt siis järelikult kogu aeg kuskil kaasas kandnud see, nii nagu see on kummastav, nii väärtuslik minu meeles, et kuidas sa siis neid asju nagu ei hinda või ei insponeeri või, või et. Aga mul on tunne ka, et sa ei diskrimineeri nii-öelda, et ikkagi huvitav looduslik ese ja siis inimese tehtud ese tebe olema terve mul on tunne, et sa hindad väga hästi ka igasuguseid tükke ja et ei diskrimineeri. Absoluutselt minu jaoks on kõik need võrdsed, inimese tehtud ja looduse loodud ja ja, ja noh, omamoodi need loodusobjektid on nagu suveniirid ka, et kui ma kuskil käin, et võib-olla isegi teinekord mingi eksootiline loodus või puu või taim, mida ma, mida meil ei kasva, see on minu jaoks nagu suurem suveniir, kui ma ostan seal selle külmkapi magneti või selle kirjaga topsi või tassi, eks ole, et, et see on nagu selline ja meenutab mulle seda kohta ja neid taimi või neid kive või mereranda või metsa või parki või mida tahes. Mina olen ka suur kivide sõber alati reisilt tulles, seljakott, raske kivid, üldiselt. Aga et need lood, mis sa sinna juurde ka vihiku kaudu lugejale kättesaadavaks tegid. Ma küsin, et kas ei tekkinud sellist hirmu nagu liigselt kuidagi paljastada tundmatule lugejale või et siin on alati see piir, et kust sa annad endast ära neid ja kuidagi avad seal neid teemasid ja tegelikult ka puudutada oma lähedasi, oma suhteid ja nii edasi, et kas sellist tunnet ei ole, et annad kuidagi kontrollimatult käest ära midagi? Sa ei tea, kuidas vastu võetakse? Selle vastuvõttu pärast ma tõesti ei muretse ja ja samas ei ole ka nagu selline lihtsalt eksponeerimise kihk, eks ole, nende lugude vaid ma loodan kuidagi, et need lood teevad mõistetavamaks oma loomingu siis ja et tekivad mingid seosed, miks ma nii tegin või, või kuidas ma selleni nagu jõudsin või, või ma ei tea. Ja samuti on nagu alati kahju. CS köögipool jääb nagu varjatuks, et teinekord on nii ära nagu stiilseks kõik see tehtud, et me tegelikult ei tea üldse, mis oli see nagu algpõhjus või see ja võib-olla sellepärast oli see üks kask on lihtsalt laotud neid esemeid täis, et et ma mõtlesin, et nad on ise juba nii rikk, kalikud või laetud, et, et mis seal, minu, see looming ei parandega aita, vaid pigem võib-olla laiendab või, või üldse segab seda tegelikku, puhast, selle objekti nagu olemist. Nüüd küsida selle järele, missing kunstnikuna käivitab, et ma leidobjektidest nüüd oleme rääkinud igasugustest, aga, aga mis veel, kus sa saad hoogu? No mõjutavad igasugused ümbritsevad inimesed, suhted, vahest mingi jutuajamine samamoodi mingi näituse külastus, nii positiivselt kui ka negatiivselt, et ka tegelikult see negatiivne emotsioon võib-olla käivitavaks mõjuks või ka tõesti mingi objekt, mille sa leiad, aga siin on ka nii, et et teinekord ma arvan, et see kuidagi minu mind kõnetab ja mõnikord jääb see aastaks seisma või aastateks seisma ja midagi ei sünni, eks ole, ja teinekord jälle on niimoodi, et et mul on omal juba mingi asi valmis ja siis oh vot see detail on just see, mis minu tehtud puudu või annab sellele lisaväärtuse või mõte või mingi kombinatsiooni. Või noh, sa juba nimetasid sürrealist tegelikult minule meeldis kooli ajal väga dada istid ja nende liikumine ja iga Hansar või sonar oli mul üks üks lemmikuid. Aga mulle meeldib Camirooja, Alexander Calder ja, ja sellised vanamehed. Ja osa kindlasti sellest mõjutustest on sellest kooliaegsetest ikebana õpingutest ja need jaapani kultuuri mõistet nagu zen ja vabis abi ja, ja mingis mõttes nüüd alles tagantjärgi võib-olla vaadates seal on isegi mingisugune sarnasus ristidega, mille peale nagu võib-olla kohe ei tulegi. Aga on ka muidugi inimesed, sõbrad, õpetajat, leo Rohlyn näiteks, eks ole, õpilased, et tegelikult on jube õnn teda ikas noorte inimeste ja kogu selle nii-öelda tulevikku kunstieluloojate keskel ja nendega koos, et ka nemad ju ise inspireerivad. Ja kui nüüd erialaliselt, siis katsin Annaco, eks jaapani keraamik, kellega ma olen koos olnud ühes residentuuris ja, ja ka muidu aega koos veetnud. Ja tema, see töömeetod ja see julgus ja vabadus ja selline ütleme füüsikaliste Essaka seadustega nagu koostöö väga inspireeriv. Ja siis mind veel kuidagi viimasel ajal väga inspireerivad ka vanemad inimesed, minust vanemad inimesed, need, kes ikka veel elu vastu tunnevad huvi. Ja varem, kui lapsed olid väikesed, siis nendega vestlused ja sealt sündis täitsa mitu tööd. Nende juttudest Aga sa juba mainisid oma õpilasi kunstiakadeemias, et kuidas sa jagad enda päevi siis just selle õpetamistöö loomingulise praktika vahel, et kas nad on kuidagi läbi põimunud või sa vahel tunned, et tuleks ühele teise arvelt kuidagi ruumi teha või kuidas nad siin need eri rollid kokku saavad? Siis nad on ikkagi läbipõimunud ja paratamatult peab ruumi tegema, sest et sa ei saa samal ajal üheaegselt, tehke ta nii õpetamise kui kui ka loominguga, aga loomulikult me ei saa ka lülitada välja omapead õpetamise ajal, et ikkagi mingi kogu aeg kuskil midagi tiksub, et mingid muud mõtted. Ja eks ta nii kordamööda käibed siis rohkem puhkuste ja nädalavahetuste suveajal nagu hobi on selline. Ja teisest küljest on hea muidugi, et jälle peab tänama ikatet. Ta on nii paindlik tööandja ja ka oma vahetut juhti urmast, kes nagu on mõistev, et kui on parasjagu vaja näitust üles panna, siis ma see päev ei tule või need kaks päeva ei tule ja teen oma tunnid teine päev tagasi, et, et selles mõttes on ikka väga-väga hea. Ma tõesti tunnen ennast nagu hoid tuna. Et ma ei pea nagu oma eksistentsi võileiva lauale saamise eest nagu võitlema, et ta annab mulle selle vabaduse teha mo loomingus, mis ma tahan. Et Urmas puhkaniga olete ka kolleegid mitte ainult loomulikult loomulikult jaa, just nimelt aga just sellega oma loominguga tegelemise suhtes ma küsiksin, et kuidas sul see pool on korraldunud, et kas sa kogu aeg hoiad ennast natuke soojas, et sa, kas sa püüad iga päev midagi teha kasvõi midagi, kas joonistada või vaadata või lugeda kuidagi või see ikkagi käib nagu hooti? No päris igapäevaselt ikka ei saa ja tihti on ikka see, et kui on ikka koolipäev, siis ma õhtul enam väga midagi ei jõua teha. Aga no nii palju küll, jah, et ikka vahest loed juhtul midagi ja et selles mõttes ikka nagu kogu aeg hoiad kätt pulsil nii palju kui jaksu. Aga nüüd, tulles selle näituse juurde nagu kivid voolavas vees, et mulle tundus teie kolmik väga orgaaniline tervik ja ja väga hea kooslus, nagu oleksite kõik täiesti vanad sõbrad ja ammu läbi käinud ja justkui teie praktikad oleksid üksteisest läbipõimunud ja siis ma vaatasin Tallinna kunstihoone kodulehel videointervjuud teie kolmega, kus te kõik rääkisite üksteisest näituselt saamisloost ja siis ma sain aru, et teid on ikkagi võib-olla rohkem kokku viinud kuraator Tamara Luuk ja see oli minu jaoks väga suur üllatused. Et võib-olla sa natuke avaksid selle näituse tekkimise tagamaid ja, ja kuidas sulle endale tundub nagu selline kooslus, nüüd, kui näitus juba sõidab? Minule oli see ka väga suur üllatus, ma teadsin põgusalt oma haarat varem Naimat ja Tiiu teadsin ainult nii-öelda nende loomingu kaudu ja seda ka millegipärast veel vanema loomingu kaudu mida nad nagu väga praegu teevad, ei tundnud tõesti neid isiklikult üldse, aga meil oli aega peaaegu aasta, me käisime igaühe ateljees, kohtusime nii kokku võib-olla siis viis-kuus korda ja saime siis selle aja jooksul ka natuke tuttavaks ja üksteise loominguga siis ka rohkem ennast kurssi viia ja tegelikult nad inspireerisid mind täitsa kõvasti kohe, et ma nägin asju, mida ma polnud varem näinud nende loomingust üldse. No ma paratamatult olin kuidagi see, kes vist hiljem nagu haakus või alustas tööd, nendel olid siiski juba väga konkreetsed teoseid valmis. Aga see oli jah, lihtne, et ma ei pidanud ennast muutma või midagi nende kuidagi järgi tegema, et see kuidagi läks päris ladusalt tõesti, aga ma ütleks, et Tamara Luugi silm ja kuidagi tunne on ka vist seal ikka väga suur osa, et kuidas ta nii niimoodi mulle oli see üllatus, et niisugused inimesed, kunstnikud kokku pani. Näitus ongi üles ehitatud, et esimene ruum on Naima Neidre tööde päralt ja teises ruumis on siis Tiiu Pallo-Vaigu maalida, et sinu tööd nagu rändavad nendes kahes ruumis ringi ja kuidagi minu meelest seovad ka 12 kunstnikku ja kogu selle näituse nagu mingiks tervikuks, et selles mõttes on huvitav, et kuidas nemad teevad mõnes mõttes sama asja, et neil on selline. Mõlemal on üks seeria, mis on tõesti väga võimsad ja, ja ka nende kunstnike varasemat loomingut arvesse võttes ma arvan, väga hea, selline värske üllatus kuidagi, aga siis oled sina seal, kes sa tõesti põimid seal nagu vahel ja, ja kuidagi seda täiesti teistmoodi kokku, et et seda ma just tahtsin küsida, et kas sa pidid palju kuidagi ennast kohandama. Nende justkui Nevada läksime kivile. Voolav vesi seal vahel aga ei, kivid on mul varasem juba teema ja voolamine on pigem ja selline ma ei tea, võib-olla siis selle näituseruumikujunduse elemendina tuleb, siis, aga jah, ei, ei pidanud jah, et kulges päris loomulikul teel. Tahtsin veel küsida sinu arvamust selles mõttes kaasaegse kunstielu kohta, et et mulle tundub, et see väga joondub näituste järgi, et tahtes olla kunstnik, kui sa pead muudkui tegema näituseid kui tundub, et kellelegi pole tükk aega näitust olnud, et kohe tekib selline tunne, et kas ta ikka veel üldse tegutseb kunstnikuna ja mis toimub ja kus ta on ja nii edasi. Kas sina töötad ka pigem nagu näit, tuse teada, et galerii aeg on kinni pandud, eks ole, ja kuidagi selle nimel või siis pigem nagu enne tekib see stuudios komplekt ja mõte ja siis alles hakkad otsima seda ruumi sellele. No tegelikult on nii ja naa, et noh, neid asju ma tõesti ei tee, ikkagi produtseerib lihtsalt igaks juhuks valmis ja siis seda. Ma olen varasemas elus mõelnud, et kas nii oleks nagu õige teha, et ma teen seda, mis mul hinges on ja siis valmis ja siis ma panen need üles. Aga viimase aja praktika on mul pigem selline, et tuleb nagu idee siis selle idee jaoks ma panen küll ruumi kinni. Ja vot siis ma alles hakkan nagu selle idee nimel, nii et ma tegelikult täitsa nagu mõnes mõttes nagu nullist värskelt, et ma ei tea täpselt, kuhu ma nagu jõuan. Ma arvan, et, et ikkagi kunstnik ükskõik, või on ta poeet, kes sahtlisse kirjutab, et kunstnik on ikkagi kunstnik, ka ilma selle näituseta. Aga samas ikkagi see motiveerib see, et sul on mingi aeg, et viimasel ajal ka eriti, et sul on mingi ruum, ka ruum nagu motiveerib, sest et et minu meelest nagu näitus ei saa valmis nagu minu jaoks vähemalt mitte nagu nende esemetega, vaid ikkagi nagu koos selle ruumiga või, või selle ümbritsevaga või kaaskunstnikega või, või kellega sa koos seda teed. Et nad siis nagu lähevad need esemed alles nagu elama tegelikult ja muidugi ka mingisugune vajadus, sisemine kui väline, ega muidu ju ka ei teeks. Ja kunagi ma mäletan hästi ammu üks see oli üheksakümnendatel üks õpilane ütles, et noh, kui sind ei ole seal galeriis müügil, siis siin nagu poleks olemaski. Ja nüüd selle viimase kivide näituse avamisel üks noor tudeng ütles, et ma ei tea, et ma ikka tulin vaatama, et ma nüüd näen, et sa kauskad ikkagi nagu midagi teha. No ma saan aru seepärast, et me oleme kõik neile lihtsalt ühed õpetajad, kes räägivad ja keda nad ei pruugi üldse uskudagi, see on nagu hädavajalik, et ta teab, et ma olen kaaluv inimene ja ma teen ise ka sama asja, mida ma tema käest nagu ajan taga. Et selles mõttes mingisugune usaldus, võib-olla õpetaja vastu ka nagu omakorda, et see on nagu ikkagi vajalik, et, et te olete ise nagu loov inimene. Aga kas on mõni uus oskus või sa tahaksid praegu juurde omandada või mõni teadmine, mida seal oleks vaja, et kuidagi edasi mõelda oma loomingus? No ikkagi õppimisega tegelen ka kogu aeg, aga viimasel ajal tõesti ma tunnen, et ma, mul ei ole nagu vaja midagi enam nagu sellist tehnilist või tehnoloogilist, et ma isegi nagu arvan, et vahest võiks nagu midagi ära unustada, et saaks nagu alustada täiesti nagu puhtalt lehelt mitte mingeid eelteadmisi ega ka eelarvamusi omamata. Ta kuidagi nagu uuesti teisest küljest avastada hoopis mõni tehnoloogia. Selles mõttes jääb alati igast näitusest midagi nagu kripeldama, et ja peaks tegema. Aga hetkel ma tunnen küll, et olen päris väsinud, et et peaks hoopis koristama töökoda ja riisuma lehti ja sahtleid ja, ja käima looduses ja teiste näitustel ja, ja ennast nagu laadima, uuesti muidugi ka täie jõuga siis jälle nagu õpetamisele pühenduda ja kooli tööle, et, et ikka alati peale näitust tekib nagu mingi selline pingelang, kus sa oled natukene sellisest loomerajal nagu kõrval, ma arvan, et see on ka oluline vajalik. Aga kui sa vaatad korra seda meie kunstielu laiemalt, et mis on sinu arvates siin praegu hästi ja millega ikkagi võiks Asjad paremaks saada? No ma arvan, et ikka väga palju on hästi ka, et meie väikese Eesti rahvaarvu kohta ma tõesti tunnen siirast rõõmu meie Meie kunstnike tegevusest ja aktiivsusest, nad ei jää mitte millegi poolest alla minu meelest maailmakunstnikele teistele, et võib-olla pigem sellest, et me ei suuda neid nii hästi maailmale tutvustada, võib-olla selles on puudus, aga aga ükskõik, ma ei mõtle isegi praegu nagu üldiselt laialt ka erialade kaupa näiteks seal mulle lähedastel erialadel või Keroomikas või klaasis või ehtekunstis. Et ka seal nii-öelda tarbekunsti aladel siis nii palju häid näiteid, kuidas on maailmas läbi löövad ja, ja tööd saavad. Et selles mõttes ma tõesti tunnen siirast rõõmu samamoodi, onju Need võimalused praegu näitusi teha või kunstikorralduse osas järjest takse uusi keskusi ja kai ja Põhjala ja ma ei tea, Paljassaare ja Ars on ennast nii-öelda uuendanud ja rääkimata nendest, mis juba varasemad kõik on olnud. Et väga palju on positiivset ja Kulka süsteem minu meelest on ka ikkagi väga tore ja ma tean, et seda igas rikkamaski riigis ei pruugi olla niisugust võimalust. Et selles mõttes on väga tore ja samuti nüüd viimaste just nende näituste puhul mulle kuidagi tundub, et ka need institutsioonid on ise kuidagi kas on endale välja võidelnud selle või või et see näitustegevus on kuidagi palju sujuvam, et nad ise nagu juba hangivad rahad, et mingite ütleme, graafilise disaineri või näitusepüstitaja või ehitaja või kellegi jaoks, et see oli minu jaoks täitsa niisugune meeldiv üllatus, kuidas, kuidas tänapäeval asjad käivad, kuigi mul ei ole see paus, ei ole nii pikk olnud, aga võib-olla see nagu lihtsalt praegu nende tarbekunstimuuseum ja kunstnike liidu galeriide ka niimoodi. Aga muidugi vahest mind ikka jälle hämmastab see, et isegi meie väikses Eestis, et ma ei leia, et oleks vanuse nagu mingisuguseid piir, et isegi mulle tundub, et praegu on nagu need vanad tegijad kuidagi populaarseks saanud ja ülestõstetud või või esile toodud, et aga et see erialade piiri asi, mida tegelikult mina mäletan juba oma õpingute aegadest seitsmekümnendatel, et need piirid on nii visad kaduma, et sellest ma lihtsalt ei saa aru. Et, et see on kummaline ikka nagu niimoodi, et et üks ei taha teist tunda või, või mingi materjal ütleb järsku ära, et see on nüüd kunst ja sellest materjalist tehtud asi ei ole kunst, et no selle varasem rääkisime, et minu arust ei ole neid hierarhiaid, vot siis täpselt see see ongi see koht, et minu arust ei ole ka nagu materjalidel hierarhiaid ja ei ole hierarhiaid ka. Noh, ma ei tea, kujutaval tarbekunstil on ta kasutatav või ta ei ole kasutatav mingit vahet minu jaoks ei ole. Minu meelest ka ei ole, aga ma olen nõus, et kuidagi on tõesti, need piirid on nähtamatutena ikkagi üsna üleval veel, et aga neid on põnev murdajal. Aga tõmbame siit otsa kokku, aitäh, Ingrid Allik. Kunstiministeeriumis oma mõtteid jagamast ja soovin palju jaksu ja head loomehindu. Aite. Lugupeetud kunstiministeeriumi kuulajad, liigume nüüd kaasajast kaugemale minema, rikku ja kumu kunstimuuseumis on kuni märtsi lõpuni peaaegu 21. märtsini avatud näitus Egiptuse hiilgus. Ja olen siia palunud sellest näitusest vestlema Oliver Orav, kes on kunsti ajaloolane ja muinsuskaitsja ja kes on lugenud ka juba mõnda aega Eesti kunstiakadeemias vana aja kunsti kursus. Tere, Oliver. Tere. Tere. Kasutan sind sellise näidisvaatajana siin ja küsiksin kõigepealt, et mis tundeid see näitus sinus tekitas? Kas hiilgus tabas ja väga põnev? Ta Sali, kuna seal näitusel on ju rohkem selline Egiptuse kunsti võib-olla argipäevasem pool mõõtmetelt suhteliselt väikesed esemed materjali kasutuselt, pigem tagasihoidlikumad esemed ei ole väga suuri staar objekte siis ma ei ole isegi päris kindel, kui palju seda Egiptuse hiilgust seal just on. Aga näitus on lõpmata äge, vaatamata sellele, sest minu meelest just mingi selline lummav salapära ja igavikulisus mis on segatud sellise kummalise intiimsuse ja inimlikkusega, mis teeb egiptuse kunsti võluvaks. See on seal hästi intensiivselt kohal ja tuleb sellel näitusel väga hästi esile. Mis Egiptuse kunsti selline tõmme kõigi nende tuhandetele meil on? See on tõesti kummaline ja mul ei ole vastust muidugi sellele küsimusele ma saan lihtsalt nentida, et Egiptuses tõesti on midagi sellist mis veab ligi inimesi kuidagi eriliselt ja see lumm, mis on paljudele kuidagi meelde jäänud, võib-olla esimestest kunstiraamatute sirvimistest lapsena või teismelisena nüüd kuidagi taaselustub ja inimesed tahavad seda uuesti kogeda. Ma ei teagi tõesti, millega seda seletada, aga tõepoolest sellised inimesed, kes ei käi väga palju kunstinäitustel, on selle näituse üles leidnud. Mul oli hea meel väga palju kuulda vene keelt publiku hulgas. Noh, võib-olla see on ka seotud sellega, et Eestis meil ju siin selliseid suuri egiptuse kunsti püsikollektsioone ei ole, aga on, Ermitaažis on üht-teist ka Moskvas, Puškini muuseumis, natuke ka väiksemates Venemaa muuseumites. Egiptuse kunstiga suhestumine ka niimoodi vahetult Muuseumis eksponeeritud Alte faktide kaudu võib kuuluda ka võib-olla vene inimeste varasemasse kunsti kogemus, kui neid lapsena näiteks Peterburi Sermitaaži viidi. Kuna tihti kunsti ju ka noh, siis vaadatakse seal kuidagi kronoloogilises järjekorras. Võib-olla sellegi tõttu jääb see Egiptus hästi meelde, et siis kui jõutakse renessansi ja baroki, nii on noor inimene juba väsinud. Ei teab aga jah, midagi temas on sellist, et see inimmass on seal nii suur, et pole ammu midagi niisugust kogenud. Näitus jääb kauaks lahti, et ma kõigile soovitan kindlasti sinna minna, aga võib-olla isegi pisut oodata, kuni see esimene huvi natuke rahuneb. Küllap see vist on kuidagi seotud sellega, et see kauguse ja läheduse mingi vastaspinge on see, mis meid selle juures erutab. Et need ajad on meist nii kaugel. See kunstitegemise eesmärk, see orienteeritus Surnute maailmale teis poolsusele on meie jaoks tihti kuidagi võõras või raskesti mõistetav. See, et need kõige kaunimad, kõige erilisemad kunstiteosed tegelikult ei olnud kunagi mõeldud elavatele vaatamiseks, vaid pandi surnutele hauda kaasa ja neid ei näinudki peale võib-olla mõnede matustel viibinud inimeste suurt keegi. Ja teisalt teemad, mida seal käsitletakse, igapäevane töökalapüük, jahilkäik, koduloomad, need on kuidagi nii inimlikud ja kuidagi selles on miski selles ka peks ehtekunstis klaasikunstis, mis mõjub ka tänapäeva inimesele kuidagi maitseka ja kaunina. Ja siis toob selle kuidagi meile lähedale ja toob need mitme 1000 aasta taguseid inimesed meile lähedale. Ja ilmselt noh, vot see selline kummastav efekt on see, mis selle Egiptuse poole meid veab. Lisaks muidugi kõik popkultuuriline asiotaaž, noh loomulikult väikestele poistele on kõige huvitavam muumia ja kõik see ka Egiptuse kunsti ja sellega seotud sellisega tänapäevase siis võib-olla kunstimaitse sellise elitaarsena mõtestamise traditsioon või noh, kõik sellest inspireeritud ehtekunst rõivakunst alates kuskilt sealt juugentist Artek osta, eks ole, mis on kuulunud pigem just sellise haritud, elitaarse eneseteadliku elulaadi juurde, eriti naistemaailmas Kleopatra, meik või mis iganes. Et küllap ka need aspektid loomulikult mängivad siin kaasa, miks Egiptus on kuidagi moes, on olnud moes läbi 20. sajandi ja on tänagi. Kas on mõned artefaktid äkki, mida sealt välja tuua või mis sulle eriliselt silma jäid? Mind liigutasid sellised võib-olla nunnud asjad nagu kassimuumia ja kala sarkofaag, et neid ei ole kuidagi suurtes muuseumites egiptuse saalides juhtunud kohta ma võib-olla ei ole osanud tähele panna, aga. Just võib-olla see, et neid suuri star objekte, mida me juba üksikobjektina tunneksime, on vähem siis see laseb esile tulla, võib-olla jah, sellistel eseme tüüpidel, mis olid toona tavalised ja olulised, aga mida me muidu võib-olla väga ei vaata muuseumites laseb esile tulla väike esemetel ehtekunstil keraamika all. Ja igasugustel sellistel toredatel asjadel, mis panevad mõtlema mingisuguse inimloomuse püsivuse üle, noh, kasvõi need Užeptid või Usaptid nõnda öelda asendajad, kes pidid inimese eest tööd tegema täis poolsuses, sest oli selline ettekujutus, et teispoolsuses võib-olla peavad kõik inimesed tööd tegema. Aga et siis kõrgklassi inimesi paar Ausid nende lähikondseid ja teisigi siis selliseid toonasesse disühiskonna ladvikus kuulunuid, sellest vabastada, siis pandi neile hauda kaasa sellised väikesed asendajate figuurid ja egiptuse kunstiga seotud sagedane selline maagiline mõtlemine siis ütles, et need siis elustuvad ja asendavad inimest teispoolsuses ja iga aastapäeva kohta pandi siis üks aga mida aeg edasi, seda sagedamini hakati panema kaasa veel lisaks ka töödejuhatajaid või järelvaatajaid. Et iga aastapäeva kohta oli veel üks ja siis näiteks iga nädala kohta veel ka üks järelvaataja nagu ülemus, kes pidi vaatama, et nad ikka teeks surnu eest tööd. See oli. Mida ma seal ka mõtlesin, et näed, kuidas siis alati on olnud niisugune kogemuslik tõdemus, et ega inimesed ei tee eriti tööd, kui keegi ei valva. Noh, samamoodi paljude teiste asjadega seal noh, 11 toredatest ja juntsudest asjadest, mida seal on palju. Mulle jäi veel võib-olla sellest korrast eriti ka meelde üks tore kääbus pess. See on üks niisugune grotesk ilmega natukene mingit niisugust lasteraamatu muinasjutu tegelast meenutav kääbuse figuur kes oli niisiis hauapanusena üsna tavaline tegelane, aga keda erinevalt paljudest teistest siis sellistest esemed tüüpidest on kasutatud sellise väikese skulptuurinaga kodudes. Ja ta siis kuulus ka elavate maailma. Et tema üheks ülesandeks oli tõrjuda haigus, vaime ja taude ja kõiksuguseid niisugusi, deemoneid, kes võisid midagi halba tuua eemale nii surnutest kui elavatest. Ja noh, praeguses olukorras ta tundus olevat ka väga kohane ja võiks nagu olla üheks selle näituse niisuguseks kaanepoisiks mu meelest. Jaa, puitesemed võib-olla ka olid hästi põnevad vaadata, eks neid ole alati egiptuse kollektsioonides, aga seal nad tulid ka hästi vahvalt esile. Kaks sarka näiteks, okei, siin on omaette D-alateema, kuhu me tõmbame selle piiri, millal me nimetame neid sarkadeks ja millal sarkofaagi tõeks. See oli üks väheseid asju, mis nende muidu väga professionaalselt koostatud ja tõlgitud tekstide juures tekitas mul ka küsimusi. Aga on nad siis nüüd Sargad või sarkofaagi, see selleks. Vabandust, mis nende vahe on? Noh, vot eks ta ongi natuke taju küsimus, sarkofaag tähendaks ju nagu sarkalgijat kreeka keelest saame selle sõna või Zarekkaneelajat ja see tähendaks justkui mingit sellist suurt välimist, kirstu tavaliselt kivist, kuhu sark läheb omakorda sisse. Aga siis nende puidust kirstud puhul mul tekkis see küsimus, et kas sinna sisse pidi veel käima see sark või sinna pidi juba käimase muumia muumia sidemetes. Ja siis mul tekkis see teema jah, et tavaliselt ju tehakse vahe. Et need inimesekujulised on siis justkui Sargadja sarkofaag on see, kuhu sisse need Sargad omakorda käivad. Noh, niimoodi matrjoška moodi nagu mitme kihiliselt neid muumiaid pakiti, vähemalt kõige eelitaarsemate matuste puhul. Jah, see oli kõrvalpõige minu jutus, aga seal olid siis siuksed puidust ütleme sellised suured surnukirstud mille puhul on võluv see, et kuidas üldse Egiptus tuse kuivas kuumas kliimas see puit, mis meile tundub pigem selline, sageli ebapüsiv kaduv materjal, on säilinud läbi mitme 1000 aasta. Aga teiseks ka see, kuidas see puit võib-olla veel selgemalt ja kuidagi elavamalt kannab sellist omaaegset tööriistajälge võib-olla kullassepad või keraamika puhul, tavainimene ei oska seda nii selgelt näha, aga puidu puhul see Peikli jälg või kirvejälg on tohutult selline vahva, kuidas ta toob mitte ainult selle elitaarse seltskonna tellijaskonna vaid ka selle käsitöölise kunstniku kuidagi meile lähedale ja siis kuidas ta tehtud on teatud isegi võib-olla rohma, kus, sest tegemist ei ole väga elitaarset esemetega ja samas sinna juurde, see püüdlikviimistletus on nende asjade juures tore. Noh, seesama pisike puitlaegas kala sarkofaag. Jällegi mis sarkofaag ta on, aga noh, kast kala muumia hoidmiseks on samast ooperist, eks ole. Eesti ja Egiptus või Egiptuse Eesti et näitusel oli eraldi ka välja toodud siis baltisaksa seikluslikumad hinged, kes ka jõudsid oma ekspeditsioonidel ja olid ka mõned esemed, mis on Eesti Rahva Muuseumi-le üle antud kogudest ja, ja Tartu Ülikoolimuuseumilt, aga kuidas see siinsesse konteksti, kui palju me peaksime proovima seda istutada või kui paljud ongi meile lihtsalt selline eksootiline võõras, mida nüüd hea oma silmaga vaadata? Noh, eks meile siia Euroopa provintsi jõudis. Ta Egiptuse kraami ju ka, et see Richteri koguse Väimela mõisast pärit noorhärra, kes siis sinna Egiptusesse jõudis, oli ikkagi küllaltki esinduslik sellise põhjamaa erakogu kohta, aga selle kogu silmapaistvam osa on ju Venemaal siis esimese maailmasõja ajal nagu ilmselt kunsti ja kultuurihuvilised inimesed, kõik teavad Tartu ülikoolist, kuhu see kokku siis hiljem anti evakueeritud asub praegu Voroneži muuseumis, ta ei ole kunagi Tartusse tagasi antud. Noh, need ülejäänud Egiptuse muistiseid on meil juhuslikumad tagasihoidlikumad suuresti pärinevad siis Burkharty kogust, kes üldse kogus kõikvõimalikke erinevaid kurioosumeid siis mis on siis üks meie ajaloomuuseumi selliseid nii-öelda all kollektsioone, mille ümber siis hiljem koguse provintsiaal muuseum, millest on tänaseks saanud Eesti Ajaloomuuseum on siis kujunenud? Jah, ega siis siin ju mingisugust sellist väga teadlikku Egiptuse uurimist pole olnud, mõtlesin ma ka seda näitust vaadates, et küll on kahju, et Sergei Stadnikov enam ei ole meie hulgas ja tema lahkumise järel ega ühtegi sellist tõesti tõsist rahvusvahelise teadus üldsusega suhestuvad Egiptoloogid meil Eestis ei ole. Aga eks sellise moevooluna see Egiptuse vastu huvi tundmine 20. sajandi algul oli meil ju ka päris tugev isegi kui seda egiptuse kunsti tunti põhiliselt raamatute ja võib-olla siis ka Venemaa muuseumites nähtu vahendusel. Et meiegi loomulikult nii juugendid kui aartekot on seesugune Egiptomaania mõjutanud ja Egiptuse vastu huvi tundmise traditsioon. Selles mõttes on, on meil siinmail ka täiesti täiesti olnud olemas ja tõesti alguse saanud baltisakslastega ja võib-olla on hea, et meil ei ole siin mingisugust sellist suurt originaal muististe kokku sest see tegelikult ju kõik on päris keeruline ja valuline teema tänapäeval. Et kõik need Euroopa rahvad, kellel need sedalaadi kogud onju, peavad endalt küsima, et kuidas on selle mingisuguse, sellise kollektiivse koloniaalsüü et suuresti need kogud Euroopa muuseumites, olgu need Venemaal, Inglismaal, Saksamaal või ka hoopis näiteks Ameerika muuseumites on ju võimalikud ikkagi tänu sellele, et Egiptus on olnud noh, nii Prantsusmaa kui Inglismaa koloonia või selline sõltuv territoorium suuresti siis mustalt turult oli võimalik neid asju osta kaua aega kuni 20. sajandi alguseni välja rääkimata 18.-st 19.-st sajandist, mil see huvi tekkis. Nii et tegelikult need kogud tänapäeva muuseumi eetika seisukohalt on teinekord kaunis kahtlase pärit taluga. Mul on hea meel, et selles näituse kataloogis ühesõnaga on seda musioloogilist poolt, et natuke ka tutvustatud, kuidas Torino Egiptuse muuseumi kogu on, on kujunenud ja seal ei ole selle juurde mingisuguseid selliseid radikaalseid hinnanguid. Aga noh, selle üle võib siis igaüks ise edasi mõelda. Et mis on siis nagu tänapäevane seisukoht, mida peaks tegema? Noh, Egiptuse puhul on see, et kuna tõesti seda kunsti on nii palju, siis võib-olla Egiptus kõike ei tahakski tagasi, see puudutab üksikuid staar objekte, aga noh, see puudutab laiemalt kogu seda muististe maailma. Kõige teravamad on tegelikult Euroopa riikide endi vahelised vaidlused, kas britid peaksid helgini marmori kreeklastele tagasi andma või mitte. Aga loomulikult siis ka kõik need teemad, mis puudutavad just siis mustast Aafrikast ära toodud või indiaanirahvaste juurest ära toodud nii-öelda aborigeenset kunsti, et või, või sellist põlisrahvaste kunsti Euroopa muuseumites. Et mida peale hakata. Egiptuse puhul on seda, et Vana-Egiptuse kultuuri järjepidevus on katkenud ja tänasel Egiptusele, mis on islamimaa, on oma mentaalsuselt või kultuuripraktikatelt, võib olla suhteliselt vähe ühist Vana-Egiptuse kultuuriga. Seda on kasutatud nii poolt kui vastuargumendina ja on öeldud, et selle tõttu Egiptusega võib-olla asi lihtsam. Et ei ole olemas sellist jätkuvat kultuuri. Näiteks religioosse konteksti kuuluvad asjad, mis on siis täiesti valel viisil eksponeeritud nüüd Euroopa ja Ameerika muuseumites näiteks asjad, mida kohaliku traditsiooni järgi tohiksid näha ainult teatud riitustesse pühendunud meesterahvad või vastupidi, ainult naisterahvad on väljaspool igasugust religioosset konteksti lihtsalt ilusate artefaktidena muuseumis välja pandud. Aga Egiptuse puhul siis sellist seltskonda, kes siis tõsimeeli usuks Vana-Egiptuse jumalatest või esindaks seda kultuurisellisena, nagu see aastatuhandete eest eksisteeris, ei ole olemas. Teisalt on seda nähtud ka vastupidise argumendina, et me peaksime olema eriti delikaatsed just seetõttu, et meil ei ole koostööpartnerit, me ei saa küsida, mida need inimesed ise arvaksid, kas nad mingis kontekstis mingitel tingimustel lubaksid neid asju eksponeerida või mitte. Noh, see seabki meid hästi keeruliste valikute ette ja põhiliselt puudutab see muumiate eksponeerimist. Meil Tartu Ülikoolis on kaks muumiat, mis ka praegu on eksponeeritud ja püütud seda teha siis sellisel viisil, nagu tänapäeval soovitakse. Et nad ei ole kunstiteoste vahel, nad on eraldi ruumis, nende kohta on püütud anda võimalikult paljud teaduslikku informatsiooni ja on püütud luua neile natukene selline haua kambrillik, kontekst, nagu nad oleksid lihtsalt ümber maetud küll teise kohta, mitte Egiptusesse. Aga nad ikkagi saavad seal puhata, noh siis nii-öelda oma mingisuguses nii-öelda mullis nad ei ole pandud kui kunstiteosed kunstiteoste vahele. No seda on püütud teha nüüd ka sellel näitusel, et muumia on teistest asjadest natuke eraldi, mis puudutab inimmuumiat. Aga loomulikult võib küsida, kas seda muumiat näiteks üldse oli vaja Torinos sellele näitusele tuua see üks lapse muumia muumia sidemetes, milleks? Aga noh, selge on, et, et paljude inimeste jaoks on üks selge ootus, mis peab ühel egiptuse teemalisel näitusel olema muumia. Ja siin on veel terve hulk selliseid väikesi ala aspekte, näiteks kasvõi see, et ta on nüüd selline muumia, mis on muumia sidemetes selgelt valitud just niisugune siia näitusele. Et see on ka üks asi, millele tänapäeval on tähelepanu pööratud. Et sageli meie võtame need muumiad muumia sidemetest lahti, noh tänapäeval enam ei võta, aga vanasti võeti ja eksponeerimine neid justkui alasti. Egiptlased käisid küll väga napis riietuses, aga selle juures olid meil väga kindlad siiski riietumistavad, milliseid kehaosi meestel või naistel sobib näidata. Eriti kui tegemist oli kõrgklassi inimestega ja on mõeldamatu, et näiteks kõrgklassi naine oleks kuskil niimoodi täiesti alasti olnud. Lisaks egiptlased üldse isegi matusetseremooniatel ei eksponeerinud muumiaid, surnukehade nägemine oli pigem tabu. Ja Momifitseerimis protsess ka toimus, varjatult olid ainult väga kindlad inimesed, kes sellega tegelesid. Selles mõttes see on üks tõsisemaid teemasid alati kõikvõimalike egiptuse kogude puhul, kas muumiaid eksponeerida või mitte. Paljud suured muuseumid on kõik muumiad ekspositsioonist ära korjanud või eksponeeritakse neid kui üldse, siis eraldi hoopis mingisuguses loodusteadusega tegelevas kollektsioonis või muuseumis, kus see teaduslik huvi võib-olla siis õigustab seda, et vältida sellist objektistamist, nende eksponeerimist koos kunstiteostega, mille juures me võime tihti ära unustada, erinevalt teostest, mis on inimese loodud küll ka surma ja matusekultuurikontekstis aga mis on siiski asjad? Muumiad ei ole asjad, need on surnud inimesed. Ja aitäh tähelepanu juhtimas, Marend nüüd kuulaja natuke paremini varustatud nende aspektidega, mida tähele panna, mida sealt otsida, mida sealt ka leida. Ma tõmbaksin siinkohal intervjuu kokku, aitäh Oliver Orro, mõtisklema selle egiptuse hiilguse näituse üle, mis on kumu kunstimuuseumis veel avatud peaaegu märtsi lõpuni. Tere Te, kuulate saate Kunstiministeerium rubriiki, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuni detsembri alguseni saab Tartus kogu galeriis näha Belgia kunstniku Brüno koosi näitust sanatoorne atmosfäär. Julgen öelda, et tegemist on klassikalise fenomehnoloogilise pilguga, mille fookuses on seekord võetud sanatooriumi institutsioon kuidas päikese ja õhu suhtes tundliku Kochi kepikese levik sanatooriumi sünnini viis, kuidas see nimega penitsilliin notaatum sanatooriumis selle algses tähenduses lõpu tegi ning kuidas see kõik akumuleerub kokku võlditavas lamamistoolis. Näituse avapäeval pidas koos väikese loengu, kus tutvustas oma vaadet sanatooriumi ajaloole. Kõigile tuttavaid näiteid otsides ütleksin, et koos ettekannet iseloomustasid romaan parti mütoloogiatele või Umberto Eco reisidele hüperreaalsusse omased papa vormilised kultuuriloolised seosed. Kuid sanatooriumi kui raviasutuse taust pani auditooriumi küsimuste ringis loomulikult ka Michel Foucault uurimusest haigla sünd lähtuvate teemaarenduste järele pärima. Raviasutusena seostub sanatooriumi kad paratamatult surm ning eraldatus ühiskonnast. Samas on sanatooriumi arhitektuuriideeks inimese viimine kontakti loodusega värske õhu ja päikesega, mis enne penitsilliini avastamist olid kõige tõhusamad. Tuberkuloosiravivahendid. Antibiootikumipõhise ravi leidmine tähendas aga paratamatult sanatooriumi kui omapärase arhitektuuri taandumist ning selle kummalist kokkusulamist. Puhkus arhitektuuriga. Brüno koosi. Näituse sanatoorne atmosfäär kureeris kogu galeriis Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna romanistika professor Saara Pedro akulee, kelle akadeemiline uurimustöö vaatleb kunsti võimet muuta inimeste elu. Teoreetiliseks taustaks on sealjuures kirjandusteaduses sündinud lugeja reaktsiooni kunstilisele tekstile uuriv Reader respons theory mille korreks eestikeelse vastu jään teile siinkohal võlgu. Sisuliselt on tegemist vastandusega formalistlikele kunstilise teksti struktuurile, keskenduvatele, teooriatele, kus lugeja psühholoogia ei mängi mingit rolli. Koosi fenomenoloogiline käsitlus sanatooriumis on Petraakuleele kui teadlasele huvitav seetõttu, et arhitektuur koosi teostes ei ole mitte esteetiline, vaid füüsiline masside tervist mõjutanud kogemus. Kunstnik ise on noorest east saati kannatanud astmahoogude all mis igasse uut ruumi sisenemise hirmutavaks muutsid. Kunagi ei võinud teada, mis juhtub kuid katedraalis sanatooriumid olid need kaks hoone tüüpi, kus koos end alati hästi tundis. Nii on koosi huvi sanatooriumi kui hoone vastu, selgitab vahetu isikliku kogemusega. Mis on aga huvitav just seetõttu, et me saame sarnast tervenemise kogemust näha veel paljude inimeste juures. Samas kui kujutava kunstiteostele ja kirjandusele nii murdeliselt reageerimine on harva massiline ning ei ole ka nii lihtsalt tõestatav. Kuid näitusel ringi vaadates on ilmne, et koosi tegelikuks huviobjektiks on lahti volditav lamamistool. Sanatoorium eraldas haiged tervetest, kuid lamamistooliga, milles haiged päikesetrassile looduse rüppe toodi, anti inimesele taas vabadus. Lamamistool, eriti neist kummalistest vormidest, milles koos need oma näitusele on seadnud, on kui individuaalsed kosmosesüstikud ulmelistest stsenaariumist mis võimaldavad indiviidil jätta selja taha teda vaeva keha umbes nii, nagu juhtub siis, kui süüa asjakohaseid seeni. Prinoosi näitus, sanatoorne atmosfäär kogu galeriis oli kõigest esimene sündmus, tinglikus festivalis. 20. novembril avatakse Tartu kunstimajas grupinäitus tagasi, mida kureerib samuti Saara pedaal akule koos Peeter Talvistu ka. Ning Tartu Ülikoolis toimub lugeja kogemusele pühendatud rahvusvaheline teaduskonverents. Viimase kohta leiab lähemat infot kõige lihtsamini kogu galerii kodulehel koosi näituse pressiteate juures oleva viite kaudu. Muideks, Saara Pedarculee tegi hiljuti koostööd Flo Kasearuga manifeste raames Marsseys. On lootust, et see projekt tuleb esitusele ka Eestis ning üldse Pedarculee poolt enesestmõistetavana adutud initsiatiiv, teadus ja kunst administratiivses mõttes nii vahetult ühte põimida Eesti akadeemilise bürokraatia kontekstis sisuliselt enneolematu. Kõik see kallutab neid arvama, et me saame oma uuest täht kuraatorist kunstiministeeriumis peagi veel rääkima. Te kuulasite saata Kunstiministeerium lõiku, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.