Head kuulajad täna seisab meil ees raadio kohtumine inimesega, kelle hääl ja nägu on meile nii tuttavad lavalt ja, ja teleekraanilt, et kui tänaval juhuslikult vastavusi satume, siis on tunne, et tahaks talle tere öelda. Tervist, Martin Veinmann, tere. Kui sageli teile tänaval öeldakse? Tere, nii et te saate aru, et ei ole tegelikult tuttavad, aga lihtsalt. No nüüd, kus seda teleseriaali ei ole, muidugi on seda harvemini, aga muidu muidu need pilgud ütlevad ära ega ei peagi tere ütlema, mani mõtleb selle tere nii-öelda ära, siis, siis anna, aga, aga noh, põhimõtteliselt ega see mind ei tüüta, nii palju seda ka ei ole, et tahaks omaette kuskile metsa minna selle pärast kuidas te sellega hakkama saate, et teid ära tuntaks. Noh, võib-olla ma teen niisuguse näo, et ma tunnen teda ka. See on ju tegelikult küllaltki inimlik, et liigikaaslased on ju mingis mõttes, kuidas öeldakse, kokku kuuluvad ja noh, mul on, noorest peast on üks vastupidine näide küll olemas, et kui ma ütlesin ühele inimesele tere, kellega ma justkui igal hommikul kohtusin muid kontakte ei olnud ja siis pärast ta ei kannatanud lõpuks välja, et ja küsis mu käest, et miks te mulle tere ütlete. Ja ma muidugi siis järgmine päev enam kui kohtusime, ei ütelnud talle tere ja siis ta vaatas niisukese näoga tere ei ütle siis. Vot et see ühisosa tunnetamine ütleme siis teadvuslikumalt niimoodi, et vaid ka võõrale inimesele tere öelda. Ja see ei ole see, et ma tunnen teda, aga kui ma hommikul koeraga jalutan, teised kõik magavad, kellel koer ei ole, mõnel lähevad tööle. Siis ma ikka ütlen tere. Kui vastav tuleb võõras inimene, tema ütleb ka, mõne pilk ütleb jah, et kuule, ma ei tunne ju siin teretud, noh, see on see. Te olete oma näitlejaelus väga palju jõudnud mitte ainult laval, mitte ainult filmise teleekraanil. Vaatasin Eesti raadiosõnalist arhiivi, seal on ikka kümneid ja kümneid tee loetud järjejutte ja luulekavasid ja ja kuuldemänge, neid ei jõua praegu kokku lugeda. Kas te mäletate, millal salvestati teie osalusel esimene raadiokuuldemäng? Oi ei mäleta, tõesti ei mäleta, see oli vist Kaarel Toomi aegu kuskil seal oli Einar Kraut tuli pärast seda ja Härmo Saarm ja ja aga, aga kõigepealt siis ma olin veel päris esimest aastat teatris või teist siis oli ikka Kaarel Toom ja see oli vist see aeg siis Kaagos. Ma järjejuttude nii veel ei küündinud, et tema oli hästi niuke, karm ja käsi ka kaks korda koperdas tekstiga. See järgmine kord ei saanud seda. Ja, ja kokkuvõttes see oli jah, niisugune taseme näitaja, kui sind juba järjejuttu võeti lugema, nüüd on tehnikaajastul, ütleme siis järgmine aste, tehniku ajastus on see, et ma pean kogu aeg kerge vaevaga maha puhta variandi teha, eks ole, aga, aga siis olid need lindid ja keegi ei viitsinud seda tööd teha, et kogu aeg lõigata ümber. Aga jah, ega ma ei ole lugenud küll kahjuks. Ma võin teile meelde tuletada teie kõige esimest kuuldemängu, mis on meie arhiivis säilinud, see on aastast 1971, kannab pealkirjata vill ja osades on Kersti Raag, Martin Veinmann, Rein Kotkas, Liivi Ulfsak. Ja ja see oli veel kooliajal. Mäletan seda ise, otsisime selle näidendi lühinäidend, duell. Te olete ligi 50 aastat olnud raadios lugeja näitlejatöö kõrvalt. Te tunnete ennast mikrofoni ees koduselt? Jah, mikrofon ei ole mulle ka midagi. Selles mõttes küll. Kui kaua läks teil aega Draamateatris laval ja trupis hakata ennast koduselt tundma? Te olite napilt 21 aastat vana, kui te olite lavakunstikooli lõpetanud? Draamateatrisse tööle saanud jah, olin, olin kõige noorem kakskend üks ja siis kõige vanem, kes meil lõpetesse Actamlast, kadunuke, tema oli vist siis 29 või kuskil 30 ringis ja no vot, et see vahe oli meil suur, mina olen niisugune õpipoiss kogu aeg sel ajal ja ja alguses ma olekski võib-olla jäänud sinna kuskile noh, kuidas öelda seina äärde seisma. Et ühes mõttes oli Vene sõjavägi hea asi. Nüüd võeti sõjaväkke üheks aastaks pärast kooli ja siis ma tulin niisuguse rolli pealt ära. Kromanov lavastas. Issand, ma ei mäleta, mis selle tüki pealkiri oli, igatahes ma olin seal. Noh, härra, teile on kiri asemel mingi tähtsusetu roll novot ja siis see jäi sinnapaika, tulin tagasi, hakkas Karin raid lavastama Rein Saluri külalisi ja siis ma sain sealt peaosa ja sealt sealt läks asi siis edenema. Nii et vot mismoodi üks asi võib olla seotud absoluutselt teistsuguse mõjuga, kui temast eeldatakse. Tuletame palun meelde neid aegu Draamateatris peaaegu 50 aastat tagasi. Kes seal kõik olid. Kaarel Karm. Kaarel karmi igast ühest on ju pilt, kui sa näed, et mitte nimi Kaarel Karm vaid Kaarel farmist on mul kaks pilti, üks on see, ta istus valvelaua juures. Tuled sealt tagant trepist üles draamateatrisse ja enne valvelauda Olühiks pink, vot Kaarel Karm istub seal. Ja vaat niisugune mees oli tal seal suurt tööd ei olnud sel ajal peale inimene ja inimene ja, ja kõik ja, ja istub seal, niisugune pilt. Garderoobis mul oli Helmut Vaag. Ja ajal laval hakkasid peale juba Einari Koppel, kellega me juba koos mängisime, esimene niisugune vanempartner, ütleme kes oli niisuguseks toeks. Ja siis hakkasid tulema juba Heino mandri ja need niuksed, Ellen liiger, niuksed, lähedased lähedased. Kas õliga? Hugo Laur veel depress, Hugo Laur ei ole näinud, aga Aino Talvi Aino talviti ja mängisime isegi koos ühes näidendis lasteaiaonuga Saluri näidet. Mina olin lasteaiaonu ja, ja tema oli, ta oli ka juhataja või keegi seal oli ühesõnaga mäleta. Või ajan sassi, Salme Reek, Velda otsus oli ja ühesõnaga need suured, kedagi arvet. Kahtlemata ei ole kellelgi nii palju malet mänginud vööri arvutiga malet just nimelt mäng, kusjuures mõnel neist ei olnudki süstemaatilist teatriharidust, et nad olid näitlejad jumala armust. Ja kas see on niiviisi, et me nagu aastate möödudes alles saame aru, mis on inimese väärtus. Et siis, kui me iga päev päevast päeva kokku puutume, me ei saagi aru, kui andekas, kui oluline, kui tähtsat rullida meie või kultuurielus, täidab. Noh, siin tuleb nüüd natukene jutt sinnakanti tüürida, mis jälje me jätame, eks ole üldse kas inimene jätab mingisuguse jälje, sest enamik inimesi sureb tundmatut täna tegelikult ja ühesõnaga neide mäletataja? Neid polegi, mäletate, kuna ei ole andmeid. Kui nüüd jälle minu lemmiku poole viidata, Harari poole viidata, siis tema ütleb selle jälje jätmise kohta nii mõnusalt. Mis sest, et enamus noh, jälge ei jäta. Aga küsimus on selles, et mis sinu ülesanne siis on, sinu ülesanne ei ole mitte jälgi jätta, vaid edasi anda midagi. Tema toob niisuguse mõnusa metafoori sinna juurde, et see põlvkondadevaheline edasiandmine võrdleb seda, mul on see granaat käes näpan selle püstiku peale ja, ja ma pean selle teise pihku sokutama. Ja siis olen ma ise vaba, siis olen ma edasi andnud midagi ja siis järgmisel annavad jälle samamoodi edasi ja selles on seal pidevuse ja mäletamise mehhanism lihtsalt ennel visata talle midagi siia õhku kuskile tatata, vaid sa pead hoolitsema selle eest tasuda. Saaks edasi kanda? Päris mõnus ja te saate aru, et teie olete praegu see keskmine põlvkond, kes mäletab veel, ütleme, Alfred Meringut, Valdeko Ratasseppa ja teie annate nende käest saadu edasi nendele noortele näitlejatele, kes praegu tulevad draamateatrisse Jah, sest kokkuvõttes, ega see tegemist ei ole nii teadvustatud, mida ma saan ja mida ma ei saa, aga need jäävadki niisuguste mälupiltidena saatma ja siis ma ise valin seda, mida mida kasutada või mitte, sellepärast et noh, et ega ega enamus meie elus ei ole teadlik. Me tegeleme instinktide, aistingute, uskumuste ja niisuguste asjade kaudu täpselt samamoodi kui teadmiste kaudu. Palju neid teadmisi on ja palju nende teadmiste sisu on teadmine, mitte usk. Eks ole? Oma selles raamatus kirjutasin, et mõte kuulub sellele, kes on selleni jõudnud. Kas see on enne keegi veel on enne selleni jõudnud v täpselt samamoodi see protsess, kuidas ta jõuab sinna, see on see on nagu temas, ühesõnaga need vanad Korüfeed võitsid noored, kes viiendast lennust teatrisse tulid ikka sõbralikult vastu. Kas lasite kiiresti ühiseks tropiks ja ei ole mingisugust niisugust ühine trupp on muidugi mitte ainult näitlejad ja see on lavastajate teha ja juhtkonna teha, aga, aga, ja ei mingisugust niisugust nahkla. Näita, näita, mis sa nüüd teed ja kas sa oled väärt ei olnud, ei olnud niisugust küll asi olla. Ja mõelda, et 50 aasta pärast annab keegi siis juba vana näitleja intervjuu ja ütleb, et kui mina tulin Trisse, siis mõelge seal olid Ita Ever ja Ester Pajusoo. Ja viiendast lennust tulid Kersti Kreismanni, Martin Veinmanni, seitsmendast lavakunstikooli lennust oli Priit Pedajase üheksandast lennust olid Ain Lutsepp keele kaljust. Aga mis on need väärtused või mis need põhimõtted, mis aegadest hoolimata näitleja põlvkondi pidi edasi kanduvad? See on nüüd küll raske küsimus selles mõttes, et nii palju võimalusi on hakata minema vastamise juurde. Paraku on ju niimoodi, et ega see teater ei ole ka eraldi asutus. Ta on ikkagi üldise, niisuguse ühiskondliku formaadi mingi osa ja selles mõttes on need väärtused, mis on ühiskonnas need hakkavad alati peegelduma või siis kõver pilti tegema teatrilaval. Kui nüüd kõige otsesemalt öeldes, siis mina ei muretse, ei hoolitse üldse palju teatri tuleviku pärast. Ma mõtlen selle tuleviku peale, kus teater asetseb. Ehk siis ühiskonna, riigi, ükskõik kuidas me teda nimetame selle peale, sest kokkuvõttes see on ainult mäng, teater on mäng. See on see p tilk, milles peegeldub maailm, kui kunagi Paul-Eerik Rummo kirjutas oma luuletuses selles mõttes jah, et aga kas teater on see v tilk? See on juba iga põlvkonnaeraasi tegelikult ja tema näeb, näeb erinevaid asju, kui kui vanemad nägid, öeldakse, et ajakirjandus on neljas võim siis, et teater on viies või kunst ja kultuur. Ei, ta ei ole. Ta on tegelikult niisugune eetiline kategooria, mis oli ammu enne uskumusi enne kristlust enne enne muid uske. Mulle hästi meeldib jälle sealt Ararid jutuks, kui kui Harari ütleb, et eetika kuigi pannakse seda usuteooriate juurde ja seoses kristlusega mainida seda, siis ta ütleb niimoodi, et eetika oli ammu enne inimühiskonna teket olemas. Loomariigis, kus on uudis, minul oli. Ja milles see seisnes eetika, näiteks seesama grupid perekond, pesakond, hundikutsikat, mülamine, iga hundikutsikas teab mismoodi mürada. Ja kui keegi hammustab valusasti, väljub nendes reeglitest mängureeglitest siis ta tõrjutakse eemale. Et see on niisugune eetiline kreedo, siin ei ole midagi, otsustatakse lihtsalt ära, et sa ei mängi enam, me ei mängi sinuga meie inimühiskonnas. Praegu tahame ju kompame seda valuläve, kui kõvasti võib hammustada. Tundub, et kogu aeg võib kõvemini valus ja, ja muidugi võid ka tuimaks muutuda, ei tunnegi valu, aga küsimus on selles, et vot see on jälle kaaslaste asi ära tunda. Enne kui teine appi karjub, ütleme niimoodi. Loomariigist on ka pärit see, kui šimpans aitab haiget šimpansi ja viita sinna, kus ta ise oma pead ei saa minna. No vot, et see ei ole sotsiaaldemokraatia, mida me oleme harjunud, noh, ütleme, et ahah, et poliitika, see on mingi kõrgem, kuhu me oleme jõudnud, enne, peaksime tagasi natuke minema mõtlema, kust me pärit oleme. Siis Lomorace te viitate, ma saan aru üksteisest lugupidamisele, mis peaks olema eetika alus. Ja kui te ütlete, et te muretsete selle pärast, missugune on see ühiskond, milles teater oma kohta hakas otsib või leiab või, või kindlustab, siis mis on need asjad, mis teid praegu kõige rohkem kas häirivad sest teatris, ühiskonnas? Võib ma vastan hiljem sellele. Absoluutselt räägime teie näitlejatööst veel selles mõttes, et üks kõige helgemaid momente, ma arvan, oli see, kui te saite näitlejana kokku lavastaja Mikk Mikiver iga ma arvan, et see on suur asi, kui näitleja saab oma lavastaja, mõni peab terve elu justkui võõraste lavastajatega hakkama saama. Kuidas seda seletada, seda nihukest näitleja, lavastaja sarnast vereringet või ühiskonnast või tegelaskujust sarnast arusaamist, kuidas see tekib ja kuidas realiseerub laval. See on suur asi ja kui ma mäletan seda staatust enne. Mikiveri ja siis Mikiveri ajal ja pärast seda mind on enne hinnatud ka, ütleme enne Mikiveri, jah, eks ole, Karin rai vaatas, noor poiss, teeme ära, müttame ja siis oli Panso, kellele meeldis see, et ma olin väga rumal. No ütleme, jahe niuke ullike novot ja mis ma siis sain, sellest mängisin timuti, eks ole, seitsmes ennast diplomilavastuses ja ja esimene draamalavastus tema käe all oli tobu, kus ta parvepoistes Bakala parvepoistes Ma ütlen lihtsalt siia vahele Georg Otsa juubelietendusel, kui ta sai 50, oli küürakas Rigolettot Verdi ooperis ja jalutu polgi köshuini. Bogia pesis on, mida mängida. Lexi ja no vot, aga siis tuli Mikiver ja siis tuli muidugi tuulte pöörises. See on üks märkuma, mõnikord panen niimoodi, kui küsitakse ja et noh, et 100 rolli küll, aga mis, mis jälje on jätnud siis vähemalt minule ja kui vaadata natukene kõrvale ka ja mälestusi, siis tuulte pöörises hakkas see asi siis peale, võib-olla natuke susiseb. Ma ei mäleta isegi, kes Neljakuningapäev või enne või pärast, aga aga ta oli lühikest aega nagu märgiline oli muidugi jah, tuulte pööris tuulte pöörises istuli see niisugune aeg, Mikiveri avapauk ja see vahemetsamaailma reis, keiserlik keha, siis mats traadi päike näkku ja siis iga aasta midagi tuli. No ja pärast seda tuli muidugi vaheaeg jälle, ega see ei olnud niimoodi, et kogu aeg, ma olen alati imestanud, et huvitav, et siin on mingi kolm-neli aastat, mitte midagi ei teinud siis Mikiveriga vahepeal 10 aastat, vahel isegi niimoodi, et aga see andis enese silmis ka teise staatuse Mikiveri kohtumine. Ja just nimelt noh, need asjad, mis on hiljem mul justkui märgiliseks saanud, et üks on see eksistentsi kuidas mina, eksistents, et eksistentsiaalsed küsimused, mis nii tuulte pöörise jaanis siis kui hakkavad pärast seda selles Ivari kullervoos ja siis hakkavad vaade sillalt ja ühesõnaga kogu see lõpuni välja särabandine välja. Eksistentsiaalsed küsimused. Ma mõtlesin, kas te nimetate Shakespeare'i Hamletit ka ja see jäi ka vahele. Hamlet selles mõttes, et ta ei sobigi nagu niuksed naerdes sinna vahele tuua, eks ole. No et polegi justkui peategelane. Ja küll las ta olla seal kõrval siis nägu tsemendis, jah, ta oli seal. Mis tunnetega te vaatate nende tükkide uuslavastusi, kus te ise olete kunagi mänginud, sest eks seda Kitzbergi tuulte pöörises on nüüd tehtud nukuteatris. Hamletit on ju mitmeid kordi tehtud. Mis tunne teil on kuidagi uus vaadanud, kas see on taotluslik? See ei ole taotluslik, aga seal täpselt taotlema Ta nii nagu mitte kunagi keegi ei ole meenutanud klaasjale, et vot me teeme tuulte pöörise, enne seda on teinud näiteks vein olla mänginud seda osa, et kas äkki ei, see on vastastikune, kuidas öeldakse seina vaheline omal ajal oma asja, mina ajasin oma asja sel ajal, eks ole. No see on niisugune tendents juba terve Eesti diaatrisetega vaadatakse harva tagasi. Noh, jah, see on, kui me räägime, tuleme jälle mälestuste juurde tagasi, siis tegutsen jälle hea võimalus seda granaati edasi anda. Aga noh Peab olema vastuvõtja olema, kui seda ei ole, siis ei saa edasi, anna. Räägime veel teie õppejõududest, lavakunstikoolis mõtlen Karl aberit, lavakõne õppejõudu. Meenutage palun, mida te tema käest saite? Carlaver võib-olla oli, oli see, kes andis järsku vabaduse lavakõnetundides ühendada tekst, noh tavaliselt oli seal kas luuletus või proosatekst mingisuguse mõtestatud tegevusega. Ja kui see tundub, et noh, mis siis siis sinnamaani oli ikka niimoodi, et lugesid oma luuletuse ära, lugesid oma monoloogi ära või lugesid oma proosapala ära ja siis oligi kõik. Aga tema võib-olla juhatas mind sinna teele, mida me pärast väga ise edasi rakendasin, oli just see, et et lihtsad tegevused On mõnikord väga otseselt seotud mingisuguste niisuguste keeruliste mõtetega. No seesama niisugune esimene luulerida, et ma armun palavik, mis muud ei taha kui seda, millest tõbi toitub, just ja kui ma seda ei ole võimeline näiteks joostes tegema välja hääldama ja, ja usutav olema, siis siis ta ei ole minuga nii-öelda veel kontakteerunud, see lugu, ma võin näo teha jah, et, et see on mulle kangesti tähtis. Kui ta minu füüsikaga ei ühendu, siis ei ole see usutav. No vot see, see, mis, mis me tegime niisuguseid kõneharjutusi ja luuletusi, ühendasime mingite inimeste praktiliste tegevustega. Te olete üsna palju lugenud luulekavu raadios ikka palutud teile, tulge lugege seda teist või kolmandat luuletust. Kui mina kuulan raadiost mõnikord luule lugemist, siis ma ikka taban ennast mõttelt, et miks ta niimoodi loeb. Kui palju on luulelugemises enese eksponeerimise soovi või seda, et ma tahan lugeda teistmoodi ja mitte nii nagu kogu aeg ennem loetud. Jah, ega vaata, see ei pruugi alati õnnestuda küll, mis sa tahad, ja teiseks ja, ja ta ei pruugi aru saada, mismoodi ta kõlab ja selles mõttes, et ma nüüd ei esinda küll niisugust eksimatult persooni, kes teab, kuidas, kuidas õigesti asjad käivad. Aga Ma tean, mis ohud on sellel samal luuletusel või mis ohud on see, kui kui see vorm ja ilu muutuvad tähtsamateks, kui see, mille pärast nad on öeldud. Luule juures on esimene asi, on see nii-öelda toon, kõrgem hääl, esiteks, mis näitab sellele ta, ma olen nüüd erutatud. Aga kokkuvõttes erutust elus võib edasi endaga absoluutselt teistmoodi. Seal Ilufetiseerimine, no siin on seesama vana jutt jälle proosa ja luuleerinevustest milles nende erinevus on. Tavaliselt ütleme ahvlased nii proosaline ja võtame mingi metafoori välja sandi proosaline, ehk teisisõnu, see on nii tavaline, see on nii tavaline igal juhul. Ja siis luules on, oo, see on juba hilja tunded ja no vot, tekivad on need kaks äärmust ära ajame sassi, siis kokkuvõttes ka luule võib olla, või luuletus võib-olla seesama tavaline ja proosa võib olla imeline, küsimus ei ole üldse vormis. Kui me ütleme, et luule on rütmistatud kõne, siis see on näidatud ette taha, see rütm aitab kaasa selle mõtte edastamiseks proosas, mida me seda lihtsalt ise välja koukima, kus kohas, mida ühendada, mida seostada. Aga luule puhul on see mingisuguse ülemuse ja seal kultuuriruumides erinev, sest vaata, kuidas venelased loevad poeesiat, no see meile lihtsalt ei lähe peale. Me oleme niikuinii tagasihoidlikumad ja oma, aga neil on see täiesti naasva laastati Hanoi. Ning rattad olid ühesõnaga kohe oledki niimoodi minemas, lendama, kuhugi. Aga küsimus on ka selles, et nii kui ma hakkan mingisugust poosi fetišeerima, siis ma kaotan. Kaotan tõe usutavus ja. Ingo Normet kutsus teid 1990. aastal lavakunstikooli lavakõne õppejõuks, kellesse kohtade tühjaks jäänud. Minu meelest siis Kalju Oro ütles, et ta ei viitsi enam kui midagi seal oli niimoodi, et ma ei tea. Põhjuseid ei tea, aga, aga ilmselt Kalju Oro oli üks. Ma ei tea, kas rohkem on. Kas seal olid ka Peeter Toom, Peeter Toomale veel minuga koos natuke aega pärast sära. Tõnis Rätsep ei olnud, Tõnis Rätsep oli seal. Hariduskolleegiumis või kuskil või seal. Kui me räägime labaga õpetamisest, missis on treenitav ja õpetatav ja mis ei ole treini Ta ei õpetata. No öeldakse ju niimoodi, et. Hääleline internetikäitumine on audiosõrmejälg. Et selles mõttes väga palju seda kamandada ei saa, ise, aga me saame juhtida muidugi teatud kanalitesse. Ilmselt alateadlikult, kui me kogu aeg näeme nii, täpselt samamoodi kui inimesele öeldakse, et palun ära ära ära tõsta häält ja tihti on ju see. Palun tehke see asi ära, mis sa karjud. Ei, ma ei karju, ma ütlen lihtsalt, et tehke see asi ära. Ei, sa karjud. Vot ühesõnaga ma olen harjunud lihtsalt niimoodi kõrgendatud häälega rääkima. Ma ei karju, on niisuguseid asju. Saab küll reguleerida. Aga kokkuvõttes, kui mingi keskkooli klassikokkutulek on jah, mingi uus ja hiljem siis vaatad, et inimesed räägivad sama intonatsiooniga. Ta tunneb meelde, see ei kao ära. Ei kao ära, ta lihtsalt natukene, võib-olla hea, kui on, mõnel on, läheb hääl kähedaks, joob külma õlut. Aga intonatiivne käitumine. Siis tuleb meelde, seal on niuksed, naljad, seal niukene. See on ja panen, hääl on, hääl on üks asi, aga muidugi osasid asju saab reguleerida. Näiteks leiad põhjuse, kui leiad põhjuse, miks see hääl on. Mis ei ole sulle kasulik, ma ütleks mulle esimesel kursusel koolis oli ikka nii, et hääl murdus, kuked siis oketilist. No praegu tegin kuke sisse ja no keegi ei ütelnud mulle, mis see on, isegi Karl Aderi nisu kuked tulevad, naised, tabasin ära küll, millest need kuked tulevad, sest noh, eks ole teisigi kukele olemas õpilaste seas siis pingeseisund, pingeseisund ja hingamise blokeerimine. Niisuguseid asju saab küll parandada või mitte parandada, vaid reguleerida, ütleme nii. Tähendab te õpetate hingama ja nagu teatriajalugu ütleb, meil on kuulsaid näitlejaid, kes on oma häälega väga palju tööd teinud ja seda treeninud nimetatakse alati taimerit ja ka Liina Reimanni varasemast põlvkondadest tähendab häält, hääleulatust ja tugevust on võimalik õppida ja õpetada. Ja Eino arendada ikka, see on nii nagu igasuguseid painutusi, venitusi saab teha ja selge see saab arendada. Küsimus on selles, et hääl ei tekki laiali üksi, ta ongi selle hingamisega koos, eks ole, õhus õunamine resonaatoritele, hääle Baltele ja, ja see on see, mida saab jälgida. Ja kokkuvõttes sellega saabki töötada. Kusjuures eesmärk ei ole ju mitte see publik, mõtleksid küll, tal on seal laval ilus hääl ja kuidas ta räägib, et tegelikult see on ikkagi rollilahenduse teenistuses. Ah jaa, see on see, et, et kokkuvõttes nagu alati igal asjal on kaks otsa, on ka see ilus hääl, üks teine ots, mida ega eriti ei taha kuulata, ju ise oleme ka kuulnud, eks ole. Noh, ma ei taha seda teha, äkki tuleb kellelegi moodi, aga, aga, aga see ilus hääl ei ole eesmärgiks omaette. Täpselt samamoodi ei ole ka niisugune kõne kus ei ole absoluutselt mingisuguseid takistusi või mingisuguseid psühholoogilisi peatusi või pause. Kõik on nii loogiline ka see kõne ei ole eriti mõnus kuulata. Kui kõik on nii selge, psühholoogia ja loogika koosolemine on siis kõne puhul vaadeldav ja teine asi on see hääle puhul siis igale inimesele omapära. Kas see tuleb talle kasuks? Ei tule, see on teine asi, kas ta hakkab kujunema. Rohkem lihtsalt talle pannakse, ega lavastajad ei pruugi ka kogu aeg hoolitseda su eest. Mida talle neid anda, mida ta enne ei ole lahti, purena, seltse mäletanud Mikiveri meelde tuletades. Mikiver on kaks korda andnud mulle niisuguse asja, mõtlesin Mikule ütles. Kuule, mõtled ka, mis sa teed vä? Esimene roll oli mannist, andis Stalini rolli ja teine oli siis Pearu roll tagasi vargamäe pärast, et me oleme päris tänulik selle sellepärast, et kõigi eriti Pearu rolli puhul, mis oli, mis oli ka niisugune mõnus mõnus asi ja aga ma ise oleks ennast pannud sinna, kui keegi oleks küsinud, et kuule, mis rolli mängida saad, kärud, tahad mängida? Mine metsa ei pea. Sest Pearondil Stampeerunud kujutlus Pearust Lubage vaielda. Ma mäletan Raivo trassi lavastuses, Pearu mängis Jüri Krjukov ja Tanel Toomi filmis mängis Priit Võigemast. Neid ei saa kuidagi Stambiks nimetada. Ja vaata, küsimus on selles, fakt on see, et hambathan, halb inimene, vaata seal, te võite ütelda muidugi, et nad on erinevaid, aga see, kui keegi ei taha, et ma tahaks olla nagu Pearu siis see ei ole pedagoogiline. Selles on see ühtsus, ta ei ole positiivne tegelane. Vaata seal suur dilemma, millega mina olen mitu korda kokku puutunud ja, aga kui me hakkame Andrese ja Pearu eetikat võrdlema Nad on alati justkui koos ja alati aadres on ikka niisugune nagu eesti mees, jah. Vero nisukene, pagana setu, tead. Ja eesti mees on alati õige mees ja ükskõik kuidas see käib praegu ka laiade ükskõik kuskohas, hõlmad laiali ja müts peas, oli Eesti meesklast. Aga jah, mina püüdsin sellele, tähendab kui rääkida homo vaatlen, olles otsade näitleja, kaitseb oma rolli ja mina mäletan seda, et mina püüdsin teadvusse natuke hinge sisse tuua. Ma ei räägi teistesse, ma ei räägi Tanel Toomi ja selle selle pere vastu, vaid küsimus on selles, et noh, see oli see Vargamäe Pearu, minu Pearu oli ikka 10 aastat varem ka, kui need aga mingit hinge sisse tuua. Jah, et sest noh, tema armastus krõõda vastu ei olnud ju nali. Seal tihti on, öeldakse niukse päästruudina öeldude tona armastab teada, mees armastab naist, mis tahab sind. Ei. Selles mõttes jah, mul oli hea meel, et ma selle haru Diaroga hakkama sain, siis mul nii meil kui kriitika läheb ja tuleb, siis osad asjad jäävad meelde ja siis ma mäletan, mäletan, see oli Jaak Kristi, kirjutas kunagi Pearu kohted ja Veinmann Pearu nali. Autasu Norrivalt hea. Et see oli randal huumoriga öeldud ja Enesekiitus on ka täitsa paslik, praegu räägime edasi asjast. Kajalood, mis seal on näitleja ja koolitaja, Martin Veinmann nüüd enam lavakunstikoolis õppejõud ei ole, nüüd te olete koolitusfirmas in victa ja te õpetate, keda ja mida tegema. Faktiviga koolitusfirmas küll, aga mitte victas, nendega ma olen lõpetanud, ma alustasin küll nendega ja, ja siis nüüd ma töötan, töötan vaid, ühesõnaga, mul on sidemed siis äripäeva akadeemiaga ja erekoolitustega jaga muidugi iseseisvalt, sest noh, vahendajaga ei olegi tarvis, keda te koolitate põhimõtteliselt olnud kõik juhid, juhid, keda vaadatakse, keda kuulatakse, kellel on midagi öelda. Ühesõnaga see avalik esinemine ja selle mõtestamine. Järelikult nad ikka ei mõtle, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Ei, see on jah, kummaline, et haridus on kõigil olemas, aga kokkupuude teiste inimestega võib selleni peitu panna. Mõnikord kui teisi inimesi on veel 100 ees, siis on see eriti keeruline. Mõnikord. Kuidas te neid treenite, mida te neile õpetate? Noh, ma arvan, et kõige olulisem on see, et inimesed õpiksid aru saama, et kelle pärast nad räägivad räägivad kuulaja pärast ja kas kuulaja, et ainult saab aru vaid ka usub teda, et see on see niisugune lähtepunkt kõnelemine on suhtlemine, ka avalik esinemine mitte see, et ma loen lihtsalt oma mingisuguse teksti ette, mis on õige. Aga millegipärast jätab see külmaks. Ühesõnaga tõde ja usutavuse probleem. Tõde ei pea mitte tõde olema, vaid kui me räägime avalikest esinemistest. Tõde peab olema usutav. Seal raamatus ka kirjas, muidugi, tõde peab olema sama usutav kui vale. Ja me teame väga hästi, kui me oleme head valetajad, mida me siis valetamiseks teeme? Me ei saa ilma kontaktita. Küsimus ongi see, kuidas luua kontakt. Ja niisugused asjad. Mulle tundub, et siiski ei õpeta mitte ainult tehnikat, kuidas luua sidet publiku või teise inimesega, kellele oma mõtteid ja ideid selgeks teha. Vaid olulisel määral kujundati isiksust, et ta hakkaks iseendasse uskuma just nendesse asjadesse, mis teda aitavad avaliku esinemise või suhtluse juures. Väga täpne, väga täpne ja, ja kokkuvõttes see aitamine seisneb tegelikult mõnede asjade fokusseerimises või meeldetuletamiseks. Näiteks seesama asi, mis asi, see suhtlemine siis olgu, ma ütlen, et kõne on suhtlemine ja suhtle, noh, mis sa teed midagi teha selle käsu peale, mis ta on, ja kui ma esimest korda ütlesin selle välja selle ühe niisuguse kreedo, et mis on suhtlemise eesmärk. No kui ma lähen müügiesindaja, siis minu ülesanne on see kaup või teenus maha müüa. Ma pean potentsiaalsele kliendile nii lähedale pääsema, et ta hakkaks mõtlema nii nagu mina ja et tal on seda asjade arv väga õige. Teisisõnu, mis te teete, te ju püüate teda mõjutada teile meelepärases suunas kõik? Noh, ma mäletan väga hästi, kui ma ütlesin selle kuskil välja, ühesõnaga siis üks inimene täpselt samamoodi, kes antud alal või selle ala lähedal tegutseb, ütles, et ei, see ei ole nii, ei ole mõjutamine, see on manipuleerimine. Ja muidugi on manipuleerimine, mõjutamine, aga mulle meeldib ära Donald Šmees stan Robert peekon maja, eks ole, noh, eesti keeles ka raamat kirjutatud ja kõikjal üksipulgi terve raamatu kirjutab sellest, kuidas, kuidas me kogu aeg mõjutame, missugused mõjutamise moodused viisid meil üldse ei tarvitada, on, nimetab nii, et meil on 10 10 eetilist mõjutamise viisi ja nelik ebaeetilist. Alati me kasutame, me alateadlikult kasutanud ja siis seesama kõnelemine verbaalne kõne on siis üks neist kümnesteetilisest mõjutamise viisist ja mis, mis eriala on suhete loomise kaudu. Kõigepealt ma loon suhted inimestega, et siis kasutada mingit teist mõjutamise viis. Nii kui suhted ei ole, on kõik valvel, eks ole, mis mees ta on või mis naine ta on, kuidas talle läheneda, kui ei tea temast mitte midagi. On niisugused asjad, mis põiguvad, jah, Teil on õigus, ei ole justkui kõneõpetusega seoseski, eks ja, aga nii kui ma ütlen nii, et no näiteks neli ebaeetilist mõjutamisviisi esimene vältimine. Kas tuleb tuttav ette, tulevad pildid ette ahmis moodi avalikus ruumis, niimoodi seda, mismoodi inimene, kellel on võim, võib seda kasutada kõnelemisel avalikul esinemisel, ükskõik kus. Teine manipuleerimine, no see on ju teada, seal ei ole selline, et sul oleks õigus seda saada. Kolmas heidutamine, eks ole, ei, sihi sind, 400 ähvardamine, muide, eks ole ähvardamine, et kuule, kui sa seda ei tee, ausalt öeldes, siis teeme niimoodi, see on puhas ähvardus, aga ma panen selle nii-öelda püssi siia laua peale, ütlen kuidas me siis nüüd otsustame seda asja? Püssi võib olla ükskõik missugune muu asi, no ütleme, ütleme läheme siis kohe nüüd terapidi sinna poliitikasse ütlen, aga see koalitsioon läheb lõhki. Kui see ei ole minu minu ettepanekuga nõus. Eks ole, vot see ja me kasutame neid mõjutamise viise pidevalt, me ei saagi muidu suheldi, see on see foon ühiskondlik käitumismudel, ükskõik, kas me kehtestame ennast, kas me toetume mingitele põhimõtetele, kas me teeme mingisugust vahetuskaupa, need on kõik mõjutamiseni sugused printsiibid. Seda me puudutame masinaid jutujutuga. Vaatasin läbi teie kõneõpetuse raamatu, ega meil kõnelemistehnikat ja suhtlemise õpetust neid raamatutele väga palju Eestis ei ole, mis oleks eesti autorite kirjutatud? Teie olete kokku pannud niisugused peaaegu et Telliskivi 350 lehekülge seal on ja paber on ka selles mõttes võib-olla paksemaks, natuke kõvad kaaned. Ja seal on siis neid tavalisi hääleharjutusi, häälikuõpetust, pagari, piparkook ja kõik need vanad tuntud harjutused. Kui palju inimestel praegu niisugust elementaarset artikulatsiooni õpetust vaja on? Niikaua kui suud lahti ei tee ja raskemaid ülesanded ei võta, siis ei pruugi üldse aru saada, et seda vaja. Aga no mul on mõned niisugused individuaaltunnid, kus me saame mitmekülgsemalt neid asju niisugune arutada ja proovida ja katsetada. Ja siis selgub jah, et aia. Ma olen rääkinud tegelikult küllaltki lõdva lõuaga niimoodi ei teagi, kuidas see, kuidas noh, selgus, siis tuleb, et miks, miks see ei tööta ja mis see mõte ei tööta, ma teen meelega praegu niisugust häält, eks ole. Et noh, kõik on ju normaalne, kõik saavad aru, aga noh, need pisikesed asjad jälle pisikesed meeldetuletused, et kui keel koosneb vokaalide konsonantide, siis nendel on omad ülesanded vokaalide kaudu kõne mõju kandub ju kohale. Öeldakse, et vokaalid on keeleemotsionaalne alge ja konsonandid nende kaudu kõle, muutub täpseks selgeks konkreetseks öeldakse, et konsonandid on keeleintellektuaalne alge. No vot, ja siis tekivadki niisugused asjad, et niuksed juhtumid, et ma ütlen, mida sa ütlesid, ma ei saa aru, ma ei saa aru, mida sa räägid ja heinaga kõvemini rääkima, aga mis sa kõvemini karjuvad, sa ütled täpsemalt, ehk teisisõnu fokusseerida oma tähelepanu konsonantidele. Eks ole, need igapäevased asjad, mida me mõnikord kasutame, mõnikord ei märkagi. Te tõite näite lõdva lõuab kohta. Ühel päeval vaatasin televiisorist oli meil määratud ametisse üks kõrge riigiametnik. Ta andis aktuaalsele kaamerale intervjuu ja ta rääkis läbi hammaste, mis tähendab, et alumine lõug absoluutselt ei liikunud ja ta artikuleeriski ainult huulte kaudu. Aga teie ei haara selle peale selle inimese telefoninumbri järele, et teda õpetada ja treenida, sest kas te usute ka, et inimest saab õpetada ainult siis, kui ta saab aru, et ta vajab õpetust? See on nagu alkoholismiga ilmselt jahvate, see, mille pärast neid ei tohi saata, vaid nad peavad ise nõus olema, et nad lähevad ravile. Aga see selleks, aga no hakkame mõtlema, mispärast ma hambatkin, räägin. Ma ei tea. Vaata, tehke pange hambad kokku, vaadake, mis mõtted pähe tulevad. Bridge rääkida, no ikka annab teksti ette küll ma üldse tekstiga ma mõtlen, see, mis seisundis seda, mind ennast viib. Pingeseisundi, see on hambad kokku, see tähendab seda, ma hoian tagasi ennast, ma hoian ennast tagasi, ma jätan seda ütlemata ja ta võib mind nagu tõmbab kulmu kortsu. No kas sul tulevad mõtted pähe, et elu on lill või? Ei tule, eks ole, vastu pidid olev pagan küll, jälle kui iga päev lähen vanemaks, Eriks olevad kortsus nägu, vaatad või kulmu. Aga see tähendab seda, et keha juhib meie meie mõtteid või suundi, mõtete suundi ja kui mu keha niukene pinges on täpselt sama audi, võtan kõnetoolist vot niimoodi kinni, nagu tahaks ta üles tõsta. See näitab midagi. See näitab midagi, hakkab juhtima mu mõtteid, ma võin tegelikult alguses olla väga normaalne ja niisugune asjalik ja nii kui panen endale mingisuguse mingisuguse kehalise niisuguse asendi panen siia, kes ennast niimoodi. No selge see, et ma muutun enese silmis kuidagi tähtsusetumaks ja nii edasi, ühesõnaga seesama keha näitab teed meie mõtetele, see ei olegi minu välja mõeldud, eks ole. Psühhosomaatika on tuntud termin. Et ma ei tea ja miks ta räägib ja ma ei tea, keda ta mõtlesite. Las ta jääb, aga, aga, ja seal muidugi ta ei räägi ainult huultega, sel juhul kõneharjutustel saab seda ära kasutada, muide ma võin ka suu kinni, räägid ravi niimoodi üldse huuled ei liigu, iso teen, eks ole, huuled, ülikool liigub, liigub aastaga ja pehme suulagi, vot need asjad aktiviseeruvad ja kui sa tahad, et sul need ka töötaks, muidugi sa võid harjutada suu kinni rääkimist. Jah, kõik need. Piid on teil siis selles raamatus pealkirjaga vajadus olla mõistetav, seda on välja antud kaks trükki. Ja vajadus selle raamatu järele paistab üsna suur olevat, sest et seda ei ole raamatukogus üldse kogu aeg võtta, millal tuleb, kas kolmas trükk või millal te annate trüki täiesti uue käsikirja? Vastus esimesele küsimusele, siis kui ma võtan julguse kokku, lähen teatriliit uuesti küsima, kas teeme nii ja, ja siis vastus teisele küsimusele siis kui siis kui mul enam midagi teha ei ole. Selles mõttes, kui proove ei ole, koolitusi ei ole, kõik on, eks ole veebis ja vot siis on ilmselt paras aeg sellega tegutseda. Sest praegu ma, kui ma teeks selle raamatu, siis ma teeks ta ikkagi antud koolituste formaadid põhimõttel, mida ma praktiseerin kogu aeg, ma ei tea, kas tark avaldada niisugust elus asja. Ühesõnaga, lükkate määramata tulevikku. Kuidas inimese hääl elu jooksul muutub, te nüüd siin intervjuus viitasite, et mõnel läheb kähedamaks või hakkab käriseva, kui on elu jooksul palju külma õlut joodud aga hääl muud dub aastatega niisama ka, et inimese ainevahetus jääb aeglasemaks. Reaktsioonikiirus jääb aeglasemaks. Mis häälepaeltega juhtub elu jooksul? No ma usun, ega siin, tavalisel rääkijal, seda me ei saa aru sellest ilmselt kes ei kasuta seda mingi töö aparaadina, seda häält, ega me ei pruugi aru saada üldse, kas ta muutub või muutu. Aga lauljatel on see võib-olla isegi selgemini näha, et ta muutub. See diapasoon väheneb, muutub kitsamaks, mis, mis alal ta ennast hästi tunneb ja, ja täpselt samamoodi ilmselt ilmselt vanaduses on ka see etapp vajub kuskile tema jaoks kõige ökonoomsemad lahtrisse hääl. Ta ei hakka enam vehkima, ta ei muutu, nii rikkakse see intonatsioon enam ilmselt ma usun. Midagi ei ole parata, ta millegipärast ilmselt ma usun ka siis see elufilosoofia või see, mida ma kasutan, kui ma olen ikka närvis kogu aeg nagu näitena toodud, kui ma olen närvis, ma võtan ikka kõrgemad noodid nii-öelda ja, ja kui ma olengi elu vahel närvis olnud, no siis kokkuvõttes ma ei pruugigi vanaduses närvis olla, aga ma lihtsalt harjunud niimoodi rääkima, kust need siis need nõuded on? Eks ole, näiteks. Ja ma ei ole üldse närvis, aga mul on niisugune käitumismudel häälel. Ja täpselt samamoodi võin, võin, kui ma olen niisugune. Rahulik teed, siis ma võin, võin või vanadusest nii-öelda veel allapoole oma häälega minna kasutada seda, jääda sinna kodust tsooni, aga see on niisugune, noh. Ma ei ütleks, et see on mingi teaduslik niisugune põhjendus, Ma lihtsalt arvan, lind. Mis te arvate, mis häälepaeltega vananedes juhtub, kas nad jäävad lühemaks, venivad pikemaks? Me keegi ei ole ju näinud oma hääle. Lihaslihas loogiliselt võttes ta elastsemaks ei lähe, eks ja kui ma talle viga olen teinud, siis tal tulevad mingid sõlmed sisse, oli teatavasti ja ja kokkuvõttes ikka lühemaks, niga lihas ikka lühemaks, kõik, ükskõik olgu ta jalalihaseid ei kasuta, jääb lühemaks. No teine asi on see, et kui hääl läheb ära, siis püksikumm, eks ole, läheb niimoodi Lopendama, siis tal ei tule hääl ka välja. Aga kui tal ikka hääl alles on, siis ta ikka on ekal mingis mingis osas on ta lühike. Oleme teie häält kuulanud ja häälest rääkinud, nüüd üsna palju Sarobandiniga jõuda. Et eelmine intervjuu enne tänast, mille ma leidsin raadio arhiivist, on see, kui teid tohtis õnnitleda mees osatäitmise aastapreemia puhul. See oli siis kelle lavastusse Sarabanduri Peeter Raudsepp fotode järgi ma vaatasin, te olite seal niisugune Halli habemega krimineeritud vanameheks. Ilmselt tuli teile aastaid juurde pandud. See oli umbes mulle 40 aastat tagasi, eks noorhärra kutsus intervjuule ja ei, see ei olnud 40 aastat 25 aastat tagasi, aga ma olin olnud juba 30 aastat teatris peaaegu 20 aastat ja siis ta küsis, esitas mulle niisuguse geniaalse küsimused. Mis teile teatriteest kõige rohkem on meelde jäänud. Ja siis mina ütlesin kärbatressijat, teate, saame järgmine kord kokku. Täpsustage. Ja muidugi järgmist korda ei tulnud, sest ta solvus. Aga vaata, mis tal mõjub ja oota, see lugu sai alguse üle 20 aasta tagasi, Peeter Raudsepp lavastas meil niisuguse näitemängu nagu Bergmanni jälle Ingmar Bergmani näitemängustseenid ühest abielust. Ja see kujunes hitiks niisuguseks menutükiks. Ja siis samal ajal ilmus ka Bergmani see sara panud kas samal ajal või kuskil ilmunud ühesõnaga niimoodi, ainult et need samad inimesed, kes saavad 30 aastat hiljem kokku. Ja siis Peeter Raudsepp ütles nii. Kannatame natuke, Te, olete liiga noored, teeme selle 25 aasta pärast ära. Ennegi kuuldud lavastaja juttu, teeme kui lage ära ja. No vot ja läks 25 aastat eriti mööda. Tuleb Peeter, ütled, teeme Sarabandi ära. Teeme ja kokkuvõttes siis Sarabanud noh, hakata natuke vastust konstrueerima sellele küsimusele, mis ta võlub. Võlub Bergmanni puhul see Ei anna mingit lootust inimsuhete nisusele. Kuidas öeldakse, et inimene ei muutu kunagi täiuslikumaks? Küsimus on lihtsalt selles, kuidas nad omavahel hakkama saavad seal, nii kurbnaljakas ja just nimelt rõhutan, kurbnaljakas ta ei ole tragöödia. On nii kurbnaljakas, mismoodi egod kohtuvad, mismoodi inimesed püüavad juhendada või juhtida teise inimese elu. Ühesõnaga, seal on mitu tasandit, mitte ainult minu roll, vaid küsimus on selles, et seal on ju, eks ole, mina siis minu laps, minu poeg ja pojatütar juba kolm põlvkonda ja mõlemad on mina olen püüdnud kogu aeg, eks ole, teha niimoodi, et niidiga siis poeg täpselt samamoodi püüab, püüab kujundada oma oma lapse elu ja ta ja siis lõpuks kohtusse sama Johan oma kunagise naisega Mariannega. Kõige märgilisem on see, mismoodi mismoodi ei taha. Haru tülitab mind, hellitad mind minu eksiilis, see oli üks asi ja mismoodi siis hakkab, hakkab niuke? Noh, nii-öelda elluärkamine. Aga kuhu see kokkuvõttes lõpuks välja jõuab? Noh, seda ei saa ette rääkida. Aga mulle meeldib jah, kui see. Kui see jätab niisuguse tunde, see, selle avastasid mitte ainult eraldi nina, vaid see, et ei tea, kas naerda või nutta. Ei tea, kas naerda või nutta selle asja peale aga see on elu. Tõsistest asjadest ta tegelikult Kivirähu loomingu terve looming on selline, nagu mida sa teed, kui sa võtad teda väljetonina, siis sa oled lihtsalt tühi inimene. Aga kui sa hajult muutvad tallarlal või muutud tigedaks, siis ei ole ka see ilmselt Kivirähu ees keerame. Eesmärk just nimelt ei tea, kas nutta või naerda. Midagi parata. Minule meeldib, mulle meeldib seda kohta tsiteerida peas seda, et jutt on sellest aastaloendite raamatut ja. Jutt on seal, eks ole põrgust, et kus inimene siis lõpuks lähedastele, sest ta ütleb niimoodi, et igaveseks hukkamõistetute põrgu on täpne koopia nende maisest elamisest. Enamike märkasite vahet. See paneb küll nutma, see alguses on lõbus nutta selle pärast, et muidu nagu öeldakse, pill tuleb pika ilu peale. No vot, ma ei tea, kas nii sobib lõpetada nii kurvalt ägis midagi lõbusast, noh ma olen komöödianäitlejatega olnud. Aga praegu on mul see viimane, on esimene armastus näinud. Aeg. On aeg teatrisse tulla, aeg seda vaadata ja praegu me tähistame draamateatri suurt ümmargust sünnipäeva, eks ka teie ümmargune sünnipäev jõuab varsti kätte. Missuguse etendusega te seda tähistate momendil on plaanis Sarabanud suures saalis. Siis ma saan aru, et seal midagi väga südamelähedast, et midagi, mida ta väga tahab. Aitäh ja päev, aga seoses jah, et mis sa hakkad, ma võin ju, see oleks ju ka kurb, kui ma ütleks, et tahaks näiteks. Võtame siit altpoolt 30 aasta taguseid asju, aga, aga noh kui, kui mäng, siis mäng. Meie aeg raadios on selleks korraks lõppenud. Erakordselt huvitav oli rääkida mitte ainult teatrist ja rollidesse jõudma, aga hääled. Ja sellest, kuidas inimesed räägivad ja mõelda selle üle, kuidas me ise räägime. Suur aitäh. Kutsumast, aitäh kutsumast. Saatejuht oli täna Kaja Kärner ja, ja ootame järgmist külalist järgmisel laupäeval kuulmiseni.