Tere kuulama keelesaadet, mille peategelane on seekord Johannes Silvet. Usutavasti tuleb paljudele kuulajatele Silmeke tumesiniste kaantega Silveti sõnaraamat, inglise-eesti sõnaraamat või ka punaste kaantega Eesti-inglise sõna, raamat või mõnda muud värvisõnaraamat. Kohe saame teada, mitu trükki Silveti sõnaraamatutest on ilmunud ja võib-olla ka mitut värvi. Kindel on, et mitu, mitu põlvkonda läbi väga pika aja on Eestis õppinud inglise keelt Silvet sõnaraamatute abil. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on kauaaegne inglise keele ja tõlkeõpetaja Tartu Ülikoolis. Ilmar Anvelt, tere tulemast saatesse. Tere. Teie ametinimetustest on veel nimetamata sõnaraamatute autor ja koostaja. Mida teie jaoks Johannes Silvet, see nimi ja tema sõnaraamatut tähendab? Johannes Silveti sõnaraamat on kahtlemata siiamaani suurim inglise-eesti sõnaraamat ja samuti on tähtis ka see, Ta on leksikograafias haruldane, et niivõrd suure sõnaraamatu on koostanud üks inimene. Võib-olla me võiks võrrelda seda teise sõnastikuga, mis on eesti-inglise sõnaraamat umbes sama suurusega. Ja sama tähtsusega meie inimeste jaoks on Paul Saagpaku eesti-inglise sõnastik. Ja võib olla see ka nende ühisjooneks. Esiteks see, et mõlemad on ühe inimese looming põhiliselt. Ja teiseks, Silveti sõnaraamatu esimene trükk ilmus Eesti vabariigis just enne maailmasõja algust, nii et selles mõttes ta oli õnnelik, et see sõnastike jõudis ära ilmuda. Aga hilisemad trükid ilmusid Nõukogude Eestis ja saagpakku. Sõnaraamat ilmus Ameerika Ühendriikides, nii et tema viibis eemal eesti keele tegelikust arengust. Ja kui me mõtleme Silvetid, siis ta töötas oma sõnastike pidevalt ümber, tegi lisandu siia täiendusi, parandusi ja temani sammud diviibides Nõukogude Eestis. Sel ajal ju kontaktid tegeliku inglise keelega, eriti just aktiivse kõnekeelega olid väga piiratud või peaaegu olemas. Ühesõnaga Silvetylalid, kontaktid, inglise keelega, piiratud saak, baklažaanid, kontaktid eesti keelega piirata, ütleks küll niimoodi, jah. Aga saagpaku sõnaraamat ilmus pärast seda, kui palju tema Silmetile toetus Seda ma ei oska öelda. Sellepärast naljakas on see jällegi Ma ei oska öelda midagi Silveti suhtumisest saak, kui aga Silveti onupoeg Pauls Valbe, no see ei ole võib-olla meie saate teema, aga tema oma kirjades kirjutab nisukesi küllaltki halvustavaid märkusi Isaac pakku kohta, aga need on võib-olla ka niisugused isiklikud muljed temast. Kõlas nimis Valbe, tegelikult on see ka sünni poolest Johannes Silmeti perekonnanimi. Jah, see on tema enda nimi, seda nime tema kandis 1929. aastani ja siis ta eestistas nime ja võttis nime Silve. Jällegi on väga imelik, et sama nime no siin võib siis selle nime Johannes Silvet ja tema vend Friedrich, aga arhiivi andmebaas näitab, et sama nime on võetud ka muudes kohtades Narvas või Võrus kuskil kaugel ja need inimesed ei olnud sugulased. Johannes sirveti käekäik ju 20. sajandi sõdades ja, ja võimuvahetustest peegeldab meie kõigi lugu. Kui Johannes Silvet sündis 19. sajandi lõpus Tsaari-Venemaal ja suri kõige suurematel venestamisaastatel, kui me siin algusaastate juurde tuleme, siis missugune oli inglise keele roll Eestis ja kuidas Johannes inglise keele juurde jõudis? Inglise keele roll oli väga väike. Tartu Ülikool taasavati 1802. aastal rootsiaegsest ülikoolist ei ole teada, et seal oleks inglise keelt õpetatud aga kui ülikool uuesti avati, siis võeti inglise keele lektor tööle õige pea 1803. aastal. Aga tema roll oli väga väike, tema andis Meie praegusaegse terminoloogia järgi võiksime öelda valikainet mõnedele Vähestele üliõpilastele paar tundi nädalas. Ja oli tsaariaegses ülikoolis pikki perioode, kui inglise keele lektori koht oli ültsevakan. Nüüd, mis puutub Johannes Silvetisse, loomulikult ta sündis eesti perekonnas, nii et tema emakeel oli eesti keel, ta ise kirjutab oma mälestustes, et ta ei mäleta seda aega, millal ta poleks eesti keeles lugeda osanud. Ta oli pärit vaesest töölisperekonnast, aga tundub, et seal perekonnas siiski austati lugemist ja raamatuid. Raamatud olid põhiliste teiste käest laenatud ja samuti ajakirjad, mida talle meeldis lugeda. Nii et eesti keeles lugemise omandas ta enne kooliminekut. Kool oli täielikult vene keeles, välja arvatud eesti keel ja usuõpetus, mida siis ilmselt Ta oli paar tundi nädalas ja tähendab koolid, kus ta tsaariajal käis, sest ta omandas mingisuguse, mida meie võiksime öelda praegusel ajal põhihariduse. Ja siis ta õppis Tartu Õpetajate seminaris ja õpetajate instituudis mis olid ka läbinisti venekeelsed ja seal mingeid võõrkeeli ei õpetatud. Ja imelik on see, ta on kirjutanud artiklikogumiku jaoks keel, mida uurime. Ja seal ta üsna täpselt kirjeldab muude keelte omandamist, sest ta hakkas ise õppima, ta oli suur huviline ja hakkas ise õppima saksa ja prantsuse keelt. Aga inglise keelega jääb asi segaseks, et kuidas ta selle omandas. Oli nii Instituut. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti tartust Herzonisse, mis seal Ukrainas ja instituudi kolimist läksid ette valmistama. Üks professor, kes oli Vassili Fidrovski ja üliõpilane Silvet. Sinna Herzonisse sõites nad korraks peatusid, Peterburis ja Peterburis. Tema nägi esimest elusat inglast oma elus. Kes oli professor, Fidrovski abikaasa ja professor ja tema abikaasa suhtlesid omavahel inglise keeles. No loomulikult sellise lühikese peatuse jooksul ta ei olnud võimeline muidugi midagi eriti omandama, võib-olla see lõuend way. Aga praegu just saateks ette valmistudes tuli mulle niisugune uitmõte, seda jällegi ei ole millegi põhjal võimalik tõestada, et kuna see instituut oli seal Herzonis pikemat aega, et võib-olla professori abikaasa, siis ka kolisi Herzonis, sellest ei ole teada. Ja mis seal kõik juhtuda võiks, seda, seda ei ole teada. Jah, ja samuti ma olin kirjavahetuses Johannes Silveti tütretütre Marju Silvetiga temaga midagi täpselt ei tea. Te ilmselt vanaisa talle eri, kui sellest ei rääkinud, tema oletus oli, et Silvet vene kodusõja ajal tema astus vene valge kaartliku siis ta oli selle instituudi seal Herzonis juba lõpetanud. Et seal võis olla, peeti ohvitsere, kes seal hüppasid ja et äkki ta nende käest omandas inglise keele. See oli ka suur seiklus, kuidas tema Sersonist tagasi tuli mitmete maade kaudu Bulgaaria, Serbia, Austria ja Saksamaa kaudu. Aga kui tema Eestisse tagasi jõudis, tema inglise keele oskus pidi olema olnud niivõrd hea. Ta suutis töötada algkooliõpetajana. Ta sai tunnistuse, et temal on ajutine algkooli õpetaja kutse ja võib algkoolis inglise keelt õpetada. Ja siis ta muidugi astus ülikooli ja juba täielikult spetsialiseerus inglise keelele. Aga jahe, et just see nagu õppimise protsess, et kuidas ta inglise keele omandas ja miks ta just inglise keele valis enda niisuguseks noh, otseseks erialaks. See jääb segaseks. Pärast Eesti iseseisvumist 200 vahel, siis inglise keele roll Eesti vabariigis kasvas ja Silvetist Johannes Silvetist sai Tartu Ülikooli õppejõud inglise keeleõppejõud ja samal ajal alustas ta ka sõnaraamatuga. Või oli tal mõttes juba sõnaraamatu koostamine? Jah, oli küll ja seda võib öelda niimoodi. Inglise keelest Eesti vabariigiülikoolis. Esimene Eesti vabariigi Ülikooli inglise keele lektor oli preiliseni leidik. See oli ka väga naljakas, kuidas tema esines avaldusega ülikooli rektorile või kirjutas palvekirja, nagu sel ajal öeldi. Ja tema kirjutas niimoodi. Kuna tarvidus inglise keele õppimise jaoks väga suur on, palun mind võtta tööle lektori kohusetäitjana seniks kuni keegi teine tuleb Inglismaalt. Nii et niimoodi tema sõnastas oma tööle astumise avalduse. Ja tema oli siis Postimehe artikli andmetel ka esimene naislektor Tartu Ülikoolis. Nii et oli lektor ja õige pea võeti tööle ka inglise keele professor, professor oli sakslane professor Heinrich Otsmann, nii et kaks inglise keeleõppejõud olidki lektor ja professor ja pärast võeti tööle veel Ants Oras, kes alustas ka niisuguse ajutise jõuna ja aja jooksul siis sai ka professoriks. Ja võib-olla inglise keele tähtsusest väärib mainimist ka Jaan Tõnissoni ettekanne Riigikogus 1929. aastal. Tema siis esines riigikogus niisuguse ettekandega inglise keele esimeseks võõras keelteks Meie koolides ja see ettekanne avaldati ka Postimehe artiklina. Nii et seal saab seda täies mahus lugeda ja tema arvamus oli niisugune, et ühekülgne orienteerumine saksa keelele on Eestile strateegiliselt kahjulik ja tuleb rohkem tähelepanu pöörata inglise keelele mis on maailmas laiemalt levinud. Juba võtame tolleaegset poliitilist olukorda. Suhted Inglismaaga olid Eestile väga tähtsad, samuti inglise keele levik Ameerika Ühendriikides, mis ka hakkas saama maailma juhtivaks jõuks. Nii et selles mõttes tema leidis, et inglise keele tähtsus peaks olema suurem, kui ta varem oli. Selle Jaan Tõnissoni mõtte juurde ma loodan, et me tuleme saate jooksul veel tagasi inglise keele tähelepanu pööramine ühele keelele, inglise keelele, aga veel natukene ühiskondlikust taustast, poliitilistest sündmustest, et kui palju mõjutas Johannes Silveti elukäiku sõja aastatel ja sõjajärgsetel aastatel, kui palju mõjutas seda see, et ta tegeles just nimelt inglise keelega kas mõjutas? Jah, tähendab, ma tahaksin korraks tulla veel tagasi Eesti vabariigi perioodi juurde, sest tema töötas siis inglise keele õppejõuna vaid veidi rohkem kui Ühe õppeaasta, muidu ta oli Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja. Aga Eesti ülikoolis oli skandaalne lektor Willi Pythers, kes ülikoolist vallandati konfliktide tõttu üliõpilastega. Tema oli solvanud üliõpilasi nimetanud eestliteksia, solvanud eestlaste rahvustundeid ja nii edasi, nii et selline lektor suure skandaaliga vallandati ja siis võeti Johannes Silvet tööle lektori kohusetäitjaks, nii et Pieter saadeti minema poole semestri pealt. Silvet töötas siis selle poolikuse meest ja terve järgmise õppeaasta ja jällegi pole teada, et miks tema ei jäänud ülikooli tööle kauemaks, et kas tema ise ei tahtnud jääda või tahtis ülikool? Minu oletus, jällegi, see on ainult oletus, selle kohta ei ole midagi teada, et võib-olla ülikool tahtis, et lektor ikkagi oleks inglise keelt emakeelena kõneleja, sest järgmine lektor siis, kes tööle võeti, oli Henry Harris, aga Silvet ise ülikooli tuli uuesti 1940. aastal, kui oli juba toimunust kommunistlik riigipööre ja tema esialgu võeti tööle vene keeleõppejõuna, sest nafta oli kogu oma hariduse saanud vene keeles. Oma avaldusest aga märgib, et kuigi ma olen tegelenud inglise keelega, ma ei ole jätnud hooletusse oma vene keele oskust teie küsisite, et kas inglise keelega tegelemine mõjutas teda sõja aastatel või pärast sõda. Ma ei oska otseselt öelda, et inglise keelega tegelemine. Jällegi ma võin sind võrdluseks tuua professor Ants orase saksa okupatsiooni ajal saksa okupatsiooni ajal siis oras oli professor ja Silvet oli inglise keele lektor ja Ants Oras väidab, gestaapo teda jälitas. Ja üleüldse, et gestaapo, Nov või saksa võimsele aegne suhtus väga vaenulikult rahva inglise sõbrallikesse meeleoludesse, seda peeti võib-olla sakslastele isegi ohtlikumaks kui kommunismi, noh, Saksamaal ju sõjas nii Suurbritannia kui Nõukogude Liiduga teise maailmasõja ajal ja Ants Oras põgenes Eestist 1943. aastal, nii et enne sõja lõppu kui enamik inimesi, kes Eestist lahkusid, ju läksid ära sõja lõpul. Aga noh, see on omaette teema, sellest ei räägi praegu rohkem, aga Silvet jäi kuni saksa okupatsiooni lõpuni. Ja see on ka üks niisugune huvitav lõik tema eluloose, et saksa okupatsiooni lõpul ta sai haavata. Ja ta viidi paranema Saksamaale, nii et ta oli seal kuskil haiglas või sanatooriumis tegelikult Austria piirides. Aga et niipea kui avanes võimalus, ta tahtis tulla tagasi, et tema oli armastanud väga oma perekonda ja jällegi paljud ju, kes olid niimoodi Saksamaale sattunud, et mingitel asjaoludel jäid sinna või liikusid edasi muudesse lääneriikidesse. Aga tema väga tahtis tagasi tulla, nii et see oli võib-olla üks niisugune tema iseloomustav joon. Ja ütleme esimestel pärast, sõja aastatel, ta oli küllaltki edukas, tema magistrikraad vormistati ümber Nõukogude kandidaadi kraadiks, ta sai dotsendi kutse ja ta oli kateedri juhataja taia, jällegi, ta oli kateedri juhataja Ta ja kohusetäitja mitte täielikult juhatada. Ta ja aga siiski tali niisugusel juhtival ametikohal. Nüüd ta vallandati ülikoolist 1950. aastal. No siin ei saa öelda, et just nagu tema kui inglise keeleõppejõud, sest ega inglise keele õpetamine ju kuhugi ära ei kadunud. Aga sel ajal ju süüdistati eriti väga paljusid ülikooli õppejõude, kodanlikus natsionalismi is ja neid vallandati Silvet ise. Arvatavasti jällegi ta oli sunnitud seda tegema, ta oli kirjutanud artikli bassid talajev, mis avaldati Tartu Ülikooli ajalehes ja mis on niisugune, ütleme, enesekriitiline arti, et kuidas tema ennesõjaaegne tegevus ikkagi ei olnud nii nagu ta pidi olema. Silvet muuseas oli ka väga kuulsa vene poeedi Vladimir Majakovski esmatutvustaja Eestis ja Majakovski looming talle tõepoolest väga meeldis. Aga sealsamas artiklis jällegi Ta väidab või talle heideti ette, et, et tema ei ole ikkagi saanud arvu majakovskist õieti kui suurest revolutsioonilisest luuletajast, eks ole, tema tähtsusest nagu kommunistliku nõukogude liidu jaoks vaid vaadelnud Majakovskit peamiselt kui luuletuste ja niisugust vormi uuendajat. Noh, niisugused jutud ja samuti oli 1950. aastal ilmus noorte hääles artikkel formalismil kosmopolitismi nõiaringis. Seal ei ole juttu peamiselt Silvetist, vaid üleüldse Tartu Ülikooli õppejõududest peamiselt kirjanduse õppejõududest, kellele heidetakse siis ette, et noh, nad ei tegutse ideoloogiliselt õigesti. Artikli autorit on autoritena on märgitud eesti filoloogia üliõpilased Valga ja Raudsep. Arvata võib, et need ei ole nende õiged nimed ja noh, see oli väga-väga pikk artikkel seal ajalehes üle mitme lehekülje ja ma ei usu, et see olekski olnud mingi üliõpilase kirjutatud. Võib-olla ikka mingi parteitegelane seda kirjutas ja. Ma ei saa päris kindlalt öelda, aga pealiskaudne arhiivitoimikut otsimine, üliõpilaste isikutoimikute otsimine ei näita, et niisuguste nimedega üliõpilasi oleks seal õppinud. Aga häägil ja 50. aasta sügisel tema siis vallandati. Ülikoolist ja põhjusena on märgitud koosseisude ümber komplekteerimise tõttu. Samuti võiks märkida seda, nagu ta oli seal valge kaartlikus sõjaväes olnud, seda ta muidugi hoidis saladuses, aga see oli tema jaoks noh, tema enda elus oli see väga tähtis episood ja tütretütar näiteks. Mulle kirjutas niimoodi, et eluaeg jah, ta pidas seda tähtsaks ja leidis, et punastega ei tohtinud koostööd teha. Muidugi mingil määral ta koostööd tegi nõukogude ajal, et püsida omas ametis. Aga samas ta oli küllaltki niisugune. Ütleme, kui me võtame 1900 viiekümnendat aastat, kui iga inimest võis ähvardada Siberisse saatmine, eks ole, tema sai selle koondamisteate õppeaasta alguses ja temal oli resoluutsust. Ta kirjutas rektorile avalduse, et mind on koondatud ja palun minule maksta kahe nädala palk, nii nagu tööseaduses on ette nähtud. Ja temale tõesti see palk maksti. Jällegi on väga imelik, kuidas siis seda kabaksi talle, tema vormistati tööle kaheks nädalaks, Nõukogude Liit, too ajaloo dotsendina. No ilmselt siis oli mingi vakantne ametikoht, millest jäi raha üle, et sai talle niimoodi palka maksta. Aga siis jah, pärast vallandamist ta töötas väikestes maakoolides asendusõpetajana, kuni teda 1956. aastal ülikooli tööle tagasi võeti. Nii nüüd aitab ajaloolisest taustast sõnaraamatute koostamine, et kuidas see algas. Te nimetasite, et ta tegi neid üksi ja kas te teate, missugused tema põhimõtted olid sõnaraamatute koostamiseks? Temalt telliti sõnaraamat 1936. aasta kevadel. Eesti Kirjanduse selts tegi talle ettepaneku, et on vaja sõnaraamatut. Esialgu pidi see olema väiksemamahuline koolisõnaraamat. Aga see periood just otseselt Eesti vabariigi esimese iseseisvusaja lõpul. See oli aeg, kus ilmusid ka teised väga olulised ja mahukad sõnaraamatud saksa-eesti-rootsi-eesti-vene eesti ja ilmselt siis tähti, et inglise keele kohta on ka vaja ikkagi päris suurt sõnaraamat. Samuti oli varem ilmunud, see ei olnud küll päris esimene. Aga 1927 ilmus Hans pööli sõnaraamat, inglise-eesti sõnaraamat, Silvet ise kuskil artiklis nimetab seda esimeseks tõsiseks katseks inglise-eesti sõnaraamatut välja anda ning see sõnastik ei olnud just eriti väike, ta oli ikkagi üle seitsmesajalehekülje. Ja ma olen ise seda vaadanud. Kunagise tudengi kaudu ma selle endale sain, keegi lapsevanem oli talle toonud, et pööningult leidnud ja see on üksjagu imelik selles mõttes, et seal leidub tõesti väga haruldasi ja imelikke sõnu, mida mina kui spetsialist elu sees polnud näinud ega kuulnud, aga ilmselt ta oli ikkagi niisugune Nov küllaltki kahtlase tasemega, sest Silvet just sel ajal, kui see Hans, see oli sõnaraamat ilmus 1927. Ta avaldas kaks väga kriitilist artiklit selle kohta, nii et temale esialgu tehti ettepanek, nagu seda sõnaraamatut edasi arendada, sellest tema keeldus ja tema leidis, et on vaja ikkagi põhineda kõige uuematele inglise allikatele, mis sel ajal olid kättesaadavad. Tema üks väga põhiline allikas oli Pokid, Oxford Dictionary, mis oli ilmunud 1934. Samuti oli see Eesti vabariigi aeg ka selline aeg, kus eesti keel jõudsalt arenes. Me teame ju keeleuuendust ja mitmete erialade terminoloogia arendust, mille juures Johannes Voldemar Veski oli väga oluline tegelane. Ilmusid paljude erialade terminoloogia sõnastikud, nii et neid temaga aktiivselt kasutas oma sõnastiku koostamisel. Nii et tema, ütleme, soov oli ikkagi koostada selle aja kohta ajakohane sõnastik. Ma ise võin öelda, et tema sõnastik, kui me võtame näiteks niisugused inglise autorid, kelle teosed ilmusid kolmekümnendatel aastatel nagu son kool, suves Ihox Se foor, saitide saaga või midagi niisugust. Selliseid raamatuid on Silveti sõnaraamatu abil tõesti väga hea lugeda, kõik sealsed sõnad ja väljendid on seal ilusasti olemas. Nüüd tema töö jätkus kindlasti pärast sõda ja võime öelda siin. Teine trükk, see ilmus üllatavalt kiiresti pärast sõja lõppu, see ilmus 47 kuni 49 osade kaupa. Ja seal ta oli sunnitud tegema ideoloogilistel põhjustel muudatusi jätma välja sõnavara, mis, nagu siis öeldi, oli seotud reaktsioonilise filosoofiaga või religioonialast sõnavara lisama muidugi Nõukogude-alast sõnavara. Aga samas jällegi Nõukogude liidus olid sel ajal ka ilmunud vägagi põhjalikud vene, inglise või inglise vene sõnastikud, nii et tema neid aktiivselt kasutas ja ta ise kirjutaski näiteks, et Müller oli üks oluline vene leksikograaf, kelle sõnastikke ta kasutas, et temal on kahju, et tal ei olnud neile juurdepääsu või võib-olla ei olnud veel ilmunud enne maailmasõda, et ühest mõttes tal oli sellest kahju, et ta ei saanud neid vene allikaid kasutada, aga teisalt ütles, et võib-olla jällegi omas mõttes hea, et võib-olla oleks liigselt hakanud neid jälgima nüüd, mis tema tegi pärast sõda. Sest kolmas väljaanne, mis ilmus kahes köites, no selle koostamine ja selle ilmumine, see oli ilmatuma pikk lugu. Aga jällegi me võime märkida tema väga suurt ja põhjalikku tööd. Sel ajal ei olnud ju mingisuguseid koopiamasinaid ega selliseid asju. Seega tema fondist start Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas on säilinud väga palju tema isiklikke märkmeid ja muid dokumente. Ja ta tegi tohutult palju väljakirjutusi raamatutest, tan pikki lõike ja suuri grammatilisi tabeleid raamatutest käsitsi ümber kirjutada pidanud siis samuti oli väga oluline, kuna tol ajal juurdepääs suulisele inglise keelele oli ikkagi väga piiratud. Tal olid spetsiaalsed päevikud, kuhu ta kirjutab tasväljad näitelauseid ja väljendeid BBC ja Ameerika häälesaadetest. Nii et niisugune väga, väga põhjalik töö tal kogu aeg käis kuni surmani välja, võiks öelda. Ja ausalt öelda, tema saatus oli ses mõttes ikkagi õnnetu. Et see nõukogude kirjastamisprotsess oli tohutult kohmakas ja aeglane, sest sõnaraamatu kolmas trükk, see ju ilmus alles pärast Johannes Silveti surma, tema suri ju 1979 ja see kahes köites. Sõnastik see, ma nüüd arvan, et ta vist oli 89, kui ta kui ta ilmus, nii et noh, see oli ikkagi väga-väga aeglane see trükkimine ja kirjastamine. Ta ise ütles korduvalt, et minu silmad seda ei näe ja kahjuks niimoodi läkski. Teie olete ise ka ju Johannes Silvet iga kokku puutunud, kas ta oli isegi teie õpetaja? Äkki tema otseselt minu õpetaja ei ole olnud, aga mina olen temaga kokku puutunud küll. Tema oli siis juba läinud pensionile, ta läks pensionile 1960. aastal, mina asusin ülikooli tööle peale seitsmekümnendat aastat. Aga ta siis ikka liikus seal pärast pensionile jäämist ta ikkagi tegutses ülikooli huvides lasta siis andis vähesel määral tunde või tegutses diplomitööde juhendajana või retsensendina või lihtsalt niisama käis vaatamas ja juttu ajamas. Et ütleme, et algkontakt ülikooli, inglise filoloogia kateedriga ikka oli olemas samuti ma olen käinud tema enda juures, külasta elas Elvast, Neil oli väike väike maja Elvas ja sel ajal ju inimestel enamalt jaolt ei olnud telefoni. Nii et kui oli kähku vaja midagi edasi öelda või midagi talle saata või tema käest midagi tuua. Mina, kui noor inimene oli see, keda siis sinna saadeti, jooksma alati niimoodi, et paar korda ma olen tema juures seal Elva majas külas käinud ja ta oli väga lahke ja andis õunu kaasa ja ja alati. Ta andis mõne raamatu kaasa, tundis ikka huvi, et kas ta ikka selle või teise autori vastu huvi tunnete. Mina tundsin end väga, väga rumal, et ma olin väga vähe lugenud, aga ta ikka mõne raamatu mulle kaasa andis seal kummitempliga löödud, siis Silvet. Nii et ja, ja ta oli niimoodi, ütleme, muheda huumoriga inimene ja ma tahaksin ette lugeda lühikesed lõigu kirjas tants orasele, mis ta kirjutas 1975. aastal. Et kuidas ta iseennast on iseloomustanud ja see võib-olla on tõesti väga hästi öeldud. Ja tema kirjutab niimoodi. Tunnen ennast rõõmsamana puukuuris puid lõhkudes ning saagides isegi oma invaliid parema käega armastan ka metsast teeradadel läbi lume kõmpima muidugi mõõdukalt. Mul on eriti hea tunne, kui neljajalgsed, hobused, koerad, kassid, isegi siilid mind oma sõbraks peavad, nii et see on niisugune noh, üksjagu naljakas. Ja samas jällegi väga õige niisugune tema tõepoolest oli ja ta ei olnud ses mõttes noh, mõni on võib-olla niisugune väga kuivteadlane, kes ma ei hooli füüsilisest tegevusest või niisugusest lihtsamast igapäevasest vestlusest või sellistes asjades nagu see klassikaline ütlus on, et elevandiluust torn. No tema kindlasti ei olnud mingi niisugune tegelane, kes elevandiluust tornis viibis, nii et jah, see, see on jah, siin ta ise ise mõtlen, et ta on ennast kõige paremini iseloomustanud. Ja tuleme lõpetuseks nüüd selle Jaan Tõnissoni lause juurde tagasi. Et kui see oli 1920.-te lõpus ja siis Tõnisson ütles, et ühekülgne tähelepanu pööramine saksa keelele, et see ei ole õige mitte, aga mis te arvate, et mida Johannes Silvet need tänapäeval arvaks sellest olukorrast, kus ehk liialt, et ma ei saa nüüd öelda, et ainult ühekülgselt. Aga mõte on ikkagi seesama, et kui ühekülgselt pööratakse tähelepanu ühiskonnas inglise keelele, mis ta võiks arvata ja mida te ise arvate? Johannes Silvet oskas paljusid keeli, nii et inglise keel loomulikult oli tema eriala. Aga mina arvan, et tema jaoks olid väga tähtsad ka kõik muud keeled, nii et tema, kui ta 56. aastal tööle tagasi võeti, niisiis pidi inimene täitma keedi ja seal üks küsimus oli keelteoskuse kohta. Tema seal on kirjutanud niimoodi eesti, vene, inglise, saksa, prantsuse räägin sõnastiku abil, loen Rootsi, Hollandi, Soome ja ma usun seda ei pandud ankeeti kirja, aga tema aegse ülikoolihariduse juurde kindlasti käis ka klassikaliste keelte oskus. Niiet tema kindlasti ta ei pooldaks. Noh, ütleme ühekülgset tähelepanu ühele keelele. Samas jällegi üks asi, mida mina isiklikust vestlusest mäletan, tema ütles, riigikeelt peab oskama riigikeel Nõukogude liidus tegelikult ei olnud seadusega fikseeritud riigikeelt, aga de facto riigikeel muidugi oli vene keel ja tema ütles jah, et riigikeelt peab oskama, olgu siis vene või hiina keel, nii et noh, et see nagu on inimesele vajalik. Nüüd võib-olla mis mina ise arvan, minu enda arvamus on võib-olla ka üksjagu sarnane. Sellepärast et minu meelest on ka teiste võõrkeelte oskus Eestis langenud liiga madalale eriti saksa ja prantsuse keel. Saksa keel on eesti keeles ikkagi ajalooliselt täht disolnud aga praegu on hea saksa keele oskusega ja just ma mõtlen noori inimesi, kes saksa keelt kõrgtasemel omandavad, neid on ikkagi väga vähe ja prantsuse keelega veelgi vähem. Nüüd kui me mõtleme inglise keelest praegusel ajal maailmakeelena inglise keel on tõepoolest geograafiliselt kõige laiemini levinud keel kõigis maailma osades. Kas ei kõnele ja de arvu poolest on muid keeli, mille kõnelejate arv on suurem hiina keel muidugi, ja ka hispaania keel. Nüüd kuidas see keelte positsioon tulevikus võib muutuda, see on jällegi asi, mida meie ei oska praegu, et arvata sellepärast et praegu inglise keel, ütleme, niisuguse rahvusvahelise suhtluse keelena ikkagi on juhtpositsioonil selle oskus praeguses maailmas on ka väga väga suurele osale inimestest väga vajalik. Aga kas see tulevikus niimoodi jääb? No me ei või seda ette teada, sellepärast kui me mõtleme praegusele olukorrale USA positsioon maailmas on muutumises, kuidas ta muutub kasta ja kui palju ta nõrgeneb või kui palju Hiina ülemvõimu võtab ja kõik see noh, niisugused ütleme, praeguse aja poliitilised sündmused, millele me tunnistajat oleme. Me ei oska öelda, mis sellest lõpuks välja tuleb. Suurbritannia lahkuks Euroopa liidust, sellega seoses ennustati, et inglise keel võib kaotada positsiooni Euroopa Liidu keelena. Seda on jällegi vara öelda, sellepärast et noh, praegu see lahkumine on ka veel niimoodi üksjagu pooleli. Euroopa Liitu jääb Iirimaa mis on ingliskeelne riik jällegi kahe ametliku keelena ja iiri keel, kuigi ta on ju aktiivses kasutuses väga väike, aga iiri keel kuulub ka Euroopa Liidu ametlike keelte hulka, nii et ka iiri keelde tõlgitakse Euroopa Liidu dokumente, mitte küll kõiki mitte niipalju kui eesti keelde, aga et ingliskeelne riik Euroopa liitu püsima, kuigi küll väike riik, aga samas jällegi igalt poolt muudes Euroopa Liidu riikides ütleme inglise keele positsioon võõrkeelena on tugev, ütleme Euroopa liidu organites. Et kas seal võib saksa või prantsuse keel suuremat kaalu omandada, noh praegu on niimoodi, et kõik Euroopa Liidu liikmesriikide keeled on ametlikud keeled, igasugu dokumentatsioon tõlgitakse kõigisse keeltes ja niimoodi, aga kolm keelt on ikkagi niisugused, noh ütleme põhilised asjaajamiskeeled, mis on inglise, saksa ja prantsuse ja nende hulgas, inglise keel on ikkagi väga juhtival positsioonil võrreldes saksa ja prantsuse keelega. Nii et kuidas see olukord muutub, seda on praegu vara öelda. Kas nüüd hiina keel kogu maailma suhtes jällegi siin võib olla väga suur takistus, on see hiina kirjasüsteem? Mina ise hiina keelt ei tunne, aga mulle on öeldud, et, et Hiina igapäevane kõnekeel olevat väga lihtne. Mida aga Hiina kirjutamine, noh, see on jällegi midagi hoopis muud. Nii et ei tea. Ühesõnaga me peame ootama, mis tuleb, toob jah, seda, seda, seda peame ootama ja mina ütlen, et mina olen niivõrd vana inimene. Võin oma kogemusest öelda, et tulevik ei tule niisugune nagu meie praegu. Kui arvab ja suur aitäh teile, leksikograaf Ilmar Anvelt ja kes soovib veel lähemalt ja põhjalikumalt, et teada saada ja lugeda meie ühe tuntuma leksikograafi Johannes Silveti elu- ja töökohta, siis seda saab teha ajakirjast Akadeemia aitäh.