Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut, Monika Koppel. Täna räägime peredest, kus mõnel pereliikmel on psüühikahäire. Nüüd me oleme nii pikalt olnud karantiinis, dist iga inimese pähe on korra vilksatanud see mõte, et ma enam ei suuda, ma lähen hulluks selle kätte, ma ei pea vastu. Kas inimesed lähevadki siis tõesti niimoodi hulluks ja mida see hulluks minema siis üldse tähendab? Ja mis tõepoolest saab siis, kui mõnel pereliikmel on koormad liiga suureks läinud ja närv ei peagi vastu. Mis siis tegema peaks, kes peaks midagi tegema? Ja kuidas nendes peredes siis aidata lapsi aru saada sellest, mis tema vanemaga toimub? Eriti, kui need lood kestavad pikalt. Sellest teemast räägime tänase saatekülalisega, kes on valdkonnas pikalt töötanud, suurepärane spetsialist, kliiniline psühholoog ja pereterapeut, Beut Kadri troost. Tere, Kadri. Tere, Monika. Sina, Kadri töötavad Tallinnas psühhiaatriakliinikus ja ma tean, et sinu töö on esmaste psühhooside ka tegelemine. Ja et see sinu töökoht asub Paldiski maanteel. Ja tõsi ta on, et mina töötan Tallinna psühhiaatriakliinikus. Ja see on see koht, mida inimesed kutsuvad Tseewaldiks. Et see on selline mõnus soe nimetus, et siis saavad kõik aru, et kust inimene tuleb või kuhu ta ravile läheb, tõepoolest, seal on selline osakond nagu esmaste psühhooside osakond ja võib-olla pärast seletan natuke lahti ka, mis, mis asi see esmane psühhoos siis on, aga selle jaoks on kohe jah mõeldud eraldi osakond, töötan seal juba 2002.-st aastast alates endalegi üllatuseks. Ja mingi pilt on juba nagu tekkinud sellest valdkonnast tõesti. Ilmselt küll aastaid ju päris palju. Aga kuidas siis selle asjaga on, kui inimene mõtleb, et ta läheb hulluks, kui hull, siis asi tegelikult on. Ja millal see aeg on siis sealmaal, et peaks otsima abihaiglast? Jah, et eks ta on selline natukene niisugune tunnetuse küsimus, et mõni inimene arvab, et kui tal on natukene paha olla, siis kui abi otsima ja mõni arvab võib-olla et isegi, kui väga kehvasti on juba lood ja enesetunne on väga halb ja juba pereliikmed ütlevad, et kuule, sa peaksid käima läbi psühhiaatri vastuvõtult. Et isegi siis ei, ei taheta nagu hästi vastuvõtule tulla. Aga rahva seas ja kutsutakse siis seda hullust veel nagu kummaliselt. Natuke armsasti isegi, et inimene läks sassi või katus sõitis ära või või et ta kukkus musta auku kokku, et niisugusi närvid läbi närvihaige niisugusi väljendeid on, on inimeste seas ringi liikumas. Ütleme meie haiglas ikka katsume suunata inimesi ja, ja nad ka ise praegu väga palju juba tegelikult kasutavad moodsamaid väljendeid luua, et inimesel on psüühikahäire, inimene peab minema psühholoogi juurde või psühhiaatri juurde, siin on ka erinevus. Psühhiaater on siis arst, kes ravib rohtudega psüühikahäireid, et inimesed teavad küll juba päris hästi, teevad ka vahet, kes on psühholoogia, Kesson, psühhiaater. Seda on tore kuulda, et inimeste teadlikkus on suurenenud. Sina oled ikkagi psühholoog, sina ei ole arst, sina inimestele ravimeid ei anna. Just nii see on, aga haiglas töötades olen ma seda väga palju kõrvalt näinud ja teatud teadmised on ikka siin ka tekkinud, et võin julgelt ka sellel teemal natuke rääkida, aga millelegi väga alla ei kirjuta, kuna tõepoolest ei olegi minu ütleme ampluaa ja minu teema, aga natuke üht-teist võime ravimitest ka rääkida ikka kui nüüd Eesti inimesele on see tunne, et läheb hulluks peast ära. Mõnikord kõrvalolijad mõtlevad, et no mis seal olles võtab ennast kokku, kannatab rohkem, neelab alla, et meil on palju toredaid väljendeid selle kohta või, või on, hakkab tugevaks rahvasugu või arvab niiviisi, et seal kuidagi tahtega seotud. Et kui vaim jääb haigeks, mis see siis tegelikult ikkagi tähendab ja et on inimesel keha ja vaim, et keha on nagu nähtav meile ja kehalised haigused ka rohkem või vähem on ikkagi kuidagi mõõdetavad, nähtavad, saab analüüse teha, saab näha teinekord, et mis on viga ja siis on meil vaim ja kui see haigeks jääb või teisisõnu psüühika haigeks jääb, tekib psüühikahäire, siis seda ei pruugi nii kergesti üldse näha olla. Ja sageli on midagi, toimub midagi arusaamatut, inimene tunneb ennast halvasti, kuidagi teistmoodi, käitub, aga päris nagu ei saa aru, mis tal viga on, siis tihti pereliikmed kipuvad ütlema tõesti nii nagu sa Monika ütles, et võta ennast kokku, kui sa oled laisaks läinud või sa oled imelikuks läinud, mis sul viga on? Ähvatakse isegi tihti, et sa pead arsti juurde minema, aga tegelikult võib-olla nii, noh, see on nagu ka käibefraas, et nii päris otseselt tegelikult ei mõeldagi. Ja, ja suur segadus on, et mis inimesel siis justkui juhtunud on. Kui nüüd rääkida sellest, et mis sa psüühikahäire siis on? Tegelikult on see ju ühtede niisuguste tavareaktsioonide liiasus võib nii öelda, et kui inimene jääb näiteks depressiooni siis tegelikult on ju kurvad mõtted ja masendus ka meie niuke, ütleme, tavapärane reaktsioon mingitele asjadele, kui kui meil on lein, siis on ju täiesti tavapärane olla kurb ja, ja masendunud. Aga kui selline seisund läheb väga pikaajaliseks ja inimene ei saa nagu enam oma tavalist elu tagasi ja tasakaalu tagasi, et ei suuda tööl käia ta ei suuda näiteks pere eest seal hoolitseda, laste eest hoolitseda. Et kõik see jääb selliseks talle nagu kättesaamatuks jätta, tegeleb ainult iseenda mure ja masendusega, et siis võtame seda häirks ja et siis noh, tavaliselt pannakse siis selliselt puhul niisugune diagnoos nagu depressioon, mida aga väga paljud inimesed ka õigel kohal juba kasutavad seda väljendit ma mõtlen. Aga iga kurvameelsus või ka kurbuse ei ole kindlasti veel depressioon. Et kurbus on elu loomulik osa. Et me räägime nendest nendest seisunditest, kus see ei lähe ega lähe üle kestab väga pikalt juba. Ja just nimelt, et haigus on siis, kui see kurbus ei lähegi üle ja mõnikord see hakkab pihta. Ta küll mingisugusest sündmusest mingisugusest nii-öelda Me nimetame tänapäeval traumaks seda, et, et juhtub mingi asi, mis on väga traumaatilise mõjuga inimesele. Et siis see võib alata seal, aga et see, see ei pruugi tõesti üle minna, see kurbus ja masendus ja lootusetuse tunne, no siis on vaja minna võib-olla kõigepealt perearsti poole pöörduda, aga miks mitte ka otse psühhiaatri poole pöörduda ja mõnikord on tõepoolest tarvis ka pisut haiglas olla. Et see pole ka üldse mitte midagi väga imelikku. Tänapäeval. Enamus inimestel ei ole seda psühhiaatriahaiglas olemise kogemust ja ma saan aru, et seda väga kardetakse, aga samas, kui ma kohtan inimesi, kes on psühhiaatriahaiglast tulnud, siis väga paljudel on täitsa meeldivad kogemused. Nii on, et nii nagu me alguses rääkisime, et et sellel psühhiaatriakliinikus on erinevaid nimetusi ja inimesed vahest ütlevad, et Sa oleksid hullarisse või hullumajja ja inimesed tunnevad, et nad ei tahaks sinna kohe sugugi pöörduda, kui on, on tarvis, et kuidagi märgistab neid või ma ei tea, kujutavad ette, et nendel on kohe siis silt otsa ees, et nad on seal hullumajas olnud, aga aga olen väga palju tähele pannud, et inimesed oskavad tegelikult tänapäeval hinnata. Kui nad meie juurde siis satuvad tõepoolest ja, ja meiega koostööd teevad, nad tõesti oskavad hinnata seda professionaalset abi ja ravi, mis on täiesti maailmatasemel, ma ütleksin meil. Ja, ja teinekord ütlevad, et nad on valesti aru saanud, et see ei ole mingisugune nii-öelda hullumaja, kuhu üldse sattuda ei tasu, vaid hoopis võtavad seda. Vahest kui sellist puhkekodu või isana tooriumi isegi niimoodi nimetatakse. Ja meil on väga paljude patsientidega väga hea koosta. Et sinu jutust juba kostab ka seda, et, et on ju võimalik terveks saada, nendest psüühikahäiretest ei tähenda seda, et kui kord on psüühikahäire olnud või see episood on olnud, et siis nüüd eluks ajaks nii jääbki. Ja terveks saamine on ka selline küsimus, et kui me mõtleme, et mis see, mis see haigus üldse on ja kui me rääkisime psüühikahäire või psüühiline haigus nagu mingit tasakaalust väljaminek, et et kurbus läheb liiga suureks või või mõnikord, kui me räägime psühhoosist, et meil on ka see esmaste psühhooside osakond, et mis see psühhoos on, et seal on juba tegemist, siis ütleme, Nad lähevad nagu ebareaalseks, inimese käitumine läheb nagu natuke ebarealistlikuks ja ja jutt Läheb natukene nagu sassi ja, ja siis inimesed ütlevad, et selle kohta ka, et et tal on nagu, pea sassis või või et, et siis samamoodi, et meil on ju tegelikult vahest selliseid segaseid mõtteid ja ja ütleme, et me ei tea päris täpselt, mida nüüd otsustada või et niisugust segadust on meil sageli peas ja hirme näiteks. Aga psühhoos on siis, kui me ikka üldse enam muud moodi elada ei saa, kui mõtleme oma hirmude peale ja oleme nagu nende mõtetega ammitsates, mis neid siis häirivad ja mis on niisugused haiguslikud, et me ei saa nagu nagu seda tavalist reaalsust enam sugugi käte. Ja kui siis rääkida sinna juurde, siis teisest poolest ehk tervisest, et kuidas see siis tuleb, siis see peakski olema nagu nii-öelda jälle siis tasakaalu saavutamine. Mõnel inimesel ongi niisugusi hirmumõtteid rohkem, aga kui ta saab nendega oma tavapärast elu elada ja olla pereliige, olla lapsevanem või olla lihtsalt tore ühiskonna kodanik siis ongi nagu tasakaal käes ja me võime nii-öelda nimetada inimene, nagu terveks saanud. Haigla juurde käib ka ravi ja teie juures ravitakse tablettidega ja paljud inimesed, ma tean, kardavad just sellepärast pöörduda, neile tundub, et tabletid on kuidagi kahjulikud või mürgitavad või sõltuvust tekitavad, et kuidas nende asjadega on tänapäeval psüühikahäirete jaoks olemas ikkagi head ravimid. Ja nende ravimite võtmine tähendab inimesele seda, et vähemalt ta proovib ja annab endast kõik, et saavutada tagasi see tasakaal, mida siis ütleme, professionaalne abi tänapäeval psühhiaatrias pakub. Ja väga paljusid psüühikahäireid on tegelikult võimalik hoida kontrolli all või siis nendest päriselt noh, nii-öelda ennast terveks ravida. Et kui inimesel avaldub mingi psüühikahäire, olgu siis meeleoluhäire, näiteks depressioon või hoopis seesama, nüüd ütlen segane seisund nagu, nagu psühhoos, millest me rääkisime siis on nii, et arst, psühhiaater, kas meie kliinikus võimujal valib sobiliku ravimi inimesele ja inimene saab anda talle tagasisidet. Et kas see ravim teda aitab või ta suurt ei tunne mingisugust muutust. Nüüd võimalik, et esimene ravivalik võib-olla ei sobi, siis ei tasu meelt heita ja mõelda, et kõik need ravimid on asjatud ja tekitavad ainult halba tunnet juurde. Vaid kindlasti tuleb siis oma oma arstiga nõu pidada. Sest arst tavaliselt ikka leiab mingisuguse lahenduse, kas siis selle näol, et ta muudab seal ravidoosi või või annab võimaluse mingit uut ravimit proovida, et arst on ikka abiline ja aitab seda olukorda siis lahendada? No samas võib öelda, et ravimid ei ole ju ka tegelikult nad on ülimalt vajalikud, aga see ei ole ka mingi nõiakunst. Et võtame ravimit ja see pühib võluväel kõik meie probleemid ja kõik meie psüühikahäired korraga ära. No näiteks kui võtmegi ikkagi jälle see depressioon näiteks siis depressiooni ravitakse selliste rohtudega nagu antidepressandid ja võibki siis öelda, et kui näiteks inimesele sellise kurvameelsuse puhul pikaaegse masenduse puhul antakse antidepressante siis mida me ootame, sellest on, et inimene suudab nagu kuidagi natukene rohkem tunda endas jõudu ja niisuguseid optimistlikust ja sellist jaksu, mida depressiooni puhul väga sageli üldse ei ole. Ja et ta suudab nagu alustada ise või koos oma psühholoogi või hoopis pereliikmetega sellest seisundist, väljatulekut. Et ravi siis nagu justkui peaks andma selle tõuke, et inimene saab ise ka panustada oma tervisesse ja sellest kehvast ja haigusliku seisundist välja tulla, siis nii, et seetõttu on see rahva seas liiguvad ravimite kohta igasugused jutud, sest tõepoolest ravim võib mõjuda mõnele inimesele natuke ühtemoodi, sama ravim teisele inimesele, teistmoodi hakatakse võrdlema. Jutud lähevad nagu erinevalt, kogemused on erinevad. Et siis võib tõesti tunduda, et, et kuidagi nagu imelik on see raviasi ja kas seda ikka üldse tasub siis võtta ja ja kas nad siis äkki äkki sõltuvust ei tekita, et et võib küll öelda, et antidepressandid sellisel kujul sõltuvust ei tekita, nagu inimesed eeldavad, et sõltuvust tekitavad ravimid on ainult need, mida kirjutatakse lühikeseks ajaks. Arst määrab siis seal näiteks unerohtu või rahusteid, need on niisugused natukene kahtlasemad ravimid, aga neid kirjutatakse väga ettevaatlikult ja, ja kindlasti mitte pikaks ajaks, nii et klassikalist sõltuvust antidepressantideks ei teki. Aga mis võib selle mulje jätta, et inimesel on tekkinud sõltuvus, on pigem võib-olla see et kuna psüühikahäired on väga nagu niuksed visad ära minema, siis inimesed tihti võtavad pikaaegselt ravimeid. Ja noh, on ka ju teada, et antidepressantide mõju algab alles ühe kahe nädala pärast üldsegi peale nende manustama kamist. Nii et see kõik see protsess on kõigepealt, et nad hakkavad üldse mõjuma paari nädalaga siis seal kuurid on pikad pool aastat kuni aasta mitu aastat, mõnikord et teinekord inimesed mõtlevad, et see ravimite pidev võtmine ongi nagu sõltuvus. Aga rohkem on see ikkagi. Mitte et rohkem ma ei ütleks, et ikkagi seal sõltuvusega ei ole nagu mingit pistmist, et tegelikult on need seisundid, mis on tihti väga rasked, raskesti ravitavad, võtavad aega, siin tulebki panustada ise, pereliikmed panustavad, rohtu tuleb võtta ja teinekord ongi see protsess päris pikk. Nii et esimene asi, mis tuleb meelde jätta, on see, tuleb teha head koostööd oma raviarstiga ja küsida, uurida ja arutada, et see, mis naabrinaisele töötas hästi, ei pruugi mulle üldse sobida. Ja teine asi on see, et kui ma hakkan ravimeid võtma, siis ei juhtu seda, et ma homme tunnen ennast juba väga hästi ja kahe nädala pärast kõik on möödas. Et seal selle protsessi juures normaalne asjade kulg, et see kõik võtab aega ja mõnikord üle aasta just psühhooside korral, mis on siis selline ebareaalne mõtlemine ja hirmud ja niisugune noh, nagu kahtlustamine ja selliste häirete puhul me räägime isegi nüüd nüüd tulebki siin mängu see esmane psühhoos, et esimest korda, kui inimene psühhoosi haigestub, siis me räägime ravimite võtmisest ikkagi kaks aastat. Ja kui siis ta psühhoosi on veel kord olnud elus, siis on need koorid juba pikemad. Nii et jah, psühhiaatriliste ravimite kuurid on väga pikad. Aga miks see nii on, on sellepärast ka osaliselt, et ega siis aju ja närvisüsteemi ei saa ju väga suurte doosidega mõjutada, et siis tema läheb meil katki, see on selline õrn süsteem. Ja siis tulebki neid ravimeid sellise pisikese koguse haaval nii-öelda organismi juurde lisada. Et see aju ainevahetus siis saaks nii-öelda ise hakata toimima juba nii, nagu see ravib, teda aitab toimida, aga et siis hiljem ilma ravita ütleb ka üks Eesti niisugune vanasõna, et haigus tuleb hobustega, läheb härgadega. Ja üks niisugune, kõige parem ravi on see, kui inimene võtab tublisti rohtu, teeb koostööd spetsialistidega ja teisalt tuleb kogu pere talle appi, et, et kindlasti see on päris palju asju, mida lähedased saavad ka teha. Ja see on ka väga hea tähelepanek, et kui inimesel on psüühikahäire, siis tema perekond ja sellest ka kindlasti kaasa haaratud. Et ei saa olla nii, et ühel pereliikmel on tugev depressioon. Ta lamp voodis, ta ei tule rääkimagi, pereliikmetega vahest harva tõuseb natuke üles, lohistab ennast mööda tuba ja siis vajub uuesti kuhugi istuma. Ei taha nagu midagi, talle ei meeldi midagi. Tal on kogu aeg kulm kortsus ja silm märg. Et noh, väga raske ette kujutada, et sellist pereliiget kuidagimoodi ignoreerida ja mõelda, et küllap tal üks päev parem hakkab. Et see on selles mõttes psüühikahäire, on, on kindlasti peres niisugune nagu mõnes mõttes kogu pere haigus, et kõik on sellest mõjutatud. Noh, meie enda haiglas on samamoodi lähenemine perekeskne vähemalt meie osakonnas julgen seda nii-öelda. Et kui inimesel ja tavaliselt üldiselt suhteliselt noortel inimestel tekib esmane psühhoos siis me kutsume ikka alati pereliikmega, et see on meie jaoks isegi natuke võõras mõelda, et kuidas tuleb 22 aastane noormees esmase psühhoosiga? Tal on mõtet segamini ta ei noh, ei suuda, ei suuda enam oma ülesandeid täita elus, mis tal pooleli on. Ja et me siis kuidagi selle juures ei räägi tema perekonnaga, kes on tegelikult kõike seda haigestumise algust ja kõike seda ajalugu pealt näinud, neil on nii palju teadmisi selle kohta. Aga samas nad tahavad ka kindlasti väga palju küsida prognoosi kohta ja selle kohta, mida nemad peaksid tegema ja et perekond on, on ülimalt tähtis psüühikahäirega inimese puhul. Kui selles peres on võib-olla ka lapsi, kus üks lapsevanem on haigestunud et siis nad kogu pere on loomulikult hirmunud ja segaduses ja palju küsimusi ja eriti lastele võib see olla väga hirmutav olukord. Et nii ongi. Et kui võtta selline pere, kus psüühikahäire on lapsevanemal ja sellel lapsevanemal onju väga suur vastutus, väga suur koorem, tegelikult kuna laste kasvatamine on üldse üks raskemaid töid minu meelest maailmas. Ja kui siis mõelda, et, et see lapsevanem peab maadlema samal ajal oma psüühikahäirega, et siis me võime ette kujutada, milline noh, nagu raskus selles peres võib-olla ütleme niimoodi, et tegelikult see ei ole mingi kauge ja meist eemal seisev probleem. Sest kuni 40 protsenti peaaegu pool elanikkonnast on uuringute kohaselt kunagi elus kas või korra mingit psüühikahäiret põdenud. See tähendab seda, et meil kõigil on kas peres lähisugulaste seas mõni tutt tav mõni sõber, kellel on kunagi elus olnud psüühikahäire. Et seda on tegelikult päris palju liikvel ühiskonnas ja see on selline nähtus, mis ühest küljest puudutab meid kuidagi kõiki väga otse sest seda lihtsalt on nii palju ühiskonnas, aga, aga teisest küljest, kuna ta nii nähtamatu ja nagu teinekord seletamatu ja avaldub veidralt, siis me nagu kardame ka seda seda nimetada, et kellelgi meie pereliikmetest või sõpradest on psüühikahäire. Aga paraku laps selles peres ikkagi ju näeb tema eest ei saa peita seda, et emal või isal on kurb tuju kogu aeg. Et ema-isa näiteks hommikuti oma depressiooni pärast kuidagimoodi vara üles tõusta ei saa putru keeta, et lihtsalt haigus ei lase. Samamoodi lapsed näevad ju seda, kuidas lapsevanem, kellel on psüühikahäire, võib ärrituda võib ilmaasjata just sellest tulenevalt, et tal see häire on saada kuidagi liiga liiga kurjaks, et mõne asja peale ju võib kurjaks saada lapsevanem, gaasi ometi lubatud. Aga mõnikord psüühikahäirega inimene, no kui kontrolli hästi oma käitumist nagu lihtsalt ei suuda kuidagi käituda normaalselt ja, ja võib juhtuda, et kuidagi siis lapsele ütleb ka, et, et noh, et kui sa oleksid, et ometi parem laps jonniks, nii palju, siis ma oleks saaks ka rõõmsam olla ja ja lapsed on, elavad kõige selle sees ning on sellest väga mõjutatud. Ja, ja ma arvan, et siin üks väga suur teema on see, kuidas lapsed siis tajuvad seda, et mis roll nendel on, kui nende vanematel on niisuguseid häireid ja kui nad veel eriti vahel kuulevad seda, et, et kui nad oleks paremad lapsed, et küllap siis vanematel oleks ka kergem olla. Iga laps ju väga elab kaasa oma vanemates ootusele ja ma usun, et paljud neist süüdistavad ennast südamest, et vanematega või vanemaga on nagu on. Ja iga laps püüab oma vanemate aidata. Kuidas see välja tuleb, seda võib-olla ei tea, aga püüd on alati olemas. Nii on, et tõepoolest, et lapsed väga noh, nende elukogemus on niuke üürike. Ja nende kogemus on see, et kui nad on lõbusad ja rõõmsad, siis on tihti vanemad ka seda ja teevad ka järelduse, et kui vanemad on siis kuidagi vihased või kurvad Joonatan, siis sellepärast, et et lapsed on kuidagi neid niimoodi pahuraks ajanud, sest seda ju ka juhtub. Et kui laps midagi teeb, siis vanem sellele reageerib ja muutub selle peale pahaseks. Laste viis võta oma vanemate reaktsioone kuidagi isik, ainult et see on nagu nende pärast niimoodi, et nad on selle põhjustanud ja et nad on selles süüdi ja et nad peaks midagi paremaks muutma. Et seal väga tavapärane laste puhul. Ja noh, siin siinjuures tuleb kohe öelda, et see ei ole sugugi tervislik. Ja selline asi, kui pikalt kestab, siis või samuti lastes tekitada suuri traumasid tegelikult, et kui nad tunnevad, et kuidagi nad ei suuda seda depressiivsed vanemad piisavalt aidata ja kuidagi sa rõõmsus ja ja rahulolu ei tule vanemasse, kuigi nii väga püüavad. Et sa tahad öelda, et see ei ole lapse jaoks tervislik, et ja et lapse enda vaim võib saada kannatada kannab seda liiga suurt koormat ja tal ei ole seletust, mis toimub vanemaga? Jah, just et see ei ole jah lapse jaoks sugugi niisugune tervislik situatsioon, kui, kui ta justkui aidates vanemat, võtab vastutust, see ei ole lapse roll. Laps peab ikkagi toetuma vanemale pigem. Ja loomulikult ei ole keelatud, et lastel oma vanemaid vahel aidata kodutöödes või, või ka emotsionaalselt kaasa elada, miks mitte. Aga seisan muutuda valdavaks ja see ei saa muutuda niisugust, et laps ei saa tunda, ta vastutab selle eest, et kui tema ära väsib ja jaksa emal enam kätt hoida nii-öelda et siis ema kukub täiesti kokku või või vahest ka ju vanemad omavahel tülitsevad sellest psüühikahäirest tulenevalt, et ka nendel tekib pingeid. Ja siis lapsed võivad tunda, et nemad peavad justkui valvama. Et vanemad ikkagi selle tüli käigus terveks jääksid. Ja vot see on väga suur koorem ja, ja samuti lapse psüühikale väga, väga niisugune raske asi, kuidas sellest olukorrast välja tulla, et et mis need lahendused oleks, kui lapsevanem on haigeks jäänud? Ma viiksin need jutu nagu sujuvalt sellise asja juurde, nagu nimetatakse Tigmatiseerimiseks seda Jemise kohese Lätamise, tähendab see niisugune pikk ja lohisev sõna seega häirete puhul see tähendab seda, et ühiskond justkui on meil nagu need psüühikahäirega inimesed ära märgistanud või, või kuidagi see, see inimene ise, see patsient tunneb, et et kui ta kuidagi kuskil mainib või näitab välja, et tal on mingisugune psüühikahäire, ta ei suuda hommikul oma haigusele, et üles tõusta või et ta on kuidagi sellised imelikud mõtted ja ja, või on seda ärevust nii palju, et ta ei suuda nagu rahulikult asju ajada ja läheb närviliseks kuidagi. Et kõik näevad seda, et see on nagu, Tal on justkui külge kleebitud silt, et ta on psüühikahäirega või noh, nagu nagu sa alustasid, et, et on hull või, või on, on segi peast ja, ja inimene julgegi kuidagimoodi sellest rääkida, ta ei julge isegi mõelda sellest teinekord, et see ongi Tigmatiseerimine. Et miks ma selle jutu sinna viisin, on, on ülioluline. Kõigepealt võib-olla see ka, et inimesed iseennast eestigmatiseeriks ja ei ütleks ise endale nii-öelda neid märke külge, et vot olen siin depressioonihaige ja täiesti kõlbmatu. Või et olen peast sassi läinud, et inimene peaks endale ise tunnistama oma siis seda mingisugust muret ütleme, mingite reaktsioonide liiale minekut nagu võitud psüühikahäire puhul tinglikult rääkida. Ja ta peaks võtma vastutust ennast ravima ja julgelt ka tegelikult sellest püüdma rääkida perekonnas, et lapsed teaksid teadma, mis nende vanematel viga on. Et kõigepealt võiks mõelda sellest, et sõnal on vägi. Ja ei ole kuidagi tervislik endale öelda, et ma olen hulluks läinud. Et see on tavapärane väljend, aga, aga see ei aita meid mitte kuidagi. Me saame rääkida sellest, et mul on depressioon kallale tulnud või, või veel mingil viisil. Ja kõige tähtsam on mitte ennast häbistama hakata selle eest, et ma olen haigeks jäänud. Et kui, kui minul on kopsupõletik, siis kellelegi ei tule pähe mind häbistada selle eest, et mul on kopsupõletik. Ja ise ma ka ei arva, et mu hirmus häbiasi, et mul kopsupõletik on, aga kuidagi kui mul nagu vaime haigeks, siis ma olen ise väga varmas ennast häbistama. Ja, ja, ja siis ma ei saa nagu teistele ka rääkida sellest, mis minuga päriselt toimub. Just täpselt nii nagu sa ütlesid ilusti, et et kui meil on jalaluu murdunud, siis me teinekord oleme isegi noh, nagu natuke teistele paistame silma oma erilisuse ka, et vot nüüd olen karguga ja vaadake nüüd masin ka ma ikkagi noh, mitte et see alati peaks nii olema, aga igal juhul kuidagi see ei ole selline asi, mida me peaks hirmsasti häbenema. Lapsed vahel on isegi natuke uhked selle üle, et meil on kips käe peal või. Aga et kui on tõesti psüühikahäire, siis kuidagi järsku me ei julge sellest rääkida ja noh, ma arvan, et miks see, miks see nii on, see on tõenäoliselt see pikk ajalugu psüühikahäiretele Me ei ole ju suutnud neid vanal ajal kuidagi ravida. Võib-olla eelmise sajandi keskelt alles, me oleme hakanud psüühikahäireid kuidagi rohtudega ravima ja, ja viimase 20 aasta jooksul nagu paremate rohtudega ja järjest paremaks see asi nagu läheb. Aga et see väga pikk ajalugu niisugustest inimestest, kes käituvad imelikult või on kuidagi ohtlikud endale või teistele et see on niimoodi sööbinud ühisühiskondlikku mällu või või et me nagu kardame hirmsasti, et, et mis siis saab, kui, kui inimene on psüühikahäirega ka jah, et et alustama peaks tõepoolest iseendast, et endale julgelt seda tunnistama, et praegu on sedasi, aga mul on inimesed, kes mind aitavad ja, ja ma saan nendega koos sellest asjast üle. Ja loomulikult tuleb rääkida lastele ka, mis, mis siis tegelikult toimub ja minu arusaamist mööda on lastele väga rahustav ja toetav teada anda, et ma võtan rohtu, käin arsti juures tublisti, sest lastele on see väga nagu arusaadav maailm. Kui oled haige, võtad rohtu ja, ja saab terveks. Aga kui on vaikus ja seletusi ei ole ja on ainult niisugused kummalised käitumised, siis, siis tõesti ei saa aru ja nii ongi, et ei saa aru, mis selle vanemaga on. Ja siis hakkadki laps mõtlema, et tema peaks midagi ette võtma, midagi muutma, kuhugi abi järele pöörduma, teinekord isegi abi järele pöördumine, võib-olla parem lahendus, kui lihtsalt kurvastada üksinda kuskil nurgas selle üle, et, et vanem on kuidagi veider, veidralt käitub imelikult reaktsioonid ja midagi teha ei saa. Et väga palju tegelikult päästabki lapsi. Ütleme niisugusest sellest traumast, millest me rääkisime. See, et nad saavad aru, mis toimub, isegi isegi kui see on vanema meelest natuke õudne lapsele seletada, siis teadmine on alati parem kui selline oletamine ja niisugused tumedad laigud elusat, millest ei saa aru ja mis jäävad nagu nimel. Kui meid kuulab mõni lapsevanem või, või pereliige kellele kõik see asi tuleb väga tuttav ette, mis need oleksid, konkreetsed nõuanded, mida lastele peaks rääkima ja kuidas peaks rääkima? Lastele peaks ikkagi seletama ju nii, et nad saavad aru olenevalt lapse vanusest, siis et kui näiteks võtamegi sellesama depressiooni nüüd töötleme selleks häire näiteks ja ja lapsevanemal on kasvatada seal kolme, nelja aastane laps siis sellele lapsele ei ole võib-olla väga mõtet öelda, et on, on tulnud depressioon ja, ja psühhiaatrihaigla ja, ja või, või noh, midagi taolist. Psühhiaater näiteks ei ole niisugust tulu sellest. Et siis tuleb ikkagi seletada väga lapse moodi. Noh, näiteks hea näide on, et et üks ema leidis niisuguse hea lahenduse. Ta kasutas sõna kurbuse haigus. Et noh, ema oligi selline kurvavõitu ja jõuetu ja, ja sageli nuttis ja laps oli väga nõutu, et mis siis tema peaks tegema. Ja, ja see lahendus oligi see, et tema ütles, et et temal on kurbuse haigussaga, aga ta käib arsti juures ja ta tegeleb sellega. Ja ta püüab sellest varsti üle saada. Et see on juba lapsele kergendus. Vanemale lapsele võib muidugi juba öelda, et teismelisele teismelised, ma arvan, kõik teavad, mis on depressioon isegi paremini teinekord kui, kui täiskasvanud või vanemad inimesed. Et nemad ju on kursis igasuguste uuemate sõnadega ja ja siis võib öelda teismelisele väga hästi, et on, on tulnud depressioon, aga see ei ole seotud kuidagi sellega, et lapsed oleksid puulist mõnikord mõned kahed koju toonud või, või midagi taolist. Ja mis siis appel teha, et esiteks, lapsevanemal on ju vastutus ja see vastutus, noh, niimoodi tegelikult kanaliseerubki selles plaanis. Et esiteks tuleb tulebki ennast ravida, et ka kui ei tahaks hästi, siis tegelikult see vastutus nagu sunnib. Kuna sa oled lapsevanem, siis sa pead ennast aitama, kõigepealt käid arsti juures, võtad rohtu käib psühholoogi juures arutamas neid eluraskusi. Te kõik selleks, et ta terveks saaks. Aga, aga teisest küljest peale selle, et rääkida lapsele, et mis sinuga toimub, peale selle tuleb ka tähele panna. Et ega juhuslikult samal ajal, kui mul on olnud rasked ajad ja ma ei ole suutnud oma tervise tõttu too võib-olla olla see kõige täiuslikum lapsevanem, et kas ma ei ole midagi tähelepanuta jätnud mõnda aspekti. Ja tegelikult, kui ma ütlen, et ei ole psüühikahäirega lapsevanem ei ole täiuslik lapsevanem, siis tegelikult ma pean nüüd kohe endale tuhka pähe raputama, et see sõnastus nüüd kukkus nii välja, mida ma Ma, ma tegelikult mõtlen psüühikahäirega lapsevanemast alati suure austusega. Sest nemad ju püüavad samamoodi teha kõik endast oleneva sellel hetkel, parima, mida nad oma oma haigusega võideldes suudavad. Ja kui nad vahest ei, ei suuda ja ei jaksa, siis samuti ei ole see nende süü. Kui nad selle juures võtavad ju vastu meie professionaalset abi, mida meil on, on praegu pakkuda. Et siis siis tuleb lihtsalt mõelda, et missuguses osas need lapsed ka vajavad, võib-olla natuke järeleaitamist või nende elu võiks võiks olla kuidagi nagu üle vaadatud, et millised aspektid seal võiksid olla. Võib-olla on kannatanud pisut ja kus saab neid nagu toetada? Tulla selle juurde, et mis on selles peres lapse vaatevinklist väga tähtis. Et, et seesama psüühikahäirega lapsevanem, kes on niigi vaevatud teinekord ja, ja ikkagi maadleb selle oma haigusega ka. Et tal oleks võimalik kellegagi siis rääkida oma lastest ja arutada oma laste olukorda. Et tihtipeale vanemad, kellel on mingi haigus, nad ju teavad seda väga hästi, et nad vahest et on midagi kuidagi valesti otsustanud või midagi on puudu, peres Nad kardavad sellest rääkida, sest nad kardavad, et tuleb lastekaitse ja, ja viib lapsed ära, sest nad ei ole olnud piisavalt, et tasemel. Et siinjuures tahaksin kindlasti täna ära rõhutada selle, et isegi kui spetsialistid hakkavad rääkima lastekaitse teemadel ja, ja, ja pakuvad sellist spetsialisti appi siis tegelikult karta ei tasu. Lastekaitse ongi mõeldud selleks, et lapsed oleks kaitstud aga ikka koos vanematega kaitstud. Et need laste äravõtmise peredest noh, need. On tõesti äärmuslikud juhtumid ja tõstis sel puhul kui lapse elu ja areng on tõeliselt ohus. Aga ma tutvustaksin ühte niisugust võimalust, mida praegu siis me oleme koostöös peaasjadega. Mis on niisugune mittetulundusühing, kes tegeleb psüühikahäirete ennetamisega? Oleme nii-öelda eestin eestindanud niisugust sekkumist, mille pealkiri on väga tore, et see kõlab, räägime lastest. Ja, ja see ongi selline lihtne ja armas pealkiri ja sisu on tal tegelikult väga-väga armas ja lihtne. Et me oma haiglas ka pakume seda ja üha rohkem koolitame inimesi, kes, kes saaksid seda psüühikahäirega peredele pakkuda. Ja sisuliselt, see tähendab seda et väljaõppinud spetsialist räägib psüühikahäirega lapsevanemaga või siis mõlema lapsevanemaga koos räägib, kuidas lastel läheb, et tal on selline struktureeritud nii-öelda küsimustik ees ja ja vastavalt siis lapse vanusele on seal natuke varieeruvad küsimused ja, ja uuritakse siis koos vanemaga, et kuidas laps siis toimib, et et kui väiksem laps, kuidas tal läheb lasteaias ja, ja kuidas ta, kas ta sõpru on endale seal lasteaiast saanud või on kuidagi väga omaette jäänud. Kas ta oskab ise natukene juba enda eest hoolt kanda, no vastavalt vanusele muidugi, mis seal need niisugused olulised asjad on, et kas ta oskab juba teises viia ja ja kas ta oskab endale jalanõusid jalga panna suuremate laste puhul, siis tulevad juba väga olulisel kohal, et kas näiteks lapsel Bru kas tal on huviringe, kas tal on näiteks mingeid trenne veel koolile lisaks kui, kui palju ta näiteks on ekraani ees, et niisugused valdkonnad käiakse koos vanemaga läbi. Ja leitakse siis, et kus on nagu lapsel väga hästi. Ja tegelikult tunnustatakse seda ka vanemale, et vaadake, et siin on näiteks väga head teinud lapsel ju suurepärane režiim, koolilapsed vajavad režiimi ja näete, lapsel on jalgpallitrenn ja, ja, ja need asjad, palun vanemad, olge kenad, jätkake sellega, sest see on lapse arengule väga hea. Ja selle juures ka võetakse ette siis need, et nii-öelda haavatavamad kohad, mis siis tunduvad spetsialistile, et võib-olla siin noh, laps on liiga tubli, aitab seal vanemaid ja väikseid endi õdesid hoida ja siin peaks võib-olla vanemale tähelepanu pöörama, et et võib olla, seda on nagu natuke palju vastutust lapse jaoks, et tal peaks olema vaba aega ka sõpradele, et kas see on ikka ka toimib ja, ja niimoodi koostöös leitakse siis sellised nagu murekohad ülesse. Ja soomlased on aru saanud, et kui nii niisugusel viisil vanematega rääkida siis tegelikult on võimalik neid lapsi, kes on riskirühmas, kes elavad siis Sigeriga lapsevanema peres. Et neid on võimalik nii-öelda sellele tavalisele arenguteele tagasi aidata või hoida neid seal, et nendele ei tekiks selliseid suuri traumasid millestki, mingi vajaliku asja puudusest, et neil ei ole vahepeal sõpru või neil ei ole kellegagi rääkida või või nad kuidagi teevad kõiki koduteed üksinda ära ja aitavad vanemaid ja vastutavad seal. Et, et see on selline tore sekkumine, selle nimi on, räägime lastest ja, ja ma väga loodan, et me saame siin nüüd palju inimesi koolitada, et paljudes psühhiaatriakeskustes ja vaimse tervisekeskustes on juba inimesed varsti võimelised võtma seda küsimustikku ette ja koos vanematega nende lastest rääkinud. Nii et me ühiskonnana mitte kuidagi ei taha alavääristada või lapsevanemaid, kellel on psüühikahäire, vastupidi, me oleme kõik väga huvitatud, et nad püsiksid kodus perede juures ja ja et nad saaksid võimalikult palju toetust, et lapsed saaksid elada peres, kus kõigil oleks võimalikult hea, et ei pea kartma lastekaitsjad, kes tuleb ja võtab lapsed ära, et ma usun, et paljudel inimestel on see hirm ka sagedased. Näiteks lahutusprotsesside juures ma kuulan seda ähvardust, kui üks pool ütleb teisele, et sa oled üks punkt on punkt ja lapsed me võtame su käest kindlasti ära, sest mõtle, sa oled psühhiaatriahaiglas käinud, see ei vasta tõele, seda ei pea kartma. See ei ole kindlasti selline argument, aga, aga aga, aga lastekaitse on tõepoolest meie sõber. Me oleme kõik spetsialistid koondunud ikka perekonda aitama. Kõigepealt seda psüühikahäirega inimest ja siis ja siis tema lapsi, et nemad ei satuks olukorda, kus nad võivad avastada teismelise eas või veidi hiljem, et nad on samuti haigestunud mõnda psüühikahäiresse. Saade hakkab poole jõudma. Kui peaks, nüüd ikkagi oleme kuulajate hulgas inimesi, kes mõtlevad, et võib-olla ikka ei ole asjad päris nii, nagu peaks, et kuhu võiks siis esmaselt pöörduda, kui ma hakkan kahtlema, et järsku mul võiks olla mõni vaimse tervise häire? No perearstid on meil väga pädevad esimesi soovitusi kindlasti küsida, nendelt võib ka pöörduda psühhiaatriakliinikutesse. Polikliinikutes on olemas valvearst Tiit tavaliselt, kes võtavad elavas järjekorras inimesi vastu kui niuke kiirem probleem. Aga ka polikliinikus lihtsalt, et arstile aega kinni pannes saab nõu ja ravi. Samamoodi võiks ju ka proovida, miks mitte kui niuke, pere küsimus ja laste küsimus, vaadata lehekülge pereterapeudid. Et sealt sellist perenõustamist saada, noh, ma usun, et pere pereterapeut oskab ka suunata arsti juurde, kui ta näeb, et asjad on nagu väga kriitilised seal. Ja soovitan ka väga lugeda sedasama. Peaasi punkt ee on selline vahva lehekülg, kus on palju just nooremaealistele inimestele nõuandeid ja tähelepanekuid enda vaimse tervise eest hoolitsemiseks. Aitäh sulle pereterapeut ja kliiniline psühholoog Kadri Kruus selle tõeliselt valgustava jutuajamise eest. Aitäh. Ja kui sul raadiokuulaja tekkis huvi ja sa tahad sügavamalt kursis olla vaimse tervise teemadega, siis tõesti otsi internetist üles koduleht, peaasi e seal saad lugeda artikleid, väga põhjalik ülevaade ja kui sa lugemist väga ei armasta, siis saad vaadata videosid, seal on ka teste, mida sa saad kohe seal internetis täita ja saad ka kohe vastuse. Et vaata sellele koduleheküljele. Aitäh sulle, hea kuulaja kuulasid peresaadet, mina olen pereterapeut, Monika Koppel. Meile võib ikka ja jälle kirjutada aadressil peresaade ät r e ja oleme järelkuulatavad vikerraadio kodulehelt. Soovin su perele tugevat tervist.