Veid ajatu kuni asjade vaevarikas kett rahulikeks ringideks sinus asetub. Kuni sinu tahtes on maailmatahe. Ja sinus on vaikus. Vaikus, ning igavik. Sina kes astusid raskelt maiselt teelt helgetele vaimuradadele võtta kaasa ustava sõbra südamelt lahkumistervitus. Mida sulle hüüavad need, kes sind meelt tegi, maailmas? Omaks tohtisid nimetada? Sa jääd meie juurde vaimus nagu meie paljude aastate vältel sinuga olime ühendatud. Vaimupüüdlustes. Sulilled närtsivad ja leheda jääb laiali, tuul. Ainult surma. Pead nüüd usaldama. See on ainuke, mida sa nüüd mõistad. Viipzin Su meistri juurde. Ta õpetab sind väsinud ja haiget mõistma igavest vaimude rahu. Mis on kui tähe selge. Ta juhib sind õnnistades Gide olevuste hälli juurde. Kuni hääletult suubuvad üksteisesse sinu hingerõõm. Ja sinu hingevalu. Ületage valu, mis leinab vormi. Mõelgem sellest, mis kestab igavesti. Kellavalaja, kui ta oma teose lõpetab, purustab vormi, et ta teos hakkaks helisema. Nii ka surmaingel oma tiivalöögiga hävitab vormi. Et hing pääseks helisema. Kui sageli ma olen juba rännanud seal kannatuste maakamaral? Kui sageli ma olen ümber muutnud aine? Kui tihti ma olen juba läinud sellest maailmast välja jälle sisse. Et igavesti taas otsast alata. Süda tulvil täis lootustungi. Elulained tõuseb elulaine vao opp ilma puhkuse ja rahuta. On võimatu, et üles uhkab. Iial enam tagasi ei lange. Lähemale maapõhjale. Kuule, meie hingedepalvet mida me usalduses sulle järele saadame. Me vajame siin maiseks tööks tugevat jõudu. Vaimumailt. Nüüd põimub usu, leebe hinge, tugev vaprus Jõu rikkaks vaimu sädemeks. Mis meie hinged ühendab sinu hingega? Et me sind alati leiaksime? Vaimumaailma kaugustes, sinule mõeldes. Üksinda jäetud. See on vanaduse osa. Laman ja tunnen oma keharaskust. Vaim, aga kui liblika tiivapaar lendleb maast juba kaugel? Ma ainult küsin. Kust. Kuhu? Ma olin teiega ühendatud. Jääge minuga ühendatuks. Räägime koos igavese elu kõnet. Tegutseme koos seal, kus tegude tulemus mõju avaldab. Maailma kaugustesse tahan ma kanda oma tundva südame et ta soojaks saaks pühas jõudude tegutsemise tules maailma mõtetesse tahan põimida omaenda mõtlemise selgineks igavese loova elu valguses. Hinge põhjadesse tahan makasta andunud mõtiskluse, et see saaks tugevaks inimtegevuse tõeliste sihtide jaoks. Jumalarahusse püüdlen mani elu võitluste ja muredega oma mina kõrgemaks Minaks ette valmistades. Nii saab ilmsiks side mis ajalikus elus sidus mind teiega kui igaviku pitseri võim valguses. Jätova ees. Ma vaatan pimedusse Selles on valgus. Elav valgus. Kes on see valgus pimeduses? Mina ise olen see oma tegelikkuses. Taas haaravad sfääride vaimud oma valgus, särased, harfid, kraade üks hing veel kaetud tiibadega astub maalt vaikselt siia üles. Tema elu headus hakkab helisema meloodiana. Nagu täht tähe kõrvale astub helide ritta ainult temale omane heli. Nii astub hingama enese tegude rajal läbi, mitte nüüd enam võõra taevase ruumi.