Tere, hea kuulaja, rõõm kohtuda. Algab saade, käbi ei kuku ja mina olen Sten Teppan. Tänu sulle on meil põhjust jätkata lugudega, mis annavad aimu põlvkondade vahelisest sidemest ja räägivad kooskasvamisest läbi õppetundide. Käbi saatekülaliste meenutustes leidub nii rõõmu kui ka muret. Need on siirad ja emotsionaalsed. Vähemalt nii ma loodan. Aga saame tuttavaks tänase paariga. Andres Noormets on läbi ja lõhki teatriinimene. Abikaasa Evega on nad suureks kasvatanud kolm last. Need on tütred Maarja ja Kadri ning poeg Hans. Isaga tuli saatesse Maarja, kes pärast abiellumist kannab perekonnanime Viiding. Selles plahvatusohtlikkus käes on tühised tülid viinud pisarateni või siis pisarates naeruni. Ja see samm ühest teiseni on vahel tibatilluke. Aga kuidas ja missuguste nippidega on jõutud siiani? Sellest räägivad isa ja tütar Andres ja Maarja kohiseb hüva kuulamist. Andres tere tulemast vikerraadiosse. Tere. Ja Andresega on kolmest lapsest kaasas vanim Maarja, rõõm näha, aitäh tulemast. Tere. Räägime teistest lastest ka, kus nemad praeguseks on ja millega nad tegelevad? Kaadri on jõudnud ringiga Viljandisse tagasi, elab seal ja mitte küll meie kodus enam, aga tegeleb endiselt etenduskunstidega õpetamisega kirjutamisega. Ja Hans Hans on meil muusik ja produtsent, teeb elektroonilist tantsumuusikat. Õppis viimase aasta Ameerikas, nüüd püüab läbi lüüa kõik, hoiame talle pöialt, kuulame palju tema muusikat ja tahame, et kõik teised ka kuulaksid. Kui sa kolme lapse peale mõtled, siis kas ühe või teise või kolmanda senine saatus, elukäik ja kulgemine mingil moel on sind üllatanud. Nad on kõik mind üllatanud. Täiesti maksimaalselt. Mina vist ei ole pigem niisugune etteplaneerija, et sellest lapsest peab midagi niisugust tulema või sellest midagi niisugust tulema. Ma olen need otsad kuidagi enda jaoks lahti hoidnud, ilmselt ka nende jaoks. Ja siis, kui on olnud mingisugused valikukohad, need on mind ikkagi üllatanud, võib-olla Kadri puhul kõige vähem, aga Maarja puhul näiteks väga see, et ta läks õppima lavastuskunsti, oli mulle täielik üllatus. Ja siis ma hakkasin alles seostama neid joonistusi, mida ta oli kogu aeg teinud, kus olid niisugused suht perfektse joonega joonistatud peamiselt tüdrukud, aga mõned poisid ja kus ta oli neid justkui moeloojana niimoodi kujundanud kogu seda asja väljendanud, siis mul mingisugused asjad jooksid kokku. Aga enne seda jõudis ta olla, ma ei tea Soomes lapsehoidja ja õppida fotograafiks professionaalse fotograafina töötada ega sealt tegelikult päris täpselt välja ei paistnud, et kuhu tema huvid tüürivad ja seda, see oli minu jaoks küll täielik üllatus, stenograafiat õppima läks jätta, sinna esimese hooga sisse sai. Aga Hansuga oli niisugune asi, et noh, tema oli ju meil sportlane, ta mängis ta täiesti eesti noorte tasemel tennist. Ta käis ka muusikakoolis seitse aastat, aga teda nagu sinna täiendõppesse või lisaõppesse lisamoodulisse ei võetud. Ta oli nagu rahutu ja niisugune, siis ta vahetas lõpus klaveri veel noh, nagu see peapilli trummide vastu, mis praeguses eluhetkes talle väga kasuks tuleb, et ta nagu mõlemat õppinud ja ma vaatan, et ta klaveritehnika nagu käetehnika on äärmiselt ilus. Aga siis lihtsalt ma ei tea, ta sai mingisuguse, väga halva hinde seal lõpueksamil, kus ta nagu siis trummipidi lööma oli öeldud, et pange selga puhtad ja korralikud riided, millega teil mugav on. Põhimõtteliselt ta pani siis lühikeste varrukatega korraliku triiksärgi, poolpikad, püksid ja siis peaaegu tuttuued vansi, jalanõud ja siis olulised onud olid trepi peal vastas ja saatsid ta tagasi, sest ta polnud piisavalt hästi riietunud. Ma mäletan, mina selles logistikas ei, ei saanud kaasa lüüa, aga siis kiiresti organiseeriti mingisugust sõbrad ei viigipüksid ja kingad ja nii edasi. Siis ta läks sinna muidugi ajas ilmselt pulgad ja kõik asjad sassi, ei tulnud sellest eksamist suurt midagi välja. Ja pärast seda ma olen mõelnud, et see on ikkagi ääretu totrus, kui huvihariduses ei ole tähtis huvi, vaid mingisugune vorm mis võib tegelikult inimese elusaatust lausa mõjutada. Kas sul endal on midagi sarnast elus juhtunud? Mõni võtmesündmus, mis on suunanud sind hoopis uuele rajale või, või sul on ikkagi teatriga seoses kulgenud üsna nii nagu alguses hoog sisse lükatud? Ma ei tea, millal oli see mingisugune niisugune päris täpne murdepunkt, aga see, mis puudutab keskkooli, siis ma tegelesin absoluutselt kõikide kunstialadega, justkui ma käisin luuleringis, ma käisin ajakirjandusringis. Me tegime bändi, tegime tubateatrit, ma käisin Tallinnas kinomajas. Kinoliidu noortesektsioon oli niisugune asi, käisin siin suht üle pühapäeva filme vaatamas ja mida kõike veel õppida mul muidugi kodus aega ei olnud, aga ma olin leidnud niisuguse väljapääsu, et kui sa maksimaalselt tunnis kuulad ja üles kirjutad, siis sul pole kodus õppida vaja. Ja ma põhimõtteliselt tõmbasin sellega ikkagi neljade-viitega läbi keskkooli olidki neljad viied, lõpueksamid sellel ajal olid niimoodi, et sa pidid kolm kindlasti tegema. Ja kolmest sa pääsesid, kui sul olid kõik neljad viied keskkooli jooksul ma pidin tegema kuus, sellepärast et üheksandas klassis oli mul kehalise kasvatuse hinne kolm. Sellepärast et ma vist ei viitsinud suuski kaasa vedada või ma ei tea, mida ma seal lihtsalt jamasin, aga see kolm muidugi sissegi selleta pidin kuus eksam tegema. Aga üldiselt jah, mul see koolis õppimine väga probleeme ei olnud, et ma suutsin nagu hästi kiiresti reageerida sellel ajal. Ma mäletan seda, et kui keemia, mis mulle üldse ei meeldinud aga noh, vastata oli vaja ja seal edasi oli kuidagi vaja jõuda, siis ma päris ruttu raha oli siin välja, et kõige lollim moment oleks sattuda tahvli ette mingisuguseid võrrandeid lahendama või seal valemeid üles kirjutama ja siis ma sain aru, aga kõikide teemade alguses on jutustavad niisugused perioodid või kust nagu no ja siis ma tõstsin alati kätt ja rääkisin selle jutustava asja väga hästi ära, mul oli keemia puhas viis siis mind saadeti olümpiaadile, tähendab, kooli oma pidin kaasa tegema ja siis ma seal istusin, vaevlesin siis minu klassis oli üks tüdruk, kes suht nagu maksimumtulemuse sai aga teised ei olnud kohale tulnud, kui mina, Jõks, paralleelklassi, kutt veel. Ja me mõlemad, ütleme tema 150-st 48, meie olime 50. saanud Ma ei tea, ütleme 15. Siis me jagasime teist ja kolmandat kohta, mõlemat suunati edasi rajooni olümpiaadil. Ja vot sealt ma sain siis selle lauluansambliga ära, sest ma mõtlesin, see asi lõpeb täiesti nagu karmi läbikukkumisega. Sest mulle ütles keemiaõpetajaid, kui sa sinna ei lähe, siis sa enam viit kunagi. Kuna siin on niimoodi ära ära põhjendust, siis ma ikkagi, ma arvan, see keemia oli mul viis, kuigi ma teadsin, et kõik, mis ma rääkisin seal tahvli ees, mida ma nägin sellest keemiast, et ma järgmisel hetkel selle unustan. Ma tundsin, et mul ei ole seda vaja, sest juba siis ma teadsin, et ma tahan ikkagi humanitaaria-le keskenduda. Ja see teater oli minu ikkagi niisugune nagu põhihuvi. Kirjelda Maarja, palun oma suhteid läbisaamist õe ja vennaga, kui ma ei eksi, siis vanusevahe vist vanima ja noorima ehk sinu ja Hanso vahel on umbes 12 aastat. Kattaga on meil kolm aastat vahet, Hansuga on 12 minu kate asjadest muidugi perekonnas räägib, eks see legend on ju, et kuidas perega ei olnud võimalik kuhugi autoga minna, sest et linnast väljasõidul oli, me olime juba tülis, üks läks ühele pihta ja siis teine läks teisele pihta ja kellelegi juuksekarv oli üle keskpiiri. Ja siis iga sõit paidesse, mis oli ainult tund aega tähendas seda, et oli vähemalt no mingi mitu peatust, et kus see oli täiesti endast väljas, nii ma panen teid maha maantee ääres nagu ühesõnaga iga kord oli selline fiasko. Aga samas nagu Kattaga meil on selline tore suhe, et et me võime olla parimad sõbrannad või siis totaalselt tülli minna. Et meil on hästi selline äärmuslik, aga väga lähedane suhe kirglik ja, ja, ja et üldse meie peres nagu naerupisaratest jõuda nutu pisarateni, on väga lihtne. Et üks nali läheb natukene üle piiri ja siis juba tegelikult keegi juba lõpuks nutab, et see on nagu väga tavaline. Parim nali, mis peres on toimunud nagu. Sest et ma ei mäleta, millal ma oleksin nagu pisarateni naernud, hirnanud lihtsalt surnuks ennast. See oli see, kui me olime ükskord Tallinnas minu korteris me kõik pelme, sina emps, Kristo minema, olime kõik seal meie juures meil Viljandis siiamaani, lauatelefon on ju mingil põhjusel ma ei tea, miks, kus alguses sai. Aga lollitasime telefoni, õigemini sina lollid ütlesid telefoniga katali Viljandis ja ta tegi ka ETAle neid libakõnesid sinna lauatelefonile. Mina filmisin, ma imestunud, kata pärast seda üldse meiega, räägib sellest, et me olime seal laua ümber soli valjuhääldi peal. Ta teeskles vene vanamutti ja leegini hästi naljakalt Butters nii hästi peenikese häälega puterdasid vene keeles, onju, ja siis kata raius. Tõsi. Noomer kõrvades kujundati korrekt norme, Noormets no see oli nii naljakas. Kas telefoni nali näiteks stiilinäide lihtsalt sellest, et kus mingi pisarates nali võib lõppeda mingisuguse nutu pisaratega, keegi lõpuks solvub või vihastab, et nagu mulle tundub, et nagu tüpaažilt mantsuga sarnasemad kuidagi loomu poolest või, ja ka nagu tegutsemise poolest ja tegutsemiskiiruse poolest võib-olla. Et on, see on ka nagu mina, et ta ei suuda, ei taha, ma ei tea, ei saa võib-olla käsu peale teha neid asju, mis teda ei huvita või mida te lihtsalt ei taha teha, et et minu arust katal on parem see enesedistsipliin. Et ükskord ütles mulle, et, et ta sai mingi hetk aru, et koolis on võimalik kõik viitele õppida. Ja siis ta otsustas, et ta teeb seda ja siis ta lõpetas hõbemedaliga. Meedia oli tal neli muidugi selline. Kummaline, aga et Hansuga meil on kuidagi teistmoodi nagu. Andres teeme hüppe lapsepõlve, see on alati väga keeruline koht, aga huvitav, hästi huvitav kuulata ja kaasa elada, kui ma palun inimestel saata külalistel meenutada esimesi päris pilte oma elust. Mul on üks pilt, mida ma aastaid nagu ei julgenud avada, siis ma kuskil rääkisin seda ja praegu ma enam ei pelga, aga ma ei tea, kas ma olen seda unes näinud või kas see on päriselt olnud. Ma olen justkui emaga Paide kesklinnas, seal on gaseeritud vee automaat, see punane ümmarguste nurkadega, kus sai ühe kopika eest paljast vurtsu vett ja kolme kopika eest lasti lonks siirupit sinna sisse. Ja emal on justkui seljas punane karusnahast kraega mantel. Ma ei tea, ma olen nagu seal tema süles ja siis me nagu püüame sealt neid kopikaid panna, aga kas automaat on kuidagi rikkis või midagi on viga, tähendab, me ei saa seda vett sealt kätte. Ja me justkui paneme lõputult neid mingisuguseid kopikaid ja sealt mitte midagi ei tule. See on mind saata nad nagu aastaid see pilt ja ma ei tea, kas see on päriselt olemas olnud. Mu sünnipäevadest on palju pilte sünnipäevahommikutest, ma olin sünnipäeva friik, ma ei saanud õhtul kuidagi magama jääda ja hommikul oli salati metsik üllatus see, kui üles lauldi ja siis olid küünlad ja mingisugused asjad ja tavaliselt nüüd ma tean, et see niimoodi oli, siis ma seda välja ei raali, nad ei olnud piisavalt Teduktiivne inimene. Et ikkagi nagu juhtus vist enne seda, et nagu sagedamini keerati mänguasjade poodi sisse ilma enne sünnipäeva ja siis justkui vaadati neid asju ja lubati mul katsuda ja nii edasi. Pärast see, mis mulle kõige rohkem justkui seal meeldis, oligi mul olemas. Kui sa viib meid oma lapsepõlve koju ekskursioonile, missugune see kodu välja nägi. Nonii, enam-vähem, millega ema-isa parasjagu tegelesid, sellisel keskmisel argipäeval, ärge õhtul, mina olin peres ainus laps, isa, mul oli olnud varem abielus, tal oli esimesest abielust kolm last, kes on minust ikkagi oluliselt vanemad. Nii et isa läks nagu uuele ringile, kui mina sündisin, oli tema 52 aastane. Ja ema oli 39. Nii et põhimõtteliselt, kui mina läksin esimesse klassi ja isa pensionile. Ja ta ei käinud tööl edasi. Ta tegeles oma nende asjadega, mis tal kodus tähtsad oli, kasvatas roose, ta oli pillimees, oli orkestri juht. Mina käin siin õhtuses vahetuses koolis ja tema tegi süüa tavaliselt lõunaks ema tuli kesklinnast tulime, meie maja on suhteliselt kesklinna lähedal, tuli siis koju lõunale. Kas sa lapsena ise jagasid kuidagi selle ära? Selle, et vanemad on suhteliselt vanemad kui teiste laste vanematest ta nõukaajal oli ju ka, või tähendab, siis oligi just eriti moes varastes kahekümnendates tegelikult abielluda ja lapsed sündisid väga vara erinevalt praegustest aegadest, et see pidi olema natukene teistsugune olukord teie peres, noh, ta oli teistsugune, aga ma pean ütlema, et ma ei tajunud seda. Sest noh, lapsel on ikka omad, vanemad on kõige targemad, ilusamad ja paremad ja olulisemad. Ja nende tähelepanu all ikkagi jäägitult ilmselt minu peal. Suht, seda, mis ma tahtsin, ma sain nii palju, kui võimalik oli nõukogude ajal nagu kõiki võimalikke ei olnud, aga aga eks mind ikkagi väga poputati seal. Isale meeldis lugeda. Hästi palju oli meil kodus raamatuid ja ta tavaliselt peale lõunat lasi leiba luusse viskas pikali, luges raamatut, siis magas, teine. Kas ma mäletan seda hektarilt, luges ajalehte, siis tõmbas ajalehe endale justkui tekiks peale ja siis magas, niisugune seisak läks aeda tööle või läks sinna orkestri proovikuubikuid kuhu tahes, et ta tegelikult oli niuke toimekas, aga, aga aga igal juhul võeti päeva keskel aeg maha, see on mul. Temaga seostub nagu väga väga. Lahe oli see, et me olime just nüüd paides hiljuti, onju ja siis sina istusid siis minu vanema lapsega, kes on, sain nelja-aastaseks, istusid õues. Me olime köögis ja siis ema ütles, et vaata, et Oswald istus sinuga täpselt sama moodi, et istus niimoodi, käed põlvede peal tooli peal ja siis sina toimetasid ja see oli täpselt samasugune vaatepilt, et sina istusid ja siis ei ole seal kuidagi, mängis ja toimetas. Esimest korda minu meelest, kus ema nagu tõi mingi sellise paralleeli, et näed, see on täpselt samamoodi või noh, sest noh, vaata, lastel ei ole nagu mälestust osaldist, et siis kuidagi ka nii palju ei ole nagu räägitud. Võib-olla. Sest et ei ole ühiseid mälestusi. Jah, isa isa suri aastal 87, mina olin siis 20 kolmene, olin teatrikoolis, ma arvan, et see oli talle väga oluline ja ma üldse läksin kõrgkooli tegelikult alguses ma olin noh, praeguses Tallinna Ülikooli pedagoogilises instituudis õppisin resiid kultuurharidusteaduskond või mis ta oli seal ja ma läksin sinna seda õppima, sellepärast et ma tegelikult tahtsin isale emale rõõmu teha. Ja siis ma käisin vahepeal sõjaväes kaks aastat ja sealt tagasi tulles sain siis järelkonkursiga teatrikooli. Oli tunne, et see oli ikkagi isale ka väga oluline, seda enam, et noh, see oli, konservatooriumis oli osa konservatooriumist ja tema omal ajal ei saanud minna, tähendab ta oli pillimees. Nende perekond oli niivõrd vaene, et vanemad lapsed said ainult kuus, kaheksa klassi külakooli ja pidid talusse appi minema. Kas teie kodus oli, kui me kasvatusest räägime või kasvamisest teatud mingi mõtteviis või või nägemus, kuidas sul peab minema ja missugune meie pere laps peab olema, et kas selles valguses tuleb sulle midagi ette? Ma ei mäleta, et mind oleks nagu väga pikalt kuidagi noomitud või seal väga nagu kasvatatud, eks ma ikkagi olin niisugune pisut nagu üle kätega seal aeg-ajalt, ega näppasin seal vastu ja ei rääkinud päris viisakalt ja ema oli hästi-hästi kergesti hakkas nutma ja väga tihti oli see, et ma ütlesin midagi niimoodi plärtsti vastu ja siis tal olid silmad vesised, siis mul on nii kahju nagu sellest. Ma tean, et ma vihkan siiamaani või noh, ma ma nagu ei kannata mõningaid muusikapalu, näiteks. Meil aiaäärne tänavas ja niisugused laulud, sest kui need raadiost tulid, siis emale tuli alati pisar silma, tegelikult väga emotsionaalne. Ja siis ma tegelikult ei tahtnud, et tema nutaks ja siis ma mõtlesin kogu aeg, et noh kaotaks need laulud maa pealt ära, kuigi tal ilmselt oli see ikkagi härdusest, nostalgiast, seid, kurvastanud teda, aga aga kuna see pisaraid ja väga lihtne tulema, siis andis mulle nagu vastupidise sõnumi. Aga mul on meeles üks niisugune asi, et kui ma tulin sealt Vene sõjaväest tagasi ja siis oli üks autotäis inimesi, kellega me sõitsime ühe ühe praegu öeldakse, sõbrannaga meil olidki, olimegi sõbrad, tähendab osad tüdrukud ja poisid, sõitsime niisuguse auto täiega. Ja siis ta küsis, et kuule, et aga tuli usust juttu lihtsalt maailmas ja nii edasi ja seda, mida sa usud, et kas on midagi, mida sa usud, mida üldse noh? Mõtlesin, jah, mul on, mida ma usun kindlasti, mis, mis see on? Ma ütlesin, ma usun oma vanemaid. Ma mäletan, et see oli väga suur šokk sellele autotäiele, sest nad polnud kunagi niimoodi mõelnud. Seda ma olen muidugi tahtnud ka, et lastel seesamasugune tunne oleks, et mul on nagu kõige see, mida ma olen tahtnud kasvatada või mida ma olen mõelnud, et mis kindlasti peaks olemas olema, on ikkagi mingisugune nagu see noh, südameheadus ja tarkus. Et nad oskaksid nagu südamega mõeldav, et see on nagu kõige olulisem, kui ma näen, et nad seda suudavad, siis mina heldin, siis on mul ka võimeline nagu pisar silma tulema. Tasakesi. Isa räägib, niimoodi, maarjatuleb tuttav ette. Ma ei olegi seda kunagi niimoodi nagu sõnadesse osanud panna, aga nüüd, kui sa nagu räägid, et siis tunnen ära küll, et meie enda peres on ka niimoodi, et kuidagi. Ma ei ole tundnud mingisuguseid teistsuguseid ootuseid. Et mis ambitsioonid mul peaks olema või kelleks saama või kõik on kohati olnud isegi nagu väga, väga vaba ja te olete nii tolerantsed olnud perele kindel olla, et see hästi tundsin ära seda, et kui sa rääkisid, siis ma nagu tundsin teie suhtes ka jah, sedasama täitsa huvitav. Meenub või ei meenu Andres olukordi lapse- või nooruspõlvest, mille puhul sa ikkagi soovisid, et vanemad ei saaks teada küll sellepärast, et noh, minus oli hästi palju tegutsemisenergiat ja ma tõesti tahtsin nagu igale poole jõuda ja mitte ainult seda, et noh, ma ei tea, luuletusi kirjutada või, või filme vaadata või filme teha, ise või teatrit teha, aga noh, selge see, et ma küll ei, ei, ei olnud väga noor, kui ma esimest korda mingisugust veini ilmselt proovisin. Aga noh, sealt läks asi ikka päris nagu rajult mõnikord edasi. Et mul oli küll jälle selline asi, et ma mõtlen, mingisugused nagu põhiasjad on paika pannud kogu aeg, et ma mõtlesin, et noh, et mul on võimalik tunnis õppida, siis ma mõtlesin, et mul on võimalik pidutseda väljaspool Paidet. Ühel momendil, sest käisin suvel õpilasmalevas, siis olid need kokkutulekud, siis sõideti kuskile kokku, oldi kellegi juures mingisuguse nädalavahetuse või noh, kaks päeva, üks öö, ütleme siis oli seal raju ikka, see oli kohati ikka väga raju. Aga siis sa jõudsid koju ja siis oli see kõikjale hu maas. Hoidsid seda niimoodi. Muidugi oli seal tihti juhtus ka paides niimoodi, sest ma mäletan ühte vanast õhtut. Emal on, mul oli sünnipäev või on sünnipäev? 31. detsembril, nii et alati oli aasta lõpp, oli ka sünnipäev. Ja siis oli, kunagi ei saanud päris niisugust pidu pidada, nagu oleks ise tahtnud, eks. Üldiselt oli see tore, et alatel inimesi, aga teinekord oli ka noh, oleks tahtnud kuidagi teistmoodi ja siis ma mäletan, et ühel aastal isa ema tulid Tallinnasse mulle kõik sugulased Tallinnas kas paides või Tallinnas on nagu pool oma lapsepõlve siin lapsepõlve, suved Tallinnas õeta, teised läksid maale vanaemade juurde. Läksin Tallinnasse sugulaste juurde. Nemad tulid millegipärast siia tädi juurde ja siis mina olin üksinda kodus, ei mäleta. No mis ma võisin olla 16. Ja siis kutsusin sõbra külla, tegin ise riisija, kotlette riis oli, tuli niimoodi, et seal ta sai noaga lõigata. See ei lugenud, siis olime kuskilt pudeli konjakit saanud, siis võtsime selle ilusti sinna kõrvale ära ja siis läksime peole kuuse alla ja siis peole. Kui see aeg kätte tuli. Ja siis ma mäletan, siis ma jõudsin niimoodi koju kuskil hommiku eel, et mul oli ülikond, korralik ülikond. Siis ma olin selle kõik nagu äravääristanud. Ja siis kas nad olid juba tulnud koju kohe tulemas, ma igatahes viskasin selle ülikonna voodi alla paari päeva pärast, siis kui see kõik oli nagu välja magatud, siis ma viisin ta keemilisse puhastusse ja tegelikult see asi ei tulnud välja. Aga see oli ikkagi nagu see ülikond ei olnud ülikonna nägu, vennad, vaatan uuesti Maarja otsa ja sinisinuga, üks küsimus arutamata, seesama, mille ma isale juba esitasin ja et elus on ikkagi asju tulnud ette küll, mille puhul sa loodad, et vanemateni ei jõua, mis sest, et sa usud oma vanemaid ja lastakse nii-öelda vabalt kulgeda, et, et see tunne siis on ka sulle tuttav, et parem kui isa-ema ei saa teada. Ikka aga see põhjus ei olnud kunagi selles, et ma oleks kartnud tagajärgi või pahandamist või väga karme sanktsioone millegiga seoses, et pigem. Mul oli alati see, et ma ei tahtnud nagu neid kurvastada või muretsema panna, võib-olla see muretsema panemine, et et ma arvan, et need kõik asjad on pärit ka alates 15 vanusest. Kui me sanktsioonidest räägime, siis missugused sulle meenuvad üldse teie kodu moodi? Lapsena nurka pandi, aga noh, need olid, see oli noh, selline lapsepõlveasi, aga võib-olla see, et ei või järgmisele peole minna või. Nurka panemist ma mäletan ka, sellega oli tavaliselt alati nii, et see oli mingisugune asi, mis oli tehtud ja siis ütles, et mõtle järele, see tähendab inimene rahunebki maha ja siis palud andeks ja siis on kõik, kas sina oma kodus pidid füüsilist karistust kartma? Ei, ükskord oli õhust, see oli päris naljakas, isa oli kodus ja tegi lõunasöök ja siis olid kartulid oli keetnud jagasite kartulivett ära valama, aga kuidagi vist käsi läks vastu seda potti ja see pott kukkus maha, sest oli tuline ja kartulid olid laiali seal metsikult naljakas, suure häälega naerma. Siis isa vihastas, ma ei tea, siis ta oleks mulle mingisuguseid sähvaka, mul tavaliselt mingeid see, mis seal võis olla. Ma jooksin välja, jõudsin nagu maja nurga taha joosta, siis ta jõudis seal esimese nurgani, vaatasin siis ta oli vist juba maha rahunenud selle selle peale, et see oli ainukene kord, kus asi õhus oli ja siis ma arvan, tal pärast tegid asi juba ise ka nalja, aga sellel esimesel momendil, kus sa saad nagu haiget ja siis nad kukuvad maha, kõik see sinu toidutegemine ja siis kõrval veel paskaak naerab siis muidugi kuid korra üle visata. Aga see oli ka suht ainukene, ma mäletan, küll pandi, olin seda ise millegipärast palunud, ema ütles, et ma olin öelnud, et pange see vits sinna, seal veetoru tulid kraanikausi kohal. Pange sinna vahel, et kui ma näen, siis, siis noh sest mul tuleb meelde, et kuidas, kuidas peavad asjad nagu olema või. Aga ilma sellise piitsaga ei ole ka kordagi saanud, ma ei ole ühtegi füüsilist karistust saanud, aga nurgas seismine oli niimoodi, ma ei mäleta, et maarjatavaliselt Tal võttis aega maksimaalselt pool tundi, pigem vähem. Rahunes maha, tuli, palus andeks ja kõik oli korras. Kadri oli see, kes ma mäletan, ükskord mõtlesime, et noh, me ei saagi magama minna, ta ei tulegi, et ta jääb sinna ööseks sinna seisma, et oli nagu eriliselt nagu kangeike selle asjaga, et temal see asi nii lihtne ei olnud talle ikka niukene, mingisugune. Niisugune vedru oli sees, mis, kui temalt tundusid, temal on õigusega ta siis nagu ei tahtnud alla anda. Kui sa need ebasinna väikest võrdlust tekitad, siis sa oled saanud mitu korda proovida isana uuesti ja uuesti laste kätte, kas eelmine kord valmistab kuidagi sind ette järgmiseks või kõik algab valgelt lehelt otsast peale? Ikka algab uuesti. Okei, mingisugusteks asjadeks sa ilmselt oled valmis, aga need on pigem kui ta on haige. Sa tead natukene paremini või, või kui ta on nagu päris väike, siis sa tead natukene paremini võib-olla mingisuguseid asju, aga kui nad ikkagi on juba suuremad, siis nad on igaüks täiesti oma tegu, oma nägu, sealt naljalt ei ole midagi teha nende varasemate asjadega. Kui sa esimest korda isaks said saalid selliseks sündmuseks valmis, kas selleks sündmuseks saab valmis alla? Ei, ma pigem ikka ei olnud. Ma ei kujuta ette, et see niimoodi on, et keegi tuleb su ellu esimest korda ja sa oled selleks valmis. Ei, sa pigem ei ole. Ma arvan, et inimesed ei ole ei lahkumisteks ega, ega niisugusteks ootamatuteks saabumisteks valmis. Nad võivad küll mõelda, et nad on, aga nad üldiselt ei ole, see on ikkagi üks niisugune kasvamine. Kui sa püüad ennast kui noort isa kõrvalt vaadata, siis kuidas sa kirjeldaksid seda varastes kahekümnendates suure teatrihuviga, noort meest? Ma olin teatrikoolis, kui meil oli kaks last. Kuna Eve lõpetas enne mind, siis ta lasi ennast suunata Kohtla-Järvele, tema ema, tähendab, teine vanaema elas Kohtla-Järvel ja siis lapsed olid peamiselt seal. Mina käisin, siis sõitsin Tallinnas, käisin koolis, meil olid kõik diplomietendused, olid Viljandis. Ma sõitsin päris suurt kolmnurka pidevalt. Minu nagu see niisugune perekonnaelu koos Eve ja lastega algab ikkagi aastast 1988. Siis, kui mul oli kool läbi ja kui ma läksin Viljandisse teatrisse, vaat siis me saime hakata ikkagi päriselt koos olema, siis oli meil esimest korda nagu see oma kodu, mis oli tegelikult ühiselamus üks tuba ja köögi ja, ja vannitoa kempsu kasutamise võimalus. Aga see oli ikkagi siis nagu kooselamise algus, nii et Maarja oli selleks ajaks ikkagi juba kolmene ja Kadri oli siis poolteist. Oli 80.-te teine pool, oli aeg, mil midagi polnud saada, jõudis kätte aeg, mil üldse midagi polnud saada. Kuidas sa mäletad seda aega, et kas sa siis ikkagi just viidates vanusele, kulgesid nii-öelda omas laines teater ja võib-olla see argivärki ei olnud nii aktuaalne või vastupidiselt tuli ikkagi hommikust õhtuni leiutada, kuidas asjad saavad aetud ja et kõik oleks joones ja süüa ja, ja ma ei tea mähkmeid mida iganes. See oli mõlemat. Noored inimesed ikkagi ei võta neid asju kuidagi nii tõsiselt ja traagiliselt. Et see oli ühtepidi oli keeruline, teistpidi oli ikka väga naljakas. Oli mingisugune periood, kus sa läksid poodi ja sul pidi tühi taara kaasas olema. Kuna olemas oli pooleliitrised, piimad ja liitrised, siis pidi olema nagu mõlemad, kui sa tahtsid osta purgisuppi, kuna need olid pooleliitrised, null 70 500 liitrise tsid, pidid need purgid olema. Teinekord läksin, mul oli kaks kotti tühja taarat, sest sa kunagi ei teadnud, missuguseid nendest võib vaja minna, sest kui sul õiget ei ole, siis sa lihtsalt seda ei saa. Sest no ma ei tea, ma arvan, et seesama, et teatris töötamine võib-olla, kuna, kuna see on ikkagi rohkem niisugune teine reaalsus ja sa ei lase seda päris reaalsust võib-olla nii 100-ga endale sisse. Et see ongi võimalik, et kohati on see, see päris reaalsus, kus sa igapäevaselt elasid, oligi naljakam, koomilisem kui see, mis seal ütleme, seal lava peal tegid. Kas sa mäletad lapsena kodust äratundmist, et kodus on näitleja? Kas sa paistis kodus kuidagi välja, teadvustasid seda mingil konkreetsel hetkel? Aa ei. Ma elan praegu ka näitlejaga ega, ega ega ma sellele ei mõtle. Täiesti tavaline inimene. Mis tähendab seda, et teater on lapsepõlvest saadik asutuse koht kui selline soojaks ka täiesti nii-öelda iseenesest mõistetav, sellel ei ole paistet, mis võib-olla kõrvalseisjate jaoks. Täpselt samamoodi on praegu nagu lapsepõlves läksin koolist koju, tee peal, teatrist läbi, ise arvele, võtsin maiustusi, läheksin koju. Nüüd samamoodi, lähen teatrisse, võtan mehe aru. Et päris nii ei ole, aga on tulnud ette, et, et selles mõttes mitte, et me ei oleks sattunud sinna või et mitte, et me kuidagi ei oleks üldse sellest osa saanud minu väga hea sõbranna, kellega ma vist tunneme viie aastasest umbes saati, kellega siiani suhtlen, et oli mu klassiõde, tema vanemad töötasid ka mõlemad seal teatris, et selles mõttes me ikka nagu käisime seal palju ja või noh, et oli elu loomulik osa, aga ilmselt sa ei oska lapsena seda teadvustada, et et sa suhtled samasuguste inimestega, ma ei tea, ühe ema on poemüüja, sa satud seetõttu poe taharuumidesse, siis teisel on grimeerija, satud sinna, kellel on näitleja, satud jälle sinna ruumidesse kuidagi lapsena ega teatri, mille aupaistet kindlasti ei olnud. Kuivõrd ta ema ja isa mõlemad on loomingulised inimesed kas loomingulises koduses elus kuidagi ka ilmnes? Loomingulised inimesed ei ole alati kahe jalaga 100 protsenti maa peal ja hõljuvad natukene ja on kusagil. Aga võib-olla see nagu ongi meie pere nagu üks asi, et looming ei ole minust kunagi esikohal, et pere on esikohal ja kuidagi see pereväärtused, et kõigil läheks hästi. Et kõik saaks teha seda, mida nad tahavad, üksteise toetamine, et see on esikohal ja siis tulevad kõik need asjad, millega keegi tegeleb, et naljakas asi lapsepõlvest on küll see mul oli noh, meil oli hästi noored vanemad, onju ja siis ma õudselt kadestasin neid, kellel olid, emad-isad, oli sellised mutid ja ja mul oli kogu aeg selline arusaam, et ema peaks käima ikkagi kuidagi soliidselt riides nagu noh, nagu ja isa peaks käima ka kuidagi soliidselt riides. Mul vahel oli küll niimoodi, et appi, miks ta on selle katkise jakiga või miks issi läheb villaste sokkidega poodi? Plii säramine mulle nii, piim. Samas see ei olnud midagi, mida ma võib-olla tooksin võrdusmärgi kuidagi selle loomingulisega WC esikohal oleks, et pigem te olite lihtsalt jah, väga-väga nooruslikud võib-olla, ja siis ma tollel hetkel kuidagi mõistnud seda, et kuidas saavad olla vanemad selliselt, et nad ei ole nagu justkui tõsiselt kahvad. Ühest Andrese intervjuust on mulle meelde jäänud niisugune lausekatke. Ta küll ei rääkinud perekonnast, ta rääkis kas teatrikoolist või siis juba tööst teatris, aga selline lause, et sa ei saa või ei suuda eksisteerida nii-öelda konfliktsete situatsioonides. Kas sa mäletad konflikte konflikti isaga millegi pinnal, mingis vanuses midagigi, mille kohta võib öelda konflikt? Meil on selline naljakas pered, minul see konflikt ei ole eriline bjektil selles mõttes, et neil esineb üpris tihti. Inimesed mõistavad muidugi konflikti allajääjaid, asja mõne jaoks on. Aga päevi ei räägi, sellist asja pole mul küll kellelegagi nagu olnud. Et meil on pigem sellised pisikonfliktid kaotatud. Ma mõtlesin praegu seda, et kui te lähete õega auto tagaistmel tülli Jajajaja närvis, kuigi ma pean ütlema, kui sa rääkisid oma sellest isast, on ju nagu ükskord sa ütlesid mulle niimoodi väga rahulolevalt, kui mu laps karjus autos, ütlesid mulle karma ja siis. Aga nüüd ma tahtsin sulle sama asja öelda, et et nagu natukene nagu karma, et see oli vist ainus inimene, kes mida tõsiselt naerma, kui ta läheb ülinärvi. Sest sa oled nii naljakas, ei suuda. Ykskord alles hiljuti oli Viljandis, kus hakkasid, läksid nii närvi, et kuidagi nagu sa läksid isegi nagu füüsiliselt närvi ja ma lihtsalt ei suutnud, ma hakkasin nii naerma. Et nagu sa selle oma isa kohta rääkisid, ilmselt see võib-olla sellel hetkel nagu veel rohkem nagu närvi. Aga on ikka olnud, et selles mõttes absurdne on see, et meil see pind on tavaliselt üpris tühine. Et mille pinnalt oskab keegi midagi, ütleb keegi, ütleb midagi vastu, aga siis vastavalt selles, et kas, mis sinu enda sees toimub siis reageerida, et, et pigem Need tülide põhjused on hoopis mingid emotsioonid, mis on kuskil sees või siis mingid vaidlused, mis kasvavad suureks või. Issand no kindlasti siis, kui oli puberteet, sai kõvasti pidutsetud ja siis ikka oli mingeid asju, aga aga minu meelest meil on niimoodi, et mingid tühised ütlemised võivad kasvada lihtsalt väga-väga suureks ja siis meil on nagu selline naljakas asi, juhtub, et siis kogu pere hakkab selles osalema ja siis on kõik kuidagi omavahel tülis ja siis keegi nutab, keegi naerab ja siis? No sellist tseremoniaalses leppimist meil ei ole tavaliselt võib-olla lapsena oli rohkem, et palun vabandust, aga et tihtipeale nagu plahvatab mingi pomm, no päris kõvasti. Ja siis kuidagi. Ma isegi tihtipeale ei räägi mingeid asju selgeks, sest et minu meelest meil jäävad tihtipeale lõpuni eriarvamused kõigil tihtipeale aga siis kuidagi vaibub ära ja siis järgmine hetk, sa tuled mingi aat, ma lähen Selverisse, mis keegi selveris tahab, et kuidagi et ma ei tea, kas sina mäletad, selliseid asju, näiteks meil ei ole olnud, et võib-olla see aususe küsimused salaja autot võtnud või salaja raha võtnud õudsalt vale tänud või selliseid asju. Ma ei ole julgenud teha. See tunne, et tütar ei ole õhtul koju tulnud, kuigi juba peaks magamamineku aega olema, on kunagi su südant pitsitanud või küll, no on jah, ja ma olen tavaliselt ikka seega olnud, kes olen ikka üleval olnud, ära oodanud, oled sa võimeline minema otsima ka rinna? Oleme käinud otsimas ka isegi Maarjatist, mitte kadrit, oleme küll. Ja tema pani siis meiega niisugust peitust mängisime kuskilt saba ikka nägime aeg-ajalt niimoodi, aga. Aga. Kas siis ei olnud ju telefon? Huvitav tunne olla ja siis ikka purjes meie olime, meie olime autoga jala ja siis kuidagi see käis, ma mäletan, mitu korda oli. Ei noh, see oli ikka ka, et kui, kui plikade lakkasid seal poisid külas käima ja ja kui nad ei tulnud mitte üksinda, vaid kambaga, siis oli tihti see, et huvitav, kas ma peaksin neid kuidagi minema vaatama, mis seal toimub ja kas ma peaks ütlema, et nad ikka peaksid mingil momendil koju minema või mäletan nemad olid seal all sauna eesruumis ja meie istusime trepi peal seal esikus, seal trepi peal Evega siis mõtlesin, et huvitav, mis me nüüd peaksime tegema. Sest Maarjale oli hästi palju neid, niisuguseid vanemaid, sõpru, kes ikkagi olid juba NUT kooli, neid minu meelest oli ikkagi nad olid kõik sinust nagu oluliselt vanemad. Isa meelest oli kellega, kellel ei olnud enam mingit probleemi sellega, et noh, ma ei tea, kas seal napsu osta või nii edasi, nemad olid nagu täis ja hiljem Heino, mina mäletan seda ja vot siis olid, kui nad olid külaset. Et noh, kuidas nagu suhtuda sellesse asja, et see oli küll niisuga siin nuputamise kohta saad aru, et see on elu ja see on niisugune loogiline, aga samas ei tahaks ka veel kuidagi ei nojah, ei, sa ei teagi, kas, kas seal noh, et mis siis mis situatsioon see tegelikult on, võib-olla on see täiesti nagu päris hein, et kas peaks minema ise ja ütleme et oleme ka niisugune seltskondlik ja et nagu koos kaasa tegema kõiki asju. No vaata, see on niisugune valiku koht teinekord ja neid kohti meid ikka noh, ütleme Hansuga vähem. Sest vot see selleks ajaks me olime küll natukene karastunumad ja tema kuigi tõi ka oma seltskondi koju ja ma olen nendega ikkagi seal napsu võtnud. Kahel põhjusel, ütleme seal mõnikord, et üks on see, et kui mina natukene võtan sealt neile vähem ja tulevad kergemini läbi ja teinekord mäletan, võtsime Schotte vutimunaga, vot see on kasulik, lihtsalt mingit kasulikku asju ka sisse neile nagu joota selle selle muu muu pidu vahele, siis ma mäletan, kõik kutid käisid minuga vutimuna seal võtmast. Mul oli selline põhimõte, eriti Antsuga. Selleks ajaks olin selle kuidagi välja mõelnud, võib-olla ka poistega natukene teistmoodi, sest kleidi passimisest ikkagi viskab siibri ette, aga poistega ikkagi on mingisuguseid tegevusi, millega võib ikka päris pikalt tegeleda. Siis ma otsustasin niimoodi, et kui poisid kutsuvad mind jalgpalli mängima ükskõik mida väljast tegema, ma ei ütle kunagi, ei, ma olen alati. Ja kogu aeg käisin ka. Ants tahtis hakata, oli mingisugune arvutimäng, tähendab, mitte selles suhtes, mis, mis ennast laeb kuhugi sisse, vaid Liv Runeskeip niisugune, kus on ehitada oma mehe üles ja siis teda täiustad ja siis kaupled jaa jaa, tegutsedes niukene onlain-maailm. Ja me tegime kahe peale mehe. Mina tihtipeale oli niimoodi, öösel arendasin meest, siis hommikul ärkas, mees oli jälle 10 punkti kõvem ja siis mängis temaga edasi või kahe peale ja ma teadsin täpselt, mis selles maailmas toimub. Ja siis, kui ütleme keegi vanaemadest ütles, et oh, mis sa seal oled, selles arvutis, siis ma tegelikult isegi Hansu kaitsesin, sest ma teadsin, et see mäng oli, see oli üliarendav mäng, tegelikult see vajas nutikust, vajas keele oskust, vajas arvutamist kõik, kõik asjad, mida koolis õpiti, praktiliselt olid seal nii-öelda selles maailmas rakendatavad. Ja ma olin jube populaarne tema sõprade seas, sest ma teadsin seda täiuseni, minuga võiks ka rääkida. Kuidas sa tead, seda, mõtlesin ma ka mängin. Et siis ma olin nagu väga populaarne isa ja mind kutsuti hea meelega välja seal. Noh, see on üks niisugune väike nipp, et ma tõesti teadsin, noh, ma teadsin, missuguses keskkonnas ta elab, mis on ta sõbrad millest nad nagu räägivad, sest ma ei olnud, ma olin nagu nendega ühesugune ja see, ma arvan, et on üks küll niisugune asi, mida vanemad ikkagi keelamise ja käskimise asemel võiksid tegelikult kaasa minna, ikkagi. Ühel momendil ei võeta enam, sest, sest see enam ei, ei lähe. Aga, aga kui on lapsed väiksemalt, sa saad ikka väga paljudesse kohtadesse kaasa minna ja nad on tegelikult õnnelikud, et sa nendega kaasa tuled. Et sa jooksed nendega, et sa spordid nendega, et sa teed neid asju ilma, et sa nagu viriseksid seal kuidagi. Pigem nagu tõmbad seda seltskonda veel nagu kaasa. Et see on küll niisugune oluline asi ja plikadega ma neid asju ikkagi sain oluliselt vähem teha. Mis veel hästi kuidagi liidab, on pere sellised traditsioonid. Et jah, võib-olla meiega nagu sportinud koos või, või ei mänginud arvutimänge. Aga meil on peres alati hästi olulisel kohal on sünnipäevad jälle, mis tuli välja sinu lapsepõlvest, mida ma ei teadnud, et sa ütlesid, et sul kuidagi see sünnipäev oli niisugune kõrgendatud asi. Et meil on olnud sünnipäevad hästi olulised jõulud ka meil käis alati ikkagi päris jõuluvana ja ikkagi siiamaani kui me oleme kodus on ja, või kui me elasime kodus, lauldi tordiga ülesse niimoodi, et ikkagi kõik ajasid ennast kell seitse ülesse, et jõuaks niimoodi laulda, et sünnipäevalaps päriselt magab. See on sama suur väärtus. Kui sa isa-ema omavahel võrdled, siis kumb rohkem hoidis silma peal ja, ja orani öelda, et asjad oleks tehtud kas või kooliga. Vanaema. Aga mitte kumbki, selles mõttes mina ei mäleta, seda polnud vaja. Kindlasti oli vaja, sest et mina olin küll väga laisk. Ega mind mingi aine ei huvitanud, siis ma ei õppinud. Ja mul oli pinginaaber, kellega me siiani seal väga hästi läbi oli, alati niimoodi enne kontrolltööd mõlemad higistavad, ma ei oska mitte midagi, pole midagi õppinud, ma saan kahe, ma saan kahe alati viie, mina sain kahe. Ja ta rääkis alati see täpselt sama juttu, ma ei õppinud midagi, ma ei oska mitte midagi, ma saan kahe. Aga selles mõttes meil ikkagi tunnistused ja hinded olid ikkagi nagu head, et selles mõttes kõikide nende. Ma ei tea pidude või siis ka mingite muude asjade kõrval, et, et ma olin võib-olla laisk mingites asjades, et ikkagi nagu hinded olid korras ja koolis käimine oli korras. Samas peab ütlema, et Eve on hoidnud alati väga silma peal sellel üldisel kooli asjal. Tema kutsumus on olla pedagoog, ta on, on väga hea õpetaja ja ta on alati kuidagi mitte just neid konkreetseid, ütleme kodutöid, aga ta on laiemat pilti ikkagi vaadanud ja silmas pidanud ja alati, kui on lapsed, läksid kooli alati. Ta vaatas, kus on see nagu kõige parem õpetaja, justkui hakkab seda esimest klassi võtma ja kus on, nad ei läinud kooli tegelikult selle järgi, mis on kõige lähem kool. Isegi mitte selle järgi, mis on võib-olla kõige suurem ja perspektiivikamaid täiesti selle järgi, mis tundus nagu arukas, sest Hannes käis näiteks üldse Viljandist väljas, esimesed kuus klassi. Viiratsis vedasime teda pidevalt edasi-tagasi, sest seal oli noh, Eve teadis, kuidas sealt kavatsetakse seda seda algharidust anda ja mis võimalused seal on ja see oli puhtalt selle järgi valik tehtud mitte see, mis oleks meile just ilmtingimata kõige mugavam. Ja kadriga on see ju kas varakult esimesse klassi ja ta ei tulnud päris hästi toime seal. Ja Eve otsustas, et paneme ta uuesti esimesse klassi, ta läks teist korda esimesse klassi täiesti teise kooli teistsugusesse keskkonda, kus ta oli absoluutselt, et üks paremini toimetulev, sest me teadsime, et kui, kui tragi, kui nutikas ta on. Ta sattus lihtsalt liiga vara valesse keskkonda. Ja kui ta olekski seal hakanud edasi liikuma, missugune oleks tema enesehinnang ühel momendil võib-olla olnud. Aga see oli absoluutselt õige otsus, aga tegelikult on niisugust otsust ikka ülikeeruline teha, et ehitame neid põlvkondadevahelisi sildu. Kui sa mõtled Andres enda kodule ja vanematele ja sellele, kuidas nemad sinust normaalset noort meest kasvatasid, siis kas sa oled mõelnud tagasi ajas? Et korrigeerida üht-teist või teha teistmoodi, kui sinu vanemad tegid või vastupidi, samamoodi nagu sinuga tehti, et sa oled ühe või teise tulemusega enda pealt väga rahul? Ma olen seda vaadanud ja see on nagu päris karm tõsi. Et kui palju ma näen endas oma iseloomus, oma reaktsioonides, oma probleemides, samuti oma kehas, ma tunnen ära oma vanemaid reaalselt siin olemas täiesti. Ja ma tegelikult muutun ühes või teises asjas, ma vaatan nüüd ma olen tema sarnaseks sellest saanud, tema sarnaseks sellest saanud, ma tean surmkindlalt, et nendega läheb täpselt samamoodi. Need ei ole, et sa kuskilt omandad, need on sul The antusi on sinu sees 90 protsenti, sina saad kasutada seitset ja kolm protsenti on siis õnn. Vahepeal mõtlen õudusega ikkagi et enda peale ja selle just see sellisem, keerulisem vanus, puberteet ja see kõik tundub selline, et ma paneksin oma lapsed ketti lihtsalt, et see kõik tundub nii õudne. Mitte midagi, ma ei mõtle nagu maailm või kuidagi mitte see, et kõik on õudne, aga lihtsalt just see iseteadlikkus ja see abitus tundub õudne mulle ja kuidagi see võib olla lahtilaskmine ja elu usaldamine, see kuidagi tundub suur väljakutse. Et kindlasti võtan kodust hästi palju asju kaasa, ma juba näen ka, kuidas mul nagu pahatahtmatult kopeerid nagu mingeid asju ja siis mingid asjad, mida sa oled oma vanematest kuidagi sulle närvidele käinud, siis kuidagi sa näed, et sa hakkad ise ka neid asju tegema, et see on ikka kohati õudne. Aga, aga kõige suurem väljakutse ongi ikkagi sihuke elu usaldamine. Suur aitäh selle vestluse eest. Andres Noormets, Maarja Viiding. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Tänan ka kõiki kuulajaid. Kaasaelajaid, MINA, OLEN Sten Teppan. Kohtumiseni nädala pärast. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Andres Noormetsa ja Maarja Viidinguga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanemad.