Algavas saates uurime põlvkondadevahelisi sidemeid, räägime kasvamisest ja eesti kodust. Ma olen saatejuht Sten Teppan ja suur-suur, aitäh jah, et elad emotsionaalsele meenutusteretkele kaasa. Täna on saates külas Marek ja Liis Lemsalu isa ja tütar, kes on suure osa oma elust meedia avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all elanud. Marek endise jalgpalli tipuna, kes lisaks Eestile mängis klubivutti Saksamaal ja Norras ning kes tegutseb tööd ettevõtjana masina müügi alal ja Liis kui säravad laulja, kes pooljuhuslikult tulija nägi, aga võitis ikkagi. Muidugi on perekonnalugudes oma osa Liisi emal Karinil, keda Marek kutsub klassiõeks, sest tõesti, tõesti nende kahe lugu algas juba kooliajal. Aga nüüd siis lapsepõlvelood, läbielamised ja õppetunnid. Ühed, mida tahaks unustada teised, mis on karastanud ja kolmandad, mis teevad nalja ka aastaid hiljem. Soovin kõigile head kuulamist. Liis tere tulemast vikerraadiosse. Aitäh. Ja Liis on selles saates isaga ka kõigile, vähemalt neile, kes spordiasjadel näppu pulsil hoiavad. Tuttav Marek, tere tulemast tervitas. Võib-olla alustaks täna niimoodi, et Liise kui nende juttude juures, mis siin täna teie perega seonduvalt saavad räägitud, istuks isa asemel hoopis ema siis kas sa tunneksid ennast mugavamalt või ebamugavamalt või see küsimus on juba eos mõttetu, et emad on ikkagi emad, kellele käiakse südant puistama, kellega saavad need rasked asjad esimesena läbi arutatud. Kuidas sulle tundub? Mul on vist täiesti 50 50, ei ole sedasi teemavaldkonda või kategooriat, räägiks vaid emaga teist kategooriat, arutaks isaga, et pigem on täpselt see, et kes esimesena nii-öelda nagu ette jääb ja kes esimesena on kuidagi nii-öelda nagu selles situatsioonis mu kõrval ja kui see tuleb teemaks, siis see teema tuleb ka nii-öelda jutuks, et ma selles suhtes, mis kunagi ei ole niimoodi mõelnud, et kuidas või mida neid jaotada. No suures plaanis elab Eliis praegu ammu juba oma elu. Aga Marek, kui sa lased niimoodi kiirelt kerides tema elu enda silme eest läbi, siis kui ise hakkamasaaja läbi aegade ta on olnud, kui palju meenub sulle käigu pealt hädaabikõnesid, mis tüüpi Liis üldiselt on olnud? Ma arvan, ta on päris hästi hakkama saanud erinevates keskkondades ja meie puhul muidugi teda on päris palju vintsutatud ka, et et esimene liikumine oli ju Pärnust Tallinnasse, kus me siis kolisime ära. Siis ta oli vanaemaga koos, elas siis minu naise vanemate juures, mina siis tol ajal olin juba Tallinnas, mängisin jalgpalli ja käisin üldjuhul nädalavahetustel kodus, aga sealt edasi ju mõned aastad saidi Tallinnas elatud ja siis juba tuli tegelikult Saksamaa aastane periood peale, siis tuldi tagasi, sain natukene olla Eestis siis jälle nagu norra minek juba niimoodi, et, et ma arvan, tan selliste vintsutustega päris hästi hakkama saanud, aga aga ma arvan, et liis võib-olla pärast hiljem räägib, et kuidas tegelikult talle mõjus. Need otsused, mis tippsportlase elus on vältimatud töö paraku on niisugune, et see viib Eestist eemale. Kui sa oled ikkagi üle keskmise edukas, eks siis kas sa oled kellelegi peale iseenda Marek nende otsuste ja valikute juures kunagi sõna andnud? Tuleb öelda nii, et ei ole. Seal tekkis süüdlase ilme automaatselt näole. Vabandust, kui minu küsimus kuidagi ette heita. Aga nii, nii nii ongi tegelikult et välismaale minek, Saksamaale minek oli tegelikult, et see oli siis 96 aastat, eks ju, et aega päris aegade taha juba. Ja mõlemad minu naine ja Liis tol hetkel oli siis kolme, nelja aastane, et nad tulid ikkagi kaasa selle selleks perioodiks ja ütleme täna võib-olla võid järgi mõelda, et noh, mis seal on, et mängida aastakese ise seal ära, et ei hakka nagu peret liigutama, tol hetkel nad tulid kaasa ja ega see ei olnud kerge periood, et naine pidi töökohast ära tulema ja ja, ja, ja sinna täiesti võõrasse keskkonda ja ajast oli ka siis selline, kus ei olnud nagu eelmise hüppesiit tol ajal Eestist nagu Saksamaale minna, see oli ikkagi nagu kuskilt idablokist läände minna, ikka väga konkreetselt. See oli mõnes mõttes huvitavam, aga mõnes mõttes nagu raske ja norra minek oli täpselt samamoodi, et naine ja laps tulid kaasa, aga ütlesid, et nii on nagu mina läksin sinna ja kirjutasin lepingu alla kolmeaastase ja nii oli, et seal ei olnudki nagu küsimust. Me ei arutanud seda niimoodi väga pingelised, kas nad peaksid üldse kaasa tulema, see oli loogiline. Nüüd jälle järgmine otsusega, tagasitulek oli ka tegelikult jälle minu otsus, kuna mina tulin jälle Eestisse tagasi tol hetkel raadiosse mängima ja kes ei tahtnud, tegelikult ei olnud valmis koju tulema või Eestisse tulema oli Liis. Sest temal oli juba seal viie aastaga ikka väga tugev sõpruskond tekkinud ja temal oli see selgelt kõige kõige raskem. No paneme isa ennast veel halvemini tundma, kui ta juba tunneb. Ma kujutan ette liis sellel kõigel, mis kaasneb tippsportlase lapseks olemisega net, kolimised, võõrriikides elamised hakkama saamiseks on tohutult palju plusse. Aga mitte ainult. Seal on kindlasti miinuseid. Kas nende hulgas on mõni niisugune, mis praegu tundub sulle, et on ikkagi päriselt mõjutanud su elu nii, nagu sa poleks soovinud? Tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole küll midagi niivõrd negatiivset, et ma olen kuidagi alati hakkama saanud. Ja võib-olla kui niivõrd palju reisida ja näha maailma juba nii väiksest east saadik, siis ajukeemia või kuidagi aju muutub, et sa pead leidma lahendusi, mitte keskenduma niivõrd sügavalt probleemile. Ta on lihtsalt olnud väga rasked momendid. Aga, aga need ei ole kunagi olnud nagu ületamatud. Et isegi kui on olnud väga halb Ehk midagi sarnast ei meenu, pisikene nuttev liis lennujaamas või korteriukse juures keeldub välja minemast jopet, selga panemast. Seda vist ikka on olnud, kus ma olen füüsiliselt väljendanud minu meelest, aga mitte mitte sedasi draamat selles, et kotte või raamatuid või pliiatseid visates. Aga ma mäletan, et kui me elasime Saksamaal, siis mina pidin ometi käima lasteaias. Ja ma läksingi Saksa lasteaeda ja ma mäletan, ema viis mu sinna. Iga hommik, ma midagi vist umbes sain aru eestikeelse eesti keelest ilmselgelt natuke inglise keelt oli mul kuidagi juba jäänud küll ja ma ei tea kuidas. Aga mitte piisavalt palju, et ma suudaks rääkida teiste lastega. Ma ei tea, kas ma nüüd iga hommik nutsin, aga mul oli tegelikult väga raske. Sest mul ei olnud mitte kedagi. Distki sõpraega. Aga Marek, läheme sinu lapsepõlve ja kui sa paned oma esimesed mälupildid ritta, siis kuskohast kellega seoses need algavad, mis sulle meenub oma lapsepõlve esimeste hetkede seas? Ema. Tema kuidagi selline lähedus või. Ja ma ei oskagi nagu võib-olla välja tuua mingit keskkonda, kus ma täpselt olene, olin, aga ema mul praegu enam ei ole, aga aga lihtsalt ema kui selline, et see oli alati nagu sihuke hea ja soe ja oli olla, et kui oli raske, siis oli ema seal isa oli ka muidugi alati olemas, aga noh, ei saa kombel ei olnud selline sellisel tasandil selline empaatiline suhe nagu et, aga ma jäin siuke. Ja et pigem nagu ema ja elasime sellises eramajas Pärnus tol ajal ja võib-olla siis esimesed mingid siuksed maja või hoovi, sellised pildid tulevad silme ja siis see lasteaeda minek. Ma ütlen nii selle ka siis ma ka ei tahtnud minna, nutsin. Aeda minna. No see oli kuidagi niimoodi, ma ei tea, noh, et, aga hiljem harjusid ära, eks ju, aga ta ei olnud mul lemmikkoht ja hommikul mulle ei meeldinud tõusta vara ja nii edasi, kuidas vanasti oli, et autosid ei olnud, on ju kuidagi pikalt kuhugi sõitma, bussiga kõigi lasteaeda, nii et ei, see ei olnud tore nagu siis võib-olla järgmine pilt on see, kui me emapoolse sünnikodus siis maal käisime minu ema poolt oli seal päris suur perekond oli, et oli 11 last nende peres siis kui sel nädalavahetusel kõik nagu sinnamaale läksid ja siis see oli võib-olla alguses kuidagi selline äge koht, et siis said lapsed kokku, sai mängida ja nii edasi, et võib-olla selline pilt on ees, esimene. Kui sa püüad kõrvalt ennast korraks vaadata, siis mis masti tegelane solid ajasid sa kusagil asju korraldasid midagi, olid sa seltskondlik või pigem, istusid kodus raamaturiiuli juures, joonistasid, et millisena sa mäletad ennast? Oi, kodune ma kindlasti ei olnud, et see lugemine, joonistamine ja õppimine selgelt mu lemmiktegevusi anda, et ma olin puhtalt ikkagi selline spordivõistlus spordipoiss jahe, et ikka välja ja talvelokkija ja jalgpall ja jooksmine ja suusatamine ja no mida kõike sai teha, et see oli, see oli nagu minu elu, et hommikul multifilmi vaatasin seal laupäeva ja pühapäeva kummikutega selgemaks. Rohkem me väga ei, ei huvitanud, et Sõpru tol ajal oli palju ja kõik olidki nagu põhimõtteliselt kogu elu käibki nagu õues ja ja selline intuitiivne spordi tegemine, see oligi meie ajaviitmine, et ega me noh, ütleme, kui ta küsis mu käest, et kas me käisime mingisuguseid, ma ei tea, herneraksus ja ma ei tea õunu virutama suve sügisõhtutel loomulikult käisime, eks ju, aga aga mingit siukest suuremat sorti tädi pättust saab minu ringkonnas nagu ei tehtud, üldjuhul tegime sporti ja tänapäeva mõttes hängisime igal pool ringi seal oma oma ringkonnas ja ja, ja pigem nagu mingeid väga suuri probleeme ei tekitanud, kuigi tol ajal oli natukene see venelaste eestlaste teema ka Pärnus ja et mina olin rääma kandist ja siis oja kandis oli meil olid nagu venelased ja teisel pool kirsikandis olid ka mõned venelaste pundid, et seal mina kokku puutun nendega selliste väikeste kaklustega ka, nagu aga, aga suuremate, kellel olid vanemad seal ütleme, kolm kuni viis aastat, nendel käis seal mingi madin ka, et minust läks mööda. Kas olite spordis hea? Ma arvan, ma olin päris hea, et, et ütleme, et ma alati esindasin kooli kuskil linnavõistlustel ja vahet ei olnud spordis alas oli siis jooksmine, suusatamine, kergejõustik või mida iganes, et aga ma ei olnud nagu mingil alal nagu mingi ekstreemselt ja ma alustasin jalgpalliga alles 10 aastaselt ka, et jalkatuli, võib-olla sellisest, sa pead natuke, isegi hiljem. Mis kirjas sa kodus olid, et kui kuulata sind ja, ja ma saan aru, linna seiklusi suuremaid ei olnud, siis anti sulle kodust vabad käed. No minu kodukasvatus oli ikka totaalselt vabakasvatus. Et mulle anti väga palju nagu ise valida, näiteks õppimine kooli mõttes ma ei mäleta, et oleks emaga kunagi koos. Kuigi ma nagu ma ütlesin, ma ei olnud mingisugune minu koolist läbi kulgemine oli pigem selline tugev kolme poiss on ju, et ja samas mull ei käidud peale seal minu asi nagu teha ära ja need hommikud olid tihtipeale sellised, läksid kooli ja vehkisid, saad sõbra pealt need harjutused kähku maha ja et nagu oleks asi valmis, et et täpselt nii oli. Kooli poolt siis ka kruve eriti keeratud, et kui sa olid spordipoiss, kes kooli esindas, siis kas andis, andis sulle natukene suuremad õigused justkui ka mitte nelja poole? Viie poole pürgida, ma olin selline tüüp ka, et nad nägid, et no ma tahan sporti teha, et ma olin nagu niisugune, võib-olla aus ja tegin, sellised näod on õppimata, sain nagu aru ja andsidki, nagu andeks ütleme keskkoolis oli mul ka ikka niimoodi, et noh, siis ma juba tegin ikka päris nagu tihedalt, käisime siin Tallinnas juba Tallinna spordis mängimas seal viimases klassis ja et siis siis olid ikka õpetad, andsid mulle ikka päris palju andeks, et seal oli väga konkreetselt nii, et nähti, et ma nii palju tahan, et see sport on minu elu on ju ja siis anti andeks, aga ütleme niimoodi kuni kaheksanda klassini võib-olla nii väga ei peaks nagu mingeid erandeid tegema, aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis nii mõnigi õpetaja lihtsalt noh, mitte et oleks võinud kaks olema, ta pani mulle kindlalt selle kolme ära ja ütles, et kõik on hästi, aga mitte ilmaasjata ka nagu ma ikka püüdsin, ütleme niimoodi, aga nad selgelt nägid, et ma ei ole absoluutselt asjast huvitatud. Kuidas teil kodus omavahelised suhted vanematega kujunesid? Ma mõtlen just seda, et et kui sa mainite totaalset või täielikku vabakasvatust, siis see tähendab, et peab ikkagi päris soliidne usaldus üksteise vahel valitsema, sa ei tohi teatud olukordi ära kasutada. Enam-vähem viisakalt hakkama saamine. See tuli jällegi sinu loomusest ja sinust endast või et sul ei olnudki ahvatlusi proovida. Maailmas igasuguseid huvitavaid asju, mis hakkavad põnevust pakkuma. Jah, et vot mul on nagu niisugune mõte, et kui sa inimesele annad selle vabaduse, siis sul tekib nagu see kohustus ja sa tahad, nagu sa ei taha nagu ütleme niimoodi ütleme, tema isa ei kontrolli mind niimoodi või, või käin mulle piitsaga järele, et sa pead nüüd täpselt sel ajal kodus olema ja nii edasi, et nende sõnad olid alati nii, et kui ma läksin välja, ütleme, väikse poisina olid võib-olla ikkagi natuke muretsed rohkem, aga hiljem oli niimoodi, et kuule Sa ju tead, kuidas sa pead nagu käituma, see oli, see oli meil teada ja ma alati hoidsin nagu seda joont nii palju kui võimalik ja noh, ütleme et mingites väga suurtesse probleemidesse ma nagu ei ole sattunud ja oli jäägitu, usaldus on ju ja ma ei kuritarvitanud seda. Millega su isa ema tegelesid siis ja, ja kas need asjad sind kuidagi mõjutasid, puudutasid nende töised tegemised. Minu isa oli selline tippelektrik Pärnu KEKis, et kes seal ütleme, siukseid suuri kraanasid, pani püsti ja hoolitses selle eest, et elektrisüsteem oli seal paigas ja isa juures ma vahetevahel ikka käisin, nagu temal oli auto ka siis millega ta sõitis ringi ja siis suviti suviti, mõnikord ta võttis mind tööle kaasa, aga mitte liiga palju, et mul oli suvel seal muid asju ka teha, poistega õues käia ja nii edasi. Aga ema töötas sellises Eedeegaavelli laosüsteemis ja tema juures ma käisin ka väga palju. See oli lihtsalt nagu aja viitmiseks, et ega mul seal mingit väga suurt huvi ei tekkinud, et. Kas sa mäletad hetke, mil sai saatuse üle üsna konkreetselt otsustatud? Sa mainisid juba Tallinnas käimist üsna noore mehena. Oli kodus see mingil moel arutelu objekt või sa juba siis tegid ise oma otsuseid. Alaealisena ja et minu kõike otseselt said selles mõttes ise ainuisikuliselt tehtud, sest mitte kunagi ei ole mind suunatud, et mine sinna trenni või tee seda, ma tegin täpselt seda. Ma sattusin sinna, kuhu ma ise nagu justkui intuitiivselt jõudsin, nagu et mõni sõber ütles, tule jalgasse, mõni teine ütles, et oh, tuleproovivõrkpalli, käisin seal ei meeldinud ja aerutamises käisin paar korda käisin seal, kukkusin vett sügisel jube kyll oli suhteliselt hinna või kellel on, ei taha minna. Ja siis lõpuks sellise jalka jah, et see tänapäeva mõttes suht viljadki 10 aastaselt, aga, aga siis nagu sinna jäin nagu kohe ja see hakkas kohe meeldima nagu tol ajal ju keegi vanematest mul ei ole kunagi vist käinud niimoodi reaalselt jalgpallimatši vaatamas nagu tänapäeval kõik käivad, sellist asja ei olnud meil. Ja see oli nende jaoks täiesti aktsepteeritav variant, et su tee lähebki spordi suunas. Et sa hakkadki sportlaseks. No vot seda ma nüüd ei teadnud, ise ka ikkagi kuni ütleme laias laastus 18 taastasin 20 aastased seal vahel tegelikult, sest ega ma noh, ma olin hea küll, ja olin juba koondises, mängisin siin, olin lõpuks 20 aastased, üheksateistaastased mudelid ja Florasse onju, ja enne seda siin käisin ju mängimas siin Tallinnas ja nii edasi, et et kogu aeg olema nagu Eestit esindada omamoodi nagu noortekoondist ja nii edasi, aga aga ütleme see võib-olla ikkagi see esimene niisugune mõte, et oi, et ma võitsin raha nüüd või noh, täitsa professionaalseks hakata, seega tuli kuskil 20 aastaselt. Kuigi ma olin nii õnnelik küll, et ma seal juba keskkooli viimases klassides mängisin siin Tallinnas Tallinna spordis ja ma sain juba päevarahasid loenduslike rikas poiss ka klassiõhtud ikka tõlid, et siis ma tegin ikka välja köigil läksin ikka peole jookidega. Nii oli siis limonaadiga. Ei, ei, mitte limonaadiga. Ikka Me jõudsime kuidagi nende teemadeni. Et päris puutumata sa ei ole jäänud teatud avastustest oma elus, mis sest, et spordipoiss, et, aga see oli niisugune, pigem turvaline maandumine või, või sa mäletad seda, et tuli ma ei tea, kas või vanemate eest varjata oma elu esimest sigaretti suitsuhaisu küljes või või need ära joodud? Jooke ei, selle suitsetamise poolevat, selle peale sain, ma pole elu sees suitsetanud, suitsu proovinud, aga mul pole kunagi oma pakki olnud, eks ju. Aga kuna mul isa suitsetas ja vanasti suitsetate kodus kogu aeg sibulaid riietel lõhna suitsulõhn juures, nii et mäletan täpselt, et füüsikaõpetaja läks must mööda. Ahah, jälle suitsu teinud on ja ma olin jumala solvunud selle peale, et ma tegelikult ei suitsetanud. Riided nagu haisesid, noh, midagi teha pole. Kapsas on seletada ja ega see ju võimatu ja keegi ei usu, et ma olen nagu süüdi on ju, et vot siuksed lood jah. Sigaretti tega suhteliselt lihtsasti, aga ülejäänud osa. No vot selle joo jookidega poole pealt, sellega ma ütlen küll, et sellega sõja alustasid ikka väga vara. See oli circa, ma pakun kuskil 13 14. Ja tol ajal olid sellised ajad ikka, et. Võeti päris korralikult, täitsa purju, täitsa purju ja kui me mängisime ikkagi Pärnu esindus, Mets kalakombinaat, MEK-is on ju siis see oli täiesti tavaline, et peale mängu sa läksid, läksidki õlut jooma ja teinekord ei olnud mitte õlu, ainult nii, et see oli täiesti selline ajastu, tänapäeval. Võib-olla seda tehakse, aga noh, teatud perioodil, kus sul on puhkuseperiood ja nii edasi, ka see, see sel ajal oli see täiesti normaalne. Et sa lähed peale mängu natuke inglise tüüpi tüüpi nagu kunagi inglise seitsmekümnendad kaheksakümnendad, kas kõik olid kõva, jalgpallipidi kõva õllemeeski olemas? Kui sa räägid vanusest 18 kuni 20 noh, siis ma ei imesta enam millegi üle, et siis üldiselt vastutad sa juba oma tegude eest ise, see on teine maailm. Aga enne seda, et teismelisena, kas, kas sul näiteks kodus loeti sõnu peale või kas teil oli mingeid nii-öelda poliitika või hoiak selles suhtes, et vaata sa poissekt või kuidas sa selles mõttes kodus väljendus? Ütlen ausalt tegelikult ei olnud ja ema-isa teadsid, et me tol ajal juba ka, et kui me läksime välja või peo peale seal Pärnu kultuurimajja läksime diskole on ju, see oli selge see või uusaasta või mingid siuksed, suuremad peod, sünnipäevad, et siis on selge see, et alkohol oli täiesti tavaline asi, sealjuures meie, meie, selle hundi puhul. Aga ütlen veel kord, et, Purjus sai väga palju, korduvalt oldud, aga, aga mingi totaalse lollusega nagu hakkama ei ole nagu saanud ja ma ei mäleta ka, et nagu keegi meie sellisest pundist oleks nüüd mingi no võib-olla tõesti mõni seal kainestusmajja sattus, jäi kuskile vahele politsei või tähendab, miilits võttis kinni. Aga see on ka maks, et ega me mingeid suuri lollusi teinud. Aga on lapsepõlvest kaasas mõni niisugune hetk, mida sa parema meelega ei mäletaks ükskõik millega seoses. Ma ei pea silmas alkoholi. No on tegelikult, et kui me räägime sellisest norimises koolis ja kuidagi niimoodi siis, kuna teadupärast mullal sihukesed punased juuksed ja tol ajal oli see kunagi kuidagi oli niimoodi, et noh, ikka õieti nagu kuidagi punapea, punapea ja nii edasi, aga samas nagu ma võtsin seda hinge loomulikult, eks ju. Aga Ma ei tea, ma olen alati kuidagi sisemiselt, et üle olnud ja minu võib-olla selline pluss oligi see, et minu väljund mõni võib-olla tahtis õppida või mingid muud moodi silma paista, siis ma olin nagu spordis suhteliselt kõva igal alal, noh, koolis kui rääkida on ju ja, ja ma olin suhteliselt enesekindel ja sealt tekkis nagu nendel võib olla, kes proovisid mingil hetkel ka norida. Ega nad füüsiliselt keegi mulle midagi ei julgenud nagu keegi midagi teha, võib-olla ka mõni suurem võib-olla kuskilt seal noh, natuke proovis paika panna, et aga ma olin kuidagi võib-olla enesekindel ja lasin sellest nagu minna endast mööda ja südamesse väga ei võtnud ja noh, lõpus hiljem ei olnud seal selline probleem, et kui ma suurem olin, et kusjuures mul olid juuksed nagu palju punase noorest peast, ta oligi väga selgelt ja ja et Ta loomulikult ei silme, mõni tahtis öelda midagi, aga, aga kuidagi see asi noh, mulle väga valuliselt kohale ei jõudnud, sest ma kuidagi teistmoodi suutsin sellise respekti võib-olla siis saavutada, et keegi mulle väga midagi öelda julgenud. Sündmusi, mis kuidagi sinu edasist elu mõjutasid, kujundasid sinu põhimõtteid või arusaamu, midagi niisugust on tulnud ette. On, et võib-olla selline kõige kriitilisem moment oli, kui ma olin 12 aastane ja siis minu emapoolne vanaisa suri ära, ma ei olnud temaga nüüd väga lähedane, aga see oli mulle väga surnud sokk. Ma jäin ikka täitsa haigeks, psüühiliselt, et me käisime, ma võtsin mingisuguseid tablette. Käisime mingisuguse psühholoogi juures ka emaga seal esimene lähedase inimese esimene lähedane lahkumine ja et et emale, kui ta läks tööle, et hakkasin kartma, Ta ei tule koju, on ju ja, ja et midagi juhtub temaga ja siuksed, igasugused, igasugused momendid on ju ja see oli päris keeruline, siis ma mäletan, et me pidime hommikupoole või tähendab lõunas kooli minema, et hommikul pidi kodus olema nagu lihtsalt aega veetma, kuni lõuna tuleb, see oli hästi raske oli seda teha, sest siis ma tundsin ennast nagu kuidagi nii üksikuna kuhugi minna polnud, sest teised on kõik koolis. Ja siis ma käisin seal oma kodukandis lihtsalt nagu toas oli raske olla, siis ma käisin seal väljas ja niimoodi jõlkusin niikaua kui pidin umbes 11 paiku kooli minema, on ju. Et see oli võib-olla sihuke enese rahustamine mõnes mõttes, et ja see periood oli tõesti nagu väga raskete, mingisugused lõhnad on sellest ajast meelde see, et kui me mäletame, et tol ajal ju ikkagi see vanaisa, siis jäeti ju mitmeks päevaks koju sinna. Me läksime kõik sinna vaatama, kogu see suguvõsa oli seal koos ja siis mina ka seal siis muidugi läksin ikka vaatasin ja mitte nüüd otseselt võib-olla selle lahkunud inimese mingi lõhnad, aga lihtsalt kõik muud lõhnad, kõik, mis on väljas, olid need lõhnad ja need on hästi. Sellised. Mõned head lõhnad on klassikalises mõttes minu jaoks sellised negatiivsed. Väga spetsiifiline ja, ja et see oli raske periood. Aga sa mõtlesid sellest ennast kuidagi välja või sa kasvasid sellest kuidagi välja. Mis lahendus sinu jaoks oli? Enese teadmata tegin võib-olla oma elu kõige suurema töö endal sees ära, ma ei oska seda võib-olla sellised leida mingi, kuidas iseennast nagu mingites olukordades võib olla, kuidas rahulikuks jääda või leida mingisugune pidev punkt. Surmasid tuli ju veel selgelt pärast hiljem, et siis ma nagu olin olin tunduvalt nagu rahulikum ja ma suutsin seda kuidagi minna, seda surnut isegi lähedalt vaadata ja ja kuidagi tegin rahu selle asjaga, et et see oli võib-olla selline lapselapsekartus ja hiljem see ei ole mingisugune probleem, aga selgelt ta natukene mind ikkagi kuskil taustal nagu mõju, et see oli niisugune päris suur šokk minu elus. Aga ütle, Marek, kas kui sinu elu selles mõttes oli lahenduse saanud, et, et sa olid juba tegija spordipoiss ja ja said ise omadega hakkama, profijalg pallurina, et kas sinu vanemad olid nende valikutega ja sündmuste areng kui ka igas mõttes rahul, et vaata, sageli, räägitakse sellest, et vanemad loodavad oma laste kaudu teatud unistusi. Et neid viiakse ellu. Minul sellised vanemad, kes kindlasti nagu esiteks ei suunanud mind ja neil ei olnud absoluutselt mingit kõrgendatud ootused, ma ei mäleta isegi rääkimas sellest midagi. Ma peaksin justkui nagu minema, ma ei tea ülikooli või saama mingisuguse, ma ei tea arsti või matemaatiku hariduse või mingi professor. Täiesti võõras teema pole kunagi sellisel teemal rääkinud. Ma ütlen veel kord, et see, kõik, see minu, vähemalt see tee on olnud niimoodi, et kõik, mis ma olen teinud, seda on toetatud ja noh, see on muidugi lihtne teed sporditee on ju. Ja pärast et noh, kui asi hakkas nagu juba ilmet võtma, on ju, et tõesti vaadati, et oh, et sellega võimalik nagu raha teenida, siis oli ju kõik oli väga hästi ja noh, kui ma juba siis 24 aastased juba Saksamaale läksin ja noh, siis oli täitsa nagu teine dimensioon, eks ju, et. Kui nad poisikesena sinu trenne vaatamas ei käinud, või mänge siis kas, kui sa koondises olite, siis nad tulid ikka. Ma ei tundnud, ei tulnud, väga ema ei suutnud üldse vaadata minu mängija seda kaarti, sest ma saan kogu aeg vastu pead, nagu minuga juhtub midagi. Et see oli täitsa täitsa nagu võrdlen, ta käis nagu ringi ja vaatas kuskilt silmanurgast mängija vähemalt mul õde ja isasid räägivad, rääkisid, kuidas mängude vaatamine käis, ta ei suutnud vaadata. Aga õest ei olegi midagi rääkinud veel, et missugune tema roll või panus sinu lapsepõlve on olnud, et mis teie vanusevahe on ja kuidas teie rajad kattusid või mitte. Õde liigolm. Vanem minust, jaa, jaa, nagu suurem õde ikka siis tema, me olime väga palju koos, et suved, suved maal ja kui oli kodus või noh, meie sõbrad olid suhteliselt ühesuguses, mina käisin läbi enamuselt vanemate sõpradega, kes oli minu õe õeealised. Et mul nooremaid sõpru praktiliselt ei olnud. Et kõik need klassivennad-õed loomulikult, aga nüüd ütleme see punt, kes meil seal oli, enamus olid minust vanemad. Õe sõbrannad olid huvitavad. Mingid teatud maale. Ma nagu pelgasin neid, aga kui ma vanemaks sain, siis huvitav. Ma annan. Kelle kadumiseks natukene aega? Liis, kuivõrd ja missugust rolli on Marekki vanemad sinu elus mänginud? Nii ema kui ka isapoolsed on ikka väga suurt rolli. Mängi nuud, aga noh, kõige suuremat rolli mängisid minu elus ikkagi ema ja isa. Sellepärast et kui pikk see aeg, kui me olime väga tihti Eestist väljas, siis siis noh, emal-isal ei olnud võimalust, et nad annaksid minu vanaema või vanaisa kätte, et nad saaksid siis oma. Ma ei tea asju teha, et isa siis tegelikult sai, sest ema valvas mind. Aga, aga tegelikult ja mingil hetkel oli ikkagi ainult nagu emme-issi nihelda. Aga suviti ma ikkagi olin vanaema ja vanaisa pool ka Pärnus olin päris kaua seal ja ma mäletan, et ma pidasin isegi päevikut ja ma kirjutasin, et, Kaua on kaks nädalat maailmas, vaata sa mulle tundus see nagu kaks kuud, eks ole, ma nutma ei hakanud, aga ma mõtlesin, et mis nüüd tajub, et jälle mind tuuakse siia nii kauaks ajaks, mida nad teevad, nagu neil üldse saab olla väljas väljaspool. Ja ma kirjutasin päevikusse. Mulle meeldis väga luuletada, luuletusi kirjutada ja siis tihtipeale aga kuidagi nii-öelda nagu väljendasin oma emotsioone läbi luulevormi. Minu jaoks on hästi paeluv, huvitav kuulda, kuidas ja milline on olnud elu üleüldse inimestel enne, enne kui nad on siis saanud täiskasvanuks. Et ma mäletan, et ma küsisin nii vanaema kui ka jah, pigem jah, vanaemade käest ma küsisin väga detailselt nii, räägi nüüd oma oma poistes, kas teisi poisse ka ja enne kui vanaisaga sai tuttavaks, kust te saite, mis te siis tegite nii, kuidas see siis niimoodi said hakkama naisena ja et mind on alati tohutult paelnud see, see elutee, et kuidas ja mis. Oled uurinud vanavanemate lugusid ja kokkusaamisi asja siis millisena tead sa oma ema ja isa tutvumise lugu? Räägi oma versiooni. Ma küsin siis Moorekilt selline igav või. Ei, ei, nad said siis koolis kokku, Pärnus käisid täitsa klasside klassivend, õieti paralleelklassi algusest ei olnud ja siis mingil hetkel te sattusite samasse klassi, eks ole. Ja siis ma tean seda, et isa oli nagu te eelnevalt rääkis, selline spordipoiss juba kindlasti ta paistis silma oma talendi poolest, aga minu meelest noh, ema oli ikkagi ka nagu kena kena naisterahvatüdruk tol hetkel kindlasti tallel ikka seal palju palju variante nagu ikka tüdrukutel on. Minu meelest, kui me oleme isaga rääkinud, siis midagi sa mainisid mulle. Et sul oli ikkagi see, et ta ise käis Tallinnas ja tal juba natukene raha natukene raha oli taskus näiteks et sul olid mingisugused ägedad dressid, mis, mis need Mil loto dressid, eks ole. Loto, eks ole, ja lotodressid on mingisugused, mis sul olid, ei Riiboki jalanõud ja mingid siuksed, mingid sellised väiksed vimkat, mis ilmselgelt, kui sa käid keskas, see noh, see ütleb juba rohkem, sa ei pea isegi mitte midagi ütlema siis ja täpselt ehk siis natukene oli nagu ema kindlasti pani seda täheleavause punapäine poiss mao, niimoodi. Hakkasite seal suhtlema. Ja siis ma tean natukene, aga noh, eks sa pead ise rääkima. Täpsemalt, ma ei tea, kui palju ma julgen rääkida. Marek mäletan sind, Liisi kuulatused, Karin ei olnud sinu sõbrannade seast. Ei olnud, ei olnud. Sa oled nõus, selle koha pealt jätkame, kus pooleli jäi, et. Ei, ma võin rääkida oma sellisest, kus pöördepunkt ka siis toimus, on ju, et tegelikult ma läksin niimoodi, et me olime algkoolid, mõlemad olime eraldi, aga siis mina läksin Pärnu neljanda keskkooli siis keskkooli. Tol ajal täna seda kooli enam ei ole, teine imisel algkool. Aga mina läksin sinna, siis saime klassi, eks klassivennaks Kariniga siis minu tulevase naisega liisima. Päris seal üheksandas klassis jutu peale ei saanud, aga 10. 10. oli juba jah, hakkas seal midagi toimuma ja aga noh, see pöördepunkt muidugi toimus ja et ma käisin. 89 aasta vist oli see, kui ma käisin Inglismaal, tõesti sead saia, äge pusa, ostetud Riiboki puisa ja teksad ja väga ägevad Haitekt, tossud, neoonid. Mäletan seda et vanaema hoidis kõiki riideid No ja pärast seda, kui ma tagasi tulin, sealt siis tehtud mees muidugi jah. Aga seal oli üks, üks asi oli veel nii, kes mäletab, et kunagi olid väga populaarsed jalgpallurite soengud olid tagant pikad juuksed. Ehk siis külje pealt, mitte nii. No peaaegu ja pead lühike ja siis tagant pikad nagu Marko Kristal, kogu aeg oli midagi taolist. No mul nii pikad, et juuksed ei olnud seal taga, aga mul olid siis ikka punased sellised juuksed, aga, aga siis ma tõsiselt Inglismaalt tagasi ja siis ma mõtlesin, et lõikan ära juuksed. Ja vot siis mulle tundus, et siis Liisi ema vist kas midagi muud seal ilus, ekstra veel juurde, oma juuksed ära ja, ja see oli väga ausel, et tol ajal Aga jah, nii oli. Punase kiharad ja ma tean, et isal olid tegelikult, kus olid pikemad juuksed, biitide tegelikult lokkis, need ka. Nii oli jah, siiamaani oleme koos ja keskkooli aegu meel, klasside klassivend ja et kuidagi see nii läks ja ja, ja tema tuli ka Tallinnasse õppima, mina tol ajal mängisin juba Tallinnas jalgpalli ka ja siis me juba siin Semm isime samamoodi, nii et ja me abiellusime ka suhteliselt vara, et juba 92. aastal, nii et siin juba 28 aastat on möödas. Ja siis sündisid siis ka loomulikult ja. Milline see öö või päev oli kõlis sündis? Ai sündimusega oli üldse sihuke naljakas lugu, et tol ajal mina olin loomulikult. Tallinnas mängisin jalgpalli, valmistusime Malta, mänguksin koondisega ja. See on niisugune spordiklassikat, mina olin loomulikult trennis. Loomulikult oli trennis ja siis, aga siis me oli siin õhtul ikka käisin siis helistama, tol ajal mobiile polnud, et helistasin emale, ema, telefon oli kui ja helistasin ja siis ema ütles, et oi, et kuule, et sa oled isa. Ma siis ütlesin, oi, tore, et ma käin homme hommikul trennis ära veel, et silmas on Pärnusse tulla, et siis järgmise päeva hommikul oli juba Maltale sõita, sõitsin Pärnusse ja nägin Liisi. Niimoodi selliseid klaasi akna tagant ukse tagant nägin ikka ära, et nina olemas ja näpud olemas ja täitsa nagu haiglasse sisse ei saanudki, mina ei saanud. Ja lõppkokkuvõttes haiglaselt mina teda ka ära tuua ei saanud, sest ma olin Maltal, Karini isa siis tõi Liisi koju. Olid ajada. Piinarikas ka natukene või seal. Üldse selle peale nii tunnistada ei teinud suurt numbrit, ei, ei, see oli ju tavaline, et sa ei saa sünnituse juures olla ja et sa näed akna tagant ja noh, see oli muidugi halb, et ma ei saanud talle haiglasse järgi minna, aga noh, kui ma välismaal olin, siis nii oli ja ja ei mõtlenud tol ajal nii väga selle peale, et samamoodi oli ka täna, võib-olla mõeldakse näiteks pulmade valmistumise peale ette kuidagi, et oi, millal see nüüd õige aeg on ja kuidas tulla ka meiega, me väga ei mõtle, et see kõik käis väga lihtsalt. Kas ei olnud see, et vanaema? Vanaema ütles ja minu ema ütles niimoodi, et mis, mis te arvete sõitsite nüüd, et tegelikult oli ju, ütleme ausalt, et Liis oli juba olemas. Me teadsime, et Liis hakkab tulema ja siis oli ju niimoodi, et vaata, kuidas nüüd, nii et mis te arvate, et abiellute ka, või vanakooli värk ja mina ütlesin loomulikult, et mis, mis muidugi nii, et siukest klassikalist põlvele langemist ja käepalumist ei ole olnud. Tuli käske? Täpselt nii. Vanasti oli see väga tähtis asi. Jah, et kui sa tahtsid, et, et enne siin raiusin, et mind ei ole kunagi suunatud, siin küll suunati. Ja vabatahtlikult võtsin ära, nii et ei ole probleem. Miks Liisi nimi Liisan sadulite Maldolt tagasi ja siis oli Liisa, sul ei olnud midagi teha, elane? Millegipärast ootasin poissi kogu. Ja poisi nimi oli olemas, Joosep. Aga kuidas täpselt tuli ja ma arvan, et äkki Karin pani. Ma mäletan, sman küsinud emmega Okei, et igatahes minu konkreetselt pandud, see, kellele, Ei, seda ma tean, et algselt ema isa arvasid, et ma olen poiss või lootsid, et mu poiss või ma ei tea, kuidas see kuidas see oli, aga. Poiss ei olnud loodus ja a see oligi. Tuleb poiss, jajah. Vana naised ütlesid kõik, et vaadates Kui ema peale ja selle järgi ka ju ennustatakse Jah, ja siis oli tõesti Joosep, Joosep, Joosep ja siis, kui ma sündisin, siis vaadata, et ei ole Joosep ei saa panna seda nime. Siis minu meelest n. Ema rääkis, et tol hetkel oli vist missindus hästi-hästi suur Miss Estoniat asjad, äkki oligi keegi? Stop-Liis Tappo vist oligi ja siis ema mõtles, et Ooet Liis Tappo on ju nii kena, et sobib see ilus nimi ka, et sobib ka meie meie tütrele. Noh, ma räägin oma jutu ka siin, et minu nimi on Marek on ju, ei ole eesti nimi, et tegelikult ema ütles samamoodi, tol hetkel, kui mina sündisin, olid selline Poola või Tšehhi sari, oli Marek peeguse seiklused ja vot tema tema pani põhimõtteliselt võttis selle järgi minu nime, nii et see siin ei muutu mitte midagi, et kuidagi ajastust lähtuvate nimed võib-olla tulevad. Liis kuskohast, kellega seoses sinu esimesed mälupildid pärit on? Kas need on ikka Eestiga üldse seotud või hoopis mujalt? Ema on teinud hästi toredad albumid kategooriate kaupa, et üks on minu albumis, on isa album, siis on isa ema reisil album ja siis ühesõnaga kõik on nagu hästi kategoriseeritud, mis on hästi tore, et siis saadki nii-öelda täpselt vaadata. Ja ühe pildiga seal ma olin kaheaastane äkki. Ja millegipärast mulle meenub see õhtu ja me olime siis seal Tallinna maanteel vanaema juures Pärnus. Ja meil oli selline must fotoaparaat, diivani peal oli selline nagu tekikene ja siis ma mäletan seda, et ma jonni, mis tuju. Ma meelega provotseerisin oma vanemaid ja mul on nii hästi meeles ja ema pani nii-öelda selle selle tekikese sinna peale, mina tõmbasin jälle maha ja ma lähen nii närvi uuesti peale, pani vanaema, mäletab, keegi läks ühesõnaga täiesti marru minu jaoks nii põnev etappi, vaata kui endast välja ta läheb, et ma lihtsalt tõmban teki. Kuidagi, see on vist mul siuke esimene mälestus, mida ma reaalselt mäletan, mäletan seda emotsiooni, et ma olin natuke selline higi, ahaa, väiksed Zaredaid peas, ma ei tea. Järgmised nii-öelda päris mälestused on jah, nagu Saksamaalt lasteaeda mineku hommikud. See nutmine siis pildistamine Saksamaal ma mäletan, et olid sinine taust, emme pani mulle sellise lillelise kleidi tukk ette lõigatud ja siis olid õhupallid, olid seal ja siis fotograaf ütles, et noh, saksa keeles siis kuidagi safaša, et ole õnnelik. Siis ma mäletan, ma olin nutuvõre, oli nagu ümber suu ja lihtsalt ma üritasin naeratada, aga see, see sellest ei ole midagi välja ja siis pärastpoole ema sai selle Fildises kätte, vaatame. Oi-oi, mis nägu siin siis nüüd on. Et ühesõnaga Saksamaal oli väga raske õnnelik olla. Ma mõtlen, et sinu lapsepõlv võib ikka üsna teistsugune olla olnud küllaltki palju välismaal elamine mis tähendab teatud mõttes ikkagi emigratsiooni, et sa istubki seal võõras keskkonnas ja pead jälle kohanema ja jälle uuesti sõpru leidma. Isa on väga sageli ära teeb oma spordiasju ja siis pead kuidagi emaga hakkama saama, kui ta käepärast on parasjagu see on üks moment ja teiseks siis nii-öelda see üksikuks lapseks olemine seal võõras keskkonnas. Tegelikult mul oli õnnelik lapsepõlv väga tihti, tegelikult ma olen sattunud justkui ma olin väike siis vanemate inimeste seltskonda ja nemad on ka olnud siis nii-öelda minu sõbrad või? No ma ei tea nagu mängukaaslased, aga ilmselgelt kui sa mängid vanema inimesega, siis mängurütm ja see taju on hoopis teine. Suur inimene ka üritab sinna lapse tasemele tulla ja mängida misiganes. Mängu me siis mängisime, aga see oli ikkagi selline, et ma alati pidin nagu olema natukene vähem laps, kui ma tegelikult nagu olin, tahtsin nagu tubli olla ja ma ei tahtnud kunagi pahandusi tekitada. Ma sain aru, et et isal on nii-öelda suured plaanid käsil ja tuleb toetada ja mitte ma ei tea, kurta või vinguda või kuidagi toime tulla. Enne norra minekut oli üks, üks tädi Juta, kes oli meie siis alumine naaber, siis väga palju, tegelikult ma veetsin temaga aega, aga Uta õpetas mind tohutult palju ja ma mäletan, kuidas ta juba väiksele Liisile rääkisid, kuidas on ikka tähtis, et sa pead kartuleid oskama koorida, kus ükskord saat nagu mehe, sa pead teadma, kuidas kartulid, noh, kuidas koor maha tuleb. Juttu õpetas mulle kunstist. Mees oli kollektsionääre väga selline antiikne, kõik oli väga selline väljapeetud hästi konkreetne, selline kombed, me istume siin diivanil, nüüd me joome teed, nüüd me räägime nendest teemadest, et kõik oli väga selline, noh et ma tundsin, kui Uta üritas mind arendada igatpidi. Võimlesime koos uta, aga mina olin noor, ma ei tea, kui vana jutt oli seedinud altar pluss, eks ole. Ja ta rääkis mulle, kuidas ikkagi võimlemine väga tähtis nii vanale kui noorele inimesele, et kuna nad selles suhtes väga-väga teistmoodi lapsepõlv. Kui me mõtleme siin natukene vanemaks aega, kui sa ikkagi selgelt mäletad isa ja ema tegemisi, siis kuidas lapsevaates tippsportlase perekonnaelu toimus äkki siis norra aegadel? No mind üldjuhul jah, igale poole pandi õppima või tutvuma või. Mis värk sellega Marek üldse oli, kas see oli teatud reegel või kohustus isegi võõrriigis oma laps ikkagi suunata haridusteele juba või oli see vaba tahe? Perekond ise otsustas, mida ta ja kuidas? No ütleme, see Saksamaal oli ju selge, et kohe otsima lasteaiakoha ja läks, onju ma teen ühe täpsustuse veel, et tegelikult Liis esimesel esimesse lasteaia läks vene lasteaiad Eestist, Tallinna, mustamäel jõudsid sind sutsu vaadata, hea, et tol ajal Eesti lasteaedades lihtsalt ei olnud kohta. Me panime ta vene lasteaeda ja kusjuures ta selle poole aastaga või mis seal seal oli, teine Saksamaale minekut hakkas vene keelt purssima jumala hästi. Et sa lähed ikkagi nagu sinna läksime Norra kõigepealt on Christian sandis, elasime siis ta läks kohe välismaalaste kooli, neli-viis kuud käis välismaalaste koolis ja siis öeldi, et kuulge, sellel pole siin midagi teha ja ta pandi kohe seal, kus me elasime, tavakooli sinna. Nii et täiesti norrakeelsesse keskkonda visati kohe sisse. Et see oli nagu meie jaoks väga suur üllatus, aga noored lapsed õpivad ülikiiresti, pärast me läksime teise linna elama, noh, seal ta oli täitsa nagu kala vees, et seal ta täiesti nagu lõppkokkuvõttes seal ei saanudki aru, inimesed on ta välismaalane või ei ole nagu, et seal ütleme peale paari-kolme aastat. Nii et see vette lõikamine laste puhul, kui ta leiab sõpru, siis selle keeleprobleemiga ei ole nagu üldse mingi küsimus. Laps, võib-olla mõnes mõttes jah, nagu sa kirjeldad, kohaneb, õpib keelt ruttu, aga abikaasa seal kõrval, et kuidas tema elu samal ajal kulges, kui sinu oma oli üsna konkreetselt rööbastel. Täiesti sama loogika oli meil, et kui ma läksin klubisse, siis ma ütlesin, esimene asi, et et kuskohas on keelekursused, kus mu abikaasa saaks minna kohe keelt õppima ja ja tulevikus, kui ta on valmis, et kohe töökohta, et seal ei ole meil ei ole kunagi olnud sellist asja, et ta jääb nagunii-öelda, jalgpalluri naiseks, kuskile koju lihtsalt istuma, et tegelikult oligi nii, et see esimene aasta, kui me Christian sandis olime siis Karin veel jõudnud tööle, aga siis ta käis koolis, õppis samamoodi, on täiskasvanud kasvanutele seal niisugune täiesti tasuta kursus on ju nii, et ta tema õppis selle keele selgeks ja kui me nüüd läksime sinna seda vangeri lähiste elama, siis tegelikult ta praktiliselt kohe leidis lasteaia abiõpetajana tööpäraseks kooli abiõpetajaks. Me elasime ikka väga tugevalt sisse sinna, nii et tagasi tuleks, selle võrra oligi päris keeruline, nagu et meil oleks võinud rahulikult sinna jääda. Just aga jäänud ei jäänud. Jah, et minu pärast kuna mul oli võimalik siis Eestisse tagasi tulla ja ma mängisin kolm aastat veel nagu Levadias ja ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis ja nüüd tõmmata mingit joon siin all, et kas nüüd oli õige või vale otsus, siis me oleme nagu kõiki ühel meelel, et see oli tol hetkel väga õige otsus, meil minu naisega oli see lihtsam. Liisil oli siin must masendus ja tuli see mustade riiete periood kui ta tagasi tuli. See oli vanuses. See oli 14. Jah, et kui ta pidi siin täiesti nullist nagu põhimõtteliselt nüüd Eesti ühiskonda sisse tulema, ta rääkis muidugi eesti keel, et hästi, aga nüüd ikka minna õppima pärast viite aastat norra keskkonnast see on keeruline. Tal võttis ikka kõvasti aega, et et mingi kirjand eesti keeles uuesti kirjutada, no see ei olnud enam kerge, ütleme nii. Mustade riiete periood. Kuidas sa selle peale tulid? See on selline eneseväljendusperiood, kus must oli nii-öelda hinge, hinge värv tol hetkel. Jah, sest ma väga kurb ikka jah. Kohanemisprobleem, kuidas sa seda nimetaksid? Ma ei saaks öelda, et mul on alati olnud See eelis, et ma pigem maati, saad väga hästi inimestega läbi, väga kiirelt san leian ühise keele, ükstapuha kes iganes, mis valdkonnast taga ei oleks või mis, vanusest aga ei oleks või et sellega mul ei ole kunagi probleem olnud, aga pigem oli jah raske see, et, et ma olin ju käinud vain ühe aasta Eesti koolis seal esimene klass. Siis ma olin Norras ja siis ma tulin tagasi kuuenda klassi lõpus, aga noh algas minu nii-öelda nagu Eestis, kui Eesti koolis käimine seitsmendast klassist ehk siis kuus klassi jäi täiesti tegemata ja Norras ma sellega kindlasti ei tegelenud seal ma õppisin ju norra põhihariduse järgi ja koolitavade järgi selle järgi, mis oli seal vajalik, ehk siis kui ma tulin tagasi, siis põhimõtteliselt ma alustasin. Noh, kuidas ma ütlen nullist, aga ma pidin olema samal põhimõtteliselt samal tasemel nagu nagu eesti koolilaps, kes oli seitse aastat järjest käinud Eestis koolis, ehk siis see oli väga-väga-väga suur amps minu jaoks? Kindlasti õpetajad tegid mulle ka, tulid vastu, et nad said aru. Ma ei ole ju õppinud põhimõtteliselt mitte midagi, temaga me natuke seal Norras tegime eratunde. Just eesti keele grammatika mõttes, aga noh, ega need ka nüüd midagi nii nii täpselt ei olnud ja nad olid lihtsalt natukene, et ei läheks meelest ära, kuidas rääkida ja. Ja siis ühel hetkel istud sa koolipingis eesti keeles kirjandit kirjutama, nutad ja mustad riided on seljas. Põhimõtteliselt. Isal siis oli ka imelik juba alla või? Mul läks praegu ime. Tol ajal ma jälle järjekordselt mina lihtsustan, on ju, ma ei mõelnud üldse selle peale. Aga kui tüdruk mustas ringi hakkab käima, see ei ärata tähelepanu vä? Huvitav on see, et seto mustas käis, vaata, see oligi nagu tol hetkel natuke, nagu seal võis, teised ka natukeseks grunge stiilis käia, mina pigem nägin seda poolt, et ma ei näinud seda võib-olla seda hingelist musta masendust, sest Ta oli nii kuidagi tark ja väljendusena ennast niimoodi, et ega mina väga aru ei saanud, mu naine ütleb jah, et no nemad võib-olla rääkisid rohkem ja nagu Liis ütleb, et noh, ta sai aru, et sellega vaja hakkama saada, et tal oleks selgelt minna tol hetkel lihtsam on mingi välismaalaste koolis ja Tallinnasse sul oli inglise keel ja et ta oleks tõenäolist lihtsam sinna minna sisse. Kui nüüd minna siia klassikalisse eesti kooli, kus kohe hakka kirjutama, onju, et seal selgelt probleemid sellega. Praegu mul tuli küll süümepiin peale ausalt öelda, kui ta niimoodi rääkis, seda, ta on vintsutada saanud. Selles mõttes. Kes ja kuidas aitas sul lipu nii-öelda üleval hoida, kas see oli nii-öelda uppuja päästmine on uppuja enese asi? Vallas see motivatsioon, et ma kirjutasin, tol hetkel oli MSN ja siis ma ikkagi väga tugevalt suhtlesin oma Norra sõpradega, et koheselt, kui ma tegelikult tegin oma oma koolipäeva ära, jõudsin koju, siis ma läksin otse otse arvutisse, sukeldusin sinna ja rääkisime Skype, isime siis 10, kirjutasime seal, see vist kesta nii-öelda nagu tunde tunde, see aitas mind, aga siis ma sain aru, et okei, et et ma päris sedasi ikka ei saa läbi siin Eestis, et kui ma väljas ei käi internetis elan seda elu. Ja siis ma hakkasin nii-öelda rohkem nagu neid suhteid looma, oma klassikaaslastega, siis ma sain aru, et peab aktiivne olema, kui ma tahan siin Eestis nii-öelda ellu jääda, just nagu sotsiaalses mõttes ka, aga, aga see ja see oli pigem selline. Kuidas ma ütlen. Iseenesesurumine, piitsutamine, et ma ei tahtnud seda teha, ma ei tahtnud suhelda nagu eesti lastega või, või nendega tegelikult nagu tuttavaks saada. Tegelikult mõni nendest üsnagi üsnagi ükskõik tol hetkel, sest minu jaoks on läinud Norra, Norra, Norra, Norra. See umbes langeb kokku sinu teismelise eaga ka ja täpselt, et kuidas isa neid aegu mäletab, et kujutan ette, see on ikkagi üsna närvesööv. Mõnes mõttes oleneb, kuidas läheb, muidugi. Niisiis ei ole kunagi niimoodi ikka väga niimoodi teadmis metsik tujud olnud, aga aga olid ajad tõesti nii, et tulid koju, vaatasid kodus uks kinni, et siis ega julgenud vinna sinna läheneda ja koputad, kuidas läheb, onni öeldakse kohe, et kuule, pane uks kinni, on ju. Et see oli nii tavaline, sime, ikka, läksin siis läksin naise. Ta ei taha muga üldse rääkida, praegu mulle tundub, et ma ei tea, mul olid enda moodi võib-olla süümekad. Ma tahtsin kuidagi aidata ka selgelt. Noh. Ma võib-olla ei olnud see, kes oleks suutnud aidata, aga noh, ütleme nii, et kui see kriisiperiood seal ütleme selle aasta-poolteist võib-olla üle sai, et tegelikult, siis kui need juba sõbrad tulid ja siis ta läks sinna vahvi laulma ja siis hakkas asi palju nagu paremaks minema ja noh, ütleme siis lõpuks oli ka mul rohkem tütre jaoks aega, et siis ma lõpetasin selle jalgpalliga ära 2008 ja mitte see, et ma olen alati nagu tema jaoks olemas olnud, aga noh, ma olin ikka niisugune natukene nagu need tippsportlased on, siuksed, egoistid ja mina, mina, mina ja ma pean nüüd puhkama ja nüüd sööma ja nüüd ma jälle lähen mängima, onju ja noh, teistmoodi ei saa kahjuks, et et siis võib-olla tekkis meil rohkem selline aega ja, ja ja siis võib-olla oli liisk ka rohkem valmis nagu suhtlema ja oma mingisuguste asjadest rääkima. Teismelisena selgelt ta mulle midagi väga rääkida ei tahtnud emaga rääkida, aga mitte minuga väga. Mina ei ole pidanud teda suunama, aga ma olen alati nii-öelda. Ma arvan, et seda kinnitada, et me oleme alati olnud noh, emaga tema jaoks olemas, kui tal on probleem, ta saab tulla küsida. Kas sa oledki kunagi pidanud ukse lukku keerama ja võtme ära võtma, et ta ei läheks? Ei välja, ei, ei, minu kasvatusmeetod, kui seda saab nimetada, on täpselt ma tean täpselt nagu niimoodi, nagu nagu minu ema minuga käitus, ehk siis usaldus. Ja ma lihtsalt loodan, et Sul on mõistus peas, lihtsalt lapsel on mõistus peas, aga muidugi ma ei saa öelda seda kõigi kohta, eks ju, et võib-olla mul on Liisiga nagu kergelt läinud on suutnud ennast päris varajases eas juba mõtestada ja võib-olla ongi natukene täiskasvanulikum, eks ju, kui võib-olla mõni teine niimoodi, et aga see ei tähenda midagi, et ega vanusest tehakse lollusi igasuguseid. Ei tehta, ainult nooruse lollusi, nii et nii igat asjad võivad juhtuda, aga kindlasti. Ja ei, kindlasti kõik ei tea. Tegelikult jah, ema isa puhul ja pigem ikkagi vabakasvatus on mul olnud. Noh, sul on olnud ka ju proovimist, aeg, igas mõttes ja suhted, pahed, ma kujutan ette vähemal või rohkemal määral, need käivad kõikide elust läbi ja, ja vanemad ei ole alati teretulnud neid küsimusi lahendama. Esimeses järjekorras vähemalt. Naljakas on see, et mul on selline tunne, et vanemad teavad ikkagi üldjuhul kõige sellepärast, et mul on seened tendents rääkida. Et võib-olla see, et ma ei räägi kohe, kui see on nüüd juhtunud, aga ma räägin kaks päeva hiljem vaadata, et selline asi juhtus. Ma jooksin politseist, okei, oi, selline asi. Nojah, et politseist jooksid ära, see ei olnud lihtsalt näide, vaid see on päriselt juhtunud. Ja, ja see on päriselt juhtunud ja. Issand, hüppasime kuskilt aknast alla, jooksime ära ja metsa pikali hakkidel, ühesõnaga et igasuguseid asju. See on olnud, no igasuguseid asju on olnud vargil käisite või? Ei? Hichi ei kuidagi, oli mingisugune lärm, oli olnud siis mingisugune majapidu või mina ei tea. Ja ütleme nii, et ega me midagi tohutut üldse ei teinud, aga me tegimegi vist liiga palju lärmi, kelleliliga hilja, et nii kõvasti, seal ma ei tea, muusikat kuulata või mis iganes ja siis kuidagi jah, see politsei tahtis meid kinni nabada. Ja siis me kõigi hüppasime kuskilt teiselt teise korruse aknast alla ja politsei sai aru ja ta hakkas meid jälitama tema. Ja siis me jooksime seal nõmmel, issand jumal, siis ma mäletan, et tuledes osad sõbrad saadi kinni ja kätte, üks mu sõbranna mängis puudia. Arvas, et arased, kui tahan puu sarnane, siis nagu politsei ei näe, siis panid, ütleski, kuuled. Mis sa seal arvad, et sa mängid puud, et me näeme küll, et tulen, istun autosse. Ja meie, mu klassivennaga jooksime kuskil metsas, siis pikaajalise politsei tuli Osid siis meil tempa nende taskulampidega taga. No see oli ikka korralik action movi, aga sellest ma olen rääkinud. See ei olnud justkui mingisugune asi, mida. Aga ma ei tea, ma olen kuidagi alati tulnud koju tagasi. Õigel ajal ja isegi politsei kord, mis oli, et ma ütlesingi, et ma lähen sinna ja ma täpselt ei tea, millal ma tulen ja oligi, et okei Jah, ma lisaksin niimoodi, et Liis on ikka uskumatult no esiteks seda on usaldatud ja teine asi ongi see, et ta nagu, noh, ma ei tea, siis võib-olla see kõige suurem kiitus võib-olla üldse kasvatusel, et ta tõesti nagu on nõus rääkima oma probleemidest emale ja minule samamoodi nagu et kui on mure, siis ta tuleb ja räägib, et ta enda sisse ja ei pea, ütleme. Ma eeldan ka mingisuguseid väga, võib-olla siukseid sensitiivseid küsimusi minema sõbrannale isegi võib-olla rääkima, et ta on alati nagu rääkinud ja seda vastust ma usun siin, et ta ütleb, et tal ei olegi midagi väga kuskil seal luukeresid kapis, mida me võib-olla ei tea. Karistada oled saanud mingil moel kodus? Ma olen ikka jah, aga see oli ka vist, piirdus vist ühe ühekorraga. Et ühe korra andsin talle tõesti vitsa nagu konkreetselt ja võimul oli pärast halb olla, nagu, et see oli siuke mürsik ka, niisugune mingi, ma ei teagi, kas neli, viis kuskil sinna vahele. Jaa jaa. Kuidas Marek on teie peres olnud ootustega Liisi aadressil, et mida tema oma eluga peale hakkab või kuidas et sinu jaoks lugu läks üsna lihtsat ja loogilist rada pidi spordis, kas Liisi puhul oli siis sama muusikaga, et samu igat sellepärast et? Kindlasti mitte. Et see oli ikka nagu minu jaoks nagu välk selgest taevast, et praegu ta muidugi ütleb, et ta kunagi siin midagi riimis ja luuletas ja sealt tuleb hoopis juuksur. Ei kuidagi ei ole kunagi, mõtlen nagu, mis temast ei ole. Seal on üks silmatera kodus sa ei mõtle, mis temast võiks saada. No ma ei tea, ma olen siuke pelus, eluaeg on niisugune lihtsustaja nagu, et et ma arvan, et elutee viib meid lihtsalt sinna, kuhu ta nagu inimene ise valib ja läheb samm-sammult edasi, et mul ei ole nagu selgelt eesmärki ja see eesmärk võib, võib-olla tekib siis kui ta on nagu piisavalt vana, et üldse ise nagu teatud otsusest või kuidagi nagu mõistusega ise saab aru sellest, okei, et noh, ütleme kui mõni on, tahab spordi, spordivõistlused on, ma ei tea, mingi maailmameistriks kaugushüppes tulla, onju siis selgelt, et ta ei saa 20 aastaselt alustada, üldjuhul täitsa nullist ainete läheb nagu ennega midagi tegema. Et aga et Liisi puhul ütleme, see ettevalmistus nagu selleks, et ta üldse võiks nagu superstaariks saada. Et noh, see oli pigem nagu Ta käis siin laulis on ju siin vahv kooris ja nii edasi, aga tal ei olnud ju sellist klassikalist umbes nii, et käisin muusikakoolis ja käisin muusikaringides ja olen juba nii palju igasugust asju teinud, et see on loogiline, et ühelt maalt võib-olla lööb ju positiivses mõttes välja, et et kui nüüd, et see oli üllatus kindlasti minu jaoks. Ja noh, muidugi, et kui nüüd rääkida sellest saates natukene, mis on, ju oli väga närvesööv, eks ju, et saatest saatesse on ju seal ma ei tea, kaheksa korda, palju kordi oli vaesel iga orkeiga kukkus välja ja siis lõpuks finaal ära võita, et noh, mina nägin sealpool loomulikult lõpus Sa ju tahad, et ta võidab ja nii edasi, aga minu põhiküsimus oli see nagu spordis ikka, et kuidas ta saab hakkama sellise pingega ja sellises olukorras nagu mentaalselt, et seal vahepeal ma käisin tema juures seal hotellis natukene rääkimastele toetumas, eks tal oli endalegi kahtluseid. Siis ma olin nagu natukene siuke motivaator psühholoog, kes ütles, et tõin oma jalgpallist näiteid ja ma arvan, et aitas seda natukene. Mis võis olla see näide, mille peal sa teed selgeks? Seda, see on väga lihtne, kuidas keskenduda olukorrale, ütleme nii, et kui sa lähed maavõistluses jalgpallis mängima täismaja ette näiteks Portugali vastu või Itaalia vastu, kus on 40 50000, et kuidas mitte närvist verest välja lüüa, on ju nii, kuidas see ongi täpselt nii, et sa pead olema selles mõttes mentaalselt valmis, et nad kuidagi ära plokkima ja ma ütlen, et see, kui sa oled tippspordiga kaua tegelenud, sa sel ajal sa ei mõtle selle peale, sest üldjuhul sul on see asi juba läbi mängitud ja sa ei lähe, sai, värise sai noh, ütleme sa eemaldad selle publiku endast, vahepeal tahad, lased ju, lased lähedale endale kuuled midagi, aga mingitel hetkedel ei kuule midagi. Sest sa oled nii kontsentreerunud. Ja samamoodi noh umbes täpselt Liisile näiteid, et ütleme, kui sa mida iganes sa ei rääkinud täpselt nii, aga põhimõte on ikkagi selles, et, et mida iganes rahvas seal on või, või need telekaamerad ja sa pead seal ju kõike tegema. Mõttejõul on väga suur jõud, on ju, et kui sa hakkad seda üle võimendama toiminud, vaatab need 100000 inimest telekas teleka taga ja nüüd on saalis ka veel 2000 inimest on ju, et kuidas sellega hakkama saada, onju, et ja ta tol hetkel oli ta kaheksateistaastane tüdruk, kes siis kolme-nelja kuu jooksul on nagunii kaugele jõudnud ja nüüd peab nagu lava võtma, ära võitma, eks ju, et. Tahet ja sellist enesekindlust onju ja? Isa on hea, motivatsioonikõneleja ilmselt kindlasti on. Kas sa mäletad lapsepõlves ennast kusagil esinemas ka, et kas sa esineja tüüp, nii-öelda sinus on kogu aeg olemas olnud, et saan aru, seiklused elu natukene teistmoodi kui Eesti lastele üldiselt? Aga ma ei tea kusagil, kui Christian sandiklubil oli jõulupidu, et seal norra keeles midagi või ükskõik mis keeles. Tegelikult mul oli väga suur lavahirm mingi mingi vanuseni, mäletan, kui abi esimeses klassis mingit luuletust lugemaks, mind valiti muidugi hälja, et mine nüüd esindaja klassi ja loe hästi pikk luuletus. Ja siis ma mäletan, ma läksin, kõik kuulavad, saal on täis publikut, õpilasi, õpetajaid ja ma mäletan, kuidas tundsin, kuidas mul terve keha terve veri läks näkku. Mul on selline tunne, et kõik, kõik teised nagu jäsemed verest tühjad ja kõik see mu näos mu kohe pea plahvatab ja, ja siin on kiirabi vaja, sest mul hakkas nii palav, nii kuum ja see oli nii ebamugav tunne, siis ma mõtlesin, et issand, jumal hoidku, vot see on küll nüüd viimane kord, et ma olen selles suhtes nagu tantsimas käinud, et ma käisin seal musta luige mingi tantsukoolis ja tegin päikesetants, aga see oli nagu grupiti. Ja siis siis mulle meeldis. Aga niimoodi, et soolost seal soleerida, rääkida. Mingisugust tehti seal ette inimestele, oi, see oli õudne ja minust jõulupidudel ka mulle ei meeldinud, mäletan kolme Pärnus ja siis meil oli see tava, mis on tegelikult tore tava. Et me pidime, kui sa ei saa enne kinki kätte, kui sa teed midagi ja siis mingil hetkel oli kogu aeg liis, laula Liis Laulas. Ma mõtlesin. Issand jumal, oma ei taha üldse laulda, mul nii piinlik. Aga mingil hetkel jätnud klõps ära. Ja ma leidsin selles miskit head ja vabastavad. Aga kas või mõtte tasandil või uitmõttena, kas on kunagi su peast läbi käinud alternatiivseid variante, mida oma eluga peale hakata? Ja no väga pikalt tegelikult tahtsin diplomaadiks saada mrali täiesti naerukindel siht ja suund, sellepärast et just ma, mul tuli keeled niivõrd lihtsasti ja ja ma nii-öelda nagu hakkasin kalkuleerime kaaluma, et mis see võiks olla, mis mind ennast pael oksa välismaal saab elada, tutvuda mitmete inimestega, näha kultuur peab valdama keeli, et kuidagi see kõik tundus nii loogiline, ma jaoks ma mäletan Norrat emaga rääkisime sel teemal, et üldse tead, sa võid täitsa täitsa olla see tee. Et see laulmine ei olnud kunagi see tee, et nüüd sa hakkadki sellega oma elama disteenima või, või noh, see oli lihtsalt selline hobi hobi korras eneseväljendusviis, mis oli hästi tore, aga mul on meeldinud tantsimine ja et see kuidagi, et jah, see niimoodi läks, nagu sa praegu täna on läinud, see on, ma arvan nii mu vanemate jaoks üllatav kui ka mu enda jaoks väga üllatav tegelikult. Kas see, et mõnes mõttes on sinu kodu või sinu pere ümberkaamerad nii-öelda surisenud kogu aeg seoses isa kuulumisega Eesti jalgpallitippu on sinu meedia tähelepanu all olemise lihtsamaks muutnud? Vaat see on minu meelest kaks täiesti eri eri meediatüüpi. Et see, millega mina tihtipeale nüüd nüüd praegu kokku puutunud, selline kollane meedia, et see on see, see on see, kus nagu rohkem nagu kirjutatakse, sest et kui saad nagu popartistide nagu meelelahutaja, siis see on nagu see väljund. Aga isa puhul ega, ega tema ei olnud kuskil kollases meedias, et et see on hoopis teist, Moody, teist tüpaaži ajakirjandusvorm, et seal ma ei tundnud, et tohutud kaamerad oleks ümber või, või et see oleks mind häirinud või et ma pean kuidagi nüüd hakkama saama selle tähelepanuga, et kuidagi sellega oli hästi, et neid kahte asja ma ei, isegi ei, päris nii ei kõrvutaks. Kas sa isana tunned vahele tütrele kaasa ka just selle meediasündmuseks saamise poole pealt, sest nendest korjatakse üles iga killukene ja paneb teinekord natukene kukalt kratsima küll, et milleks seda täpselt, kellele vaja on. Et noh, kõikvõimalikud teemad, ükskõik, sa ju näed, sa isegi ei pea enam tänapäeval lehte selleks ostma, on ju näha, et lihtsalt tuleb ise sinu juurde paratamatult kõik. Jah, et see elu on meil ikka väga kardinaalselt muutunud. Ja Liis täna nüüd on jah sellise järgu inimene siin, et temalt tahetakse igav igatseda uudise nuppu kätte saada, et ükstapuha, mida ta nagu teeb ja see on nagu huvitav justkui nagu kõigile, kuigi noh, ma ei saa aru, miks mingid teatud teemad on ju, et et kahjuks see nii on ja, ja noh, kui sa tahad olla poppar tihti staatuses, mida Liis selgelt tahab, ta tahab muusikat teha, siis peab lihtsalt sellega elama. Siin ei olegi muud varianti, et seda ära blokkida ei ole võimalik. Ja tuleb siis sellega arvestada, kui käid linnas, noh, ega meil siin kahekesi koos niimoodi mööda linna minna. Ega ei olegi väga, väga lihtne, et selge see, et on pilgud peale, onju, et sa pead kogu aeg arvestama sellega, nii et. Ja sellega me oleme arvestanud. Vot see ongi see, et see saab sinu elu normaalseks osaks. See on lihtsalt asi, millega tuleb kuidagi jälle toime tulla. Mida aeg läheb edasi, seda lihtsamaks läheb. Ja väga palju on ikkagi see, et ma saan nii-öelda ikkagi vanematega läbi rääkida. Et jälle mingisugune, ma ei tea, mis asi, et mida teha ja kuidas ja ja et ma tegelikult ei jaksa, ma ei viitsigi, sihuke asi võiks üldse olla olematuse meedia poole, tahaks lihtsalt teha muusikat ja olla laulukirjutaja ja nagu loom, artist, aga kuidagi siis on see teine pool ka, mis on tegelikult tohutult tüütu. Aga samas sellele on ka nagu ilusat pooled ka, et näiteks minu fännid või need, kes kuulavad, et tegelikult rohkem energiat heale siis saabki läbi. Et Jutule joon alla tõmmata, siis ma toon lõpuks õrnalt selle teema sisse. Ma ei usu, et sa oled üleliia palju mõelnud selle peale, et ise ema või lapsevanem olla. Mulle tundub vähemalt, et sul on prioriteedid mujal. Kuhu ma küsimusega tahan jõuda, on see, et et kui sa vaatad oma isa ja ema siis nii-öelda kasvatada tuse või kodus olemise mõttes, mida sa ühelt või teiselt kaasa võtaksid. Heas mõttes, mis sul läheb väga oma ema puhul. Ja isa puhul on meeldinud, et nad on sind kasvatanud just nii, nagu nad on. Isa puul mul tegelikult meeldib tema rahulikkus või selline suutlikkus olla aga sellistes väga pingelistes või ärevates olukordades kahe jalaga maa peal. Et võib-olla isegi kui sa ei ole siis välja ta seda ei näita, kui ta on tohutult närvis või ebakindel või ja katus sõidab ära, et seda ma ei ole justkui nagu kunagi otseselt näinud ma näinud, kui ta on saanud kurjaks, mis on juhtunud väga vähe. Siis on veel eriti ehmatav, kui inimene, kes kogu aeg on selline rahulik, rahulik ja siis järsku noh, ka kõikidel inimestel anne, plahvatus, momendid, eks ole, ma olen neid näinud paar korda ja need on veel eriti suured tegelikult, sest sa ei ole harjunud seda inimest sedasi nägema ja need kuidagi veel eriti nagu välk läbi keha, eks ole. Ema puhul mulle meeldib see, et üritab mõista nagu mõlemat olu korda ja näha nii-öelda natuke nagu suuremat pilti. Vahel on muidugi raske, sest et ta mu ema ja ta nii kaitsev mu suhtes, et kui midagi räägin talle ja ma ütlen, et näiteks, et keegi oli minu vastu, ma ei tea, ebameeldiv või või no nagu tobe või, või nõme, siis lähen kohe niimoodi täpselt Niilist. Ta ongi nõme, ta on rikki küll. Tead küll, et hakkab nagunii tohutult kaitsma, aga kui me jätame minu kui nagu tütre kõrvale ja kui me räägime üleüldse elulistel teemadel, siis ta on väga selline nagu suurt pilti vaatav ka selline nagu emotsionaalne, hingeline, et see mulle meeldib. Ma tänan selle vestluse eest. Tore, et olite nõus natukene meenutama oma emotsioone jagama ja see reis on alati siin toolil istudes väga huvitav kaasa teha. Et pärituult teile mõlemale aitäh selles saates olid külas isa ja tütar Marek ja Liis Lemsalu kuulajatele ka suur tänu. Käbi ei kuku eetris jälle ühe nädala pärast kõike head.