Täna põikame kõigepealt punaarmee kindralstaabisõjaaegse operatiivvalitsuse ülema kindral Sergei Ustimenko mälestusteraamatu lehekülgedele. 1943. aasta novembrikuu 24. päeval ütles mulle kindral Antonov. Seadke end valmis ärasõiduks, võtke kaasa kõigi rinnete kaardid Jeffifreerija, kuhu ja kunas teil sõita tuleb, saate teada hiljem. Kella kahe ajal öösel sõitis mulle järele käskjalg kremlist kantsinantonovile ette, võtsin portfelli kaartidega ja asusime teele. Sõitsime kiiresti, marsruuti mulle teatavaks ei tehtud. Istudes auto tagaistmel, püüdsin orienteeruda, uurides tänavaid ja põiktänavaid külg, mis aknakardina varjust. Viimaks taipasin. Sõidame Kiievi Paksalisse. Peagi jäi see aga selja taha teinud, pärast kuntsevad paar keerulist pööret, jõudsime lõpuks raudtee äärde mulle tundmatu sõjaväeplatvormi juurde. Rööbastel paistis rongi siluett. Minu saatja juhtis mind ühe vaguni juurde ja lausus napisõnaliselt. Teie sõidute selles. Vagunis polnud peale minu hingeri. Saatja juhatas kätte kupee. Turgatas pähe mõte. Nähtavasti tuleb mul mõne peakorteri esindajaga rindele sõita. Varsti krõgises akna taga kellelegi sammude allumi. Vagunisse sisenes Vorošilov ja veel kaks inimest. Kliment Jefimovi teretasi ütles. Teie juurde tuleb rongi komandant, öelge talle, kus ja kunas tuleb rong kinni pidada, et saaksite kella 11-ks koguda andmeid olukorra kohta kõikidel rinnetel ja seltsimees Stalinile ette kanda. Edaspidi hakate nagu Moskvas G kolm korda ööpäevas ette kandma. Rong hakkas liikuma. Ootamatu komandeeringu asjaolud olid mälestuste autorile äärmiselt segased. Ja üks oli saanud selgeks sõidab Stalin. Aga kuhu rindel oli kõrgem ülemjuhataja, selle ajani käinud ainult ühe korra. Kuid sõjamees ei küsi. Stemenko asus käsku täitma lootuses, et peagi kõik selgub, mida tõi järgmine päev. Kell 11 kutsus Stalini ihukaitse ülem kindralleitnant Lassic Vorošilovi kõrgema ülemjuhataja salongvagunisse minutit viis hiljem tuldi minu järele. Peale Stalini ja Vorošilovi oli salongis veel Molotov. Kõrgem ülemjuhataja küsis, kas rindel on midagi uuemat. Uuemad polnud just palju ning mind lasti peagi tulema. Õhtul hankisin andmeid olukorra kohta juba Stalingradis, seejärel valmistusin mahalaadimiseks, panin kaardid portfelli ja ootasin korraldust. Kuid seda ei tulnud. Poole tunni pärast hakkasime edasi sõitma. Kui mind uuesti Stalini juurde kutsuti, olid seal koos samad inimesed, kõik istusid kaetud lõunalaua taga. Kandsin olukorrast kaardi järgi ette, seejärel andsime kõrgemale ülemjuhatajale, edasi mõned rinnete taotlused ja ettepanekud. Stalin rahuldas kõik taotlused, kinnitas ettepanekud ja kutsus mind lõunat sööma. Lõunatasime tundi, poolteist jutt keerles kogu aeg mingi eelseisva konverentsi ümber, millest pidid osa võtma Roosevelt ja Churchill. Mina ei teadnud sellest vähimatki. See oli Nõukogude delegatsiooni sõit Iraani pealinna, kus ootas ees kokkusaamine, mis läks ajalukku suure kolmiku Teherani konverentsina. Nagu igal lool, on sellelgi oma eellugu. Vajadus liitlasriikide tippjuhtide isikliku kohtumise järele oli ammugi küps, sest koostöösuhetes oli palju niisugust, mis ühise lõppeesmärgi poole pürgimist segasid. Tõsi, Churchill oli juba Staliniga kohtunud, kui ta 1942. aasta augustis Moskvas käis. Ka Roosevelt ja Churchill olid omavahel kokku saanud, viimati kriibekis Kanadas. Stalin ja Roosevelt olid selle ajani suhelnud ainult kirja teel või eriesindajate vahendusel. 1943. aasta mais käis Moskvas Ühendriikide presidendi isiklik esindaja Joseph Davis. Tal oli kaasas Roosevelti läkitus Stalinile kokkusaamise asjus. Sobivaks ajaks pidas president peatset juunikuud aga koht. Olukord sõjatandritel tingis, et kumbki ülemjuhataja ei saanud kauaks oma staabist lahkuda. Läkituses tegi president ootamatu ettepaneku kohtuda Beringi väina kaldal ükskõik kas siin või sealpool. Seega ainuke selles paigas, kus Nõukogude liidul ja ühendriikidel on ühine riigipiir. Kohtumise eesmärgina pakkus Ruusvelt välja. Arutleksime teiega muidugi sõjalist olukorda nii maismaal kui ka merel ja ma usun, et saame sellega hakkama. Staapide esindajate juuresolekuta. Läkituses äratas kõigepealt tähelepanu see, et Roosevelti teinud juttugi Churchilli osavõtust. Siis see, et kuigi oma läkituses Ruusvelt hoiatas nõukogude poolt, et sakslased võtavad suvel ette uue suure pealetungi, mis meile oli ammugi teada kuid ei rääkinud sõnakestki teisest rindest, mis oli liitlassuhete põhiküsimus. Oma 26. mai vastuläkituses oli Stalin kokkusaamisega põhimõtteliselt nõus lisades diplomaatiliselt, et tal poleks midagi Churchilli osalemise vastu. Samas tuletas ta meelde liitlaste lubadusi teise rinde kohta. Kui Molotov käis 1942. aasta kevadel Londonis ja Washingtonis lepiti kokku kokku, et teine rinne avatakse sama aasta sügisel. Kuid augustis 1942 sõitis Churchill Moskvasse kahetsusavaldusega, et teise rinde avamine lükkub edasi 1943.-sse aastasse. Liitlasarmeed ei olevat veel valmis Prantsusmaale sisse tungima. Et see väide paika ei pidanud, näitas juba 1942. aasta lõpp, mil need armeed olid küllaltki valmis Põhja-Aafrikasse sisse tungima, kahmamaks enda kätte Prantsusmaa ja Itaalia sealseid valdusi. Churchill püüdis kõigest väest teise rinde aseainena tähtsustada liitlasvägede maabumis Itaalias 1943. aasta suvel. Kuid mis kasu oli punaarmeel sellest operatsioonist, kui Nõukogude Saksa rindelt ei viidud ära ühtki diviisi. Teine rinne aga pidi kergendama punaarmee ülimalt ränka koormat. Ja liitlased sõid veel kord oma sõnu. Juuni alguses 1000 943 pöördusid nad nõukogude valitsuse poole ametliku teatega, et teise rinde avamine tuleb kõne alla alles 1944. aasta kevadel. Nii et siis veel üks aasta. Läkitus, milles Stalin 11. juunil Ruusveldide lähetas, oli tulvil nördimust liitlaste kahekeelsuse üle. Stalinil oli õigus küsida. Kas on üldse vaja rääkida sellest, millise halva mulje jätab Nõukogude liidus nii rahvale kui ka armeele teise rinde uus edasilükkamine ja meie palju ohvreid toonud armee ilmajätmine oodatud abist inglise ameerika vägede poolt? 24. juulil lähetati ka Churchillile Stalini läkitus, mis oma sisult oli ülimalt terav. Väga terav oli ka järgnenud diplomaatiline võitlus, mis heidab tagantjärelegi halba varju meie sõjaaegsete liitlaste täiesti ühemõttelisele käitumisele. Oli ju täiesti selgeks saanud, et lääneliitlased kavatsesid teise rindega venitada nii kaua kui hitlerliku Saksamaa lüüasaamine on silmaga näha ja nõukogude liit on ammendanud kõik oma jõud veristes lahingutes fašistliku armeega ega kujuta seetõttu enam arvestatavat rahvusvahelist tegurit sõjajärgses maailmas. Muide, see polnud juhus, et teise rinde edasilükkamine tehti teatavaks just sakslaste uue suure pealetungi eelõhtul. Läänes oli poliitikuid, kes käsitlesid Nõukogude valitsuse kasvavat aktiivsust teise rinde nõudmisel kätte jõudva nõrkuse ilmse tunnusmärgina. Tegelik asjade seis oli aga teistsugune. Nõukogude liidul oli küllaldaselt jõudu, et hitlerliku Saksamaad üksinda purustada. Teist rinnet oli vaja selleks, et kiirendada sõja lõppu. Sellega oleks ära hoitud asjatud ohvrid, mille arv niigi oli kohutavalt suur. Kuid lääneliitlased ei pidanud humaanset kaalutlusi millekski. Neid peidutasid maailma valitsemise olematut perspektiivid. Muidugi ei lugenud neile seegi, et rahvahulgad Inglismaal ja Ühendriikides nõudsid järjest resoluutsemalt teist rinnet. Võimudel andis laveerida, et oma venitamistaktikat kuidagi viisigi üldsusele põhjendada. Et Teherani siiski kokku tuldi ja seal teine rinne kesksele kohale tõusis, oli nõukogude valitsuse järjekindla poliitika teene. Teine rinne ja rahvas meie liitlasmaades Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp viibis Inglismaal 1942. ja 1943. aastal. Tema tunnistused selle kohta Ajutised ülevalt alla, kõik on siis selle teise rinde poolt mida me nii pikisilmi sin, ootasime, kuna oli ju Churchill lubanud kohe peale Hitleri jõukude pealetungi Nõukogude liidule. Et Inglismaa ja inglise rahvas teeb kõik võimaliku, et abistada Nõukogude rahvaid kallaletungija purustamiseks. Me hakkasime aru saama, kui me seal liikusime rahva seas. Et sõjaväelased, töölised, teenistujad on ka kõik selle teise rindega tegelemas ja räägivad kõik üks ühel meelel, et seda on vaja kiiremas korras teha. Aga me mõistsime juba siis ka veidi, et suur ülemus ei ole teps mitte selle poolt. Ja kui ma saabusin 43. aastal märtsis kuskil kui üks tähtaeg rinde avamiseks voliiva möödas saabusin Inglismaale selleks, et vormistada tehing nelja mootoriliste Ameerika pommitajate ostmiseks, mida Roosevelt oli lubanud Stalinile. Siis tuli välja, et seal panti nii palju pulki kodarasse-Inglismaal muidugist oli arusaadavalt tegi Churchill tegi kõik võimaliku ja saavutaski seda, et meie ei saanud ühtegi lillemootor, Ameerika lennukit. Churchill ise lubas meie ülemjuhataja Stalinile. Et ta müüb meile kulla eest muidugi tolleaegse lennuasjanduse parimat lennukeid mõne kolm-neli-viis tükki. See oli moskiito lennukis, tol ajal tegi üle 600 kilomeetri tunnis ja kas üldse ei kandnud relv ainult sellepärast, et oma kiirusega võis iga hävitajast jalga lasta. Ja siis juhtus nii, et need viimase seerialennukid, mis veel olid määratud, kannatasid kõik üksteise järel avarii maandumisel rattad ühele poole, saba teisele poole. Ja lõppude lõpuks öeldi muidugi meil seda viimast seeriat enam ei olegi. Et nüüd jääb siis Alt eelmisest seeriast me võimedele. Aga enne ei olnud huvitatud neist eelmisesseerijatest olid palju viletsamad ja nõrgemad oma. Kõike kõikide näitlejate puhul ei käi seega kõik sinnapaika. Vähe sellest. Oli kokku lepitud, et saame sealt terve karjateletaype sidevahend, mida praegu igaüks teab. Ja tuli välja, et seda ka ei saanud ja Churchill pani veto peale ja mina tulin nii tühjalt, kui ma sinna läksin, uuesti Moskvasse tagasi. Eks kõrgema poliitika seisukohad mõjutanud siis ka inglise ohvitserkonna arusaamasid. Ja nendest ohvitseridest ei olnud ka kõik, kes oleks asjast õieti aru saanud. Ja siis, kui meie sellest juttu tegime siis esimene vastus oli selline, et noh, me oleme ju teise rinde avanud v pommitamine, Saksamaa territooriumi lakse tehaseid ja Saksamaa linnu ja hiljem muidugist tuli avalikuks, et pommitati peamiselt neid Saksamaatehaseid ja leid linnaosi, kus võisid olla konkureerivad ettevõtted kas siis inglastele või ameeriklastele ja mingisugusest sõjalisest efektist ei saanud tol ajal suurt juttu veel olla. Ainukene oli, kui ma ei eksi, Lõõla münde, kus sakslased ehitasid oma Fausi, seda inglased tegid küll mitu korda nii päris kenakesti tümaks. Kuidas siis see teine rinne Saksamaal aastal 1943 tegelikult välja nägi? Lahemaa mees Jüri voog, kes 40 aastat tagasi viibis Saksamaal Berliini läheduses nägi seda oma silmadega. Me olime põhja pool 70 kilomeeter. Tross läks otse üle ees lendasid päeval, nii nagu paraadil rivis. Öösi oli muidugi ta eriti huvitav, siis oli see Tražeeriv laskemoon, kõik taevas oli nii kirju. Ja ma mäletan, ma sõitsin statiinist lävi paarinädalase vahega. Siis oli raudteejaama ümbruslade paar nädalat enne oli kõik terve ja siis oli kõik lage suured, tohutut tellisevirna tulid. Ja öeldakse, et väga palju hukkus inimesi, just et ei jõutud neid välja kaevata. Seal lõi kaelaga ja variseb jo pealast Hamburgis. Me käisime päästetöö pärast seda suurt pommitamist ega midagi seal päästa polnud, rohkem oli evakuatsiooniküsimus, mul. Seal oli ikka hirmus pink, oli seal. Kõik pulli ära visates. Alguses viskasid süütepomme, liin läks põlema ja siis hakati kanistritega viskama fosforiit olla. Et ka meistrid purunesid, siis Aasfaltiga segumisse, põlevsegu ja põlevsegu roomas treppidest alla keldritesse ja tõusid mööda majaseinu huvitaval kombel kuni teise korruse kõrguseni ka kõige jubedam pilt, mis seal oli, väiksed lapsed, sülelapsed, fosfor oli langenud nähtavasti käe peale, käisid nutma, hõõrusid silmi, siis põlesid silmad. Ei niisugust teist rinnet nõukogude rahvas küll oma liitlastelt ei oodanud. Teheranile eelnes konverents Moskvas nimelt 19.-st kuni 30. oktoobrini 1943 pidasid meie kodumaa pealinnas nõu NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov, Ameerika Ühendriikide riigisekretär kordel halb ja Suurbritannia välisminister Anthony Jill. Teisel novembril avaldati üheaegselt Moskvas Washingtonis, Londonis kommunike konverentsi tulemuste kohta, milles konstateeriti. Kohtumise käigus leidis aset ammendav ja siiras diskussioon nende abinõude üle, mida tuleb rakendada Saksamaa ja tema satelliitide vastu. Euroopas peetava sõja lühendamiseks. Vastavaid kindralstaap esindavate sõjaliste nõuandjate kohalviibimine kasutati ära selleks, et arutada läbi teatud sõjalisi operatsioone, mille kohta võeti vastu ka otsused rajamaks alust kolme riigi edasisele tihedamale sõjalisele koostööle. Fašistlik propaganda oli selle ajani ironiseerinud teise rinde kavatsuste üle, nimetades neid kord Kremli valitsejate täitumatuks unistuseks. Kord söör Winston'i õhulossiks kuid nüüd pidi fašistlikele võimumeestele selgeks saama, et liitlastel on teise rindega tõsi taga. Niisiis Teheran, suure kolmiku kohtumiste esimene istung algas 28. novembril 1943 kell 16, null null. Tund aega enne seda olid Roosevelt ja Stalin omavahel kohtunud. Istungid toimusid Nõukogude saatkonnas. Muide, Nõukogude saatkonda kolis varsti elama ka Ruusvelt, et olla paremini kaitstud ähvardava atentaadi ohu eest. Esimese ajaloolise istungi alguses avaldasid sellel osalejad oma arvamuse konverentsi tähtsuse kohta. Franklin Roosevelt. Ma tahaksin kinnitada uue pere liikmeile käesolevast konverentsist osavõtjaile. Et me kõik oleme kogunenud siia ühe eesmärgiga võita sõda nii ruttu kui võimalik. Winston Churchill. Meie võimuses on langetada otsuseid sõja kestuse lühendamise ja võidu saavutamise ning inimkonna edaspidise saatuse kohta. Ma palvetan selle eest, et me suudaksime vääriliselt kasutada seda hiilgavat võimalust, mille jumal on meile inimkonna teenimiseks andnud. Jossif Stalin. Ma arvan, et ajalugu soosib meid. Ta on andnud meie kätesse väga võimsad jõud ja ülisuured võimalused. Ma loodan, et me võtame tarvitusele kõik abinõud selle heaks et sellel nõupidamisel tarvilikul viisil koostöö raamides kasutada seda väge ja võimu, mis meie kätte on usaldanud meie rahvad. Pärast neid tseremoniaalseid avaldusi haarati kohe nii-öelda härjal sarvist. Teine rinne jah, aga kus, millal, missuguste jõududega leiame nüüd veidi aega nendesse arvutustesse sisse elada. Võib-olla ma eksin, kuid meie, venelased arvame, et Itaalia sõjatander on tähtis üksnes selles mõttes et tagada liitlaste laevadele liikumisvabadus Vahemerel. Mis puutub sellesse, et korraldada Itaaliast pealetung vahetult Saksamaale siis meie, venelased, arvame, et niisuguse eesmärgi saavutamiseks Itaalia sõjatander ei sobi. Sest Alpid seisavad teel ees ja takistavad Saksamaa suunas liikumist. Saksamaa kõige nõrgemaks kohaks on Prantsusmaa. Muidugi on see raskesti teostatav. Sest sakslased osutaksid Prantsusmaal väga ägedat vastupanu ent sellest hoolimata oleks see parim lahendus. Kas me oleme ammu jõudnud Ühendriikidega kokkuleppele selles suhtes, et Saksamaad tuleb rünnata läbi põhja või? Üle garani Prantsusmaale toimetamiseks. Jõud, mida me selle eesmärgil maiks või juuniks koondada suudame, saavad koosnema 16-st Briti ja 19-st Ameerika diviisist. Neile jõududele järgneksid peajõud Bushi juures mai, juuni, juuli vältel kavatseme operatsiooni ava Claude käigus ülekanalid toimetada. Ja India ookeani piirkonnas viibivate armeedega oleks see kõik, mida meie, inglased saame anda. Ja meie sõjajõudude arvukust Nimetatud diviiside täiendamine sõltub ühendriikidest kuid minu poolt mainitud tähtaeg on veel väga kaugel. Selleni on kuus kuud minu ja presidendivahelistel läbirääkimistel. Küsisime teineteiselt, kuidas oleks parem kasutada meie jõude Vahemerel. No et aidata venelasi ilma kahju tekitamata operatsioonile over lood, et see operatsioon toimuks õigeaegsel, Toin. Üksnes mõningase hilinemisega. Kas see nõukogude valitsus on huvitatud meie tegevusest Vahemere idaosas? Võib-olla oleks otstarbekam teha dessant kuhugi Aadria mere piirkonna põhjaossa kuna nõukogude armeed. Samal ajal jõuavad Odessa alla. Minu arvates oleks parem, kui 1944. aastal kõigi lahinguoperatsioonide aluseks võetaks operatsioon Overa lood. Kui üheaegselt selle operatsiooniga toimub dessant Lõuna-Prantsusmaale siis võiksid mõlemad väegrupid ühineda Prantsusmaa Meie lahinguoperatsioonide kogemuste põhjal teame, et edu saavutatakse siis, kui löök antakse kahes suunas. Et ühes suunas sooritatud löök ei osutu küllalt efektiivseks. Ma olen isiklikult sellega nõus, et ma arvan, et me võiksime sooritada ka diversiooniakte Jugoslaavias ning ühtlasi sundida Türgit sõtta astuma hoolimata inversioonist, lõuna- ja Põhja-Prantsusmaale. Me muidugi ei too kuulajani nende läbirääkimiste kõiki üksikasju. Tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida Churchilli järjekindlale taotlusele sooritada operatsioone Vahemere idaosas, mis oli tema ammuse Balkani variandi kordusväljaanne. Nimelt tahtis Inglise peaminister sissetungiga Balkanile tõkestada Nõukogude vägede tee sellesse piirkonda. Stalin sellega nõus ei olnud, kuna see operatsioon poleks millegagi kahjustanud hitlerliku Saksamaa sõjapotentsiaali. Seda seisukohta jagas ka Ruusvelt. Nii et tuli briti lõvilgi keskenduda operatsioonileower lord. Ja nüüd siis juba vägagi konkreetselt. Kui võimalik, siis tahaksin ma saada vastuse küsimusele kes määratakse operatsiooni over loos juhatajaks. See küsimus pole veel otsustatud. Siis ei tule operatsioonist Overolood midagi välja. Kellel lasub moraalne ja sõjaline vastutus operatsiooni Ove lood ettevalmistamise ja läbiviimise eest. Kui see ei ole teada, siis on operatsioon Owelood ainult tühi jutt. Inglise kindral Muugan vastutab operatsiooni over lood ettevalmistamise eest. Kes vastutab operatsiooni läbiviimise eest. Meil on teada kõik isikud, kes saavad osa võtma operatsiooni Overlood elluviimisest, välja arvatud selle operatsiooni ülemjuhataja. Võib juhtuda nii, et kindral Morgan loeb ettevalmistused lõppenuks, kuid pärast juhataja määramist, kes vastutab selle operatsiooni läbiviimise eest selgub järsku, et väejuhataja loeb ettevalmistused. Puudulikeks. Peab olema üks, kes vastutab nii operatsiooniks, ettevalmistuste kui ka selle läbiviimise eest. Sest ühendriikidel lasub vastutusvägede koondamise ja täiendamise eest ja nende vägesid võtab operatsioonist osa rohkem. Ülemjuhataja määramise küsimust ei saa otsustada nii osavõtuteaterohkel miitingul kui tänane. Selle küsimuse peavad lahendama kolm valitsuse juhti omavahel kitsas ringis. Ma sooviksin, et mind mõistetaks. Venelased ei taotle osavõtuülemjuhataja määramisest, kuid venelased tahaksid teada, kes saab ülemjuhatajaks. Venelased tahaksid, et see määratakse peatselt jääda vastutajaks operatsiooni ettevalmistamise kui ka läbiviimise eest. 30. novembri lõuna paiku kohtusid Stalin ja Churchill omavahel ja siis sai teatavaks, et ülemjuhataja kohale on kindlamaks kandidaadiks Ameerika kindral toit, haisen Hower, kes peatselt määrategi selle ülesande täitjaks operatsiooni over lord alguse tähtajaks määrati. 1944. aasta maikuu töötati välja direktiivid kindral staapidele operatsiooni üksikasjalikuks ettevalmistamiseks. See oli suure kolmiku tähtsaim kokkulepped Teheranis. Kuigi arutlusel oli veel teisigi tähtsaid probleeme. 29. novembril andis Churchill Stalinile pidulikult üle aumõõga, mille Inglise kuningas oli saatnud tunnustuseks Stalingradi-le. Teherani konverentsi ajal sai Churchill 69 aastaseks. Selle sündmuse tähistamiseks korraldas Inglise saatkond pidulikku lõunat, mida kaunistas hiigelsuur tort, 69 küündada. Stalin tegi viisakusvisiidi Iraani šahhi-le. Vastukülaskäigu ajal kinkis Jacques Stalinile suure kunstipärase vaiba, mille alusmaterjaliks olid hõbeniidid. Kuulsime vahepeal mõnel sõna Teherani konverentsi pühapäeva poolest. Loomulikult määravaks jäi seal tööd täis argipäev, sest arutlusainet oli küllalt. Näiteks tutvuti üldjoontes Ruusvelt esitatud sõjajärgse maailmaorganisatsiooni kavaga, millest hiljem mõned ideed võeti üle ühinenud rahvaste organisatsiooni põhikirja ja struktuuri väljatöötamisel. Teheranis sai alguse suure kolmiku visa piikide murdmine, nõndanimetatud Poola küsimus ümber. Churchill taotles jonnakalt, et Poola riik tuleb pärast sõja lõppu taastada sellisena, nagu ta oli 1939. aastal. See on kapitalistliku riigina, mis tähendas ühtlasi, et nõukogudevaenuliku riigina. Nõukogude valitsuse eesmärgiks oli saada oma naabriks rahuarmastav sõbralik Poola riik mis etendaks olulist osa rahu kindlustamisel Euroopas. Teheranis jõutud Poola asjus mingile kokkuleppele. Omaette tähtis probleem oli Saksamaa tulevik. Juba Moskva konverentsi lõpul oli koostatud deklaratsioon hitlerlaste vastutuse kohta sooritatud kuritegude eest mis esitati kolme liitlasriigijuhile kinnitamiseks. Deklaratsioon avaldati teisel novembril 1943 aga edasi, missugune peaks olema sõjajärgne Saksamaa? Kindlasti tuleb ta teenatšifitseerida ja tema kratiseerida ent tema territoorium, riiklik kord ja nii edasi. Ainuke, kellel oli mingisugune plaan kaasas, oli Roosevelt. Saksamaa esimese iseseisva osa peaks moodustama Preisimaa. Teise Saksamaa osasse peaksid kuuluma Hannover ja Saksamaa loodepiirkonnad. Kolmas osa saaksime ja Leipzigi rajoon. Neljas osa Hesseni provints, Tarm, staat, Kasel ja Reinist lõuna pool paiknevad rajoonid samuti Vestfaali, iidsed linnad. Viies osa Bayer Baden-Württembergi. Igaüks neist viiest osast kujutaks endast iseseisvat riiki. Peale selle tuleks Saksamaa koosseisust eraldada Kiiliganalia Hamburgi rajoon. Need rajoonid peaksid minema ühinenud rahvuste või nelja riigi valitsuse alla. Pruurija Saarimaa tuleks seada kas ühinenud rahvuste kontrolli alla või kogu Euroopas. Hooldusse teie esitasite kõik ühe ropsuga, mina arvan, et tegemist on kahe küsimusega. Üks asi on lammutamine, teine ülesehitamine. Mul on kaks ideed. Esiteks isoleerida Preisimaa muust Saksamaast. Teiseks eraldada Saksamaa lõunaprovintsid Paia, Baden ja Württembergi ning false krahvi liik Saaremaast saksi maani segasaamatust. Mahoiaksin Braisimad karmides tingimustes. Ma arvan, et lõunapoolsed provintsid Kerge lahutada Preisimaast ja lülitada toona föderatsiooni. Doonau basseinis elavad inimesed ei ole veel põhjustanud sõda. Baraiislasi kohtleksin ma igal juhul hoopis karmimat koit, teisi sakslasi. Mulle. Meeldi riiklike ühenduste plaan. Kui tehakse otsus tükeldada Saksamaa siis ei maksa moodustada uusi ühendusi. Roosevelti Saksamaa nõrgestumise plaani võib kaaluda. Churchill tuleb peatselt, nagu meilgi tegemist teha sakslaste suurte massidega. Siis naersin, süled, Saksa armees võitlevad mitte üksnes Preislased, vaid ka Saksamaa ülejäänud provintside elanikud. Ainult austerlased karjuvad end vangi andes. Ma olen austerlane ja sõdurid võtavad nad vastu. Mis puutub Saksamaad teistest provintsides erinevatesse sakslastest siis nemad võitlevad ühesuguse ägedusega. Ma olen nõus marssal Staliniga, iseäranis selles suhtes, et sakslaste vahel, kes pärinevad erinevatest saksa provintsides ei ole enam erinevusi. Aastat 50 tagasi olid erinevused olemas, kuid nüüd on kõik saksa sõdurid ühesugused. Tõsi küll, see ei käi preisi ohvitserkonna kohta. Ma tahaksin öelda, kui ütelda Saksamaa mitmeks osaks ja mitte luua kombinatsioone neist osadest. Siis tuleb kord aeg, mil sakslased ühinevad. Nagu ennustas marssal Stalin. Ei ole olemas mingisuguseid vahendeid, mille abil saaks võimatuks teha Saksamaa ühendamise. Roosevelti plaan oli tegelikult tema rahaministri Margenthau plaan. Kuna plaani autor seda vaka all ei hoidnud, sai see 1944. aastal üldteatavaks olles sellega vesi Kööveltsi propagandaveskile. Kui Saksamaasõja kaotab, siis ta lõhestatakse alasid fašistliku propagandistid kõditades sellega suuresti sakslaste rahvustunnet. Kuigi seda Teheranis otse välja ei öeldud, oli nõukogude valitsuse seisukoht. Pärast sõda peab olema ühtne demokraatlik Saksamaa, kellelt on võetud kõik võimalused taas sõda valla päästa. See on nõukogude valitsuse seisukoht olnud aastakümneid. Meil Saksamaa on tänu lääneriikide lõhestus poliitikale elanud kahte ossa. Kistuna. Rahuarmastava Saksamaa mudeliks on kujunenud Saksa Demokraatlik Vabariik, kellel on tohutu rahvusvaheline autoriteet. Teherani konverents lõppes esimesel detsembril 1943 parandades maailmale deklaratsiooni ühise tegevuse kohta sõjas Saksamaa vastu ja kolme riigi sõjajärgse koostöö kohta. Ähvardavalt ja otsustavalt kõlasid deklaratsiooni sõnad. Ükski jõud maailmas ei suuda meid takistada hävitamas saksa armeesid maismaal, nende allveelaevu merel ja purustamast nende sõjatehaseid õhust. Meie pealetung saab olema halastamatu ja üha kasvav. Deklaratsiooni esimene pool täideti fašistlik, Saksamaa purustati. Me oleme sõjajärgse aja üle elanud ja tunneme praeguse aja rahvusvahelist olukorda. Seepärast võime ka näpuga näidata nendele, kes on süüdi selles, et nurjati suurriikide rahumeelne sõjajärgne koostöö mida on asendanud ohjeldama võidurelvastumine ja rahvaste õiguste jalge alla tallamine. Imperialism eesotsas oma kõige virisema väesalga Ameerika imperialismi. Ka on põrmustanud rahvaste ootused ja lootused, mis sündisid karmidel sõja aastatel ja milleks andsid usku Teherani deklaratsiooni lõppsõnad. Me saabusime siia lootusrikas stena ja otsestavatena. Me lahkume siit tõeliste sõpradena, vaimult ja eesmärgilt.