Tere, head kuulajad, teeb meele rõõmsaks, et oleme taas samal lainel ja saame kaasa elada ühe perekonna loole. Kirjanik ja luuletaja leelo tungal on jätnud oma loomingu kaudu meist paljudesse sügava jälje ja saate käbi ei kuku huve silmas pidades on isegi sümboolne, et suur osa tema toimetamistest on olnud seotud kirjaga hea laps. Leelol endal tuli lapsena hakkama saada karmi katsumustega, kui punavõimule ette jäänud õpetajast ema viidi Siberisse. Mõnesid nendest kibedatest hetkedest meenutab ta kindlasti ka siin saates ka kuuleme sellest, mis asjaoludel kohtus leelo tulevase abikaasa helilooja Raimo Kangro. Ka nende kolm last on Maarja, Kirke ja Anna-Magdaleena, kes kõik on rohkem või vähem oma ametites kõndinud. Ema jälgedes. Leelo meenutusi illustreerib repliikidega vanim tütar Maarja Kangro kes meenutab naljaga pooleks pahe soomlastest. Vanemate tõttu tuli neil keskmise õe Kirkega pere pesamuna karm kasvatamine Spartalikus vaimus enda kätte võtta. Ma olen saatejuht Sten Teppan, soovin head kuulamist. Leela tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja tütar Maarja on kaasas, Rõõm näha, aitäh tulemast. Tere aitäh kutsumast. Velo. Teil on kaks tütart veel kuulajatele väike spikker kaasa tänaseks saateks. Kes nad on ja millega nad on hõivatud tänapäeval. Jah, Maarja on kõige suurem tütar, keskmine on Kirke, kes on praegu kunstiakadeemias, kes on vabade kunstide osakonnal dekaan või mis on teaduskonna. Ja loodan, et ta saab ka ikkagi oma kunsti teha selle kõige kõrvalt mis on väga raske ja siis kolmas tütar, keda paljud ei tea, kuna ta meeletult tagasihoidlik ongi, ta on kõige noorem Anna-Magdaleena, tema lõpetas ehhis skulptuuri teooria. Tõlkinud kah palju ja samal ajal on praegu hea lapse ajakirja üks reatoimetajatest. No te andsite mõista, et kõige noorem tütar on kõige tagasihoidlikum, kui te veel neid kolme kõrvuti korraks vaatate nendele mõtete siis kui erinevad, kui sarnased need kolm omavahel tunduvad. Kohati näiteks foto tegi peal, vahel olnd, segi ajanud Kirke ja Magdaleena, mõned väiksest peast ja väiksest peast fotode peal. Noh, mina tean ja ka peangi taha kirjutama nüüd nimed sellepärast et Peepidena nad olid ikka väga sarnased kõik. Ja nüüd ka aeg-ajalt ja kui on koos pildistatud, vaatad, et on kõik sarnased tegelikult ka väga, väga erinevad, aga, aga noh, ikkagi selline väljendki on ühe ema lapsed ja ühe isa lapsed samamoodi. Eks see ole üldse üllatav tegelikult, et kuidas lapsed, kes kasvavad oma isa-emaga koos söövad sama toitu, samad geenid peaksid olema omal ajal, ma mäletan, et sai Kirke ja Maarja olid kahekesi, siis sai neil ühesugused riided, ostetud oli nii lahe. Meie jaoks oli see muidugi kohutav üleelamine tõeline individuaalsuse alla suruma. Ma ei näe, aga, aga mina, kes ma ainuke laps olin peres ja ma ütlesin, et kui tore tunne see on küll niimoodi saad nagu õega samamoodi riides olla isegi mõned asjad, kui mul sõbratar, kas kai õmblema lastele siis on isegi kolmel, kõigil olid nii-öelda need soome-ugri kleidid ja midagi niisugust, et minu jaoks oli see niisugune vahva, aga need said siiski erinevad tehtud sellepärast, et et me olime natuke suuremat. Iseloomud on muidugi täiesti erinevad kõigil, nii et ja mingi mingi joon on veel alles, et kõigil ühesugune, et mina võin igaühe peale kindel olla, et nad ei valeta, ei varasta, ei tee alatuid tempe. Ma olen väga õnnelik oma lastekarja üle. Ma võtan emal sõnasabast kinni, kui ta ütleb, et keegi neist ei valeta ja ei varasta siis Maarja, kas te olete kunagi mõelnud selle peale, kuskohast see tuleb? Seesama, mitte valetamine ja varastamine, kas see on midagi niisugust, mis antakse kodus kaasa hoiakut sõnadega, kuidas teie moodi võis käia, et, et inimene on lõpuks korralik inimene? No kõigepealt ma tänan ema selle eest, et ta meist nii hästi arvab, eks on varastanud elu jooksul küll. Lapsena Me käisime ikka pidevalt hernepõldudel ja kooliaias raksus. See käib vist lapsepõlve juurde, et, et niisuguseid asju pätsatakse ja eks selliseid hädavalesid on ju ka ette tulnud. Kes siis ilma nendeta saab. Nii et päris puhtad poisid või puhtad tüdrukud, me kindlasti siin ei ole manifesti esitamist, et ei, ei ole ilus varastada ei ole ilus valetada, see tuli kuidagi iseenesest, see oli arusaadav, et niimodi pidi käituma. Ja seda kinnitas ka kogu see kirjandus, mida sa ei loetud. Võib-olla mõned filmid, mida sai vaadatud, noh ühesõnaga meie kultuuritaust ju ka annab kogu aeg niisuguseid sõnumeid, et mis, mis on õige, mis on vale. Ja eks seal on oma pragmaatika ju ka, et ma eeldan, et teised Mulle ei valeta ja kui ma kogemata kombel olen jätnud rahakoti või arvutikohvikulaua peale, siis seda kohe ära ei Petsata. Mis sõnadega teie kirjeldaksite omavahelist keemiat, kui te õdede peale mõtlete, teie olite kõige vanem. Kas see tähendas, et teil tuli järgmiste kantseldamisega ka mingil moel tegeleda? Vahe oli nii väike Kirkega maarjamäel väga väike ähed valmis küll ja ja aasta kolm kuud, eks ole, üks siis. Aga noorem õde, õde Me jälle aitasime mõlemalt mähkida ja ma mäletan seda ka, et kui mina olin kaheksa ja Kirke seitse ja meie meie noorim õde Anna-Magdaleena, keda me nüüd Mäkiks kutsuma juba 25 aastat ja tema, tema oli kolmeaastane ja me olime aru saanud, et meie vanemad on tõelised pohiimid, nad on sellised loomingu inimesed, kes ei suuda ikka lapse kasvatab ise ka niimoodi õige ranguse karmusega hakkama saada ja me otsustasime teda Spardalikult kasvatama hakata. Me ajasime ta kõigepealt külma vanni külma duši alla, siis maal viisime ta spordiväljakule, sundisime kolmeaastast last Obama üle nende kummide, mis tollal olid igal spordiväljakul olemas üldse kuskil rõngaste küljes rippuma ja nii edasi ja lõpuks viisime ta poomi peale. Poom oli kõrge ja muidugi laps kohutavalt kartis seda. Ja siis, kui me vaatasime, et ta ei liigu ega liigu edasi isegi 10. käest kinni hoiame, siis me leidsime, et temast küll asja ei saa. Et ega meie ka ei jaksa teda üles kasvanud. Ja me jätsime ta karjuva hoovi peale ja tulime tol ajal ja siis vanaema päästis. Küll pahandus kohutav ja sellepärast, et eks ikka paistab suuremat talle see või noh, mitte suurematel üldse alati paistab lastele see teist õde või venda hellitatakse rohkem kui ind ja just väiksem väiksema puhul on see nii, et paistab, vaata, mis kõik on, eks ole, teda alguv vannitatakse mingis roosas vees ja eraldi vai ajal, see tripperililla oligi järgmise briljantroheline kaks ilusat värvi. Fitzee käitlemisel. Mina teadnud sellest midagi nii palju kui ülikoolis pedagoogikat, kas õpid, see on nagu ta on, aga ja, ja ise olin ainuke laps polnud aimugi sellisest asjast nagu laste armukadedus. Ja siis nagu ma olen nüüd kuulnud see keskmise õe kompleks, et sellest tol ajal ei olnud, ma ei teadnudki, et see on olemas. Aga vaene Kirke, eks ole, oli mingi periood, kus üks laps oli siis beebi teda poputati, vanem õde läks koolis, oli imede ime, kõik vaatasid suud, silmad lahti ja õppis hästi ja kõik oli nii. Ja tema tundis äkki, et tema ja noh, muidugi me armastasime kõiki neid ju ühtemoodi ja kordule diaparem ühega korterisse ka. Aga temal oli täiesti niisugune tunne, et tema on nüüd jäänud vaeslapse ossa ja ega seda ongi väga raske üldse üldse nagu lapsele selgeks teha ja aga kui nüüd aus olla, siis raamat Kristiina, see keskmine ongi sellest probleemist kirjutatud, kuigi pealtnäha on ta kõik väga lõbus ja ja mul on nii hea meel, et teise trüki illustraatoriks on Kirke. Ma tundis neid asju kõige paremini, mis seal, mis seal juhtus ja mis seal toimusid? No peab ka muidugi seda ütlema, et selles Kristiina loos olid väga paljud asjad ikka täiesti teisiti, kui meie elus tõi meie kasvasime, käisime koolis põhiliselt vanavanemate ja hiljem siis vanaema hoole all ja mina ei mäleta, et keegi oleks kunagi minuga kodus õppinud, ma noh, põhimõtteliselt peab olema vanaemale väga tänulik, tema oli vana õpetaja kunagine kooli direktor ja ta kuidagi oskas nii paljud asjad juba enne kooli selgeks teha, et esimesed kolm aastat mul küll koolist mingeid uusi teadmisi väga saada ei olnud. Ja ma mäletan ka seda, et just mind ja Kirket ta õpetas nii matemaatikas keeleasjades õpetas meile igasuguseid luuletusi ja laule pähe ja, ja ma ei mäleta, et oleks kunagi olnud tüütu või kuidagi sunduslik, tulin iseenesest ja. Ma arvan, et mõnes mõttes tänu vanaemale ka minust üldse ilusana asja saanud. Ta andis nagu vaimselt juba niivõrd suure edumaa väga-väga varasest lapsepõlvest, ma mäletan, kui ma olin kaheksaaastane, siis vanaema õpetas mulle igasuguseid matemaatika trikke. Kuidas korrutada mis tahes kahe või kolmekohalisi arve 11-ga või või kuidas käivad need üheksatega korrutamise trikid või siis hiljem kuidas võtta viiega lõppekaid, kahekohalisi, arve ruutu ja, ja siis ma laiasid muidugi, et ütlesin, et noh, pisi, küsige mu käest näiteks suvaliselt, mis on 431 korda 11 ja siis kohe ütles, et nojah, et see, noh see on muidugi 4741. Kohtasid o kuidas küll niimoodi, aga, aga ma ei mäleta selle just selle vanaema õpetuse juures kunagi seda, et oleks häält tõstnud ja et see oleks kunagi olnud kuidagi selline ta ei voi kuule ei viitsi seda küll, et vanaema käskis meil toa korras hoida ja ega ma seda ei viitsinud. Ja Kirkega me ikka nagu püüdsime ära nihverdada toa koristamisest ja vanaema siis ütles meile, et aga teie ilumeel ei arene. Kui te tuba korras ei hoia, siis ilumeele ja arenev ja muidugi vahel irvitasime selle üle, et ahhaa jajah. Mis ilumeel see selline on, aga noh, lõpuks kuidagi tulime talle siis vastu moe pärast kohendasin mingeid raamatukuhjasid. Muide, leelo küsin vahele. Kas see, mida praegu Maarja räägib, on mõnes mõttes koht, mille puhul öeldakse, et ajalugu kordab ennast ehke, kas teie lapsepõlv oli üsna sarnane ka teie olite kõik sellesama enam-vähem läbi teinud juba? Tegelikult meie memm, kutsusime kõik teda emmeks, nüüd olen mina lapselaste jaoks. Mulle see nii meeldib. Ma ei ole tema kõrgusel küll sellest, et meie memm oli ikka tõeline sündinud pedagoog, tegelikult tema õpilased oli 40 aastat õpetaja. Õpilased olid juba igavesed vanad inimesed, pensionärid tulid kokku ja kõik nad meenutasid, rääkisid, et helmes ei ole elu sees kunagi kuulis häält kõrgendanud vahel muidugi topeltoli või mida nad kutsus seda taplemiseks, kui ta ütles. Et ära seda tee või. Tappelda niisuguseid pükse kannad, siis sa saad. Inimene mõtleks, et see on mingi hellik. Ühesõnaga, tema jaoks taplemine, aga asi oli selles, et mina olin kolme ja poolene ja siis viidi ema Siberisse ja see oli see õpetaja represseerimise aeg üle Eestis. Kas oli mingi 400 õpetajat vallandati ja 150 arreteeriti, need minu ema oli nende seas. Ja, ja ta oli väga tugev naine, ta oli pisike, meeter 54 sentimeetrit pikk. Mireimat. Aga loomus oli tal väga kanged, oli talipere 14. laps. Ja perest sai haridusse ainult. Ta pidi saama vanem poeg, kes sai merekoolis käia ja käis ka Westholmi gümnaasiumis enne seda ja onu Ruudi ja ema võitles ennast välja, et ta sai venna juurde minna ja ikkagi Tallinnas linna algkooli tulla ja pärast õpetajate seminari ja koiki pärast vanaema tehti kulakuks, aga ei olnud see pere nii rikas, et oleks saanud mingisse erakooli minna kaks last perest. Ta ise ükskord ütles, et vaata, et saatus on ikka halastaja ja et näed mind viidi oma lapse juurest ära, kuid see oli kolme pooleaastane. Ja nüüd on mul siis kolm tütart, kolm lapselast, kingitus ja eriline magus suutäis, memmel oli Maarja. Sest Maarja oli õudselt pisike, ta tal nii teadmishimuline minu emast siis sai nagu kolm, kolm lapselast, selle asemel et ta mind ju peaaegu neli ja pool, tähendab, ma olin teise klassi laps, kui ta tuli tagasi ja mina pidasin ennast nagu isa tütreks, sest ma olin ikkagi neli pool aastat isaga koos. Ja mul oli tõesti väga hea isa, ta oli hea vanaisa, ma arvan. Ja vanaisa muidugi oli meie suur lemmik ja sõidutas meid Jupiteri iga oli nagu tõeline kamraad meie jaoks ja võib-olla minu elu üks kõige suuremaid varasid traumasid oligi see oma, kuulsin vanaisa surmast ja siis ma olin siis üheksaaastane, see oli esimene selline arusaam, et on mingid asjad, mis lähevad naguniivõrd käest ära, mingi asi, mis on lihtsalt kaotus, kus ta midagi ei õpi ka, et noh, see ongi nii. Kas inimene on läinud? Kogu lugu isaks minu jaoks oli igavene võib-olla meie perest kõige optimistlikum isegi ja tal oli alati mingi mingi nali olemas või kuigi raha poolest mitte rikas, alati oli lastele mingi pihlakakobara või naljakas seene või puuduti või mingi niisugusi. Ta oli jahimees ka. Muidugi ta tõi meile metsast asju, võttis vahel ka meid metsa kaasa, aga minule meeldis eriti see, kui ta oli käinud linnas ja pannud selgas amet pintsaku ja talle endale kaasa väga meeldis, siis ta andis veel seda pruuni samet pintsakut ja sõidutas meid uhkelt mootorrattaga ringi, see oli nagu niivõrd lahe. Ta nägi nii šikk välja, minu meelest sellega. Kui te proovite leelo oma päris esimesi mälupilte ritta seada siis mis te arvate, mis teile need kõige esimesed meelde jäänud on, mille või kellega seoses? See pilt mul on silme ees, kuidas päike hakkas. Aprillikuus oli see sulas kõik ja päike vahtramahla jooksmise aeg, vahtramahla lõhn sinna juurde ja siis päike läks, nende oli maja juures olevate vanade pärnade taha, kuskile jäi seisma nisu. Ilusat värvi. Virsiku eha oli ja me olime isaga ja hoidsin käest kinni, vot seda ma mäleta. Koertega möllamine oli minu niisugune, mäletan seda lapsekäru, kust ma ilmselt oli ta kas tuli vana eestiaegne või mis sa pead sealt molekalt, kukkusin välja. Väiksena see ei olnud see vanker, vaid käru istumise ja sellest andis märku emale alati, kui midagi oli juhtunud. Tollane koer, taks Tuija. Et kui ema oli mind valvanud kogu aeg, alati mul on koertest kaitseinglid olnud kui Kirke-Maarja hiljem ka Magdaleena jooksid kuskil ringi, mul oli alati süda on rahul, sellepärast et koer oli kaasas, meil oli tol ajal koer proua ja no nemad on ka niimoodi loomade seas kasvanud. Aga öelge, palun, kui kolme ja poole aastase preili elust viiakse ära ema siis me võime ainult kõrvalseisvatena ette kujutada, mida see tähendab ühele halle lapsele. Aga kui te ise proovita neid sündmuseid tagantjärele või nüüd hiljem enda jaoks tõlkida, siis kuivõrd tavalist või mitte tavalist elu selle sündmuse tõttu saite te noore preili elada. Tänu isale ei olnud see asi nii hull, sest isa võttis mind igale poole kaasa, püüdis teha, mis teha andis, aga üks asi, mis minuga juhtus. Mul isa õed, kes hakkasid mind vedama mööda arste, sest noh, ma ei tahtnud süüa ja siis tekkis mul maasikaallergia, mida ei teatud, olin ilmsetes valudes. Kusjuures ema tagasi tulles rääkis, et ma väiksena võisin isegi mäletasin, käisime koos metsaski maasikal, aga nähtavasti see on närvidest, midagi seal juhtus, aga aga ma ei tea. Eks, eks isal võis väga hirmus olla, kui ma ikka öösiti nutsin, Mehmet, aga ja nõudsin tema kaissu ja voodisse ja mida ma pean veel ütlema, et et mul on vedanud inimestega, et meil ümbruskonnas oli väga palju häid inimesi ikkagi. Ja ka isapoolses suguvõsa võttis meie elust väga osa, isal oli kaks tädi õde ilma nendeta ma ei kujuta ette, mis ma oleks selga ja jalga pannud, nad ikkagi kõike aitasid oma venda ja aitasid mind, võtsid koolivahe aegadeks enda poole ja ja ka siis, kui isa pidi näiteks lastega, ta oli ka võimlemisõpetaja spartakiaadid jälle sõitma, siis võeti tädid võtsid mind enda juurde. Missugune loomuselt olite lapsena mõned püsimatud, mõned käivad, otsivad seiklusi, mõned püsivalt, väga truult kodus. Seiklused otsisid, leidsid mind üles, mul juhtus, juhtub siiamaani alati, ma ei tea, mis see on, aga ma üldse ei armasta seiklusi ja üldse ei otsinud neid ka mingeid. Aga, aga kogu aeg midagi juhtub, jaguvad midagi tuleb ja muidugi selline häda. Et ma tundsin end väga üksildasena ilmselt, sest ma mäletan, et hirmsasti tahtsin teiste lastega mängida, ajasin võõrastele lastele isegi Teatris. Tädi viis mind teatrisse kahel korral. Üks oli doktor raiboliit, mille puhul ma selleks, et teatrist pääseda, pissisin tädile sülle. Ja pääsesime. Sellepärast, et, et see oli nii kohutav ja tänu taevale, ma olen nüüd rääkinud Mari Tarand ja kellega nad on sama öelnud, et nad nii õudselt kartsid. Suli. Doktor Raivo liitis, aeti kaks last hakklihamasinasse ja see oli midagi hirmsat. Ja te väidate, pissisin meelega või päriselt? Väiksest sopsu sain vastu pepuga ikka vihane, ilus Krepte, siin kleit, lilleline, kõik märg ja siis läksime muidugi minema. Ta ei olnud nõus muidu ära tulema. No see oli jah, niisugune kohutav elamus, aga teine elamus ei tahtnudki minna. Oli see meeles? See doktor raiboliit Estonias ei tahtnud nukuteatrisse minna, aga teisi poolvägisi viis mind, et astab harimaid. Kas see on nii tore, et tegi nukuteatrisse punamütsikest? Ja see oli niisugune elamus? Mulle see oli nii tore, see oli. Ma ei tahtnud teatrist ära minna ja vaheajal ma käisin, leidsin üks tüdruk, kas mulle nii õudsalt meeldima, tahtsin tal käest kinni võtta, et lähme istume koos ja. Ma tahtsin teiste lastega nagu lävida kangesti, aga, aga meie kandis ei olnud eriti. Eks ma vist natuke, võib-olla väga emotsionaalne laps, ma võisin olla küll, et et head asjad tegid palju rõõmu ja, ja halvad asjad jälle väga hirmutasid. Aga mil moel teie kodus karistusi määrata? Ainult raamatutest ma lugesin, mõned jäeti magustoidust ilma ja mind huvitas jah, aga ei, ei nurgas sõitsin siis, kui oli vaja peitust mängida või no see oli nagu. Ma ei usu, et mu mälu selle koha pealt nii aukliku need. No eks ma tädi käest sain küll vahel ikka natuke sakutada ka tädi Anne-Marii, kes vanaisa sõnul oli tema oli seda poola verd kõige rohkem ja tema oli, lõi välja kõige rohkem. Ta oli väga temperamentne. Ta oli väga emotsionaalne ja, ja väga töökas. Tema oli praktiline inimene, kes tegi meile pidevalt nagu ette heita, et meie ei oska elada juba mu isa ja ema ema sai kiita, ainult, ega ta süüa teha ei oska, katab alati korralikult laua. Vanatädil oli meie emale põhiline etteheide, et tal on kinnised käe. Võtad niimoodi ja paned sinna ja, aga sa pead olema kogu aeg ergas, vaatama, kust, mida saab tõsta, kus, mida pära panna, kus, kus miski asi on valesti ja, ja see oli, sa oled nagu unes need luuletada nagu unes. Oi, temaga oli nii, et mul veel oli. Ülikooliajal oli ta veel väga kõbus, ta ei olnud veel pensionil siis ja tahtis mind alati oma Tartusse sõitsin see hommikune Tšaika rong läks seitse, null viis. Oleks see siis ka olnud niimoodi, et saadab noh, hea küll. Juba kaheksateistaastane ei häbene enam seda ette, ta saadetakse raudteejaama juba, oled nagu üle ja küll. Veel üheteistaastane ja kes need veel on, sellised? Mina mäletan mingisuguseid koos Haapsalus käike või ka linna peal käike perekonnaga, kus mina jalutasin kõige ees ja tegin, et ma nagu üldse ei tea, kes need veel sellised. Aga, aga jah. Ja siis ta tuli ju tingimata ka sinna sisse ja vaatas ümber, kes mu kõrval istuvad, et ei ole kahtlasi isikuid, tema väga hoolitses mu eest ja siis ütles siis kõigile mu veel juhtus selline rong, kus oli vastamisi istmets kõigile, ta teavitas, et palun vaadake, et lennukil läheks ikka Tartus maha, et et ta vaataks, et tal on kaks kotti, üks on käekoti. Kõik vaatasid mind nagu totakad. Hobused. Ei, ega ta rumal ei ole, ei, ta luuletab kõik, ta on hea ja need esimene asi, kui ma siis rong liikuma hakkas, sai ruttu restoranvagunisse jooksnud mitte nende inimeste kokku puutunud või kes olid instrueeritud mind valvama õpetama, et see oli. Teeme veel tagasi hüppe lapsepõlve, kui ema tuli tagasi siis mis oli see situatsioon, kuhu ta tagasi astus, kas teie elu selles mõttes oli jäänud kodus pooleli hetkest, mil tema ära läks. Või tekkis tagasi tulles kohanemisprobleeme ükskõik kelle vahel või mille suhtes? Kindlasti oli see niisugune hüppe free, kindlasti oli seal ka lõhe, sest et ikkagi peaaegu neli ja pool aastat lahusolekut, eks ole, äraolekut seal lähedal, laps, pisike tuled on teise klassi õpilane ja ja, ja, ja samas samas oli see üks õnnelikumaid lugusid, ma mõtlen, sest kui palju ikka ma arvan, et vähemalt pooled abieludest läksid lõhki selle peale isale juba seda, et ta lahutaks emast ära poliitvangist ei lahutada niimoodi, et talt luba ei küsinud, tegi endale selle taga ja selja taga lihtsalt, et tulid palju juhuseid, tulid koju ja tuli välja, et ametlikult lahutatud juba abielu ja kõik. Aga isal ei tulnud kõne allagi, kuigi talle pakuti siis koli talkson, et kooli direktoriks. Ja, ja siis, aga tingimus oli ka, et emast pidi seepärast lahutama, et hakata partei liikmeks ja ja, ja minu jaoks olevat olnud Riisipere lastekodus koht olemas. No ma olin juga kulaku lapselaps ja, ja rahvavaenlase tütar ja aga noh, ma ei tea, kas ma ei usu siis seal mingeid kõhklusi oli? Noh, nagu ma siin ütlesin, röövlid vargaid ei ole, aga minu vanaisa, isa, isa armastas rõhutada kogu aeg meie suguseltsis vargaid, röövleid ega kommunistisi ei ole. Nii et isast ei saanud ka siis varast röövlitega kommunisti ja ilmselt see oli, nendel oli ikkagi väga suur armastusega siis siin 40 aastasel mehel ikkagi ma usun, et tiirles niuke, nagu ta veel. Pealegi oli pillimees, jahimees ja spordimees. Eks tiirles neid. Tädisid seal küll, mõtlesin, et noh, kes olid mõelda, kui naine on 25-ks pluss viieks aastaks ära viidud, no see on ju loomulik, et mees on vaba. Et noh, selle lapse ju kah veel kuidagi võib ära võtta, minuga oldi ka muidugi lahkemad siis need tädid, aga ma juba oskasin nagu midagi aimata, et see ei ole õige. Ja et meie ikkagi kahekesi oleme, et mingid tädisid, siukseid ei tule. Aga, aga ma kujutan ette, et jah, kui nad kokku said, et see oli jälle uus algus, seal ikkagi sõlmimine seal pidi mingi sõlm sees olema, sest et ega ei olnud nii, et lihtsalt nagu film, et jätad pooleli ja siis läheb samamoodi edasi. Jälle siin ütlen, et seesama isapoolne sed õed keelasid meil isaga raudteejaama minemast balti jaama. Et me läheme ise vastu, ema tuli tulema pidi ja meie ootasime kodus siis tema, kes tuli sealt vangi riietega ja nagu ta oli suure kohvriga viisid kõigepealt juuksuris tegid lokid pähe, viisid kleidipoodi, ostsid seal mingid kingad, jalgadeta ei oleks mingi puslatiga, nagu nad ütlesid, vang, keda oli küll Balti jaamas näha, vaid ikka taha, aga minu jaoks oli siiski oma pettumus, sellepärast et ma olin nii palju pilte vaadanud ja isa oli kogu aeg rääkinud, kui ilus meie memme on ja nagu lumivalgeke valge nagu lumi ja must nagu eebenipuu ja punane nagu veri. Ja siis tuleb väike niisugune külmavõetud näoga naine kuigi lokid peas ja, ja ilus kollase kirju kleit seljas, aga aga ma arvasin, et see ikka ei ole minu ema, et nad. Paratamatus ka, et ega väiksemad lapsed või ütleme seitsme kaheksa aastased lapsed ei, ei oska näha 40 aastaste nelja 50 aastaste inimeste ilu. Ma kahjuks mäletan oma lapsepõlvest, et mõni teised täiskasvanud kommenteerisid, et oo, see on ilus naine, ma mõtlesin, et, aga mille poolest on ju täitsa sihukene mutikene? Too sa näed täna hea välja, minu vaatasin oioi. Täitsa siukene, kortsus mutt, kurrud täitsa kujutan seda ette, et lapsel tekib ju see idealiseeritud pilt, sellest oli kaugele ära vangilaagrisse viidud emast kes peaks niisuguse printsessi kuningannana tagasi tulema. Ja ma joonistasin temani moodi imekena ja ja peale selle oli nõnda, et seesama tädi Anne võttis võilillepärja, mille ma olin teinud tema ukse pannud laua peal, ma õppisin alles pärga tegema, siis mind õpetas kohaliku part orgi tütar taha. Jah, sinu ema on ju rahvavaenlane, muidugi ei oska pärga teha, aga ma õpetan õpetaski ja ma siis võidukalt panin selle pärja lauale, aga kuna me olime oodanud mingi kaks, kolm tundi nad ei tulnud, ei tulnud ja siis oli närtsinud ja kui tädi Anne sisse tuli otsa missioon solgiämbrisse, sae õnnetu maalin, no vot, see juba rikkus selle. Aga ta oli korralik, mis räbalad laua. Aga nad olid arukad inimesed, isa oli rohkem emotsionaalsem. Isal oli pisar silmas, emal ei olnud, ma olin nii tragi, väike väike tubli naine. Aga temasse sai ära käik või äraviimine jättis mingi jälje, mida te hiljem märkasite või aja jooksul tuli see nii-öelda kuidagi peegeldustel. Emasse ta rääkis isaga, no tähendab tegelikult ei valvatud väga, et ma ei kuuleks, kuigi ei tahetud, et lapsed kõiki asju kuuleksid, sest see aeg oli niisugune, et et ei tohtinud kõik võib-olla veidi ära viia uuesti, kui lapsed lobisesid midagi välja, aga aga ema rääkis palju lugusid, mis seal vangis tal juhtus, rääkis isale. Ja ma kuulsin pealt ja need asjad, mis mulle meelde jäid, need on kõik tõeks osutunud ja noh, tähendab Mul on nii kahju, nüüd kui ta juba oli vana ja ma mõtlesin, et küsiks täpsemalt, et no kuidas ta ei tahtnud sellest rääkida. Ta ei tahtnud üldse, mäletad, memm ei tahtnud. On ka väga hea meelega, rääkis oma noorpõlvest ja sellest, kuidas ta õppis Õpetajate seminaris. Siberi vangilaagrist nata meile niimoodi õpetlikult meenutas mingisuguseid asju, kui me käitusime ressurssidega raiskavat ja pillavalt, siis ta ütles, kuidas siberis oli kuidas ja mida nad seal kõik olid nõus sööma, meie istusime ja, ja Virtsutasime. Aga jah, no siis siis, siis ta tõi selliseid võrdlusi, aga ega ta muidu noh, imasin negatiivse varjundiga, ta ei rääkinud meile üldse nendest asjadest. Kui siis see oli selline teatav kirjanduslik sentiment, millega ta esitas mingisuguseid traagilisi elu, fakte. Paljud heidavad oma õnnetusi teistele, et ei saa minust aru, ma olen, et ta seda, aga memm oli väga-väga tugev ja ja nii kui Maarja ütles siin, et, et põhiline õpetuse andja niis saan mina ka öelda, sest tegelikult noh, mul olid kõik esimeses klassis kõik viied, kirjatehnika oli neli pandud ja see oli armu pärast, sest ma olin väga vilets kirjutaja. Aga isal ei olnud aega ja, ja, ja ma kõiki asju oskasin, ma oskasin juba lugeda. Esimeses klassis olin Kristiina lauritsa tütart lugenud ja kõik kõik oli nagu kombes, aga ma olin hirmus kärsitu ja, ja ma tahtsin tol ajal kirjutamine käis ju hariliku sulega tindipotti kastes ja täitesulepea võis olla viiendast klassist alates. Kõik vihikud olid koledad, kui ma mõtlen Maarja esimesed vihikud, issand jumal, kui ilusad need olid, minul ikka soditud ja, ja mahatõmbamist kustutada ei saanud ja oi, see oli päris õudne asi. Aga isa, noh, mis seal ikka on, neli kirjatehnikas on, teised on viied ja ja, ja kui ema siis neid vihikuid nägid, võttis kahe käega peast kinni. Eluaegne õpetaja sihuke. Siis hakkasime treeningut tegema, et käekirja korda saada. Isa oli saatnud Talle või ka tädid, kui ma luuletasin välja mõelnud, saatsid sinna, kirjutasid ise ümber midagi üht-teist niux teemal, värsid nagu nad olid. Aga siis memm nõudis, et ma pean oma luuletused kirjutama, kaustikus. Vigu ma ei teinud, aga ilma mahatõmbamist ja ilma plekid eta ja kõik ja see oli nii õudne, mina mõtlesin, et ei, see, see inimene kiusab mind täiesti. Kuidas ta mind niimoodi vihkab, kiusab ja kuidas talle kätte maksta, saaksin see äkki see ei olegi minu ema, äkki nad on nagu seal raamatus tissa jõel äkki nad on seal vahetanud Ameerika intervendid on vahetanud minu ema ära spiooniga, et ei olegi, et kuidas ta nii julm saab olla, aga ema nõudis teist oli väga korralik mitte tige, aga jah, see taplemine oli tõesti väga-väga leebe. Ta võis olla ka täitsa radikaalne ja öelda mingisuguseid asju välja, mida ei olnud kombeks öelda, et kui me lastena käisime ja maakoolis, siis seal oli kohustuslik viia enne raamatute kättesaamist 300 grammi ravimtaimi. Ja kui ei jõudnud, ei jõudnud, koredam mu noorem õde eriti, ta oli pisikene ja ei olnud kuskilt jõudnud mingisuguseid paakspuukoori koguda ja siis suure hädaga ema ostis ja viimasel hetkel apteegist kotitäied raudrohtu. Ja siis nägin väike õde, viis need kooli ja tema klassijuhataja pikuks kutsutud naisterahvast tuli koju õiendama, et mis see olgu, millised pikka varrelised raudrohutaimed on toodud, et kas te ei lugenud siis meie neid juhiseid ja peavad olema ainult õisikud ja vanaema ütles, aga kuulge teate, mis need on apteegis müügil teie nõuate, et lapsed toovad teile mingisuguseid õisikud, aga vaadake, mida apteegid müüvad meile ja, ja nii oli, ei osanud õpetaja enam midagi. See oli, no jäi sirgjooneliseks, tähendab, olid väärtused asjad, millest ta lihtsalt ei taganenud ja oma käitumisega andis eeskuju ja, ja samamoodi nagu isaga. Ma arvan küll, et minust, Kasmust oleks kirjutajad saanud, kui ema poleks seda suurt treeningut hakanud tegema, sellepärast et sundis mind ka veel puhtalt ümber kirjutama ja saatma pioneeri. Tol ajal oli ainuke laste ajakiri Pioneer toimetusse võistlusele. Ja kui ma siis võtsin sealt kolmanda koha luuletusega, Meie kool siis oli see mulle Ki nagu huvitav, mis ma saan siiani aru, et lapsed, lastel on väikseid auhindu alati vaja. Et see oli ikka noh, niisugune asi, et et ma hakkasin ise juba püüdma korralikumalt kirjutada, et niisama, et, et see, mis minu pea sees on minu pea, siis keegi seda ei näe. Kas see võis olla ka tõuge, miks teist lõpuks luuleta sai? No, ma arvan küll, et noh Ja mina arvan küll, jah, ma olen täitsa kindel, et samamoodi sellel Meie memmel ja ema emal ise Lõõla suur roll selles ja ja noh, ma tean, oma emad on väga hasartne inimene. Kui ta kuskil natukene midagi võidab, edu saavutab, siis ta kohe tahab seda asja edasi teha, tõi veelgi enam edu saavutada. Ma usun küll, et, et niisugune ja ajajad, need eduelamused ja väga palju aitasid sellele kaasa. Kas teile meenub veel kodustest hoiakutest või mõtteviisidest midagi niisugust, mis pidi teil aitama saadan noh, nii-öelda korralikuks inimeseks, mis olid vanematele ilmtingimata tähtsad, et nende tütrega läheb niimoodi. Tähtis oli see, et hariduses et see, et midagi teada saada, et see on oluline ikkagi õppida ja mitte niimoodi jääda paigale, see oli väga oluline ja see ka, et et mina Tartu Ülikooli läksin, see oli, see oli kõige rohkem ikka ema, ema poolt arvatud tema Ülikooli ikka ikka selleks kõige õigemaks ja aga mis veel kodune hoiak. Isal oli ainuke etteheide, mida ta võis kui Emada kallal vahel vilises klaasi pärast või millegipärast on. Tema jaoks oli selline pahesed, ära ole väiklane väitlus, vot nüüd ma mõtlengi, et kui ma vaatan tänapäeval, et minu jaoks õige mees, džentelmen neiule, väiklane Raimugajunud, minu mees ka ei olnud, aga praegu virisejad mehi On veojõu ja riik ei ole olnud läbi aegade on, ma ei tea. No annaks jumal nendega kokku ei puutu. Te tõite need mängu ühe nime, kelle juurde ma jõuda tahtsingi, seal, Raimo, teie abikaasa. Mõnisada meetrit siitsamast, kus meie praegu räägime? Minu teada peaks olema üsna saatuslik koht teie kohtumisloos, ehk siis vana raadiomajaesine. Vana raadiomaja õieti siin oli, kassa oli siin kahe maja vahel selles vana raadiomaja ja uue raadiovahed selles käigu kõrval oli kassa ja kuna ma olin parajasti tõlkinud paar mingeid laulutekste Marie Aarele, kes oli tol ajal väga särav täht ja ta oli tõesti väga hea laulja ja mul oli 15 rubla vist saada ja ma seisin siin sabas, see oli väga huvitav saba. Ausalt, no see oli selliseid, noh, näiteks Jüri Pärg ja siis ütleme, Voldemar Kuslap ja Heli Lääts ja said tuttavaks inimesed ja paljud juba olid vestlus käis nii et läks trepist alla, see saba ja mina seisin Mariega koos seal ja siis Mariaid, kuule tead, et näed, üks noor helilooja on teinud sinu luuletuse peale laulu, jaa, jaa. Tahad ma tutvustan teid ja käis korra ära ja mina olin oma 15 rublaga kätte saanud. Ja tutvustaski Raimuga vindi, Raimo leidis ühe stuudio, ta töötas siin käpiks kutsuti seda keskprogrammide, ma noored tudengid, konservatooriumi omad, Lepo ja Sumera ja, ja siis, kes simmati kuulberge, kõik nad tegid tööd, Alo Põldmäe ja ja nii ta teadis, kus on vabastuudio ja mängis selle laulu ette ja Marie laulis ka. Nii et see oligi siis meie tutvumine ja laulu nimi oli, ah juba lumi maas. See oli noorusest võetud üks luuletus ja ma olin pidanud Raymond hääle järgi. Ta oli niisugune madalama natukene laia Essiga ja ma pidasin teda ikka soliidses eas meheks, aga et ta niisugune minust kaks aastat noorem Ki oli veel, nii et seda ma ei osanud oodata. Pikajuukseline ja kirju bluusiga, selline poiss. Aga kui teist paar sai, siis läks veel aega või, või see oligi ikkagi juba see, et ka. Et see võttis ikka aega kõvasti ja nii väga kõvasti ei võtnudki, eks me tundsime ikka Tennetest ära küll, ainult et et Raimo oli konservatooriumi lõpetamise järel kurb saatus. Selles mõttes, et Tiida, sõjaväe võeti konservatooriumi vest ka kunstiülikool. Nende lõpetajad läksid siis aastaks ja seal ei saanud, aga kahjuks mitte üks rahas oma tööd. Jaa, aga tal oli vaja lõpetada ooper imelugu partiid välja kirjutada ja midagi seal sättida. Ja siis rääkisin rätsaga, kes oli tema õpetaja olnud ja Dambergiga, kes oli Raimo õpetaja. Igasugused kirjad kaasa. Et on vaja, et ma toi kampasiitor peaks ikkagi ikkagi saama niisugusesse kohta, kus noh, muusikaga kokku puutuks. Ma sekeldamist oli ja siis lõpuks siis saadeti ta õnneks Jauliaisse Leedusse sõjaväe orkestrisse, kus ta ütles, et algul oli küll Iskanservatooriat, kas konservatooriumis, no näed, võta sisse. Karmoška, mängi mulle Bachi, karmoškad mängitaks, midagi ta sealt kuuldavale tõi, ikka võeti orkestrisse trummide peale. Aga kuna Oota, aga see lugu oli ju ammu enne alanud teil, sest mina olin juba hakkama. Ja, ja noh, ikkagi muidugi, ega siis me mõtlesime, et see oli, see oli juuli kaua Kaime juuli 72 ja miks ma sellest Leedust rääkisin, Leedusse sai siis sõidetud Raimule külla. Sellepärast et vot seesama tädi, kellest ma rääkisin, tädi ja kõik olid väga kurjad teadsid, et nüüd on laps tulemas, nüüd tahab ikkagi pulmad ära tegema või abielluma ja mina me olime noh, niisugused kuidas öelda boheemlaslik, et minu jaoks ei olnud nii oluline, et mul on olemas inimene. Ei, see oli korras ja siis aeti mind sinna seal. Raimo oli muidugi väga hea meel, ta sai puhkus nii kauaks siis selleks. Ta pidigi võtma, sest see perekonnabüroo seal oli huvitav, seal oli enamus. Ma ei tea, vist suur suremus seal oli, aga enamus päevi oli Miri, mais oli matused või, ja, ja mõned päevad olid siis registreerimise. Ja tänu sellele sai Raimo mitu päeva siis puhkus sealt me olime selles garnisoni hotellis, mis oli omaette elamus, aga las ta oli. Ja siis vormi tagasi jälle ja, ja teenistusse. Ja ta oligi vormis seal kogu aeg jaja. Kui Maarja sündis, siis ta oli väljas juba. Ei sisse oleks kõlanud ilusti. Raimo ütles, et kui oleks kaksikud, siis ta pääseks, aga ma ei saanud midagi sinna teha. Et kaksikute vanemad isad pääsesid sõjaväest ja aga ta sai siiski puhkust, aga tegelikult mitte Maarja pärast, aga see vedas, õudselt vana ird, vaat oli ta, mis ta oli, aga, aga siis ta oli paanikat teinud, et helilooja peab tulema proovidesse. Imeloo, mille pardid suurima tõin, siis sealt abiellumas käies tõin, tõin Eestisse, see oli juba jõudnud-jõudmas lavale ja siis et helilooja, ma ei tea, kuidas ta sai, igatahes ametlikult tulite Vanemuisesse imeloo proovidesse. Aga noh, õnneks samal ajal juhuslikult sündis ka Maarja. Nii et ta oli õnneks siin, sel ajal, kui kui Maarja sündis, oli jah. Ma olen ka siinsamas saates kuulnud teinekord nende nõukaaegsete sünnitamis või sündimislugude kohta ikkagi palasid, mis panevad pehmelt öeldes imestama, kuidas teil läks aega ja ajastut arvesse võttes, et oli see kogemus, mis on hääleemaks saavale naisele siiski tore, kokkuvõttes kõik läks kenasti. Kokkuvõttes oli küll tore näe. Siin ta ei tähendab, minul oli jah, esimene esimene sünnitus oli raske märgata seal tänu sellele sain ma vereülekannet ja ja olin seal, eks seal oli ülerahvastatud sõber küll, aga arstid olid väga kenad, arstid olid toredad jah, ja siis ei toodud last ju näha, mitu päeva Kunnase raske sünnitus oli? Kui toodi, siis tol ajal oli ju nõnda, et toitmise ajaks rohelise suuga laps tuleb ja ja siis viiakse jälle ära ja. Aga kõige huvitavam on see, seda öeldi ja ma ei uskunud kohe, kui sa juba natuke hakkad paranema. Et kohele nad need valud meelest ära lähevadki, sest sul on nii hea meel, sul on laps olemas. Et no mis, mis takkajärele võisse ikka siis nii hull olla, nii valusalt paistis, et et kui seal minu ema rääkis minu sündimise ajal venelannast ehitusnaaber oli karjunud Stalinit ja ma ei tea mida kõike, et kõik aga minu p selle naaberhüüdnud aga hüüdis, et Nikolai Nikolai, ma sulle näitan, kuidas ma tulen, lasen Nikon ta püksi. Lase sind kunagi. Nii et alati peab väike huumoripisar juures olema, kuigi ise oled ja omadega päris nii. Maarja, kas te teate, kus kohast te oma nime saite? Tähendab, kus kohas te saite seda ta ilmselt teate, aga, aga miks teie nimi maarjaanud? Ei, seda ma tõesti ei ole kunagi küsinud. Ei keegi ei ole jah. Natukene võõras nimi olnud mulle küll terve elu, et ei, ma saan aru, et mingi tinglikus käib alati nimedega. Ja tegelikult enne sündimist, tol ajal ei tehtud mingeid analüüse ega midagi teada varem. Ja ma pidin Bondi, mis ma muidugi poiss Kristjan nagu ka Kirke ja nagu ka Magdaleena sündimist ei Magdaleena juba vist päris suvaline, ei, ei nime. Kristjani ime võttis Raimo vendar ja siis me võtsime uut ja, ja kuidagi oli jah, nagu, et ennustati, et on poissi. Kuulsin hiljem igasuguseid lugusid, et isal olevat olnud plaanis ka Xavier. Mulle nimeks panna Sawyeri yksiga ja mõnes mõttes võib-olla isegi läks kergelt, ujumine läks kergelt ja heera. Tal oli juba sündinud aline Heirana heera sisu juba see ja aga Maarja on minu meelest vaata ikkagi, ta on jõuluaegne enam-vähem enne jõuluaegne laps ja, ja Raimo leidis, et see on niisugune ilus õrn nimi. Aga kummal nüüd olen näinud oma elus Maariaid? Nad on kõik väga kõvad karakterid, tugeva iseloomuga. Ega see päris Neitsi Maarja oli ikka ikka kange Maarja, mõtle esimene vallasema täiesti ja julge ja täiesti ei ja, ja kindel ja niisuguse toreda pojakasvatuse üles, eks ole. Ka heebrea keelt, aga nimeraamatust ma lapsena vaatasin, et see tuleb mingisugusest algkujust, mürha või mürhaa, et mis tähendas valitsejanna. No vot õrnuke võib-olla, aga ainult seesmiselt ja aga jah, üsna. Mina ei ole väga identifitseerinud selle nimega, et noh, minu jaoks on liiga feminiinne see nimi, ma, ma reageering selleni välja kutsutakse ja ma tean, et ma pean alla kirjutama selle nimega, aga ma väga ei tunne ennast, Maarjane siiamaale, vahetame ära, aga noh, eks ma ei tea, kui palju on neid inimesi, kes kelle, nagu sellisesse enesetunnetusse kuulub ka nende nimi, võib-olla neid ei olegi väga palju, et inimene on lihtsalt tema ise ja ta ei mõtlegi väga sellele, et mis, mis nime ta kannab. Ma arvan, tegelikult ongi nii, sellepärast et mis see on nagu tinglik asi, eks ole, et aga ei, Maarja on jälle ilusa kõlaga, minu meelest on väga siis, kui me just sünnitust maast tulin tulnud ja ja oli aega kolm tundi. Raimoga tulime korraks kesklinna. Me elasime siis tädi juures kais seal kolde puiesteel. Meil on ikka alguses, oli ikka päris nii, et ühest kohast teise hulkusin meil oma elamist ateljeepinnad ja mis kõik kolidega, ega see elu algul oli huvitav ja, aga aga siis tulime ikkagi linna. Lähme joome kuskilt kohvi või midagi, see oli minu jaoks nii suur asi pärast seda sünnitusmajaolekut ja kõik, kes oli esimest korda, siis tuli vastu, mäletan. Jüri Krjukov ütleb, et kusteni õndsa näoga tulete. Ma tulen sünnitusmajas. Kõik muudkui sünnitavad, mõtlesin, mis? Mul sõbral sündis poeg, nüüd panid Maarius nimeks, et meil oli just ma nii, et Petersoni Maarius oli siis ka ilmselt nagu jõulude ajal maarja ja isegi, aga ilmselt vist siis ma arvan, et keskhaiglasse, et seal näha ei olnud siis sinu ajal oli rohkem. Nende vaktsiinikohtade järgi saab aru, kus inimene on sündinud, et kas ta on sündinud seal Pelgulinnas, Marxi nüüdsel sõle, tänaval, võistlusel, ITK-s, need asuvad natukene erinevate kohtade peal need ja rõuge. Jah, vaktsiinikohad ja olen täheldanud seda. Sinust saaks koht meditsiinimeest partnerite puhul jälile jõuda. Mis võis see hetk, kui aeg olla, kui te hoomasid, mis perekondade olite sündinud? Kui te hakkasite aduma enam-vähem, millega vanemad tegelevad või kestnud on. See sai selgeks, ütleme kindlamalt ja juba siis, kui ma näiteks läksin muusikakooli eelklassi või nullklassi ja seal kõigi küsiti, et kes vanaemad on, mina pidin siis tunnistama, et on helilooja ja kirjanik ja teistel olid näiteks raamatupidajad sellised asjalikud inimesed, külma, kadestasin neid, sest ma nägin, et nemad on kuidagi sellises valdavas enamuses ja ja olla intelligentsikute laps on nagu veidi imelik, sulle esitatakse kohe mingisugused teised eeldused, teised ootused, päris pisikesena, kui me olime nii kolme, nelja, viie aastased siis jaa, suuremalt jaolt ja need sõbrad, kes käisid vanematel külas, olid ju ise ka loominguinimesed, nii et noh, siis me ja meie jaoks oli selline difoolt senine vaikemaailm, et nii asjad käisid ja nende asjadega lihtsalt tegeldi. Muidugi me teadsime, et on ka teistsuguseid ja kodusid on, on teistsuguseid keskkondi, et see suur maailm tegutseb kuidagi teises rütmis. Aga me ei eristunud naguniisugustes riikidena, siis veel. Aga jah, kooliminekuga see muidugi tuli. Siin on jutust läbi jooksnud varem intelligentsikud poentsikud. Kui te vaatate ema ja isa koos, püüdke meile see pilt maalida nii-öelda argipäevast või argiolukordadest, mis ei puutu siis esinemisloomingusse, vaid kodust elu, et keda üks või teine siis Teie pilgu läbi endast kujutas kodus, mis rolli keegi oli? Sageli ei ole loominguinimestel mingisugust rutiini, neil ei ole selliste argipäeva, et punkt kell kahe. Tõuseme, kartulid on vaja keeta, hakklihalastele on vaja teha. Ma tea, vannis on vaja käia mida iganes. Asjad ikka käisid nii ja naa, väga taevad olid erinevad, aga noh, seda need pildid on. Mul küll silme ees visuaalselt ja siis heliliselt, kuidas, ja ema istus köögis oma kirjutusmasinaga, uks oli kinni, meie ei tohtinud seda lahti teha, see oli klaasuks. Ja, ja siis me läbisele taas ukse nägime, kuidas ema istus suitsupilves ja trükis ja teisest toast. Minu uks oli kinni, kostsid klaverihelid isa komponeeris klaveri abil. Isa muusika oli meile ja õdedega või noh, põhiliselt keskmise õega, Sount Räkiks selle saatel. Me mängisime, meil olid hästi sellised keerukad, komplitseeritud mängud ka. Meie tegelased, noh, neil oli korrumpeerunud linnapea ei teadnud sõna korrumpeerunud, aga, aga ühesõnaga oli üks selline valelik, aga südameid siiski mitte läbini halb tegelane, kes, kes oli justkui mingi kogukonna juht, keda teised hakkasid lõpuks läbi nägema ja nii edasi. Tõsine dramaatiline tegevustik, süda sobis, isa muusika väga hästi. Noh, aga noh, ega me kogu aeg ei mänginud siis selliseid viisakaid vaikseid mängija me ikka sageli sõitsime ringi voodi riidekastidega, ronisime riiuli ja kapi otsa ja hüppasime sealt alla voodisse ja me tegime vahel päris kõva mürglit ja siis isa tormas välja, sealt aastas korrapärase taltsutamine, üks kord. Ja eks see muidugi vahel võib-olla isegi natukene nagu provotseerisin, mõtlesime, et kaua me saame seal taltsutada, kuni isa jälle välja hüppab. Eriti Kirke on meenutanud seda ühte korda, kui Me muudkui käijasime ja ühte plaati, kus olid isa eneselastelaulud. Need olid sellised. Natukene Orphy mõjulised, natukene keskaja muusika, mõjulised, hästi kihvtid, meile väga meeldisid. Me olime väga väikesed, kui me juba õppisime grammofoni käsitsema nii kolme-neljased ja muudkui käia sinna seda ühte emaplaati. Sarjast teeme muusikat järjest ja järjest ja järjest keerasime selle heli põhja, kuni helilooja ise jälle tigedalt kargas. Käratas, et kurat, kas kaua käiata seda ühte ja sedasama asja ja kirge siiralt ütlesin, aga see meeldib meile. Ja siis ei olnud heliloojana enam midagi öelda, sai aru, et, Aga kas ma loen siit õigesti välja, et just helilooja oli see plahvatusohtlik? Oi, seda kindlasti Jae ägedat kirglikud loomeinimesed, mis seal teha. Tegelikult mõistan seda, et loominguline töö ongi tegelikult väga raske, et sa, sa pead saama mitte ainult seda kirja panna, mis sul on pähe tulnud, vaid sa pead saama ka niimoodi mekutada ja oodata neid ideid ja aega, aega, aeg on see põhiline ressurss, mida loomeinimesel on vaja. See tähendab vahepeal ju laste sõna otseses mõttes ära unustamist mitmeks tunniks. Tähendab peabki tähendama ja täiesti niimoodi ei saa. Mina sel ajal vist tõlkisin hästi palju Ahma tuulinat ja mida ma tegin? Ja lasteraamatuid ka. Aga no köök oli, selles mõttes oligi, oligi ja koht, et ma sain ka ühtlasi süüa teha söök ees ja ma ise ise toksisin masinat. Ja peab ütlema, et kirjutusmasinaga kirjutades koondatud, ma mõtlen, mina küll koondasid oma mõtteid palju paremini kui arvutiga. Sest et kirjutusmasina puhul sul ei ole kunagi kiusatust vaadata, et äkki keegi on mingi sõnumi saatnud või või, või äkki vaatad, mis tänases lehes oli või kuidas see koroonaarvu need praegu on ja nii edasi. Meenub teile, kas te kasutasite olukorda ära ka, et vanemate tähelepanu oli vahel nagu ta oli laste suhtes, et võtsite te midagi niisugust, et sündmusi enda kasuks pöörata, teades, et, No ikka loomulikult, aga teadsime, et meil on see vabadus, et me peame ise oma aega sisustama, isegi ei mõelnud, et vaat nüüd kasutame ära, et praegu ei panda tähele, kõik see oli juba oma vastutusel ja me olime suhteliselt iseseisvad ette ja me teadsime, et et meie kanname vastutust selle eest, mis iganes ka meiega ei juhtu, kui me ronime kusagil ehitusel või, või vana veski varemeid maal. Ja siis noh, mina armastasin eriti mingeid hulljulgeid trikke, ühe kastanipuu otsast võras, teise töise võrasse hüppamist ja nii edasi, aga me samas teadsime, et noh, millega me riskime sellega Me riskime ise. Ja et noh, see ei olnud nagu teema. Kas te mäletate mõnda konkreetset sündmust, mille kohta praegu võib öelda, et see oli edasise elu suhtes määrav või, või mängist kindlat rolli just sealt lapse- või nooruspõlvest? No nagu ma enne mainisin, oli see vanaisa surm üks selline väga suur üleelamine minu jaoks, kui ma olin üheksaaastane ja ma mäletan, sedakorda vanaisa oli haiglas. Me ei olnud tema juures ja tulid ja isa ja ema sealt Keila haiglast ja meie maakoju ja nad olid esikus ja meie ei saanud millestki aru, ei osanud emotsioone niimoodi täiskasvanu näost lugeda, aga vanaema, ma mäletan, et tema, äkki hüüatused, mis surnud või ma ei tea, kuidas vanaemana nägi ema ja isa näost kohe selle ära, et midagi niisugust juhtunud. Aga, aga see oli tohutu. Ja ma mäletan, et ma nagu ise aega seda analüüsisin, ma olin väga analüütiline väike laps ja mõtlesin, et noh, kuidas sellega toime tulla, et mis kuidas nii saab olla, et noh, nüüd on ta nagu igaveseks kadunud ja, ja see tõesti ongi nii, et siin ei ole mitte midagi võimalik tagasi pöörata, midagi ei saa tagasi kerida. Sest peale ma hakkasin hästi palju surmale mõtlema. Ja ma mäletan, et sel suvel pärast vanaisa surma. Me läksime vanematega Erkki-Sven tüüri juurde Hiiumaale ja seal oli väga lahe, käisime palju ujumas ja. Meie Kirkega magasime koos meestega lakas kes siis jaurasid ja joigusid ja õlut libistasid öö otsa ja meil oli väga naljakas kuulata seda nende. Jauram ühte juttu aga, aga tegelikult kogu aeg nagu taustana saatis mind see hirm, et vanaema, kes oli koos vanatädiga jäänud meie maakoju, kas ta ikka on elus ja ma näen nii tohutult, kartsin seda, et kui parajasti ei olnud mingisugust suuremat actionit, siis on kogu aeg, mõtlesin selle peale ja kuna Erkki-Svenil ei olnud telefoni ja meie maamajas ei olnud telefoni, siis ma mõtlesin, et see on ju täiesti teoreetiliselt võimalik, et tegelikult nad on vanatädiga mõlemad surnud seal ja me ei saagi seda teada terve selle ajama, muretsesin, välja ei näidanud. Mõnedel lastel vist varakult kujuneb välja juba see võime niimoodi vaikselt stressata. Et teised seda näeksid ja mäletan, see tagasisõit oli ka niisugune. Jõudsime rohuküla sadamasse, siis hakkasime, läheb mida lähemale me jõudsime Harjurajoonile, seda suuremaks läks nagu minu selline stress ja ärevus, ma mõtlesin, et noh peaaegu nagu loitsisin omavahel, et ei ole, ei ole, ei ole, hinnad on ikka elus ja ma mäletan, et kui me siis jõudsime sinna roilasse, ma nägin seda vana silohoidlat ja kuivatit, siis ma mõtlesin, et noh, nüüd tuleb see, et noh, nüüd selgub, et kas kõik on väga hästi või kõik on väga halvasti ja see ikka mõnda aega saatis sihukene vanemate inimeste ja surmakartus. Ja noh, ma ei tea, et et kas see on hea või halb, kui see lapse elus võimalikult vara juhtub või noorem õde jällegi tema oli siis nelja aastane ja tema ajus seda täiesti teisiti ja neljaaastane laps on liiga väike, ta ei ole nagu sellest surmakontseptsioonist üldse niimoodi aru saanud Kiievis. Kas te kujutate ette, et teie elu oleks veeretanud ette hoopis teistsuguseid väljakutseid kui see, mis praegu teile tähtis on, millega te tegelete, ehk kas niisugusest keskkonnast kasvades oli variant B-variant c üldse kusagil olemas? Praegu mõtlen, et oleks võinud olla täitsa lahe oleks olnud ka mõnda muud eriala. Pidanud isa tahtis, Maarja läheks ikkagi pärast keskkooli muusika jaheda ühe aasta. Isegi läks. Aga ei noh, see ja see muusika on ikkagi loovala oleks võinud näiteks mingisuguseid reaalteadusi õppida, arstiks õppida, kuigi ma olen tohutu perekaart ja et see ei oleks ma seda asja saanud tundus jah nagu see õige asi, no ma mõtlen, et kas see oligi juba naguniimoodi ära raamistatud vaim ja mõtlemine, et ja näis, et see on nagu see kõige suurem nauding teha seda oma loomingut selles loomingulises maailmas oled sa Hiiumaal ja ja ühesõnaga sina lood selle omaette väikese universumi ja see on nagu see ülim tipp, milleni inimene võib üldse jõuda, et temast saab enesest loojas niuke. Ja praegu mõtlen, et jaa, olen sageli mõelnud, et seal on võib-olla nagu hooldus saksli heas uues ilmas, Alphad olid väga rahul, et nad on Alphat, peetad, olid rahul, et nad on, veedad delta, olid rahul, et nad on teilt ad ja nii edasi, et võib-olla loomeinimene on ka natukene nagu selles oma karbis sees ja mõtleb, et oh, jõle lahe on see minu elu, mina naudin oma oma tööd kõige rohkem olla, teised inimesed naudivad täpselt sama palju või rohkemgi. Aga peab siiski ütlema, et kogu selle loomeinimeste arrogantse juures, et kui vaadata, kuidas ka muude alade inimesed hakkavad lõpuks ikkagi memuaare kirjutama, hakkavad lõpuks ikkagi luuletama maalima. See näitab, et miine mingi iva selles on, inimene tahab ikka looja olla. Aga kas kõige selle juures on natukene ebamugavuskübet ka, kui te alustate kodust, nagu te alustasite, kus emal on nimi hästi, isa ei olnud kirjandusinimene, aga ka nimi ja tulla välja oma selle päris oma asjaga. Oleme ausad, latt ei ole siin, vaid kusagil seal. Ja muidugi oli see väga ebamugav ja ega ma ei tulnudki väga varakult välja oma loominguga, aga samas oli mul ka kogu aeg see teadmine, et ma oma vaimulaadilt või mõtlemisel olen oma vanematest piisavalt erinev. Et me oleme ikkagi looja natuurilt ja nii-öelda esteetika poolest ja täitsa täitsa teist tüüpi inimesed. Nii et seda ohtu, et me nüüd täpselt sama rada mööda võidu jooksma hakkaksime, seda seda ohtu May tajunud. Aga seda, et kui teatakse, kes mu vanemad on, siis tekivad mingid eeldused ja ootused. Seda ma olen muidugi kogu aeg tajunud. Leelo, ma ei taha seda küll nimetada ema võiduks. Aga küllap olete teiegi tähele pannud, et tütred on pigem oma toimetamistega nihkunud liikunud teie valdkonda. No enamus neist kerge ei ole, kunstide peal, ei Kirke on ka samamoodi, kirjutan, tõlkinud. Kaasautor ei, ma, ma ei tea, ma minul ei oleks selle vastu midagi olnud, Maarjast oleks muusik tulnud. Raimo seda väga lootis, seda lootusetust tuleb muusikateadlane, kellest eriti nõukaajal oli väga suur nappus tariidset. Marial on hea sulg, mis tal ongi musikaalne inimene ja ikkagi ka klaveriharidus olemas ja ja tegelikult mis seal teha, no ju siis ju siis minu mõju on olnud kangem? Ei tegelikult. Me oleme koos kah üht-teist teinud ja see on niivõrd vajalik asi, et sul on oma peres omala inimesi, mina olen küll väga rõõmus selle üle, ma olen väga õnnelik selle üle, et et sa oled eriti need kaljustele tehtud vanad ooperit, kus on riimi mängu ja keelemängu. Et, et see ei ole tehtud niisuguseks sõnasõnaliseks tõlkeks, vaid et need on täiesti kunstilised tõlked, neid tahaks lugeda. Marial tuli nüüd äsja raamat kaks pead, kus ta libreto sees midagi saab sealt lugeda ka. Nii et tegelikult on isa mõju ikka siinikaga täis. Ja noh, ma tahaks seda öelda, et võib-olla sõna poole kaldumine tunduv tuleb spontaansemalt inimestele igal juhul ja no tõepoolest, mina jõudsin muusikakeskkooli 10. klassi lõpuni, aga oma muusikaõpingutega, aga noh, võib-olla mul oleks olnud vaja mingisugust suunajat, aga kuna sai kasvatud niimoodi spontaanselt, iseeneslikult iseenese eest vastutades, siis nahk ka see, kuidas ma muusikat õppisin, seda ma tegin ju kõike ise. Isa oli helilooja, ta näitas mulle mingisugused tehnilised võtted ära, aga, aga mingisugust, et sellist asja, et keegi kuskil suunab, seda meil ei olnud ja see suund tuli nagu spontaanselt suundumine kirjutamise poole on, on mõnes mõttes lihtsam, et peale selle mina tundsin ka kogu aeg, et sõnal on nagu maailmas suurem võim ikkagi. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid külas ema leelo tungal ja tütar Maarja Kangro suur-suur, aitäh tulemast pärituult. Kuulajatele ka aitäh. Ma olen Sten Teppan. Kohtumiseni nädala pärast. Kõike head.