Nonii, kallis raadiokuulaja, täna siin raadio kaks laivis ansambel, regatt. Ja meie tuleme Tallinnast, õigemini Tallinn 80-st. Me esitame sellist mõnusat muusikat, mis on natukene nostalgiahõnguline, natukene selline vanavanaema kapihõnguline või, või võib-olla siis kellelegi ka isa või ema kappi hõnguline, et need lood on kuskilt sealt pärit ja aga, aga me katsume neid teha nagu selliselt mõnusalt ja anda nendele tegelikult selline tänapäeva täna päevalik elamine sisse. Ma pikka juttu nüüd ei tee, aga esimene lugu on sulle leina. Nii selle looga minul minu nimi on Marek, ma olen ansambli rega laulja selle looga, minul väga helged mälestused. Aga ma ei hakka nendest lähemalt rääkima järgmise looga, meie viiuldajad, väga helged mälestused, kui ta neid muidugi ise mäletab, see lugu kannab pealkirja Ulila. Ma mäletan küll jah, et ma kuulsin seda lugu esimest korda uulilas. Siis asub Tartus. Aitäh, head kuulajad. Head kuulajad. R2 live is täna õhtul, tänapäeva täna hommikul mängib teile ansambel regatt. Otse Tallinna Tallinnast Piritalt, mere äärest ja aastast 80 on need lood imelile, täna mängime. Ja järgmine lugu. Ma tutvustan, mina, olen Matias selle bändi viiuldaja. Ja järgmine lugu, mis neile mängime, on mina ise. See on just nimelt räägibki meist sellepärast et me ju kõik tahame olla sellised, nagu me tegelikult oleme kõik, välja arvatud meie bassimees Kalmer muidugi. Kes tahab minu moodi laulja moodi olla. Äss passiva. Aitäh teile ja siin raadio kahes on endiselt ansambel regatt. Retroskoopiline, väike ülevaade meie muusikast. Järgmine lugu on sellest ajast, kui me veel alustasime selle ansambliga. See oli mõni head head aastad tagasi ja, ja, ja kui me mõtlesime, et mis need lood võiksid olla missis sobiksid ansambli regatt siis üks lugu jäi meile ühe vana VHS-i pealt kõrvu ja see lugu oli väga vahva videoga. Kõige meeldejääv moment oli seal sellest, kuidas turul, sellise turul see oli see turuvideo ja kus kidramees käis kitarr kaelas ja kapsapea käes ringi ja see oli tegelikult radari video, eks see, kes oli Bloomberg või kes, kes käis seal. Riho Lilje, Riho Lilje käis käisingi kapsas, no siis me tervitame selle looga Rihot. Ja kõik, mis tarvis on see lugu. Marek, kas sa mäletad, kus meil esimene prooviruum oli? Kõige esimene korda, kus me tegime kõige esimene prooviruum väga selgelt mäletan, see oli mere ääres, linnahalli siseruumides, järsku läks, läksime sinna sisse, siis ei olnud seal mitte ühtegi korrast pilli, võimu seal olid, kõik olid katki ja ja kui ma sealt ära tulin, mõtlesime, et kas me teeme edasi jälle järgmine prooviruum oli meil parem juba, eks see oli. Tohib mõisas tuisu mõisas tegema ja siis olid tingimused oluliselt inimlikumad. Kuigi ütleme nii, et esimesed aasta aega mängisime viiulit näiteks tavamikrofoni, kust õliga vilin sisse ja monitoride, sest meil lihtsalt ei olnud kuulnudki, eks jah, siis oli, siis oli see printsiip, et kes suudab ennast kõige kõvemini peale panna. Et see on nagu võidumees, et ma mäletan, et ma ühel hetkel loobusin ja laulsin niimoodi proovis, et ma iseennast ei kuulnud. Teised ei lasknud sellest üldse ennast heidutada, kuni ma mäletan, mis kolmandas proovis kiik ütles, et laulu nagu ei olegi või? Laulan no laulan, laulan nüüd. Aga see lugu on Trava udu oma. Nõukogude rokk, Vaarekas vene keelt oskate. Ma oskan seda hästi, vähekene niimoodi laulsid, nendesse laulsid. Kas sa tead, millest sa laulsid? Enam-vähem tean, muusika järgi sain aru, aga muidugi me peame ütlema seda, et, et venekeelseid lugusid on meil veel, me täna neid rohkem küll ei esita, sellepärast et. Ma ei teagi, mille pärast, aga ma tahaks öelda seda, et meie bassimees on, on selline mees, kes tegelikult on selliste lugude fänn ja tal on väga suur fonote kodus. Koguni 300 300 kuni 350 erinevat CDd vene rockiga. On, on see nii, Kalmer, rohtude 400. Ja kui tahate vene roki saada, siis pöörduge meie bändi poole, siis Kalmer Kalmer toob teile sõjaväest, kui ta kunagi käis seal tegeleda vene lugudega, meie käest on küsitud, et miks te neid, miks te teete neid. Tegelikult, kui me kunagi Repsivaks hakkasime valima regatile, siis me mõtlesime, et ei peaks olema nagu lahe Reps, ta peaks olema kihvtide lugudega huvitavad mängida ja, ja üks kriteerium oli ka see, et nad on kas Eesti artistide poolt esitatud siis nad on Eesti artistid. Ja selle looga meil on see, et need artistid on Eestit kunagi külastanud. Nii et vot selle looga on selline. Aga nüüd me läheme ühe, ühe kunagise või tegelikult muidugi ka praeguse Eesti artisti suure algustähega juurde ja tema esitusest, õigemini tema repertuaarist tuleb selline laul nagu Sa haara kinni mu käest. Ja meie teeme siis seda niimoodi. Oo võttis naha märjaks. See lugu võtab alati naha märjaks, trummar leemendab, meil, me ei saa pilti teha. Me ütleme ja me ei saa pilti teha praegu, aga trummari otsaesine on märg. Kahjuks peab tunnistama kaenlaalust Allan sellised laigud, aga see on trumm trummaritele tavaline. Aga nüüd me võtame natukene sellel kontserdil, võtame tempot maha. Ja teeme ühe ime ime. Imeilusa ballaadi. Ja helirežissöörid võivad selle loo ajal tantsima minna. Ja lenda mu pooleni. Siis Mostusi. Ma kasutan kohe ära unusta, et me oleme raadiost tavaliselt sinna soovisaadetes ei saa, et ma oleks selle selle loo tervitanud ja pühendanud khatile. Mul üks tuttav tüdruk ja kui sa kati kuuled seda sisse on mõeldud just nimelt sulle. Ma ütlen ja nüüd on otil selle raadio kahe selles soovisaates on üks kõne, lähebki. Mattias said, sa ei pea seda varjama, et Kati on su abikaasa. Nii, jaga järgmise looga. Me siirdume oma esimese helisalvestise juurde. See lugu kannab pealkirja hapud õunad. Ja kui regatiga me oleme tegelikult põhiliselt mulle tundub praegu seda repertuaari vaadates ja kuulates viljelenud ütleme, et siis tolleaegsete meesartistide muusikat, siis nüüd tuleb ka esindusse naine ja kes see muu on kui Anne Veski. Marek, su põsed läksid punni nagu hapud õunad praegu. Siis läks hästi. Nonii, aga tegelikult järgmine lugu on ka ju tegelikult esitatud koguni kahe naisterahva poolt ja nemad kandsid väga sellist toredat perekonnanime, et tegelikult mul ongi, paremal käel on On üks kõlar ja tegelikult teise vasakul käel ka kõlar nende peale kirjutatud JBL. Aga nende kõlarite, kelle repertuaaris nüüd järgmine lugu tuleb, olid eesnimed hoopiski Ele ja Kaja. Ja siinkohal kasutame jälle võimalust, et et oli selline tore lugu, et Kaja Kõlar oli minu suvilanaaber ja temal oli väga tore tütar Kai, et Kai, kui sa kuuled seda lugu, siis tervitame sind. Nii see lugu oli siis naerusoo ja aga siirdume kohe järgmise loo juurde. See on nüüd tegelikult ma pean kogu aeg kogu aeg tegelikult oma sõnu hakkame nüüd sööma sellepärast et kas see lugu on tegelikult naisartisti esitatud omal ajal. Muidugi esimene artist ei olnud naine, seda peab muidugi tunnistama, kuigi ta laulis väga kõrgelt nagu naine Temystrusoolise. Aga Eestis laulis seda Els Himma. Aa, kas keegi jäi magama? Siin ruumis on kõik üleval. Ma loodan, et sealpool. Järgmine lugu on meil nimega peegel. Selle on kirjutanud noor omal ajal Noor-Peterburi helilooja Resnikov kes on kirjutanud ka palju teisi toredaid Nõukogude estraadilugusid ja, ja peab ütlema, et eesti artisti hulgas oli ta üks hinnatumaid. Muidugi tema lõpp oli kurb, aga sellest me ei räägi, tema laulud elavad. Ja ma loodan, et see, need laulud elavad, meeldib paljudele. See lugu kannab pealkirja peegel. Ma ütlesin juba seda assoo. Marek, sa vingerdasid, nagu oleks peegel seal duši alla. Seda tegi mu diafragma. Ma ei saa sinna midagi parata. Kutsumus oli nii suur lihtsalt jah. Just nii. Aga, aga kuidas nüüd sisse juhatada järgmist lugu? Lugu kannab, pealkirja aeg ei peatu, võiks nagu öelda, et see ongi nagu sissejuhatus, sest noh see on ju laulu pealkiri. Suurt tutvustamist kindlasti ka ei vaja. Aga miks meie seda teeme? Jah, see on hea küsimus, tegelikult me arvan, et ma ei tea, mis sina teed, minu meelest on seal lihtsalt üks kõige lahedam selline diskolugu, mis on üldse Eestis kirjutatud ja mäletad, me oleme nagu pikalt arutleda selle üle, et kuidas mingit lugu teha või siis siis selle loo puhul me oleme alati mõtled, et et see lugu on nagunii täiuslik, et siia tegelikult ei olegi midagi lisada, et, et tegelikult selle loo mängimine on puhas mängurõõm ja, ja selle loo muutmine on lord rikkumine. Aga meie esituses ma loodan, et see on. Nonii. Nonii nonii, Matias, Ma annan sulle nüüd sõna. Juhata siis saab järgmine lugu oma mälestustega. Järgmine lugu on see rõõm on elust endast. Ja mälestused meenuvad minul eelkõige sellega muusikavideoga või kontsertvideoga, mida, mida tegelikult on praegu Youtube'is võimalik vaadata, kus siis härra Jaak Joala, kes seda laulu seal laulab, esineb? Ilusa suveõhtul lauluväljakul. Ja sellised suured ilusad plaanid näitavad seal merd. Lasnamäe nõlvasid, jaga mõningaid inimesi, kes seal kontserdil viibivad. No minule meenub selle looga üks asi, et see, see lugu aitab mul kõige paremini iseloomustada Mattiase kui meie viili mängija iseloomu, et ma ütlesin see juba ammu, see on hea lugu, eks ole. Ja, ja ükskord ta tuleb minu juurde, ütleb, et kuule, mul on üks hea lugu. See on see rõõm on elust endast. Palun. Aitäh nii ansambel regatt, R2 laiv ja nagu iga kontsert hakkab ka meie oma varsti lõppema. Elik me olime siis selle kontserdi eelviimase loo mille on kirjutanud Kustas kikerpuu, nagu ka üle eelviimase loo just ja mille nimi on päike ikka paistma, jääb. Ma ei teadnudki, et see lugu lõppeb passi noodiga. Aga nüüd on aeg tõesti stuudiost tuled kustutada. See meie kõige meie kõige värskem lugu. Aga peab ütlema, et see lugu on tegelikult vanem kui Disco bändist stuudios. Nii aitäh kõigile. Liiga originaal. Ei, aitäh, raadio. Aitäh, raadiokuulajad vees oli, teie kõrvus oli vokaal-instrumentaalansambel regatt koosseisud Marko Naissoo trummid, Kalmer Laanemägi basskitarr ja meie hõbehääl solist Marek Jürgenson ka kitarril. Aitäh, aitäh kõigile. Kohtume kunagi, kes teab, kuna ja kus me kindlasti kohtume, kui mitte kõigiga, siis osaga teist kindlasti. Ansambel oli regatt.