Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut. Monika Koppel. Täna teeme lindistust Pärnu stuudios ja minu vestluskaaslaseks on särasilmne eripedagoog-nõustaja Kaire Jakobson. Tere. Tere kõigile. Paljud kuulad, ei tea, millega eripedagoog üldse tegeleb, valgustab meid natuke sellest, meie koolis on tugiõpetaja põhimõtteliselt, et kellel on mingid raskused keelelised just eriti siis tema tegeleb nende nippide otsimisega ja selle probleemi väljaselgitamisega, et mis selle taga siis on, miks inimesel on raske. Sina töötad küll koolis ja tugiõpetaja nagu funktsioonis oled seal eripedagoogid ilmselt töötavad veel paljudes erinevates kohtades ja nõustamiskeskuse kindlasti rajaleidja, kus nemad ka uurivad lapsi, et selgeks teha, milles võiks probleem olla. Haiglas on eripedagoogid, rehabilitatsioonimeeskonnas on eripedagoogid koolides, klassi, õpetajatena, abiõpetajatena. Need tööpõld on lai. Kui palju eripedagoogilisi Eestis võiks olla tegevusest kaudugi rohkem kui logopeed. Seda ma teha, aga iga juba jagub, eri eripedagoogi leiab lihtsamini kui logopeedi. Millal võiks ühel inimesel pähe tulla see mõtted muututud nüüdistuleks, eripedagoogi juurde vaja minna, kui ta näeb, et lapsel on raske, endale on raske, et eripedagoogid oskavad õpetada ja aidata ka täiskasvanud inimesi. Et kui sa näed, et kuskil on mingi takistus ees ja see segab edasitoimetamist, edasiõppimist, sinu arengut või lapse arengut, kuidas ma peaks sellest siis aru saama, et mu lapsel on raske õppida, lapsel tekib trots, ta ei taha, ta lihtsalt ei tee, ta väldib, ta suhtub halvasti sellesse tegevusse, et sellised vältivad käitumised, tal on ebameeldiv seda teha. Et ta kuidagi ei hakkagi piima või õpib hirmus kaua ja kõik need variandid, et noh, takistus on ees, ongi ta kas üldse hakka pihta, ta väldib kooli minekut mingeid tunde. Hästi, piigad läheb aega, et väga vaevarikas on see, minul on küll palju selliseid kogemusi peredega, et, et kui ma kuulan, kuidas see õppimise protsessis kodus käib, sest tänapäeva õpetajad minu arust saadavad hästi seda sõnumit, et lapsega tuleb kodus õppida. Ja siis ma kuulen lugusid, kuidas siis lapsega kodus õppimine käib ikka terve õhtu otsa. Kogu pere on tegelikult nii kurnatud ja vaevatud sellest lapsega kodus õppimisest. Protsess, või see õppimine, kui selline hästi helistesse tundides tööpäevad on pikad, siis seal on veel trennid, mingisugused tegevused ja siis ongi öösel, kus tegelikult inimene enam ei õpi, ta ei olegi võimeline vahet pole kui taibukas ja kui hästi sul kõik töötab. See lihtsalt ei ole võimeline, sest aju tahab puhkusele minna. See kõlab natuke vastuoluliselt, et kõlab nii nagu et sa ütled, et ei peaks seda kodus õppima. Ei siiski peab kodus õppima, aga kuidagi tuleb elu osata sättida niimoodi, et laps ei pea seda öösel tegema ja ka pereöösel tegema, sest see on kõigi jaoks raske, vanem ei suuda, sest päev on olnud pikk ja stressirohke. Ma ise nagu mõtlen, et kahju on ära kadunud need õpiabi tunnid või pikapäevarühmad või asjad, mis koolides olid kellel ei olnud kodus kedagi, kes ei saanud aidata, noh, mõnel on vanavanemad või nii, on veel läheduses ja saavad abistada, õpivad ära lastega, aga kellel ei ole, siis ongi öösel stressis ja tegelikult sealt ei tule head nahka. Ja, ja minu arust selle lapsevanema õpetamisega on natuke nii nagu kunagi ma käisin kanuuga sõitmas ja seal öeldi kohe niimoodi, et ärge pereliikmed ühte paati, istuge, et sealt tuleb kindlasti üks tüli. Katsuge eraldi, et, et siis läheb libedamalt, sest kui ma kanuuga käisin sõitmas, siis seal ei oskanud keegi asja õieti teha. Ja see, mis siis juhtus nendega, kes siis olid, pereliikmed läksid raudselt sellised hakkasid 11 hirmsasti õpetama ja, ja lapsevanematel on ka see komment, nemad lähevad oma kogemuse pealt, aga õpetaja koolis võib õpetaja hoopis kolmandat või neljandat moodi, et siin on hästi oluline ka koostöö õpetajaga, et mismoodi tema õpetajad, mis on tema stiil, et aru saada sellest, mida õpetaja eeldab üldse. Natukene panustada sellesse, mida koolis tehakse, mida õpetajana ootab ja missugust tuge tõotab lapsevanemalt see on nüüd eriti keeruline on. Mina olen kohanud selliseid vanemaid, kes kardavad kooli minna ja nad mõtlevad. Ma räägin õpetajale, kui raskelt mu lapsel kõik see asi tuleb, et siis õpetaja hakkab kindlasti mu lastel eriti kiusama. Et olen kohanud sellist lähenemist. Siis ma olen kohanud sellist lähenemist, et osad lapsevanemad lähevad kuidagi väga agressiivselt kooli õpetajaga rääkima ja siis on õpetaja lõksus jälle nagu ja ei edene just et vanem läheb oma kogemusega, et milline on tema pagasi, et kuidas tema koolis käisime, temal seal juhtus, et seda ei saa kunagi ette näha. Suhteni inimeste vahel ongi keerulised, aga kui lapsel on probleem ja tal on seda abi vaja, siis tuleb kuidagi endast üle olla ja leida see ühine kõlapind. Kuidas sinu kogemus on, et kas õpetajad kui hea meelega jagavad seda lastega kulist teevad nii palju, kui minul kogemust on koolis ja et see oleks tore, kui, kui lapsel on ikka keeruline selle õppimisega õhtud venivad hirmus pikaks seal koos õppimises ja asjad on juba hullud, siis võiks minna rääkima. Aitäh kindlasti, et kui on näha juba, isegi kui veel ei ole hulluks läinud, aga juba on näha, et on keeruline, et siis kindlasti leia mingi väljapääsu, mingisugused kokkulepped, kuidas laps saab selle aine siis läbida või kuidas ta saab raskustest üle. Ja siis ma mõtlesin, et mul lapsevanemana võib olla ju täitsa hirm ka minna, sest järsku ikkagi selgub, et mu laps ei olegi võimeline õppima. Nii nagu kõik teised, võib-olla ta ongi mul niukene saamatum võib-olla ongi saamatum, aga sellest ei ole midagi hullu, siis tuleks välja selgitada, et mis on tema takistus selle, kes aitavad. Kas rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistid või rajaleidjast rajaleidjast saad nõustamisnii vanem kui laps ja seal siis välja selgitada, et võib-olla ongi, ta mõtleb aeglasemalt, mis on okei, siis tähendab, tal on vaja pikemat perioodi asjasse süveneda. Et ei tohiks nagu karta seda, sest muidu need takistused lähevad aina suuremaks. Ja siis ongi lõpuks kukuvad koolist välja ja siis nad on aastate pärast meie, meie õpilased. See on küll suur kergendus ja seda me peame üle rääkima, et Eesti vabariigis ei ole seda asja, et kui sa korra oled koolist välja Kund, sest iial enam tagasi ei saa, seda Eesti vabariigis ei ole, seda õnneks ei ole. Ükskõik, mis vanuses on võimalik tegelikult õppima asud, et kui noorena on see kuidagi mööda lastud, siis alati on võimalik tagasi astuda. Kui vana on teie kõige vanem õppur praegu praegu me jääme sihukese 140 piiri peale, et aga on olnud seal seitsmekümneseid ja ei, meil käib üks proua inglise keelt õppimas, tema on 80 midagi minu arust. Lihtsalt tahab inglise keelt õppida, sellepärast et ta tahab oma sugulastega paremini suhelda ja ta tuli kooli selleks. Ja kui siis ikkagi ma saan aruvanemana, et mu lapsel ei lähe see asi nagunii, nagu ma ootasin, sest mina, mina mõtlen, eks me kõik oota, et see asi läheb lihtsalt laps käib hirmus hea meelega, koolis tuleb kõigega sabaga naeratus näol läheb ja naeratus näol tulen. Ja eks ta mingit aega ongi niimoodi, sest et esimesse klassi kõik lapsed tahavad hirmsasti minna, kui ei ole kodus sellist muud hoiakut, et hästi palju oleneb vanemate hoiakust, kui nende kogemus on halb. Nad annavad seda edasi, aga enamasti läheb siiski laps, koolid ongi naeratus näol, ta tuleb sealt tagasi. Jube vägev on mõnda aega. Aga siis hakkab see väsimus tulema, vinged nõudmised. Et siis on hästi oluline, kuidas vanaema teda toetab kodus. Et praegu septembrikuu sees peaks veel asjad kenasti olema ja ma usun küll enamusel küll, et siis on veel kerge siukene, mõnus asjasse alles hakatakse sisse elama. Et ei tohiks veel suuri nagu raskusi tulla. Aga siis hakkab see pimedus peale ja raskused hakkavad juba tulema, tuleb uni, tuleb ta selle all, mõtleb täpsus, väsimus tuleb peale, selle pimedusega lihtsalt ongi sihuke füsioloogiline nähtus. Et lihtsalt hakkab väsimus peale tulema, asjad lähevad järjest keerulisemaks ka õppeprotsessis. Ja hakkab stress niimoodi tõusma. Kui ma siis järjest rohkem kogenud seda, et lapsel on õppimata või, või täitjaagi pida on. Ja siis me istume seal ja, ja siis me tülitseme ja nutame ja, aga tulemust ei tule, ei saagi tulla, sest et stress on peal ja sellise pingega ja surumise ja sellisega hambad risti, et me peame nüüd saama. See ei too edu, et see on selline negatiivne emotsioon ja see ei loo nagu sellist head pinnast arenemiseks. Ja kui seal tuli ka veel puudu jääb, et sa lased poole ööni, kus tegelikult kõik need asjad, mida sa oled õppinud, salvestuvad, need ühendused nagu tugevnevad siis ei saagi sealt midagi tulla. Mis ma siis peale hakkan, olen sattunud sellisesse nõiaringi, mis tegema hakkan. Võimalus on näiteks see, et kui nädalases jõua jällegi kokkuleppe õpetajaga, et me teeme nädalavahetusel järgi selliste ampsudena, teeme natukene aega, väike puhkus, paus, mingi aktiivne füüsiline tegevus jälle natukene aega või ka, kui mõnda asja annab koos teha, niimoodi liikumisega on alati kõige paremini mõttekeha liikudes õpib nagu paremini, tal jääb see lihasliikumine kuidagi aitab selle salvestada paremini, ühendus on tugevam. Ja mida väiksem laps, seda loomulikum on see, seda rohkem minemast just seda aktiivsemalt, et siis siis hakkab paremini külge. Mõnele vanemale teevad ka need nutimaailmad meele mõruks mis kipuvad ju ka hoidma tooli küljes kinni ja, ja aju väsib. Väsitiivse kurnab aju kogu aeg metsikult palju signaale, lapsel on see mõnus ja tore. Sealt välja tulemine on selline ränk protsess, mõned tulevad rahulikult, teised lähevad täitsa pööraseks. Siin peab vanemal olen ma kindel käsi, et kui palju päevas mis aegadel, et pigem siis kas hommikul või kohe pärast kooli, et korraks selline väljalülitus ühest teemast teise. Aga kindlasti ei tohiks olla pikk aeg, et mida hiljem lapsele nutiniimoodi endaga, et nende valdusesse päris saab, seda parem iga vanem küsiks nüüd selle koha pealt, ütle siis, mis on see aeg, kui kaua võiks veel lasta, mitu korda? Räägi midagi konkreetselt, oleneb vanusest, eks ole, päris väikestega kuni kooliealistega ise koos mingisugused sellised mängud tahvlis või arvutis või vaatate mingeid toredaid videosid, aga mis on õpetlikud? No mitte rohkem kui pool tundi tund, maksimum. Et noh, lihtne on ju tegelikult lükata sinna ekraani ette ja ole. Mul on rahulike oma aeg, eks ole, aga lapse ajule ja see kindlasti hästi, ta saab koguaegselt ülestimulatsiooni ja pärast on tal nii igav, sellepärast et päris maailm ei vilgu niimoodi. Ja see tekitab sellist, mul igav, ma ei oska midagi teha, sihuke fantaasiapuudus tuleb ka sinna juurde, suuremad lapsed, nemad niikuinii juba koolis hakkavad kasutama, neil on mingid õppetegevused juba nutimaailmas, et tund-poolteist, aga ta ongi, saab ju panna nendele programmi peale, mis lööb lukku, laps teab, neid, on kokkulepe, et kindlasti reeglid, sest tuleb eelnevalt kokku leppida, et on sellised kokkulepped, plõks, läheb kinni ja siis on muud tegevused. Ja et kui nutimaailmast oleme välja saanud ja ikkagi see õhtune õppimine on nii keeruline ja kõik on õnnetud siis esimene samm on see, et räägin õpetajaga ja me lepime kokku mingisuguses rutiinis ilustajaga. Kuidas me hakkame meie, armsad, las disaitama. Kui minu juurde inimesed tulevad, siis põhiliselt on raskused lastel kas lugemise poole pealt või matemaatika poole. Et kuidas aidata lapsi, kellel on näiteks lugemisega raske lugemisega. Kui juba raskusi tekkinud on, siis ei ole ka hilja luua seda, mis tegelikult oleks tulnud nagu väikelapse eas juba teha, et me koos loeme, vaatame pilte mõnusasti, veedame koos aega, et selline emotsioon koos tehtust koos nauditust. Et seega edaspidi nagu meenub, et oh, nii tore meil oli, et lugemine on niisugune mõnus asi, et see tekitab sellist mõnusat tunnet, mõnusad tahtmist, lugemised, raskused võivad olla hästi erinevatel põhjustel, eks ole, et seal need diagnoosid ja asjad, et nüüd ma jätaks pigem nagu ekspertidele, et rajaleidja või, või siis pärismeditsiiniekspertidele, et nemad oskavad. Kui on näha, et lapsel on need, tasub alati pöörduda küsida õpetajalt nõu, õpetaja muidugi ka ei tohiks diagnoosi panna. Midagi kiputakse tihti tegema ja siis vanaemal on selline noh, ei tahagi koostööle minna. Et pigem pöörduda rajaleidja poole, kus antakse nõu ja sa saad teada, kuidas oma last edasi aidata. Et mis raskused seal võivad olla, et ei saa aru, näiteks. Siis on, kas sõnavara on puudu, et sa ei tea, mis need asjad tähendavad või sa ei tea, teha sellest teemast piisavalt, et sul puudub nagu mälus materjal, et sa ei saa aru sellepärast, et sul puuduvad teadmised selle asja kohta ja siis on hästi raske nagu lugeda. Et siis on vaja arutleda selle teemale. Lapsed oskavad väga hästi küsida, Nad hirmus palju tahavad küsida kõike, nad tahavad teada, et siis kindlasti rääkida kõigest. Et juba see loob hea alge lugemisele ja kui seal maailmas tead, palju, siis on lihtsam ka seda teksti mõista. See on väga põnemise, ütled, et lugemise rõõm ja lugemise oskused sellele alus pannakse juba väikese lapse hea ja et nii kui laps huvi tunneb raamatute vastu koos istute süles, vaatate pilte, näitab asju ja üks ja sama raamatiivselt tuhandeid kordi. Endal on juba väsimus peal, et mul peas juba see jutt, ka lastel on lõpuks need lood peas. Aga see on oluline, et see nagu arendab seda lähedust, see tekitab positiivse emotsiooni selle raamatu suhtes. Ja õpetab ka seda saame selle ülesanne ehitatud, mis need tegelased seal teha, kes nad seal on, kuidas nad omavahel suhestuvad, et selline huvitav maailm. Ja selle ühenduse raamatumaailmaga loob see ühendus vanema just pigem see, see koosolemiseks tunne ja see nagu teeb selle raamatu tähtsaks oluliseks, ta otsib jälle jälle selle raamatu üles ja vanaemale sülle ja kaissu ja et see on selline tegevus. Ja selle juures ei ole vaja õpetada tähti. Ei Hei, sellega tegelevad lasteaiaõpetajad, kooliõpetajad, et et siin ei ole, kui laps küsib, kui tal endal on huvi, siis loomulikult nad mingi hetk taha teada, et mis see on ja mis see siis on, see koht. Aga seni täiesti mis laps juhib, kes otsustab, mida ja kuidas, kui talongi lihtsalt keerab seal lehti ja lahmib selle läbi, las ta olla, aga see mõnus, tore, kui tahad viljaga peal peatuda näitlejate toone, nii tore. Me nägime täna ka sellist, et luua ka neid ühendusi maailmaga, et need raamatus on see, mäletad et me nägime seal või seal või tegime ka selliseid asju. Et see, see nagu avardaks su maailmapilti ja loob eeldused, et lugemisega võiks kõik hästi olla, kui ei ole muid takistusi, noh, seal võib olla mis iganes muid häireid või takisti seal. Aga see on siis juba ekspertide teena ja kui need muud takistused on lihtsalt huvi küsimusena, võid sa natuke rääkida, mis takistusi veel võiks olla. Lihtsalt lapse aju on füsioloogilised teistsugune, ta lihtsalt töötab teistmoodi, teistsuguste nippidega ja siis on vaja välja selgitada, et mis tema jaoks, kas tekst natuke teistsuguseks erineva suurusega teiste paberile, näiteks mingite lausete kaupa lõikude kaupa, et kuidagi ära nagu kategoriseerida tema jaoks. Düs leksikute näiteks nendel tahetsegistuvad hästi tihti juba särbete segistuvad, kuidas B ja D näiteks lähevad tihti sassis on hästi selline klassikaline teda nagu näeb, ta näeb teist tähtaja, kui tegelikult kirjas on, ja siis juba sellest läheb asi valesti. Ja siis ta ütleb vale, ütleb vale sõna või siis ta eeldab, et seal on noh, seda aima, mis teevad paljud lapsega leksikutel see nagu ei lähe üle, et nad arvavad, et tuleb, see sõna, loevad seal mõned häälikud või märkavad mõnda tähte, eks ole. Ja siis ütlevad vale sõna. Et nad näevad nagu valesti ja siis loevad kokku valesti. Kas seal aitab mingi treenimine või mis ei, aitab neil ka treenimine jälle materjali eristamine vahel aitavad suurema tähed, et tihti on see just see kirjapildi suurus on nagu takistuseks, et aru saada. Ja neil aitab selline tore nagu joonlaud veel lugemis, selline pilu on seal selle paberi sees või selle sees ja nad näevadki ainult seda ühte lauset väikest lõiku. Et ülejäänud tekst neid ei sega. Et siis neil on ka lihtsam järge hoida ja nad näevad nagu ainult seda, mida on vaja parasjagu lugeda, et see aitab kaasa mõistmisele ja nagu lugemisele minu arust on nii tore ütlemine see, et kõik lapsed on normaalsed ja toredad, tee ainult keskkond nende jaoks arusaadavaks just täitsa nõus. Ja ma usun, et ka see trikk, mida sa praegu räägid, et tee niisugune katta ülejäänud tekst ära, et sul jääb pilunge lühike lause segajaid vähem ja sest et paljudel lastel ongi see noh, ükskõik mis aines. Segajaid on liiga palju. Et on ruumis hääled, lõhnad isegi ja siis on veel see tekstis kirju suur, mahukas, võib-olla pildid sealjuures. Et kõik see võib häirida. Maailm on ju lapse jaoks tohutult põnev ja, ja kõike tahaks korraga aru saada. Kuidas korraga. Et selles ja, ja siis sa ütlesid, et on olemas ka selliseid lapsi, keda segab see, et kui tekst valgel paberil ja võib täitsa olla niimoodi, et siis aitavad kas värvilise prillid või värviline paber. Et võib täitsa olla, see mustvalge kiri segab et minu enda silmi samamoodi mulle meeldib mustal taustal valge kiri palju paremini lihtsam lugeda, silmad väsivad vähem. Aga jah, et tuleb katsetada, proovida igasuguseid huvitavaid nippe. Aru, et see ongi eripedagoogi üks põhilisi töövaldkondi töötajad pigem individuaalselt ja selle inimesega leides, leides neid viise, kuidas see inimene õpib, õpib just, kuidas temale läheneda, kuidas tema saaks keskenduda, oma tähelepanu koondada ja saada maksimumi sellest, mida ta teeb. Või niimoodi kokku. Ja ülioluline on siin see nagu laiem, laiem pilt, kogu suhtlus lastega peaks käima sellisel viisil, et me keskendumine tema edusammudele. Kindlasti. Neid vigu või sellised ei saa nagu kõrvale jätta, eks ole, aga keskendume pigem, kui ta sellest veast midagi õpib, mis sealt välja tuleb. Kuidas sealt edasi areneda, mis positiivne pool seal on, et õppimine tegelikult ongi suur vigade tegemine, kuni mul asi selgeks saab, et see peaks olema õppimise sisu, et ma teen apse, apse, apse, harjutan, harjutan, harjutan, kuni mul on see selge. Ja see ühenduste loomine seal kõik on ajus kinni. Et mida rohkem selleks on aega, seda parem, seda tugevamad ja kordus kordus kordus erinevate nippide viiside kaudu. See loob sellise kindla teadmise, tugeva aluse. Ja, ja ikkagi see positiivne tagasiside ja kindlasti mis läks hästi, mida sa tegid hästi, hästi konkreetselt väga täpselt kirjeldada, et see sul oli hästi selles, selles sa saaksid seda, seda, seda teha, et mitte öelda, et noh, need vead teinud midagi või tuleb väga konkreetselt välja tuua, mida sa saad veel teha, et saada veel paremaks. Konsul mõni niisugune nipp lapsevanemale öelda, minu armas, kallis lapseke loeb. Nii raske on olnud selle lugemisega ja näed jälle te kirja ülejäänud tekst nagu täitsa hästi läheb. Jälle tegi selle vea, et kuidas, kuidas positiivselt tagasisidet anda. Las ta tegi selle vea, et mulle tundub, et sulle see sõna on raske, kas sa tahad, harjutame seda koos, mina ütlen, sina ütlesid, et proovime siis proovime kahe või kolme sõnaga kõrvuti seda siis proovime seda lauset näiteks uuesti, et noh, on oluline, et see kõik tuleks korrektselt välja. Mõnusalt head ongi nagu elu osa, nii peab tegema, muidu vist on tähtis mäletada lapsevanemana seda, kuidas jalgu aga sõitma õppisid ja ja tähtis on ka meeles pidada, et ise noh, kindlasti on meeles, kuidas koolis käisid, mõnel inimesel ei ole väga positiivne, see ei, kindlasti ei ole see väga positiivne, aga tuleb anda võimalused. Ei pruugi nii halvastelate minna. Et nüüd takistused ja raskused, sa võidki näha, et need on samad lapsed, mis minul olid, et siis mure juba kasvab, eks ole. Et siis on jällegi koostöö otsida abi. Alati leidub keegi, kes oskab natukene aidata. Ja siis teine suur grupp inimesi tulevad selleni murega, et nende lapsel matemaatika ei lähe mitte kuidagi. Seal oleneb jälle, millega tegeletakse kas numbritega või on tekstülesanded teksti puhul on jälle see, et teksti mõisteta. Ta ei saa aru, mis seal toimub, kes on seal, mida nad teevad, kuidas nad teevad, et selline suurem arutelu oleks vajalik siis selle ülesande ümber, et mis seal toimub üldse, mis asi see on, mis nad teevad, kes kui palju teeb ja mida teeb, millal teeb. Et see võib aidata teksti ülesannete puhul, et selline arutlemine, teema üle taustteadmise loomine, mis, mis värk üldse on, aga numbritega no see on selline numbritega mängimine, manipuleerimine, et lapsel võib täitsa olla see, ta ei saa aru, mis selle numbri taga on. Tal puudub kujutlus, et seal on päriselt mingid asjad. Et siis on mängidagi päriselt läbi võtta need asjad ette ja kätte ja, ja päris asjadega toimetada, et jälle keha liikuma, asjad tööle, sedastab klassiruumis ta terve klassiga, et ja see, see on suur probleem, ei vaidle vastu, et kõik ütlevad, ma pole kunagi osanud matemaatikat, aga kui leiab õige õpetaja saavad kõik, tegelikult hakkame, et tihti on kõpetamata lihtsalt et klassis lapsi palju. Enamus liigub edasi, tempo on kiire, neil on vaja õppekava täita, eks ole, ja siis nõrgemad jäävad kuskile natukene, ma ei ütle, et kõik õpetajad nii on osanud, märkavad ja nad teevad eraldi tööd sellega päris tugevasti. Aga noh, ikkagi raske küsimus, et kas kõik said aru, Lähme edasi. Ja kui ma juba tunnen ennast nagu kehvakesena, ega ma siis ei ütle ju ka, et mina ei saanud aru, sest siis on ju kõik ütlevad aa, no näe ja seal peab hakkama, siin me ei saa elada, vennas ja ka jäänud aru, et kuidas sa nii loll võid olla. Tekib selline näpuga näitamine, et see on hästi ebameeldiv. Aga õpetajal on võimalus ja lapsevanemal ka jälgida oma last, kuidas ta toimetab, millest seal abi on vaja, kui palju tal abi on vaja? Kindlasti ei tohi nagu kogu aeg jääda kõrval istuma, et sealt tuleb ennast tasapisi ka eemaldada. Kui näed juba, et laps ise tuleb, päriselt ei toimu, et sa oled põhiliselt vaka seal kõrval, et ta ise vaikselt toimetada, et siis kuid juba niimoodi, et mina lähen, teen vahepeal, ma tulen, siis aitan jälle süüa mind või ma tulen selle aja pärast tagasi ja, ja jätkame koos. Nii et matemaatikaraskused võivad olla alguse saanud sellest, et laps ei oska võib-olla hästi lugeda ja ta ei saa aru, mida ta peab tegema. Ja teine pool on see, kui see on nagu numbrilist raskustega seotud siis väga hea oleks asju katsuda päris reaalsete asjadega, et number viis, mis see tähendab siis number viie taga seisab hulk seal on need viis asja, seal on päriselt midagi viis. Et numbritega mängimine, selline manipuleerimine põhimõtteliselt. Et neid reastada ja loendada ja kõik see oli mänguline. Mida mängulisem, seda parem, mida noorem laps, seda, seda rohkem mängu. Et see on nagu oluline. Aga kui nüüd tõesti on ikka niimoodi, et me oleme kõik asjad ära proovinud, no ei lähe. Et ta ei saa nagu klassiga ühes tempos liikuda. Et mis siis võimalused on? Jällegi soovitan rajaleidjast õppenõustamiskeskusesse kõigelt ajalehest läbi käia, et nemad oskavad ära hinnata, kas tõesti, kui suur see takistus on või milles see seisneb, et kas on vajalik seda aine mahtu vähendada? Talleta lähebki rahulikuma tempoga saab sealt selle tuuma, et ta ei võta seda laia matemaatikat nii-öelda, vaid saab selle tuuma, mis on oluline, mis on nagu see kõige tähtsam, et edasi liikuda klassides. Aga siis ta saab mingi erilise tunnistuse või? Ei, ei, tunnistus on ikka sama sama ja ei tunnistusel ei muutu midagi, tal on lihtsalt võetud see miinimum, millega saab läbida selle õppekava, et õppekava on laiem, seal on alati sellist lisa lisaväärtust. Aga et siis ta saab selle miinimum, mis on vaja, et ei ole vaja pingutada, mõnel lihtsalt on see koht kinni. Et siis ikkagi saab tavalise tunnistuse, saab koolilõpetaja, saab edasi ka minna, saab edasi minna ja, ja kui mingil hetkel pea läheb lahti nii-öelda siis, et see takistus nagu kaob ära siis on alati võimalik järele õppida, need asjad, mis sa tunned, kui on puudu ja ka kõige jalaga reaalaine inimesed, et ei olegi üldse oluline, et sa seda matemaatikat nii süvitsi oskad, et see, mis sa sealt saad, laiendab su loogilist mõtlemist ja numbrilist nägemist ja kõike seda aga tegeleda hoopis millegi asjaga, et see ei ole, ei ole oluline, võib olla sinu jaoks, aga on ka teistpidi varianti, matemaatikat tuleb nii une pealt täiesti kuldne ja, ja siis on, et see eesti keel ei lähe jutustamisest, ärme üldse räägigi. Ega no kõik ei, kõike ei jõua. Et mõnes kohas igal inimesel ongi mingi andekus, mõnel on neid hästi palju, aga need on üksikud, aga ongi mingis vallas oled tugev ja teises sa ei ole nii tugev, et sa saad seal hakkama. Niimoodi piisavate tulemustega, aga ei peagi olema, ükski inimene ei saagi olla igas vallasest iha. Kunagi oli üks tore lugu, kuidas koolisüsteemist, pargid olid täiesti meeleheitel, sest puu otsa ronimine ei tulnud neil üldse välja. Just, ja sinna tuleb see hindamine juba mängu, et kuidas nagu last hinnata, et kui elevant hinnata selle järgi, kui ässide boost oskab ronida, eks ole, et siis ei saa sealtki midagi head tulla, et hästi oluline niideeduaalne lähenemine. Ja mida raske on laps, seda rohkem, mis sa mõtled, selle raske laps seal osadel energilised, ütleme siis nii, et lapsed on niikuinii hästi energilised aga mõned on selliseid kohe ekstra, nad huvituvad kõigest nende, nad tahavad kõiketeadja kohe ja praegu. Nad on hästi nutikad, nad teavad tegelikult juba palju, nad oskavad väga hästi nagu põhjendada, mis, mida nad teevad. Aga noh, see on õpetajatele mõnus väljakutse. Et sa pead silmas neid lapsi, kelle kohta vanasti öeldi, et nad on nagu Toots, jah, just otsid just siukseid Tootsi, keda jätkub igale poole igal pool olnud sõrmepidi küljes ja väga rõõmsameelsed aktiivsed. Aga kuna neid on nii palju asju käsil, siis siis ei pruugi see koolipere väga rahul olla ja vot see ongi, ümbruskonnale on see väljakutse, et raske on seda ohjata. Ja näha ka selles positiivset, et tavaliselt häirib, see segab teisi, segab õpetajat, et seal rahmeldab, sügeleb, niheleb kogu aeg igasse asjasse, ütleb oma sõna sekka, et raskendada nagu hallata ja siis klassiga veel tegutseda. Ja kui nüüd veel mitu on, siis nad toidavad väga hästi 11 siis on seal üks tants ja trall, sisend, selline üks pillerkaar, aga, aga täiskasvanud lähevad järjest vihasemaks ja Need lapsed saavad enamus kordadest negatiivset tagasisidet, just hakkab lõhkuma nende minapilti ja, ja seda enam nad hakkavad väljakutsuvalt käitunud tegelikult, mis nendega siis peale peaks hakkama? Tavaliselt see käitumine tuleb esile siis, kui neil on igav. Neile ei pakkuse pinget, mis toimub, et tuleb leida neile see erisus, kuidas neid aktiveerida, kas nad saavad kedagi toetada, juhendada. Nad on õpetajale näiteks abilised kui mingi teemaga alustatakse, nad räägivad näiteks mida nemad sellest teavad, kus nad seda teada said. Selline arutelu, et nad saavad nagu ennast väljendada, Nad saavad ennast hästi ja tähtsana tunda. Kui juba selline rabelemine, sebimine nagu ülekäte läinud. Õpetaja tunneb, et nüüd käib üle kohe läheb jamaks. Et siis hästi raske on tegelikult leida seda kiitust sealt. Ja see ongi keeruline, lapsevanemal ka. Aga ta, see raudselt seal midagi hästi ta segab, aga mis see on nüüd? Väga hea, sa tõid selle välja, mul endal läkski juba meelest, et mingi sihuke väikesüstide saab ohjevinud, märgati, ma saan natukene aega nüüd rahulik olla. Tähtis on märkamine ja väärtustamine nõuavad hästi palju tähelepanu. Samas nõuavad nad ka palju rutiini ja et mida kindlam päevakava, seda kindlam on, et ei toimu seal mingisuguseid plahvatusi nii-öelda siis lapsed üldiselt vajavad Ruthi ja mis on muidugi täiskasvanutele raske pidada, on tegelikult ka paljud täiskasvanud vajavad, aga noh, nad on harjunud sellest üle olema, et ma saan hakkama. Tegelikult meeldib kõigile, kui asi on rahulik, kindel, toimib niimoodi, ma tean, mis tuleb, sest et uus olukord ka täiskasvanud inimesel täna ei toimu, nii, me teeme hoopis nii. Hakkad nüüd, et ka see viib endast välja rivist välja, et mida väiksem inimene, noorem, seda nagu ülevoolava, mis tunne on? Ei, ma olen nüüd saamatus olukorras, ma ei saa hakkama, sest et ma ei teadnud, et see nüüd juhtuma hakkab. Siiski tagasi tulles nende laste juurde, kes käituvad nagu tootsid, siis mõnel võib hästi sagedasti neid plahvatusi ei ole ta tõesti. Et kuidas nende laste puhul parem oleks. No tihti on niimoodi, et siis nad on juba ka, noh, ma loodan vähemalt, et on, et on ka meditsiini valdkonnas juba nagu silmapiiril, et arsti juures on käidud ja sellega tegeletakse, et siis on kindlasti, mina isiklikult leian, et rohud omal kohal. Et laps saaks toimetada, et ta saaks selle, mida õpetatakse koolis, mitte kogu aeg ei sügele ja nihele, sest et nii palju asju on ümberringi ei suuda lihtsalt hallata. Taju ei ole selleks veel nii võimeline. Et siis on kindlasti rohud oma koha peal, et nendel lastel tegelikult aju on üle ujutatud erinevatest bussides ja nad saavad kõik korraga. Nad kuulevad ja näevad, kogevad ja tegutsevad niisuguse tempoga, et tegelikult need on päris väsinud ja loomulikult väsitav, sest aju on kogu aeg üle ülekoormusest, tegelikult kõik casting'u tulevad tõesti korraga suuremal või vähemal määral, et oleneb, kui, kui hulise Tootsi seis neil on parasjagu. Aga, ja see see koormab ja siis ei saa ka õppimistoimuda, sest tajun stressis tegelikult. Ja ta üldse ei saa fokusseerida sellele lugemisele või arvutamisele, mis kõik peaks kenasti Toyota jõua, sest et seal kõrval toimub midagi, keegi köhis, kuskil õues toimub midagi, mingi lõhn on ja ongi asi rikutud, ei saa keskenduda ja siis on kodus vaevelda, aga siis on ju juba ammu välja lülitanud. Sest päev on olnud nii õudsalt kirju kuidagi maha kerideta. Ei rahune ja ta ei saagi, ei saagi enne, kui uni ära viib, et siis siis võib-olla läheb rahulikumaks ja need rohud aitavad tal siis rohud saadakse psühhiaatri käest, et selle jaoks peab psühhiaatri juurest läbi käima ja see diagnoos peab olema kinnitatud. Sest see on aju eripärad ja midagi jäi siin ei ole oma oma tahtejõuga siin midagi ei tee, et see on ajuehituse või keemia mingisugune eripära. Ja siis on vaja abistada natukene seda keemiat Baikali. Ja kui ta saab õigel ajal, need õiged rohud õiges toosis, seda peab ka ja seda, see katsetamine on ka selline inetu asi, aga võtab natuke aega, tahab natukene katsetamist, et see võib olla ebamugav kogemus, lapsevanema, ta näeb, et laps on näiteks loid, hästi või üldse mitte, millestki enam ei huvita või söögiisu läheb tihti ära. Aga siis tuleb jälle arstiga konsulteerida, proovida misega, mõjume, leitakse lõpuks kesktee, et kus ta toimib, ta saab rahulikult õpitud, aga samas ei ole ka päris apaatne ja nagu neil kui ka ja ja ma tean isegi seda, et mõnedel juhtudel suvevaheajaks saab rohu võtmise järgi käivad niuksed rohuvõtmispausi. Ja siis on ka näha seda erinevust. Oi suur erinevus. Et osad teevad ka niimoodi koolivaheaegadel, et võtavadki maha ikkagi ravim, see teeb midagi sinu kehaga. Et siis, kui nad on minu juures käinud näiteks rehabilitatsiooni nagu raames siis on kohe näha, kuidas ei ole võimalik koostööd teha, sellist, mis sa oled eeldanud, et mõte käib seal seal seal seal kogu aeg sähviv midagi, et siis siis on selline raske väsitav. Et neil lastel on see looduse kingitus, et nad on hästi tundlikud ja väga vastuvõtlikud, tegu saab tavaliselt nad on, rõõmsameelsed, on rõõmsad, nad on rõõmsad, nad on väga empaatilised, tule, kaslased, kallistajad ja, ja tegelikult väga nutikad, hästi nutikad jah, ja see ravim aitab neil kooliperioodi läbi saada ja seda nutikust realise just et nad saavad nagu rakendada seda potentsiaali, et ei sega need liigsed, liigsed asjad neid. Ja mina tunnen mõnda sellist inimest, täiskasvanud naiste ägedad ettevõtjad ja tegusad erinevatest valdkondadest ja täitsa liigutavad maailm on, just see ongi, need ongi maailmamuutjad tegelikult, et nad peavad selle lapse ja selle loo nooruk ja üle elama, et kui aju nagu täis kasvab, ta suudab ennast taltsutada juba ise ja siis nad muudavad maailma. Et neil see leek põleb silmis juba lapsest saati, et siis nad saavad seda leeki nagu rakendama hakata, kui aju on täiskasvanud ja väga suure potentsiaaliga niuksed. Et ärme neid kaota. Jah, tuleb meelde üks vana vana ütlemine, et elevanti süüakse jupikaupa. Et kõike korraga ei saa, tuleb valida, loomust muuta, saame millestki pihta hakata, vaata ja siis leida selle inimese ressursid ja temale parim viis teda õpetada mingid tugipunktid ja, ja siis siis on need lapsed, kes tõesti on aeglased ja ei saa ikka teiste tempodega kuidagi. Kes vajavadki rohkem aega aru saamaks asjade vahelisest seosest. Ja kui me neid lapsi ikkagi kramplikult püüame hoida nagu klassiga samas tempos ja samas õppekavas siis tegelikult lõpu kui võttes saame sellele lapsele nii suure depressiooni ja seal pigem kahjustab teda seal ei pruugi midagi olla tegemist intellektiga ei pruugi olla intellektipuue või vaimupuue. Aga Ta lihtsalt aju toimib aeglasemalt, see on jälle aju eripära seal ehituses keemias midagi teisiti ja ta vajab rohkem aega, et tehakse rahulikult kordusi, harjutusi on rohkem ja pingutus on tema jaoks suurem. Seda tuleb märgata, et muidu nad istuvadki seal klassis enamasti ongi matemaatikas. Nii kurb kui see ka pole. Ja kas kõik said aru ja lähme edasi ja see tempo on lihtsalt liiga suur, et liiga palju materjali korraga materjal võib-olla jälle ja kohane ei sobi. Sellised erinevad raskused ja tähelepanukohad. Lähed kooli läheneb koolimaja elektrikool poole, kui ta on alati garderoobis, vahetan jalanõud. Õpikut tähendab koduselt rooli pöörad, kõik on nii igapäevane. Teatud korraks vaatan ringi. Ta ei ole, lihtsalt peab, võin julgelt näidata, mis puust tehtud. Riigikooli. Reikop. Olete meeskondadest perekond. Vahet pole. Kuulge mis tulevik toob, sulle oleneb viinud koolirahu. Kas on veel midagi, mis peaks nagu kindlasti arvesse võtma, kui me oleme otsustanud lasta aidata see õppimise teekonnale mis veel võiks olla see hästi oluline on vanema enda suhtumine. Kuidas ta õppimisse suhtub, kuidas ta õpetajatesse suhtub, dub mida ta üldse nagu arvab sellest kogu sellest protsessist, et kui oma kogemus on halb, siis võib seda niimoodi kogemata lapsele edasi anda kas tahtmatult või tahtlikult, et sellist halba emotsiooni. Ja kindlasti on oluline lapsevanem eeskuju kuidas lapsevanem ise nagu, kas ta kodus loeb raamatuid ja raamatud on au sees, kas riiulid on paksult täis või on ainult videomängud või on ainult nutiseade, mida lapsevanem ise kodus teeb, millele ta tähelepanu pöörab, mida ta oluliseks peab? Et selline eeskuju. Et laps jälgib ja õpib täpselt kõike seda, mida sa teed mitte seda, mis sa ütled talle. Et nad on nagu need käsnad. Nad võtavad just seda, mida sa ise teed, milline on sinul see käitumine, milline on sinu eeskuju, sinu suhtumine mida peaks selle lapsega pimise nagu järgi jätma. Et ma olen näinud ka lugusid, kus ma tean tõesti ka ühte siis lugu, kus lapsevanem läksid ülikooliga kaasa, selles jah, et on võimalik õppida ka kogu aeg nii pühenduda selle lapse õpetamisele, et laps nagu on kogu aeg minu kõrvale, Me koos õpime ja Tartusse ka lõpuks ei, see ei ole ülikooli, kindlasti oleks vaja minna. Algklassides esimene, teine klass, kindlasti tasub nagu hästi lähedal olla, et teetegi koos või ta teeb ära ja siis te koos vaatate üle, et kuidas keegi kokku lepib, et tõesti, kui ei saa niimoodi, et vanemal on aega päeva jooksul või õhtul varem, siis see teeb üksi ära, noh, loodame ja siis vaadatakse koos üle millal see õige aeg nagu lahti lasta nii-öelda on. Et kui vanem juba näeb, et ta teeb tegelikult ise, kui sa ei pea enam Sa ei pea enam toetama seal ja enam küsima, et ta ise toimetab ära, tahab sulle ikkagi näidata. Et seda vaatamist ja luuletusi peavad ju pähe õppima ette kandma, jutustamise tegema, et need kindlasti kuulata ka põhikoolis, miks mitte gümnaasiumis. Et see on selline esinemine, see annab võimaluse nagu proovida ennast läbi kus veel ennast parandada, anda sellist positiivset tagasisidet, et see, see läks suurepäraselt, proovi veel seda, seda, seda natukene nii või niipidi. Algklassides ma soovitan olla niimoodi lähedal kolmandas klassis, võib-olla juba mõnede asjadega saab niimoodi lahti lasta, see on selline individuaalne jällegi et vanem peab ise ära tunnetama, kui laps juba tuleb toime, nii et sina piuksugi, ütle seal kõrval, siis võib hakata eemalduma. Mõne lapse puhul, tundub, mulle on see ainuke viis, kuidas laps saab lapsevanema käest tähelepanu. Ainult siis on ema minu päralt, kui ma istun tema süles ja me õpime ja kui see õppimine otsa saab, siis ema läheb ja ja siis, ja siis on kõik, selles ei peaks kindlasti istuma, kus siis peaks istuma. Lapsel peab olema konkreetne õppimiskoht, kus on tema õpe, asja, tema materjalidele on laud, tool, tal on oma koht, kus tegeletakse õppimisega, mitte need kuskil diivanil voodis, köögilaua taga emadel samal ajal süüa, et et selline ei sobi, et selleks peab olema konkreetne koht. See loob sellise, seda teab, seal tegeletakse mõtlemisega, seal mina töötan, see on minu töötsoon. Et siis saab ka nagu ennast ümber programmeerida, et ma läksin mängualast välja. Nüüd mul on tööaeg. Et iga tegevuse juures on tähtis häälestus ja tiin, et nüüd me teame, mis me praegu teeme, sest et on ka vaja kokku leppida need ajad, mille tegeletakse selle õppimise asjaga. Ja kuidas siis ikkagi saaks muul ajal seda vanema tähelepanumäng koos tegevused koos kuskil käia kinos, loomaaias, pargis, rattaga sõita, samas hoovis sulgpalli, et sellised asjad on nagu ära kadunud kahjuks. Et ei näe nagu lapsi koos vanematega lapsüühiga tegelikult väljas, et hästi kahtlane, lapsena ümbruskonnas nagu sa tead, et on palju lapsi, aga ei näe kedagi kuskil midagi tegemas. Et sellised kõik on sinna nutma ja ära kadunud ja kõik on hästi töö-kesksed ja kuidagi selline. Sellest koroonakevadest on niisugune tore õppetund meile, et lapsed olid päris sagedasti rahul sellega ja nemad olid kodus ja nad said vanematega koos asju teha, just vanemad viitsisid, tegelikult tuleb välja, et on aega kõiki neid asju teha. Et ei ole üldse probleem, et leida see, see hetk ja sa tunned ise vajadust ka, et ses mõttes see koroona oli selline hea asi. Et see andis nagu perekondadel võimaluse jälle kokku tulla. Et mingis mõttes kehtib see, et kõik uus on ammu unustatud vana just minust. Ja nüüd on tähtis, et me seda kogemust enam ära jah, et ära ei unustaks, just et sul tegelikult on taevasse aeg, et sa leiad selle kasvõi pool tunnikest 15 minutit, et olla lapse päralt. Temaga tegeleda ja vaadata, mis ta päevas toimus, arutada, mida suurem laps, seda rohkem ta tahab, pigem rääkida, arutleda sinuga, et mis toimus, kuidas läks, mis sõpradega on ja mida varem sellega kõigega tegelema hakata, seda tõenäolisem on, et on lähedane suhe. Ja et pere kokku sagedi teismelised, kes tulevad, ütlevad, kui nad üksi minuga räägivad. Minu vanemaid huvitab ainult see, kuidas ma õpin, jääd minust kui inimesest, nad ei taha midagi teada ja et on orienteerunud headele tulemustele. Mina usun, et ükski lapsevanem sellele asjale alla ei kirjuta, lapsevanemad on väga ehmunud selle Aadu peale, aga kuidagi see, mida me väljendame, on see lapse juures, on hirmus tähtis see, kuidas kooli asi on ja mis hinded tulevad ja ja siis, kui see jutt, Ta on nagu räägitud, siis mul saab mõistus otsa, ma ei oska nagu suurt midagi ja et nagu igapäeva asjadest rääkida, eks ole huvi tundnud, mis elus toimub, et mis lapse mõtted on mingites valdades ja vanem ei oska rääkida, et kuidagi see suhtes kipub olema ülevalt alla. Et tahaks siis tähtsad asjad ära rääkida ja siis ülejäänud asjada sõpradega. Et igal lapsel võiks olla päevas kuskil kümme-viisteist minutit, kui lapsevanem on ainult tema päralt ei räägi kuuliasjades ja just ükskõik millest muust. Isegi kui lapsevanem ei saa aru, milles talle räägitakse, lapsed praegu räägivad hästi palju nendest arvutimängudest ja kõigest. Lihtsalt keskendu, uuri, küsi, tunne, huvi, sa ei peagi teadma, mis on või mis seal toimub, tegelikult aga tunne lihtsalt huvi. Sageli Ani vanemate kaebused, et laps ei huvitu mitte millestki muust kui ainult sellest, mis seal arvutis on. Ja kui ma küsin, et kas sa tead, mis seal arvutis on, et mis mängude mängid kestal seal arvutis on, siis, siis siis vanem ei tea. Aga vanem ei tunne ka huvi, siis natuke me oleme ära hirmutatud, see arvutimaailm kuidagi tundub meile nii ohtlik. Et ei tulegi nagu selle peale, et tunneks huvi, mis seal siis mis nad siis teevad, mis annab talle, miks ta tahab seda mängida, mille jaoks tal vajalik on, ta tunneb mingit vajadust selle järgi. Sageli tuleb sealt tunnustust ja tagasisidet positiivset sõjalisest arvutimaailmas. Lapsed on, mina ütlen küll südamest, et mina olen digipagulane, kõike väikesed lapsed minust 1000 korda targemad, selles arvutiasjas, et tasub neid kuulata, neil on täitsa ja nad oskavad siukseid asju välja nuputada ja katsetada, mille peale ise ei tule, nii et nende käest tasub uurida ja õppida. Veel üks nüanss on eripedagoogitöös on kõik see, mis on seotud kõnega. Kas veel juba midagi rääkida sellest, kuidas lapsi paremini kõnelema saaks? No kui on selline suu või hääleaparaadi selline füüsiline eripära, et siis siis pigem pöörduda tapeedi poole, et kindlasti nemad on spetsialistid, Nad on ekstra selleks välja koolitatud ja kui on kõnehäired, suuremad takistused, aga kindlasti logopeediline suur roll siin kõrval, et maailma tajume läbi kas nagu rääkimise läbi tunnetustele asjade, et ka logopeedid on suur roll siin, et kuidas kuidas paremini kõneleda, pigem vähem lühemad lausetega, et siis laps mõistab paremini ja samas suudab ka nagu vastata, et väiksem laps, seda lihtsam, keel, lühemad väljendid. Vanem ütleb sageli. Ma tahaks väga logopeedi juurde minna, neid lihtsalt ei ole, ma ei saa siin ja aga aeg läheb pool aastat, aasta. Aga laps areneb nii kiiresti, et hästi oluline on siis kodus jälgida oma kõne. Et kuidas sa räägid, kas su hääl on selge? Kas kasutad kergeid või raskeid väljendeid, et kuidas sa ise, kuidas kodune suhtlus on, et sealt saab hästi palju kaasa aidata. Jällegi rääkimine areneb rääkides et kui ei suhelda omavahel, kõik istuvad mingi aparaadi taga, ei tegutseda koos siis kuna ei saagi tulla, laps üksi sa rääkida ja kui ta on sihuke pelglik, siis ta teistega ka ei räägi ja ta jääbki see kogemus väheseks. Et see, et saada last hästi selgelt ja kenasti rääkima, algab sellest, et sa räägid ise oma lapsega palju ja väikese lapse ja ja just beebi assaadi hakkad igasuguseid häälitsusi tegema, igasuguseid nägusid tegema, et räägitakse küljelt keelt ära. Näitajad, see on väga hea suhtluskeelena ja keele näitamine, mida suuremalt väljas, seda pole. Sest et see, see põsed ja keel ja kõik peab tugev olema üldse kõnelemist alustada. Ja kui seda treenite selliste ongi sihukese lollustega sihukestel näitab keelt, et igasuguseid midagi põske, näpuga vehid seal kõik sellised asjad selliseid asju suhu ja siis räägid läbi selle et, et keel ja suu on lihaskond ja nagu kõikide lihaste puhul treenin seemis, arendareening, treeninud sisuliselt logopeed ka ja treenimisele lihaskonna treenimisega ja nagu iga treeningu juures on see, et see peab olema järjepidev, just püsivus on hästi tähtis kõikide asjade juures, aga lapsevanem ka käib, saab selle vastuvõtu sinna logopeedi juurde, siis kõige olulisem on see, et lapsevanem koduste ja ta jätkab treenerina neid harjutusi, just enamasti saab käia logopeedi juures mingi kord nädalas äkki pool tundi, ülejäänud töö tuleb kodus teha, tegelikult see suurem osa, kõige suurem pingutus. See õppimine on kodune, tööl, see on ülitähtis ja et keegi keegi ei ole selline, kes kellel võlu. Ja vaid, et see on ikkagi treening, treening Vello treening ja lapsega rääkimine selgelt lihtsate lausetega ja lollitamine ja lollitamine, just igasugused häälitsused, nägude tegemised, et see on väga hea trend. Me hakkame nüüd lõpule jõudma oma saatega, et kas sul on mõni hea niisugune paik internetis inimestel ütelda, kus nad saaksid juurde vaadata infot või mõni raamat või kindlasti soovitan vaadata sellist lehte nagu logopeed punkte, seal on hästi palju infor materjali, seal on vahel mõned harjutused, mõned mängud välja toodud, mida tasuks katsetada, seda lehte kindlasti soovitan uurida, kui on just kõnega või lugemisega, on raskusi kogelemised, koputamised, et sellised kindlasti tasub kõikidel lastevanematel, kui vaadata tervise arengu instituudi all sellist lehekülge nagu tark vanem puu ja kindlasti, et seal on ka igasuguseid peesid erinevaid videosid, toredaid huvitavaid soovitusi. Ja kindlasti soovitan seda vaadata ka ja siis mina olen näinud veel Facebook'is, on selline lehekülg, eripedagoog-nõustaja soovitab, on ja jälgin, seal on ka alati siukseid toredaid, uusi raamatuid vahel toodud mingeid mänge, tutvustatakse mingeid kohtumisi, kus infot saada. Aitäh sulle, eripedagoog-nõustaja Kaire Jakobson. Aitäh, ja neid saab alati järelkuulata vikerraadio kodulehel. Ja kui sul on Häid mõtteid selle saate kohta, saad meile kirjutada aadressil peresaade ät, ERE, mina olen pereterapeut, Monika Koppel. Tänan sind, hea kuulaja ja ole sa ise ja sina kodused hoitud.