Tere ja suur aitäh, et sa kuulad saadet, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan. Ma kutsusin täna endaga vestlema kasvatusteadlase Tiiu Kuurme, kes on kirjutanud nõnda. Kasvatuse kaudu. Kohtuvad generatsioonid, siin omandatakse ja ületatakse eelmiste aegade elamise mustreid ning hoitakse alal. Kultuuriväärtusi kumab läbi ka algavast jutuajamisest, milles saame teada, et tugev teoreetiline baaskasvatusteadlase haridus ei anna emaks olemise leelis positsiooni, mured ja rõõmud, nende lahendamine ja neile kaasaelamine on väljakutse. Nii või naa. Tiiule on abikaasa Tõnisega kaks last, tütar Kristi ja poeg Kaur. Missugused on olnud väärtused, reeglid ja mustrid nende kodus ja perekonnas aitab emal mõtestada Kaur, kes on muusikuharidusega ettevõtja kooskasvamisest saadud õppetunnid, põlvkondadevaheline side. Kutsun teid kaasa elama põnevale loole. Tiiu tere tulemast vikerraadiosse. Tervist. Ja Tiiuga on kaasas üks lastest, poeg Kaur, rõõm näha, aitäh tulemast. Vist. Tiiu, teil on tütar ka? Kosta on, millega tegeleb ja missuguse raja elus valinud. Tütar ja kauri õde Kristi. Tema rada kulges niimoodi, et ta õppis psühholoogiat. Bakalaureusetase Tallinna Ülikool. Magistritase Tartu ülikool töötas mõnda aega koolipsühholoogina, tegi kannapöörde, muutis kogu oma elukäiku. Õppis keraamikat meistri juures, nii nagu seda keskajal tehti ja kolis Hiiumaale ja avas omaenesekeraamikatöökoja. Ja on viimased 10 aastat tegelenud keraamikaga. Üks sõna jäi ema jutust kohe kõrvu saan kannapööre, ma vaatan, Kaur sinu otsa. Kõlab tuttavalt või. No tundub jah, et meie generatsiooni muster, et ega isegi olen ju õppinud maast madalast muusikat, kuna isa on meil ju muusika Ortus muusikuses olnud selle asutamise algusest peale siis oli kuidagi loomulik käike pandiga mind muusikat õppima, hakkasin siis viiulit mängima maast madalast. Alustasin Tallinna muusikakeskkoolis, siis sealt sai käidud siis Westholmi keskkoolis ja otsa koolis paralleelselt siis Muusikaakadeemia, siis juba tulid, et Eesti erinevad orkestrid kusse mängitud. Lõpus olin Eesti riikliku sümfooniaorkester palgaline mängija. Ühel hetkel tekkis nagu sisemine tunne, et kannapöörde tegema ja siis liikusin eraettevõtlusesse ja hakkasin piss Eestis taaskasutamissüsteem üles ehitama, mis on siis seotud pakendite kogumisega ja rehvide kogumisega? Päris huvitav hetk elus, kui lapsed teevad kannapöörde, ma küsin hoopis ema käest, Tiiu kasse, teise niisugused momendid natukene murettekitavad kui laps, kes on pühendanud väga palju aega millekski, olgu see siis psühholoogia või olgu see siis muusika ja siis nad keeravad uue lehekülje. Otse loomulikult, eriti Kristi puhul, sest ajad on olnud just siin heitlikud ja eks me ju teame, kuidas elab kunsti ja käsitöörahvas. Esimene mõte oli, aga sa ei ela ju sellest ära, kusjuures ta on elanud sellest ära, teinud endale nime ja tal on palju tellimusi. Poja puhul ma sain väga hästi aru, millest see kannapööre, sest muusikaga ei olnud võimalik igapäevaseid kulusid kanda ja see oli kuidagi tundus loomulikuna et kaur otsis midagi veel, mille eest üks võimalik ennast ja peret elatada. Kaur, kuidas te õega omavahel klapitaja läbi saanud olete, missugune teie vanusevahe on, missugune teie suhe, ütleme, enne kodust välja lendamist oli? Meie vanusevahe on neli aastat sellises noores eas parasjagu selline, kus ei ole nagu otsene mängukaaslane olnud ja on ikkagi väike õde olnud. Ja eks meil selliseid naginaid tuli ikka ette üksjagu. Kuid need olid sellised loomulikud õe-venna naginad. Ma mäletan hästi seda, kui mina olin juba keskkoolis ja sellise päris aktiivse vaba elu, noh, ütleme vaba aja veetmise eluga ja sain siis ka ju erinevaid selliseid korteripidusid peetud, nagu tol ajal oli ja vanemate teadmata. Muide. Aga siis mäletan hästi, et kui ükskord polnd nagu väikest õde kuskile viia, siis ütlesin, et olendid kus härra vanematele räägi ja et, et noh, et siis kõik mulle kõik ära organiseeritud juba. Ja siis saigi tehtud kõik ja ta oli väga omas voos, talle väga meeldis, vaatas kõike pealt ja ütles, et nii kihvt oli. Ja pärast siis kirjutas sellest siis memo ema arvutis oma sõbrannale. Ja, ja siis ühel hetkel siis ema tuli töölt koju ja teatas õhtusöögilauas, et kuulajad päris huvitav oli lugeda, et mis veel siin kodus toimub, kui meid ei ole. Vanematele tuleb au anda, et nad suhtlesid väga tolerantselt sellesse teadvusesse, et mis need ära rakul nende korteris toimub. Ja noh, reeglina mul oli alati selles suhtes enda jaoks sisemine reegel. Kui see asi nagu läbi saab, siis korter peab olema korras ja midagi ära ei lõhuta. Tiiu, kuid niisugust lugu kuulata ja ja see aastatetagune olukorda ning mõni muu sinna kõrvale veel tuleb taas silme ette. Siis ma ei saa seda küsimata teie käest jätta, te olete ju tänu oma haridusele ja töödele toimetamistele professionaalne ema ja siis juhtub midagi sellist, mis ma ei tea, kas kõigis Eesti kodudes on juhtunud, aga paljudes kindlasti. Kas niisugused hetked panevad endalt küsima ka teid, et kuidas see võimalik on, et mida ma valesti olen teinud? Tegelemine kasvatusteaduslike teooriatega, kellestki professionaalsed teema, see emaks olemine, see sünnib mingisuguses sisetundest, meeleoludest, arusaamadest, ühesõnaga see on igavene kirju tegurite komplekssed, kuidas siis ikkagi saadakse ema, kas ja minule segunesid sellised asjaolud nagu ühelt poolt arusaam, kui palju lapsed tegelikult vajavad vanemaid ja ema teiselt poolt nende aegade vaesus ja olmeline viletsus ja kolmandalt poolt eneseteostus soov erialaselt. Sest naisel on ju see alaline dilemma, kui ta midagi õppinud ja harinud. Noh, teda kihuta tahab ju ka taga see tung ja tahtmine ennast erialaselt teostada. Ja see ei ole just lihtne laste ja pere kõrval. Ja tekivad olukorrad, et kuskil tuleb järele anda milleski kuskil sa ei saa käia enam oma sõnade järgi oma põhimõtet, teate järgi mängu tulevad ka afektid, meeleolud, seisundid. Nii et emana igaüks, ma oletan, on lihtsalt inimene, on nii, nagu ta suudab see ema olla. Küsin Kaur sinu käest, kas sul on kunagi jäänud mulje, et teie kodus vanemate seisukohalt korraldatakse asju nii-öelda paide pukk ehk raamatu järgi, nii nagu teooriad seda ütlevad? Tuleb tõele au anda, et mul on väga hästi läinud Polanti piisavalt vabadust elada oma noorenemise elu ja mindi pandud kuskile väga suurtesse raamidesse. Mis oli võib-olla minu eripära veel see, et ega mu õppeedukus ei olnud ju midagi väga eeskujuliku erinevalt, et just eelkõige isapoolsest suguvõsast, kus seal ikka olid lapselapsed, olid kõik sellised padu viielised minul nagu nende hinded ei olnud nagu niivõrd prioriteet, pigem oli huviala, mis rohkem huvitas, seda tegin ja mis vähem huvitas selles, siis tegin niipalju, et saaks laine nagu läbi teha. Teisalt Ta oli väga palju, veetsin lapsepõlves aega just suvi Põltsamaal, kus oli siis isapoolne. Isapoolsed vanavanemad olid ehk siis minu vanavanemad seal oli kuidagi selline vahva reeglistik, et sa said oma noort elu elada, jalgpalli, mängida igasuguseid poistega mingeid trikke teha ja tõsiasi oli seitse, pidid ka oma sellist tööd tegema, et siis seal noh olla marjade korjamine seal oli mingi 60 tikripõõsaste, 40 mustsõstra või punasesõstrapõõsast ja nii edasi ja edasi selles eas küllaltki vaevaline tegevus. Ebameeldiv aga pidi ära tegema, et noh, reeglina selline peab tegema. Ja kui nüüd selle küsimusega tuua, et kas paide pukk siis mulle tundub, pigem seal vanavanemate kodus oli rohkem see asi paide Puku minu enda vanematekodus, sest alati, kui ma enda kodus tunned ikkagi sellest nagu hästi, et, et seal oli, sa saad kujuneda sulanti piisavalt vabandust, areneda loomulikult oli raamistik ja millele ma olen siis tegelikult ka vanematele ütelnud ei ole, mille üle ma tänulik olen, on väärtushinnangud, mis ma kodus kaasas onju. Et mingid teatud põhimõtted ja väärtushinnangud, mida sa võib-olla Paidebub teha, aga just et mis asi on õige, mis on vale ja igale teole järgneb kas tagajärg, tulemus. Võtan need sõnasabast kinni ja jään selle väljendi juurde, mis meil siin kuidagi on hakanud põrkama edasi-tagasi paide pukk ehk raamatu järgi. Kas raamat Kaur, see raamat nagu piibel on ka kuidagi pannud sind olukorda, mis on sind kujundanud, sest ma ei saa jätta mainimata, sinu vanaisa ju oli ja on ilmselt paljude põltsamaalaste jaoks siiani üks väga-väga legendaarne inimene. Herbert Kuurme? Kas see on ka see, millest sa räägid praegu natukene, et et usk, kristlus, kogu see mentaliteet, vaimsus, kujundas olukorda? Ühtpidi kindlasti selles osas, et ega juht piiblis on palju õigeid asju, üks põhitõde ju elus, mis mind aga nagu edasi viinud, mille järgi ma käitun, on see, et ära tee teistele seda, mida sa tahad, sinule tehakse, noh, see on nagu elementaarne reegel, kas sa oled usklik või sa oled ilmalik, see on kuidagi nagu elementaarne. Et see võiks nagu üks elu põhitõdedest ju olla. Loomulikult meil oli kohustus käia kirikus ja ega see lastelastele kirikus käimine pühapäeviti noh, väga meeltmööda ei olnud, aga noh, kuna see oli reegel, siis me tegime ära selle. Ja kahtlemata seal Põltsamaa vanavanemate kodus oli noh, väga palju tähtsaid inimesi käis, olid nagu uhke tunne, et sul on ikkagi niivõrd väärikad vanavanemad, et ja tuntud, et see tekitas nagu hea tunda. Teiselt poolt oli see teataval määral kahistab ahistab just selles mõttes, et võib-olla olid liiga palju nagu ette kirjutanud, mis, kuidas sa tohid olla ja kuna ma ei olnud päris nagu ütleme kas siis nii-öelda eelmise põlvkonna tasemel, kes väga hästi või siis ka oma teiste vanemate laste laste tasemel, et siis ikkagi tunti muret, et kuidas ikka nii, kuidas naa. Ma ei lasknud sellest ennast kõigutada ja mis ma sellest olen nagu õppinud kuidagi seda, et tegelikult kui me räägime jumalikkusest või rumalusest, siis minu meelest see inimese nagu arenguteel põhiülesanne, on see jumaliku siis endas üles leida, lõpuks väärtushinnangud, see, mismoodi sa elad, mis põhimõtete järgi sa elad, kuidas sa käitud erinevatest olukordadest ja sisemise teadlikkuse kasv on, vot see on kuidagi mindud hoopis tugevamalt edasi viinud. Kaudselt kindlasti räägib sellest ka piibel, aga minu meelest see inimese enda areng, enda vastutus oma elu eest, see on hoopis motiveerima pannud. See on see koht, kus läheme Tiiu, teie lapsepõlve ja kui teie lasete mälestused silme ees jooksma, siis mis või kes meelde tuleb? Ma ei sündinud raadil, aga oma lapsepõlve kuni 11. eluaastani elasime me raadil mõisasüdames tööliste elamus. Mu ema oli raadi. Ta katsemajandi peaspetsialist ja minu mälupilt oli, kuidas meie ülikitsast elamisest. Lähen trepi peale trepikivid on soojad, kõikjal õu on üle ujutatud päikesest. Akna all on liiva tatud-d ja teisel pool liivatatud Teedan lille Klump, õiteiluliblikad lendavad ees ootab ilus päev. Aga seal elas kaheksa peret, neil peredel oli kasutada kas siis üks või kaks toakest. Ja meil oli nii vähe ruumi, et ma mängisin köögis, kui seda köögiks tinglikult nimetada kööktuba ümmarguse laua all. Seal oli ruumi, sinna tõin isegi õue pealt. Mis asi see oli sõjajärgne aeg, sõjajärgne lapsepõlv. Ja see pani õige paljusid asju paika. Ja veel mälupilt, kes ei teaks, et Raadil oli sõjaväe lennuväli, tollal lennukite sabad paistsid meile õue peale kätte. Lennukite Meyer käed olid nii päeval kui ööl, vahel lendas Vene sõjaväelennuk nii madalalt üle meie õue, et ma nägin Daile, mis oli selle lennuki kõhu all. Nii nagu raadio on minu mälupilt, keda see nii nagu ta on praegu, et need on midagi väga erinevad asjad väga erinev kohtuma vahel. Ja aia tagant läks läbi tolmune tee. Õudsudes läks karjamaale kirju kari lehmakari, neid kureeriski minu ema seal. Majandi peatse zootehnikuna ja karja järel tuli rügement, soldat, täid, nii et tolm lendas higised ja haisvad kõndisid siis oma asju ajama kuskile, aga nende ja meie õue vahel oli aed ja aia ääres oli hekk. Ja ma tundsin, kuidas aed ja ema isik kaitsevad mind kõige halva eest. Niisugune tohutu turvalisus, mille andis sama sirelihekk aed, muru ja lilleKlumbid, mille eest kandsid hoolt selle maja elanikud. Et see kuidagi tegi lapsepõlve kauni. Mul muidugi hakkab kohe veri kiiremini voolama, kui ma kuulen lennukisabadest, mis paistit teie olite, tüdruk, ma ei tea, kas teid see nii väga erutas, aga kas see vene soldatite põld seal ja lennuväli oli teie jaoks täitsa keelatud maa või tuli teil mingisuguseidki kokkupuuteid? Muidugi oli, oli ju see raadipark, seal siis Raadi mõisa oli puruks pommitatud, müürid olid alles, Raadi mõisaväravad paistsid meie köögi klasse ära. Ma imetlesin neid väravaid, kuigi need olid halvas korras, aga need olid nagu mingi vihje teistsugusest maailmas teistsuguses tegelikkuses millest ei räägitud kodus mitte ühtegi sõna, meile ei räägitud millestki. Raadi pargis toimusid sõjaväepeod, muusika, SAS siis oli venekeelset lärmi ohvitseride naised. Kooli tuli mul käia läbi Raadi kalmistu Raadi surnuaia, kuhu on maetud siis väga palju kuulsusi. Ja kool oli kord õhtupoolses, kord hommikupoolses vahet. Teises vahetuses oli vene kool, nii et olime venelastega koos. Ja koduteel varitsesid vene poisid eesti siis peksid neid vaeseomaks ja korra tõmmati ka mind pargi nurka ja peksti niimoodi ja kisti nägu veriseks, et ma niimoodi läksin koju täielikus shokis ahastuses ja panin imeks, et ema jalga tänud, mitte midagi emaile ei pöördunud kuhugi, ei läinud küsima. Et kuidas niimoodi võis teha sellele järgnenud mitte midagi. See Raadi surnuaeda, see oli ju pime. Ja ma mäletan neid koolist tulekuid õhtul, kui sa sukeldusid sellesse pimedasse väravasse, ümberringi hauad, ristid ja hingetuna, jooksed läbi selle surnuaia ja ees on siis kumab see hele surnuaiavärav. Sa tead, et sa, sa jooksed, sa pääsed sealt välja, sa saad koju, sa saad soojaga, et sa saad teiste inimeste juurde. Et noh, selliseid mälupilt lapsepõlvest. See kõik kõlab juba natukene nagu õudusfilm. Kas kas sellest võite te öelda, jäid mingisuguseid traumasid või ebameeldivaid tundeid? Hilisemaks ajaks? Noh, ma ise ei ole ju psühhoanalüüs ise endale teinud, aga mu lapsed on mul väga palju küll öelnud, et ma liigselt muretsen, et seal, kus teised inimesed sugugi ei muretse, mina mure, see on ja muretsen oma laste pärast. Ja seda jätkuvalt niisugune noh, nagu kõhedust ebakindlus muidugi jäi ja seda enam, et eriti vanainimesed kogunesid meie õue peale ja rääkisid siis jutt vorstivabrikutest vorst muidugi tehti inimeste lihast, eks ole, jäätüks vorstivabrik, maa-alune oli sealsamas Raadi kruusaaugus, mis praegugi alles seal. Et seal on kõik toredad asjad, on alles omal moel seal suure pärnaalleed taga. Ja ka sealt tuli mul vahel õhtul koju tulla koolist ja kooli minna kahe kruusaauguvahe ja see vahe oli kottpime. Ja kui siis ees helendas ema näkku, kes tuli võla vastu. Sest ei kujuta ette, mis tunne seal, et noh, niisugused pildid tulevad, sõjajärgne lapsepõlv. Ja ma praegu mõtlen, kuidas mul vedas, mitte kordagi ei teinud need ringi, kõndivad vene sõdurid lastele halba midagi halba juhtunud, tulnud selle vene sõjaväekäe läbi neile inimestele, kes me seal elasime. Nii ma pean nüüd täpsustama paari asja. Esiteks see, et vanemad inimesed räägivad hoovil vorstivabrikust, kus tehakse vorsti inimese lihast. See oli lihtsalt laste hirmutamiseks. Ei, nad rääkisid tões ja vaimus ja meie vaatasime, sõrm suus, kuulasime pealt. Minu pärast nad küll ei rääkinud, et mind hirmutada. Lobise usustuda. Nad ise uskusid. Ühishaudadesse mahalaskmisest ja need olid viiekümnendad aastad. Aga need peksmise episoodid, need olid peksmised lihtsalt peksmise pärast, et venelased versus eestlased. Täpselt see oligi niimoodi. Ja seda oli päris palju, sellest ei räägita. Ja siin jutu sees jookseb pidevalt läbi ema. Kas teie kodu, teie pere olite teie ja teie ema? Noh, meie pere oli ebatraditsiooniline, sõjajärgne pere. Minu emal olin mina ja hiljem uurisin järele, kust ma tulin. Siis ema leidis abikaasa ja mulle sündisid vend ja õde. Ja siis me kolisime sinna Järvamaale Paide rajooni Udeva sovhoosi taas mõisasüdamesse, Se mõisasüda oli servita mõis ja seal suure pargipuude all jätkus mu lapsepõlv, mis oli täitsa vahva lapsepõlv. Kui palju teie märkasite lapsena, kuidas ema hakkama saab ja nägite kõrvalt võib-olla neid raskemaid hetki. Ma imetlesin oma ema, mu ema oli väga võimas, ma imetlen siiamaani eesti naisi. Mulle tundub näiteks et Eesti elu pissib väga paljus naiste õlgadel naiste nähtamatu töö õlgadel. Sest kui tohutult palju mu ema tööd Ta töötas ametlikus sfääris teenis elada dist intellektuaalsest sfääris, siis ta pidas põldu, kartulid, siga, kanad, kõik see möll, lastega öösiti pesu pesemine. Ja ma lapsena tundsin, et ma pean kaitsma oma ema, et mu emale tehakse ülekohut kogu aeg, et see elu kohtleb mu ema väga halvasti. Ja mul oli hirm oma ema pärast, et äkki ta ei tule ühel õhtul koju, et äkki ta kaob ära. Et kas see hirm lisandus neile teistele. Aga oma isast temaga kokkupuuteid teil ei ole olnud. Ma ütlen lühidalt, et jah, otsisin ta üles ja rohkem ma ei räägi sel teemal. Arusaadav Kaur, kas sina oled oma vanaemaga ema poolt kokku puutunud? Ja ikka enda, nende emapoolsest vanaemast on väga mälestused ja tegelikult ka minu jaoks ikkagi vanaisast samuti ega mina ei teadnud ju, et vanaema abikaasa ei ole minu nagu nii-öelda bioloogiline vanaisa hoidis mind ja meid mõlemaid Kristiga samamoodi nagu kõiki lapselapsi ja selles suhtes mul on samuti ainult head mälestused. Mõistan, et see teema muudab emotsionaalseks Te, olete Tiiu ise hiljem oma tööde tõttu väga sageli väärtustest kasvatamise juures saanud, mõelda ja kõneleda. Kui ta oma ema peale mõtlete, siis kuidas teile tundub, kui palju tal oli aega ja võimalust, et just nimelt nii-öelda kasvatamisega tegeleda? Ausalt öeldes kasvatusega tegeldud tegeldi sovhoositööga, tegeldi majapidamisega, tegeldi kartulipõlluga. Aga see muu, et said sealt kaasa, seda, millele võis elus toetuda, seal toimis nähtamatu viisil. Ja just täna oli mul kirjavahetus oma täditütrega, minu ema õetütre grega. Mu täditütar ütles, et ohoo, nii huvitav saade, kuhu te lähete, aga pane tähele, nende peredes ei olnud ju armastust. Ja mõeldud oli siin minu ema ja tema kolme õde. Aga tegelikult see armastus oli selline, et sellest iial ei räägi kunagi ei võetud suhu seda sõna, ma ei mäleta ta ise füüsiliselt, et mind oleks kunagi sülle võetud. Aga ma nii palju teadsin, et mind ei jäeta kunagi hätta. Ja mingi nähtamatu jõud mind suunab. Ja kui küsida, et kes või mis mind siis kasvates, siis Ervi Ta külaraamatukogu kasvab, kuidas siis ma olin seal külaraamatukogus, alaline tegelane, tarisinud koju raamatuid, ema ostis ka nii palju raamatuid, kui ta tollal kätte sai, seal maa aludes. Ja ma lugesin ennast hingetuks, lugesin neid raamatuid ja avastasin endale maailmu, mida igatseda. Ja see oli nagu kompensatsioon tollasele küllaltki tuimale rapule koledale reaalsusele. Mis oli see nõukogude võim Eestimaakohas ja veel oli üks koht, kuhu sai mindud, võtad, mõisasüdame lapsed kokku ja me läksime, kondasime mööda metsa, korjasime marju, rääkisime lugusid, seal panime metsalagendik, kelle nimed või siis läksime järve äärde ja lihtsalt olime järve ääres kõhul ja vaatasime läbi lagunenud silla pragude, kuidas vähid roomasid mööda järve põhja ja meil oli hea alla seal. Ema ei kohustanud mind sugugi tegema ülearu palju tööd. Ja mõned lapsed olid suisa kurnatud ja taga aetud, et seda, seda ja seda kõike on vaja teha. Vaat mina nagu seda ei mäleta, et mul oli vaba kulgemine, oli nii raamatuid lugedes kui, kui muidu ongi huvi teatav seos, et minu pedagoogikahuvi tekkis, temal oli riiulis niisugune raamat nagu Makarenko pedagoogiline poeem. Oi, ma lugesin seda risti ja põiki siis selle Pedagoogilise poeemi kõrval oli siniste kaantega raamat, tõmbasin selle ka välja, see oli nimed marmortahvlil, see oli avalikult kõik see nõukogude aeg olid need kaks raamatut kõrvake. Nii et neid oli ikka tore võrdlevalt lugeda küll. See pedagoogiline poeem ei ütle mulle just palju, et mis selle tuum lühidalt oli iva, et see teid köitis. See oli kuulus Makarenko, Makarenko pedagoogika, mis oli juhtiv pedagoogika nõukogude liidus. See oli võib-olla kõige kuulsam üldse pedagoogilistele teemadel kirjutatud raamat sellel nõukogude perioodil. Ja täies ja raamat on tõsiseltvõetav, sest see oli südamega kirjutatud. Ja see inimene tegi väga andekalt parima, mis neis oludes oli võimalik. Teda võib risti lüüa sadat kanti ja ütles, et tema pedagoogika ei kõlba täna enam kuhugi. Ja mis see kõik oli, aga nendes oludes vaat sealt kiirgas ka vasta selle Makarenko armastus nende laste vastu sõna, mida ju ei kasutatud üldse nendel aastatel Nendel mitte kuskilt, ma ei kuulnud mujalt sõna armastust kui laagritest, mis tulid telekast ja raadiost või siis lugesin raamatutest. Kas te mäletate pahas tema teie enda peale pahastama muidugi ei mäleta. Mis sündmuste põhjal või tulemusena midagi niisugust võis juhtuda, sattusite te ise intsidentidesse, mis mis emale sugugi ei meeldinud. Põhiliselt kui mõni asi oli tegemata või siis, kui ma võtsin oma venna ja õe sappa ja siis me läksime kuhugi uitama ja kadusime ära ja meid oli vaja otsida. Siis oli ema väga pahane. Kuidas see mõnes mõttes trööstitu töö rügamine teie emale mõjus? Arvan, et tema oleks väärinud hoopis teistsugust elu, ta oli väga andekas inimene. Teistes oludes oleks saanud oma andeid teostada ja mina sain nagu vait vaikimisi kaasa käsu, et teosta ennast. Lugesin samas ka ühte Vene kirjanik oma nime ei mäleta ühte lauset, et inimene ei ole oma ande peremees, vaid on oma ande teener. See jäi mulle hästi meelde. Ja meie peres kõigiti soositi haridust, ülikooli edasipürgimist. Ja kuigi oli väga terav terav vahetegemine eesti peredes üle see et mis peab kuuluma poisile, mis tüdrukule noh, ma tõesti nende teemade üle olen mõelnud, siis see asi oli nüüd küll nii, et tüdrukule kuulus samaväärselt haridus kui poistele võib-olla isegi rohkem. Ja meie peres oli teekond ülikooli. Mis teie jaoks olid otsustavad hetked, mil te tegite valikuid elu edasise käigu koha pealt. Ma võin küll tões vaimus öelda, et mind on eluteel aidanud suure hingega ja kuldsed õpetajad kes on mind märganud, suunanud, toetanud ühte seika, mäletan veel, kui Tartu ülikool põles ja me olime siis meil vanemad ehitasid Tartusse maja, et lapsed saaksid Tartus koolis käia. Ja siis me seisime seal suid Seva tahmunud sammastega ülikoolihoone kõrval. Katus oli sisse langenud, aula Nad olid süsimustad. Mina käisin kuuendas klassis siis ja siis ma andsin ise endale lubaduse sinna majja, ma pean saama sealt peale, ma tegin kõik, et sinna majja saada. Kusjuures konkursid olid päris vinged olid sinna saamisel. Aga teile kooli mõttes oli kõik üldiselt järje peal ja teil sujus, teil ei ole hariduse teel olnud tõrkeid või takistusi mistõttu midagi on jäänud saavutamata või tegemata. Olite tubli, ühesõnaga. Ühes et mind ei takistanud miski õppimast ja arenemast aga ma olin nii-öelda probleemne lapsõpet tajatele, kes segas tundi, sest mul enamuses tundides oli surmigav. Otsisin endale tegevusi, tegevused, vahel olid häälekad. Joonistasin täis kõik oma vihik, kui te konspektid ja õpikud. Ja siis sai seal jutustatud, seal test õpilastega ja igasuguseid asju Te võetud, ei tehtud, et väga palju asju oli nii igav. Aga surmigav oli sellepärast, et olite ise nii palju lugenud või õpetajad lihtsalt ei saanud. See õpetamismetoodika ei kõlvanud mitte kuskile, mis tol ajal oli ja ma sain sellest aru ka sealse pedagoogika huvi. Sest mis metoodika see on, et õpetaja räägib klassi ees õpikut ümber? Lapsed vaikivad ja kuulavad ja peavad sedasama asja õpetajale Ta laulma. See pole mingi õpetamine. Mis asjaoludel te kohtusite oma tulevase abikaasaga? Üliõpilasmalevas, mis oleks? See oli teine korrus osas. Ma olin Lõuna-Eestis ühes malevarühmas ja siis oli seal mingi pidu sinna lähedasse, kirikusse oli tulnud proove tegema. Camp noori, kelle eesotsas oli lehvivate juustega Andres Mustonen. Niisugused poisikesed olid seal ja nemad seal olid laagris ja harjutasid kirikus vanamuusikat. Ja neist kujunes ansambel Hortus Musicus ja me kohtusime. Tõstsime kõrvuti istuma selle noorteseltskonna ja maleva seltskonna mingi ühine õhtusöök oli ühine pidu oli seal, kohtusime. Mulle tundub, et teie perekondlik taust kahe puhul oli võrdlemisi erinev, olles nüüd just kuulanud, mida te oma lapsepõlve kohta räägite ja mõeldes sellele, kust kohast Tõnis tuleb Muidugi, kui ma kohtusin Tõnise perega, Tõnis viis mind oma koju Põltsamaale siis ma olin sellest niivõrd võluv. Sealt vaatas mulle vastu kadunud Eesti aeg, millest meie kodus isegi mitte ei räägitudki millestki rääkis minu tädi väga paljus, tema oli käinud eesti ajal kodumajanduskoolis. See oli nii teistmoodi see Põltsamaa Ma olin võlutud esimesest hetkest, et ma nägin midagi. Noh, kas pere pere elab teistsuguste reeglite järgi, kui üldiselt elati seal, kus mina liikusin? Mis tähendab, et elatakse teistsuguste reeglite järgi, see oli nii erinev aeg, ma küll aiman, kuhu te sihite, aga parem oleks, kui te ise saate seda sõnastada, et see kontrast, millesse siis teie jaoks seisnes? See oli peenem maailm, vaimsem maailm. Seal oli viisakust, elegantsi, kultuursusest, mida ei suutnud need inimesed väga paljus, kes tollal pidid oma lapsi kasvatama. Nad ei suutnud neil olnud võimalik, nad oleksid tahtnud. Mul ei ole oma kõdule ühtegi etteheidet. Nad tegid oma parima, mis nad suutsid. Aga kirikuõpetaja peres lihtsalt oli võimalik, et asjad on teistmoodi. Seal oli teistmoodi. Seal oli kuidagi natuke teistsuguste väärtuste järgi elati. Teistsugune suhtluskultuur oli. Et seal oli see kadunud maailma hõng. Mis oli see esimene Eesti vabariik? Ja siis sündis Kaur varsti millalgi miks ta nimi? Kaur, muide. Meil oli üheksa ruutmeetrit elamispinda, lapse jaoks olid korv. Ja Tõnis tõi kuskilt mingi nimede raamat. Mõlemad olime väga väsinud väikse lapsega, levitasime seda raamatut ja siis see nimi, silme see nimi meeldis. Ja kahurid olid vahvad linnud ujusid tutt pealael püsti, niisugused tublid julged linnud. Kuskohast Kaur, sinu isiklikud esimesed mälupildid algavad? Teadlikum mälestus tekkis siis, kui me Lasnamäele kolisime ja natuke siin paralleeli tõmmata, et kui siin ema rääkis pikalt oma nendes traadi Rustreerivatest kogemustest, siis ju Lasnamäe maine oli ka selline ju, et, et mis mõttes, et seal kõik venelased ja kõik eestlased pekstakse läbi. Ja kindlasti oli ka neid grupeeringuid, mida ma olen kuulnud ja käiski selline madin, aga minul õnnestus kogu selle asemel periood läbi käia ilma ühegi kaklused. Mind väga palju arendas seal tegelikult seda iseseisvust juba maast madalast, täpsemalt siis esimeses klassis ta see, et ma hakkasin Tallinna muusikakeskkoolis käima ja see on nii täpselt tund aega sõitu sinna tund aega tagasi. Juba tollel hetkel tekkis nagu selline vastutuse tunne, et sul on mingid kohustused, sa pead kuidagi hakkama saama iseseisvuma. Et ma mäletan hästi, et mul klassivend ja pinginaaber lasknud kõrvalmajas Lasnamäel, noh, temal oli nii temalastes ema ja vanaemaga tal tõesti vanaema, kes päris pikalt niiviisi koolis järgidel ja see oligi nende niisugune kokkulepe. Aga mina sain ise hakkama ja seega võib-olla vanemate selline usaldus, et mine ja sa hakkama siis ja, ja paingi hakkama. Kui sa räägid Lasnamäest, siis püüa meile see pilt silme ette kuidagi maalida oma lapse silmade läbi, kas Loli kohti hulkumiseks käimiseks oli sul üldse sellist aega ja huvi? Tead ega ei olnud selles suhtes, ma mäletan hästi, et me mängisime seal õues, mängisime jalgpalli, meil tekkis oma eesti poiste selline seltskond seal tänasel tondiraba jäähall, aga enne oli seal suur paekivihunnik siis sealse kelgutamas käidud talviti. Ma olen väga tänulik nagu selle eest, et mul oli võimalik ikkagi nii palju kui mu lapsepõlve mäletan, kuni teatud teismelise eani, et kõik suved on väikene valdavalt, kas siis Põltsamaal enamjaolt vanavanemate juures ja siis käisin ka Tartus siis emapoolsete vana maantee juures. Lisaks oli mul siis tädi ja tädimees, kelle juures sai aeg-ajalt oldud ka Tartus. Suvine aeg, ma olin kogu aeg Lasnamäelt ära ja kui ma suvisel ajal Lasnamäel sattusin, vot see oli küll võõrastav, siis ei osanud nagu midagi peale hakata. Ja kui ma seal olin, siis ma pigem sõitsin bussiga kesklinna ja kuskil mujal, et siis olime sõpradega seal Lasnamäe elu kuidagi allikas kooli ajal nii palju kui see vabaelal väljas käidud või siis talvisel ajal samamoodi. Kui te mõtlete nüüd korraks enda, kui ema peale proovite kõrvalt vaadata jällegi, meenutades seda tausta, mis teil endal lapsepõlvekodust kaasa võtta oli siis kuidas te seda ülesannet või väljakutset olla elus esimest korda ema enda jaoks lahendama hakkasite? Noh, jah, ega ma enda üle uhke olla ei saa, milline ema Malin? Sest lapse tulemine oli paras šokk. Ja oligi ideaalides unistad lapsest, ootad seda last ja see on midagi kõige imelisemat lapse sünd, midagi imelisemalt ei ole, kui see, siis tuleb see elu reaalsus. Ja see reaalsus tähendab, et sa pead nii-öelda lahti ütlema oma vajadustest, kaasa arvatud une kadus igasugustest vajadustest, igasugusest ise kosest, igasugustest soovidest ja sa oled lapse ja üks ja siin tahaks nagu, et iga noor ema andku endale aru, et jah, sa oledki mingi perioodi ainult lapse jaoks, aga see aeg saab mööda ja see aeg saab väga ruttu too mööda. Ja ülejäänud pik elusad olla iseenda jaoks. Et kahjuks ma tollal seda ei teadnud, siis et see aeg saab nii ruttu mööda ja, ja see, mis see kõik nõudis, ma olen tudengitele ka alati öelnud, et kasvatus on mõju suhe kusjuures Ps kasvatab vanemat võib-olla ehk rohkemgi veel kui vanem seda last. Tunne, et ma ei saa hakkama. Kas tuleb teile tuttav ette? Emana? Muidugi tuleb, oli mitmed korrad olid ja noh, siis oli ju see õnnetu olmeolme käsitsi pesupesemine, eks oli lutipudelite keetmine. Ja oli selline periood vaene aeg ja see olme niivõrd mattis enda alla. Et see, et sa lähed, võtad lapsest sülle, oled temaga ei ole lapse päralt. Et see tuli nagu teisejärgulist, seal oli vaja majapidamises nühkida ja tõmmelda seal ja teha, et kõik oleks kuidagi Ortnongis. Seda oli kole palju. Tõeline õnn ühel hetkel Lasnamäel ilmus mingi tsikk Kiievi loosi alusel ilmus pesumasin aurica millel oli eraldi tsentrifuugi eraldi siis pesukoht ja igasse tsentri puureks igal teisel korral katki, nii et kui masin oli vett täis, isapidised alati jootma hakkama ja siis oli see üks kohutav stressirikas asi, aga see oli siiski tugev edasiminek. Võrreldes sellega üldse pesumasinat ei olnud. Et noh, sellised asjad jäid nagu meelde. Aga võib-olla kui siin ajalukku tagasi minna, siis ju ema mainis siin palju seda, et vot temal kodusi käinud, et selline sõna läbi nagu armastus. Nii mina kui mu õde oleme noh, väga palju ise sellest tulenevalt teatavaid selliseid mustreid hakanud murdma. Et ise saada aru üldse näiteks sama, et mis asi, see armastus tegelikult on üldse, et mis tunne on, kuidas seda kogeda, kuidas seda jagada? Ja ma olen noh, palju ka iseenda individuaalarenguga nagu tööd teinud eelkõige viimase 12 aasta jooksul, mis on väga põnev teekond olnud. Ja ma olen jõudnud ühele huvitavale taipamisele just, mis meie põlvkonnas nagu esineb, et see sõjajärgsete põlvkondade tullakse, et vanemad oleksid lapsed, mis kasvanud on. Et see on jätnud oma suure jälje tegelikult ka meie põlvkonda lastele. Et seal on just seesama see, kas armastuse puudus või selline nagu just selle olmesse sukeldumine või üldse sellise eksistentsiaalse eluga toimetulekus selles mõttes, et, et noh, et sul ongi, et sihuke olme nagu siin just emagi jutust läbi käis. Et see oli nagu suht-koht vähe aega tegeleda selliste pehmemate teemadega, mis nagu pere kujunemisel olulised Mul tuli lihtsalt pere nagu vee peal hoida, see oli absoluutselt põhiauraga. Ja loomulikult siis kõik needsamad sellised läbielamised ja võib-olla ka lapsepõlve traumad, et eks need kanduvad põlvkondadest põlvkondades edasi, sa võtad mingeid mustreid üle ja on väga nagu tore tõdeda, et tegelikult täna on just sellise nagu teadlikkuse kasvu poolest on võimalus hakata neid mustreid järk-järgult muutma, et need sinu omakorda sinu lastele edasi ei läheks, et teatud sellised mustrid, mis tollal on jäänud, et, et sul on võimalik väga palju ise ära teha juba enda järgmist põlvkonda hoopis teistpidi kasvatada. Aga kirjelda enda tunnetuse ja pilgu läbi ema ja isa rolli kodus, nii nagu see teil oli. Kes missuguses olukorras ennast kehtestas, kellega, mis jutud said räägitud. Mõlemad olid olemas, mis on väga oluline, sest kasvas ka need, kellel oli isa puudel, kellel ema puudu, et see oli nagu väga oluline. Isaga mint sidus rohkem selline erialavalik ehk siis muusika. See oli puhtalt nii-öelda eeskuju mõttes ka, et sa ise läksid selle raja peale või isa teadlikult tegelase suunas. Eks ikka isa tegeles suunas, loomulik oli looduse poolt ka annet antud ja, ja siis nii ma sinna siis sattusin. Ja see nagu sidus nagu isaga rohkem. Sea nüanssili katku muusikakeskkooli sisse sain, et siis oli, istusime õhtul seal Lasnamäe korteris vaikses kordades söögilaua taga ja siis siis olin sisse saanud ja uhke enda üle ja siis teatas pidulikult, et näed, et mina ja isa oleme muusikainimesed, aga need kaks seal ei ole. Et noh, ütleme siis siuke uhkusenoot oli, aga noh, emaroll oli, teiselt poolt oli kodune olme, mis mulle nagu mäletame, söök oli laual, kodu oli ikkagi koristatud, riiete valimine ja toomine ja kõik see temaatika, et see oli nagu rohkem emapoolne, no mis nagu meie perekonda nagu võib-olla ka paljudest teistest eristada tollal see, et paljudel nädalavahetustel jaga, suvistel aegadel käisime koos väljas reisisime ringi, autot ei olnud ja siis ma mäletan neid reise, kus oli sul suur nelja inimese telk oli eraldi sellise väikse järelkäru peal ja siis lähed telkima Lõuna-Eesti matkamine jah, täpselt bussiga või Kihnus käidud ja ja siis erinevad sellised metsad, vanemad mõlemad vedasid mind ja õde väga palju mööda Eestit ringi ja te viitasite ka või? Mingi periood viitsisid, aga siis, kui oli nagu Põltsamaal jälle lille toredate poistega olla ja siis taheti kihnu viia, et siis öeldi ka, et näed, et üks väljend, mis mul siiamaani meelde tuletatakse, neutragulkate mul teha lasega Kihnu virelema. Et seal oli siiralt südamest öeldud, aga tegelikult Kihnus virelemine oli vahva, et kaks korda seal käidud ja sellest on Endal käsil, uute kohtade avastamine on hästi, noh, meeldib, on ise ka, nüüd olete geid. Lastega aeg-ajalt käid kuskil reisidel ja et seal on põnev Garagulkad teha ei lubatud. No eks ma siis tegin Kihnus selle valmis lõpuks, aga tol hetkel no ütleme, taust oli selline, et sa oled kõik sõbrad ja sõbrad ja sihuke vahva sõpruskond ja tegevused olid ja siis järsku pead minema siis vanematega, see on juba selline, kus ma teismika olin jõudnud ka vaikset. Kas sa oled oma esimesed triibulised kätte saanud või alles ootad neid? Nii-öelda ära teie mõttes oi ikka saiahaid sain isegi sellise ema kodus pigem tuli see rohkem jah siis isa poolt, aga see oli kuidagi tol ajakasvatuse selline tavapärane osa, ega ma siis ainult nii palju, kui ma olen rääkinud oma ja kassaga, eksin, siis? Peaaegu kõik olid saanud. Just seda, see on nii-öelda korduv motiiv siin saates meie põlvkonna kauri ja minu põlvkonna esindajad, nii laias laastus vanuseliselt me kõik oleme saanud. Miks see niimoodi on, Tiia, kas te teate või? Ma kohe hetke mõtlen, see oli tollane normaalsus. Ja kui need närvilised vanemad, kitsas pind, vähe raha, mitmesugused taimed ja sajab ka veel närvi ja siis seda niimoodi lahendati. Ja hiljem ma olen absoluutselt taunin seda, noh, eks ma ise ju kaasaine korduvalt lapsena ja siis oli nii, et need ülekohtuselt saadud keretäied, need on ikka elu lõpuni meeles. Mis oli nii, et kogemata anti sulle kere peale asja eest, mida sa teinud ei olnud. Sellised asjad olid. Ja see, kuidas inimese last oleks vaja kasvatada teda, selleni ma jõudsin ise, kui mu lapsed olid ikka juba tublit teismelised. Kui ma puutusin kokku waldorfpedagoogikaga ja sain siis waldorfpedagoogilist kirjandust Soomes ja õhku ahmides lugesin, mis moodi on võimalik suhtuda lapsesse, kes laps on, mida ta vajab, kuidas teda kasvatada milline on kool, ütleks, et see oli täiesti. Ta oli kõigest selle teadasaamine. Ja muidugi siis muutusid juga mu enese, vaata, tead asjadele päris palju, kõige selle toimel. Ja ma ühte seika tahaksin veel nakku siin meenut võtta, et minu lapsepõlves ja mitte sugugi ainult minu kodus, vaid üleüldse kõlas selline fraas. Et kui sul olid ka mingid niisugused hingelised vajadused või miski siis niisugune fraas pudenes täiskasvanute poolelt. Kõht täis, katus, pea kohal, riided seljas, mis sul veel vaja on. Ja ma olen küsinud oma põlvkonnakaaslastelt ja kõik nad on seda fraasi kuulnud, et niisugune asi oli õhus, nüüd küll. Kas see on see elamine ellujäämisväärtustes ja et siis kõik see hingeline lukk, see tuli endal ära lahendada nii nagu keegi oskas ja suutis kogu see elu hingelis vaimne pool. Sellepärast et meie eelnev generatsioon, nende vaev ja valu läks sinna, et oleks katus pea kohal, kõht täis ja nii edasi. Et see oli ajastuomane märk. Ma saan aru, Tiiu, teie enda seisukohad ja arusaam aja jooksul muutus, aga kuhu te praeguseks olete jõudnud mõtteviisiga, kas karistus kui selline põhimõtteliselt peaks olema välistatud või see teatud olukordades? Füüsiline karistus on siiski asjakohane, sest kui ma mõtlen jällegi nendesamade juttude peale, mida me siin Kauriga põlvkonna kaaslastena justkui omal nahal teame, hästi mäletame, siis sageli on ka juurde öeldud, et aeg-ajalt kulusid nähvakas ära küll. Annan teile mõtlemisaega. Kas Kaur, sa nõustud minuga või selle mõtteviisiga või sina leiad, et sa said ikka täiesti teenimatult ja see kõik oli jama. Nii ja naa, ütleks selle kohta, et ega ma ju olin ka selline ebareeglipärane vähemalt, et oma nii-öelda isapoolsest suguvõsast, sest ma tahtsin teha asju omamoodi. Ma ei kuuletunud nii hästi. Kui mulle midagi meeldib, siis ma tavaliselt välja öelda või siis oma tegudega anda teada sellest, ega siis, eks ma olingi selles suhtes keeruline nii-öelda ka siis tollal oli kuidagi raske aru saada, et kuidas on keegi selline, kes ei kuuletu nii hästi, said rebel või vastuhakkaja, mässaja, võib-olla natuke nii, ma ei ütleks, et ta nagu päris päris nagu sellisesse suure tähega Rebelaga mingil määral võib olla küll, et mulle, et need normid, mis taheti peale panna, enne oli siin juttu natuke sellest nii-öelda Põltsamaavanematekodust, et seal olid ikka teatud kindlad põhimõtted, mida sa pidid tegema mulle kõik istunud päris. Ja siis ma selle ka üks näide meile. Toon näite nagu sellised, et kui öeldakse sulle, et sul tuleb marjapõõsas tühjaks korjata, ta teed ära selle ja sa satud uuesti kuidagi fookusesse, korja teine veel tühjaks, aga siis ma ei saa aru, et ma tegin ühe ära, miks teised veel tegema. Ja siis ma hakkasin vastu sellele, mulle ei meeldi niisugune asi ja siis hakkasid need saatsid pikalt või põhimõtteliselt saatsin pikalt või siis kuidagi leidsin võimaluse, kuidas õuest välja saada, ära põgeneda heas mõttes, siis ilmusin kunagi välja, noh, ega otseselt midagi juhtunud, aga kui sain nagu pragada nii-öelda verbaalselt. Aga mis puudutab võib-olla sellist kodust nähvaka saamist, siis eks me ju siin õega kannagelesime. Ja noh, nagu ema enne, et ei, et, et ütleme, kui neil oli selline probleem igapäevaselt, noh, kuidas seal ulmega hakkama saada ja oma iseennast teostada ja siis mingid kaks sellist tüüpi lärmavad ja jauravad vaidlevad ja võib-olla ka siis narrivad teineteist või nii, siis ühel hetkel vanemana mõistad, Ta hakkabki katus sõitma ja siis noh, ei oska teistmoodi, kuna sina oled omal ajal ehk siis nemad on ka mõlemad saanud oma vanemate käest ju. Et siis see kandev nagu edasi. Täna võin mina öelda, et eks me ju samamoodi siin tütar on juba selline kuidagi öelda, vastutab enda eest, on 14 aastane, aga poisiga on just paras eas, et kogu aeg paneb proovile. Aga kordagi seda hetke pole olnud, et nüüd tahaks nagu nähvaka panna seda, see, see ei ole enam nagu okei. Aga küll püüate hakkama saada küll ja ta kompab kogu aeg piire, nii et, et see on selline paras väljakutse. Aga läheme tagasi selle küsimuse juurde, tiivad, see, me jäime pooleli selle koha peal, et kas te näete tänapäeval, et füüsiline karistus võiks veel kasutusel olla või see ei saa olla üldsegi teema. Ma tahaksin uskuda, et me oleme nii kaugele arenenud, et see ei peaks enam olema teema. Võib-olla ma olen idealist, aga Ma olen oma lastelt ka andeks palunud selle eest, et nad on neid nähvakaid saanud. Ja mul on piinlik, sellepärast et ma ei teeks, et mitte sugugi enam ja tänases päevas on lapse väärtus hoopis teistsugune. Lapse staatus on teistsugune. Ja mis ta füüsiline karistus teeb, ta alandab inimest, last ei tohi alandada, lapsest tuleb lugu pidada. Ja iga inimene väärib lugupidamist, laps samuti. Ja tore oleks, kui laps vanemast ka lugu peaks. Ja noh tahaks. Ta et see vahekord ühtede resta vahekord, et see on võimalik ilma vägivallata. Nii et tahaks ikka alla veel idealist selles vallas. Kui te ütlete, et lapse väärtus on muutunud, on teistsugune. Natuke juurde, mida te mõtlete, mis see tähendab, mis on ajas muutunud? Väga palju lapsepõlve on väga palju muutunud, lapsi on vähe, peredes võimalused on tohutult avardanud, avardunud, mida on võimalik lastele pakkuda. Ja teadlikkus on väga palju suurenenud, niiet last võetaksegi mõnelgi pool vastu, kui kõrgema maailmasaadikut imetledes ja talle parimat soovides parimat pakkudes. Et see laps on parandus ja muidugi mõista, kui haridussüsteem paneb neid punti 30 kaupa ja selles oma kasinusest, siis kohtleme lapsi nii nagu neid massikoolis koheldakse. See muidugi ei ole õige, aga märkide järgi on ka koolid muutunud palju inimlikumaks, palju huvitavamaks, palju lapsesõbralikumaks. Nii et kuidagi tundub, et areng toimib heas suunas. Provotseerin teid meelega sihilikult. Kas see jutt, see kirjeldus, mille te praegu pakute, loob eeldused lumehelbekeste tekkeks ja sünniks need, kellest väga halvustavalt räägitakse tänapäeval? Ma arvan, et mitte see, et kellelgi jääb keretäis saama Ta või et see keretäis on välistatud see kujunda mitte kellestki lumehelbekeste lumehelbeke, see teema on vastutuse teema. Ka seesama iseseisvuse teema. Et sul tuleb astuda see samm, kui sa saad aru, et sa vastutad ise omaenese elu eest. Et sinnani tuleks nagu iga inimene juhatas teda. Ja et tal on võimalik kuskil ennast proovile panna, ennast ületada. Et see olukord tema ümber või, või need tingimused kutsuvad esile selle, et sa pead ennast üle tema ja pead olema iseendast parem. Sellisel juhul ei kujune lumehälbeks ega siis keretäis ei jäta kedagi, seal. Ei päästa kedagi sellest staatusest. Kaur räägi mõni lugu oma teismelise aasta keerulisematest hetkedest. Kas oli napikaid? Mul oli põnev teismelise elu selles suhtes, et nagu ma ka saate alguses ütlesin, et mulle anti suhteliselt vabad käed, aga kujundada Nendes vabades kätes oli ju viiul kogu aeg, et polügooni ikkagi teismelise tükkideks üldse aega. No oli ikka jah, ega mingil määral oli see ühel hetkel seotud koolivahetusega, ega siis ju tüdrukud hakkas rohkem tähelepanu tõmbama kui viiul ja siis ega ma vahepeal ei viitsinud harjutada üldse. Ja siis lõppes sellega, et noh, kuna muusikakeskkoolis ikkagi selle eriala suhtes nagu väga range ja ema tegelikult kogu aeg nagu ütles, et see võiks saada ikkagi parema haridusega üldhariduse. Ehkki noh, muusikakeskkoolis kõik tulid ikkagi keskharidusega välja sealt. Kui ma vaatan oma hilisemal kujunemisel, et see oli väga õige otsus, et see kool vahetatud. Läksin Westholmi gümnaasiumisse, kus oli, ütleme, üldainetele hoopis teistsugune rõhk ja samal ajal tekkisid hoopis uued tutvused ja sõbrad. Ja sealt hakkas nagu mul selline Nende multi-tasking elu pihtjad, kus ühtepidi oled nagu üldhariduskoolis oma keskkonnas ja teiselt poolt oled siis muusikakoolist. Ma hakkan paralleelselt, hakkasin otsa koolis käima, koolivahetused olid sellised kriitilisemad, kus sa pidid kusagil ühes keskkonnas näiteks mustkeskkonda klassist selline kuidagi välja kujunenud oma positsioonide asjadega, siis sa pidid järsku koolivahetusega hakkame täitsa nullist pihta kogu oma seda suhtlusringkonda looma vaatama, kellega sa läbid. Ja ma hiljem meenutan, et see andis väga hea sellise kogemuspagas ja kohanemisvõime hilisemas elus erinevates olukordades. Tiiu kui te võrdlete venda ja õde omavahel Justa teismelise perioodi, kus paljud asjad saavad paika siis kas teie peres on need asjad väga erinevalt läinud või vastupidi väga sarnaselt, kas poisil ja tüdrukul on vahe, peab seda üldse vahet olema, mida teie kogemus ütleb? Lähtu vana oma lapsepõlvest ja tähelepanekutest elus kujunes minust feminist ja ma ütlen seda uhkusega ja kõigile. Nii et ma ei häbene seda ja see, mida praegu siin ühiskonnas feminismiks peetakse seal tegelikult feminismi karikat, tuur, inimesed ei saa aru, millest nad räägivad. Ehk ühesõnaga jah, poissi ja tüdruku kasvatada tamisel on suured erinevused mitte ainult kodudes, vaid ka koolis. Ja mina olen kokku puutunud mentaliteediga, mida metafoorselt võib väljendada. Poeg pärib talu nüüd metafoorne. Ühesõnaga et see vanemate pärand, pärandus, maine vara saab pojale ja mu ümber on küll ja küll inimesi, kus niimoodi on läinud. Ja hiljem seesama poeg ei hoolitse vanemate eest nende eluõhtul, vaid seda teeb staar, kes on ilma jäetud. Kui Kaur ütles, et tema tahtis mustreid murda, kas siis seda tahtsin ka mina? Ja see muster, mida ma murde tahtsin, oli et poiss ja tüdruk, poeg ja tütar on mõlemad võrdväärsed võrdsed, mõlemad on tähtsad. Kuigi tegelikkuses kujunes nii, et ma tütre pärast muretsesin rohkem tema käikude pärast. Et võib-olla see nii oli hakkama täiesti iseend, kontrollisin et suhtumine oleks mõlema suhtes võrdne ja õiglane. Perioodist, kui õel ja vennal olid kriitilised hetked teismelise eas, kas teil seostub sellega midagi? Kas te olete pidanud hilja õhtul ootama, et tullakse koju või vastu hommikut pole veel saabutud ja, ja te ei tea, kus nad on sest siis ei olnud mobiiltelefone ja nii edasi. Mõned korrad on olnud. Ja paraku jah, tütre pärast oli suurem mure, need olid need kaheksakümnendad üheksakümnendad üheksakümnendad oli siin ju kauboikapitalism, nagu me kõik mäletame, eks ole. Ja ei olnud just kõige ohutum ringi hulkuda. Niisugust väga hirmsat paanikat või väga hirmsaid juhuseid ei olnud, aga ootamisi tuli ette. Mida te siis ütlesite neile, kui ükskord tuldi? Ma ütlesin, et meil peab olema nii, et ma pean teadma, kellega te lähete, kuhu te lähete, ja hea, kui ma tean ka seda, millal te tulete. Aga sisu ei lubata minna, kui ma kõik välja räägin. Ikka lubat. Te olite pigem äkki abikaasaga leebed selles küsimuses, et ei tulnud kaubelda lastel väga. Tähendab, et pidime teadma, kus ja kellega. Aga ma olen alati usaldanud, et nad ei lähe mingi kriminaalse jõuguga või mingi rikutud inimestega. No ma pean, niisugust asja olen ka mõelnud, et mul Meil abikaasaga ei ole kunagi tulnud lastele öelda, et ära valeta, ära varasta, ära loobi prahti maha ja nad ei ole mitte iialgi seda teinud ilma meie ütlematagi. Me lihtsalt sa tead, et nad ei tee seda. Ja seda ei ole vaja neile öelda. Ja need käigud olid ka sellised, et ma teadsin, et nad ei lähe sinna, kus võib-olla midagi ebamoraalset või midagi hirmsat ja koledat ja halba inimesi. Et nad ei lähe sinna. Kas see, et lapsed jõuavad sellist arusaamist ja nii nagu te kirjeldasite, et pole vaja sõnu peale lugeda on see ainult koduküsimus ja eeskujude küsimus. Ma arvan, et see on peamiselt koduküsimus ja ka selle küsimus, et milliseid vaimseid allikaid kodu pakub lastele, ma mõtlen raamatut, jutud, lood, käigud, me käisime ju palju muuseumides, käisime ja me ostsime raamatuid, lugesime lastele raamatuid ette, et see kuulub ka nende lapsepõlve. Aga kihnusse viimine tassimine olukorras, kus hoopis paremaid lahendusi oli silmapiiril Kihnu oli tore. Mul on hea meel, et me viisime lapsi kihnusse koguni kaks korda. Aga kui siin kuplis läheb ikkagi temperatuur keemispiirile lähedale siis, siis kuidas teie enda jaoks selle ära lahendate, kas te räägite iseendaga midagi, sisendata endale midagi, et see olukord lahendada? Omast kogemusest ütlen, et teinekord on ikka hirmus hea lasta välja valada kõik see, et noh, niimoodi, mis ikka tuleb mitmekorra eest ette ka kohe. Kas teie olete lubanud seda endale? Ikka on ette tulnud, ma valetaksin, kui ütleksin, et ei ole lubanud. Aga ma ütleks ka, et ma ei ole üldse selle üle uhke ja õnnelik, et ma olen, et selliseid asju on juhtunud, see jätab kehva tunda. Häbi on. Ja mina olen ka küllalt impulsiivne ja neid asju on tulnud ette. Aga see ei anna mingit rahuldust. Kaur, kas sa mäletad oma kodust Juta või soovitusi, missugune sa peaksid olema elus edaspidi või kuhu sa peaksid jõudma? Ikka. Isa ütles mulle konkreetselt üks kord, et kui sa ikka viiulit niiviisi harjuta, siis sust saab jäätmekäitleja ja täpselt nii läkski. Sest et ühel hetkel harjutasin küll ja ülikoolid lõpetatud ja jõudsin Eesti tipporkestrites, aga ühel hetkel ikka need hakkasin keskkonnaasjadega tegelema ja kaudselt nii-öelda jäätmekäitlusega. Ta ilmselt küll mõtles jäätmekäitlejad natukene teistmoodi. Täpselt nii oli, aga noh, seda on hiljem on hiljem tagasiulatuvalt ja meenutada. Aga ei, loomulikult oli jah, nii et eks isegi võib-olla seda survestust sellist saavutusvajadus tuli rohkem nagu isa poolt, et kes nagu stressi põdes rohkem sellepärast et noh, mis seal ikka saada, kuidas saab. Ja tõsiasi oli see, et vahepeal oli ka selline periood, et noh, et oligi nagu suhteliselt nagu ükskõik et mitte nii et sa teed oma kooliasjad läbi ja kõik nimisi, aga, aga et noh, et mis hinded sa saad või nii, et, et oli selline periood, jah, aga vot mingil hetkel käis selline murrang läbi, et singist läbi see vastutuse võtmine. Vot siis sa saad aru järsku, et et kui sa tahad mingit moodi elada, mingis kvaliteedis elada, sa tahad lubada mingeid asju endale, sa pead tegutsema hakkama selle nimel. Kohe, kui võimalus avanes, maksnud praktiliselt vist juba keskkooli ajal ja siis pärast keskkooli kohe tööl käima, need olid siis mitte pillimänguga täiendavalt pillimänguga sellega, et keskkooli kõrvalt keskkooli kõrvalt veel oli pillimänguga seotud, siis mul õnnestus sattuda mängima esimene, kusjuures regulaarsem pilliga teenitud tööots sain mängima roomesse Juuliasse Elmo Nüganeni lavastuses. Aga hiljem siis oli see, et olin ma näiteks Shelli bensujaamas, olin klienditeenindaja siis olin Eesti kontserdis, toimetasin garderoobis ja Ühel hetkel siis seal olin ka nende garderoobi poiste nii-öelda koordineerisin. Meil on tööl olema siis Mustpeade majas oli pikalt tulin siis nii-öelda transporditööline kestis saale paika pani mis andis omakorda eelis, et mul oli võimalik seal käia ka oma viiulit harjutamas Eesti kontserdist täitsa tasuta kontserdi palju kuulata, mis arendas sind erialaselt Mustpeade majas samamoodi. Seal sa said näha Saku teistmoodi glamuuri, seal olid sellised suured uhked peod, toimusid pidulikud saadikute vastuvõtud ja muud sellised asjad siis nägid, oh vau, et see on ka niisugune elustiil, mis on võimalik. Ja sealt sa hakkasin nagu ette kujutad, et mida sa ise tahaks saavutada, mismoodi sa ise tahaks edasi liikuda. Ja vot siis üks asi, mis nagu järjest teiseni ja tekkis kukaks selline vajadus midagi teha, midagi muud moodi teha, väärindada ka oma selliseid oskusi, teadmisi, midagi ellu viia. Ja noh, see on ka tänasel päeval tegelikult nii et, et kõik see ütleme, see jäätmekäitlusperioodi või siis muidu pakendite taaskasutamine, refi ridu käivitamine. See oli nagu siuke suurema missiooniga asi, et sa tegelikult teed midagi suuremat, et keskkond paraneb, sellest, sa suudad materjali, suunan materjaliringlusesse. Täna tegelen üldse põneva projektiga, milleks ökoloogiline väetise kasu mullaparandaja, mis siis Tartu Ülikooli arsti poolt on välja toodud, et see siis viia üldse globaalsele turule. Kuidagi väga palju on see kogu see õpe, õppeperiood, mis oli siis väga mitut mitut valdkonda tuli sisse muusika, siis oli seal keskkool, siis oli seal nagu tööotsad ülikooliga pead, samamoodi. Võib-olla siis jah, ütleme pilli harjutamiseks ei, mõnevõrra vähem aega ka teistpidi oli see silmaring laienes nagu väga suurelt. Sa nägid nagu erinevaid eluvaldkondi ja see oli väga. Põnev, sa tõid uue teema sisse varakult ise raha teenimine, kas see oli märk sellest, et sul oli kodust kole raske taskuraha saada või sa tahtsid lihtsalt, et sul oleks rohkem raha kui kodustanti? Reeglina alati delt esimeses klassis peale, et isa mul alati väikest taskuraha andis, aga ühel hetkel said aru, et noh, ütleme tead mis seal vanemate võimalused ja kui sa talle midagi juurde saada, sa pead ise liigutama, pingutama, hakkama, kas laps tõesti saab aru, mis vanemate võimalused kuidagi tajusid seda jah, et oli nii, öeldi, et rohkem nagu ei ole võimalik ja noh, siis võtadki ei ole, siis mõtled, et mis need teised lahendused, mis me ise teha, see on selleks, et siis oma seda ütleme taskuraha suurendada. Kuidas selle rahavoog oli Tiiu siis et kust jookseb piir, et last mitte ära rikkuda? Ma ise arvan, et lapsele peab garanteerima selle tunde, et sa vastutad ise oma vajaduste rahuldamise eest ja just seesama, kui sa tahad, et sul on rohkem raha, tee ise selleks midagi ja need vanemad teevad küll väga valesti, kes siis lapse üle külvavad kõigega, see peab ikka väga kaalud plätud olema see lapse raha, see vahekorrad. Sest sealt võib-olla algab see lumehelbekesteks kujunemine. Ja see, et jäävadki täiskasvanud lapsed vanemaks, vaata külmkapi kõrvale diivanile istuma, seda teha mitte ükski vanem, aga sellele tuleb päris aegsasti mõtlema hakata. Ehk teie poole oma lapselastele nutitelefoni ostnud? Lapselastele meie küll ei ole nutitelefone ja me jagame ka siin, lapselapsed käivad Waldorfkoolis waldorfpedagoogikas on päris selge ja sirge arusaam sellest, mida Need, elektroonilised seadmed tähendavad lapsele tema arengus. Ja ma loodan, et mu poja pere peab piiri seal laste osas nutiseadmetega. See on peavalu, eks Kaur. Oi, missugune veel, ma selles suhtes mäletan seda, et, et noh, ema juba noores eas, kui ma telekat vaatasin, siis ikkagi heitis ette, et miks on nii palju ekraani, vaata, noh, kui me võtame seda täna nutiajastul, siis noppis ekraani vaatamine väga süütu tegevus. Võib olla tollel, olid siis need piirangud, noh, ütleme nüüd ette, et etteheited, võib-olla natuke üle võlli. Aga kui ma täna vaatan enda laste pealt, siis midagi ei ole teha, ütleme kaheksa aastasele, kuidas nutitelefoni ekraan mõjub, see on ikkagi märkimisväärne, et kui ta on seal tund või kaks nuti-nutiseadme taga, siis tema, see käitumine on ärritunud. Ta on selline pahur, hakkab vastu. Ja seoses koroonaga nüüd oli see, kes oli paljudele välja laste mäletab väga suur väljakutse, sellepärast et kui sul oli juba enda töid ka teha, et siis noh, midagi teha, et ühel hetkel seda ekraani vaatamist oli ikkagi keskmiselt rohkem ka meie peres ei peegel kaheksa kaheksa aastase puhul täna jälle on see, et ma olen kõik asjatel täiesti lukku keeranud. Tal ei ole üldse mingit ekraani ligipääs ja siis ma nägin, et asi hakkas kuidagi üle võlli minema ja mõjub küll selles suhtes, et kuulab sõna paremini. Ei ole nii agressiivne, vaatad, et noh, tegelikult ei olegi vaja seda isegi seda poolte tundi seal nutitelefonidega olla ja sa ütlesid talle, mis põhjusel see kõik juhtub. Noh, oli selline hetk, kus ta ühel hetkel tõesti kontrollima Tuult mingit mängu mängides läks nagu täiesti kontrollimata hakkas vastu siis ütlesime, et vaata nüüd, et nüüd on piir käes. Et enam nii nii ei sobi sinu enda huvides. Ja me võtame sealt selle ära ja sul enam seda nutimänguaega ei ole. Ta protesteeris sellega, ütleme pool õhtut lõpuks rahunes maha, tänada harjunud sellega. Aga õde, samal ajal vanem õde tohib rahulikult telefoni edasi näppida, kas sealt ei teki konflikti laste vahel, et miks õde võib? Eks ikka tekib, õde on küll see, et õel on vastutustunne. Ta on ühtepidi võib öeldes käise juutuuber põlvkond nagu, et tal see Youtube on ühtepidi oluline, teisalt jälle ta ise juba loob sealsamas nutikeskkonnas animatsioone ja toodab selliseid mingit multifilme ja teeb seal kunstidena. Sellel kunstipool on, mis tal on. Et kus see piir nagu läheb. Ühtepidi küsimus, et lõikad võimalused ära lihtsalt jah, et ei saa nagu kätt ette panna, aga teistpidi on see, et, et Daniela kopsaka kohusetundlik, et see ei pärsi tema igapäevaelu, et kõik, mis puudutab kooliasju ja muid tegevusi, trenne, et seal ta on väga punktuaalne ja teeb kõik asjad ära. Kui sul on oma lastega seoses Kaur küsimusi ja teie peres neid tuleb ette, siis kas mõnikord helistada emale ka ja küsid päriselt või see ei puutu asjasse, et tema on kasvatusteadlane. Teie kodus käivad ikkagi asjad, noh, nii nagu teie ette kujutate, et peavad käima. No eks ta kuidagi nii on kujunenud jah, et vaata, ma ei tule, ei tule, tähendab mõnikord kõrvalt, et kui need lapselapsed on siis külas neil või mingi perioodi koosnenud, et siis siis ema poolt isa poolt tulevad mõned tähelepanekud, noh, rohkem jama poolt, mis, mis ta nagu ise täheldas. Aga ütleme suures plaanis. Sa ju näed ära, et mis seisus ja mis kohast kasulapsed, et tegelikult on, lähtume kuidagi jazzist enda sisetundest ja sellistest tõekspidamistest ja ütleme omakorda seda, et paljud väärtushinnangud on ju endal kodust pärit, mis Peisik on nii, et seda nagu ja teisalt edasi anda, nii et kaudselt ikka ju mõjutab. Tõsi on, kui sa mõtled oma lapsepõlvekodule väärtuste kujundamisele isa-ema käekirjale kasvatamise juures siis mis sa oled kaasa võtnud ja mille sa oled kõrvale jätnud, mida sinu peal rakendati omalajal? Kaasa olen võtnud nagu väärtushinnangud, mis on õige, mis on vale ja selline kultuuriline ja vaimne areng, mis on niisugune lõputu protsess, et, et see isikliku arengu kontekstis just negatiivse poole pealt. Võib-olla siis see, et vaadates siis ütleme enda põlvkond tagasi abielusuhteid ja paarissuhtemustreid, mis on, mis tekkisid siis sa said aru, et on võimalik ka teistmoodi, tekkis mingi sisemine teadmine ja on küll võimalik teistmoodi ka oma partnerlussuhet siis oma elukohast üles ehitada. Ma ei saa aru, mis tähendab seda, et kui me rääkisime siin sellest samast noh, kes läbi jutust, et armastuse tunde või armastuse kogemine või siis väljaandmine või see sõna mõiste üldse kui sinu vanemad pole seal enda kodus saanud, et siis neil on omakorda seda ka sellist nagu siirast vahel, et seda armastuse olemist, olemust sellisel viisil, nagu me täna seda kogeme ka raske edasi anda. Aga omakorda siis saad aru, et aga on võimalik tõenäoselt ka teistmoodi, siis hakkad seda ise otsima, leiad ka lõpuks. See ei olegi otsest nagu etteheide, vaid see on selline meie, meie vanemate põlvkonna eripära paratamatult jah, mis on omakorda tekkinud nende vanematest ja sõjajärgsest perioodist. No mis siin kommenteerida, et tundeelu oli ju seal minu kujunemisperioodil, et see oli midagi nii isiklikku, et sellest ei räägitud, tundeid ei väljenda toodud. Ja selles suhtes kujunes oskamatus ei õppinud neid asju ja kuna see on nii niisugune intiimne ala on kõik see tunnete väljendamine, tunnete tundmine ja nii edasi ja sind ümbritsev tegelikkus matab Su enda alla oma kohustustega siis ei pruugigi see alad niimoodi välja areneda, nagu ta võiks praegustel põlvkondadel. Vahest areneb see välja palju ilusamini ja kirkamalt, kui meie põlvkonnal oli Kui te mõtlete Tiiu ajajoonele umbes 70 aastat ehk alustades 50.-test sealt raadilt teie esimesed lapsepõlvehetked ja, ja killud sealt. Ning nüüd siis oma kauri lastele näiteks tulles tänasesse päeva välja kokku siis neli põlvkonda. Olete te kunagi mõelnud, mis selle ajaperioodi jooksul juhtunud on, et kuhu me liigume? Võib-olla kõige paremini väljendav seda tehnoloogiline areng ja tehnoloogiline areng, mõjust väga ja väga inimese arengut. Minu lapsepõlve kuulub esimese televiisori tulemine. Kraan oli peopesa suurune, seal liik, kus siit hallid varjud ja terve majatäis inimesi kujunestada imelooma tema ja täna me oleme kompuutri ajastus ja minu põlvkond on pidanud kõik selle läbi tegema ja kaasa tegema. Ja seda ei ole veel analüüsitud, mida seal tähendanud neile põlvkondadele kes 1000 aastat arengut pidanud oma ajaliku elu jooksul läbi tegema. Nüüd kui võtta tinglikult see tehnoloogia otse loomulikult jääb inimestele jälg ja otse loomulikult Pivõimeline inimene ka muutub, ise ma loodan, et ka mina olen tulnud, ka minul on paljud seisukohad teisenenud. Elu jooksul olen palju selja taha jätnud, mis ma varem olin püüdnud siis olla teisiti ja hinnata teistsuguseid väärtusi. Et võib-olla on see meie põlvkonna suur võimalus, et meile on antud kogeda olnud seda, mida me oleme kogeda saanud sellel hämaral ajal ja mida me saame täna kogeda hakkab paraku ma ei näe, et inimene ka noor põlvkond oleks väga palju teistsugune kui meie olime oma noorpõlves. Et kas ikka on seda südamlikkust juurde tulnud empaatiat, kuigi sellest nii palju räägitakse? Juurde on tulnud vaimse tervise häired, millest kõik kogu ümbrus kõlab vastu noore põlvkonna vaimse tervise häired. Kui meie meie ajal oleks keegi midagi niisugust stiitsatanud siis meil oleks alles öeldud seda, teist head ja paremat selle peale. Nii et inimene muutub ja inimene on seesama, muutub ja ei muutu. Ja see on tõsine küsimus, et millest tänases päevas nii palju vaimse tervise häireid ja mitte ainult lasteaia noort Ta juures radikaga täiskasvanute ja vanemate inimeste juures. Peremudelid muutuvad, toimub perede erosioon. Avalikkus on teadlik nähtusest nagu intsest, laste kuritarvitamine, need kõik see, mis oli enne varjul hoitud, nüüd voolab pinnale. See ei tähenda, et seda varem ei olnud. Nüüd tohib rääkida. Perevägivallast tohib praegu, keda? Minu jaoks on see tohutu progress, et seda võib teha. Võib-olla siis inimene, kes vaatab peeglisse või, või ta tajub, et ta vaatabki peeglisse, võib-olla ta teeb siit järeldusi, valla rääkimine parandab tegelikkust. Avalikustamine parandab tegelikust. Ma tahaksin selle sisse uskuda, et see niimoodi on. Nii et me ei saa öelda üheselt, kas asjad on läinud halvemaks või asjad on läinud paremaks, on nii seda kui teist. Mõned asjad on läinud halvemaks, teised asjad palju paremaks. Selle saate nimi on käbi ei kuku. Kus olid täna külas ema Tiiu ja poeg Kaur Kuurme suur-suur, aitäh, et te tulite. See oli huvitav kuulamine. Suur tänu. Suur tänu kutsumast. Mina olen saatejuht Sten Teppan ja kuulajatele ka aitäh, et reisi kaasa tegite. Me kohtume nädala pärast taas kõike head.