Algavas saates uurime põlvkondadevahelisi sidemeid, räägime kasvamisest ja eesti kodust. Ma olen saatejuht Sten Teppan ja suur-suur, aitäh, et elad emotsionaalsele meenutusteretkele kaasa. Täna on saates külas Marek ja Liis Lemsalu isa ja tütar, kes on suure osa oma elust meedia avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all elanud. Marek endise jalgpalli tipuna, kes lisaks Eestile mängis klubivutti Saksamaal ja Norras ning kes tegutseb nüüd ettevõtjana masina müügi alal ja Liis kui särava poplaulja, kes pool juhuslikult tuli, nägi, aga võitis ikkagi. Muidugi on perekonnalugudes oma osa Liisi emal Karinil, keda Marek kutsub klassiõeks, sest tõesti, tõesti nende kahe lugu algas juba kooliajal. Aga nüüd siis lapsepõlvelood, läbielamised ja õppetunnid. Ühed, mida tahaks unustada teised, mis on karastanud ja kolmandad, mis teevad nalja ka aastaid hiljem. Soovin kõigile head kuulamist. Liis tere tulemast vikerraadiosse. Aitäh. Ja Liis on selles saates isaga ka kõigile, vähemalt neile, kes spordiasjadel näppu pulsil hoiavad. Tuttav Marek, tere tulemast tervitas. Võib-olla alustaks täna niimoodi, et Liise suures plaanis elab Juliis praegu ammu juba oma elu siis kui ise hakkamasaaja läbi aegade ta on olnud, kui palju meenub sulle käigu pealt hädaabikõnesid, mis tüüpi Liis üldiselt on olnud? Ma arvan, et on päris hästi hakkama saanud erinevates keskkondades ja meie puhul muidugi teda on päris palju vintsutatud ka, et et esimene liikumine oli ju Pärnust Tallinnasse, kus me siis kolisime ära. Siis ta oli vanaemaga koos, elas siis minu naise vanemate juures, mina siis tol ajal olin juba Tallinnasse, mängisin jalgpalli ja käisin üldjuhul nädalavahetustel kodus, aga sealt edasi ju mõned aastad saidi Tallinnas elatud ja siis juba tuli tegelikult Saksamaa aastane periood peale, siis tuldi tagasi, sai natukene olla Eestis siis jälle nagu norra minek juba niimoodi, et, et ma arvan, tan selliste vintsutustega päris hästi hakkama saanud, aga aga ma arvan, et liis võib-olla pärast hiljem räägib, et kuidas tegelikult talle mõjus. Need otsused, mis tippsportlase elus on vältimatud töö paraku on niisugune, et see viib Eestist eemale. Kui sa oled ikkagi üle keskmise edukas, eks siis kas sa oled kellelegi peale iseenda Mareke nende otsuste ja valikute juures kunagi sõna andnud? Tuleb öelda nii, et ei ole. Seal tekkis süüdlase ilme automaatselt näole. Vabandust, kui minu küsimus kuidagi ette heita. Aga nii, nii nii ongi tegelikult et välismaale minek, Saksamaale minek oli tegelikult, et see oli siis 96 aastat, eks ju, et aega päris aegade taha juba. Ja mõlemad minu naine ja Liis tol hetkel oli siis kolme nelja aastane, et nad tulid ikkagi kaasa selle selleks perioodiks ja ütleme täna võib-olla võid järgi mõelda, et noh, mis seal on, et mängida aastakese ise seal ära, et ei hakka nagu peret liigutama, tol hetkel nad tulid kaasa ja ega see ei olnud kerge periood, et naine pidi töökohast ära tulema ja ja, ja, ja sinna täiesti võõrasse keskkonda ja ajast oli ka siis selline, kus ei olnud nagu pääsiit tol ajal Eestist nagu Saksamaale minna, see oli ikkagi nagu kuskilt idablokist läände minna, ikka väga konkreetselt. See oli mõnes mõttes huvitav, ma ka mõnes mõttes nagu raske ja norra minek oli täpselt samamoodi, et naine ja laps tulid kaasa, aga ütlesid, et nii on nagu mina läksin sinna ja kirjutasin lepingu alla kolmeaastase ja nii oli, et seal ei olnudki nagu küsimust. Me ei arutanud seda niimoodi väga pingelised, kas nad peaksid üldse kaasa tulema, see oli loogiline. Nüüd jälle järgmine otseseks tagasitulek oli ka tegelikult jälle minu otsus, kuna mina tulin jälle Eestisse tagasi tol hetkel raadiosse mängima ja kes ei tahtnud, tegelikult ei olnud valmis koju tulema või Eestisse tulema oli Liis sest temal oli juba seal viie aastaga ikka väga tugev sõpruskond tekkinud ja temal oli see selgelt kõige kõige raskem. No paneme isa ennast veel halvemini tundma, kui ta juba tunneb. Ma kujutan ette liis sellel kõigel, mis kaasneb tippsportlase lapseks olemisega net, kolimised, võõrriikides elamised hakkama saamiseks on tohutult palju plusse. Aga mitte ainult. Seal on kindlasti miinuseid. Kas nende hulgas on mõni niisugune, mis praegu tundub sulle, et on ikkagi päriselt mõjutanud su elu nii, nagu sa poleks soovinud? Tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole küll midagi niivõrd negatiivset, et ma olen kuidagi alati hakkama saanud. Ja võib-olla kui niivõrd palju reisida ja näha maailma juba nii väiksest east saadik siis aju keema või kuidagi aju muutub, et sa pead leidma lahendusi, mitte keskenduma niivõrd sügavalt probleemile. Ta on lihtsalt olnud väga rasked momendid. Aga, aga need ei ole kunagi olnud nagu ületamatud. Et isegi kui on olnud väga halb Aga Marek, läheme sinu lapsepõlve ja kui sa paned oma esimesed mälupildid ritta, siis kuskohast kellega seoses need algavad, mis sulle meenub oma lapsepõlve esimeste hetkede seas? Ema. Tema kuidagi selline lähedus või. Ja ma ei oskagi nagu võib-olla välja tuua mingit keskkonda, kus ma täpselt oleme, olin, aga ema mul praegu enam ei ole, aga aga lihtsalt ema kui selline, et see oli alati nagu sihuke hea ja soe ja oli olla, et kui oli raske, siis oli ema seal isa oli ka muidugi alati olemas, aga noh, ei saa kombel ei olnud selline sellisel tasandil seal selline empaatiline suhe nagu aga ma jäin siuke. Ja et pigem nagu ema ja elasime sellises eramajas Pärnus tol ajal ja võib-olla siis esimesed mingid sihukesed maja või hoovi sellised pildid tulevad silme ja siis see lasteaeda minek aeda minna. No see oli kuidagi niimoodi, ma ei tea, noh, et aga hiljem harjusid ära, eks ju, aga ta ei olnud mul lemmikkoht. Siis võib-olla järgmine pilt on see, kui me emapoolse sünnikodus siis maal käisime minu ema poolt oli seal päris suur perekond oli, et oli 11 last nende peres siis kui sel nädalavahetusel kõik nagu sinnamaale läksid ja siis see oli võib-olla alguses kuidagi selline äge kohta, et siis said lapsed kokku, sai mängida ja nii edasi, et võib-olla selline pilt on ees, esimene. Kui sa püüad kõrvalt ennast korraks vaadata, siis mis masti tegelane solid ajasid sa kusagil asju korraldasid midagi, olid sa seltskondlik või pigem, istusid kodus raamaturiiuli juures, joonistasid, et millisena sa mäletad ennast? Või kodune ma kindlasti ei olnud, et see lugemine, joonistamine, õppimine selgelt mu lemmiktegevusi anda, et ma olin puhtalt ikkagi selline spordipoiss, spordipoiss jah, et ikka välja ja talveloki ja ja jalgpall ja jooksmine ja suusatamine ja no mida kõike sai teha, et see oli, see oli nagu minu elu, et hommikul multifilmi vaatasin sel laupäeval pühapäeva kummikutega selgemaks. Rohkem me väga ei, ei huvitanud, et sõpru tol ajal oli palju ja kõik olidki nagu põhimõtteliselt kogu elu käibki nagu õues ja ja selline intuitiivne, spordi tegemine, see oligi meie ajaviitmine, et ega me noh, ütleme, kui ta küsis mu käest, et kas me käisime mingisuguseid, ma ei tea, herneraksus ja Maide õunu virutama suve sügisõhtutel loomulikult käisime, eks ju, aga aga mingit sihukest suuremat sorti Kati pättust saab minu ringkonnas nagu ei tehtud üldjuhul, et tegime sporti ja tänapäeva mõttes hängisime igal pool ringi seal oma oma ringkonnas ja ja, ja pigem nagu mingeid väga suuri probleeme ei tekitanud, kuigi tol ajal oli natukene see venelaste eestlaste teema ka Pärnus ja et mina olin rääma kandist ja siis oja kandis oli meil olid nagu venelased ja ja teisel pool kirsikandis olid ka mõned venelaste pundid, et seal mina kokku puutun nendega selliste väikeste kaklustega ka nagu aga, aga suuremate, kellel olid vanemad seal ütleme, kolm kuni viis aastat, nendel käis seal mingi madin ka, et minust läks mööda. Kas olite spordis hea? Ma arvan, ma olin päris hea, et, et ütleme, et alati esindasin kooli kuskil linnavõistlustel ja vahet ei olnud spordis alas oli siis jooksmine, suusatamine, kergejõustik või mida iganes, et aga ma ei olnud nagu mingil alal nagu mingi ekstreemselt ja ma alustasin jalgpalliga alles 10 aastaselt ka, et see jalkatuli võib-olla sellisest, natuke isegi hiljem Mis kirjas sa kodus olid, et kui kuulata sind ja, ja ma saan aru, linna seiklusi suuremaid ei olnud, siis anti sulle kodust vabad käed. No minu kodukasvatus oli ikka totaalselt vabakasvatus. Et mulle anti väga palju, nagu ise valida, näiteks õppimine kooli mõttes ma ei mäleta, oleks emaga kunagi koos õppinud, kuigi ma nagu ma ütlesin, ma ei olnud mingisugune minu koolist läbi kulgemine oli pigem selline tugev kolme poisse on ju, et ja samas hull ei käidud peale, see oli minu asi nagu teha ära ja need hommikud olid tihtipeale sellised, läksid kooli ja vehkisid, saad sõbra pealt need harjutused kähku maha ja et nagu oleks asi valmis, et et täpselt nii oli. Kooli poolt siis ka kruve eriti keeratud, et kui sa olid spordipoiss, kes kooli esindas, siis kas andis, andis sulle natukene suuremad õigused justkui ka mitte nelja poole? Viie poole pürgida, ma olin selline tüüp ka, et nad nägid, et no ma tahan sporti teha, et ma olin nagu niisugune, võib-olla aus ja tegin, sellised näevad, lõpp on õppimata, sain nagu aru ja andsidki, nagu andeks ütleme keskkoolis oli mul ka ikka niimoodi, et noh, siis ma juba tegin ikka päris nagu tihedalt, käisin siin Tallinnas juba Tallinna spordis mängimas seal viimases klassis ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis nii mõnigi õpetaja lihtsalt, et noh, mitte et oleks võinud kaks olema, ta pani mulle kindlalt selle kolme ära ja ütles, et kõik on hästi, aga mitte ilmaasjata ka nagu ma ikka püüdsin, ütleme niimoodi, aga nad selgelt nägid, et ma ei ole absoluutselt asjast huvitatud. Kuidas teil kodus omavahelised suhted vanematega kõnesid? Ma mõtlen just seda, et et kui sa mainite totaalset või täielikku vabakasvatust, Ta siis see tähendab, et peab ikkagi päris soliidne usaldus üksteise vahel valitsema, sa ei tohi teatud olukordi ära kasutada. Enam-vähem viisakalt hakkama saamine. See tuli jällegi sinu loomusest ja sinust endast või et ta sul ei olnudki ahvatlusi proovida. Maailmas igasuguseid huvitavaid asju, mis hakkavad põnevust pakkuma. Ütleme, et ema-isa ei kontrolli mind niimoodi, et või noh, või käin mulle piitsaga järele, et sa pead nüüd täpselt sel ajal kodus olema ja nii edasi, et nende sõnad olid alati nii, et kui ma läksin välja, ütleme, väikse poisina olid võib-olla ikkagi natuke muretsed rohkem, aga hiljem oli niimoodi, et kuule Sa ju tead, kuidas sa pead nagu käituma, see oli meil teada ja ma alati hoidsin nagu seda joont nii palju kui võimalik ja noh, ma ütlen, et mingites väga suurtesse probleemidesse ma nagu ei ole sattunud ja oli jäägitu usaldus on ju ja ma ei kuritarvitanud seda. Ja see oli nende jaoks täiesti aktsepteeritav variant, et su tee lähebki spordi suunas. Et sa hakkadki sportlaseks. No vot seda ma nüüd ei teadnud, ise ka ikkagi kuni ütleme laias laastus 18 taastasin 20 aastased seal vahel tegelikult, sest ega ma olin hea küll ja olin juba koondises, mängisin siin, olin lõpuks 20 aastased, üheksateistaastased mudelid ja Florasse onju, ja enne seda siin käisin ju mängimas siin Tallinnas ja nii edasi, et et kogu aeg olen nagu Eestit esindada omamoodi nagu noortekoondist ja nii edasi, aga aga ütleme see võib-olla ikkagi see esimene niisugune mõte, et oi, et ma võiksin raha nüüd või noh, täitsa professionaalseks hakata, seega tuli kuskil 20 aastaselt tol ajal ju keegi vanematest, mul ei ole kunagi vist käinud niimoodi reaalselt jalgpallimatši vaatamas nagu tänapäeval kõik käivad, sellist asja ei olnud meil. Kuigi ma olin nii õnnelik küll, et ma seal juba keskkooli viimases klassides mängisin siin Tallinnas Tallinna spordis ja ma sain juba päevarahasid loenduslike rikas poiss, et kui klassiõhtud ikkagi õlid, et siis ma tegin ikka välja, köigil läksin ikka peole, jooki. Nii, õli, siis limonaadiga. Ei, ei, mitte limonaadiga. Ikka Me jõudsime kuidagi nende teemadeni. Et päris puutumata, sa ei ole jäänud teatud avastustest oma elus, mis sest, et spordipoiss, et, aga see oli niisugune, pigem turvaline maandumine või, või sa mäletad seda, et tuli ma ei tea, kas või vanemate eest varjata? Oma elu esimest sigaretti ja suitsuhaisu küljes või või need ära joodud jooke selle suitsetamise poolakad selle peale sain, ma pole elu sees suitsetanud, suitsu proovinud, aga mul pole kunagi oma pakki olnud, eks ju. Aga mul, kuna mul isa suitsetas ja vanasti suitsetate kodus kogu aeg sibulaid riietel lõhna ja suitsulõhn juures, nii et mäletan täpselt, et füüsikaõpetaja läks must mööda, ahah jälle suitsu teinud on ja ma olin jumala solvunud selle peale, et ma tegelikult ei suitsetanud, riisuda nagu haisesid, noh, midagi teha pole. Kapsas on seletada ja ega see ju võimatu ja keegi ei usu, et ma olen nagu süüdi on ju, et vot siuksed lood jah, sigaretti tega suhteliselt lihtsasti, aga ülejäänud osa otsesele joo jookidega poole pealt, sellega ma ütlen küll, et sellega sai alustatud ikka väga vara. See oli circa, ma pakun kuskil 13 14. Ja tol ajal olid sellised ajad ikka, et purjus sai väga palju korduvalt oldud, aga, aga mingi totaalse lollusega nagu hakkama ei ole nagu saanud ja ma ei mäleta ka, et nagu keegi meie sellisest pundist oleks nüüd mingi noh, võib-olla tõesti mõni seal kainestusmajja sattus, jäi kuskile vahele politsei või tähendab, miilits võttis kinni. Sündmusi, mis kuidagi sinu edasist elu mõjutasid, kujundasid sinu põhimõtteid või arusaamu, midagi niisugust on tulnud ette. On, et võib-olla selline kõige kriitilisem moment oli, kui ma olin 12 aastane ja siis minu emapoolne vanaisa suri ära, ma ei olnud temaga nüüd väga lähedane, aga see oli mulle väga suur nagu sokk. Ma jäin ikka täitsa haigeks, psüühiliselt, et me käisime, ma võtsin mingisuguseid tablette. Käisime mingis kui see psühholoogi juures ka emaga seal esimene lähedase inimese esimene lähedane pakkumine ja et tema, kui ta läks tööle, et ma hakkasin kartma, et ei tule koju, on ju, ja, ja et midagi juhtub temaga ja siuksed, igasugused igasugused momendid on ju ja see oli päris keeruline, siis ma mäletan, et pidime hommikupoole tähendab lõunas kooli minema, et hommikul pidi kodus olema nagu lihtsalt aega veetma, kuni lõuna tuleb, see oli hästi raske oli seda teha, sest siis ma tundsin ennast nagu kuidagi nii üksikuna kuhugi minna polnud, sest teised on kõik koolis. Ja siis ma käisin seal oma kodukandis lihtsalt nagu toas oli raske olla, siis ma käisin seal väljas ja niimoodi jõlkusin niikaua kui pidin umbes 11 paiku kooli minema, on ju. Et see oli võib-olla sihuke enese rahustamine mõnes mõttes, et ja see periood oli tõesti nagu väga raskete, mingisugused lõhnad on sellest ajast meelde see, et kui me mäletame, et tol ajal ju ikkagi see vanaisa, siis jäeti ju mitmeks päevaks koju sinna. Siis me läksime kõik sinna vaatama, kogu suguvõsa oli seal koos ja siis mina ka seal siis muidugi läksin ikka vaatasin ja mitte nüüd otseselt võib-olla selle lahkunud inimese mingi lõhnad, aga lihtsalt kõik muud lõhnad, kõik, mis on väljas, olid need lõhnad ja need on hästi. Sellised. Mõned head lõhnad on klassikalises mõttes minu jaoks sellised negatiivsed väga spetsiifiline ja et see oli raske periood. Aga sa mõtlesid sellest ennast kuidagi välja või sa kasvasid sellest kuidagi välja. Mis lahendus sinu jaoks oli? Enese teadmata tegin võib-olla oma elu kõige suurema töö enda sees ära, ma ei oska seda võib-olla selliselt leida mingi, kuidas iseennast nagu mingites olukordades võib olla, kuidas rahulikuks jääda või leida mingisugune pidepunkt, surmasid tuli ju veel selgelt pärast hiljem, et siis ma nagu olin, olin tunduvalt nagu rahulikum ja ma suutsin seda kuidagi minna, seda surnut isegi lähedalt vaadata ja ja, ja kuidagi tegin rahu selle asjaga, et et see oli võib-olla selline lapselapsekartus ja hiljem nüüd, noh see ei ole mingisugune probleem, aga selgelt ta natukene mind ikkagi kuskil taustal nagu mõju, et see oli selline päris suur šokk minu elus. Kui sinu elu selles mõttes oli lahenduse saanud, et sa olid juba tegija spordipoiss ja, ja said ise omadega hakkama, profijalg pallurina, et kas sinu vanemad olid nende valikutega ja sündmuste areng kui ka igas mõttes rahul, et vaata sageli, räägitakse sellest, et vanemad loodavad oma laste kaudu teatud unistusi. Et neid viiakse ellu. Minul sellised vanemad, kes kindlasti nagu esiteks ei suunanud mind ja neil ei olnud absoluutselt mingit kõrgendatud ootused, ma ei mäleta isegi rääkimas sellest midagi, et ma peaksin justkui nagu minema, ma ei tea ülikooli või saama mingisuguse, ma ei tea arsti või matemaatiku, hariduse või mingi professor. Täiesti võõras teema pole kunagi sellisel teemal rääkinud, et. Kui nad poisikesena sinu trenni vaatamas ei käinud, või mängija siis kas, kui sa koondises olite, siis nad tulid ikka. Ja selle või ei tulnud ja ei tulnud väga. Ema ei suutnud üldse vaadata minu mängija seda kaarti, sest ma saan kogu aeg vastu pead, nagu minuga juhtub, midagi. Ütlen, ta käis nagu ringi ja vaatas kuskilt silmanurgast mängija, vähemalt mul õde isasid räägivad, rääkisid, kuidas mängude vaatamine käis, ta ei suutnud vaadata. Aga õest ei olegi midagi rääkinud veel, et missugune tema roll või panuse sinu lapsepõlve on olnud, et mis teie vanusevahe on ja kuidas teie rajad kattusid või mitte? Õde oli kolm aastat vanem minust ja me olime väga palju koos, et suved suvel maale, kui oli kodus või noh, meie sõbrad olid suhteliselt ühesugused, mina käisin läbi enamus jalt vanemate sõpradega, kes oli minu õe õeealised. Et mul nooremaid sõpru praktiliselt ei olnud. Õe sõbrannad olid huvitavad. Mingid teatud. Maale ma nagu pelgasin neid, aga kui ma vanemaks sain Ma annan Marekile kosumiseks natukene aega. Liis, kuivõrd ja missugust rolli on Marekki vanemad sinu elus mänginud? Kas see aeg, kui me olime väga tihti Eestist väljas, siis emal-isal ei olnud võimalust, et nad annaksid minu vanaema või vanaisa kätte, et nad saaksid siis oma. Ma ei tea asju teada, aga suviti ma ikkagi olin vanaema ja vanaisa pool ka Pärnus. Ma olin päris kaua seal ja ma mäletan, et ma pidasin isegi päevikut. Ja ma kirjutasin, et, Aga lapse maailmas, vaata mulle tundus nagu kaks kuud, eks ole, ma nutma ei hakanud, aga ma mõtlesin, et mis nüüd tajub, et jälle mind tuuakse siia nii kauaks ajaks, mida nad teevad nagu, mis neil üldse saab olla väljas väljaspool. Ja ma kirjutasin päevi, kus mulle meeldis väga luuletada, luuletusi kirjutada ja siis tihtipeale ma kuidagi nii-öelda nagu väljendasin oma emotsioone läbi luulevormi. Minu jaoks on hästi paeluv, huvitav kuulda, kuidas ja milline on olnud elu üleüldse inimestel n enne, enne kui nad on siis saanud täiskasvanuks. Et ma mäletan, et ma küsisin nii vanaema kui ka jah, pigem jah, vanaemade käest ma küsisin väga detailselt nii, räägi nüüd oma oma poistes, kas teisi poisse ka ja enne kui vanaisaga sai tuttavaks, kust te saite Duda, mis te siis tegite nii, kuidas see siis niimoodi said hakkama naisena ja et mind on alati tohutult paelnud see, see elutee, et kuidas ja mis. Oled uurinud vanavanemate lugusid ja kokkusaamisi asja siis millisena tead sa oma ema ja isa tutvumise lugu? Räägi oma versiooni. Ma küsin siis selline. Ei nad said siis koolis kokku, Pärnus käisid täitsa klasside klassivend Vöödi paralleelklassi algusest ei olnud ja siis mingil hetkel te sattusite samasse klassi, eks ole. Ja siis ma tean seda, et isa oli, nagu ta eelnevalt rääkis, selline spordipoiss juba kindlasti ta paistis silma oma talendi poolest. Aga minu meelest noh, ema oli ikkagi ka nagu kena kena naisterahvatüdruk tol hetkel kindlasti tal olid ka seal palju palju variante, nagu ikka tüdrukutel, see on minu meelest, kui me oleme isaga rääkinud, siis midagi sa mainisid mulle, et ei, et sul oli ikkagi see, et ta ise käis Tallinnas ja tal juba natukene raha natukene raha oli taskus näiteks et sul olid mingisugused ägedad dressid, mis, mis need Mil loto dressid, eks ole. Loto, eks ole, ja lotodressid on mingisugused, mis sul olid, ei Riiboki jalanõud ja mingid siuksed, mingid sellised väiksed vimkat, mis ilmselgelt, kui sa käid keskas, see noh, see ütleb juba rohkem, sa ei pea isegi mitte midagi ütlema siis jah, täpselt ehk siis natukene oli nagu ema kindlasti pani seda tähele haua vaos, puna Väine pois mao, niimoodi hakkasite seal suhtlema. Ja siis ma tean natukene, aga noh, eks sa pead ise rääkima. Täpsemalt, ma ei tea, kui palju mu julgen rääkida. Marek mäletan sind, Liisi kuulatused, Karin ei olnud sinu sõbrannade seast. Ei olnud, ei olnud. Sa oled nõus, selle koha pealt jätkame, kus pooleli jäi. Ei, ma võin rääkida oma sellisest, kus pöördepunkt ka siis toimus, on ju, et tegelikult me läksime niimoodi, et me olime algkoolid, mõlemad olime eraldi, aga siis mina läksin Pärnu neljanda keskkooli siis keskkooli. Tol ajal täna seda kooli enam ei ole, teine nimisel algkool. Aga mina läksin sinna, siis me saime klassi, eks klassivennaks Kariniga siis minu tulevase naisega Liisi oma päris seal üheksandas klassis jutu peale ei saanud, aga 10. 10. oli juba jah, hakkas seal midagi toimuma ja aga noh, see pöördepunkt muidugi toimus ja et ma käisin. 89 aasta vist oli see, kui ma käisin Inglismaal. Teksad ja väga ägevad Haitekt tossud, neoonid. Mäletan seda et vanaema hoidis kõiki riideid No ja pärast seda, kui ma tagasi tulin, sealt siis tehtud mees muidugi jah. Aga seal oli üks, üks asi oli veel, kes mäletab, et kunagi olid väga populaarsed jalgpallurite soengud olid tagant pikad, juuksed külje pealt, mitte nii. No peaaegu ja pealt lühike ja siis tagant pikad juuksed, restor kogu aeg oli midagi taolist. Mul nii pikad juuksed ei olnud seal taga, aga mul olid siis kadedad ikka punased, sellised juuksed. Aga siis ma tõsiselt Inglismaalt tagasi ja siis ma mõtlesin, et lõikan ära juuksed. Ja vaat siis mulle tundus, et siis Liisi ema vist hakkas midagi muud seal äge, ilus ekstra veel juurde. Pealegi oma juuksed ära ja, ja see oli väga ausel, et tol ajal Aga jah, nii oli. Punase kiharad ja ma tean, et isaleid tegelikult, kus olid pikemad juuksed, piltide pealt lokkis, need ka. Nii oli jah, siiamaani oleme koos ja tuletame neid keskkooli aegu, meel, klasside klassivend ja et kuidagi see nii läks ja ja, ja tema tuli ka Tallinnasse õppima, mina tol ajal mängisin juba Tallinnas jalgpalli ka ja siis me juba siin Semm isime samamoodi, nii et ja me abiellusime ka suhteliselt vara, et juba 92. aastal, nii et siin juba 28 aastat on möödas. Ja siis sündisid siis ka loomulikult ja milline see öö või päev oli? Kõlis sündis? Haylysee sündimusega oli üldse siuke naljakas lugu, et tol ajal mina olin loomulikult. Tallinnas mängisin jalgpalli, valmistusime Malta, mänguksin koondisega ja see on niisugune spordiklassikat, mina olin loomulikult trennis, et loomulikult oli trennis ja siis, aga siis me oli siin õhtul ikka käisin siis helistama, tol ajal mobiile polnud, et helistasin emale, ema, telefon oli ja helistasin siis ema ütles, et oi, et kuule, et sa oled isa. Ma siis ütlesin, oi tore, et ma käin homme hommikutrennis ära veel, et silmas on Pärnusse tulla, et siis järgmise päeva hommikul oli juba Maltale sõita, on ju, sõitsin Pärnusse ja nägin Liisi. Niimoodi selliseid klaasi akna tagant ukse tagant nägin ikka ära, et nina olemas ja näpud olemas ja et sa nagu haiglasse sisse ei saanudki, mina ei saanud. Ja lõppkokkuvõttes haiglaselt mina teda ka ära tuua ei saanud, sest ma olin Maltal Karini isa siis ta Eliisi koju olid ajada piinarikas ka natukene või seal ei mõtle üldse selle peale. Nii tunnistada ei teinud suurt numbrit, see oli ju tavaline, et sa ei saa sünnituse juures olla ja et sa näed akna tagant ja noh, see oli muidugi halb, et ma ei saanud talle haiglasse järgi minna, aga noh, kui ma välismaal olin, siis nii oli ja ja ei mõtlenud tol ajal nii väga selle peale, et samamoodi oli ka täna, võib-olla mõeldakse näiteks pulmade valmistumise peale ette kuidagi, et oi, millal see nüüd õige aeg on ja kuidas tulla ka meiega me väga ei mõtlenud. See kõik käis väga lihtsalt. Kas ei olnud see, et vanaema? Vanaema ütles ja minu ema ütles niimoodi, et mis, mis te arvete sõitsite nüüd, et tegelikult oli ju, ütleme ausalt, et Liis oli juba olemas. Me teadsime, et Liis hakkab tulema ja siis oli ju niimoodi, et oota, kuidas nüüd, nii et mis te arvate, et abiellute ka, või vanakooli värk ja mina ütlesin loomulikult, et mis muidugi nii, et siukest, klassikalist põlvele langemist ja käepalumist ei ole olnud. Tuli käske? Täpselt nii. Vanasti oli seal väga tähtis asi. Jah, et kui sa tahtsid, et, et enne siin raiusin, et mind ei ole kunagi suunatud, siin küll suunati. Ja vabatahtlikult võtsin ära, nii et ei ole probleem. Miks Liisi nimi Liisanud sadulite Maltult tagasi ja siis oli Liisa, sul ei olnud midagi teha, elane? Millegipärast ootasin poissi kogu aeg. Ja poisi nimi oli olemas, Joosep. Aga kuidas täpselt tuli ja ma arvan. Karin pani. Ma mäletan, sman küsinud emmega svinud. Igatahes minu konkreetselt pandud see, kellele. Ei, seda ma tean, et algsed ema isa arvasid, et ma olen poiss või lootsid, et mu poiss või ma ei tea, kuidas see, kuidas see oli, aga jah, et poiss on. Ja, ja a see oligi. Nüüd tuleb poiss jajah. Vana naised ütlesid kõik, et vaadates ka haridus ju ema peale. Ja ja selle järgi ka ju ennustatakse? Jah, ja siis oli tõesti Joosep, Joosep, Joosep ja siis, kui ma sündisin, siis vaadata, et ei ole, Joosep ei saa panna seda nime. Siis minu meelest n. Ema rääkis, et tol hetkel oli vist missindus hästi-hästi suur Miss Estoniat asjad, äkki oligi keegi? Stopo Liis Tappo vist oligi. Ja siis ema mõtles, et Ooet Liis Tappo on ju nii kena, et sobib see ilus nimi ka, et sobib ka meie meie tütrele. Noh, ma räägin oma jutu ka siin, et minu nimi on Marek on ju, ei ole eesti nimi, et tegelikult ema ütles samamoodi, tol hetkel, kui mina sündisin, oli selline Poola või Tšehhi sari, oli Marek bee kuse seiklused ja vot tema tema pani põhimõtteliselt võttis selle järgi minu nime, nii et see siin ei muutu mitte midagi, et kuidagi ajastust lähtuvate nimed võib-olla tulevad. Liis, kuskohast ja kellega seoses sinu esimesed mälupildid pärit on? Kas need on ikka Eestiga üldse seotud või hoopis mujal? Ema on teinud hästi toredad albumid kategooriate kaupa, et üks on minu albumis, on isa album, siis on isa ema reisil albumi ühesõnaga kõik on nagu hästi kategoriseeritud, mis on hästi tore, et siis saadki nii-öelda täpselt vaadata. Ja ühe pildiga seal ma olin kaheaastane äkki. Ja millegipärast mulle meenub see õhtu ja me olime siis seal Tallinna maanteel vanaema juures Pärnus. Ja meil oli selline must fotoaparaat, diivani peal oli selline nagu tekikene ja siis ma mäletan seda, et ma jonni, mis tuju. Ma meelega provotseerisin oma vanemaid ja mul on nii hästi meeles ja ema pani nii-öelda selle selle tekikese sinna peale, mina tõmbasin jälle maha, ema läheb uuesti peale palli, vanaema mäletab, keegi läks ühesõnaga täiesti marru minu jaoks nii põnev, et appi vaata kui endast välja ta läheb, et ma lihtsalt tõmban teki. Ja kuidagi see on, mis mul siuke esimene mälestus, mida ma reaalselt mäletan, mäletan seda emotsiooni, et ma olin natuke selline higi. Ahaa, väiksed Zaredaid peas, ma ei tea. Järgmised nii-öelda päris mälestused on jah, nagu Saksamaalt lasteaeda mineku hommikud. See nutmine siis pildistamine Saksamaal ma mäletan, et olid sinine taust, emme pani mulle sellise lillelise kleidi Mi tukk ette lõigatud ja siis olid õhupallid, olid seal ja siis fotograaf ütles, et noh, saksa keeles siis kuidagi Sasha, et ole õnnelik. Siis ma mäletan, ma olin nutuvõre, see oli nagu ümber suu ja lihtsalt ma üritasin naeratada, aga see, see sellest ei ole midagi välja ja siis pärastpoole ema sai selle Fildishis kätte, vaatame, et oi-oi, mis nägu siin siis nüüd on. Et ühesõnaga Saksamaal oli väga raske õnnelik olla. Ma mõtlen, et sinu lapsepõlv võib ikka üsna teistsugune olla olnud küllaltki palju välismaal elamine mis tähendab teatud mõttes ikkagi emigratsiooni, et sa istubki seal võõras keskkonnas ja pead jälle kohanema ja jälle uuesti sõpru leidma. Isa on väga sageli ära teeb oma spordiasju ja siis pead kuidagi emaga hakkama saama, kui ta käepärast on parasjagu see on üks moment ja teiseks siis nii-öelda see üksikuks lapseks olemine seal võõras keskkonnas. Tegelikult mul oli õnnelik lapsepõlv väga tihti, tegelikult ma olen sattunud justkui ma olin väike siis vanemate inimeste seltskonda ja nemad on ka olnud siis nii-öelda minu sõbrad või? No ma ei tea nagu mängukaaslased, aga ilmselgelt kui sa mängid vanema inimesega, siis mängurütm ja see taju on hoopis teine. Suur inimene ka üritab sinna lapse tasemele tulla ja mängida misiganes. Mängu me siis mängisime, aga see oli ikkagi selline. Ma alati pidin nagu olema natukene vähem laps, kui ma tegelikult nagu olin, tahtsin nagu tubli olla ja ma ei tahtnud kunagi pahandusi tekitada. Ma sain aru, et et isal on nii-öelda suured plaanid käsil ja tuleb toetada ja mitte ma ei tea, kurta või vinguda või kuidagi toime tulla. Enne norra minekut oli üks, üks tädi Juta, kes oli meie siis alumine naaber, siis väga palju, tegelikult ma veetsin temaga aega, aga jutt õpetas mind tohutult palju. Ja ma mäletan, kuidas ta juba väiksele Liisile rääkisid, kuidas on ikka tähtis, et sa pead kartuleid oskama koorida, kui ükskord saad nagu mehe sa pead teadma, kas kartulid, noh, kuidas koor maha tuleb. Juttu õpetas mulle kunstist, mees oli kollektsionääre väga selline antiikne, kõik oli väga selline väljapeetud hästi konkreetne, selline kombed, me istume siin diivani, nüüd me joome teed, nüüd me räägime nendest teemadest, et kõik oli väga selline, noh et ma tundsin, kuis Juta üritas mind arendada. Igatpidi. Võimlesime koos, ka mina olin noor, ma ei tea, kui vana Juttaliseering altar pluss, eks ole. Ja ta rääkis mulle, kuidas ikkagi võimlemine väga tähtis nii vanale kui noorele inimesele, et kuna nad selles suhtes väga-väga teistmoodi lapsepõlv. Kui me mõtleme siin natukene vanemaks aega, kui sa ikkagi selgelt mäletad isa ja ema tegemisi, siis kuidas lapsevaates tippsportlase perekonnaelu toimus äkki siis norra aegadel? No mind üldjuhul jah, igale poole pandi õppima või tutvuma või. Mis värk sellega Marek üldse oli, kas see oli teatud reegel või kohustus isegi võõrriigis oma laps ikkagi suunata haridusteele juba või oli see vaba tahe? Perekond ise otsustas, mida ta ja kuidas? No ütleme, see Saksamaal oli ju selge, et kohe otsima lasteaiakoha ja läks, onju ma teen ühe täpsustuse veel, et tegelikult Liis esimesel esimesse lasteaia läks vene lasteaiad Eestist, Tallinna, mustamäel jõudsid sind sutsu varata, hea, et tol ajal Eesti lasteaedades lihtsalt ei olnud kohta ja me panime ta vene lasteaeda. Ja kusjuures ta selle poole aastaga või mis seal seal oli, teine Saksamaale minekut hakkas vene keelt purssima jumala hästi. Et sa lähed ikkagi nagu sina. Läksime Norra kõigepealt on Christian sandis, elasime siis ta läks kohe välismaalaste kooli, neli-viis kuud käis välismaalaste koolis ja siis öeldi, et kuulge, sellel pole siin midagi teha ja ta pandi kohe seal, kus me elasime, tavakooli sinna. Nii et täiesti norrakeelse keskkonda visati kohe sisse. Et see oli nagu meie jaoks väga suur üllatus, aga noored lapsed õpivad ülikiiresti. Pärast me läksime teise linna elama, seal ta oli täitsa nagu kala vees, et seal ta täiesti nagu lõppkokkuvõttes seal ei saanudki aru, inimesed on ta välismaalane või ei ole nagu et seal ütleme peale paari-kolme aastat. Nii et see vette viskamine laste puhul kui ta leiab sõpru, siis seal keeleprobleemiga ei ole nagu üldse mingi küsimus. Me elasime ikka väga tugevalt sisse sinna, nii et see tagasi tuleks. Selle võrra oligi päris keeruline, nagu et Meil oleks võinud rahulikult sinna jääda. Liisil oli sinimust masendus ja tuli see mustade riiete periood kui ta tagasi tuli. See oli vanuses, see oli 14. Jah, et kui ta pidi siin täiesti nullist nagu põhimõtteliselt nüüd Eesti ühiskonda sisse tulema, ta rääkis ju muidugi eesti keel, et hästi. Aga nüüd ikka minna õppima pärast viite aastat norra keskkonnast see on keeruline. Nii et tal võttis kõvasti aega, et et mingi kirjand eesti keeles uuesti kirjutada. No see ei olnud enam kerge, ütleme nii. Mustade riiete periood. Kuidas sa selle peale tulid? Ma ei tea, selline eneseväljendusperiood, kus must oli nii-öelda hinge, hinge värv tol hetkel jah, sest ma väga kurb ikka. Kohanemisprobleem, kuidas sa seda nimetaksid? Ma ei saaks öelda, et mul on alati olnud see eelis, et ma pigem maati saad väga hästi inimestega läbi, väga kiirelt san leian ühise keele, ükstapuha kes iganes, mis valdkonnast taga ei oleks või mis, vanusest aga ei oleks või et sellega mul ei ole kunagi probleem olnud, aga pigem oli jah raske see, et, et ma olin ju käinud vain ühe aasta Eesti koolis seal esimene klass. Siis ma olin Norras ja siis ma tulin tagasi kuuenda klassi lõpus, aga noh algas minu nii-öelda nagu Eestis Eesti koolis käimine seitsmendast klassist, ehk siis kuus klassi jäi täiesti tegemata. Ja Norras ma sellega kindlasti ei tegelenud seal ma õppisin ju Norra põhihariduse järgi ja koolitavade järgi selle järgi, mis oli seal vajalik, ehk siis, kui ma tulin tagasi, siis põhimõtteliselt ma alustasin. Noh, kuidas ma ütlen nullist, aga ma pidin olema samal põhimõtteliselt samal tasemel nagu nagu eesti koolilaps, kes oli seitse aastat järjest käinud Eestis koolis, ehk siis see oli väga-väga-väga suur amps minu jaoks. Nutad ja mustad riided on seljas põhimõtteliselt. Isal siis oli ka imelik juba alla või? Mul läks praegu imeda. Tol ajal ma jälle järjekordselt mina lihtsustan, on ju, ma ei mõelnud üldse selle peale. Aga kui tüdruk mustas ringi hakkab käima, see ei ärata tähelepanu või? Seto buss mustas käis, vaata, see oligi nagu tol hetkel natuke, nagu seal võis teised ka natukeseks grunge stiilis käia, mina pigem nägin seda poolt, et ma ei näinud seda võib-olla seda hingelist musta masendust, et ta oli nii kuidagi tark ja väljendusena ennast niimoodi, et ega mina väga aru ei saanud, mu naine ütleb jah, et no nemad võib-olla rääkisid rohkem ja nagu Liis ütleb, et ta sai aru, et sellega vaja hakkama saada, et tal oleks selgelt minna tol hetkel lihtsamad, on mingi välismaalaste kooli siia Tallinnasse. Praegu mul tuli küll süümepiin peale ausalt öelda, kui ta niimoodi rääkis seda. Ta on vintsutada saanud, selles mõttes. Kes ja kuidas aitas sul lipu nii-öelda üleval hoida, kas see oli nii-öelda uppuja päästmine, uppuja enese asi? Vallas see motivatsioon, et ma kirjutasin, tol hetkel oli MSN ja siis ma ikkagi väga tugevalt suhtlesin oma Norra sõpradega, et koheselt, kui ma tegelikult tegin oma oma koolipäeva ära, jõudsin koju, siis ma läksin otse otse arvutisse, sukeldusin sinna ja rääkisime, Skypisime siis 10, kirjutasime seal, see võis kesta nii-öelda nagu tunde tunde, see aitas mind, aga siis ma sain aru, et okei, et et ma päris sedasi ikka ei saa läbi siin Eestis, et kui ma väljas ei käi internetis elan seda elu ja siis ma hakkasin nii-öelda rohkem nagu neid suhteid looma oma klassikaaslastega, siis ma sain aru, et peab aktiivne olema, kui ma tahan siin Eestis nii-öelda ellu jääda, just nagu sotsiaalses mõttes ka, aga, aga see ja see oli pigem selline. Kuidas ma ütlen. Iseenesesurumine, piitsutamine, et ma ei tahtnud seda teha, ma ei tahtnud suhelda nagu eesti lastega või, või nendega tegeleda nagu tuttavaks saada. Tegelikult ma võin nendest üsnagi üsnagi ükskõik tol hetkel, sest minu jaoks läinud Norra, Norra, Norra, Norra. See umbes langeb kokku sinu teismelise eaga ka ja täpselt, et kuidas isa neid aegu mäletab, et kujutan ette, see on ikkagi üsna närvesööv. Mõnes mõttes oleneb, kuidas läheb, muidugi. Liis ei ole kunagi niimoodi ikka väga niimoodi tead mis metsik tujud olnud, aga olid ajad tõesti nii, et tulid koju. Et siis ega julgenud minna sinna läheneda ja koputad, kuidas läheb, onni öeldakse kohe, et kuule, pane uks kinni, on ju. Et see oli nii tavaline, sime, ikka, läksin siis ma läksin naise kohta ei taha muga üldse rääkida, praegu? Ma ei tea, mul olid enda moodi võib-olla süümekad, ma tahtsin kuidagi aidata ka selgelt. Ma võib-olla ei olnud see, kes oleks suutnud aidata, aga noh, ütleme nii, et kui see kriisiperiood seal ütleme selle aasta-poolteist võib-olla üle sai, et tegelikult, siis kui need juba sõbrad tulid ja siis ta läks sinna vahvi laulma ja siis hakkas asi palju nagu paremaks minema ja noh, ütleme siis lõpuks oli ka mul rohkem tütre jaoks aega, et siis ma lõpetasin selle jalgpalliga ära 2008 ja mitte see, et ma olen alati nagu tema jaoks olemas olnud, aga noh, ma olin ikka sihuke natukene nagu need tippsportlased on, sellised egoistid ja mina, mina, mina ja ma pean nüüd puhkama ja nüüd sööma ja nüüd ma lähen mängima, onju ja noh, teistmoodi ei saa kahjuks, et et siis võib-olla tekkis meil rohkem selline aega ja, ja ja siis võib-olla oli liisk ka rohkem valmis nagu suhtlema ja oma mingisuguste asjadest rääkima. Teismelisena selgelt mulle midagi väga rääkida ei tahtnud emaga rääkida, aga mitte minuga väga. Mina ei ole pidanud teda suunama, aga ma olen alati nii-öelda. Ma arvan, et seda kinnitada, et me oleme alati olnud noh, emaga tema jaoks olemas, kui tal on probleem, ta saab tulla küsida. Kas sa oledki kunagi pidanud ukse lukku keerama ja võtme ära võtma, et ta ei läheks? Ei välja, ei, ei, minu kasvatusmeetod, kui seda saab nimetada, on täpselt ma tean täpselt nagu niimoodi, nagu nagu minu ema minuga käitus, ehk siis usaldus. Ja Ma lihtsalt loodan, et Sul on mõistus peas, lihtsalt lapsel on mõistus peas, aga muidugi ma ei saa öelda seda kõigi kohta, eks ju, et võib-olla mul on Liisiga nagu kergelt läinud on suutnud ennast päris varajases eas juba mõtestada ja võib-olla ongi natukene täiskasvanulikum, eks ju, kui võib-olla mõni teine niimoodi, et aga see ei tähenda midagi, et ega vanusest tehakse. Lollus igasuguseid. Ei tehta ainult nooruse lollusi, nii et nii igat asjad võivad juhtuda, aga kindlasti. Ja ei, kindlasti kõik ei tea. Tegelikult jah, ema isa puhul ja pigem ikkagi vabakasvatus on mul olnud. Noh, sul on olnud ka ju proovimist aeg, igas mõttes ja suhted, pahed, ma kujutan ette, vähemal või rohkemal määral käivad kõikide elust läbi ja vanemad ei ole alati teretulnud neid küsimusi lahendama esimeses järjekorras vähemalt. Naljakas on see, et mul on selline tunne, et vanemad teavad ikkagi üldjuhul kõige selle pärast, et mul on seened tendents rääkida. Et võib-olla see, et ma ei räägi kohe, kui see nüüd juhtunud, aga ma räägin kaks päeva hiljem vaadata, et selline asi juhtus nuuma, jooksin politseist. Okei, oi, selline siis ongi. No jahet. Politseist jooksid ära, see ei olnud lihtsalt näide, vaid see on päriselt juhtunud. Ja ja see on päriselt juhtunud. Mingisugune majapidu või mina ei tea ja ütleme nii, et ega me midagi sealt tohutult üldse ei teinud, aga me tegimegi vist liiga palju lärmi. Kell oli liiga hilja, et nii kõvasti, seal ma ei tea, muusika kuulata või mis iganes ja siis kuidagi jah, see politsei tahtis meid kinni nabada. Ja siis me kõigi hüppasime kuskilt teiselt teise korruse aknast alla ja politsei sai aru ja ta hakkas meid jälitama tema. Ja siis me jooksime seal nõmmel, issand jumal, siis ma mäletan, et tuledes osad sõbrad saadi kinni kätte, üks mu sõbranna mängis puud ja arvas, et härrased, kui ta on sarnane, siis nagu politsei ei näe põlisütleski, kuuled. Mis sa seal arvad, et sa mängid puuded? Me näeme küll, et tulen, istu autosse ja meie ja mu klassivennaga jooksime kuskil metsas siis pikaajalise poissi TULI ohitzis meid empa nende taskulampidega taga. No see oli ikka korralik action movie, aga sellest ma olen rääkinud. See ei olnud justkui mingisugune asi, mida kindlasti ei räägi teistest asjadest, ütleme, et on ka ikka räägitud. Aga ma ei tea, ma olen kuidagi alati tulnud koju tagasi ikkagi õigel ajal ja isegi see politseikord, mis oli, et ma ütlesingi, et ma lähen sinna ja ma täpselt ei tea, millal ma tulen ja oligi, et okei. Jah, ma lisaksin niimoodi, et Liis on ikka uskumatult no esiteks seda on usaldatud ja teine asi ongi see, et ta nagu, noh, ma ei tea, siis võib-olla see siis kõige suurem kiitus võib-olla üldse kasvatusel, et ta tõesti nagu on nõus kima oma probleemidest emale ja minule samamoodi nagu et kui on mure, siis ta tuleb ja räägib, et ta seda enda sisse ja ei pea, ütleme ma eeldan ka mingisugused väga, võib-olla sihukesed sensitiivsed küsimused minema sõbrannale isegi võib-olla rääkima, et ta on alati nagu rääkinud ja seda vastust ma usun siin, et ta ütleb, et tal ei olegi midagi väga kuskil seal luukeresid kapis, mida me võib-olla ei tea. Et Jutule joon alla tõmmata, siis et kui sa vaatad oma isa ja ema siis nii-öelda kasvatuse või kodus olemise mõttes, mida sa ühelt või teiselt kaasa võtaksid. Isa Puur mul tegelikult meeldib tema rahulikkus või selline? Suutlikkus olla aga sellistes väga pingelistes või ärevates olukordades kahe jalaga maa peal. Et võib-olla isegi kui sa ei ole siis välja ta seda ei näita, kui ta on tohutult närvis või ebakindel või. Ja katus sõidab ära, et seda ma ei ole justkui nagu kunagi otseselt näinud ma näinud, kui ta on saanud kurjaks, mis on, juhtub väga vähe. Siis see on veel eriti ehmata kui inimene, kes kogu aeg on selline rahulik, rahulik ja siis järsku noh, ka kõikidel inimestel anne, plahvatus, momendid, eks ole, ma olen neid näinud paar korda ja need on veel eriti suured tegelikult, sest sa ei ole harjunud seda inimest sedasi nägema ja need kuidagi veel eriti nagu välk plaris läbi keha, eks ole. Ema puhul. Mulle meeldib see, et üritab mõista nagu mõlemat olu korda ja näha nii-öelda natuke nagu suuremas pilti. Vahel on muidugi raske, sest et mu ema ja ta on nii kaitseväe suhtes, et kui midagi räägin talle ja ma ütlen, et näiteks, et keegi oli minu vastu, ma ei tea, ebameeldiv või või no nagu tobe või, või nõme, siis lähen kohe niimoodi täpselt Niilist ta ongi nõme, ta on rikki küll. Tead küll, et hakkab nagunii tohutult kaitsma, aga kui me jätame minu kui nagu tütre kõrvale ja kui me räägime üleüldse elulistel teemadel, siis ta on väga selline. Nagu suurt pilti vaatab ta, selline nagu emotsionaalne, hingeline, et see mulle meeldib. Ma tänan selle vestluse eest. Tore, et olite nõus natukene meenutama oma emotsioone jagama ja see reis on alati siin toolil istudes väga huvitav kaasa teha. Et pärituult teile mõlemale aitäh selles saates olid külas isa ja tütar Marek ja Liis Lemsalu kuulajatele ka suur tänu. Käbi ei kuku eetris jälle ühe nädala pärast kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Marek ja Liis Lemsaluga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused lasteaia, nende vanemad.