Vikerraadio. Peresaade. Tere, hea kuulaja. Jälle on eetris peresaade ja mina olen pereterapeut. Monika Koppel. Täna olen stuudios koos psühholoog Olle sellieviga. Tere Olle. Tere. Monika. Tänane saade sai alguse sellest, et ühel ilusal maikuu päeval juhtusin lugema sinu artiklid Eesti Päevalehes. Sa kirjutasid minu jaoks üliolulisel teemal. Kirjutasid sellest, millest me väga sageli ei räägi. Aga millest võib-olla peaksime rohkem rääkima. Sa kirjutasid meeste enesetappudest. Kuidas sa jõudsid selle teema juurde? Aga jah, ma vist peaksin alustama nii nagu tuntud tegelane Jaan Rannapi lasteraamatust Agu Sihvka, kes ütles, et selleks, et ausalt kõik ära rääkida, nagu oli, pean ma vist alustama ka natukene kaugemalt. Et kolm märksõna põhimõtteliselt olid, mis mind saatsid kevadel siis veebruaris-märtsis. Need olid teadmatus, mure, rahulolematus ja ilmselt need tunded valdasid paljusid inimesi. Aga kui märtsikuus juhtus selline asi, et kuulutati välja eriolukord ja, ja rakendati äärmiselt jõulisi meetmeid, piiranguid, mis olid sulgemised, suleti piirid, suleti koolid, suleti ärid, terved majandusharud. Ja jäi selline mulje, sulgemine just nagu lahendabki kõik probleemid ära. Ühtepidi ma saan aru sellest, et üldine ärevus kogu ühiskonnas tõusis ja inimesed ootasid probleemidele kiireid lahendusi. Kuid see, mis minu meelest toimus oli päris kardinaalne ja äärmiselt jõuline, et ma isegi tahaks öelda, et see oli omamoodi sotsiaalne eksperiment. Et teeme ära, paneme piirid kinni, vaatame, mis juhtub. Ja mina olen üldiselt oma loomult selline inimene, kes lihtsates lahendustesse väga ei usu. Kipun olema paraku skeptiline, sageli ja mina soovisin teada saada, et mis siis võivad olla sellise jõulise meetme nagu sulgemine, tagajärjed või mõjud. Ja ma hakkasin otsima infot selle kohta kõigist võimalikest kanalitest, mis parajasti kättesaadavad olid. Kuid Pean tunnistama, et erilisi mõjuanalüüse ega prognoosema sel hetkel ei leidnud. Ja minus tekitas üksjagu imestust. Tundub ju täiesti iseenesestmõistetav, et küsimused nagu kuidas need meetmed inimestele mõjuvad, mida me sellega ära hoiame, millised riskid kaasnevad mis ootamatud tagajärjed, võib-olla, mida me ei oska kohe näha. Et minu meelest meil on väga palju infot ühiskonna kohta olemas. Statistikaamet kogub meeletult infot, meil on väga palju eksperte, keda annaks panna koostööd tegema ja välja selgitama neid võimalikke mõjusid. Aga ma ei leidnud seda ja, ja siis mul tekkiski mõte, et otsin ise, mis ma vähegi leida suudan ja panen selle info kokku. Tõsi ta on, et aprilli teises pooles ilmus sotsiaalkindlustusameti tellimusel üks ekspertide koostatud arvamus selle kohta, et millised võivad olla viiruse levikumõjud. Ja seal keskenduti peamiselt just asjaolule, et kui viirus peaks laiemalt levima, mis siis juhtub inimestega ja nende vaimse tervisega. Mind samas huvitas see küsimus laiemalt ja, ja psühholoogina huvitas mind eelkõige see, et millised on nende piirangute mõjud vaimsele tervisele. See oli ajendatud sellest erakordsest olukorrast ja ma saan aru. Ma isegi kogesin seda, et kõige raskem võib-olla selle olukorra juures oli ka see, et ei olnud üldse teada, kas see ära lõppeb. Et kas üldse kunagi lõpeb. Aga et mida sina leidsid, kui sa siis hakkasid sügavamalt vaatama neid asju? Ma töötan suure osa oma ajast koolis. Nii et minu esimesed sellised muremõtted olid seotud just lastega noortega, nende vanematega õpetajatega ja, ja küsisin ka siis kevadel endalt, et mis võib nende laste noortega juhtuda, kui nad jäävad pikaks ajaks koju, siis ei olnud tõesti ju teada isegi mingil perioodil, kui kaua see kõik kestab. On ju teada, et isolatsiooni mõju inimestele hästi ei vanadele inimestele ega mitte kellelegi, eriti lastele mitte. Et kui me võrdleme enda päeva pikkust väikse lapse päeva pikkusega, siis nende jaoks on see päev hoopis teise tähendusega ja kui mõelda, et kaks kuud eemal oma sõpradest ja koolist siis paraku nüüd, septembrikuus on võimalik näha neid tagajärgi ja neid mõjusid selle septembrini kuu jooksul ainuüksi on minu poole pöördunud vähemalt kaks korda rohkem noori ja lapsi ja lapsevanemaid kui tavaliselt eelmistel aastatel. Nii et see isoleerumine ja rutiini puudus ja, ja, ja kõik, see mõjus nendele noortele inimestele. Ja, ja kui mõelda, kas noortel inimestel on olemas vajalik iseseisvus ja enesejuhtimise oskus, siis peab paraku ütlema, et ei ole. Juhtus see, et massiliselt noori ja lapsi jäi üksi koju kevadel. Jah, ma ei osanud ette kujutada, kust tuli see loogika sisse, et lapsevanematel on võimalus ka oma lastega koju jääda ja neid aidata. Nii et eks nemad kogesid siis omaette, väga tugevat koormust ja stressi, kui kõik need enda, tööelu ja pereelu ja lapse koolielu äkki üheks suureks pudruks sai segatud ma ei suuda kuidagi unustada yhe oma hea kolleegi näideta, kes rääkis, et temal on neli last ta distantsõppeperioodil paigutas ühe lapse kööki, ühe papp ühe magamistuppa ja veel neljandasse tuppa, ise sättis ennast ootele, korteri keskele, esikusse, et kust parajasti esimesena röögatatakse, siis sinnapoole ta jookseb. Ja ma pean ütlema, et kui kohtasin sel perioodil, siis ta nägi ikka väga kurnatud ja väsinud välja. Tema enda töö vajas samal ajal ka tegemist, mis kindlasti kannatas oluliselt. Ja kui ma mõtlen õpetajate peale, siis õpetajad on samuti kui lapsevanemad või vanavanemad, kellel on veel lisaks õpetaja rollile teisi rolle. Nii et see oli kindlasti neile kõigile väga raske ja esitas väga palju väljakutseid. Äkki pidid pere õppima koos elama, kellel oli see võimalik üksteisega toime tulema, oma ärevusega toime tulema? Kindlasti tekitas see väga palju selliseid ärevaid olukordi ja pingeid ja konflikte peredes. Aga jah, jõuan otsapidi tagasi selle algse teema juurde, millest me alustasime, et kui karantiin välja kuulutati ja, ja kõik need piirangud, siis oli ju selge, et majandusele oma allakäiguteed alustanud. Ja põhiküsimus, mille, millele ma siis kinni jäin, oligi see, et kuidas, kuidas see inimestele mõjub. Hakkasin siis uurima, mis infot meil parajasti kätte on võimalik saada. Ja mõeldes majanduslangusest ja sellest, et kas meil üldse on midagi veel karta, tuleb kindlasti vaadata prognoose, mis meid ees ootab. Enne siia sinuga kohtumisele tulekut käisin Eesti Panga kodulehel ja, ja vaatasin, mis seal öeldakse. Kahjuks oli seal prognoosidest kättesaadav sel hetkel ainult juunikuu info. Ja, ja seal oli öeldud nõnda, et lähiaastatel maailma majandus tõenäoliselt langeb ja langeb rohkem kui eelmise finantskriisi ajal, mis oli aastatel 2008 kuni 2009 ja ma arvan, et see on väga oluline koht, kuhu poole meil tuleks vaadata. Et mis siis läks hästi, mis ei läinud nii hästi, mida meil oleks sellest korrast õppida. Ja prognoositakse paraku, et eruala tabab sel korral majanduslangus, mis on suurem, kui oli eelmisel korral. Ja, ja kõige raskemas olukorras tunduvad olevat teenustega seotud ettevõtted ehk siis kogu see teenuste sektor eelkõige turismisektor, sealhulgas majutusasutused ja restoranid ja, ja lisaks ka kultuurivaldkond. Ning hinnatakse isegi piirangute leevenedes ei pruugi paljud organisatsioonid oma tegevust jätkata. Kui sa vaatasid neid andmeid, mis maailmast on kogutud eelmise kriisi kohta siis mis oli see, mis, mis silma jäi sest teades seda, et minevik kipub alati korduma, võiks siis sellest õppust võtta, et rohkem valmis olla selleks, mis inimestega hakkab juhtuma. Jah, see, mis ma leidsin, ei rõõmustanud sugugi. Mulle jäi näppu üks prestiižsed Inglismaa ülikoolide poolt koostatud uurimus kus uuriti seda, et mismoodi majandussurutis võib vaimsele tervisele mõjuda ja kuidas see võib mõjuda suitsiidide arvule. Nad toetasid just nimelt sellele eelmisele majanduslangusele. Ja nemad leidsid, et selle majanduslanguse tagajärjel suurenes vaimse tervise probleemide hulk inimestel ärevushäirete ja depressiooniga inimeste arv. Ja huvitav oli see, et eriti märgati nende suurenemist noorte tööealiste meeste seas. Ja täpselt sama leiti paljudes teistes riikides. Hollandis näiteks arvutati välja, et kui peres sissetulekud vähenesid, siis tervel inimesel suurenes depressiooni risk rohkem kui kaks korda. Ja töökaotus meestel suurendas vaimse tervise häirete riski nendel enam kui kolm korda. Ja selles samas Inglismaa uuringus leiti veel, et seni languses olnud suitsiidide trend pöördus uuesti tõusule. Ja suitsiidikatsete arv suurenes jällegi peamiselt meeste seas. Kui nüüd tulla sealt Inglismaalt ära lähemale Eestile või kui tullagi Eestisse ja vaadata, kuidas olukord siis siin on siis tuleb kahjuks tõdeda, et sõitsiidid on üheks peamiseks enneaegse surma põhjuseks ka eesti meeste seas. Hiljuti lugesin just, et umbes 80 protsenti suitsiidest teevad mehed. Täpselt nii ja enamus neist on ka tõeealised. Ja kui vaadata, millal meeste suremus kõige suurem oli, siis tähelepanuväärselt oli, oligi see 2009. aastal, kui see eelmine majandussurutis oli saavutanud oma haripunkti. Nii et loomulikult seda infot teades tekib omakorda küsimus, et mis sellele võis siis kaasa aidata, mis oli see põhjus, et see suitsiidide arv niimoodi üles läks ja miks just mehed ja miks miks just mehed? Ja et mis see on, mis teeb võib-olla ei saa öelda, et kergemaks või raskemaks seda otsust aga et et see kipub olema meeste poole kaldusel. Nagu jah, kas ei ole, mitte mõnes mõttes loogiliselt tuletatavad need peamised stressorid, mis kaasnevad majanduskriisiga ja töötusega, et, et noh, need ongi, et kui kui töötunnid kaovad, kui palgad vähenevad, kui jäädakse töötuks, tekivad võlad kuni kodudest, et ilmajäämiseni välja ja selge on see, et sellised olukorrad tekitavad inimesel nõnda öelda kõrgendatud püsiva stressiseisundi. Ja mis mul on, nendes uuringutes veel silma jäi, oli selline huvitav nüanss, oli see, et lisaks pikaajalistele töötutele satuvad nii-öelda suitsiidi riski või sellisesse kõrgendatud stressiseisundisse ka äriettevõtete juhid. Selliste äriettevõtete juhid, kes on või mis on sattunud finantsraskustesse, et võib mõelda, kui suur vastutus nendel on vastutustunne ilmselt. Ja kui tekib olukord, kus enda kontroll puudub selle olukorra ja selle juhtimise üle vastutus meeskonna üle on tohutult suur, et seda on paljudel meestel ilmselt siis raske taluda. Ilmselt ei ole neil ka harjumust abi küsida ja, ja kurta ja kaevata selle üle, et ma tunnen ennast halvasti. See kuidagi ei käi meheks olemise kuvandiga kokku. Kuigi mina naisena ei saa väga palju meeste eest rääkida, et kuidagi sellised mõtted tulevad, mul. Jah, ma ütleks, et seal otse naelapea pihta ja siin võib olla peitub ka see kuidas ma ütlen, kas võti või või peamine põhjus selles, miks meeste seas on suitsiide rohkem, et nad ei otsi abi sel määral kui naised. Ja kahjuks nad kasutavad ka vägi, valdsemaid meetodeid, kui otsustavad endalt elu võtta siis selliseid lõplikumaid lahendusi võrreldes naistega. Et isegi on leitud, et naised teevad suitsiidikatseid rohkem kui mehed, aga nad ei kasuta nii vägivaldseid vahendeid ja jäävad rohkem siiski ellu. Võrreldes meestega. Mingis mõttes mehed julmemad enda vastu täpselt. Ja ja on leitud, et mehed otsivad vähem abini füüsiliste hädade korral, kui psühholoogiliste probleemide korral. Mis see võiks küll olla, mis selliselt paneb mehi käituma, et kuidas kui sa ütled, mehed otsivad vähem abi ja siis kuidas siis meestemaailmaga kokku klapib? Miks on nii, et abi otsida? Väga hea küsimus ja seda on õnneks ka uuritud jällegi mitmel pool ja näiteks siin lähemalt vaadates Rootsis avaldati mõned aastad tagasi üks uurimus, kus intervjueeriti noori mehi vanuses 21 kuni 32 ja, ja uuriti siis selliseid noormehi, kes kannatasid depressiooni käes. Uuriti seda, milline nende valmisolek abi otsida. Ja uuriti ka seda, milline on nende ettekujutus mehelikkusest või maskuliinsus Est. Ja kõiki neid mehi iseloomustas see, et nad tundsid endal olevat väga kõrge selline saavutamis surve oli nendel väga suur. Nad esitasid endale väga kõrgeid nõudmisi isegi ebarealistlikke ootusi ja eesmärke. Ja kõik see oli tekitanud neil selliseid tundeid, millega oli raske hakkama saada noh, nagu näiteks läbikukkumise tunne või, või mahajäämise tunne. Ja loomulikult ennast süüdistati nende valede otsuste pärast. Ja kõik need kaasuvad tunded, mida me üldiselt nimetame negatiivseteks, tunnetaks nagu need liha häbi, madal, enese süü, eks ole. Et neid oli raske taluda. Depressioon, kui selline on üldse asi, mida on teinekord väga raske selgitada, mida sümptomeid on raske selgitada, et need, need ei ole nii konkreetselt võib-olla kui näiteks mingi kõhuvalu puhul ikka kõhuvalu, võib-olla eks depressiooniga kaasnevaid ilminguid. Nii et seda on teinekord väga raske selgitada, tundub selline ebamäärane ja siis võib tekkida küsimus, et noh, kuidas selgitan, kas, kas teised üldse usuvad mind, kui ma räägin, et mul nagu ei ole hea olla, aga ma täpselt ei oska seda väljendada. Nii et tuli välja, et need mehed pidid selles uuringus oma ettekujutust mehelikkusest või maskuliinsus sest kuigivõrd järgi andma või, või madalamale tooma seda Läti selleks, et jõuda selle valmisolekuni, hakata abi otsima. Või jõuda üldse selleni arusaamani, et see, et mul ongi halb, ma ei tea, mõnikord on võib-olla selline mõte, et peakski nagu kannatama elus, et tuleb ära kannatada ja kui ma mõtlen, et eestlastel ajalooliselt on palju seda mantrat, et tuleb ära kannatada ei tohi, ei tohi hakata virisema ja hädaldama siis võib-olla see halb olemine on juba nii tuttav tunne, et ei oskagi öelda. Ei sa ise ka aru, et see ongi see halb, et nüüd on juba liiga halb. Öeldakse, otsi abi seal tegema pean või kuidas abi otsimine käib siis. Ja kui halb peab olema, et abi otsida. Ja kas ei ole samas iseloomulik väga paljudele meist, et me kannatame ja kannatame ja liiga kaua kannad, mõtleme, et me saame ise hakkama sellega ja, ja võib-olla ei tahagi endale tunnistada ega teistele tunnistada, sellepärast et kui ma seda teeksin, siis äkki vaadatakse. Ah et see mees on selline nõrk ja äpu ja ja võib-olla isegi memmekas. Ja see koroonaaeg õpetas ka seda, et me olime nagu kolleegidega valmist tuge pakkuma meditsiinitöötajatele ja arvati, et neid tuleb väga palju. Tegelikult ei tulnud sellepärast, et nad isegi olid nagu pahased meie peale, et mis te, torgite, me, me saame ise hakkama, see käib meie professiooni juurde võidelda, kannatada, saada hakkama. Et inimesed tundsid uhkust selle eest, et nad suutsid vastu pidada. Et võib-olla meil on nagunii kaugele nihkunud see piir, see piir, et kui kaua oleks siis normaalne kannatada, enne kui ma hakkan abi otsima. Et see meie tugevus maksab meile. Mingil määral kätte ja lõppude lõpuks, kas see siis ongi tugevus, et ma olen väga nõus sinuga, et sellist ületöötamist ja täielikku panustamist töösse kuidagi oodatakse meilt kõigilt väga, et me jätaksime enda vajadused ja võib-olla isegi oma eraelu ja pereelu kõrvale ja panustaksime 150 protsenti töösse. Jah, kui see tänapäeval meili saadad, siis sai ootadesse koheselt vastuse, ükskõik mis kell on. Et see ei ole normaalne, et inimene ei tee tööd ööpäevaringselt. Aga kust see surve siis tuleb, on küsimus. Ja küsimus, et kes teeb seda survet meile ja, ja kuidas julgem ta hakata ütlema ei, aga need inimesed, keda ma kohtan, sageli lihtsalt ei ole üldse kontaktis oma vajadustega, meil on tekkinud mingid üllad, eesmärgid, mis, mis on suuremad kui meie elu ise. Ja mingit pidi tundub, et me oleme nagu surematut Kastšeid kuidagi seda lõppu ei tulegi. Ja siis mõnikord tuleb väga kiirelt ja kurval moel ja me jäime soorullide surve juurde, jah. Võib-olla jah, oleks päris oluline teema ka, mida siin ikkagi puudutada korra. Sest et soorollid avaldavad meile võib-olla siis meestel eriti väga suurt mõju just selles. Ma ütleksin, et kas me otsime, siis me tahame abi otsida või, või mitte. Juba sünnist saati tegelikult suunatakse meid käituma teatud moodi või sobituma teatud normidega mis mis vastavad meie bioloogilise sooga kasvõi juba lapsest peale. Me teame, ma isegi mäletan, et poisid ei nuta, poisid on tugevad. Ja, ja selline ettekujutused et mehed peaksidki olema sellised domineerivad ja sportlikud ja enesekindlad ja tugevad ja jõulised. Et nende ülesanne on tööl käia, nende ülesanne on kogu peret ülal pidada. Sellised uskumused on meid saatnud. Ma ei teagi, kui kaua läbi mitmete põlvkondade ilmselt siiamaani on, on selle mõjusid väga palju tunda, muidu me ei räägiks sellest. Ja noh, ka mina ise võib-olla ei ole ennast tundnud lapsest peale päriselt hästi kohanenuna sellise soorolli survega ja see on põhjustanud ka mulle endale mingil määral selliseid üle elamisi ja kannatusi ja võib-olla mõjutanud ka minu elu, kui ma läksin psühholoogiatu. Et lõpuks jõuda sinnani. Et teha rahu nende sooralist tulevate ootuste ja survega, leppida sellega või sellest üle olla pikem ja õppida oma elu elama oma vajadustest lähtudes, nagu mulle kõige parem on. Kõik mehed ei ole seda teinud. See võib olla algab ka sellest, et järjest rohkem kohtan ma täiskasvanud, lastest rääkimata, kellel ei ole üldse sõnu oma tunnete kohta võib-olla vihane veel, oskab öelda, aga kõike muud väga vähe. Ja kuidas üldse hakata rääkima sellest, kui ma, kuidas ma ennast tunnen, kui ma ei saa aru, kuidas ma ennast tunnen? Ma võin öelda hästi või halvasti, aga rohkem ei midagi. Ja eks seondub ka sellise nii-öelda maskuliinsus käitumisega, et naised on need, kes agressiivsemad ja oskavad ennast paremini väljendada ja on harjunud oma tunnetest rääkima. Mehed ei ole reeglina harjunud seda tegema ja kui nad siis seda jällegi nagu teevad, siis võib-olla äkki keegi vaatab imelikult ja. Ehk see on päris raske ette kujutada, et üks isa ja poeg räägiksid sellist juttu, et isa ütleb, et ma olen täna väga väsinud ja ja mul on täitsa piinlikke häbi, mis kõik juhtus või et tunnen ennast süüdi või olen ebakindel? Ma ei tea, kas sina oled selliseid jutuajamisi kuulnud isade ja poegade vahel. Võib-olla peaksin, ütlen, ma olen üritanud ise selliseid vestlusi läbi viia, kuidas välja tuli? Ma arvan, et ei ole olnud, minul ei ole olnud mingisugust raskust sellega. Seal aga siis juba, kui sa ei olnud enam väike poiss Ja siis oli mul juba ikkagi see elukogemus olemas ja need teadmised ja oskused olemas, nii et et meil on võib-olla see natuke rohkem iseenesest mõistetav. Aga ka meie tunneme neid ühiskonna survest tulevaid mõjusid, millega tuleb rinda pista. Kuidas siis sellised kivinenud soorollid või või vaade niisugustele kivinenud soorollidele võiks olla ohtlik ja meie tänase teemaga kuidagi kokku linkida? Tuleb välja, et sellised kivinenud arusaamad tõesti võivad olla ohtlikud. Ma olen internetis teinud otsingusõnapaarile ideaalne mees ja need vastused, mis välja tulid, üllatasid mind üksjagu palju. Ma toon mõned näited. Selline lause minu jaoks on hästi oluline ja see, et mees teenib hästi ning töötab kõrge koha peal. Kui ma isemehena selle peale mõtlen, siis tunnen juba, et see ootus mulle on. Juhi koha peal kindlasti töötama selleks, et olla arvestatav või tõeline mees. Või siis selline tsitaat. Minu meelest peaks mees suutma tervet perekonda üleval pidada, kui nii pole, siis on ta tõsiseltvõetava mehena läbi kukkunud. Kui me mõtleme meie keskmise palga peale, ma ei tea, kas see oleks realistlik. Okei ja viimane võib olla, mis mind kõige rohkem tas, mille ma näitena välja tooksin, on selline. Soovin enda kõrvale meest, kellel on iseloomu ning kes suudaks mu paika panna. Minu meelest viimane ütleb juba iseenesest ära, et sellised ootused võivad olla ohtlikud, kuna selline paikapanek kui soov seostub juba iseenesest nii-öelda sellise ebavõrdsusega või ebavõrdse suhtega ja see omakorda perevägivallaga, millest te olete siin stuudios ka varem palju rääkinud. Ja mida rohkem mees sellist hoiakut omaks võtab, et tal on rohkem õigusi ja privileege võrreldes naistega ja, ja võimu naise üle siis seda rohkem ta kaotab naiste allumist ja kuuletumist endale. Ja seda rohkem tekib ebavõrdsus pereeluga seotud kohustustes ja naist hakatakse sageli kohtlema siis omanditundega. Ma usun, et ilmaasjata ei ole ühiskonnas tekkinud debatt sellel teemal, et kas traditsiooniline perekond võib kuidagi seonduda perevägivallaga. Et kui selles kontekstis vaadata, siis on siin seosed olemas ja kui ma meenutan ka oma aastatetagust ohvriabis töötamise kogemust, siis ka sealt meenub mulle, et suurem osa vägivalla juhtumitest, millega me kokku puutusime, olid toime pandud koduseinte vahel. Kulda ja karda, sul ei ole isegi enam riide panna, võiks, pakkusid mulle PM ja piibli enam ei mindagi. Lubasid kaadi, pean seda ootama sügisel ta lihtsalt mitu korda arvesse lüüakse, osta mulle isegi meiki ega sepale kleit. Oma vaba meil on väikene krahh. Struktuuri blondi asemel prillid. Õhtu lõpuks murekortsud laugudel. Olles oli mul superluks kanistardibki täiesti leid, madalamaid särki. Aga jah, õnneks meil ühiskonnas tehakse palju pingutusi selle nimel, et selliseid hoiakuid välja juurida. Samas, need on väga visad. Nad ei allu juurimisele. Et see kestab ja kestab ja kestab. Ja kuulates seda nimekirja, siis. Ma saan aru, et vähemalt 90 protsenti meestest võiksid öelda, et ma ei vasta nendele standarditele täiesti läbikukkunud sealt, ma ei vasta ootustele. Ma ei tea ja peaksin häbenema kusagil omaette. Ma usun, et mida enam me teeme pingutusi selle üle, et vaidlustada selliseid hoiakuid ja tõrjuda sellised vananenud normid kõrvale seda enam tervemaks, meie ühiskond saab seda enam tervemaks ka pereelu, tegelikult saab. Ja missugused võiksid olla siis selliste kivinenud soorollidega kaasnevad vaimse tervise probleemid? Kui nüüd mõelda selle peale, kellele minu siis kevadine artikkel oli eelkõige suunatud et see oli eelkõige suunatud meestele, kes tunnevad, et selline soorolli surve või sobitumine nende normidega nende jaoks üks raske ja nendele on tekkinud probleeme, seetõttu nad kannatavad, seetõttu ei julge abi küsida, ka abi otsida. Ja kevadine koroonakriis ja sellega seotud piirangud ju tekitasid olukorra, kus inimesi jääb massiliselt töötuks. Ja see trend ainult jätkub, kahjuks, kui minna kas või töötukassa kodulehele ja võtta seal lahti statistika ja siis joonistub väga selgelt see, see tendents või see, see kõver välja, kus on näha, et et see töötas, aina suureneb inimesi, kes kannatavad pikaajalise püsiva stressiga, lisandub kogu aeg juurde. Ja see tähendab ka seda, et neid vaimse tervise probleemidega inimesi tuleb meile aina juurde. Et meil ei ole põhjust uskuda, et meil läheks teistmoodi kusagil mujal maailmas. Et see tähendab ikkagi ka enesetappude arvu tõusu. Ma ei tahaks niimoodi öelda, et et see on nüüd just nagu kivisse raiutud, et nüüd tuleb siduja tappude arvu kasvada, aga see risk on meil kindlasti olemas. No viimased, ma arvan, üks kuu aega tagasi avaldati ju noorte enesetapunumbreid ja me oleme vist Euroopas teisel kohal noorte enesetappude ka. Ja sealgi kahjuks on noored mehed need, kes valivad, vaatamata sellele, et me igal pool räägime, ütleme, tulge, Me aitame teid ja, ja seal normaalne, ärge häbenege ikkagi valivad teise tee. Jah, ja arvestades Eesti suurust või ma peaks ütlema väiksust on need numbrid hirmuäratavad ikkagi ja ma tahaksin küsida, mida me oleme teinud selleks siin ühiskonnas, et võimalikult neid riske kuidagi kas vältida või minimeerida. Et nagu ma alguses ütlesin, et, et see otsus paneme kõik kinni, ta on ju väga selline noh, selge ja lihtne otsus, samas on niivõrd palju selliseid järelmõjusid, mis sellega kaasnevad ja eelkõige siis töötusega ja sellega seotud vaimse tervise probleemidega, et mida, mida valitsus teinud selleks, et et ka nende riskidega paremini toime tulla ja neid juhtida paremini. Mina ei ole küll see inimene, kes oskaks vastata su küsimusele aga ma usun, et me kuulajad nüüd piisavalt ärevaks tehtud kuidas saada aru kõrvalt, et asi on tõsine ja, ja inimene võib kaaluda parajasti suitsiidi. Mis need asjad on, mis millele võiks tähelepanu pöörata? Mõtted surmast kui sellisest ei ole ju midagi ebanormaalset, et me kõik mingil eluetapil mõtleme selle peale rohkem või vähem ja see on ka lapse ja noore arenguprotsessis oluline etapp, et surm ei ole asi, millest peaks kartma rääkida. Küllaga muutuvad suitsiidimõtted, et nii-öelda ebanormaalseks siis, kui kui nad kestavad pikka aega või süvenevad aja jooksul ja, ja kui need on nii-öelda liialdatud, et ma võin tuua mõningaid näiteid märkidest, mille suhtes võiks olla tähelepanelikum. Ja mis võivad viidata suitsiidiohule. Et kui inimese puhul on märgata tema tavapärane käitumine muutub või ta hakkab näiteks meelemürke tarvitama, et on need siis alkohol või narkootikumid. Samal ajal kui ta tavapäraselt varem ei ole sellisel määral neid tarbinud. Kui selgub, et inimene on hakanud ennast kahjustama ja seda on teinekord raske märgata, kuna seda tehakse kohtadesse, mis ei pruugi välja Paista täpsustan natuke, mis sa mõtled selle enda kahjustamise all? Näiteks lõikumine Leida vigastamine, jah, aga sellega seondub võib-olla üleüldse ka enda suhtes hooletu käitumine, et jäetakse oma välimus näiteks unarusse või, või siis hakatakse käituma viisil, mis tegelikult on ohtlik mingil määral, et näiteks minnakse jalgrattasõidule, sõidetakse kohtades, kus ei ole turvaline sõita viisil, mis ei ole turvaline sõita, ehk siis inimene võib hakata panema ennast sellistesse kõrgema riskiga olukordadesse. Et siis tasub olla tähelepanelik ja rääkida selle inimesega kui on märgata suuri meeleolu kõikumisi, näiteks inimene hakkab sagedamini ja tugevamalt ärrituma agressiivsemaks muutuma. Uneprobleeme seostatakse suitsiidiriskiga, kui inimene hakkab sagedamini surmast rääkima või enesetapust rääkima, selle üle naljatlema. Ja võib-olla tõsisemad märgid on sellised, et et suitsiidiriskiga inimene võib hakata väljendama teistele koormaks olemise tunnet. Ja, ja ei taha ka sel põhjusel teistele eriti rääkida oma muredest, et mis ma teisi koorman teistele nyyd raske ja minu pärast on teistel nii palju probleeme. See võib ka siis olla nii, et ta nagu muutub kidakeelse laks Absoluutselt ja võib hakata teistest eemale hoidma, hoiab, eemale ei räägi. Ja samal ajal see tekitab seda enam temas endas sellist üksiolemise tunnet mis on teistpidi raske. Ja, ja see inimene võib hakata arvama, et ega keegi nagunii ei märkagi, kui ma ära kaon. Võib-olla paar märksõna veel, mis iseloomustavad. Suitsiidi kaalumist. On siis, et väljendatakse lootusetuse tunnet selles suhtes, et midagi võib üldse paremaks minna või mingi lahendus võib üldse olemas olla. Mingis mõttes inimesel kaob üldse usku, et tulevik on olemas just et see on võib-olla üks kõige täpsemaid suitsiidiennustajaid, kui enam ei ole mingit usku, et minu jaoks on tulevik olemas. Absoluutselt ja siis võib juhtuda, et inimene hakkab endale juba varuma isegi vahendeid, millega oma plaani teoks teha. Isegi võib hakata matusteks ettevalmistusi tegema. Ja jama. Et eks ikka kriitiline koht on see, kui muidu on pikalt kestnud selline lootusetus ja vaikus ja siis järsku tuleb elavnemine. Tundub, et see on kõik möödas inimene nii kuidagi tagasi. Ja see, mis järgneb, on kõigile väga ootamatu. Jah, see on petlik, eks ole, et võib arvata, just nagu inimene on kõigest üle saanud, eluga edasi läinud. Aga tegelikult tuleb välja, et inimene on jõudnud otsusele ja saanud sellest jõudu juurde ja energiat juurde, et oma plaan ellu viia. Kas inimene tegelikult soovib siis päriselt surma või on seal mingid muud asjad, mis, mis ta tegelikult vajab? Inimene ei soovi selgelt kunagi surma, et alati on olemas selline kahetine tunne selline kahevahel olemise tunne ja, ja inimene reeglina annab märku sellest eelnevalt kellelegi et sellised mõtted tal peast läbi käivad. Enamus kuulajaid küsib siinkohal, et aga kui ma nüüd siis ikkagi nagu kahtlustan, kas, kas ma siis oma pärimisega mitte ei tee asja hullemaks, hakkan rääkima ja siis otsis, teebki. Ei kindlasti mitte. Kindlasti ei tasu siis ootele jääda ega viivitada. Sest et see inimene peab saama rääkida oma tunnetest ja valust võimalikult kiiresti. Ja see on väga hea, kui tal on olemas kaaslane, olemas, keegi, kes on valmis teda kuulama ja andma võimaluse selleks annab võimaluse et oma tunnetest jagada. No enamus inimesi ei ole ettevalmistatud selliseks olukorraks, et endal ka sõnu ei ole, et kas siis võiks isegi niiviisi viisid, et kas sa oled mõelnud enesetapust või elu lõpetamisest või, või see oleks nagu liiga karm ja peaks kuidagi ümber nurga tegema? Nii palju kui mina tean, on oluline siiski ausalt selle inimesega rääkida nendest märkidest, mis märganud, oleme tema juures ja me peaksime julgema välja öelda. Minul on mure, sellepärast et ma olen märganud, et sa teed seda ja teist ja mul on tekkinud hirm, et võib-olla sa mõtled surmast või enesetapust. Et seda ei peaks kartma küsida oma sõbra käest. Lähedased on ju need, kes kõige kõigepealt võiksid märgata, aga ma ise kujutan ette, kuidas minu lausa praegu tekitab väga paljudes inimestes süütunnet Nendes lähedastest, kes, kes on peredes, kus on inimene ennast ära tapma, Nad alati küsivad pärast, miks ma ei märganud, kuidas see võis juhtuda. Et ma kindlasti ei taha seda tekitada. Sest see võib olla nii varjatud, see võib ka olla täitsa naeratav inimene ja ühel päeval teda enam ei ole. Jah, ja ma arvan, et see on hästi oluline, et sa seda ütlesid. Ja oluline on meil kõigil võib-olla meeles pidada seda, et me ei saa sundida mitte kellelgi elu valima. Ei saa sundida ja ei ole, me keegi ei ole vastutav teise inimese elu eest, aga on asju, mida me saame teha. Me saame pakkuda oma toetust ärakuulamist ja aidata inimesel näha kõiki neid võimalusi, valikuid, mis veel võivad olemas olla. See, mis me saame teha, on algatada jutuajamine ja küsida võimalikult otse. Ja see, mida kindlasti selliste mõtetega inimene ei vaja, on see, et me oleme vakka ja et me ei hakka temaga rääkima. Mõned inimesed mõtlevad, et et parem olen vakka, võib-olla tal siis hakkab parem. Aga see ei ole see, mis siin aitaks. Võib-olla see seondub rohkem sellised tõrjuva käitumisega või või sellega, et me hakkame eemale hoidma sellest inimesest, sellepärast et me kardame surma ja suitsiiditeema on paraku selline, mida kardame, väga paljud. Ja, ja me ei ole kindlad, kuidas sellega toime tulla. Ja siis võimegi mõelda, et võib-olla see eemale hoidmine on hea mõte, aga ei ole. Et kas või olla lähedal sellele inimesele. Ja ikkagi väljendada oma muret, et see on võib-olla kõige olulisem, millest nii-öelda see edasiminek või, või abialguse võib saada. Ja nüüd on see koht, et ma olen kuulnud, et mulle armas mõlgutab neid mõtteid, et ta ei ole vajalik. Tulevikku tal ei ole. Saan selle teada, mis ma peale hakkan, ma ka ju ei oska enam midagi teha. Ma arvan, et esimene põhimõte on see, et viivitada ei tasu. Üksi seda inimest jätta ei tasu. Tuleks proovida temaga rääkida, et ta näeks, et tal on kõrval olemas tugi. Ja, ja kindlasti tuleks otsida spetsialistide abi. Spetsialistide abi saamiseks on ka mitmeid võimalusi. Ma ise oma kogemusele toetudes võin öelda, et olen mitmel korral helistanud psühhiaatriakliinikusse valvearstinumbrile selleks, et saada ise tuge ja abi ja infot selle kohta, kuidas konkreetses olukorras toimida. Ja mulle on alati olnud sellest väga palju abi selleks, et aidata kedagi teist. Ja ma arvan, et sama võib vajadusel igaüks teha, et kui ise ei oska aidata, siis pöörduda spetsialisti poole kellegi teise poole. Perearst on loomulikult üks esmaseid kohti, kuhu poole pöörduda. Kui jaga on kriitiline olukord, siis tuleks minna kohe erakorralisse vastuvõttu psühhiaatriakliinikus. Ja neid numbreid on õnneks ka päris mitmeid kättesaadavad, kuhu helistada, kui ühtegi väljapääsu võimalust enam ei tundu endal või kellelgi lähedastest. On olemas eluliini number. Usaldustelefon, kriisiabi, telefon üks kaks neli seitse. Ja, ja nüüd on ka üleriigiline ööpäevaringne kriisiabi telefon üks üks kuus null null kuus olemas, kuhu saab helistada ja alati on hädaabi number üks, üks kaks olemas, mis on kõigil ilmselt pea sisse kulunud. Et esimene asi, kui mitte midagi muud meelde ei jää, sellest saatest on see ära mine, ära jää tema kõrvale ja siis natuke mõtled ja siis võib-olla saad hakata helistama ja endale abi otsida sest ka ühele kodusele inimesele lähedasele või sõbrale on see liiga suur koorem. Sellega ei tohi jääda koju selle infoga. Absoluutselt, ja ka see on asi, mida me kipume väga sageli ära unustama. Kas on veel midagi, mis oleks väga tähtis? Kuulajatele, kuivõrd me oleme täna rääkinud siin mitmetel teemadel ja eelkõige siis teemadel, mis mõjutab mehi palju seoses nende sellise saavutamist survega ja kõrgete ootustega siis võib-olla soovitangi mõelda natukene läbi korra enda vaates. Et kuidas mina mõtlen oma õnnestumistest või plaanidest, et kõik ei pea alati õnnestuma, sest see ei ole realistlik. Ja meil kõigil on õigus oma plaanidega läbikukkumine, see on täitsa loomulik osa meie arengust. Ja me saame alati õppida, õppida, juurde, õppida midagi uut. Ja see on ka tähtis, et me ei ole maailmas üksinda isegi kui hetkel tundub, et ei ole kedagi, kes mind mõista võiks ei ole maailmas üksinda. Äitäh, sule psühholo kolle selle tänase jutuajamise eest. Ja kui sinul hea kuulaja, hakkas nüüd süda valutama mõne mehe pärast, kes sinu läheduses juba pikemat aega võib-olla ka vähemalt aega kuidagi kummaliselt käituma hakanud, endasse tõmbunud siis võta temaga ette üks jutuajamine. See on tore, kui tal on kõik hästi. Aga kui sa ei eksi, siis võib-olla võib see olla tema elupäästev jutuajamine. Soovin sulle julgust selles asjas. Aga meile võib ikka jälle kirjutada aadressil peresaade ERR tee. Ja me oleme järelkuulatavad vikerraadio kodulehelt. Mina olen pereterapeut, Monika Koppel ja soovin sinu perele ja sulle ikka head ja tugevat tervist.