Tere, hea kuulaja, rõõm kohtuda. Algab saade, käbi ei kuku ja mina olen Sten Teppan. Tänu sulle on meil põhjust jätkata lugudega, mis annavad aimu põlvkondade vahelisest sidemest ja räägivad kooskasvamisest läbi õppetundide. Käbi saatekülaliste meenutustes leidub nii rõõmu kui ka muret. Need on siirad ja emotsionaalsed. Vähemalt nii ma loodan. Aga saame tuttavaks tänase paariga. Andres Noormets on läbi ja lõhki teatriinimene. Abikaasa Evega on nad suureks kasvatanud kolm last. Need on tütred Maarja ja Kadri ning poeg Hans. Isaga tuli saatesse Maarja, kes pärast abiellumist kannab perekonnanime Viiding. Selles plahvatusohtlikkus käes on tühised tülid viinud pisarateni või siis pisarates naeruni. Ja see samm ühest teiseni on vahel tibatilluke. Aga kuidas ja missuguste nippidega on jõutud siiani? Sellest räägivad isa ja tütar Andres ja Maarja kohiseb hüva kuulamist. Andres tere tulemast vikerraadiosse. Tere. Andresega. Kolmest lapsest kaasas vanim Maarja, rõõm näha, aitäh tulemast. Tere räägime teistest lastest ka, kus nemad praeguseks on ja millega nad tegelevad. Kadri on jõudnud ringiga Viljandisse tagasi, elab seal ja mitte küll meie kodus enam, aga tegeleb endiselt etenduskunstidega õpetamisega kirjutamisega. Ja Hans Hans on meil muusik ja produtsent, teeb elektroonilist tantsumuusikat. Õppis viimase aasta Ameerikas, neid püüab läbi lüüa kõik, hoiame talle pöialt, kuulame palju tema muusikat ja tahame, et kõik teised ka kuulaksid. Kui sa kolme lapse peale mõtled, siis kas ühe või teise või kolmanda senine saatus, elukäik ja kulgemine mingil moel on sind üllatanud. Nad on kõik mind üllatanud täiesti maksimaalselt. Mina vist ei ole pigem niisugune etteplaneerija, et sellest lapsest peab midagi niisugust tulema või sellest midagi niisugust tulema. Ma olen need otsad kuidagi enda jaoks lahti hoidnud, ilmselt ka nende jaoks. Ja siis, kui on olnud mingisugused valikukohad, need on mind ikkagi üllatanud, võib-olla Kadri puhul kõige vähem, aga Maarja puhul näiteks väga see, et ta läks õppima lavastuskunsti, oli mulle täielik üllatus. Ja siis ma hakkasin alles seostama neid joonistusi, mida ta oli kogu aeg teinud, kus olid niisugused suht perfektse joonega joonistatud peamiselt tüdrukud, aga mõned poisid ja kus ta oli neid justkui moeloojana niimoodi kujundanud kogu seda asja väljendanud, siis mul mingisugused asjad jooksid kokku. Aga enne seda jõudis ta olla, ma ei tea Soomes lapsehoidja ja õppida fotograafiks professionaalse fotograafina töötada ega sealt tegelikult päris täpselt välja ei paistnud, et kuhu tema huvitüürivad ja seda see oli minu jaoks küll täielik üllatus stenograafiat õppima läks jätta, sinna esimese hooga sisse ka sai. Aga Hansuga oli niisugune asi, et noh, tema oli ju meil sportlane, ta mängis ta mingist täiesti eesti noorte tasemel tennist. Ta käis ka muusikakoolis seitse aastat, aga teda nagu sinna täiendõppesse või lisaõppesse lisamoodulisse ei võetud. Ta oli nagu rahutu ja niisugune, siis ta vahetas lõpus klaveri veel noh, nagu see peapilli trummide vastu, mis praeguses eluhetkes talle väga kasuks tuleb, et ta nagu mõlemat õppinud ja ma vaatan, et ta klaveritehnika nagu käetehnika on äärmiselt ilus. Aga siis lihtsalt ma ei tea, ta sai mingisuguse, väga halva hinde seal lõpueksamil, kus ta nagu siis trummipidi lööma oli öeldud, et pange selga puhtad ja korralikud riided, millega teil mugav on. Põhimõtteliselt ta pani siis lühikeste varrukatega korraliku triiksärgi, poolpikad, püksid ja siis peaaegu tuttuued vansi, jalanõud ja siis olulised onud olid trepi peal vastas ja saatsid ta tagasi, sest ta polnud piisavalt hästi riietunud. Ma mäletan, mina selles logistikas ei, ei saanud kaasa lüüa, aga siis kiiresti organiseeriti mingisugust sõbrad ei viigipüksid ja kingad ja nii edasi. Siis ta läks sinna muidugi ajas ilmselt pulgad ja kõik asjad sassi, ei tulnud sellest eksamist suurt midagi välja. Ja pärast seda ma olen mõelnud, et see on ikkagi ääretu totrus, kui huvihariduses ei ole tähtis huvi, vaid mingisugune vorm mis võib tegelikult inimese elusaatust lausa mõjutada. Kas sul endal on midagi sarnast elus juhtunud? Mõni võtmesündmus, mis on suunanud sind hoopis uuele rajale või, või sul on ikkagi teatriga seoses kulgenud üsna nii nagu alguses hoogsa sisse lükatud? Ma ei tea, millal oli see mingisugune niisugune päris täpne murdepunkt, aga see, mis puudutab keskkooli, siis ma tegelesin absoluutselt kõikide kunstialadega, justkui ma käisin luuleringis, ma käisin ajakirjandusringis. Me tegime bändi, tegime tubateatrit, ma käisin Tallinnas kinomajas. Kinoliidu noortesektsioon oli niisugune asi, käisin siin suht üle pühapäeva filme vaatamas ja mida kõike veel. Õppida mul muidugi kodus aega ei olnud, aga ma olin leidnud niisuguse väljapääsu, et kui sa maksimaalselt tunnis kuulad ja üles kirjutad, siis sul pole kodus õppida vaja. Ja ma põhimõtteliselt tõmbasin sellega ikkagi neljade-viitega läbi keskkooli olidki neljad viied, lõpueksamid sellel ajal olid niimoodi, et sa pidid kolm kindlasti tegema. Ja kolmest sa pääsesid, kui sul olid kõik neljad viied keskkooli jooksul ma pidin tegema kuus, sellepärast et üheksandas klassis oli mul kehalise kasvatuse hinne kolm. Sellepärast et ma vist ei viitsinud suuski kaasa vedada või ma ei tea, mida ma seal lihtsalt jamasin, aga see kolm muidugi siis tegi selleta pidin kuus eksam tegema. Aga üldiselt jah, mul see koolis õppimine väga probleeme ei olnud, et ma suutsin nagu hästi kiiresti reageerida sellel ajal. Ma mäletan seda, et kui keemia, mis mulle üldse ei meeldinud aga noh, vastata oli vaja ja seal edasi oli kuidagi vaja jõuda, siis ma päris ruttu rahalisi välja, et kõige lollim moment oleks sattuda tahvli ette mingisuguseid võrrandeid lahendama või seal valemeid üles kirjutama, siis ma sain aru, aga kõikide teemade alguses on jutustavad niisugused perioodid või kust nagu no ja siis ma tõstsin alati kätt ja rääkisin selle jutustava asja väga hästi ära, mul oli keemia puhas viis siis mind saadeti olümpiaadile, tähendab, kooli oma pidin kaasa tegema ja siis ma seal istusin, vaevlesin ja siis minut klassis oli üks tüdruk, kes suht nagu maksimumtulemuse sai aga teised ei olnud kohale tulnud, kui mina ei oleks paralleelklassi kutt veel. Ja me mõlemad ütleme tema 150-st 48, meie olime 50-st saanud, ütleme 15 siis me jagasime teist ja kolmandat kohta, mõlemat suunati edasi rajooni olümpiaadil. Ja vot sealt ma sain siis selle lauluansambliga ära, sest ma mõtlesin, see asi lõpeb täiesti nagu karmi läbikukkumisega. Sest mulle ütles keemiaõpetajaid, kui sa sinna ei lähe, siis sa enam viit kunagi ei saa. Aga kuna siin on niimoodi ära ära põhjendus, siis ma ikkagi, ma arvan, see keemia oli mul viis, kuigi ma teadsin, et mis ma rääkisin seal tahvli ees, mida ma nägin sellest keemiast, et ma järgmisel hetkel selle unustan. Ma tundsin, et mul ei ole seda vaja, sest juba siis ma teadsin, et ma tahan ikkagi humanitaaria-le keskenduda. Ja see teater oli minu ikkagi niisugune nagu põhihuvi. Kirjelda Maarja, palun oma suhteid ja läbisaamist õe ja vennaga, kui ma ei eksi, siis vanusevahe vist vanima ja noorima ehk sinu ja Hansu vahel on umbes 12 aastat. Kattaga on meil kolm aastat vahet, Hansuga on 12 minu kate asjadest muidugi perekonnas räägib, eks see legend on ju, et kuidas perega ei olnud võimalik kuhugi autoga minna, sest et linnast väljasõidul oli, me olime juba tülis, üks läks ühele pihta ja siis teine läks teisele pihta ja kellelegi juuksekarv oli üle keskpiiri. Ja siis iga sõit paidesse, mis oli ainult tund aega tähendas seda, et oli vähemalt no mingi mitu peatust, et kus see oli täiesti endast väljas, nii ma panen teid maha maantee ääres nagu ühesõnaga iga kord oli selline fiasko. Aga samas nagu Kattaga meil on selline tore suhe, et et me võime olla parimad sõbrannad või siis totaalselt tülli minna. Et meil on hästi selline äärmuslik, aga väga lähedane suhe kirglik ja, ja, ja et üldse meie peres nagu naerupisaratest jõuda nutu pisarateni, on väga lihtne. Et üks nali läheb natukene üle piiri ja siis juba tegelikult keegi juba lõpuks nutab, et see on nagu väga tavaline. Parim nali, mis peres on toimunud nagu läbi aegade parim nali. Ja see oli nii hea nali, sest et ma ei mäleta, millal ma oleksin nagu pisarateni naernud, hirnanud lihtsalt surnuks ennast. See oli see, kui me olime ükskord Tallinnas minu korteris. Me kõik pelme, sina emps, Kristo minema, olime kõik seal meie juures meil Viljandis siiamaani lauatelefon on ju mingil põhjusel ma ei tea, miks, kus alguses sai. Aga lollitasime telefoni, õigemini sina lollitasid telefoniga katali Viljandis ja ta tegi ka ETAle neid libakõnesid sinna lauatelefonile. Mina filmisin. Ma imestan, kata pärast seda üldse meiega räägib sellest, et me olime seal laua ümber soli valjuhääldi peal. Ta teeskles vene vanamutti ja, ja hästi naljakalt Butters nii hästi peenikese häälega puterdasid vene keeles, onju, ja siis kata raius. Tõsi, tühistes nirk, korrekt, noomer, kõrvades kujundaja, nii korrekt, norme, noor mets, noome, see oli nii naljakas. Ja siis ta pani toru ära ja siis helistasid tagasi veel. See oli lihtsalt nii hüsteeriliselt naljakas. Et see libakõne. Aga nagu mingi selline laste asi, et me lihtsalt võtsime vaevaks lollitada seal selle telefonikäelised veel edasi helistada ja seepärast välja tuli, mõtleme imestunud, kata üldse. Lauamänge mängime küll, kui me kõik koos olema, ikkagi meil lauamänge on kõvasti, siis võetakse, teinekord on see ikka päris tõsiselt lauamängupäevad, ütleme niisugused nagu jõulude esimene püha, kus midagi ei ole, siis me oleme ikka panud hommikust õhtuni, teinekord. Kas telefoni nali näiteks stiilinäide lihtsalt sellest, et kus mingi pisarates nali võib lõppeda mingisuguse nutu pisaratega, keegi lõpuks solvub või vihastab, et nagu mulle tundub, et nagu tüpaažilt mantsuga sarnasemad kuidagi loomu poolest või, ja ka nagu tegutsemise poolest ja, ja tegutsemiskiiruse poolest võib-olla. Et on, see on ka nagu mina, et ta ei suuda, ei taha, ma ei tea, ei saa võib-olla käsu peale teha neid asju, mis teda ei huvita või mida te lihtsalt ei taha teha, et et minu arust katal on parem see enesedistsipliin. Et ükskord ütles mulle, et, et ta sai mingi hetk aru, et koolis on võimalik kõik viitele õppida. Ja siis ta otsustas, et ta teeb seda ja siis ta lõpetas hõbemedaliga. Meedia oli tal neli muidugi selline. Kummaline, aga et Hansuga meil on kuidagi teistmoodi nagu. Andres teine etapp lapsepõlve, see on alati väga keeruline koht, aga huvitav, hästi huvitav kuulata ja kaasa elada, kui ma palun inimestel saata külalistel meenutada esimesi päris pilte oma elust. Mul on üks pilt, mida ma aastaid nagu ei julgenud avada, siis ma kuskil rääkisin seda ja praegu ma enam ei pelga, aga ma ei tea, kas ma olen seda unes näinud või kas see on päriselt olnud. Ma olen justkui emaga Paide kesklinnas, seal on gaseeritud vee automaat, see punane ümmarguste nurkadega, kus sai ühe kopika eest paljast vurtsu vett ja kolme kopika eest lasti lonks siirupit sinna sisse. Ja emal on justkui seljas punane karusnahast kraega mantel. Ma ei tea, ma olen nagu seal tema süles ja siis me nagu püüame sealt neid kopikaid panna, kas automaat on kuidagi rikkis või midagi viga, tähendab, me ei saa seda vett sealt kätte. Ja me justkui paneme lõputult neid mingisuguseid kopikaid ja sealt mitte midagi ei tule. Ma ei tea, see on mind saata nad nagu aastaid see pilt ja ma ei tea, kas see on päriselt olemas olnud ja võib-olla järgmine pilt on see, kui oli, mis aastal see suur torm oli? Paides samamoodi kesklinnas mingisugune suur puu keskväljakul, uue toidupoe ja restorani ees maha murdus. Ma justkui seda mäletan ka sinna juurde veel kas oli 67 või? Ma mäletan, et see lasteaiast staadionil pidi ühte ringi jooksma. Ja siis, kui ma seda nägin mingisugused aastakümneid hiljem, siis see oli niisugune nagu ma ei tea nagu pesukaust niisuguse suurusega, enam-vähem. Mulle tundus, et seda nagu joosti täiesti lõputult kaua ja see oli metsikult suur rind. See on mul meeles. Ja siis on mul mingisugused pildid koduaia asjadest, mu sünnipäevadest on palju pilte sünnipäevahommikutest. Kas sünnipäeva friik? Ma ei saanud õhtul kuidagi magama jääda ja hommikul oli salati metsik üllatusse üles lauldi ja siis olid küünlad ja mingisugused asjad ja tavaliselt nüüd ma tean, et see niimoodi oli, siis ma seda välja iraalinud ei olnud piisavalt. Teduktiivne inimene. Et ikkagi nagu juhtus vist enne seda, et nagu sagedamini keerati mänguasjade poodi sisse ilma enne sünnipäeva ja siis justkui vaadati neid asju ja lubati mul katsuda ja nii edasi pärast see, mis mulle kõige rohkem justkui seal meeldis, oligi mul olemas. Eks ole? Täiesti niimoodi ja need olid päris ägedaid asju, paljud nendest olid sellised mänguasjad, millega mina mängisin ikkagi täiesti aastaid ja millega hiljem on ka lapsed mingil moel edasi mänginud, kuigi mõned neist teadmata suunas ära kadunud. Mul oli üks päris ehtne mootoriga rong, see oli vist tšehhist tehtud ja see oli mullust totaalselt lemmik mänguasi. Kui sa viib meid oma lapsepõlve koju ekskursioonile, missugune see kodu välja nägi, nii enam-vähem, millega ema-isa parasjagu tegelesid, sellisel keskmisel argipäeval, ärge õhtul. Mina olin peres ainus laps, isa, mul oli olnud varem abielus, tal oli esimesest abielust kolm last, kes on minust ikkagi oluliselt vanemad. Tema noorema lapsega eelmisest abielust on minul peaaegu 20 aastat vahet. Nii et isa läks nagu uuele ringile, kui mina sündisin, oli tema 52 aastane. Ja ema oli 39. Nii et põhimõtteliselt, et kui mina läksin esimesse klassi ja isa pensionile ja ta ei käinud tööl edasi, tegeles oma nende asjadega, mis tal kodus tähtsad oli, kasvatas roose. Ta oli pillimees, oli orkestri juht. Mina käisin õhtuses vahetuses koolis ja tema tegi süüa tavaliselt lõunaks ema tuli, kesklinnast tulime, meie maja on suhteliselt kesklinna lähedalt, tuli siis koju lõunale ja see oli kõik niisugune väga äge. Et meil oli oma maja nisugune viilkatusega väike maja, roheline aed, palju õunapuid ja ja, ja metsviinamari oli meil vanasti seal terve, terve ühte maja maja otsa täitis. Jah, kui ma hakkan seda esimesi mingisuguseid pilte, mis tulevad meelde, et võib-olla ema seal toimetab kuskil köögis. Isa oli mul ka väga töökas inimene, oskas kõiki asju oma kätega teha, aga temale meeldis alati, eks ta siis oli juba ka suht eakes. Oli tegelikult siis minu, minu mälupiltide ajal umbes sama vana kui mina praegu lapse jaoks ikkagi juba noh, üks vanaisa mõõta, eks, mitte enam nii kiire ja aga muide vaheküsimus see, et kas sa lapsena ise jagasid kuidagi selle ära selle, et vanemad on suhteliselt vanemad, kui teiste laste vanematest ta nõukaajal oli ju ka või tähendab, siis oligi just eriti moes varastes kahekümnendates tegelikult abielluda ja lapsed sündisid väga vara erinevalt praegustest aegadest, et see pidi olema natukene teistsugune olukord teie peres, noh, ta oli teistsugune, aga ma pean ütlema, et Ma ei tajunud seda. Sest noh, lapsel on ikka omad, vanemad on kõige targemad, ilusamad ja paremad ja olulisemad. Ja nende tähelepanu all ikkagi jäägitult ilmselt minu peol. Jumal on ikkagi ka ärahellitatud kuigivõrd, sest ma arvan, et ma ikkagi suht seda, mis ma tahtsin, ma sain nii palju, kui võimalik oli nõukogude ajal nagu kõiki võimalikke ei olnud, aga aga eks mind ikkagi väga poputati seal. Isale meeldis lugeda. Hästi palju oli meil kodus raamatuid ja ta tavaliselt peale lõunat lasi leiba luusse, viskas pikali, luges raamatut, siis magas, teine kas ma mäletan seda hektarilt, luges ajalehte, siis tõmbas ajalehe endale justkui tekiks peale ja siis magas, niisugune seisak läks aeda tööle või läks sinna orkestri proovikuubikuid kuhu tahes, et ta tegelikult oli niuke toimekas, aga, aga aga igal juhul võeti päeva keskel aeg maha, see on mul temaga seostub nagu väga-väga. Aga ema oli niisugune toimekas, tema nagu naljalt pikali heitnud, et tema kogu aeg mingisuguseid mingisuguseid asju toimetas. Kuigi Eve alati ütleb, et kui me hakkasime ikkagi siis lastega käima paides, olime suviti seal päris pikalt. Eve, sinu abikaasa ja siis tema ütles, et temale meeldib metsikult aias teha, kõikide on ikkagi niisugune nagu poolenisti aednik. Ja siis temal oli tihti see, et õhtul viskas veel kire üles ja siis ta ütles, et Paide vanaema korjas alati mingil kellaajal kõik tööriistad. Vanema, sest talle tundus, et et noh, et, et ei saa ju lasta inimesel ennast nagu lihtsalt seal liialt ära kulutada seal aias. Ta rääkis, et mingi pits konjakit ja oli ka, et tööpäeva lõpus nagu et koristas ta tagant need aiariistad ära ja siis oli seal Mõnikord jah, kohvi ja konjak ja kui palju maarjasul endal vahetut kokkupuudet mälestuste emotsiooni. Andrese vanematega on. Mina olen ainsana noh, vanaisa füüsiliselt kohanud ja teda tundnud, aga ma olin nii väike, et ma ei mäleta, et aga lahe oli see, et me olime just nüüd paides, hiljuti on ja mina oma perega ja siis teie ja siis ja siis sina istusid siis minu vanema lapsega, kes on, sain nelja-aastaseks, istusid õues ja siis mul ema ütles. Me olime köögis ja siis ema ütles, et vaata, Osvald istus sinuga täpselt sama moodi, et istus niimoodi, käed põlvede peal tooli peal ja siis sina toimetasid ja see oli täpselt samasugune vaatepilt, et sina istusid ja siis ei ole seal kuidagi mängis ja toimetatud. Esimest korda minu meelest, kus ema nagu teemegi sellise paralleeli, et näed, see on täpselt samamoodi või noh, sest noh, vaata, lastel ei ole nagu mälestust osaldist, et siis kuidagi ka nii palju ei ole nagu räägitud. Võib-olla. Sest et ei ole ühiseid mälestusi. Jah, isa isa suri aastal 87, mina olin siis 20 kolmene, olin teatrikoolis. Ma arvan, et see oli talle väga oluline ja ma üldse läksin kõrgkooli tegelikult alguses ma olin noh, praeguses Tallinna Ülikooli pedagoogilises instituudis õppisin resiid kultuurharidusteaduskond või mis ta oli seal ja ma läksin sinna seda õppima, sellepärast et ma tegelikult tahtsin isal emale rõõmu teha. Sellepärast et ma teadsin, kuivõrd nad tahtsid, et ma kõrgkooli läheksin. Ja kuna ma lavakasse esimese raksuga sisse ei saanud ja siis ma tahtsin minna, tähendab filmikooli Venemaale, aga kas mulle tundus, et ma ikkagi ilmselt ei tea piisavalt palju keelt ja ma olen võib-olla liiga noor ja, ja ma ei oska päris hästi ja ja see mõte jäi kuhugi niimoodi tulevikus mõtlesin ikkagi, et eks ma lähen sinna pärast muidugi, viskas seal kire üles, aga ma sinna läksin puhtalt sellepärast et nagu ma ei tea vanematele rõõmu teha, mulle tundus, et see on nende jaoks nii oluline. Ja siis ma käisin vahepeal sõjaväes kaks aastat sealt tagasi tulles sain siis järelkonkursiga teatrikooli oli tunne, et see oli ikkagi isale ka väga oluline, seda enam, et noh, see oli, konservatooriumis oli osa konservatooriumist ja tema omal ajal ei saanud minna, tähendab ta oli ju pillimees, noorena mängis ka viiulit ja kõiksugu puhkpill mängis elu lõpuni ja oli orkestri juht ja tema, nende perekond oli niivõrd vaene, et vanemad lapsed said ainult et mingisuguse kuus, kaheksa klassi külakooli pidid talusse appi minema. Ja tema noorem vend sai konservatooriumisse sisse. Talle kuidagi oli. Mulle tundus, et oli hästi oluline, et ma sain niisugusesse kooli sisse, olgugi et teisi eriala peale, mis justkui ilmselt tema unistus võis ka kunagi olla. Me sellest ei ole täpselt küll rääkinud kunagi, aga on asju, mida ei pea rääkima, mis ridade vahelt tulevad ka täpselt välja, eriti kui tagantjärele seda pilti kokku panna. No kuivõrd ta su enda vanemad olid juba suhteliselt kõrgemas eas, siis ma oletan, või loen siit välja, et ega sul vist oma vanavanematega vanaemade-vanaisadega väga tõsist kokkupuudet ei ole saanud olla? Ei, jah, ma ei ole ühte vanaema ühte vanaisa kunagi näinud. Kõrvalhüppena võib öelda, et Hansosfalt tuleb siis. Need on minu isapoolsed nimed, minu vanaisa Hans ja minu isa Osvald on siis temas koos. Kuna õliga alati väga oluline see, et oleks keegi, kes nime edasi kannaks, siis me mõtlesime, et olgu, et see ilmselt meeldiks ka kõikidele nendele vanavanematele väga, et need nimed nagu edasi liiguvad isa isaliini nimed. Seda Hansu ma ei ole kunagi näinud. Aga olen ma näinud, et oma emapoolset vanaisa kui ma rohkem nagu mäletan tema kingi või püksisääri, mis ongi loomulik, ma olin see ilmselt nii väike. See mood oli kuidagi, et see kinganina olid nihukeste naha sisse tehtud augukestega ilmselt nagu suvekinga moodi niuke lai püksisäär, nisugune villane natukene üles keeratud. Täiesti selgelt, see on minu mälestus sellest vanaisast kinganina ja püksisäär. Sellest isapoolsest vanaemast ma mäletan natukene rohkem, tema suri siis, kui ma olin umbes kaheksa, tema hoidis mind ikka aeg-ajalt, õpetas mulle niisuguseid natukene roppu moodi rahvalikke laule. Natukene mis ei ütle küll neid asju päris kõige karmimate nimedega, aga korrastas saepuru Sass, siit ta Tony olukorrast sätted oli lihtsalt niisama lihtsalt hoidis mind ja ma ei tea, Ta õpetas ju tal ei olnud tulnud meeldrist lihtsamat tüüpi lauljad täitsa samasugune ja siis ma mäletan seda, et vanaema hoidis mind ja siis me olime seal paides selles väikeses toas, seal oli umbes samasugune kušett nagu seal praegugi on ja mingisugune mänguasi veeres sinna alla ja siis ma läksin seda ära võtma ja ei saanud sealt nagu pead kätte enam. Siis varajuvatestis selle kušeti ääre üles lasi mu välja, et see on mul niisugune väga-väga teraselt v-le, siis tuleb mul esimesena meelde vanaemast vanaemast rääkida. Kas teie kodus oli, kui me kasvatusest räägime, või kasvamisest teatud mingi deviis või või nägemus, kuidas sul peab minema ja missugune meie pere, laps peab olema, et kas selles valguses tuleb sulle midagi ette? Ma ei mäleta, et mind oleks nagu väga pikalt kuidagi noomitud või seal väga nagu kasvatatud, eks ma ikkagi olin niisugune pisut nagu üle kätega, seal aeg-ajalt. Näppasin seal vastu ja ei rääkinud päris viisakalt ja ema oli hästi-hästi kergesti hakkas nutma ja väga tihti oli see, et ma ütlesin midagi niimoodi plärtsti vastu ja siis tal olid silmad vesised, siis mul on nii kahju nagu sellest ma tean, et ma vihkan siiamaani või noh, ma ma nagu ei kannata mõningaid muusikapalu, näiteks. Meil aiaäärne tänavas ja niisugused laulud, sest kui need raadiost tulid, siis emale tuli alati pisar silmadele, väga emotsionaalne. Ja siis ma tegelikult ei tahtnud, et ema nutaks ja siis ma mõtlesin kogu aeg, et noh kaotaks need laulud maa pealt ära, kuigi tal ilmselt oli see ikkagi härdusest, nostalgiast, seid, kurvastanud teda, aga aga kuna see pisaraid ja väga lihtne tulema, siis noh, andis mulle nagu vastupidise sõnumi. Aga mul on meeles üks niisugune asi, et kui ma tulin sealt Vene sõjaväest tagasi ja siis oli üks autotäis inimesi, kellega me sõitsime ühe ühe praegu öeldakse sõbrannaga olidki, olimegi sõbrad, tähendab osad tüdrukud ja poisid, sõitsime niisuguse auto täiega. Ja siis ta küsis, et kuule, et aga tuli usust juttu lihtsalt maailmas ja nii edasi ja seda, mida sa usud, et kas on midagi, mida sa usud, mida üldse noh? Mõtlesin, jah, mul on, mida ma usun kindlasti, mis, mis see on? Ma ütlesin, ma usun oma vanemaid. Ma mäletan, et see oli väga suur šokk sellele autotäiele sest polnud kunagi niimoodi mõelnud, seepärast ma mäletan veel aastaid hiljem üks tüdruk sealt, et selle sellest sellest seltskonnast ütles, et see, see vastustada rabas, sest tal polnud ühtegi lähedastki mõtet olnud oma elus, tähendab, selleks ajaks. Et aga mul oli tõesti see, et ma teadsin, et näiteks sõjaväes oli seal aeg-ajalt mingisugused olukorrad, kus oli et kui sa leiad nagu selle võlusõna, siis, siis sul on võimalik nagu paremini hakkama saada. Ja mäletan, et siis ma lasin Eestist saata mingisuguseid asju, tähendab, mis aitasid mul natukene paremini seal läbi saata. Ja ma teadsin, et kui ma nagu kirjutan ja palun seda teha, siis seda kindlasti tehakse mulle absoluut nagu usaldus selles suhtes. Seda ma olen muidugi tahtnud ka, et lastel seesamasugune tunne oleks, et mul on nagu kõige see, mida ma olen tahtnud kasvatada või mida ma olen mõelnud, et mis kindlasti peaks olemas olema, on ikkagi mingisugune nagu see noh, südameheadus ja tarkus. Et nad oskaksid nagu südamega mõeldav, et see on nagu kõige olulisem, kui ma näen, et nad seda suudavad, siis mina heldin, siis on mul ka võimeline nagu pisar silma tulema tasakesi või sa räägid niimoodi, maarjatuleb tuttavat. Ma ei olegi seda kunagi niimoodi nagu sõnadesse osanud panna, aga nüüd, kui sa nagu räägid, et siis tunnen ära küll, et meie enda peres on ka niimoodi, et kuidagi. Ma ei ole tundnud mingisuguseid teistsuguseid ootuseid, et et mis ambitsioonid mul peaks olema või kelleks saama või kõik on kohati olnud isegi nagu väga, väga vaba ja te olete nii tolerantsed olnud isegi kohati nagu teenimatult tolerantsed meie suhtes, et aga just see nagu see jah, mingi sisetunne või see ausus ja see, et sa saad alati oma perele kindel olla, et see hästi tundsin ära seda, et kui sa rääkisid, siis ma nagu tundsin teie suhtes ka jah, sedasama täitsa huvitav. Et ma nagu seegi tüdruk ei ole minu mõtted iialgi sinna küündinud. Et öelda, et noh, et, et ma usun oma vanemaid, aga see on tõesti nii Meenub või ei meenu Andres olukordi lapse- või nooruspõlvest, mille puhul sa ikkagi soovisid, et vanemad ei saaks teada. Küll need olid küll neid ikkagi oli küll ja küll sellepärast, et noh, minus oli hästi palju tegutsemisenergiat ja ma tõesti tahtsin nagu igale poole jõuda ja mitte ainult seda, et noh, ma ei tea, luuletusi kirjutada või, või filme vaadata või filme teha, ise või teatrit teha, aga noh, selge see, et ma küll ei, ei, ei olnud väga noor, kui ma esimest korda mingisugust veini ilmselt proovisin. Aga noh, sealt läks asi ikka päris nagu rajult mõnikord edasi. Et mul oli küll jälle selline asi, et ma vaata, mingisugused nagu põhiasjad on paika pannud kogu aeg, et ma mõtlesin, et noh, et mul on võimalik tunnis õppida, siis ma mõtlesin, et mul on võimalik pidutseda väljaspool Paidet. Ühel momendil, sest käisin suvel õpilasmalevas, siis olid need kokkutulekud, siis sõideti kuskile kokku, oldi kellegi juures mingisuguse nädalavahetuse või noh, kaks päeva, üks öö, ütleme siis oli seal raju ikka, see oli kohati ikka väga raju. Aga siis sa jõudsid koju ja siis oli see kõikjale hu maas. Hoidsid seda niimoodi muidugi oli see tihti juhtus ka paides niimoodi, sest mäletan ühte vana-aasta õhtut. Emal on, mul oli sünnipäev või on sünnipäev? 31. detsembril, nii et alati oli aasta lõpp, oli ka sünnipäev. Ja siis oli, kunagi ei saanud päris niisugust pidu pidada, nagu oleks ise tahtnud, eks. Üldiselt oli see tore, et alatel inimesi, aga teinekord oli noh, oleks tahtnud kuidagi teistmoodi ja siis ma mäletan, et ühel aastal isa ema tulid Tallinnasse mulle kõik sugulased Tallinnas kas paides või Tallinnas on nagu pool oma lapsepõlve siin lapsepõlve suved Tallinna Sõeta, teised läksid maale vanaemade juurde. Läksin Tallinnasse sugulaste juurde. Nemad tulid millegipärast siia tädi juurde ja siis mina olin üksinda kodus. Ei mäleta, no mis ma võisin olla 16. Ja siis kutsusin sõbra külla, tegin ise riisija kotletid, aga mida te, riis oli, tuli niimoodi, et seal ta sai noaga lõigata. See ei lugenud, siis olime kuskilt pudeli konjakit saanud, siis võtsime selle ilusti sinna kõrvale ära ja siis läksime peole kuuse alla ja siis peole. Kui see see aeg kätte tuli. Ja siis ma mäletan, siis ma jõudsin niimodi Koju kuskil hommiku eel, et mul oli ülikond, korralik ülikond. Siis ma olin selle kõik nagu äravääristanud. Ja siis, et ja nemad vist. Kas nad olid juba tulnud koju nad kohe tulemas, ma igatahes viskasin selle ülikonna voodi alla. Ja siis paari päeva pärast, siis kui see kõik oli nagu välja magatud, siis ma viisin ta keemilisse puhastusse ja tegelikult see asi ei tulnud välja. Aga see oli ikkagi nagu see ülikond ei olnud nägu vennad. Peale seda pidu, et seal tegelikult neid raiusid kohti oli ikkagi päris mitmeid, aga mõni nendest lugudest Andres tuli ka selliseid ette, mille puhul sa nüüd praegu hiljem võid öelda, et huh, hea, et nii läks, ükskõik mis mõttes, et see oleks võinud ka kuidagi saatuse kulgemist suunata ühes või teises suunas. Mai tea, miilitsaauto, see on esimene variant, mis pähe tuleb, midagi muud, teist, kolmandat miilitsaautosse või niisugusesse kohta, ma sattusin sõjaväes ja seal oli küll see niimoodi ääre peal. Ma teenisin Kaliningradis. Kui ma läksin sõjaväkke, siis ütles minu onupoeg mulle, kes oli sõjaväes käinud, ütles, et kui küsitakse, kas sa kirjutada oskad, siis astu ette. Isegi kui sa ei oska, mida nad tahavad, siis õpid. See oli mul meeles selline, mis oli mulle antud kaasa. Niipea kui küsiti, kas keegi kirjutada oskab, siis keegi isegi jõudnud veel mõelda, mida küsiti, mina olin juba ees. Ja siis see oli väga saatuslik samm, sest peale seda ma enam mis ei lasknud ega mingisuguseid sõjaharjutusi teinud, selle sammuga vastasin, tähendab olin küll sõjaväes, aga olin sellest sellest jookse ja tulista, režiimist välja astunud. See oli täiesti omaette seltskond, siis kuhu, kuhu ma sattusin, see oli, see oli ikka paras niisugune šveiki maailm, kus oli nagu selles selles koledaks ja tulistas Nõukogude armees, oli nii-öelda põrandaalune seltskond inimesi, kes kirjutasid ja ütleme, joonistasid, olid kirjutajad või kunstnikud ja valvasid mingisuguseid objekte ja elasid täiesti omaette elu, nii et teinekord, kui oli, ütleme, Okto oktoobripühad või seal maipühad. Sest me olime, meil oli üks maja, tähendab, mida me valvasime, lasime ennast sinna sisse pitseerida. Et muidu kõik pidid minema sinna patareidesse, seal, kus nad olid kõik valveda. Me lasime ennast sisse fitseerida, meid nagu just ei olnudki. Kustutasime ennast ära. Ja siis ühel suvel oli niimoodi, et see väeosa, kus ma olin Kaliningradist, kes pidevalt kuskil Pihkva oblasti metsades ilusad männimetsad, marjametsad, seenemetsad, seal lasti siis suurte suurtükkidega, tähendab seda ma maastiku sega segamini. Ja mina pidin sinna kaasa minema ühe meie väeosa polkovniku ka kui tema assistent, ütleme siis. Ütleb nagu sekretär või mingisugune jõudsime sinna kohale, sinna metsa, siis polkovnik saadeti Süüriasse mingisuguseks sõjaliseks ma ei tea nõuandjaks või ma ei tea, mida ta sinna tegema läks ja mina jäin üksinda sinna. Ma ei teadnud mitte kedagi, keegi mind ei teadnud. Ja siis ma mäletan, ma magasin üks kolm nädalat lihtsalt telgis, et mitte ennast näidata, ja siis ma olin valmis ilmselt suve otseselt maha magama, lihtsalt ennast mitte nagu näidata, et see mitte kaasa teha. Jamps, ja siis umbes kolmandal päeval jooksuga keegi Tuuli ütles, tule kiiresti, sind on vaja, kapten kutsub. Siis parajasti käisid laskeharjutused, kõik see maailm, Pusja mürises niuke, need on suured liikursuurtükid, niisugused noh, nagu nagu väga suured tankid. Ja siis on seal üks lagendik, siis kapten ootab mind, tema oli teinud nimelt, et kas tal ka polnud midagi teha sellel ajal, kui see, kõik, ma, ma maailm, vappus seal, tema oli teinud liistude peale leivasisuga ajalehe liiminud, teinud tuulelohe, siis oli vaja kedagi, kes sellest nöörist kinni hoiaks, sellel ajal, kui tema seda õhku jookseb siis mina istusin, hoidsin sellest niidist kinni, kahted jooksis tuulelohet lendu ja kogu maailm vappus suurtükiCanonaadis niimoodi ümberringi. Et see, see on niisugune niukene pilt, aga sealt siis saadeti mind ühel momendil kuskile saadeta komandeeringusse, saadetakse teise väeossa. Seal seal oli polügoni väeosa, mis teenindas, põhimõtteliselt pani püsti uuesti makett, mis oli sodiks lastud, kas siis inimesed või tankid või mingisugused muud asjad ja, ja hoidis seda korras, et see polügoon toimiks. Ju siis ei olnud seal kirjaoskajaid, inimesi oli vaja keegi, kes oli tulnud uus ja uus menüü oli tulnud menüü oli vaja kirjutada nihukesele sulega, niimoodi ilusasti saadeti sinna menüüd kirjutama. Aga siis selgus muidugi kohapeal, et sinna libaleni nurgakest teha. Ja siis noh siis kirjutasin seda menüüd ja siis läksin vahepeal siis sinna sellesse tuppa, kus pidi leini nurgake tulemas, magasin seal kuskil varjus ja siis siis kui vaatasin, keegi liigub, siis punasest riidest naelutasin seinale nihukest päikeselaadset asja, kus sees siis pidi Lenini kujukene olema. Noh, niisugune asi, aga noh, siis ma sain sõpradeks köögis kõikide nende kuttidega seal. Aga noh, nendel oli ka toit oli valmis, siis oli aeg vaba, keegi ei uurinud, kus nad täpselt on. Noh, ja siis, ega siis midagi, läksime kärakat võtma sinna metsa vahele, ühel päeval. Noh, aga eks me sattusime niisuguse tee peale, kus siis sõitis ka nagu muid asju ja ju me siis sealt kuidagi välja paistsime. Ja ühel momendil võttis mingi väike küla, oli, miilits võttis meid kinni, pani sellesse sidrunist sinna taha putkasse. Viis see pold, mitte kainer, vaid ta miilitsajaoskonda ja seal oli taga üks mingisugune ruum, kus me siis olime. Ja siis ma mõtlesin, et nonii nüüd on see, kus ilmselt võib öelda teenistus ei õnnestunud, kujutasin juba ette, kuidas ma mõne aja pärast istun seal selles selles liikuv suurtükis ja tulistan ja mängin seda sõda ja, ja kõik see asi läheb tuksi. Istusime siis kutsuti seal välja, siis ma mäletan, et tehti seda kui ei ole nagu võimalust, et sa kuhugi puhuksid, siis kõnnid mööda lauda ja paned näpu ninaotsa ja ma ikka püüdsin käia mööda lauda, püüdsin enam-vähem tabada. Õnneks kainerisse ei viidud, kutsuti siis sealt nagu auto vastu, et et teil on soldatid ja viige tagasi. Aga tuli välja, et see, kuna seal on nii palju igasuguseid, väeosasid koos. See ei olnud konkreetselt sellest väeosast, kus mina olin, see oli keegi teine, kes siis viskas lihtsalt ära, tee peal meid sinna. Ja ei tulnudki välja, et ma seal olin olnud, kuna see oli. Ülemus, kes meid sinna ära viskas. Ja siis ma mõtlesin kogu aeg, et see pauk tuleb kuskilt, see pauk tuleb, see ei kao ära see teadmine, et see niisugune kaks venda laaberdasid seal mööda seda, seda Pihkva metsaalust, kus sendi suurtükilastakse vabal ajal. Ja ei läinudki palju mööda paar päeva ja öeldakse, et nüüd pane oma asjad valmis ja sul tuli sealt. Teisest väeosast tuli see auto järgi. No nii, nüüd siis on see, mis ma siis kaasa pean võtma, mis asjad, no võta mu kirjakirju asjad kaasa. Olgu, võtsin kõikama kirjutamisasjad kaasa, sinna väeossa viiakse kohe sinna Kubusse, arestimaja põhimõtteliselt. No nii, nüüd siis hakkab pihta, siis tuleb see ülemus, meil on, vaata, niisugune agitatsioon siin seina peal on selline, see on vaja, see on vana, seda on vaja ümber kirjutada. Hingasin välja, hakkasin tegema kõige suurema nagu usinuse ja ja, ja kasutasin kogu oma võimekust, mis mul olemas oli. Et tulid, tulid kõige ilusam näit agitatsioon. Ja siis, kui mind tagasi viidi sinna oma väeossa, siis ütles ülemus, kes oli polkovnik, ütles, see on eeskujulik sõdur. Ta peab kindlasti puhkusele saama. Ja tehke, mis te tahate. Nädala pärast olin ma kodus saadeti mind puhkusele, nii et otse sellest miilitsaautosid sattusin ma koju puhkusele. Teinekord need asjad võivad niimoodi minna, aga seal oli mul küll tunne, et, et see asi võib pöörata täiesti teistmoodi. Sest kui ta on täiesti teistmoodi, sest ega neid tüüpe, kes on korra sealt ära vingerdanud ega nendele hästi ei vaadatud ja see oleks võinud minna täiesti teistmoodi, oleks võinud sealt tulla katkise närvikavaga. Või mis veel hullem, sellel ajal oli päris aktiivne ikkagi sõda Afganistanis ja see võimalus oli kogu aeg lahti, et sind võidakse sinna saata, see oli põhiähvardus igal pool ilmselt saates mind hoidis. Nii, vahepeal vaatan uuesti Maarja otsa ja sinisinuga, üks küsimus arutamata, seesama, mille ma isale juba esitasin ja millele mulle tundub, et sina reageerisid ka jaatavalt, et et elus on ikkagi asju tulnud ette küll, mille puhul sa loodad, et vanemateni ei jõua, mis sest, et Sa usud oma vanemaid ja lastakse nii-öelda vabalt kulgeda, et, et see tunne siis on ka sulle tuttav, et et parem kui isa-ema-isa teada. Ikka aga see põhjus ei olnud kunagi selles, et ma oleks kartnud tagajärgi või pahandamist või väga karme sanktsioone millegiga seoses, et pigem. Mul oli alati see, et ma ei tahtnud nagu neid kurvastada või muretsema panna, võib-olla see muretsema panemine, et et ma arvan, et need kõik asjad on pärit ka alates 15 vanusest. Kui me sanktsioonidest räägime, siis missugused sulle meenuvad üldse teie kodu moodi? No lapsena ikka nurka pandi, aga noh, need olid, see oli noh, selline lapsepõlveasi, aga noh, võib-olla see, et ei või järgmisele peole minna või. Nurka panemist ma mäletan ka, sellega oli tavaliselt alati nii, et see oli mingisugune asi, mis oli tehtud ja sa ütled, mõtle järele, see tähendab inimene rahuneb maha ja siis palud andeks ja siis on kõik, kas sina oma kodus pidid füüsilist karistust kartma? Ei ükskord oli, see oli päris naljakas, isa oli kodus ja tegi lõunasöök ja siis olid kartulid oli keetnud, hakkasite kartulivett ära valama, aga kuidagi vist käsi läks vastu seda potti, pott kukkus maha, sest oli tuline ja kartulid olid laiali seal metsikult naljakas, suure häälega naerma. Siis isa vihastas ja ma ei tea siis ta oleks mulle mingisuguseid sähvaka mul tavaliselt mingeid see, mis seal võis olla. Ma jooksin välja, jõudsin nagu maja nurga taha joosta, siis ta jõudis seal esimese nurgani, vaatasin siis ta oli vist juba maha rahunenud selle selle peale, et see oli ainukene kord, kus asi õhus oli ja siis ma arvan, tal pärast tekkis asi juba ise ka nalja, aga sellel esimesel momendil, kus sa saad nagu haigete, siis nad kukuvad maha, kõik see sinu toidutegemine ja siis kõrval veel paskaak naerab, siis muidugi võid korra üle visata, aga see oli ka suht ainukene, ma mäletan, küll pandi olin seda ise millegipärast palunud, ema ütles, et ma olin öelnud, et pange see vits sinna. Veetoru tulid kraanikausi kohal pange sinna vahele, et kui ma näen, siis, siis noh mul tuleb meelde, et kuidas, kuidas peavad asjad nagu olema vä. Aga ei, ma sellise vitsaga ei ole ka kordagi saanud, ma ei ole ühtegi füüsilist karistust saanud, aga nurgas seismine oli niimoodi, ma ei mäleta, et maarjatavaliselt Tal võttis aega maksimaalselt pool tundi, pigem vähem. Rahunes maha, tuli palus andeks ja kõik oli korras. Kadri oli see, kes ma mäletan, ükskord mõtlesin, et noh, me ei saagi magama minna ei tulegi, et ta jääb sinna ööseks sinna seisma, et ta oli nagu eriliselt nagu kangeike selle asjaga, et temal see asi nii lihtne ei olnud, ta oli ikka niukene, mingisugune. Niisugune vedru oli sees, mis kui temalt tundusid, temal on õigusega ta siis nagu ei tahtnud alla anda. Kui sa need ebasiin näeb, väikest võrdlust, tekitad, siis sa oled saanud mitu korda proovida isana uuesti ja uuesti laste kätte, kas eelmine kord valmistab kuidagi sind ette järgmiseks või kõik algab valgelt lehelt otsast peale? Ikka algab uuesti. Okei, mingisugusteks asjadeks sa ilmselt oled valmis, aga need on pigem kui ta on haige. Sa tead, natukene paremini või, või kui ta on nagu päris väike, siis sa tead natukene paremini võib-olla mingisuguseid asju, aga kui nad ikkagi on juba suuremad, siis nad on igaüks täiesti oma tegu, oma nägu, sealt naljalt ei ole midagi teha nende varasemate asjadega. Kui sa esimest korda isaks said saudid selliseks sündmuseks valmis, kas selleks sündmuseks saab valmis alla? Ei ma pigem ikka ei olnud. Ma ei kujuta ette, et see niimoodi on, et keegi tuleb su ellu esimest korda ja sa oled selleks valmis? Ei, pigem ei ole. Ma arvan, et inimesed ei ole ei lahkumisteks ega, ega niisugusteks ootamatusteks saabumiseks valmis. Nad võivad küll mõelda, et nad on, aga nad üldiselt ei ole, see on ikkagi üks niisugune kasvamine. Kui sa püüad ennast kui noort isa kõrvalt vaadata, siis kuidas sa kirjeldaksid seda varastes kahekümnendates suure teatrihuviga, noort meest? Ma olin teatrikoolis, kui meil oli kaks last. Kuna Eve lõpetas enne mind, siis ta lasi ennast suunata Kohtla-Järvele, tema ema, tähendab, teine vanaema elas Kohtla-Järvel ja siis on lapsed, olid peamiselt seal. Mina käisin, siis sõitsin Tallinnas, käisin koolis, meil olid kõik diplomietendused, olid Viljandis. Sõitsin päris suurt kolmnurka ka pidevalt. Minu nagu see niisugune perekonnaelu koos Eve ja lastega algab ikkagi aastast 1988. Siis kui mul oli kool läbi ja kui ma läksin Viljandisse teatrisse, vaat siis me saime hakata ikkagi päriselt koos olema, siis oli meil esimest korda nagu see oma kodu, mis oli tegelikult ühiselamus üks tuba ja köögi ja, ja vannitoa kempsu kasutamise võimalus. Aga see oli ikkagi siis nagu kooselamise algus, nii et Maarja oli selleks ajaks ikkagi juba kolmene ja Kadri oli siis poolteist, oli 80.-te teine pool, oli aeg, mil midagi polnud saada, jõudis kätte aeg, mil üldse midagi polnud saada. Kuidas sa mäletad seda aega, et kas sa siis ikkagi just viidates vanusele, kulgesid nii-öelda omas laines, sa oled teater ja võib-olla see argivärk ei olnud nii aktuaalne või vastupidiselt tuli ikkagi hommikust õhtuni leiutada, kuidas asjad saavad aetud ja et kõik oleks joones ja süüa ja, ja ma tea mähkmeid mida iganes. See oli mõlemat. Noored inimesed ikkagi ei võta neid asju kuidagi nii tõsiselt traagiliselt. Et see oli ühtepidi oli keeruline, teistpidi oli ikka väga naljakas. Oli mingisugune periood, kus sa läksid poodi ja sul pidi tühi taara kaasas olema. Kuna olemas oli pooleliitrised, piimad ja liitrised, siis pidi olema nagu mõlemad, kui sa tahtsid osta purgisuppi, kuna need olid pooleliitrised, null 70 500 liitrise tsid, pidid need purgid olema. Teinekord läksin, mul oli kaks kotti tee tühja taarat, sest sa kunagi ei teadnud, missuguseid nendest võib vaja minna, sest kui sul õiget ei ole, siis sa lihtsalt seda ei saa. Sest no ma ei tea, ma arvan, et seesama, et teatris töötamine võib-olla, kuna, kuna see on ikkagi rohkem niisugune teine reaalsus ja sa ei lase seda päris reaalsust võib-olla nii 100-ga endale sisse. Et see ongi võimalik, et kohati on see, see päris reaalsus, kus sa igapäevaselt elasid, oligi naljakam, koomilisem kui see, mis seal ütleme, seal lava peal tegid. Kas sa mäletad lapsena kodust äratundmist, et kodus on näitleja? Kas sa paistis kodus kuidagi välja, teadvustasid sa seda mingil konkreetsel hetkel? Aa ei. Ma elan praegu ka näitlejaga ega, ega ega ma sellele ei mõtle. Täiesti tavaline inimene. Mis tähendab seda, et teater on lapsepõlvest saadik asutuse koht kui selline soojaks ka täiesti nii-öelda iseenesest mõistetav, sellel ei ole paistet, mis võib-olla kõrvalseisjate jaoks. Täpselt samamoodi on praegu nagu lapsepõlves läksin koolist koju tee peal, teatrist läbi, ise arvele, võtsin maiustusi. Läheksin koju. Nüüd samamoodi, lähen teatrisse, võtan mehe aru. Päris nii ei ole, aga on tulnud ette, et, et selles mõttes mitte, et me ei oleks sattunud sinna või et mitte, et me kuidagi ei oleks üldse sellest osa saanud minu väga hea sõbranna, kellega ma vist tunneme viie aastasest umbes saati, kellega siiani suhtlen, et oli klassiõde, tema vanemad töötasid ka mõlemad päris, et selles mõttes me ikka nagu käisime seal palju ja või noh, et oli elu loomulik osa, aga ilmselt ei oska lapsena seda teadvustada. Et sa suhtled samasuguste inimestega, ma ei tea, ühe ema on poemüüja, sa satud seetõttu poe taharuumidesse, siis teisel on grimeerija, sa satud sinna, kellel on näitleja, satud jälle sinna ruumidesse kuidagi lapsena. Teatri, mille aupaistet kindlasti ei olnud. Kuivõrd ema ja isa mõlemad on loomingulised inimesed kasse loomingulises koduses elus kuidagi ka ilmnes. Loomingulised inimesed ei ole alati kahe jalaga 100 protsenti maa peal ja hõljuvad natukene ja on kusagil. Aga võib-olla see nagu ongi meie pere nagu üks asi, et looming ei ole minust kunagi esikohal, et pere on esikohal ja kuidagi see pereväärtused, et kõigil läheks hästi, et kõik saaks teha seda, mida nad tahavad, üksteise toetamine, et see on esikohal ja siis tulevad kõik need asjad, millega keegi tegeleb, et naljakas asi lapsepõlvest on küll see mul oli noh, meil oli hästi noored vanemad, onju ja siis ma õudselt kadestasin neid, kellel olid, emad-isad, olid sellised mutid ja ja mul oli kogu aeg selline arusaam, et ema peaks käima ikkagi kuidagi soliidselt riides nagu noh, nagu mutt ja isa peaks käima ka kuidagi soliidselt riides. Aga ma ise mõtlen, et nad olid 25. Et siis nemad olid lapsed ja need veel omakorda lapsed ja siis mul vahel oli küll niimoodi, et miks ta on selle katkise jakiga või miksi, issi läheb villaste sokkidega poodi plii säramine mulle nii piinlik. Samas see ei olnud midagi, mida ma võib-olla tooksin võrdusmärgi kuidagi selle loomingulisus, aga vaid see esikohal oleks, et pigem te olite lihtsalt jah, väga-väga nooruslikud võib-olla, ja siis ma tollel hetkel kuidagi mõistnud seda, et kuidas saavad olla vanemad selliselt, et nad ei ole nagu justkui tõsiselt kahvad. Veel pildikesi lapsepõlvest silme eest läbi neid esimesi siis, mis meenub kusse, kellega seoses. No kuna ma olin nii väike, siis ma näiteks seda aega ei, mäletad katataja laine, et selles mõttes ikkagi minu mälestused on ikkagi kogu aeg, et me oleme olnud tandem ja see on tore, mul on kaks tütart, nüüd siis ma loodan ka, et neil kuidagi tekib ka selline, et mingid mälupildid on, ma ei tea, kilekotiga jäätis jäisel Paalalinnas on mingi selline nagu mälupilt grotesksemad mälupildid on juba seoses nende asjadega, mida me siis juba katavad nagu korda saatsime. Põhi jälle selline perekonna, isegi üks peatükke on see, kus ta lõimul pea veriseks klotsiga ja siis ema jooksis naabri juurde, mul peast verd tilkus ja et lihtsalt üks absurd, näiteks mis meenub see jälle see nõukaaegne seotud aga muusikakoolis, et pidi olema tüdrukutel seelikud. Rütmikatunnis pidi olema seelik, ma ei käinud siis seelikutele, noh, näiteks sellised asjad, et jälle nagu, mis seal riietumise kohta räägi, rääkisid, et. Ühest Andrese intervjuust on mulle meelde jäänud niisugune lausekatke. Ta küll ei rääkinud perekonnast, ta rääkis kas teatrikoolist või siis juba tööst teatris, aga selline lause, et sa ei saa või ei suuda eksisteerida nii-öelda konfliktsete situatsioonides. Kas sa mäletad konflikte või konflikti isaga millegi pinnal, mingis vanuses midagigi, mille kohta võib öelda konflikt. Meil on selline naljakas perekonnale, see konflikt ei ole eriline bjektil selles mõttes, et neil esineb üpris tihti. Inimesed mõistavad muidugi konflikti allajääjaid asja mõne jaoks. Aga päevi ei räägi, sellist asja pole mul küll kellelegagi nagu olnud. Et meil on pigem sellised pisikonfliktid kaotatud. Ma mõtlesin praegu seda, et kui te lähete õega auto tagaistmel tülli Jajajaja närvis, kuigi ma pean ütlema, et kui sa rääkisid oma sellest isast, on ju nagu ükskord sa ütlesid mulle niimoodi väga rahulolevalt, kui mu laps karjus autos, ütlesid mulle karma ja siis. Aga nüüd ma tahtsin sulle sama asja öelda, et, et nagu natukene nagu karma, et see oli vist ainus inimene, kes mida tõsiselt naerma, kui ta läheb ülinärvi. Sest sa oled nii, naljakesime ykskord, alles hiljuti oli Viljandis, kus hakkasid, läksid nii närvi, et kuidagi nagu sa läksid isegi nagu füüsiliselt närvi ja ma lihtsalt ei suutnud, ma hakkasin nii naerma, et nagu sa selle oma isa kohta rääkisid, ilmselt see võib-olla sellel hetkel läheb nagu veel rohkem nagu närvi. Aga on ikka olnud, et selles mõttes absurd on see, et meil see pind on tavaliselt üpris tühine. Et mille pinnalt oskab keegi midagi, ütleb keegi, ütleb midagi vastu, aga siis vastavalt selles, et kas, mis sinu enda sees toimub siis reageerida, et et pigem Need tülide põhjused on hoopis mingid emotsioonid, mis on kuskil sees või siis mingid vaidlused, mis kasvavad suureks või. Issand no kindlasti siis, kui oli puberteet, sai kõvasti pidutsetud ja siis ikka oli mingeid asju, aga aga minu meelest meil on niimoodi, et mingid tühised ütlemised võivad kasvada lihtsalt väga-väga suureks ja siis meil on nagu selline naljakas asi, juhtub, et siis kogu pere hakkab selles osalema ja siis on kõik kuidagi omavahel tülis ja siis keegi nutab, keegi naerab ja siis. No sellist tseremoniaalses leppimist meil ei ole tavaliselt võib-olla lapsenali rohkem, et palun vabandust, aga et, et tihtipeale nagu plahvatab mingi pomm, no päris kõvasti. Ja siis kuidagi ma isegi tihtipeale ei räägi mingeid asju selgeks, sest et minu meelest meil jäävad tihtipeale lõpuni eriarvamused kõigil tihtipeale aga siis kuidagi vaibub ära ja siis järgmine hetk sa tuled mingi, et ma lähen Selverisse, mis keegi selveris tahab, et kuidagi. Et ma ei tea, kas sina mäletad, selliseid asju, näiteks meil ei ole olnud, et võib-olla see aususe küsimused salaja autot võtnud või salaja raha võtnud või õudsalt valetanud või selliseid asju ma ei ole julgenud teha. See tunne, et tütar ei ole õhtul koju tulnud, kuigi juba peaks magamamineku aega olema, on kunagi su südant pitsitanud või küll. Ja ma olen tavaliselt ikka seega olnud, kes olen ikka üleval olnud, ära oodanud, oled sa võimeline minema otsima ka linna. Oleme käinud otsimas ka isegi Maarjatist, mitte kadrit, oleme küll. Ja tema pani siis meiega niisugust peitust, mängisime kuskilt saba ikka, nägime aeg-ajalt niimoodi, aga. Aga jah. Kas siis ei olnud ju telefon? Huvitav tunne olla patseerinud ja tead, et vanemad on sabas ja siis ikka purjes meie olime, meie olime autoga oli jala ja siis kuidagi see käis, ma mäletan, mitu korda oli. Ei noh, see oli ikka ka, et kui, kui plikade lakkasid seal poisid külas käima ja ja kui nad ei tulnud mitte üksinda, vaid kambaga, siis oli tihti see, et huvid, kas ma peaksin neid kuidagi minema vaatama, vaatama, mis seal toimub ja kas ma peaks ütlema, et nad ikka peaksid mingil momendil koju minema või mäletan nemad olid seal all sauna eesruumis ja meie istusime trepi peal seal esikus, seal trepi peal Evega siis mõtlesin. Huvitav, mis me nüüd peaksime tegema? Sest Maarjale oli hästi palju neid niisuguseid vanemaid Pro, kes ikkagi olid juba kooli, neid minu meelest oli ikkagi nad olid kõik sinust nagu oluliselt vanemad. Isa meelest oli kellega, kellel ei olnud enam mingit probleemi sellega, et noh, ma ei tea, kas seal napsu osta või nii edasi emad olid nagu täis ja hiljem Heino, mina mäletan seda ja vot siis olid, kui nad olid külaset. Et noh, kuidas nagu suhtuda sellesse asja, et see oli küll nisuga siin nuputamise kohta saad aru, et see on elu ja see on niisugune loogiline, aga samas ei tahaks ka veel kuidagi ei no jaa, ei, sa ei teagi, kas, kas seal noh, et mis siis mis situatsioon see tegelikult on, võib-olla on see täiesti päris hein, et kas peaks minema ise ja ütleme et oleme ka niisugune seltskondlik ja et koos kaasa tegema kõiki asju. No vaata, see on niisugune valiku koht teinekord ja neid kohti meid ikka noh, ütleme Hansuga vähem. Sest vot see selleks ajaks me olime küll natukene karastunumad ja tema kuigi tõi ka oma seltskondi koju ja ma olen nendega ikkagi seal napsu võtnud. Kahel põhjusel, ütleme seal mõnikord, et üks on see, et kui mina natukene võtan sealt neile vähem ja tulevad kergemini läbi. Ja teinekord mäletan, võtsime nüüd shot vutimunaga, vot see on kasulik lihtsalt, et ma mingit kasulikku asju ka sisse neile nagu joota selle selle muu muu pidu vahele, siis ma mäletan, kõik kutid käisid minuga vutimuna seal võtmas. Vaata mingiaeg oli selline, mis oli just periood minu elus, kus oli pidutsemine, oli väga aktuaalne, te käisite iga suvi reisil kaks nädalat ja siis tuli nagu justkui vanaema meid sinna kuidagi valvama. Aga see oli mingi periood, et kus te olite ära vahepeal nädal kaks suvel läksid mingi ette, kes teil see traditsioon, et kahekesi autoreisil emaga võtta, naersime, tülitsesime kui nii noh, siiamaani on ju. Et siis, et siis teid ei olnud ja te paljusid asju ei näinud. Et jah, need olid päris rajud ajad, me enam ridaelamus muideks ka, et meil on naabrid ja nii rõdul kui ka aias toimus nii mõndagi. Tore, et need asjad kuidagi suuremaks ei läinud ja mingit naabrite seda ühistut kokku ei kutsutud. Kutsuti. Mul oli selline põhimõte, eriti Hansuga, selleks ajaks olin selle kuidagi välja mõelnud, võib-olla on ka poistega natukene teistmoodi, sest noh, ma kujutan ette, et meil on nagunii palju asju, mida me koos saame teha, mida plikadega päriselt ei saanud, ühel momendil ikkagi sellist kleidi passimisest ikkagi viskab siibri ette, aga poistega ikkagi on mingisuguseid tegevusi, millega võib ikka päris pikalt tegeleda. Siis ma otsustasin niimoodi, et kui poisid kutsuvad mind jalgpalli mängima ükskõik mida väljas tegema. Ma ei ütle kunagi, ei, ma lähen alati. Ja kogu aeg käisin ka ükskõik millal kutsusid ükskõik missuguse seltskonnaga, läksin igale poole jalkat mängima, ükskõik mida Ants tahtis hakata, oli mingisugune arvutimäng, tähendab, mitte selles suhtes, mis, mis ennast laeb kuhugi sisse, vaid live Runeskeib niisugune, kus on ehitada oma mehe üles ja siis teda täiustad ja, ja siis kaupled jaa, jaa, tegutsedes on niukene onlain-maailm. Ja me tegime kahe peale mehe. Mina tihtipeale oli niimoodi, öösel arendasin meest, siis hommikul ärkas, mees oli jälle 10 punkti kõvem ja siis mängis temaga edasi või kahe peale ja ma teadsin täpselt, mis selles maailmas toimub. Ja siis, kui ütleme keegi vanaemadest ütlesid, ah mis sa seal oled selles arvutis, siis ma tegelikult isegi Antsu kaitsesin, sest ma teadsin, et see mäng oli, see oli üliarendav mäng, tegelikult see vajas nutikust, vajas keele oskust, vajas arvutamist kõik asjad, mida koolis õpiti, praktiliselt olid seal nii-öelda selles maailmas rakendatavad. Ja ma olin jube populaarne tema sõprade seas, sest ma teadsin seda täiuseni, minuga võiks ka rääkida. Kuidas sa tead, seda, mõtlesin ma ka mängin. Et siis ma olin nagu väga populaarne isa ja mind kutsuti hea meelega välja seal. Noh, see on üks niisugune väike nipp, et ma tõesti teadsin, noh, ma teadsin, missuguses keskkonnas ta elab, mis on ta sõbrad millest nad nagu räägivad, sest ma ei olnud, ma olin nagu nendega ühesugune ja see, ma arvan, et on üks küll niisugune asi, mida vanemad ikkagi keelamise ja käskimise asemel võiksid tegelikult kaasa minna, ikkagi. Ühel momendil ei võeta enam, sest, sest see enam ei, ei lähe. Aga, aga kui on lapsed väiksemalt, sa saad ikka väga paljudesse kohtadesse kaasa minna ja nad on tegelikult õnnelikud, et sa nendega kaasa tuled. Et sa jooksed nendega, et sa spordid nendega, et sa teed neid asju ilma, et sa nagu viriseksid seal kuidagi pigem nagu tõmbad seda seltskonda veel nagu kaasa. Et see on küll niisugune oluline asi ja plikadega ma neid asju ikkagi sain oluliselt vähem teha, oluliselt vähem, siis ma olin ise rohkem tegevuses ja ega mul seda aru ka veel nii palju ei olnud kogunenud, et oleks selle peale tulnud. Nad lugesid unejutte, täna meenutasime enam, Me olime Kattaga koos, et meil oli nagu see eelis, et, et meil ei olnud otseselt mängukaaslasi vaja. Ja mis sa, mis sa rääkisid, et liidab see koostegemine, mul lihtsalt tuli nagu pähe, et mis veel hästi kuidagi liidab, on pere sellised traditsioonid. Et jah, võib-olla meiega nagu sportinud koos või, või mänginud arvutimänge. Aga meil on peres alati hästi olulisel kohal on sünnipäevad jälle, mis tuli välja sinu lapsepõlvest, mida ma ei teadnud, et sa ütlesid, et sul kuidagi see sünnipäev oli niisugune kõrgendatud asi. Et meil on olnud sünnipäevad hästi olulised jõulud ka meil käis alati ikkagi päris jõuluvana ja ikkagi siiamaani, kui me oleme kodus, on ja, või Kunim elasime kodus lauldi tordiga ülesse niimoodi, et ikkagi kõik ajasid ennast kell seitse ülesse, et jõuaks niimoodi laulda, et sünnipäevalaps päriselt magab. See on sama suur väärtus. Kui sa isa-ema omavahel võrdled, siis kumb rohkem hoidis silma peal ja, ja orani öelda, et asjad oleks tehtud kas või kooliga. Aga mitte kumbki, selles mõttes mina ei mäleta, seda polnud vaja. Kindlasti oli vaja, sest et mina olin küll väga laisk. Ega mind mingi aine ei huvitanud, siis ma ei õppinud. Ja mul oli pinginaaber, kellega me siiani seal on väga hästi läbi, oli alati niimoodi. Enne kontrolltööd mõlemad higistavad, ma ei oska mitte midagi, pole midagi õppinud, mis on kahe ma saan kahe alati viie, mina sain kahe. Ja ta rääkis alati see täpselt sama juttu, ma ei õppinud midagi, ma ei oska mitte midagi, ma saan kahe. Aga selles mõttes meil ikkagi tunnistused ja hinded olid ikkagi nagu head, et selles mõttes kõikide nende ma ei tea pidude või siis ka mingite muude asjade kõrval, et, et ma olin võib-olla laisk mingites asjades, et ikkagi nagu hinded olid korras ja koolis käimine oli korras. Samas peab ütlema, et noh, Eve on hoidnud alati väga silma peal sellel üldisel kooli asjal tema kutsumus on olla pedagoog, ta on, on väga hea õpetaja ja ta on alati kuidagi mitte just neid konkreetseid, ütleme kodutöid, aga ta on laiemat pilti ikkagi vaadanud ja silmas pidanud ja alati kui on lapsed, läksid kooli alati. Ta vaatas, kus on see nagu kõige parem õpetaja, justkui hakkab seda esimest klassi võtma ja kus on nad ei läinud kooli tegelikult selle järgi, mis on kõige lähem kool. Isegi mitte selle järgi, mis on võib-olla kõige suurem ja perspektiivikamaid täiesti selle järgimist tundus nagu arukas, sest Hannes käis näiteks üldse Viljandist väljas, esimesed. Piiratsis vedasime teda pidevalt edasi-tagasi, sest seal oli noh, Eve teadis, kuidas sealt kavatsetakse seda seda algharidust anda ja mis võimalused seal on ja see oli puhtalt selle järgi valik tehtud, mitte see, mis oleks meile just ilmtingimata kõige mugavam ja kadriga on see ju niisugune täiesti drastiline, nagu Assiraagilines näitab põhimõtteliselt ikkagi seda nagu huvi või, või, või seda, kuidas, kuidas seda, seda asja vaadeldi, et et ta läks Barakult esimesse klassi ja ta ei tulnud päris hästi toime seal. Ja Eve otsustas, et paneme ta uuesti esimesse klassi, ta läks teist korda esimesse klassi täiesti teise kooli teistsugusesse keskkonda, kus ta oli absoluutselt üks paremini toimetulev. Sest me teadsime, et kui, kui tragi, kui nutikas ta on. Ta sattus lihtsalt liiga vara valesse keskkonda. Ja kui ta olekski seal hakanud edasi liikuma, missugune oleks tema enesehinnang ühel momendil võib-olla olnud. Aga see oli absoluutselt õige otsus, aga tegelikult on niisugust otsust ikka ülikeeruline teha. Ehitame neid põlvkondadevahelisi sildu, kui sa mõtled Andres enda kodule ja vanematele ja sellele, kuidas nemad sinust normaalset noort meest kasvatasid, siis kas sa oled mõelnud tagasi ajas? Et korrigeerida üht-teist või teha teistmoodi, kui sinu vanemad tegid või vastupidi, samamoodi nagu sinuga tehti, et sa oled ühe või teise tulemusega enda pealt väga rahul. Ma olen seda vaadanud ja see on nagu päris karm tõsi. Et kui palju ma näen endas oma iseloomus, oma reaktsioonides, oma probleemides, samuti oma kehas, ma tunnen ära oma vanemaid reaalselt siin olemas täiesti. Ja ma tegelikult muutun ühes või teises asjas, ma vaatan nüüd ma olen tema sarnaseks sellest saanud, tema sarnaseks sellest saanud. Ma tean surmkindlalt, et nendega läheb täpselt samamoodi. Ja praegu ma oskan nagu öelda, seal on Ansul olnud probleeme seal ütleme paanika ja ärevuse ja nende asjadega, see on puhas mööda nagu minu minu liini, sest sest minu emal, tema vanaemal olid kõik need asjad nagu täpselt sellisena olemas. Neid sellel ajal, noh niimoodi ei, ei avalikustatud, neid ei võetud niimoodi lahti, aga need olid väga selgelt olemas. Ma näen, et mus endas on ka need asjad olemas. Et need ei ole, et sa kuskilt omandad, need on sul The antusi on sinu sees 90 protsenti ja sina võib-olla saad seda kümmet protsenti. Ei, sina saad kasutada seitset ja kolm protsenti on siis õnn. Kuidas tundub maarjaet, sul on ka juba mõneaastane kogemus olemas oma lastega, et kuidas sa siis seda seitset protsenti siin organiseerida majandada? Vahepeal mõtlen õudusega ikkagi et enda peale ja selle just sellise keerulisem vanus, puberteet ja see kõik tundub selline, et ma paneksin oma lapsedki Te lihtsalt, et see kõik tundub nii õudne. Mitte midagi, ma ei mõtle nagu maailm või kuidagi mitte see, et kõik on õudne, aga lihtsalt just iseteadlikkus ja see abitus tundub õudne mulle ja kuidagi see võib olla lahtilaskmine ja elu usaldamine, see kuidagi tundub suur väljakutse. Et kindlasti võtan kodust hästi palju asju kaasa, ma juba näen ka, kuidas mul nagu pahatahtmatult kopeerid nagu mingeid asju ja siis mingid asjad, mida sa oled oma vanemates kuidagi sulle närvidele käinud, siis kuidagi sa näed, et sa hakkad ise ka neid asju tegema, see on ikka kohati õudne. Aga, aga kõige suurem väljakutse ongi ikkagi sihuke elu usaldamine. See on kummaline, tegelikult me elame oma elu lastesse edasi ilma et me seda tahaksime. Isegi see ei ole teadlik protsess tihti, aga tegelikult see elu, mis sa oled elanud, elab sinu lastesse lastes edasi või tähendab ta elab sinna sisse, kuidas sina oled mingisugused asjad elanud, need asjad elavad sinu lastesse. Edasi. Nüüd ka endal lapsed, kuidagi on tekkinud see suurem austus oma vanemate, mitte vastu ja ka nagu imetlus, et et issand, kuidas tee nende asjadega nii hästi hakkama saite või kuidas sa selle üle elasid, et ma kuhugi lähen ja sa ei tea, kus ma olen, et et mulle nagu vahel tunned küll, et issand, et ma palju saamatum midagi või noh, hindad lihtsalt seda kuidagi rohkem seda, et te olete olnudki ja kusjuures, mis ma enne mõtlesin, et võib-olla on siin läbi käinud see, et ajatud taga mingit hinnet või Nad olid tolerantsed ja kuidagi lasid igalühel leida ise oma rada või, või mis me kodust näiteks oleme kaasa saanud, on see, et sa ei pea defineerima ennast läbi ühe ameti või ühe hariduse, et et me kõik teeme mitut asja. Et ma ei tahtnud ka, et sellest jääks kuidagi õhku mingi selline asi, et kõik oli lubatud ja vanemad olid suvel ära ja pidutsesime ja kõik olid õudselt tolerantsed omavahel ja hinded ei lugenud ja üldse mitte seda, et pigem ema on päris jõuline tüüp. Et te oma arvamust avaldasid väga selgesti, et mis on nende jaoks oluline või mida teie kuidagi teeksite selles olukorras? Väärtushinnangud olid tegelikult hästi paigas ja siis vist selle sees oli vabadus väga boheemlaslik elu minu meelest meil ei olnud. Ah oli? No lihtsalt ma mõtlen seda, et jah, mul ema ükskord on rääkinud, et oi, kui te teaksite, Niukest elu, me elasime, kui te väiksed olid need peod ja köögi suitsetate okei. Aga ma lihtsalt mõtlen seda, et, Köögis suitsetate muidu sel ajal igal pool. Just just, aga noh, ma tean, need on jälle mingid asjad, mida sa oma vanematest võib-olla ei tea, detailideni, mis nad tegelikult tegid, kui sa olid väike, aga lihtsalt see mingit tugevad väärtushinnangud või et see on oluline, et pere sees oleks lihtsalt ühed pettused ja usutakse ühtesid asju. Suur aitäh selle vestluse eest. Andres Noormets, Maarja Viiding. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Tänan ka kõiki kuulajaid. Kaasaelajaid, MINA, OLEN Sten Teppan. Kohtumiseni nädala pärast.