Olen ma suur naljahammas. Ja ainult vahel, väga harva olen ma loll nagu lammasmäe. Näiteks täna tahtsin pojaga nukuteatrisse minna ja läksimegi. Kuigi me ei saanud sinna pileteid, polnud ruumi, ei olnud piletikassani koguni lukus. Mu poeg kõigest jõust kisama kukkus. Just tänapäeva teatrisse. Ka noorsooteatris jäime välisukse taha. Seal peeti meile väike loency maha. Teie poeg on noor. Veel kasvada on vaja las tuleb siis, kui ka beeta ja koos pruudiga ja mitte papa süli. No siis ma vihastasin, närv ütles üles, poeg karjus jälle. Ma panin marakrati sülest maha ja andsin laksu. Teate sinna. Ja tuli pojakene näpu otsas mul Viktor Kingissepa-nimelisse Tallinna akadeemilisse teatrisse minna. Tutata, tutata ta. Siin saadi meie murest aru. Meid lasti saali, kus laval seisis habetunud karumõmm. Seal oli teisi naisi-mehi veel, kui näidend otsa sai. Meil oli rõõmus meil. Poeg lippas kohe pissile ja hüüdis eemalt issile. Ka seda kordas minu suu. Nüüd kirjanikud, pöördun teie poole. Te killutagi rohkem noorsoole, uute näidendite teilt ootab iga plika poisipõnn joodiaatrilegi, see on suur penn. Kui mõniteist saab näidendiga maha. Ma pisut tahan õpetada teid ja anda teile häid ideid. Kuulakem jalge vaka kaks korda mina rääkima ei hakka. Näidendiks saab ümber teha iga muinasjutu. See nõuab vähe aega ja saab valmis ruttu. Näiteks seitse, lumivalge kest ja pöialpoiss ekst ühe suust teise suhu ja juhul, kui on nalja vaja, siis lapsed lihtsalt naerma aia piruik ja näe. Kindel olla võid, et saalis keegi veel ei tuku. Isse lapsis ikka saada, tahab teatrisse. Ja sa saad raha aja. Kas pole lihtne nagu käkitegu. Kuid hoopis parem tuleb veel, kui mitmest muinasloost teed võimsa segu. Nii-öelda kördi. See on popim veel kui papp. Kui näidend valmis härra üle loe, vii kohe teatri ukse taha. Kuid hääl, tennisakad, kopp-kopp-kopp-kopp. Miiline täitmine. Paeti, ravita jätmine. Silmad laami teatrisaalil. Marion rõõmusid Heatheri rahval kui kui müüt enamus kriitikuid, Aarnedava põni vaip, sala, Juut aga ärge siis teravaid ja, ja ja seal enam muu teader luu teada veel teatreid meilgi igal pool ja three näinud. Dali Joanna mure veadurra Valo Joorion keevad loo. Liikuvad Emmeedeeaa laane vaid maasuvad. Võitsin. Ka kui kokku sporioja Mäng lõpeb, kui kutsub Levirale voolik mängijale. Igalühel oma mäng. On mäng. Tere, saame tuttavaks hunt nagu näete. Ja kui te nüüd vakka jääte, siis ütlen ma teile, mida ma teatrirahvast arvan. Ma tülitan teid päri ja vastukarva. Esmalt ütlen, et kunsti nimel olete teinud sageli imet. Niisugust imet, mida vaadata tasub ja millest on 101 protsenti kasu. Palun aplaus. Lavastajaid ma ei hakka kiitma oma kallist aega viitma. Need on seltsimehed suure kunsti vallast. Jälgi kunsti, põllule jääb nende jala tal last. Nende seas on pikki veeni pakse. Mõni nendest peagi Ranksi valatakse. Mõnel muidugi kaua oma kohta kinni hoida ei sobi kuid pole viga, küll ta minema kobida. Näitlejad need on eri tõust. Neil on iga päev erinev osa ja erinev lõust. Mõned nimesid nimetamata lähevad ajalukku. Mõned nimesid nimetamata on ka pupu Jukud. Kui töö üldiselt on sädelev ja ere, see kõrgepalgaline näitlejate pere Kunstnikud, kes võõrpavad tausta ja annavad lavale sära leidma, austan töökuse pärast. Napintseldavad teatritesse siin ja seal võiks öelda kogu ilma peal. Mõni ütleb, teevad haltuurat, kui mina aevastan, nende, ütlete peale ja ütlen kurrat. Vabandust, see oli riimi pärast. See paha sõna unustage ära. Ja kõik teised, keda olen teatrites askeldamas näinud, on samuti aasta-aastalt tublimaks läinud. Mulle paistab sama töökad on nad nagu, nagu, nagu sipelgad. Muidugi ka tigusid on nende seas. Küsite, kes, nende nimed ei ole mul kahjuks peas. Pea pole kohta, mida tühjaga täita, hoopis mütsi pärast õlgadel käib ta. Nüüd kirjanikud, kes kannavad teatri eest hoolt, saavad ühe totaka minu poolt. Kas pole nad pisut laisavõitu ja lohed. Tehke neile sõitu ja otse kahe. Kriitikuid praegu ma veel ei puutu. Võib-olla liiga teravaks muutun, solvuvad viimaks ja annavad matsu siis ole mees ja tõusta katsu. Ja, ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd aga sõbrad, aitab ost, teil minust sõber, tule siia, ruttu ta mängima. Hakkab nüüd klaveril, see siin on siil ja see on pill. Mina ajal. Ehk näkkab. Saan veel operetiralli? Kukun läbi, mängin lihtsalt lolli. Paljon rõõmusid jäädrina val kui täis kuiv. Juht aga ärge siis seda ja, ja seal enam veel luuteater. Ja teater, teatri, igal vao käigud. Taljuvana muresid vead, virra Valo joojon, keevad loo üks liikuvad mehed ja laane vaid kaasuvad või siin. Abigontrus emme kui kogu sporio ja Kui tuju ja restorani joome, et koduski ei kuivake Ell Methaadiga poome. Anne'i Aveliina ülekanne ja Me. Panne Jameni Hannele mõnele. Ujuvalus ja kurb on, sest Valconjood ootama. Tere, Jane viina Anne ja Aveliina üle ja me joome, ma täna joome viina. Viina. Siin oleme nüüd omavahel ja peame pisut aru, kuidas töötab see teater, mida juhib karu. Selleks kutsusin teid kokku, avasõna tuleb sokult, palun. Seltsimehed, mina, see tähendab sokk pole karu teatris käinud ega lavastusi pole kahjuks näinud. Aga tean ja ütleme, abi on. Et seal kõik asjad ei klapi. Kuule, Saku pappi, kui sa midagi näinud ei ole, Siswakale, aga kus ma vahelehüüdeid ei talu, sokk jätka, palun. Räägitakse, et kõik lavastused karul on ajast ja harust vanamoeliselt lihtsakoelised. Veel olen kuulnud ja seda vist turul, et karud, nalja, sokk kude kulul ja isegi keegi sosistas mulle, et karu kohtleb meid nagu hull. Selge, aga kuidas on repertuaar? Toon teile näiteid jagu koguni paar. Ise ma küll näinud pole, aga kõigis kursis olen. Räägitakse nad mängivad ja ma niisama lava peal tahavad. Aga selleks on meil teatril avad. Vast ehk ütleksid näidendi nimed siin ja suu. Seenele mine. Ajaski mõtted minema. Kuuldots lahtises. See see oli kõik, mida mainida soovisin. Ma sõber Karu ata proovisin. Sõbrad miks vaikus, selline paus, oo, kõne lõpus peab olema vägev aplaus. Nüüd püüame jätkata vaiksemas stiilis ja minut aega on kriitik. Siinil, palun. Mina, mina olen karu teatris käinud, mina olen kõiki etendusi näinud, Sakk, Lall, võiks öelda ajas arvust ronib pulti, räägib karmust, karu teab ja tunneb teatritööd, aga aga tume nagu suu, tal tuleks panna juba lukku lass koos harrakaga laua taga tukub kui Kutab ja räägib liiga palju. Kahjuks valesti ja liiga palju. Oi ei käi, ei aita. Nüüd lähevad küll kokku. Kuidas kõik kuidas päästke Saku? Sõbrad jätke mõlemad. Metsas tõuseb hirmatooeed. Viimaks majad põlevad. Appi papid. Viimaks minu ahi mida minagi siin vahin, äkki minu vana pliid jooksujalu. Pall pilli näol. Käib igal pool. Ja igas teatris. Nii näete, siin on kaks liitsõna, veekraan, jääkgaasikraan, püüdke leida veel selliseid liitsõnu, mille lõpus on sõnakraan. Noh, Tõnu, aga enne mõtle siis alles ütle, noh, lasteekraan. Lastekraade, kus siinse ekraan Kas siin on sõna lõpus ekraan, mitte kraan, mõistate? Muud neil tundide ajal, milles ei ole kui lasteekraan lasteekraani. Aga täna on ju kavas lasteekraan. Ja pealegi tulevad sealt kärje maru vahvad koerte filmid. Tartlaste värk, palju marudam on iga koolipingist. Kriimsilm õigust, tuline õigus ja vas, tehke, ütleksid meile paar sellist liitsõna, mille lõpus on sõnak. No ütle, ütle, ütle lõhn. Õhtul oli põrguvalu, ai. Ai, ai, just nagu tulise oraga. Põrutas otse pimesoolde onu, kuule, kuule. Kuule, tule. Tule, viska siia. Tahvli ette. Pikali. Ei näidata. Teda. Võiks või tuleks soe kõhu peale panna. Ujuja valutab nii jubedalt, et mitte ühtegi liinsena ma enam ei ütle. Ma ei suuda. Sa katsu kuidagi koju komberdada, viska voodisse pikali ja, ja kutsu kiirabi. Paia õpetaja, mul hakkas ka nagu kõht valutama. Mul mul pea ja, ja, ja oi, oi oi, oi. Oi, oi, oi, oi, oi, minul valutab süda kogu aeg teie nõrkade teadmiste pärast. Aga ega ma sellepärast veel kiirabi kutsuma hakkan. Mik, ütle mulle üks liitsõna, aga vaata ette, et sa mulle jälle lasteekraan ei ütle. Ongi Connets. Film vaadatud ja tervis korras nagu Norras. Ausalt öeldes ega muga öödei valuutanudki. Ta ainult valetas pisut. Kuidas sa vaene hing, siis muidu neid marru taid, lastesaateid näede ei, peaaegu alati algavad nii vara, et meil ei ole isegi tunnid veel lõppenud. No mis sa siis veel kojuminekust räägid? Ja, ja siin siin peab midagi tarka välja mõtlema. Anti, aga, aga mida teha nita? Aga kui teeks nii, et kõik lastesaated on lastele vaatamiseks rangelt keelatud? No muidugi niisugused saated pannakse ju, käid hilisemale kellaajale ja neid avad siis kohe kõik vaadata. Nii noored kui vanad, nii kuked kui kanad. Muidugi. Nojah, aga kuidas sa neid lastesaateid niisugusteks teha saad, vot? Vot see onu Vapras kuidas nyyd fotodud? Kui prooviks, nii? Tuletame meelde, näiteks see, kuidas tipp ja täpp laulavad ototot, kuidas nad laulavad. Nii ja nüüd nüüd seesama laul uute sõnadega Ja loomulikult äss, hilisel kellaajal kuulamiseks. Siilionu palun muusika. Aga noh, meil ju näed, ma täna joome piina. Ei noh, ma pean pudeleid viima. On? Täna ei ole, ei olnudki noh. Nad ei ole nii napp üle üle peale rebudeleni. Kuule, kuule, Mihkla, õualonoosikatinadin, kas kavatsed horoskoobis esinema hakata? Oo, kui soovid, võin ka seal esineda. Kuulake ja imestage ainult, ärge mines lagesoo. Kõrgetest treppidest tõuseme üle end leidsime suletud uste. WRX. LV niverial uutel. Täna olin, ma tänan, tänan, tänan ära. Nüüd aga loodan, et tänulliamiculand sobivat soengud peas ja kohe võtavad nad meie kallid põrsakesed tantsima. Kas olete valmis? Siis palun muusika.