Tere Meie aeg, mis meile on praegu antud, on keeleliselt rahvaloomingu ja rahvapärimuse poolest erakordselt rikas ja usun, et seda on märganud küll. Igaüks on palju uusi sõnu, on palju uusi ütlemisi, mõtteteri, vanasõnu, anekdoote ja sellepärast ongi tänases saates folklorist, Kirjandusmuuseumi juhtivteadur Mare Kõiva. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja kui koroona on täitnud ju kaks kuud kõik päevad meie elus, siis vist küll igal päeval sünnib rahvapärimust. Tundub küll praegu nii. Kindlasti ma just praegu kiirustasin stuudiosse ja tulin taksoga nagu ikka oma äärelinnast. Ja taksojuht ütleb, et ei enne isa maha minna kui ka üks anekdoot. Üks anekdoot oli selline. Proua Kaljulaidi käest küsitakse väga murelikult, kuidas ta saab seal Eestis ikkagi hakkama. Kõigiga tuleb kaks meetrit distantsi hoida ja selle peale vastab proua kaljulaid. Tegelikult on raske, sest eestlased on harjunud hoidma 10 meetrit distantsi üksteisega. See see on üks neid jätku, siis tõepoolest üks jätkusid sellele, kui jaanuaris algasid esimesed suuremad koroona meemide lained ja üks esimesi oli niisugune, kus selline tõsine natukene. Victor Crone näoga laulja ütleb, et oh, lõpuks ometi on Skandinaavia ka kõik korras. Inimesed hoiavad üksteisest eemale. See see tore stereotüüp on laienenud kogu Põhjamaade peale ja kõlab ju päris huvitavalt, kui see ei ole ainult eestlaste süü. Distants on nii suur. Sellised naljad eestlaste ja vahemaa üle, need tekkisid, sündisid kohe päris erakorralise olukorra kehtestamise alguses. Ja tõepoolest, no tegelikult ausalt öeldes hakkas kõik, mitte ainult meil, vaid ka mujal maailmas, kõik vanad põhjad hakkasid nagu elama või tülid uuesti välja ja sõltuvalt nüüd sellest, millise riigiga oli tegemist tulid nii vanad haiguste ravimise, igasugused vanad teooriad selle kohta, mida keegi on väljamõeldud või miks meil üldse niisugune viirus on. Üks hästi selline põnev tendents, mida näeb ka Eesti sotsiaalmeedias, on see, et inimesed ütlevad, et tegelikult koroonaviirust ei ole olemaski, et see on, kõik on vandenõu. Tegelikult korraldasid ravimitööstuse inimesed selle, et et müüja eriti edukalt erinevaid ravimeid maha ja no loomulikult läheb see edasi selleni, et tegelikult oli see hiinlaste kavatsus võtta Ameerikalt majanduslik üle võimerov, kuigi USA ei ole praegu üldsegi majanduslikult nii heas seisus, et et selleks nüüd nagu koroona vahin koroonaviirust küljest justkui vaja ei ole. Muidugi seoses haigustega, otsekohe hakkasid levima meil vähem, aga näiteks Venemaal palju rohkem. Igasugused huvitavad valeteated ja valeuudised. Eks Venemaal on päris mitmel korral on olnud aktuaalne tegelikult arstide vandenõu või siis valitsuse vandenõu rahva vastu. Valitsuse vandenõu tähe all elati 19. sajandil. Ja ausalt öeldes see on üks neid vanu motiive, mis ei ole ka Eestit puudutamata jätnud. Selles mõttes, et 19. sajandi koolera leviku ajal ka eestlased väga levinud jututüüp oli see, et koolera vähem katki, et need ei oleks üldse ühiskonnas levinud, aga tegelikult tahavad sakslased siis tegelikult saksad ehk mõisnikud tahavad saada eestlastest lahti ja tahavad siia tuua hoopis saksa talupojad, on üks seletusvõimalusi ja selle tõttu kaevusid mürgitatakse. Ja sellisest mürgitatud kaevust vett võttes siis loomulikult see kõik läheb täide, aga no praeguse koroonapandeemia ajal on näiteks Venemaal palju huvitavaid kuulujutte käiku läinud. Need on üsna üsna ilmekad, näiteks Moskva kolleegid on kogunud just idapoolselt Venemaalt selliseid toredaid kuulujutte, et et linnavalitsus puistab joogivete desinfitseerivat lahendeid. Et vee joomisel tuleb olla väga ettevaatlik, sest sa saad mürgituse. Ja teine juba palju kurjem ja vanemmotiiv on siis see, et valitsus soovib vaestest vabaneda. Et see ongi nagu peamine põhjus, miks siis kas vett mürgitatakse või võetakse ette mingid muud sellised täiesti vastikud kaitsevahendid, mis kindlasti on suunatud just just rahva vastu. Et inimesed ükskõik, olgu eestlased, venelased, prantslased, sakslased, otsivad põhjendusi, miks niisugune asi on juhtunud ja siis on hirmul, on suured silmad, oli meil üks selline vanasõna, aga nüüd on see ju muudetud ka. Hirmul on hiina silmad. Jah, ja jällegi, kui tulla sellise rahvusvahelise kogemuse juurde, siis kirjutas mu väga tore jaapanlasest Ameerikas elav kolleeg kirjutas, et, et kuulge, mida te ootate, et tegelikult on meil riigis midagi enneolematut, et see on niisugune absoluutne nulltolerants, aasia inimeste, aasia kaupade, kõige muu vaenamine ja igasugused kuulujutud teemal, et need on mürgitatud, nad on tervisele kahjulikud, nad on tehtud nii, et nad vigastavad meid ja nii edasi, et on viimne hetk hakata seda uurima ja no isegi kui vaadata Eestit, siis meil ei ole olnud väga selliseid eredaid pagulaste või nii-öelda tööle tulijat või võõrtudengite vastaseid aktsioone. Aga siiski me näeme sotsiaalmeediast, et inimesed on häiritud. On loomulikult neid, kes kasutavad olukorda partei võitlusteks, aga noh, ka tegelikult on näha, et et tehakse nii nalja kui tuntakse muret. Üks mure on loomulikult või nali on see, et arvutusülesanne on niisugune, et kui mitu eesti tudengit see on siis põllumajandusministri pihta, aga, aga ka EKRE pihta laiemalt ilmselt, et kui mitu eesti tudengit on tarvis. Et asendada ühte Ukraina põllutöölist, et arvutuslikult umbes 300 tudengit kaalub siis ühe ukrainlase üles tema tööviljakus. Nii et jah ja noh, niisugust väikest närvilisust või selliseid väikest närvilisust näiteks mida kohalikud sündmused just üles puhuvad, on ju näha, ma arvan, et kõik võtsid südamesse seda teleuudist, kuidas Tartu tudengid kõigele vaatamata peavad ühikas pidu ja vot nüüd seal kõik levib ja kus on ülikooli silmad ja kõik muu. Et jah, ikka aeg-ajalt see varieerubki niimoodi naljast ja huumorist kuni päris tõsiste hirmudeni. Ja mõnikord ka noh, niisugust toredate valeteadete, nii, ma arvan, et maailma üks kuulsamaid valeteateid, mis on põhjustanud tõsiseid šokke ja vaenu avaldusi on seesama ka tegelikult Eesti televisioonist korraks läbi läbi jooksnud videoklippe, et New Yorgis on surnuid juba nii palju, et need maetakse massihaudadesse ja nii edasi ja nii edasi, et see sarnaneb jällegi mitmes mõttes niisuguste vanade kui nüüd meenutatav varasem aidata, kes siis meenutab tõesti ütleme seal enne esimest aastatuhandet toimunut, suuremaid pandeemiaid, mille kohta on kirja pandud üsna filosoofiliselt, et et kõik käivad ringi maskides, kõik istuvad kodus, kedagi välja ei lubata, linna ei lasta ei sisse ega välja, ainult laibakoristamise vankrid veavad surnuid ühte suurte hauda. Mis on siiski ülekaalus, kas murelike pessimistlik looming, rahvalooming või, või saab ikka nalja rohkem? Mulle siiski tundub, et nalja saab rohkem. Sul on õigus, tegelikult, tegelikult tuleb öelda, et mitte ainult et nalja saab rohkem, vaid ka väga palju selliseid posid, aktiivsed, ükskõik, kas nad on sügavalt hea sisuga või sügavalt andekad või, või lihtsalt parasjagu keelele ja meelele juhtunud asjad. Et ikkagi optimism on peamine, mis igal pool kajab ja, ja tegelikult neid niisuguseid kurbi või igasuguseid äärmuslikkusi väljendavad jutud, et need on tegelikult vähemuses. Ja isegi nende hirmu tekitavate kohta on väga kenasti minu meelest väljendanud ennast üks meemide põhiuurijaid. Shifmann, kes on juhtinud tähelepanu sellele, et kui vaadata tervikuna loomingut, mis tekib meemide eel ja ja nii-öelda meemi ajastu ajal, siis on selge. Globaalse kõrval on hästi olulised kohalikud dimensioonid ja isegi kui meile tundub kõik see nali, keele uusloomingut ja kõik muu väga kootiline täiesti mõtestamata. Näiliselt võiks küsida, et, et kultuur oleks justkui jõudnud mingisuguste nonsens väljenditeni siis pärast põhjalikumaid uurimusi ta on öelnud, et et tegelikult on neil väga positiivne, kogukondasid liitev oma tähtsus, esiteks ja teiseks, et Ta aitab kogukonnal läbi mõtestada, isegi kui nad ei saa aru, et see on kas nende optimismi väljenduse, millegi muu väljendus, et see tegelikult aitab raskest olukorrast läbi tulla. No rääkimata sellest, et võib-olla tõepoolest noh, ütleme siis nii, et Nõukogude Liidu kõige absurdsem matel perioodidel ilmselt oli naljaloome väga kõrge ja seda võib öelda ka praeguse aja kohta, et ikkagi väga erinevad situatsioonid kasutatakse maksimaalselt ära. Sa nimetasid meeme, see mõiste tegelikult on võib-olla paljudele natukene segane veel, et mida sa silmas, meem on mingi mõte, mis levib kiiresti. Kas sa pidasid silmas veebi meeme või kõiki meeme? Tegelikult see, kuidas ma ütlen, see on võib-olla viimase 10 aasta jooksul üks uuritamaid teemasid, et mis meem tegelikult on ja kui järgi mõelda, siis tegelikult protsessi käivitas hoopiski dokins, kes pakkus välja, et, et ei ole ühtegi olendid, kellel puuduvad geenid ja on selline kultuuriline nähtus nagu meem või siis me oleme harjunud seda eestipäraselt hääldama või siis miin. Ja see on niisugune keelend väljend jutt, et mingisugune uudis, mida inimesed kannavad teadvustamatulte, mis levib viiruse kiirusega veel kiiremini. Ühesõnaga ei ole võimalik leida nullpatsienti sageli. Kuigi seda püütakse leida, aga, aga ta lihtsalt nagu justkui on õhus olemas ja justkui ootab ainult seda, et inimesed erinevates paikades ütleksid ühel ajal ühe ja selle sama vaimuka lahenduse. Et hiljem on muidugi täpsustatud ja on leitud, et teie, et see lugu nende meemidega nüüd nii nii läbiv ei ole nagu, nagu võib-olla geenid meie sees. Ja võib-olla on tegelikult küsimus selles, et teadlased ei ole veel leidnud päris head lahendust, kuidas seda kõike paika panna või analüüsida. Et ta ulatub tõesti üksikutest sõnadest hüüdnimedest igasugustest, noh, mis tekivad kas valitsejate või mõne näitleja kohta spontaanselt. Et neid nagu mitte keegi ei pane paika seal sageli nafta ühendab meid, meid kõiki, siis me saame aru, kellest või millest on jutt, aga samas päris loojalt või, või noh, niisugust selget lugu ei pruugi sealjuures olla. Mitte võib-olla ka mõttetera vanasõna, kõnekäänd, misiganes. Absoluutselt jah, absoluutselt, või tõepoolest näiteks seesama ütleme, see, mille õnge ju väga paljud on läinud, et joome viinarohi, veel enam, tasuks piiritust juua, aga miks mitte proovida eetriga ennast ravida või noh, koroona eest kaitsta? Üks see tagumised nimetatud ained, eeter ja piiritus kõige kangemal kujul on sellega võimalik ilmselt ennast sama hästi on nagu äädika või kodukeemiaga ja, ja on selge, et viin aitab Rahva arvates sellest peale, kui viin muutus kättesaadavamaks. Viin justkui aitab kõige vastu ka, võib-olla eriline ninanips oligi see moslemiriiki Iraan, kes proovis ravida viinuga ja selgus, et vastupidi mitte midagi tulemust ei ole. Neid imerohtusid, mis, mis tekivad ja levivad kulutulena ingveri ingverijook. Kuulge kinod, kast ei prooviks musta pipraga, hävitada koroonat ja nii edasi. Et ükskõik kes selle idee välja käib, Nad on korraks väga populaarsed, nad tekivad, nad võetakse kiiresti vastu, mitte kõigi puhul, ei, kaugeltki kõik ei hakka ennast piiritusega seest puhastama või ka väljast. Ja samal kombel ei hakka kaugeltki kõik inimesed ennast küüslauguga määrima või küüslauk padja all magama selleks et haigust või tema tema deemonliku väljendust eemalepile, toda muidugi miimitsaid hästi kuulsaks tänu internetile. Sest see on nüüd üks neid nähtusi. Me mõtleme dokins sellest meemist, kirjutas esimest korda 1974 ja personaalarvutitega olid lood õige nigelad. Siis niipea kui internetti visuaalsed võimalused paranesid, tekkisid internetti meemid, mis kasutavad tegelikult ära absoluutselt kõik vormid. Anekdoodid kas või ainult värvilisele taustale panduna näevad välja nagu uued. Et kogu aeg tekib uusi naljatleb vaid või, või sarkastilisi meeme ja kõike, kõike muud sellist. Mina märkasin just hiljuti ühte meemi, kus oli siis ka Pärvilisel kastil kiri lumivalguke seal on nüüd kuus pöialpoissi, sest aebastaja pandi karantiini. No see on ju suurepärane Selle juurde võib-olla tasub meenutada. Tulen jälle tagasi sellesama meemi uurijošismani juurde, kes ütleb, et kuigi näib, et meil on kõik, kõik asjad on globaalsed ja kindlasti kindlasti see näide, mille sa jutustasid, on üks neid, kõik teavad, kes on lumivalguke ja kõik teavad, kes on tema pöialpoiss ja tal peaks olema seitse. Nii et ilma selleta ei saa mitte kuidagi. Aga seesama Schihmane on juhtinud tähelepanu, et, et nende üldiste kõrval, kas on vaja seda, et sa tead sellest kultuurist do natukenegi sa oled seda serva missi vähemalt riivanud, sest muidu ta ei räägi sulle midagi. On hästi palju kohalikke ja tead, kui ma tulin siia stuudiosse, siis ma just mõtlesin ühe teise koroonaaegse eksperimendi peale. Võib-olla see on hea näide just niisuguste kohalike ütluste läbi lõõmusest või võib-olla me peaksime teistmoodi mõtlema, vähemalt äkki mitte kohalikud ütlused ei ole läbi löövad vaid võib-olla on stsenaarium kirjutatud nii et ta nagu sisaldabki üht-teist, mis on ka rahvasuus üks kooliõpetajaid on teinud praegu eesti kooli õpetajaid, on teinud oma 16 seitsmeteistaastaste koolilaste hulgas sellise küsitluse. Et milliseid Viimse reliikvia-ga seotud, et noh, niisuguseid kas meemideks läinud või, või või ütlesid, nad teavad. Ja ma arvan, et kui ma ütlen paar neist, siis on selge, et näiteks seesama Meil lobisemise eest palka ei maksta. Tasuks ainult tippida Google'isse, kui on selge, et seda kasutavad koolitajad ja seda kasutatakse õpikutekstides ja igal pool väga laialt. Ta on täiesti uskumatu levikuga, aga on ka muid väga tabavaid matsid ja natsideks. Või seesama äärmiselt populaarne kohe näha, et vanad sõbrad. Või ka see, et ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine ja nii edasi ja nii edasi. Nii et selle põgene vaba lapse kõrval või jõudu, külamees ja võidki jääda nimetama terve filmi võib ära rääkida vist absoluutselt? Absoluutselt või? Minu jaoks on üsna üsna tore on see kevade meemisari, mis seal sai ka alguse, tegelikult tähendab kõik need ütlused kevadest olid ju pööraselt levinud juba varem. Aga praeguseks nad on taas suutnud kolida meenidesse. See ei ole enam kooli ülesanne, vaid ja see ei ole ka vanem folkloor, vaid ta võib-olla sünnib uuesti uuesti. No näiteks needsamad maskid, mida praegu, kas panna makse? On või see. Raja Teele suurepärane, ma just nägin oma kolleegil toredat maski, kosii minema. Nii et selles suhtes no see on tegelikult vahva, kui globaalse nalja kõrval on alati ka oskust panna tavatusse olukorda meie oma tekstid. Ükskõik, kui vanad või uued nad siis parasjagu on. Kui nüüd jälle koroona juurde tagasi tulla, siis ilmselt on üleilmselt levinud meemid, mis räägivad koroonast ja alkoholist. Mehike õlust ja kuidas ma ütlen, siin on veel üks täiesti huvitav aspekt tõepoolest, need levisid väga kiiresti üle terve üle terve maailma. Ja täpselt sama kiiresti levisid ka teated, et kas teate USA-s võeti müügilt ära ja kas teate, et ka meil müüakse ja kuidas seda tähele ei pandud ja tegelikult seal ongi pisikut sees ja nii edasi ja nii edasi, nii et tõelised sellised seinast seina. Aga just see visuaalne külg oli alati ka ka nendesamade õllepudelitega kümneist lauti viiruse enda kuju välja või või lihtsalt oli seal midagi muud väga-väga vaimukad, parasjagu kirja pandud ja võib-olla selle juures on ka üks niisuguseid meemide Salo külgi, mida ongi rõhutatud, et aeg-ajalt inimesed ei teadvusta päris täpselt. Nad ei sõnasta enda jaoks nende formuleeri, mida nad mõtlevad, mida nad tahavad millegagi öelda. Aga et kui vaadata neid näiliselt spontaanseid mõnikord ainult vaimukusel ja naljadele elavaid meeme, siis äkitselt on selged, tegelikult väljendatakse oma sisemist hirmu või agaaga sisemist rahulolematust. Et niisugune poliitiline tiiv on väga sageli meemide juures üsna oluline. Ja kui vaadata seda, mis puudutab Ameerika presidenti või, või Vene presidenti, siis päris kindlasti on on seal täiesti otse seosed olemas. Ja ma vist ei, ei saa ütlemata jätta seda, et meie valitsuses on ju, kuidas ma ütlen, kuldsuid, kes valdavad oma keelt nii hästi, et nad lausa pirniteerivad. Kindlasti on selleks siseminister, kelle ütlustest paljud on seotud tegelikult väga hea rahvapärimuse tundmisega ja, ja tegelikult ka hea sõnavaraga. Aga neist annab ka kõike kokku teha. Julge hundi rind oli hane rasvane vist? Jah, just täpselt. See one raskvõi, see, et ka see Ameerikast helme peale kujundatud tore mehem teemal, et mis viirus, mina ei näe mitte midagi, kui mina ei näe, siis ei ole. Kui mina ei näe viirus, siis viiruseid viirus ei näe ka mind on nagu niisugune Eesti Eesti variant, väga hea tekst jällegi. Ja see on ka nagu mõte, selline mõte on levinud mujal maailmas, gaasis. Ja see jällegi, see leidis tegelikult oma alguse Hiinas ja kui vaadata kõiki kõiki meeme kõrvuti, siis ilmselt on selge see, et ja kui selle pealt ennustada nüüd naljatamisi või või mingite hoiatuste või mingite muude emotsioonide kõrval midagi, siis kindlasti on näha, et hiinlased kahtlustavad, et nende valitsus ei ole nendega siiras seal autoritaarne, nad on lihtsalt valitsuse meelevallas, kes otsustab ja teeb, mida tahab. Nii et jah, seal on kindlasti oma alus ja loomulikult ka selle viirus ei näe mingit viirust. Ka selle puhul on loomulikult Ameerika ja trumliga seoses seoses väga palju otseseoseid ka teda iseloomustab ju üsna selline lopsakas ja ootamatu sõnavara või väljendusviis. Nii jutt oli meemidest ja poliitikutest, aga mul on üks näide, mis kindlasti ei saa olla meem, sest selle vanasõna tekkeaeg on väga täpselt teada. Piret Voolaid rääkis sellest huvitaja saates ja see on ju ka tegelikult, võib iseloomustada teisest küljest täna tänast aega, et, et kuupäevaliselt on võimalik ühe vanasõna tekke paika panna ja see on 23. aprill, on see kuupäev, kui peaminister Ratas ütles parem üks nädal liiga kaua, kui üks päev liiga vähe. See on vanasena. Uus vana sõna, jah, ja selle juures on järgmine väga tore nähtus, see on see, et neid üksikuid ütlusi on võimalik kasutada ka edasi kampaanias. Ta ei ole ainult nii, et peaminister ütleb, et see oli ka üks neid, mis leidis endale otsekohe kampaaniates väljenduse ja muide selle koha pealt võib-olla tuleb kiita ka Tartu linna Tartu linna kriisikomisjoni eesotsas Urmas Klaasiga. Ma saan iga päev selliseid toredaid meile, kus on, all on, armastan sind kaugelt. Mis on üks neid Tartu linna uusi avalikult välja pandud hoiatussilt, need on üsna humoorikad ja mitmed neist on tegelikult sellised, et kui nad on varem olemas olnud, kindlasti nad jäävad edaspidi ka. Tekitavad pigem mõnusa tunde. No absoluutselt, kui ma esimest korda sain selle kirja teemale armastan sind kaugelt, siis ma pean ütlema, et oleksin sellele inimesele hea meelega kaela langenud. Võib-olla see selle isolatsiooni ja, ja selle juures, et sa räägid sugulaste, sõprade, kolleegide, igasuguste inimestega. Aga sa ei saa mitte kedagi neist silmaga näha, käega katsuda ikkagi kedagi tahaks ka kallistada, hoopis kirglikult lähedalt. Et jah, see on võib-olla selles mõttes huvitav, et me saame paljude nähtuste tekkeprotsessi palju paremini jälgida ja see on nagu palju, palju selgemini arusaadav kui jällegi väga hea näite on toonud moskvauurija Tarja Ratšenko. Nimelt Venemaal levis pöörase kiirusega pitsatit õige allkirjaga dokument, milles teatati, et Moskva linnus on kehtestatud. Mitte ainult et karantiin ja komandanditund Vaidet noh, ühesõnaga kui tuled pärast seda killu aega välja, siis teadagi, kus sa lõpetad ja kuna see levis sotsiaalmeedias täiesti riigipitsatit ametliku paberi ja täiesti õige allkirjaga, siis no see parustamine ja kahjurõõm, mis pealinna suunas liikus, oli, oli ka huvitav. Ja võib-olla me saame jälgida ka veel midagi muud, näiteks erinevad seltskonnad, muusikud, sportlased, aga ka kirjanikud ja muud, kes on leidnud endale terve rea väga-väga huvitavaid loomingulisi väljundeid just nimelt selleks keerukaks koroonoajaks. Et mida kõike saab teha kas koos mingis keskkonnas ja mis sellest kõik edasi võiks areneda. Aga niimoodi, kiirel ajal ja kiiresti sünnivad ilmselt ikka folkloori lühivormid, põhiliselt ka muistendite, nii rahvajuttude, nii vast veel ei ole. Jõutud tegelikult needsamad massihauad ja igasugused muud hirmud osa neist ikkagi juba vormub juttudeks ja sõltub tõesti piirkonnast ka, et, et kus see omale niisuguse jutukuju võtab ja mismoodi tütava edasi räägitakse? Lõppeks maailm on ju väga mitmekesine ja kui nüüd mõelda selliste kriisisituatsioonide praktilise külje peale mitte selle peale, et kas me nüüd kasutame küüslauku või, või sidrunit. Aga siiski on ju sellel koroona ajal on levinud ka mitmeid kaitsemaagilisi töid, on tehtud erinevaid rituaale. Ma pean ütlema, et ma isegi olen osalenud niisugusel toredal rituaalil, kus kirjandusmuuseumi direktori sidus meie pisikese puu ümber ohvrilindi ohverdades koroonale natukene Corona õlut ja soovis, et see maailmast ära kaoks. Et niisuguseid väikesi praktilisi vabandust siis koroona ikka mitte õlu, kaak, Sarona kaoks ära, aga selleks, et ta ikka ära kaoks, siis tuleb teda ju ometi toituda. Millega teda siis veel toita, kui mitte temanimelise õllega. Ja kõik on nagu temaatiline. Ja jällegi mu valgemine kolleeg on kirjeldanud seda, kuidas nende tudengid tegid ühiselt suured kaitserätid, rikud, mida pandi niisugustele tähtsatesse kohtadesse külaservadesse, nii-öelda küla ristiküla sildi juurde, selleks et koroona ei, ei läheks sinna sellele külale ligi. No kindlasti, need on sellised uususundilised kombed neid on olnud varemgi, aga aga praegune situatsioon võimaldab neid kas intellektuaalidel või tõsiselt asja uskujatel läbi viia ja tõesti teoks teha. Üks näide veel elust enesest, see võib-olla ei ole veel rahvapärimus, aga võib-olla saab kunagi mõne rahvajutu aluseks nimelt ühismeediast lugesin, et kaks last, õde-venda ühel hetkel panid ninad vastamisi, hõõrusid oma ninasid vastamisi, ütlesid koroona koroona. Kui tuled, siis tule meile mõlemale. See on ütlemata armas lugu minu meelest, mis sest, et seda koroona ajal ei tohiks nagu soosida. See on tõesti väga armas. Ja kui nüüd mõelda jälle nende niisuguste jutu Loodsate peole, siis eks see piir uskumusest Tony ongi väga-väga kitsuke ja tihti need sellised keelud, näiteks ärge minge oma vanematele külla. Ka need on leidnud väga huvitavaid väljundeid. Ma olen ka ise näinud ühismeedias kurtmist, et kus vanaema kirjutab, nii et nonii Nonii tähendab, meie oleme nende arvates selles koroonas süüdi. Meil ei tohi külla tulla, eks ole. Ja nii edasi, et kus inimesed said valesti aru ja konkreetne inimene hakkas kohe rääkima lugu nõukogude ajast, kus tema arvates mingite kemikaalidega seoses tegelikult plaan oli, et äkki saab neist vanematest inimestest kuidagi lahti. Nii et nii et ta võib pöörduda jutuks ja sellest väga kergesti tulevad uued eluloolised seigad ja jutustused ja kõik muu niisugune. Nii et tegelikult seinast seina nagu alati, nagu elus ikka. Et optimistid leiavad optimistliku külje. Need, kellel on väga hea enesekaitse mehhanism, need leiavad suurepäraseid tegevusi ja lahendusi nii isolatsioonis, distantsõppes kui mujal. Need, kes on pessimistliku meelelaadiga, leiavad võimaluse väljendada oma pessimismi ja kurjad leiavad võimaluse ikka kurjusest rääkida. Lõpetuseks Mare Kõiva kirjandusmuuseumi teadlastel on tegelikult praegu käed-jalad tööd täis. Tuleb koguda kõik, mis räägitakse ja kirjutatakse. No see on jah, seal üsna üsna pöörane, me oleme mõnevõrra jaganud omavahel neid valdkondasid, sest see puudutab väga-väga ootamatuid ja väga laiu teemasid. No näiteks seesama väga üllatav juhtum, kui Meie peapiiskop teatas, et tuleks helistada, kirikukellasid, et kirikutes ei saa teenistusi pidada ja nii edasi, mis leidis ju väga erineva vastukaja, muuhulgas ka ka niisugust ootamatu pahameelt selle tegevuse vastu ja samas tuleb öelda, et väga paljudele tõsiselt usklikele piirkondadele, kas Rumeenia, Bulgaaria või seesama USA oli kiriku teenistuste ärajäämine suurte kirikupühade ajal. See oli väga üllatav ja väga kiiresti tuli leida uusi võimalusi, kuidas üldse suhelda omavahel või, või mida teha pühade ajal. Ja ka sellel on omad positiivsed küljed. Taas üks mu häid sõpru kirjutas mulle, et ta ei ole peale oma lapsepõlve näinud niisugust asja, et naabrid küpsetavad ja jätavad üksteisele kirikupühade puhul suures linnas, jätavad küpsetisi ukse taha. Et see on mingi selline kokkuhoidmine, mida võib-olla linnaelanikud varem ei tundnud. Ja järelikult midagi, millest ütelda, midagi ägedat ja vahvat. Aga jah, seda koroona materjali kogub terve maailm ja. Me vist enam ei jõua kokku lugeda kui paljude keskustega erinevate algatuste peale. Me püüame natukene saate Eesti materjali ja loodame, et selle analüüsimisel on, on siis ka Eesti ja eestlased on üsna üsna eesotsas. Ja muidugi ajakirjandus, aitäh, no nad on täiesti võrratud, minu meelest nemad koguvad ja algatavad Michest väga palju teemasid. Oleksin ma olen selles täis vaimustuses juba mõnda aega ammu enne koroona puhangut, tegelikult. Suur aitäh, Mare Kõiva ja jõudu folklaristidele. Aitäh koroonapärimusest, meil ja mujal, rääkis Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur Eesti uuringutega keskuse juhi ülesannetes folklorist Mare Kõiva. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kordusena saab saadet kuulata neljapäeva öösel ja teile sobival ajal, kodulehel kõike head kuulmiseni.