Head kuulajad. Me oleme astunud aasta viimasesse kuuendiku. See annab meile põhjust aastale juba hakata tagasi vaatama. Me oleme keskendunud hingedeaega, mil vanarahvas uskus, et esivanemate hinged tulevad maa peale vaatama, kuidas meil elu läheb ja kuidas nende kogutud pärandiga oleme käitunud. Ja mõnikord on hea kuulata, kuidas teised inimesed teevad kokkuvõtteid ja tähelepanekuid ja järeldusi. Mul on hea meel tunnikeseks nõustunud saatesse tulema. Tallinna Jaani koguduse vaimulik, Tallinna praost Jaan Tammsalu, tere. Tere, püüan kogu hingest kohal olla. Eesti Raadio arhiivis on Kuusalust pärit organisti ja helilooja Hugo Lepnurme intervjuusid üsna palju. Ma arvan, et nii mõnigi meie kuulaja mäletab veel Hugo Lepnurme. Nende intervjuude hulgas on ta rääkinud kaks versiooni ühe pikema teise lühema loost mis temaga juhtus sõja ajal, kui ta oli evakueeritud Nõukogude tagalasse Udmurtiast tööpataljoni. Ühel päeval, kui olin natuke rohkem vaba aega ta oli laenanud ühe teise eestlase käest, kes sealsamas oli piibli raamat läinud teistest natukene eemale. Ja ta otsis mingit tähendamissõna selle kohta, millal ta koju tagasi saab, mis tulevik toob. Ja ta tegi, nii, nagu me paljud sageli teeme, võtame ühe raamatu, lõime ta kuskilt juhuslikust kohast lahti, paneme sõrme juhuslikult mingile lausele ja vaatame, mida see lause meile ütleb. Ja selles intervjuus Hugo Lepnurme ütleb, selle lause talvisele pähe õppinud. Ja see ütleb nii seesama kuningriik, kes teid on toonud kodust välja vangimaale see viiteid ka koju tagasi. Hugo Lepnurme ütleb selles intervjuus, et ta ei saanud mitte midagi aru, mida see tähendab. Aga ta süda jäi rahule. Ja kui ta hiljem juba Eestis tagasi oli oli ta piibli raamatu kaks korda läbi lugenud. Kaanest kaaneni peatükk peatüki järel, lehekülg lehekülje järel rida-realt sõna-sõnalt. Seda lauset ei olnud seal. Kas sul on selle kohta mingi seletus? Ma ei teagi, kas peab kõigele seletus olema, aga aga mul on selline tunne, et keegi, kes on öelnud, et on kahesuguseid raamatuid, et on raamatud, mida meie loeme ja on üks raamat, mis loeb meid. Ja see raamat on piibel. Et sellest piiblist ongi võimalik leida mõnel oma eluhetkel mingeid väga-väga selgeid vastuseid. Olen isegi seda läbi elanud kohe mitmel ja mitmel korral. Et kui kui väike tütar oli nii rängalt haige, et mitte miski ei aidanud, mitte miski ei püsinud sees tal. Ja kuidas siis Kaarma pastoraadist kummargil peegli kohal palveid tegin kliendi või lahti ühe koha pealt ja ja see koht oli see, kus Jeesus on surnuist üles äratanud ühe tüdruku. Ja kui kõik selle ümberringi imestavad, ütleb Jeesus, minge ja andke talle süüa. Ja siis kostis ülaltkorruselt mu abikaasa hääl, kes ütles. Ta hakkas sööma. Mina olen selle koha, mille ma siis leidsin üles leidnud ka hiljem seal mind ikka puudutanud ikka meelde toonud selle hetke kui oli meeletu hirm ja mure ja kui äkki tuli vastus. Ja kohe mitmekordne avastus. Aga mis elatusvõibolla Hugo Lepnurme loole? Üks seletus on see, et see raamat luges teda. Ja tänu sellele ta muudkui luges ja luges ja luges kaks korda terve raamatu läbi. See juhtum, see ühe asja leidmine, mis tema jaoks oli oluline, pani teda seda kohta uuesti otsima. Aga võib-olla on üks lihtsam seletus ja see on, see Tiievlit aina tõlgitakse. Milline tõlge, millisel hetkel su kätte on sattunud? Seesama lause võib-olla veidi teistmoodi öeldud järgmises tõlkes. Ja samutki otsid ja sa jäädki otsima kuuendal korral seda piiblit lugedes poleks ta täpselt seda lauset ehk üles leidnud. Ja see võib olla nii ja ka, aga see on ilus lugu. Selleks hetkeks oli tal sellest raamatust nii väga vaja seda rahu leida ja see rahu talle anti, ta oli sügavalt usklik inimene ja raamatujuhatus, teda juhatas rahuni. Võib-olla oleks rahutuna sattunud pommile ja polekski tagasi tulnud. Elame samamoodi niisugust määramatut ja ebakindlat aega praegu. Inimesed vajavad mingisugust tuge, mõnikord tulevad kirikusse vaimuliku jutule, mida inimesed on sulle tänavu aasta rääkinud või, või nende ärakuulamiste põhjal, mis on ju suur osa vaimuliku tööst. Missuguseid järeldusi sa võid elukohta teha tänavu aasta põhjal. Võib-olla enam kui eelmistel aastatel, eelmistel aegadel on need lood lood hirmust ja üksiolemisest. Lood igatsusest näha, puudutada. Tuleb lihtsalt meelde üks hetk, kus me olime kolm korda edasi lükanud ühte kohtumist. Jaak Jõerüüdi ja Viivi Luigega ja ja lõpuks ei helistasin, ütles, tulge ometi külla, me oleme nii tüdinud. Tüdinud sellest, et külalisei ole nii tüdinenud üksi olemisest või kaksi olemisest. Aga see oli selline kergendav ja tungiv palve, aga. Aga on ka vaikseid, palveid ja vaikseid igatsusi, kus mõnele inimesele on hakanud tunduma, et et nende lähedasena leidnud nüüd väga lihtsa põhjuse miks mitte tulla? Miks mitte lastega tulla lastelastega tulla ja, ja paljud vanemad inimesed ei ole sellest aru saanud mille eest neid ometi hoitakse. Need on nii pika elu ära elanud ja nüüd nad ei näe kaks kuud, kolm kuud lapselast. Neile tuuakse mingi kott kuskile ja minnakse vähemalt öeldi kolm sõna, aga ja siis öeldi, et on kiire, aga nüüd on põhjust ütelda, et praegu ei tohi. Need on lood üksi olemisest ja niuks jäämisest arusaamatusest. Miks küll on nii? Kas siis isegi telefoni teel? Haigus levib, et öeldakse, et ma pean lõpetama, helistan sulle homme ja tegelikult homme täielist, et see on see, et mul on minu enda, et, aga aga ma ei märka, et teisel ka on. Siis võib-olla meie mõlema mure jääb väiksemaks. Võib-olla on põhjus selles, et oleme liiga eemale tõmbunud. Nii et need on peaasjalikult seekord sellel aastal. Need lood on ka teistsuguseid lugusid, aga. Aga küsimusele vastates, kui vastate otse ja õigesti, siis tuleb tuua esile just seda Mida sa nendele inimestele siis ütled, selle peale? Vahel ei olegi vaja midagi ütelda, sest. Sina oled ju seal, sina oled ju tulnud, sa ei ole leidnud põhjust eemale hoidmiseks. Sa ei ütle, et mul on kiire, ma pean nüüd minema hakkama. Tihtipeale inimesed eeldavad, kui nad näiteks vaimuliku koju kutsuvad, 95 aastasena või või vanemana või nooremana, et vaimulikuna on kindlasti kohe kiire, et ja kui ta 10-ks minutiks tuleb, aga vaimulikuna naega Juua kohvi ajada juttu, lehitseda, albumeid, kui juba on tuldud, siis siis olgu kaega Pole mõtet tuld tooma tulla või kui juba helistatud, kui on juba kõne vastu võetud, siis leitakse ka see aeg, kui pikemalt rääkida. Ja mitte homme, vaid täna, kolme tunni pärast või tunni pärast. Ma näen, et sellest on tihtipeale juba juba külma, ei pea hakkama kedagi õigust oma pikalt seletama. Inimesed ei vaja ilusaid valesid, isegi mitte kirikuõpetaja suust. Nad lihtsalt tahavad südamelt ära rääkida ja kui nad näevad, et kelle, kellel on aega, siis siis on selleks korraks vähemalt asi lahendatud, keegi on vähemalt olemas. Inimesed otsivad mitte ainult oma ilule, aga kõigele, mis elus ette tuleb, mõtet või tähendust. Mis tähendus on sellel, et me tänavu aasta peame üksteisega ruumilist vahet hoidma et on maailmas nii palju haigestunuid, et on nii palju kurja viiruse kätte surnuid. Mis mõte või mis tähendus sellel kannatusel on? Jacob Lee, kes ühes luuletuses ütles jah, kannatust kõigile vaja. Ja ühte luuletus on see vist ju päris lihtne sisse panna, aga aga kui sa ennast puudutab. Ikka mõelnud, et piiblis on üks lugu, kus tüütaks samasugustele küsimustele vastust anda. Ja seal kõneldakse kulla teistest metallidest puhtaks põletamisest ja ja teooria on selline, isegi praktika on selline, et kullal on mingi kindel, kindel keemistemperatuur, aga enne seda saab hõbe ja, ja teised metallid ja, ja kõik muu. Ja selle kuumuse käes. Lõpuks tuleb välja puhas kuld, ei ole lihtsalt võimalik sealt kuidagi kulda välja urgitseda või, või kuidagi pehmelt ja kergelt seda teha. Mulle tundub, et et see, mis praegu toimub Selle mõte võiks olla inimese poolt vaadates, et me õpime aru saama, milline väärtus on see, kui me saame teise inimese lähedal olla. Et me õpime seda igatsema, et ma selle ajaga teeme endale selgeks, et see on meie ülimalt suur vajadus. Ja kui see aeg lõpeb, et me siis ei unustaks seda, et me siis jälle ei kihutaks teineteisest eemale. Mulle millegipärast meelde üks küsimus, mis on pandud küsija suhu. Ta oli küsinud, et kas nüüd jälle viie meetri peale tagasi minna, et vahepeal kasti kahe peal olla. Jah, mind ajas esimene kord naerma, aga siis hakkasin mõtlema, et et see võibki olla tõsine praktiline küsimus. Võib-olla saabki inimene valesti aru, et kaks on, on kehtestatud väga tahaks viie peale hoopis olla. Tahaks eemale tõmbuda. Eks me eestlastena oleme ju natuke teistsugune rahvas ja ja ei taha, et meie maja oleks teise maja maja ka väga, väga kõrvuti, tahame, et meie ümber oleks rohkem ruumi, meil oleks rohkem vabadust, rohkem üksi olemist ja nii edasi. Kuidas see oli? Viiding vist ütles, et kala ihkab puhast vett, inimene, inimest, mis me järeldame, sest häda, häda igavest või oli see Runnel? Jah, nii ja naa, aga ma olen küll märganud, et üks osa inimestest jälle oma korda tohutult on hakanud igatsema lähedust ja, ja, ja aru saanud, et see on üks tema põhivajadusi ja esimesel võimalusel tarutav lähedale. Annaks jumal, et see teine inimene ka teda lähedale laseks, siis? See on lihtsalt üks, üks järeldus ja e-pall kõneleb kannatusest ja isegi karistusest. Tihtipeale Tõniste kummaliste sõnadega öeldakse õpetussõnades on kirjas, et mu poeg ära põlga issanda karistust, ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine. Sest keda issand armastab, seda ta karistab otsekui isa-poega, kellele ta tahab head. Karistuse lõpptulemus võib olla hea. Ei pruugi sellest alati aru saada. Paljud saavad, paljud teavad, paljud on karistanud, pisar silmis humalast. Neil on endal rohkem valus olnud kui, kui sellel lapsel, kelle, kellele ambits antud. Mäletan oma vanemaid, ka. Isa keeldus ükskord mulle rihm andmast. Emaga leidis, et see on hädavajalik, sest ma olin midagi niisugust teinud, mida ei tohi iial korrata. Olin läinud mere peale soome kelguga sõitma ja tulin sealt tagasi, alles südaööl pidi hulluks minema. Ema oli ühe jalaga, ta ei saanud mulle järele tulla, kuigi ta teadis, kus ma võin olla. Isa oli invaliid ja siis, kui ma tulin, siis jaotate rollid ära. Isa pandi mind kinni hoidma tabureti peal. Vanaema roll oli siis nutta ja ütelda, mis te last lööte ja tema roll oli siis lüüa. Ja mina siis pidin vanaemale silma pilgutama ütlema, ära nuta, mul kolmed, dressipüksid jalas. Aga ma nägin, et emaga nuttis. Ega sellega ongi vahetevahel nii, et kui sa tahad, et inimese jõuaks arusaamisele, jõuaks äratundmiseni, jõuaks millestki tõsiselt arusaamiseni. Tuleb vahetevahel inimesel läbi minna millestki olemist ja valusast ja, ja hirmutavast. Ja võib-olla on ka siin selles paigas hea elu on ikka. Vist liiga mugavaks teinud ja ja pannud ära unustama väga paljud olulised asjad. Ja võib-olla üks ehmatus toob nad uuesti meile meile südamesse ja ja, ja ka pähe see mõte, et et võiks natuke teistmoodi ja laadija teisi asju väärtuslikuks pidada. Anu raud on öelnud hiljutisel kohtumisel jälle, et et päris tore on, et et inimesed Heimtalisse rohkem jõuavad ja leiavad koduse üles need tohutud väärtused ja teevad seda sellepärast, et enam kuskile kaugele ei lasta mingi aeg. Võib-olla tuleb hiljem ka veel. Ma näen, et siin selles osas on väga palju sellist mis võib tulla lõpuks kasuks, kui pikemas perspektiivis vaadat. Sulle isiksusena on omane näha maailmas seda helgemat poolt ja, või, või saad alati esile tuua. Aga eksa kindlasti märkad nende inimeste kõrval, kes tunnevad lähedusest ja, ja inimestevahelisest mõistmisest puudust nende kõrval. Sa kahtlemata näed inimesi, keda see hirm ebakindluse ees muuda pehaseksi agressiivseks mis neid inimesi käivitab. Miks me näeme nii palju sallimatust enda ümber? Üks asi on see, et ses löö Isonäärinud. Et kui me läheme keldrisse ja paneme tule põlema ja näeme seal rotte, siis rotid ei ole seal mitte sellepärast, et panime tule põlema vaid nad on kogu aeg seal olnud, ainult nüüd, Me panime tule põlema ja nägime neid. Ehk siis on asju, mis on inimeses olemas sees ja vallanduvad teatud situatsioonides miks üks osa inimestest muutuvad kurjaks agressiivseks kaheldamatult on see ebakindluse märk, aga see kurjus seal sees ikkagi juba pikalt olemas olnud see ei tule lihtsalt mingisuguse välise mõjuga kuskilt väljaspoolt tema sisse ja siis tema seest vägi lihtsalt vallandatakse teatud situatsioonidesse kurjus. Ja sellega tuleks tegeleda. Kui ma näen, et minus mingis situatsioonis välja midagi, mis ei ole kohane mõistlik siis paneb see mind väga-väga järele mõtlema, miks see amet on nii mitte süüdistama teisi, et miks nad selle minust välja tõmbasid. Et Ma arvan, et kurjusega on nii, et teda kas on või teda ei ole ja teatud situatsioonides on ta kergem meist välja tulema ja praegune aeg annab sellele põhjuse. Ja, ja võib-olla ka julguse. Ja vot siin on see teine pool, et kui me näeme, et teised ka, kui me näeme, palju see on nagu ühes koonduslaagris kirjeldatakse seda, kuidas kuidas väga haritud inimesed mitmekordselt doktoreid on täiesti lihtsalt valmis hakkama kaasvange peksma, kui nendele lubatakse kaks toiduportsu. Ja The Beatles. Daupher kirjeldab ühte Elsa kroogi. Kellele öelda, et sina hakkad nüüd ka valvurid enam ei jaksa, ei viitsi peksta. Omakorda vangid ei jaksa tööd teha, sest nendel on vähe süüa. Ja Elsa Krog ütleb, et mina kaasinimeste lööja tallaga äratatakse, aga sa oledki hoor. Hamburgi üks esiHuur. Ja ta ütleb, et ma võin olla. Mida te ütlete? Aga selle juures olema, aga inimene? Ja ütleb, et see essagrog läheb gaasikambrisse järgmine mäe püstipäi. Aga väga haritud inimesed peksavad mõnuga, varsti hakkab neile isegi meeldima see kaasvangide peksmine, nad leiavad sellele 1000 põhjust ja väga ilusaid põhjendusi. Nii et Dylan, miski meie sees olemas ja ja vahel on hea, kui see välja tuleb, mõnes situatsioonis. Tark inimene teeb järeldused ja hakkab seda tagasi hoidma, aga üks väga-väga hull lugu on see kui näiteks valitsejad hakkavad andma meile eeskuju, et nii võibki võidki väga hullusti ütelda, vaiki, väga valusasti virutada. Mitte midagi, meie ei vabanda. Andekspalumist me üldse ei räägi. Mind on ehmatanud viimasel ajal lause, meie ei vabanda. Ja sinna juurde järgmine lause, Me oleme kristlased. Need kaks lauset ei käi kokku. Üks tuleb tagant ära võtta. Kindlasti. Me peame sinuga rääkima ka sellest mida nüüd nimetatakse rahvaküsitlus läks abielu asjus. Mind väga häirib ka see, et niisugune tuun avalikus suhtluses on viimase kahe aastaga muutunud ikka tundmatuseni. Kuidas me selle sõnasõja tuleva aasta kevadeni, kui hääletus korraldatakse üle elame? Ja ega siis kõik vabandust segamise pärast sellega ei lõpe. Sest kui küsitlus on läbi ja tulemused käes, ega siis rahu ei tule maa peale. See on, see on kummaline. Ja ma ei tea, kuidas me selle üle elame. Ma loodan, et me elame selle üle, aga millisteks me seda üle elades muutume. Ja kas me kuuleme 11, kus meil on ühel hetkel selline kuulamise vajadus. Et me kuuleksime, mida see teine pool oma jutuga tegelikult mõtleb ja mida see teine pool staap. Millised on hirmud, kus meil on see või lihtsalt olemegi ühe mõiste juures hambaid, peri teineteisel kõris. Et kui kirik ühelt poolt soovib, et abielu mõistet ei venitatakse üle kõiksuguste erinevate asjade inimeste siis siin on kirikuhirm, et ühel hetkel nõutakse kirikult, et peatega laulatama hakkama. Ja see on mõnes riigis juba umbes nii kaugele jõudnud. Te peate ka samasoolisi laulatada oma hakkama. Eesti luterlikus kirikus ka teistes kirikutes on vaimulikel võimalik saada registreerimise õigus. Ka minul on litsents olemas, pean seda uuendama iga viie aasta järgi eksamit tegema. Ja kui ma olen ka riigiametnik ja minu juurde tulevad inimesed sooviga ja kui neil on see õigus siis mis on minu õigus keelduda. Ja täna on riike, kus piiskop küsib vaimulikult kas laulatada teie laulate samasoolisi, vaimulik ütleb, et ta pigem ei laulataks. Siis ütleb piiskop talle vaikselt oma kabinetis, aga siis minu piiskop Kunnas ei ole sul võimalik kohta saada. Ta võib seda hiljem eitada ajakirjanduses, aga millegipärast vaimulik ikkagi ei saa kohta tema piiskopkonnas Rootsis toimunu juba. Nad on meist lihtsalt 10 aastat ees ja me näeme, kuhu see asi nii-öelda välja läheb. Üks headus, teine seadus, kolmas seadus ja lõpuks on siis vaimulik sellises olukorras, kui see ei käi tema mõtetega kokku. Me võiksime vaadata teineteise hirmusid, miks üks või teine on ühele või teisele asjale vastu või ühe teise asja poolt ei ole mõtet süüdistada lihtsalt näiteks praegu sellises diskussioonis kirikut. Kirik on väga kuri. Miks luterlik kirik on nagu rine, katoliku kirik on palju, palju leebem ja nii edasi. Suurtel kirikutel on oma seisukohad ammu välja öeldud, raiutud paberisse 500 aastat vanad juba luterlik kiriku otsi. Milliseid otsuseid vastu võtta tänases päevas, sest ta ei ole osanud arvatagi, et aeg võib ka selliseks minna ja nüüd ta peab võtma hoiakuid ja seisukohti ja otsuseid. Ja piiskop peab siis neid ka välja ütlema, mitte ütlema, et mina arvan nii, kes olen mina, mina võiksin teistmoodi arvata, tegelikult peapiiskopi väljaütlemised ajakirjanduses on, on kirikuotsustest, seadustest lähtuvad, ei saagi teistmoodi. Mina võin neid asju natuke lihtsamalt seletada ja, ja ka Postimehe hiljutises artiklis veidikene kirjutasin nendest asjadest. Aga see on see, et me peaksime mõlemad pooled ära kuulama ja ja hiljuti oli üks ilus koosistumine, kus mõlema poole esindajad nii kiriku poolt kui, kui teiselt poolt. Need, kes väga tahavad, et abielu mõistet laiendataks. Me istusime koos ja ja me saime üksteisest väga hästi aru. Aga neid istumisi, neid jutuajamisi peaks olema rohkem, mitte lihtsalt valjuhäälselt nõudmisi ja teineteise kurjaks või või liigliberaalseks tõlgendamiseks. Inimesed võiksid kokku saada. Raske aeg seisab meil ees. Oya ajada, võib-olla suudan mingid asjad selgeks rääkida, et peale äikest pidi tavaliselt väga ilusaks selgeks minema ja vahel isegi vikerkaart näha. Ja seda rahu sümbolit ma mõtlen, aga kes, mida, milles näed? Meie saade on eetris usupuhastuspühal mis tuletab meelde selle, et Martin Luther 90 viit teesi kiriku uksele naelutades tahtis tollast roomakatoliku kirikut paremaks muuta. Ta mille tulemus oli aga nii suur erimeelsus, et kirik jagunes kaheks ja pea kogu Euroopat hõlmasid aastakümneid kestnud ususõjad. Millega ma viitan sellele, et inimese suutlikkus oma tegude tagajärgi ette näha on ikka peaaegu olematu, isegi kui ta kavatseb kõige paremat. Kaheldamatult Lutter on ka seda kahetsenud, kui ta näeb, mis juhtub, mida, mida ta ütleb, mida pööbel tegema hakkab, milliseid järeldusi teeb vahetevahel selline kurjaks muutuv lihtrahvas. Ja mitte ainult lihtrahvas, kui hakatakse pilte rüüstama, põletama tõelist kunsti, kirikutest välja ja, ja mida, mida kõike veel. Ta on öelnud, et kui ta oleks teadnud, kuhu see välja viib, ta ei oleks seda alustanud ja omakorda on katoliku kirikust olnud. Viimasel ajal mäletan 500. reformatsiooniaastapäeval Oleviste kirikus ütles Philips Jordaaniat. Et tal on nii kahju, et omal ajal katoliku kirikujuhtidel ei olnud avatust Lutheri ka tõepoolest diskussiooni astuda ja, ja mõned asjad, mida Luther nõudis, kirikus korda teha ja, ja rahu maa peale luua sellega et tal on kahju, et kirik tol ajal oli nii jäik, aga nii ongi, et ajad on erinevad ja ja ettenägemisvõime inimestel on, on üürike, näeme kaks-kolm käiku, et ega seda seitsmendat või viieteistkümnendat ei näe. Ja siis tulevad heade asjadega kaasa ka väga suured, väga suured jamad. Aga Lutter on ju ühte asja, mida ta väga-väga rõhutas ja mida me peaksime luterlastel tänasel päeval endal meeles hoidma, on see ta tema lahutab kiriku ja riigi selles mõttes. Et ütleb, et riigil on oma tehtavad ja, ja kirikul on oma tehtavad ja need kaks asja ei tohiks 11 nii-öelda segama hakata või üksteise alale tungima hakata. Ja siit on meil vist täna üsna palju õppimist. Et tsiviilabielud jäävad riigile ja laulatused jäävad Jah, aga mul on siis ainult ühest asjast üks väga suur kahju juures on see, et kui ma sel suvel näiteks Vormsil laulata ma läksin, siis ma sain, ma arvan, mis oli ka. Vormsi imekaunis kirikus registreerida. Nüüd kui seesama asi juhtub ja mul ei ole registreerimise õigust, siis paar peab tellima registreerimise ametnikuga vormsile ja nende hinnakirju vaadates mul on noorpaaridest tohutult kahju. Äkki on selles asjas ikkagi mingisugune kompromiss olemas ja Ma väga väga loodan, et see olemas on. Sa oled ühes intervjuus öelnud, et sul on meeletu mure inimeste pärast, kes ei suuda peatuda, ei suuda andestada. Ja teisal olnud öelnud, et andestamatus on ohtlik igavikulised vaates. Minu küsimusele, kust kulgeb piir selle vahel, mida võib andeks anda ja mida ei tohi andeks anda? Jah, ma võib-olla sõnastaksin küsimuse ümber nii, et kellele tohib, kellele kellele ei peaks. Et vahete vahel me vaatame hoopis hoopis niipidi oma lapsele. Me suudame suurimadki lollused andestada ja naabrinaine midagi sellist, et siis me oleme valmis ta rõdult alla lükkama. Ma arvan, et et ma ei oska öelda seda piiri, kui Jeesusega sellest selle piiri kohta küsiti ja Peetrus väga uhkelt ütles, et kas seitsmest korrast piisab seitse korda andestada ühele inimesele mingi asja eest. Siis Jeesus ütles, ma ei ütle sulle seitse, vaid seitse korda 70 korda, nii et hakkasid lugema, millal see, millal sa arv täis saab, ei jõua vist elu lõpuni välja lugeda, seda, seda arvu siis lõpuks andestamatu olla saab. See, mida ma olen õelnud, baseerub pühakirjal, mida ma loen ja ja seal ka õpetab Jeesus, meie isa palvet. Siis ta õpetab ühe lause sinna, mida ta ainsa lausena pärast ka seletab veel kord üle, toonitab anna meile nendeks, nagu meiegi andeks anname, on seal üks selline lauseosa, kus me palume jumalalt, et ta annaks meile andeks, kui või nagu meiegi andeks anname oma võlglastele ja mitte midagi muuta pärast seda palve õpetamist teda, kui ta tuleb tagasi sellesama lause juurde, ütleb, kui teie ei anna andeks oma võlglastele, ei anna ka teie taevane isa, teile andeks, see on see, miks ma ütlen, et see on ülimalt ohtlik. Andestamatu soli, ülimalt ohtlik igavikulised perspektiivis. Ja ma arvan seda, et paljud meie haigused, paljud meie kibedused, kurjused saavad alguse andestamatu, sest me teeme andestamatusega endale kordades rohkem kurja haiget valu kui sellega, mida iial neile keegi on põhjustanud. Me tuleme selle juurde taas ja taas tagasi. Me paneme aina aina räpinupule sõrme ja saame jälle haiget ja veel kord tuleb meelde ja veel kord tuleb mängida. Andestamisel on see omadus, et trepid, nupp on nii-öelda katkestatud. Me ei pea seda uuesti vajutama, sellega on kõik, me läheme nüüd eluga edasi, me ei tule jälle selle juurde, me ei hakka jälle pihta. Ei hakka jälle endale ja teistele haiget tegema. Nii et ega mul ei ole head head retsepti, aga mulle tundub, et et see on mäng, mida me ei tohiks mängida. See ma ei suuda, ma ei anna sulle mitte kunagi andeks, milliste asjade peale me tihtipeale ütleme nii tühiste asjade peale. Ja mõtleme, kuidas on meile andeks antud. Kuidas meid talutud siis kui me ja magada ei lasknud oma vanemaid siis kui ennast täis tegime, meile nii-öelda anti see kõik andeks, ikka loodeti, et ühel hetkel ehk enam ei lase pükse täis, ei aja öösel üles ja nii edasi. Kas me ütlesime sellele lapsele? Ma ei anna sulle mitte kunagi andeks. Ma ei saa magada. Ma pean taluma kõike seda. Me talume tohutult palju ära, kui meil on usku, et see talumine, viik kuskil. Kui me seda usku ei ole, siis me muidugi ei anna mitte kunagi andeks. Aga kas sellel on mõte, mis me sellega endale teeme? Ohtlikud mängud. Laiendame vaatenurka. Kaks nädalat tagasi Pariisis raius mosleminooruk kooliõpetajal pea maha sellepärast et õpetaja klassis näitas prohvet Muhamedi kohta pilapilte ja rääkis väljendusvabadusest. Ma küsin uuesti, mida võib andeks anda ja mida ei tohi andeks anda. On olemas seadused, on olemas karistused, on olemas institutsioonid, kes on kutsutud selliseid, selliseid olukorda nii-öelda lahendama, kuigi pea on läinud, seda enam otsa ei pane. Kristlikus mõtteviisis võib öelda, et et jumal halastab ja heidab armu ja ja, ja võtab selle, kellega nii on tehtud enese juurde. Aga ma küsiksin omakorda vastu absoluutselt mitte õigustades seda, mida tegi see ametlik noormees. Ma olen mõelnud seda, et, et kui väike, võib-olla inimese mõtetes jumal, kelle eest peab mõõgaga võitlema, see on ikka päris pisitillukene ja armetu jumal, kelle eest üks noormees peab võitlusse asuma ja mõõgaga vehkima hakkama. Aga, aga mis nüüd siis, mis nüüd siis, et kui, kui me ei andesta kui meie siin sinuga kahekesi ei andesta talle või mis nüüd on juhtunud maailmas? Ma arvan, et et igaüks peab seda oma isiklikul tasandil nendele küsimustele vastama isiklike haiget saamiste tasand ja nii edasi, kui me läheme väga suurte asjade juurde siis on olemas riiklikud karistused. Inimene peab vangis istuma selle pärast ja nii edasi. Aga kuidas me suudame kurjust peatada, kui me ei andesta ja ja noh, näiteks läheme vastame täpselt samuti muhameedlaste-le omakorda. Ma olen siin puntras natukene sinu küsimusega, ma ei oska leida õigeid vastuseid, aga võib-olla ma jääksin selle juurde, et et kui me vaatame väga suuri asju kuskil mujal toimuvaid asju ja siis vaatame neid asju, mis on meiega toimunud, siis me peaksime natukene lahutama oma üldine andestus, minu andestus. Me peaksime tegelema eelkõige enda andestusega ja andestamatusega. Kas dialoog kristluse ja islami vahel Euroopas on võimalik meie sajandil? Ma arvan, et kõrvuti eksis. Ja ma arvan, et see on võimalik. Kadrioru pargis on tiik ja tiigil on saareke. Sellel saareke, sel suvel olen mina kristliku vaimulikuna. Eks Muhamedi mees ja luterlasest naine. Selle mehe isa oli olnud kõrge Muhameerlik vaimulik. Ta on küll tänaseks surnud, aga nad mõlemad noored töötavad Londonis ülikooli juures. Head armastavat teist ja nad olid abiellunud maha meelika tavade järgi või Muhamedi. Molla oli pannud oma käed nende üle. Ja öelnud sellele mehele, et aga kui te lähete Eestisse selle naise kodukohta otsige üles selle naise vaimulik. Ja paluge õnnistust temalt. Eks mul oli päris keeruline, kui mulle see küsimus tuli, aga. Ma sain peapiiskop elt eriloa, selle jaoks. See ei olnud, laulatus oli abielule õnnistuse palumine. Arsise kellade ansambel mängis sellesama väikese saarekese peal mõned üksikud inimesed lähedased ja ja mul oli väga lihtne neil õnnistust paluda. Jah, dialoog on võimalik dialoog armastuse ja halastuse ja hoolimise tasandil mõistmise tasandilt sest ka meie võime Vargamäe Andrese kombel leida vanast testamendist õigustus sellele, et me et me muutume Pearovski hullemaks oma kaklustes temaga, aga me võime sealt leida ka leida ka armastuse käsu ja jää. Muhameedlased võivad ka oma koraanis selle üles leida. Kuidas loet küsib piiblis keegi kord kelleltki, kuidas sa loed, mitte mida sa loed, ta näeb ja mida. Kuidas me loeme piiblit, kuidas me loeme koraani. Ja dialoog on võimalik. Aga kas prevaleerima jääb kurjus või, või armastus? Selles on küsimus, kuidas me loeme? Selle saate osa ma mõtlesingi niiviisi sinu käest küsida, et kristluses praegu on vastuolud usu sees. Kui me peame silmas siin sallivust ja, ja armastust kõikide vastu ja rünnakuid väljastpoolt kristluse suunas. Kas see kõik muutumises või kui palju hoitakse traditsioonidest kinni? Kaheldamatult on, on see nii, et, Et nii nagu piiblit tõlgitakse sellistes normaalsetes ühiskondades iga 30 aasta järel uuesti arusaadavasse, sellele põlvkonnale arusaadavasse keelde. Sest kui ma heebrea kreeka keelt omal ajal õppisin ja mulle anti ülesanded mingid lõigud piiblist ise tõlkida siis ma sain aru, kuidas igale sõnale Pedale kreekakeelsele Mürakeelsele sõnale vastab vahel kolm, vahel 30 erinevat eestikeelset sõna. Ja nüüd katsu, nagu sul on, sul on üks oktav, aga mis järjekorras, mis pidi sa seda mängid, kas tuleb Alinale või Eliisele või koerapolka välja kõik ühes klapistiku vahes? Nii on võimalik ka tõlkida piiblit väga-väga erinevalt erinevate rõhkude ka väga erinevaid nüansse välja tuua siit. Ja kaheldamatult peab kirik enda käest küsima, et mitte kas minna ajaga kaasa, vaid kui meile esitatakse küsimusi, väga tõsiseid küsimusi. Kuidas me vastame, kas need asjad vanasti kivisse raiutud jäävadki kivisse raiutud uks või me muudame selle elavaks ja ja hindame seda armastuse käsuga. Käsust lähtuvalt. Ja kahtlemata on, on lääne kristlus läinud ääretult mugavaks ja meil on olnud väga lihtne olla, elada, eksisteerida. Meil ei ole väga suur eksistentsiaalseid küsimusi meie ees olnud, aga, aga kui kaugele on omakorda oleme Kristusest sellega läinud oma mugavustsoonis elades. Ma arvan, et see tuleb meile kasuks, see on väga tüütu. Ma näen, et see on ka mulle väga tüütama, tahaks rahulikult edasi tegeleda sellega, millega ma tegelen. Ja ma pean päevast päeva vastu mingitele kummalistele küsimustele kas või küsimusele, miks on kirik nii kuri või, või miks kirik ei armasta seda teist või kolmandat endale lihtsalt ühe näite tuua, et see paindlikkuse küsimus, et ühes väga ilusas keskaegses kirikus toimus laulatus. Ja mina ei saanud aru, mis amet ei toimu, sest altari ees oli kolm elusolendit, kolm, mitte kaks nagu olema peab. Oli mees, oli naine ja nende keskel oli väga kõrge koer, väga pikkade jalgadega suur koer, sellel. Ta oli ka veel sinna kuskile karvadesse pandud, ta oli ka nii-öelda üles löödud. Ja nüüd, kui see vaimulik oma käed siis selle kolme ülevani, siis noh, jumal tänatud, et ta ütles ka nimed, keda ta laulatab, muidu oleks olnud väga keeruline situatsioon, et kellega naine, kellega mees siis laulatatud, kui ta oleks lihtsalt öelnud, ma laulatan teid, sest käed olid kõigi kolme üle. Ja kui ma pärast vaimuliku käest küsisin, et mis seal ameti toimus, siis ta ütles, et pruutpaar oli nii enesekindel olnud selles, et see koer on pereliige. Tema peab meiega koos seal altari ees olema ja vaimulik andis järgi, ma ei tea, kas, kas oli honorar piisavalt suur või, või oli armastus väga suur tänase päeva. Ma ei tea, aga aga eks me teame ikka jälle vastama küsimustele, kas võib niipidi või naapidi või kui ühel hetkel minu käest küsis üks silver, auto tõsine töötaja. Et kas nad võivad teha nii, et nende poeg, väiksem poeg, tuleb audiga või ei, Mercedesega sõidab altarit ja annad sõrmused. Minu esimene reaktsioon neile täielik Hei, mis te nalja teete autoga kirikus, siis tuli välja, et tegemist on päikeseelektriautoga, mida juhitakse puldist ja surinal, ta sõitiski sinna ja ei olnud mitte midagi. Nii et eks me kogu aeg teame vastama küsimustele, mis meile võib-olla esimesel pilgul tunduvad kaserünnakuna või, või kohatunaven hädasi. Aga kirik peab olema. Ma tõin lapsikuid näiteid, praegu, aga, aga kirik peab olema valmis küsimustele vastamiseks, mitte lihtsalt, et meil on kogu aeg nii olnud. Kaja loodimisel on Jaani koguduse vaimulik Jaan Tammsalu. Jaani kirikust Tallinnas Vabaduse väljaku ääres on saanud tõeline kultuuritempel. Seal on oma kunstigalerii. Kirik on muusikutele väga armastatud, esinemispaik. Akende ees on Dolores Hoffmanni vitraažid. Kirikus on kolm orelit ja 25 kellaga kellamäng ja see enamasti kõik on toibunud sinu õpetajaks olemise ajal. Kas sa sõnastaksid, palun oma eesmärgi, kui sa niisugust kultuurikeskuse loomist alustasid? Mul ei olnud mingit pikemat plaani, mul oli. Mul oli esimene plaan, litsus see, et kui ma nägin Tualettruumi minnes Jaani kirikust, et sealt saab käepragudest välja pista paari koha pealt, et asi oli nii ära lagunenud, kui ma vaatasin, kui tilt põrandad. Kui ma vaatasin, kui must ja, ja kui väga see kirik vajab remont, tee need radiaatorid seinte peal pooleteist meetri kõrgusel maailmaradiaatorid, mis mis liisid tolmu ja mustuse seinte peale ja see jäi sinna kenasti kinni. Kui me seda kõike nägin siis ühel hetkel ma sain aru, et jumalal on olnud pikem plaan, kui ta mind saatis Tallinna ehitusmehaanika tehnikumi õppima ehitust. Lihtsalt sellepärast, et ma tahtsin kodunt ära minna ja ma olin valmis mida tahes õppima minema ja peaasi, et saaks saaredat minema. Jumal kasutab meie nõrkusi, meie solvumisi, meie igasuguseid trikke ära. Vahetevahel tal on väga pikk plaan, ta teab üheksa käiku. Ja sina alalised Gussi vait ja mine aga edasi, küll sa ühel hetkel märkad, milleks on miski vajalik olnud seal augu kannatused. Ja, ja vaikselt on see edasi tulnud, nii kui see kirik on rohkem korda saanud, nii on hakanud ka rohkem muusikuid, kontserdikorraldajaid uksele koputama. Võta oma, meil on tõesti nii, et kui keegi helistab sekretärile oktoobris, et ta tahaks jõulude ajal teha Jaani kirikus kontserti, sekretär üldse ironiseerid, vaid ta küsib, kas 2021 122 20 ei ole lihtsad ühtega õhtu. Et jah, kummalisel kombel olevat uurid peole muusikutel kahel perioodil aastas loomadele, kevadel aga, aga, aga Neetorid tulevad kaks korda aastas seal ülestõusmispühade ajal jõulude ajal ja siis on nagu ülerahvastatud ei ole koolivaheaegadele minekul, see aasta jäävad koolivaheaja mineku eelsed koolide teenistusele ära ja muusikud, kellel on olnud hoida, on helistanud ja küsinud, kas midagi jäi vabaks? Jah, tõepoolest, nii et see kõik on olnud kuidagi kuidagi nagu kevadine vee sulamine, et kui see esimene jääpank sealt eest on ära läinud, no vot siis on hakanud vuhinal edasi tormama. Dolores Hoffmanni vitraažid on järgnenud tegelikult Eva Jänese vitraažidele, need on seal kogu aeg olemas olnud, nii kaua, kui mina mäletan, aga minu ajaarvamine ei ole küll väga pikk. Aga nad on väga vanad, nõukogude ajal tehtud, väga ilusad, väga võimsad. Aga me tegime konkursi, et, et järgmisi aknaid saada ja Dolores Hoffmann selle konkursi võitis. Ja täna, kui me siin räägime, on paigaldatud just tellingud kuuenda akna juurde ja Dolores on esitanud kuuenda aknakavandeid ja jõuluks on ka kuues külgaken kahelt poolt, kolm akent, tõeline imeline pildigalerii Johannese evangeeliumis pärit võimsatest jutustustest. Muide, viimane on naisest, keda mehed tahtsid kividega surnuks visata abielurikkumise eest, aga Jeesus ütleb meestele, et kes teie seast on ilma patuta visaku esimene kivi ja ja sisuliselt lõpeb see aken, nüüd on kohe-kohe tulemas. Ja me seal on veel jo Peeter Mudisti ristil Ta võtmise maal, seal on Raua issa ristikese vaip. Seal on nii palju erinevaid asju. Siim-Tanel Annuse okaskroonid, et kui vaatad natukene ringi, siis, siis võid jääda kauemaks, sest on, mida vaadata, on, mida naha ja sa kellamäng oli lihtsalt see, et kui meie eelkäijad 150 aastat tagasi või 152 aastat tagasi suutsid teha niisuguse kingituse nagu kiriku keset Vabaduse väljakut, kus siis me mõtlesime, et me tahaks ka midagi suutma ja tegime kellamängu jäigas kellas eelised, keegi igal kellal on oma annetaja ja. Mul on väga hea meel, et iga täistund seitsmest kuni 11-ni Vabaduse väljakul kõlab kellamäng. See on ilus ja imeline jäme. Vaatan, et Tallinnarahvas ja külalised hakkavad sellega juba ära harjuma. Mõned isegi tõstavad pea üles, vaatavad kusse tuled. Paljud ei tea, et poolteist tonni pronksi on Jaani kirikusse üleval ja kiriku kordategemine. See on teisest küljest paratamatus, et kui me näeme, et midagi on mäda, mida ta on kohe kohe alla kukkumas siis me parandame torni, siis me vahetame välja kandekonstruktsioonid siin ja seal. Ja siis me oleme aastate jooksul Jaani kirikus väga-väga palju korda teinud ja kihelkond tõesti kauniks muutunud. Aga noh, näiteks üks asi veel, mille peale tihtipeale ei tulegi. Kantsli altari põlled. Tiina, puhkan üks Eesti parimaid tekstiilikunstnikke, oleme tellinud tema käest, nad isegi Stolad, mida õpetaja kannab, sall, vööd ka need on tellitud väga hea kunstniku käest kildemani poolt valmistatud kolm dolomiidi ist laulust ja ja nii edasi ja nii edasi, et tasapisi on tulnud, et kus on, sinna antakse ainult, et kui koputatakse, siis tuleb ka avada, sest ma usun, et nii mõnegi kiriku ukse peal on keegi koputanud. Aga kui leitakse sealt seest, et meile pole sellist asja vaja, siis siis ongi nii et me oleme nii mõnegi asja vastu võtnud, mida mujale vaja ei ole, näiteks seesama Anu Raua Iisraelist. Vaip oli kootud hoopis teise koguduse palvel. Kui kogudus nägi, kui suur ta tegelikult on ja nii edasi siis jäi see üle ja ja üks perekond, keda ma vaikse laupäeva õhtul riskisin saatis mulle tund aega peale ristimiskirja. Jaan, sa rääkisid leeritunnis sellest vaibast. Me ostame selle ära. Nii on see läinud, nii on läinud ka akendega plaan on tagaannetajad, perekonnad, üksikinimesed. Mõne akna on üks inimene kinkinud mõne akna, kinkinud 60 inimest. Paljudele anonüümseks tahtnud jääda selle juures veel. Nii et. Ma olen väga õnnelik, ma vaatan suu lahti ja imestan. Aina imestan, mis kõik Jaani kirikus sünnib. Ja ma imetlen Toomas Pauli oma eelkäijat, kui keegi talle provokatiivse küsimuse esitused sinu ajal ei olnud, neid näed, selle uue õpetajal on siis, ütles Toomas Paul, aga mina ta kutsusin. Mulle nii meeldivad inimesed, kes leiavad tiivsed pooled üles ja näevad ja on tänulikud. Janhoolivad Ma olen ümbritsetud nendest inimestest, võib-olla sellepärast ma olengi nii positiivne. Üks tõmbab võib-olla teist ligi, lihtsam. Me oleme tänulikud selle vestluse eest Jaan Tammsalu. Et sind siis ikka rõõmsad ja heatahtlikud inimesed ka edaspidi ümbritseksid. Olge hoitud. See oli tänane kajaloodi saade, küsis Kaja Kärner. Loodetavasti kohtume järgmise saatekülalisega järgmisel laupäeval. Kuulmiseni.