Eetris on peresaade, mina olen pereterapeut, Monika. Paljudes peredes üle maailma käib elu, nii et üks inimene teenib leiba kusagil kaugemal ja pere on kodustada ootamas ja see, kes teenib leiba kaugemal, ei jõua sagedasti koju. Eesti ei ole selles osas üldse erand, pigem vastupidi. Varasemalt elasid sellist elumeremeeste ja kaugsõiduautojuhtide pered, samuti sõjaväelased. Siis täna käivad lähiriikides tööl ehitajad ja õed ja arstid ja hooldajad ja inimesed, kes teevad põllumajanduses tööd. Sellest on saanud täiesti igapäevane asi. Tänase seisuga viimaste andmete kohaselt on pendeldamas Eesti ja Soome vahel näiteks 20000 inimest ja püsivalt Soomes on elamas 50000 Eesti veeret. Mis teeb sellise elustiiliga perede eriliseks ja mis toob ikka ja jälle neid peresid nõustajate juurde. Sellest, kuidas kaugel tööl käimine mõjutab peresuhteid, räägime täna pereterapeut läbikmaga. Tere, Ülle. Tere. Räägi vähe täpsemalt, kus sina oma igapäevast leiba teenida. Ma töötan Pärnu haigla laste ja noorte vaimse tervise keskuses. Asume haigla, uue juurdeehituse nimetus on ristiku tervisekeskus ja see on siis ka korpus sinna, neid on selles äsja kolinud ka perearstid. Ja me oleme selle hoone null korrusel ja mul on ka oma firma selged suhted. Et siis peret, kellel ei ole lapsi. Ja kui on nüüd puhtalt paari teemad, et siis ma pakun tasulist teenust. Et sa oled igapäevaselt tegemas tööd ikka kodukandis, sina ei käi kusagil kaugemale edasi-tagasi enamasti Pärnus ja kui palju sina selliste peredega kokku puutud, nagu ma ennem kirjeldasin? No minu juurde on jõudnud enamasti need pered, kus mehed töötavad Soomes hitajatena ja teine sihtgrupp on siis rekkajuhid, kes sõidavad Euroopas ringi. Ja ma olen ise mõelnud, et, et noh, et kaugel töötavateks saagu tõesti pidada aga meie poliitikuid ja muudel erialadel töötavaid inimesi ja ka Eestis töötavaid inimesi, kes siis nädala lõpuks sõidavad Tallinnast või Tartust koju. Et see tsükkel, et viis päeva ühes kohas, et see ei ole küll väga kaugel. Aga mulle tundub, et siin nagu samad teemad erinevad mudelid Ja täiesti olen nõus minu töös ka väga palju peresid on sellised, kus, kus inimesed elavad selle mudeli järgi kus üks pereliige ja, ja on ka lugusid, kus mitu pereliiget käivad kusagil kaugemal tööl. Ja lapsed on näiteks vanavanemate juures. Noh, ka ettevõtted on ju paljudel inimestel üle Eesti, et see ongi see, et ei ööbitakse ikkagi mujal, et on, on nagu kahesugused elud. Ja nendes peredes on inimestel kahte liiki elusid tööelu, mis on eemal ja koduelu, mis on siis kodus ja nii, et me ei mõtle tänase jutu ka ainult neid peresid, kus välismaal käiakse tööl ja kindlasti vaid ka seda, seda mudelit, kus Eesti sees Mul endal on ka see kogemus, et mul on abikaasa töötanud esmaspäevast reedeni Tallinnas ja see kestis viis aastat, et nagu öeldakse, oma raha peal üle elatud need asjad kes tavaliselt pöördub, kui see pere on hätta sattunud. Enamasti on ikkagi pöördüheks naine, et vahel on ka tulnud vanaema või ämm, kes on mures või ka õde, et mis siis lähedase pereelus toimub. Ja mulle tundub, et mehed pöörduvad siis, kui need peresuhted juba on sellises faasis, kus naine hakkab lahutusest rääkima, et siis kuidagi mehed aktiveeriv Jaagotiveeruvad, et jõuab kohale see toot. Kuu päästaks, mis päästa annab ja väga sageli on siis naisel juba hilja naise jaoks hilja. Minu kogemus räägib ka sellest, et tullakse laste pärast. Lapsed on hakanud kuidagi väga kummaliselt käituma ja kui rääkida, siis sellest igapäevasest elust, siis selgub, et üks või mitu vanemat tegelikult on väga tihti kodunt ära. See lugu algab ju tavaliselt nii, et tehakse otsused natukeseks ajaks põhjusel või teisel võiks üks täiskasvanu minna kaugemale tööle ja sageli arvatakse, et see, mis asi on lühike, et küll küll me vastu peame, see lõpeb ära. Et selle kohta me võime öelda, et see on esimene faas, kus veel kõik on. Kõik on rahul ja ootusärevad, et elu läheb paremaks, sest ega muidu ju kaugemale minda kui selle mõttega, et elu võiks minna paremaks. Mina oma töödes väga sageli kohtan seda teemat, et perel on elamispinda vaja. Et on vaja suuremat korda, Priit või on vaja vaja ehitada. Ja ega siin Eestis ei olegi lihtne saada endale paremaid elutingimusi, et see tundub niisugune loomulik valik. Mul on ka erinevaid peresid, et osa peresid on selliseid, kus paar saab kokku, et mees ongi juba töötanud Soomes. Ja siis on naisel nagu selline ettekujutus või kuidagi et noh, ta tuleb ükskord ära, aga me ei räägi neid asju läbi, et ootus on selline, et noh, küll ta ükskord ära tuleb, aga mehel ei ole plaaniski olnud ära tulla. Siis on tõesti see variant, et noh, on vaja seda ühiskodu luua, eksju, ja siis võetakse et otsitakse võimalusi, et kuidas seda sissemaksu saada või, või noh, et sellel käimisel on nagu mingi ajaline piirang. Ja see on natukene nagu loogilisem perede jaoks vastu võtta, et me oleme valmis üsna palju pingutama, kui me teame, millal et see asi nagu algab ja lõpeb, et kõige keerulisem ongi see, kui kui see tundub nagu lõputu. Et siis siis lähebki raskeks. Ja, ja nagu sa enne ütlesid nende laste kohta, et lasteaialapsed on väga targad tegelased. Et laps on peres see, kes nagu natukene hoiab seda pere tervist ja, ja selles mõttes, et ta hakkab kuidagi käituma, et tal avalduvad mingid kas siis sümptomid või siis mingisuguse oma käitumisega ta annab märku vanematele, et siin ei ole kõik asjad korras. Ja kuna meie tõesti oleme selle laste ja noorte vaimse tervise keskus, siis tullaksegi laste käitumisoskuste pärast, mis on võib-olla siis avaldavad lasteaias lasteaiaõpetajad saadavad, eks ju, koolist tuleb info, et midagi toimub. Ja ei ole enam harvad juhtumid, kus vanemad ise tulevad tõstavadki käed üles, eks ju, et me ei saa enam kodusele lapse agressiivsuse hoogudega haka, et lapsed on tõesti need, kes annavad märku meile, et vaatame nüüd peeglisse, mis toimub? Et selles esimeses faasis, kui on see otsus tehtud ja ja nüüd algabki see kaugel tööl käimine siis kodus olijatel on suur igatsus selle järgi, kes on eemal ja ilmselt vastupidi, ka. Ja see ongi see, et igasugune muutus on ju tegelikult protsess, et need asjad ei tule nii lihtsalt, et ka praegu selle covid 19 ajal on ju kõigile tuttav see tunne, et me ei tea, mis toimuma hakkab, et see on hästi-hästi, ebaturvaline olukord. Ja selles otsuses, et me läheme nüüd mujale tööle, seal ju muutub kogu peresüsteem. Mis on nagu töötanud kõik suhtlemismustreid, hala, kes toob lapse lasteaiast ära kes ostab süüa, kõige sellised tavalisemad asjad on ikkagi perel enamasti kuidagi välja kujunenud. Ja nüüd tekib olukord, et noh, tekibki see muutus ja me ei ole selleks valmis. Ja see lahk suvine on ju enamasti ikka tõesti pisaratega ja suure kalliga ja et igatsus ja ma ei taha, et sa lähed ja see teine pool ei taha minna ja ja see alguse faas ongi selline, et väga palju helistatakse, suheldakse, igatsetakse ja on ka palju rääkida, sellepärast et kui see mees sinna läheb, siis tal on väga palju uut infot, mida ta jagab, ja ikkagi see nii võiks öelda, et süda on ikkagi siin siin, eks ju, ja see, see ongi selline noh, mõnes mõttes hästi emotsionaalne aeg. Ja see tunded on just hästi tugevad ja see noh, võib öelda, see, see muudab isegi võib-olla lähedasemaks, et see see igatsus ja nii tore on seda hääl kuulda läbi telefoni, et see on selline. Selline faas. Pääle paari. Vea. Mõlema elu muutub, see, kes jääb koju, peab hakkama, ise üksi hakkama saama. Ei ole partnerid appi kutsuda. Peab toime saama koduse majapidamisega puud, veed, lapsed, loomad, põllud. Just, ja seal on see ka, et kui palju siis on perel seda muud ressurssi. Mõnel perel on ja tõepoolest, et vanavanemad elavad lähedal või või õe või venna pere on lähedal, et toimub see, et kutsutakse appi kolmas pereliige üldse või noh, ütleme sellise laiema pere üks liikmetest, et see koju jääv inimene püüab siis hakkama saada, see koormus tõuseb jälle sa paralleeli tuua praegu sellega, kui nüüd lapsed ei saanud käia lasteaias ja koolis, et kuidas oli vaja kohaneda selle koduõppega ja kõigega ja siis selle kõige kõrval veel teha oma tööd ja kõik see kodu, koristamine ja söögitegemine, et ei ole nagu kellelegi peale loota. Ja asjad on vaja ära teha, et see on üks väga-väga suur muutus. Ja ta on ka füüsiliselt ja emotsionaalselt väga raske. Ja nagu sa ütlesid, et jääjale võib appi tulla keegi kolmas siis kodumaalt ja siis tekib selle jää selle kolmanda appi tulija vahel palju lähedasem ja tihedam side, kui ennem. Just ja seal tekibki see, et noh, et kui mul on midagi vajama ju, ütleme, ma ei hakka seda igapäevaelu temaga rohkem. Ja üks huvitav lugu juhtub ka lastega ja enamasti vanema lapsega ja ja väga sageli just vanem poeg on see, kes kui me räägime sellest, et isa läheb ära. Et, et siis tema nagu asub emale appi. Et noh, kui on vaja ahju kütta, ikka, sa oled juba suur poiss, tule ja aita too puud tuppa või siis hakatakse ka rääkima seda, et mida me täna süüa teeme. Et see üks lasteaiast ja väga sageli tõepoolest vanem laps satub sellisesse partneri rolli, mis ei ole tema jaoks kerge kanda, sellepärast et ta ikkagi on, lapsin perekonnas ja ka kui on mitu last, siis need teised lapsed ka muutuvad rahutuks, et kes sa selline oled, eks ju, et sa olid justkui meie vend ja me olime nagu üks meeskond ja nüüdse siin kukud kamandama nagu isa. See on nüüd üks väga sageli esinev olukord. Ja nüüd ongi seesama koht, eks ju, kui siis see isa koju tuleb. Kõik ongi segaduses, et mis nüüd juhtus, et me just nagu saime ühtemoodi hakkama ja raskesse seisu satuvad just nimelt need lapsed, sest et nüüd justkui tuli see partner koju ja isa ja, ja isa ütleb. Oot, kes, kes asin nüüd oled, et mis sa siin kamandad, et nüüd see lapseks nõndanimetatud tagasi minemine on väga keeruline protsess. Ja seal võib vist öelda, tegi, et isegi selline armukadedustunne. Et ühel naisel ja kaks meest, et kuidas me nüüd siis siin, et mine nüüd sina ära, eks ju. Ja no lisaks veel kõik need muud asjad, et kui see mehe koht ka seal voodis on tühi, et kesi sinna, kes sinna poeb, et kipuvad pugema sinna just jälle need pesamunad, et emme, kaits sõja ja naisel on ka tore, et ikkagi keegi kaisus voodi, jõle tühi. Ja nüüd tuleb isa ja ütleb, et see on minu koht. Et ikkagi väga-väga palju segadust. Lisaks lastele on ka ju selliseid olukordi, kui mõni vanavanematest asub elama jää ja pere juurde. Jah, et kas lausa füüsiliselt või et noh, et mine nüüd sina koju tagasi, aga mis nüüd ikkagi väga sageli tulnud, et need, et ta iga päev teab, mis siin peres toimub ja nüüd ikkagi on see mees kohal ja võib-olla naine ei helista enam nii palju ei küsi enam nii palju abi ja sa saad ise hakkama. Et see ei ole üldse hea mudel peresuhete jaoks, et see, iseenesest see olukord, et on väga-väga keeruline väga suurele ringile inimestele selles peresüsteemis. Esimeses faasis peavad kõik muutuma algusesse muutus on keeruline, palju on segadust, ei tea, kes mida teeb. Tasapisisüsteem organiseerib ennast ümber ja esimeses faasis ei ole üldse kahtlust. Partnerid on väga lähedased emotsionaalsed jutuajamised, suur igatsus selle järgi, kes kaugele on, kui ta koju tuleb, kõik rõõmsad. Lapsed, loomad, tused, eksi, lapsed, loomad ja kõik jooksevad ukse peale vastu kasvõi pikali, isa. Ja nüüd noh, nagu ma ütlen, et see on protsess ja protsessil on mitu faasi. Jänese teine faas algabki sellega, et inimesed harjuvad, et me maarjamäe muutustega ja ilmselgelt selleks kodus otsustajaks saab see inimene rohkem, kes koju jäia, nagu, kui me arutasime siin, et naine oli pigem see, et see ei pea olema nii, et kui mees alles muidugi on isegi vastu või naine ära, siis on see vastupidi. Aga me võime tinglikult nimetada seda kodusolijad kapteniks laevas. Et tema teab, kuidas asjad käivad, tema käes on võim, tema käes on otsustamine. Ja see ongi see, et kui tuleb see mees koju või, või see teine partner koju. Et mis, mis ootustega tema tuleb, ta on seal pikad päevad tööl olnud, ta nüüd ometi pääseb sellest töötegemisest, tema ootab teda oodata ikkagi võetakse jälle avasüli vastu teda nii igatsetud ja teda on oodatud. Tahaks ometi puhata. Ta emis ootab, on pikk nimekiri töödest, mida ei ole võib-olla saanud kohalolijad ära teha meestel väga sageli on ju see teemad, kui see maja oma laenu võetud, et siis tahetakse ise teha seal oma kodus, et ei mingit töömeest, et ma ikka tahan ise teha, aga aega ei ole ja väsimus on suur. Ja mille arvelt see kõik ikkagi üldse see see siis on? See on väga-väga keeruline, et kuidas siis jagada seda aega, mis siis pere juures ollakse. Me ei räägi siin ainult sellest, mis on kodutööd, aga tahaks juba sõpru näha ja siis on ju ka vanemad, ei ole ammu poega näinud või mida iganes, mõni lammu kalale Saalude jahiseltskond ootab. Et neid inimesi, kes midagi tahavad, selle inimese käest, kes on otsustanud tulla tegelikult puh. Kava on väga palju. Jah, eriti jõuavad minu juurde need lood, kus siis ikkagi on vaja ise ka ehitada. See tähendab seda, et koju tullakse väga lühikeseks ajaks, tegelikult kui ma kuulan neid aegu, mida ära ollakse, siis ära ollakse tunduvalt pikemad, kui kodus ollakse. Et see võib olla kolm päeva, mõnel juhul kaks päeva, mõnel juhul poolteist päeva ja selle sisse peab mahtuma puhkus ja kodused tööd. Pluss veel siis see aeg, kui siis oma partneriga ollakse lähedale. Ja, ja väga sageli on ka see ootused, tulen koduuksest sisse, partner langeb, kaela, peaaegu ei räägigi, milles läheme, läheme kohe voodisse ja kõik on nii nagu siis, kui me armunud alles olime. Mis on üks väga ebarealistlik ootus. See ei ole väga usutav seal aastaid, kui me mõtleme ka igapäevase suhtlemisele, et me ju vajame soojenemist, et noh, iga päev on ka see, et me alustame sellest nagu nõndanimetatud klišeetasandist, tere, kuidas sul läheb, kuidas sa siia jõudsid, ilm on selline sisevõtame natukene selle rolli tasandi, et me räägime sellest, noh, töökaaslased räägivad oma oma töötegemisest ja, ja sinna vahele tuleb meilgi selline nagu noh, müür. Et seda nimetatakse kaitse reaktsioonideks ja see, see müür on selline müür, et me hakkame kaitsma seda, mis meil siin tegelikult sees on, ehk neid, oma tundeid. Ja, ja me oleme abinõud, et kui ma väljendan oma, tunned, et siis ma olen haavatav ja ma elukogemus näitabki seda, et ei ole nagu väga lihtne ennast avada. Ja siis me suhtlemegi selle müüritaguse kogemusega, et tegelikult me inimesed ei tea, mis teise inimese sees toimub ja ja väga sageli ei tea ka väga lähedased inimesed seda, et me jääme selle rolli tasandile. Me jäämegi noh, täidan oma emarolli ja isa rolli, aga mis minu hinges toimub retsejev teisele tundmatuks alaks. Minu kogemus on see, et kojutulek ja kodusolek on väga suure ajasurve all. Et ootused või nimekiri, mis ma kõik peaks tegema, või, või nõudmised teiselt poolt, mis kõik peaks tehtud saama nii tohutud, et seda ei olegi võimalik kuidagi täita. Pluss veel on see vajadus olla lähedane, mis ei teki nii, et hopsti hüppasin uksest sisse ja kohese lähedasem kohal. Ja üldse, et mis on minu jaoks lähedus, et see on meil eraldi teema. Et kuidas, millise tegevusega või millise noot on praegu ka müügil, see armastuse viis keelt, eks ju, et missugune on see minu keel, et ma tunnen, et mind armastatakse, et mõne jaoks on tõepoolest see, et ma toon lilled ja mul on hästi tähtis, et mind märgatakse, minu peale mõeldud teise jaoks on see füüsiline lähedus, kolmas vajab tunnustussõnu, neljas vajab lihtsalt koosolemis käest kinni diivanil istumist. Et, et see on ka üks, kus me üldiselt suhtlema teiste inimestega selle enda armastuse keele kaudu ja me ei märka, et teisel inimesel võib see teine teine keel olla. Et see on ka hea läbi arutada, et mis on see, mida ma vajan, et ma tunneksin sinuga lähedust. Mida ma ootan üldse? Et kui esimeses faasis on see kaugele oli ja väga-väga oodatud ja igatsetud siis kui nad jõuavad nagu mingi aeg seda elu elada, siis tekib see koht, et see koju tulemine ei ole vastuvõtupoolest enam nii soe. Ta tuleb sealt kaugelt maalt ja astub uksest sisse ja võib-olla pere ei ole enam nii rõõmus, ei ole enam nii soe. Naine ütleb, et oota, ma, ma vaatan oma filmi lõpuni või et oi, et me pidime praegu just hoopis sinna kolmandasse kohta minema. Et see hakkab muutuma. Ja see on ka veel see, et oh, et ma olen kogu aeg nende lastega olnud ja selle kodukoduga olnud, et ma, ma tahan neid välja minna, vale nüüd oma sõpradega ära. Nii juhtubki sageli ka see, et mees jääb justkui koju, hakkab täitma seda isarolli ja seda, ütleme kodu eest hoolitseja rolli ja naine läheb siis nõndanimetatud puhkama. Ja seal tekkiv see koht, et jääb veel vähem aega selle mehe ja naise läheduse loomiseks. Et noh, üks saab nagu ära kuulatud ja saab selle läheduse tunde hoopis kuskilt mujalt ja, ja see, teine teine samamoodi õpib nagu harjub selle olukorraga, et aga Ma vajan lähedust ja nüüd ma hakkan otsima, kus ma seda saal. Et noh, kurb on öelda, aga väga sageli see lähedus ma leian seda lähedust võib-olla ka seal Soomes ja, ja mis, mis nagu juhtubki, et see naine vajab lähedust ja tema võib-olla leiab siin Eestis kellelegi, kes teda mõistab, et kellega ta saab siis rääkida ja neid, mis seal hinges toimub. Ja teine partner leiab seal piiri taga selle inimese, kes just nagu mõistab mind, et me nagu hakkamegi vaikselt nagu kaugenema ja, ja lähedust on väga keeruline ikka pikalt hoida, kui teine on kaugel juba sõna ise viitab sellele, et see tähendab lähedal olemist ja et ikka kasutan ühe pereterapeudi väljendite suhe on nagu lillepott, mis vajab kastmist. Et see siin selles mudelis ongi, see jääb nagu kastmatuse, see kuivab ära. See mehe naise suhe just kõige sagedasem. Jaa, järjest rohkem hakkavad tulema tülid, pinged paari vahele ja pigem hakatakse nagu viltu isegi vaatama sellele ajale, kui teine on siis tulemas. Kusjuures samas on ikkagi vaja seda raha, mida teine teenib. Et päris nagu ilma selleta ka ei saa, et inimesed satuvad väga suurde lõksu. Jah, et see pangalaen on vaja maksta, eks ju, ja see mõte, et me ikkagi elame seal majas ja meil on need head tingimused, et ei ole väga lihtne loobuda sellest harjumuspärasest. Ja see, see dilemma seal, et noh, aeg ja raha või suhted või raha, lapsed on vaja koolitada, nad kasvavad nii kiiresti jälle vaja uusi talvesaapaid, eks ju. Ja ja see oleks see vaid nii lihtne ja kahjuks ei ole, et seal tekib selline. Sa tahad nagu hästi tubli olla. Seal tekib ka selline enesesüüdistus, eks ju, enda jaoks siin me oleme ikkagi ise väga suured kohtumõistjad enda elus, et ma hakkan ka iseennast. Ta süüdistab aja kritiseerima, et ma ei saa selle kõigega hakkama. Siis tahavad olla nagu väga loogiline ja samas viha, mis me surume alla sellega, et me ei julge seda endale tunnistada. Me julgesti teisele välja näidata ja noh, viha on ju tunne, mis on tegelikult energia. Et kui me räägime vihane eesti keeles üldse selline võib-olla raskes raske sõnaga tunded tulevad. Neid ei saa tagasi hoida, et mida me saame tagasi hoida seda väljendamist ja me nagu surume selle tunde alla ja kui me surume alla nüüd ka selle vihaenergia, siis me kaotame ära sellise jõu üldse asju toimetada, et meil hakkab vaikselt masendus tulema ja pettumusi ased. Ah ükskõiksus. Et see ei olegi kaugel, see depressiivne käitumine. Ja me hakkame otsima lohutust. Mulle meeldis, kui lugesin, et alkoholi ostaks selline tore lause, et alkohol on armastus, mis on väga kergesti kättesaadav ja ereda iial ja ta ei reeda kunagi. Ja ma arvan, et meie kultuuris päris moodi levinud, et me läheme, siis otsib endale selle armastuse. Minu kogemus, kui ma kuulan neid lugusid ka, et seal rohkesti kuuema Soome lugusid, et see, mis seal õhtuti toimub, on ikka ka koosolemine siis alkoholiga ja paljud inimesed ei pea õlut alkohooliks. Et igaõhtused, õlled on niisugune tavaline stsenaarium ja siis on see stsenaarium, tuleb siia koju ka, et kui siis inimene tuleb siia Eestisse, siis ta samamoodi jätkab seda õhtust õlle joomist, mis lisab veel hagu juurde. Teise faasi teema on ikkagi see, et inimesed lähevad vihaseks hakkavad otsima lähedust väljaspoolt oma suhet. Paarisuhe satub väga suure surve alla ja kui me rääkisime alguses sellest koju, jääjastab kapten siis tekitab väga suurt segadust see mudel, et aga see, kes koju tuleb, arvab, et tema on jätkuvalt kapten. Ja siis meil on kaks kaptenit laevas, see pole iial head toonud, see tähendab väga tugevat võitlust nende vahel. Jah, olen täiesti nõus, et laevas ikkagi saab olla üks kapten, et me peame nagu ära otsustama, mõtlesin selle peale, et jah, võib-olla tõesti on võimalik mingis osas anda see nagu see üks osa sellest kaptenirollist ära, aga igal juhul ei õnnestu see, et selle kolme päeva pärast, mis, mis teine partner kodus on, et nüüd siis tuleb nii suur muutus, et ma nüüd oi, hopsa, tuled uksest sisse ja mina nüüd anna sulle oma kapteni rolli ära, et nagu ma ütlesin, seal pikk protsess, et see ei käi kahjuks nii lihtsalt, et see võib-olla me vajame ümberlülitamiseks aega. Me vajame kohanemist, eks ju. Ja, ja nüüd on jah see teema, et, aga mis võimalus nüüd üldse sellel teisel siis on, et kui ta nüüd tuleb uksest sisse, siis mõnes mõttes nagu küllaminek. Et ma tulin sulle külla, kuidas teil siin asjad käivad, et kas ma tohin seda teha või kas ma ei tohi seda teha, mis on ju pereteraapias üldse keeruline teema ka ju vanavanemate ja laste puhul. Eks täiskasvanute lasteaia puhul, et mis rolli see vanavanem satub, kui lapp, kes on ise loonud uue pere, et mina kui ema ju lähen oma pojale tegelikult külla. Et need on väga-väga rasked asjad, et kuidas muuta seda suhtumist ei saa muuta olukorda, aga me peame õppima muutma suhtumist. Et tookordne Paljuva. Et kui tuleb peremeest koju, ta tuleb teadmisega, et ta on peremees ja mida aeg edasi läheb, seda vähem ta saab olla peremees sest terve pere on harjunud elama ilma temata. Kui ollakse ära kaks nädalat, kolm nädalat, mõned inimesed on kuude kaupa ära siis on täiesti selge, et pere jää ellu muul viisil. Tekkiva uus uus kapten. Asjad peavad saama tehtud ja nüüd, kuidas sa hakkama see inimene, kes tuleb ja arvab, et ta on kapten selle kaotusega? Ja no lisaks see tunne ka veel, et mina, eks ju, kulutan oma elu ja energiat selleks, et teile raha anda tagasi, hästi palju ma kuulen, seedeküsiti ainult rahade küsida ainult raha, et see nagu kuidagi tulebki, et sa tuled selle selle, selle suure töötasuga. Nad võtavad, küsivad eks ju, sinu käest seda raha, aga nad ei, Nad ei oska olla nagu tänulikud tema arvata selle eest, eks ju, et sa nüüd oled siin piisavalt, ei tule seda imetlust ja seda austust, et aitäh, isa, sa tulid nüüd oma rahakotiga, me oleme siin kõik ei oodanud. Et see on üks väga-väga keeruline, noh, selline sisemine võitlus, mis seal toimuma hakkab. Et, et me, et see, kes nagu ära on, temal ongi see, et aga mis mõtet sellel kõigel on, eks ju, miks ma siia tulen, kui mind siin ei oodata, meil on siin ainult tülid. Lapsed auguvad vastu, ei täida korraldusi, mul on nagu ja Ma võib-olla ma teen praegu meestele liigaga, et meestel on väga raske leppida sellega, et nad nende kaotustega jama ei, selle selle kaotusetundega või sellega, et ma ei saa hakkama, et see on üks suuremaid hirme meestele, et ma ei tule toime. Ja tegelikult me ikkagi iga naistena vajame, et mees oleks kapten. Et naised saavad suurepäraselt hakkama kõikide asjadega, üldse ei kahtle naistevõimekus pusest, aga südames siiski see ootus on selline, et ma saaksin sulle toetuda, kui mul hakkab raske sadulad mulle appi, et naine on tegelikult vihane, et ta peab võtma selle kapteni rolli. See ongi see koht, et me võime küll rääkida siin, et meil meil ongi see ühiskond, kus naised on läinud juhtivatele kohtadele ja nad ju saavadki hakkama. Ja me ei saa ikkagi looduse vastu selle soorolli vastu, et turvalisuse pakkuja, et ma vajan naisena turvalisust, et sünnitada lapsi, et noh, nagu linnuriigis pesahoidja, eks ju, kes toob süüa, et need munad ema saaks ära munetud ja ja nagu haududa, et see varamule kehtib ikka inimeste kohta endiselt ka, et vajame seda turvatunnet, et armastada oma meest, et imetleda oma meest, et ja, ja siin on jah, väga-väga-väga raske kõigil. Ja nad lähevad järjest vihasemaks ja järjest rohkem hakkab lähedust pakkuma keegi või miski, mis on väljaspool seda suhet ja seda perekonda. Sest need on ellu jääma, et me oleme ikkagi ju loodud siin hakkama saama või ellu jääma ja me leiame siis mingisugused uued võimalused. Ja kui ma mõtlesin selle enda kogemuse peale tõepoolest see nii ongi, et see, see, kas seda võib siis nimetada selleks kolmandaks faasiks, et noh, kui see mees tuleb, siis tegelikult ma ei tahagi juba, tuleb seepärast, et ta lööb mu elu sassi. Olen harjunud kuidagi hakkama saama. Et noh, need reede õhtul ma mäletan enda pealt see reede õhtu, et tore oli teda oodata, aga kuskil pühapäeva lõunast ma juba hakkasin ootama, et millal sa nüüd ära läheb, et ma tahan nagu seda oma rütmi nüüd hakata uuesti, eks elama, mis, mis asi nüüd veel teed, et et kuskil pool päeva oli minu, minul kindlalt see tunne, hakka juba minema. Et see, see on nagu meeles, eestlastel on ütlemine, et külaline on tore kaks korda, justkui ta tuleb ja ta läheb õigel ajal. Väga õige, mina nüüd ka emana, kellel lapsed on suureks saanud ja just oli äsja emadepäev, et küll oli see reede õhtu, tore, kõik tulid neli last ja neli lapselast ja väga väga tore ja siis pühapäeva hommikul hakkasid juba ütleb, et oota, mis keldrid ära lähevad. Tahaks nagu puhata ka. Midagi taolist juhtub ka mehe ja naise vahel. Ma tean ka ühte sellist lugu, kus naine väga püüdis suhet hoida, aga ta ütles, et ma olen nii harjunud üksi magama ja kui ta siis tuled koju, ma lihtsalt ei saa magada, ta hingab mu kõrval. Vähe sellest, et hingab, mõned norskavad, ka mehed kipuvad, oskame et ma lihtsalt ei saa magada, ma olen nii väsinud ja ma sellepärast juba ei taha, et mu voodis on. Ja, ja nagu me alguses rääkisin väga sagedasti, siis hakkavad ema voodis magama väikesed lapsed ja see on pereterapeudi jaoks üks tuttav lugu. Kuidas, kui küsida keskus, kus kohas magab siis mõni laps, sageli ka lapsed magavad ema kõrval ja see teisest küljest ei ole lapse jaoks hea, lapsel tekib väga palju keerukaid asju. Tänu sellele See laps satub selles ikkagi jälle partneri rolli ja mitte ainult lapsed, meil on ju ka koerad. Kassid kesine, abile voodisse trügivad, et kõik need asjad, mina olen küll seda usku, et abieluvoodi on ikka koht, kus magavad ainult mees ja naine, kui me tahame rääkida lähedusest partnerlussuhtes, et see ei ole koht, kus arutatakse pereprobleeme. See voodi võiks jääda selliseks ikkagi puhkamise kohaks ja läheduse kohaks, et see seal sealt nagu öeldakse, lapsed ja kassid ja koerad voodist välja. Ja nad jõuavad siis sellesse kohta, et jutuks tuleb lahutus. Et nii enam ei saa põhjusel või teisel põhjused võivad olla erinevad, et võib välja tulla kõrvalsuhe võib olla nii, et mõlemal juba kõrvalsuhe tekkinud. Ja siis tuleb see otsustamise koht, et kas siis seal kaugel või tuled ära koju. Ja alguses tundub see niukene hea läheduses tuledki ära koju, aga tegelikkuses on see kriis nüüd täiega kohal, kui see, kes on enne olnud ära ja see on kestnud aastaid, otsustab sisid jääda suhte nimel koju. Perekond peakski nagu aru saama, et tegelikult on nüüd uus perekond, et seda on väga raske aktsepteerida, sellepärast et just nagu need pereliikmed on samad, ikka needsamad inimesed. Ja tegelikkuses on see, et see tuleb uuesti nagu uueks pereks saada, et kuidas meie peres on, need asjad käivad uuesti alustada. No ikka partneritel, ütlen ka, tulebki uuesti kohtamas käima hakata, tuleb uuesti hakata ehitama seda suhet ülesse. Et ja vaadata, kas, kas, kas see õnnestub või ei õnnestu ja väga pikkade kaugel töötamist. Ka peredel on see väga-väga keeruline ja enamasti okei rahutusega minu juures on käinud aastaid tagasi, üks mees jääb mulle nagu vist elu lõpuni meelde, ta tuli uksest sisse, tema vanus oli kuskil 55 istus maha, nuttis poolteist tundi. Ma ei ole kunagi nutnud, et mis sellest rahast siis nüüd kõigest kasu oli, ma olen kaotanud perekonna. Jah, mul on palju raha. Ja nüüd ma siin istun selle raha otsas. Ja me ei kujuta seda ette, et see nii võib juhtuda, me ju läheme sinna kaugele tööle ikkagi pere pere pärast ja pere hüvanguks ja kõik, et et see ja see on väga-väga keeruline. Ja kokkuvõtvalt Me võiksime ütelda seda, et selline peremudel kordiana Nad käivad kogu aeg kokku-lahku kokku lahku. Ja inimesed on armsad ja toredad eesmärgid, on üllad ja head. Aga et seda on võib-olla isegi täitsa võimatu ette kujutada, kui palju pinget suhetesse toob ja milliseid ohverdusi peavad tegema pereliikmed selle nimel, et sellises mudelis elada. Jah, probleeme polegi siis, kui see akordion mängib, et me kuidagi kohaneme sellega, aga kui sa akordion lõpetab, siis rollide tagasi andmine on väga raske või ka vastuvõtmine. Ega see kahe vanema noh, et kuidas nüüd vanemana hakkama saada uuesti ja kuidas ka partneritena hakkama saada. Ja see ei ole kõigile üldse jõukohane ja väga palju on siin, millest me ei olegi võib-olla rääkinud, on see armukadedus, mis tekib, eks väga palju süüdistusi, et üldse ei saagi enam kuskil käia. Et need omavahelised suhted kannatavad, tekib hõõrdumine, seksuaalprobleemid kõige selle taustal väga-väga palju pingeid ja kärgperedega on veel väga sageli see teema, et me nagu unustame, ära lõppeda võib suhe, aga mitte side. Et kui meil on ikkagi üks perekond ja kui meil on ühised lapsed, et me jah, võib-olla tõesti, et me ei suhtle enam. Aga see side, et me jääme nagu emane ja isana laste ellu elu lõpuni. Ja sellega on ka väga keeruline hakkama saada, et kui nüüd siis, siis loome selle uue suhte, et siis neid suhteid millega hakkama saada ja, ja kuidas ennast jagada, see vot see ongi nagu kärg, mis läheb nagu hästi laiali, et kui me mõtleme, see lahutus just nagu on väljapääs siis kui me ei tule toime selle oma peresuhetega, siis me ju saame uued, et ämmad ja uue täiad ja uued onud ja tädid, et see, see, see, see pilt läheb järjest keerulisemaks. Ja see jagamine ka iseenda jagamine kõigi nende inimeste vahele, see lähebki järjest keerulisemaks, et mis, mis ma tahakski, võib-olla tasuks panustada sellele, et kui asjad hakkavad juba keeruliseks minema, et üks koht tõesti, kuhu minna, on see, et pereterapeudi juurde, kus me saame üksteisega rohkem võib-olla rääkida, sest kodus lähedased inimesed, me läheme väga emotsionaalseks, et pereterapeudi roll on siis see, kes hoiab natukene seda vestlust tasakaalus ja ja aitab nagu mõista, mida teine ütleb. Mis tähendused nendel asjadel on? Sellise mudeli juures tekib väga kiiresti suhtenälg ja pidev kohanemine ühest rollist teise tekitab suure pinge ja parimal viisil saab elada sellises mudelis siis, kui see, kes tuleb, käitub nagu külaline. Eesti nõus, sellega aitäh sulle, Pereterapeut Ülle Pikma. Hea kuule, kui sa tundsid tänases saates ära oma pere loo siis tasuks seda oma partneri lastega arutada. Et mis on need asjad elus, mis on teie jaoks päriselt tähtsad ja mis hinda te olete nõus maksma nende asjade eest? Meile võib ikka ja jälle kirjutada aadressil peresaade hätt ERE. Ja oleme järelkuulatavad vikerraadio kodulehelt. Aitäh sulle, hea kuulaja kuulasid peresaadet, mina olen pereterapeut. Monika Koppel. Soovin su perele tugevat tervist.