Ta on 80 aastane Tallinna kalasadama poiss, kellest sai meie sajandi suuremate ühiskondlike sündmuste ja ümberkorralduste kaasosaline ja tunnistaja. Võtame kokku kõigepealt meremees, talvepalee ründaja, kahe maailmasõja veteran, kahes sõjas raskesti haavata saanud sõjalaevade komandör, rahuajal kinoasjanduse edendaja. Ta võtab lahkelt külalisi vastu ainult ka praegu, pensionil olles peab reporteri külaskäik mahtuma Eduard nõu päevarežiimi kindlate kellaaegade sisse. Ikka sõja väelaslikult karge ja elurõõmus. Leidsime koos ajakirju pilte ja veeretame ajaratast, kord vähem, kord rohkem ajalukku, enam kui 60 aastat tagasi. Tasapisi noppime kuulamiseks Eduard nõu, üksikud elukillud ja seigad, mis iseloomustavad tema eluvõitlustööd ja aega. Ilmselt need ülikoolis olnud ja Peterburis seal 25 kilomeetrit, seal on konstad kronsa Škoda Jungov, seda ma sain teada siis siin Tallinnas meremeeste käest. Kes üks mees, kes seal epis. Aga siin, Tallinnas, neid oli ju mitu lendav, kui suur teie perekond oli? Meil oli kuus poega ja kui mina pöörase ema poole, mina tahan sõita kronsteini Skova jõngof jõngade kooli. Tema oli selle vastupidist sadat linna lisaga kohtama. Asjad. Isa uppus ära, isa oli kalamees ja ei tahtnud minna sinna. Ma veel ütlesin niimoodi, et küll need emad on ikka imelikud. Suudan kuus poega ja sa ühte taha, las mereveeks. Lõppude lõpuks tuli niimoodi, kui ma tohin, 32 aasta pärast Eesti tagasi, kui taim vabastati. See oli siis 44. aastal 44. muidu ma tegin ta leiad ainult merelt see aeg sadamasse saanud, omal ajal olin seal laeva komandör. Tulin siia, siis ma sain teada, et Köik said meremeheks, keegolid, meremehed ja keegi seal merel hukka. Ainult viimane köök, meie vend Karl, see vastas Tartu Ülikooli ja temast sai jurist ja no esimest korda merele läksin isaga, kui ma olin kuueaastane pausi saabujatele merele kaasa. Isa rääkis mulle seda, et ma rohkelt seal magasin, laevani kiigub, hüppan magama. Isa õpetas merd armastama aga teie kalarannapoiss unistasite suurest laevast? Sõitsin Kronstati eksamile. Ja eksam andsin ära jäinsem Epima. Mis aastal see oli seal 1913-l aastal, kui ma olin kuueteistaastane. Kevadel pea läksingi ladeti epe laeva Epelaval ja Rõnda ja kuuel sõtta laevas. Komandör oli väga hea, kapitan proo rõnga roosak, keda maad tihti tuleb tal veel tema olin nagu isa ja kui mind taheti viia teise laeva kuulsaim allohvitser juba peale ja mina kirjutasin temale koolis kirja. Tahaks tagasi, ammu oli peale ja tema. Alanud oli esimene maailmasõda. Tsaarivalitsus saatis laevad merele. Vene laevastik kursseeris ka Balti merel. Jungade kooli noor kasvandik saadeti teenima laeva, Amuur. Laev oli aga Riia lahes. Millal see oli? See oli 1900 16. aastal. Aga seadus on niisugune, sa pead minema merecki baasi. Ehk kui oma brigaadis on lae siis ilmuma Sänna, mina ilmusin Jenissei peale samasugune lauguammur, üks tilk, kaks uut rooli ja olin seal inseebial kaks-kolm päeva ja käisin ema juures iga väekesin ema juures ja see pidi minema Riia lahte vaetama ammuli muu laeva sinna seltsis. Läksin siis Bakraadi majadest mööda, seal all saksa Allaelasimele torpeedo pardusse. Ja laev hukkus. Mugavalt ning väga mugav ei olnudki. Muidugi mugav on. Vesi on soe, see oli umbes maikuu lõpus. Mind võtsid Pakri saare kalamehed tõmbasid mind välja, aga minu müts läks selle kaldale. Leiti minu müts ja üks noormees ka seal uppunud mees uppunud mees sellelt laevalt. Seest, laevalt ja mütsi sees on kirjutatud nimi iga peremehel ja võõrad nõu. Lendudel öeldi, et üks noormees on veel nimi, nõu ja veenad läksid mu järele. Olin täiesti null, mina. Nii et sain emaga siis Paldiskis kuuk. Tuli aasta 1917. Kõik märgid näitasid, et nii edasi elada ei saa. Pikemalt mõtlemata asus Tallinna kaluri poeg revolutsiooni poolele. Ent laevas tundus kõik rahulik olevat. Amuur seisis Helsingis. Oli veebruarikuu. Kuidas teie teada saite, et saar on kukutatud? Pele papplaevas luges oma palve ära, kõik lähevad magama ja järsku sedasi magama minna. Ma kuulen seisakust, hurraa, hurraa. Tšenkoli mul seal üks sõber, masin, mis on nüüd? Ta ütleb revolutsioon. Ja võtta sealt telegraaf oma kätte. Ta andis mulle madusid ja Mande madruste kolinsam kolm ööd ja kolm päeva seal telefonijaamas. Kas nüüd, pärast veebruarirevolutsiooni kuni oktoobrirevolutsioonini toimusid ka mingisugused sündmused laevas? Laevas ei olnud sündmus haudelt vaest keranskinud, sõitis sinna ja kui temale esitati küsimusi, ta ei olnud rahul nende küsimustega. Kes teid valis? Ta sai väga vihaseks ja siis milleks veel Uudest v lahte? Kas need inimesed olid kõik relvastatud? Tulijat rüüstati seal arsenalist ainult Edelvad ja siiralt lihtsusid, meil magasid meil seal laevas põrandal üksikus kohtas ja ootasime aega. Ja siis öösel 24. vastu 20 veed. Tulime. Otsustati niimoodi, et kui Aunap signaali osur tükist paukesis rünnak toibudes netis jagati salkadeks ja saadeti talle palee juurde ja ootasime seal siis signaali. Siis 100. vihma ja märga lund. Aleksandri aia sügavuses põlesid lõkked ning signaali oodates käidi kordamööda ennast nende ääres soojendamas. Piiramisrõngas palee ümber sulgus õhtuks tihedalt. Linn oli täielikult ülestõusnute käes, oli jäänud ainult see viimane talvepalee. Ja siis tuli signaal aurualalt tormijooks. Talvepaleele oli alanud. Aadu dealiseks osukeseni. Kuna Patkinud seal sõber sai kallalduslikest haavatud talvepalees on ruume hästi palju ja, ja seal ära eksida ja ma olen talle põlesenuga olnud. 100 aeg seal elas pildur kohvis. Ameedis näidati hot lossikoolist veidi kontserdist, et eile olid juba need toad ja käigud ja, ja selged ja Hayden valitsuses oli arreteeritud, minu juuresolekul toodi välja sealt ruumist sisse läinud meesis merre, med seisime ukse juures, toodi sealt välja veidi Peterbovski kindlusesse, sellega siis lõppes. Ehituse valtsveeb. Ükskord õhtu, meie olime seal koridoris valvas, aga treening kaovad, töötas ja öösel tuli välja jalutama, telliks masinist oli sealt laevast Amuri Pealt kindrekov informetanud nimi, naljameeste, ma isegi isetegevust ühisosa, meil laevas. See kindel kohv oli selline koomik talis naljakat juttu ikka rääkida, liin tuleb koridori ja see moment Colleen tuli koridori. See midagi ütles naljakalt. Me hakkasime naerma. Esimene kord sõjalaevaga tegemist. Asi oli selles, et mina väga tihti olin sadamas, mul meeldis vaadata, kuidas laevad tulevad, seal on siis välja, lähevad suured laadsest reidil. Mis siis veel hommikust õieti, ema, olin seal silla peal ja olgu see ja ükskord üks laev hakkas venima ja madrus karjub mulle laeva nina otsast. Maltšik taigen, need annavad vene keelt, oskan seismas, õpetasin venelastega ja isegi pärast niimoodi õppisin vene keele ära, näeksin vene kooli. Ma ei kulise meremeheks saada. Link sealt Toompealt ära ja pane silla peal tuleb jälle, see on siis ots, mõtlesin seda äraja lae läks minema ja pärast sain laeva komandöriks ja ise ütlesin, Daytganets, ma tuletasin meelde, kuidas ma 14 aastane kolmeteistaastane poisike, seda. Toetab noorumi saride ruttake, ütlevad teate keik tähtaja edasi õppima, sate ohvitseriks ja siiski veel keegi ei tea, et mida rohkem inimene õpib, seda rohkem ta saab teada, et ta palju kajab veel teadmisi. Ajaloost on teada, et noorel Nõukogude vabariigil algas revolutsiooni kindlustamise kodusõja ja interventide väljakihutamise raske aeg. Härra mind määrati komandöri asetäitjaks, siis aprillikuus läks ära komandör ka Minnarade lao komandöriks. Ma ei olnud veel 22 aastane ja ma tundsin, et ma olen juba vana mees. Vene keeles on üks sõna, Bezredi rakk. Rooba, kui kala ei ole, siis on vähka kala. Immo tundsina seal laevas. Need laevad olid seal siiski see vent. Võta jääretkest osa ning laev oli kavana. Mu laev oli neli, mine oli esimene ini olid säilivaltsa Kresserkertzage Timburski. Lõppude lõpuks tuli niimoodi, et palju v laevasi some Valgars võtsid ära ka. Tulid laevadesse ja kõik minu laevad olid ka, küsivad minu käest komandörid. Tahame näha. Ma ütlen, et mina olen komandör. Ta vaatab muud. Kehalaen 1000 vaatad teise ohvitseriga kaevale. Ei kavanderianna ma teen, mina olin kavandanud ja sellega meie jutt lõppes. Ja maikuu algusel. Transport liiga taha ja läksin sealt, nii kui näiteks laps, kes hoiab emad seelikust kinni, et mitte teistele jalgu kattuda. Miinis õlis lahik täis kitkuma, natuke eemal näen siis langemine otsa minna. Seal muidugi, Tarmo on nii, et maikuu alguses mina oleksin nädal ja oli juba läinud, merilaas puhas siis kui ma tulin Grastati, siis ma ilmusin sinna staabi oliks, asjalik staabatritegov. Ma ütlesid, kellele määrati nüüd komandöriks, et ma tõin siia 300 inimest Kronstati ja linnad Petrogradi, et keda te määrate siis komandöriks siia. TTK ohvrite mulle TTT laeva siia. Puhub aga edasi. Tänane kõneleja Eduard nõu lõpetas mereakadeemia ja teenis pärast seda paljudel sõjalaevadel küll komandörina ja komandöri asetäitjana. Kuni süvenev haigus esimesest maailmasõjast ja revolutsiooni päevist ennast rohkem tunda hakkas andma. Ta suunati tööle kinoalale. Elas Leningradis perekonna keskel, kuni tervis niivõrd paranes. Et mõned aastad enne teist maailmasõda seisis karastanud revolutsiooni veteran, meremees jälle sõjalaeva komandosillal. 1941. aastal juunis hakkas sõda ja ma olin siis viin laeva komandör, sest jälle sõitsite oma vanu tuttavaid meresid Soome lahe tuttavad kood ja Balti meres tervikuna, see oli viks ja perijad. Serbia laadal oli sõda, ma nägin oma linna, kus ma sündisin, muidugi mainsanud linna. Olid ka nende laevade karavani saatjaks, kuni 41. aastal Tallinna evakueeriti ja siis see oli, laske aeg, rasked päevad olid. Niisugune olukord oli seal, et minu taga tuleb transport ja ma lähen kaks pommi kukuvad. Merde kaks aja peale laeva ostikond, vaba, kohe inimesi kapteni, keda juhina ja kui ma sinna läksin, kõrvale. See oli hirmus pilt. Me võtsime lapsiasteks madrused, Hoyoteegid nurkadest kinni ja nemad viskad lapsi, tekkides võiks elus sõja madalam. Aga teie jõudsite ikka inimestega ja laeva Leningradi välja ja mina olen niisugune major, mina ei keeranud laeva enne, kui pommid kukuvad kusignalskritel vahelises komandör samblal dünaami, siis ma keeran ta siis, kui pomiljon juba lahti astasime, keeran. Suur isamaasõda lõppes aga Eduard Nõu viibis haiglas. Raske haavata saamine viis mehe pikemaks ajaks rivist välja. Perekond hukkus Leningradi blokaadis. Elu tuli uuesti alustada. Nüüd siis taas vabas sünnilinnas. Kohtumine emaga üle pikkade aastate vendadega. Meremehe ametist tuli aga loobuda. Aga pension selle peale vaatamata mundris, ei ole ma ikkagi seal laevades, süda kutsub ja, ja isegi käisin seal aedades, merel. Toitsid mind mereni kaasa. Kronstati Leningradi sõimule tagasi komsomolikooliga. Need mered on teil ikka vist kõik, mis siin ümber Eesti on risti-põiki läbisõidetud ja peekon trekisõit. Merekaart on mul silma eesmärgil kaardi Põldard vaadata. Meremehe hing, see on ikka niisugune mees ikka merele ja laeva kisub, tee, mis sa tahad ja see on õige, see on õige, kui merre, nii hull tulevad siia. Mul on hea meel, sünnipäeval tulid merre meetodid, siia tundsin nagu oleks ma jälle merre.