Võib-olla et ei, ei tea. Aga mina tean, kus elavad näärivanad. Nad elavad kaugel kaugel põhjas. Neil on seal oma maa. Sellel maal on nii külm, et pilvedki värisevad seal külmast päikese all ei paista. Sellepärast ei paista, et päike paistab siis parajasti meie juures. Nii säradki neil taevas ainult tilluke kuusirp ja vilguvad mõned üksikud harvad tähed. Sellel maal siis elavadki näärivanad suured näärivanad, keskmised näärivanad ja päris pisikesed näärivanad. Ja kas te teate, kes neid näärivanasi seal kasvatab? Talveeitise terved päevad jalutab ta mööda säravvalgeid lumevälju ja otsib just seda väikest lagendikku, kus lumi on kõige kohevam ja kõige pehmem. Sinna raputab ta siis pisikesi terakesi ja katab igaühe neist punase mütsikese ka hoolega kinni. Juba hommikuks kasvab igast elakesest imetillukene näärivana, punane müts peas. Kolm päeva hoiab talveid neid oma majas, toidab lumehelvestega ja ootab, kuni neile nina alla vuntsid ja pisikesed habemed kasvavad. Siis laseb ta nad õuele lahti. Kasvage nüüd juba ise edasi, ütleb ta neile ja hakkab ise jällegi uusi näärivanasid kasvatama. Keset näärivanadega hullavad lumehangede, ajavad 11 taga, sõidavad kelkudega mäest alla ja loobivad jääkarusid oma punaste mütsidega. Noh, niimoodi nad seal siis kasvavadki, kuni selle päevani, mil ka nendel algab kool. Kooli sõidavad väikesed näärivanad põhjapõtradega ja koolis õpetatakse neile ainult kahte õppeainet maateadust ja võõrkeeli. Seda selleks, et nad oskaksid kõiki maailma keeli ja tunneksid kõiki maailmateid. Musta klassitahvli asemel kirjutavad nad valgele lumele. Ja nii nad seal näärivana, tema siis elavad ikka päev-päevalt, jupike peegemaks ja päev-päevalt natuke targemaks. Nojah, aga näärid tulevad päev-päevalt ikka lähemale ja lähemale. Suured näärivanad töötavad juba ammu mänguasjadevabrikus. Ja siis jõuab kätte ka see päev, mil tulevad kokku kõik näärivanad. Suured, keskmised ja päris pisikesed. Koos pannakse kingikotid kinke täis. On aeg, ütlevad suured näärivanad, keskmistele on aeg. Ütlevad keskmised pisikestele. Ja pisikesed sosistavad sedasama omavahel. Kuigi nad teavad, et sel aastal ei pääsenud veel kaugemale kui ainult talveriigipiirini. Siis istutakse põhjapõtradele üle väljade, sõidavad põdrad ja läbi metsade niinod, siis lähevad ja lähevad, kuni jõuavad lumivalgehobusetalli, nii. Siin neid juba ootavad. Lumivalged, hobused, ime, suurte silmadega silmad on neil sellepärast nii suured, et nad ka öösel näeksid teed. Siis tõstetakse kingikotid põtradele saanidesse ja siit lähevad põhjapõdrad koos väikeste näärivanadega talveriiki tagasi. Lumivalged hobused viivadki näärivanade edasi. Keda läände, keda ta, keda lõunasse. Ainult lumi krõbiseb saanijalaste all ja tuisk keerutab näärivanade valgeid habemeid. Nii viivadki näärivanad kingitusi lastele kõikidesse küladesse ja kõikidesse linnadesse. Seni aga, kui kingikotid tühjaks saavad, õpivad näärivanad pähe kõik luuletused ja laulud, mis lapsed neile loevad ja laulavad. Kõikides maailma keeltes. Kui kõik kingikotid tühjad, pöörduvad näärivanad koju tagasi. Ja kui nad seal ükskord kõik jälle kokku saavad, kas te teate, mida nad siis teevad? Nad loevad ja laulavad üksteisele kõiki neid laulukesi ja luuletusi mis nad oma teedel laste käest kuulsid. Nii nüüd siis loevad ja laulavad ja laulavad ja loevad ja hakkavad kõik koos ootama. Ning mitte kuidagi ei jõua ära oodata, millal jällegi tuleb uus nääriõhtu. Ja kogu selle aja on seal nii külm, et pilvedki värisevad külmast. Päike seal ju ei paista, sellepärast ei paista, päike paistab siis parajasti meie juures. Nii särakinil taevas ainult tilluke kitsas kuusirp. Ainult talveid jalutab mööda särav algeid lumevälju ja otsib seda väikest lagendikku, kus lumi on kõige kohevam ja kõige pehmem. Sinna riputab ta siis pisikesi terakesi.