Tere sagedasti oleme keelesaates rääkinud eesti keele murrete rikkusest, enamasti oleme seda teinud sõnavarast rääkides ja oleme leidnud ka sõnu, mis võiks sobida ka kirjakeelde. Aga pisut on juttu olnud ka murrete grammatilistest võimalustest kui avarad. Need võimalused on ennast murdekeeles grammatiliselt väljendada. Sellest ongi tänane saade. Ja mis võib olla ka Eesti keele murretest, on ühiskeelde kirjakeelde võtta. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on Eesti keele Instituudi murdeuurija, kellelt on ilmunud eesti keele varamu sarjas raamat murrete grammatikast. Tere, Eesti keele Instituudi murdeuurija Jüri Viikberg. Tere päevast. Tegelikult tervitused kipuvad meil olema napisõnaliselt. Võib-olla alustame sellest, et ma tervitasin ka kuulajaid ainult perega, sest ma ei oska nagu kuidagi valida õigeid käändeid ja õigeid sõnu. Tere päevast, kõlab kõigile tuttavalt. Tere uuest nädalast või tere uuest saatest. See kõlab juba kentsakas natukene. Kuidas eesti keeles on, kuidas tervitada ja kuidas murretes tervitatakse, missuguseid käändeid ja Vorna valitakse? Meie keel on õnneks nii rikas, et meil ei ole ühte kindlat ainuõiget väljendust, mida kõik peaksid kasutama. Aga kuna need tervitused ja soovid on kõik Meie vanade traditsioonidega seotud siis kunagi varasematel aegadel on soovitud. Tere hommikust aega. Tere päevast aega, tere õhtust aega ja sealt on need väljendid pärit ja see on siis ütleme, osastav kääne ja mitte seest, tähendab, et soovitakse, mida tervitatakse hommikul õhtul, päeval ja sealt on need lõhenenud ja võib öelda nii, tere hommikust, võib öelda tere hommikut. Siin ei ole mingit sisulist ega tähenduslikku vahet, et nad on mõlemad õiged, kuigi vahel üritatakse seda vahet just nagu leiutada, aga see, see ei vii kaugele. Ja seetõttu murretes on asi üsna samasugune. Lihtsalt need soovimised on pisut erinevad, et kui Kuusalus on tere, Huomikut, siis Põhja-Eestis laiemalt on tere hommikust või ummikust ja Lõuna-Eestis on tere Hummagut. Et selliseid väikseid vahesid. Me võime muidugi märgata, aga aga see on kõik arusaadav. Tere uut saateaega, see kõlab ka päris ilusti. Jah. Aga meie keel on rikas, meil on palju murdeid, meie murded on rikkad, aga miks ikkagi ühel väikesel rahval on nii palju erinevaid murdeid? Tuletame selle sellega meelde. No ega see meie rahvas nüüd nii väike ka ei ole, et on muidugi suuremaid, aga jah, neid võiks ka rohkem olla, aga meid on nagu on. Aga tähtsam on võib-olla nüüd keelemates see keele puhul me võime küll rääkida Eestist kui suurriigist, et see, mida inimesed kõik on märganud, et milline erinev kliima meil on, et ka kliima mõttes me oleksime justnagu suur riik Saaremaal on, pluss kaks ja Narvas on miinus 30, samal päeval. Et need ei ole muinasjutust võetud näited. Ja samamoodi ka keele puhul, et meil neid paikkondlike piirkondlikke keeli on rõõmustavalt kombel palju. Ja kindlasti üks põhjus on olnud selles, et me oleme siin nii kaua elanud ja selle aga kokkukasvanud, et seda tõendavad ka näiteks meie kohanimed. Et igal viimasel kui ojakesel või tee otsakesel on kindlasti oma nimi, rääkimata juba taludest või või asulatest ja, ja kõigest muust. Et meie, Eesti puhul me võime rääkida väga rikast paljusest, mida peene sõnaga nimetatakse diversiteediks. Aga et eriti käib see looduse kohta ja sealt edasi juba ka meie keele kohta. Et kui võtame tavalised nimed või kasvõi tavalised lilled, nurmenukud, siis on igal pool seda nimetatakse omamoodi, kus on käe Katsad ja kus on lehmal isad ja, ja midagi muud. Saateajast jääks väheks, et üles lugeda nurmenuku sünonüüme. Ei, minul ei ole, see oleks parajasti ühe saatjaga. Aga räägimegi siis käänd sõnadest mitu käänet on murretes kõik me oleme ju mitte kõik, vaid paljud neist on hädas ja, ja kes õpivad eesti keelt, on hädas eesti keele käänete 14 kurikuulsa käändega. Kas murretes on ka kõik käänded olemas ja neid on võib-olla rohkemgi veel? No ega kirjakeelde poleks nii palju käändeid saanud võtta, kui neid murretes ei oleks. Ja käänetega on selliseid huvitavaid lugusid küll, et kui me meenutame neid õndsaid Heinrich Stahli aegu, kui meie grammatika kirjandus alles oli algamas algusjärgus siis meie keelt ju kirjeldati ladina grammatikat järgi, nii oli ka eesti keeles kuus käänet. Nii et see oli seitsmeteistkümnenda sajandi tava ja norm. Aga et kui tagantjärele on uuritud näiteks vastse testamendi keelt siis ja see ilmus 1686 siis Jaak Peebo on leidnud, et seal selles keeles esineb 13 käändevorme. Et see on mingil määral on see tinglik, et mida me käändeks loeme. Aga need käändevormid on meil olnud juba ikka kauemat aega. Ja võib-olla siis natukene erandlik nende käänete puhul on küll see et olev kääne ehk kes siin see ei ole levinud üle maa. Ta on murdeomane küll meie kirderannikumurdes ja noh, rääkimata sugukeeltest ka soome keeles näiteks on ta olemas. Ja see on ka üks põhjus, et just nimelt Kuusalu pastor Eduard Ahrens selle käände 1843. aastal eesti keelde kirjakeelde introdutseeris või selle kasutusele võttis, sest tema teadis seda, tema teadis seda, ta teadis nii kohalikku keelt, kui oli tuttav ja, ja teadlik ka kõigest sellest, mis Soomes toimus. Ja see on ka üks põhjus, et miks olev kääne oli algusest peale tugevaastmeline et näiteks poegana ja noorena ja metsana nii nagu see on soome keeles. Aga nüüd kõik, mis puudutab käänete nimetusi, siis siin me võime tänada Karl August Hermanni tema eesti keele grammatikas 1884 oli esitatud 15 eesti keelekäänet, kõik need käändenimetused nimetav omastav, osastav kaasaütlev, need on Hermanni panus meie terminoloogiasse. Ja sealt edasi juba juba siis tänapäeva kirjakeelesüsteem pärineb Elmar muugilt ja nii oleme me tänapäeva jõudnud. Aga et on ju sugulaskeeltes sama moodi, et soome keeles on 15 käänet, Ungari keeles loetakse kuni 28 käänet, et see on soomeugri keeltele omane nähtus ja nii on meie keeli ka kirjeldatud. Kas on võimalik veel leida murretest sobivaid käändeid, näiteks? See oli ilmselt eelmisel aastal, kui Karl Pajusalu rääkis saates murretest ja siis tema ütles, et eesti keel võiks võtta murretest juurdeütleva käände mitte maja juurde pikalt välja öelda, vaid majare. Ma ei mäleta nüüd, mis murdesse küll oli. Aga kas oleks veel midagi murretest võtta? Ma ei ole päris kindel, kas me peaksime neid käändeid oma keelekasutusse veel lisama, neid juurde moodustama, et neid juba tundub isegi noh ütleks parasjagu. Aga et võib-olla kui millelegi tähelepanu pöörata, siis meil on selliseid käändeid, mis aktiivses kasutuses ei ole. Nii et selle juba mainitud oleva käände puhul me võime öelda, et noh, kirderannikumurdes on 14 produktiivsed käänet, mujal on 13 aga neile lisaks on olemas meil ju teada vähemalt nii-öelda Rudimentaarseid käändeid. Ja neid võiks ju isegi soovitada, et neid võiks rohkem kasutada. Et näiteks viisi ütlev on selline väga omapärane käände vorm, ta on just nagu vahe vahevorm käänete ja, ja siis määrsõnade vahel. Aga et meil on ju kõik tuttavad, et me läheme, teeme midagi paljakäsi või suvel käime paljajalu. Või siis ka, kui nüüd inimene on natukene filoloogiliselt koolitatud, siis ta võib neid vorme ise väga sobivalt ja väga lihtsalt moodustada. Et me läheme kuhugi lehvi hõlmu ja kui on kõva tuul, siis me võime öelda, et näe, ta seisab seal laperdavi kõrvu või siis plagisevi hambu. Et meil ei maksa midagi selliseid vorme moodustada, et see võiks käia sellise mängulise maa keelekasutuse juurde siis on ka üks väga huvitav vorm nagu Leema, mida meie seostame, potentsiaaliga potentsiaal on, mis see on võimalikkust väljendav kõneviis ja siis me võime ütelda seda, et ta teeb vist seda või seda et see potentsiaal on olnud võimalik, kui see kõneviis ja ta on meie keelekasutuses ja murretes, ta on tegelikult hääbunud. Aga et noh, rahvalauludes esineb teda piisavalt ja märgatavalt. Nii et noh, Kuusalu kandi rahvas teab, et ei minust saane purje puida. Et minust vist ei saa neid purjepuid. Ja seda Deaneb sepa poega idamurdest on, et seda teab vist sepa poeg ja sellises tähenduses on ta säilinud ka näiteks soome keeles ja idapoolsemates keeltes. Aga Vadja keeles näiteks on tal lisandunud selline tulevikku suunatud. Ja seda on seitsmekümnendatel aastatel ka Paul Ariste propageerinud. Et eesti keelel oli, on ja leeb tulevikku. Et see leed olemas, see oleks üks võimalus, mida sellise võimalikkuse või tulevik, tulevik on ju ka ebakindel, me ei tea, mis meid seal ees ootab. Aga et see on üks vorm, mida on propageeritud, mida on vahepeal ka kasutatud siis ta on jälle vähemaks jäänud. Et kõik, mis on nüüd unustatud ja käibelt ära jäänud, et võib-olla siin üht-teist annaks veel silmitseda ja vaadata, et kas oli ikkagi vaja seda ära visata. Siis on vaja inimesi, kes selle kasutusele võtaksid, kes aktiivselt meedias kasutaksid. Jah, aga sama on selle juurde, ütleb, aga kui hakata propageerima ikkagi, et maja juure või maja ääre, et see on ainult majare siis noh, saame näha. Kui palju neid järgi on. Koolire autore raadiore ikka saab küll keeruliselt. See on juba varase hääldusharjutusi. Jah, sest et nüüd selle juures sobiv võib-olla mainida ka seda, et äraütlev kääne meil ju tegelikult on äraütlev kääne ehk teise sõnaga ekstressiiv ja siin väga tuntud näited on näiteks kodunt ja tagant, et neid võimalusi neid sõnu ei ole küll väga palju. Aga et lõunaeestlastel on tuntud ka näiteks siin või siint poolt ja Cavendast Võrumaal. Aga et need ei ole nüüd ainsad võimalused, et Põhja-Eestis laiemalt, noh, minule on tuttavamad näiteks ma tulen kottu või ta tuleb sealt takka. Et need on needsamad, mis kodunt ja tagant, et need võimalused on olemas. Nii et kui me selle äraütleva saaksime kuidagi elujõulise maks, siis palun väga, juured, ääreütlev tuleks kohe sinna kõrvale ära, ETV on hoopis midagi muud kui ilmaütlev. Et ilma on ikka kohe päris ilma. Päris ilma. Kas murretes eelistatakse lühemaid grammatilisi vorme, näiteks lühike mitmus, kirjakeelest kipub nagu kaduma ühiskeeles valitakse pikemaid vorme, millesse, mis täna ei lasku, et miks see nii on. Kummaliselt. Aga kas murretes on käänd sõnades rohkem lühikest või pikka mitmust, näiteks? Need võimalused on keeles väga rikkalikud ja ja üle maa, et siin ei ole suurt vahet, kas on tegemist Põhja-Eesti või Lõuna-Eestiga. Aga et sellised vokaal tunnusega mitmuse vormid, need võib-olla eeldavad natukene kindlamat keelekasutust, palju lihtsam on öelda lindusi, laulusi, inimesi ja sellised siig vormid on Põhja-Eestis väga laialt levinud ja kasutusel. Ja siit nüüd hakata kasutades ka mõtlema, et kumb see nüüd siis on, et kas seal ränki või ränku kasson õuni või õunu. Et võib-olla see on üks põhjus, kui näid blokaal tunnuselise vorme, vähem kasutatakse, et need pikemad vormid on lihtsalt noh, kinda peale minek. Ja ma olen kuulnud ka näiteks seda, et väliseestlastel selliseid lühikesi mitmuse osastava vorme enam eriti ei õpetata või nemad teid nendele väga palju enam tähelepanu ei pöörata, sest et see oleks nende jaoks juba natukene pingutavam ja siis lihtsam kasutada siidvorme või, või siis ka muid selliseid pikemaid vorme. Aga et kindlasti on no mitte ainult murretes, vaid ka kirjakeeles on omad kindlad vormid, mida, mis on kõigil juba pealuu sees, et me räägime, et on jalge ees ja rinde all ja silme ees sellised eelised vormid. Nii et võimaluste taha asi ei jää. Aga et üks asi veel, mis silma torkab, on see, et kuidas moodustatakse näiteks õli võrret. Et selle aluseks on ju ikkagi diftong mitmuse osastavas. Ja kui on ilusaid, siis me saame ilusasti öelda, et keegi on ilusaim. Aga et kui on õnnelik ja siis sealt kiputakse küll nüüd väänama, õnnelik geim, mida tegelikult ei ole, mida moodustada ei saa, on õnnelik, n. Aga et selles mõttes nüüd murdeinimesed kasutavad, lähevad ka jälle kindla peale välja, ütlevad kõige õnnelikum või siis ka kõige ilusam, et see on alati õige. Ja siis on veel selliseid noh just nagu kõigil teada, et kui on vanu, siis on vanus, kui on nurki, siis on nurgist ja kui on õnnelik ja siis on õnnelikel, et siin on omad, mõned tingimused, mõned põhikäänded, millest sõltub, kuidas me siis neid vorme moodustame, kas siis lühemalt või, või pikemalt. Ma leidsin siit uuest värskest raamatust eesti murrete grammatika hästi palju põnevat, aga üks nendest põnevatest lugudest oli seotud arvude väljendamisega, et eesti murretes on üks olnud üks vanapärane ja põnev süsteem, kuidas liit arvusid, saab väljendada liit, arve saab väljendada. See ei ole mitte ainult murretes, vaid see on juba Henry Stahlist alates on niisugune nii-öelda meie oma traditsioon. Et kui on kümnendsüsteemiga tegemist, siis suuremate arvude puhul me kasutame siis noh, oma süsteemi ja kõigil on ju teada, et kui 10 saab läbi, siis tuleb 11 12 13 ja mis need siis tähendavad? Et me võime sinna juurde panna ju veel ka üksteistkümmend, kaksteistkümmend ja see tähendab, et üksteisest 10-st kaks, teisest 10-st ja nii edasi, kui tuleb 20 siis oleks loomulik, et me jätkame, et üks, kolmandast 10-st kaks, kolmandast 10-st ja, ja nii ongi olnud, et on siis üks kolmat, kaks kolmat, kolm kolmat, kui on 30 käes, siis tuleb üks neljad, kaks neljad. Ja see on olnud see meie nii-öelda vana traditsiooniline meie oma süsteem. Aga et kui saksa keele mõjul hakkasid meil tulema ikka 20 ja üks üks pääle 20 ja nii edasi, et see, see on ühest küljest on see saksa keele mõju. Aga teisest küljest on siin üks põhjus veel ja nimelt see, et kui rooma numbrite asemel hakati kasutama araabia numbreid. Et kui vaadata meie kõige vanemaid trükiseid, siis need aastaarvud on seal kirjutatud rooma numbriga. Ja kui me neid kriipse ja tähti või neid rooma numbreid kirjutame, siis on väga lihtne, et kui me jõuame selle yksi suure yksi ehk 10-ni, siis järgmine kriips selle taga näitabki, et üks on juba teisest 10-st. Aga araabia numbrite puhul siin tuli mängu juba positsioon ja neid tuli hakata lugema järjest. Aga et kui nüüd aegade jooksul nüüd see vanapärane meie oma süsteem jäi käibelt kõrvale ja tuli uus, siis see ei jäänud kõrvale, nüüd küll igalt poolt. Et kui nüüd arendsit veel meelde tuletada, siis 1843 tema ütleb, et et öeldakse küll viis rubla kolmat kümmend, aga et seda tuleb lugeda juba vananenuks. Ja tänapäeval siis see tähendab 1008 aarentsi juba ütleb, et meie ajal me peame, ütleme ikkagi 25 rubla ja mitte viis rubla kolmadki. Nii et tolleks ajaks oli see juba siis traditsiooniline süsteem juba tunnistatud vananenuks aga ta ei vananenud mitte igal pool ja seda mainivad ka meie grammatikud isegi Karl August Hermann näiteks et kui on tegemist kiire lugemisega ja kiiresti loeti näiteks kalu näiteks lõngu, et siis jäi see vana süsteem ikkagi, sest siis oli vaja kiiresti lugeda üks kolmat, kaks kolmat ja kuni siis noh, 30 oli näiteks üks lugu ja siis hakkas see lugemine otsast peale. Ja see loendamine või kiire lugemine, et seda on jätkunud veel 20. sajandini välja ja meie murdekogudes on ka neid näiteid, kuidas siis veel kiiresti sai lugeda, see nõuab ikka erilist aju ehitust. Mulle tundub, praegu vaadates aga meie aju on sellega väga hästi kohanenud, sest et kui me nüüd meenutame, et kuidas me ise kiiresti loeme, siis on ju 20 30 40 50, see Kend on ju täpselt seesama selline kiire lugemise saadus. Et ta on ju kümmend, aga ta on lühenenud ja esiteks ta on suupärane, teiseks, ta on arusaadav ja kui on kiire, siis siis tuleb kiiresti lugeda. Aga et selliseid toredaid näiteid on veel minevikust leida, et kui inimene räägib näiteks oma vanusest siis mina olen kummet aastat 80 vana, ütleb Lüganuse. Naine 86, siis ei, ma läksin hoopis metsa. Kuuet. Aastat. 80 80 74 76. Kohus, ja et just nimelt, et see kuus on juba siis, mis jookseb selles kaheksandas 10. ja et nii see Kuidas siis oleks 25 eurot? Väga lihtne, viis eurot 30? Sellest ma saan aru. Aga et siis peab vaatama, kas see on ka arusaadav. Aga 24 eurot on siis. Neli eurot 34 eurot kolmadki ja et kui endal on asi arusaadav, siis peab vaatama, kuidas meie aru saab. Aga kuidas see siis kirjakeeles oleks, neli eurot 30-st? Ei? Kolmandast kolmandast 10-st sealt et siis on. Jah, et see on üks küsimus, mida on esitatud näiteks keele olümpiaadidel ja seetõttu paljud nutikad noored on juba asjaga kursis, mida see tähendab? Aga kunagi Leo Tiik kirjutas, et tema võttis näiteid 19. sajandi aritmeetika õpikust. Ja siis tema pidi küll tõdema, et tänapäeva matemaatikutega sellised ülesanded enam päris jõukohased ei ole, kui oli nende teistkümnete ja, ja kolmandik kümnetega tegemist, et lihtsalt see, see on üks hästi ära unustatud vana. Aga et kui kellelgi peaks olema huvi asja vastu, siis näiteks huupeli sõnaraamat? Ta on minu jaoks üks selline lemmikallikas. Seal on kõrvuti Tallinna eesti keel ja tartu eesti keel ja seal on nendest Arv sõnadest ja, ja loendamistest ka veel kenasti juttu, nii et lisakirjandust võib alati soovitada. Lisaks sellele vastvalminud raamatule eesti murrete grammatika. Jah, see võib-olla isegi seda. Pöördsõnadest ka natukene pöördsõnade muutmistest enneminevik, kes on üks minu lemmikuid eesti keele grammatikas, minu meelest on, on ta väga teaberikas, ütleme niimoodi, mina saan täpselt aru vahest, et kas ma olen naernud või kas ma olin naernud aga see on eesti keelde sisse toodud, vormi öelda. Ja kas seda esineb ka murretes ja kas siis on ta murretesse tulnud kirjakeelest või, või mõnest teisest murdest või murded võtavad ka kohe võõrast keelest? Ta ei ole mitte ainult eesti keeles, vaid ta on ka läänemeresoome keeltes laiemalt, nii et ta on üks selline vana süsteem igal juhul nendes kõige esimestest grammatikates on seda juba kirjeldatud. Aga et nii palju ma tahaksin küll ütelda, et et kõigepealt ikkagi on olemas murded ja alles seejärel tulevad kirjakeeled, nii et kõik see hea, mis kirjakeelde on võetud ja siin kasutusel, et siis hea on ikkagi kusagilt pärit ja näiteks murretest. Aga see liitaegade küsimus, see on tõepoolest üks eesti keele üks väga sümpaatne joon ja see on väga arusaadav, et kui laps kukkus maha, et siis see oleks just nagu meie silme all ja kui ta on juba kukkunud, siis, siis me näeme, kuidas ja millal ja kui ta oli kukkunud, siis see on juba ka noh, et see on juba päris kaugemas minevikus olnud. Nii et see, et see tegevus eelneb lihtminevikule, see on meie jaoks üsna selge. Ja see, mida, mida me murretest nüüd näeme, on see, et tihtipeale neid liitaegu kasutatakse ilma selle olema-verbi osata. Et mitte siis laps oli kukkunud, vaid see on just nagu pajatus. Et kord elanud üks vanamees ja siis juhtunud nii, et tema juurde sattunud ja, ja nii edasi, et sellised liitajavormid need annavad sellist poeetilist või noh, natukene sellist mõnusat juttu jumet siia juurde. Ja see, mis nüüd tänapäeval võib-olla isegi noh, natukene märgatav on see, et kuidas neid enam väga meelsasti just nagu ei kasutata, et seal, kus eeldaks, et kasutada näiteks kas siis perfekti või proskvamperfekti, seal öeldakse lihtsalt imperfektis või lihtminevikus et lihtminevik on see, mis natukene domineerima hakkab. Ja noh, siin keelekasutaja võiks vahel siis mõelda, et äkki et kas, kas nüüd selle lihtmineviku asemel äkki mõni täisminevikuvorm oleks suupärasem. Ja see on nüüd võib-olla Ida-Eestis näiteks vene keele mõju natukene ja, ja võib-olla midagi muud. Mis on veel eesti murdekeeltes grammatiliselt põnevat, erilist või ootamatut, üllatavat? Palju on jah, see võib olla sõltubki sellest, et mida inimene otsib ja mis tema jaoks on see uus ja huvitav, et võib-olla Hiiumehele on näiteks põlu murdes peaaegu kõik uus ja huvitav ja, ja siis ta muudkui uudistab ja, ja imestab, aga, et mille peale alati ei tule, et kui milliseid võimalusi murdekeel pakub, et üks näide. Et kui te lähete Kihnu, siis Kihnus seesütleva käände puhul tuleb arvestada, et seal on kaks võimalust. Ja mõlemad on ess-lõpulised, aga kui teie väes on Muhasem siis me saame aru, et teivas on maas. Aga see maas tähendab seda, et nii nagu õun on maas või mees lamab, maastan maa peal. Aga kui Teeversont Muhas kahessiga Pikaaessiga, siis see tähendab, et teivas on, on pandud nii, et ta seisab maa sees otsapidi maa sees. Ja samamoodi on ka näiteks, et raha on Boatis. Et siis see tähendab seda, et noh, et rahakott on ununenud paati. Aga kui raha on paadis, siis inimene on oma raha paigutanud selle paadi sisse, et seda muretseda või osta ja siis on see teine võimalus või naelanud nurkas siis naela nurgas maas, aga kui ta nurgas, siis ta on löödud nurga sisse, et vot milline vahetegemine ja, ja kuidas see asja teeb selgemaks, kui kui seda, seda valdadel. Ja siis on näiteks mulgi murdes väga eripärased juhtumid, mida mujal ei ole. Et sina-vormis öeldakse selliseid ette heitvaid, noh, lausungeid keelt, kõnet, ärden olla vait. Mis see siis tähendab? See tähendab, et sa oleks pidanud vait olema. Barrett Arden andagi, oleks parem, kui sa polekski andnud, et selline lühikene, kontsentreeritud sõnum ja mis on selle taga. Ja siis on veel selliseid erilaadseid, soov kõnesid jällegi ette heitva varjundiga, otse ei taheta kedagi hukkamõistva, öeldakse kaude. Tulde napib, anden käsi külgi. No oleks siis tulnud appi ja pannud käed külge. Ja mis ta seisab siis seal? Eks mind mõne bussiga. Et miks sa siis ei võinud mõne bussiga sinna minna. Ja see kõik on selles raamatus eesti murrete grammatika olemas kõik need põnevad näited. Aga see raamat on ikka kaua tehtud kaunikene. Ma tahaksin lihtsalt lühikeseks kommentaariks võib-olla öelda seda, et kui on tegemist mingisugust ülevaadet või ise loomustustega siis eriti kui noh, keele asjadega tegemist siis minul on jäänud mulje, et kõik need on tehtud nagu rosinasaiu või rosinasaia selles mõttes, et kõik need erijuhtumeid on sellised väga mõnusad rosinad, mis on seal sees, mis äratavad tähelepanu ja mis, mis on huvitavad. Ja võib-olla selle raamatu puhul ma tahaksingi rõhutada, et, et küllap neid rosinaid on siin ka omajagu. Aga et minu ülesanne oli sinna kõvasti veel tainast juurde panna, sest et kui on tegemist nüüd grammatilise ülevaatega, siis ei ole võimalik piirduda näiteks neljakäändega, sest et need on kõige huvitavamad, tuleb kirjeldada kõiki nähtusi, mis meie murretes on, kuidas nad on ühes või teises murdes või kuskil murdealal. Nii et selline aast hooni ülevaade, ta ei saa olla ainult selline põnevik. Ja tingimata ma tahaksin ka lisada, et ja mina ei ole ka mingi Indrek Hargla Kas see on siis, ütleme niimoodi, et see on raamat, on ikka inimesele, kes kes on natukene enne asja uurinud ja kursis näiteks filoloogilisse terminoloogiaga, natukene peab tundma teemat enne. Minu meelest see on pigem selline esmaabiteos et kui inimene tahab üldse midagi murretest teada saada, et siis siin on selgitatud ikkagi väga arusaadavas keeles, millega on tegemist. Ja võib-olla võiks ka lisada, et ega see ei ole nüüd ainus allikas, kust murrete kohta midagi mingeid andmeid saada, et on, on olemas ka näiteks murdeõpik, kollektiivne teos, Eesti murded ja kohanimed. Ja siis on ka selline päris kompaktne ja ülevaatlik veebivariant on murdekiiker, kus on ka selliseid näiteid nii helis kui pildis kus on ka autentseid, murdejutustusi, aga seal on ka lühidalt antud edasi iga murdeala omapära, nii et ja sõnavara kohta nii et milliseid huvisid nüüd inimene tahab järgida ja mida tal parajasti just vaja on vaadata, et siis. Aga et siin on nüüd niisugune võrdlev ülevaade, et kui vaadata, kuidas on saarte murdes, siis kohe sealsamas on ka näidatud, kuidas on idamurdes, kuidas mõlgis ja, ja mujal, et siin tuleb see info natukene kokku võtlikumalt. Aitäh Eesti keele Instituudi murdeuurija Jüri Viikberg ja jõudu uute raamatute kirjutamiseks. Jüri Viikbergi kirjutatud eesti murrete grammatika on ilmunud Eesti keele varamu sarjas. Varasematest käsitlustes saab kuulata keele saatevaramust ja viited leiate keele saate kodulehelt. Kõike head kuulmiseni.