Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut, Katrin saali, Saul. Täna räägime perfektsianismist. Meedia ja reklaamid pommitavad meid igapäevaselt sõnumitega, mis puudutavad elu kõiki aspekte. Kuidas me peame välja nägema, kui palju kaaluma, kui tihti seksima, kuidas olla hea lapsevanem, kuidas õige paarisuhe välja näeb, milline on täiuslik naine või täiuslik mees, kuidas kodu peaks välja nägema, kuidas õnnelik olla, kuidas tervislikult süüa? Ja paljudel on selline tunne, et tahaks olla täiuslik ja vastata nendele standarditele. Vähemalt mõneski valdkonnas tahaks olla parim. Näiteks koolis hinnetes või töö saavutustes. Ainult parim kõlbab peaks veel pingutama. Või kui saavutuseni ambitsioon ei ulatu, siis vähemalt kodu võiks küll laitmatult korras olla. Ja laps võiks olla kogu aeg rõõmus ja käituda hästi. Kuidas aga mõjutab inimese hinge, kui vähem, aga ei suuda leppida, aga maksimum libiseb eemale nagu horisont. Minuga on stuudios perfektsionismi valusid ja võlusid uurimas mu püsisaatekülaline psühhoanalüütik Endel Talvik. Terendel. Kuidas sina sõnastavad, mis on perfektsionism? Seda on väga keeruline sõnastada, sest kõigepealt peaksime ära määratlema, kas seda üldse on olemas. Nii et kas on võimalik saavutada perfektsust kui me ei saavuta perfektsust sisele, perfektsionismi kontata? Aga et see on niimoodi, et ühiskond kasvatab meid millised me peame olema? Millised meie lapsed peavad koolis olema ja, ja täpselt seesama asi läheb meil edasi jälle lastele. Ja kas me saame olla immuunsed selle suhtes, mida ühiskond läbi meedia kogu aeg meile ütleb, et nii peaks olema, nii peaks olema täiesti võimud ei ole ju võimalik olla, immuunmõjutab paratamatult ka ka neid, kes ütlevad, on mind. Ja me võime kõik väga selgelt deklareerida, et meie ei lase oma ajusid pesta. Aga juba see väide näitab, et me hajutama rabestuda. Meile lihtsalt meeldib mõelda. Et meie suudame midagi sellele värgile vastu panna. Tõenäoliselt me ei lähe võib-olla iga asja kaasa. Aga kui te lähete poodi ja teile pakutakse näedeks mingit uut lihatoodet või uut saia ja nii edasi ja öeldakse, et see on kõige parem, see on väga suur tõenäosus et ostate selle nii sõproviks, huvi tekigi, tekib ja kui see huvi on korra tekkinud, siis on võib-olla ka tõenäosus, et osata seda järgmine kord jälle kui ta on hea, tahaks ikka paremat, tahaks nagu paremat ja see ongi perfektsuse, selline häda. Sest ma kogu aeg tahame paremat ja see on mingi hullus, mis ajab meid taga, sunnib meid kogu aeg otsima midagi paremat. Aga kui me jookseme kogu aeg edasi, et saada midagi paremat, siis me tegelikult kaotame ära selle, mis me praegune omame. Pruugi ju samas me võiksime ju öelda, et, et see, kui me tahame midagi paremat sõna areng, et see võimaldab meil areneda. Vaieldamatult see, et me tahame uut ja paremat ühiskonda, uute paremat riiki, uute paremad perekonda, uute paremad abikaasad edasi, see võimaldab meil areneda. Aga teinekord toob see kaasa ka miinused, sest me kaotame ära nagu midagi nendes vanades asjades. Kas mul ikka on vaja uut ja paremat abikaasat? Võib-olla vana abikaasa, kõige parem, kes mul olla võiks. Defektsianist. Näeb ju põhiliselt seda, mis tal on selles tema peas loodud kuvandist täiuslikkust kuvandist puudu et tal on ühel hetkel ju raske rõõmu tunda sellest, mis tal olemas on, vaid ta on kogu aeg kannustab ikkagi see osa mis tal on puudu, ta tähelepanu fookus on sageli puuduval. Jah, ja see on nende üks pool, et perfektsionismi taga on kadedus. Ja teine pool selle taga on ahnus. Räägime lahti, kuna kellegil on ja meil on fantaasia et teisel pool aeda on kogu aeg muru rohelisem siis meie tahame ka. Perfektsionism on usk, et kui me elame täiuslikult, näeme täiuslikud välja, käitume täiuslikult, omame täiusliku asju, et siis me suudame ära hoida nagu seda süütunnet ja häbi iseenda sees. Et ei, me ei ole ikkagi päris täiuslikud. Jah, väldime seda süütunnet ja selle taga siis teine pool on see, et meil on ambitsioon olla praktiliselt jumalaga võrdne ja. Kui me kogeme ebaedu või häbi või hukkamõistu või süüd, siis me usume sageli, et selle põhjuseks on meie enda ebatäiuslikkusest, ei taha justkui olla silmitsi kontaktisse, lenda ebatäiuslikus, ega vaatame sellest, möödas on meil tähtis ja püüame veelgi rohkem elada, välja näidata, välja näha ja käituda õigesti just sellepärast, et me ei suuda sellega leppida, et me ei ole. Jumalad ja me peame olema nuku jumala olla siis vähemalt tüübermans. Ja neil kõigil on olemas, eks ole ju need perfektsionismi perfektsusele lähenemise ilmingud mõnel inimesel võib ilmuda siis, kui ta tahab näiteks just see, mida ma alguses ka ütlesin, et hindajad peavad olema head või töös peab olema eriti edu, kasvõi väljanägemine peab olema korras, et kui ma ei ole täiuslik, siis ma parem ei teegi. Kui ma ei õpi viitele ja aadele siis ma parem ei esita seda tööd üldsegi, siis on see tegemata töö. Kui mul mingisugune töö ei tule täiuslikult välja, siis ma parem seda ei, ei, siit ta ka ära. Kui pole tehtud maksimumi peale, siis on see kuidagi nagu mõttetult tehtud. Et üldse, see on väga õige, sa viitad sellele, et selle taga on mustvalge mõtlemine kas kõik või mitte midagi. Kui auto on uus auto, uus ja hea, kui autol on kriips peal, siis on auto tuksis välja vahetada. Rikutud. Me ihaldame kogu aeg mingisugust sellist. Utoopilised maksimumi. Aga me võime korra mõelda, et mis juhtub siis, kui seda ei ole. Kui me seda ei ihalda. Et me teame kõik, mis tulemus on siis, kui inimesed on maxima, listide perfektsionistid ja nii edasi, sellega võib kaasneda ka väga palju head, eks ole, sellega kaasneb väga palju pingutust ja asjad võivad tullagi paremini välja. Just. Ja kui me seda ei püüa, sinnapoole, kui ma loobuma nagu pingutamast ja ütleme, käib küll ja ah, polegi väga vaja ja nii edasi siis selle taga on tegelikult natukene depressiivne hoiak ja, ja seal võib kaasneda minnalaskmine keskpärasus, pinna peal paigalseis. Kes siis seda tahab? Ikka pingutame ninast veri välja, aga edasi? See on sugune. Ehteestlaslik olemus. Noh, oleksid ainult eestlaslik, eks ole, siis, aga noh, ma võikski öelda niimoodi, perfektsionism on oma olemuselt tööd ära teenida välja teenida tunnustust ja aktsepteerimist, kas kellegi teise kellelegi meile olulise inimese oma või siis iseenda sisemuses. Et ma saaksin enda peale vaadata, öelda tubli, hästi tehtud, siis on see nagu see superego pool on ju, et meie sees Jah, et ma saaksin olla endaga rahul. Jääb Me võime mõelda, kuskohast see pärit on, just tahtsingi sinna jõuda. Et see on pärit lapsepõlvest. Meie mõtlemine on eriti lastele nagu hästi mustvalge. Ja ei ole vahepealseid variante. Näiteks kõige lihtsam näide, võtame, et ema on väikese lapse peas, ema. Jutt, et ema kellelegi tädi või ema, isa, naine või mõne teise lapse ema veel. Ja juba see on nagu väga raske välja vanad väärsenam. Vähemalt sätan ema. Aga see, et ta on kellegi õde. See on täiesti väljakannatamatu. Sest lapse mõtlemine on hästi selline mustvalge. Selle kohta öeldakse Diotoomiline. Ja on asjad kas hästi või halvasti. Ja see lapselik mõtlemine tegelikult tuleb meile läbi elu kogu aeg kaasa. Kogu aeg püüdleme selle hea ja veel parema poole. Ja veel parem ongi kurja juur. Tegelikult see on mõnes mõttes just nimelt see meie lapselik soovunelm ja tegelikkuse eitamine. Et me ei lepi endaga sellisena, nagu me oleme, peavad olema kõige paremad riided, kõige parem soeng ja nii edasi. Kujutame pilti, kuidas mõni naine hakkab korteriuksest välja minema ja ta paneb kübarad pähe. Ja tal võib kuluda selle kübarapanekuks või juuste sättimiseks. Viis kuni 10 minutit. Endel sul on täiesti vale ettekujutus naistest. See võib mõnikord olla tund aega, mitte viis või 10 minutit. On natuke lihtsam veel ja sina ka, mida ma habet võib-olla viis minutit kauem. Mul ei lähe habemega seepeale tegelikult ka päris nii hull. Aga, aga see on, et selle salgu sättimine on väga tähtis kuidasmoodi. Ja siis, kui see salkan paika sätitud, siis minnakse uksest välja, tohutu kiirusega tõukab, tõmmatakse uks kinni igavese pauguga, sest nüüd hakatakse hiljaks jääma. Ja tagajärg on, et ukse kinnitõmbamisel tekkinud tuulehoog viib selle salgu juba paigast ära. Me kulutame tihtipeale nagu selle täiuslikkuse tagaajamise peale ebaproportsionaalselt palju aega energiat. Et seal on see kuulus 80 20 printsiip. Vähe sellest, et energiat, kui me lubame end veenda ja hakkame uskuma, et me ei ole piisavalt head, siis see ju sööb meie hinge. Ta kulutab ainult energiat, vaid ta aitas, sööb meie hinge seest nagu koivillasest kampsunis. Vot siin kõlas minu meelest väga hea sõna, piisavalt head. Kui me hakkame uskuma, et me oleme piisavalt head, siis jala paremat enam vaja. Võtame pere. Paljud emad kardavad seda, et nad ei ole piisavalt head emad. Ja nad ei ole piisavalt head naised ja nii edasi. See sunnib neid tegema mingisuguseid selliseid asju, mis neile tegelikult ei meeldi. Või pühendama näiteks lapse õppimisele ülemäära palju aega. Või sundima näiteks last õppima. Sest nii pion, mida teised arvavad, kui minu laps ei õpi. Ja tagajärg on see, et lapse kasvatamisel me tähelepanu keskendub nagu sellele Peab kuidas peab, mida peab, ja nii edasi ja me kaotame ära selle sellise võimaluse nagu mängida ja võimaluse leida alternatiive. Kaotame ära vabaduse ja loomingulise. Et Lastmite juhatata teise mängu juurde, vaid öeldakse, et ära kakle õega ära kakle vennaga meie hakkama nagu lapsega jonnima, et miks sa teed niimoodi? Minul on häbi, minul kui isal on häbi, et minu laps kakleb. Ja siis sellepärast hakkame keelama Majaka uurimagi, mille pärast laps kaklas võib-olla sellel on väga suur humaanne, selline põhjus. Mind see häbiteema ikkagi hästi intrigeerib. Et on raske, et mitte öelda võimatu ju vastata kõigile standarditele ja siis tekib häbitunne, et aga kuidas mina siis nüüd ei suuda. Häbi on mingis mõttes nagu fotoaparaadi see suum. Et me võtame mingi ühe aspekti oma elust, võrdleme nendega, kellel näib olevat paremini, kellel on, aga kellel näib olevat parem ideaalsem ja siis tunneme häbi, et see meil ju nii ei ole, et kas mina olen ainus, kellel pole piisavalt raha või kas mina olen ainus, kelle laps ei suuda koduõppel hakkama saada? Kas mina olen ainus, kes on oige ja et kas mina olen ainus, kellel pole paarisuhtes romantikat ja kirglikku seksi ja ja siis neid korralikult kasvatatud lapsi ja punapaarisuhet just tekib, selline tunne on ja mina olen ainus, mina olen üksi. Mul on midagi viga ja no see annab põhjuse selliseks raskeks häbitundeks minust huvitav vaadata nagu häbi ja süüerinevust, eks ole, et kui kui tööl on selline tagajärg inimesele vähemalt, et, et noh, ma olen teinud midagi valesti, okei, selle saab siis äkki ära parandada või saab, saab kuidagi korda teha, aga häbi on ju see olemuslik, et mina olen kehva. Et see on meil kellegi ees aga häbi on iseenda ees enda pärast ja enda pärast. Mees Seesam fantaasia, milline ma peaksin olema. Ja kui ma selle fantaasia ei küüni, siis on häbi Froidan seda nimetanud ego ideaaliks, et meie peas on fantaasia, milline ma peaksin olema ideaalne pilt iseendast ja kui ma selleni ei küünisisene, häbi. Alati saaks olla parem, on ju, et ma saaks enesega hästi läbi siis kui olen veel parem, seega pingutan, püüan areneda. Ikka pole ma veel iseenda jaoks piisavalt armastusväärne, ma pean olema ikkagi veel parem, veel parem, et olla armastusväärne. Tunneksin, et, et ma olen väärt, et kui ma olen ebatäiuslik ja haavatav siis ma ei ole ikkagi päris täiuslik. Just seal taga on jällegi siis sedasama kadedus ja ahnus. Et mul on tunne, et minu sõbral on parem abikaasa, parem naine ja nii edasi ja mina tahaksin ka saada paremat partnerit, aga kuna ma olen nii halb, siis ma sellepärast ei saa. Järelikult ainukene võimalus on nõuda, et ma ise oleksin parem jaga naiselt, tema oleks veel parem. Ja nii me hakkamegi nagu ühtise närvide kallal närima. Ja siis hakkab see piitsutamine ikkagi tahaks nagu kiiremini, kõrgemale, kaugemale, mis on ju olümpiamängude logo. Kas olümpiamängud on perfektsialistide kogunemiskohad? Et kui ei ole ikka täiuslikult viimistletud nagu tehnika. Kui ei ole täiuslik varustus, olgu see Sistriko või treening, Sossid siis ei ole olümpiamängudel asja. Ja ma mäletan seda kuidasmoodi. Omal ajal naerdi mingi mehe üle, kes tuli mingit olümpiamängudele. Kõik jooksid Naklide värkidega, tema oli paljajalu ja küsis, millal veel eelvõistlused, millal medalid kätte antakse. Tal ei olnud vaja olla perfektne. Ta oli perfektne, väga hea ema. Jah, sest et eks ole see, kes on see eluterve enesekuvandiga ta ütleb, et ma olen armastust ja omaksvõttu väärt ka siis, kui ma olen selline, nagu ma olen ja loomulikult, eks ole, ikkagi ikkagi püüdleme paremuse poole. Aga siis nagu sellel perfektsionistil, kellest me siin praegu räägime, temal on selline tunne, et ma olen armastusväärne ja omaks võetud väärt armastust vaid siis, kui ma ületan, mingi künnise on ju justkui ma olen veel parem ja, ja siin on, see on nagu niisugune nagu muinasjuttudesse, nõiutud ringet ja mida kaugemale läheb sul see eesmärk. Ja mida rohkem sa sinnapoole püüad. Ja püüdled sinnapoole, et liigub sul eest ära, nii nagu horisondi poole minnes, et kogu aeg liigub ära ja ja ju perfektsianistil on ju kalduvus koostada listi, et noh, mida ma peaks veel ära tegema, veel ära tegema, kuigi sa saad listi ülemisest otsast, muudkui kirjutad maanteed, see on tehtud, see on tehtud, see on tehtud, aga alla tekib kogu aeg nagu uued uued ülesanded, mis ta veel tegema ja see list on nagu iseenesest täituv täitub üha uuesti nagu kaev. Seal istun, kui võtan seda muinasjutud Hermet, siis helistan nagu seitsme peaga lohe. Jääd võtad ühe maha ja Kapstele Bademe läinud, maks tuleb asemele ja, ja niimoodi sa võtad, võtad need päid maha ja sealjuures on fantaasia, et kellegil õnnestub, et tegelikult on olemas lohetaltsutajad, on olemas need, kes suudavad pööradi ürikes, võtavad kõik pead korraga maha. Tegelikult mõnikord ongi mõni selline püha Jüri olemas, kes nagu suudabki ja see ajabki inimese närvi, et aga need mõnel õnnestub või vähemalt näib, et tal õnnestub selles valdkonnas vaata see tänapäeva meedia, see, millest ma ka saadet alustasin, peta ju, loob seda kuvandit, aga näiteks Facebook on ju niisugune koht, kus on ikkagi väga paljud asjad on justkui nagu fotoshopitud, mitte et ma ei mõtle, et naiste kehad on paremaks photoshop itud, mida tehakse ka. Aga seal paljastatakse iseenda elu parimaid tahke. Aga teisele, kes vaatab, võib tunduda, et no seal on kõik, kogu tema elu on selline üks eks suur võsa, roosa, mõnus asi, mina näed, ei suuda. Just et kui me sinna pildi paneme, siis pannakse ikka nagu parimast uuemast riietusesemest või parimast toidus, mida parajasti on söödud ja nii edasi ja võib jäädagi mulje, kogu aeg ongi kõige paremad asjad. Ja inimene nagu vanu riideid ei kannagi. Me teame ju, kuhu see seisund ei vii ja no näiteks noortel tüdrukutel anoreksia on küll põhiliselt ikkagi tüdrukute haigus, kuigi eksisteerib ju juhtumeid, et ta on ka meeste seas. Väga-väga palju viimasel ajal ja järjest järjest rohkem meeste seas esineb jah, aga ikkagi seal. Perfektsioniftil on ju taga ikkagi tugev tahtejõud, tugev tahtejõud ja nauding enesepiinamisest. Perfektsionist on mõnes mõttes Mosahhist nii nagu eestlased ikka. Me naudime seda, kui me midagi väga hästi olen, ma olen pingutanud, pingutanud, pingutanud ja siis tuleb välja. Me läheme sauna ja peksame ennast vihaga. Ja siis me peksame naist vihaga. Ja siis tulevad välja, räägime kõigele ta, mul oli 120 kraadi, adeksin aste jalaga. Eriline masohhism. Mitte ainult seal olemine, vaid ka pärast, nagu selle väljatulemisega toime tuleme. Oh kohe kõva mees, moonil. See on midagi, mis meid nagu käivitab, aga selle anoreksia poole peal on siis see, et see nauding sellest, et ma suudan mitte süüa, suudan kaalu alla viia. See toob nagu kõik endorfiinid paneb käima kehas. Et ma hakkan lähenema sellele ideaalile. Ja kui ma olen lähenenud ideaalile ess ideaalkaal on näiteks ütleme ära hulk 190 kilo. Kui ma olen sellele üheksa kilole lähenenud siis tekib mul tahtmine, ma võtaks ka 98, parem kaheksa, kaheksa õige natukene parem nohu, aga miks mitte siis 85 83 80 70 siis olemegi nagu neil olümpiamängudel kiiremini, kõrgemale, kaugemale, rohkem rohkem ja ja see on tegelikult obsessiiv-kompulsiivne häire. Perfektsionism on obsessiiv-kompulsiivne häire. Me peame, me oleme sunnitud, me ei saa teisiti, me tahame kõige paremat täpselt samuti nagu obsessiiv-kompulsiivne häire puhul. Me saame aru, et ei ole mõtet ust kolm korda lukku panna aga me oleme sunnitud. Sest see on nii häiriv, et ma ei tea, kas ta on kindlalt kinni või ei ole. Kohal on kolm korda pannud kinni, siis ma olen kindel, et on kinni. Selle taga on nartsiss, sistlik, kontrollivajadus ja usk, et ma suudangi elu kontrollida. Perfektse Eestil on täpselt seesama usk. Vaata küll enne hakkasid rääkima lastest, et kuidas lapsepõlves mustvalge mõtlemine võiks natukene veel mõelda selle üle, et kuidas vanemad aitavad kaasa sellele, et lapsesse perfektsionism tekib, no näiteks vanem, kes tahaks, et tema laps on musternäide, käitub hästi, õpib hästi. Ja vanem näitab välja, et kui laps teeb ebatäiuslikku sooritust siis laps on teda alt vedanud. Ja annab lapsele igatepidi tagasisidet, et sa ei ole. See ei ole praegu ikkagi piisavalt ja see on üks moodus, kuidas vanemad saavad kaasa aidata. Siis veel näiteks teine, kui laps ebaõnnestub, siis vanem tuleb temaga riidlema. Kuidas sa said lasta sellel juhtuda, mida sa mõtlesid? Kuidas ei suutnud ennast kokku võtta? Just mul tuleb selle peale meelde ühe mu sõbra Andres Adamsi näide sellest kuidasmoodi kaks poissi, kes said kuue aastaseks, kellele mõlemale kingite kuue aastaseks saamise puhul nagu jalgratas ja see oli nagu totaalselt erinev sündmus mõlemale. Et ühel poisil oli niimoodi, et tema sai, Ta ta oli seda pikalt oodanud ja siis nad läksid isaga sõitma, sõitmine ei tulnud välja ja isa ütles, et no proovime uuesti, homme teeme aga, et see on väga tähtis, et sa ootasid, sa tahtsid, sa said ja proovime homme jälle. Ja teine poiss, kes sai ka Ta hakkas isaga sõitma ja ei tulnud välja ja isa sai vihaseks, et sa oled veel päris tipp. See on ka midagi teha, võtan pära, anname sulle viieaastase nime tagasi. Ja kogu lugu ja Need sündmused jätavad meie meeltesse. Me mällu nagu täiesti erinevad jäljed ja kujundavad isiksust. Meie sisemaailm muutub vastavalt sellele, missuguseid kogemusi me saame. Ja lapse niigi mustvalge maailm muutub veel mustvalgemaks, kui meie vanemad toovad oma mustvalgusega sinna kaasa. Ehk et vanemad võiksid nagu vältida sõda mustvalget maailma. Et see aitab natuke lastel ka tollases mustvalgest maailmas ka välja, paremini, aga kui vanematel, sest meil on see kõigil sees. Esimene asi on ikkagi mustvalge mõtlemine, alles pärast me hakkame nägema variante. Ja seetõttu me väga kergesti anname kohe hinnangu. Olgu see siis laps, jalgrattaga sõitmine, joonistus või tunnistus või midagi muud sellist. Ja, ja eks ole sel teel siis me kuskil omandame sellise ohtliku ja nõrgestava uskumuste süsteemi, et ma olen see, mida ma saavutan ja kui hästi ma selle saavutan. Jah võib küll nii olla jah, et me omandame selle uskumuste süsteemi, et et kõik on minu kätte, siis ma pean seda saama. Ma pean seda tegema. Teine pool on see, et kui me seda uskumuste süsteemi omandaks ikka mõnu kätes, siis ma loobuks ka tegemast. Minust ei sõltu mitte midagi. Milleks siis püüda? See on selline hästi keeruline kombinatsioon, laveerimine, nende, selle kahekarju ahel kus maalt olla endaga rahul ja kusmaalt Holla endaga rahulolematu. Jah, sest et kuna ei suuda olla nii hea, kui ihkaks, siis on. Kui sa sinna perfektsionismi poole kaldu, siis on sul ikke pidev mure, et midagi on ikkagi jäänud tegemata, et midagi on ikkagi veel puudu. Midagi on veel valesti. Vaimselt hästi kurnav seisund. Olgu, see anoreksia olgu sa juba Hondria, olgu see mingisugune muu selline obsessiiv käitumine, kus kohas me püüame kogu aeg teha õieti ja paremini perfektsemalt. Ja õiged valikud alati otsustama õigesti olema täiuslik. Et selles justkui edule orienteeritud maailmas ei olegi ju ebaedu justkui väga aktsepteeritud ja nüüd, kui see saavutuste latt on nii kõrge siis selle parima tulemuse saavutamine, mis võib muutuda lausa meeleheitlikuks vajaduseks, see toob kaasa ühe väga hirmsa asja ja see on ärevus. Ja, ja seal on veel osade krooniliste ärevate selline juhtmõte on see, mida teised minust mõtlevad, on ju ühed võitlevad deemonitega iseenda sees ja teised siis. Seal on ka võimalus. Ja selle välise hukkamõistu kartuses Ja seal ongi see pool, et Me kõik nagu teeme seda väga automaatselt. Ja igaüks meist valib nagu omad deemonid. Kellele on tähtis nagu mingi nähtus enda juures näiteks lapse hea tunnistus või tööl hästi toimetulek, teisel on nagu tähtis pere, kolmandale on tähtis tervis ja nii edasi, et me valime need deemonid ise, millega me võitlema hakkama. Ja nende deemonite valik sõltub väga palju meie lapsepõlvest, aga ka meie ümber Neist inimestest keda me kaaluma panime, nähtavasti lähtuvalt sellest kuidasmoodi, meil on nagu lapsepõlves ette määratud. Ja siis, kui me oleme valinud noh, võtame näiteks õppimise. See on hirmus kuidasmoodi, mõni õpilane, keda ma olen näinud, piinab ennast õppimisega. Tal ei ole aega teha midagi muud, sest tal on vaja kõik Ärapega. Kui te olete ise käib, kas tal on enne tema vabalt voolav tegevus, mis tema sees on, on nii suur ja siis ta kanaliseerib selle justkui sinna õppimised. Nüüd, kui ma õpin hästi, siis ma tulen toime oma ärevusega. Või siis on see, et ikkagi ta on nii palju on ka õpib, õpib, õpib, saab aru, et ikkagi ma pole piisavalt hea veel veel, ma pean veel veel rohkem õppima ja sellest tekib omakorda ärevus. Ma arvan, et see on mõlemat pidi. Kõigepealt see vabalt voolav ärevus läheb õppimise peale, kus tekib nagu fantaasia, et kui ma hästi õpin, siis ma teenin ära ema, isa ja hinnangu enda ärevus läheb ka maha ja minu ärevus läheb maha. Ma olen koolis, edukesin edasi. Aga mida rohkem õpin, seda ärevamaks ma lähen, sest see ei ole võimalik väga hästi Õpria, kogu aeg. Ja kui ma lähen selle õppimisega, ärevus sees, tagajärg on see, mul ei seisa meeles. Inimesed loevad teksti läbi ja püüavad kohe palavikuliselt korrata ja tal on selline tunne, et mitte midagi ei ole meeles, et kõik teavad seda seisu, kus kohas me läheme eksamile enne eksamit tundub, et ma ei mäleta mitte midagi, mida ma olen õppinud. Ma ei mäleta mitte midagi, kui tuleb küsimus, küll ma siis hakkan mäletama. Aga paljud hakkavad selle peale nagu paaniliselt uuesti õppima. Üle kordame üle, kordame üle kordama ja seal üle kordamisega minnakse nagu sellisesse transsi või, või imelikku sellisesse seisundisse, kus ei ole võimalik enam nagu vabalt mõelda. Ja õppida ei olegi võimalik, sest me õpime pähe. Aga mitte ei saa nagu asjast aru. Meil puudub laiem vaade, me tahame nagu ära õppida. Aga selle äraõppimisega. Me õpime pähe lihtsalt. Mulle see ärevuse teema endale väga meeldib, mitte mul ärevus, meil läks aga, aga ärevuse teema mulle meeldib, et, et mida inimesed hakkavad kõik tegema oma sellelt täiuse otsinguil me igaüks leiame, eks ole, mingi ala siis, peaaegu igaüks meist leiab mingi ala, mis peaks olema justkui korras, et kui see ala on korras, siis ma seda oma vabalt hõljuvat ärevust kuidagi suudan kontrollida. Ja siis see ärevus, mis on tingitud täiuse otsingust, ajab nii paljud inimesed otsima siiski mingit võimalust, kuidas oma ärevust tuimestada. Ja siis on huvitav vaadata, mida siis igaüks sellest välja valib. Et kes võtab alkoholi, kes narkootikume kellele on seks, kellele töö, kellele suhted, kes hoolitseb, kes mängib hasartmänge, kes poodleb, kellel tekivad siis armulood, armusuhted, planeerimine, kuidas planeerimine aitab ärevust kontrollida või osad teevad just oma sihukestest sisemusest tulevatest ärevuse impulsitest kogu aeg muutusi? Oi, tegime, ei, ei need ikkagi muudame plaane. Internet loomulikult kõikide nutiseadmetega. See kõik võimaldab klatšimine näiteks. Nii palju selliseid huvitavaid tegevusi, mis on kõik isenesest legaalsed tegevused. Sihukese ärevuse maandamise teenistusest sageli. Just stressi maandamise vahendid ja väga sageli Me hakkamegi pehmisel perfektsionismi ka niimoodi, et a mida on ka siis olla perfektsed ja sellisel juhul me hakkame ennast piinama. Või b Me nõuame perfektsust teistelt. Me nüüd kohe saame jõuda minu lemmikteemani paarisuhe perfektsionistiga on see võimalik? Noh, sellepärast me ütlemegi, et paarisuhted on nii keerulised, kas üldse võimalik olla paarisuhtes. Sest et meil igalühel, eks ole, võib tulla siin kuskilt mingisugune koht, kus me tahame olla perfektsed. Aga ma mõtlen just seda, et kas on võimalik olla perfektsionistiga paarisuhtes. Sõltuvalt sellest, millisesse arengutasemesse see perfektsionism on välja valatud. See on tohutult keeruline. Vot sinuga paar saadet tagasi, mis me tegime suhtlemistasanditest. Kui me rääkisime, et igas inimeses on olemas vanematasand, siis meie sisemine täiskasvanutasand ja lapsetasand soovitan kõigil raadio kuulajatel, praegu me ei hakka sellest siin uuesti rääkima, aga et see saade on paar nädalat tagasi olemas. Ja seal me rääkisime Monkist Jan otsust. Teatavasti kuulus detektiiv, jah, aga kes oli obsessiiv-kompulsiivne ja vot temal oli see, et asjad pidid olema korras. Igal asjal oli oma koht. Et kõik asjad pidid olema õiges asendis, kotid ei tohtinud kuskil vedeleda, raamatut pidid olema ka 90 kraadise nurga all. Taldrikul pidid asjad olema serveeritud õigesti ja kui asjad ei olnud tema standardi järgi paigas, siis tõusis temal ärevus, mis ei langenud enne, kui ta oli siis oma selle häiriva elemendi kõrvaldanud. Nii, ja sageli satub siis selline munk paarisuhtes kokkunuitsuga. Mõlemast soost võivad nad olla, on, olen nänni, naisi maitsesid, kui mehi notsusid ja notsu on siis Kukerpillide laulus tuntud see mudamere ääres porikalda peal. Väikene siga, kellel on kärss mussi, kes ei keela endale väikest vallatust, onju, ja temal siis on niisugune oma boheemlaslik nägemus korrast, tolmurullid võivad olla seal, kus nad parasjagu on ja asjad on seal, kus nad siis käest kukuvad või seljast kukuvad. Ja seda nutsu ei sega, kui, kui kirjutuslaual on kohvikruusid, banaanikoored, kommipaberid nende all kuskil autojuhiload ja ID-kaart. Ja teda ei häirinud tolmurullid ja tema meelerahu ei kõiguta riidevirn, mis on tooli peal. Ja ta orienteerub oma segaduses suhteliselt hästi. Ja, ja ta saab hakkama selle oma korratuse ja nende tagajärgedega munka ei suuda. Ja kuigi munk ütleb ka, et ma paneks ka jalad seina peale ja puhkaks, aga lihtsalt, et ma, ma ei taha pärast tulutult otsida ja närvitseda, kui raske siis saab olla, panna kohe asjad õigele kohale, sööd ja paned kohe nõud nõudepesumasinasse, lõikad leiva ja paned kohe leiva tagasi kappi, ei jäta neid taldrikuid. Ja nutsu nii ei saa. Munk tahab kohe ära koristada köögi siis kui söök on tehtud ja ütleb, et siis on pärast mõnus olla. Notsu ütleb, mida ütleb natšo Kogolmunus vahel vea ja et mul on ka mõnusal, aga enne pärast sööki nüüd nüüd puhkame ja küll siis hiljem jõuab koristada. Nutsu väärtussüsteemis on enne mõnu, pärast töö Monkile on vastupidi enne ja, ja siis lõbu ja nüüdse nutsu muretus ajab munki nii närvi, et sina oled laisk ja, ja mina olen siin, kes peab üksinda rabama, et kui mee koristaks, elaksime me varsti või laudas ja sööksime otse potist ja kui mina ei puhastaks, näeksime auto välja või liikum prügikast. Ja kui mina ei hooliks, siis oleksid meie lapsed ja käiksid väikesed välja nagu mardisandid. Ja kui minagi neid kavandaks, nagu meil oleks täielik kaos. Ja vot see nutsu tunne on sees, et mida iganes ma teen, see ei ole kunagi piisavalt teha. Ta ühel hetkel tundub, et ma isegi ei taha enam sinna koju minna ja et ma võin ka päev otsa koristada ja siis tuleb ikkagi see munk ja tõmbab näpuga siit, ütleme oi, siit on ikka tolmune. Siit pole hästi võetud ja, ja kelle kotid need siin on ja nad sõidavad just praegu tulin poest, need on praegu köögis need kotid. Miks nad siin on? Ja mul on ka, ütleb, et jaa, ta on püüdnud asjadele läbi sõrmede vaadata, aga, aga Ta ei saa, ma ei suuda. Ja üks mu klient ütles nii ilusti, et et mul ajus hakkab selline samasugune tunne kui siis, kui sa paned villase kampsuni vastu ihu, et ta hakkab sügelema, et mu ajus on täpselt niukene samasugune sügelus, millega ma ei tule toime, kui ma näen siin seda segadust. Need asjad peavad olema korras. Nad ajavad 11 hulluks. Või lohkus. Raha nagunii. Nii kole. Taibanud hirmu. Iga. Väidetu tühjad augud. Taigas. Pale pauk. Jalaideaal ikka. Tikutoosi pool. Iga asi paigas. Augud. Taigas. Hubane. Tuleta mulle meelde selle ürgmehe loo. Jan Uuspõld rääkis kat, kui mees tuleb duši alt hakkab riidesse panema, laseb käterätiku maha kukkuda, et riidesse panna. Naine küsib ta käest, et mis see siin on. Rätik, miks see siin on? Kukkus? Et loomulikult see ongi see, et meil on nagu igalühel meist omad, mingisugused asjad, kus me oleme natuke teistmoodi, aga sellise täieliku perfektsenistiga koos elada eest tõmbab kohe sae käima, kui kui käterätik maha kukub. See on väga piinav. Ja ma arvan, et sellel inimesel endal on see ka väga piinav. Eperfectionistil on tegelikult probleemiks see, et tal on üks inimene, kellega ta peab kogu aeg koos elama. Ja see on ta ise kanaliseerimisele teise peale ja enamasti suudab ta kanaliseerida selle teise peale, aga siis ka teis käepärast ei ole. Siis tuleb iseendaga tegeleda. Kuigi nad võivad öelda, et nad, ma saangi iseendaga hästi hakkama, vähemalt keegi ei jäta, eks ole, neid kohvitassi siia, aga noh, siis ta ikkagi ühel hetkel kibeleb sinna paarisuhtesse tagasi ja jälle. Millegipärast me valima endale sellisel juhul kuidagi nagu poolteadlikult sellise partneri ja et midagi see peegeldab meie lapsepõlveprobleemidest. Nii huvitav kui see ka ei ole, aga väga sageli võib kohata selliseid inimesi, kes kordavad oma abielus oma isa ja ema problemaatikat. Kaklevad samadel teemadel. Teinekord on isegi nüüd poolused ära vahetatud, kui ema lisa kallale enne, sest nüüd on mees naise kallal. Ta käitub nagu ema, nii nagu omal ajal. Tema ema käitus isaga. Mingisugused sellised omapärased käitumismustrid tulevad kuidagi nagu esile, et see ei tähenda, et kui ma olen mees, et ma võtan nagu isalt käitumismustrile ainult mõttega emalt selle käitumismustrile käituda nii nagu mu ema käib siis aga ma toon perekonda kaasa selle mustri ja, ja pered läbi põlvkondade vajavad ajada mingit ühte ja sedasama konflikte taga. Käitumiskognitiivsed terapeudid, eks ole, uurivad seal koha peal alati selle inimese sisekõnet. Lihtsalt toimub kehas, mida sa, mida sa kuuled oma iseenda sees ütlemas, et kui siinse puru põrandal häirib ja kuidas see sinu jaoks on mida sa siis mõtled? Ja väga sageli käitumiskognitiivne pool aitab. Ma olen sellega täiesti nõus, et ma olen sellega omal ajal tegelenud, aga mulle tundub, et vaata asjade nagu probleem olemusse panna. Me võime nagu loobuda nüüd sellest konkreetsest tulist või depressioonist nagu siin lahti saada. Aga sellest minu isikupärases käitumisviisist ma niimoodi lahti ei saa, kui ma ei märka, nagu seda ei näe, seda laiemat pilti. Aga arutame selle üle, kuidas ebatäiuslikus omaks võtta. Noh, me tahaksime olla täiuslikud, aga me ei ole. Bergiksin ist ütleb ka, et tema tahaks võtta omaks selle, et mind, see ei häiriks. See, mis mind häirib, mis iganes see siis on, on ta kodu, korrashoid on ta on ta enda kehakuvand. On need võililled aias? Tahaksite mind? Ei häiriks, aga mind häirib. Ja siin ongi see neetud küsimus, et miks, miks see mind häirib. Mida muutub selles, kui ei ole, läheb niimoodi. Et mis muutub maailmas, kui ma luban neil põldudel seal aias olla? Ei pea kõike välja juurima. Kui ma ei lähe naabritele kallale, sest nemad on lubanud oma aias võililledel olla. Ja nüüd tulevad minu aeda kauguesse tagasi. Mis juhtub perfektsionist? Korralikkerfektsionist vastaks sulle selle peale see, et aga missis lasemegi standardit täitsa olla või hakkamegi sööma otse põrandalt ja kätega või. Ja kõnnimägi sõnniku sees, ärme korjega prügi üles viskame kõik ma, et ta läheb tegelikult teise äärmusesse. Teise äärmusesse ja siis me saamegi nagu vaadata, et kuidasmoodi, siit tuleb välja see mustvalge mõtlemine. Kaks võimalust kasvõililli üldse ei ole või ainult võililled igal pool kaasas. Tuba on koristatud, hoian täielik seapesa. Jah, ma tean, need on need inimesed, kes ei saa õhtul näiteks magama minna niimoodi, et köögipsassi hildub, ajab sassi. Pean igal juhul ära koristama, et ongi see, et on ka variant on see, et kas ta on korras ja siis, kui ta on sassis, siis mul ikka sisemine ärevus. Vabalt hõljuv ärevus läheb nii suureks, et ta lihtsalt ei lase mul magama minna. Vaja on hakata tegelema seal oma ärevusega ja vaja nakatanud tasapisi nägema nagu seda kuidasmoodi. See ärevus tuleb sellest minu mustvalgest mõtlemisest. Et kui ei ole väga hästi, siis on väga kehvasti. Siin ei ole omavahel nagu dialoog duell sellel sisemisel lapsel ja sisemisel lapsevanemal jälle jälle sellest meie suhtlemistasandite saate teemadest. Seal ongi see lapsevanem nõuab kogu aeg ja laps, kes võib-olla hirmunud lapsi, abitu laps, nagu me rääkisime, see hirmunud, abitu laps üritabki siis teha nii nagu lapsevanem minu sees nõuab. Seda aitab ainult täiskasvanu. Kes ütleb, et stopp. Nii hullud need asjad ei ole, ei pea alati. Me oleme kõik väga hästi korras. Kunagi ma õpetasin sõda, laps, täiskasvanu muretses aegset vanemlikud, käsud-keelud on umbes sellised, ei tohi joosta trammi peale, ei tohi joosta üle muru, ei tohi süüa, kommi ja nii edasi, et nad on kõik mingid asjad, mis nagu vaata, kõht paisub ja, ja nii edasi. On olemas mingi, kuidas maailm peab olema menu, korraldused, mida me oleme maast madalast õppinud. Ja siis täiskasvanuks saades on meil vaja hakata nendest reeglitest nagu mööda vaatama. Hea küll, ma ei osta Kolmekilo komme, vastan 200 grammi. Aga ei söö kõike koha ka ära, aga see poole ainult. Et panen ära, et hea küll, ma tean, et ei tohi üle muru joosta nagu vahelka, jooksen ka väga vajana. Milles siis küsimus on, et ei pea panema alati kõiki asju köögis ära, vahel viidete laokile ja, ja siis võib hakata tegema endale väljakutseid. Et misasja ma saan jätta laokiale. Misasja, ma saan jate ripakile. Ja võin saada viie asemel nelja ja lubada seal on päris okei, see nõuab julgust. See nõuab julgust. Sest selle taga on see hirm, et niipea kui ma luban, neil on kohe kaheda. Et niipea, kui ma oma standardis alla tulen, nii on kohe see on nagu, nagu katsuda, õlitatud hüljest süles hoida, eks ole, libiseb. Just et siis ma kaotan täiesti kontrolli ja tagasi saada on täiesti võimatu, sest mulle tundub, et, et see on nagu kehakaaluga. Enamus naisi näiteks teavad seda, et juurde võtta kilo on imelihtne. Alla võtta on täiesti võimatu. Sinna nagu tegelevad selle kopsessiivselt, et nad üritavad olla, võtta, alla võtta, alla võtta ja kui neile öelda, et no aga natukene või vahel šokolaadi sees tekib koheselt alguses see ülašokolaad, see on ju kilo kohe. Ja see on julgus, autentsus inglise keeles on nii huvitav, et sõnad karidžea ja prantsuse keeles ka, et selles sõna tüves sõna alguses on sõnase koor, mis on süda tegelikult, et sa oledki nagu südamega asja juures. Et sa lubad lubada omaenda südamesse mahutada ebatäiusel. Aga see on suur julgus. Palju suurem julgustükk on olla ebatäiuslik. Aga siis ongi meil täna aeg saatele joon alla tõmmata, aitäh sulle, Endel Talvik. Ja täna ongi selle hooaja minu viimane saade. Suvel tulevad kordamisele eelmiste hooaegade põnevamad saated. Aitäh sulle, hea kuulaja, kes sa oled psühholoogiast ja suhetest huvitatud ning oled veresoonte enese jaoks leidnud. Aitäh tagantjärele ka veelkord kõigile saatekülalistele, tänu kellele on peresaates põnev sisu. Ja aitäh sulle, armas helirežissöör Anna-Maria korrel kelle usinad näpud helipuldil tagavad saate vormilise kvaliteedi. Elu on praegu paljudel meist täiuslikkust kaugel. Nagu Mati Talvik ütles saadete puhul, et üks hea saade ei saa kunagi valmis, saade läheb lihtsalt eetrisse. Nii ka meie elud ei ole kunagi täiuslikud, nad lihtsalt lähevad eetrisse elamiseks. Midagi vastu, praegune ebatäiuslik aeg ja olge terved. Sel aastal tuleb kevad ja suvi tõesti teisiti. Kohtumiseni. Aasta tuul. Vaateid. Jõud jõu ja ei ei agaa täiseti. Ja keeva ei jaa tuuled täiseti tööjõu ja OP. Veel paviljon aerosooli medalil. Lööb lahti ta päeva. Kõikmed saab ainult pool. Foto.