Tere ja head kooliaasta algust. Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis. Sellise tõdemusega algas üks vana hea tuntud laul. Sovjeti ajal kumas selle laulu tagaplaanil toonase ühiskonnakriitika. Samas on ju praegugi palju neid, kes arvavad, et koolis käib üks mõttetu tuupimine ja koolis jääb vajaka õpilaste vaba ja loova mõtlemise arendamisest. Kuidas on lood eesti keele tunnis, kui loovalt saab keelt õpetada ja kuidas saab loovust arendada? See on keelesaate teema. Minu nimi on Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on Tallinna reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kristi Koit. Tere õpetaja Kristi. Tervist. Kuidas mõista sõnaloos, mis on loovuskoolis emakeele tunnis, et kas seal loovalt õpetamine loovust arendav õpetamine või mis on loovus? Tegelikult on ju inimestel selline ettekujutus, et loosse tähendab täielist vabadust. Aus vastus kõigile nendele küsimus olekski jah. Ehk siis loovas kõike seda ongi, aga tõepoolest on niimoodi, et inimesed kipuvad arvama, et loovus tähendab nüüd seda, et mul ei ole ühtegi piiri ja ma võin teha, mida ma tahan. Aga Mulle tundub, et loovus on pigem midagi sellist, kui piirid on ette pandud. Ja sa suudad nende piiride või raamide sees rääkida seda, mida sa tahad väljendada seda, mida sa soovid. Ja kõik saavad sinust aru, siis on suurem loovas see väike näidet kanda õpilastele kirjand vabal teemal. Noh, ütleme kuskil kümmekond aastat tagasi oli niimoodi, kas annad õpilased kirjandi vabal teemal, siis ta on ta õnnelik, praegu on niimoodi, et andke mingi teema kätte. Ehk siis me võime küll öelda, et võib-olla õpilane on nagu iseennast piiridesse pannud, aga tegelikult see täiesti vaba eneseväljendamine ei ole üldsegi nii lihtne. Ehk siis tegelikult peakski nagu seal emakeeleõpetus olemas kaks eesmärki, üks on see, kuidas toimetada piiride sees. Ja teine on, mis saab sinu keeles siis, kui need piir ei ole ja sa pead hakkama ise neid valima. Ja see piiride valimine ilmselt on ju ju hulka keerulisem kui mingite elementaarsete piiridega toimetamine poja. Kui me vaatame praegu viimas presidendi vastuvõtul roosiaia, siis näeme, mis juhtub siis, kui inimesed arvavad, et neil piire ei ole või nad eeldavad, et piir ei ole. Ja siis tekib ju küsimus tegelikult nendesamade teemade puhul nagu emakeele tunniski, et kus jookseb see eetiline piir, kus jookseb see inimlik piir ja milliste piiridega me peame siis seal tunnis mängima, niimoodi veel õppetöö käiks. Aga kõik mõtleksid. Tasakaalu leidmine? Jah. Aga kui palju siis seda loovust peab koolis olema? Ütleme niimoodi, et ilma loobuselt ei saa tegelikult õpetaja olla. Loovuse puudumine võib jõhkralt kõlada, on tõepoolest niimoodi õpik, õpetaja läheb tundi, mida juhtub aina harvem, võtab lahti õpiku, võtab lahti töövihiku, see tähendab seda, et midagi on õpetajaga lahti. Ta kas ei valda mainet või ta on pandud mingisugusesse situatsiooni, näiteks selles koolis ei olegi näiteks emakeele õpetajat ja ta peab seda tegema. Et inimene, kes teab, mida ta õpetab, siis ta paratamatult loov, sest tema eesmärk on ju see, et õpilased saaksid temast aru. Ja et nad mõtleksid temaga kaasa ja areneksid selle kaudu. Noh, tundub hästi lihtne. Aga kui sa tunnis oled seal ees, mul jookseb juba 25. tööaasta, siis ma näen, kuidas kõik minu selle aastate jooksul olnud arvamused kukuvad igal aastal vähemalt korra kolinal kokku. Seetõttu, et põlvkond vahetub. Ja seetõttu, et mingisugused teemad ja võtted, mida ma kasutasin, kunagi enam ei toimi, ei toimi mitte ainult laseb pärast, vaid ka minu pärast, sest ma ise olen muutunud teistsuguseks inimeseks. Võin tuua sellise toreda näite, kui ma kunagi mulle väga meeldis teha sellist projekti nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Õpilased kirjutavad kuu aja jooksul raamatut panin eestikeelne kirjandus väga uhke ülesalla alguses oli siis, kui meil veel ei olnud seda väga nutiajastut, siis nad kirjutasid paberite peale, lõpus köitsid kokku, kui tuli nutiajastu, kirjusid arvutisse ja ühel hetkel ma avastasin, et see põlvkond on hakanud vahetama. Eks siis osa inimesi enam ei taha kirjutada pikemat teksti isegi mitte lähemaid ja seal kokku panna ta ei pea nii kaua vastu, isegi kahte nädalat ei pea vastu ja tal on väga lihtsalt minna näiteks seda teed, et võtad selle teksti kuskilt mujalt. Ja siis, kui ma saan aru, et see oht on nüüd käes ehk siis kõik õpilased 100 protsenti õpeta unistuse 100 protsenti ei naudi seda tegevust, mida me seal klassis teen, siis see tähendab seda, et ma pean sellega tegema mingi vaheetappi. Mul ongi praegu paus sellel teemal küll aga ma sedasama projekti praegu jätkan, ütleme siis, kui klassid on viiendas-kuuendas. Aga gümnaasiumist on ta mul praegu pole jäänud juba päris tükiks ajaks. Et siis loova õpetamise raames tuleb kuidagi viia õpilased kirjutamiseni eneseväljendamise, nii et see on nagu üks olulisem Vaid see on üks päris oluline eesmärk, jah, sellepärast et no väljendada tuleb ennast igal moel. Aga ilmselt see pika ja seesama pikema teksti kirjutamine on siis see, millega nad kipuvad hätta jääma. Aga ma miskipärast arvan ka päris palju. Ka täiskasvanuid on, sellesama 100.. No ja võib öelda, et mõnikord ma olen ühe lause kirjutamisega ka. Just seda me teame kõik. Ja siia juurde veel, et kui nüüd õpilased siiski tunnis kirjutavad, mul käsitsi mõnikord saan arvutiklassi tellida ka majas on päris suur selline võitlus selle pärast, kes klassi saab, siis on ju kaks erinevat, kirjutas viisi, kas pidutan arvutiga ja ma kirjutan käsitsi. Et kui on väga loominguline töö, siis võib vabalt laste arvates kirjutada, siis võid mõelda, et inimese mõtte niimoodi lendab kuhugi. Aga ma olen märganud, et kirjalikul kujul nad teevad seda kuidagi mõistlikumalt. Kui inimene kirjutab, siis ta natukene mõtleb, enne kui ta oma pika lause kirja paneb. Et selle käsitsi kirjutamise mõte nagu olekski, see ta põhimõtteliselt mõtleb natukene rohkem kui arvutiga kirjutades. Kuigi arvutiga kirjutades võib tal olla veidikene suurem haare aga ta ei suuda seda haaret panna sinna teksti sisse, siis tal ei ole nii palju kogemusi, oskusi, Kumpsis, loobum on mõlemad sõltub sellest, missugust tekstide kirjutama peab. Kui ta näiteks peab mulle kirjutama arutlevat kirjandit, mis miinimumpikkus praegu on 400 kui me võtame riigieksamiformaati lisada sõna ja siis ta on, igal juhul on käsitsi kirjutades mõttekam, siis ta mõtleb selle läbi. Kui ta tahab mulle kirjutada näiteks näitemängu siis ta vajab ju tegelikult aega, et mõeldakse läbi ja siis on tegelikult arvutil kirjutades ju kergem, kui sul on võimalik teha sinna parandusi juurde. Sul on võimalik tõsta seal teksti teksti ümber uurimistööst, näiteks noh, kes teeb uurimistööd praegu käsitsi, et ma tean, et on inimesi, kes märkmeid teevad käsitsi. Aga need on ikkagi suuremahulised tööd ja see käib arvutiga ja see on teistsugune mõtlemine, see tuleb harjutada. Aga kui palju üldse käsitsi kirjutamist on ja kas õpilased kirjutavad käsitsi, nii et seda ka võimalik lugeda? Ja meil on päris palju tegelikult, sest ütleme, suurem osa töödest distantsõpe ära unustame vahepeal 100 siis kõik kirjutatakse käsitsi ja üllatavad, loetav käekiri, muna seda muidugi selles mõttes hea öelda, et ma ütlen alati õpilastele, et kui teie käekiri on veel sama loetav kui minu oma, siis on kõik korras. Kui ta on juba minu omast hullem, siis on teil hull käekiri, mulle endale on tõeliselt halb käekiri ja seetõttu ütleme minu jaoks ei ole kunagi seda väga probleemi olnud, käekiri on väga raskesti loetav, mõnel õpilasel ma ma pigem ütlengi, et seepeale minu kiri, aga see peab olema. Täie täiesti veel on, kõik ei ole veel kadunud, ei, kõikjale kadunud külas niisugune sõnapaar nagu väga loominguline töö, missugune on siis väga loominguline töö eesti keele tunnis? Väga loominguline töö ongi just see, ütleme siis niimoodi, et kui ma annan näiteks mingi sõna vana mingi teema ja tehke, mida soovite sellega kas see on seal väga loominguline töö ja seal on selline hea hetk, kus tegelikult saata kui õpilasest ka aru, et, et mida ta nüüd teeb selle hetkel, kui talle öeldakse, sul on täiesti vabad käed. Kümnenda klassi projekt, mis mul on alati näidendi kirjutamine mis on ju selline, et aga seda ka lavastama grupiga tegema hakkab selle ise tegelaskuju tegemisega, nii nagu seal Trakadeemia mudel on. Ja siis, kui nad on selle valmis kirjutanud, siis ongi need täiesti vaba looming. Meil pole mitte ühtegi muud piirangud, kui see välja nägema näitan. Ja nad teevad suure rõõmuga. Mis mudel see oli, muidugi SAS'is Dr akadeemia siis selline asutus, kus saab käia kirjutamist õppimas, seal saab teha näidendit, õppida, kirjutama saab lühijutt, õpeta kirjutama ja siis ma kunagi täiesti suurest huvist siis võtsin näitekirjanduse õpitoa ja siis neil on välja töötatud selline tegelasi, ülevaade ankeedi täitmise kujule. Milline peaks olema üks selline karakter, kui sa seda üldse näidendi sisse paned? Aga missugused on emakeeleõpetajatele antud juhised või suunised või ettekirjutus, et kas emakeeleõpetaja peab ise leidma need võimalused loovalt õpetada või on mõned mõned juhtnöörid ka, kuidas seda teha? Ainus juhtnöör on ainekava, juhtme number kaks, eksripats seal küljes on siis võimalikud riigi, eks. See ongi tegelikult emakeele üldse kogu minu meelest meie Meie selle aineõpetuse kõige suurem või kõige parem või kõige positiivsem väljendada, et ma tean, kuhu ma pean välja jõudma, aga kuidas ma seda teen, on täiesti minu enda asi. Jah, ma mõnikord tunnen, et tund on vähe, ma jõua kirjanduses võtad seda, mida ma tahan, ma jõua võtta eesti keeles seda, mida ma tahan, seda, mida ma saan võtta seda, mida, mida ma pean oluliseks, et ma räägin siis kuidas ma seda on, on täiesti minu vaba valik. Ja ma miskipärast arvan, et see on Eestis valdav, et ma, ma väga ei usu, ma võin nüüd eksida, ma väga ei usu, et kuskil on mõni eesti keele kirjanduse õpetaja, kes ütleb, et tema piirid on nii täpselt ette paika pandud, et ta ei või sealt välja astuda, et noh, ikkagi sõltub inimesest endast ka. See tuleb, et üsna suur hulk inimesi arvavad, et koolis toimub üks suur tuupimine Elke eesti keeletunnise grammatikareeglite osas ja üldse ei mingit loovat suhtumist, ei mingit vabadust. No siin on kaks põhjust, üks põhjus on see inimestel endal on kooliaegsed, jubedad mälestused oma eesti keelest mis võivad olla seotud sellega, et neil ei läinud eesti keeles just eriti hästi ja nad pidid pingutama. Ja teine põhjus on see, et ega eesti keeles on alles ikkagi pingutusmoment. Et see, et ma lähenen grammatika õpetamisele, looming oli seal, see ei tähenda seda, et ma seda grammatikat ei õpeta. Pärast, et inimesel tekiks keeleline pädevus. Sõna, mida ma üldse ei salli, on pädevus kellel ei ole pädevus, siis ta peab. Ta peab teadma, millised keelereeglid on, ta peab neid kasutama. Ja seal mõnikord on see endale survestatud loomingulisus. Et sa pead teadma, kuidas sa kirjutad, mis su lauses on valesti, kuidas kasutad suurt väikest algustähte kokku-lahku kirjutamist ja selle kohta ma ütlen alati õpilastele igas vanusegrupis, et kui ta koolist välja lähete, siis teil on üks oskus, üks oht, oskus on see ainsa tegeliku reaalse praktilise oskuse, mis te saate, on see, et õpite grammatikat, Te lähete grammatika tundjatena koolist välja ja miks see vajalik olnud, sest ükskõik, kus sa ei kirjuta ei võta sõna telesaates või kommentaariumis, kui inimesed ei oska sinu kohta mitte midagi muud öeldes nakatunu grammatika kallal urgitsema. Eestlased on vaatamata oma sellile loomusele, kõik võiks olla loominguline, nad on väga grammatikatundlikud, Nad leiavad selle väiksemagi vea sealt üles ja, ja tegelikult see siis nagu on ka nagu nende eeldused, neil, kes ütlevad grammatikat õppima, pean nad ikkagi ju eeldavad, et inimene, kellega sa räägid, Ta valdab neid reegleid ja igaüks nöörib selle kallal, mida tema oskab parajasti, mille tema on ära õppinud koolis ja, või siis mida, mida, midagi, mida ta hiljuti kuulis, aga ta ei olnud veel kontrollida. No meil on ikkagi ju neid inimesi ka, kes ka ütleme noh, minu, minu generatsioonis, kes mõnikord küsivad mingi selliseid hästi ilmselgeid asju, näiteks sõna lõpp. Ja kas on ühe või kahe p-ga, et see ju hiljuti muudeti ümber. Ja siis ma pean ütlema, et kullakese 30. aastast 1981 ma õppisin esimeses klassis, kui reegel ümber muudetud või siis teine, mida tavaliselt öeldakse kogu aeg, neid reegleid muudetakse. Ega võta emakeeletoimkonna koduleht lahti, siis ma ei tea, kas tuleb kümmet muutus viimase 20 aasta jooksul üldse sinna sisse, ma arvan, neid muutusi on palju vähem. Noh, ajaloo sündmuste suur ja väike algustäht. Oi, see on täiesti maha rahunenud, see on päriselt maha rahunenud. Ütleme niimoodi, et on osa õpilasi, kes küsib, et kas sa võid kasutada vana reeglit. Mina ütlen, palun kui soovid, aga siis permanentselt läbi töö. Aga ma olen märganud, et nad loobuvad sellest. Ja see suuri hirm, mis kunagi oli, et tekstist ei saa aru, mis on ajaloosündmus, saab ikka noh, ütleme kontekstid on veel selline ja ütleme, Eesti inimesele, Eesti õpilasel on veel isegi konteksti ta veel teab ajalugu. Et kui panna sinna sinna näiteks madisepäeva lahing siis ja kui see on väikse tähega, ta saab aru, mis asi see on. Aga kui ta sellest enam aru ei saa, siis ta ei saa ka aru, miks ta peaks suure tähega olema, nii et, et hästi palju eesti keele reeglite taga on ju tegelikult puhtaid teadmisi teistest õppeainetest kas või geograafia erinevate geograafiliste kohtade kirjutamine, seal ei piisa, jäinud reeglist, et sa pead teadma, et selline koht on olemas ja mida see koht endast kujutab, nii et ütleme, see see paratamatu too lõimumine teiste lainetega on eesti keele grammatika salati sees. Ja vähemalt meie koolis on küll selline komme, et kui näiteks mõni aineõpetaja ajaloo õpetaja, geograafia, õpetaja, füüsikaõpetaja märkab, et õpilased teevad mingisuguseid vigu selles klassis, TEMA paine sõnade sees, seal tulevad, ütlevad julgesti emakeeleõpetajatele ja meie siis kasutame seda teadmist ära räägime tunnis, paneme etteütluse siis, et noh, see on see lemmik, mis mulle tohutult meeldib. Igatpidi avatud on eesti keele õpetajad täiesti loodetavasti, aga see on ka vaba ja loov suhtumine, kui on võimalik eesti keeles reeglit. No kas järgida vana reeglit või järgida uut reeglit ja anda õpilasele vabadus? See on, tegelikult on see vabadus niikuinii vabadus seda suure tähega kirjutada küll, ütleme. Teoorias on ta päris hea ja tegelikult ütleme niimoodi, et need vanade reeglite kasutamisel ei ole muud ohtu kui ainult see kosiva Brideksamini. Sellepärast et sellisel juhul ma hakkan mõtlema nende inimeste peale, kes parandavad, kes parandavad need suhteliselt kiiresti. Et kui ta kasutab mõnda vanemat reeglit, mille puhul võib-olla inimesed on harjunud, et seda enam ei ole, siis ma ei ole kindel, kas kõik parandajad ikkagi kasutavad kõiki neid vana reegli tunnuseid seal sees või mitte. Ja samas, kui keel muutub ja meil tulevad peale uuemat sorti reeglid, siis miks peaks selles palas nii väga kinni hoidma, seda enam, kui meedia võtab ju kohesele URL üle hakkab seda kasutama. Ja kui ta sobib kõigile, siis miks mitte noh, et keel ei ole ju selline staatiline. Kuidas ma siis ütlen? Ole seisev vesi ja ta üldse ei ole ju elutu objekt see tähendab seda, et tegelikult selle selleks selle keele sees on, on mingid asjad, mis on kindlasti jäävad nii nagu eestluseski sees. Et me teame, mis asi on eesti keel, kes on eestlane, milline meisterlik mõtteviis, aga see areneb ajas, keelana areneb ajas ja see on täiesti loomulik slängi mina ei karda õpilaste puhul, kes teavad, mis asi on õigesti kirjutamine. Et see on selline asi, mida me suuliste ettekannete puhul alati teemad, näiteks kümnendas klassis. Ma olen sidunud sellise asja ära nagu keele ajalugu, keelkonnad ja sugulaskeeled oma grupi keelekaarti loomisega kuskilgi päri. Tähendab suhteliselt raske on lihtsalt meelde jätta, mida kuskil on vadja keel, mis on meie sugulaskeel klassis tuleb välja näiteks kellelegi juured viivad näiteks sinna aladele siis ta oli hea, et see keel paremini meelde jäävad. Alati, kui nad teevad need suulise ettekande, siis ma olen dilemma ees, et kas parandada nende suulises keeles tehtud õigekirja apsakaid või mitte. Ja siis ma olen otsustanud niimoodi, et kui need ja ettekanded on läbi viidud, siis ma muuhulgas ütlen ka, mida öeldi valesti või siis, kui midagi hakkab häirivalt kõrva, siis ma ütlen, mis oli valesti, sest tegelikult ütleme ma küll tahan, hellad räägivad õigesti, aga sellel hetkel konkreetselt ei ole ju tähtis mitte see, et ta on väljendanud kõike grammatiliselt õigesti, vaid see, et on saanud sellest teemast aru. Kui ta lisaks väljendab ennast grammatiliselt õigesti, siis on suurepärane. Kui teil need sama teksti kirja paneb, siis ma olen tunduvalt kurjam. Suuline väljendusoskus on ju suur probleem et kuidas seda on võimalik loovalt arendada. Kas seda üldse saab mitte loovalt arendada? Suulise väljendusoskusega? Ma saan oma puhtalt isiklik arvamus, mulle tundub, et see on kuidagi seotud kuidagi seotud tegelikult selle selle mudeliga, mis praegu meil ühiskonnas on, kes kellega räägime, kes mida loeb ehk kui sul on kas perekond või, või muud inimesed, kellega sul on oma mõtteid vahetada või kui, siis ka siin suunatakse ikkagi nende raamatute juurde eestikeelsete filmide juurde või kuhu iganes, et muide, kuidas et ühesõnaga, kui seda sundlust ei ole, kui ta jääb sellise sotsiaalmeediasuhtluse tasandile ja sul ei ole piisavalt head partnerit, kellega sul on nagu sügavuti mõtteid vahetada, sisse mõttevahetus jääbki kehvaks. Ja ma arvan, et halb keeleoskus ongi just seetõttu, et, et need inimesed ei räägi enam sügavaid pikki teemasid omavahel. Võib-olla ei ole enam pikki perekondliku Ves vestlusi mitte ainult sellele, mida ma sõin, kuidas koolis läks ja kuidas praegu poliitikas läheb, väike näiteks see, et mida sa elus mõtled. Miks minu lapsepõlve selline, miks sinu lapsepõlv on teistsugune või siis, kui laps loeb pikka raamatut, siis ta ei mõtle mitte selle peale, et issand jumal, Dostojevski vaid ta mõtleb selle peale, mis siin nagu sees toimub ja mõtleb minuga kaasa. Ma kujutan ette, et see probleem on tegelikult alati olnud, sellepärast et ma oma kooliajast, mis 80.-tesse ei mäleta. Ta need väga, et kõik oleks väga suured sõnasepad olnud. Aga ma mäletan küll seda, et suuliselt oli inimesel nagu kergem ennast väljendada just seetõttu, et alati oli keegi, kellega nad õid sellel teemal kuskil rääkinud. Ja nüüd on see probleem, et inimesed ei räägi pikalt ja põhjalikult. Aga mis puutub koolikirjandusse, siis minu meelest võib-olla pisut takistab seda ka see, et kohustuslikus kirjanduses on nii palju võimalusi. Tähendab, ühest küljest on ju väga hea, et inimene saab valida, et mida tuleb, üks läheb ühte, teine teist, aga samal ajal neid kokkupuutepunkte siis jääbki ainult Tammsaare tõde ja õigus? Vist natukene rohkem, ma liialdan ilmselt võib-olla natukene liiga vähe selliseid kokkupuutepunkte. Siia läheb nüüd hoopis väga oskuslik kirjandusnimekirja tegemine. Mulle ka meeldib anda õpilastele valikuid. Noh näiteks, et tuleb nüüd Fausti teemad, sest ma ei võta ainult Götefoosti, ma võtan Kamaalov siia kõrvale ja võtan ka Thomas Manni, doktor Haustuse ülim eesmärk on see, et inimesed saavad aru, et Fausti teema on tähtis ja suurem osa nagunii päris küte Fausti läbi, sellepärast et nad ei riskinud variante võtta. Ehk siis, et noh, see on nagu sellised nimekirjad, kus seal ikkagi suunab neid nagu nende tuum või alustekstide suunas ja sa annad ka kõrvalt teisi valikuid. Aga ka need teised valikud peaksid näitama ikkagi näpuga või lausa kogu käe ulatuses, et millised on tuumtekstid, kuskohast need mõtted on pärit. Et ütleme päris nii, et ma loen ükskõik mida ma tahan. Et mõnikord põhikoolis annan sellise variandi näiteks raamat number kolm, valige mida soovite, aga üldjuhul ikkagi suunane kuhugi suunas. Ma võin kinnitada, mul ei ole halb kirjandusmaitse, igaüks leiab sealt selle, mis talle meeldib. Ja vaat seesama lause, mida sa siin ennegi ütlesid, et, et mõnikord tuleb ninapidi sisse panna, et inimene teaks, mis on hea mõnda kirjandusteost vähegi sedasama tõde ja õigus, et et aga raske ei jaksa lugeda. Nojah, ei jaksa lugeda siis, kui tehakse nagu kaks tüüpilist, igaüks on see, et kõik on hästi palju kõrvale jätta muljet, et on tohutud, jube raamat. Eks inimene on emotsionaalselt juba laetud, kuidas seda lugema hakkab, ja teine on siis see, et väga palju võib-olla osa õpetajaid piirdub selle õiguse esimese osaga. Tammsaare ei ole ta, kus esimese osa Tanjoodid, ta on vanapagan, ta on kõik ülejäänud osade kogu see kompott, et oleks lahti rääkida. Ja siis muutub see Tammsaare igatpidi õpilasele söödavaks, see võtab aega, võtab närve, suudab higistamist, mõnikord peab ka mõne lapsega siis sellist sõda natuke pidama. Et kaua mingisuguse raamatuga kuskilt nagu läheb ja ka muuhulgas ma pean ka natukene murdma, mulle üldse ei meeldi tegelikult õpilaste mõtteviisi murda, minu arust peaksid loogilise loogilise mõttearendusena jõudma sellisele järeldusele, mingid asjad on neile kasulikud. Aga kui näiteks õpilane ütleb, et ma ei saa raamatust aru ja siis on ju täiesti loomulik kui me loeksime neid raamatuid, millest me kõigest aru saama ja siis me vist jääksime sipsiku juurde, mul on tunne. Ma just eile lugesin ühte, ühe filmi arvustust, kuid kahjuks ei jäänud meelde, mis missugusest materjalist ma selle leidsin, kus filmile heideti ette seda, et ta oli päris hästi kirjutatud, päris hästi mängitud, aga arvustada ei saanud kõigist tegelase motiividest aru. Ehk siis tegelikult nagu inimeselt, nagu on praegu jõudnud sellisele tasemele neile nagu tundub, et kui nad näevad kunsti ei oska, loevad, vaatas, kunstid ei oska, seal peavad kõigest aru saama, aga seletama ja aga see ei ole enam kunsti teha, siis ta on, ma ei tea, menüü mida peaks lugema hakkama, et tegelikult kui ta saab aru, et see raamat on raskes, on ka edasiminek. Kuidas oled raamatust midagigi aru saab, on see edasiminek, aga kui ta nii-öelda tarbib selle raamatu hingad endale sisse, ütleb, et nii tore oli ja muud emotsiooni ei ole, siis see oligi ainult see emotsiooni raamat, aga mõtet edasi arendada, nii et noh, see ongi see, mida ma tegelikult oma õpilastele ütlen, et kui sa ei saa asjast aru siis sa oled õigel teel. Sa oled võimeline kunsti nautija. Ja kui õpilane eesti keele tunnis juba suudab õpetajale tundub, et ei, see pole päris õige vastus, see ei ole see õige reegel, aga kui õpilane suudab arutleda erinevate reeglite üle siis see on ju ka juba loov suhtumine. Ja ta lõpuks võib õpetajaga vaieldes. Ma ei tea, kui palju õpetajaga võib vaielda, et võib õpetajaga vaieldes jõuda tegeliku tõeni. On küll, et mul oli just näiteks kaheksandas klassis oli mul vaja teha seal distantsilt Pazine lõputöö ja ma otsustasin, et noh, kuna ma ei saa seda kontrollida, aga palju nad seda ise ise teevad, ma ju ikkagi eeldan, et nad on kõik tublid, ausad inimesed, aga noh, inimene, inimene siis ma panin sinna vahele sellised ülesanded, et kui ta oli näiteks midagi teinud lause liikmetega seletab lahti, näiteks mis alus siis on mis sa seal alus olemas lauses. Ja huvitav oli vaadata, et suurem osa õpilastest suutiski seal oma sõnadega tegelikult lahti kirjutada, mis tähendab seda, et kui õpilane saab reeglist aru, et oskab seda seletada, siis jumala eest andku minna. Hullem variant on minu meelest see, kui küsin õpilased näiteks reeglit ja ta vuristas selle peast ette, see tähendab seda, et on mingid täiesti imelikul põhjusel õppinud selle pähe mis ei ole kunagi olnud minu eesmärk. Ma isegi kirjuta vihikusse reegleid, vaid me sõnastame need pärast mõne harjutuse tegemist ja parem, kui nad sõnastaksid selle tegelikult ise mida näiteks see konkreetne reegel tähendab väga tihti ka põhikoolis kasutan seda varianti, et, et kui me hakkame näiteks kokku-lahku kirjutamist õppima, siis mina, õpetaja kokku-lahku kirjutamist niimoodi, et nüüd me võtame nimisõna pluss nimisõnad, võtame tegusõna ja määrsõna näiteks, vaid ma kirjutan tahvlile kõigepealt sõnu ja küsin, miks need on kokku ja miks nad lahkusid, nad arutlevad. Siis ma annan neile viiteid, et kas asi on käendas. Kas asi on sõnaliikides, olen, ma kasutan seda, see on asi, mida ma õpilastele ütlen, seda kasutada sobib lihtsalt igale poole. Ja siis ma annan neile ette sellise töölehe. Me võime selle nimetada, kus on kõikide reeglite kohta ainult näidissõnad, mille nad peavad ja mul on veel niimoodi pandud ühes reas kirjutad ühtmoodi, löövad oma loogika järgi otsustama, mis on õige, mis on vale ja siis kirjutavad selle põhjuse, mitte reegli või selle põhjuse, miks see sõna nii kirjutaks sinna taha. Ja sellel on positiivne negatiivne tulem. Positiivne on see, et need õpilased, kes päriselt saavad teemast aru Nemad saavad aru, need aga need, kes nõrgemad siis nende jaoks on vaja ikkagi pärast suunata ka nagu mõne päris reegli juurde, sest ta lihtsalt ta keeletaju ei ole nii hea, et ta saaks aru, mis loogika siin sees on. Kõigepealt reegleid tuupima ei hakka, ma arvan, et ma tegin seda viimati võib-olla siis, kui mul oli, jooksis neljas, viies aasta. 25.. Aga no ütleme niimoodi, et ma, ma kunagi arvasin, et võib-olla sellest on kasu vaid siis võib nagu mingi kasu olla, aga ma jõudsin õnneks üsna ruttu aru, arusaamisel senisel kujul tas kasu ei ole. Aga aega on vaja. Noh, nagu sa nimetasid, aga aega ju ei ole ja aega jääb eesti keele ja kirjanduse õpetajatele üha vähemaks, sellepärast et tunde väheneb pidevalt, et kuidas selle, kuidas sinna sisse nüüd siis ära mahtuda ja kõige selle loo Aga aga seda ma eile mõtlesin, ma lugesin seda artiklit seal ERR rubriigis oli selle kohta, et kui palju on eesti keeles jälle kirjanduse tunde nii-öelda selle 100 aasta jooksul Eesti koolides antud. Ja muidugi ma saan aru, et kui me näiteks põhikoolis on kaks eesti keelt ja kaks kirjandust ja gümnaasiumis, siis tegelikult ju täpselt samamoodi lihtsalt seal on tsükliõpe ja seal on viis tundi nädalas. Ja vahepeal ei ole mitte midagi. Et ütleme niimoodi loomulikult peaks seda lõika olema rohkem eesti keelt peaks olema rohkem ja kirjandus peaks olema rohkem. Ma saaksin anda põhjalikumalt. Ma saaksin teha näiteks mingeid pikemaid projekte, mida ma praegu teha ei saa. Aga sellel on üks oht ja see oht on, et see, et kui seda juurde antavat aega väga hästi ära ei kasutata, siis see tulemus on null. Eksis Ma ei tea, kas see kõlab kuidagi väga egoistlikult, kui ma ütlen, et, et rohkem tundide arv tähendab ka tegelikult rohkemat õpetaja võimekust. Et sa päriselt oskad nende tundidega midagi peale hakata. Ehk siis, kui mul on mõte, mul on idee, kuidas teha näiteks mingit õpet paremaks ja mulle antakse last aega antakse aega juurde, väga hea. Kui ma kasutan seda juurde antavat aega mingite kõrvaliste teemade drillimiseks, siis sellel ei ole mõtet. Ma pigem mulle näiteks väga meeldiks see, kui kui näiteks oleks hooti eesti keele kirjanduse tundja rohkem näiteks lõpuklassides või vahepealsel perioodil, kus on näiteks näha, tulevad mingid uued õppeained juurde ja lastekeelevajadus muutub nagu selliseks ütleme nagu tõhusamaks ja neil on vaja kasutada keerulisemaid lauseid, huvitavamaid termineid. Et siis ma näiteks saaksin olla, ütleme selles suhtes neile rohkem toeks sellel sellel perioodil. Ma ei tea, võib-olla loovusprogrammide koostamisel ma saan aru, on ka vaja. Oi seda väga vaja, sellepärast et kogu õppetsükkel on üks suur loovuse, kuidas näiteks anda mingisugust teemat, et mis on tegelikult kahe nädala vääriline kolme tunniga. See on üks suur loovuse küsimus. Kui oleks võimalik, siis, siis laseks õpilastel kogu Tammsaare läbi lugeda ja. Aga see on ju selline unistuste, see on, see on tõepoolest üks selline, mida, millest ma olen tohutult palju puudus tunduda, kui saaks tsükliliselt õpetada mingeid teemasid hästi sügavuti. Ainus, kus ma saan gümnaasiumi seda lubada, on see Tammsaare teema, kus ma Ma pole kuule, ma võtangi gümnaasiumis vahepeal eesti keelt ja kirjandust tsüklina seitse nädalatkeelse sõna kirjandus, ma võttase kaks, kohati kolm nädalat Tammsaaret. Sest mulle tundub, et seda neile vaja. Et kõik need ülejäänud raamatut üle kirjandus jooksevad sellest perioodist läbi, jooksevad sealt välja, saab tuua paralleele ja neljad, midagi pimedas on meil nii, nagu me kõik ülikoolis mäletame, et et need loengud, kus anti ülevaade kõigest, sellest ei ole mitte midagi meeles. Aga nendes loengutes, kus valiti välja need parimad ampsud, söödeti meile sisse pikalt ja põhjalikult. Nendest on jäänud mälestused, loovus ja infotehnoloogia. Ja kas õpilastele meeldib ja kas üldse loovus loovad ülesanded meeldivad õpilastele asuvast loovusest infotehnoloogiast, et ütleme niimoodi, kuna paratamatult põtkume sellega, siis tuleb istudes logisin vahendeid seal sees kasutada täpselt nii palju, kui on mõtet. Sellepärast, et ka raamatuid anname lugeda niipalju kui mõtet. Mitte mitte nii palju, et ajab üle ja keegi ei suuda. Ehk siis kõik, mis, mida nagu päriselt vaja kasvatama. Ma toon sellise näite. Mul on mõned endised toredad vilistlased, kes on reali lõpetanud ja kes on läinud IT sektorisse tööle. Ja kui ma olen käinud mõnes nende Birmadest kohal milline see neil on? Neil on üks sein, mille peal on postitid käsitsi kirjutatud nende ideed, ehk siis, kui IT-firma kasutab mõtete arendamiseks käsitsi kirjutatud tekstis nad ütlevad, et et ei ole mõtet teha lollusi arvutiga. Et kui mul mõte tulema, pane see käsitsi kirja, igaüks tuleb oma pastakaga kirjutab siia juurde, siis see ju tähendab seda, et tegelikult see IT-maailma tegelik tarbimine peabki olema ainult mõttekuse huvides. Mitte see, et mul on mugavam vaid see, et mul on mõttekam, et kindlasti mõnel õpilasel on mugavam võtta koolist laptop lahti kirjutada mõned minu loengu sees olevad asjad sinna üles. Nüüd on küsimus, kas sa selle minu mahakirjutamise ajal mõtleb kaasa, mul on tunne, et kui ta teeb seda käsitsi, siis ta mõtleb natuke rohkem selle hetkel, sest tal ei ole seda mugavust kõik üles kirjutada, mida ta peaks kirjutama. Kui ma lasen töid teha IT-vahenditega, siis ma võtan ka see ta teeb IT-vahendiga mõttekirjandit ei ole mõtet, sest lõpueksam on siiani veel jumal tänatud, käsitsi kirjutades. Aga kui ta kirjutab, referaati, kirjutada referaat võiks analüüse, uurimistöid või näiteks pikemat esseed. Ja kui ma tahan, et ta vormistaks selle nii nagu peab vormistama, sest tänapäeval tuleb kõik tekstid ju paratamatult ju esitada trükituna, siis see tähendab seda, et ma kasutan seda ID vahendit. Ja siis on sellised lõbumomendid, et ka hooti kasutame siis, kui, kui tahame midagi lõbusalt edastada, mida. No näiteks ma tegin kevadel seitsmenda klassiga kevadega Huudi, mis ikka ootan uut, on selline tore mälumängusüsteem, kus sul on võimalik panna sellises küsimuses sisse lapsed logivad oma nutivahenditega sinna sisse oma nime all või grupi nime all vastavad nendele küsimustele, et seal niuke neljased valikud või mõnikord ka kahesed valikud, nii nagu sa teha saad. Ja siis on mul minul tuleb pärast ilus rida sinna kes, kui palju vastas keskklassist sai kõige rohkem punkte, ta on ka natuke ajamoment, aga selle ajamomendi võin ma seal paras maha võtta ja vaadata lihtsalt, kes vastasid õigesti ja kui palju nad seda teevad. Lasele meeletult meeldib rohud, et sa oled sa nende suur, sellepärast sellega saab kontrollida kõik, et mul on üks selline kõige lemmikum, vaat seda sõna saab nüüd rõõmsalt käänata. Kõige lemmikum ka Huut on, on üks õigekirja ka Huud, mida kirjutad kasutani viiendast kaheteistkümnendas klassis kus on kõik sellised laused, kus nad pead valima õige variandi vale variandi, õige lause, vale, vale lause ja ma peaks ütlema, et põhikooli läheb seal väga hästi erinevad gümnaasiumi. Ehk siis see on ka üks selline väike näide, et, et noh, ütleme vähemalt põhikoolis lapsed võtavad seda ITK kuidagi natuke tõsisemalt kui gümnaasiumiõpilane gümnaasiumi akse. IT on juba niivõrd tavaline, et Ta ei väärtusta seda enam nii palju ja seepärast ei ole ka vaja tegelikult sellepärast gümnaasiumis ka väga muretseda. Aga kuidas siis ikkagi loovust hinnata või loovaid ülesandeid ja nende täitmist hinnata? Luuletuse kirjutamist näiteks ei saagi halba hinnet panna ja või kas üldse saab hinnet panna, aga miks mitte selles mõttes, et kui inimene on näinud vaeva ja noh, me põhikoolis hindama 10 palli süsteemis ja seal see kujundava hindamise fenomen ehk siis, kui ta on nagu väga palju vaeva, miks ma ei või talle panna selle 10 või gümnaasiumis viia ja teiste lisada. Ma peaks ütlema, et lapsed on sellega tegelikult väga rahul, sellepärast et halba hinnet ei pane. Sellepärast et see ei ole asja eesmärk. Asja eesmärk on näidata, et ma sain millegagi hakkama. Ma suutsin midagi valmis teha ja ma võin ka kõigile pähe panna, aga mul mõnikord mõnest mõnest lapsest või isiklikus selles mõttes kahju, et nad nagu tõepoolest tohutult panustanud või siis või siis et see tulemus on väga hea. Ja siis ma saan selle hinnangu panna ma niimoodi gümnaasiumis 12. klassis viimased viis aastat kirjandiõpetust. Ehk siis kuna ma olen esimesel poolaastal nendega kirjutama umbes viis, kuus kirjandit siis ma otsustasin viis aastat tagasi, et ma ei hinda neid. See tähendab seda, et esimesed neli kirjandit on hindata ja kõik saavad a-, kui kirjand on tehtud, ükskõik kui halvasti see on tehtud, siis on aa sest tema eesmärk on ju õppida ennast parandama, õppida paremini kirjutama ja ma panen selle kolm, neli või viis, ei areneda mitte kuidagi. Ja siis neljanda või viienda kirjandile ma panen hinde. Aga ma ei võta ära seda magusat momenti, sest kuna õpilastele meeldib ikkagi tahad häid tulemusi, et ma panen ikkagi mõnele õpilasele selle maksimumtulemuse viie ka selle asemel, kui tal on väga hästi õnnestunud. Ja mulle tundub, et see sobib neile just seetõttu, et ta ei pea muretsema oma tulemuse pärast, et 12. klassis on ikka neid muresid, et et milline tuleb lõpu hinna, tahab välismaale ülikooli minna, kuidas on nüüd siis kujuneb. Aga see võtab selle hing hinde paine maha, aga nad kirjutavad ja mõned laisad inimesed võivad ka sellega veidikene laisaks minna, aga see ei ole sellisel kujul valdav, et, et ma olen vaadanud, et see hakkab mind häirima, et sest nad on ikkagi väga motiveeritud 12. klassis. Ja kui sa annad neile võimaluse kirjutada ilma hindate täitsa vabalt ennast arendaval meetodil siis mõjub neile loominguliselt, võime niimoodi öelda, aga lõpuks tuleb ikka hinne panna ja ja nende Aade pealt ma olen täiesti nõus nelja kokku kirjutama, sest nad on ju kaks aastat hoolega õppinud, neil on olemas hinded sees. Vaat see on see tulemus, hindamine, mille kohta me võime nüüd öelda, et ta on pingutanud mulle, sealt on kõik kirjandit valmis kirjutanud, ta vaeva näinud ta teab, milliseid vigu ta teeb ja, ja miks ma siis ei võiks premeerida siis kogu klassi näiteks neljale ja siis need, kes on jõudnud viieni viie peale, sellepärast et sundöine Kui me püüame nüüd selle jutu kokku võtta, siis igapäevases õppetegevuses keeletunnis ja ilmselt ka teistes tundides tuleb nagu kaks kärbest korraga tabada. Et ühest küljest tuleb õpetada ja omandada teadmisi ja teisest küljest arendada loovust ja lasta loominguliselt, suhtuda õpilastel ainesse ja see on täiesti võimalik ja seda tegelikult Eesti koolis tehakse. Seda Eesti koolis tehakse lihtsalt erisused tulevad sellest, et ütleme, erisused tulevad sellest, et esiteks, missuguseid õpilasi sa õpetad ja milline see klasi kõndigend üleüldse. Kui palju on seal klassis õpilasi ja palju on õpetajal tunda. Ehk siis kui kõik need erinevad väärtused on vähemalt seal keskmisel skaalal, siis see tähendab seda, et ta selline, kes need ora õpilane saab oma asjadega hakkama. Õpetaja õpikoormus on normaalne, lastel on olemas mingi motivatsioon, siis ei ole mingit probleemi, neid loovust, arendavaid tunde teha, aga kui tekib mingeid eripärad, siis vaat nüüd läheb nagu käiku õpetaja loovus. Ehk siis nüüd on see õpetaja juhtpositsioon kõige suurem, et see on ka sinna? Noh, ma olen kuulnud, ma loodan, et mul on väga vedanud kooliga, mul on väga vedanud oma õpilastega. Ma olen kuulnud oma kolleege, kes räägivad sellest, kui kuhu klassi taha õppida või kui klassis on viis inimest ja neist näiteks kolm koolis ei käi siis väiksemates koolides, et et no on selliseid koole on selliseid piirkondi. Ja siis ma saan aru, et eesti keele õpetajal on käed seotud, ta peab tegema mingisuguseid valikuid. Aitäh Tallinna reaalkooli õpetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kristi Koit ja soovin ilusat uut kooliaastat kõikidele õpetajatele. Aitäh ja mina soovin kõigile optimismi jätku.