Tere kõigile, kes kuulavad käbisaadet. Me räägime põlvkondadevahelistest sidemetest, meenutame lapse- ja noorpõlve lugusid, millest mõnigi on saatekülalisele õppetund olnud. Täna on meiega kirjanik Maimu Berg ja kohtunik Juuljala Frank ema ja tütar, kelle kokkupuutepunktide hulgas on muuseas looming. Ema kirjutab näidendi ja tütar lavastab või mängib selles. Nii oli see Strasbourgis, kui Julia töötas kohtunikuna Euroopa Inimõiguste kohtus. Praeguseks on ta prantslasest abikaasa ja kolme pojaga tagasi Eestis ning töötab riigikohtus. Mis asjaoludel sai Juulia juba lapsepõlves emalt hüüdnime, preili paragrahv ja mis roll oli Juulia jaoks isal Vaino vahingul, kellega koos ei ole ta elanud päevagi. Ka sellest tuleb kohe-kohe juttu. Ma olen saatejuht Sten Teppan, kutsun kuulama. Maimu, tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tütar Juulia on ka minu rõõmuks kaasas. Tere tulemast. Tere. Ma alustan seda jutuajamist maimu täna küsimusega, kui te vaatate üle laua vaadata Juliale otsa, keda te tema silmadesse ja olemises rohkem näete, kas iseennast või Julia isa. No kõige rohkem näen ma omaenda ema hoopis hoopis ja nii välimuses on sarnasust kui karakterist, rääkimata. Aga rääkige sellest karakterist nii nagu ema seda näinud on, läbi nende aastate. No ma räägin oma ema karakterist ja siis avaneb ka loodetavasti Julia karakter. Ema oli väga nõudlik, väga sihikindel, väga teadlik, mis ta tahab. Mida ta ootab oma perelt, hoidis oma peret nagu kanaema oli väga töökas, omamoodi erakordne inimene. No siis juuli, aga ilmselt. See on ilmselge liialdusega vanaema kohta sobib see küll väga hästi. Ja teie olete oma vanavanematega kohtunud, ehk? Vanaema, kellest manu praegu rääkis, on teile tuttav? Ja muidugi Elviine tõepoolest oli väga koduarmastaja ja pere eest hoolitseja, aga tal oli ka imeilus lauluhääl, talle väga meeldis laulda ja ta on pärit ühest väikesest armsast külast Saaremaalt taga rannast ja ta armastas seal käia ja seda kultuuri ja neid Mustjala vana mustjala rahvariideid. Ja kui ma tema peale mõtlen, siis ma olin nii õnnelik, et ma lõpuks ometi, aga tema oli kahjuks sellel ajal juba lahkunud, meie hulgast sain endale ka need rahvariided ja alati, kui ma neid kannan, siis ma mõtlen tema peale ja ja mul õnnestus nende riietega ära käia ka lõpuks laulupeol, mis oli minu suur eluunistus ja seal laulda. Ja siis need kaks asja nagu eriti tegid mu südame soojaks, ma mõtlesin peaaegu iga laulu ajal oma vanaema peale. Ta laulis laulukooris, tegelikult ta laulis väga hästi esinenud solistina ka laulis solist ja me temaga laulsime kahekesi. Minul pole üldse lauluhäält eriti ja seda väga kurvastas, aga ta tahtis nii väga duetti laulda ja mina pidin siis teist häält jorisema ja tema laulis muidugi oma kõrge sopraniga esimest häält. Ja nii me võtsime küll Tšaikovski, ei tea, kõike seal läbi, kahekesi aidad, laulsime ja mida kõikjal. Jah, ma arvan, et meil mõlemal on minu ema või sinu vanaema meelest niisuguse heleda häälega ja ta väga armastas ka perekonna või suguvõsa kokkutulekuid, mis on meil täiesti unarusse jäänud seoses sellega, et mina ise olen kaua välismaal elanud, aga vanaema alati kutsus kokku selle Saaremaa-poolse suguvõsa ja olnud oli siis jõuluajal või, või mingi sünnipäeva ajal siis meie alati istusime koos suure laua taga ja rääkisime juttu ja, ja, ja seda ta nagu väga hoidis seda pere ja suguvõsa kokkukuuluvust väga hoidis, nagu ma olen aru saanud Saaremaal üldse niisugune koht, kus käib nagu emajärgne arvamine, ühesõnaga emapoolne suguvõsa on tunduvalt, tunduvalt olulisem ka kõige kaugemad emapoolsed, nii-öelda lehma lellepojad on tähtsamad kui isapoolsed lähisugulased hilisemas ajas, kui tuli see geenivõimalus ja saagast sai uurida oma jahuri. Ma avastasin isapoolsest suguvõsast niisuguseid asju, millest ma palun kuulnudki, keegi kunagi sellest ei rääkinud. Meil domineeris alati ema paar ja isa, ehk siis minu vanaisa ütles ju, et et sul võiks olla 10 last, et siis saaksid oma energia lõpuks ometi nende laste peale kuidagi ära jaotada, muidu see üks tütar ja üks tütretütar, nemad vaesed keset kogu aeg arvestama, siis on ta tõesti, tal oli seda energiat palju. Nii maimu kui te jällegi vaadata üle laua Juliale otsa ja mõtlete tema käekäigu peale siin elus, siis kas see kõik oli prognoositav, mingil moel ka juba lapsepõlves, kuhu suunas ta liikuma hakkab, missugused on tema huvid ja kuhu ta päriselt välja jõuab selle küsimuse tekst või taust võiks olla siis just see äsjakuuldu, et laul ja laulmine on olnud teie perekonnas tähtsad jõulia hobidest rääkides näitlemine sinna juurde, Need on humanitaarsed ja ei reeda justkui seda poolt temas, mis tõistes toimetamist Estonia annab. Ma ei taha öelda, et siin on minu jaoks väike vastuolu või konflikt aga ema kommentaar jälle tulles tagasi alguse juurde, et kas kusagil varakult juba andis endast märku, mis hakkab juhtuma? Ja mis puutub teatrisse näitlemise, siis mul on ausalt öeldes isegi kahju, et Juulia ei valinud seda eriala. Sest kui ta rääkis esimest korda üldse näiteringi, mis oli tol ajal pioneeride palees, seal pandi kõik lapsed lavale ja kästi neil mõelda millelegi väga kurvale ja omatehtud pahanduse ja murele. Ja siis nad seal kõik seisis niimoodi sorakil ja siis pärast küsitled, kelle mure oli kõige suurem ja kõik lapsed näitasid Juulia peale ja Juulia, kellel ei olnudki pahandusest, oli väga hea õpilane ja niisugune oivik oskas ometigi seda pahandust ja muret väga hästi laval kujutada. Aga noh, teisest küljest, Tal oli ka teine külg, see, et ta armastas kordaja täpsust ja ma panin talle hüüdnimeks preili paragrahv, aimab ta muidugi tulevikus läheb päriselt täide. Mulle hirmsasti meeldis koristada Emajõe äärest ema tuba koristada ja, ja see oli tema pabereid korda laua nurga peale ema surma olidki veskile ära sorteeritud ja mul olid nad alati sorteerimata ja esimesel võimalusel vahverdasinud jälle kõik segamini. Aga see on siis pedantsusega lapsepõlvest peale kiusanud. Noh, võib-olla natukene jah, mis seal seal natukene. Aga see on see, et ma vabandanud ise sellega, et siis mul on lihtsam, et kuna ma tean, kus kõik asjad on need, siis ma ei raiska selle peale aega. Julia, kui te ise püüate ennast kõrvalt vaadata, siis kui palju teil on pragmaatilist mõtlemist olnud oma valikute tegemisel, kainete kaalutlemist? Ma arvan, et nii päis ei ole olnud, sest Eestis ei teatriasi, see on. Ma nüüd mõtlen lapsepõlve peale, siis ma tegin kodus igasuguseid kontserte. Ta ei ole selline tüüp, töötasid jõulupereliige meid sellega, et ega mingi meil oli, olid ikka, oli siis lihavõtte ajal jõulude ajal, mida me kõike tähistasime, siis oli eeskava ja selles eeskavas pidi olema siis kohustuslik komponent klaverimäng, mida ma muidugi Ilze hästi osanud mingi klimberdus, laulmine siis üks tants, luuletuse lugemine, veel heal juhul omatehtud luuletus, viktoriin, Mälumäng, kus siis osalesid kõik pereliikmed. Ja muidugi näidend, kulminatsioon oli etenduse lõpuks värveldasid, nüüd võiks minna vaikselt ikka televiisorit vaatama. Aga üldiselt nad pidasid vapralt vastu ja siis oli mul veel ka külalisteraamat, kuhu kõik pidid kirjutama ja oma kommentaare andma, selleni 15 järeldada, et see teater ja see ei ole kuhugi kadunud, aga aga ma natukene pelgasin selle teatriga seda. Ja see nüüd on ka seos emaga, et ma ju emale tänu tegelikult sain käia väga palju ka niisugustes kohtades, kuhu võib-olla iga laps ei sattunud, üks selleks oli kindlasti kuku klubi. Ja Kuku klubis kohtusin juga nende näit lähetega. Ja praegu ma mõtlen, tao, et kuidas ma ei osanud seda sel ajal nautida, ma istusin ühes lauas Andrus Vaarikuga, eks või, ja nii edasi ja edasi ja edasi ja aga minu jaoks olid need kõik sellised, kas nad suitsetasid või nad rääkisid hästi valjult vene töid, palju, palju või ja ma olin väsinud, ma tulin koolist, ema tassis mind sinna kaasele koju läksime, nutsin, saaksime ometi koju ja siis ma mõtlesin, kuigi mulle väga meeldis näidelda, et aga et selle näitlemise juurde äkki kuulub see pool ka äkki see on nagu niisugune kohustamis halba, et ma pean pärast või proovi või enne etendust või mis iganes pidi istuma niimoodi kuskile rääkima ja suhtlema inimestega, mis on iseenesest ju tore, et ma ei tea, miks ma seda nagu kartsin, et ma kartsin, et äkki äkki vot sealt võib-olla lõi see pragmaatiline pool, et mitte mitte nagu univert, et selle enda ülalpidamises, aga, aga võib-olla lihtsalt see, et ma seda lava lavaelu oleksin nautinud, aga võib-olla see lavatagune elu, ma kartsin ka igasuguseid lavataguseid intriige. Aga täiesti asjatult, sest ükskõik, mis erialal sa oled, egas intriigide. Et paraku on see nii, et ükskõik, mis eriala sa valid, kui sa oled tugev ja tahad kuhugi jõuda ja hästi oma tööd teha siis ikka sul on vaja paratamatult kellegiga vaielda, olgu siis sisuliselt või, või mingites muudes küsimustes, et päris niimoodi ka ei saa, et et midagi sellist ei ole, aga nii ta läks. Kui hästi Juulia lapsepõlves endale asju välja rääkis, lastele on soovid ja unistused ja teinekord võideldakse, hambad ristis nende nimel või siis jonnitakse, et mõeldes tema elukutse valiku peale, kus tuleb värve ümber rääkida oli ta hea argument. No ma ütleksin, et Julia ei ole ju advokaat, minust oleks kindlasti saanud parem advokaat. Oskasin seda kunsti palju. Julia oli omamoodi selles mõttes küll ratsionaalne, et kui me saime talle selgeks teha niisuguse asja jaoks ei ole meil raha või ei ole võimalust või seda pole meil vaja. Ega mingit jonni järgnenud. Paljude asjade puhul oli Julia väga kangekaelne ja väga nõudlik aga niisuguse materiaalses asjas ei olnud kunagi probleemi. Temaga. Üks nukuvanker on mul küll meeles. Õismäe poes müüdi niukene roheline, kole roheline, nukuvanker ma lõpuks selle lõpuks. Sina tahtis hirmsasti koera võtta ja ja mina olin pigem see, kes ütles, et mis me selle koeraga korteris teemetel vaesekesel. Tavaliselt ei lase, vanemad koera võtta, aga laps, kes ei lase koera võtta, täiesti uskumatu. Me läheme Maimu kohe teie lapsepõlve niimoodi süvitsi aga enne veel tahaks ühe asja siin kohe saate alguses ära klaarida. Ma lugesin Juulia ühest teie varasemast intervjuust kus küsisite Teie praeguse perekonnanime kohta ja nimevahetuse kohta, et miks ta küll nii keerulisem perekonnanime endale võtsite üldse? Vastus kõlas umbes nii, et, et teil oli soov lahti ütelda oma vanematega seotud identiteedist. Kas tõesti isa ja ema vari on olnud teile niisugune asjaolu, millele on tulnud päriselt mõelda? Ja võib-olla elukutsevaliku puhul kindlasti, et ma tahtsin sellepärast ka midagi sellist teha, mida vanemad ees ei olnud teinud et mitte nendega võistelda või lasta ennast nendega võrrelda, kogu aeg, et ma tean, tegid oma asju nii hästi, et ma ei oleks suutnud seda paremini teha ja, ja kui mul on võimalus midagi muud teha ja, ja ka seal ennast tõestada ja, ja neile tõestada oma valikute õigsust, siis miks mitte, et selles mõttes kindlasti identiteedi küsimus, et ma olen alati väga uhke, pidasin lugu oma vanematest, aga kes see tahab siis olla ainult oma vanemate laps, sa tahad ikka ise ka midagi teha? Et sind teatakse selle järgi või vaid sinu töö räägiks sinu eest. Aga noh, nimega oli muidugi ka see, et me tegelikult alguses mõtlesin, et kaks nime, et aga noh, ema oli ka, isegi ma alati pean nõu emaga väga olulistes küsimustes ja ema ütles, et oi, et ei tea ja kas on ikka õige ja ja noh, ma olin natuke konservatiivne ka, ütlesin, et kui tulevad lapsed, et siis on tore, kui neil on vanemate mõlemate vanematega üks perekonnanimi, tunnistan seda täiesti. Kuigi ma olen muidugi ka suur võrdõiguslikkuse pooldaja ja siis teine asi oli, see nimi oleks väga pikk olnud vahingla Frank, et see oleks olnud väga pikk ja ma olin enne seda viinud ja, ja elanud Saksamaal ja ma olin pidanud kogu aeg seal ja seda oma eesti nime niimoodi hääldama ja, ja ükshaaval ja selgitama, et kuidas seda kirjutatakse. Ja siis ma vastupidi, seal Eestis elades pidin seda prantsusekeelset nime hakkama niimoodi selgitama, et mõtlesin, et ju see siis on niimoodi ette nähtud, et ma pean natuke sellega vaeva nägema, sest kui ma oleks mõlemad nimed jätnud, siis Eestis oleks ilmselt kõik loobunud sellest prantsusepärase nimega minu nime, mis sest läinud lihtsama vastupanu tee. Aga seda ma ka ei tahtnud oma abikaasale teha, et ma mõtlesin, et et see on nii kaunis nimi, et las ta siis kõmisev natuke Eestiga. Kas te peate kõikides asjades emaga nõu? Väga paljudes asjades ja, ja ema peab minuga ka väga paljudes asjades nõu. Ma olen nüüd natukene muidugi kurb, sest viimasel ajal natukene vähem. Aga kui ma olin laps ja kui ta kodus hakkas kirjutama, siis mina olin see tema esimene tsensuur, kui võib nii öelda või no kriitid kindlasti ta luges mulle ette oma oma asju ja, ja, ja küsis, mis ma arvan. Ja siis me vestlesime sel teemal. Tsiteerisin ja vahel ma andsin, siin ei saanud ma häbenen, ma ei hakka. Ma tunnen sellest puudust, et ma loodan, et tuleb jälle mõne asjaga niimoodi. Nüüd ma vahel isegi loen mõnda juttu kuskilt loomingust esimest korda ja mõtlen, et hea lugu, aga, aga miks mulle antud lugeda ja et see privileeg oli nii tore? Aga küsimus, mis puudutab abikaasata, kas see tuli ka emaga läbi arutada just see aspekt, et ta väljastpoolt Eestit endale leidsite. Ei, seda ma küll ei arva, et. See tuli nagu välk selgest taevast. Enam küll ei arvutanud niuke rong, mis seal oli? Ma jätan selle meelderong, mis sõitis üle. Me tuleme sinna saate käigus tagasi, et saad aru, mida te mõtlete. Aga nüüd Maimu, teie lapsepõlvekui, te panete oma esimesed mälupildid ritta siis millega ja kellega seoses need. Teil on esimene mälupilt on emaga seoses ja tuleb välja, et päris varasest noorusest kuskil alla kaheaastasena käisin emaga koos pildistaja juures. See ateljee oli juba niivõrd suur elamus, seal olid klaasist laed ja mis seal kõik olid ja ema sõbranna oli fotograaf ja mind pandi mingi tooli peale seisma. Üksinda. Aga ma olen füüsiliselt väga arg inimene olnud lapsest saadik ja ma kartsin seista tooli peal, mõtlesime, kukkun sealt alla seisangi seal pildi peal niimoodi ebalevalt kuidagi ja arvasin, et noh, ma võin, seal oleks kolm, kolm pool, aga aastaarv on pildi taga ja räägib sellest, et ma ei olnud vist kaheaastanegi veel, nii et, et kuidas ma võin seda mäletada, ma tõesti ei tea, aga nii on. Ja keegi pole rääkinud mulle ka ju sellest, et ma kartsin, nad ei teadnud. Kui te mõtlete oma kodule vanematele, siis mis olukorrast nad teile kõigepealt meelde tulevad? Tuleb mulle meelde minu kodu, mis oli Tallinnas kesklinnas ja palju asju tuleb meelde järsku praegu, kui te küsite, tuleb meelde mulle see suvi enne küüditamist. Ma olin sel suvel kolmeaastane. Mul oli kolm mängukaaslast, õieti kaks, kaks kõigest üks minuvanune, teine natukene vanem tüdrukut ja nendel oli suur vend, kes meid, tüdrukuid kogu aeg kiusas. Ja see perekond küüditati 49. aasta märtsis ära. Ema ja isa istusid mul tol ajal terve üleval riietes, ma ei teadnud, miks, aga nemad ilmselt midagi teadsid. Ja hommikul räägiti, et vaat, küüditati ära see perekond meie majast. Ja mul oli nii hea meel, et Peeter viidi ära, kes mind kiusas. Esimene emotsioon sellega seoses täiesti uskumatu. Hiljem muidugi ma parandasin ja korrigeerisin oma seda suhtumist. Aga mu isa oli sõjainvaliid, ta tuli vigasena tagasi sõjast. Ma olen sellest ka kirjutanud, just hirmus see näidend, kus ma sellest kirjutan tema päevikute põhjal. Ta oli väga intelligentne, tõeline härrasmees, väga kena välimuselt ja omamoodi vastand minu niisugusele ratsionaalsele emale ja võiks arvata, et see tekitab kodus palju pingeid. Aga vastupidi, meil oli väga sõbralik kodu. Mitte kunagi, ma ei mäleta ema ja isa tülitsemas mitte kunagi ka et minul oleks väga palju ülekohut tehtud ja ma väga halb laps ka ei olnud, aga ikka üht-teist pahandust tegin. Ja üks asi on mulle küll meelde jäänud, armastasin hirmsasti väljas mängida teiste lastega. Tore seltskond seal õue peal ja ma ei tulnud kunagi tuppa, kui ema kutsus. Ja ükskord ema vihastas, nii et ta tuli välja. Tal oli kasevits käes ja tal oli mind vastu sääri nii valusasti ja kõigi ees. Ja mul on nii meeles, need teiste laste näod, mis olid ühtpidi kaasatundvad, teistpidi parastavad, kolmandat pidi ehmunud. Ma sain aru, et midagi väga paha on juhtunud. Aga tuleb tunnistada, et ega see mind ei parandanud. Kahjuks. Selle küüditamise teema jätkuks. Ilmselt olite liiga pisikene selleks, et, et sündmuse tähendust ka oma vanemate osas tunnetada või aru saada sellest. Või märkasite te nende olekus veel ärevust või teadmatust. No meil oli ka selles mõttes vastuoluline perekonda, et isa oli mobiliseeritud punaarmeesse nonii, nagu näinud, mobiliseeriti 41. aastal koheselt augustikuus et ta oli sõdinud nii-öelda õige poole peal. Aga ema, kes oskas saksa keelt, oli töötanud sõja ajal saksa ajal sakslaste juures. Ja ema rääkis, et kui ta sel ajal kuskil just enne küüditamist läks üle tolleaegse võidu väljaku ja seal oli reproductar reproduktoristori hüütud, et surm saksa okupantide ja nende käsilaste, siis ta tundis ennast käsilased, kes on mõistetud surma. Ja sellepärast meil kodus ei teatud, kumb pool jääb nii-öelda peale, et kas viiakse ära ema üksi jääks ära isa ja ema või evida kedagi ära ja juhtus nii, et ei viidud kedagi ära. Mida üks noor preili Tallinna kesklinnas, tõsi, sellest on palju aastaid möödas, siis oli kesklinn teistsugune, aga ikkagi. Teha sai, missugused olid seal võimalused. No kui ma päris väike olin või noh, niisugune eelkooliealine jaga kooli alguses, siis meie ümbrus oli varemetes ja varemetes, loomulikult töötasid vorstivabrikud ja lastest tehti seal vorsti, nagu legend rääkis, et siis Eesti Posti tegevus hirmus punud. Aga meil oli ka lähedal üks väga ilus park, kus me käisime palju mängimas, isegi suusatamas ja liivakastid olid seal igasuguseid muid huvitavaid asju ja tüüpe ja suuri koeri ja mida kõike ja, ja, ja ma ei tea, mis, mis pärast, aga selles õues, kus me olime seal, kui natukene Maases sonkisid, siis tuli välja igasuguseid huvitavaid nõude kilde imeilusad portselannõud, kus nad kõik sina olid saanud, ma ei tea. Aga kui sain suuremaks, siis muidugi enam need ümbrused ei huvitanud, varemeid kohana ehitati vabrik Baltika selle ehitamise tööst me võtsime agaralt osa, sest et ehitamise ajal kaevati sinna mingisugune suur auk ja sanitarid tegid seal väljaõpet. Ja see tähendas seda, et kõik lapsed said hüpata auku ronida kanderaami peale ja neid kanti sealt august välja. Veetsime mitu päeva august väljakandmise rõõmus siis oli veel, pandi kaas sisse nendele meie majadele, mis olid muidu ahjuküttega ja puupliidiga. Ja kõik ümbruskond kaevati gaasikraave täis, nii et võisime liikuda mitte enam teed pidi, vaid kraave pidi kogu aeg, mida me ka tegime, muidugi. Mis järjel teie pere oli sõjajärgsetel aastatel? Me ei olnud väga vaesed, aga muidugi rikkusest oli asi kaugel. Ema majandanud seda asja niimoodi, et kui raha oli, siis me sõime hästi ja mõnikord ostsime ka üht-teist majandus, seda elu lõpuni, kui tema majandada sai. Ja siis kui enam ei olnud, siis oli üks toit, meil näiteks keedeti kartuleid, tehti sibula, Solved, sibula lõigati tükkideks, sibul mugul lõigati tükkideks, pandi soola ja vett ja, ja siis kas kartuli sinna sisse sõime seda. Ja kui või otsa lõppes margariini, noh aga, aga ma ei mäleta kunagi, et ma oleksin olnud päris näljas. See meenutab mulle seda, kui sa enne ütlesid ka, et vanaema ja vanaisa said nii hästi omavahel läbi. Nad võisid endale lubada seda, et vanaisa ütles Tiksist vanaema kohta selle söögitegemise osas, et vanema hirmsasti armastas hapukoort, kui juba noh, niisugused ajad, et hapukoort sai kogu aeg poest osta ja siis ta ütles, et ma lähen ütlen kaupluses, et ärge sellele naisterahvale Tulevad meelde, selle, nad võisid endale seda lubada, et see oli vaja ja vanaema oli tõesti see, kes tegi väga häid, väga maitsvaid niukseid küpsetama ja kõike, mida ta ise tegi, et selles kõik nii ruttu, et me ei saanudki aru, et kui tuli juba niisuguste suurte roogadega vaestel aegadel ikka jõuluks oli alati nii palju raha jäetud, alles, et me läksime emaga turule keskturule ja käisime selle kõik läbi ja ema ostis igasuguseid asju ja võiks katta, tahtis osta mädarõigast ja siis ta küsis selle müüja käest, et kas see on ikka piisavalt kibe ja andis talle suure lusikaga. Siis ta valas pisaraid oli tõesti piisavalt kibe, ta oli üldse väga nõudlik ja väga selline proua daameta, kui ta käis kuskil, siis ta teadis täpselt, mida ta tahab ja ta ei jätnud ka seda enda teada vä? Ta ikkagi kaubamajja kolida. Ja seal ei olnud eriti kleite saada, ta sai aru küll, et meil lihtsalt ei ole, aga ta läks müüja juurde. Kus teil siin palun siis kleit? Kui ma kasvatan vaimu, sõna kasvatamine, kas teie jaoks seostub sellega miskit oma kodu kontekstis oma vanematele mõeldes? Ma arvan, et noh, kogu kodu oli nagu kasvatav õhkkond paratamatult, sest seal ma ju kasvasin, aga et mingit erilist kasvatusmeetodid keegi oleks kasutanud mõne koha pealt läksid emal ja isal arvamused lahku, ma mäletan. Kõige kehvem aine mul algklassides oli ilukiri, ma ei suutnud üldse korralikult kirjutada ja jumal, ma tänan neid inimesi, kes leiutasid, masinad kirjutatud ma sain siis ükskord etteütluse niimoodi kirja eest kaks ja kõik muu viis. Ja siis ema ja isa hakkasid vaidlema isad tissest kirjast, peaasi et kõik inimene teab, mida kirjutab ja oskab kirjutada kusjuures endale ime ime, imeilus korreni ja aga ema ütles, et kuidas nii, et kiri, et see on ikka nii tähtis inimene hakkas, kui ta nii koledasti kirjutab. Et seda nihukest kasvatuslikku momenti ma mäletan kahe vahel, aga mina jätsin meelde selle, mis isa ütles. Et mina olen seal läinud nagu edasi. Ei no üldiselt olid asjad joone peale, aga mul olid ka väga tõrksad juuksed ja ma mäletan, kuidas matemaatikaõpetaja ütles mulle, et te olete väga lohakas tüdruk ja ja kogu aeg anti mulle kamm, et ma pean neid juukseid kammima ja muudkui kammisin ja midagi paremaks ei läinud. Aga niisuguseid suuri apsakaid ei ole olnud. Mil määral oli vajalik vanemate poolne utsitamine üleüldse ükskõik mis toimetamiste juures, seesama ema nõudlikus väljendusse kuidagi teie kujundamises või suunamisest k? No selles mõttes küll, et tema üks loosung oli, et kui sa midagi alustad teise lõpuni kui hästi halvasti, aga katsu lõpuni teha, see on nagu pole mõtet alustada asja, millest sa juba ette teada, et sa seda ei viitsi lõpuni teha. Isa ennast niisugustesse asjadesse ei seganud, tema, temaga me rääkisime. Kui Ma juba täiskasvanu olin ülikoolis, käisin pärast seda siis ma alles avastasin, kui erudeeritud inimene mu isa on, ta lihtsalt mahistas seal oma tööd teha. Tõlkis midagi, toimetas midagi ja rääkisime väga vähe, aga, aga tal oli suurepärane huumorimeel. Nii et see natuke, mis me sel ajal rääkisime, oli ka niisugune tore lõppimine, vastastikune ja selle huumorimeel oled sina kindlasti temalt pärinud, mis on, ja ma arvan, et Sindi pidanudki utsitama, sest nii palju kui sa oled oma lapsepõlvest rääkinud ja vanaema ja vanaisa rääkisid, siis sa ju lugesid nii varakult ja üldse tegelikult oled ikka fantastiliselt töökas, mis me salgame MINA, MINA täiesti imetlen sinu töökust, kuidas sa jaksad nii palju ja nii nii kiiresti kõiki asju teha ja imetlusväärt, seda on rõõm kuulda ajaga. Mis lugemise puutub, siis näiteks WC oli üks koht, valuge kus ta minema kupatati. See oli lihtsalt selleks, et saaks kasulikult aega ära kasutada ja mitte ainult kaugelt üle aja ninaga näiteks see, kui sa läksid kolmeaastaselt või kui vana sa olid. Haiglasse hakkas ajakirju kirjutanud raamatu ka. Ma läksin haiglasse ja siis lugeda, ma oskasin ja raamatuid anti mulle kaasa. Aga ema ja isa ei saanud neid vaatama tulla, sel ajal üldse lubatud ei olnud küll nakkushaigus, aga ei lubata, et haiglasse vanemaid. Ja ma tahtsin õudsalt suhelda nendega, ma tahtsin rääkida nendega dialoogi viie aastane elab ja siis ma vaatasin neid tähti, mida ma lugeda oskasin ja hakkasin siis kirjutan. Kirjutasin kirja esimese kirja kirjutasin nii, et ühtegi sõna vahet ei olnud, see kiri oli veel tükk aega alles, ma ei tea, kas mina olen näinud seda ja aga ma sain sellega hakkama. Lugema õppisin muidugi palju varem, tema ütles, et tema enam muljet ei loe. Suured tüdrukud loevad ise raamatuid või on lugemata ja siis ma olin neljaaastane ja ma mäletan tähte, käisin küsimas ema käest, seda ma ei teadnud, mis seal taustad. Emal ja isal oli no isa oli filoloog, ta töötas kirjastuses Eesti raamat ja ema oli siis, kui mina väike olin, oli ta kodune ja hiljem tareks teenindusse tööle, ta oli nii kaua kodus olnud, et tal ei olnud enam kuskile parema koha peale võimalik minna. Ta ei oleks vist nahaline iga haridusest eemal olnud, aga ta oli kõva lugeja. Ja ma mäletan oma lapsepõlvest, et meile pidevalt raamatukogu raamatuid kodus, meil endal ka väga suur raamatukogu, sest isa oli kirjastustöötaja, aga aga ema tõi veel ikka raamatukogus lisa ja luges ja luges, nii palju kohe aeg võimaldas ja käis ka veel laulukooris laulmas minu lapsepõlves nii palju, kui sai põhiliselt tari kodunt. Võib vist ka teie puhul öelda, et kodune keskkond on ikkagi edasise elu osas kujundanud. Suure osa. Ja ma olen sellega täiesti nõus, ma arvan, et lapsepõlv on minu elus väga tähtis, võib-olla isegi liiga tähtis ja minu kirjanduses on ta ka ikka väga võimsalt esile. Tõesti, kas ta endale lapsepõlves nutmas malatata? Tuleb meelde üks seik koolist, kus. Me kirjutasime niimoodi paberi peale, Sõnu keerasime paberi kokku ja jälle keegi kirjutas siis järgmine, kirjutas järgmine ja lõpuks jõudis minuni ja mina kirjutasin ka ja siis tuli õpetaja, haaras selle oma kätte ja hakkas uurima. Kogenevad lossis tekst, mida õpetaja rääkis, oli muidugi üsna karm. Võib-olla oli tollega natuke üllatav, et mina niukseid sõnu üldse tean. Ma täpselt ei teadnudki, mis tähendus. Ja siis seppani mind küll luta mäletan, ma nutsin terve selle tunnimis, õpetaja, minuga riides. Aga niisugust suurt nutmist oma lapsepõlves ei tule praegu küll meelde niisuguse väikese kukkumise pärast või? Ei, ei nutetud. Aga pöördelisi sündmusi, mille puhul võib tagantjärele kergendatult ohata, et hea, et nii läks. Vaat kui sealt väike laps, aga sa ei teagi, et see sündmus tegelikult raputab sind läbi, et oleks võinud palju halvemini juhtuda. Ma tean, et väikese tüdrukuna Saaremaal mängisin metsa ääres ja seal oli metsas väga palju sõjaväelasi ja Nad. Väga palju tegelesid minuga, keegi küll ei, ei teinud midagi ülekohut, hulle aga kuskil paari päeva pärast kuulsime, et üks väike tüdruk oli ära vägistatud sealkandis. Ja siis ma hakkasin mõtlema hiljem, et jumal, mis oleks võinud juhtuda, nagu seda me kuulsime, siis muidugi ema keelas igasugused liikumised metsa ääres ära ja ja hoidis mind kodus ja käis mul kogu aeg sabas. Aga niisugused juhused sa ise ei teagi, et sa võib-olla oled ohus. Teinekord see, kui me vainu vahinguga läksime Kuressaare lähedal merele koos ühe tohtriga, kelle laev see oli paat, millega me läksime jälle suure tormi kätte siis oli küll mingil hetkel tunne, et see ongi meie viimane sõit ja meil ei olnud siis veel jõuljatega midagi mäles abiellunud. Et kui see paadiõnnetus oleks juhtunud ja see oli väga lähedal juhtuma. Aga sellest mingit kaugeleulatuvat järeldust ei olnud põhjust teha, sest midagi ei juhtunud. Teismeliseiga oli teie moodi missugune küllalt raske, keeruline, väga vahelduvad suhted sõpradega ka sõbrannadega on ju nii, et et kas seal jäetakse maha ja armutakse ja, ja petetakse ja ja kui sul on keegi lähedane sõbranna ja ta siis leiab omale teise sõbranna, siis see on väga valus. Niisuguseid asju juhtus minuga ükskord ja ka ma ise olen käitunud teiste tüdrukutega, nii et olen leidnud uue sõbranna jätnud eelmise sinnapaika. Et need olid naguniisugused ajad, kus sa kujuna? Noh, selleks inimeseks, kes hakkab juba suhtlema, siis ka tulevikus nii-öelda vastassugupoolega, kõik see on nagu mingi harjutamise aeg ja selles harjutamisajas tuli valusaid momente. Ja võib-olla sellepärast hilisemas elus ma olen olnud palju arglikum ja suhete loomisel väga ettevaatlik. Et see mõjutas teismelisi iga mind niimoodi. Ma ei tea, kas sa kirjanike puhul on nii, et nad otsustavad ühel hetkel ära. Ma nüüd hakkan kirjanikuks või et on konkreetne moment mil me saame öelda, et nüüd see siis juhtus. No minul oli niimoodi, et kui ma viiendas klassis kirjutasin ühe bändi tahvli peale pilt ja kästi kirjeldada, mis seal pildi peal näed ja niisugune jutuke. Ja siis õpetaja luges selle ette ja ütles, et see on nii hea juut ja kuidas sa ikka selle kirjutasid ja ta siis mul käis esimest korda elus peast läbi mõte, et võib-olla minust saab kirjanik, sest meil Ma õppisin Tallinna praeguses Ühisgümnaasiumis kahekümnendas keskkoolis. Ja seal käis aeg-ajalt ikka kirjanike külas ja meil oli kirjandusõpetaja keskkooli osas küll Salme Kimask, kes oli olnud NATO liige ja, ja no niisugune täiesti eriline õpetaja muidugi. Et meie kirjandus haridus oli tunduvalt suurem kui keskmisel keskkoolil nendel 60.-te alguses. Aga ma siiski veel ei mõelnud, et mingi kirjaniku ja nii. Aga ma just nüüd kirjutasin sellest, kuidas ma 68 lõpetasin, just ülikooli. Olin tutvunud Vaino vahinguga, kavatsesime abielluda ja ma läksin üle Vabaduse väljaku. Ja äkitselt mulle tuli niisugune mõte, et minust saab kirjanik. Ma olin kirjutanud ainult paar paar jutukest, lihtsalt, ma ei tea, miks järsku tuli niisugune mõte ja ma olin juba küllalt ju, kus on kaheksa, mis on siis? Olin 23, kaks läks mööda, 20 aastat, kuulsis, esimene raamat ilmus vahepeal unustasin selle ära, et ma tahtsin kirjanikuks saada või basaalkirjas. Aga kuni 23. eluaastani, kelleks te siis plaanisite saada? No ma läksin õppima eesti filoloogiat niisuguse ähmase teadmisega õpin seda, mis mulle meeldib. Aga kelleks ma saada tahtsin? Sain tööle keele ja Kirjanduse Instituudi. Töö seisneb selles, et murdekorjajad olid kogunud terve hulga murdesõnu, näiteks need sõnad olid kirjutatud sedelite peale, need olid kataloogis eritud ja et neid sedeleid ei usaldatud seda, et nad säilivad võib-olla ja siis pandi mind neid sedeleid kopeerima. Ja niimoodi ma siis kopeeris. Kirjutasin ümber oma selles lohakas käekirjas. Et no see oli põrgupiin, ausalt öeldes ja, ja seal oli noor ja muidugi normi vuhkisin sellest koledast käekirjas paari tunniga täis, ülejäänud aeg oli siis, siis ma tegin kõike muud, lugesin raamatuid ja, ja siis toksisin ka valmis. Tõepoolest mõned jutud, sest seal oli, kirjutas masin ka, aga sellega ei tohtinud seda teksti ümber, kirjuta sedapidi käsitsi kirjutama. Ja kui ma sealt siis lõpuks ära läksin, sest ma läksin mehele ja ma pidin maksma tagasi kõikuma suunamisraad ja läksin Tartusse siis ma võtsin selle kataloogikastid, mis mulle kõige rohkem närvidele käis. Niuke ora ja sedelid käisid läbi selle ora ja ma tõmbasin Uraselt välja, viskas. Põrandale ukse kinni ja mõtlesin seal selles suunamisraha eest. Julie, kas te olete kunagi emaga rääkinud sellest, miks see, kuidas nad kohtusid teie isaga, mis lugu seal taga oli? Ja ikka on sellest räägitud ikka, lapsed ju paluvad niisuguseid asju mulle omale, pojad paluvad ka mõningaid asju kohe mitu korda rääkida, mälestusi noorepõlve, hästi, see nii armas ja nii tore ja siis ja Ülikooli kohvik ja, ja see on kõik, kõik on talletatud mitu korda räägitud ja. Mis sai otsustavaks tookord siis, et see tutvus sündis? Läksin sinna ülikooli kohvikus oli küünlavalgusõhtu, istusid seal noored inimesed pika laua taga ja ma jäin ahju kõrvale seisma vaatama, et kus oleks vaba koht, kuhu istuda. Selles pikas lauas oli mul paar tuttavat ka, kutsusid oma juurde ja seal istus üks sünge näoga noormees, vaatas mulle väga vihaselt otsa niimoodi. Ja kuskil kaugemal ja natukese aja pärast istus ta juba minu kõrval. Ta vahetas ära koha ühe tütarlapsega, kes minu kõrval istus. Vaatas mulle vihaselt otsa, pani mulle paberi ette, andis sulepeadest teie nimi, aadress, palun. Alandlikkust kirjutasin üles. Missugune instinkt ärkas, kas mingi hirm ka? Kirjutasin selle üles ja siis ta murdis sellega, kui palju põuetaskusse ära kena ja saatis mind koju ja sellest ajast me kohtusime iga päev. Tore oli selle nime aadressipoolsed, minu neiupõlve nimi oli maimu seping ja tema oli Vaino Vahing, eks ole, siis tema teadis juba seal naljakas, aga mina ei teadnud, kes ta on. Ja kui ma siis oma sõbrannalt, kes, kes teadis lahingut. Mainor olid ilmunud vist esimesed jutud nooruses elanud Vaino Vahing ja ma ütlesin, ja mis siis, kuidas ütled, mis siis? Loe ja ma ei olnud neid lugenud, siis ma lugesin ja ehmatasin ära muidugi, sest need olid nii omapäraselt jutud. Kuidas teile endale tundub, kas see nii-öelda radarist sõitmine oli mingil moel ka ootamatu või kooskõlas nii-öelda teie arusaamisega sellest, missugused mehed on teile sümpaatsed või lähevad korda, et kas ta oli selles mõttes nii-öelda loogiline kohtumine? Ma arvan küll, ma arvan, et see ei olnud juhuslik, see, et me kohe nagu teineteist leidsime, ei olnud juhuslik. Mulle pakkus huvi niisugune inimene. Noormehi oli ju igasuguseid tol ajal ja ja mõned olid vähem huvitavad, mõned rohkem huvitavad olid aga vaimsed ja kõik, aga, aga see oli mingi eriline inimene, kes, kes mulle kohe korda läks ja ei teagi, mis teda minu juures nii nii väga köitis. Ma ei usu, et ma vaimselt olin nii põnev. Aga mine Teawatraalinga aitäh. Nad ei olnud kokkuvõttes väga kaua koos. Ei olnud jah, kuidas võtta tegelikult ja peaaegu surmani momendile lisa surmani, olite koos vaimses vaimses võtan kindlasti ja, ja et muidugi ühine tütar ka see abi, aga sõltusime ka teineteisest vaimselt külma, ma arvan küll. Ja kui alguses oli nii, et Vaino kirjutas väga palju minust igas jutus oli ikka ära tunda läinud vastupidi, mina, kes ma lubasin, et ma kirjutan kunagi temast olen nüüd kirjutanud juba raamatu ja ühe näidendi. Mis oli see öö või päev, mida kujutas endast aeg, kui Julia sündis? Ja see oli niisugune. Kui räägime ööst, siis oli tõepoolest öösel juhtus siis minu käest küsis sünnitusarst või ma ei tea, kes keegi seal niimoodi, et kas te soovite, et teie abikaasa tulete juurde, sest kuna Vaino oli arst, siis ta oleks võinud? Ta oli küll olemas, aga ma teda enda juurde sina ei tahtnud, sel ajal ei olnud saga kombeks, ma ei kujutanud üldse ette. Ja mul ei olnud ka mingit kogemust sünnitamisega ju. Mis seal ikka läks ruttu ja sel ajal Vähiti ju laps nagu mingisuguseks galakaks või. Käed olid kinni, kõik, ainult nägu oli väljas, seda nägu ma siis temas palati esimesel korrusel ja näidata. Ja väga toredad naised olid seal, mõnega suhtlesin hiljemgi veel. Ja kõigil meil oli vähe rinnapiima alguses. Aga ühel proual oli seda nii palju, et kõik te käisite, kardame tema tihti juba ammu-ammu ja nad olid õlleliks. Jälle sai sihukese kitavalerina kuskohast nimi oli ja see oli omamoodi asi. See oli niimoodi, et tuli meile küla Runnel. Me olime Vainoga kindlad, et meil sünnib poeg ja pojal oli nimeks mõeldud Carl Gustav Jungi järgi, eks ole. Ja üldse kuninglikud nimed tuli siis Runnel ja ütles, et et temal sündis tütar. Aga nime veel ei olnud ja aina küsis, aga mis sa tütre nimeks paned, mõtle, võib ju sündida ka, tütar vaatas ta mulle õudusega otsa. Siis ütles Runnel, et ma panen Anett Anette, et minu vanaema ja neete. Ja muidugi süttis vastav lamp ja ta ütles, et aga minu vanaema liulia Runnel pani tütre nimeks Pille. Vananeva. Jõulia päris oma hetked, mis silme ees jooksma hakkavad, kuhu need viivad, kellega seoses, mis võiks esimene mälupilt olla? Ma arvan, et minu vanaisa minu siis emapoolne vanaisa, ema, isa Helmut, Helmut seping, kes oli minu tõesti tõepoolest, ma ütlen kohe minu lapsepõlve parim sõber, kes mul oli. Mistõttu sai ühe poja nimega Mistõttu sai kohe kui needsamad asjad jah, et vanaisa järgi poja nimeks sai ka Oskar Helmut tõepoolest ja et tema oli mulle ääretult sümpaatne ja ja meil oli väga-väga hea läbisaamine, oli ka minu esimene õpetaja. Ja ta hoolitses minu eest väga hästi ja rääkis minuga ja, ja, ja kõik, see oli kuidagi niisugune tasakaalustus võib-olla natukene seda väga tugevat naist, pere või naisrolli, mis olid vanaema häirimis oli nii vanaema kui ema poolt ja ja, ja tema selline rahulik ja väga sügav käitumine on mulle tõesti meelde jäänud ja kui siin ennem oli juttu, et mis on vapustanud kõige rohkem või kus, kus on on olnud nuttu, siis minu jaoks see oli muidugi tema lahkumine, tema, tema surm b millest on ka kirjutanud jällegi ema ühes näidendis näidendis vanaisa, mis põhinebki sellesama vanaisa päevikutel, mida ta pidas sõja ajal. Ja siis ma tõesti tundsin, et kogu see senine maailm lihtsalt lihtsalt vajus kokku juba enne seda ma olin surmaga kokku puutunud väga varases lapsepõlves, et kõigepealt lahkus sellesama vanaisa ema siis minu vanavanaema, ma mäletan tema helesiniseid silmi ja tema halle juukseid, mis olid isegi Halina või peaaegu valgena väga paksud ja kuidas ta mind vaatas ja kuidas ta nuttis. Ja mina naersin ja tantsisin talle ja tema nutma. Ja ta sai sellest aru ja mina sain sellest hiljem aru, et sellise nii põlvkondade teatepulga üleandmine, et tema sai aru, et nüüd on tema läinud ja nüüd tuleb uue järeltulija aeg. Aga kui tema matused olid, siis mina olin eelkõige kurb sellepärast et ta oli minu vanaisa ema ja kuna mina oma vanaisani piiritleda armastasin, siis ma nutsin ka juba sellepärast, et ja minu vanaisa kaotas oma ema ja siis oli muidugi järgmine sena, kes lahkus, kohe oli ka sellesama vanaisa õde, kes oli ka väga armas vanatädi Helmi ja, ja siis kohe järgmisena vanaisa ise, nii et jah, et see oli nagu selline väga kurb perioodi, siis õnneks pikka aega nii lähedalt keegi ei lahkunud ja, ja see oli see, see nute, see esimene mälestus ja mis siis jah, kahjuks kahjuks lõppesele nutuga aga unustanud ma ei ole oma vanaisa kunagi. Kas see on midagi niisugust, mille puhul lihtsalt aeg ikkagi parandab haavad ära ja vaikselt elu läheb tagasi rööbastesse või seal on mõni nõks olnud teie jaoks, kuidas laps suudab päriselt lahti mõelda või, või endale selgeks teha, et, et noh, see on elu osa. Elada ega ei suudagi, ma mäletan, et ma mõtlesin, kui mu vanaisa lahkus, et iga kord, kui ma joon teed, et kui ma võtan tassi ja kui ma joon teed ja, ja kui ma hakkan CDd lõpetama ja, ja sealt hakkab juba tassi põhi paistma, et siis ma mõtlen, et vanaisa peale, et ma kuidagi nagu näen teda või, või noh, niisugused mõtted olid. Ja tõepoolest siiamaani ma mõtlen selle peale ja, ja, ja nagu öeldakse, ja seda on ju ka mõeldud. Et inimesed elavad edasi. Nii kaua, kui on neid inimesi, kes teda mäletab, inimene elab edasi. Ja, ja selle tõttu ma olen ka väga palju ise rääkinud oma lastele oma vanavanematest, just ka isapoolsetest, kõikidest vanavanematest, kellega mul õnneks oli võimalus kokku puutuda ja just selle mõttega, et isegi kui nemad ei ole kohtunud nendega välja arvatud, siis jah, selle, selle minu ema emaga, aga nad olid väga väikesed vanemad pojad, kui, kui ta suri. Et siis vähemalt see jutt ja need mälestused lähevad edasi põlvest põlve. Millisena te oma lapsepõlvekodu mäletate? Väga helgena, väga armsana, väga soojana, väga tore täna ja ometigi see oli kesksügaval stagnatsiooniaega nõukogude aega õismäel sellises ma olen mägede laps, ikka naeru kolmandal korrusel, see ei olnud küll päris kõrgel tipus kusjuures muidugi, sellega tuleb mul meelde see, kui nüüd rääkida emast ka natukene lapsepõlves juurde. Niisugune huvitav seik, et ent minu kirjanduslikult väga vahva ema oskas ka väga huvitavaid lugusid rääkida. Näiteks ütles ta, et kui liftiuksed avanevad, siis võib kukkuda säält väljaski leit. Ja sellega kaasnes see, et väike tüdruk keeldus lifti minemast. Ja, ja kuna me sugulased, kes ei elanud mitte kolmandal, vaid kaheksandal korrusel ja kuna see väike tüdruk ei tahtnud üksinda sinna sinna, siis see fantaasiarohke ema oli sunnitud tüdruk ronima kaheksandale korrusele mööda treppe Mustamäe. Või siis näiteks teine näide oli selline, et need lähevad järjest jubedamaksed. Suvitasime Saaremaal ja seal oli üks vana maakelder. Ja siis ema ütleb, et selles keldris, kuna osis tükk aega läks aega, enne kui ma julgesin seal keldri läheduses kirikus, rääkimata sinna sisse minemast põlvkondade vahel. Kunagi räägite vorstivabrikut kättena järeltulevale ahelaga, ta, ta oli ka teiselt poolt väga, pehmelt pooled, et, et uinutes mind eesti luule antoloogia, aga et see on ka midagi väga silmapaistvate, et see oli väga hea võimalus, kuidas lõpuks ometi minust lahti saada, õhtul magama ja eesti luule antoloogia, lugesin, luuletus juba laps. Midagi meelde ka midagi ei meeldi. Ja siiamaani on see mind mõjutanud, et kõik need niisugused vaimsed tegevused, näiteks kui sa panid Vivaldi aastaajad, noh siis oli niisugune vinüülplaat, eks ole, plaadimängija. Ema pani selle plaadi mängima, ütles, et nüüd me hakkame kuulama, kõigepealt on kevad ja nüüd me mängime ise, et me oleme loomad sellel aastaajal, et mis me teeme kevadele, väiksed pojad ja siis sügisel suvel, kui on kuiv, siis me hoidsime juua ja fantaasiamängud ja me tantsisime siis selle muusika saatel. Et või hästi palju me jalutasime, meile meeldis tohutult jalutada ja ka niisugustes üksikutes kohtades, kus õnneks meiega midagi juhtunud, aga vanaema oli alati shokis, kui me ütlesime, et kus me kõik käisime. Tol ajal ehitati õismäele loomaaeda, seal oli üks niisugune plaan, puuplank see langus ei lööks, siis on suur auk mitte nii suur, et meie oleks sealt läbi mahtunud, aga me mahtusime sealt vaatama seal teisel pool planku, siis juba selles valmimas loomaaias oli siis pursktiiger ja meie käisime emaga seal Veskimetsas jalutamas. Ei läinud mitte sinna loomaaia poole, ametlikult vaatasime läbi planguseda tiigrite, suhtlesime selle tiigriga. Või siis me jalutasime kuskil Harku järve ääres ja tegime jalutuskäigu ümber Harku järve ja seal oli üks individuaalmaja, no mis oli, niisugune ju tekitas igatsusi kohe, kui sa seal Õismäe korteris elasid, seal maja õues oli üks koeraga, see koer ei olnud eriti õnnelik, ta oli ikkagi taliaias ja deliketis ja ja siis ta vaatas niimoodi, siin igatsevad unistavalti siis ema hakkas seda nimetama vabadusega koeraks ja siis oli nagu niisugused lapsepõlve mälestusi ja meil olid subjektid, keda külastada ja me rääkisime palju. Tema on mind alati võtnud endasugusena, et kunagi ei ole mingisugust lapse keelt minuga rääkinud, alati on oma muredest, rõõmudest, minuga kõik jaganud arvestanud minuga nagu täiskasvanuga, ma olen sellega kiiresti kaasa tulnud. Ja siis me rääkisime palju. Me kõndisime värskes õhus, talvel suusatasime Harku järve peal, kui jää kandis, nii et sai suusatada, nii et kõik sellised väga ilusad mälestused. Kui emale mõtlete ja nendele lapsepõlveaastatele, kas karistus kui selline oli teie kodus mingil moel teema, kas seda tuli ette ja kui, siis mis vormis? Ma mäletan, jällegi kui ma vanaisa mäletan, siis ma mäletan seda, et ükskord vanaisa nagu emasinile ütlesi oli toimetaja ja tal oli palju tööta, võttis, pidi palju tööd kodus ja tal oli tema ilus kirjutuslaud, tema oli muide väga korralik ja seal oli väga korralik, ilusti kirjutas laudjate, tegi palju tööd seal ja mina mängisin ja ma üldiselt mängisin iseseisvalt, mul olid oma fantaasia, et mul olid kõik omanikest mängulinnad ja, ja asjad. Ja ma mängisin rahulikult, aga siis mul kuidagi hakkas igav ja ma tahtsin temaga tegeleda ja ja vahel ma lugesin talle oma luulet tõsi ette, ega mina, erinevalt emast veel kirjutada ei osanud nii hästi kuueaastaselt, siis ta pani minu luuletused kirja. Aga ükskord Ta ei saanud minuga kohe tegeleda, sest tal oli vaja see mõtte ära lõpetada, mida te töölaua taga ja siis ma teda patsutasin niimodi õlale, aga nagu natukene noh, niimoodi lõin või niimoodi juba see oli selline patsutamise röögi vahepealne ja nõudsin tähelepanu väga valjuka valju häälega ja siis ma mäletan, kuidas ta pööras ümber, vaatas yles, lanke ütles ohoo. Et kedagi sellist kõnnib üleval nii kõvasti, krohv on tulnud ja kukkunud mulle siia õla peale. Sest et ega sina ju ometigi intelligentne väike tüdruk ei tee niisugust asja. See läks mulle nii südamesse pärast seda, noh, mul mul ei tulnud üldse mõttessegi, et ma võiks kedagi lüüa või olla vägivaldne või midagi oma, tähendab palun niimoodi nõuda. Minu jaoks oli see nii suur autorid, Teet ja minu jaoks oli see niivõrd kuidagi noh, püha või õpetlikke veed, vanaisa lähenes sellele asjale selliselt. Et ta ei läinud niimoodi banaalse, ütleme mis sa siin lööd ja lapsi ei tohi lüüa või karistuseks mine nurka või midagi nii, vaid ta lihtsalt nagu aga lahendas selle olukorra niidiga, sina ju ometi seda ideed, mul oli piinlik. Ja sellega ma õppisin väga palju. No ükskord oli veel muidugi juhus, millest me oleme emaga vahel rääkinud. Cap Lõmmisi, natuke ustega, lapsena tahtsin midagi saada vist ja siis ema ütles, et agaks ämblik, käisin ukse vahel. Muidugi, tegelikult ei jäänud siin ühtegi ämblikku. Ta ütles seda mulle siis ma ehmatasin ära, et ei tohi niimoodi plommida, aga mingit karistust mul ei olnud, aga ma olin ka väga hea laps, lihtsalt, et ega mingit pahandust ei, ma ei olnud mul ei, mul ei ole nagu tulnud seda pähe, et ma olen nagu selles mõttes suhteliselt tark on võib-olla palju öelda, aga et jah, et milleks teha pahandust, see toob kaasa igasugused jamad, et võib-olla siin nagu see kohtuniku asi juba mängis rolli. Miks Lähen pahandust teen, et ma sain ju ka teistmoodi elust läbi. Et selles mõttes mul ei olnud nagu mingeid probleeme, mind ei pidanud ka karistama, et ükskord jah küll ema viskas mind tahvlilapiga, sest ma lihtsalt loll ei osanud mingit asja kirjutada. Mänguema oli harjunud, ei saanud aru, et, Ema oli harjunud sellega, et ta väga varakult, kes, eks ole lugema ja kirjutama ja mina tulin, võib-olla hiljem jõudis see kõik minuni, aga kui jõudis ikka, jõudis. Kas need lapsepõlveaastad õismäel, kas teie pere olite teie kahekesi? Ema ja tütar? Nii me olime nelja Me olime neljakesi minu isa, ema ja meie elasime koos. Aga isa selles mõttes temaga koos ei ole sa elanud kunagi misside teil päriselt läbi elu siis oli teie vaates. Minul oli temaga väga hea side kogu aeg ja kõige rohkem on ta mind mõjutanud või üks väga olulisi mõjutusi on olnud see, et tema on alati läbi aegade väärtustanud haridust ja ta on öelnud, et kõige parem investeering, mida sa teha saad on investeerida haridusse. Ja mitte ainult, mind oleks pidanud ka keegi utsitama, see, et ma keskkool niikuinii, et ma lähen ülikooli õppima, see oli mul täiesti selge iseendalegi aga see andis nii palju jõudu juurde ja moraalset tuge juurde. Kui ma teadsin, et ka minu vanemad seda väga väärtustavad ja kõik edasi pimised, ükskõik, on olnud need siis Saksamaal või vahepeal Ameerikas või kus ma igal igal pool olen käinud, et isa alati toetas neid ja ütles ja, ja kõik see niisugune teadustöö ja, ja käis minu ettekandeid kuulamas, kui ma juba hakkasin ettekandeid pidama ja, ja kritiseeris vahel minu artikleid või sõna võtma, et erialasid, et see oli jälle seesama vaimne side, et see oli väga-väga oluline, et see on mind saatnud ja, ja sellest on olnud väga palju õppida, et üldse austada kultuuri, austada kirjandus tausta, ta võib olla ka inimesi, kes on teistsugused, kui sina. Vanemad olid toeks, aga ikkagi põhimõtteliselt üksikema, eks. Kuidas teile see aeg meelde on jäänud, kas see kuidagi läbi olmeküsimuste on teile ka meelde jäänud? Jah, on ikka, eriti siis, kui mu isa suri ja selle tõttu vähenesid, on meil väga meie sissetulekud, jama lisaks oma põhitööle hakkasin otsima igasuguseid muid võimalusi nii-öelda raha teenida, tegin raadiosse tööd ja tõlketöid ja nii edasi, et ma olin kogu aeg ikkagi väga hõivatud tööga. Et see ei ole ju hea, kui sa oma last kasvatada ei jõua, vaid vaid jätab nagu vanaema oleks, et iga see hetk, mis oled lahus oma väikesest lapsest, sellest on tagantjärele mõeldes nii kahju. Ja üksikemal muidugi paratamatult on niukseid heki rohk. Kas kusagil juba näiteks teismelise eas või natukene vanemana, kui ta ikkagi nii-öelda jagate matsu kas te vahel nägite ema silmis mure või raskuse hetke ka või? Ma jagasin matsu väga varasest lapsepõlvest, sest et see olukord oli teistmoodi võib-olla kui paljudel klassikaaslastel ja ma jagasin matsu nii-öelda ka juba sellepärast varases lapsepõlves. Et esiteks ma ei käinud lasteaias, ma olin kodune laps, mis oli väga eriline, sest minu vanaema oli kodus ja minu vanaisaga tol ajal ma käisin küll lasteringis kaks-kolm korda nädalas ja seal ma õppisin siis teiste lastega kokku puutuma, joonistama ja, ja, ja laulma ja tantsima ja nii edasi luuletusi lugema. Ma väga vara sain aru, kui tähtis on see perekond, mis mul on ja, ja muretsesin alati, et need üks väheseid, kes mul on lähedased, nemad kokku hoiaksid ja nemad terved ja tublid püsiksid. Ema oli uskumatult tubli. Muidugi ma mäletan neid õhtuid, kui ta vahel ka tahtis lõbutseda ja läks välja ja sättis ennast ja panin ennast ilusti riidesse, ta käis alati väga hästi riides, sest minu vanaema õmbles väga ilusaid riideid ja kudus, väga häid kampsuneid ja ja igasuguseid kootud vaese töötasid moemajas. Muidugi, ja, ja, ja, ja siis ma mäletan neid õhtuid ja ma mõtlesin, et noh, jälle ta läheb ja mina jään siia koju ja aga üldiselt valdavalt ei mäleta, et ma oleks talle oma südames mingeid etteheiteid teinud, et ta ei saanud alati minuga olla, sest meil olid väga hea tasakaal. Vanaema oli rohkem see niisugune kodu materiaalse pool, vana isalise vaimsem pool ja ema oli siis nagu sõbranna, et kui tema ilmus, siis oli see kõrghetk, siis me läksime koos jalutama, kuulasime koos muusikat. Ja vanaema oskas ka väga hästi mind lõbustada, et et mul oli selline omapärane lapsepõlves, mina ei tohtinud väga palju õues mängida, ega mul ei olnudki seal õismäel õues kuskil eriti mängida ja vanaema tassis mind kaasa igasugustesse kohvikutesse ja tol ajal olid sellist kohvikut Tallinnas nagu kohvik, pärl Harju kohvik, Tallinna kohvik ja noh, vähem võib-olla ka energiakohvi ja siis vanaema mina ka kõik lapsed, rannad olid seal, kes siis eriteetseid, kooke ja rääkisid igasuguseid huvitavaid jutte ja no ja mina olin siis ka seal niimoodi vara. Kuulasin nende prouade j, vaatasin ringi, teadsin inimesi ja mõtlesin oma teid ja ja selles mõttes oli mul ju päris lõbus, päris vahva. Aga kas te seda aega mäletate, ma kujutan ette, ühel hetkel saabub teismelisena või natukene pärast seda mille teie läksite välja ja oli tunne, et äkki ema ei peaks kõigest teadma. Vot selle asjaga oli niimoodi, et seda ei saabunud kodus, kuna esiteks ma läksin väga vara õppima Ameerikasse vahetusõpilasena ma olin just saanud 16 ja ma olin aasta aega kodust ära. Ja teiseks, kui ma tagasi tulin ja keskkool Eestis ära lõpetasin, siis ma läksin õppima ülikooli, mis asus Tartus Tallinnas, kus oli meie kodu, nii et ega ema ei teadnudki siis, et kus või millal ma koju kodust ära lähen või peole lähen või mis minust saab. Aga ta usaldas mind, meil oli niisugune hea usaldusvahekord siis vahel, kui me ise väljas käisime, koos peeti meid sõbrannad, eks. Kui ema peeti meil sõbrannadega Helistati tänaval ja niimoodi, et, et selles mõttes ja ma olin veel kord, ma olin väga korralik niisugune nagu seltsi toimikusi Kontlik tüdruk, et et selles mõttes ma ei mäleta ka, et mul oleks üldse mingisugust niisugust teismeiga olnud, kus ma oleks. Kui me rõõmu siin siis ma olin mingi kaheksa aastane, aga tol ajal pidi nii-öelda ukse prõmmimine, siis ma neid ei prõmm, nüüd võib-olla see tuligi sellest, et ma lihtsalt nii varakult läksin kodust ära ja kui ma sinna koju siis vahepeal tagasi tulin, siis ma väärtustasin seda kodu, et kui mõnus, et ma saan tuua siia oma musta pesu kotti ja visata rahulikult pikali diivani peale. Ja et noh, näiteks Ma arvan, ma olin kuskil 13. Et teised tüdrukud tegelesid poistega ja käimisega võib-olla ja eneses mingit kaustikud, kuhu need siis kirjutasid igasuguseid asju ja ja mina andsin välja. Mis tuleb siis, Juulia Elviine, Maimu, tolleks ajaks oli meid jäänud siis kolm naist, kolme põlvkonna naist koju ja see ajakiri siis ilmus kord kuus ja ta oli ajakiri kõigile ta sisaldus jälle nii, nagu need jõulukontserdid ja ja igasuguseid etteastete sisaldas siis igasuguseid rubriiki, alates tervisest. Temal töötajad, Emajõe ajakirja, teeme siis ja, ja, ja ma sain isegi siluetis poseerida, et ma olen isegi olnud laps, mannekeen. Et minu eluloos on ka selline seik tänu emale muidugi. Et ja muidugi oli siis käsitsi tehtud niimoodi käsitsi tehtud, mul on veel alles need kodune kaustiku alguses nihukesed A4 paberid, eks ole, noh, niimoodi mõlemalt poolt ja siis pärast ma võtsin kausta, kuid et nad väga laiali ei valguks, ilusti käsitsi illustreeritud, käsitsi kirjutatud kõik, ka mitte kõige ilusamaks käekirjas. Aga käsitsi. Kuidas nii, Juulia, et te olete sattunud päris palju õppima välismaale ja eriti see kuueteistkümnesena Ameerika ühendriikidesse, see pidi olema, kas kaheksa 90.-te algus siis ei olnud välismaal õppimine midagi tavalist, see pidi olema väga eriline võimalusi valinud. Ja see oli väga eriline võimalus, see oligi ka jällegi isa kaudu saime tuttavaks ühe prouaga Ilvi jõe kännoniga, kes on Eestis sündinud, aga läinud põgenenud Eestist ära ja jõudnud siis Ameerika ühendriikidesse ja seal väga aktiivselt tegutses selle nimel, et Eesti saaks vabaks uuesti. Et Eesti noored saaksid sellise hariduse, nad, nad avaldaksid oma silmaringi ja tänu temale ja tema sellisele initsiatiivile ja energiale siis tema koguski raha ja võimalust, et see teostada ja see käis siis Rotary klubi toel ja mina olin esimene ja pärast seda ta veel väga paljusid teisi lapsi ka vahendas, niimoodi Ameerika ühendriikidesse himatasimal oli, lõpetasin Eestis 10. klassi ja läksin siis seal pandi seal nagu 12 10.-sse, kuna see tase oli natukene tugevam Eestis olnud. Kuigi ma inglise keeles muidugi ei olnud veel nii kõrgel tasemel, aga, aga ma õppisin selle kiiresti ära. Aga siiski oli siis ikkagi juba vaba tagasi. Eesti oli veel 990. aastal, kui ma tagasi tulin, siis Eesti taasise. Ja me käisime Leningradis, tolleaegses Leningradis konsulaadis saamas Juliale viisat, passi ja konsulaatori kinni ja me siis tiirutasime seal konsulaadi ukse taga ja üks härrasmees tuli ja küsis, et mis teil on ja me ütlesime, tahaksime viisat, konsulaat on kinni. Ja siis Ta lasi meid sisse, tuli välja, et me sattusime konsori peale ja loomulikult hakati seda viisat kohe korraldama ja küsiti, et kus ööbite Leningradis ja mina ütlesin, ööbime selles rongis, mis sõidab tagasi Tallinnas. Muidugi tegid selle viisa poole päevaga valmis ja need ajad olid veel sellised, et me ikkagi allusime Nõukogude värgile. Aga see oli täitsa korraldatav. See on korraldatav ja ma sõitsin siis Soome ja siis Soomest lendasin New Yorki ja New Yorgist, siis ühe bussiga sõitsin iseseisvalt Connecticuti osariiki, kus siis seesama proua tuli mulle vastus eesti proua. Alguses ma peatusin natuke aega tema juures, et üldse kohaneda selle ajavahetusega ja, ja täiesti teise maailmaga. Ma olin ennem küll käinud Saksamaal Ida-Saksamaal ma olin käinud ka Soomes ja, ja Soomest nii-öelda sõitsime illegaalselt või tegime reisi Soome sõpradega Turust, Turust Stockholmi, olime ühe päeva Stockholmist ja sealt tagasi need noh, päris niisugune läänemaailmale päris võõras. Ei, te olite ikkagi banaani oma silmaga näinud, mitte ainult televiisorist? Banaani, ma olin oma silmaga näinud Eestimaa pinnal Malin banaani näinud oma silmaga Saaremaal tagaranna külas sest tagarannas olid kaks nõukogude armee sõjaväebaasi. Üks nendest oli piirivalve ja teine oli raketibaas. Kuna see on noh, piirivalve, see on, eks ole, ju, oli Nõukogude Liidu läänepiir. Raketibaasi juures oli kauplusmide nimetisti rahvakeeles metsapoeks ja sega. Oblus teenindas Nõukogude armee ohvitsere ja sõdureid. Ohvitseride abikaasad olid seal müüjateks ja sinna toodi kaupa tsiviilelanikud. Külaelanikud võisid ka sinna kauplusesse kahel korral nädalas minna. Nad ootasid väga kannatlikult ja ennastsalgavalt, kuni kõik sõdurid, sõdurite-ohvitseride prouad, ohvitserid kõik oma kauba ära ostsid. Ja kui õnnestus, siis jäi sinna järele ka näiteks banaani ja rohelist banaani, mille siis me viime koju ja ootasime natukene aega, kuni ta kollaseks läks ja siis teised lapsed tulid kõik, vaata, mis asi see on. Ja siis läks suureks banaani söömiseks. Milline lapsepõlv, milline õnnelik lapsepõlv. Käsit jätkuküsimus kaotab natukene vist oma mõtte, ma eeldasin, et ikkagi nõukaaegne laps, kui ta satub Ameerikasse, see on totaalne šokk, aga teie puhul siis seda siiski ei olnud, et olite juba natukene läänehõngu saanud, nuusutada. Ja ma olin saanud nuusutada ja pigem mul oli mõneski küsimuses šokk, et Ameerikas ei olnudki seda vabadust võib-olla nii palju, kui ma arvasin, et võiks olla. Ja mul oli seal ka teisi vahetusõpilasi Euroopast, kellega me moodustasime sellise seltskonna ja, ja nemad ka nagu noh, isegi ma ei ütleks, et pettusid, aga noh, vaatasin, et ohoo, et, et võib-olla Ameerika ei olegi kas piiramatut võimaluste maa. Aga muidugi ta oli, ta oli, ta oli suurepärane kogemus, muidugi ta oli võimas ja ja muidugi ma ei unusta iialgi, kasvõi sedasama, kui ma istusin seal bussis ja vaatasin New Yorki ja ja sõitsin seal siis Ameerikas ja, ja mõtlesin, et nüüd ma olen siin. Mis tunne emal oli, kui tütar ei lähe lihtsalt kodust välja kuhugi teise linna Eestis internaati elama, vaid läheb ära üle ookeani? No kui te küsite selle nutmise kohta, siis see on hea, see oli see koht, kus ma tõesti nutsin, sest ma läksin kaasa temaga Helsingisse vanda lennuväljal, siis andsin ta üle sellele Soome seltskonnale, kellega ta koos reisis ja küll oli kole ei teadnud üldse, mis seal teda ootab, tal ikkagi alles saanud 16. Ja niisugune kodus kasvanud tüdruk. Ja ega tal kerge, aga ei olnud seal alguses, aga keele õppis ära ja varsti oli ta juba tubli ja õpetas mingi kiitusega, nii et võib-olla üks Kuura juurde tulekuid saigi alguse sealt, sest et noh, ega ma siis ka ei teadnud veel päris täpselt, mida ma õppima lähen. Näitlemine oli mulle muidugi väga südamelähedane ja koolis ma olin ka alati luuletusi ette lugenud ja nüüdki veel hiljuti. Me kohtusime ühe minu kooliõega, kes mäletas seda, kui kuidas mina lugesin Betti Alveri punast vihmavarju. Nii et nende mõtetega ma sinna läksin. Seal hakati kohe küsima, kelleks sa saada tahad ja siis ma mõtlesin, et Ma lihtsalt ütlesin, et ma tahan saada arstiks, kuigi ma ei tahtnudki nii väga arstiks saada, aga ma tahtsin vabaneda nendest küsimustest. Hea lihtne olla, et siis kõik teavad, Ahto tahab arstiks saada, keegi enam ei tüüta mind nende küsimustega. Teine samasugune küsimusele, et kas sul on boyfriend, mul ei olnud muidugi mingit boyfriend. Aga mõtlesin, oi, see on väga hea mõte, ma ütlen, mul on boyfriend mind jällegi mingisuguseid boyfriend esile otsimas ja mõtlesin, et ja mul on boyfriend, siis küsiti, mis ta nimi on, mõtlesin mingi nime välja ja siis jälle rahulik olla ja niimoodi siis selle jutumärkides boyfriend, jutumärkides arstiteaduskonnaga ma rahulikult elasin selle Ameerika aasta lõpuni. Aga siis seesama Ilvi sai mulle veel ühe suurepärase võimaluse, teised läksid kuuks ajaks aasta lõpus, siis nagu üle Ameerikalisele ringreisile Californiasse, igale poole Floridasse. Aga see maksis väga palju ja minul seda raha ei olnud. Aga Ilvi oli saanud mulle stipendiumi Washington ISIS ehk siis Ameerika Ühendriikide pealinna diplomaatilisele globaalse diplomaatilisi, rahvusvaheliste suhete seminarile, kus ma nädal aega olin Washingtonis. Ja vot seal mul hakkasid need rahvusvahelised suhted ja, ja sedakaudu juura mind huvitama, et kui ma tagasi tulin Ameerika Ühendriikides, siis ma juba teadsin, et nüüdislähed kui mina läksin teda vaatama, sinna natukeseks ja aprill ja siis rääkisid kõik sellest, kuidas ta esines helisemas muusikas ja kui hästi ta seal esines väiksest juurest jutud Haajotoodsaks Chee sain, siis hakati niukseid ülistuslaule laulma ja tal oli päris väike osa seal, aga seal inimestele meelde jäänud. Kõik on selge nagu seebivesi, aga Juulia, mis puutus boyfriend asjasse? See oli Ameerika, Ameerikas küsitakse, noh, sa lähed kuskile ikka küsivad, et kas sul on boyfriend ja minul ei olnud mingit boyfriend ja ega ma ei tahtnud vaata seda ütlema. Kuidagi imelik oli muidugi siis normaalne inimene, et mul ei ole mingit boyfriend ja ma siis mõtlesin, jah, mul on boyfriend. Et keegi enam ei tülitaks mind sellega ja keegi ei kipuks mulle boyfriend, sest ma teadsin, et ma keskendun seal viimisele ja teatritegemisele ja seminaridele ja ja ma ei tea, aga nii see läks väga hästi. Jah, see kuidagi tore, kuidas meie jutuajamine nüüd on jõudnud koha peale millele ma alguses viitasin, Me tuleme tagasi, see on see ek kujund oli, et rongsõit. Just et rang tuligi, siis, siis oli küll jah, lõpuks lõpuks printsist saab. Kuidas tema eesnime hääldatakse radal Rodal. Mis siis selle rongiga on, et? No ma ei tea, väljendasin ennast järsult, aga noh, jah, see on lihtsalt see, et jälle läksin õppima välismaale. Eesti noormehed on väga tagasihoidlikud ja ei avalda oma tundeid kõiki võimalusi, magasid võimaluse maha. Ja noh, pärast oli juba juba siis prantsuse prints tulnud, sest jällegi ma ei üldse jällegi ma ütlesin Saksamaal õppides, et mul on boyfriend rahu ja õppida. Muidugi kogu aeg küsitakse, eriti tüdrukud küsivad ja näitab pilti ja nii ja naa ja ja siis ei teagi, kuidas see siis niimoodi ikkagi lõpuks läks. Kui te mõtlete laste peale neid on kolm kuidas geenide värk ja just rahvuste võrdluses jaguneb, kelle puhul te märkate rohkem niisugust eesti puudet, kelle puhul siis prantsuse puudet loeb seda praegu välja. No ema kindlasti hakkaksin tulema mingisuguste oma teooriatega, kus ta pole uurinud ja leidnud sealt ma ei tea, igasuguse poola juudi ja, ja, ja ma ei tea kelle veel, et seal on langenud naiste naisterahvaid, aga need olid vist küll eestlased, et see päris puhas Eesti võib-olla ka ei ole, kuigi mina elasin selle teadmisega. Ja muidugi selle prantsuse poole pealt on ka ütleme siis lastel juba üks kaheksandik, kui ma nüüd matemaatilisi tehteid oskan õieti teha, aga, aga abikaasal siis jah, üks vanaisa itaallane, nii et, et see ei ole ka päris päris niimoodi, et ainult eesti ja prantsuse. Aga need on väga erinevad, need pojad, need kõik, need kolm on väga erinevad. No kõige noorema kohta veel vara öelda, et mis tast, mis tema, see iseloomuomadus kõige tugevam on ka, aga Oscar, Helmut on romantik, filosoof väga sügav. Temaga on nii huvitav rääkida, need vestlused, mis meil on, need on minulegi väga-väga harivad. Minu isa, miks see ei ole üldse rahvusega seotud, Eestis on ju ka suurepäraseid filosoofia romantikud võib-olla lihtsalt kõik ei ole meile teada või ei avalda ennast hakkaks niimoodi nagu ütleme, et prantsuse muidugi tema on tumedama peaga, selles mõttes on mul on ju vanemad pojad, kaksikud, need ei ole küll identsed kaksikud, aga need on niivõrd erinevad ka välimuselt. Ja, ja Oscar Helmut tegeleb väga intensiivselt balletiga mille ta on enda jaoks ise avastanud, üldsegi mitte, ei ole meie sellega seotud, aga teatripisik ikkagi kuidagi läheb sealt edasi. Tobias lõi, on selline hästi aus, armas, avameelne nagu päike jookseb sulle vastu tohutult sporti, kõik, ma ei tea, vist seal on ikkagi rohkem jah, isa esivanemate geenid, kellesse sama itaalia vanaisa sai neljanda koha sõudmisel olümpiamängudel, et mina olen küll nii ebasportlik inimene, kuid see võib, aga tobias on noh, selline, kes, kes ei tea, kumba ta paremini mängib, kas jalgpalli või võrkpalli ja lisaks sellele mängite veel ka kitarri, nii et aga, aga nad on nagu ma ei ütleks, et öö ja päev, aga nad on tõesti väga erinevad ja nad armastavad teineteist nüüd kaksikuid. Kui nad riidu lähevad, no siis on niimoodi, et suled lendavad. Kui on tõsine jonnituur kuidas teie emana selle olukorra lahendate. Kuidas, missugune teie siis olete? Eks ma olen ikka ka vahel närviline ja võiks olla alati parem emaga. Aga mõnikord ma võtan lihtsalt huumoriga ja lasen neil välja elada ja ja selle väiksemaga näiteks noh, muidugi ta on ju kaks ja pool alles ja eks ta ikka vahel jonnib ja püüan siis nii teha, nagu vanaisa tegi, et, et maili sellest välja, keskvõtan lihtsalt ele ümbert kinni ja kallistan teda ja siis ta vaatab. Ehmatab sellepärast, et ta ei ole niisuguse reaktsiooniga harjunud, sest ta arvab, et noh, ilmselt ma hakkan midagi ütlema või midagi niimoodi. Ja, ja ei, ta on ja siis ta ise teeb mulle ka niimoodi, et nüüd oleme tasa kõik ja, ja rahuneb maha, et et see on, ma ei ole mingeid raamatuid eriti lugenud, olen muidugi lugenud ka, aga aga kuidagi, kui ma olen lugenud, siis mul on alati olnud hea meel, et, et intuitsioon on selline, et emaks me ju. Me sünnime, aga, aga me ei tee ju doktoritööd emaks olemises nagu õigusteaduses, eks ole, et seda sa ei saa niimoodi. Et see lihtsalt tuleb ja, ja, ja see on ja ja minu moto on olnud see, et võimalikult palju armastust, et armastust ei ole kunagi liiga palju ja kui lapsed tunnevad, et see on see armastus ja nad tunnevad, et neil on kuskilt turvaline, sest turvatunne on tohutu tähtis ja see mul endal oli minu kodus. Et siis see on, on väga oluline, aga siin on muidugi kultuuride erinevus väga suur, sest Prantsusmaal vastupidi, oli ju veel ka minu abikaasa ajal, kui tema laps oli kehaline, karistustäiesti igapäevane. Ja, ja see avaski selles mõttes minu silmad, et, et kui me olime abielus ja meil ei olnud veel lapsi, ma ei tundnud nii suurt kultuurilist erinevust, sest noh, Prantsusmaa on osa Euroopast ja me oleme ju samast ikkagi samalt kontinendilt ja samast religioonist. Teeme küll tema katoliiklane, mine luterlane, aga ikkagi. Aga kui lapsed tekkisid, siis kasvatuse erinevus on, on, on ikkagi märkimisväärne. No üks näide, mis mulle väga meeldib, on see, et kui klaas, mis meeldib, aga et kui klaas läheb ümber et siis minu teooria on see, et sellisel juhul laps võtab mingisuguse lapi ja või rätiku ja kuivatab selle ära ja elu läheb edasi ja pannakse sinna klaasi uus vesi ja ja ikka juhtub. Aga noh, võib ka teisiti sellele läheneda. Ei peaks. Nüüd tegin ja ma ütlen, et selle üle järele ja, ja ikka nüüd luua isa ja, ja paneme süleväikse laksu või võib-olla lähed nurka nurka ja ja kisama ja karjume su peale. Võtame selle jutu vaikselt kokku. Ma ei tea, kas te olete mõelnud, aga, aga minu palve lähke teete seda. Kui te meenutate oma lapsepõlve ja noorusaastaid, võtate emale ja, ja mõtlete vanavanematele, kellel väga oluline roll teie sirgumise juures oli siis kas, kas te märkate, olete tähele pannud omadusi, mida te soovite, et neilt, et tuleksid kaasa või te teadlikult võtate kaasa selleks, et enda lapsi kasvatada? Ma arvan, et neid on alateadlikult väga palju, et noh, kogu see niisugune ikkagi pere väärtustamine, see kokku hoidmine ja see, et sa võid usaldada oma vanemaid ja ja nemad võivad sind usaldada ja lapsed usaldavad sind ja, ja see usaldusküsimus, et see on ja see peaks tulema kuidagi loomulik, mitte niimoodi pealesunnitud mina hindan oma mõlemate vanemate töökust, nad olid mõlemad väga töökad inimesed. Suur-suur, aitäh teile, selle jutuajamise eest oli hea meel kohtuda, soovin pärituult. Aitäh teile ka kõike head ja püsigem, kõik terved. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Täna olid külas meil ema ja tütar Maimu Berg ja Juliale Frank kuulajatele ka suur tänu kaasa elamast. Kohtume nädala pärast kõike head.