Tere ja suur aitäh, et sa kuulad saadet, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan. Ma kutsusin täna endaga vestlema kasvatusteadlase Tiiu Kuurme, kes on kirjutanud nõnda. Kasvatuse kaudu. Kohtuvad generatsioonid, siin omandatakse ja ületatakse eelmiste aegade elamise mustreid ning hoitakse alal. Kultuuriväärtusi kumab läbi ka algavast jutuajamisest, milles saame teada, et tugev teoreetiline baaskasvatusteadlase haridus ei anna emaks olemise leelis positsiooni, mured ja rõõmud, nende lahendamine ja neile kaasaelamine on väljakutse. Nii või naa. Tiiule on abikaasa Tõnisega kaks last, tütar Kristi ja poeg Kaur. Missugused on olnud väärtused, reeglid ja mustrid nende kodus ja perekonnas aitab emal mõtestada Kaur, kes on muusikuharidusega ettevõtja kooskasvamisest saadud õppetunnid, põlvkondadevaheline side. Kutsun teid kaasa elama põnevale loole. Tiiu tere tulemast vikerraadiosse. Tervist. Ja Tiiuga on kaasas üks lastest, poeg Kaur, rõõm näha, aitäh tulemast. Vist. Tiiu, teil on tütar ka? Kosta on, millega tegeleb ja missuguse raja elus valinud. Tütar ja kauri õde Kristi. Tema rada kulges niimoodi, et ta õppis psühholoogiat. Bakalaureusetase Tallinna Ülikool. Magistritase Tartu Ülikool töötas mõnda aega koolipsühholoogina. Tegi kannapöörde, muutis kogu oma elukäiku pis keraamikat meistri juures, nii nagu seda keskajal tehti. Ja kolis Hiiumaale ja avas omaenesekeraamikatöökoja. Ja on viimased 10 aastat tegelenud keraamikaga. Üks sõna jäi ema jutust kohe kõrvu seal kannapööre. Ma vaatan, Kaur sinu otsa. Kõlab tuttavalt või. No tundub jah, et meie generatsiooni muster, et ega isegi olen ju õppinud maast madalast muusikat, kuna isa on meil ju muusika Ortus muusikuses olnud selle asutamise algusest peale siis oli kuidagi loomulik käik pandiga mind muusikat õppima, hakkasin siis viiulit mängima maast madalast. Lõpus olin Eesti riikliku sümfooniaorkester palgaline mängija. Ühel hetkel tekkis nagu sisemine tunne, et kannab, olete tegema ja siis liikusin eraettevõtlusesse ja hakkasin hoopis Eestis taaskasutamissüsteem üles ehitama, mis on siis seotud pakendite kogumisega ja rehvide kogumisega? Kaur, kuidas te õega omavahel klapitaja läbi saanud olete, missugune teie vanusevahe on, missugune teie suhe, ütleme, enne kodust välja lendamist oli? Meie vanusevahe on neli aastat sellises noores eas parasjagu selline, kus ei ole nagu otsene mängukaaslane olnud ja on ikkagi väike õde olnud. Ja eks meil selliseid naginaid tuli ikka ette üksjagu. Kuid need olid sellised loomulikud õe-venna naginad. Ma mäletan hästi seda, kui mina olin juba keskkoolis ja sellise päris aktiivse vaba elu, noh, ütleme vaba aja veetmise eluga ja korteripidusid peetud, nagu tol ajal oli ja vanemate teadmata, muide kui ükskord polnd nagu väikest õde kuskile viia, siis ütlesin, et ole nüüd kus härra vanematele räägi, et noh, et siis kõik mulle kõik ära organiseeritud juba. Ta oli väga omas voos, talle väga meeldis, vaatas kõike pealt ja ütles, et nii kihvt oli. Ja pärast siis kirjutas sellest siis memo ema arvutis oma sõbrannale. Ühel hetkel siis ema tuli töölt koju ja teatas õhtusöögilauas, kuulad, päris huvitav oli lugeda, et mis veel siin kodus toimub, kui meil ei ole. Vanematele tuleb au anda, et nad suhtlesid väga tolerantselt sellesse, mis need ära rakul nende korteris toimub. Ja noh, reeglina mul oli alati selles suhtes enda jaoks sisemine reegel. Kui see asi nagu läbi saab, siis korter peab olema korras ja midagi ära ei lõhkunud. Tiiu, kuid niisugust lugu kuulata ja ja see aastatetagune olukorda ning mõni muu sinna kõrvale veel tuleb taas silme ette. Siis ma ei saa seda küsimata teie käest jätta, te olete ju tänu oma haridusele ja töödele toimetamistele professionaalne ema ja siis juhtub midagi sellist, mis ma ei tea, kas kõigis Eesti kodudes on juhtunud, aga paljudes kindlasti. Kas niisugused hetked panevad endalt küsima ka teid, et kuidas see võimalik on, et mida ma valesti olen teinud? Kasvatusteaduslike teooriatega kellestki professionaalsed teema, see emaks olemine, see sünnib mingisuguses sisetundest, meeleoludest, arusaamadest, ühesõnaga see on igavene kirju tegurite komplekssed, kuidas siis ikkagi saadakse ema, kas minule segunesid sellised asjaolud nagu ühel poolt arusaam, kui palju lapsed tegelikult vajavad vanemaid ja ema teiselt poolt nende aegade vaesus ja olmeline viletsus ja kolmandalt poolt eneseteostus soov erialaselt. Sest naisel on ju see alaline dilemma, kui ta midagi õppinud ja harinud. Noh, teda kihuta võtab ju ka tagatung ja tahtmine ennast erialaselt teostada. Ja see ei ole just lihtne laste ja pere kõrval. Ja tekivad olukorrad, et kuskil tuleb järele anda milleski kuskil sa ei saa käia enam oma sõnade järgi. Oma põhimõte, et järgi mängu tulevad ka afektid, meeleolud, seisundid. Nii et emana igaüks, ma oletan, on lihtsalt inimene on nii, nagu ta suudab see ema olla. Küsin Kaur sinu käest, kas sul on kunagi jäänud mulje, et teie kodus vanemate seisukohalt korraldatakse asju nii-öelda paide pukk ehk raamatu järgi, nii nagu teooriad seda ütlevad? Tuleb tõele au anda, et mul on väga hästi läinud Polanti piisavalt vabadust elada oma noorenemise elu ja mindi pandud kuskile väga suurtesse raamidesse. Mis oli võib-olla minu eripära veel see, et Pedukus ei olnud ju midagi väga eeskujuliku erinevalt just eelkõige isapoolsest suguvõsast, kus seal ikka olid lapselapsed, olid kõik sellised padu viielised nagu nende hinded ei olnud nagu niivõrd prioriteet, pigem oli huviala, mis rohkem huvitas, seda tegin ja mis vähem huvitas selles, siis tegin niipalju, et saaks laine nagu läbi teha. Teisalt Ta oli väga palju, veetsin lapsepõlves aega just suvi Põltsamaal, kus oli siis isapoolne. Isapoolsed vanavanemad olid ehk siis minu vanavanemad. Seal oli kuidagi selline vahva reeglistik, et sa said oma noort elu elada, jalgpalli, mängida igasuguseid poistega mingeid trikke teha ja tõsiasi oli seitse, pidid ka oma sellist tööd tegema, et siis seal noh olla marjade korjamine seal oli mingi 60 tikripõõsaste, 40 mustsõstra või punasesõstrapõõsast ja nii edasi ja edasi selles eas küllaltki vaevaline tegevus. Ebameeldiv aga pidi ära tegema, et noh, reegel on, selline peab tegema. Ja kui nüüd selle küsimusele tuua, et kas paide pukk, siis mulle tundus, et pigem seal vana vanad kodus ütleme see asi paide Puku, minu enda vanematekodus, sest alati, kui ma enda kodus tunned ikkagi sellest nagu hästi, et, et seal oli, noh, sa saad kujuneda sulanti piisavalt vabandust, areneda loomulikult oli raamistik ja millele ma olen siis tegelikult ka vanematele üteldi ele, mille üle ma tänulik olen, on väärtushinnangud, mis ma kodus kaasas onju mingid teatud põhimõtted ja väärtushinnangud, mida sa võib-olla paide buck teha, aga just, et mis asi on õige, mis on vale ja igale teole järgneb kas tagajärgi, tulemus. Võtan nüüd sõnasabast kinni ja jään selle väljendi juurde, mis meil siin kuidagi on hakanud põrkama edasi-tagasi Paide buck ehk raamatu järgi. Kas raamat Kaur, see raamat nagu piibel on ka kuidagi pannud sind olukorda, mis on sind kujundanud, sest ma ei saa jätta mainimata sinu vanaisa ju oli ja on ilmselt paljude põltsamaalaste jaoks siiani üks väga-väga legendaarne inimene. Herbert Kuurme? Kas see on ka see, millest sa räägid praegu natukene, et et usk, kristlus, kogu see mentaliteet, vaimsus, kujundas olukorda? Ühtpidi kindlasti selles osas, et ega juht piiblis on palju õigeid asju, üks põhitõde ju elus, mis mind aga nagu edasi viinud, mille järgi ma käitun, on see, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. Noh, see on nagu elementaarne reegel, kas sa oled usklik või sa oled ilmalik, see on kuidagi nagu elementaarne. Et see võiks nagu üks elu põhitõdedest ju olla. Loomulikult meil oli kohustus käia kirikus ja ega see lastelastele kirikus käimine pühapäeviti noh, väga meeltmööda ei olnud, aga noh, kuna see oli reegel, siis me tegime ära selle. Ja kahtlemata seal Põltsamaa vanavanemate kodus oli, noh, väga palju tähtsaid inimesi käis ja sulid nagu uhke tunne, et sul on ikkagi niivõrd väärikad vanavanemad, et ja tuntud, et see tekitas nagu Jadunda teiselt poolt oli, see teataval määral kahistab ahistab just selles mõttes, et võib-olla olid liiga palju nagu ette kirjutanud, mis, kuidas sa tohid olla ja kuna ma ei olnud päris nagu ütleme kas siis nii-öelda eelmise põlvkonna tasemel, kes väga hästi või siis ka oma teiste vanemate laste laste tasemel, et siis ikkagi tunti muret, et kuidas ikka nii, kuidas naa. Aga ma ei lasknud sellest ennast kõigutada. Ja mis ma sellest olen nagu õppinud kuidagi seda, et tegelikult kui me räägime jumalikkusest või rumalusest, siis minu meelest see inimese nagu arenguteel põhiülesanne, on see jumaliku siis endas üles leida lõpuks väärtushinnangud, see, mismoodi sa elad, mis põhimõtete järgi sa elad, kuidas sa käitud erinevatest olukordadest, sisemise teadlikkuse kasv on, vot see on kuidagi mindoga hoopis tugevamalt edasi viinud, kaudselt kindlasti räägib sellest ka piibel. Aga minu meelest see inimese enda areng, enda vastutus oma elu eest, see on hoopis motiveerima pannud. See on see koht, kus läheme Tiiu, teie lapsepõlve ja kui teie lasete mälestused silme ees jooksma, siis mis või kes meelde tuleb? Ma ei sündinud raadil, aga oma lapsepõlve kuni 11. eluaastani elasime me raadil mõisasüdames tööliste elamus. Mu ema oli Raadi õppe-katsemajandi peaspetsialist ja minu mälupilt. Ta oli, kuidas meie ülikitsast elamisest. Lähen trepi peale, trepikivid on soojad. Kenal õu on üle ujutatud päikesest. Akna all on liivatatud tee ja teisel pool liivatatud teed on lilleKlump, õiteiluliblikad lendavad ees ootab ilus päev. Aga seal elas kaheksa peret. Neil peredel oli kasutada kas siis üks või kaks toakest. Ja meil oli nii vähe ruumi, et ma mängisin köögis, kui seda köögiks tinglikult nimetada kööktuba ümmarguse laua all. Seal oli ruumi, sinna tõin isegi õue pealt. Mis asi see oli sõjajärgne aeg, sõjajärgne lapsepõlv. Ja see pani õige paljusid asju paika. Raadil oli sõjaväe lennuväli tollal. Lennukite sabad paistsid meil õue peale kätte. Lennukite meier käed olid nii päeval kui ööl, vahel lendas Vene sõjaväelennuk nii madalalt üle meie õue, et ma nägin Daile, mis oli selle lennuki kõhu all. Ja aia tagant läks läbi tolmune tee. Sealt õõtsudes läks karjamaale kirju kari lehmakari. Neid kureeriski minu ema seal. Majandi peatse zootehnikuna ja karja järel tuli rügement, soldat, täid, nii et tolm lendas higised ja haisvad kõndisid siis oma asju ajama kuskile. Vene soldatite põld seal ja lennuväli oli teie jaoks täitsa keelatud maa või tuli teil mingisuguseid kokkupuuteid? Muidugi oli, oli ju see raadipark seal siis Raadi mõisa oli puruks pommitama, et müürid olid alles, Raadi mõisaväravad paistsid meie köögiaknas sära. Ma imetlesin neid väravaid, kuigi need olid halvas korras, aga need olid nagu mingi vihje teistsugusest maailmas teistsugusest tegelikkusest millest ei räägitud kodus mitte ühtegi sõna, meile ei räägitud millestki. Raadi pargis toimusid sõjaväepeod muusika metsas. Siis oli venekeelset pärmiohvitseride naised. Kooli tuli mul käia läbi Raadi kalmistu, Raadi surnuaia. Ja koduteel varitsesid vene poisid eesti lapsi, peksid neid vaeseomaks ja korra tõmmati ka mind pargi nurka teksti niimoodi ja kisti nägu veriseks, et ma niimoodi läksin koju täielikus shokis ahastuses ja panin imeks, et ema jalgadel tänud, mitte midagi emaile ei pöördunud kuhugi, ei läinud küsima. Et kuidas niimoodi võis teha sellele järgnenud mitte midagi. See Raadi surnuaeda, see oli ju pime. Ja ma mäletan neid koolis. Kuid õhtul, kui sa sukeldusid sellesse pimedasse väravasse, ümberringi hauad, ristid ja hingetuna, jooksed läbi selle surnuaia ja ees on siis kumab see hele surnuaiavärav. Sa tead, et sa, sa jooksed, sa pääsed sealt välja, sa saad koju, sa saad soojaga, et sa saad teiste inimeste juurde. Et noh, selliseid mälupilt lapsepõlvest. Kas sellest võite te öelda, jäid mingisuguseid traumasid või ebameeldivaid tundeid hilisemaks ajaks? Kõhedust ebakindlus muidugi jäi ja seda enam, et eriti vanainimesed kogunesid meie õue peale ja rääkisid siis jutt vorstivabrikutest, vorst muidugi tehti inimeste lihast, eks ole, jäätüks vorstivabrik maa-alune oli sealsamas Raadi kruusaaugus, mis on praegugi alles seal. Et noh, niisugused pildid tulevad, sõjajärgne lapsepõlv. Nii ma pean nüüd täpsustama paari asja. Esiteks see, et vanemad inimesed räägivad hoovil vorstivabrikust, kus tehakse vorsti inimese lihast. See oli lihtsalt laste hirmutamiseks. Ei, nad rääkisid tões ja vaimus ja meie vaatasime, sõrm suus, kuulasime pealt lobise usustuda. Nad ise uskusid ühishaudadest mahalaskmisest ja need olid viiekümnendad. Aastad. Kas teie kodu, teie pere olite teie ja teie ema? Noh, meie pere oli ebatraditsiooniline, sõjajärgne pere. Minu emal olin mina ja hiljem uurisin järele, kust ma tulin. Siis ema leidis abikaasa ja mulle sündisid vend ja õde. Ja siis me kolisime sinna Järvamaale, Paide rajooni Udeva sovhoosi taas mõisasüdamesse. See mõisasüda oli servi Ta mõis ja seal suure pargipuude all jätkus mu lapsepõlv, mis oli täitsa vahva lapsepõlv. Kui palju teie märkasite lapsena, kuidas ema hakkama saab ja nägite kõrvalt võib-olla neid raskemaid hetki. Ma imetlesin oma ema, mu ema oli väga võimas, ma imetlen siiamaani eesti naisi. Mulle tundub näiteks et Eesti elu pissib väga paljus naiste õlgadel naiste nähtamatu töö õlgadel. Sest kui tohutult palju mu ema töötas, ta töötas ametlikus sfääris, teenis elatist intellektuaalsest sfääris, siis ta pidas põldu, kartulid, siga, kanad, kõik see möll, lastega öösiti pesu pesemine. Ja ma lapsena tundsin, et ma pean kaitsma oma ema, et mu emale tehakse ülekohut kogu aeg, et see elu kohtleb mu ema väga halvasti. Ja mul oli hirm oma ema pärast, et äkki ta ei tule ühel õhtul koju, et äkki ta kaob ära. Et kas see hirm lisandus neile teistele. Aga oma isast temaga kokkupuuteid teil ei ole olnud. Ma ütlen lühidalt, et jah, otsisin ta üles ja ma ei räägi teemal. Arusaadav, kaure, kas sina oled oma vanaemaga ema poolt kokku puutunud? Ja ikka enda, nende emapoolsest vanaemast on väga mälestused ja tegelikult ka minu jaoks ikkagi vanaisast samuti ega mina ei teadnud ju, et vanaema abikaasa ei ole noh, minu nagu nii-öelda bioloogiline vanaisa hoidis mind ja meid mõlemaid Kristiga samamoodi nagu kõiki lapselapsi ja selles suhtes mul on samuti ainult head mälestused. Mõistan, et see teema muudab emotsionaalseks Te, olete Tiiu ise hiljem oma tööde tõttu väga sageli väärtustest kasvatamise juures saanud, mõelda ja kõneleda. Kui ta oma ema peale mõtlete, siis kuidas teile tundub, kui palju tal oli aega ja võimalust, et just nimelt nii-öelda kasvatamisega tegeleda? Ausalt öeldes kasvatusega tegeldud tegeldi sovhoosi tööga, tegeldi majapidamisega, tegeldi kartulipõlluga. Aga see muu, kas said sealt kaasa? Seda, millele võis elus toetuda, seal toimis nähtamatu tol viisil. Ja just täna oli mul kirjavahetus oma täditütrega, minu ema õetütar, grega. Mu täditütar ütles, et ohoo, nii huvitav saade, kuhu te lähete, aga pane tähele, nende peredes ei olnud ju armastust. Ja mõeldud oli siin minu ema ja tema kolme õde. Aga tegelikult see armastus oli selline, et sellest iial ei räägi kunagi ei võetud suhu seda sõna, ma ei mäleta ta ise füüsiliselt, et mind oleks kunagi sülle võetud. Aga ma nii palju teadsin, et mind ei jäeta kunagi hätta. Kui küsida, et kes või mis mind siis kasvates siis Ervi Ta külaraamatukogu kasvatas. Sest ma olin seal külaraamatukogus alaline tegelane. Ja veel oli üks koht, kuhu sai mindud, sai kakutud 1000 mõisasüdame lapsed kokku ja me läksime, kondasime mööda metsa, korjasime marju, rääkisime lugusid, seal panime metsalagendik, kelle nimed või siis läksime järve äärde ja lihtsalt olime järve ääres kõhul ja vaatasime läbi lagunenud silla pragude, kuidas vähid roomasid mööda järve põhja ja meil oli hea alla, seal ongi huvi tav seos, et minu pedagoogikahuvi tekkis, et emal oli riiulis niisugune raamat nagu Makarenko pedagoogiline poeem. Oi, ma lugesin seda risti ja põiki. Ja see oli võib-olla kõige kuulsam üldse pedagoogilistele teemadel kirjutatud raamat sellel nõukogude perioodil, teda võib risti lüüa sadat kanti ja ütles, et tema pedagoogika ei kõlba täna enam kuhugi. Ja mis see kõik oli, aga nendes oludes, vaat sealt kiirgas ka vasta selle kaarenko armastus nende laste vastu. Sõna, mida ju ei kasutatud üldse nendel aastatel, mitte kuskilt, ma ei kuulnud mujalt sõna armastust kui laagritest, mis tulid telekast ja raadiost või siis lugesin raamatutest. Mis asjaoludel te kohtusite oma tulevase abikaasaga ini õpilasmalevas. Mis aegsel teie elus oli? See oli teine korrusas. Ma olin Lõuna-Eestis ühes malevarühmas ja siis oli seal mingi pidu sinna lähedasse kirikusse oli tulnud proove tegema. Camp noori, kelle eesotsas oli lehvivate juustega Andres Mustonen. Niisugused poisikesed olid seal ja nemad seal olid laagris ja harjutasid kirikus vanamuusikat. Ja neist kujunes ansambel Hortus Musicus ja me kohtusime, sattusime kõrvuti istuma selle noorteseltskonna ja maleva seltskonna mingi ühine õhtusöök oli, ühine pidu oli ja seal kohtusime. Mulle tundub, et teie perekondlik taust kahe puhul oli võrdlemisi erinev, olles nüüd just kuulanud, mida te oma lapsepõlve kohta räägite ja mõeldes sellele, kuskohast Tõnis tuleb Ja muidugi, kui ma kohtusin Tõnise perega, Tõnis viis mind oma koju Põltsamaale siis ma olin sellest niivõrd võluv. Sealt vaatas mulle vastu kadunud Eesti aeg, millest meie kodus isegi mitte ei räägitudki. See oli nii teistmoodi see Põltsamaa, et ma olin võlutud esimesest hetkest. Pere elab teistsuguste reeglitega Ta järgi, kui üldiselt elati seal, kus mina liikusin. See kontrast, millesse siis teie jaoks seisnes? See oli peenem maailm, vaimsem maailm. Seal oli viisakust, elegantsi, kultuursusest, mida ei suutnud need inimesed väga paljus, kes tollal pidid oma lapsi kasvatama. Neil ei olnud võimalik, nad oleksid tahtnud. Mul ei ole oma kõdule ühtegi etteheidet. Ja siis sündis Kaur varsti millalgi koskahasta, Kaur, sinu isiklikud esimesed mälupildid algavad. Teadlikum mälestus tekkis siis, kui Lasnamäele kolisime ja natuke siin paralleeli tõmmata, et kui siin ema rääkis pikalt oma nendes traadi Rustreerivatest kogemustest, siis ju Lasnamäe maine oli ka selline ju, et, et noh, mis mõttes, et seal kõik venelased ja kõik eestlased pekstakse läbi. Ja kindlasti oli ka neid grupeeringuid pidama hiljem kuulnud, käiski selline madin, aga minul õnnestus kogu see Lasnamäeperiood läbi käia ilma ühegi kaklused. Mind väga palju arendas seal tegelikult seda iseseisvust juba maast madalast, täpsemalt siis esimeses klassis ta see, et ma hakkasin Tallinna muusikakeskkoolis käima ja see on nii täpselt tund aega sõitu sinna tund aega tagasi juba tollel hetkel tekkis nagu selline vastutuse tunne, et sul on mingid kohustused, sa pead kuidagi hakkama saama iseseisvuma. Sest et ma mäletan hästi, et mul klassivend ja pinginaaber lasknud kõrvalmajas Lasnamäel, temal oli nii, et tema elas siis ema ja vanaemaga tal tõesti vanaema, kes päris pikalt niiviisi koolis järgidel ja see oligi nende niisugune kokkulepe. Aga mina sain ise hakkama ja seega võib-olla vanemate selline usaldus, et mine ja sa hakkama siis ja, ja. Kui te mõtlete nüüd korraks enda, kui ema peale proovite kõrvalt vaadata kuidas te seda ülesannet või väljakutset alla elus esimest korda ema enda jaoks lahendama hakkasite? Noh, jah, ega ma enda üle uhke olla ei saa, milline ema Malin? Sest lapse tulemine oli paras šokk. Ja oligi ideaalides unistad lapsest, ootad seda last ja seal midagi kõige imelisemat, lapse sünd, midagi imelisemalt ei ole, kui see, siis tuleb see elu reaalsus. Ja see reaalsus tähendab, et sa pead nii-öelda lahti ütlema oma vajadustest, kaasa arvatud unevajadus igasugustest vajadustest, igasugusest ise kosest. Ja sa oled lapse ja kas ja siin tahaks nagu, et iga noor ema andku endale aru, et jah, sa oledki mingi perioodi ainult lapse jaoks. Aga see aeg saab mööda ja see aeg saab väga ruttu too mööda. Ja ülejäänud pike elusad, sa olla iseenda jaoks. Et kahjuks ma tollal seda ei teadnud, siis et see aeg saab nii ruttu mööda ja, ja see, mis see kõik nõudis. Ma olen tudengitele ka alati öelnud, et kasvatus on mõju suhe kusjuures laps kasvatab vanema, et võib-olla ehk rohkemgi veel, kui vanem seda last. Tunne, et ma ei saa hakkama, tuleb teile tuttav ette emana. Muidugi tuleb, oli mitmed korrad olid ja noh, siis oli ju see õnnetu olmeolme käsitsi pesupesemine näiteks oli lutipudelite keetmine ja oli selline periood vaene aeg ja see olme niivõrd mattis enda alla. Et see, et sa lähed, võtad lapsest sülle, oled temaga ja oled lapse päralt. Et see tuli nagu teisejärgulist, seal oli vaja majapidamises nühkida ja tõmmelda seal ja teha, et kõik oleks kuidagi Ortnongis. Seda oli kole palju. Tõeline õnn ühel hetkel Lasnamäel ilmus mingi tsikk Kiievi loosi alusel ilmus pesumasin aurica millel oli eraldi tsentrifuugi eraldi siis pesukoht ja igast tsentrifuug oleks igal teisel korral katki, nii et kui masin oli vett täis, isapidised alati jootma hakkama ja siis oli see üks kohutav stressirikas asi, aga see oli siiski tugev edasiminek. Võrreldes sellega üldse pesumasinat ei olnud. Et noh, sellised asjad jäid nagu meelde. Aga võib-olla kui siin ajalukku tagasi minna, siis ju ema mainis siin palju seda, et vot temal kodus ei käinud, et see niisugune sõna läbi nagu armastus. Nii mina kui mu õde oleme noh, väga palju ise sellest tulenevalt teatavaid selliseid mustreid hakanud murdma. Et ise saada aru üldse näiteks sama, et mis asi, see armastus tegelikult on üldse, et, et mis tunne on, kuidas seda kogeda, kuidas seda jagada. Ja ma olen jõudnud ühele huvitavale taipamisele just, mis meie põlvkonnas nagu esineb, et see sõjajärgsete põlvkondade tullakse, et vanemad oleksid lapsed, mis kasvanud on. Et see on jätnud oma suure jälje tegelik kult ka meie põlvkonda lastele. Ja on väga nagu tore tõdeda, et tegelikult täna on just sellise nagu teadlikkuse kasvu poolest on võimalus hakata neid mustreid järk-järgult muutma, et need sinu omakorda sinu lastele edasi läheks. Aga kirjelda enda tunnetuse ja pilgu läbi ema ja isa rolli kodus, nii nagu see teil oli. Mõlemad olid olemas, mis on väga oluline, sest kasvas ka need, kellel oli isa puudu, kellele ema puudu, et see oli nagu väga oluline. Isaga mint sidus rohkem selline erialavalik ehk siis muusika. Sea nüansse oli ka muusikakeskkooli sisse sain, et siis oli, istusime õhtul seal Lasnamäe korteris vaikses kordades söögilaua taga ja siis siis olin sisse saanud ja uhke enda üle ja siis teatasid pidulikult, et näed, et mina ja isa oleme muusikainimesed, aga need kaks seal ei ole. Et noh, ütleme siis, uhkusenoot oli, aga emaroll oli, teiselt poolt oli kodune olme, mis mulle nagu mäletame, söök oli laual, kodu oli ikkagi koristatud, riiete valimine ja toomine, kõik see temaatika, et see oli nagu rohkem emapoolne, mis nagu meie perekonda nagu võib-olla ka paljudest teistest, eristas tollal see, et paljudel nädalavahetustel jaga, suvistel aegadel käisime koos väljas reisisime ringi, autot ei olnud ja siis ma mäletan neid reisija, kus oli sul suur nelja inimese telk oli eraldi sellise väikse järelkäru peal ja siis lähed telkima Lõuna-Eesti nagu matkamine jah, täpselt bussiga või Kihnus käidud ja ja siis erinevad sellised metsad, vanemad mõlemad vedasid mind ja õde väga palju mööda Eestit ringi ja te viitasite ka või? Mingi periood viitsisid, aga siis, kui oli nagu Põltsamaal jälle lille, toredate poistega olla, siis taheti kihnu viia, et siis öeldi ka, et näed, et üks väljend, mis mulle siiamaani meelde tuletatakse, neutragulkate mul teha lasega Kihnu virelema. Et see oli, oli siiralt südamest öeldud, aga tegelikult Kihnus virelemine oli vahva, et kaks korda seal käidud ja sellest on kui endal, kas uute kohtade avastamine on hästi, noh, meeldib, on ise ka nüüd on, et käid lastega aeg-ajalt, kui käid kuskil reisidel ja et seal on põnev. Kas sa oled oma esimesed triibulised kätte saanud või alles ootad, neid? Sain isegi sellise ema kodus. Pigem tuli see rohkem jah siis isa poolt, aga see oli kuidagi tolle aja kasvatus, selline tavapärane osa, ega ma siis ainult nii palju, kui ma olen rääkinud oma ja kas peaksin siis peaaegu kõik olid saanud. Just seda, see on nii-öelda korduv motiiv siin saates meie põlvkonna kauri ja minu põlvkonna esindajad, nii laias laastus vanuseliselt me kõik oleme saanud. Miks see niimoodi on, Tiia, kas te teate või? Ma kohe hetke mõtlen, see oli tollane normaalsus. Ja kui need närvilised vanemad, kitsas pind, vähe raha, mitmesugused taimed ja sajab ka veel närvi ja siis seda niimoodi lahendati. Ja hiljem ma olen absoluutselt taunin seda. No eks ma ise ju kaasaine korduvalt lapsena ja siis oli nii, et need ülekohtuselt saadud keretäied, need on ikka elu lõpuni meeles. Ja see, kuidas inimese last oleks vaja kasvatada teda, selleni ma jõudsin ise, kui mu lapsed olid ikka juba tublid teismelised. Kui me puutusin kokku waldorfpedagoogikaga ja õhku ahmides lugesin, mis moodi on võimalik suhtuda lapsesse, kes laps on, mida ta vajab, kuidas teda kasvatada milline on kool, ütleks, et see oli täiesti šokk, oli kõigest selle teadasaamine. Ja muidugi siis muutusid juga mu enese, vaata, tead asjadele päris palju kõige selle toimel. Ja ma ühte seika tahaksin veel siin meenutada, tahan, et minu lapsepõlves ja mitte sugugi ainult minu kodus, vaid üleüldse kõlas selline fraas. Et kui sul olid ka mingid niisugused hingelised vajadused või miski siis missugune fraas pudenes täiskasvanute poolelt. Kõht täis, katus, pea kohal, riided seljas, mis sul veel vaja on? Et siis kõik see hingeline lugu, see tuli endal ära lahendada, nii nagu keegi oskas siis kogu see elu hingelis, vaimne pool, sellepärast et meie eelnev generatsioon, nende vaev ja valu läks sinna, et oleks katus pea kohal, kõht täis ja nii edasi. Et see oli ajastuomane märk. Kas karistus kui selline põhimõtteliselt peaks olema välistatud või see teatud olukordades füüsiline karistus on siiski asjakohane. Et aeg-ajalt kulusid nähvakas ära küll. Annan teile mõtlemisaega. Kas Kaur, sa nõustud minuga või selle mõtteviisiga või sina leiad, et sa said ikka täiesti teenimatult ja see kõik oli jama. Nii ja naa, ütleks selle kohta, et ega ma ju olin ka selline ebareeglipärane vähemalt, et oma nii-öelda isapoolsest suguvõsast, sest ma tahtsin teha asju omamoodi. Ma ei kuuletunud nii hästi. Kui mulle midagi meeldib, siis ma tavatsesin välja öelda või siis oma tegudega. Eks ma olingi selles suhtes keeruline nii-öelda ka siis tollal oli kuidagi raske aru saada, et kuidas on keegi selline, kes ei kuuletu nii hästi, said rebel või vastuhakkaja, mässaja, võib-olla natuke nii, ma ei ütleks, et ta nagu päris päris nagu sellisesse suure tähega Rebelaga mingil määral võib olla küll, et mulle, et need normid, mis taheti peale panna, enne oli siin juttu natuke sellest nii-öelda Põltsamaavanematekodust, et seal olid ikka teatud kindlad põhimõtted, mida sa pead tegema mulle kõik istunud päris. Ja siis ma selle ka üks näide meile. Toon näite nagu sellised, et kui öeldakse sulle, et sul tuleb marjapõõsas tühjaks korjata, ta teed ära selle ja sa satud uuesti kuidagi fookusesse, korja teine veel tühjaks, aga siis ma ei saa aru, et ma tegin ühe teisega veel tegema. Ja siis ma hakkasin vastu sellele, mulle ei meeldi niisugune asi ja siis hakkasid need saatsid pikalt või põhimõtteliselt saatsin pikalt või siis kuidagi leidsin võimaluse, kuidas õuest välja saada, ära põgeneda, heas mõttes, siis ilmusin kunagi välja, ega otseselt midagi juhtunud, aga kui sain nagu pragada nii-öelda verbaalselt. Aga mis puudutab võib-olla sellist kodust nähvakas saamist, siis eks me ju siin õega kannagelesime. Ja noh, nagu ema enne teda ei, et ütleme, kui neil oli selline probleem igapäevaselt, kuidas Rolmega hakkama saada ja oma iseennast teostada ja siis mingid kaks sellist tüüpi lärmavad ja jauravad vaidlevad ja võib-olla ka siis narrivad teineteist või nii siis ühel hetkel vanemana mõistad, Ta hakkabki katus sõitma ja siis noh, ei oska teistmoodi, kuna sina oled omal ajal ehk siis nemad on ka mõlemad saanud oma vanavanemate käest ju. Et siis see kandev nagu edasi. Täna võin mina jälle öelda, et eks me ju samamoodi siin tütar on juba selline vastutab enda eest, on 14 aastane, aga poisiga on just paras eas, et kogu aeg paneb proovile. Aga kordagi seda hetke pole olnud, et nüüd tahaks nagu nähvaka panna seda, see, see ei ole enam nagu okei. Aga läheme tagasi selle küsimuse juurde, tiivad see Me jäime pooleli selle koha peal, et kas te näete tänapäeval, et füüsiline karistus võiks veel kasutusel olla või see ei saa olla üldsegi teema. Ma tahaksin uskuda, et me oleme nii kaugele arenenud, et see ei peaks enam olema teema. Võib-olla ma olen idealist, aga Ma olen oma lastelt ka andeks palunud selle eest, et nad on neid nähvakaid saanud. Ja mul on piinlik, sellepärast et ma ei teeks, et mitte sugugi enam ja tänases päevas on lapse väärtus hoopis teistsugune. Lapse staatus on teistsugune. Ja mis ta füüsiline karistus teeb, ta alandab inimest, last ei tohi alandada, lapsest tuleb lugu pidada. Ja iga inimene väärib lugupidamist, laps samuti. Ja tore oleks, kui laps vanemast ka lugu peaks. Kui te ütlete, et lapse väärtus on muutunud, on teistsugune. Natuke juurde, mida te mõtlete, mis see tähendab, mis on ajas muutunud? Väga palju lapsepõlve on väga palju muutunud. Lapsi on vähe, peredes võimalused on tohutult avardanud, avardunud, mida on võimalik lastele pakkuda, koda. Ja teadlikkus on väga palju suurenenud, niiet last võetaksegi mõnelgi pool vastu, kui kõrgema maailmasaadikut. Imet Kledes ja talle parimat soovides parimat kodes. Et see laps on parandus ja muidugi mõista, kui haridussüsteem paneb neid punti 30 kaupa. Ja selles oma kasinusest, siis kohtleme lapsi nii nagu neid massikoolis koheldakse. See muidugi ei ole õige, aga märkide järgi on ka koolid tunud palju inimlikumaks, palju huvitavamaks, palju lapsesõbralikumaks. Nii et kuidagi tundub, et areng toimib heas suunas. Provotseerin teid sihilikult. Kas see jutt, see kirjeldus, mille te praegu pakute, loob eeldused lumehelbekeste tekkeks ja sünniks need, kellest väga halvustavalt räägitakse tänapäeval? Ma arvan, et mitte see, et kellelgi jääb keretäis saama. Ta ei kujunda mitte kellestki lumehelbekeste lumehelbeke. See teema on vastutuse teema. Ka seesama iseseisvuse teema. Et sul tuleb astuda see samm, kui sa saad aru, et sa vastutad ise omaenese elu eest. Et sinnani tuleks nagu iga inimene juhatada. Kaur räägi mõni lugu oma teismelise aasta keerulisematest hetkedest. Kas oli napikaid? Mul oli põnev teismelise elu selles suhtes, et nagu ma ka saate alguses ütlesin, et mulle anti suhteliselt vabad käed, aga kujundada Nendes vabades kätes oli ju viiul kogu aeg, et oli sul ikkagi teismelise tükkideks üldse aega. No oli ikka jah, ega mingil määral oli see ühel hetkel seotud koolivahetusega, ega siis ju tüdrukud hakkas rohkem tähelepanu tõmbama kui viiul ja siis ega ma vahepeal ei viitsinud harjutada üldse. Ja siis lõppes sellega, et noh, kuna muusikakeskkoolis ikkagi selle eriala suhtes nagu väga range ja ema tegelikult kogu aeg nagu ütles, et see võiks saada ikkagi parema haridusega üldhariduse. Läksin Westholmi gümnaasiumisse, kus oli, ütleme üldainetele hoopis teistsugune rõhk ja samal ajal tekkisid hoopis uued tutvused ja sõbrad. Ja sealt hakkas nagu mul selline Nende multi-tasking elu pihta, et kus ühtepidi oled nagu üldhariduskoolis oma keskkonnas ja teisel poolt oled siis muusikakoolist. Ma hakkan paralleelselt, hakkasin otsa koolis käima, koolivahetused olid sellised kriitilisemad, kus sa pidid. Kui sellid ühes keskkonnas näiteks keskkonnaklassist selline kuidagi välja kujunenud oma positsioonide asjadega, siis sa pidid järsku koolivahetusega hakkame täitsa nullist pihta kogu oma seda suhtlusringkonda looma vaatama, kellega sa läbid. Ja ma yli hiljem meenutan, et see andis väga ja sellise kogemust pagase ja kohanemisvõime hilisemas elus erinevates olukordades. Tiiu, kas poisil ja tüdrukul on vahe, peab seda üldse vahet olema, mida teie kogemus ütleb? Lähtu vana oma lapsepõlvest ja tähelepanekutest elus kujunes minust feminist. Ma ei häbene seda ja see, mida praegu siin ühiskonnas feminismiks peetakse seal tegelikult feminismi karikat, tuur. Ehk ühesõnaga jah, poissi ja tüdruku kasvatamisel on suured erinevused mitte ainult kodudes, vaid ka koolis. Ja mina olen kokku puutunud mentaliteediga, mida metafoorselt võib väljendada. Poeg pärib talu. Ühesõnaga, et see vanemate pärand, pärandus, maine vara saab pojale ja mu ümber on küll ja küll inimesi, kus see niimoodi on läinud. Ja hiljem seesama poeg ei hoolitse vanemate eest nende eluõhtul, vaid seda teeb see tütar, kes on ilma jäänud. Kui Kaur ütles, et tema tahtis mustreid murda, siis seda tahtsin ka mina. Ja see muster, mida ma murde tahtsin, oli, et poiss ja tüdruk, poeg ja tütar on mõlemad võrdväärsed võrdsed, mõlemad on tähtsad. Täiesti iseend, kontrollisin et suhtumine oleks mõlema suhtes võrdne ja õiglane. Meil abikaasaga ei ole kunagi tulnud lastele öelda, et ära valeta, ära varasta. Ära loobi prahti maha ja nad ei ole mitte iialgi seda teinud ilma meie ütlemata midagi. Me lihtsalt sa tead, et nad ei tee seda. Kas see, et lapsed jõuavad selliste arusaamiseni nagu te kirjeldasite, et pole vaja sõnu peale lugeda on see ainult koduküsimus ja eeskujude küsimus. Ma arvan, et see on peamiselt koduküsimus ja ka selle küsimus, et milliseid vaimseid allikaid kodu puhub lastele, ma mõtlen, raamatud, jutud, lood, käigud, me käisime ju ka palju muuseumides, käisime ja me ostsime raamatuid, lugesime lastele raamatuid ette, et see kuulub ka nende lapsepõlve. Kaur, kas sa mäletad oma kodust Juta või soovitusi, missugune sa peaksid olema elus edaspidi või kuhu sa peaksid jõudma? Ikka. Isa ütles mulle konkreetselt üks kord, et kui sa ikka viiulit niiviisi harjuta, siis sust saab jäätmekäitleja ja täpselt nii läkski. Sest et ühel hetkel harjutasin küll ja ülikoolid lõpetatud ja jõudsin Eesti tipporkestrites, aga ühel hetkel ikka need hakkasin keskkonnaasjadega tegelema ja kaudselt nii-öelda jäätmekäitlusega. Ta ilmselt küll mõtles jäätmekäitlejad natukene teistmoodi. Täpselt nii oli, aga noh, seda on hiljem on hiljem tagasiulatuvalt ja meenutada. Aga ei, loomulikult oli jah, nii et eks isegi võib-olla seda survestust sellist saavutusvajadus tuli rohkem nagu isa poolt, et kes nagu stressi põdes rohkem sellepärast et noh, mis seal ikka saada, kuidas saab. Ja tõsiasi oli see, et vahepeal oli ka selline periood, et noh, et oligi nagu suhteliselt nagu ükskõik et mitte nii et sa teed oma kooliasjad läbi ja kõik nimisi, aga, aga et noh, et mis hinded sa saad või nii, et, et oli selline periood, jah, aga vot mingil hetkel käis selline murrang läbi, et singist läbi see vastutuse võtmine. Vot siis sa saad aru järsku, et et kui sa tahad mingit moodi elada, mingis kvaliteedis elada, sa tahad lubada mingeid asju endale, sa pead tegutsema hakkama selle nimel. Kohe, kui võimalus avanes, maksnud praktiliselt vist keskkooli ajal ja siis pärast keskkooli kohe tööl käima, need olid siis mitte pillimänguga täiendavalt pillimänguga keskkooli kõrvalt keskkooli kõrvalt veel oli pillimänguga seotud, siis mul õnnestus sattuda mängima esimene, kusjuures regulaarsem pilliga teenitud tööots sain mängima roomesse Juuliasse Elmo Nüganeni lavastuses. Aga hiljem siis oli see, et olin ma näiteks Shelli bensujaamas, olin klienditeenindaja siis olin Eesti kontserdis, toimetasin garderoobis ja siis Mustpeade majas oli pikalt, olin siis nii-öelda transporditööline, kestis saale, paika pani mis andis omakorda eelis, et mul oli võimalik seal käia ka oma viiulit harjutamas. Seal sa said näha Saku teistmoodi glamuuri, seal olid sellised suured uhked peod, toimusid pidulikud saadikute vastuvõtud ja muud sellised asjad siis nägid, oh vau, et see on ka niisugune elustiil, mis on võimalik. Ja sealt sa hakkasid nagu ette kujutama, et mida sa ise tahaks saavutada, mismoodi sa ise tahaks edasi liikuda ja tekkis kukaks selline vajadus midagi teha, midagi muud moodi teha, väärindada ka oma selliseid oskusi, teadmisi, midagi ellu viia. Kui sa mõtled oma lapsepõlvekodule väärtuste kujundamisele isa-ema käekirjale kasvatamise juures mis sa oled kaasa võtnud ja mille sa oled kõrvale jätnud, mida sinu peal rakendati omalajal? Kaasa olen võtnud nagu väärtushinnangud, mis on õige, mis on vale ja selline kultuuriline ja vaimne areng, mis on niisugune lõputu protsess, et, et see isikliku arengu kontekstis just negatiivse poole pealt vaadates siis ütleme enda põlvkond tagasi abielusuhteid ja paarissuhtemustreid, mis on, mis tekkisid siis sa said aru, et on võimalik ka teistmoodi. Ma ei saa aru, mis tähendab seda, et armastuse tunde või armastuse kogemine või siis väljaandmine või see sõna mõiste üldse. Kui sinu vanemad pole seal enda kodust saanud, et siis neil on omakorda seda ka sellist nagu siirast vahetud, seda armastava olemist, olemust sellisel viisil, nagu me täna seda kogeme, ka raske edasi anda. Aga omakorda siis saad aru, aga on võimalik tõenäoselt ka teistmoodi, siis hakkad seda ise otsima, leiad ka lõpuks. See ei olegi otsest nagu etteheide, vaid see on selline meie, meie vanemate põlvkonna eripära, paratamatu, mis on omakorda tekkinud nende vanematest ja sõjajärgsest perioodist. No mis siin kommenteerida, et tundeelu oli ju seal minu kujunemisperioodil, et see oli midagi nii isiklikku, et sellest ei räägitud, tundeid ei väljenda toodud. Ja selles suhtes kujunes oskamatus ei õppinud neid asju ja kuna see on niisugune intiimne ala on kõik see tunnete väljendamine, tunnete tundmine ja nii edasi ja sind ümbritsev tegelikkus matab Su enda alla oma kohustustega siis ei pruugigi see ala niimoodi välja areneda, nagu ta võiks praegustel põlvkondadel. Vahest areneb see välja palju ilusamini ja kirkamalt, kuis meie põlvkonnal oli. Selle saate nimi on käbi ei kuku. Kus olid täna külas ema Tiiu ja poeg Kaur Kuurme suur-suur, aitäh, et te tulite. See oli huvitav kuulamine. Suur tänu. Suur tänu kutsumast. Mina olen saatejuht Sten Teppan ja kuulajatele ka aitäh, et reisi kaasa tegite. Me kohtume nädala pärast taas kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamises Tiiu ja Kaur Kuurme ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.